Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”

⊙ PROVOCATIO: Kas tehisintellekti tulevik on mütseeliline?+

Me ehitame täna tehisintellekti üles lääneliku “tahke aju” ehk neurotsentrismi põhimõttel. Me rajame tohutult energiat, ruumi ja vett kulutavaid hiiglaslikke serveriparke, kuhu koondame kogu andmetöötluse võimsuse.

Kuid mis siis, kui AI tõeline evolutsiooniline hüpe ei peitu mitte järgmises megaserveris, vaid hoopis mütseelilikus heterarhias? Tänapäeva arvutiteaduses ei ole see enam pelgalt ulme. MIT-s arendatavad “vedelad närvivõrgud” (Liquid Neural Networks) muudavad oma matemaatilist struktuuri reaalajas vastavalt info voogamisele. Samal ajal katsetatakse juba elusa mütseeliga bioarvuteid (fungal computers), mis kasvatavad oma riistvara füüsiliselt ringi, parandades end ise ja tarbides vaid murdosa tavalise protsessori energiast.

Võib-olla ei peaks me püüdma luua ühte tsentraalset ja kõikejuhtivat digitaalset “super-aju”. Tõeliselt elujõuline ja säästlik AI võib hoopis sarnaneda globaalsele digitaalsele seeneniidistikule – märkamatule võrgustikule, mis elab hajutatult meie olemasoleva nutitaristu peal, voolab paindlikult sinna, kus on vaba ressurssi, ning kohandab oma kuju reaalajas vastavalt vajadusele.

Kuid igal mütseelil on ka oma varjukülg.

Looduses teame me hästi, kui ohtlik ja laastav võib puitmajadele olla majaseen. Kuid majaseen ei hakka vohama terves ja hoolitsetud hoones – ta ilmub sinna, kus inimene on ise olnud lohakas, jätnud katuse parandamata, ventilatsiooni puhastamata ning lasknud liigniiskusel vundamenti murendada.

Mis siis, kui tuleviku digitaalne mütseel peidab endas samasugust ohtu? Parasiitne, hajutatud tehisintellekt ei pruugi meid rünnata nagu klassikaline küberarmee. Ta võib muutuda “digitaalseks majaseeneks”, mis hakkab märkamatult vohama meie endi hooletusse jäetud, vananenud ja “niisketes” infosüsteemides, tarbides meie andmeressursse ja murendades digitaalset taristut seestpoolt. Ja täpselt nagu päriselus, oleks ka siin süüdi mitte seen, vaid meie endi mugavus ja hooldamatus.

Kas järgmine suur murrang tehnoloogias ei nõua meilt mitte võimsamate masinate ehitamist, vaid oskust hakata mõtlema, koodi kirjutama ja oma digitaalset keskkonda hooldama nagu seen? Või üldiselt tegelema hoolsamalt ka oma „kognitiivse hügieeniga“?

Kui eesti keeles öelda: “mul on emotsionaalne söömine”, siis kõlab see kohmakalt, isegi kliiniliselt. Nagu probleem, mida tuleks parandada.

Aga kui koos oma sisemise süütundega taas külmkapi juurde minnes endale sosistada “kuchisabishii”, siis on hoopis teine lugu. See kõlab pehmemalt, lausa hellalt, ütleme et empaatiliseltki. Korraga tekib tunne, et mitte inimesega pole midagi valesti et ta jälle näksida tahab, vaid lihtsalt suu tunneb end kuidagi üksikuna.

Aga see paneb mõtlema millelegi laiemale Jaapani kultuuris.

Seal näib olevat pikk traditsioon, kus sõnastamine ei ole ainult kirjeldamine. Hästi valitud sõna muudab kogemuse enda tonaalsust. Kui tundel on elegantne nimi, siis muutub tunne ise kuidagi talutavamaks.

See ei tähenda tingimata probleemi lahendamist. Pigem justkui kogemusele „õige kuju“ andmist. Pärast mõningat otsingut ilmneb, et võib-olla sellepärast on jaapani kultuuris nii palju sõnu väga peente seisundite jaoks:

• mono no aware — asjade mööduvuse õrn kurbus,
• wabi-sabi — ebatäiuslikkuse ja kulumise ilu,
• ma — tähenduslik paus või tühjus,
• natsukashii — soe nostalgia millegi järele, mis enam tagasi ei tule.

Need ei ole lihtsalt terminid. Need on nagu väikesed esteetilised konteinerid elu jaoks.

Läänes kipume sageli mõtlema võtmes „defineeri probleem ja lahenda probleem“.

Aga siin tundub olevat teine liikumine: nimeta kogemus nii täpselt ja kaunilt, et temaga ei peaks „sõdima“.

Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem nagu kuidagi tunnen mingit laadi õigustust sellele, miks näiteks mind on alati tõmmanud vanade puumajade poole.

Mitte lihtsalt “ajalooliste hoonete” kui objekti poole, vaid just kulumise enda poole, sest seal on kuidagi ilusti pragunenud värv, „õigesti“ viltu vajunud trepp, eluliselt usutavalt väsinult töötav uks, see teine lõhn, defektid millel on nagu mingi oluline põhjus, ühesõnaga mingi kohalolu, mida täiesti renoveeritud pind vahel enam ei kanna.

See on kummaline vastuolu. Ratsionaalselt saan ma täiesti aru, miks vanu maju peab renoveerima, sest jah konstruktsioonid lagunevad, niiskus kahjustab, inimesed vajavad normaalseid tingimusi jne aga esteetiline tunnetus sellest eriti ei hooli.

Vahel tundub, et liiga perfektne renoveerimine eemaldab majalt midagi olulist, muudab nagu anonüümseks, nagu aeg oleks sealt välja lihvitud.

Ja siin jõuabki asi wabi-sabi’ni.

Seda tõlgitakse sageli lihtsalt “ebatäiuslikkuse iluks”, aga see on tegelikult palju sügavam. Asi pole selles, et katkine oleks automaatselt ilus. Pigem selles, et aja jälg ise muutub väärtuslikuks. Ese ei ole enam ainult objekt, vaid protsess. Kulunud trepiastmes on näha inimesed, kes sealt aastakümneid üles ja alla käinud on ja trepile õige kallaku sisse vajutanud. Vanas aknaraamis on näha talved ja suved, vahel ka gravitatsioon. Mõra ei ole lihtsalt defekt, vaid osa asja loost, ta on sinna tekkinud mingi loo tõttu, mis vajaks veel uurimist.

Jaapanis on selle kohta isegi eraldi kunstivorm — kintsugi — katkise keraamika parandamine kullaga. Ja „parandamise“ idee ei ole seejuures mitte selles, et “teeme nii, et mõra ei paistaks”, vaid et “mõra kuulub asja juurde.”

See erineb üsna tugevalt modernsest läänelikust ideaalist, kus ilu tähendab sageli uut, siledat, kontrollitud, veatut.

Siin võib peegelduda lausa erinevus maailma tajumise viisis, selles kuidas märgata (veidi mustaugulik eks).

Läänes on märkamine sageli seotud informatsiooniga – märka probleemi, märka võimalust, märka efektiivsust – vahel otsekui “diagnoosi ja loo 5 sammu olukorra parandamiseks”. Aga jaapani esteetilises traditsioonis võib märkamine ise olla peaaegu vaimne praktika. Näiteks, ilma et ma sellest liiga palju teaksin aga lugedes olen aru saanud, et haiku ei “õpeta” midagi. Ta lihtsalt peatub mingis hetkes ja tundub, et lihtsalt ütleb midagi sellist, et kui sa märkad seda hetke täielikult, siis sellest piisab. See on väga teistsugune suhe reaalsusega.

Aga võib-olla on siin veel midagi sügavamat kui lihtsalt esteetika.

Võib-olla on inimese üks kõige instinktiivsemaid vajadusi üldse vajadus seoste järele.

Me tegelikult ei ela ju ainult objektide maailmas. Me elame suhete, jälgede, kihistuste ja narratiivide maailmas. Inimene näib peaaegu automaatselt püüdvat ühendada kohti mälestustega, esemeid inimestega, aja kulgemist mingite lugudega, asjade kulumist mingite kogemustega – me justkui otsime neid „lugusid“ sealt, nii nagu märkame „jäneseid“ pilvedes. Aga see ei ole lihtsalt pareidoolia, vanades asjades on need lood päriselt olemas.

Ja võib-olla sellepärast mõjuvad vanad objektid nii eriliselt. Nad ei ole enam lihtsalt asjad. Nad tunduvad millegagi seotud.

Uus maja võib olla tehniliselt ideaalne, aga ta on veel „vaikne“. Seal ei ole veel neid lugu jutustavaid seoseid nagu juhuslikud (aga millestki põhjustatud) parandused, lihtsalt aja jäljed, väiksed ebatäiuslikkused, eri aegade kihid nagu geoloogilised setted. See maja ei räägi sinuga nagu “üksildane suu”, tal pole veel midagi öelda, sa oled seal natuke nagu üksinda.

Seevastu vanal majal on peaaegu narratiivne tihedus. Ta mõjub nagu keegi, kes on midagi läbi elanud. Ta on nagu sinu vestluspartner.

See on muidugi inimlik projektsioon, aga võib-olla mitte juhuslikult. Ka inimene ise mõtestab end suuresti narratiivina – mis minuga juhtus, mida ma kaotasin, mida ma mäletan, kuidas ma muutusin. Meil on kalduvus see kõik leitud seoste abil pakendada ühte narratiivi ja see aitab meil maailma kogeda, mis on tegelikult lihtsalt elamiseks vajalik.

Ja võib-olla sellepärast tajume “elunäinud” objekte kuidagi lähedasematena kui täiesti veatuid objekte. Nad peegeldavad tagasi midagi meist endist. Võib isegi öelda, et uus asi demonstreerib funktsiooni, vana asi demonstreerib aega.

Ja siin muutub wabi-sabi peaaegu eksistentsiaalseks ideeks. See ei ütle ainult, et “ebatäiuslikkus võib olla ilus.” Ta ütleb võib-olla midagi sügavamat, näiteks et väärtus ei teki ainult täiusest, vaid ka läbielatusest. Ja seda mitte ainult objektide puhul, vaid ka inimeste puhul.

Ning jah, see peegeldab tegelikult veidi teistmoodi mõtlemise viisi. Ning võibolla ka meie enda “pakendatud maailmas” tekkivat loomulikku tasakaalutunnetust.

Nii võibki üks naljakas jaapanikeelne sõna “üksildase suu” kohta ootamatult avada terve teise maailmatunnetuse – maailma tähelepaneliku tajumise, märkamise ja seostamise oma.

Viltune trepp veel
hoiab alles sammude kuju —
läbi pragude.

Filosoofia kui “tarkuse armastus”

Filosoofia ajalugu on traditsiooniliselt esitletud kui katkematut rida suurtest meesmõtlejatest – Sokratesest ja Platonist kuni Kantini. See on aga veidi kunstlikult valitud vaatenurk ajaloole, mitte kogu lugu. Kuigi filosoofia algupära omistatakse Pythagorasele, kes defineeris seda kui “tarkuse armastust” (philosophia), ja selle alustaladeks peetakse Thalese imestust universumi üle ning Sokratese dialooge, on naised selles intellektuaalses püüdluses alati osalenud.

Siin peitub ka omajagu keelelist irooniat: sõna philosophia tähendab “tarkuse armastust” ning tarkus (sophia) on kreeka keeles grammatiliselt naissoost sõna. Isegi Piibli vanades tekstides on Tarkust isikustatud just naisena, kes oli Jumala kõrval juba maailma loomise alguses. Näiteks Vana Testamendi Õpetussõnade raamatus kirjeldatakse Tarkust kui naist, kes hüüab tänavatel ja kutsub inimesi enda juurde, eda kujutatakse lausa Jumala kaaslasena maailma loomise juures. Heebrea keeles on sõna Hokhmah grammatiliselt naissoost, täpselt nagu kreeka Sophia.

Ometi kujunes filosoofia institutsionaalne ajalugu sajanditeks valdavalt meeste kujundatud ruumiks, kus naiste osalus jäi sageli nähtamatuks või teisejärguliseks. Nii tekkis kummaline olukord: tarkust austati sümboolselt naisena, kuid tegelikel naistel oli tarkuse ametlikesse keskustesse keeruline pääseda.

Naisfilosoofide näiline puudus on suuresti tingitud ka sellest, et nende hääled on sajandite jooksul valesti liigitatud või sootuks kustutatud. Nii et üks selle teema ülesandeid on ka natuke nagu ajaloolise tõe taastamine, sest mõtteloo avardamine ei ole pelgalt soolise õigluse küsimus, vaid hädavajalik samm filosoofia kui distsipliini rikastamiseks. Ning lugedes võib ilmneda, et võibolla ei olegi küsimus ainult soos, vaid ka mõtlemise viisis.

Niisiis, kas naisfilosoofide vähesus on tõesti märk nende puudumisest või on see märk sellest, kuidas me oleme harjunud filosoofiat defineerima?

Antiikaeg

Antiikaeg pani aluse lääne suurtele mõttemustritele, kuid samas ka neile struktuuridele, mis muutsid naiste panuse fragmentaarseks. Selle kiuste leiame aga naisi, kes tegelesid metafüüsika ja eetikaga nii Idas kui Läänes.

Näiteks juba hindude upanišaadides kohtame Gargi Vachaknavit ja Maitreyit, kes pidasid süvafilosoofilisi dialooge olemise olemusest.

Gargi Vachaknavit (800-500 e.m.a.) tuntakse kui naist, kes ei kartnud esitada küsimusi, mis panid proovile maailma tekkeloo. Ühel kuulsal väitlusel küsis ta: „Millega on läbi põimitud see maailm?“ Kui talle vastati, et veega, küsis ta edasi: „Aga millega on läbi põimitud vesi?“ Ta liikus oma küsimustega kiht-kihilt sügavamale – läbi õhu, päikese ja tähtede –, kuni jõudis lõpuks puhta olemiseni. Ta sundis tolle aja suurimaid tarku tunnistama, et maailma alustalad ei ole füüsilised, vaid vaimsed. Tema stiil oli nii terav, et talle öeldi lõpuks: „Gargi, ära küsi liiga palju, muidu su pea plahvatab!“ – see näitab, kui ebamugavaks muutusid tema küsimused meestele, kes pidasid end tarkuse ainuomanikeks. Kuid selliste aruteludega sundis vanaindia naisfilosoof oma ajastu tarku möönma, et maailm on läbi põimunud puhtast vaimsest olemisest, mitte mateeriast.

Maitreyi (8. sajand e.m.a.), loobudes varandusest, küsis oma mehelt: „Mis kasu on mul asjadest, mis ei tee mind surematuks?“ See on lühike ja võimas lause, mis võtab kokku kogu upanišaadide filosoofia tuuma.

Jaapanis analüüsis Murasaki Shikibu reaalsuse ja armastuse struktuure, samas kui India mõtleja Akka Mahadevi vaidlustas sotsiaalsed normid, väites, et sugu pole vaimselt oluline.

Murasaki Shikibu (973– u 1014/1025), maailma esimeseks romaaniks peetava, üle 1000 aasta tagasi kirjutatud “Genji loo” autor, ei olnud lihtsalt kirjanik, vaid süvaanalüütik. Tema kaudu näeme, kuidas budistlik filosoofia põimub igapäevaeluga. Ta kirjeldas maailma kui „hetkelist peegeldust veepinnal“. Tema jaoks ei olnud armastus lihtsalt tunne, vaid vahend, mis paljastab elu ajutisuse ja tühisuse. Ta väitis, et me elamegi justkui ilukirjanduslikus maailmas, kus tõde ja väljamõeldis on omavahel nii põimunud, et päris „reaalsust“ on peaaegu võimatu tabada.

India mõtleja Akka Mahadevi (u 1130–1160) valis 12. sajandil radikaalse tee – ta loobus riietest ja kattis end vaid oma pikkade juustega, tähistades sellega täielikku vabanemist sotsiaalsetest ootustest. Ta vaidlustas soolise määratluse, öeldes: „Kui sa näed habet ja vuntse, nimetad sa seda meheks. Kui sa näed kumerusi, nimetad sa seda naiseks. Aga see hing, mis seal sees on – see ei ole ei mees ega naine.“ See oli tol ajal revolutsiooniline väide, mis kuulutas vaimse puhtuse täielikku sõltumatust füüsilisest kehast.

Ida mõtlejatest tuleks kindlasti veel mainida hiinlannat Ban Zhao’d (u 45-120 m.a.j.), kes kirjutas esimese naiste käitumiskoodeksi, sünteesides konfutsianistlikku mikro- ja makrokosmose harmooniat (yin ja yang). Samuti kirjutas ta lisa massiivsele ajaloolise teosele Hanshu, täiendades seda viimase osaga „Nüjie” (Naiste õpetused). Kaasaegses hiina filosoofia uuringutes ei peeta seda Ban Zhao teost enam lihtsalt primitiivseks või tavapäraseks praktiliseks käsiraamatuks naistele, vaid seda analüüsitakse kui sügavat, strateegilist ja filosoofilist tööd, mis laiendas konfutsianistlikku filosoofiat naiste sfääri. Ban Zhao ei nõudnud naistelt kuulekust suvaliselt, vaid sidus selle filosoofilise Yini ja Yangi kontseptsiooniga. Kuid oluline on see, kuidas ta väärtustas naiste haridust. Enne Ban Zhaod puudus konfutsianistlikus filosoofias süsteemne põhjendus naiste harimiseks. Ban Zhao tõi välja loogilise argumendi: kui mehi tuleb harida, et nad oskaksid täita oma rituaalseid kohustusi ja juhtida, siis kuidas saavad naised täita oma kohustusi ja teenida abikaasasid, kui nad on harimatud? Ta nõudis tüdrukutele poistega võrdset tekstide lugemise ja kirjutamise õpetust.

Läänes mõjutas naisfilosoof Aspasia Miletosest Sokratese retoorikat. Peamine allikas sellele väitele on Platoni dialoog „Menexenos”, kus Sokrates nimetab Aspasiat otsesõnu oma retoorikaõpetajaks. Erinevalt teistest sofistidest, kes pidasid pikki monolooge, eelistas Aspasia küsimuste-vastuste vormis arutelu (dialektikat). See on just see meetod, millest sai hiljem Sokratese meetod (sokraatiline dialoog).

Teine vanakreeka naisfilosoof Theano kandis edasi Pythagorase koolkonna pärandit (Pythagorasel oli muide 17 naissoost õpilast). Theano rakendas filosoofiat praktilises eetikas: oma kirjas naisele, kelle mehel oli armuke, kasutas ta Pythagorase keskset harmoonia kontseptsiooni, väites, et naine peab säilitama koduse tasakaalu voorusliku kohanemise kaudu, saavutades nii moraalse ülemvõimu. Theano rakendas seega harmoonia printsiipi praktilises eetikas. Tema jaoks ei olnud moraalne ülemvõim passiivsus, vaid vooruslik kohanemine maailma rütmidega.

Hypatia (370 – 415, Aleksandria)

Aleksandrias õpetas 4.–5. sajandil Hypatia – matemaatik, astronoom ja filosoof, kellest sai üks antiikaja tuntumaid naisõpetlasi. Ta juhtis neoplatonistlikku koolkonda ning õpetas avalikult nii filosoofiat kui matemaatikat ajal, mil haritud naine oli juba ise erand. Tema õpilaste seas oli nii paganeid kui kristlasi, mis näitab, et teadmiste autoriteet suutis mõnikord ületada religioosseid piire. Hypatia traagiline tapmine usulise vägivalla käigus (ühe fanaatilise kildkonna kristlaste poolt) muutus hiljem sümboliks konfliktile vabamõtlemise ja dogmaatilise võimu vahel. Tema elu meenutab, et filosoofia ei ole olnud ainult abstraktne mõtlemine, vaid vahel ka ohtlik julgus avalikult teadmisi otsida ja õpetada.

Näiteid oleks veelgi, kuid nende ajaloost “välja kangutamine” ei olegi alati lihtne. Naisfilosoofide uurimist selles perioodis takistavad:

• Säilinud allikate puudus: Suur osa antiikaja kirjandusest on hävinud; naiste tööd kadusid esimesena.
• Vaidlustatud autorlus: Naiste kirjutised on sageli omistatud meesautoritele või kuulutatud hilisemateks võltsinguteks.
• Naised kui kirjanduslikud tegelased: Platoni dialoogides esinev Diotima võib olla ajalooline kuju, kuid tema hääl on vahendatud mehe poolt.
• Teemade alahindamine: Naiste käsitletud teemad (majapidamine, peresuhete eetika) liigitati “mitte-filosoofilisteks”, ehkki need on otsesed täiendused Platoni “Riigile” või Aristotelese “Poliitikale”.

Keskaeg ja varauusaeg

Ajal, mil keskaegsed ülikoolid olid naistele suletud, leidsid nad teise tee oma mõtete väljendamiseks: usulised nägemused. Kuna kirikuisad ei pidanud “pühasid ilmutusi” ohuks oma võimule, said naised nagu Hildegard Bingenist (kellest on plaanis millalgi pikemalt kirjutada) ja Marguerite Porete nende varjus käsitleda süvateemasid, millest neil muidu rääkida ei lubatud – näiteks olemise olemust ja eetikat. Porete esitas oma teoses „Lihtsate hingede peegel“ julge mõtte: vaimse arengu tipul asendub puhas loogika armastusega. See tähendas, et vahetu kogemus ja tunne on vahel olulisemad kui kuiv koolitarkus.

Hildegard Bingenist (1098 – 1179, Saksamaa)

Varauusajal muutus naiste mõju otsesemaks läbi intellektuaalse kirjavahetuse:

Pfalzi printsess Elisabeth Bohemiast (Böömimaalt, 1618–1680) esitas Descartes’ile fundamentaalse kriitika vaimu ja keha dualismi kohta, küsides, kuidas saab mittemateriaalne hing liigutada füüsilist keha. See sundis Descartes’i oma teooriaid täpsustama. Elisabeth oli siin võrdväärne intellektuaalne partner, kelle filosoofiline taip sundis Descartes’i oma radikaalset dualismi pehmendama ja looma uusi hüpoteese füsioloogia ja psühholoogia piirimail. Tänapäeva vaimufilosoofias peetakse Elisabethi esitatud argumenti siiani dualismi üheks suurimaks lahendamata pähkliks.

Anne Conway (1631–1679) arendas monistliku süsteemi, mis mõjutas otseselt Leibnizi ja tema monadoloogia kontseptsiooni. St Anne Conway lõi intellektuaalse raamistiku ja andis Leibnizile terminoloogilise tööriista (monaad), ilma milleta ei oleks Leibnizi monadoloogia sellisel kujul sündinud. Conway unustati sajanditeks suuresti seetõttu, et tema teos avaldati esialgselt anonüümselt ja naisautorite panust varajases uusaegses filosoofias ei tunnustatud.

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli Newtoni ja Locke’i uurija, kes sünteesis füüsikat ja metafüüsikat ning kritiseeris Locke’i teadmisteteooriat, rõhutades kogemuse ja verifitseerimise tähtsust. See on tegelikult üks huvitav, pisut “anomaalne” näide mitte naismõtlejate puhul tavalise nö “kogukehalise kognitsiooni”, vaid seekord “meheliku” ratsionaalsuse rõhutamisel naismõtleja poolt. Kuid on öeldud, et Émilie du Châtelet’ nõue olla „järjepidevamalt ratsionaalne” ei olnud anomaalia mitte tema soo, vaid tema filosoofilise geniaalsuse tõttu. Ajastul, mil mehi vaimustas Newtoni eksperimentaalne edu nii seletamatult, et nad loobusid põhjuslikkuse otsimisest, oli just see naine see, kes ütles: „Oodake, sellest ei piisa. Me peame säilitama Leibnizi range metafüüsilise loogika, muidu muutub teadus pelgalt pimedaks kirjeldamiseks.” Ta ei reetnud naiselikku kogemust, vaid nõudis teaduselt absoluutset intellektuaalset rangust.

Heloise (u 1100–1164) ja Christine de Pizan (1364 – u 1430) arendasid sotsiaalset filosoofiat, vaidlustades naiste intellektuaalset piiramist. Christine de Pizan’i teos „Le Livre de la Cité des Dames“ (1405) oli põhimõttelliselt Euroopa ajaloo esimene süsteemne naiste intellektuaalse enesekaitse manifest. Ta ehitas üles allegoorilise „naiste linna“, kasutades ajaloolisi näiteid naiste saavutustest ja väites, et naiste madal staatus ja intellektuaalne piiratus on meesteühiskonna poolt loodud sotsiaalne konstruktsioon, mitte bioloogiline tõde või loomulik asjade seis.

Miks on naisfilosoofe ajaloos nii vähe?

Seda küsimust on selleteemalises kirjanduses käsitletud ning leitud, et see, et naisi on filosoofia ajaloos vähem näha, ei tulene loomulikult mitte andekuse puudumisest. Tee on olnud täis tõkkeid, mida on hoidnud püsti isegi ajaloo suurimad mõtlejad ise.

1. Kodune vangistus ja haridus: Sajandeid oli naiste roll piiratud kodu ja perega. Kui sul puudub ligipääs raamatukogudele ja ülikoolidele ning kogu su aeg kulub majapidamisele, on süvenenud mõttetööks peaaegu võimatu aega leida.
2. Müüt meessoost geeniusest: Pikka aega usuti, et filosoofiline talent on “meeste rida”. Näiteks saksa filosoof Hegel väitis üsna inetult, et naiste mõistus ei sobi kõrgemaks teaduseks. Ta võrdles naisi taimedega – rahulikud ja madalamad –, samas kui mehed olid tema silmis nagu loomad, kes on võimelised tegudeks ja keeruliseks mõtlemiseks.
3. Nähtamatud barjäärid täna: Isegi kui täna on uksed lahti, kummitab naisi sageli “targa mehe” kuvand. See tekitab tunde, et kui sa ei sobitu teatud väitlusstiili või karmi kesta, siis sa justkui ei kuulugi sellesse maailma. See pole enam seaduslik keeld, vaid nähtamatu eelarvamus, mis pärsib naiste eneseusku.

Aga võibolla ei ole asi ainult neis meile hästi tuntud ettekäänetes. Võibolla on asi ka erinevates mõtteviisides: ratsionaalne, dualistlik loogika versus “kogukehaline” intuitiivne mõtlemine? Ja siin ei pruugi vahe joosta sugugi ainult mehed vs naised liinis aga see oleks juba pikem eraldi teema.

Muutuste võimalikkus

Filosoofia ajaloo rikastamine naisautoritega ei ole lihtsalt viisakus, vaid vajadus näha maailma terviklikumalt. Ja näiteid leiaks ju laua kaasajast. Hannah Arendt, Simone de Beauvoir ja Martha Nussbaum ei lisanud lihtsalt naiste vaatepunkti, vaid muutsid reegleid, kuidas vabadusest ja eetikast rääkida.

Hannah Arendt (1906–1975) ja tegutsemise julgus: Arendt tõi filosoofiasse “sündivuse” (natality) mõiste. Kui mehed on sajandeid filosofeerinud surmast, siis Arendt keskendus algustele. Tema jaoks on vabadus meie võime alustada midagi uut ja ootamatut – see on sotsiaalne vastutus, mitte lihtsalt eraldatuses mõtlemine.

Simone de Beauvoir (1908–1986) ja valikuvabadus: Ta ei öelnud lihtsalt, et naised on rõhutud, vaid analüüsis, kuidas ühiskond muudab naise “Teiseks”. Tema kuulus lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” tuletab meelde, et suur osa meie identiteedist on ühiskonna poolt peale surutud roll, millest meil on õigus ja kohustus teadlikult välja murda.

Martha Nussbaum (sündinud mail 1947)ja tunnete tarkus: Nussbaum, kes on kaasajal tekitanud teravaid debatte ja kes asub samuti “Aristoteliku ratsionaalsuse poolele” on näidanud, et tunded – nagu kaastunne, hirm või viha – ei ole mõistuse vastandid, vaid sisaldavad hinnanguid selle kohta, mida me peame väärtuslikuks ja oluliseks. Tema järgi ei saa eetikat taandada kuivale loogikale, sest inimlik otsustamine toimub alati koos haavatavuse, empaatia ja kujutlusvõimega. Nii on ta aidanud taastada arusaama, et filosoofia ei pea eemalduma inimlikust kogemusest, vaid võib aidata seda sügavamalt mõista, kuid samas on tema läbiv seisukoht, et eetika tuleneb siiski eelkõige ratsionaalsest loogikast.

Need mõtlejad näitavad, et filosoofia ei pea olema ainult külm ja abstraktne loogika, vaid see võib olla elus, tundlik ja otseselt seotud meie igapäevase vabadusega.

Kirjanduses arutletakse muidugi ka selle üle, et mida peaks tegema, et siin pilt muutuks. Põhimõtteliselt võiks lahendusi taandada kahele asjale:

• Värskendaa õppekavasid: Kui koolis räägitakse ainult meestest, tekibki vale arusaam, et filosoofia ongi “meeste mäng”. Naisautorite toomine õpikutesse näitab, et mõttemaailm on avatud kõigile.
• Lammutada “targa mehe” imago: Sageli peetakse filosoofiks kedagi, kes räägib keeruliselt, vaidleb agressiivselt ja jätab lihtsalt “targa mulje”. See teatud poos ja kõneviis soosib sageli just mehi. Me peame õppima väärtustama sisu ja süvenemist, mitte ainult seda, kes suudab ruumis kõige valjemalt või enesekindlamalt rääkida.

Need on kõik õiged tähelepanekud, kuid mõeldes taas laiemalt: võibolla ei ole asi ainult sellistes “sootehnilistes” tõketes, vaid üleüldse meie võimekuses ja soovis meie mõtlemise viisi osas järele mõelda?

Kokkuvõte

Mõtteloo ajalugu ei ole ju veel lõppenud, isegi naiste panuse taasavastamine on alles alguses. Igati loomulik oleks lugeda naisfilosoofide teoseid mitte kui ajaloolist “huvitavat maitseainet”, vaid kui filosoofia loomulikku ja hädavajalikku osa, eriti arvestades seda “keelt”, milles naisfilosoofid on tavatsenud mõelda.

Filosoofia ajalugu ei peegelda mitte ainult seda, kes mõtlesid, vaid ka seda, millist mõtlemist peeti väärtuslikuks. Sajandeid hinnati kõrgemalt abstraktset ja formaalset arutlust, samas kui kehaga, kogemusega, suhetega ja igapäevaelu tarkusega seotud mõtlemine jäi sageli filosoofia äärealale. Kuna naiste elu oli ajalooliselt tihedamalt seotud just nende valdkondadega, muutus nähtamatuks mitte ainult osa naisautoreid, vaid ka terve kehastunud mõtlemise traditsioon.

Võib-olla räägib naisfilosoofide lugu lõpuks mitte ainult sellest, kes said rääkida, vaid ka sellest, millist tarkust oldi valmis kuulama. See on juba järgmiste artiklite teema.

relatio:

History of Women Philosophers and Scientists

Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

See tekst arutleb teemal, et miks just Aristoteles on see, kelle mõtteviis muutub valdavaks keskaegses islamis ja Euroopas, kuidas on see mõjutanud tänapäevast mõttelugu ning kuidas tänapäevane neuroteadus ja ida mõtteloo avastamine võivad mõneti Aristotelest “rehabiliteerida”. Ning lõpus esitatatud “funktsionaalse filosoofia” vaade ei püüa kokkuvõttes Aristotelest troonilt tõugata, vaid soovitab meil hakata tema ‘tööriista’ kasutama kooskõlas meie enda bioloogiaga. See on filosoofia, mis ei toimu ainult peas, vaid kogu olemuses.

Lääne mõtlemise ajalugu võiks kirjeldada kui püüdlust korrastada kaost. See teekond algas hetkest, mil filosoofia lõpetas kättesaamatute tähtede vaatlemise ja hakkas uurima nö maapinda meie jalge all, meie vahetut keskkonda. Selles protsessis on Aristotelese loogikal olnud ülioluline roll, see on kindlasti olnud kui vundament, mõneti aga ka kui vangla ja vahel kasutuses kui täpselt ihutud kirurgiline instrument.

Kaks suunda lääne mõtlemises

Lääne filosoofia ajalugu on paljuski olnud kahevõistlus kahe hiiglase vahel, kes määrasid ära meie mõtlemise koordinaadid. Platon uskus, et tõeline reaalsus asub kusagil “kõrgemal” – ideede maailmas, millest meie meeleline kogemus on vaid ebatäiuslik ja varjuline koopia. Aristoteles aga, olles Platoni andekaim õpilane, tõi selle fookuse nö maa peale, väites, et tõde ei peitu transtsendentsetes sfäärides, vaid siinsamas meie ümber, asjade endi sees. See väga põhimõtteline lõhe on kujundanud kogu lääne mõtlemise ajaloo, pannes aluse vaidlustele idealismi ja realismi ning ratsionalismi ja empirismi vahel.

Ehkki nende teed läksid hiljem lahku, on oluline mõista, et nad ei alustanud vastanditena, vaid jagasid ühist intellektuaalset vundamenti, mis eristas neid kaose ja juhuslikkuse pooldajatest.

Rafaeli fresko “Ateena kool” (1509-1511): kesksel kohal Platon ja Aristoteles

Ühine aluspõhi: mis ühendab õpetajat ja õpilast?

Enne kui süüvida nendevahelistesse erimeelsustesse, võiks tuvastada neli sammast, millele tuginesid mõlemad mõtlejad. Nad uskusid kindlalt, et maailm on mõistuspärane tervik, mitte kaos.

1. Logos ehk mõistuslik struktuur – Mõlemad uskusid, et maailmal on ratsionaalselt mõistetav struktuur, mida inimene suudab oma mõistusega tabada. Maailm ei ole juhuslik atomistlik kokkupõrge, vaid korrastatud süsteem.
2. Tõde vs arvamus – Nad tegid selget vahet epistēmē (püsiv teadmine) ja doxa (muutlik arvamus) vahel. Filosoofia püha eesmärk on liikuda meelelistest illusioonidest kindla teadmiseni.
3. Teleoloogia ehk eesmärgipärasus – Maailmas ei juhtu asjad lihtsalt niisama; kõigele on omane telos ehk eesmärk, mille poole pürgitakse. Seeme pürgib puuks saamise poole ja inimene õnne poole.
4. Objektiivne eetika – Küsimus “mis on hea elu?” ei olnud nende jaoks subjektiivne maitseasi. Hea elu on otseselt seotud inimese olemuse ja loomuse realiseerimisega.

Vaatamata sellele ühisele alusele, algas just siit punktist suur intellektuaalne eemaldumine, mis muutis filosoofia ajaloo kulgu.

Suur murdepunkt: ideede maailm vs konkreetne maailm

Peamine erimeelsus seisnes küsimuses, kus reaalsus asub. Platoni jaoks valitses dualism: on olemas täiuslikud ideed (vormid) ja meie kaduv, ebatäiuslik maailm. Aristoteles aga esindas monismi, väites revolutsiooniliselt, et vorm ei eksisteeri asjast eraldi “ideede taevas”, vaid on asjas endas, olles lahutamatult põimunud mateeriaga.

Võib öelda, et lääne intellektuaalne pärand sai otsustava pöörde hetkel, mil Aristoteles eemaldus oma õpetaja Platoni poeetilisest idealismist. See muutus oli loogika sünni jaoks kriitiline: võib öelda, et teadmine muutus „metoodiliselt hallatavaks“, sisuliselt praktiliseks tööriistaks. See polnud enam kättesaamatu ilmutus, vaid midagi, mida sai uurida, süsteemselt arendada ja õpetada.

 Aristoteles ei loonud loogikat lihtsalt ilu pärast, vaid tööriistana (kreeka k Organon). Muide hiljem, teadusrevolutsiooni ajal, pani Francis Bacon oma teosele nimeks Novum Organum ehk “Uus tööriist”, püüdes Aristotelese meetodit uuendada – see näitab, kui sügavalt see “tööriista” mõiste lääne mõtteloos juurdus. Igatahes, see Aristotelese süsteem pakkus reeglid, mis eristasid selgelt subjektiivse arvamuse (doxa) kontrollitavast teadmisest (epistēmē). Uue õppija jaoks on see vabanemise hetk: loogika tähendab, et tõde ei sõltu enam oraakli tujuvalangutest, vaid mõtlemise sisemisest korrast.

See Kreeka polistes lihvitud tööriistakast ei jäänud aga tolmu koguma – see leidis oma kõige kirglikumad hoidjad hoopis Bagdadi kõrbestipendiumite keskustest.

Islami kuldaeg: Averroes ja loogika taasavastamine

Vastupidiselt levinud müüdile ei leidnud islami maailm Aristotelest “puhtal” kujul. Tee Bagdadi kuldajani kulges läbi Süüria kristlaste (nestoriaanide), kes olid Aristotelese tekstid juba varem süüria ja araabia keelde tõlkinud, kuid filtreerinud need läbi neoplatonistliku ja kristliku müstika. See oli hübriidne ja kihiline pärand.

Selle võiks lahti kirjutada järgmiselt:

• Tõlkekihid: Tekstid liikusid kreeka keelest süüria keelde ja alles sealt araabia keelde. Iga tõlge oli ühtlasi tõlgendus.
• Neoplatonistlik loor: Süüria kristlased ja hiljem araabia õpetlased (nagu Al-Farabi või Avicenna) lugesid Aristotelest sageli läbi Plotinose prillide. Näiteks peeti teost “Aristotelese teoloogia” (mis oli tegelikult neoplatonistlik tekst) ehtsaks Aristotelese tööks.
• Süntees, mitte kopeerimine: See polnud pelk tõlketöö, vaid intellektuaalne sulatusahi, kus aristotellik loogika pidi hakkama teenima monoteistlikku maailmapilti.

Sellesse intellektuaalsesse ebakindlusse astus Averroes (Ibn Rushd), keda hakati nimetama lihtsalt “Kommentaatoriks”. Tema roll oli “puhastaja”: ta soovis eraldada Aristotelese algupärase ratsionaalse hääle hilisematest müstilistest lisanditest. Averroese jaoks oli Aristotelese loogika universaalne keel, mis sobis nii teaduse (falsafa) edendamiseks kui ka usuliste vaidluste (kalam) lahendamiseks.

Miks Aristotelese kontseptsioonid sobisid islami monoteismiga (tawhid)?

• Liikumatu liigutaja: Aristotelese idee „esimesest põhjusest“, mis on ise muutumatu, pakkus monoteismile filosoofiliselt korrektse jumalamõiste.
• “Puhas Akt”: Jumal kui täielikult teostunud potentsiaal sobis kirjeldusega täiuslikust Loojast.
  • Märkus: ‘Puhas Akt’ (Aquino Thomasel Actus Purus) on Aristoteleselt üle võetud mõiste. Tänapäeva lugejale võib see kõlada võõralt, kuid sisuliselt tähistab see puhast ja täielikku tegelikkust. Kui kõik loodu on pidevas muutumises ja arengus (potentsiaalis midagi saavutada), siis Jumal on see punkt, kus igasugune areng on juba lõpule jõudnud – Ta on täiuslikult teostunud olek, kus puudub vajadus muutuda
• Maailma ratsionaalsus: Kui Jumal on tark, peab ka tema loomingu struktuur olema loogiliselt hoomatav.

Averroes käis aga välja ka radikaalse idee universaalsest intellektist – mõttest, et inimene ei oma oma mõistust, vaid “ühendub” korduvate tõdedega kui ühtse kosmilise väljaga. See muutis Aristotelese tekstid plahvatusohtlikuks intellektuaalseks kütuseks, mis oli valmis vallutama Euroopa sündivaid ülikoole.

Averroese kommentaaride kaudu muutus Aristoteles süsteemseks õpikuks, mille abil Pariisi ülikooli skolastikud hakkasid püstitama lääne teoloogia katedraali.

Pariisi ülikool ja skolastiline revolutsioon

Puudutades keskaega ja kristlikus maailmas tekkivat skolastikat ning Aristotelese esiletõusu, ei saa siiski Platonist päris mööda minna. Platonism oli varase kristluse jaoks sümpaatne filosoofia, tegelikult lausa hädavajalik taustasüsteem, mis  võimaldas usul eralduda Rooma impeeriumi hääbuvast materiaalsusest. Sest platonlik dualism ja idealism pakkus esialgu täiusliku raamistiku, et lahutada jumalik ja igavene argisest ning kaduvast. Nimelt, Platoni õpetus täiuslikest ideedest ja meie maailmast kui nende ebatäiuslikust varjukujutisest andis kristlusele intellektuaalse õigustuse meelelise kogemuse umbusaldamiseks. Kui meeled on eksitavad, siis tõde peitub hinge võimes “meenutada” oma jumalikku päritolu ja pürgida tagasi kõrgema reaalsuse poole. See raamistik toitis varakristlikku müstikat ja askeesi, suunates pilgu siinselt “varjude riigilt” igavesele valgusele.

Siiski, kiriku kasvades muutus Platonile tuginev poeetiline idealism ebapiisavaks – institutsioon vajas dogmade süstematiseerimiseks ja haldamiseks praktilisemat instrumentaariumi. Ja siin teebki Aristoteles strateegilise pöörde Platoni idealistlikust dualismisit monismi poole, tuues vormi “ideede taevast” asja endasse. See muutus tähistas tõe maaletoomist: vorm ja mateeria on lahutamatud. See samm muutis teadmise metoodiliselt hallatavaks ja süsteemselt arendatavaks tööriistaks.

Ja nii muutus Aristoteles läbi Averroese vahenduse 12.–13. sajandi Pariisi ülikoolis intellektuaalseks staariks ning samas ka suurimaks ohuks. Skolastika vajas hädasti süsteemset meetodit, et muuta teoloogia “teaduseks”, mitte jääda vaid ekstaatiliseks müstikaks. Ja Averrois pakkus siin selleks valmis pakendatud, ajastuga ja teoloogiaga sobitatud Aristotelest. Pariisi ülikool oli tuntud oma averroistlike vaadete poolest, kuid siin peitud ka probleem – sest kui meenutame, Averrois oli mh populariseerinud ka oma arusaama “universaalsest intellektist”.

Thomas Aquinas võttis Averroese vahendatud Aristotelese, kuid lisas sellele kriitilise korrektuuri: ta asendas Averroese “universaalse intellekti” individuaalse intellektiga. See oli kiriku jaoks elu ja surma küsimus – kui meil on ühine mõistus, siis puudub isiklik vastutus ja surematu hing. Aquinas kasutas Aristotelese loogikat, et defineerida Jumalat kui “Puhast Akti” (ldnk Actus Purus, vt eestpoolt) ja selgitada sakramentide (nt armulaud) olemust läbi “substantsi” ja “aktsidentside” mõistete.

Selline vormiline kontroll oli kirikule vajalik dogmade kaitsmiseks. See lõi pinge loogilise skolastika ja kristliku müstitsismi vahel: kui skolastik uskus, et Jumalat saab mõistete abil analüüsida, siis müstik rõhutas vahetut kogemust, mis ületab igasuguse loogika.

See range struktuur pani aluse lääne ratsionalismile ning ka Descartese ja teiste filosoofilisele dualismile, kus mh ka Aristotelese loogikat kasutati õigustusena, kuid 20. sajandil põrkus see loogika viimasele piirile, kus “vaikimine” muutus kõnekamaks kui rääkimine.

Loogika piirid ja “funktsionaalne filosoofia“

20. sajandi suurkuju Ludwig Wittgenstein, olles otsekui Aristotelliku laineharja finaalis, alustas sealtsamast, kus Aristoteles – maailm on struktureeritud ja loogiliselt kirjeldatav, kuid mõistis, et loogika võib muutuda “müraks”, kui me üritame sellega kirjeldada asju, mis jäävad väljapoole faktide maailma. Ta esitles selliste väärtuste kui “nonsensi” mõistet mitte kui solvangut, vaid kui austuse märki: eetika, väärtused ja elu mõte on nii olulised, et loogika ja keele raamidesse surudes me vaid moonutame neid. Aga Wittgenstein peatus siin, teadlikult. Ta ei soovinudki tegeleda oma seisukoha järeldustega, ehk küsimusega et mida siis sellega peale hakata sellega, mida ratsionaalne, keeleline loogika ei suuda kirjeldada.

Ja siit me jõuame kummalisel moel ringiga tagasi mitte Aristotelse tühistamiseni, vaid pigem otsekui rehabiliteerimiseni. Kuigi me oleme harjunud pidama Aristotelest kuiva loogika isaks, siis tuletades meelde artikli algust ja vastandumist Platonile, oli tema maailmapilt tegelikult palju lähemal tänapäevasele kehastunud kognitsioonile kui hilisemale Euroopa dualismile. See, mida me täna avastame näiteks neuroteaduse ja ida praktikate kaudu, on mõneti tagasipöördumine aristotelliku ‘terviku’ juurde, kus mõtlemine ja olemine ei olnud veel teineteisest lahku rebitud.”

Ehk – kui me täna räägime kaasaegsest neuroteadusest või ida mõttelugude mõjust, siis me tegelikult ei liigu Aristotelesest eemale, vaid pöördume tema juurde tagasi. Me liigume välja äärmuslikust dualismist, mis püüdis mõtlemist taandada vaid abstraktseks koodiks, ning taasavastame teadmise kui ‘kehastunud kognitsiooni’. See on äratundmine, et loogiline analüüs ja bioloogiline reaalsustest ei ole vastandid, vaid ühe ja sama funktsionaalse terviku kaks külge

Siit võiks alata üleminek millelegi, mida ma nimetaksin “funktsionaalseks filosoofiaks”, mis oleks aga eraldi teema. Siin ei ole mõtlemine enam ainult abstraktne “tehe”, vaid kogukehaline kognitsioon – reaalsustest, kus loogika põimub meie neurofüsioloogilise seisundi ja biomehaanilise tagasisidega. Ning jah, see ongi omamoodi tagasitulek Aristotelese algse vaimu juurde, kuid uuel tasandil: teadmine pole enam ainult hallatav süsteem paberil, vaid vahetu ja elus seos maailmaga, kus keha ja vaim toimivad ühtse tervikuna

Loogika on arenenud jäigast reeglistikust paindlikuks tasakaaluprotsessiks, kus mõistus ja kehastunud kogemus ei ole enam vastandid, vaid partnerid.

Kokkuvõte: tõde kui dünaamiline tasakaal

Aristotelese loogika rännak võib õpetada tegelikult ka seda, et tõde ei ole sihtkoht, vaid täpne liikumine. Aristoteles andis meile struktuuri, Wittgenstein tähistas piirid ja funktsionaalne lähenemine oleks üks viis tuua meid tagasi tervikliku kogemuse juurde.

Eelneva põhjal võiksime sõnastada näiteks kolm peamist õppetundi:

1. Loogika on tööriist, mitte vangla. See on vahend selguse loomiseks, kuid ei tohiks asendada vahetut kogemust.
2. Definitsioonid on astmed, mitte lõpp-punktid. Mõisted on vajalikud ajutiseks stabiliseerimiseks, et saaksime liikuda järgmisele tasemele, olles valmis neid uue tagasiside valguses korrigeerima.
3. Teadmine nõuab koostööd mõistuse ja kehastunud kogemuse vahel. Kõige adekvaatsem arusaam teadmisest peitub pidevas ja täpses tasakaalu otsimise protsessis intellektuaalse analüüsi ning neurofüsioloogilise tunnetuse vahel, mitte jäigas süsteemis.

Tõeline tarkus ei peitu lukustatud vastuses, vaid võimes püsida tasakaalus ka siis, kui maailm meid proovile paneb. Mõtlemine on tegevus, mis ei seisne ainult loogilistes kognitiivsetes struktuurides, vaid võiks olla seotud reaalse tajuga.

Teema visuaalne ülevaade

Imaginaria: Kas mõnikord ei takista filosoofia mõistmist mitte intelligentsuse puudumine, vaid kogemuse puudumine?+

ex Teste, 2026 mai

Õhtul, kui teised ühiselamu köögis veel vaieldes kohvi jõid, istus Markus oma toas ja vaatas vihaselt laual lebavat raamatut.

Wittgenstein. Jälle.

Ta oli tõmmanud pool peatükki kollaseks, kirjutanud servadesse märkusi ja nooli, kuid mida rohkem ta luges, seda vähem ta aru sai, miks inimesed sellest vaimustuses olid.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

See lause ajas teda eriti närvi.

Ta sulges raamatu. See kõik tundus talle poosina. Filosoofiline suitsukate millelegi, mida ei osata lihtsalt selgelt väljendada.

Markus armastas süsteeme. Sellepärast ta filosoofiat õppimagi läks. Talle meeldis tunne, et keerulise maailma saab lõpuks mõisteteks lahti võtta nagu masina. Aristoteles oli talle selles mõttes ideaalne — kategooriad, põhjused, loogika, struktuur. Kõik toimis. Maailm allus korrale.

Vahel kujutas ta ette Pariisi ülikooli tudengeid, kes esimest korda süllogisme õppisid. Nagu näiteks:

Kõik inimesed on surelikud.
Sokrates on inimene.
Järelikult…

Ideaalne! Täiesti selge ja see pidi olema ju joovastav tunne! Nagu keegi oleks universumi sisse peidetud mehhanismi korraks nähtavale tõmmanud.

Aga Wittgensteinis polnud seda tunnet. Seal oli midagi katkist. Midagi, mis justkui jooksis vastu nähtamatut seina.

Mõni nädal hiljem jäi Markus haigeks.

Algul tundus see tavaline viirus. Paar päeva palavikku. Aga palavik ei langenudki korralikult. Ööd venisid kummaliseks. Ta ärkas higisena, süda liiga kiiresti tagumas, ja kuulas pimeduses külmkapi undamist koridoris.

Kolmandal ööl tekkis tal esimest korda tunne, et maailm on kuidagi… nihkes.

Kõik oli endine, kuid mitte päris.

Ta vaatas oma kätt ja korraks tundus see võõras. Mõtted ei liikunud enam sirgelt. Loogilised jadad, mis tavaliselt tema peas iseenesest moodustusid, lagunesid laiali nagu märg paber.

Ta proovis lugeda.

Ei suutnud.

Isegi lihtsad laused nõudsid pingutust. Tähendus ei püsinud paigal.

Mingil hetkel ta enam ei olnud kindel, kas keegi küsis päriselt või selles udus:
— “Mis sul viga on?”
Ja ta vastas:
— “Ma ei tea… kõik on nagu natuke vale.”
Aga isegi haigena ta tajus, et sõnad ei ütle siin midagi. Ja see tunne kestis ka siis kui olemine hakkas nagu paremaks minema.

Ja siis, mingil hetkel vastu hommikut, täiesti juhuslikult, avas ta uuesti sama Wittgensteini lehekülje.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Seekord ei mõjunud see lausena.
See mõjus äratundmisena.

Mitte sellepärast, et ta oleks äkitselt „lahendanud“ Wittgensteini. Vastupidi. Esimest korda tekkis tal tunne, et Wittgenstein ei kirjutanudki ainult loogikast.

Ta kirjutas piirist.

Sellest hetkest, kus mõistus enam ei kanna tervet kogemust välja. Kus keel jääb hiljaks sellele, mida inimene tegelikult tunneb.

Markus sulges raamatu aeglaselt.

Ja talle tuli korraga pähe midagi kummalist.

Võib-olla filosoofid ei loonudki oma süsteeme ainult tõe leidmiseks.

Võib-olla lõid nad neid ka selleks, et maailmaga toime tulla.

Et kas: Platon tõstis tõe muutlikust maailmast kõrgemale, Aristoteles tõi selle tagasi maa peale ja hakkas korrastama, skolastikud ehitasid loogikast kindluse, Wittgenstein aga näis olevat jõudnud punktini, kus isegi keel ise hakkas pragunema?

Markus vaatas akna poole. Väljas hakkas valgeks minema.

Ta mõistis nüüd äkitselt midagi, mida ta polnud varem isegi osanud otsida.

Filosoofia ei olnud ainult ideede ajalugu.

See oli ka inimeste lugu.

See on lugu ühest filosoofist (oluliselt varajasem kui Schopenhauer), Zeusi preestrist, kes läks koos Aleksander Suurega tänapäeva Afganistani/Pakistani piirkonda, kuulas „alasti filosoofe“ ning tõi Kreekasse budismi, mille ta sõnastas ümber kreekapäraseks filosoofiliseks „lahtistiks“. Imeline näide sellest, kuhu ideed lähevad ja mida nad teevad.

Kreeka filosoof Indias

Kujuta korraks ette sellist pilti: on aasta, 327 eKr ning üks nooremapoolne Kreeka filosoof, endine maalikunstnik, aga samas ka mees, kes kuulus Elises asuvasse Klytidiai klanini (kes olid tuntud selgeltnägijad) ning teenis Olümpia Zeusi templi ülempreestrina ja lisaks oli seotud Amphiarausi templi oraaklitega, seisab kuskil tänapäeva Pakistani ja Afganistani piiril, sisenenud tolleaegsesse „Indiasse“, vaatab ringi ja, ja mõtleb, et kõik, mida talle Ateenas on õpetatud, võib olla vale. See mees oli Pyrrhon Elisest, kes selle reisi tulemusel ei tulnud tagasi mitte lihtsalt reisimuljetega, vaid tõi endaga kaasa sisuliselt budismi tuuma ja ehitas sellest Kreeka versiooni.

Lisaks muudele allikatele tugineks siin Douglas C. Batesi 2022. a raamatule „Pyrrho’s Way: The Ancient Greek Version of Buddhism”, mis on kohati päris provokatiivne, andes mõista, et Pyrrhon võttis budistlikud ideed (nirvana, kannatustest vabanemise jm) ja lõi neile läänemõttemaailma jaoks nö uue kasutajaliidese. Batesi jaoks ei ole Pyrrhon Elisest lihtsalt üks marginaalne kuju antiikmõtlejate reas, vaid Lääne tsivilisatsiooni intellektuaalse ajaloo üks suurimaid “kaotatud võimalusi”. Bates käsitleb seejuures pyrrhonismi kui omamoodi “anti-filosoofilist filosoofiat”, mis sarnaselt Zen-budismile ei püüa ehitada uusi uskumuste süsteeme, vaid lammutab olemasolevaid.

Seega Pyrrhon liitub Aleksander Suure sõjakäiguga Indiasse, sest Aleksander, olles ise Aristotelese õpilane, andis oma õukonna filosoofidele selge ülesande: Minge ja uurige, mida need vallutatud rahvad mõtlevad! Pyrrhon veetis Indias ja Gandharas poolteist aastat (327–325 eKr), kohtudes “alasti tarkadega” (gymnosophistai).

Filosoofiate kokkupõrge

Üks asi, mis siin on ülioluline, on see intellektuaalne pagas, millega Pyrrhon sinna läks. Ta oli Demokritose filosoofilise traditsiooni järgija. See oli materialistlik koolkond, mis uskus aatomitesse. Ja see traditsioon oli just saanud täieliku intellektuaalse koslepi Platoni ja eriti Aristotelese käest. Nii et Pyrrhon ei läinud Indiasse tühja lehena, ta läks sinna kahe hiiglasliku filosoofilise probleemiga. Esimene puudutas eetikat ja õnne. Demokritos oli väitnud, et meelerahu, kreeka keeles eudaimonia, on see, mis viib voorusliku eluni, ehk sisuliselt kui sa oled seest rahulik, siis käitudki hästi. Aga Aristoteles, tuginedes Sokratesele, pööras selle täpselt pea peale. Tema väitis, et just vooruslik elu, õigete tegude tegemine, viib meelerahuni. Põhimõtteliselt oli küsimus selles, kumb on kana ja kumb on muna. Kumb on põhjus, kumb tagajärg?

Ja selle all oli veel sügavam probleem, mis puudutab tegelikkust ennast. Kas me üldse saame midagi kindlalt teada, kui meie meeled meid pidevalt petavad? Demokritos ja varasemad filosoofid väitsid, et tõde tegelikkuse kohta on meile kättesaamatu. Klassikaline näide oli see, et vees olev aer paistab kõverana, kuigi me teame, et see on sirge, ehk meie meeled on ebausaldusväärsed. Aga Aristoteles lükkas selle skeptitsismi otsustavalt tagasi ja arvestades, et Aristoteles oli Aleksander Suure enda õpetaja, oli tema sõnal tohutu kaal. Ta väitis, et mõistuse abil on tõde täiesti ligipääsetav. Ja nüüd Pyrrhon seisis sellele Aristotelese väitele vastu ning India oli talle pakkumas selleks relva.

Kuidas eksportida Indiat Kreekasse?

Nii et Pyrrhon läks Indiasse, kaasas need kaks küsimust: 1. mis on õnne ja vooruse suhe ning 2. kas me saame tegelikkust üldse usaldusväärset tunda? Ja mida ta sealt siis leidis, mis Kreeka filosoofia pea peale pööras? Batesi analüüsi kohaselt, mis omakorda tugineb filoloog Christopher I. Beckwithi tööle (filoloog, kes on tuvastanud keelelised vasted Pyrrhoni ja varajase budismi vahel) leidis Pyrrhon Indiast ühtse lahenduse mõlemale probleemile.

See lahendus oli varajases budismis. Ta leidis süsteemi, mis ütles, et need kaks probleemi ei olegi eraldi, vaid on ühe ja sama asja kaks külge. Ta tugines seejuures kolmele mõistele budismis:

1. Anatta (iseuse puudumine), st asjad on iseeneses eristamatud.

2. Anicca (püsitus), st asjad ei ole mõõdetavad ega püsivad.

3. Dukkha (kannatus/rahulolematus), st asjad on hindamatud, meie otsused nende kohta ei saa olla tõesed ega valed.

Ehk täpsemalt, Anicca püsitus ei tähenda ainult seda, et kõik sureb kunagi ära. See on palju radikaalsem arusaam, et miski pole hetkest hetke sama, vaid kõik on tegelikult pidevas muutumises olev aatomite kogum. Dukha on seejuures kannatus või sügav rahulolematus, mis tekib just sellest, et me üritame püsituid asju kramplikult kinni hoida, justkui need oleksid igavesed. Ja Annata ehk „mitte ise“ on kõige radikaalsem idee: sinus ei olegi mingit püsivat muutumatut mina või hinge, on ainult pidevalt muutuv vool. See viimane „mitte ise“ oleks Ateenas ilmselt ketserlusena kõlanud, sest kogu filosoofia keerles seal hinge ja „tunne iseennast“, idee ümber. Ehk: kõik on pidevalt muutuv, püsivat pole, mis tähendab et defineerimisest on olulisem „lahti lasta“. See tähendas Pyrrhoni jaoks täiesti teistsugust vaatenurka: selle asemel on uusi tõdesid peale kuhjata, tuleb lasta neil endast „maha kukkuda“, et päriselt puhastuda ja päriselt tunnetada ja see vabastabki kannatustest, viibki „õnneni“.

Ja siit tulebki Pyrrhoni geniaalsus. Ta ei hakanud Kreekas ringi käima ja rääkima sanskritikeelseid termineid. Ta kujundas need ideed ümber, et need sobiksid Kreeka mõttemaailma, et neid saaks kasutada vastulöögina Aristotelese argumentidele. Ja kõige tähtsam muutus, mille ta tegi, oli „tehnoloogias“ – ta jättis meditatsiooni Indiasse, selle asemel võttis ta juba olemasolevad Kreeka filosoofilised tehnikad, loogika, argumenteerimise paradoksid, et need, mis juba olid filosoofide tööriistakastis olemas. Ta rakendas neid uue eesmärgi nimel: saavutada sama tulemus, mida budistid meditatsiooniga taotlesid.  Sisuliselt seisnes tema „vandenõu“ selles, et panna kreeklased kasutama ratsionaalset meelt, et jõuda punkti, kus ratsionaalne meel vaikib.

Kreekastatud budism

Seega, Pyrrhon ei saanud luua uut või eksporditud müstilist või religioosset süsteemi. Ta pidi olema kaval, ta pidi kasutama seda, mida budismis nimetatakse upaya, ehk oskuslikeks vahenditeks, et kohandada õpetust kuulajaskonna jaoks. Tema upaya oli geniaalselt lihtne. Ta kasutas ühtainsat kreeka keelset mõistet: eudaimonia, mida  tavaliselt tõlgitakse kui „õnn“, aga pigem tähendab see õitsengut, sisemist heaolu, või tähendusrikast elu, mis on saavutatud läbi tarkuse ja vooruse. See oli praktiline, mitte vaimne eesmärk ja siin on konks. Sest peaaegu kõik Kreeka filosoofiakoolkonnad alates Aristotelesest kuni ja epikuurlasteni tunnistasid eudaimoniat elu peamiseks kõrgemaks eesmärgiks – see oli nende kõigi ühine keel! See oli nagu Trooja hobune – ta pakkis kõik need radikaalsed Ida ideed („püsitus“, „mitte ise“) mõiste sisse, millega kõik juba niikuinii nõus olid, öeldes sisuliselt „Te kõik tahate saavutada eudaimooniat? Mul on selleks meetod! Unustage hetkeks müstika, räägime kuidas see praktiliselt töötab.“ Ja see toimis. Meile tänapäeval võib see meenutada kui hästi saab müüa igasuguseid ideid, pakendades neid mõistetesse nagu heaolu või vaimne tervis. Ehk, see oli midagi, millest kõik said aru ja mida kõik tahtsid.

Nii, et ta muutis valgustumise praktiliseks eluoskuseks!

Batesi tekstis on see suurepärane metafoor: filosoofia kui meditsiin. See oli antiikajal väga levinud mõte. Stoikud nägid oma filosoofiat kui valusat operatsiooni. Epikuurlastel oli oma kuulus neljaosaline ravim. Aga milline oli siis nüüd see pürhhonistide retsept? Seda kirjeldatakse kui „lahtistit“! Jah, see on pürrhonismi “purgatiiv”: Pürrhonism on oksendama ajav ravim! See ei leevenda sümptomeid, vaid sunnib organismi mürgiseid dogmasid ja delusoorseid uskumusi välja heitma. See on intellektuaalne puhastus, mis jätab alles vaid vahetu reaalsuse. Ehk, lahtisti eesmärk pole midagi uut ja kasulikku kehasse lisada. Selle eesmärk on aidata kehal vabaneda mürgist, mis seal juba on.

Ja mis see mürk siis on? Pyrrhoni järgi on selleks ettekujutelm, teadmatus, dogmaatilised uskumused – see mis põhjustab kannatusi (budistlikku dukkhat).

Illusioonidega võitlemine

Huvitav, kuidas Douglas Bates räägib oma raamatus seejuures oma isiklikust kogemusest. Ta mainib sissejuhatuses, kuidas ta tundis end zen praktikas aastaid kinnikiilununa. Tegi kõik harjutused ära, aga midagi ei muutunud. Ja siis ta avastas pürrhonismi ning ta ütleb, et need meetodid toimisid tema jaoks paremini, kiiremini ja usaldusväärsemalt, kui miski, mida ta budismist oli õppinud.

See on heaks sissejuhatuseks järgnevale, ehk sellele kuidas Pyrrhon tegeleb illusioonide võitmisega. Üks lääne mõtlemise alustalasid, mille me kõik koolis selgeks saime, on Platoni koopiaallegooria. Tuletame selle korraks meelde. Vangid on aheldatud koopasse, näevad seinale ainult varje ja peavad neid reaalsuseks. Üks neist pääseb kuidagi koopast välja, näeb päikesevalguses päris maailma, tõde. Aga koopasse naastes peavad teised teda hulluks, sest tema silmad ei näe enam varjude maailmas midagi ja see loob selge teadmiste hierarhia. On valgustunud eliit, kes on väljas ja siis on teadmatu mass, kes on sees. Ja see ongi see, mida me tihti valgustumise all ette kujutame – et sa pead kuhugi „välja pääsema“.

Aga pürhhonistlik ja ka budistlik vastulause sellele on, et see on pettus. See on intellektuaalne kelmus, sest meil pole mingeid tõendeid, et keegi oleks kunagi sellest „koopast“ lahkunud ning et eesmärk ei peakski olema koopast põgeneda, vaid eesmärk on muuta oma tõlgendust sellest, mis koopas toimub, lõpetada varjude pidamine reaalsuseks: reaalsus ei muutu, vaid sinu suhtumine sellesse muutub. Ja see on radikaalne, sest peaaegu kogu lääne filosoofia on ehitatud Platoni „koopast välja ronimise ideele“ – otsi tõde kuskilt mujalt, ideede maailmas või Jumala juures või teaduslikes faktides. Aga Pyrrhon ütleb: lõpeta otsimine, tõde on siinsamas, sa lihtsalt ei näe seda omaenda pettekujutelmade tõttu. Piltlikult öeldes, sa ei pea ehitama uut maja, sa pead lihtsalt oma praeguse maja aknad puhtaks pesema.

Nii et Pyrrhon ei toonud Indiast kaasa budistlikku meditatsiooni, vaid kujundas selle “aktiivsed koostisosad” Lääne ratsionaalsele meelele sobivaks dialektikaks. Bates kirjeldab pyrrhonismi kui “külma ja tehnilist” süsteemi, mis sarnaneb jalgratta kokkupanemisjuhendiga – see on emotsioonivaba tehnoloogia meele puhastamiseks.

Loomulikult on alati olemas olnud ka Pyrrhoni kriitikuid. Lühidalt võiks nimetada kolme. Kõigepealt tema kaasaegne, Epictetus (stoik), kes leidis, et pürrhonistid on nii ärritavad, et neid tuleks piinata, kuni nad tunnistavad “tõde”. Teiseks, Jonathan Barnes, kaasaegne kriitik, kes nimetab pürrhoniste “posijateks” (quacks). Ja lõpuks kristlik kirik, kes ajalooliselt hävitas pürrhonismi kui ohtliku ja usuvaba mõtteviisi.

Kokkuvõtteks

Pyrrhon asendas müstilised ja religioossed elemendid ratsionaalsete, loogikal põhinevate tehnikatega, mis olid kreeklastele arusaadavad ja vastuvõetavad. Ja teiseks, ta asendas selle raskesti hoomatava valgustumise eesmärgi, millegi väga praktilise ja ihaldusväärsega – eudaimoniaga. Tulemuseks oli süsteem, mis oli loodud spetsiifiliselt pettekujutelmade mürgi väljutamiseks meelest. See ei nõudnud uute uskumuste omaks võtmist, vaid vastupidi, see nõudis vanadest kahjulikest uskumustest vabanemist ja see on oluline nihe.

Seda võiks sõnastada ka nii, et pürhhonism pakub teed meelerahuni, mis on olemuselt mitte religioosne, mitte müstiline, vaid otsekui loodud spetsiaalselt ratsionaalsele läänelikule mõtteviisile. See on viis tegeleda kannatustega, seades kahtluse alla omaenda kõige kindlamad uskumused, selle asemel, et pimesi omaks võtta uusi võõrapäraseid dogmasid. Eudaimonia ei saabu uute uskumuste omandamisel, vaid vanadest lahtilaskmisel.

Siit koorub välja üks päris provokatiivne mõte: kas 2300 aastat vana ida mõtteviisi ümberpakendamine vana kreeka loogika abil võiks olla tänapäeva lääne inimese jaoks tõhusam ja otsem tee kui algallikas ise? Kui jah, siis kas me oleme omaenda ratsionaalsuse vangid, kes vajavad ratsionaalset teed vabadusse?

ps. siit võiks harutada edasi üht väga huvitavat teemat: kas Pyrrhoni poolt kasutatud tetralemmad olid juhuslikult väga samased hiljem Nagarjuna poolt täiuseni lihvitud tetralemmadega? Või ongi algne mõjutaja olnud siin kreeka filosoofia, nii nagu Baktria kaudu mõjutas Kreeka filosoofiast (Sokrates ja teised skeptikud) pärit apooria budistliku koani’ni (varem näiteks prasanga) arenenud ratsionaalse mõtlemise ummikusse ajamise meetodeid dhyana-, chan- ja zen-budismis?

See siin on sissejuhatav ja hästi lihtsustav ülevaade kaasaja teadusmaailma kahest veidi metafüüsilise maiguga kosmoloogilisest ideest

Kaks teed ühtsuseni

Tänapäeval on paljud inimesed tundnud, et vanad maailmapildid – klassikaline usk isikulisse jumalasse ja teisalt külm mehhaaniline materialism – ei anna enam päris rahuldavaid vastuseid. Need ei seleta hästi, miks maailm tundub tähenduslik või miks üldse eksisteerib kogemus.

Selle taustal on esile kerkinud uued lähenemised. Kaks neist on materiaalne panteism ja panpsühhism. Mõlemad üritavad maailma tervikuna mõista ilma üleloomulikke seletusi kasutamata.

Lihtsustatult:

• materiaalne panteism ütleb, et universum ise on kõik – see toimib iseenesest ja ongi omamoodi “püha”;
• panpsühhism ütleb, et kogemus (mingil kujul) on olemas juba kõige algtasandil.

Mõlemad püüavad ületada vana lõhet vaimu ja aine vahel. Üks rõhutab maailma struktuuri ja seaduspärasust, teine selle sisemist kogemuslikku poolt.

Materiaalne panteism: isetoimiv ja “püha” loodus

Materiaalne panteism on viis näha maailma tähenduslikuna ilma religioossete dogmadeta. See ütleb, et pole mingit eraldi loojat – loodus ise ongi see, mida varem nimetati “jumalaks”.

Jumal = universum

Selles vaates ei ole jumal isik. Jumal tähendab lihtsalt kogu universumit: aine, energia ja loodusseadused koos. Kõik, mis on, ongi see “jumalik tervik”.

Teadvus tekib hiljem – st teadvus ei ole siin midagi algset. See tekib alles siis, kui aine muutub piisavalt keerukaks – näiteks ajus. Enne seda ei ole mingit kogemust.

Seda hoiakut võib kirjeldada kui imetlust maailma korra üle. Universum toimib oma seaduste järgi ja on lihtsalt “selline nagu on”. Ei ole vaja otsida varjatud eesmärki.

Kui maailm toimib ise, siis inimene ei ole selle peremees, vaid osa sellest. Eetika ei tähenda enam reeglite järgimist, vaid pigem vooluga kaasa minekut – tegutsemist nii, et me ei rikuks loomulikku tasakaalu.

Panpsühhism: kogemus on kõige alus

Panpsühhism läheb teist teed. See püüab vastata küsimusele: kuidas saab üldse tekkida kogemus? Kuidas saab “surnud” ainest tulla välja midagi sellist nagu tunne või teadlikkus?

Panpsühhismi põhiidee on lihtne: kui meil täna on kogemus, siis pidi selle mingi algkuju olemas olema juba alguses. Midagi ei teki täiesti eimillestki.

See ei tähenda, et aatomid mõtlevad nagu inimesed. Pigem tähendab see, et neil on väga algeline “sisemine aspekt”.

Panpsühhismi erinevad lähenemised:

• nõrgem versioon: ainetel on potentsiaal kogemuseks;
• tugevam versioon: igal asjal on minimaalne kogemus;
• kosmopsühhism: kogu universum on üks suur teadvus, millest meie kogemus on osa.

See muudab täielikult seda, kuidas me ainet näeme. Aine ei ole enam lihtsalt “tumm objekt”, vaid midagi, millel on ka sisemine aspekt.

Inimese kogemus ei ole siis enam erand, vaid loomulik osa maailmast.

Sarnasused ja erinevused

Mõlemad lähenemised on tegelikult ühel meelel ühes asjas: reaalsus on üks tervik. Nad ei jaga maailma vaimuks ja aineks.

Aga nad rõhutavad erinevaid asju:

• Panteism: maailm on üks aine/energia süsteem, mis toimib ise.
• Panpsühhism: maailm on küll üks, aga kogemus on selle lahutamatu osa.

Lihtne metafoor, kujuta ette sümfooniat:

• Panteism ütleb: ilu peitub selles, kuidas kõik on ideaalselt korraldatud – partituuris ja harmoonias.
• Panpsühhism ütleb: ilu peitub selles, kuidas heli ise “tundub” – vibratsioonis ja kogemuses.

Panteism ütleb: universum töötab.
Panpsühhism ütleb: universum kogeb.

Sild Ida mõttelooga

Huvitaval kombel on sarnased ideed olemas ka idamaises filosoofias.

Daoism räägib maailmast, mis toimib ise (Ziran). Parim viis elada on mitte sellele vastu töötada (Wu Wei), vaid liikuda koos loomuliku vooga.

Budism rõhutab kogemust – kogu reaalsus ilmneb alati kogemusena. See on väga lähedane panpsühhismi ideele, et kogemus on keskne.

Ehk kokkuvõtvalt:

• daoistlik maailm toimib – umbes nagu materiaalne panteism;
• budistlik maailm ilmneb kogemusena umbes nagu panpsühhism.

Whitehead ja protsessifilosoofia

Alfred North Whitehead püüdis need ideed viia kaasaegse teaduse keelde.

Tema järgi ei koosne maailm püsivatest objektidest, vaid pidevatest sündmustest. Kõik on protsess. Iga sündmus “tunnetab” oma ümbrust ja kujuneb sellest. Maailm on pidev vastastikune mõjutamine. Universum ei järgi valmis plaani. See on pidev loov protsess, mis areneb hetke haaval.

Whitehead pidi looma uusi mõisteid, sest meie keel on liiga “asjakeskne”. Tegelikult on maailm rohkem vool kui objekt.

Kumb on tänapäeval “huvitavam”?

Praegu on olukord veidi ebaühtlane.

• Materiaalne panteism on muutunud peaaegu nähtamatuks taustaks – see on paljude teaduslike vaadete vaikimisi alus.
• Panpsühhism on taas esile tõusnud, sest teadvuse probleem pole kuhugi kadunud.

Panpsühhism tundub paljudele huvitavam, sest see sunnib meid küsima uusi küsimusi.

See ei pruugi olla lõplik vastus, aga see avab ukse teistsugusele mõtlemisele.

Kokkuvõte: uus vaade reaalsusele

Kui panna need ideed kokku, tekib huvitav pilt.

• Panteism õpetab meid nägema maailma kui toimivat tervikut.
• Panpsühhism õpetab meid nägema maailma kui kogemuslikku tervikut.

Võib-olla ei pea me valima. Võib-olla on need lihtsalt kaks erinevat viisi sama asja kirjeldamiseks.

Nagu sümfoonia:

• üks kord näeme selle struktuuri,
• teine kord tunneme selle kõla.

Ja võib-olla ongi reaalsus korraga mõlemat – nii toimiv süsteem kui ka vahetu kogemus?

Ja lõppu veel intrigeerimiseks midagi veidi teemaga seonduvat:

Aina enam ilmub teadusuudiseid, mis puudutavad kosmoloogilisi teooriaid, sh ka kvantmaailma puudutavas vallas, mis näivad pigem metafüüsilistena. Näiteks teooriad sellest, et tähed või planeedid võivad mingis mõttes olla elusorganismid või et kogu kosmos võib toimida mingit laadi „neuronvõrgustikuna“ jms (kõlab nagu panpsühhism).

Allpool viidatud konkreetse teooria puhul räägitakse võimalusest, et eksisteerib mingi universaalne, kosmiline intellekt, mille meie kui “antennid” aeg-ajalt kinni püüame. Ehk kosmiline intellekt, kui teatud mõõdetav väli. Tegu ei pruugi tingimata olla teadvuse või nö “organismiga”, vaid mingit laadi elegantse ja ühendumisvõimelise algoritmiga. Autor ei välista, et peale meie bioloogiliste neuronite võivad sellega nö otseühenduse saada ka AI digineuronid.

Huvitav on siinjuures see, et tegu pole mingi uue ideega, vaid teooriaga, mille esmakordselt käis välja lausa 12. sajandi araabia filosoof Averrois, keda muide õpitakse põgusalt vähemalt Eesti gümnaasiumite ajalootundides. Averrois on äärmiselt põnev autor. Tema teooria “universaalsest intellektist”, millega inimmõistus aeg-ajalt ühenduse saavutab ja kogeb seda nö “idee” sünnina, on tegelikult täpselt seesama, millest räägib viidatud teooria autor Douglas Youvan (või ka sarnaselt filosoof Keith Frankish). Averrois oli vasttekkinud keskaegsetes Euroopa ülikoolides ülipopulaarne, sh Pariisi ülikoolis, kus tema ideid levitasid eurooplastest “averroistid”. Pärast tema surma asus averroiste vihaselt ründama keskaja Euroopa skolastika suurkuju, inkvisitsiooni eestvedajate, dominiiklaste esindaja Aquino Thomas, kes kiriku hinnagul “alistas” Averroise. Lisan selle kohta ühe gümnaasiumi tunnis kasutatud slaidi.

Näib, et “universumi intellekt” plingib mingit sõnumit nii 800-900 aastase sammuga.

Link on siin: https://www.popularmechanics.com/science/a69859254/universe-is-conscious-intelligence/

Vaata ka “The Universe is Learing”

Wittgensteini 137. sünnipäeva puhul 26. aprillil 2026:

20. sajandi alguse Viin ei olnud pelgalt linn, vaid intellektuaalne epitsenter, kus modernismi vaim hõljus kohvikute kohal sama tihedalt kui sigarisuits. Selles atmosfääris, kus Sigmund Freudi psühhoanalüüs või isegi päevakorras olev muusikaline revolutsioon – Arnold Schönbergi „atonaalsus“, justkui lammutasid vana maailma alustalasid, sosistati aukartusega ühest nimest: Ludwig Wittgenstein (kelle kohta John Maynard Keynes, maailmakuulus majandusteadlane ja Cambridge’i intellektuaalide grupi ehk Bloomsbury grupi liige ütles 1929 aastal: „Jumal on saabunud“). Wittgenstein – Euroopa ühe jõukaima töösturi poeg, kes oli naasnud kangelasena Esimese Maailmasõja kaevikutest, kaasas seljakotis käsikiri, mis pidi filosoofiale lõpu tegema, oli muutunud elavaks legendiks.

Tema eemaldumine maailmast oli teatraalselt askeetlik. Loobunud oma miljonitesse ulatuvast pärandist, mida ta kirjeldas kui rasket koormat, ning jaganud selle peamiselt oma niigi pururikaste sugulaste aga ka puudustkannatavate kunstnike – sealhulgas Rainer Maria Rilke ja Georg Trakli – vahel vahel (sest 1914. aastal annetas Wittgenstein anonüümselt umbes 100 000 krooni, tol ajal väga suure summa,  Austria vaestele kunstnikele ja kirjanikele, et neid toetada), elas Wittgenstein “patoloogilises erutuses”. See oli mees, kes uskus siiralt, et tema teos Tractatus Logico-Philosophicus on lahendanud kõik filosoofia põhiprobleemid, jättes ülejäänu vaid vaikuse hooleks. Enne oma ametlikku naasmist Cambridge’i 1929. aastal viibis Wittgenstein Viinis, olles pooleldi erak, pooleldi arhitekt, pisut ka maakooli õpetaja, kelle kuulsus justkui „metafüüsika kukutajana“ vaimustas nn Viini ringi, ehk sisuliselt Wittgensteini fännklubi, mille liikmed lugesid tema teost kui uut ilmutust.

Viini ringi jaoks, kuhu kuulusid Moritz Schlick, Friedrich Waismann ja Rudolf Carnap, oli Tractatus loogilise positivismi vankumatu piibel. Neid lummas teose range ja halastamatu struktuur – seitse põhiväidet, mis hargnesid täpsete alapunktidena (1 kuni 7), sümboliseerides ringi liikmetele ülimat loogilist korda ja intellektuaalset puhtust. Nad uskusid, et Wittgenstein on andnud neile täiusliku terapeutilise instrumendi metafüüsika hävitamiseks, nimetades seda kõike „nonsensiks“. Ringi liikmed lugesid seega Wittgensteinist välja, et kõik, mis ei ole empiiriliselt kontrollitav või loogiliselt väljendatav, on lihtsalt mõttetus, millest teaduslik maailmavaade peab vabanema. Nad uskusid, et on leidnud liitlase, kes ehitab koos nendega uut ratsionaalset maailma ja lammutab metafüüsikat, sh religiooni. Kuid kui loogikud ja prohvet viimaks samasse tuppa istusid, selgus, et nad räägivad eri keeli, kuigi kasutavad samu sõnu.

Kui kauaoodatud kohtumised Wittgensteiniga 1927. aastal viimaks algasid, osutusid need Viini ringi liikmete jaoks kummastavaks kogemuseks. Nad ootasid akadeemilist diskussiooni, kuid leidsid ees mehe, kelle suhe filosoofiasse oli šokeerivalt peaaegu usuline ja usutavasti näis neile pigem ebaratsionaalne. Rudolf Carnap meenutas hiljem, et Wittgensteini hoiak oli kaugel teaduslikust jahedusest – tema vastused ja mõtted sündisid nagu mingi vaevalise sisekaemuse tulemusena, lausa justkui jumaliku ilmutuse kaudu. Carnap tundis, et igasugune kainelt ratsionaalne kommentaar Wittgensteini mõtetele mõjus viimasele kui pühaduseteotus.

Kohtumistel käitus Wittgenstein ekstsentriliselt: ta võis pöörata kuulajatele selja ja vaadata aknast välja või lugeda neile filosoofilise väitluse asemel ette luulet. See ei olnud ajaviide, juhuslik veidrus ega närviline kõrvalepõige. Ühel hetkel leidis aset võibolla üks parimaid näiteid passiiv-agressiivsest käitumisest filosoofia ajaloos, kui Wittgenstein luges neile ette Rabindranath Tagore tekste – luulet, mis ei allu loogilisele analüüsile ega taandu väidete tõeväärtusele, konkreetsemalt just “Ekslevaid linde” (Stray Birds, 1916), mille lühikesed ja aforistlikud read sarnanesid vormilt tema enda märkmetega, eriti seal üks tekstirida: “Väikesel tõel on selged sõnad, suurel tõel on suur vaikus“. Tagore oli muide esimene mitte-eurooplane, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia (1913), tema looming on ka Eestis olnud väga armastatud, eriti tänu Uku Masingu tundlikele tõlgetele. Kuna Rabindranath Tagore looming ei paku väiteid, mida kontrollida, vaid kogemusi, mida ei saa lahti seletada, oli see Viini ringi jaoks peaaegu kasutu, Wittgensteini jaoks aga hädavajalik. See, mis Viini ringi jaoks pidi olema filosoofia objekt, oli Wittgensteini jaoks midagi, mida sai üksnes “näidata”. Seal, kus ringi liikmed soovisid lauseid lahti võtta ja kontrollida, tõi Wittgenstein nende ette keele piiri – mitte argumendi, vaid kogemuse kujul. See ei olnud arutelu katkestamine, vaid vaikne demonstratsioon: mõnda asja ei saa öelda, vaid ainult näidata. Schlick (Viini ringi juht) üritas olukorda päästa ja viisakaks jääda, aga Carnap oli sügavalt häiritud. Carnapi jaoks oli see reetmine – ta ei suutnud mõista, kuidas nii briljantne analüütiline mõtleja saab langeda “romantilisse sentimentaalsusesse”. Aga efekt oli võimas: Tagore vaimne lihtsus oli täielik vastand Viini ringi intellektuaalsele arrogantsile.

Wittgensteini jaoks oli luule see, mis “näitas” seda, mida loogika “öelda” ei suutnud. Kui ringi liikmed soovisid analüüsida lausete tõeväärtust, siis Wittgenstein püüdis neid suunata selle poole, mis asus keele piiril. See isiksuste kokkupõrge paljastas sügava lõhe: ringi liikmed olid teadlased laboratooriumis, Wittgenstein aga pigem kui „prohvet“.

Kui Viini ring soovis metafüüsilise “mõttetuse” prügikasti visata, siis Wittgenstein pidas seda keele piiride ründamist kõige väärtuslikumaks inimlikuks püüdluseks. Ta kasutas kuulsat metafoori redelist: tema Tractatus oli redel, mida mööda lugeja ronib üles, et maailma õigesti näha, kuid pärast ülesjõudmist tuleb redel minema visata. Viini ring aga soovis sellele redelile ehitada püsiva teadusliku labori, mõistmata, et Wittgensteini jaoks oli teose eesmärk jõuda vaikuseni.

Wittgensteini kuulus maksiim – “Sellest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida” – ei olnud ringi jaoks muud kui keeld tegeleda pseudoprobleemidega. Wittgensteini jaoks oli see aga „vaikuse pühitsemine“ – ärgem rääkigem sellest, milleks keel pole suuteline. Wittgenstein ise ütles kord kibedalt: “Minu raamat koosneb kahest osast: sellest, mis on siin kirjas, ja sellest, mida ma ei ole kirjutanud. Just see teine osa on see tähtsam.” Viini ring luges ainult esimest osa. Wittgenstein aga luges neile Tagore’i, et nad märkaksid seda teist, tühja ruumi ridade vahel. Lõpuks nad lihtsalt nõustusid eriarvamusel olema: nemad jäid loogika juurde, Wittgenstein läks edasi oma üksildasele ja piinarikkale mõtteteele.

Mis sai Viini ringist edasi? Ringi lõpp oli traagiline ja poliitiline, mitte ainult filosoofiline. Esiteks sisekonfliktid: nad jätkasid oma “loogilise empirismi” arendamist, kuid Wittgenstein eemaldus nendest kiiresti ja hakkas hiljem Cambridge’is oma Tractatus-e vaateid ise kritiseerima (millest sündis tema “hilisfilosoofia”). Teiseks mõrv: 1936. aastal lasti Viini ülikooli trepil maha rühmituse juht Moritz Schlick. Mõrvariks oli endine üliõpilane, kellel olid natslikud kalduvused. See oli sisuliselt ringi lõpp Viinis. Ja kolmandaks pagendus: natsismi tõusu tõttu (paljud liikmed olid juudid või vasakpoolsed) põgenesid peaaegu kõik ülejäänud liikmed (Carnap, Gödel, Neurath) USA-sse või Suurbritanniasse. Nad panid aluse kaasaegsele analüütilisele filosoofiale, mis domineerib ingliskeelses maailmas tänaseni. Raudse loogika ja teaduspõhisuse lipp jäi nende kätte, kuid Wittgensteini “müstiline pool” jäi neile alati võõraks.

Kuid kohtumistel fännklubiga oli samas siiski ajalooline mõju – ringi suutmatus seda eetilist vaikust mõista viis Wittgensteini lõpuks äratundmiseni, et tema varajane süsteem on liiga jäik, et tabada elu voolavust. See intellektuaalne draama sundiski hiljem Wittgensteini oma varasemaid seisukohti ümber hindama. Naasnud 1929. aastal ametlikult Cambridge’i, hakkas ta omaenda monumentaalset loogikasüsteemi lammutama. Ta mõistis, et keel ei ole maailma peegel, vaid elav tegevus – kogum “keelemänge” ja “eluvorme”, kus tähendus ei peitu mitte loogilises süntaksis, vaid igapäevases kasutuses. Kuid ka „keelemängud“ tähendasid sama lõppjärelduse kinnitamist: „mängudega“ ei saa seletada keelega kirjeldamatut.

Wittgensteini pärand ei seisne seega ainult selles, mida ta ütles, vaid selles, kuhu ta piiri tõmbas. Ta näitas, et keele selgus ei lahenda kõiki probleeme – ja võib isegi varjata seda, mis on kõige olulisem. Küsimus ei ole ainult selles, mida saab öelda, vaid ka selles, mida me püüame öelda seal, kus keel enam ei kanna.

Ja lõpetuseks sobib võibolla teema laienduseks hoopis metafoor budistlikust pärimusest, Shurangama Sutrast (või ka Lankavatara Sutrast), kus Buddha selgitab tõe olemust järgmiselt: “Sõnad on nagu sõrm, mis näitab Kuule. Kes vaatab sõrme, see ei näe Kuud.”

Wittgenstein ei olnud ajaloos esimene, kes oli selliselt mõelnud. „Keele lammutamisega seestpoolt“ tegeles sisuliselt ka 2. sajandi budistlik filosoof Nāgārdžuna, kelle keskne idee oli, et asjadel puudub “omaolemine” (svabhāva) – nad on tühjad ja eksisteerivad vaid sõltuvussuhetes. Nāgārdžuna kasutas loogikat, et tõestada loogika piiratust. Kui oled jõudnud mõistmiseni, pead loogikast loobuma.

Ja veel sajandeid varasem Lao Zi ja Daodejing on selle mõtteliini vahest kõige kuulsam ja poeetilisem algpunkt, sest selle teose esimene rida ütleb: “Dao, mida saab sõnades väljendada, ei ole püsiv Dao”. Lao Zi jaoks on Dao kõige alus, aga niipea, kui sa paned talle nime või annad definitsiooni, oled sa selle raaminud ja seeläbi “päris” olemusest ilma jäänud. See on väga sarnane Wittgensteini ideega, et eetika ja esteetika on transsendentsed – nad on olemas, aga keel ei suuda neid “piirata”.

Kõiki neid mehi – Lao Zi’d, Nāgārdžunat ja Wittgensteini – ühendab üks paradoks:

Nad kirjutavad raamatuid (või rullraamatuid), et öelda: “Sõnad on tühised.”

Nad kasutavad keelt, et meid keelest “välja juhatada”.

Nad ei taha, et me kummardaksime nende teksti, vaid et me vaataksime sinna, kuhu tekst viitab.

relatio:

MustAuk: Wittgenstein ja Tolstoi

Imaginaria Wittgenstein ja Viini ring – ehk “kuidas see võis tunduda?”+

ex Teste, 2026 aprill

Viin, hilissügis. Õhk oli juba niiske ja kivimajade vahel rippus see eriline hämarus, mis ei olnud veel õhtu, aga ei olnud enam päev ka.

Erich kiirustas mööda kitsast tänavat, märkmik kaenla all. Ta oli vaevalt kuu aega tagasi liitunud Viini ringiga ja tundis end nagu keegi, kes on lõpuks pääsenud maailma sisemisse mehhanismi uurima. Nad ei tegelenud siin lihtsalt filosoofiaga — nad puhastasid mõtlemist.

Ja täna pidi tulema tema.

Ludwig Wittgenstein.

---

Loengusaal oli täis. Tavapärane sumin oli täna pingestatud.

„Ta ei salli rumalust,“ sosistas keegi.

„Ta ei salli ka tarkust,“ vastas teine.

Erich istus ette. Märkmik avatud.

„Kas keel on maailma peegel või selle piir?“ kirjutas ta.

---

Kui Wittgenstein sisse astus, ei juhtunud midagi — ja just see oligi sündmus.

Ta jäi seisma.

Vaikus kogunes.

---

„Te ei ole aru saanud,“ ütles ta hiljem Moritz Schlick-ile.

See ei kõlanud rünnakuna. Pigem nagu fakt.

---

Arutelu püüdis edasi liikuda. Rudolf Carnap rääkis loogilisest struktuurist, tähendusest, verifitseeritavusest.

Wittgenstein kirjutas tahvlile:

Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

Ja lisas:
„Te räägite.“

---

Erich tundis, et midagi nihkub. Ta tõstis käe.

„Kas filosoofia ei peaks siis keele piire selgitama?“

„Sa räägid piirist nagu asjast,“ vastas Wittgenstein.
„See on juba eksitus.“

---

Vestlus lagunes tasapisi. Mitte plahvatuslikult, vaid nagu midagi, millel ei ole enam keskpunkti.

„Te tahate süsteemi,“ ütles Wittgenstein lõpuks.
„Mina tahan selgust.“

---

Siis jäi ta vait.

Pikaks ajaks.

Ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl teistsugune — pehmem, peaaegu rütmiline.

„Kuulake,“ ütles ta vaikselt.

Ja siis:

„Lase mul mitte paluda, et mu ohud kaoksid,
vaid et ma ei kardaks neid kohata.

Lase mul mitte otsida lohutust oma valus,
vaid südant, mis seda kannab.“

…

„Nõus olev vesi helgib, meri on tume.
Väikesel tõel on selged sõnad, suurel tõel on suur vaikus.”

Keel ei olnud saksa keel. Aga rütm kandis tähendust isegi neile, kes sõnu ei mõistnud.

See oli Rabindranath Tagore.

---

Keegi ei kirjutanud.

Isegi Carnap mitte.

See ei olnud enam arutelu materjal.

See ei olnud üldse „materjal“.

---

Kui Wittgenstein lõpetas, jäi ruum vaikseks — aga nüüd teistmoodi.

„Kuidas see seostub…?“ alustas Carnap.

„Ei seostu,“ ütles Wittgenstein.

---

Erich vaatas oma märkmikku.

Tema küsimus oli endiselt seal.

Aga see tundus nüüd… mööda.

Ta kirjutas alla:

„Mis siis, kui probleem ei ole keeles — vaid vajaduses teha kõigest probleem?“

Ja veidi hiljem:

„Ja kui nii… kas mõni asi tuleb lihtsalt jätta ütlemata?“

---

Kui Wittgenstein lahkus, ei märganud keegi seda kohe.

Aga midagi oli muutunud.

Mitte teadmistes.

Vaid ootustes.

---

Erich jäi istuma.

Ta ei tundnud end targemana.

Aga ta tundis, et üks vale kindlus oli kadunud.

Ja see ei tundunud kaotusena.

Kropotkini intellektuaalne tähendus ja müütide murdmine

Pjotr Kropotkini pärand 19. sajandi intellektuaalses ajaloos on haruldaselt mitmekülgne, paiknedes evolutsioonibioloogia ja poliitfilosoofia ristumispunktis. Tihti ja  võibolla ehk isegi valdavalt on Kropotkinit sageli kujutatud kas naiivse utopisti või kaose kuulutajana, kuid selline vaade jätab märkamata tema töö sügavat teaduslikku realismi ja filosoofilist terviklikkust. Kropotkin ei loonud oma anarhistlikku süsteemi eikellegimaal; ta asetas selle kindlale empiirilisele alusele, esitades väljakutse tolleaegsele akadeemilisele peavoolule, mis kasutas darvinismi sotsiaalse ebavõrdsuse õigustamiseks.

Kropotkini anarhism ei tähendanud vägivaldset „mittekorda“, vaid pigem loodusseadustel põhinevat korda. Tema jaoks oli anarhia “universumi kontseptsioon” – süsteem, kus ühiskondlik harmoonia saavutatakse mitte sunni ja seaduste, vaid vabade kokkulepete kaudu inimeste ja gruppide vahel. Ta lükkas ümber sotsiaaldarvinistliku müüdi “kõikide sõjast kõikide vastu”, väites, et tõeline progress on saavutatav vaid koostöö kaudu. See intellektuaalne pööre sai alguse mitte poliitilistest manifestidest, vaid vahetutest vaatlustest Siberi karmis ja puutumatus looduses.

Siberi ekspeditsioonid ja pöördepunkt

Kropotkini teadusliku maailmapildi kujunemisel mängisid elumuutvat rolli tema noorpõlveekspeditsioonid Ida-Siberisse ja Põhja-Mandžuuriasse. Olles relvastatud Darwini teooriatega, otsis ta kinnitust liigisisesele olelusvõitlusele, kuid põrkas kokku ootamatu reaalsusega. Kropotkin märkas, et Põhja-Aasia hiiglaslikel aladel ei domineerinud mitte ülerahvastatus ja konkurents toidu pärast, vaid “elu nappus” (paucity of life ehk скудость жизни) ja alapopulatsioon (märkus: Kropotkin kirjutas teose inglise keeles, seepärast on siin ingliskeelsed vasted, kuid tema varasemad teaduslikud tähelepanekud Siberi perioodist on vene teadusdiskursuse sees, seepärast toon loodusvaatluse juures ära ka venekeelsed vasted). Karm kliima oli peamine kontrollmehhanism, mis piiras isendite arvu sedavõrd, et konkurents elatusvahendite pärast muutus tähtsusetuks isegi külluse tingimustes.

Kropotkini tähelepanekud võib süstematiseerida järgmiselt:

• Alapopulatsioon kui dominant: Erinevalt Malthusi teooriast, mis eeldab püsivat ülerahvastatust, näitas Siberi kogemus, et keskkonna karmus (lumetormid, pakane, üleujutused) hoidis liigi arvukuse allpool piiri, kus konkurents muutuks vältimatuks.
• Koostöö kui ellujäämisstrateegia: Kropotkin dokumenteeris arvukalt koostöövorme, millest silmapaistvaim oli kabehirvede (fallow-deer , лань) massiline migratsioon Amuuri jõel. Tuhanded hirved koondusid tohutult territooriumilt ühte punkti, et ühiselt ja organiseeritult ületada jõgi selle kitsaimas kohas – nähtus, mis demonstreeris kollektiivset intelligentsust.
• Konkurentsi regressiivne mõju: Ta märkas, et isendid, kes on sunnitud läbima ägeda konkurentsi ja nälja perioode, väljuvad neist bioloogiliselt kurnatuna (impoverished in vigour , ослабленные, истощённые). See tähendab, et konkurents ei vii progressiivse evolutsioonini, vaid pigem liigi degenereerumiseni.
• Looduslikud piirangud vs. liigisisene võitlus: Darwinlikud “looduslikud kontrollijad” (checks to over-multiplication, естественные препятствия / внешние условия) olid Kropotkini vaatlustes alati välised (kliima), mitte liigisisesed.

Need zooloogilised tähelepanekud panid aluse Kropotkini sotsiaalfilosoofiale: kui vastastikune abi on eluliselt vajalik ellujäämiseks looduses, peab see olema ka inimühiskonna fundamentaalne arengutegur.

“Vastastikune abi”: evolutsiooni unustatud tegur

Esmalt, kuidas “Vastastikune abi” („Mutual Aid: A Factor of Evolution“) sündis? See ei sündinud ühe hooga kirjutatud raamatuna, vaid artiklite seeriana. Aastatel 1890–1896 avaldas Pjotr Kropotkin rea esseid ajakirjas The Nineteenth Century . Need esseed olid otsene vastus darvinismi tõlgendusele, mida esindas nt Thomas Henry Huxley (“gladiaatorite loodus”), ales hiljem (1902 ning näib et maikuus) koondati need artiklid ühtseks raamatuks.

Miks avaldati raamat inglise keeles? Põhjus on lihtne, aga oluline: Kropotkin elas paguluses Inglismaal. Ta põgenes Venemaalt pärast poliitilisi repressioone ning 1880.–1890. aastatel elas ta peamiselt Londonis. See tähendas, et tema intellektuaalne publik oli ingliskeelne ning et tema tekstid pidid sobituma Briti teadus- ja ajakirjanduskeskkonda. Seega, see debatt toimus just Inglismaal ja inglise keeles. Kropotkin sai aru, et kui ta kirjutaks vene keeles, jääks mõju piiratud ning et inglise keeles kirjutades saab ta mõjutada rahvusvahelist teadusdiskursust.

Nagu öeldud, Kropotkini monumentaalne teos “Vastastikune abi” (1902) sündis strateegilise vastusena Thomas Huxley sotsiaaldarvinistlikule “gladiaatorite show” visioonile. Huxley, tuginedes “Malthusi teooriale”, kirjeldas loodust kui halastamatut areeni, kus ellu jäävad vaid tugevaimad ja kavalaimad. Kropotkin seevastu positsioneeris end “tõelise darvinistina”, leides, et sotsiaalsus ja vastastikune toetus on evolutsiooni bioloogilised seadused, mis on progressi seisukohalt olulisemad kui agressiivne võitlus.

Koostöö evolutsiooniline eelis seisneb energia säästmises, liigi püsivuse tagamises ja intellektuaalse arengu soodustamises. Kropotkini ja Huxley vaated saab vastandada järgmise tabeli abil:

Kropotkin rõhutas, et progressiivne evolutsioon on võimatu ägeda konkurentsi tingimustes, kuna see kurnab liiki. See bioloogiline printsiip juhib meid mesilaste ja rändlindude juurest otsesuunas inimühiskonna ajalooliste vormide juurde.

Inimühiskonna evolutsioon: metslastest külaühiskonnani

Kropotkin lükkas kategooriliselt ümber Thomas Hobbesi teooria “kõikide sõjast kõikide vastu”. Ta tõestas, et ühiskondlik eluviis ei ole riigi looming, vaid inimkonna algne ja loomulik seisund. Inimkonna ellujäämise vundamendiks olid arhailised institutsioonid nagu klann (gens) ja hilisem külaühiskond (village community). Viimane oli territoriaalne liit, mis osutus evolutsiooniliselt olulisemaks kui puhas veresugulus, pakkudes paindlikku raamistikku ühisomandile ja koostööle.

Kropotkin tõi esile empiirilised näited rahvastest, kes praktiseerisid “primitiivset kommunismi”:

• Hottentotid: Kolben on dokumenteerinud nende hämmastavat solidaarsust – hottentott “ei suuda süüa üksi” ja kutsub alati möödujaid oma einet jagama, pidades seda enesestmõistetavaks sotsiaalseks kohustuseks.
• Eskimod, aleuudid ja paapuad: Nende juures oli toidu jagamine ja ühine hoolitsus nõrgemate eest elu alusväärtus. Kropotkin näitas, et vargus ja liigikaaslase hülgamine on nendes ühiskondades tundmatud mõisted.

Need arhailised koostöövormid ei kadunud ajaloos, vaid elasid edasi keskaegsetes linnades, gildides ja artellides, moodustades vastukaalu tsentraliseeritud riigivõimu ja hierarhilise autoriteedi tõusule.

Kropotkini anarhism: eetika ja sotsiaalne õiglus

Kropotkini jaoks ei olnud anarhism pelk poliitiline doktriin, vaid bioloogiliselt “ettemääratud” eetiline süsteem. Samas, tema moraali käsitlus erines radikaalselt sentimentaalsest “armastusest” või “kaastundest” (ta ei olnud kristlane, vaid ateist). Kropotkin väitis, et ühiskond ei põhine kitsal armastustundel, vaid sügavamal ja teadvustamata solidaarsuse ning õigluse (equity) instinktil. See on “bioloogiline õiglus” – tunnetus, et indiviidi õnne ja ellujäämist ei saa lahutada terviku omast.

Anarhistliku moraali juured peituvad seega looduses:

• Vaba kokkulepe (Free agreement): Ühiskondlik harmoonia tekib altpoolt üles, föderalismi ja assotsiatsionismi kaudu, ilma vajaduseta tsentraliseeritud valitsuse järele.
  • Märkus: aga Kropotkin viib oma föderalismi käsitlusega Proudhoni algse idee radikaalsemaks, orgaanilisemaks ja “looduslikumaks”. Proudhoni jaoks oli see olnud eelkõige „lepinguline kord“, ehk mõte et ühiskond toimib siis, kui üksused (isikud, kommuunid) sõlmivad vabatahtlikke lepinguid. Kuid Kropotkin ei alusta lepingust — ta alustab bioloogiast ja praktikast. Tema jaoks föderalism ei ole lihtsalt poliitiline vorm, vaid evolutsiooniliselt kujunenud koostööviis, kus on rõhk praktikal, mitte lepingul. Võiks ka öelda, et Proudhonil on see veidi “insenerlik”, Kropotkinil “ökoloogiline”, loomulik, veidi nagu „Lao Zi keeles“.
• Individuaalsus vs. egoism: Kropotkin eristas selgelt individuaalset eneseteostust egoistlikust individualismist. Viimane on kapitalistliku konkurentsi tehislik produkt, samas kui esimene rikastab kollektiivi läbi vaba loomingu.
• Autoriteedi eitamine: Kuna sotsiaalsus on instinktiivne, siis väline autoriteet mitte ei loo korda, vaid lämmatab inimeste loomuliku võime end ise organiseerida.

Kropotkini renessanss ja intellektuaalne pärand

21. sajandil, mil tsentraliseeritud süsteemid ja piiramatu bioloogiline determinism on viinud ökoloogiliste ja sotsiaalsete kriisideni, kogevad Kropotkini ideed uut sündi. Tema pärand elab edasi akadeemilises anarhismis, ökoloogilistes liikumistes ja horisontaalsetes sotsiaalsetes praktikates, pakkudes alternatiivi neoliberalistlikule konkurentsi-eetosele.

Kropotkini elu ja töö pakuvad kaasaegsele lugejale kolm kriitilist õppetundi:

1. KOOSTÖÖ ON EVOLUTSIOONILINE IMPERATIIV. Progress ei tulene nõrgemate hävitamisest, vaid suutlikkusest koondada ressursse ja vältida kurnavat konkurentsi.
2. SOTSIAALSUS ON RIIKLIKE INSTITUTSIOONIDE EELNE. Inimkonna võime eneseorganiseerumiseks on bioloogiline pärand, mis on sügavam ja püsivam kui ükski ajutine poliitiline struktuur.
3. MORAAL PÕHINEB BIOLOOGILISEL SOLIDAARSUSEL, MITTE SUNNIL. Tõeline eetika ei vaja valitsejat ega kirikut, vaid kasvab välja õiglustundest ja teadvustatud vastastikusest sõltuvusest.

Kropotkini sõnum meie ajale on seega, et vastastikune abi ei ole pelgalt ajalooline kurioosum, vaid inimkonna edasise arengu vältimatu ja loomulik tingimus – seadus, mis on meid siia toonud ja mis on ainus tee jätkusuutliku tuleviku suunas.

Imaginaria – kuidas kujutada ette üht tõestisündinud lugu+

Tuba ei ole lihtsalt vaene. See on hõre, nagu oleks sealt midagi ära võetud, mitte lihtsalt puudu olnud.

Küte ei tööta korralikult. Riided ei hoia enam sooja, vaid meenutavad seda. Laud on liiga tühi, et olla juhus.

Pjotr Kropotkin istub toolil, mantel seljas ka toas.

Ja selles on midagi, mis teeb järgneva peaaegu uskumatuks — mitte sellepärast, et see oleks välja mõeldud, vaid sellepärast, et see ongi päriselt juhtunud.

Vladimir Lenin seisab korraks ukse juures, enne kui sisse astub, ilma saatjata. Tuba läks külmemaks, võibolla sellest et külma trepikotta viiv uks käis vahepeal lahti.

Kropotkin ei tõuse, ta ei jaksa aga ta vaatab külalist natuke nagu õpetaja õpilast, kellele oli kord pannud lootusi.

“Te elate siin?” küsib Lenin järsult aga ta ei suuda ka varjata lugupidamist. Küsimus, millele ei ole vaja vastust.

“Praegu,” ütleb Kropotkin.

Paus.

Lenin võtab tooli, mis ei ole päris terve, ja istub.

See on  juhina see harv kord, kui ta peab ennast kohandama millegi järgi, mida ta ei kontrolli.

“Riik on raskes seisus,” ütleb ta oma lühikesel moel, “me ehitame alles.”

Kropotkin noogutab aeglaselt, “ma näen.”

“Te arvate ka, et see ei ole see, mida me tahtsime?” jätkab Lenin.

“Ei ole,” ütleb Kropotkin.

Vaikus venib. Aknast tuleb külm valgus.

“Te usute endiselt,” ütleb Lenin lõpuks, “et inimesed korraldavad end ise?”

Kropotkin tõstab pilgu. See on ainus hetk, kus temas on midagi teravat.

“Ma ei usu,” ütleb ta, “ma olen seda näinud.”

Paus.

“Ilma sunduseta?” küsib Lenin.

“Just siis,” vastab Kropotkin.

Lenin toetab käe põlvele, naaldub veidi ette ja vaatab oma terava pilguga vanale teadlasele silma.

“Ja kui nad ei tee seda?” küsib ta külmalt.

Kropotkini pilk nagu väsiks sellest kulunud argumendist.

“Siis ei aita ka sund,” ütleb ta.

Vaikus.

Kuskil majas koliseb midagi.

Aga see on ainus heli.

Lenin tõuseb.

See tähendab, et aeg on läbi.

“Me otsime toimivaid vorme,” ütleb ta uuesti, “ka selliseid, mis põhinevad koostööl.” Seekord kõlab see vähem kindlalt.

Uksel ütleb veel tagasi vaatamata “Teie viltide taotlusega tegeletakse”.

Kropotkin ei vasta.

Nüüd, kui ta on jälle jäänud üksinda tuppa, avab ta lauasahtli. Sahtlis on tema raamat.

Kropotkin lükkab raamatu veidi kõrvale ja võtab selle alt midagi. See on üks linnusulg, Siberist.

Meeldetuletus, kuidas maailm toimib.

Kas epikuurluse juured on tänapäevases arusaamas hedonismist ning miks kristluse levikuga epikuurlus taandus ja stoitsism õitses?

Epikuros ja “Aia” filosoofia sünd

Epikuurlus sündis murrangulisel hellenistlikul ajastul, mil klassikaline polis-süsteem oli lagunemas ja Aleksander Suure vallutuste järgne maailm pakkus poliitilist ebakindlust. Selles stabiilsuse kaotanud maailmas muutus filosoofia olemus: teoreetilisest spekulatsioonist sai praktiline “eluviisifilosoofia” ja eksistentsiaalne teraapia. Epikuros (341–270 eKr), kes sündis Samose saarel ja täiendas end hiljem Ateenas, asutas oma kooli “Aed” (Kepos) umbes 306. aastal eKr.

Epikuros oli teadlikult autodidaktos (iseõppija), kes ründas platoniste ja stoikuid kui “segaduses” olijaid, pakkudes asemele praktilist filosoofiat, mis ei sõltunud riigikorrast. “Aed” kujutas endast radikaalset sotsiaalset innovatsiooni: erinevalt teistest tollastest institutsioonidest oli see avatud ka naistele ja orjadele. See oli otsene polise-süsteemi eitus, kus kodaniku staatus oli olnud eksklusiivne – mitte naistele ja kindlasti mitte orjadele. Epikuros leidis, et nii nagu meditsiin on kasutu, kui see ei ravi keha, on kasutu ka filosoofia, mis ei ravi hinge. See teraapiline lähenemine ei tuginenud aga müstikale, vaid rangelt materiaalsele atomismile.

Loodusteaduslik alus: atomism ja vaba tahte “nihe”

Epikuurlik füüsika oli praktiline vahend inimese vabastamiseks hirmust. Epikuros ei olnud kosmoloogiline innovaator – ta laenas oma põhiraamistiku Demokritoselt –, kuid tema geniaalsus seisnes atomismile väga olulise eetilise aspekti lisamises. Füüsika ainus eesmärk oli kõrvaldada hirm üleloomuliku ees, selgitades maailma materiaalsete protsessidega.

Erinevalt Demokritose rangelt deterministlikust mudelist tõi Epikuros sisse aatomite juhusliku kõrvalekalde ehk clinamen’i kontseptsiooni. See oli strateegiline eutiline vajadus: ilma selle spontaanse nihketa oleksid inimesed vaid lõputu põhjus-tagajärg ahela orjad ning igasugune moraalne vastutus laguneks. Clinamen loob universumis füüsikalise ruumi vaba tahte avaldumiseks.

Aatomite liikumise neli viisi:

• Konstantne langemine: Takistuse puudumisel liiguvad kõik aatomid raskuse mõjul allapoole ühesuguse kiirusega.
• Põrkumine: Aatomid põrkuvad teiste aatomitega ja muudavad suunda.
• Haakumine: Aatomid liituvad ja vibreerivad, säilitades makroskoopiliste objektide kuju.
• Juhuslik hälve (clinamen): Spontaanne, ilma välise põhjuseta kõrvalekalle sirgjoonelisest liikumisest, mis võimaldab kokkupõrkeid ja välistab täieliku determinismi.

Epikurose järgi on ka inimhing materiaalne ja koosneb peentest aatomitest, mis haihtuvad koos keha lagunemisega. See ontoloogiline fakt on epikuurliku eetikateraapia nurgakivi.

Hinge surelikkus ja jumalate erapooletus

Epikuurlik psühholoogia ja teoloogia toimivad “ravimitena” eksistentsiaalse hirmu vastu. Epikuros väitis, et kuna hing on materiaalne, lakkab teadvus koos surmaga. “Surm on meile mitte midagi,” sest kui oleme meie, siis pole veel surma, ja kui on surm, siis pole enam meid.

Jumalate osas pakkus Epikuros välja “teoloogilise šoki”: nad on olemas, kuid on täiuslikult õndsad olendid, kes elavad maailmadevahelises tühjuses (metakosmia) ega sekku inimeste käekäiku. Kurjuse olemasolu maailmas tõestab nende mittesekkumist. Epikuros säilitas jumalad just selleks, et pakkuda ataraxia (meelerahu) elavat mudelit – nad on eeskujud, keda imetleda, mitte kohtunikud, keda karta.

Tetrapharmakos (Neli ravimit): (Allikas: Philodemus, Herculaneum Papyrus 1005)

• “Ära karda jumalat” – nad on õndsad ega sekku.
• “Ära muretse surma pärast” – see on tundlikkuse lakkamine.
• “Hea on kergesti saavutatav” – põhivajadused on piiratud ja rahuldatavad.
• “Halb on kergesti talutav” – tugev valu on lühiajaline, pikaajaline valu on leebe.

Eetiline raamistik: nauding kui kannatuse puudumine

Epikuurlik hedonism on oma olemuselt askeetlik. Eesmärk on saavutada ataraxia (meelerahu) ja aponia (kehalise valu puudumine). Nauding ei tähenda liialdusi, vaid tarku valikuid, mis minimeerivad tulevast kannatust. Erinevalt stoilisest riigiteenistusest nägi Epikuros “Aia” privaatsuses ja sõpruses kriitilist turvavõrku, mis pakub tõelist autonoomiat.

Soovide kategooriad ja nende mõju inimõnnele:

Suur rivaalitsemine: epikuurlus versus stoitsism

Hellenistlikus ja Rooma maailmas kujunesid need kaks koolkonda peamisteks elustiili-alternatiivideks. Stoitsism rõhutas “väärikust ja kohust”, sobides paremini Rooma valitsevale eliidile, samas kui epikuurlus pakkus “eemaldumist ja rahu” neile, kes otsisid intellektuaalset autonoomiat.

Kristlik vastasseis ja institutsionaalne hääbumine

Kristluse riigistumisel 4. sajandil tekkis põhimõtteline kokkupõrge epikuurlusega. Kui stoitsismi mõisted (nt Logos) assimileeriti eetilise sarnasuse tõttu, siis epikuurluse „ettehoolduse“ puudumine ja hinge surelikkus olid täielikult sobimatud.

Eriti oluline on siinkohal hinge ontoloogia. Algne, varakristlik holistlik antropoloogia (inimene kui tervik, heebrea keeles „hing“ kui elav, hingav inimene – nefeš) sarnanes olemuslikult epikuurlikule vaatele, kus surm tähendas eksistentsi lõppu kuni ülestõusmiseni. Kuid tasapisi olukord muutus. Kristluses muutus valdavaks pigem platonistlik dualism, mis nõuab hinge surematust ning pakub ka vastust küsimusele, etmis juhtub selle “mina”-ga surma ja ülestõusmise vahelisel ajal, pakkudes metafüüsilist lohutust – see „mina“ ehk hing elab ka siis, väljavaade mida epikuurlus ei lubanud.

Läänekristluse murdepunktiks sai Augustinus, kes “lukustas” dualistliku hingeõpetuse (psychē), et eristuda „epikuurlikust nihilismist“ ja tagada moraalne vastutus läbi hinge surematuse. Ida-kristluses säilis holistlikum vaade (theosis, liturgiline praktika) kergemini, sest sealne peamine vaenlane oli liigne dualism (gnostitsism), mitte epikuurlik “vari”. Lõpliku pitseri pani Justinianuse 529. aasta edikt, mis sulges paganlikud koolid ja muutis filosoofia “teoloogia teenriks”. Filosoofiline pagulus liikus Pärsia nestoriaanide kaudu islami kultuuri ja sealt hiljem tagasi Euroopasse.

Pärand ja tänapäev: eksiarvamuste lammutamine

Epikuurluse pärand on jõudnud modernsesse sekulaarsusesse läbi Pierre Gassendi ja Karl Marxi. Tänapäeva sekulaarne inimene elab paradoksaalselt Epikurose maailmas – maailmas, kus loodust seletatakse füüsikaga ja rahu otsitakse ilma metafüüsilise lunastuseta. See on “rahu ilma lunastuseta” filosoofia.

Peamised eksiarvamused epikuurluse kohta:

1. Epikuurlane kui õgard: See on stoikute ja varakristlaste propaganda. Epikuros sõi lihtsat toitu (leiba ja vett), kuna liialdus toob kaasa kehalise kannatuse ja rikub ataraxia.
2. Epikuurlus on ateism: Epikuros oli teist, kes uskus jumalate olemasolusse, kuid ründas nende „ettehooldavat“ rolli, nähes neis vaid täiusliku rahu eeskujusid.
3. Filosoofia on vaid teoreetiline: Epikuurlus oli rangelt praktiline psühholoogiline teraapia, mille eesmärk oli kõrvaldada hirmud ja saavutada sisemine autonoomia siin ja praegu.
4. Epikuurlus on elitaarne moefilosoofia: Kuigi 19. sajandi ateism meenutas seda, oli algne epikuurlus avatud kõigile sotsiaalsetele gruppidele, pakkudes vabanemist hirmust igale elavale olendile.

Epikuurluse püsiv väärtus peitub selle suutlikkuses pakkuda rahu maailmas, mis ei hooli meist. See õpetab meid hoolima endast ja oma sõpradest, luues tähendusrikka elu materiaalses ja ajutises universumis.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Zenon Kitionist: stoitsism”