Seekord lihtsalt veidi mõtisklev ülevaade Noa laeva taaskordsetest otsingutest Ararati mäe lähedal. Tänapäeva kallutatud uudiste keskel võib olla raske orienteeruda selles, et mis üldse toimub, mida on leitud, mis on tõestatud jne. Lugu oleks siis natuke ka järjeks varasemale Piibli veeuputuse teemalisele postitusele, mille põhiküsimuseks oli, et kas eri tsivilisatsioonide kultuurikihid üldse sisaldavad mingitki märki ülemaailmsest veeuputusest. Mütogeneesi mõttes huvitav lugu sellest, kuidas üks ilmselt poeetilise ja eetilise sisuga võimas lugu on muutunud väga tehniliseks küsimuseks.

Sissejuhatus

Durupınari moodustis Ida-Türgis on üks tuntumaid paiku, mida on püütud samastada Piibli Noa laevaga. Ligikaudu 150–160 meetri pikkune, ülalt vaadates laeva meenutav pinnavorm (aga ainult ülalt vaadates!) on pakkunud uurimisainet geoloogidele, arheoloogidele, piibliuurijatele ja religioossetele entusiastidele juba enam kui kuus aastakümmet.

2025.–2026. aastal on huvi taas kasvanud. Uued maaradariuuringud, pinnaseanalüüsid ja puurimised on tekitanud lootusi, et moodustise sees võiks leiduda kunagise puitkonstruktsiooni jälgi. Avalikkuses on räägitud laeva vaheseintest, mineraliseerunud puidust ja isegi võimalikest asustusjälgedest.

Nende väidete puhul on aga vaja eristada kolme tasandit:

⊙ mida on mõõdetud või leitud,

⊙ kuidas neid tähelepanekuid tõlgendatakse ning

⊙ milliseid järeldusi nende põhjal tegelikult teha saab.

Durupınari küsimus ei piirdu sellega, kas tegemist on Noa laevaga. Isegi kui moodustis osutub looduslikuks, jääb võimalikuks küsida, kas inimesed on seda mingil ajajärgul kasutanud, ümber kujundanud või sellele erilise tähenduse omistanud.

Väga kokkuvõtvalt: loodusliku geoloogilise moodustise olemasolu on tõendatud; selle samastamine Noa laevaga ei ole. Samas ei tähenda looduslik päritolu iseenesest, et piirkonnas ei võiks leiduda inimtegevuse jälgi ja selles mõttes ei peaks inimtegevuse jälgi sisaldav kõrgendik olema seotud tingimata Noa laevaga (NB! selliseid selgeid jälgi ei ole seni siiski leitud), vaid selliste jälgede puhul eksisteeriks palju esmasemaid ja loogilisemaid põhjendusi. Aga allpool sellest siis lähemalt.

Durupınari uuringute ajalugu ja praegune seis

Avastamine ja esimesed tõlgendused

Durupınari moodustis asub Türgi Ağrı provintsis, Doğubayazıti piirkonnas, tänapäevasest Ararati mäest ligikaudu 30 kilomeetrit lõuna pool. See ei asu Ararati mäe tipus ega selle liustikel, kuigi populaarsetes uudistes kasutatakse sageli eksitavat väljendit „Ararati mäelt leitud Noa laev”.

Moodustis sai laiemalt tuntuks 1959. aastal, kui Türgi õhujõudude kapten İlhan Durupınar märkas aerofotodel ebaharilikku laevakujulist pinnavormi. Selle järgi sai paik ka oma tänapäevase nime.

1960. aastal uurisid paika teiste seas Ameerika arheoloog George Vandemaniga seotud ekspeditsiooni liikmed ja fotograaf Erich Lessing. Esialgsed uuringud ei andnud veenvat tõendit, et tegemist oleks inimtekkelise konstruktsiooniga.

1980. aastatel sai Durupınar uue tuntuse eelkõige Ameerika harrastusuurija Ron Wyatti tegevuse kaudu. Wyatt väitis, et moodustis kujutab endast kivistunud Noa laeva ning et selle ümbruses leidub laevaga seotud metallosi, ankruikive ja muid esemeid.

Need väited said laialdast tähelepanu kristlikes fundamentalistlikes ringkondades, kuid neid ei kinnitanud sõltumatu arheoloogiline uurimistöö. Mitmed oletatavad laevadetailid osutusid geoloogilisteks moodustisteks või jäid usaldusväärselt tuvastamata.

Geoloogilised uuringud ja loodusliku päritolu hüpotees

1990. aastateks oli kujunenud põhjalikum geoloogiline seletus, mille järgi Durupınari laevakujuline kontuur on tekkinud piirkonna keeruka geoloogilise ajaloo tulemusena.

Olulised tegurid on piirkonna tektooniline aktiivsus, kivimikihtide deformatsioon, erosioon, maalihete ja pinnasevoolude mõju ning erineva vastupidavusega kivimite ebaühtlane kulumine.

Geoloog Lorence Collins ja tema kaasautorid on osutanud, et varasemates Noa laeva otsingutes inimtekkeliseks peetud tunnuseid saab seletada looduslike protsessidega. Näiteks on väidetavaid kivistunud puidudetaile tõlgendatud vulkaaniliste või muude kivimitena ning metallist kinnitusvahenditena kirjeldatud leide mineraalsete moodustistena.

Eriti tähelepanuväärne on David Fasoldi juhtum. Fasold oli esialgu Durupınari laevahüpoteesi toetaja, kuid muutis geoloogiliste uuringute järel oma seisukohta. See näitab, et vaidlus ei ole kujunenud ainult usulise ja ilmaliku maailmavaate vastasseisuna.

Uued uuringud aastatel 2025–2026

Viimaste aastate uurimistegevus on keskendunud eelkõige geofüüsikalistele meetoditele.

Maaradar ehk GPR saadab pinnasesse elektromagnetilisi impulsse ning registreerib nende peegeldumist erinevate omadustega kihtide piiridelt. Meetod võimaldab avastada maa-aluseid anomaaliaid, kuid ei näita otseselt, kas need on puidust, kivist või inimtekkelised.

Durupınari uurimisrühm on teatanud lineaarsetest ja nurgelistest anomaaliatest, erineva tihedusega pinnasealadest ning võimalikest tühimikest. Mõnda neist on tõlgendatud laeva vaheseinte või sisekonstruktsioonide jälgedena.

2026. aasta septembris alustati sügavamate puursüdamike võtmist. Uurimisrühma teatel kohati orgaanikarikkaid kihte ja väga kõva materjali, mille kohta esitati võimalus, et see võiks olla mineraliseerunud puit.

Selle väite tõendamiseks oleks aga vaja laboratoorselt tuvastada puidule iseloomulik rakuline struktuur või muu üheselt äratuntav tunnus. Kõva kivimikiht või orgaanilise aine sisaldus ei tõesta iseenesest kunagise puitkonstruktsiooni olemasolu.

2026. aasta oktoobri keskpaigaks ei ole avaldatud sõltumatult kontrollitud tulemusi, mis kinnitaksid Durupınaris laeva puitkonstruktsiooni leidmist.

Samuti pole teadaolevalt avaldatud täielikku eelretsenseeritud aruannet, mis võimaldaks hinnata uute radarimõõtmiste metoodikat, anomaaliate ruumilist paiknemist ja nende geoloogilisi alternatiivseletusi.

Kummas suunas on „laeva nina”?

Durupınari fotode ja rekonstruktsioonide puhul on tekkinud segadus ka väidetava laeva orientatsiooniga.

Oluline on eristada moodustise tegelikku geograafilist orientatsiooni ja seda, millist otsa tõlgendatakse laeva vöörina.

Durupınari moodustise teravam ots paikneb üldjoontes lõuna pool, ümaram ots põhja pool. Ararati mägi asub leiukohast põhja suunas.

Kui teravat otsa nimetada laeva ninaks, oleks see suunatud pigem Araratist eemale. Kui vööriks pidada ümaramat otsa, võiks rääkida vastupidisest suunast.

Kuid see vastandus on suuresti tõlgenduslik. Geoloogilisel moodustisel ei ole vööri ega ahtrit ning Genesise kirjeldus ei ütle, et Noa laeval pidanuks üldse olema tavapärase laeva moodi terav vöör.

Heebreakeelne sõna tevah, mida kasutatakse Noa laeva kohta, tähistab ka korvi, millesse pandi imik Mooses. Sõna ei eelda iseenesest meresõiduks kohandatud laevakere, vaid pigem nelinurkset kasti (vaata lähemalt lõpus olevast keeleküsimust käsitlevast lisast). Seega ei saa väidetava vööri suunda kasutada Noa laeva tuvastamise tõendina.

Durupinari laevakujuline moodustis ei saaks oma vormi tõttu olla vihje Genesises kirjeldatud “Noa laeva” kohta.

Teised piirkonna laevakujulised moodustised

Durupınari hindamisel on oluline asjaolu, et piirkonnas leidub teisigi piklikke ja laevakujulisi geoloogilisi vorme.

Mõned kristlikud uurijad on viidanud aerofotodele, millel on näha vähemalt kaks või kolm Durupınariga sarnast moodustist. Samuti on esitatud väiteid, et laiemas piirkonnas võiks neid olla kümmekond või isegi paarkümmend.

Viimast arvu ei saa siiski pidada kinnitatud teaduslikuks loenduseks. Puudub avaldatud süstemaatiline inventuur, mis määratleks ühesuguste kriteeriumide alusel kõik võrreldavad moodustised.

Sarnaste pinnavormide olemasolu on siiski oluline argument. Kui samad geoloogilised protsessid tekitavad piirkonnas korduvalt piklikke, sümmeetrilisi või teravatipulisi kujusid, muutub Durupınari laevakujulisus vähem erakordseks.

Veelgi olulisem oleks uurida neid moodustisi samade geofüüsikaliste meetoditega.

Kui ka teistes sarnastes pinnavormides leiduks sirgjoonelisi radarireflektsioone, orgaanikarikkaid kihte ja kõvasid kivimivööndeid, nõrgestaks see nende tunnuste tõlgendamist Durupınari puhul laevakonstruktsioonidena.

Teisisõnu oleks vaja kontrollrühma: mitte uurida ainult ühte eeldatavat laeva, vaid võrrelda seda teiste samasuguse geoloogilise tekkelooga objektidega.

Millised väited on kinnitatud ja millised alles kontrollimisel?

Erimeelsused kristliku päritoluga analüüsides

Durupınari ümber kujunenud vaidlus on huvitav ka religioonisotsioloogilisest ja teadusfilosoofilisest vaatenurgast. Tegemist ei ole lihtsalt vastasseisuga Piiblisse uskujate ja teadusliku maailmavaate esindajate vahel. Mitmed organisatsioonid, kes peavad Genesise veeuputust tegelikuks ülemaailmseks katastroofiks, on Durupınari laevahüpoteesi selgelt tagasi lükanud.

Ron Wyatti varasemat tegevust jätkavad erinevad kristlikud uurimisrühmad ning tänapäeval on aktiivseimaks saanud Noah’s Ark Scans.

Nende käsitluses toetavad laevahüpoteesi eelkõige järgmised asjaolud: moodustise laevakujuline kontuur, ligikaudne pikkuse vastavus Genesise mõõtmetele, paiknemine Ararati piirkonnas ning maa-aluste radaripiltide võimalik geomeetriline korrapära.

Uute uuringute korraldajad on rõhutanud, et varasemate geoloogiliste uuringute põhjal ei tohiks lõplikke järeldusi teha enne kaasaegsete meetoditega kogutud proovide analüüsimist.

Institute for Creation Research: kriitika kreatsionistlikust leerist

Brian Thomas, oktoober 2026: Possible Ark Site Has Mainstream Media Hopping

Institute for Creation Research (ICR) on noore Maa kreatsionismi esindav organisatsioon. Selle maailmavaatelises raamistikus peetakse Genesise veeuputust ajalooliseks sündmuseks. Ometi lükkab ICR Durupınari laevahüpoteesi tagasi.

Organisatsiooni peamised argumendid on geoloogilised ja tekstilised. Esiteks ei vasta moodustise teravatipuline kuju nende arusaamale Genesise kirjeldatud kastikujulisest laevast. Teiseks on varasemad kohapealsed uuringud osutanud looduslikele kivimitele. Kolmandaks leidub läheduses teisigi sarnaseid pinnavorme.

ICR-i geoloog John Baumgardner uuris paika 1987. ja 1988. aastal ning järeldas, et tegemist on loodusliku moodustisega.

Uurija Don Patton on samuti kirjeldanud moodustist looduslikuna. Ta juhtis tähelepanu mitmele sarnasele kivimipaljandile ning märkis irooniliselt, et Noa ei olnud terve laevastiku admiral.

ICR-i seisukoht on seega selge: Durupınari laevahüpoteesi tagasilükkamine ei tähenda nende jaoks veeuputusloo tagasilükkamist.

Answers in Genesis: usulise veendumuse ja arheoloogilise väite lahutamine

Tim Chaffey, 2016; Ken Ham ja uurimisrühm, 2025–2026: Has the Ark Been Found?

Ka Answers in Genesis (AiG) peab Durupınari looduslikuks moodustiseks.

Organisatsioon rõhutab, et kristlaste soov leida Piibli sündmustele arheoloogilist kinnitust ei tohi asendada tõendite kriitilist hindamist.

AiG-i käsitlustes tuuakse esile piirkonna sarnased geoloogilised vormid, varasemate väidetavate leidude ebausaldusväärsus ja asjaolu, et radaripildid vajavad alati tõlgendamist.

2025. aastal kritiseeris AiG-i geoloog Andrew Snelling uusi geofüüsikalisi uuringuid just seetõttu, et nende põhjal ei olnud tuvastatud midagi, mis varasemaid geoloogilisi järeldusi veenvalt ümber lükkaks.

2026. aasta oktoobris kinnitas Ken Ham organisatsiooni seisukohta uuesti: Durupınarist ei ole nende hinnangul Noa laeva leitud ning kristlik usk ei tohiks sõltuda mõne konkreetse arheoloogilise objekti tuvastamisest.

Erimeelsus näitab, et isegi ühes maailmavaatelises raamistikus võivad inimesed tõendeid erinevalt hinnata.

Samal ajal ei muuda see kreatsionistlikke organisatsioone automaatselt geoloogia või arheoloogia teadusliku konsensuse esindajateks. Noore Maa kreatsionismi üldine käsitlus Maa ajaloost on vastuolus tänapäevase geoloogia, paleontoloogia ja bioloogia valdava tõendusmaterjaliga.

Kuid Durupınari konkreetses küsimuses langeb nende kriitika mitmes olulises punktis kokku geoloogide loodusliku päritolu seletusega.

Noa laeva võimalikkus: peaküsimus – loomade hooldamine

Isegi kui Durupınari moodustis osutub looduslikuks, jääb eraldi küsimuseks, mida tähendaks Genesise mõõtmetega puidust laeva ehitamine ja kasutamine.

Ehitamise detailidesse praegu ei sukelduks aga Piiblis kirjeldatud Noa laeva mõõtmetest võiks küll aimu saada.

Genesise mõõtmed ja Titanicu võrdlus

1Ms 6:15 järgi olid laeva mõõtmed 300 küünart pikkust, 50 küünart laiust ja 30 küünart kõrgust.

Kui kasutada Egiptuse kuninglikku küünart pikkusega ligikaudu 52,3 cm, oleksid mõõtmed järgmised.

Titanic oli ligikaudu 1,7 korda pikem, kuid vaid veidi laiem.

See võrdlus aitab mõista, et Genesises kirjeldatud laev ei olnud väike alus, vaid erakordselt suur ehitis, eriti kui eeldada täielikult puidust konstruktsiooni.

Samas tuleb rõhutada, et Genesise tekst ei täpsusta küünra pikkust. Kui kasutada ligikaudu 45 cm pikkust küünart, oleks laev olnud hoopis 135 meetrit pikk.

Durupınari mõõtmete vastavus

Durupınari pikkuseks on eri käsitlustes nimetatud ligikaudu 157–164 meetrit.

See vastab tähelepanuväärselt hästi Genesise 300 küünrale juhul, kui kasutada 52,3 cm pikkust küünart.

Kuid moodustise suurim laius, mida on hinnatud ligikaudu 42 meetrile, ületab märgatavalt Genesise vastavat mõõtu, 26,2 meetrit. Samuti puudub usaldusväärselt tuvastatud konstruktsiooni kõrgus.

Seega on eksitav väita, et Durupınari kõik mõõtmed vastavad täpselt Piibli kirjeldusele aga laias laastus on sarnasus olemas, seda peab möönma: kokkulangevus puudutab peamiselt pikkust ning sõltub kasutatavast mõõtühikust.

Igatahes oli tegu väga pika ja laia puitkonstruktsiooniga, mille merekõlbulikuks ehitamine on tohutu väljakutse, ka Noa laevast väiksemaid laevu ei suudetud puitlaevade ajastul ka massiivsete metalltugudega teha lainetuse suhtes deformeermiskindlaiks.

Loomade mahutamine

Korraks ka loomade mahutavusest, see oleks suur omaette teema aga juhib tegelikult järgmise küsimusena.

Laeva kolme korruse kogupindala, umbes 12 300 m², tundub esmapilgul suur. Kuid mahutavus sõltub loomade arvust, suurusest ja elutingimustest.

Need arvud on lihtsalt kogupindala jagamine loomade arvuga. Tegelik kasutatav pind oleks väiksem, sest osa ruumist kuluks käiguteedele, varudele, inimestele ja tehnilistele vajadustele.

Samuti ei ole teada, mida peaks Genesise loomade „liikide” all täpselt mõistma. Heebrea min ei vasta otseselt tänapäevasele bioloogilisele liigi, perekonna või sugukonna mõistele.

Noore Maa kreatsionistlikes mudelites kasutatakse sageli suhteliselt laiu loomakategooriaid, et vähendada laevale võetavate isendite arvu.

Selline seletus vähendab mahutamisprobleemi, kuid tõstatab uue küsimuse: kuidas kujunes neist vähestest algsetest loomavormidest hilisem erakordne bioloogiline mitmekesisus? Aga siit tekib järgmine ja palju suurem probleem:

Suurim probleem: loomade hooldamine

Oletame tinglikult, et laeval oli 14 000 looma ja kaheksa inimest.

Kui iga loom vajaks päevas keskmiselt ainult viis minutit hooldust, oleks kogu töömaht ligikaudu 1 167 töötundi ööpäevas. Kaheksa inimese peale tähendaks see umbes 146 töötundi inimese kohta päevas — ilmselgelt võimatu töökoormus.

Isegi üheminutiline keskmine hooldusaeg annaks ligikaudu 29 töötundi inimese kohta päevas.

Need arvud ei ole realistlikud loomahoolduse normid, vaid näitavad ülesande suurusjärku.

Lisaks tuleks arvestada sööda ja joogivee varumist, ventilatsiooni, väljaheidete eemaldamist, loomade haigestumist, liikide erinevaid keskkonnavajadusi ja toidu säilitamist.

Näiteks kui 14 000 looma vajaksid keskmiselt 1 kg sööta päevas, oleks aasta söödavajadus üle 5 000 tonni. Kui keskmine vajadus oleks 0,5 kg, oleks kogus umbes 2 500 tonni. Tegelikku vajadust ei saa ilma loomade koosseisuta määrata.

Need arvutused ei tõesta, et Genesise laev ei saanud olemas olla. Küll aga näitavad, kui palju täiendavaid eeldusi on vaja selle toimimise kirjeldamiseks.

Mõned kreatsionistlikud seletused eeldavad loomade vähenenud aktiivsust, automatiseeritud söötmist või muid erilahendusi. Genesis ise selliseid süsteeme ei kirjelda.

Siit tulenebki mõnevõrra paradoksaalne järeldus: laeva mahutavus ei pruukinud olla kõige suurem probleem; palju keerulisem oleks olnud kogu selle elusüsteemi igapäevane ülalpidamine. Põhjus, miks mu arust oli huvitav sel teemal peatuda oli see, et see viib mõtted väga praktiliste küsimuste juurde, milliste hulka kuulub ka järgmine:

Noa laeva ehitusmaterjal ja selle võimalik hilisem saatus

Noa laeva säilmete otsimisel jäetakse sageli tähelepanuta üks praktiline küsimus: miks peaks eeldama, et laeva ehitusmaterjal jäeti pärast veeuputust kasutamata ja et see peaks olema siiani leitav?

Kui võtta Genesise kirjeldust ajaloolise sündmuse jutustusena, pidid Noa ja tema pere pärast veeuputust alustama uut elu. Vaja oleks olnud rajada eluasemeid, varjualuseid, loomade aedikuid, ladusid ja muid ehitisi.

Samas oleks nende käsutuses olnud tohutu kogus juba langetatud, kuivatatud, töödeldud ja sobitatud ehituspuitu.

Laev kui ehitusmaterjali ladu

Kui laeva ehitamiseks kulus meie keskmise stsenaariumi järgi 3 000 m³ puitu, oleks selle väärtus olnud uue asustuse rajamisel erakordne.

Oletame, et osa materjalist oli veest kahjustunud, osa kulus lammutamisel ja osa ei sobinud enam ehituseks.

Näiteks võiks materjali jagunemine olla järgmine.

• Elamute ehitamine
• Kadu ja kasutuskõlbmatu
• Küte
• Tööriistad ja muud rajatised

Kui ühe lihtsa 60–80 m² puitelamu ehitamiseks kuluks ligikaudu 20–35 m³ puitu, saaks 2 100 m³ materjalist ehitada umbes 60–105 elamut.

Keskmiselt 30 m³ ühe elamu kohta annaks ligikaudu 70 maja. See oleks juba väike küla.

Kas puitu oleks saanud kasutada veelgi tõhusamalt?

Jah. Muistses Lähis-Idas ei olnud kõik elamud täielikult puidust. Laialdaselt kasutati savi, savitelliseid ja kivi. Puitu vajati peamiselt katusekonstruktsioonides, kandetalades, ustes, põrandates ja mitmesugustes tarindites. Kui suurem osa elamust ehitati savist või kivist, oleks ühe maja puiduvajadus olnud märksa väiksem kui täielikult puidust hoone puhul.

Sellisel juhul oleks 3 000 m³ töödeldud puitu võinud toetada palju suurema asula rajamist.

Samuti võinuks laeva massiivseid talasid kasutada sildade, lautade, aitade, kaitserajatiste ja tööriistade valmistamiseks.

Kütteks kasutamine oleks olnud võimalik, kuid kvaliteetset ehituspuitu oleks praktiliselt mõistlik kasutada eelkõige ehituseks, põletades pigem ülejäägid ja kahjustunud materjali.

KUID seoses laeva kui ehitusmaterjaliga on väga oluline teha järgmine märkus. Genesis mainib, et Noa viibis pärast veeuputust telgis, kuid ei märgita, et ta elas seal alaliselt. See ei pea tähendama, et ka kõik teised telgis elasid, võibolla rõhutab see just Noa puhul midagi erinevat, kuid huvitav vihje on see ikkagi. Samuti öeldakse Genesises, et laev kaeti väljastpoolt “pigiga”, võibolla tõrvaga, mis võiks teha selle osa materjalist raskemini kasutataks aga mitte sisekonstruktsiooni materjali kasutamise. Neid asju võiks aga selle hüpoteetilise Noa laeva ehitusmaterjali kasutuse puhul arvesse võtta.

Miks võidi laev siiski säilitada?

Võimalikke vastuväiteid on mitu.

Laev võis jääda raskesti ligipääsetavasse kohta. Puit võis olla veest kahjustunud või ebasobiv. Inimesed võisid kiiresti mujale liikuda. Samuti võidi laevale omistada püha tähendus ja seda teadlikult säilitada.

Viimane võimalus on religioonilooliselt huvitav. Kui laev oleks olnud pääsemise keskne materiaalne sümbol, oleks sellest võinud kujuneda mälestuspaik või pühamu.

Kuid Genesise tekst ei anna teada, et laeva oleks pärast veeuputust säilitatud või kultuslikult kasutatud. Meil on küll mõned allikad vanemast ajaloost, mis Noa laeva puidu kasutamisele viitavad, kuid nende tõepärasust on võimatu kontrollida.

Igatahes, pärast 1Ms 8. peatükki kaob laev Piibli jutustusest, ehk Piibli tekst ise ei viita kuidagi selle säilimisele.

Kuid, jättes kõrvale sellised oletused, on minu arust huvitav küsida, et kui leiukohast peaks tulema välja mingeid inimtegevusele viitavaid tõendeid, kas siis ainus selgitus saaks tõepoolest olla Noa laev?

Sarnaste geoloogiliste moodustiste võimalik seos muistse inimtegevusega

Durupınari käsitlemisel kiputakse sageli lähtuma kahest vastandlikust võimalusest: kas tegemist on Noa laevaga või täiesti loodusliku geoloogilise moodustisega. Kuid see vastandus ei ole ammendav. Looduslik moodustis võib olla hilisema inimtegevuse asukoht, ehitise alus, kindlustatud ala või kultuspaik, ilma et moodustis ise oleks inimeste rajatud või et sel peaks olema üldse mingit seost Noa laeva või mõne Piibli jutustusega.

Selline võimalus on arheoloogiliselt täiesti mõeldav ning vääriks Durupınari puhul eraldi uurimist.

Looduslik pinnavorm kui ehitise alus

Inimesed on läbi ajaloo kasutanud looduslikke pinnavorme ehitustöö vähendamiseks. Kaljuseljakud, künkad, järsakud ja kitsad orud võimaldavad rajada kaitstavaid või piiratud alasid nii, et kogu välispiiri ei pea kunstlikult ehitama.

Näiteks võib looduslik kivimiseljandik moodustada osa kaitsemüürist. Inimestel tuleb rajada müürid ainult avatud külgedele ning lisada sissepääsud, väravad ja sisemised ehitised.

Durupınari puhul võiks teoreetiliselt kujutleda, et inimesed kasutasid olemasolevat piklikku kivimimoodustist ning täiendasid seda laotud kivide ja puidust konstruktsioonidega. Selline ehitis võinuks ülalt vaadates meenutada laeva, kuigi sellel ei oleks olnud laevandusega mingit seost.

Piklik kindlustatud ala

Üks võimalik seletus oleks piklik kaitserajatis.

Durupınari ligikaudne pikkus, 157 meetrit, ja suurim laius, umbes 42 meetrit, annaksid ristkülikukujulise piirava mõõtmete korral umbes 6 600 m² suuruse ala. Tegelik laevakujuline pindala oleks sellest väiksem.

Selline suurus ei ole väikese kindlustatud asula, varjupaiga või kaitstud laoala jaoks ebamõistlik.

Võimalik ehituslahendus oleks järgmine: looduslikud kivimivallid moodustavad osa välispiirist, nõrgematesse kohtadesse ehitatakse kivimüürid ning ala sees paiknevad väiksemad puidust või savist hooned.

Ida-Anatoolia ajaloolises kontekstis võiks selliseid võimalusi uurida näiteks pronksiaja või Urartu-aegsete ehitustraditsioonide võrdluses.

See ei tähenda, et Durupınar oleks kindlasti Urartu kindlustus. Sellise seose kohta puuduvad praegu tõendid. Kuid ehitustehniliselt ja asustuslooliselt ei ole loodusliku pinnavormi kindlustamine midagi erakordset.

Loomade aedik või küla piirdeaed

Mägistes piirkondades on kariloomade öiseks kaitsmiseks või ajutiseks kogumiseks rajatud kivimüüridega piiratud alasid. Kui Durupınari moodustisel olid sobivad looduslikud piirid, võinuks neid täiendada kivimüüride ja puittaradega. Ala sisse oleks saanud rajada varjualuseid, söödahoidlaid ja väiksemaid loomade eraldamise aedikuid.

Selline seletus ei nõuaks keerulist ega erakordselt suurt ehitusprojekti. Samuti võiks see teoreetiliselt selgitada mõningaid korrapäraseid maa-aluseid struktuure.

Oluline on siiski rõhutada, et praegu pole Durupınaris tuvastatud loomade aediku ehitusjäänuseid, kuigi väidetavalt on “laeva” all olev pinnas erakordselt rikas orgaanilise materjali jälgedest. Väide pole minu teada hetkel millegi konkreetsega kinnitatud, kuid see iseenesest ei tähendaks esmalt mitte laeva, vaid mingi igapäevasema loomade hoiuala olemasolu.

Loomapidamisega seotud rajatis võib jätta pinnasesse iseloomulikke jälgi ka siis, kui puittarad ja varjualused on ammu hävinud. Näiteks võiks uurida fosfaatide ja muude keemiliste ühendite kontsentratsioone, sõnnikust pärinevaid mikrojäänuseid, taimede ja seemnete jäänuseid, tallatud pinnasekihte ning võimalikke postiauke.

Eriti huvitav oleks võrrelda moodustise sees ja sellest väljaspool võetud proove. Kui sisemuses leiduks süstemaatiliselt kõrgem fosfaadisisaldus koos teiste loomapidamise tunnustega, võiks see toetada aediku hüpoteesi.

Samas ei tõestaks üksnes orgaanilise aine või fosfaatide esinemine loomapidamist. Need võivad tekkida ka looduslike protsesside tulemusena.

Pühapaik või rituaalne rajatis

Kolmas võimalus puudutab loodusliku moodustise kultuslikku kasutamist.

Inimesed on eri kultuurides omistanud silmatorkavatele kividele, koobastele, mägedele ja muudele pinnavormidele erilist tähendust. Laevakujuline moodustis võinuks äratada tähelepanu juba enne tänapäevase Noa laeva hüpoteesi tekkimist. Teoreetiliselt oleks võimalik, et selle juurde rajati rituaalseid ehitisi, ohvripaiku või mälestusmärke. Sellisel juhul ei oleks moodustis ise tingimata inimtekkeline. Inimesed võinuksid lihtsalt kasutada selle looduslikku kuju või asukohta.

Kuid sellise hüpoteesi kinnitamiseks oleks vaja konkreetseid kultuslikke leide, näiteks dateeritavaid rituaalseid ladestusi, altareid või muid selgelt tõlgendatavaid ehitusjälgi.

Durupınari puhul pole selliseid tõendeid praegu teada.

Samuti puuduvad usaldusväärsed andmed, et moodustist oleks antiikajal samastatud Noa laevaga.

Milline hüpotees oleks kõige paremini kontrollitav?

Kõige viljakam oleks uurimisprogramm, mis ei lähtuks ainult Noa laeva otsimisest.

Näiteks võiks Durupınari ja selle lähedal asuvate sarnaste moodustiste puhul kasutada sama mõõdistusmetoodikat, võrrelda geoloogilisi struktuure, võtta kontrollproove ning uurida võimalikke inimtegevuse jälgi.

Selline lähenemine võimaldaks eristada looduslikke anomaaliaid inimtekkelistest ka siis, kui algne laevahüpotees osutub ekslikuks.

Lõppjäreldus

Kui uurimise lähteküsimus on „kus asuvad Noa laeva vaheseinad?”, võidakse hakata tõlgendama kõiki sirgjoonelisi anomaaliaid vaheseintena.

Kui küsimus on aga „millised geoloogilised ja võimalikud inimtekkelised struktuurid selles pinnavormis esinevad?”, jääb avatuks palju rohkem teaduslikult kontrollitavaid seletusi.

Durupınari puhul võiks kõige viljakam tulemus olla isegi see, kui Noa laeva asemel avastataks midagi hoopis muud: näiteks seni tundmatu muistne rajatis, inimtegevuse jäljed või uus teadmine piirkonna geoloogilisest kujunemisest. Teaduslikult huvitav leid ei pea olema see, mida otsima mindi.

Ehk, et võibolla peaks esmalt loobuda soovmõtlemisest, mis on nagu pareidoolia, kus ei nähta mitte ainult mäe asemel laeva, vaid Marsil inimnägu või pilvedes jänest.

Lingvistikalisa: “Laev”? Ehk sõna, mida Piiblis kasutatakse Noa ehitatud aluse kohta+

Noa „laev” ja heebrea tēḇâ: mida ütleb algtekst?

Durupınari arutelu seisukohalt on siin üks oluline keeleline küsimus: kas Genesise autor kirjeldab üldse laeva selles tähenduses, nagu me tavaliselt laeva mõistame?

Eestikeelses Piiblis räägime Noa laevast. Heebreakeelne algtekst kasutab aga sõna תֵּבָה (tēḇâ), mis erineb sõnadest, millega Vanas Testamendis tähistatakse meresõidulaevu, paate ja muid veesõidukeid.

See erinevus ei ole pelgalt sõnastuslik. See võib mõjutada nii Genesise jutustuse tõlgendamist kui ka seda, millist konstruktsiooni üldse oleks põhjust arheoloogiliselt otsida.

1. Tēḇâ esineb ainult kahes piibliloos

Sõna תֵּבָה esineb heebrea Piiblis kokku 28 korda ning ainult kahes jutustuses:

• 1Ms 6–9: Noa veeuputuslugu, kus sõna tähistab suurt pääsemiseks ehitatud veekindlat konstruktsiooni.
• 2Ms 2:3–5: Moosese sünnilugu, kus sama sõna tähistab väikest papüürusest valmistatud korvi või laegast, millesse laps Niiluse ääres asetatakse.

See on erakordselt kõnekas seos.

Mõlemas loos on tegemist veega seotud ohuga, millest inimene pääseb tänu kaitsvasse anumasse paigutamisele. Kummalgi juhul ei ole kirjeldatud purjetamist, aerutamist ega laeva juhtimist.

Moosese ema valmistab papüürusest tēḇâ, katab selle bituumeni ja pigiga ning asetab lapse sellesse. Noa saab käsu valmistada tēḇâ ja katta selle seest ning väljast pigiga (1Ms 6:14).

Seega seob kaht lugu lisaks haruldasele sõnale ka veekindlaks tegemise motiiv.

Siit avaneb tõlgendusvõimalus: tēḇâ ei pruugi tähistada eeskätt sõiduvahendit, vaid kaitsvat ujuvat mahutit, mille ülesanne on säilitada elu.

2. Milliseid sõnu kasutatakse heebrea Piiblis päris laevade kohta?

Heebrea Piiblis leidub täiesti tavalisi meresõidu kirjeldusi. Nende puhul kasutatakse teistsugust sõnavara.

Heebrea sõna	Põhitähendus	Näiteid Vanast Testamendist
אֳנִיָּה — ʾoniyyâ	Laev, meresõidulaev	Jn 1:3–5; Õp 30:19; Ps 107:23
אֳנִי — ʾonî	Laev või laevastik, olenevalt kontekstist	1Kn 9:26; 10:22; Js 33:21
צִי — ṣî	Laev, sageli suurem või sõjaline alus	4Ms 24:24; Js 33:21; Hs 30:9
סְפִינָה — səpînâ	Laev; piiblis haruldane sõna	Jn 1:5
כְּלִי־גֹמֶא — kəlî-gōmeʾ	Papüürusest veesõiduk, sõna-sõnalt papüüruseseade või -anum	Js 18:2

Joona raamatu eriti kõnekas näide

Joona 1:3–5 kirjeldab merereisi Joppest Tarsisesse. Joona astub laevale, tõuseb torm ning meremehed püüavad alust päästa.

Selles lühikeses lõigus esineb kaks huvitavat sõna:

• ʾoniyyâ — laev, millele Joona läheb;
• səpînâ — laev, mille sisemusse Joona magama laskub.

Sõna səpînâ esineb heebrea Piiblis ainult selles kohas. Selle hilisemad sugulassõnad on tuntud ka aramea ja heebrea keeles.

Oluline on aga see, et Joona jutustuse autoril on olemas sõna tavalise meresõidulaeva tähistamiseks. Noa jutustuses seda ei kasutata.

Õpetussõnad 30:19

Siin räägitakse ühest raskesti mõistetavast nähtusest: laeva teest merel.

Kasutatakse sõna ʾoniyyâ. See on alus, mis liigub läbi vee ning mille teekond on vaatleja jaoks tähelepanuväärne.

Noa tēḇâ puhul sellist liikumist ei kirjeldata. See tõstetakse veega üles, ujub veepinnal ja jääb lõpuks mägedele pidama.

Psalm 107:23–30

See on üks Vanas Testamendis leiduvatest ilmekamatest meresõidukirjeldustest.

Seal räägitakse laevadega merele minevatest inimestest, tormist, lainetest, hirmust ja lõpuks soovitud sadamasse jõudmisest.

Siingi kasutatakse sõna ʾoniyyôt, sõna ʾoniyyâ mitmust.

3. Tēḇâ ja ʾārôn: kaks erinevat „laegast”

Siin on veel üks oluline eristus.

Heebrea Piiblis kasutatakse seaduselaeka kohta sõna אֲרוֹן (ʾārôn), mitte tēḇâ.

ʾĀrôn võib tähistada laegast, kirstu või muud mahutit. Seda kasutatakse näiteks:

• seaduselaeka kohta (2Ms 25:10);
• Joosepi surnukirstu kohta (1Ms 50:26);
• rahakogumiskirstu kohta (2Kn 12:10–11).

Nii tēḇâ kui ka ʾārôn võivad seostuda kastilaadsete esemetega, kuid heebrea Piibli sõnakasutuses ei ole need sünonüümid.

See erinevus muutub huvitavaks kreekakeelse Septuaginta puhul. Noa laeva ja seaduselaeka tõlkimisel kasutatakse seal üldjuhul sama kreeka sõna κιβωτός (kibōtós), mis tähendab laegast või kirstu.

Moosese korvi kohta kasutatakse 2Ms 2:3–5 aga teistsugust kreekakeelset sõna, thibis või selle käändevormi.

Nii on kreekakeelses traditsioonis Noa laeva ja seaduselaeka keeleline seos tugevam kui heebrea algtekstis, samas kui Noa ja Moosese pääsemisanumate ühine heebrea sõna ei säili samal viisil.

See on hea näide sellest, kuidas tõlge võib luua uusi mõttelisi seoseid ja samal ajal nõrgendada algtekstis esinevaid seoseid.

4. Kust pärineb sõna tēḇâ?

Sõna etümoloogia ei ole täiesti kindel, kuid laialt levinud seisukoha järgi on tegemist egiptuse laensõnaga.

Seda on seostatud egiptuse sõnaga, mis tähistas kasti, kirstu või laegast. Seos on eriti huvitav Moosese sünniloo puhul, mille tegevus toimub Egiptuses.

Siin on oluline mitte teha liiga kaugele ulatuvat järeldust. Kui sõna algtähendus oli „kast” või „laegas”, ei tõesta see, et Noa ehitis oli tingimata täiuslik risttahukas. Sõna võis tähistada ka ümardatud nurkadega või muul viisil kujundatud ujuvat konstruktsiooni.

Kuid sõna ei anna mingit alust eeldada teravat vööri, ahtrit, kiilu, purjeid ega aerusid.

5. Kas Noa laeva kuju on tekstist üldse tuletatav?

Genesise kirjeldus annab üllatavalt vähe laevaehituslikku teavet.

1Ms 6:14–16 nimetab materjali, ruumide olemasolu, veekindlaks tegemist, pikkust, laiust, kõrgust, ava, ust ja kolme tasandit.

See on pigem ehitise üldkirjeldus kui laevainseneri joonis.

Eriti tähelepanuväärne on see, mida tekst ei nimeta: vööri, ahtrit, kiilu, rooli, aerusid, purjesid ega muud juhtimissüsteemi.

Veelgi enam, Noa ei juhi jutustuses alust kuhugi. Vesi tõstab selle üles (1Ms 7:17), see liigub vee pinnal ning jääb lõpuks Ararati mägedele pidama (1Ms 8:4).

Seetõttu võiks tänapäevases eesti keeles olla tehnilise funktsiooni seisukohalt isegi täpsem rääkida Noa ujuvast päästekonstruktsioonist või päästelaekast.

Igatahes eestikeelne nimetus kannab endas rohkem meresõidulisi assotsiatsioone kui heebrea sõna.

6. Üks tähelepanuväärne kirjanduslik seos: Noa ja Mooses

Selle sõnauuringu kõige huvitavam tulemus võib olla hoopis kirjanduslik.

Noa ja imik Mooses asetatakse mõlemad anumasse, mis kaitseb neid veega seotud hävingu eest. Mõlemal juhul on pääsemine seotud uue algusega.

Noa puhul säilib veeuputuses elu, millest saab alguse veeuputusjärgne inimkond. Moosese puhul säilib laps, kellest saab Iisraeli rahva Egiptusest väljaviija.

See ei tõesta, et üks jutustus oleks otseselt teisest kopeeritud. Kuid haruldase sõna kordumine koos nii sarnaste motiividega annab tugeva aluse rääkida teadlikust kirjanduslikust seosest vähemalt tekstide lõpliku kuju tasandil.

Võib isegi öelda, et mõlemas loos on tēḇâ väike eraldatud maailm, milles elu hoitakse alles ajal, mil väljaspool valitseb oht.

7. Mida tähendab see Durupınari jaoks?

Kui Genesise autor oleks tahtnud kirjeldada tavalist meresõidulaeva, oli heebrea keeles olemas vastav sõnavara. Ometi kasutatakse Noa loos erandlikku sõna, mis esineb veel ainult Moosese korvi kirjelduses.

Seetõttu on Durupınari teravatipulise kuju nimetamine laeva vööriks algteksti seisukohalt põhjendamatu. See on tänapäevase vaatleja tõlgendus.

Sama kehtib väite kohta, et moodustise „nina” osutab mingis tähenduslikus suunas. Genesise tekst ei kirjelda laeva suunatud liikumist ega anna alust selle vööri määramiseks.

Samas ei saa sõna tēḇâ põhjal välistada, et Noa ehitisel võis olla mingi laevakeret meenutav kuju. Sõna lihtsalt ei ütle seda.

Lisa keelehuvilisele:

Täpsustus egiptuse laensõna teooria kohta

Kõige sagedamini seostatakse heebrea sõna תֵּבָה (tēḇâ) egiptuse sõnaga db.t / tb.t, mille tähendusväli hõlmas kasti, laegast, kirstu ja mõnes kasutuses ka pühapaiga või püha eseme hoidmiseks mõeldud rajatist.

See on huvitavam, kui esmapilgul paistab, sest egiptuse sõna ei tähistanud algselt just laeva. Veelgi enam, etümoloogilistes uurimustes on arutatud, kas selle sõna tähendusväli võis ulatuda koguni hoone või palee tähistamiseni.

1. Milline oli võimalik egiptuse lähtekuju?

Egiptuse kirjaviiside ja heebrea sõna vastavus on ligikaudu järgmine.

Keel	Kuju	Tähendus
Vanaegiptuse	db.t, tb.t	Kast, kirst, laegas
Egiptuse variantkujud	dbꜣ.t, tbỉꜥ	Lähedase tähendusväljaga sõnad
Piibliheebrea	תֵּבָה — tēḇâ	Noa päästealus; Moosese korv

Egiptuse kirjapiltides ei märgitud üldjuhul täishäälikuid nii nagu tänapäevases ladina transkriptsioonis. Seetõttu on db.t ja tb.t eelkõige teaduslikud konsonanttransliteratsioonid, mitte kindlalt teadaolevad hääldused.

2. Mida see sõna Egiptuses tähistas?

Egiptuse kasutuses võis sõna osutada eri suuruse ja otstarbega esemetele. Oluline on eristada tavalist tähendust ja selle võimalikke laiendusi.

Tavaline kast või korv. Kõige lihtsam tähendus oli mingi esemete hoidmiseks mõeldud anum. See sobib hästi Moosese sünniloo konteksti, kus laps pannakse papüürusest valmistatud korvi.

Kirst või surnukirst. Sõna tähendusväli hõlmas ka surnuga seotud mahuteid. Egiptuse matusekultuuris olid kirstud sageli keerukad, rituaalselt olulised esemed, mitte lihtsalt praktilised kastid.

Püha laegas või pühamu. Teatud sõnavormide puhul on uurijad kaalunud tähendusi, mis seostuvad püha eseme hoidmise või laiemalt kultusliku ruumiga. Siin ei saa siiski kõiki egiptuse kirjakuju variante käsitleda kindlate sünonüümidena.

2026. aastal ilmunud Biblical Archaeology Society käsitlus toob näiteks Egiptuse muuseumis säilitatava tebet-korvi ning seostab selle sõnavara Moosese loo tēḇâ’ga.

3. Kas Egiptuses kasutati seda sõna veesõidukite kohta?

Seniste sõnaraamatute ja uurimuste põhjal ei ole db.t / tb.t tavapärane egiptuse meresõidulaeva nimetus. Selle põhitähendus on seotud mahutite ja kastidega.

Egiptlastel oli laevade ja paatide jaoks oma rikkalik sõnavara, mis eristas eri tüüpi aluseid.

Seega on võimalik, et heebrea tēḇâ kujunes laensõnast, mille algne tähendus ei olnud üldse veesõiduk, vaid anum, mis sai konkreetses jutustuses veepinnal püsimise funktsiooni.

Moosese korvi puhul on selline tähendusareng väga loomulik. Noa laeva puhul oleks tegemist sama nimetuse ülekandmisega erakordselt suurele päästekonstruktsioonile, mis oma kujult ei pruugi üldse sobida Durupınari “laevaga”, või ka teisisõnu: Durupinari laevakujuline moodustis ei saa oma vormi tõttu olla vihje Genesises kirjeldatud “Noa laeva” kohta.

Geoloogialisa: Aga kas geoloogia võib üldse sellist vormi luua?+

Durupınari moodustise üle peetavates aruteludes kordub sageli üks argument: kuidas saaks loodus tekitada nii korrapärase, laevakeret meenutava kuju? Kas selline vorm ei viita juba iseenesest millelegi inimeste ehitatule?

Tegelikult tunneb geoloogia mitmeid protsesse, mille tulemusena võivad tekkida üllatavalt korrapärased, sümmeetrilised või isegi tehiskonstruktsioone meenutavad pinnavormid. Üheks selliseks mehhanismiks on kivimikihtide kurrutumine ja sellele järgnev erosioon. Kui kurru telg laskub sügavusse ning erineva vastupidavusega kivimikihid kuluvad erineva kiirusega, võivad maapinnale kujuneda piklikud, ühest või mõlemast otsast sulguvad kontuurid. Mõnikord meenutavad need lausa laevakeret.

Selliseid geoloogilisi struktuure on põhjalikult uuritud näiteks Wyomingi osariigis asuva Sheep Mountaini antiklinaali ja Pennsylvania kurrutatud mäeahelike puhul.

Kuid eriti huvitav on see, et Durupınari moodustise enda kohta avaldati juba 1996. aastal teadusartikkel, milles geoloog Lorence G. Collins ja varasem Noa laeva hüpoteesi toetaja David F. Fasold selgitasid selle looduslikku päritolu. Nad käsitlesid nii moodustise kuju kui ka väidetavaid laeva seinu, metallkinnitusi ja kivistunud puitu.

Lool on veel üks oluline tahk. Collins muutis hiljem oma seisukohta moodustise täpse tekkemehhanismi osas: algselt pakutud sukelduva sünklinaali asemel pidas ta tõenäolisemaks maalihete, pinnasevoolude ja erosiooni koosmõju. Seejuures jäi püsima tema järeldus moodustise loodusliku päritolu kohta.

Allpool on link ühele ülevaatele, mis tutvustab geoloogilisi tekkemehhanisme, konkreetseid näiteid ja Durupınari kohta avaldatud teadustöid.

„Kuidas loodus võib kujundada laevakujulise pinnavormi?”

Küsimus ei ole selles, kas Durupınar meenutab laeva. Küsimus on selles, kas see sarnasus tõendab, et tegemist on laevaga — või näeme me looduse kujundatud struktuuris midagi, mida oleme juba ette otsima läinud – ehk kas tegu ei ole vahel lihtsalt pareidooliaga?

Relatio:

⊙ 2348 e.m.a.: aasta, mil maailm ei lõppenudki? Arheoloogia, geoloogia ja traditsioonide kohtumine

Nolani filmiversioon Homerose „Odüsseiast“ on tekitanud mõtteid ja diskussioone. Ma ei ole kaugeltki eepose kui kirjandusteose asjatundja aga kuidagi on nii juhtunud, et olen ka sel teemal nii MustasAugus postitanud kui ka käinud ühe esitluse põhjal sellest kõnelemas. Esitlust ennast ma siin päris täies mahus ei avaldaks, kuid midagi teaseri taolist võiks ju see postitus olla küll. Seega lugu on Homerose „Odüsseiast“, tõest, varjudest ja meie soovist maailm kontrolli alla saada.

Filmiga kaasnesid kõik need küsimused: Mida Nolan muutis? Mida juurde mõtles? Mida välja jättis? Kas relvad ja turvised vastavad ajastule? Kas laevad näevad õiged välja? Kas Odysseus kannab seda, mida üks pronksiaja kreeklane oleks võinud kanda? Kui truu on film Homerosele?

Ootuspärased ja pisut ka tavalised küsimused. Kuid lisaks neile võib tekkida veel üks-kaks:

Kui truu peaks Nolan üldse Homerosele olema?

Ja koguni – millele peaks Homeros ise truu olema?

„Odüsseia“ maailm paigutub Trooja sõja pärimuslikku aega, umbes 13.–12. sajandisse eKr, aga meieni jõudnud eepose kujunemine kuulub sajandeid hilisemasse aega. Homerose maailmas elavad kõrvuti erinevate ajastute kombed, relvad, ühiskondlikud suhted ja kujutlused. See, mida me nimetame Homerose maailmaks, polnud juba Homerose ajal lihtsalt ajalooline rekonstruktsioon.

Niisiis võib juhtuda midagi kummalist. Me nõuame 21. sajandi filmirežissöörilt ajaloolist täpsust teose suhtes, mis ise ei taotlenud seda sellisel kujul, nagu meie ajaloolisest täpsusest mõtleme.

Aga küsimus muutub veel huvitavamaks, kui avastame, et selles vaidluses pole peaaegu midagi uut: kreeklased vaidlesid Homerose üle just neil teemadel juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi.

Mida teha lugudega, mis ei tundu enam tõesed?

See probleem tekib peaaegu paratamatult siis, kui kultuur muutub, kuid tema lood jäävad. Püha või autoriteetne lugu pärineb maailmast, mille inimesed võisid võtta selle jutustamise ajal enesestmõistetavana. Sajandeid hiljem on maailmapilt muutunud. Lood aga elavad edasi.

Mida nendega teha?

Võimalusi on vähemalt kaks. Võime vana loo kõrvale heita, sest see ei vasta enam sellele, mida maailmast teame. Või võime hakata küsima, kas lugu tähendab midagi muud kui seda, mida ta esmapilgul ütleb.

Just sellesse olukorda sattusid kreeklased Homerosega.

Herodotos pidas Homerost ja Hesiodost inimesteks, kes olid kreeklaste jumalate maailma olulisel määral korrastanud. Aga ta ei kohelnud Homerost ajaloolase kombel eksimatu allikana.

Ehk juba Herodotoselt ka meie aja jaoks oluline mõte:

võibolla ei ole hea lugu üldse tegeliku sündmuse koopia?

Herodotose sunnib aga küsima, kas ajaloolane ja poeet üldse tegelevad sama asjaga.

Veel teravamalt ründas Homerost Xenophanes. Tema probleem polnud Trooja sõja kronoloogia, vaid jumalad ise. Homerose ja Hesiodose jumalad petavad, varastavad, rikuvad abielu, tülitsevad ja käituvad sageli halvemini kui inimesed.

Kas jumalad saavad sellised olla? Xenophanese vastus oli eitav. Inimesed kujutavad jumalaid enda sarnastena. Ta ironiseerib, et kui hobustel oleksid käed ja nad oskaksid maalida, maaliksid nemadki jumalad hobustena.

Siin sünnib probleem, mis pole kadunud tänapäevani:

Kas „püha teksti“ tuleb kaitsta kriitika eest või võib just kriitika aidata selle tähendust sügavamalt mõista?

Kui jumal polegi jumal, vaid tegelikult midagi muud

Üks antiikaja leidlikumaid vastuseid oli allegooria – jah, juba sel ajal, see polegi nii kaasaegne nähtus nagu võiksime arvata.

Theagenes Rhegionist, keda peetakse üheks varaseks Homerose allegoorilise tõlgendamise esindajaks, võis juba 6. sajandil eKr lugeda jumalate võitlusi looduses toimivate jõudude kujunditena. Hilisemad stoikud arendasid selliseid tõlgendusi edasi.

Näiteks Zeus ei pea siis olema habemega mees taevas, Poseidon võib tähistada vett või merd, Hera õhku, jumalate konflikt võib väljendada maailma elementide ja jõudude suhteid.

See on tegelikult intellektuaalselt väga kaval võte, sest vana lugu jäetakse alles, aga muudetakse viisi, kuidas seda loetakse.

Aga siis tekib kohe uus küsimus:

Kas tõlgendaja avastas tekstis tähenduse, mis seal kogu aeg oli või pani ta selle teksti sisse ise?

See küsimus saadab allegooriat sellest ajast saadik.

Ning tõesti, selline allegooriline müütide ja lugude mõistmine oli juba nii kaugel ajal väga levinud, sest sarnaseid võtteid kohtame nn orfiliste tekstide tõlgendamises – müütilist jumalate maailma mõisteti taas sümboolselt.

Võib isegi öelda, et allegooriline mõtlemine päästis paljud vanad lood hävimisest.

Aga päästmise hind oli nende lugude muutumine.

Platon kardab Homerost

Tuntuimast mõtlejast ei saa kindlasti mööda minna, seda enam, et Platoni suhtumine luulesse muudab küsimuse veel keerulisemaks.

Ühelt poolt võib tema arvates poeet olla jumaliku inspiratsiooni kandja aga teisalt tahaks Platon ideaalsest riigist suure osa Homerose lugusid välja jätta. Miks?

Mitte sellepärast, et luule oleks tähtsusetu, vaid täpselt vastupidi:

Luule on ohtlik sellepärast, et see mõjub.

Inimene ei võta lugu vastu ainult ratsionaalse väitena. Ta elab sellele kaasa – ta tunneb Achilleuse raevu, Hektori surma, Odysseuse igatsust. Ta võib hakata pidama imetlusväärseks seda, mida filosoof peab moraalselt või poliitiliselt ohtlikuks.

Platoni probleem Homerosega on seetõttu kummaliselt tänapäevane:

Kas kunstniku ülesanne on kujutada maailma või kasvatada inimest?

Kas ühiskond võib piirata lugusid, kui lood kujundavad seda, millisteks inimesteks me saame?

Ja kes otsustab, milline lugu teeb meid paremaks?

Kaks ja pool tuhat aastat hiljem vaidleme ikka samade asjade üle. Ainult Homeros on vahepeal asendunud romaanide, filmide, videomängude, TikToki ja algoritmiliselt valitud infovooga.

Aristotelese ootamatu vastus

Järgmise ootamatu vastuse antiikajast annab Platoni õpilane, Aristoteles, kes teeb siin ühe otsustava liigutuse: ärge küsige luulelt seda, mida peaks küsima ajaloolt!

Ajaloolane räägib sellest, mis juhtus aga poeet sellest, mis võiks juhtuda tõenäosuse või paratamatuse järgi. Seetõttu võib luule Aristotelese arvates olla koguni filosoofilisem kui ajalugu: ajalugu räägib üksikjuhtumist, luule üldisemast.

See ei tähenda, et faktid pole olulised, see tähendab midagi palju ebamugavamat:

Väljamõeldud lugu võib olla tõene.

Odysseuse mereretk ei pea olema kantav Vahemere täpsele kaardile selleks, et eksimise ja kojujõudmise lugu oleks tõene.

Siit algab aga ohtlik ala, sest kui lugu võib olla tõene ilma faktitäpsuseta, siis kuidas eristada poeetilist tõde lihtsalt valest?

Kas iga ilus lugu saab ennast kuulutada „sügavamaks tõeks“?

Ilmselt mitte.

Ja seepärast vajame Aristotelese kõrvale Aristarchost.

Tekst kui tõde – milline tõde?

Aleksandria filoloog Aristarchos (2. saj eKr) tegeles hoopis maisema probleemiga.

Milline Homerose tekst on üldse õige?

Aristarchos, töötades oma ajastu suurimas, Egiptuse Aleksandria kuulsas raamatukogus, oli kogenud, et Homerose tekstist on palju ja üsna erinevaid versioone. Ja võimatu oli tuvastada, milline neist oli „õige“.

Ehk – mis saab sel juhul väitest, et keegi tõlgendab või lavastab Homerost „valesti“?

Ja siis tuleb Eratosthenes (3. saj eKr) ning hoiatab teise, vägagi tänapäevase vea eest: ärge tehke poeesiast kaarti.

Me ju võime püüda Odysseuse rännaku täpset geograafiat rekonstrueerida, see võib olla põnev. Aga Eratosthenes muigaks selle peale.

Samas on see üllatavalt tänapäevane probleem:

Kui meil on mõõteriist, hakkame kergesti arvama, et kõik oluline peab olema mõõdetav. Kui meil on kaart, tahame kõik kaardile panna. Kui meil on faktikontroll, hakkame kõiki tekste faktikontrollima.

Aga luuletuse kontrollimine ajalooõpiku kriteeriumidega võib olla sama ekslik kui ajalooõpiku hindamine luuletusena.

Vajalik vari

Siin võiks kasutada müüdi ja faktide vahekorra kujutamisel sellist kujundit: müüt on nagu vari.

Vari ei ole asi ise. Ta võib olla pikem, lühem või moonutatud. Mõni detail kaob täielikult aga vari ei teki ka ilmaasjata. Mõnikord muudab just vari nähtavaks kuju, mida me muidu ei märkaks. Ja ilma varjudeta on maailm kõle, veider, vale.

See pole jällegi kaasaegne metafoor, sest 1. saj AD elanud Plutarchos kirjutas müütidest ja sõnadest, mis sisaldavad „tõe hämaraid peegeldusi ja varje“. Teises kohas võrdleb ta müütilisi lugusid päikesevalguse peegeldusega vikerkaares.

Nii võiks sõnastada: „müüt kui tegelikkuse vari“.

Mismoodi töötab luule?

Siin hakkab Homerose probleem ulatuma kaugemale Homerosest, sest tema eeposed pole lihtsalt vanad tekstid. Nende taga on suuline poeetiline traditsioon. Ja see muudab midagi.

Kirjutatud sõna seisab staatilisena meie ees. Me saame peatuda, minna tagasi, võrrelda kahte lauset, otsida sõna tähendust ja kontrollida viidet. Me oleme analüütilised, kuid haaratud on peamiselt … ütleme siis lihtsalt aju.

Suuline sõna aga pigem toimib kogukehaliselt. Keegi retsiteerib mingi intonatsioonuiga või rütmis või laulab. Keha hingab, hääl tõuseb ja langeb, tekib rütm. Kuulajad on kohal, nad osalevad samuti nö kogukehaliselt.

Milman Parry ja Albert Lord näitasid suuliste eepiliste traditsioonide uurimise kaudu, et selline luule ei tarvitse olla lihtsalt päheõpitud teksti esitamine. Traditsioonilised vormelid, motiivid ja narratiivsed üksused võimaldavad lauljal lugu esitamise käigus uuesti luua.

Paul Zumthor nihutas tähelepanu veelgi enam esitusele: suulise luule tähendus ei asu ainult sõnade semantilises sisus. Tähendust kannavad ka hääl, rütm, keha, ruum ja kuulajate kohalolu.

Walter Ong küsis omakorda, kuidas kirjutamine ise muudab meie mõtlemise võimalusi.

Siit tekib küsimus, mis ulatub Homerosest palju kaugemale:

Mis juhtub pärimusega siis, kui sõnast kui läbielatavast sündmusest saab sõna kui fikseeritud, analüüsitav objekt?

Maailm, mida saab „kasutada“ ja luuleline mõtlemine

Siin võiks meiega korraks ühineda hoopis kaasaegsem Martin Heidegger.

Tema tehnoloogiakriitika ei seisnenud selles, et masinad on halvad. Probleem oli sügavam: tehnoloogiline maailmasuhe võib panna tegelikkuse ilmuma meile eelkõige millegi kasutatavana. Mets muutub puiduvaruks, jõgi energiaressursiks, maa maavaraks, inimene inimressursiks ja informatsioon andmeteks.

Sellel on kummaline kokkupuutepunkt kirja kõige varasemate kasutusviisidega. Vanimad kirjalikud süsteemid olid suurel määral administratiivsed: inimesed, loomad, vili, töö, maksud, omand. Kirjutamine võimaldas maailmas olevaid asju loendada, võrrelda, talletada ja kontrollida.

Oleks liiga lihtne öelda, et sellest sündiski Heideggeri tehnoloogiline maailm. Nende vahel on siiski viis tuhat aastat ajalugu.

Ja siin tuleb luule kummalisel kombel tagasi. Heidegger nimetas üht vastandust kalkuleerivaks ja mõtisklevaks mõtlemiseks. Poeetiline või luuleline mõtlemine seevastu ei pea tähendama irratsionaalsust. See võib tähendada valmisolekut mitte muuta kõike kohe objektiks, probleemiks või ressursiks.

Võib-olla pole ratsionaalsuse probleem selles, et seda on liiga palju. Võib-olla on probleem selles, et üks ratsionaalsuse vorm on hakanud arvama, et ta on ainus mõtlemise vorm.

Odysseus ja kontroll

Odysseus on mētis’e mees, st ta kavandab ja kavaldab, varjab oma identiteeti, loeb olukorda, leiab väljapääsu. Ta jääb ellu, sest ta oskab maailma lugeda, ta kujutab ette, et ta suudab seda kontrollida.

Ja ometi satub seesama mees ikka ja jälle olukordadesse, mida ta kontrollida ei suuda.

Meri ei hooli tema plaanidest, Poseidon ei hooli, saatus ei hooli.

Võib-olla just seepärast on Odysseus nii hea tegelane meie aja jaoks. Oleme erakordselt edukad mētis’e tsivilisatsioonina. Me mõõdame, prognoosime, modelleerime, optimeerime ja juhime süsteeme ulatuses, millest ükski varasem kultuur poleks osanud unistada. Ja ometi avastame ikka, et meri ei hooli meie plaanidest.

See ei tähenda, et peaksime mõistusest loobuma. Odysseus ilma mētis’eta oleks tõenäoliselt surnud juba ammu enne kojujõudmist.

Küsimus on hoopis selles, kas tarkus võiks seisneda ka äratundmises, millal mõistus aitab meil maailma juhtida ja millal püüd kõike juhtida ja kontrollida takistab meil maailma nägemast.

Kui truu peab siis lugu olema?

Jõuame tagasi Nolani juurde.

Kas tema „Odüsseia“ turvised on ajalooliselt õiged? Seda võib uurida.

Kas tema film järgib Homerose teksti? Seda võib võrrelda.

Kas Homerose tekst kirjeldab pronksiaja Kreekat õigesti? Ka seda võib uurida.

Milline on kõige varasem rekonstrueeritav Homerose tekst? Aristarchos oleks selle küsimuse üle rõõmus.

Kus Odysseus tegelikult purjetas? Eratosthenes ilmselt muigaks.

Kõik need küsimused on õigustatud, me võime proovida sedasi lugu kontrollida. Probleem algab alles siis, kui üks neist kuulutab ennast ainsaks õigeks küsimuseks.

Sest võib-olla pole kõige huvitavam küsimus lõpuks üldse see, kas lugu vastab maailmas juhtunule, vaid võib-olla peaksime vahel küsima ka seda, mida lugu võimaldab meil maailmas näha.

Võib-olla tekib probleem just siis, kui tahame kogu selle paljususe üheainsa võtmega lukust lahti keerata.

Sest võtmel on veel üks omadus, ta mitte ainult ei ava, ta võib ka lukustada.

Võibolla peaks vahel lihtsalt lubama end merre.

Ole ettevaatlik vastustega. Mõnikord lõpetavad need küsimuse liiga vara.

Relatio:

⊙ Trooja hobusest ideegeneesini

⊙ Aristotelese loogika rännak ideede ajaloos

⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks

Ideed tekivad, rändavad läbi mandrite ja nakatavad terveid kultuure. Ja vahel muudavad maailma ajalugu palju radikaalsemalt kui ükski füüsiline objekt. Põhjus, miks ideede ajaloo uurimine on nii komplitseeritud ja nii sageli ka väga vaidlusi tekitav teema, on see et ideed ei ole asjad ega jäta tihti maha silmale nähtavad „leivapuru“. Aga kuidas siis uurida ideede liikumist, et saada aru nende kujunemisest ja mõjust ja mis järeldusteni see võiks viia?

Lovejoy ja Cambridge

Selle arutelu eesmärk on püüda mõista, kuidas inimmõte töötab ja kuidas kontseptsioonid ajas rändavad. Nagu öeldud, mõtted ja kontseptsioonid ei näi jätvat endast tingimata maha väga selget „leivapuru“, või äkki ikka jätavad? Oleneb ilmselt, et millistena me ideid üldse näeme.

Esmalt vaataks seepärast kaht suurt ja vastandlikku ideede ajaloo uurimise koolkonda.

1930. aastatel tõi Arthur Lovejoy ideede uurimisse revolutsiooni (ehkki toetus mitmele varasemale mõttevoole.), pakkudes keerulisest uurimustööst tekkinud frustratsioonist lähtuvalt välja süsteemse programmi, mis püüdis ideid lahutada suurtest, sageli eksitavatest filosoofilistest süsteemidest, asutades distsipliini nimega „ideede ajalugu“. Tema metoodika tuumaks oli kontseptsioon, mida ta ise nimetas ideeühikuks (unit idea).

Ehk Lovejoy uskus, et suured ja keerulised filosoofilised süsteemid on tegelikult kokku pandud väikestest,  muutumatutest ja rändavatest algosakestest nagu „ideeaatomitest“.

Muide, Lovejoy “mõtteaatomite” loogika on mõneti nagu eelkäija hilisemale Richard Dawkinsi meemiteooriale, aga sellest lähemalt tagapool.

Lovejoy analüüsis näiteks, kuidas Platon vanas Kreekas kirjutas „täiuse ideest“ ja siis jälgis, kuidas seesama täiuse „ühik“ ilmus keskaegses kristlikus teoloogias ja hiljem valgustusaja teaduses ning tema nägemuses oli see kogu aeg üks ja seesama püsiv idee, sama „aatom“, mis lihtsalt rändab läbi aja, sattudes kord ühte, kord teise filosoofilisse süsteemi.

Mõnes mõttes kõlab Lovejoy mudel natuke nagu legoklotsid. Nagu meil oleks inimkonna ajaloos olnud näiteks üks universaalne legoklots nimega „vabadus“, siis klots nimega „jumal“ ja „kannatus“ jne ning et näiteks vanas Roomas ehitati nendest klotsidest piltlikult sildasid, keskajal pandi samad legod kokku katedraalideks ja modernne aeg tegi neist kosmoselaeva –  aga klotsid ise on kogu aeg samad, igavesed ja muutumatud, ainult neist tehtud asjad muutuvad. Ja ideede ajaloo uurimine seisnebki siis selle käsitluse järgi selles, et me tuvastame neid klotse ja näitame, kuidas neid on läbi aegade kuhugi, näiteks tekstidesse paigutatud.

Selline reduktsioon on vaimselt väga ahvatlev, sest see teeb ajaloo mõnusalt korrastatuks. Aga juba 1960.-tel astus esile nn Cambridge koolkond eesotsas Quentin Skinneriga, kes lükkas taolise lego-analoogia väga jõuliselt ümber.

Nende peamine argument oli, et ideed ei eksisteeri kunagi mingis abstraktses vaakumis. Need ei hõlju kuskil ajaloos ringi, et oodata, millal on nende aeg nö lavale astuda – et keegi neid kasutaks. Skinneri jaoks ei ole tekst, milles idee sisaldub, lihtsalt mingi passiivne konteiner, mis hoiab endas neid legoklotse või ideeühikuid, vaid mingit ideed sisaldav tekst on alati „poliitiline“ nagu ta ütleb, see on tegelikult „sotsiaalne tegu“.

Näiteks, 17. sajandi kodusõda Inglismaal. Keegi kirjutab pamfleti ja kasutab seal sõna „vabadus“. Ta ei vaata siis mingit abstraktset ühikut, näiteks antiikajast laenatud „legoklotsi“, ta kasutab sõna „vabadus“ sisuliselt sotsiaalse relvana, et rünnata kuningat, õigustada maksude mittemaksmist või kasvõi et päästa enda elu. Ta osaleb konkreetses oma ajastu „keelemängus“, kus sõna „vabadus“ omandab selle ajastuga seotud konteksti, mitte ei ole mingi eraldiseisev kontseptsioon, mida igal ajal ühtmoodi kasutatakse.

Ehk Cambridge koolkond väidab, et idee tähendus on absoluutselt lahutamatu sellest poliitikast, majandusest ja ühiskondlikust kontekstist, milles autor elas – ei saa lihtsalt lõigata 17. sajandi „vabadust“ kontekstist välja ja eeldada, et see on seesama vabadus, millest kunagi rääkisid stoikud.

Ja nii tekib tõesti mingi instinktiivne vastulause Lovejoy „ideeühikute“ lähenemisele, sest  see lihtsalt ei klapi hästi sellega kuidas meie aju või kogemus päriselt töötab.  Päriselus me ei istu maha, et võtta mingid ajaloos esinenud „voolavuse“ ideeühikuklotsi ja näiteks „eluviisiklotsi“ ja ei hakka neid kuidagi kokku sobituma, et konstrueerida näiteks daoismi. See lihtsalt ei käi nii, meie kogemus on alguses peale midagi palju kaootilisemat ja samas terviklikumat. Need analüütilised „klotsid“ paistavad heal juhul välja rohkem nagu tagantjärele tarkusena.

Nii et „ideeühikud“ tunduvad olema pigem mingid kunstnikud konstruktsioonid, mille filosoofid on hiljem nendest algsest ürgsest elamustest „välja saaginud“, et asju oleks lihtsam kataloogiseerida. Selles mõttes, Cambridge koolkonna tugevus ongi see, et nad sunnivad meid tagasi maapeale, konteksti juurde.

Kui Lovejoy näeb ideed kui jõge, mis voolab kuidagi muutumatuna läbi sajandite, siis Skinneri järgijad tuletavad meile meelde, et jõge ei ole kunagi maastikust eraldatud. Seda mõjutavad pinnas, kivimid, langusnurk, kaldad – kogu keskkond.

Kuid tegelikult on mõlemal lähenemisel oma nõrkus. Lovejoy „atomism“ muutub liiga abstraktseks, kaotades sideme elava tegelikkusega. Cambridge’i lähenemine aga ähvardab uputada meid “liigsesse partikulaarsusesse” – ajalugu laguneb tuhandeteks üksikjuhtumiteks, kus miski pole teisega seotud ja pikaajalised mustrid haihtuvad.

Juhtumiuuring – dhyāna ja chan budism

Mis siis tegelikult juhtub, kui üks tõeliselt suur ja iidne mõte reaalselt ületab kultuuripiire? Näiteks see, kuidas on budistlik kontseptsioon dhyāna jõudnud Hiina chan-budismi. Dhyāna on väga spetsiifiline keskendumise ja meditatiivse seisundi süsteem. See sündis ja arenes välja algselt Indias sealse kultuuri, keele ja piirkondlike sotsiaalsete praktikate keskkonnas. Seejärel, tänu kaupmeestele ja rändmunkadele hakkas see idee liikuma mööda Siiditeed Hiina poole, läbides iidsete indo-eurooplaste poolt asustatud Kucha budistlikku riiki. Lovejoy ütleks siin, et budistlik munk võttis selle dhyāna „ideeklotsi“ oma rännukotti, viis selle Hiinasse ja andis seal teistele edasi. Aga reaalne ajalugu on palju keerulisem, sest kui selline India munk Hiinasse jõuab, ei oota teda ees puhas leht või tühi tahvel. Teda ootab ees kultuur, mis on tuhandeid aastaid arendanud omaenda filosoofiat – peamiselt daoismi ja konfutsionismi.

Probleem oli selles, et Hiina õpetlastel ja tõlkijatel puudusid India filosoofia jaoks vastavad terminid, neid lihtsalt polnud hiina keeles olemas. Sanskritikeelsed kontseptsioonid, mis rääkisid tühjusest (śūnyatā) või kannatuste ringkäigust, ei olnud seetõttu sisuliselt tõlgitavad; dhyāna kontseptsiooni ei olnud võimalik lihtsalt mitte millegagi väljendada. Seetõttu pidid esimesed budistlikud misjonärid laenama sõnu daoismist, kasutades näiteks nirvāṇa jaoks mõistet wuwei (sundimatu toimimine) või dharma jaoks dao (loomulik kulgemine). Tegemist oli ametliku „mõistete sobitamisega“ (geyi).

Kuid asi on selles, et taoline, teist kontseptsiooni kandev sõnakasutus ei ole neutraalne, sellega tuleb kaasa terve teistsugune maailmapilt.

Näiteks dharma mõistmine viib maailma illusoorsuse mõistmiseni. Dao seevastu väärtustab maailma loomulikku toimimist ja sellest osasaamist. Budism ei otsi ühinemist „ürgse algallikaga“, sest budismis puudub looja- või ürgalge kontseptsioon. Kui nirvāṇa tähistab eksistentsi lakkamist tavapärasel kujul, siis wuwei märgib eksistentsi täiuslikkust siinsamas maailmas. Tõlge jättis mulje, et budistlik valgustatus on lihtsalt passiivne, rahulik ja looduslähedane olemine, mitte radikaalne eksistentsiaalne transformatsioon. Kuigi tõlketava hilisemal perioodil kohandus budismiga paremini, on ootuspärane, et selline kontekstimuutus muutis ideed Hiinas oluliselt.

See tähendab, et kui Hiina õpetlane hakkas praktiseerima seda, mida ta pidas budistlikuks mediteerimiseks (dhyāna), siis ta tajus seda vältimatult läbi daoistliku filtri. Tulemuseks ongi süntees, fundamentaalselt uus asi, mille käigus sündis chan budism, mida meie läänemaailmas tunneme hilisema Jaapani termini zen kaudu.

Chan-budism ei ole lihtsalt India budism uues geograafilises asukohas, kuigi ta ei ole ka puhas daoism. See on kahe hiiglasliku kognitiivse maastiku kokkupõrge, mille käigus toimub sisuliselt ideede evolutsioon. Idee ei liigu edasi ühessamas pakendis ja vormis, vaid ta teiseneb, sõltuvalt teda ümbritsevast keskkonnast, nagu jõgi järgib maastikku ja sõltub jõesängi eripäradest.

Dawkinsi meemid vs emergentsus ja konvergentsus

Kui me räägime sellisest ideede rändamisest, muteerumisest ja keskkonnaga kohanemisest, siis see kõlab väga sarnaselt evolutsioonibioloogiale. Ja siis meenubki kahtlemata Richard Dawkins, kes lõi kümneid aastaid tagasi „meemiteooria“ (minu kunagine lemmik, puhtalt tema idee elegantsuse tõttu).

Tegu pole tänapäeval näiteks sotsiaalmeedias kasutatava „meemiga“, mis võib tähendada lihtsalt mingil kujul pakendatud sõnumit, näiteks pilti, vaid hüpoteesiga, et äkki „elavad“ meie ideed, ehk meemid üsna samasuguselt nagu geenid – nende peamine eesmärk on jääda ellu ja seetõttu „püüavad“ ideed/meemid olla populaarsed, et oma eluvõime säilitada.

Seega, miks me ei võiks siis öelda, et idee (näiteks dhyana budism) on lihtsalt edukas meem, sest tal õnnestus uues keskkonnas (Hiinas) muteeruda sealseks eluvõimeliseks uueks vormiks (chan budismiks)?

Probleem seisneb selles, et Dawkinsi meemitooria on sügaval sisimas ikkagi seesama Lovejoy lähenemine, sest see bioloogilises rüüs meemiteooria eeldab ikkagi, et eksisteerib mingi eraldi seisev eriline ühik, mingi „idee-DNA“, millel on oma sõltumatu eksistents ja mis kasutab inimmõistust lihtsalt paljunemismasinana. Kuid meil lihtsalt puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et mingi selline üksus päriselt eksisteeriks, me oleme lihtsalt loonud elegantse uue teoreetilise kujundi ideede liikumise kohta.

Keskne küsimus on see, et kas me üldse saame rääkida mingist iseseisvast „idee-objektist“, olgu see siis Lovejoy „ideeühik“ või Dawkinsi „meemi-DNAa“, või me peaksime ideed vaatlema pigem kui emergentset protsessi.

Emergentsus tähendab mingi nähtuse tekkimist läbi väga paljude, sageli täiesti tajutamatute tegurite, näiteks sotsiaalse surve, geograafia või keeleliste kontekstide sünkroonse kokkulangemise. Kui lähtuda emergentsusest, siis sisuliselt tähendab see seda, et kui sa lahutad idee tema keskkonnast, ümbritsevatest mõjuritest, siis sa ei saa tulemusena puhast ideed. Sa saad lihtsalt tühjuse.

Siia sobib väga hästi jõekeerise võrdlus. Kui vees tekib keeris, siis see näib meile mingi eraldiseisva nähtusena, objektina. Sa ei saa “keerist” näiteks ämbris kaasa võtta. Tegelikult aga ei ole sellist eraldiseisvat objekti nagu veekeeris olemas – see tekib vees mitme mõju tulemus nagu veevool, jõesängi kuju, jõesängis asuvad kivid vms. Kui need kaovad, siis kaob ka keeris. Ta ei ilmu enam ilma nende tingimusteta, seega ta on emergentne, mitte iseseisev.

Ja emergentsus on muidugi seotud ka konvergentsusega, st nähtusega, mil maailma eri osades, omavahel geograafiliselt ja ajaliselt eraldatud kultuurides tekivad ühesugused või detailides väga sarnased ideed. Vahel on jah võimalik tuvastada mingeid omavahelisi mõjutusi (nagu viidatud Siiditee) aga tihti mitte. Sarnasused ei ole siiski kuidagi üleloomuliku päritoluga ega tõesta need ka „ideeühikuid“ või „meeme“, vaid siin tulebki mängu konvergentsus, ehk see, et kuigi inimkultuurid on väga erinevad, on meie neurobioloogia, meie aju riistvara ja tegelikult meie kogu füüsiline eksistents väga rangete parameetritega piiratud. Kui inimõistus satub mingisse äärmusliku stressi või ka teatud meditatiivsesse seisundisse või kui ajukeemia lihtsalt muutub, siis ei loo meie aju mingit lõputut hulka suvalisi mustreid, vaid ta töötleb infot kindlatel ette antud viisidel, mida on paratamatult piiratud hulgas variatsioonides. See on täpselt sama nagu nn konvergentne evolutsioon selle näite abil, et lindudel ja nahkhiirtel arenesid tiivad täiesti eraldi. Mitte sellepärast, et nad kuidagi jagasid mingit ühist tiivageeni, vaid hoopis sellepärast, et atmosfääris liikumise füüsikalised seadused lubavad lennata ainult mingit teatud kindla aerodünaamikaga. Keskkond mõjutas bioloogiat sarnaselt. Ideed arenevad samamoodi, sest ühesugune „ajuaerodünaamika“ dikteerib seda.

Seega ideed on seotud väga paljude väliste mõjutajatega, mida saame kirjeldada kui emergentsust või konvergentsust ning mis ei nõua seda, et idee peaks olema mingi DNA-taoline iseseisev üksus ja samuti ei ole ideed üksused, mis lihtsalt muteeruvad välistes tingimustes (kuigi vahel ka seda), vaid see võib viia lausa mõttele, et idee teke on täielikult sõltuv konkreetsetest ümbritsevatest  tingimustest, ilma nendeta ideed ei pruugiks eksisteeridagi – nö juhtum puuduks.

Ja siit oleks võimalik hüpata näiliselt täiesti teise maailma kuuluva tegelase juurde – Agatha Christie poolt 1920. aastal loodud Hercule Poirot. Sest kui ideede ajalugu eeldab väga täpset nende teket tingivate, väga mitmekesiste, vahel nö „pimenurkades“ asuvate mõjurite ja nende omavaheliste seoste märkamist, siis tuleb seda teha halastamatult erapooletult, jättes vajadusel kõrvale seniseid eeldusi, intuitiivseid hoiakuid jms. Sest need ei määra, ei „loo“ ideed, vaid ideed loovad tegelikud mõjurid. Lõpuks peab idee ajaloo kirjeldus pidama vastu kohtumisele tegelikkusega, mitte moodustama lihtsalt ühe intellektuaalselt elegantse kontseptsiooni. Täpselt nagu siis, kui kohtusaalis ignoreerida vastaspoole kõige ebamugavamaid ja tugevamaid argumente, võib kaasus saada täielikult hävitatud, ükskõik kui ilukõneline või elegantne poleks kaitsekõne, võib tegelikkusega mitteseotud hüpoteesid anda meile täiesti kunstlikult konstrueeritud aga tegelikult kasutu pildi.

Poirot oli detektiiv, kes kunagi ei torma tuppa mingi valmisjäreldusega, st kui ta astub mõrvapaigale, siis ta ei eelda, et see juhtum on kohe kindlasti seotud näiteks armukadedusega, sest selline on taoliste juhtumite analüüsi tulemusel tekkinud teoreetiline üldistus. Ta vaatab pealtnäha täiesti seosetuid asju, näiteks et miks kell on peatunud või miks koer ei haukunud, miks aken on purustatud seestpoolt, mitte väljastpoolt jms. Need faktid on eraldiseisvalt täiesti mõttetud, aga Poirot teab, et nad on osa samast ökosüsteemist ning et neil on sündmuse tekkimisele mingi koosmõju, sundus juhtus just nii nende mõjurite tõttu.

Seda meetodit võiks kirjeldada Charles Sandres Peirce pakutud terminiga abduktsioon. Tegu on siis meetodiga, mis on erinev rohkem tuntud deduktsioonist ja induktsioonist.

Peirce’i defineeritud abduktsioon ongi paljude suurte teaduslike avastuste tegelik mootor. See tähendab põhimõtteliselt parima seletuse järeldamist. Siin ei alustata valmis reeglist, et puhta loogika abil fakte tuletada – see oleks deduktsioon. Siin ka ei koguta esmalt miljoneid fakte ja korduvaid eksperimente, et nende põhjal uusi kindlaid seaduspärasid luua – see oleks induktsioon. Selle asemel seistakse silmitsi hulga üllatavate, esmapilgul täiesti vastukäivate detailidega ja rakendataksegi abduktsiooni, küsides: „Milline võimalik stsenaarium või narratiiv seoks kõik need kummalised detailid, nagu näiteks need Poirot’ga seoses mainitud seestpoolt purustatud akna ja vaikiva koera, üheks loogiliseks tervikuks?“.

Mida see tähendab ideede uurimises, kuidas me rakendame abduktsiooni näiteks vabaduse ideele?

See võiks tähendada, et me ei loe enam ainult vanu filosoofiliste tekste kui vabaduse „ideeühikut“ või „vabaduse-meemi“, see oleks nagu Poirot vaataks ainult ohvrit, laipa või päris jõekeerise asemel uuriksime sellest tehtud fotot. Me peame vaatama kõike, mis esialgu näib isegi kõrvaline, me uurime kliimat, haiguspuhanguid, kaubandusteid, toitumisharjumusi, majanduslikke struktuure jne ning me püüame konstrueerida nende kõigi abil sisuliselt „ideede ökoloogia“.

Ideede „jõesängi ökosüsteem“

Ideede ökoloogia võiks tähendada seda, et ideed ei eksisteeri eraldi kastides, vaid et nad on pigem nagu elusorganismid või mustrid mingis laiemas ökosüsteemis.

Siia sobib täpselt see varem mainitud veekeerise näide – veekeeris jões tundub meile nagu täiesti konkreetne objekt, võime isegi talle nime anda, aga tegelikult on keeris ju lihtsalt ajutine eri nähtuste ja tingimuste koosmõju või muster. Võib öelda, et keeris on voolamise emergentne omadus, see püsib seal jões täpselt nii kaua kuni veevoolu hulk on stabiilne ja põhjas olevad kivid asuvad täpselt sellises konfiguratsioonis. Niipea, kui seal liigutad üht keerises asuvat kivi jõesängis, siis keeris, kas kaob täielikult või ta võtab kohe täiesti uue kuju. Loomulikult me võime seejuures veekeerise näiteks üles pildistada ja sellega ta nagu „kinnistada“, täpselt nagu me võime idee panna kirja tekstiks ja see kõik võib hakata elama ka oma elu. Aga see ei pruugi selgitada algse „keerise“ olemust.

See on muuhulgas isegi pisut daoistlik vaaade, kus maailm ei koosne staatilistest asjadest, vaid lakkamatutest protsessidest ja ideed oleksid selles tähenduses pigem dünaamilised protsessid. Budism, vabadus või inimõigused on tegelikult keerised meie kultuurilises ja bioloogilises jões, kus iga pisemgi muutus meie reaalsuses on nagu kivi liigutamine jõesängis. Sest „kõik on kõigega seotud“.

Kui see on nii, siis me ei saa enam väita, et ideed rändavad kuskil ringi nagu mingid postipakid. Need on pigem uued keerised, mis lihtsalt tekivad lakkamatult uuesti, kui sarnased tingimused jõesängis korduvad ja see on pidev, lakkamatu, kogu aeg muutuv protsess, mitte determineeritud „DNA-põhine“ iseseisev ja vältimatu pakiliin.

„See on lihtsalt öeldes … elu ise.“

Siit võiks ju mõelda provokatiivselt edasi, et kui selles mõttes on meie kõige sügavamad ideed, kasvõi meie arusaam vabadusest, edust, moraalist või või isegi meie endi olemusest, tegelikult vaid ajutised veekeerised meie praeguses neurobioloogilises ja sotsiaalses ökosüsteemis, siis mis juhtub nende igaveste tõdedega siis kui me muudame ise „jõesängi“. Ehk mis juhtub siis, kui näiteks tehisintellekt hakkab asendama kognitiivset protsessi? Kui selle asemel, et ideed ilmuksid meie kehalise tunnetuse ehk neurobioloogia, väliste keskkonna- või sotsiaalsete mõjutuste vms „keeristena“, nagu seni on absoluutselt kõik ideed tekkinud, muutunud ja “elanud”, kui kaob ka see “ajuaerodünaamika”, kui “keerist” põhjustavad “kivid” on täielikult eemaldatud ning ideed hakkavad hoopis liikuma steriilsete digitaalsete pakenditena lahus sellistest keskkondadest, siis millised meie tänastest nendest kõige suurematest ideedest selles uues sünteetilises jõesängis üldse ellu suudavad jääda? Vähemalt sellistena nagu me neid praegu tunneme.

Relatio: ⊙ Maskiball, ehk kes jääb alles siis, kui etendus lõpeb?

Selles blogis on ühes artiklis uuritud „seente intellekti“, ehk seda kuidas need organismid tajuvad maailma ja orienteeruvad selles. Tegu on väga huvitava mittehierarhilise kognitsioonimehhanismiga. Pole  üllatav, et nii põneva teema puhul on uurijatele aegajalt on huvi pakkunud ka küsimus, et mis roll on seentel olnud inimeteadvuse arengul. Allpool on lihtsalt üks lühikokkuvõte seente ja inimteadvuse või ka religioossete kogemuste seoste kohta avaldatud käsitlustest. Lihtsalt teadmiseks, mitte proovimiseks – kas ideid võivad liigutada ka muud organismid või et mis roll võib olla idee tekkel kogemusel?

Mõte, et religioosne kogemus võib olla seotud psühhoaktiivsete taimede või seentega, ei ole sugugi uus ega pärine üllatuslikult ka ainult alternatiivkultuurist. Praktika ise on iidne – eriti hästi on psühhoaktiivsete seente rituaalne kasutamine dokumenteeritud Mesoameerika kultuurides. Seekord jätame selle ajaloolise praktika siiski kõrvale ja vaatame hoopis teooriaid ja ideid, millega on püütud religioosse kogemuse ja psühhoaktiivsete ainete võimalikku seost seletada.

Tegelikult tekkis 20. sajandi teisel poolel terve uurimissuund, milles etnoloogid, keeleteadlased aga ka  mükoloogid ja hiljem psühhedeelsete ainete uurijad hakkasid küsima, et kas mõned muistsete religioonide erakordsed kogemused võisid olla seotud ainete, sh teatud seente tarvitamisega (huvitav, et mütoloogi ja mükoloogi eristab ainult üks täht :)).

Seejuures on oluline eristada erinevaid väiteid. Üks asi on oletada, et mõnes konkreetses rituaalis kasutati psühhoaktiivset ainet; hoopis teine on väita, et kogu religioon või koguni kristlus ise sai alguse seente tarvitamisest. Nende kahe äärmuse vahele jääb terve hulk põnevaid hüpoteese.

Soma – püha seen India vanas religioonis

Üks olulisemaid lähtekohti on Ameerika etnomükoloog R. Gordon Wasson.

1968. aastal avaldas ta raamatu Soma: Divine Mushroom of Immortality. Wasson uuris veedades kirjeldatud salapärast rituaalset jooki „somat“ (seostatud ka jumalusega) ning pakkus välja, et selle algne allikas võis olla „Amanita muscaria“, punase-valgetäpiline kärbseseen.

Wassoni käsitluses ei olnud soma lihtsalt üks „narkootiline jook“, vaid varases veedalikus religioonis ohvri ja religioosse kogemuse väga keskne element.

Tegelikkuses ei ole soma täpne botaaniline identiteet tänapäevani kindlalt lahendatud. Juba 1980. aastal avaldatud teaduslik käsitlus märkis, et Wassoni Amanita muscaria identifikatsioon on vaieldav ning Veda tekstide botaaniline informatsioon ei anna sellele ühest kinnitust.

(Märkus: analoogset ja ilmselt somaga seotud jooki haomat nimetab ka zoroastrism, kuid ka selle joogi täpne retsept pole teada).

Vanakreeka Eleusiuse müsteeriumid

Eleusius oli Vana-Kreeka üks tähtsamaid müsteeriumikultusi. Initsiatsiooni keskmes oli rituaal, mille kohta antiikautorid säilitasid väga vähe otsest infot. Just seetõttu on eleusius sajandeid tekitanud küsimuse – mida müsteeriumisse pühendatud uustulnukad tegelikult kogesid?

1978. aastal avaldasid R. Gordon Wasson, Albert Hofmann ja Carl A. P. Ruck raamatu The Road to Eleusis: Unveiling the Secret of the Mysteries. Nad pakkusid välja, et nende müsteeriumide keskne rituaaljook kykeon võis sisaldada tungalterast (Claviceps) pärinevaid psühhoaktiivseid ühendeid.

Tungaltera on teraviljadel parasiteeriv seen, millest võib pärineda psühhoaktiivseid lüsergiinhappe derivaadid.

Päris kindla faktina seda väidet siiski võtta ei saaks. 2025. aastal ilmunud Sharday Mosurinjohni ja Richard Ascough’ uurimus kritiseerib otseselt eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse metoodikat ja leiab, et oletus on muutunud populaarkultuuris kindlaks faktiks märksa tugevamalt, kui olemasolev tõendusmaterjal õigustab.

Carl Ruck ja „entheogeenide“ roll religioonis laiemalt

Üks eelmärgitud autoritest, Carl A. P. Ruck jätkas selle teemaga ka pärast The Road to Eleusis ilmumist.

1992. aastal ilmus Wassoni, Stella Kramrischi, Carl Rucki ja Jonathan Otti ühine raamat Persephone’s Quest: Entheogens and the Origins of Religion.

Juba pealkiri näitab, et küsimus oli nüüd laiem: mitte enam üksnes eleusiuse rituaal, vaid psühhoaktiivsete ainete, sealhulgas seente võimalik roll religioossete traditsioonide kujunemises üldiselt.

Yale University Press kirjeldab raamatut uurimusena psühhoaktiivsete seente rollist muistse Kreeka, Euraasia ja Mesoameerika religioossetes rituaalides. Autorid kasutasid selliste ainete kohta mõistet entheogen – aine, mille tarvitamisega seostub „jumaliku“ või püha kogemuse esilekutsumine. Seejuures nimi entheogen ei ole mingi levinud seene nimetus, vaid sõna loodi 1979. aastal spetsiaalselt selleks, et viidatud kogemust kirjeldada. Aga siin on oluline märkida, et entheogeen ei pea olema ainult seen, vaid see võib olla ka taim või muu psühhoaktiivne aine (miks mitte ka mõni „kokteil“). Sõna ei määratle ainet keemiliselt, vaid pigem selle kasutuse ja kultuurilise tähenduse kaudu. Ehk entheogen sündis osaliselt „püha seene“ uurimise kontekstis, kuid loodi teadlikult palju laiemaks mõisteks.

Siin hakkab kujunema selline mõtteviis: küsimus ei pruugi olla selles selles, et inimesed „leiutasid jumalad pärast narkootikumide tarvitamist“, vaid selles, et teatud kultuurides otsiti teadlikult vahendeid erakordsete teadvusseisundite saavutamiseks ning hiljem anti nendele kogemustele religioosne tähendus.

John Allegro radikaalne mükoloogia – „Jeesus oli seen“

Üks skandaalsemaid seeneteooriaga seotud nimesid on olnud John Marco Allegro, kes seejuures ei olnud harrastusmükoloog ega psühhedeelsete ainete populariseerija, vaid lausa semiidi keelte uurija ja üks Surnumere kirjarullide uurimisega seotud teadlasi.

1970. aastal avaldas ta raamatu The Sacred Mushroom and the Cross: A Study of the Nature and Origins of Christianity Within the Fertility Cults of the Ancient Near East.

Allegro väitis, et muistse Lähis-Ida religiooni üheks sügavaks aluseks oli viljakuskultus ning et Amanita muscaria (punane kärbseseen) oli selles kultuses püha ja psühhoaktiivne vahend.

Ta läks aga kaugemale kui Wasson või Ruck. Allegro arvates olid muistsete religioonide müüdid ja hiljem ka piiblitekstid „kodeeritud pärimus“, mille tegelik tähendus oli seotud seenekultusega. Tema enda 1970. aasta ajaleheartiklis kirjeldatakse tema väidet, et Uue Testamendi lood olid kirjanduslik vahend seenerituaalide levitamiseks ning et ristilöödud Jeesuse lugu ei põhinenud ajaloolisel isikul!

Kõige radikaalsem samm oli tema väide, et Jeesus ise oli selle mütoloogilise süsteemi personifikatsioon, mitte ajalooline inimene. Harvard Divinity Schooli Center for the Study of World Religions nimetabki Allegro kuulsaks teesiks otse väidet, et „Jesus Christ was a mushroom“ – „Jeesus oli seen“.

Allegro raamat tekitas tohutu skandaali ja tema akadeemiline maine sai tugevalt kannatada. Hilisem uurimus on tema lingvistilisi meetodeid väga kriitiliselt hinnanud.

„Pilves ahv“ – seened kui inimintelligentsi vundament

Järgmine kuulus nimi on Terence McKenna, kuid tema hüpotees liigub juba hoopis teises suunas.

McKenna „Stoned Ape Hypothesis“ ehk eesti keeles „pilves ahvi hüpotees“ pakkus välja, et varased inimlased võisid süüa psilotsübiini sisaldavaid seeni ning et selline kogemus võis mõjutada inimese teadvuse, keele, sotsiaalsuse ja sümboolse mõtlemise arengut.

Psilotsübiin on looduslik psühhedeelne ja hallutsinogeenne aine, mida sisaldab üle 180 seeneliigi, mida sageli kutsutakse “maagilisteks seenteks”. Kehas muutub see psilotsiiniks, mis mõjutab ajus serotoniiniretseptoreid ning tekitab muutusi teadvuses, tajus ja meeleolus.

McKenna esitas selle mõtte oma 1993. aasta raamatus Food of the Gods. Tema idee ei olnud niisiis, et ainult kristlus sai alguse seentest. Ta läks ajas palju kaugemale, öeldes sisuliselt, et võib-olla aitas psilotsübiin kaasa sellele, et inimahvist sai selline olend, kes üldse suudab religiooni kogeda.

Väide on suur ja selle tõendusmaterjal on nõrk. Tänapäeval käsitletakse seda peamiselt spekulatiivse hüpoteesina, mitte väljakujunenud evolutsiooniteooriana.

„Pilves ahvi“ hüpotees tänapäeva evolutsiooniteaduses

McKenna idee ei jäänud üksnes 1990. aastate psühhedeelse kultuuri nähtuseks, sest  2021. aastal avaldasid evolutsioonilise antropoloogia uurija José Manuel Rodríguez Arce ja Arizona State University antropoloog Michael J. Winkelman ajakirjas Frontiers in Psychology artikli „Psychedelics, Sociality, and Human Evolution“, milles nad sõnastasid McKenna mõtte ümber evolutsioonilise antropoloogia ja psühhofarmakoloogia keeles. Nad ei väida, et psilotsübiin üksinda põhjustas inimese intelligentsuse või religiooni tekkimise, vaid pakuvad välja võimaluse, et psühhedeelsete seente juhuslik tarvitamine ja hilisem rituaalne kasutamine võisid olla üks tegur inimlaste liikumisel üha keerukama sotsiaal-kognitiivse eluviisi poole. Psilotsübiini võimalikud mõjud sotsiaalsusele, kujutlusvõimele, suhtlemisele ja grupisidemetele võisid nende mudeli järgi soodustada selliseid nähtusi nagu naermine, muusika, jutustamine ja rituaal – ning pikemas perspektiivis ka religiooni. Autorid rõhutavad siiski ise, et tegemist on hüpoteesiga, mida ei saa otsese tõendusmaterjaliga kinnitada: meil ei ole võimalik kindlalt teada, kas varased hominiinid psilotsüdeelseid seeni tarvitasid. Nad käsitlevad psühhedeelikume pigem ühe võimaliku kaastegurina paljude omavahel seotud evolutsiooniliste protsesside seas, mitte inimese kognitiivse arengu üheainsa põhjusena.

Seened kui üks varajastest ekstaasitehnikatest

Sama teemat käsitles Brian Muraresku 2020. aasta raamatus The Immortality Key: The Secret History of the Religion with No Name.

Muraresku uurib taas eleusiuse, antiikse Vahemere maailma ja varase kristluse võimalikke seoseid ning küsib, kas mõnes sellises traditsioonis võis olla kasutusel psühhoaktiivseid preparaate. Tema käsitlus on Allegrost oluliselt ettevaatlikum. Ta ei väida lihtsalt, et „Jeesus oli seen“, vaid püüab uurida võimalust, et muistne entheogeenne rituaal võis olla üks kristliku sakramendikultuuri eelkäijaid või mõjutajaid.

Muraresku ise on rõhutanud, et psühhedeelsed ained on tema käsitluses vaid üks osa vanematest „ekstaasitehnikatest“, mille hulka kuuluvad ka näiteks paastumine ja unepuudus.

Oluline märkus: eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse kohta on värske teaduskirjandus toonud välja tõsiseid metodoloogilisi probleeme.

Kokku võttes

Seente ja religiooni seostamine on seega olnud aegajalt ilmuv suhteliselt populaarne teema, kuid ülaltoodud autorid ei väida tegelikult ühte ja sama asja:

Wasson:
Soma võis olla psühhoaktiivne seen.

Wasson, Hofmann ja Ruck:
Eleusiuse rituaal võis olla seotud psühhoaktiivsete ühenditega.

Ruck ja kaasautorid:
Entheogeenidel võis olla muistsetes religioonides laiem roll.

Allegro:
Seenekultus oli muistse religiooni sügav algkiht ja kristlus selle hilisem kodeeritud vorm.

McKenna:
Psilotsübiin võis mõjutada isegi inimese teadvuse ja kultuuri evolutsiooni.

Muraresku:
Muistsete entheogeensete rituaalide ja varase kristluse vahel võis olla ajalooline seos.

Kuna seoses „pühade seentega“ väidetakse üsna erinevaid asju, siis seetõttu ei ole „seente religiooniteooria“ tegelikult üks teooria, vaid pigem terve hüpoteeside perekond, mille ühes otsas on üsna konkreetne küsimus ühe rituaaljoogi koostise kohta ja teises otsas Allegro või McKenna väga suured katsed seletada inimese religioosse teadvuse päritolu. Üsna vähe, või pigem praktiliset mitte midagi ei ole siin teaduslikku tõestamist leidnud, kuid küsimuste esitamine võib avada uusi … häid küsimusi.

Näiteks, äkki on kõige huvitavam küsimus hoopis see: milline roll on kogemusel idee tekkes? Kas erakordne kogemus sünnitab idee, mille inimene alles hiljem sõnadesse, sümbolitesse ja müütidesse vormib?

Nii võiks ka selle kõik tegelikult sõnastada ka palju laiemalt:

„kas (religioosne) müüt võib mõnikord olla mitte algne sündmus, vaid inimese poolt hiljem loodud tõlgendus algsest erakordsest kogemusest?“.

Veeuputus on üks kõige visamaid ja levinumaid vanu narratiive – ideid – inimkonna ajaloos, esinedes peaaegu kõigis kultuurides (siiski mõnede oluliste eranditega, näiteks Egiptus või indo-aaria kultuurid). Ilma hinnangut andmata – oleks ju huvitav panna neid legende ning lisaks arheoloogilisi ja geoloogilisi andmeid kõrvuti ja vaadata, et mis pilt tekib? Kuidas loodusnähtusest saab idee ja mis on sel juhul selle idee olemus ja väärtus.

(ajaskaala ja daatumid on AI loodud visuaalil pisut nihkes, mis samas sisulist tähendust ei oma)

Veeuputus ja selle aeg

Inimkonna kollektiivses mälus on vähe lugusid, mis oleksid nii universaalsed kui suur veeuputus. Kõige tuntum on neist Vana Testamendi jutustus, mis pea ainsana võimaldab ka määratleda selle sündmuse aega narratiivis. Traditsioonilise piibelliku kronoloogia järgi (nn Ussheri arvutus) peaks see maailma muutev kataklüsm paigutuma aastasse 2348 e.m.a. (originaalis siis eKr). See on hetk, mil tsivilisatsioon peaks justkui seiskuma, et teha läbi täielik “taaskäivitus”. Piltlikult öeldes sel ajal oleks pidanud ajaloos nagu kõik tuled kustuma.

Märkus: Piibli tekstid ei anna Noa veeuputusele siiski üht kindlat kuupäeva, seda arvutatakse läbi Piiblis esinevate tegelaste vanuste või sündmuste vahele jäänud perioodide nimetamiste. Traditsioonilised kronoloogiad varieeruvad ligikaudu 3300-2300 e.m.a., sõltuvalt sellest, kas aluseks võetakse Vana Testamendi nn masoreetlik tekst, kõige levinum, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem u 2400 e.m.a., nagu ka „Surnumere käsikirjad“ või näiteks vähem levinud Septuaginta, ehk 3. sajandist e.m.a. pärit Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem umbes 3300 e.m.a. aga seejuures paljude kõrvalekalletega tänapäeva Piibliga võrreldes.

Selles ülevaates lähtutakse James Ussheri (1581–1656) traditsioonilisest Piibli kronoloogiast, mille järgi toimus Noa veeuputus 2348 e.m.a., sest see on lihtsalt kõige levinum.

Ja võibolla eelhäälestuseks:

MustAuk ei uuri valdavalt seda, kas ideed on õiged või valed. Ta uurib, kust ideed tulevad, kuidas nad muutuvad ja miks nad püsivad.

Ka selle ülevaate eesmärk on pigem viidata sellele, kuidas faktipõhine analüüs võib avada ruumi aruteluks, mitte seda sulgeda.

Hiina

Hiina tsivilisatsiooni alustalad 24. sajandi e.m.a. kontekstis olid Liangzhu ja Longshani kultuurid. Nende kultuuride dateeringud näitavad, et James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal toimus Hiinas pigem kultuuriline järjepidevus ja sisemine areng kui ulatuslik tsivilisatsiooniline katkestus.

Liangzhu kultuur (3300–2300 e.m.a.)

Veemajandus
Liangzhu on tuntud maailma ühe varaseima mastaapse veemajandussüsteemi poolest (tammid, kanalid ja veekontrollirajatised), mis viitab pikaajalisele kogemusele üleujutuste ja veerežiimi ohjamisel.

Kõrge kultuuriline areng
Arenenud linnakeskused, keerukas ühiskondlik korraldus ja erakordne jadekunst saavutasid oma kõrgpunkti vahetult enne kultuuri hilisfaasi.

Lõppfaas
Liangzhu taandumist umbes 2300 e.m.a. seostatakse tänapäeva uurimustes peamiselt kliimamuutuste ja hüdroloogiliste muutustega, mitte ühe äkilise ülemaailmse üleujutusega. Asustus liikus sujuvalt teistesse piirkondadess ning puuduvad märgid kogu piirkonna tsivilisatsiooni hävimisest.

Longshani kultuur (3000–1900 e.m.a.)

Õitseng
Longshani kultuur oli juba sajandeid enne 2348 e.m.a. välja kujunenud ning jätkas arengut veel ligi neli sajandit pärast seda. Seda peetakse hilisemate Xia ja Shangi kultuuritraditsioonide oluliseks eelkäijaks.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud paljudest asulatest (nt Shandongis ja Henanis) näitavad asustuse, käsitöö ja ühiskondliku arengu jätkumist kogu 24. sajandi e.m.a. vältel ilma katkestuseta.

Mida sellest võib järeldada?

Asjaolu, et üks kultuur oli oma hilisfaasis ning teine juba sajandeid kujunenud ja edasi arenev, viitab Hiinas kultuurilisele järjepidevusele, mitte kogu piirkonda tabanud tsivilisatsioonilisele katkestusele. Arheoloogilised andmed ei näita, et Hiina oleks sellel ajal muutunud inimtühjaks või et sealne kultuur oleks tulnud üles ehitada väljastpoolt saabunud ellujäänute poolt.

Samas leidub Hiina eri piirkondades veenvaid tõendeid kohalike suurte üleujutuste kohta. Need viitavad sellele, et üleujutused olid Hiina eelajaloos olulised ja mõjutasid üksikuid piirkondi erinevatel aegadel.

Veeuputuse narratiivi mõttes on märkimisväärne, et sellise ülemaailmse mastaabiga globaalne katastroof ei jätnud neisse piirkondadesse jälgegi – puudub igasugune märk tsivilisatsiooni täielikust hävimisest, sh 24. sajandil e.m.a., mida võiks eeldada globaalse uputuse puhul.

Egiptus

Egiptuse riiklik stabiilsus 3. aastatuhandel e.m.a. pakub ideaalset võimalust globaalse katastroofi teooria testimiseks. Kui aastal 2348 e.m.a. oleks toimunud ülemaailmne häving, peaks arheoloogilises jäljes ilmnema selged katkestused või näiteks ka katkestused ajaloolistes dokumentides ja märkmetes. Ometi näitab Niiluse orgu uuriv arheoloogia hoopis teistsugust pilti.

Erinevalt Mesopotaamia ootamatutest ja purustavatest tulvadest, mis vormisid sealseid katastroofimüüte, oli Egiptuse “uputus” ehk Niiluse iga-aastane üleujutus oodatud, eluandev ja rangelt reguleeritud bürokraatlik sündmus. See oli majanduse alus, mitte hävitav jõud (võibolla sel põhjusel ei ole ka Egiptuse mütoloogias „veeuputuskatastroofe“). Ussheri pakutud kuupäev (2348 e.m.a.) langeb Vana riigi (3.–6. dünastia) perioodi, mil Egiptuse tsivilisatsioon oli oma haldusvõimekuse tipul.

Arheoloogilised tõendid kultuurilisest stabiilsusest:

• Monumentaalne arhitektuur: Giza suured püramiidid (u 2580–2510 e.m.a.) ehitati vahetult enne Ussheri kuupäeva. Need seisavad tänaseni ilma igasuguste veekahjustuste või sedimentatsiooni jälgedeta, mis viitaksid globaalsele veemassile.
• Halduslik järjepidevus: Riiklik korraldus, maksusüsteem ja kirjakultuur jätkusid takistamatult. Puuduvad märgid elanikkonna täielikust asendumisest Noa järeltulijatega.

Hinnates Egiptuse administratiivset stabiilsust, saab järeldada, et puuduvad igasugused märgid tsivilisatsiooni hävimisest või kultuurilisest nullpunktist 24. sajandil e.m.a.

Induse oru paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon: veeuputuse mütoloogia paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon pakub Noa veeuputuse kronoloogia võrdlemisel ühe kõige huvitavama näite. James Ussheri kronoloogia järgi paigutub Noa veeuputus aastasse 2348 e.m.a., kuid sel ajal oli Harappa tsivilisatsioon hoopis oma kujunemis- ja tõusufaasis.

Harappa tsivilisatsioon 24. sajandil e.m.a.

Kiire areng
Umbes 2600–1900 e.m.a. õitses nn küpse Harappa kultuuri periood. Linnad nagu Harappa, Mohenjo-daro, Dholavira ja Rakhigarhi kujunesid hästi planeeritud linnakeskusteks, kus kasutati standardiseeritud telliseid, keerukat kanalisatsiooni, veevarustust ja ulatuslikke kaubandusvõrgustikke.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud näitavad, et asustus, käsitöö, kaubandus ja linnakultuur jätkusid katkematult kogu 24. sajandi e.m.a. vältel. Puuduvad tõendid, et sellel ajal oleks toimunud kogu tsivilisatsiooni hõlmanud järsk katkestus või uus algus.

Hääbumine – kuid hoopis teisel põhjusel

Harappa tsivilisatsiooni allakäik algas alles sajandeid hiljem, ligikaudu 2200–2000 e.m.a. Tänapäeva arheoloogia ja paleokliima uuringud seostavad seda eeskätt mussoonide nõrgenemise, jõgede veehulga vähenemise ning pikaajaliste kliimamuutustega. Eriti oluline oli Ghaggar–Hakra jõesüsteemi hääbumine, mis muutis põllumajanduse ja suurte linnade ülalpidamise järjest keerulisemaks.

See protsess ei toimunud üleöö, vaid kestis sajandeid. Linnad vähenesid järk-järgult, asustus hajus väiksematesse keskustesse ning ühiskond kohanes muutuvate keskkonnatingimustega.

Paradoks

Kui Piibli veeuputuse loos kujutab ohtu liigne vesi, siis Harappa tsivilisatsiooni suurimaks väljakutseks osutus vee puudus.

See paradoks ei vähenda veeuputuse lugude kultuurilist ega religioosset tähendust, kuid näitab, et vähemalt Induse oru arheoloogiline ajalugu räägib teistsugusest loost: 2348 e.m.a. paiku oli tsivilisatsioon tõusuteel ning selle tegelik kriis saabus alles mitu sajandit hiljem pikaajaliste kliimamuutuste tõttu.

Vahemere piirkond

Vahemere piirkond (Kreeta, Mükeene, Levant, Anatoolia, Küpros) ei näita aastal 2348 e.m.a. ühist katkestust. Vahemere idaosa ei moodustanud veel ühtset tsivilisatsiooni, kuid piirkonnas arenesid juba mitmed omavahel seotud kultuurid. James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal ei näita arheoloogia nende kultuuride üldist katkestust, vaid järkjärgulist arengut.

Egeuse piirkond

Küklaadide kultuur
Egeuse saartel õitses Küklaadide varane pronksiaeg (u 3200–2000 e.m.a.), mida iseloomustasid marmorist kujukesed, merendus ja saartevaheline kaubandus.

Varane Kreeta
Kreetal kujunesid välja kogukonnad, millest arenes hiljem Minose tsivilisatsioon. Arheoloogia näitab asustuse ja käsitöö järjepidevat arengut läbi kogu 3. aastatuhande e.m.a..

Anatoolia

Trooja II
Loode-Anatoolias arenes Trooja varajane linnakultuur. Linn kihistus järk-järgult ning puuduvad märgid kogu piirkonda tabanud hävingust 24. sajandil e.m.a..

Levant

Linnriikide areng
Tänapäeva Iisraeli, Liibanoni ja Süüria aladel eksisteerisid juba kindlustatud linnad, mille asustus ja kaubandus jätkusid kogu selle perioodi vältel.

Nn veeuputuse perioodi ulatuvad ka hilisemad, tuntumad kultuurid ning toimuvad seejuures ka suured kataklüsmid, mis aga omavad lokaalset, mitte isegi piirkondlikku püsivat mõju:

Vaadates selliseid andmeid, ilmneb, et Vahemere piirkonnas ei eksisteeri ühtset hävingukihti aastal 2348 e.m.a.

Vahemere idaosas näitab arheoloogia pikaajalist kultuurilist arengut, kasvavat merekaubandust ja piirkondlikke kontakte, mitte kogu piirkonda hõlmavat tsivilisatsioonilist katkestust 24. sajandil e.m.a. Sellest arenesid hiljem välja Minose, Mükeene ja foiniikia kultuurid.

Kui oletada ülemaailmset tsivilisatsioonilist katkestust, peaksime ootama kaubandusvõrgustike katkemist, tehnoloogiliste traditsioonide kadumist ja kontaktide uuesti tekkimist. Kuid 3. aastatuhande e.m.a. Vahemere idaosas näeme pigem vastupidist:

• meresõit laieneb;
• metallurgia levib;
• obsidiaan, vask ja luksuskaubad liiguvad pikkade vahemaade taha;
• arhitektuurilised ideed levivad;
• haldus ja kirjakultuur arenevad eri piirkondades paralleelselt.

Küll on aga väga hästi dokumenteeritud piirkonna tsivilisatsioonide häving nn “pronksiaja kollpapsis” 12. sajandil e.m.a.

Mesopotaamia

Mesopotaamia piirkond, Tigrise ja Eufrati jõeorg, on Noa veeuputuse mütoloogilise pärandi uurimisel muidugi kõige olulisem fookuspunkt. See piirkond kujutab endast haruldast ristumiskohta, kus geoloogilised protsessid, rikkalik arheoloogiline kultuurkiht ja maailma vanim kirjalik pärand põimuvad ühtseks narratiiviks. Erinevalt Niiluse oru prognoositavatest üleujutustest on Mesopotaamia jõedeltad ajalooliselt pigem saanud osa ootamatutest ja purustavatest uputustulvadest, mis on loonud unikaalse pinnase katastroofimüütide tekkeks.

Mesopotaamia kultuuridest teame sel perioodil järgmist:

1. Uruki periood (u 4000–3100 e.m.a.): Sel ajajärgul tekivad esimesed suurlinnad ja u 3200 e.m.a. areneb välja kiilkiri. Olulisimaks tõendiks tsivilisatsiooni katkematusest on Uruki Eanna tempel (u 3100 e.m.a.), mille pidev kasutus ja arhitektuurne areng ulatub takistamatult üle mütoloogilise 2348 e.m.a. piiri.
2. Varadünastiline periood (u 2900–2350 e.m.a.): See on linnriikide õitseaeg, kus toimivad arenenud haldussüsteemid ja templimajandus. Erinevates linnades (Ur, Šuruppak) esinevad settmikihtide leiud on ajaliselt hajutatud ega viita sünkroonsele hävingule.
3. Akkadi riik (2334–2154 e.m.a.): Sargon Suure võimuletulek u 2334 e.m.a. tähistab esimese suurriigi sündi. On märkimisväärne, et vaid 14 aastat pärast traditsioonilist veeuputuse kuupäeva (2348 e.m.a.) domineeris piirkonnas stabiilne ja kõrgelt organiseeritud impeerium, mis ei näita märke hiljutisest täielikust hävingust või elanikkonna asendumisest.

Tsivilisatsiooni järjepidevuse indikaatorid Mesopotaamias:

• Halduslik stabiilsus: Kirjasüsteemi ja bürokraatia katkematu areng Sumeri-Akkadi üleminekul.
• Kultuslik järjepidevus: Templite (nt Eanna) ja sakraalarhitektuuri järjepidev uuenemine ilma kultuurilise “nullpunktita”.
• Demograafiline püsivus: Puuduvad arheoloogilised tõendid elanikkonna täielikust vahetumisest 24. sajandil e.m.a.

Kuid tõsi, just Mesopotaamiast on leitud ulatuslikke jälgi väga suurtest ja hävitavatest üleujutustest. Kuid nagu tabel näitab, toimusid need üleujutused siiski kõik eri aegadel.

Seega üleujutuste settekihid ei ole samaaegsed ega kata ühtlaselt kogu ala – need ei viita ühele suurele kataklüsmile, vaid mitmele, eri aegadel toimunud erinevale lokaalsele üleujutusele.

Huvitav on seejuures võrrelda nende andmetega Mesopotaamia „veeuputuse narratiivide“ tekke aega:

• Atrahasise eepos (üleskirjutus u 18.–17. saj e.m.a.): Esitab teoloogilise narratiivi jumalate otsusest inimkond „lärmi“ tõttu hävitada.
• Gilgameši eepos (üleskirjutus u 13. saj e.m.a.): Utnapištimi lugu, mis sisaldab detaile laeva ehitamisest ja elu säilitamisest, peegeldades juba väljakujunenud mütoloogilist kaanonit.

Veeuputuse-lood ei ole seega isegi Mesopotaamia piirkonnas olnud nö aktuaalselt ilmastikuraportid, vaid läbi pika suulise pärimuse perioodi lõpuks kirja pandud ja aja jooksul teoloogilise värvingu omandanud tagasivaatelood.

Lisaks, kui teha eraldi analüüs eri kultuuride veeuputuse-narratiividest, siis puudub ka igasugune võimalus puhtalt neile allikaile tuginedes neis nimetatud üleujutusi paigutada samale ajapunktile ajaloos.

Geoloogilised märgid

Kuidas on aga suurte veeuputuslaadsete kataklüsmide jälgedega Maa geoloogilises ajaloos? 18. ja 19. sajandil oli teaduses valdav nn katastrofism (suured muutused mitte läbi aeglaste arengute, vaid läbi suurte kataklüsmide), kuna geoloogilised leiud näisid kinnitavat suurt uputust. Tänapäevane geoloogia on aga andnud neile nähtustele märksa täpsemad ja ajaliselt hajutatud selgitused. Geoloogilised leiud on ehtsad, küsimus on nende vanuses ja tekkepõhjuses.

Peamised geoloogilised nähtused, mida ekslikult uputusega seostati:

1. Laamtektoonika: Merekarbid Alpide tippudes on merepõhja settekivimid, mis on tõusnud maakoore liikumise tulemusel miljonite aastate jooksul (u 50–300 miljonit aastat tagasi).
2. Jääaja lõpu protsessid: Mammutite surnuaiad ja rändrahnud tasandikel on seotud viimase jääaja lõpuga (u 15 000–10 000 aastat tagasi), mil liustike sulamine ja hiiglaslikud mudavoolud muutsid maastikku.
3. Musta mere täitumine: Umbes 5600 e.m.a. toimus Bosporuse avanemine ja kiire veetaseme tõus, mis on reaalne lokaalne katastroof ja võis settida inimkonna mällu “uputuse” algkujuna.

Need leiud ei viita aastale 2348 e.m.a., vaid on osa Maa miljardite aastate pikkusest dünaamikast.

Kuidas katastroofist saab püha tekst?

Seda, kuidas looduslik sündmus teiseneb teoloogiliseks õpetuseks, nimetatakse vahel „mütogeneesiks“. See selgitab distantsi “arheoloogilise aja” (toimunud fakt) ja “kirjandusliku aja” (kirjapandud tähendus) vahel. Noa loo peamine tekstiline fikseerimine (u 8.–5. sajand e.m.a.) toimus üldise hinnangu järgi ligi 2000 aastat pärast oletatavaid sündmusi, muutes loo sümbolistlikuks.

5-astmeline mütogeneesi mudel võiks olla umbes selline:

1. Looduskatastroof: Reaalne piirkondlik sündmus (nt mõni Mesopotaamia üleujutus).
2. Kollektiivne mälu: Vahetu kogemus hävingust ja ellujäämisest.
3. Suuline pärimus: Lugude dramatiseerimine; näiteks Atrahasise eeposes toodi sisse “müra-motiiv” – jumalad otsustasid inimkonna hävitada, sest nende müra häiris jumalate und. See lisab sündmusele moraalse põhjuse.
4. Kirjalik traditsioon: Lugude süstematiseerimine (Gilgameš, Atrahasis, Noa).
5. Teoloogiline tõlgendus: Sündmusest saab jumalik leping või karistus, mis kannab edasi religioosset sõnumit.

See distants tähendab, et mütoloogia ei säilita mitte täpset aastaarvu ega ka sündmuse teaduslikus mõttes objektiivset kirjeldust, vaid pigem sündmuse emotsionaalset ja moraalset tähendust.

Üks võimalik taolise mütogeneesi kirjeldus võiks ju olla selline, et algselt nö sündmuse raporti, inimeste vahetute mälestuste ja emotsioonide formaadis olnud lood muutusid aja jooksul aina narratiivsemataks, mis tähendab et lugudele pidi tekkima ka eellugu, taustalugu, järellugu jms mis teeks selle “looks”, mida saab jutustada ja mis vastaks ka inimeste puhul kõige olulisemale küsimusele: “miks?”. See kujundab narratiivi laiemaks ja suuremaks algsest faktoloogiast – juurde tulevad lõpuks lood jumalatest, moraalist jms. Narratiiv muutub nö “lõkke-ääres-jutustava-loo-kõlbulikuks”. Kujutlusvõime tarbeks on selle artikli lõppu lisatud üks “Imaginaria” lugu – üks võimalus, kuidas see kõik võis nii minna.

Siinkohal tasuks meenutada Sumeri/Akkadi veeputusloo taustapõhjust: peajumal Enlili ärritas see, et inimesed oli “lärmakad” (meenutaks öösel unetult vähkrevat majaomanikku, keda häirivad allkorrusel pidutsevad üürnikud). Tundub meile ehk imelik ja isegi naljakas, kuid mõeldes laiemalt: inimesed ju märkasid, kuivõrd erinev sellest tasakaalukast ja vaiksest looduskeskkonnast on inimtsivilisatsioon, need uued ja lärmakad Sumeri linnad. Siin oli ilmselge konflikt. Kas see tsivilisatsooni “lärmakus” võis “häirida” seda loomulikku keskkonda? Kas siis ka jumalaid? Iseenesest ju täiesti loomulik mõttekäik. Ning “lärmakuse” asmel Piibli jutustuses olev morraliküsimus – kas taas sõltuv uuest keskkonnas ja kontekstist? Kuid ilmselgelt on need tänapäevased tõenäolised retrospektiivid, päris täpselt ja kindlalt me “mütogeneesi” veeuputusloo puhul muidugi rekonstrueerida ei suuda.

Teaduse ja traditsiooni dialoog

Kõik eelnev võiks viia erapooletult hinnates järelduseni, et globaalset, sünkroonset katkestust, ka veeuputuse või muu sündmuse läbi aastal 2348 e.m.a. ei toimunud – Egiptuse bürokraatia ja Hiina põllumajandus jätkasid oma rada, samuti oli see teistes kultuurides. Piltlikult võiks öelda, et kui teadete järgi toimus ulatuslik elektrikatkestus, siis pea ühegi linna tuled isegi ei vilkunud sel ajal.

Ometi ei ole veeuputusmüüdid “valed”. Need on väärtuslikud mälukandjad lokaalsetest, kuid mastaapsetest looduskatastroofidest, mis on kujundanud inimkonna psüühikat, neil on oma tähendus ja roll.

Aga et mõista, miks legendid ja teaduslikud andmed tihti justkui eri keelt räägivad, peame eristama kolme tasandit:

• Geoloogiline aeg: Käsitleb Maa füüsilisi suursündmusi. Näiteks Musta mere kiire täitumine Bosporuse avanemisel (u 5600 e.m.a.) või Santorini vulkaanipurse (u 1600 e.m.a.). Need on reaalsed loodusnähtused, mis muudavad maastikku.
• Arheoloogiline aeg: Keskendub inimeste asustusele ja materiaalsele kultuurile. See näitab, kuidas inimesed neis muutuvas oludes elasid, linnu ehitasid või üleujutuskihtide järel uuesti alustasid.
• Kirjanduslik aeg: See on lugude sündimise aeg. Siin saavad mälestused (nt Gilgameši eepos või Piibli Noa lugu) oma teoloogilise või moraalse tähenduse, sünteesides sageli põlvkondade pikkusi kogemusi üheks sümbolistlikuks sündmuseks.

See eristus on oluline, sest legendid ei ole nö sündmuspaigal koostatud aktuaalsed raportid, vaid narratiivide kollektiivne settimine, kus tuhandete aastate tagused geoloogilised mälestused kohtuvad hilisemate kultuuriliste väärtustega.

Piltlikult võiks kujutada seda ka nii, et läbi geoloogilise ajastu ehitatakse üles “lava” ja “dekoratsioonid”, millele siis arheoloogilisel ajastul astub inimene, “näitleja”, kelle tegevust mõtestatakse läbi kirjandulikul ajal loodud “näidendi”, mis peab nagu kunstivorm ikka, andma toimunule pigem sisu, mõtte, sõnumi.

Eks ka meie elame ju ajal, kus keskkonnamõjud on reaalsed, kardame ka ise selle kõige tulemusel tekkivaid üleujutusi ja kataklüsme ning oleme natuke mures suureks paisunud inimtsivilisatsiooni “müra”, sh “digitaalse müra” pärast, mis tunnetuslikult näib olevat väga võõras meie loomuliku elukeskkonna jaoks ja paneb meid muretsema, et kuidas see keskkond meid seetõttu kohtleb. Võibolla me polegi väga erinevad neist, kelle lugusid veeuputusest me tänapäeval kriitiliselt hinnata soovime.

Võib-olla ei olegi seepärast kõige olulisem küsimus, kas veeuputus toimus täpselt nii, nagu seda üks või teine tekst kirjeldab. Sama oluline on küsida, miks nii paljud kultuurid pidasid vajalikuks sellest jutustada. Mõtteloo seisukohalt ei ole legend eelkõige ekslik ajalooraamat, vaid aken sellesse, kuidas inimesed mõistsid katastroofi, mälu ja uut algust.

Seega sõnasõnalise tähenduse asemel tuleb otsida nende lugude tegelikku eesmärki – sõnumit.

Selline on veeuputusega seotud ideede evolutsioon.

Igal “distsipliinil” on oma roll:

Geoloogia uurib, mis juhtus Maaga.

Arheoloogia uurib, mis juhtus inimestega.

Mõttelugu uurib, kuidas inimesed sellele tähenduse andsid.

Eelneva materjali põhjal genereeritud selgitav podcast (inglise keeles, 49 minutit):

Imaginaria: poiss ja veeuputus, ehk kuidas see võis tunduda+

Kõigepealt kuulis ta lugu vanast Urist.

Üks kaupmees rääkis, kuidas jõgi oli tõusnud nii kiiresti, et hommikuks polnud enam tänavaid, ainult veepeegel, mille kohal ulatusid välja katuste tipud.

Mõni päev hiljem saabus templisse mees põhjast. Tema vandus, et seal polnud jõgi üldse süüdi. Taevas olevat murdunud. Vihm oli kestnud päevi, kuni inimesed ronisid palmide latvadesse ja vaatasid pealt, kuidas maa kadus.

Kolmandal korral rääkis üks vana naine linnast, mida poiss polnud kunagi näinud. Seal olevat tamm purunenud. Kõik uppusid peale ühe perekonna, kes jõudis paadiga mägede poole.

Need lood olid meeletult põnevad, siiski mitte päris ühesugused.

Neil olid erinevad linnad, erinevad jõed, erinevad jumalad ja erinevad kangelased.

Aga kõigis oli vesi.

Poiss kuulas neid kõiki.

Tema isa oli Enki preester. Templis käis alati rändureid, kaupmehi, kirjutajaid ja sõdureid. Õhtuti istusid vanad mehed õues ning rääkisid lugusid sellest, mida nad ise olid näinud või mida olid kuulnud oma vanematelt.

Poiss ei teadnud enamasti, kus lõppes mälestus ja algas kujutlus.

Ta ei hoolinudki.

Ta kogus lugusid nagu teised poisid kogusid värvilisi kivikesi.

Päeviti mängis ta jõe ääres.

Ta vormis savist linnu.

Kõrged müürid.

Templid.

Väravad.

Pisikesed inimesed, keda sai teha ühe sõrmevajutusega.

Siis kaevas ta kõrvale kanali.

Kui kõik oli valmis, juhtis ta sinna vett.

Kõigepealt aeglaselt.

Siis murdis ta väikese tammi.

Vesi tormas üle linna.

Müürid vajusid kokku.

Majad kadusid.

Pisikesed inimesed kadusid samuti.

Poiss vaatas seda ülalt.

Kõik oli tema peopesa suurune.

Täna oli tema Enlil.

Tema otsustas, millal jõgi tõuseb.

Tema otsustas, millal linn jääb vee alla.

Ta naeris.

Ehitas uuesti.

Uputas uuesti.

Nagu oleks maailm selleks tehtud.

Ühel päeval jäi ta aga keset mängu seisma.

Ta vaatas, kuidas üks savist inimene veega kaasa libises.

Ja talle tuli pähe kummaline mõte.

Kui need oleksid päris inimesed…

…siis oleks mul neist kahju.

Ma päästaks nad ära.

Ta sirutas käe.

Tõstis ühe savikuju kuivale.

Siis teise.

Kolmanda.

Lõpuks ehitas väikese paadi.

Igaks juhuks.

Täna ei olnud ta enam Enlil.

Täna oli ta Enki.

Ta vaatas oma väikest maailma ega saanud enam aru, miks üks jumal peaks tahtma kõik inimesed hukata, kui teine võiks nad lihtsalt päästa.

Ja esimest korda tuli talle pähe mõte, et võib-olla ei ole kõik jumalad ühesugused.

Sel õhtul kuulis ta jälle pahandamist.

Teise templi vana preester Enlil-ni-zu, kelle kannatus poiste õhtuste mängude vastu näis aasta-aastalt lühenevat, käratas üle õue:

“Kas te ei oska vaiksed olla?”

“Kas te arvate, et jumalad taluvad lõputut lärmi?”

Ta ähvardas neid Enlili vihaga.

Karistustega.

Needusega.

Poisid pagesid naerdes.

Ainult tema jäi hetkeks seisma.

Öösel ei saanud ta magada.

Ta kõndis linnamüürile.

Väljaspool linna valitses vaikus.

Jõgi voolas aeglaselt.

Pilliroog sahises.

Tähed seisid liikumatult.

Kõik tundus olevat omal kohal.

Aga linna sees…

Koerad haukusid.

Eeslid röökisid.

Sepad tagusid veel hilja.

Keegi laulis.

Kuskilt kostus nuttu.

Kuskil kakeldi.

Linn ei vaikinud kunagi.

Poiss mõtles:

Võib-olla elavad jumalad seal, kus on vaikus.

Ja inimesed on need, kes teevad kära.

Võib-olla jumalad ei vihka inimesi.

Võib-olla nad lihtsalt tahavad jälle vaikust, need vanad jumalad.

Järgmistel kuudel hakkasid lood tema peas muutuma.

Enam polnud kümmet üleujutust.

Oli üks.

Enam polnud palju pääsenuid.

Oli üks mees.

Üks laev.

Üks jumalate nõupidamine.

Üks põhjus.

Ja võib-olla isegi kaks eri arvamust.

Kõik killud sobitusid kokku nagu savitahvlid, millele kirjutaja oli lõpuks õige järjekorra leidnud.

Mõni detail tuli ühelt kaupmehelt.

Mõni teiselt.

Mõni oli tema enda mõte.

Ta ei osanud enam vahet teha.

Aastaid hiljem rääkis ta seda lugu teistele.

Nemad lisasid midagi.

Jätsid midagi ära.

Mõistsid mõnda kohta teisiti.

Lugu kasvas.

Liikus linnast linna.

Templist templisse.

Rahvalt rahvale.

Sajandite pärast ei mäletanud enam keegi poissi, kes oli savist linnu ehitanud.

Kõik mäletasid ainult Suurt Veeuputust.

Ja võib-olla oligi see nii.

Sest kas need on inimesed, kes kõik ajad üle elavad, või hoopis lood, mille inimesed ehitavad mälestusest ja mis hakkavad minema omi radu?

Müüt ei sünni ainult sündmusest.

Müüt sünnib inimesest, kes reageerib, kes püüab sündmust mõista.

Sel korral tegeleme Benjamin Muntzi värske kosmoloogiline käsitlusega, mis on pälvinud tähelepanu eelkõige provokatiivse pealkirja tõttu: noor füüsik olevat lahendanud mõistatuse, kuidas midagi saab tekkida mitte millestki. Võibolla aga ei  seisne tema töö suurim väärtus mitte universumi tekkimise seletamises, vaid hoopis ühe iidse filosoofilise mõiste ümberdefineerimises. Seda on huvitav uurida selles võtmes, et kas ja kuidas võib meie keel mõjutada meie ideede liikumisi või tupikteid.

Muntzi pakutud mudeli järgi ei eelnenud universumile filosoofiline “absoluutne eimiski”, vaid füüsikaliselt kirjeldatav äärmuslik seisund – lõpmatult kõverdunud aegruum, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad oma tähenduse. Kvantmehaanika tõttu ei ole ka sellises “mittemiskis” energia täpselt null, mistõttu on see seisund ebastabiilne ning võib spontaanselt moodustada uue universumi, umbes nagu keevasse vette tekivad aurumullid. Meie universum oleks seejuures ühe sellise viiemõõtmelise “mulli” neljamõõtmeline piirpind.

Kui me ei hakka praegu süüvima füüsikasse, vaid püüame seda diagnoosida kui „puhast ideed“, siis hakkab näima, et meie senine probleem „mittemiski“ kui universumi alguse käsitlemisel ei pruugi peituda universumis endas. Probleem võib hoopis peituda keeles.

Mittemiski kui filosoofiline konstruktsioon

Kui küsida tavaliselt inimeselt, mida tähendab “mittemiski”, vastab ta enamasti intuitiivselt: pole ruumi, pole aega, pole  energiat, pole mateeriat, pole seadusi – mitte midagi ei ole.  Absoluutne eimiski.

Selline arusaam on sügavalt juurdunud lääne filosoofias vähemalt Parmenidese ajast peale. Kui midagi ei ole, siis ei saa sellest ka midagi tekkida. Sellest kasvab välja üks lääne filosoofia kuulsamaid küsimusi, mida seostatakse Gottfried Wilhelm Leibniziga: “Miks on üldse midagi, mitte pigem mitte midagi?” Küsimuse mõte pole niivõrd uurida universumi arengut, vaid küsida, miks eksisteerib üldse miski, kui näiliselt oleks võinud valitseda täielik olematus. Miks on olemas reaalsus, mitte täielik olematus?

See küsimus tundub peaaegu vältimatu.

Ent võib-olla ainult seni, kuni me usume, et sõna “mittemiski” kirjeldab midagi tegelikult olemasolevat, et me oleme keeleliselt täpselt kirjeldanud midagi reaalselt eksisteerivat (kuivõrd mitte-eksisteeriv saab üldse eksisteerida?).

Inimkeel ei arenenud filosoofilises diskursuses, vaid käegakatsutavas reaalsuses. Igapäevaelus on see kõik arusaadav: elu on miski ja surm on mittemiski, mingi asi kas on siin või teda ei ole jne. See on meie füüsikalise reaalsuse kirjeldus, kuid mida me teeme filosoofias on see, et tõstame selle reaalsuse abstraktseks, üldistavaks kirjelduseks.

Ehk võib-olla peitub kogu paradoksi juur grammatikas. Niipea kui muudame väljendi “ei ole midagi” nimisõnaks “mittemiski”, hakkab keel kohtlema seda nagu mingit objekti, millel võiksid olla omadused ja millest võiks midagi tekkida. Me hakkame rääkime “mittemiskist” kui asjast, mitte seepärast, et me päriselt oleks midagi sellist kohanud, vaid seepärast, et meie keel, grammatika võimaldab sellist konstruktsiooni. Nii, et võib-olla pole “absoluutne mittemiski” mitte universumi üks võimalikest seisunditest, vaid ongi üksnes keeleline konstruktsioon – mõiste, mille grammatika küll lubab moodustada, kuid millel ei pruugi olla tegelikku vastet reaalsuses.

Lihtsalt kokku võttes: võibolla eksisteerib absoluutne „mittemiski“ ainult lingvistiliselt aga mitte füüsikaline reaalsusena?

Füüsika ei räägi samast “mittemiskist”

Ja siin teebki Benjamin Muntzi käsitlus ühe pealtnäha väikese, kuid tegelikult väga olulise sammu. Muntzi mudel lähtub stringiteooriast inspireeritud Swampland-programmist, kus “nothing” ei tähenda filosoofilist olematust, vaid kvantgravitatsiooni teoorias kasutatavat väga spetsiifilist matemaatilist konstruktsiooni. Seetõttu ei püüa ta kirjeldada filosoofilist eimiskit ega tegele filosoofiliste või lingvistiliste kategooriatega. Ta küsib hoopis:

Milline on kõige minimaalsem füüsikaliselt võimalik seisund?

See on hoopis teine küsimus. Ta küsib, et mis on reaalselt võimalik?

Tema mudelis ei tähenda “mittemiski” kõige täielikumat puudumist, vaid aegruumi erilist konfiguratsiooni – lõpmatu kõverusega seisundit, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad meile tuttava tähenduse. See seisund ei ole stabiilne. Kvantmehaanika tõttu ei ole energia seal täpselt null ning seetõttu võib sellest tekkida uus universum, umbes nagu keeva vee sisse tekivad aurumullid.

See ei ole enam filosoofiline eimiski, see on füüsikaline seisund ja see muudab kogu arutelu.

Võib-olla eksitab meid keel

Siin meenub Ludwig Wittgenstein. Tema hilisem filosoofia rõhutas, et sõna tähendus ei seisne mitte mingis abstraktses definitsioonis, vaid selle kasutuses konkreetses „keelemängus“ – me kasutame sõnu erinevates kontekstides erinevalt, eri tähendustes ja me saame seejuures neist erinevates tähendustest aru, kui me mõistame kontekste, ehk osaleme „keelemängudes“. Seega keel kirjeldab pigem erinevaid subjektiivseid kogemusi, mitte tingimata ja alati objektiivset reaalsust.

Just siin võib peituda suur osa segadusest. Sest kui füüsik ütleb “vaakum”, siis ta ei pea silmas absoluutset tühjust, „mittemiskit“.

Või kui ta ütleb “osake”, ei mõtle ta mingit väikest tükikest.

Ja kui ta räägib “vaatlejast”, ei mõtle ta tingimata teadlikku inimest.

Nii, et kui ta ütleb “mittemiski”, ei pruugi ta rääkida samast nähtusest, millest räägib filosoof.

Paradoks sünnib hetkel, kui me hakkame ühe keelemängu mõisteid rakendama täiesti teises keelemängus. Kui me ei anna aru, et mis keelemängu me parasjagu mängime.

See on sama probleem, mille tõttu on kvantfüüsikat nii sageli valesti mõistetud. Näiteks kuulus “vaatlejaefekt” tekitab mulje, nagu muudaks inimese teadlik vaatamine füüsikalist reaalsust, kuigi füüsikute jaoks tähendab “vaatlemine” hoopis mõõtmisprotsessi ehk süsteemide vastastikust interaktsiooni.

Sõna jääb samaks, keel muutub.

Loomulik keel kujunes välja keskkonnas, kus inimene pidi kirjeldama puid, loomi, vihma, tuld ja teisi inimesi. Ta ei arenenud kirjeldama Plancki pikkust, kvantvälju või aegruumi topoloogiat.

Pole siis ime, et meie sõnad hakkavad “murduma” just seal, kus füüsika jõuab oma piiridele.

Ses mõttes võib hoopis matemaatika olla mitte lihtsalt arvutamise vahend, vaid uus keelemäng – keel, mis võimaldab kirjeldada nähtusi, mille jaoks tavakeel kunagi ei kujunenud ja mille jaoks ta ongi küündimatu.

Sama probleem metafüüsikas

Huvitaval kombel ei puuduta see ainult füüsikat.

Ka metafüüsika, religioon ja müstika on sajandeid püüdnud kirjeldada kogemusi, mida ei saa käega katsuda.

Pole juhus, et Laozi alustab oma Daodejingi sõnadega:

“Dao, mida saab sõnades väljendada, ei ole igavene Dao.“

See ei pruugi olla üksnes poeetiline mõte, see võib olla tähelepanek keele piiride kohta.

Ka paljud religioossed traditsioonid rõhutavad, et tegelikkuse sügavaimat alust ei saa tavakeel lõpuni haarata.

Kui nii, siis füüsika ja metafüüsika ei paiknegi selles küsinuses teineteisest nii kaugel, kui sageli arvatakse. Mõlemad püüavad kirjeldada reaalsuse piirseisundeid ning mõlemad põrkuvad samale takistusele – inimkeele piiridele.

Kas “mittemiskit” polegi olemas?

Muntzi käsitlus vihjab veel ühele võimalusele: võib-olla ei ole absoluutne “mittemiski” üldse füüsikaliselt võimalik?

Kui energia ei lange kunagi täpselt nullini, kui kvantfluktuatsioonid ei kao ja kui isegi kõige minimaalsem võimalik seisund sisaldab mingit struktuuri, siis võib “absoluutne eimiski” olla mitte looduse omadus, vaid inimliku mõtlemise abstraktsioon.

Kummalisel kombel väidab religioosne kogemus samuti, et täielikku olematust ei ole – Jumal on igavene (väga laiendatult – “energia on igavene”).

Niisiis – „mittemiski“ kui keeleline abstraktne konstruktsioon, millele tegelikkuses vastet ei leidugi?

Paradoksaalselt võiks siis öelda, et mitte “miski” ei vaja seletust, seletust vajab hoopis meie kujutlus “mittemiskist”.

Lõpetuseks

Benjamin Muntzi töö ei pruugi lahendada kõiki kosmoloogia küsimusi. Võib juhtuda, et tema mudel osutub tulevikus ebatäpseks või vajab olulisi täiendusi. Nii teadus arenebki. Kuid juba praegu on tema käsitluses midagi filosoofiliselt väärtuslikku.

Ta sunnib meid küsima, kas oleme sajandeid vaielnud sõna üle, mille tähendus pole kunagi olnud piisavalt selge.

Võib täitsa olla nii, et küsimus “Kuidas tekkis midagi mitte millestki?” olnud mitte kunagi väga õnnestunult sõnastatud? Võib-olla peaksime kõigepealt küsima:

Mida me üldse mõtleme, kui ütleme “mittemiski”?

Selles mõttes võib seisneda Muntzi töö suurim panus mitte uues kosmoloogilises mudelis, vaid julguses muuta keelt, millega me universumist räägime. Ning ajalugu näitab, et mõnikord algavad just sellistest keelelistest nihetest suurimad muutused meie arusaamises maailmast.

Seega mitte “Kuidas tekkis olemasolev mittemiskist?”, vaid “Kas me oleme üldse õigesti sõnastanud küsimuse, millele püüame vastata?”

Relatio:

⊙ (Teadus)avastuste inflatsioon ja vastuste (kon)troll

⊙ Lugu ühest teadusartiklist, universaalsest teadvusest ja kvantvõlumaailmast

⊙ Wittgenstein ja “Viini fännklubi”, ehk geniaalsusest ja valestimõistmisest

Ülevaade Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast+

Allolev on ülevaade füüsik Benjamin Muntzi ja tema kolleegide teadustööst, mis pakub uudse selgituse universumi sünni ja “eimiski” (ingl nothing) olemuse kohta. Teooria keskne seisukoht on, et eimiski ei ole pelk tühjus või matemaatiline null, vaid konkreetne füüsikaline struktuur – lõpmatult kõverdunud aegruum. Kasutades Swampland-programmi raamistikku, väidavad teadlased, et eimiski on ebastabiilne seisund, mis sarnaselt keevale veele tekitab “mulle”. Meie universum eksisteerib ühe sellise viiemõõtmelise mulli neljamõõtmelisel pinnal. See mudel ei selgita mitte ainult universumi tekkimist, vaid on kooskõlas ka vaatlustega universumi kiireneva paisumise kohta ning viitab universumi füüsilise piiri ehk “maailma lõpu” olemasolule.

“Eimiski” kui füüsikaline struktuur

Traditsiooniliselt on tühja ruumi peetud müüdiks, kuna isegi näiliselt tühi ruum on Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt painutatav ja venitatav ning kvantmehaaniliselt täidetud vibreeriva vaakumiga. Benjamin Muntzi, Tony Padilla ja Paul Saffini uurimus defineerib “eimiski” aga täiesti uuel viisil.

• Lõpmatu kõverus: Teooria kohaselt on eimiski aegruum, millel on lõpmatu kõverus.
• Alumiiniumfooliumi analoogia: Muntz selgitab seda näitega: kui võtta sile leht fooliumi ja kortsutada see nii tihedaks palliks, et selle sees ei saa enam miski liikuda, siis see ongi “eimiski”. See on struktuur, mis on peidetud kõige muu põhja.
• Swampland-programm: Teadustöö on osa “Swampland-programmist”, mille eesmärk on kehtestada põhireeglid, millele kõik füüsikateooriad peavad vastama. Üks neist reeglitest sätestab, et eimiski peab saama eksisteerida – teooria peab võimaldama universumil täielikult kokku tõmbuda ja kaduda.

Universumi sünd faasisiirdena

Teooria kohaselt ei ole eimiski stabiilne seisund. Kuna kvantmehaanikas ei ole energia kunagi null, kipub eimiski lagunema millekski muuks.

Protsess	Kirjeldus
Ebastabiilsus	Eimiski sarnaneb radioaktiivsetele aatomitele, mis kalduvad lagunema.
Mulli teke	Nagu keevas vees tekkivad aurumullid, tekivad eimiskis faasisiirde käigus mullid, mis hakkavad paisuma.
Universumi sünd	Iga selline mull tähistab uue universumi sündi.

5D-mull ja neljamõõtmeline universum

Muntzi teooria pakub välja konkreetse geomeetrilise struktuuri meie universumi asukohale ja olemusele.

• Viis mõõdet: Tekkinud mull on viiemõõtmeline (5D).
• Universum kui pind: Geomeetria põhireegli kohaselt on kujundi pinnal üks mõõde vähem kui kujundil endal. Seega on 5D-mulli pind neljamõõtmeline.
• Aegruumi klappivus: See neljamõõtmeline pind vastab täpselt meie universumi struktuurile: kolm ruumimõõdet pluss aeg.
• Maailma lõpp: Füüsikaliselt asub meie universum piiril “millegi” (mulli sisu) ja “eimiski” (mulli väline keskkond) vahel. Muntz kasutab selle piiri kohta tehnilist terminit “Maailma lõpp” (End of the World), viidates, et universumil on füüsiline piir.

Teooria vastavus reaalsetele vaatlustele

Kuigi lõpmatult kõverdunud aegruum ja viiemõõtmelised mullid kõlavad teoreetiliselt, on mudel kooskõlas astronoomiliste vaatlustega.

1. Kiirenev paisumine: Galaktikate kaugenemine üksteisest, mida täheldatakse teleskoopide abil, ühtib täpselt matemaatilise kirjeldusega sellest, kuidas näiks liikumine vaatlejale, kes asub lõpmatu kõverusega aegruumi poolt täis puhutud 5D-mulli pinnal.
2. Füüsikaline paratamatus: Teooria kohaselt on eimiski olemasolu füüsikaseaduste järgi lubatud ja vajalik seisund, mitte pelk teoreetiline abstraktsioon.

“Eimiski kui aegruumi puudumine on mõistetav kui aegruum iseeneses. Kuid see on väga spetsiifiline lõpmatu kõverusega aegruum.”

— Benjamin Muntz, Nottinghami ülikooli teoreetiline füüsik

Theatrum Mentis+

Mõtte(l)(a)(v)astus

“Kas mittemiski on olemas?”

Dramatis personae

Martin – füüsik. Usub, et hea mudel on parem kui hea metafoor.

Johannes – filosoof. Kahtlustab, et pooled probleemid sünnivad grammatikast.

Moderaator – püüab vestlust ohjata. Harva õnnestub.

Publik – menüüs on kohv, koogid ja küsimused.

Ühes vanas väikeses kohvikus. Kahe akna vahel on kaks kulunud tugitooli. Nende ees madal laud, millel aurab kohvikann. Tahvlile on kriidiga kirjutatud suurte tähtedega:

MITTEMISKI

Klubi „Ideedest ideoloogiateta“ järjekordne kohtumine.

Publik on võtnud kohvitassid ja koogid ning istunud laudade taha.

Moderaator tõuseb püsti.

Moderaator: Tere õhtust! Tänane esineja jäi haigeks. Õnneks oli meil varuplaan.

Me laseme kahel inimesel lihtsalt omavahel rääkida. Kui te mäletate, siis eelmisel korral me kuulasime ettekannet Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast aga ei jõudnud korraldada oma tavapärast arutelu. Tänane on siis nagu eelmise kohtumise jätk, arutelu.

Appi lubasid tulla meie füüsik Martin ja filosoof Johannes, meile juba tuttavad … ütleme siis viisakalt „debateerijad“ (publik naerab).

Kui teil tekib tunne, et nad lähevad teemast kõrvale…siis ärge muretsege. Neil tekib tavaliselt sama tunne.

(Publik naerab.)

Moderaator lahkub ja kutsub viipega tugitoolidele filosoofi ja füüsiku, Johannesse ja Martini.

Mõlemad vaatavad mõnda aega tahvlit, võtavad lonksu kohvi, vaatavad inimesi ja uuesti tahvlit, muigavad millegi peale …

Vaikus. Tassid kolisevad …

Johannes

Nonii, alustame selles, et kes selle siia tahvlile kirjutas?

Martin

Mina.

Johannes

Kas sa oled kindel?

Martin

Milles?

Johannes

Et sa kirjutasid mittemiski.

Martin

Jah…

Johannes

Imelik.

Kui see on mittemiski…

…miks ta siis tahvli peal olemas on?

(Publik naerab.)

Martin muiates

Ma juba kahetsen, et ma üldse tulin.

Johannes muiates

Juba, sa ei ole veel midagi öelnudki!

Martin

Täpselt!

Martin mõtleb ja tõuseb. Ja kirjutab tahvlile juurde:

“Universum tekkis mitte millestki.”

Johannes loeb.

Kallutab pead.

Johannes

Kas tõesti sina kirjutasid midagi sellist?

Martin

Seekord küll.

Johannes

Ja sa ise usud seda?

Martin

Ei.

(Publik muigab)

Ma usun, et midagi sellist kirjutaks võibolla … ajakirjanik.

(Publik naerab.)

Johannes

Aga mismoodi sina siis kirjutaksid?

Martin

Mina ütleksin teisiti: universum ei tekkinud filosoofilisest eimiskist.

Ta võis tekkida kõige minimaalsemast füüsikaliselt võimalikust seisundist.

Johannes

Aga … see ei kõla üldse nagu “mittemiski”.

Martin

No just, ei kõlagi.

Johannes tõuseb.

Läheb tahvli juurde.

Tõmbab sõnale MITTEMISKI ühe joone peale.

Kirjutab kõrvale:

“ei ole midagi”

Astub sammu tagasi.0

Johannes

Kas näed erinevust?

Martin

Näen kahte väljendit.

Johannes

Mina näen kahte täiesti erinevat mõtet.

Üks on lause.

Teine on nimisõna.

Üks ütleb, et midagi ei ole.

Teine jätab mulje, nagu oleks olemas üks asi nimega “mittemiski”.

(Martin ei vasta kohe.)

Martin

Sa siis tahad öelda…

…et kogu see „mittemiski“ probleem võib olla grammatiline?

Johannes vaatab tahvlit

Ma ei tea.

Sellepärast me siin räägimegi.

Vaikus.

Publik ei naera.

Martin

Huvitav…

Füüsikas juhtub seda kogu aeg.

Me räägime vaakumist.

Ja inimesed kujutavad ette tühja ruumi.

Me räägime osakestest.

Nad kujutavad ette väikseid kuulikesi.

Me räägime vaatlejast.

Nad kujutavad ette inimest valges kitlis.

Johannes

Ja nüüd ütlete teie, füüsikud: “mittemiski”.

Martin

Just!

Ja sina kujutad seda lugedes ette filosoofilist olematust.

Hääl publikust

Vabandust…

Kas kumbki teist üldse teab, mida tähendab sõna “olema”?

(Vaikus.)

Johannes vaatab Martinile otsa.

Martin vaatab Johannesele otsa.

Martin

Ma arvan…

…et meil läheb nüüd keeruliseks.

Johannes

Ei.

Ma arvan, et alles nüüd hakkab huvitav.

Vaheaeg.

Kohvik jääb avatuks.

II vaatus „Debatt“ järgneb … praegu

Selline pilt: istud ühes tõeliselt peenes restoranis ja kelner toob menüü, paksul, kaunilt kujundatud paberil, nahksete kaantega – suurepärane pakend. Menüüs on kirjas iga pisemgi detail iga roa kohta alates tooraine päritolust kuni keeruliste prantsuskeelsete terminite ja maitsenüanssideni välja – ülidetailne, isuäratav sisu. Loed seda menüüd, analüüsid seda, justkui omandad seda ja siis täiesti nagu muuseas hakkad seda paberist menüüd sööma. Sest sa oled sügaval sisimas absoluutselt veendunud, et see suurepäraste kirjeldustega toidu kohta tehtud suurepärane paber ongi päris toit, mis teeb kõhu täis ja hoiab elus. See on muidugi täielik absurd, kuid võib juhtuda, et me teeme midagi sellist oma igapäevaelus – meile võib ideaalselt vormistatud kirjeldus tunduda vahel reaalsusena. Ja vajadus reaalsust täielikult kogeda on kindlasti üks meie peamistest elulistest mootoritest.

Seekord tuleb juttu teemal, et kuidas meeletu vajadus vastuste järele võib meid tegelikult vahel täiesti pimestada. Täpsemalt, arutleme selle üle, et mis juhtub, kui kvantfüüsika ja iidsed vaimsed traditsioonid visatakse kokku sotsiaalmeedia hakklihamasinasse ja kas see mis juhtub, on üldse kuigi unikaalne ja ootamatu. Ja seejuures ei ole siin sõnumiks lihtsalt see, et „sotsiaalmeedia moonutab teadust“ või et „teadus on parem kui esoteerika“.

Miks me teeme teadust?

Sissejuhatuseks oleks vaja vaadata hoopis otsa ühele küsimusele  – mis on teaduse suhe tegelikkusega? Sest siin peitub üks tõde, mis kipub sageli ununema. Nimelt teadus ei uuri tegelikkust otse või vahetult, nö „paljast tegelikkust“. Meile näib, et ta teeb seda, kuid see on tegelikult illusioon. Teadlased ei vaata tegelikkust, nad uurivad omaenda loodud instrumentide abil mõõtmisi, numbreid, mustreid ja matemaatilisi mudeleid.

Kui vaatad seda siin, siis mida sa siin näed?

„No Maa, ja mis siis?“

Kuid see ei ole Maa. See on pilt Maast. See ei ole „toit“, see on „menüü“ – üks viis toitu kujutada.

Me ju loomulikult teame seda, ent ometi kui mingi teaduslik mudel hakkab tööle, kui see teeb meie elu lihtsamaks, siis meil tekib mingi kollektiivne amneesia. Me unustame ära, et me vaatame mudelit. Ja me hakkame seda pidama absoluutseks tegelikkuseks. See omakorda viib meid täiesti uutele, teistsugustele radadele.

Aga mudel ei ole tegelikkus! Seda on vaja järgmise arutelu juures meeles pidada.

Mis on teaduses üldse teadmiste kogumise eesmärk? Kas me tahame maailma lihtsalt mõista, tahame me seda „ennustada“ või on meie lõplik varjatud motiiv seda hoopis kontrollida?

Teaduse puhul tahaks ju rääkida puhtast uudishimust, sellisest õilsast teaduse tegemisest, aga peab tunnistama, et nähtus nagu „tehnoloogia“, mis on nagu teaduse „praktiline vend“ vastaks sellele küsimusele tegelikult kõhklematult jah – eesmärk on kontrollida (NB! Loomulikult ei tule seejuures alahinnata paljude teadlaste peamist „draivi“ – uudishimu ja teadasaamise soovi, kuid küsimus on meie praktilise maailma üldises hoiakus ja eesmärkides). Sest kui teaduslik mudel annab meile võime ennustada näiteks, et millal tuleb torm või kuidas mingi kemikaal reageerib, siis see annab meile illusiooni, et me oleme peremehed, me kontrollime olukorda, me teame mis juhtub („ennustame“).

Nii, et paar asja, mida tuleb silmas pidada: teadus tegeleb konkreetsete mudelitega, mitte täieliku tegelikkuse kirjeldamisega ning teaduse eesmärgiks meie ajal on tihti anda meile kätte senisest parem kontroll meie keskkonna ja elude üle. Kuid teaduse „kohalejõudmisel“ inimeste teadvusse juhtub midagi huvitavat veel.

Seepärast võtaks nüüd järgmisena luubi alla sotsiaalmeedia ja eriti facebooki teadusuudised ja nähtuse, mida võiks vabalt nimetada „teadusuudiste spirituaalseks inflatsiooniks“ ja vaatame, kuidas seda mängu mängitakse.

Mida sotsiaalmeedia teeb teadusega? Näiteid.

Me kõik oleme näinud neid pealkirju, mis jagavad mingit teaduslikku läbimurret ja väidavad, et see muudab nüüd absoluutselt kõike, mida me reaalsusest teame.

Pealkirjad nagu “neuronid suhtlevad tühjas ruumis”, “aeg on illusioon” või “kvantpõimumine juhib ainevahetust” levivad sotsiaalmeedias kulutulena, tekitades meis kollektiivse elevuse värina. See janu ei tulene pelgast intellektuaalsest uudishimust, vaid sügavamast, eksistentsiaalsest näljast. See ongi seesama tung, mis sunnib meid otsima teadusest vastuseid küsimustele, millele teaduslik meetod oma olemuselt ei püüagi vastata: Kes ma olen? Kas minu teadvus jääb kestma? Kas maailmal on tähendus?

Siin rakendub see, mida võib nimetada “teadusuudiste spirituaalse võimenduse mudeliks”. Lugeja ei otsi nendest tekstidest andmeid, vaid kinnitust maailmapildile, kus maagia ja teadus lõpuks kohtuvad. See ootus muudab ettevaatliku teadusliku hüpoteesi kiiresti metafüüsiliseks lubaduseks, kus tehniline kirjeldus moondub revolutsiooniliseks “tõestuseks” vaimse reaalsuse fundamentaalsuse kohta.

Esimene markantne näide pärineb 2019. aastast, kus FB uudis viitab Dominique Durandi uuringule. FBs vahendatud uudise sisu on: teadus tõestas, et neuronid suhtlevad läbi tühja ruumi. Telepaatia on võimalik!

Tegelikkus on aga spetsiifilisem, uuringu sisu oli tegelikult:

“2019. aastal näitas Durandi töörühm, et hipokampuse koes võib närviaktiivsus levida üle füüsilise katkestuse üksnes neuronite tekitatud elektriväljade mõjul, mis annab tuge ephaptic coupling’u ehk väljapõhise närviside olemasolule.”

Ja nüüd näeme, kuidas mehhanismi keerukus asendatakse meedias lihtsalt müstikaga. Esiteks, see, mida Durand ja tema meeskond uurisid, oli hiire aju, täpsemalt hipokampus laboratooriumis, mitte elav hiir ringi jooksmas oma loomulikus keskkonnas.  Teiseks, nad avastasid, et teatud tingimustes võivad väga nõrgad elektriväljad ajukoes aidata signaalil üle imeväikese füüsilise lõhe hüpata – see stimuleerib naaberneuroneid ilma otsese keemilise sünapsita. See on tõesti neurofüsioloogiliselt ülihuvitav detail, mis aitab mõista aju elektrilist dünaamikat (et ajus võivad seoses tekkida ka elektriliste võrgustike, mitte ainult neuronite vahetu mõju kaudu), kuid sotsiaalmeedias muutub imeliselt kõik. Sellest, et katse tehti kontrollitud laboris, et vahemaa oli millimeetri murdosa, et see oli konkreetne kude, tehakse üldistav ontoloogiline väide, et taju toitubki läbi tühja ruumi ja seega loomulikult järelikult me saame oma mõtetega mõjutada asju distantsilt.

Teine näide: veelgi hoiatavam on 2024. aasta narratiiv FAD-molekulide ja kvantpõimumise kohta. Sotsiaalmeedia postitused väidavad, et University of Surrey ja ajakiri Nature Chemistry on kinnitanud: kvantpõimumine juhib meie ainevahetust ja teadvust, püsides 100 femtosekundit füsioloogilisel temperatuuril. Sellega tahetakse öelda, et kvantmaailm võib täiesti edukalt meie „soojas ja märjas“ bioloogilises keskkonnas toimida ja sellega, kes teab mis imesid korda saata, näiteks et meie rakud võivad olla kvantarvutid, mis toodavad energiat läbi maagilise kvantpõmumise.

Kuid jällegi, mida uuring tegelikult ütles? Muuhulgas seda, et kvantkoherents kestis 100 femtosekundit. Meile võib tunduda, et sekund on sekund ja et selle ajaga jõuab ju ka tavaline arvuti tohutu hulga toiminguid ära teha, kuid mis ikkagi on femtosekund? Ja vastus on, et see on üks biljondikosa sekundist, arvuliselt 10⁻¹⁵ ehk 0,000,000,000,000,001 sekundit! See on ajavahemik, mis on nii hoomamatult lühike, et isegi valguse kiirusel liikudes ei jõua selle aja jooksul peaaegu mitte kuhugi.

Nii, et jah teadlased tõesti tuvastasid selles FAD-molekulides sellise lühiajalise kvantkoherentsi, ehk seisundi kus kvantosakesed käituvad sünkroniseeritult (on nö kvantsuperpositsioonis), kuid see püsis täiesti olematu hetke vältel. Sotsiaalmeedia hüpe seisneb väites, nagu rakud oleksid võimelised seda kvantnähtust energia tootmiseks ära kasutama. Kuid tegelikult hävitab bioloogiliste süsteemide „soe ja märg“ keskkond igasuguse kvantkoherentsi hetkega. Väita, et see 100 femtosekundit on mingi funktsionaalne mehhanism, mis juhib meie rakkude tööd nagu kvantarvuti, on täielik spekulatsioon. Uuringu kontekstis oleks sama hea öelda, et kuna ma suudan üles hüpates püsida õhus näiteks pool sekundit, siis põhimõtteliselt suudan ma lennata nagu lind. Ja siin me võrdlesime ainult üht nüanssi sotsiaalmeedia teates ja algses uuringus.

Aga mis juhtub siis, kui teadusuuringu nihkega tõlgendus proovib häkkida aega ennast? See viib meid kolmanda näiteni: Alessandro Coppo ja tema kolleegide uuring “Magnetic clock for a harmonic oscillator” (Physical Review A, 2024) on kvantfüüsikas strateegiliselt oluline panus nn “aja probleemi” lahendamisse.

Sotsiaalmeedias esitletakse seda sageli kui empiirilist tõestust, et “aega pole olemas”. Pealkiri, et aeg on illusioon, et aeg ei eksisteeri ning et kogu universum on üks ajatu tervik tekitab lugejale kergendust toova psühholoogilise reaktsiooni, sest kuidagi ebamääraselt vähendaks see nagu hirmu vananemise ja isegi surma ees – et äkki on siin siiski mingi lootus, mingi nihe? Seda tunnet see pealkiri muidugi lugejatele müübki. Teaduslik reaalsus on aga vaoshoitum: keerulisemalt väljendades kirjeldab uuring „relatsioonilist aega“. Teadlased lõid laboratooriumis spetsiifilise kvantkeskkonnal põhineva matemaatilise mudeli, millega uuriti, et kas aeg ei pruugi olla väline, iseseisev “taustamõõde”, vaid ilmneb süsteemidevahelistest korrelatsioonidest – üks kvantsüsteem (kell) jälgib muutust teises kvantsüsteemis (maailm), kuid väljaspool kvantmaailma nö kõrvalt vaadates ei ole mingit muutust, vaid kõik on kogu aeg staatiline. Ja siit siis tuli see teoreetiline järeldus, et aeg ei ole mitte iseseisev nähtus, vaid kui teatud emergentne nähtus, mille olemasolu sõltub teistest nähtustest.

Ehk lihtsamalt öeldes – tegelikult on Coppo uuring üks sügavalt matemaatiline, teoreetiline harjutus, matemaatiline mudel, mitte reaalsuse 1:1-e kirjeldamine. See on teoreetilise füüsika maailm, kus püütakse ühitada kvantmehhaanikat (mis tegeleb piltlikult väga väikese ja veidra maailmaga) ja üldrelatiivsusteooriat (mis tegeleb gravitatsiooni ja kogu selle „suure maailmaga“) – neis kahes maailmas käsitletakse aega väga erinevalt, mis on füüsikas tohutuks probleemiks. Nii et matemaatiline mudel püüab aidata füüsikutel neid kahte maailma ühendada aga väga teoreetilisel tasemel ja väga kontrollitud, spetsiifilises kvantkeskkonnas. Lisaks jäetakse märkimata, et eri teadlastel on siin ka väga erinevad seisukohad, kohe päris kindlasti ei olda üksmeelel, et selline katse oleks lükanud ümber üldrelatiivsusteooria. Igatahes ei tulene siit kuidagi järeldus, et reaalsus nagu ei olekski eraldiseisev fundamentaalne nähtus ja  absoluutselt kindlalt ei tõesta see, et aeg kui meie kogetav füüsiline reaalsus ei eksisteeri. Väide, et uuringuga on kuidagi tõestatud, et aeg on illusioon ja seda pole tegelikult olemas, on seega tegelikult ju väär.

Esoteerilise sisuloome algoritm?

Kui selliselt moonutatud teadusuudiseid lähemalt vaadata, siis jääb vägisi mulje, et tekkinud moonutused ei ole lihtsalt kellegi juhuslik laiskus, vaid see on väga selge, astmeline narratiivne kett. See näib olevat lausa psühholoogiline manipulatsioon, lausa algoritmiline mehhanism, võib tekkida koguni tunne, et see on (ala)teadlik ootuspäraste vastustega (kon)trollimine. Muidugi ei tähenda see, et kõige taga on mingi teadlik vandenõu, pigem on see nö emergentne psühholoogiline ja kultuuriline muster, mis ilmneb loomulikult kui teatud komponendid kokku satuvad: nimelt, pisut „müstiline“ teaduskeel (eriti kvantmaailmas) ning algoritmid, mis meie teadvuses selliseid nähtusi mõtestada püüavad. Ehk, me teeme seda endale ise, täiesti „loomulikul moel“.

Igatahes, teadusartikli ja spirituaalse sensatsiooni vahel eksisteerib mingi transformatsioonifilter, mis destilleerib „kuivad“ andmed müüvaks looks. See on „inflatsioonikett“, mida võiks kirjeldada seitsme etapina:

1. Kitsast mehhanismist tehakse üldine olemuslik väide. Spetsiifiline elektrivälja mõju kontrollitud ja imevähe eraldatud ajukoes muutub väiteks “aju töötab juhtmevabalt”. See on sama hea, kui öelda, et kuna haamer on tööriist ja universum näib olevat „üles ehitatud“, siis ilmselt on seda tehtud haamriga.
2. Võimalikkusest saab fakt. Sõnad “võib viidata” asenduvad retoorikaga “teadlased kinnitasid”, ehk teaduslikud ebakindlused muudetakse kindlateks faktideks. Võimalusele viitav teaduskeel teisendatakse „müügikonksudeks“.
3. Konservatiivne seletus jäetakse välja. Teisisõnu, tavaliselt on asjale ka nö „igav seletus“, ehk täiesti teaduslik selgitus, kuid see visatakse lihtsalt aknast välja, st ignoreeritakse fakti, et nähtus on seletatav klassikalise keemia või statistilise füüsikaga. „Telepaatia“ kõlab loo loetavuse mõttes kahtlemata palju huvitavamana.
4. Füüsikaline mõiste asendatakse eksistentsiaalsega. St füüsikaline terminoloogia asendatakse täiesti sujuvalt metafüüsilisega – “korrelatsioonist” saab “ühtsus” ja “kvantolekust” “teadvus”. Ehk keelenihke kaudu kantakse lugeja sujuvalt teadusmaailmast filosoofilisse või lausa esoteerilisse maailma.
5. Vaieldavusest vaikitakse. Jäetakse mainimata, et tegu on vaid ühe mudeliga paljude konkureerivate seas.
6. Lisatakse “silla-lause”. Narratiivi põimitakse kinnitus: “Muistsed traditsioonid teadsid seda juba ammu“ või „Aga mis siis, kui inimmõistus töötab samamoodi või?“ või „See uuring muudab täielikult seda, kuidas me tajume omaenda eksistentsi“ jne – laused ja mõtted, mida uuringus muidugi kunagi pole eksisteerinud. Ent nii luuakse näiline sild kahe maailma vahel, mis tegelikult ei ole ühendatud (vähemalt objektiivselt võttes mitte selles konkreetses uuringus): teadusmaailm ja esoteeriline maailm.
7. Suunatud narratiiv. Siin suunatakse kõik nö ühesuunalise liiklusega tänavasse, kõik liidetakse kokku ühtseks looks: teadvus on fundamentaalne, kõik on seotud ja surm on illusioon.

Huvitav on seejuures, et vähemalt mina pole märganud, et sotsiaalmeedia teadustõlgendused oleksid kunagi öelnud, et „kvantkatse kinnitab, et vaba tahet pole ja universum on lihtsalt külm koht“ vms. Sest jah, külm ja ükskõikne matemaatika ei paku mingit eksistentsiaalset kontrolli. See jätab meid väikseks ja haavatavaks. Aga, kui me veename end, et füüsika viimased saavutused tõestavad meie spirituaalseid kontseptsioone, siis me saame oma eksistentsiaalse turvatunde kohe tagasi. Me kasutame teadust, kui kaasaegset rüüd, et riietada sellesse meie iidne vajadus müütide ja kontrollimaagia järele. Me töötleme selle enesekeskseks.

Inversioon2: kuidas me “lõhume” iidseid tööriistu

Mis on seejuures huvitav ja näib viitavat mingile universaalsele mustrile: see „inflatsioonikett“ ei ole omane ainult teadusuudistele, vaid näib, et see on tung, millega me koloniseerime ka vanu traditsioone (tai chi, Yangsheng, kristlus). Me ei tõlgi tegelikult vanu traditsioone teadusesse nagu meile endale võib vahel tunduda, vaid me tõlgime mõlemad – teaduse ja vaimsed traditsioonid – hoopis kolmandasse keelde – kaasaegse lääne inimese eneseteostuse ja biohäkkimise keelde. Ehk kui meile varem tundus, et esoteerika kuidagi kaaperdab teadust, siis tegelikult toimub midagi muud: miski kaaperdab ka nö esoteerikat või siis vanu vaimseid traditsioone.

Näib, et ka selles maailmas toimub mingi fundamentaalne kontseptuaalne inversioon, tähenduse ümberpööre, sarnaselt sellele, mis toimus teadusuudistega. Näiteks, kui iidses traditsioonis oli eesmärgiks kohanemine suurema korraga – alistumine Jumalale või kooskõla Daoga, siis meie aja uustõlgendus tühjendab need süsteemid algsest sisust ja täidab need taas meiekesksusega, ehk ego vajadustega. Vana traditsiooni väärtus ei seisne enam vabanemises kontrollist, vaid selles, et ta pakub “tööriistu” reaalsuse „manifesteerimiseks“ ja kontrollimiseks. Me kasutame iidset sõnavara, kuid telg on pöördunud 180 kraadi: selle asemel, et teenida tervikut, peab tervik (või “universumi kvantväli”) hakkama teenima meie individuaalset tahet. Umbes nii nagu teaduse puhul me pöörasime täiesti teistsuguse kvantmaailma nähtused meie maailma ja tähenduse otsingute tööriistadeks. Kõik peab tiirlema meie endi ümber.

See on midagi väga meisse juurdunut, kuid mitte omane siiski igale kultuurile ajaloos. Nagu varem on saanud MustasAugus mõtiskleda, siis näiteks kartesiaanlus õpetas meid siin Läänes süsteeme lahti võtma, iga detaili eraldi analüüsima nähes ennast kogu selle operatsioonisüsteemi juhttornis ning kui me rakendame seda idamaiste praktikate peal, siis me teeme need  ida tööriistad katki – me rakendame oma läänelikku kontrollivat operatsioonisüsteemi vanadele tarkustele, mille algne eesmärk oli risti vastupidine.

Võtame näiteks sellise traditsioonilise Hiina kontseptsiooni nagu Yangsheng, mis laias laastus tähendab „elu toitmist“ või siis palju tuntum tai chi. Kujutame ette vana daoistlikku meistrit kuskil udusel mäel sadu aastaid tagasi. Tema eesmärk, kui ta tegi neid aeglaseid liigutusi, oli õppida omaenda tahtest lahti laskma. Kogu eesmärk oli ego lahustamine ja kohanemine suurema kosmilise vooluga, asjade loomuliku kuluga ehk Daoga. Tema jaoks oli kõige selle juures küsimuseks, et kuidas mina väike inimene suudan alluda suuremale korrale, toimida sellega kooskõlas. Tehnilised üksikasjad, mis aitaksid tal seda Daod ise kontrollida, ei huvitanud teda üldsegi, õigemini need oleksid töötanud tema eesmärkidele vastu.

Kui aga seesama praktika, kasvõi tai chi, on praktiseeritud mõnes meie lääne heaolukeskuses  või „manifesteerimise laagris“, siis toimub tegelikult täielik suunamuutus, 180-kraadine inversioon, kogu fookus pööratakse täiesti pea peale (mitte muidugi alati, räägime pigem laiemast trendist). Nüüd ei ole küsimus enam selles, et kuidas mina universumiga kohanen, nüüd on küsimus hoopis selles, kuidas universum kohandub minu visiooniga. Eesmärk ei ole enam egost vabanemine, vaid ego saab lihtsalt endale uued, peenemad ja varjatud väed. Ta teeb täpselt samu liigutusi, kasutab täpselt samu sõnu nagu Qi või harmoonia, aga tema tegelik salajane soov on kasutada seda energiat, et „manifesteerida“ endale edutamine tööl või parem tervis või absoluutne kontrolli oma tuleviku üle. Vorm oleks nagu sama, aga sisu on täielikult, fundamentaalselt muutunud, see on saanud lihtsalt kontrolli saavutamise vahendiks. Nii et nagu me pöörasime teadusmaailma enda sisemaailmaks, nii pöörame ka iidse kosmoloogia meie optimeerimisprogrammiks. Me ei taha enam „kuulata maailma“; vaid dikteerida sellele omi tingimusi. Ja pole ime, et sedasi liigub meist aina kaugemale vanade traditsioonide eesmärk: lihtsus ja rahulolu.

Samu näiteid saaks tuua ka kristlusest, kus vaimse tähenduse kaaperdavad näiteks fundamentalismlikud pingutused igat tähte ja sõna ajalooliselt või teaduslikult kinnitada, mis paradoksaalselt võib elava usu teha hoopis väga jäigaks ja haavatavaks.

Nii et kui me võtame selle valesti mõistetud kvantfüüsika ja paneme selle kokku nende egokeskseks muudetud idapraktikatega, kus me proovime universumi oma pilli järgi tantsima panna, siis see on hetk, kus kaks moonutust hakkavad teineteist kinnitama. Inimesed vaatavad seda kompotti ja mõtlevad – näete meie uus kvantfüüsika tõestab täpselt seda, mida iidsed meistrid juba ammu rääkisid. Aga tegelikkuses ühendatakse siin kaks ebatäpset, juba meie enda kontrollivajaduse poolt rikutud kaarti. Kui me selle kaardi järgi hakkame ehitama silda kahe mandri vahele, siis me ei pruugi rikutud kaarti vaadates adudagi enam, et kumbki nendes mandritest ei esinda enam tegelikkust. Ja võib arvata, et see tegelikult ei aita meid tervikliku maailmapildi loomisel. Me lihtsalt oleme kogu aeg tammunud ühelsamal kohal, tegelenud ühesama modernse individualismiga.

Kontroll

„Mis on see asi, mida me püüame kontrollida, kui arvame, et otsime tõde?“

Miks on see tung nii peatumatu? Eckhart Tolle osutab, et kontroll on meie jaoks eksistentsiaalne kaitsemehhanism surmahirmu vastu. Tolle järgi on surm inimese jaoks absoluutne ülim kontrolli kaotus. Iga kord, kui me vaatame metsikut loodust või lõputut kosmost, siis see tuletab meile meelde, et me oleme tohutult haavatavad ja me ei kontrolli oma lõppu. Selle hirmu varjamiseks me „betoneerimegi“ oma keskkonda, loome tehisliku reguleeritud temperatuuriga keskkonna, et mitte tunda seda eksistentsiaalset loodust, sest me arvame, et „päriskeskkond“ on ohtlik. Aga betoneerimine ei piirdu ainult tänavatega. Me teeme seda oma meelega, oma teadusega ja ka oma spirituaalsete õpetustega, otsides ja kinnitades oma maailmapilti vastuseid, mis muutuvad lihtsalt uueks kontrolli relvaks.

Kontroll ei ole tugevus ega ülemvõim,

see hirmu teine nimi

Kontrollist rääkides võiksime vabalt suhtumist teadmistesse võrrelda „Sauroni võimusõrmusega“. Tõeline iva ei peita siin selles, et „halvad inimesed“ seda kasutavad, vaid selles, et head inimesed tahavad seda kasutada headel eesmärkidel. Alguses tahab ju inimene lihtsalt natuke paremini aru saada. Me tahame „ennustada“, ehk mõista kuidas üks asi päriselt põhjustab teist või kasvõi lihtsalt ilma ennustada, et saak ei läheks hukka, me tahame ravida haigusi jne. See on justkui Sauroni sõrmuse kasutamine headeks eesmärkideks. Aga siis, mingi hetkel, võtab see tööriista sisemine loogika võimust. Ja sõrmuse sisemine olemus on „totaalne võim“ ning see ei ole enam loomulik. Meil tekib uskumus, et kui meil oleks veel natuke rohkem andmeid, eks veel täpsem mudel, siis me suudaksime kontrollida täiesti kõike. Kui me muudame vaimse praktika või teaduse meetodiks, millega tegelikkust “juhtida”, oleme astunud lõksu, kus vahend on asendanud eesmärgi ja vabanemise asemel oleme vangistatud omaenda kontrollivoogu. Tööriist kontrollib lõpuks kasutajat, kasutaja pole enam subjekt, vaid objekt.

Siin võiks tekkida aga üks tõsine vastuväide: kas see pidev kontrollivajadus ei ole mitte lihtsalt puhas evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, sest me ju peamegi oma keskkonda füüsiliselt manipuleerima? Kui meie esivanemad poleks ehitatud varjualuseid, mis kontrollivad temperatuuri või poleks hakanud põlde harima, et toidukasvu kontrollida, siis me oleksime lihtsalt kiskjate ja külma või nälja kätte ära surnud. Nii et kas me ei tee praegu bioloogilisele paratamatusele natuke liiga, tembeldades selle mingiks kurjaks „Sauroni sõrmuseks“?

Ja see ongi tegelikult oluline eristus, millel peabki korraks peatuma. Tõepoolest, see evolutsiooniline ellujäämine nõuab seda, mida võiks nimetada „funktsionaalseks kontrolliks“: ehitan majale katuse, et vihm sisse ei saja, ehitan silla üle jõe, et mitte ära uppuda või kasutan antibiootikumi infektsiooni vastu. See on pragmaatiline. See on piiritletud ja see on täiesti hädavajalik. Aga probleem tekib siis, kui me ületame mingi piiri, kui „funktsionaalne kontroll“ hakkab teisenema ja me hakkame taotlema midagi, mida võiks nimetada „eksistentsiaalseks kontrolliks“. See võiks olla siis meie illusoorne püüdlus tagada, et maailm ei üllataks meid enam mitte kunagi. See on soov, et tulevik peab olema 100% kindel, et juhuslikkus lihtsalt kaoks, et mingit ebaõnne ei eksisteeriks ja et isegi surm oleks lõpuks vaid selline tehniline probleem, mis ootab lahendamist. Et meil oleks kõik vastused, sest sellest sõltub kontroll. See on ausalt öeldes natuke nagu soov olla jumal.

Ehk siis funktsionaalne kontroll lihtsalt parandab elukvaliteeti, aga eksistentsiaalne kontrollivajadus on nagu põhjatu kaev, võiks öelda, et see on nagu psühholoogiline kramp, sundtung, mis hakkab reaalsust muutma mudeliteks, otsekui trollima.

Ja kui me leiame, et kõigi eelkirjeldatud nähtuse allhoovusena ongi see kõik hoopiski „eksistentsiaalse kontrolli“ püüdlus, siis võibolla selles mõttes polegi eriti vahet neil kahel nähtusel – üks, mida me uhkelt nimetame ratsionaalsuseks või teaduslikuks mudeliks ja teine, mida me nimetame kaasaegseks „ärkamiseks“. Need võivad mõlemad olla tihtipeale lihtsalt väga peened, hästi maskeeritud kaitsereaktsioonid, millega me püüame ehitada kilpi elu ettearvamatuse vastu.

Vanade traditsioonide „operatsioonisüsteem“: kas vastus või küsimus?

See panebki mõtlema, et kui me selliselt disainime kõikjal kontrollitööriistu ja selle nimel isegi lõhume vanu traditsioone, kujundades tegelikult kogu aeg järjekindlalt neist kahest ümber endale sobivat maailmavaadet, siis milline oleks teistsugune tee ja kus me selle leiaks? Miks me üldse räägime vanade traditsioonide üles kaevamisest, me elame ju enneolematul teadmiste ajastul, kas me ei peaks olema vähemalt sama edukad siis ka maailma mõtestamiseks terviklike, võibolla „kvantspirituaalsete“ kontseptsioonide loomisel?

Sellele küsimusele vastab kõige paremini süsteemimõtlemise üks kuldreegleid: „sa ei saa lahendada probleemi sama mõtteviisiga, mis selle probleemi algselt tekitas“. Kui meie praegune fundamentaalne probleem, see tohutu psühholoogiline ja ökoloogiline ummikseis, tuleneb meie obsessiivsest vajadusest maailma kontrollida, siis iga uus ja moodne lahendus, mille me ise välja mõtleme, on juba ette mürgitatud sellest samast kontrollivajadusest. Kui me loome uue spirituaalse raamistiku, on see peaaegu kindlasti lihtsalt järgnekordne tehnoloogiline või psühholoogiline vahend, mis lubab meile veelgi optimeeritumat elu. Ehk me disainime lihtsalt uue, palju mugavama ja uhkema puuri, millest me aga tegelikult tahaksime ju üldse välja pääseda.

See on üks põhjus, miks just vanad traditsioonid on meie jaoks hädavajalikud. Mitte sellepärast, et neil on taskus mingi maagiline tõde, mida meil pole, vaid seetõttu, et nad eksisteerivad täiesti väljaspool meie praegust „operatsioonisüsteemi“. Nad ei eelda, et pidev progress, lõputu majanduskasv, individuaalne eneseteostus või totaalne kontroll keskkonna üle on mingid absoluutsed väärtused. Kui sa loed süvenenult näiteks vana DaoDeJingi või Jeesuse mäejutlust, siis võib vahel tekkida paratamatult mingi hõõrdumine või ebamugavus, sest tihti see, mida loed, ei sobi meie maailmapildiga kokku. Sa ei leia sealt tingimata ühest vastus oma spetsiifilistele, sinu poolt sihitud küsimustele, vaid see ebamugavus on nagu arheoloogiline peegel. See ei tähenda, et meile peaks meeldima minevik rohkem kui olevik, see aitab meil lihtsalt märgata meie endi tänapäevaseid eeldusi, neid pimenurki, mida me muidu kunagi ei märkaks, sest me hingame sedasama lääne õhku iga jumala päev.

Kuid vanade „operatsioonisüsteemide“ kasutamine eeldab nende sisemisest loogikast aru saamist, mitte selle ümber kujundamist.

Näib, et üks selle ümberkujundamise ja tegelikult ka kontrollisooviga seotud aspekt on see, et nii teaduses kui spirituaalses maailmas me lausa nõuame vastuseid. Aga vastuse olemus on see, et ta paneb asjale punkti, vastus lõpetab otsingu, see sulgeb horisondi ja annab sulle tegevusjuhise. See on muidugi funktsionaalne, aga see sulgeb, lõpetab, kontrollib. Vastandina küsimus hoiab tee lahti, hoiab elusana ja tegelikkusele avatuna.

Meie ühiskond on täidetud vastustega, kuid me oleme kaotanud võime esitada ebamugavaid küsimusi, mis lähevad vastuollu modernse kontrolli-ihaga:

• Kas meie obsessioon “rohkema” ja “parema” järele ongi see müra, mis takistab meil kuulmast midagi sellist nagu “Daod”?
• Kas kontroll on lahendus või on see probleemi algpõhjus?
• Kas inimene peab õppima maailma juhtima või seda uuesti kuulama?

Vanad traditsioonid tihti ei vii sind fikseeritud, lõpetatud vastusega punkti, vaid hoiavad pigem mingil teel kulgemas, kus tasakaal pole lõplik seisund, vaid dünaamiline, pidevalt õpitav protsess.

Nii et võibolla tuleks kontrollisõltuvusest vabanemiseks mõista, et me peame olema valvsad lahenduste suhtes, mis on kantud samast vaimust, mis probleemi algselt tekitas, mis meid on (kon)trollinud.

Ehk oleks seetõttu hea olla ettevaatlik vastuste, mudelite ja menüüde illusiooniga ning mõista, et tegelikkus ei ole lihtsustatud mudel, tegelikkus on avatud ja tihti ennustamatu ning kontrollimatu protsess.

Võibolla mõnikord ei ole suurim tarkus uue vastuse leidmine. Võibolla mõnikord on suurim tarkus avastada, et oleme vahepeal unustanud ühe väga olulise küsimuse.

„Vastus kui (kon)trollimise tupiktee, küsimus kui kontrollist lahtilaskmine ja edasi astumine?“

“Vastus on vaid järgmise astumise algus.”

See artikkel on ühest antiikaja, võib öelda, et teaduslikust kirjutisest “De rerum natura” ning selle täiesti uskumatust ellujäämisloost.  Ehk lugu sellest, kuidas üks radikaalselt ateistlik ja materialistlik tekst, mille kohaselt idee, et universum koosneb aatomitest, et elu tekkis loodusliku valiku läbi, et inimühiskond arenes loomulikult, et olemas on multiversumid ning jumalad meid ei aita, antiikajast meieni jõudis. See on lugu juhusest aga ka ideedest, mis olid oma ajast nii palju ees, et pidid peaaegu tuhat aastat vaikuses ootama. See on lugu sellest, kui habras aga oluline võib olla mõne idee elujoon. Mõnikord ei päästa maailma mitte idee tugevus, vaid selle ilus keel.

18–28 minutit

seekordse veidi pikema teksti puhul:

Tabula cogitationum

• Mis oli selles tekstis nii ohtlikku, et ta pidi peaaegu tuhat aastat vaikima?
• Kes ja miks teda ikkagi säilitas?
• Kuidas muutus üks luuletus teadusliku revolutsiooni nähtamatuks mootoriks?
• Miks kadus autor peaaegu ajaloo varju, kuigi tema ideed jäid ellu?
• Ja kas meiegi säilitame praegu midagi, mille tegelikku tähendust mõistetakse alles sajandite pärast?

Sissejuhatus

Olen varem siin kirjutanud lühidalt Titus Lucretius Carusest, ehk Lucretiusest (u 99–55 e.m.a.) kui antiikmaailma teadlasest ja poeedist, kes veidi enne kristluse ajaloo areenile saabumist esitas Epikurose filosoofiale tuginedes oma ajastu kontekstis erakordse visiooni aatomitel põhinevast universumist, kus pole määravat kohta jumalatel ning kus hing ei ole surematu. Tema loost on muidugi üleüldse omajagu kirjutatud, kuid laiemalt teatakse siiski teenimatult vähe seda, kuivõrd mõjukas on tegelikult Lucretiuse pärand, tema tekst läbi aastasadade olnud.

Äärmiselt huvitav on seega just tema teose, „De rerum Natura“ käekäik. Muuhulgas on selle teadmine vajalik, et mõista renessaasiaegse teadusliku mõtlemise taassündi ning 17. sajandil tekkivat intellektuaalset vaidlust, kus olulisteks tegelasteks olid näiteks Newton, Descartes ja Leibniz aga sellest kirjutaks millalgi edaspidi. Seekord räägiks täpsemalt sellest Lucretiuse poeetilis-teaduslikust tekstist, mille säilimist ja taasavastamiseks võiks nimetada klassikalise filoloogia alaseks üheks kuulsamaks detektiivilooks. Juba see on iseenesest võimas mõte, et  me loeme Lucretiust tegelikult läbi uskumatult kitsa pudelikaela, sest kõik, mis meil tema teosest täna olemas on, pärineb ühest ainsast antiikaja lõpus eksisteerinud eksemplarist.

Lucretiuse maine antiikajal ning kiriku vaade

Kuid enne veel kui jätkata teksti edasise saatusega, tuleks korraks peatuda sellel, et kas Lucretius oli oma kaasajal Roomas üldse oluline tegelane või oli ta mingi nišitüüp, keda lugesid ainult vähesed? Võibolla kultuuriajalooliselt ongi meil tema teksti näol tegu väga kõrvalise nähtusega?

Enne keskaja „vaikuse sajandeid“ oli Lucretius Rooma intellektuaalses kaanonis siiski kindlalt kanda kinnitanud. Ehkki ülimalt religioosse Rooma jaoks ei olnud tema teose sisu vastuvõetav, oli tema vorm ülim – see oli sisuliselt seni pigem robustseks peetud ladina keele tõstmine filosoofia ja poeesia keelega – kreeka keelega – samale tasemele. Seepärast tunnustas Cicero teost märkusega multis luminibus ingeni („täis vaimu sära“), ning seejuures on Cicerot peetud isegi tõenäoliseks teksti varajaseks toimetajaks. Ta mainib Lucretiuse teost ka kiitvalt kirjas oma vennale. Ovidius kuulutas, et Lucretiuse „ülevad laulud“ kaovad alles maailma hukkumisel. Retoorikaõpetaja Quintilianus tunnustas tema poeetilist jõudu, paigutades ta „poeetide kaanonisse“ – ideaalne vahend retoorika õppimiseks, kuigi vihjab et sisu on tema arvates problemaatiline (ateistlik).

Kõige põnevam tekstiline suhe tekkis aga teise sama ajastu suure poeedi, Vergiliusega. Lucretiuse tekst oli ilmunud varem (60-55 e.m.a.), Vergilius oli siis alles umbes 15-aastane ja noorena oli ta Lucretiusest vaimustuses, kuid poliitiline realiteet – vabariigi muutumine “jumalikuks” keisririigiks ei soosinud juhuslikku atomismi, vaid nõudis kõiges selles jumaliku juhtimise nägemist. Vergilius ei saanud Lucretiuse geeniust ignoreerida, ehkki ta teda nimeliselt oma teostes ei maini, vaid pidi temaga astuma tekstilisse dialoogi, et pakkuda teleoloogilist alternatiivi Lucretiuse juhuslikkusele. Vergilius laenab Lucretiuse keelt oma „Aeneises“ ja „Georgicas“, kasutades seal Lucretiuse rütmi, sõnavara ja isegi terveid väljendeid. Aga ta pöörab seejuures nende sisu pea peale. Ta justkui ütleks „Ma tunnen su tööd, ma imetlen su vormi, aga sa eksid kõige fundamentaalsemas.“ Kuulus tsitaat „Felix qui potuit rerum cognoscere causas“ („Õnnis on see, kes suutis mõista asjade põhjuseid“) on otsene kummardus Lucretiusele, kuid Vergilius raamistab selle ümber, lisades pietas’e ja jumalatega kooskõlas elamise väärtuse. Kui Lucretiuse jaoks oli religioon hirmu allikas, siis Vergiliuse jaoks oli see kosmilise ja ajaloolise korra (Roomale määratud fatum) vundament.

Nii et mis siis tegi Lucretiuse teksti nii ohtlikuks, et see peaaegu kadus? „De rerum natura“ oli põhimõtteliselt antiikaja „Richard Dawkins“ aga seejuures vormistatud külgetõmbavalt eepilise värsina, mis juba ise on midagi fenomenaalset. Nagu Lucretius ise ütles: kibe rohi oli vaja teha mee abil vastuvõetavaks. Võiks öelda ka nii, et lõpptulemusena toimis see tekst intellektuaalse lülina antiikse atomismi ja uusaegse teadusliku maailmapildi vahel. Teksti ohtlikkus omas ajas aga tulenes muidugi sellest, et see oli totaalne vastand religioossusele, nii Rooma paganlikule kultusele kui hilisemale kristlikule maailmapildile. Lucretius, kes tegutses 1. sajandil e.m.a., rääkis hinge surelikkusest, mis loomulikult ei sobinud paljude oluliste religioossete kontseptsioonidega. Ta rääkis jumalatest, kes eksisteerivad kuskil kaugel aga ei sekku absoluutselt maailma asjadesse, mis omakorda muutis mittevajalikuks palvetamise ja seadis kahtluse alla jumaliku ettemääratuse idee. Kogu tema süsteem oligi tegelikult teadlikult loodud selleks, et vabastada inimene hirmust surma ja jumalate ees. Ja ehkki see oli algselt suunatud Rooma paganlike jumalate vastu, siis ka veidi hilisema kristluse, eriti just selle „Roomastuva“, institutsionaalse ja jäiga kirikusüsteemi jaoks oli see täielik mürk, mis selle mõtteviisi lugemisvarasse kohe kindlasti ei sobinud. Seega, üks asi oli paganliku rooma aegne, intellektuaalne “džentenmenlik debatt”, hoopis teine aga ristiusuga saabuv eksistentsiaalne ideede sõda.

Piisab, kui tuua paar selget näidet “kirikuisadelt”. Näiteks Lactantius (230-325), kes muuseas oli keiser Konstantinuse nõunik, ehk kristluste riigistamise üks arhitekte ja kaitses midagi tänapäeva kristlaste jaoks niivõrd ebatavalist nagu paganlik “Sibüllide” ja ühe Vergilise teksti (nn neljas ekoloog) “pühakirjalikkust”, nimetas selle kõige juures Lucretiust “kõige lollimaks inimeste seas”. Veidi hiljem arendas Hieronymus (347-420), mees kes tõlkis kreekakeelse Piibli ladina keelde, absurdset teooriat sellest, et Lucretius olnud tekste kirjutades mingi “armujoogi” mõjul hullunud ja teinud selle mõjul ka enesetapu. Kõik see muidugi on puhas propaganda ning ei leia mingitki tuge Lucretiuse äärmiselt ratsionaalsest ja loogiliselt arendatud teaduspoeesiast. Oma panuse andis ka Augustinus – ühesõnaga, kirik oli selgelt vaenulik, Lucretius pidi kaduma.

„De rerum natura“ säilimine keskajal

Kui aga Lucretiusel oli selline fundamentaalne konflikt juba „paganliku“ Rooma religiooniga ja üldise maailmavaatega ning seejärel kristliku kirikuga, siis see viib meid tagasi selle küsimuseni, et kuidas küll jäi tema tekst ellu kristlikus keskaegses Euroopas? Ja siin peitub omamoodi ime – seda hoidsid seda elus just keskaegsed mungad oma kloostrites, seltskond, kes oleks pidanud seda kõige rohkem vihkama.

Esmalt, et aru saada teksti säilimise imest üldse, tuleb öelda, et tõenäoliselt jäi hilisantiigis alles vaid üksainus käsikirjaline liin. Selleni viib tekstikriitiline metoodika, kus kasutusel on „arhetüübiga“ seotud meetod. Arhetüüp ehk „ürgtekst“ on kadunud algtekst, millest põlvnevad kõik säilinud käsikirjad või trükised, ehk see on tekstilooja (autori) originaalkäsikiri, mis ei ole säilinud aga mida filoloogid püüavad tekstikriitiliste meetodite abil rekonstrueerida. Umbes nagu viroloogias „patsient 0“, ehk esimene “haigestunu”, kellelt lähevad kõik “vead” edasi. Käsikirjade ühesugused, kumuleeruvad vead aitavad aga tuvastada nende ühise “patsiendi 0”, ehk praegusel juhul selle, et kõik säilinud “De rerum natura” käsikirjad (koopaid) pärinevad ühestainsast algkäsikirjast. Mis omakorda tähendab, et “De rerum natura” säilimine rippus juuksekarva, ehk ainult ühe käsikirja säilumise küljes.

Teine ime ja lausa kohati absurdsena tunduv vastuolu ongi see, millele sai viidatud: Lucretiuse teksti säilitasid kristlikud kloostrid – mungad, kes oleksid pidanud selle kui ühe kõige ohtlikuma kirjutise hävitama. Kuidas see oli võimalik? See tundub meile ehk imelik, aga 9. sajandi Euroopa kristlikud kloostrid ei otsinud radikaalseid filosoofilisi ideid, et oma maailmapilti proovile panna, nad otsisid hoopis head klassikalist ladina keelt – korrektset heksameetrit, rikkalikku sõnavara, keerulist grammatikat. Lucretius oli neile eelkõige ja ainult keeleline artefakt, mitte õpetus. Tema tekst pakkus puhast, rasket aga rangelt struktureeritud ladina keelt – see oligi lihtsalt keeleline õppematerjal, ideaalne tööriist keele ja värsimõõdu harjutamiseks. Ilmselt ei tundunud sisu neile ohtlik, sest nende terviklikus ja turvalises teoloogilises maailmas näis see võibolla lihtsalt mittetähelepanuväärse nonsensina. Nii et teksti päästis sisuliselt mehhaaniline, puhtalt lingvistilisel eesmärgil teostatud ümberkirjutamine, mis on huvitav paradoks.

Kui vaadata täpsemalt, siis see kloostrites säilinud üksainus Lucretiuse teksti koopialiin päästeti 9. sajandil, Karolingide „esimese renessansi“ ajal – perioodil, mil Karl Suure õukonnas hakati vanu tekste päästma ja ümber kirjutama ning kus eksisteeris ka vajadus ladinakeelse bürokraatiamasina järele. Sellest ajast pärinevad kaks kõige vanemat Lucretiuse terviklikku käsikirja, mis jagunevad kolme allika vahel. Peamised 9. sajandi Karolingide renessansist pärinevad allikad on O (Codex Oblongus, pikema ristküliku kujuline käsikiri), Q (Codex Quadratus, ehk rohkem ruudukujuline käsikiri) ja S (Schedae, ehk “lehed” või “vihikulehed”, st “käsikirja fragmendid”). Need käsikirjad on üksteisest sõltuvad, kandes edasi samu lünki ja moondumisi. Kaks tervikteksti, O ja Q  on samas ka terviklikeks allikateks O ja Q, kuid kolmas allikas, S ei ole terviklik raamat, vaid fragmentaarse käsikiri, koosnedes lahtistest lehtedest ja katkenditest, mis sisaldavad umbes 45% tekstist. Need kaks kõige vanemat ja kuulsamat 9. sajandi Karolingide-aegset käsikirja, O ja Q, on siiani füüsiliselt säilinud. Need asuvad täna turvaliselt Hollandis, Leideni Ülikooli raamatukogus.

Nende käsikirjade uurimine viibki eelviidatud järeldusele, et säilimise taga oli puhas huvi ladina keele grammatika vastu. Sest kui vaadata nende 9. sajandi käsikirjade marginaale, siis seal pole mitte ühtegi filosoofilist kommentaari, ei ole hüüatusi stiilis „see on ketserlus!“ ega ka poleemikat. Seal on ainult keelelised parandused, märkused värsimõõdu kohta või haruldaste sõnade seletusi ning kõrvulukustav filosoofiline vaikus. Nii, et teksti ei loetud sisuliselt. See oleks umbes sama, kui arvutisüsteemide turvalisuse eest hoolitsev pühendunud IT-ekspert säilitaks ohtliku arvutiviiruse puhtalt selle elegantse koodi tõttu

See on tohutu kontrast näiteks Vergiliusega, kelle käsikirjade servad on täis allegoorilisi tõlgendusi. Teda loeti, kui „õilsat paganat“. Valis ju näiteks Dante Alighieri sajandeid hiljem oma kuulsas eeposes, „Jumalikus komöödia“ just Vergiliuse endale teejuhiks läbi põrgu ja purgatooriumi. Nagu eespool viidatud, Vergiliuse tekstidest otsiti lausa prohvetlikke viiteid kristlusele (ehk saab kunagi edaspidi kirjutada sellest, kuidas roomlastest kristlased pidasid üht Vergiliuse „Bucolica“ ehk „Ekloogide“ tekstiosa sisuliselt Pühakirjaks, nagu ka täiesti „paganlikke“ tekste „Sibüllid“). Aga Lucretiust ei saanud kuidagi ristiusustada. Tema süsteem oli liiga terviklik ja kristlusevastane. Tema tekst säilus, sest seda kas ei mõistetud või mis on tõenäolisem, otsustati selle sisu täielikult ignoreerida.

Nii “vedas” kristlik kloostrikultuur ühe skandaalsema ateistliku teksti läbi keskaja, jättes selle sisu siiski intellektuaalsest arutelust täiesti välja. Imeilus iroonia!

Ühe keskaegse kurioossumina võib vahepeal mainida ka pealkirja poolest sarnast keskaegset teksti, 13. sajandi vaimulik Thomas Cantimprest poolt kirjutatud raamatut “De natura rerum“, kuid siin puudub igasugune seos Lucretiuse poeemiga, ainus sarnasus ongi ainult pealkirjas, muidu kirjeldab rohkelt illustreeritud raamatu “Jumala loodud maailma” eri aspekte, sh ka pööraseid (ilma peata ja koera peaga inimrassid jne). Ja see on omamoodi näiteks võimsast kontrastist nende kahe ajastu mõtteviiside vahel.

Teksti taasavastamine

Kuidas aga ikka Lucretiuse tekst sellest munkade poolt hinnatud vormist oma erakorralisuse sisuga eurooplaste teadvusse jõudis? Siin on oluline roll 15. sajandi renessanssi aegsel „Indiana Jonesil“, kelleks oli tolleaegne humanist ja kirglik käsikirjakütt Poggio Bracciolini, kes muide oli ligi 50 aastat töötanud Rooma paavsti kuurias sekretärina, teenides kokku seitset paavsti (sealhulgas kurikuulus korrumpeerunud vastupaavst Johannes XXIII). Bracciolinil oli lausa obsessiivne kirg antiikkultuuri vastu. Kasutades oma diplomaatilisi sidemeid, oli ta valmis reisima läbi ohtlike piirkondade ning tuhnima külmades ja pimedates kloostrite raamatukogudes, mitte just väga koostöövalmis munkadega kohtudes, et päästa mädanevaid käsikirju ja ta ka tõepoolest päästiski väga palju selliseid tekste. Bracciolini leidis selliselt ka „De rerum natura“ käsikirja ilmselt 1417. aasta jaanuaris, tõenäoliselt Fulda kloostrist, mis asub Saksamaal Hesseni liidumaal Fulda linnas, ligikaudu 100 kilomeetrit Frankfurdist kirdes; tegemist oli ühe Karolingide-aegse Euroopa võimsaima kultuuri- ja õppekeskusega. See leitud käsikiri ei olnud originaal, nagu juba varem aru saime, ega tegelikult ka mitte üks neist viidatud kahest 9. sajandi käsikirjast, vaid hoopis üks hilisem keskaegne koopia kolmandast, täiesti eraldiseisvast vanast käsikirja harust.

Bracciolini mõistis, mis tal käes on, kuid kuna klooster ei lubanud tal käsikirja kaasa võtta, siis veenis ta kuidagi munki, et teha käsikirjast koopia ning saatis selle koopia siis üle Alpide oma sõpradele. Kahjuks on kloostrist leitud füüsiline käsikiri ja ka Bracciolini tellitud esmane koopia aja jooksul kaduma läinud. Lucretiuse tekst säilis maailmale tänu sellele, et Bracciolini laskis oma sõbral Niccolò Niccolil teha leitud käsikirjast teise, täpse koopia. Sellest niinimetatud Niccoli ärakirjast (mida säilitatakse praegu Firenzes Laurentiuse raamatukogus) põlvnevad kõik ülejäänud renessansiaegsed Lucretiuse tekstid.

Ka see on osa sellest kitsast pudelikaelast, sest erinevalt näiteks Piiblist või Homerose eepostest pole meil Lucretiuse teksti puhul mitut sõltumatut käsikirjaliini, mille abil vigu võrrelda ja parandada. Meil on lüngad, rikutud värsid ja vead, mis on pärandunud läbi sajandite. Võib öelda, et teksti säilimine on seega omamoodi ime.

Lucretius ja renessanss

Kaasajal on tekkinud narratiiv Lucretiusest kui otsesest renessanssi käivitajast, seda on eriti populariseerinud  Pulitzeri preemia saanud Stephen Greenblatti iseenesest suurepärane teos „Swerve“ (Kalle). Põhjalikum sissevaade on aga nüansirikkam: Lucretius ei põhjustanud renessanssi, vaid oli selle hilisem katalüsaator, võimendaja. Humanism ja klassikalise filoloogia sünd eelnesid Bracciolini leiule.

Lucretiuse otsene mõju oli viieteistkümnendal sajandil tegelikult minimaalne. Jah, teda imetleti aga ikka veel peamiselt tema stiili ja keele pärast, kuid tema filosoofiat pigem ignoreeriti. Trükikunst iseenesest tõesti juba nö normaliseeris taolist teksti, sest Lucretiuse poeemi “De rerum natura” esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias Brescia linnas 1473. aastal, kuid selliste tekstide sisuline aktsepteerimine oli ikkagi vaevaline. Kasutati strateegiat „Non approbamus, sed exponimus“ (me ei kiida heaks, vaid selgitame), mis võimaldas teadlastele juurdepääsu vanadele tekstile, säilitades samas ametliku distantsi nende „paganlikest eksitustest“. Alles, hiljem, kui universaalne kiriklik autoriteet hakkas reformatsiooni ajal murenema, tekkisid nö intellektuaalsed praod, kus Lucretiust ei saanud enam ignoreerida, vaid teda tuli hakata süsteemselt analüüsima ja talle viitama.

Nii, et Lucretius ei olnud see säde, mis tule süütas, vaid pigem nagu bensiinikanister, mis seisis nurgas ja ootas kuni keegi tule lahti teeb. Ta ei sünnitanud renessanssi, aga ta andis tervikliku alternatiivse maailmapildi, kui aeg oli selleks küps, ehk tegi seda alles 16. ja 17. sajandil kui trükikunst ka tema teksti laiemalt levitas ja vana skolastiline maailmapilt murenema hakkas.

Lucretius 15. ja 16. sajandil

Nagu öeldud, „De rerum natura“ esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias, Brescia linnas 1473. aastal. Tegemist on muide ühe maailma haruldasema inkunaabliga (enne 1501. aastat trükitud raamatuga), sellest esmatrükist on maailmas säilinud vaid loetud üksikud eksemplarid. Võibolla on oluline ka märkida, et Brescia trükk ei põhinenud mitte nendel vanadel 9. sajandi käsikirjadel (O ja Q), vaid just nimelt Poggio Bracciolini liini renessansiaegsetel tekstikoopiatel, mis tollal Itaalias ringlesid. Teose esmatrükk oli aga omal ajal siiski üsna vaikne sündmus, tekst ilmus ilma kommentaarideta, lihtsalt kui veel üks taastatud klassik.

Kuid samas ei saa kaugeltki öelda, et mõju ei oleks olnud. Üks tuntumaid Lucretiuse teksti fänne oli kindlasti Niccolò Machiavelli, tänapäevase ülipragmaatilise politoloogia isa. Nimelt, kui 1961. aastal tuvastati Vatikani raamatukogus käsikiri tähisega Rossiano 884, siis selgus, et tegemist on Lucretiuse „De rerum natura“ täistekstiga, mille Machiavelli kirjutas 1497. aastal isiklikult oma käega ümber. Kuna trükipress oli veel uus ja raamatud kallid, kopeeris noor Machiavelli kogu teose (umbes 7400 värssi), lisades leheservadele omapoolseid märkmeid. See toimus vahetult enne tema sisenemist suurde poliitikasse. Ning ehkki Machiavelli ei nimeta Lucretiust oma peateostes (nagu „Valitseja“ ehk Il Principe) nimepidi – kiriku range tsensuuri tõttu oli Lucretiuse materialismi propageerimine ohtlik –, on mõjud tema ratsionaalse poliitilise käsitluse arendamisel ilmsed, sh nö jumaliku ettehoolduse eemaldamine poliitikast (valitsejad pole Jumala määratud); ta nägi poliitikat nii nagu Lucretius käsitles füüsikat, rakendas atomismi riigijuhtimises. Kuna Lucretiuse teos käsitles ka selgelt nö mittemüütilist, pragmaatilist inimühiskonna algust, siis ka see oli alus, millele Machiavelli tugines.

Kuid suurem väline murrang tuli 16. sajandil teose kommenteeritud väljaannetega, millest tuntuim on prantsuse filoloogi Denis Lambini (ladinapäraselt Dionysius Lambinus, 1520–1572) 1563. a trükk Pariisis. Lambin oli oma aja tippõpetlane. Tema tehtud parandused, tekstikriitilised märkused ja ladinakeelsed selgitused olid nii kvaliteetsed, et seda väljaannet peeti parimaks Lucretiuse tekstiks peaaegu 300 aastat – kuni Karl Lachmanni tekstikriitilise revolutsioonini 1850. aastal. Üheks põhjuseks oli ka see, et erinevalt varasematest Itaalia trükkidest sai Lambin kasutada ka märkmeid sellest samast vanast 9. sajandi käsikirjast Q (Codex Quadratus), mille prantsuse humanist Adrien de Turnebou oli Pariisis üles leidnud. See andis talle tohutu eelise Lucretiuse algupärase keele taastamisel

Ajastule omaselt oli siin seejuures kohustuslik korraldada „kristlik päästeoperatsioon”. Kuna “De rerum natura” esindas ateistlikku ja materialistlikku Epikurose filosoofiat (mis eitas hinge surematust ja jumalikku ettemääratust), oli teos katoliiklikus Euroopas ohtlik. Lambin kirjutas raamatule kavala eessõna, kus ta kaitses teose väljaandmist: ta selgitas, et ketserlikes ideedes on süüdi Epikuros, mitte poeet Lucretius. Ta rõhutas, et tegemist on lihtsalt erakordselt kauni poeesiaga, mida iga haritud inimene peaks lugema – igaks juhuks kaitse inkvisitsiooni vastu. Kuid üks asi, mis Lambini veel tegi, olid mahukad allmärkused ja kommentaarid ning seekord mitte grammatika, vaid filosoofilise sisu kohta, mis aitasid ka sisuliselt teksti mõista. Ja see oli juba midagi muud, kui lihtsalt hea ladina keele küsimus – see suunas mõtlema, vaidlema, suunas mõistatama, et mida ikka nende aatomitega selles tekstis mõeldakse, viis sisuni.

Muuseas, huvitav teada: Lambini 1563. a “De rerum natura” trükki omas prantsuse filosoof ja kirjanik Michel de Montaigne, kelle poolt tihedalt täis kirjutatud Lambini väljaanne leiti uuesti üles alles 1989. aastal.

Seega kahtlemata tekitasid sellised Lucretiuse teksti trükid uudishimu, inimesed hakkasid seda päriselt lugema ja mõistma, mitte ainult imetlema kui keelelist monumenti – kommentaarid avasid ukse sisule, isegi kui eesmärk oli vastupidine, uks kinni hoida. Ning Lambini ettevaatlikus oli kindlasti põhjendatud. Üks ilmselge näide on siin Giordano Bruno, kes hukati aastal 1600 oma vaadete pärast – ta oli muuhulgas ka suur Lucretiuse austaja. Kui Machiavelli oli võtnud Lucretiuselt üle materialistliku inimese ja poliitika käsitluse, siis Lucretiuse eepos „De rerum natura“ oli Brunole peamiseks intellektuaalseks kütuseks, et purustada keskaegne kiriklik maailmapilt ja luua oma teooria lõpmatust universumist, tehes seda tihti Lucretiuse eeskujul ka poeesia vormis.

Lucretius 17. sajandil

Julgus Lucretiust ka filosoofiliselt tõsiselt võtta tekkis just reformatsiooni ajal, kuigi iroonilisel kombel ka reformaatorid ise vihkasid epikuurlust. Nad kasutasid sõna epikuurlane peaaegu sõimusõnana kõige pahelisemate pattude kohta. Kuid samas tekitas reformatsioon Euroopa intellektuaalsesse maastikku „autoriteediprao“ – katoliku kiriku ja ka skolastika aluse, Aristotelese filosoofia monopol teadmisele murdus. See tekitas ruumi uutele radikaalsetele küsimustele ja avalikule debatile.

Nüüd sai Lucretiusest sisuliselt avalik tegelane, keda ei saanud enam lihtsalt ignoreerida või maha vaikida. Teda pidi nüüd argumentidega ümber lükkama ja selleks tuli teda esmalt mõista. Nii kasutasid uusaegsed mõtlejad Lucretiust „negatiivse teljena“. Näiteks Thomas Hobbes (keda mõjutasid muide Lucretiuse ideed ka Macchiavelli vahendusel) võttis üle Lucretiuse materialismi, kuid eemaldas sellest poeetika ja „terapeutilise eesmärgi“ (vabanemine hirmust), asendades selle puhta mehhanistliku analüüsiga, kus religioon on taandatud inimlikule hirmule ja teadmatusele ning allutatud riigivõimule. Ehk Hobbesi sõnum oli Lucretiusele vastupidine: ateism mitte ei vabasta hirmudest, vaid sünnitab inimühiskonnas koletisi (Leviaatani), mida tuleb ohtjata. Hobbes kasutas ateismi diktaatorluse õigustamiseks.

Spinoza läks aga teist teed, ta nõustus sellega, et loodus otsustas kõik, kuid Jumala eitamise asemele võrdsustas Jumala loodusega ( Deus sive Natura), mis oli taas põhjus ta oma usuringkonnas “ketseriks” kuulutada.

Kuid otsustavaks oli siin siiski Isaac Newtoni panus Lucretiuse pärandi transformeerimisel teaduseks. Newtoni „korpuskulaarteooria“ (tema aatomite teooria) muutis atomismi matemaatiliselt mõõdetavaks ja teoloogiliselt talutavaks, ehk ta muutis atomismi teaduslikult käsitletavaks, kuid kaotas Lucretiuse maailmapildi vajaduse olla justkui ateistlik manifest. Sest sügavalt usklik Newton (kes pühendas tegelikult rohkem aega Piibli prohvetiennustuste uurimisele ja alkeemiale kui teadusele) eristas end Lucretiusest, asendades „De rerum naturas“ kirjeldatud juhusliku „kalde“ (clinamen) deterministlike loodusseadustega. Newtoni universumis ei liigu osakesed kaootiliselt, vaid Jumala antud seaduspärasuste järgi. Ehk just Newton tegi atomistliku maailmapildi toimivaks ja edukaks, kuid Lucretius kaotas siin metafüüsiliselt: atomismist sai loodusteaduse vaikimisi eeldus, mis ei vajanud enam epikuurlikku filosoofilist raamistikku. Nii, et Lucretiuse teadus võitis, kuid Lucretiuse filosoofia ja maailmavaade kaotasid.

Siin ei saa rääkimata jätta ka üht isegi pisut naljakat lugu, mis on seotud otsapidi ka Newtoni ja Hobbesiga, kuid räägib hoopiski katoliku preestrist ja teoloogiadoktorist Pierre Gassandist (1592-1655), kes oli tõeliselt vaimustunud Lucretiusest ja otsis võimalusi tema teksti avaldamiseks, pidades ka meeles, mis oli juhtunud Giordano Brunoga. Ja lõpuks ta oma teostes ka Lucretiust avaldas. Et mitte tuleriidale sattuda, avaldas ta seejuures muidugi igal leheküljel ka austust kirikule ja paavstile, ent oluline oli siiski see, kuidas ta “De rerum naturat” kohtles. Seda on nimetatud Lucretiuse või atomismi “ristimiseks“, sest Gassandi tunnistas aatomite olemasolu, kuid käsitles neid samuti Jumala loominguna, eitades seega ka Lucretiuse juhuslikkuse (clinamen) teooriat. Ehk natuke nagu tänapäevane “kreatsionism”. Tema teosed võeti seetõttu kristliku üldsuse poolt hästi vastu ning need said tegelikult sillaks, mis aitas Lucretiust kergemini vastu võtta nii Hobbesil (kellega Gassandi oli kirjavahetuses) kui ka Newtonil, kes oli Gassandi teostest hästi teadlik. See on aga huvitav näide sellest, kuidas Lucretiuse geniaalne idee vormida atomism suurepärasesse poeetilise vormi, avaldas kõige kiuste vastupandamatut mõju väga erinevates ringkondades.

Kindlasti oleks siin ülioluline rääkida, eriti Newtoni jätkuna, ka teisest 17. sajandi suurimast geeniusest, Saksa filosoofist ja matemaatikust Gottfried Wilhelm Leibnizist (1646–1716), kes oli Lucretiuse ja epikuurliku filosoofiaga väga tihedas, ehkki äärmiselt kriitilises ja keerulises dialoogis, olles nooruspõlves Lucretiuse atomismist vaimustuses ja pöörates selle hiljem „monaadideks“, kuid sellest kirjutaks millalgi pigem eraldi ja põhjalikumalt, sest Leibniz tasub tundmist – ka see, et loed praegu teksti arvuti- või telefoniekraanilt, on otseselt temaga seotud.

Seega, uusaja teadus võttis üle Lucretiuse materialismi ja religioonikriitika, aga tegi modernse pöörde. Ta ei kaotanud religiooni, vaid allutas selle riigivõimule, et hoida ära kodusõda ja kaost. See kirjeldas maailma mõõdetavatest osakestest koosnevana, mida juhivad täpsed matemaatilised seadused ilma eesmärkideta. Nii tehti materialistlik looduskäsitlus teoloogiliselt talutavaks, sest Jumal ei olnud enam mikromanageerijast pidev sekkuja, kes imesid teeb, vaid „geniaalne kellassepp“, kes lõi täiuslikud seadused ja pani universumi käima.

Lucretius võitis justkui teaduslikult, aga tema nimi ja filosoofia jäid tagaplaanile, sest tema ideed olid nüüd osa uuest teaduslikust maailmapildist, atomisim oli nüüd lihtsalt teadus.

Kokkuvõte

Enne päris kokku võtmist ei saa üle kiusatusest mainida siiki ära ka Charles Darwin. Sest “De rerum natura” sisaldab ka väga selgelt nö loodusliku valiku kirjeldust (IV ja ka V raamat), kus Maa “sünnitab” atomistliku juhuslikkuse alusel erinevaid eluvorme, millest elujõulisemad jäävad alles¹. Ning kuigi Charles Darwin eitas otseseõnu, et ta oleks Lucretiust lugenud, kasvas ta tegelikult “Lucretiuse maailmas”. Ühest küljest seetõttu, et nagu nägime olid need ideed Euroopas juba intellektuaalsetes ringkondades väga tuntuks saanud, kuid siin on veel üks huvitavam seos. Tema vanaisa, Erasmus Darwin (1731-1802) oli taas tõeline Lucretiuse fänn, keda tema 1791. a poeetilise raamatu “The Botanic Garden” tõttu nimetatigi “meie aja Lucretiuseks”. Ning oma 1794. a poeemis “Zoonomia” teeb ta rohkelt viiteid Lucretiusele, lähtub tema maailmavaatest ja esitab sisuliselt varajase evolutsiooniteeoria. Selle tõttu hoiti Erasmusest vaatamata tema geniaalsusele “tõsistes ringkondades” eemale, mispärast Charles Darwin omandaski Lucretiuse ideid ainult kaudselt, vältides vanaisalt saadud õppetunni tõttu algselt loodusliku valiku teooriast liiga valjult rääkimist, tuginedes ka edaspidi puhtalt faktidele, hoidudes filosoofiast ja kristlusele vastandumisest.

Nii võib öelda, et Lucretiuse teksti „De rerum natura“ mõju modernse maailma sündimisele on olnud tohutu, kuid sellest räägitakse teenimatult vähe. Põhjus, miks Lucretiuse mõju on jäänud varju, justkui “põrandaaluseks” mõjutajaks, peitub selles, et tema ideed olid sajandeid nii ohtlikud ja ketserlikud, et tolle aja mõtlejad eelistasid teda tsiteerida salaja, nime nimetamata. Nad võtsid üle tema füüsika ja atomismi, kuid vaikisid maha allika, et pääseda tagakiusamisest. Tunnistada, et moodne teadus, evolutsiooniteooria ja isegi läänelik arusaam individuaalsest õnnest põhinevad 2000 aastat vana Rooma „ateisti“ poeemil, oli pikka aega intellektuaalselt ebamugav.

Kas ka meie oleme vormi/koodi ilu nimel hetkel säilitamas mingit “kontseptuaalset viirust”, mis võib kauges tulevikus kujundada ümber kogu maailma mõtteviisi?

Lucretiuse teekond on unikaalne näide omapärasest tekstilisest „inertsist“: ta säilis keskaegsetes kloostrites tänu sellele, et teda ei mõistetud või ei tahetud mõista ja muutus viljakaks alles siis, kui uusaegne kriis murendas vanad autoriteedid. See on teekond, kuhu kuulub tekstiline säilimine 9. sajandi „pudelikaelas“, filoloogiline imetlus renessansiajal ning teaduslik normaliseerimine 17. sajandil.

See lugu näitab, kui habras on ideede säilimine, kui palju sõltub ajastust ja kontekstist, kuid samas on Lucretiuse pärand tunnistus sellest, et vormi ilu on vahel piisav, et päästa sisu, mis muudab maailma sajandeid hiljem.

Titus Lucretius Caruse eepiline poeem “De rerum natura” on eesti keeles katketena ilmunud pealkirja all “Asjade loomusest”. Tõlke autor on Uku Masing. Katked on avaldatud teoses “Rooma kirjanduse antoloogia” (kirjastus Eesti Raamat, 1971).

De rerum natura

(146–150)

Mitte miski ei sünni eimillestki jumaliku tahte läbi.
Sest alles siis, kui hirm on taandunud,
hakkab inimene otsima asjade tegelikke põhjusi.
Nii näeme, et igal nähtusel on oma algus
ning kõik sünnib looduse kindla korra järgi.
Ja just seepärast võib maailma uurida,
mitte ainult karta.

Nullam rem e nilo gigni divinitus umquam.
Quippe ita formido mortalis continet omnis,
quod multa in terris fieri caeloque tuentur
quorum operum causas nulla ratione videre
possunt ac fieri divino numine rentur.

Relatio:

“De rerum natura” inglise ja ladina keeles

Vikerraadio: “Harri Tiido taustajutud. Kuidas renessans algas – raamatust”

MustAuk: ⊙ Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Epikuurlus: rahu, atomism, filosoofiline vastupanu

De rerum natura (Asjade loomusest) – peatükkide kokkuvõte+

Titus Lucretius Carus

Sissejuhatus

Lucretiuse eesmärk ei ole kirjutada luulekogu ega füüsikaõpikut, vaid vabastada inimene hirmust. Tema järgi sünnivad paljud kannatused teadmatusest – eriti hirmust jumalate ja surma ees. Seetõttu tuleb õppida tundma loodust sellisena, nagu ta on. See on ühtaegu teaduslik ja filosoofiline ettevõtmine.

---

I raamat

Maailma ehitus: miski ei teki eimillestki

Lucretius alustab ülistusega Veenusele kui looduse loovale jõule ning austusavaldusega Epikurosele, kes tema arvates vabastas inimesed ebausust. Seejärel esitab ta oma põhiväited:

• mitte miski ei teki eimillestki;
• mitte miski ei hävi täielikult olematusse;
• kõik koosneb jagamatutest osakestest ehk aatomitest ja tühjusest;
• maailm toimib loomulike seaduste järgi, mitte jumalate meelevaldse sekkumise tõttu.

Raamatu lõpuks järeldab ta, et nii aine kui ka ruum on lõpmatud.

Keskne idee

Looduse mõistmine vähendab hirmu.

---

II raamat

Aatomite liikumine ja maailma mitmekesisus

Kui esimeses raamatus kirjeldati aine ehitust, siis nüüd uuritakse selle liikumist.

Lucretiuse järgi:

• aatomid liiguvad pidevalt;
• nende erinevad kujud ja ühendused loovad kõik nähtavad asjad;
• maailmas ei ole absoluutset staatilisust.

Kuulus on ka tema mõiste klinamen (ladnk clinamen) ehk „kõrvalekalle”: aatomid võivad oma liikumises pisut kõrvale kalduda. Just see väike ettearvamatus võimaldab uute vormide ja isegi vaba tahte tekkimist.

Keskne idee

Väikesed kõrvalekalded võivad muuta kogu maailma.

---

III raamat

Hing, meel ja surm

See on teose üks mõjukamaid osi.

Lucretius väidab, et:

• hing ja meel on materiaalsed;
• nad kuuluvad keha juurde;
• keha surres lakkavad ka hing ja teadvus eksisteerimast.

Sellest järeldub tema kuulus eetiline mõte:

Surma ei maksa karta, sest kui meie oleme olemas, ei ole surma; kui surm on kohal, ei ole enam meid.

Ta võrdleb surmajärgset olematust ajaga enne meie sündi – me ei kannatanud siis ning seetõttu pole põhjust karta ka sama seisundit pärast surma.

Keskne idee

Suurim hirm põhineb sageli kujutlusel, mitte tegelikkusel.

---

IV raamat

Meeled, kujutlused, unenäod ja armastus

Selles raamatus uurib Lucretius tunnetust.

Ta arutleb:

• nägemise,
• kuulmise,
• lõhna,
• maitse,
• puudutuse,
• unenägude

üle ning püüab seletada neid loomulike põhjustega.

Raamatu lõpus käsitleb ta armastust. Ta hoiatab kirgliku kinnisidee eest, sest idealiseeritud armastus võib muuta inimese orjaks omaenda kujutlustele.

Keskne idee

Me ei armasta alati inimest ennast, vaid sageli oma kujutlust temast.

---

V raamat

Maailma ja inimühiskonna kujunemine

See on omamoodi antiikne arengulugu.

Lucretius kirjeldab:

• maailma kujunemist;
• Maa arengut;
• taimede ja loomade teket;
• inimeste varast elu;
• keele, tule, perekonna ja ühiskonna tekkimist;
• kunstide ja teaduste arengut.

Kõik see toimub järkjärgulise arengu, mitte jumaliku sekkumise tulemusena.

Keskne idee

Tsivilisatsioon ei langenud taevast, vaid kujunes pikkade katsetuste käigus.

---

VI raamat

Loodusnähtused ja katk

Viimases raamatus seletab Lucretius nähtusi, mida inimesed sageli pidasid jumalate vihaks:

• äikest,
• välku,
• tuult,
• maavärinaid,
• vulkaane,
• haigusi.

Kõige lõpus kirjeldab ta vapustavalt Ateena katku. Teos lõpeb järsult, mis on pannud uurijaid arvama, et autor ei jõudnud seda lõplikult viimistleda.

Keskne idee

Isegi kõige hirmutavamat nähtust tuleb esmalt püüda mõista.

---

1. Lucretius kasutab siin “Maa” jaoks erinevaid sõnu, sh Terra Mater, kui tihti ka Tellus, mis on otsene ladinakeelne vastu kreeka Gaiale – jumalanna “Maa-emale” kreeka vanemas mütoloogias (Hesiodose “Theogoonia”). Kuid see on lihtsalt kultuurilisele seosele ehitamine. Kohe pärast poeetilisi kirjeldusi Maa emadusest tuletab Lucretius lugejale alati meelde: Maal puudub taju (totius est expers sententiae). Maa on lihtsalt tohutu elementide hoidla. Lucretiuse jaoks on Maa “elav” ainult selles mõttes, et ta sisaldab endas lugematul arvul aatomeid, mis pidevalt liiguvad ja uusi kombinatsioone (elusolendeid) loovad. ↩︎

Tänapäeval tajutakse islamit sageli väga normatiivse ja jäigana. Kuid selle ajalooline kujunemine oli märksa keerulisem. Kokku puutudes pärslastega murdus siin midagi. Jah, Pärsia vallutati, kuid eriti selle idapoolsed provintsid, mis asusid tänapäevases Afganistanis, mis olid niivõrd läbi ilmunud väga mitmekesisest traditsioonist – need osutusid omamoodi „kultuuriliseks tai chi’ks“, kultuuriliseks pehmeks jõuks, mis mõjutas väga palju islami nägu.

Sissejuhatus

Siin on saanud ka varem rääkida Afganistani vähe tuntud ajaloost, ehk sellest kui varasemal ajal Baktriana tuntud piirkonnast, kus kohtusid nii antiik-kreeka kui zoroastristlik ja ka budistlik kultuur ja maailmavaade. Seekord tuleb juttu samast piirkonnast mõned sajandid hiljem, islamiperioodil, kui seda ala tunti Balkhina.

Balkh on paik, mis on kandnud tiitlit Umm al-Bilad ehk “Linnade ema”. Siin avaneb peadpööritav sulatusahi, kus kreeka ratsionaalsus, pärsia suursugusus ja budistlik vaatlus on põimunud islami intellektuaalse pärandiga.

Kuidas on võimalik, et üks ja seesama geograafiline punkt on kinkinud maailmale nii kaasaegse meditsiini täppisteaduslikud alused kui ka sufismi sügavaima, piire ületava poeesia? Vastus peitub Balkhi ainulaadses vaimses atmosfääris, mis on läbi sajandite toiminud sünkretismi meisterteosena, tõestades, et meie tänapäevane maailmapilt on võlgu paigale, mille me läänes oleme suuresti unustanud.

Balkh ja islami saabumine

Islami leviku teekonnal ei olnud Balkh lihtsalt mingi järjekordne vallutatud territoorium, see oli nagu kultuuride, religioonide ja teaduse täielik sulatusahi ja see mõjutas meie maailma ajalugu viisil, mida me tihti väga ei taju.

Mis on seejuures põnev, on see, et tegu ei ole tavalise narratiiviga – kuidas vallutajad tulevad ja suruvad oma kultuuri täiel määral peale, vaid lugu räägib hoopis sellest, kuidas vallutatavad andsid islamile oma kohaliku ja unikaalse näo.

Islami tulek sellesse tänapäeva Afganistani piirkonda ei olnud üldse nii sirgjooneline, nagu võiks arvata, sest tavaliselt kujutatakse olukorda aastal 651 sellisena, et araablaste islamiarmee oli sisuliselt peatamatu teerull. Pärast seda, kui araablased vallutasid 637. aastal Sassaniidide pealinna Ktesiphoni ja viimane kuningas Yazdgird III hukkus 651. aastal Mervis – Khorasani satraapia tollases pealinnas –, hakkas see pärslaste asuala uue võimuga kohanema ja reeglina võttis islami nö araabiapärasena üle.

Aga kui seesama sõjamasin jõudis Balkhi piirkonda, siis see „teerull“ jooksis mõneti täiesti nagu mutta kinni. See polnud lihtsalt sõjaline vastupanu, vaid satuti nö kultuurilisse ja geograafilisse tihnikusse. Raskused tekkisid juba enne Balkhi, Sistanis – mille nimi tuleneb Sakastanist, viidates indo-aarja päritolu sakade hõimule. See piirkond oli koduks nii sügavalt juurdunud zoroastrismile kui ka mõjukale kristlikule kogukonnale. Siin tegutses nestoriaanlik kirik, mida tuntakse ka “Ida kiriku”, “Pärsia kiriku” või “Edessa kiriku” nime all. See rahvuskirik tekkis Pärsia Sassaniidide impeeriumis juba 410. aastal ja lõi 424. aastal täielikult lahku Rooma/Bütsantsi kirikustruktuuridest. Kohaliku legendi järgi kuulutas siin evangeeliumi apostel Toomas ise. Just see tugev kristlik ja zoroastristlik foon võis olla üks tegureid, mis kujundas islami kohalikku nägu, muutes selle siinkandis märksa avatumaks ja filosoofilisemaks kui araabia poolsaare kõrbekuumuses.

Nii et araablased ei astunud mingisse ideoloogilisse vaakumisse. Nad proovisid allutada ala, mis oli juba sajandeid toiminud religioonide ristteena. Juba nn Kreeka-Baktria aegadest oldi siin harjunud mitte ühe domineeriva usundiga, vaid mitme usundi sünkretismiga. Seetõttu ongi kõnekas, et Balkh vallutati islamiväe poolt lõplikult alles 709. aastal ning moslemisõdurite garnison seati sinna sisse 724/5. aastal. Me räägime peaaegu sajandist pärast Pärsia pealinna langemist.

Ja see muudabki selle varase islamiperioodi Balkhis väga teistsuguseks, sest see ei suutnud kohalikku ühiskonda jõuga murda, ta pidi hoopis sellega kohanema. Lisaks, kohalikud ei läinud ju kuskile „peitu“, vaid avaldasid vastusurvet, sest Umaijaadide dünastia valitsemisstiil, mis sarnanes paljuski Sassaniidide administratiivsele rangusele, tekitas kohalikes vastuseisu. Aastatel 730–746 puhkes Baktrias ja Sistanis mäss, mille vaimseks juhiks tõusis al-Harith. Ta esindas murji’itide õpetust (araabia k. murji’ite – “need, kes lükkavad edasi kohtumõistmise”, ehk „edasilükkajad“). See oli revolutsiooniline idee: moslemiks olemiseks piisas sisemisest usust ning inimestel puudus õigus teiste üle kohut mõista, kohut pidi Viimsel Kohtupäeval mõistma üksnes Jumal.

„Uskmatuse üle saab otsust teha üksnes Jumal, mitte inimesed teiste inimeste üle.“

See radikaalne sallivus võttis uuelt religioonilt justkui teraviku ära ja võimaldas värskelt islami vastu võtnud pärslastel säilitada oma senised usulised kombed (zoroastrismi). Isegi kui 749. aastal toimunud Abu Muslimi mäss tõi võimule Abbassiidide dünastia, kes taotles rangemat islami printsiipide järgimist, jäi Balkhi pikaajaline sünkretismipärand vankumatuks, pakkudes intellektuaalset pelgupaika vabamõtlejatele.

Ehk võib öelda, et kohalikud „painutasid“ uue süsteemi endale sobivaks. Ja see vastuseis ei jäänud ainult passiivsele tasandile, nad hakkasid oma pärandit islami sees lausa aktiivselt taastama.

Pärsia renessanss ja kultuuriline ärkamine

See juhtub siis, kui jõuame 11. sajandisse, ehk nn „Pärsia renessansi“ aega, mil tekkis samaniidide dünastia (819–999), kes pidasid end Pärsia Sassaniitide järeltulijateks ning väärtustasid pärsia keelt ja kultuuri kõrvuti islamiga.

Araablaste keskvõim nõrgenes ning dünastia keskuseks kujunesid Buhhaara, Samarkand ja ka Balkh.

Oluline on, et samaniidid olid väga veendunud moslemid aga samas, nagu öeldud, pidasid nad end islamieelsete sassaniitide ehk iidesete Pärsia kuningate järeltulijateks. Ja siin torkab silma huvitav anomaalia islamikeskkonnas: need moslemist valitsejad ei püüa oma islamieelset minevikku ära peita, vaid nad teevad sellest oma riigi vundamendi.

See oli ajastu, mil sündis monumentaalne rahvuseepos “Shahnameh“. On intellektuaalselt lummav, et teost alustas Daqiqi, kes oli tõenäoliselt “varjamatult zoroastrist”, ning selle viis lõpule Ferdusi (surnud 980). Moslemitest valitsejad toetasid teost, mis ülistas islami-eelset kangelaslugu, näidates, et Balkhi vaimsus ei välistanud üht identiteeti teise ees, vaid täiendas seda. Shahname kirjeldab varjamatult ja uhkusega Pärsia zoroastrismiajastut. Lähemalt võid selle teose kohta lugeda siit.

Teadus Balkhist – Avicenna

See sallivus, mis on nii avatud vanadele ideedele, osutub ideaalseks pinnaseks ka uuele teadusele.

Balkhi liberaalsest õhkkonnast võrsus ajaloo üks säravamaid polühistoreid – Abu Ali Al-Hussein ibn Abdullah ibn Sina, keda läänes tuntakse Avicenna nime all. Sündinud 980. aastal Balkhis, omandas ta isa juhendamisel Kesk-Aasia hariduse (väidetavalt oli tal juba 10-aastasena Koraan peas). Isa saatis ta Buhharasse õppima, mis oli sel ajal linn, mis oma rikkuse ja raamatukogudega võistles Bagdadiga ning mis ühendas Kreeka filosoofia ja islami teaduse. Ta uuris Aristotelest ja hakkas arstina tegutsema juba 21-aastaselt.

Avicenna panus ei piirdunud vaid üldise meditsiiniga:

• Tema “Arstiteaduse kaanon” oli Euroopa ülikoolide vundament üle 600 aasta.
• Ta tegi teedrajavaid avastusi günekoloogias ja laste tervise (pediaatria) vallas.
• Ta uuris nakkushaiguste levikut ja kirjeldas 760 ravimit.
• Väljaspool meditsiini tegeles ta gravitatsiooniga ja astronoomiaga.

Huvitav, kuidas Avicenna vastandas end seejuures tol ajal populaarsele teadusele „alkeemiale“. Ta tundis 760 ravimit ja siis pakutakse talle alkeemiat – tinast kulla tegemist, mis oli tollal väga populaarne idee. Kuid Avicenna ütles ei – see pole teaduslik. Ta ei uskunud nendesse keemilistesse mutatsioonidesse. See on natuke nagu 19. sajandi teadlane lükkaks mingit tänapäevast sotsiaalmeedias levivat pseudoteadust ümber.

Sama intellektuaalne keskkond, mis soosis kriitilist teadust, võimaldas aga areneda ka sügavalt isiklikul religioossel kogemusel.

Balkh ja islami müstitsism

Seega, rangest teadusest müstikasse – ka sufism on oma juurtega Balkhis.

Sufismiga (termin, mis sellisena tekib küll 19. sajandil) seotud termin tasawwuf (riietuma villasesse) viitab varajastele askeetidele (zuhhad), nagu Ibrahim ibn Adham ja naispühak Rabiah al-Adawiyah (surnud 801), kes rõhutasid Jumala armastuse tähtsust juriidilise legalismi ees.

Ja tõepoolest, Balkhi askeedid uskusid, et selles “linnade emas” asub iidne, algne vennaskond, mis on eksisteerinud enne islamit ja jääb alles ka pärast seda. Seda universaalset vaimu kandis kõige ehedamalt Balkhist pärit Jalal al-Din al-Rumi (1207–1273). Tema isa, Baha ud-Din Walad, keda austati nimega “Teadlaste sultan”, andis pojale edasi Balkhi koolkonna sallivuse. Rumi kirjutas vaimus, mis ei tunnista usulisi müüre:

„Muhamedi valgus ei hiilga selles maailmas ainult zoroastristile või juudile. Paistku tema headus kõigi peale!“

Need „protosufistid“ vastandusid sel ajal tekkinud islami tohutule legalismile, reeglitepõhisusele. Sufid ei eitanud Koraani, vaid selle tuima, legalistlikku järgimist. Nad otsisid müstilist kogemust, otsest ühendust Jumalaga, tuues sisse jumaliku armastuse mõiste ning austades ka märkimisväärselt palju Jeesust, kui rändava askeedi ideaali.

Kuid Balkhi päritolu küll aga nimi „Rumi“ – kuidas see tekkis?

Nimi Rumi viitab hoopis Roomale – nii nimetati sel ajal Bütsantsi, mille alad moslemid Anatoolias olid vallutanud. Sellesse piirkonda kolis Rumi pärast seda, kui aastal 1215 tabas Balkhi piirkonda mongolite rünnak. Oma uues kodus, Anatoolias, asutas Rumi keerlevate dervishite ordu. Tema peateos “Masnavi-yi Ma’navi” on sufi traditsioonis ülioluline.

Balkh aga hävis häving mongolite pealetungis, aastal 1220 vallutas ja rüüstas Tšingis-khaani armee Balkhi halastamatult. Linna elanikud tapeti või küüditati ning kõik kaitserajatised ja hooned tehti maatasa. Hävitustöö oli nii põhjalik, et linn jäi varemetesse enam kui sajandiks, kuid linn ei jäänud veel päris tühjaks ega hävinud jäädavalt. 15. sajandi alguses ehitas Timur linna uuesti üles ja linn sai oma kunagise hiilguse osaliselt tagasi, kuid lõpliku hoobi andis Balkhile 1480. aastal lähedalasuvasse Mazar-e Sharifi linna rajatud prohvet Ali pühamu. See meelitas ligi palverändurid ja võimu ning Balkh taandus tähtsusetuks külaks.

Kokkuvõte

Nii, et Balkh ei teinud inimestest lihtsalt moslemeid, ta tegi islamist midagi universaalset ja meeletut poeetilist. Võeti natuke zoroastrismist, natuke kristlusest natuke isegi budismist, mis oli seal juured alla saanud Balkhi varasemal perioodil, Baktria ajastul, ning lasti end mõjutada vanakreeka teadusel, mis lõpuks jõudis ka tagasi Euroopasse.

Balkhi ajalugu tuletab meile meelde, et islam ei toonud piirkonda vaid uut religiooni, vaid Balkhi kaudu sai islam ise uue intellektuaalse sügavuse. See linn tõestas, et teadus, müstika ja erinevad usundid võivad koos eksisteerida, luues sünergia, mis on toitnud maailma kultuuri sajandeid.

Kui tavaliselt räägitakse sellest, kuidas islam Balkhi vallutas, siis võib sama õigustatult öelda, et Balkh vallutas osaliselt ka islami – mitte mõõgaga, vaid ideedega.

Ja pisut laiendades – kui me mõistame, et meie kaasaegne arstiteadus ja vaimne poeesia on läbi põimunud zoroastristlike, kristlike ja islami niitidega, siis kas on üldse võimalik tõmmata selgeid piire “meie” ja “nende” vahele?

Relatio:

MustAuk: “Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias”

MustAuk: “Šahname, Ferdusi ja vanairaani pärimus”

MustAuk “Protoislam”?: juudi-kristlikud juured ja maniluse jäljed”

Miniatuur+

Derviš seisis öösel taeva all.

Õpilane küsis:

„Mida sa vaatad?“

„Tähte.“

„Ma ei näe seal midagi.“

Derviš vastas:

„Vaata sellest veidi kõrvale.“

Mõne hetke pärast ütles õpilane:

„Nüüd ma näen.“

Derviš naeratas.

„Nii sünnivad ka ideed.“

Seda lugu ajendas ühest küljest aina kasvav panpsühhismi mõju teadusteooriatele ja kvantmaailma aina enam kasutamine „kõikemahutavaks võlumaailmaks“ ning teisest küljest üks huvitav skandaal teadusmaailmas, ehk ühe metafüüsikat puudutava aga muidu kvantfüüsikale keskenduva artikli ilmumine ja „tühistamine“ teadusajakirjas. Samas avab selle artikliga seonduv huvitavaid sisulisi teemasid, mh seda kuidas ideed liiguvad eri distsipliinide vahel ning milliseid mõjutusi nad seejuures endaga kaasas kannavad. Kuidas kultuurilised maailmapildid sisenevad teaduse interpretatsioonidesse – eriti seal, kus reaalsus muutub intuitiivselt raskesti hoomatavaks?

Seekord tuleb juttu ühest juhtumist, kus üks väga tunnustatud teadlane, Uppsala ülikooli nanotehnoloogia professor, avaldas täiesti korralikus eelretsenseeritavas füüsikaajakirjas artikli, mis väitis, et maailma ei koosne fundamentaalselt üldse mateeriast, vaid et tegelikult on universumi kõige algsem ehituskivi hoopis teadvus ise ning mateeria on lihtsalt teadvuse „kokkukukkumise“ tagajärg. Artikli avaldamise ja sellele järgnevaga seonduv on juba ise huvitavaks looks, kuid lisaks tasub vaadata ka sügavamale sisusse.

Strømme artikkel – teadusliku mõtlemise kaks vormi

Me räägime siin Uppsala väga tuntud nanotehnoloogia professorist Maria Strømmest, kes seekord  liikus oma igapäevasest ja sealjuures väga praktilisest materjaliteaduse valdkonnast välja. Tema artikkel pealkirjaga “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy” avaldati prestiižses teadusajakirjas AIP Advances (AIP Publishing) 2025. aasta novembris (sellele eelnes umbes kahekuuline tavapärane eelretsenseerimine). Toimetuse algne suhtumine oli ebakriitiliselt toetav: töö valiti numbri parimaks artikliks ja see figureeris ajakirja kaanel. Uppsala ülikooli pressiteated ja meediakanalid (nt Phys.org) võimendasid artiklit kui reaalteaduslikku läbimurret, mitte kui filosoofilist hüpoteesi. Institutsionaalne prestiiž muutus siin mehhanismiks, mis “pesi” metafüüsilise kontseptsiooni akadeemiliselt vastuvõetavaks teaduseks, peegeldades tänapäeva teaduskirjastamise ökosüsteemi haavatavust “meediaseksikate” narratiivide ees.

Peamised promotsioonilised väited (Phys.org ja Uppsala ülikool):

• Teadvus on universumi algne ehituskivi, millest mateeria on vaid sekundaarne ilming.
• Artikkel pakub kvantmehaanilise seletuse “müstilistele” fenomenidele nagu telepaatia ja surmalähedased kogemused.
• Individuaalsed teadvused on vaid lokaalsed virvendused ühtses, universaalses teadvusväljas.
• Teadvus püsib pärast füüsilist surma, mida kirjeldatakse eksplitsiitselt kvantmehaanilistes terminites.

Kuid artikli akadeemiline karjäär lõppes 26. mail 2026, mil AIP Publishing selle ametlikult tagasi võttis. Lakooniline põhjendus kõlas: “due to concerns about its scientific validity”.

Teadusmaailmas on “teaduslik valiidsus” (erinevalt plagiaadist või pettusest) diagnoos, mis viitab fundamentaalsele metodoloogilisele läbikukkumisele. Strømme puhul tähendas see, et matemaatiline formalism oli vaid nö dekoratsioon metafüüsilistele ideedele, mis ei toetanud järeldusi ega pakkunud võimalust tegelikuks teaduslikuks meetodiks, ehk andmete kontrollimiseks.

Uppsala ülikooli reaktsioon oli radikaalne: algne pressitekst eemaldati ja intervjuud märgiti staatusesse “unpublishing the contents”. See ei olnud lihtsalt parandus, vaid katse “institutsionaalseks unustamiseks” – piinlikkustunne olukorra pärast, kus tippülikool oli oma autoriteedi laenanud spekulatiivsele “kvantmüstikale”, oli sedavõrd suur, et algne narratiiv püüti avalikust mälust täielikult kustutada.

Maria Strømme juhtum on hea näide teaduse ja metafüüsika kokkupõrkest piirialal. Kuigi artikkel tühistati matemaatilise ranguse puudumise tõttu, ei saa selle esialgset edu pidada juhuslikuks. See peegeldab süvitsi minevat kriisi materialistlikus maailmavaates ja „publiku“ nälga tervikliku maailmapildi järele.

Ja kuigi Strømme artikkel liigituks pigem “teadusliku fantaasia” alla ei tohiks seda sõna tegelikult kasutada halvustavalt. See on pigem vajalik, et nö vahepeal pilku kaugemale suunata. Ehk Strømme ebaõnnestumine seisnes mitte tema intuitsioonis, vaid vormis – katses esitada metafüüsilist „lendu“ matemaatilise kindlusega.

Universaalne teadvus

Vaatame siis korraks artiklisse sisse, et mõista mis oli selles nii uudset ja samas vastuolulist. Ette võib juba öelda, et tegu oli taas ühe juhtumiga viimastel aastatel hoolega populaarsust koguvast panpsühhimi käsitlemise näidetest teadusmaailmas. Artikli põhipunktid on juba eespool välja toodud aga ka detailid on siinjuures huvitavad.

Tuginedes kvantväljateooriale, mitte-duaalsele filosoofiale ja Sydney Banksi kolmele printsiibile (Mõistus, Teadvus, Mõte), pakub autor välja matemaatilise mudeli, kus aegruum ja individuaalne teadvus on selle tulemuseks , et „universaalse teadvusväli“ on kvanttasandil nö „murdunud“. Muide, vähemalt minu puhul tekkis siin juba esimene „kulmukortsutamise“ koht, just teadusartikli kontekstis, sest Banks, kes oli ilma teadusliku hariduseta keevitaja ja teosoof, pakkus välja, et reaalsus koosneb kolmest vormitust elemendist: Meel (Mind), Teadvus (Consciousness) ja Mõte (Thought), mis kohe päris kindlasti ei ole vaadeldavad teaduslikus mõttes füüsikaliste konstantidena, vaid pigem lähtuvad puhtalt metafüüsilistest kontseptsioonidest (sellest kohe lähemalt). Kuid Strømme püüdis neile kategooriatele anda matemaatilise sisu, modelleerides nende abil teadvust kui mingit universaalset, reaalse füüsilise mõjuga välja universumis. Laias laastus nägi see käsitluse välja selline:

• Universaalne Mõistus (Mind): Universaalne loov intelligentsus ja algne kogu potentsiaali omav allikas.
• Universaalne Teadvus (Consciousness): Selline kõikehõlmav teadlikkuse väli, mille kaudu aegruum ja vormid üldse realiseeruvad.
• Universaalne Mõte (Thought): Dünaamiline „operaatormehaanika“, mis muudab algse vormitu potentsiaali struktureeritud kogemuseks.

Ehk – enne aegruumi teket eksisteeris reaalsus ajatu ja vormitu potentsiaalina. See ei olnud seega “mitte midagi”, vaid kõigi võimalikkuste „superpositsioon“ (mõiste, mida kasutatakse kvantteoorias).

Ehkki Strømme  paneb selle kõik matemaatilisse keelde, tuleb märkida, et ta ka ise viitab oma artiklis kontseptsiooni metafüüsilisele vastele, milleks on idamaistes süsteemides näiteks Advaita Vedanta Brahman või budismi Shunyata. Need filosoofiad kirjeldavad teadvust kui jagamatut ja ühtset tervikut, millest diferentseerumise kaudu tärkab reaalsus. See on see alus, millele artikkel ehitab „kolm printsiipi“ ja mis on selle kogu lähtepunkt.

Veelkord rõhutades: selles konkreetses raamistikus ei tähenda mõistus niisiis meie nö isiklikku intellekti, ehk see pole see hääl mis su peas näiteks praegu kommenteerib seda artiklit. See on defineeritud kui hoopis mingi universaalne loovintelligentsus, kogu potentsiaali vormitu allikas, mis aga täiesti reaalse jõu või väljana eksisteerib universumis. Ja seejuures on selles mudelis teadvusel ka universaalne võimekus tajuda. Kogu seda kontseptsiooni võiks hästi lihtsustatult võrrelda sellise näitega:  universaalne mõistus on nagu mingi hiiglaslik täiesti vormimata savimass, puhas potentsiaal, millest võib saada absoluutselt ükskõik milline savivorm. Teadvus on siis selle savi füüsikaline omadus, ehk tema võime hoida mingit kuju. Mõte on nagu skulptori käed, mis voolivad sellest lõputus savi ookeanist välja konkreetsed asjad, olgu selleks siis tähed planeedid või inimesed. Ja Strømme kleepis selle kõik otse kvantfüüsika matemaatikasse.

Kuidas see siis ikkagi pidi toimuma, et kuidas ikkagi sellest vormitust „universaalsest teadvusest“, tekib vorm, ehk mateeria? Strømme  viitab siin kolmele väga konkreetsele teoreetilise füüsika mehhanismile, mida ma esialgu lihtsalt kopeerin nö teadusliku keele säilitamise huvides ja pärast prooviks seda ka inimkeeli uurida:

• Sümmeetria rikkumine: Välja liikumine tasakaalupunktist asümmeetriasse, mis tekitab eelistatud olekud.
• Kvantfluktuatsioonid: Alusvälja spontaansed ebaühtlused, mida Universaalne Mõte võimendab struktuurideks.
• Eneserefleksiivne projektsioon: Metafüüsiline vaatlusakt, mis selekteerib latentseid võimalusi ja realiseerib need aegruumilise kogemusena.

Okei, proovime nüüd seda kõike vähegi arusaadavamaks lahti lammutada.

Unustame korraks nüüd need piltlikud kujundid, ja mõtleme, et skulptori füüsiliste käte asemel teevad seda voolimist nö „matemaatilised operaatorid“. Strømme modelleeris suurt pauku mitte kui mingi tiheda mateeriapunkti plahvatust, nagu meile koolis on õpetatud vaid kui hetke, mil see universaalne „savimass“ ehk siis see vormitu potentsiaal kvantfüüsika keeles „kukub kokku“, mis tähendab et see algne superpositsioon „laguneb“ millekski konkreetseks, reaalseks. See on tegelikult väga analoogne standard-kvantfüüsikas kasutatava sümmeetria murdumise kontseptsiooniga. Piltlikult: umbes nagu peegelsileda veepinna staatikat rikub sinna visatud kivi – algne täiuslik „vaikus“ ehk sümmeetria murdub ja nüüd me saame rääkida eraldiseisvatest lainetest, millel on kuju kiirus ja suund. Artiklis kasutati täpselt sedasama matemaatilist mudelit, mida päris füüsikud kasutavad kirjeldamaks, kuidas varane väga kuum universum jahtudes nii öelda murdus ja kuidas tekkisid konkreetsed osakesed.

Samuti, nagu nägime, on siin oluline see „eneseflektsioon“ ehk kvantmaailmas esinev „vaatleja“ efekt. Artiklis vaatleb universaalne teadvus ennast ise ning see tekitab „murdumisi“, ehk reaktsioone, ehk sisuliselt formeerub sellest aegruum, sh mateeria ja energia.

Siit ilmneb ka autori käsitlus meie teadvusest. Kui mõelda sellele veepinna analoogiale, siis see tähendab, et meie oleme lihtsalt need väikesed lained või või võbelused seal „teadvusmere“ pinnal, ehk et meie individuaalne teadvus on lihtsalt üks illusioon – ilmselgelt taas Advaita Vedanta Brahmani kontseptsiooni või budismi Shunyata mõju – me oleme kõik üks ja seesama „vesi“. Meie individuaalsus on ajutine, see on „lokaalne ergastus“ selles suures „universaalses teadvusväljas“ täpselt nii nagu elektron on füüsikas lihtsalt lokaalne ergastus. Ja surm ei ole selles mudelis midagi muud kui lihtsalt selle konkreetse väikese laine hajumine – sa lihtsalt sulandud tagasi selle suurde vaiksesse teadvuse ookeani.

See kõik on kahtlemata väga poeetiline, midagi mis muuhulgas võiks pakkuda tohutut lohutust inimestele ja see on ka matemaatiliste valemitega illustreeritud, kuid ikkagi – miks artikkel siis üldse tagasi lükati, kui matemaatika oli ju õige?

Teadusfilosoofia ja teaduslik meetod

Nagu alguses näidatud, ajakiri AIP Advances ei võtnud artiklit tagasi pettuse või mingite nö numbrite võltsimise pärast, vaid põhjenduseks toodi mure teadusliku paikapidavuse osas. See tähendab, et kuigi ilmselgelt artiklis kasutati matemaatikat ja kontseptsioon pandi ka valemitesse, siis seda kasutati artiklis tegelikult pigem retoorilise vahendina. See ei olnud analüütiline tööriist. Päris füüsikas tähendab võrrandite süsteemi kirjapanek ju seda, et nende põhjal midagi füüsilise maailma kohta nö ennustada, st neid peab saama füüsilises maailmas kuidagi testida ja vaadata, mis juhtub. Kui füüsik kirjutab sümmeetria murdumise valemi, saab ta sealt arvutada välja, millisel temperatuuril see murdumine toimub. See tähendab, et matemaatika peab olema midagi sellist, mida saab reaalselt laboris või teleskoobiga mõõta, kontrollida ja potentsiaalselt ka ümber lükata. See on teadusliku meetodi elementaarne alusprintsiip.  Strømme mudel aga lihtsalt võttis eksisteeriva filosoofilise kontseptsiooni ja „tõlkis“ selle metafüüsilised kontseptsioonid lihtsalt standardse kvantmehaanika valemites kasutatavateks muutujateks, ütleme veidi liialdades, et riietas filosoofilise poeemi füüsika smokingusse.

Siinkohal tekib väga huvitav võrdlus Nobeli preemia laureaadi, matemaatiku ja füüsiku sir Roger Penrose’iga, kellele ka Strømme oma artiklis viitab. Tegu on siis Roger Penrose’i ja Stuart Hameroffi nn Orch OR teooriaga, mis on samuti seotud kvantfüüsika ja teadvuse küsimustega. Võibolla edaspidi saab sellesse rohkem süüvida aga võrdluseks piisaks praegu mõne olulisema nüansi mainimisest.

Enne tuleb aga mainida, et siin peitub taas üks oluline detail, kus meedia või populaarteaduslikumad käsitlused kipuvad asju segamini ajama. Penrose’i/Hameroffi teooria „orkestreeritud objektiivse reduktsiooni“ (ORC) kohta tegeleb tõesti samuti otseselt kvantmehaanika ja teadvusega, aga seal on üks kriitiline, lausa fundamentaalne erinevus võrreldes Strømme artikliga. Nimelt Penrose ja Hameroff ei ütle, et teadvus loob universumi. Nende teooria põhineb meie ajurakkudes, ehk meie bioloogias asuvatel mikroskoopilistel tugistruktuuridel, mida nimetatakse mikrotuubuliteks või mikrotorukesteks – need on nagu rakkude sisemised torud või tellingud.

Penrose pakub välja, et need mikrotuubulid on piisavalt väikesed ja piisavalt isoleeritud, et neis saaksid toimuda päris kvantsündmused. Kui need kvantolekud meie ajus lõpuks kvantväljendust kasutades „kokku kukkuvad“, mis Penrose’i järgi on seotud kvantgravitatsiooniga, siis see reaalne füüsikaline sündmus seal mikrotuubulites tekitabki teadlikkuse hetke. Nende jaoks on füüsika, bioloogia ja mateeria kogu asja vundament. Teadvus on sellise „uue füüsika tagajärg“, mitte mingi looja, kuid Strømme  ütleb täpselt vastupidi, et teadvus ise ongi see ruum, kus füüsika üldse toimuda saab, millega ta teeb siin hiiglasliku hüppe otsa idealismi, muutes teadvuse fundamentaalseks substantsiks täpselt nagu gravitatsioon, kusjuures tema „universaalset teadvust“ ei ole kuidagi võimalik teaduslik mõttes mõõta.

Penrose püüab seletada teadvust lähtudes füüsikast,
Strømme püüab seletada füüsikat lähtudes teadvusest.

Seevastu Penrose’i ideed mikrotuubulitest on reaalselt võimalik laboris testida. Füüsikud ja bioloogid uurivadki praegugi seda, kas need torukesed suudavad seda kvantolekut üldse hoida või mitte. Strømme  teooria aga üritab lahendada kogu universumi olemust viisil, mida ei saa mitte kuidagi kontrollida ega ümber lükata. Seda ei saa iseg valeks nimetada, sest see lihtsalt pole kontrollitav. Võibolla natuke värvikalt öeldes, aga siiski on see veidi nagu teoloogia tõlkimine kreeka tähtest koosnevaks matemaatiliseks valemikeeleks, mis lihtsalt kordabki teoloogilisi konstruktsioone uues keeles, ilma et see annaks midagi juurde katsele aru saada, kas need konstruktsioonid on õiged või mitte. Ja muide, huvitav on see, et sama empiirilise katse etapi kui teadusliku meetodi kriitilise lüli, jätsid omal ajal vahele ka vanakreeka filosoofid, kes käsitlesid iseenesest teaduslikke teooriaid (ka näiteks “aatomitest”).

See oligi põhjus, miks artikkel teadusajakirjas tagasi võeti ning miks seda ei saa panna samale pulgale näiteks sir Penrose’i töödega.

Kuid hoolimata sellest, haaras meedia sellest artiklist kinni, nagu see oleks mingi sajandi avastus. Kohe hakati rääkima telepaatiast, surmalähedastest kogemustest ja sellest, kuidas teadvus säilib pärast füüsilise keha surma. Kuidas on võimalik, et üks tagasi lükatud vigase matemaatikaga füüsika artikkel vallandab sellise ülemaailmse kvantmüstika laviini?

Kvantvõlumaailma võlud ja antropotsentrism

See kõik räägib meile väga palju meie enda ühiskonnas sügavatest psühholoogilistest igatsustest. Mõtleme korraks tagasi viimasele paarile sajandile lääne teaduse ajaloos. Alates näiteks Newtonist on ehitatud meile maailmapilti, mis on tegelikult väga külm. See on piltikult väljendudes mehhanistlik ja läbinisti materialistlik, kuigi aus oleks öelda, et probleem ei ole olnud ainult materialismis endas, vaid selles, kuidas kultuur seda eksistentsiaalselt koges. Igatahes, selles mudelis on universum lihtsalt üks tohutu juhuslik kellavärk, see lihtsalt tiksub kuskil tühjuses. Ja meie, inimesed, oleme lihtsalt väga keerulised bioloogilised masinad, mingid juhuslikud kõrvalproduktid täiesti ebaolulisel kivikamakal kusagil kosmose äärealal. See kõik on loonud lääne ühiskonnas tohutu tähenduse kriisi ja sügava eraldatuse tunde. Me lihtsalt tahame meeleheitlikult tunda, et meie olemasolul on mingi sügavam kosmiline mõte, et me kuulume kuhugi.

Ja siin on kvantmaailm muutunud meie ajastu mingiks maagiliseks võtmesõnaks, umbes nagu eeter oli antiikajal¹. Me nagu saaks sinna uue ajastu võlumaailmasse ära paigutada kõik segased või seletamatud asjad. Me võtame midagi, mida isegi füüsikud ise oma igapäevase intuitsiooniga lõpuni ei taju, nagu näiteks see kuulus kvantpõimumine või „vaatleja efekt“. Ja me kleebime sinna peale oma inimlikud soovid ja tihti metafüüsilised arusaamad. Näiteks kui füüsikud ütlevad, et kvantosakeste olek sõltub vaatlejast, siis järelikult peab universum hoolima minust kui inimesest sest mina ju olen vaatleja. Ja siit pole siis pikk samm teooriateni, kuidas me järelikult saaksime enda eimillestki „manifesteerida“ näiteks auto. Kuid tegelikult ei ole kvantfüüsikas „vaatlejal“ üldse sellist tähendust, see tähendab tavaliselt lihtsalt nn interaktsioonisüsteemi.  See tähendab, et kvantosakese nägemiseks peame põrgatama sinna valguse osakese ehk footoni ning see footoni ja elektroni kokkupõrge, füüsikaline interaktsioon ongi see „vaatlus“, mis sunnib süsteemi end määratlema. See ei vaja mingit teadlikku mõtlevat inimest, kes mikroskoopi vaataks, kuid kuna kvantmaailma uurimise algusaegadel kasutusse võetud sõna „vaatleja“ kannab meie igapäeva keeles kohe teadvuse tähendust, siis haarab kogu see müstiline kirjandus sellest kohe kinni ja eriti tugevalt toetub see just praegu idamaistele filosoofiatele, mis on läänes järjest populaarsemad. Käepäraseks näiteks ongi siin seesama Advaita Vedanta, millele ka Strømme artikkel viitab.

Advaita Vedanta on väga iidne India mittedualistlik filosoofiasüsteem, mis väga lihtsalt ja lühidalt kokku võttes väidab, et meie individuaalsed eraldiseisvad „minad“ on puhas illusioon ja kogu reaalsus on tegelikult üks jagamatu absoluutne teadvus, mida nad nimetavad Brahmaniks. Strømme universaalne mõistus ongi sisuliselt otse matemaatikasse valatud Brahman, struktuur on täpselt sama. Nii et kui lääne inimene, kellel on see tähenduse kriis, loeb uudist, et füüsikaprofessor tõestas teadvuse fundamentaalsust, siis ta näebki selles Advaita Vedanta või laiemat spirituaalsuse teaduslikku kinnitust. See nagu asetaks inimese uuesti universumi keskpunkti, me nagu üritaks igat moodi kusagil tagaustest universumi troonile tagasi hiilida. See on antropotsentrismi ehk inimkesksuse ülim naasmine. Me ei suuda taluda mõtet, et universum saaks täitsa edukalt eksisteerida ka ilma meieta.

Daoismi alternatiiv?

Esmalt, ei oleks õiglane olla Strømme artikli osas ainult kriitiline. Asi pole selles, et artikli ideega oleks midagi valesti. Asi on tegelikult ju lihtsalt žanris – see ei sobi hästi puhtteaduslikuks käsitluseks, kuid sellel on ülisuur väärtus nö „teadusfilosoofiana“, ehk ideede (k)andjana, mida teadus võiks hakata lähemalt uurima.

Seetõttu oleks siin huvitav teha üks eksperiment. Mis juhtuks, kui me asendaks Strømme artiklis metafüüsilise vundamendi (sh Advaita Vedanta või budistlik sunyata) ja sellega seotud teadvuse komponendi mõne teise idamaise filosoofiaga, näiteks daoistliku maailmapildiga? Miks just daoism? Sest daoism pakub alternatiivi, midagi täiesti teistsugust: daoism ei otsi substantsi ega keskset vaatlejat, vaid kirjeldab maailma relatsioonilise protsessina.

Daoism tõesti erineb siin huvitavalt, sest daoistlikus mõtlemises ei pea muutus tingimata tekkima teadvuslikust vaatlusest. Daoismis  maailm transformeerub loomuldasa, polaarsused tekivad protsessina, vastasmõju ise on piisav. See on palju vähem antropotsentriline. Võiks isegi öelda, et vedantistlik interpretatsioon kipub tegema teadvusest olemusliku keskme aga  daoistlik interpretatsioon laseb protsessil lihtsalt voolata ilma, et “subjektiivne meel” peaks olema kosmiline eristaatus. See on väga suur erinevus. Kui kasutada kvantkeelt metafoorina, siis Vedanta võib tõesti tõmmata “kvantkokkulangemise” teadliku vaatleja poole, kuid daoism võiks rahulikumalt öelda, et interaktsioon ise on transformatsioon. Ja see sobib palju paremini tänapäeva füüsika praktikaga.

Daoismis on kontseptsioon nimega Wuji. See on algne defineerimata polaarsusteta olemise seisund. Võiks öelda, et see sarnaneb üsna palju kvantsuperpositsiooniga. Kuid selleks, et sellest Wujist tekiks midagi, ehk daoistlikus mõttes Taiji oma polaarsusega (yin yang), ei ole vaja mingit universaalset teadvust ega kosmilist vaatlejat, vaid vormid tekivad lihtsalt interaktsioonide kaudu, täpselt nii nagu kvantfüüsika seda kirjeldab. Nii detailseks seejuures daoistlik kosmoloogia muidugi ei lähe, et ta kirjeldaks teadusliku täpsusega Wuji “käivitamise” mehhanismi, ta ütleb üksnes, et algus seisnes iseeneslikus nihkes – pöörlema minemises (võid vaadata siinkohal artiklit “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad“). Me võiksime seda vaadelda kui mingi aeglaselt kuhjuva interaktsioonina.

Kõnealuse artikli teesid võiksid daoistlikul vundamendil kõlada siis näiteks nii:

Universumi algolek ei ole mateeria, energia ega isegi teadvus klassikalises mõttes. Seda võiks kirjeldada wuji’na — diferentseerumata võimalikkusena, kus kõik vormid eksisteerivad veel eristamatult. Kvantsuperpositsioon ei oleks siin mitte matemaatiline paradoks, vaid loomulik märk sellest, et reaalsus ei ole algselt jagatud objektideks ja omadusteks.

Vormid tekivad siis, kui suhted tihenevad. Vaatlus ei tähenda tingimata teadliku subjekti sekkumist, vaid mistahes vastasmõju, mille käigus üks võimalikkus stabiliseerub konkreetseks mustriks. Nii nagu daoismis sünnib taiji wuji’st, sünnivad ka füüsilised seisundid algsest määratlematusest läbi vastastikuse resonantsi.

Teadvus ei ole selles mudelis universumi valitseja ega looja, vaid üks viis, kuidas universum iseennast kogeb. Inimteadvus ei seisa looduse kohal; ta on lokaalne sõlm suuremas protsessis. Individuaalne meel meenutab lainet veepinnal: ajutine vorm, millel on oma kuju ja kogemus, kuid mis ei ole veest eraldatud.

Kvantmaailma kummalisus ei tõesta spirituaalseid õpetusi, kuid ta vihjab, et klassikaline dualism subjekti ja objekti vahel võib olla puudulik. Mitte “mõistus ei loo reaalsust”, vaid reaalsus ise on sügavalt relatsiooniline. Seetõttu võib ka identiteet olla protsess, mitte substants.

Surm ei oleks siin tingimata individuaalse teadvuse püsimine eraldi üksusena, vaid lokaalse mustri hajumine tagasi suuremasse voolu. Nii nagu keeris kaob jõest, ilma et vesi ise kaoks.

Universumi alus ei oleks “kosmiline inimene”, vaid lõputu transformatsiooni printsiip — Dao — mille sees aine, energia, elu ja kogemus on ühe ja sama protsessi erinevad tihendused.

Selline “daoistlik Strømme” muutuks korraga filosoofiliselt elegantsemaks aga teaduslikult tagasihoidlikumaks, mis huvitaval kombel võib isegi muuta mudeli veenvamaks, sest daoistlik raamistik ei nõua nii tugevaid väga põhimõttelisi hüppeid. Strømme’i originaaltekstis tekib probleem hetkedel, kus kvantmõisted, teadvus, religioosne sümboolika ja metafüüsilised järeldused ühendatakse liiga otseselt.

Daoistlik versioon laseks rohkemal jääda metafooriks, protsessikirjelduseks, see vähendab konflikti füüsikaga. Samuti väheneb antropotsentrism. Originaal-Strømme kaldub tegema teadvusest kosmoloogilise keskme. Daoistlik versioon aga ei tõsta inimest universumi teljeks, ei vaja “eneseteadlikku vaatlejat” ega muuda universumit sisuliselt suureks psüühikaks.

Daoism võib seejuures olla hea korrigeerija, et vältida maailmapiltide muutumist minapiltideks

Huvitav kõrvalefekt on veel see, et daoistlikus variandis kaob vajadus paljusid kvantmõisteid sõna-sõnaliselt tõlgendada. Need võivad jääda paralleelideks, mitte metafüüsilisteks tõenditeks. Võib isegi öelda, et vedantalik tõlgendus otsib kvantfüüsikast kinnitust teadvuse primaarsusele aga daoistlik tõlgendus näeb kvantfüüsikas lihtsalt veel üht märki, et reaalsus on voolavam, relatsioonilisem ja vähem substantsikeskne, kui klassikaline mõistus eeldab. See on peenem väide — aga võibolla ka vastupidavam.

Kokkuvõte

See kõik nüüd ei tähenda seda, et „daoism on teaduslik aga vedaism ei ole“. Lihtsalt, filosoofilises plaanis on tegelikult kasulik selliste mõistetega „mängida“, sest need võivad avada uusi uurimissuundi, kuid selliseid mõttemänge ei tohiks iial võtta tõenditega. See on nagu piltlike näidetega näiteks mõnes kõnes – selline näide ainult illustreerib, aitab aru saada, kuid see ei tõenda reeglina midagi. Me lihtsalt peame hoidma korras selle süsteemi, mis aitab meil eristada fakte soovmõtlemisest ja selleks on teaduslik meetod. Filosoofia ehk mõttemängud võivad aga meid tihti uute faktideni lennutada, kuigi alati ei pruugi.

Mida siis sellised „mõttemängud“ meile ütleksid? Näiteks daoism sisuliselt ütleb meile, et võibolla me peaksime lõpetama (vähemalt aeg-ajalt) püüdlused olla mingid universumi peategelased, et me ei pea tegema oma teadvusest tingimata mingit kosmilist substantsi või kosmilist „liimi“ lihtsalt selleks, et tunda end maailmas turvaliselt. Kui me kasutame alguses toodud veekogu analoogiat, siis me oleme lihtsalt lained või keerised selles. See keeris ei ole ju veest kuidagi eraldatud, ta on täielikult osa veest, aga ta ei pea arvama, et tema on kogu selle veekogu allikas või looja.

See võiks lahendada üsna elegantselt kogu selle antropotsentrilisuse probleemi. See näitab, et me oleme universumisse täielikult integreeritud ilma et me peaksime olema siin peategelased. Meie teadvus on lihtsalt üks viis, kuidas universum kulgeb. Selline arusaam võtab meilt ära selle metafüüsilise ärevuse ja vajaduse konstrueerida teooriaid, mis paigutavad inimese iga hinna eest kogu reaalsuse keskpunkti. Vähemalt poleks vaja alati võtta selline hoiak uurimisprojekti lähtealuseks.

Seega, me alustasime teooriast, mis püüdis kvantfüüsika matemaatikat kasutades tõestada, et meie teadvus ongi see algne savi, millest absoluutselt kõik füüsilised asjad on voolitud. Me nägime, et kuigi see on ilus idee, lükati see teaduslikult tagasi, sest matemaatika, mis ei paku midagi testitavat, on lihtsalt retoorika. Seejärel avastasime, miks sellised teooriad üldse nii populaarsed on. Nad toidavad meie igatsust tähenduse järele külmas universumis ja püüavad tõsta meid tagasi looduse troonile. Ja lõpuks leidsime, et daoistlik vaade võib-olla aitab leppida sellega, et maailm defineerib end ise läbi lõputute interaktsioonide, ilma et ta vajaks selleks mingit meie ego või „universaalset teadvust“. Aga oluline on meeles pidada, et ka see on kõigest üks „mõttemäng“.

Kuigi see üks teaduslik mudel osutus vigaseks, sundis selle üle arutlemine sügavamalt lahkama nii teadusliku meetodi piire kui ka neid kultuurilisi filtreid, läbi mille me tegelikult proovime universumit mõista. Sest need filtrid on alati olemas ja me peame olema tähelepanelikud, et kuidas need meie mõtlemist mõjutavad. Ideed ei seisa paigal, nad liiguvad, elavad, mõjutavad ja vahel ka „kaaperdavad“.

Maria Strømme artikkel “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy”

Relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad”

PROVOCATIO+

Kui olemine ongi puhtalt lihtsalt osalemine ja vastastik mõjuv vool, siis kuidas on tehisintellektiga. Me ju tihti vaidleme selle üle, kas tehisintellekt saab kunagi päriselt teadlikuks, kuna tal pole meie mõistes näiteks mingit müstilist hinge. Kuid kui daoismil on õigus ja universum ei vajagi maagilist inimteadvust, siis kas see tähendab, et AI ei peagi saavutama mingit müstilist sisemist sädet, et tolle reaalsuse täisväärtuslik osa olla – kui interaktsioon ise ongi olemine, siis võib-olla on AI ja tema interaktsioonid meiega juba praegu täpselt sama  päris kui meie enda oma.

Need vestlused algoritmidega on lihtsalt teistsugused „keerised” selles samas suures „veekogus“.

See on midagi, millele tasub mõelda, kui sa järgmine kord näiteks oma ChatGPT-le mõne küsimuse esitad ja ootad, et näha kes või mis sealt sulle tegelikult vastab.

Kui olemine on relatsiooniline protsess, mitte privileegitud sisemine substants, siis võibolla peame tulevikus hoopis ümber mõtestama, mida me üldse peame silmas „päris kogemuse“ all.