See tekst teeb ühe kummalise ülevaate, tutvustades esmalt Hiina Tangi dünastia aegset jõulist religioosse daoismi vormi ning kõrvutab sellega üht väga vähe tuntud, 20. sajandi „ilmutuslikku kristlust“ – Padgeti sõnumeid, leides nende kahe ääretult erineva käsitluse vahel ootamatuid sarnasusi.

Kahe maailma kohtumine

Kui rääkida võrdlevast usundiloost või ka näiteks esoteeriliste traditsioonide analüüsist, siis üheks huvitavaks ja ootamatuks eksperimendiks osutub 4. sajandi Hiina aristokraatliku Shangqingi, ehk “Suurima Selguse” või “Kõrgeima Selguse” ¹ daoismi ja 20. sajandi alguse Ameerika „spiritistlike ilmutuste“ (James Padgeti sõnumid) kõrvutamine. Mõlemad on lugejale ehk enamvähem võrdselt tundmatud (eriti viimane), kuid seda enam hämmastavad nende mõlemaga seotud universaalsed mustrid. Ehkki neid süsteeme lahutab poolteist aastatuhandet, peegeldavad nad mõlemad nö kriisi-ilmutust, mis kipubki tekkima vastureaktsioonina institutsionaalsele stagnatsioonile.

Shangqingi koolkond sündis Lõuna-Hiina aristokraatia vastureaktsioonina põhjast tulnud rändelainetele ja välisele, rituaalsele, formalistlikule daoismile, otsides puhtamat, sisemist ühendust kosmosega. Lisaks oli see eemaldumine algsest, filosoofilisest daoismist, mis ei tundnud jumalusi, vaid uuris pigem kõikekorraldavat mitteisikulist tühjust. Kriiside ajal aga ei kõneta inimest niivõrd puhas filosoofiline abstraktsioon, kui isikuline jumalus.

Sarnaselt tekkis James Padgeti – Washingtoni metodistist juristi – vahendatud sõnumite korpus sügavast rahulolematusest ilmselt nii metodisti dogmaatika kui laiemalt kiriklike struktuuridega, mis ei suutnud pakkuda rahuldust eksistentsiaalsetes küsimustes vaevevale inimhingele – Padget leinas väga sügavalt oma surnud naist, Helenit.

Mõlemad süsteemid väidavad end olevat puhta ja algupärase tõe taastajad, tühistades varasemad “moonutatud” pühakirjad. Selles ülevaates püstitatakse hüpotees, et vaatamata kultuurilisele distantsile toodavad sarnased vaimsed vajadused struktuurselt ja vahel üllatuslikult spetsiifiliselt sarnaseid õpetuslikke struktuure: hierarhilist kosmost, messiaanlikku “ülendatud inimese” mudelit ja inimhinge ümber kujunemise protsessi. Loomulikult ei ole tegemist detailideni samade õpetustega – ajaline ja kultuuriline kontekst on niivõrd erinev, kuid väga spetsiifilised põhistruktuurid on näiliselt seletamatult samased. Näib nagu ülimalt tähelepanuväärne ideede evolutsioon, täpsemalt nagu täiesti sõltumatu evolutsiooniline ideede konvergents.

Ilmutus kui tõe vundament: Yang Xi ja James Padgeti kogemus

Mõlemas traditsioonis on ilmutus tõe ainus legitiimne allikas, mis parandab varasemad usulised eksitused. Mõlemal juhul ei andnud senine institutsionaliseeritud formalistlik süsteem (daoistlik usuline traditsioon või kristlik kirik) soovitud vastuseid, mistõttu tuli pöörduda otsese allika poole läbi vahetu kanali ehk ilmutuse.

Shangqingi puhul oli selleks kanaliks kõrgelt haritud aristokraadi, Yang Xi poolt saadud visioonid “täiustunutelt” (zhenren) ehk taevastelt olenditelt, kes teda külastsid – ülimalt ebatavaline daoistlikus Hiinas.

Padgeti puhul oli kanaliks aga automaatkirjutamise teel saadud sõnumid esmalt tema surnud naiselt Helenilt ning seejärel Jeesuselt ja teistelt kõrgetelt vaimudelt – taas ülimalt ebatavaline “otsekanal” kristlikus süsteemis.

Märkimisväärne on seejuures naisfiguuride algne roll: Shangqingi traditsioon peab oma autoriteediks aristokraadist naist Wei Huacuni (mis oli Hiina traditsioonis väga ebatavaline), kes oli justkui Shangqingi matriarhiks, samas kui Padgeti tee algas soovist suhelda oma surnud naise Heleniga, kellest sai esimene ja keskne sild vaimumaailmaga. See ei pruugi olla juhuslik – senine patriarhaalne, loogikal põhinev intellektuaalne traditsioon oli läbi kukkunud, ning intiimsem, isiklikum ja vahetum side allikaga läbi naiselemendi oli alternatiiviks. Patriarhaalne uks oli suletud, emotsionaalne naiselik võti avas täiesti uued dimensioonid, mis erinevalt kasutust külmast institutsioonist oli soe, vahetu suhe.

Mõlemal juhul loob „uue ilmutuse” pretensioon järgijatele tõeliselt eksklusiivse identiteedi. Nad ei ole enam passiivsed uskujad, vaid erilised, salajase teadmise valdajad, kes on vabanenud institutsionaalse religiooni “vigadest” ning leidnud otsetee hinge täiustamiseks.

Kosmiline bürokraatia ja taevased sfäärid: hierarhia olemus

Taevane geograafia ei ole neis süsteemides lihtsalt hingede asupaik, vaid hinge vaimse arenguastme olemuslik peegeldus – paik viitab hinge seisundile, see on vägagi hierarhiline. Mõlemad süsteemid asendavad kaootilise teispoolsuse range „progresseeruva“ hierarhiaga mitte ainult taevaste sfääride olemuse mõttes (liikudes aina puhtamate sfäärideni), vaid ka neis elavate hingede puhtuse ja sellest tulenevalt mõistmisvõime mõttes. Ning ehkki väliselt märkame erinevaid “kattekihte”, tuleb meeles pidada, et need on tuletunud erinevatest kultuuritaustadest.

Shangqingi taevased sfäärid

Shangqingi kosmoloogia kirjeldab 36 taevast, mis on jaotatud funktsionaalselt:

• Deemonlikud taevad: Kuus madalamat, korrumpeerunud sfääri, mis on täis ohte.
• Puhtad taevasfäärid: Seal elavad surematuseni jõudnud olendid.
• Kõrgeim Selgus (Shangqing): Ülim sfäär, kust pärinevad pühad ilmutused ja kus elavad kosmilised pühakud (shengren). Hierarhia on bürokraatlik: adept peab esitama ametlikke petitsioone ja suhtlema “allmaailma ametnikega” (dixia zhu), et vabaneda maistest takistustest. Loomulikult peegeldab see tolleaegset Hiina keiserlikku hierarhiat.

Padgeti vaimsed ja taevased sfäärid

Padgeti kirjeldatud vaimumaailm jaguneb samuti astmeliselt:

• Vaimsed sfäärid (1–7) ja Põrgud: Madalamad sfäärid on “pimedad” kohad, kus vaimud on omaenda “kohtumõistjad ja täideviijad”, kogedes oma eksimuste psühholoogilist vilja (st deemonid puuduvad, karistajateks on omaenda vead).
• Taevased taevad (Celestial Heavens): Sfäärid, kuhu pääsevad vaid need, kelle hing on Jumaliku Armastuse kaudu transformeerunud. Erinevalt Shangqingi ametlikest palvekirjadest valitseb siin “loomulik arenguseadus”, kus hinge valgus määrab selle asukoha automaatselt. Kuid “vahendajatest” ei pääse me siingi. Padgeti ilmutuste järgi aitavad tema hinge kümned või lausa sajad taevased hinged – tema sugulased, tuttavad aga ka tuntud inimeste, Pauluse, kreeka filosoode, Rooma keisrite, Buddha ja Jeesuseni välja. Nad on nagu demokaatliku, kapitalistliku lääneriigi “konsultandid” või mentorid, kes aitavad hingel jõuda järgmiste taevaliste “karjääriastmeteni”.

Ehk võiks ju ka öelda nii: Shangqingis “taevaste bürokraatide” vahendusel “hingekarjääri” edendavad palvekirjad, Padgetil “taevaste konsultantide” vahendusel esitatavad “hingekarjääri” edendavad palved, mis mõneti annavad automaatse õiguse “edenemiseks”.

Selline ülimalt detailne ja hierarhiline taevaste sfääride mitte lihtsalt sarnane kirjeldus, vaid funktsionaalne toimimine on tegelikult midagi märkimisväärset, mida vähemalt nende kahe näite puhul ei oskaks eeldada.

Messias kui ülendatud inimene: Li Hong ja Jeesus

Mõlemad süsteemid dekonstrueerivad traditsioonilise “Jumal-inimese” kontseptsiooni ja asendavad selle “ülendatud inimese” mudeliga. See on radikaalne lahkulöömine klassikalisest teoloogiast.

Padgeti sõnumites on Jeesuse positsioon üheselt defineeritud, mis on ühe metodistliku taustaga kristlase kohta äärmuslik, ent arvestades Padgeti huvi unitaaride õpetuste vastu, mida paljastavad ka tema ilmutused – mitte nii üllatav:

“God is God, alone, and never has and never can become man; and Jesus is man only and never can become God.” (Sõnum 1275).

Ehk – Jeesus ei ole Jumal ega osa Kolmainsusest, vaid esimene inimene, kes täitus Jumalikust Armastusest niivõrd, et saavutas jumaliku olemuse. Ta on “suur vahendaja ja teejuht“, mitte patu lunastaja vereohvri kaudu. Lunastusohvrit ja selle mõju eitatakse – Jeesus pole mitte kui “ohvritall”, vaid kui vanem vend. Pääste toimub läbi Jeesuse, kuid järgides tema eeskuju ja lastes jumalikul armastusel teha intensiivset sisemist tööd hinge muutmiseks. Jeesuse vahendajaroll seisneb seega mitte ühekordses teos, vaid pideva järk-järgulise puhastumiseni viiva protsessi tagamises.

Shangqingi messias Li Hong, keda tuntakse kui “Lõpuaja Pühakut” (housheng), on aga Laozi manifestatsioon ja samas „mittelaozilikult“ tulevane Päästja, kes naaseb pärast kosmilist kataklüsmi. Ta ei ole impersonaalne Dao ise, vaid selle täiuslik väljendus inimkujul. See oli daoismis ebatavaline konstruktsioon ja seejuures võib olla vägagi kindel, et Shangqingi sellist „päästakontseptsiooni“ ei mõjutanud ükski kristluse vorm.

Nii Jeesus kui ka Li Hong on kosmilise korra taastajad ja teednäitavad meistrid, kelle funktsioon on õpetada adeptidele kaasaegses keeles “transformatsiooni tehnoloogiat”, mitte pakkuda asendusohvrit. Taas üks veidralt sarnane väga spetsiifiline sarnasus.

Surematus ja hinge muutumine

Siin peitub veel üks äärmiselt spetsiifiline ja veider kahe süsteemi sarnasus. Surematus ei ole kummaski süsteemis “kingitus”, vaid tehniline ja väga põhimõtteline protsess hinge muutumise teekonnal. Kumbki süsteem ei toeta klassikalist budistlikku samsara-reinkarnatsiooni ega Padget ka mitte “lihtsalt ülestõusmist”, vaid rõhutab järkjärgulist, lineaarset progressi, mõlemal juhul üht tüüpi, väga omapärast reinkarnatsiooni.

• Padgeti “inkarnatsioonimudel“: Karma (kompensatsiooniseadus) toimib vaimumaailmas ilma vajaduseta füüsilisse kehasse naasta. Hing puhastub ja areneb ühest taevasest sfäärist järgmisse taevasesse sfääri (st mitte tagasi maa peale). Transformatsiooni käivitajaks on “Jumalik Armastus” (Divine Love), mis mitte lihtsalt tundena, vaid reaalse voolava substantsina siseneb, „voolab“ hinge, muutes reaalselt hinge olemust ehk selle substantsi inimlikust jumalikuks. See on pidev intensiivne töö hingega, kus pääste ehk inkarnatsioon toimub järk-järgult erilise substantsi abil läbi taevaste hierarhiate.
• Shangqingi „embrüonaalne“ taassünd: Adept kasutab visualiseerimist, et liikuda tagasi “embrüonaalsesse seisundisse” ja luua samuti uus aga vaimne keha. Need, kes ei saavuta täielikku surematust eluajal, läbivad puhastumise Taiyin (Suure Yini ehk “Suurima või Kõrgeima Selguse”) sfääris pärast surma. Ka seal toimub inkarnatsioon seega läbi taevaste hierarhiate, ehkki täiuslikud suudavad selle läbida ka enne surma.
  • Märkus: on huvitav, et Taiyin tähistas algselt tähistaeva musta keskpunkti, mitteisikulist keset, mille ümber keerles kogu universum. Shangqingilik uus, religioonse daoism muutis selle „musta augu“, Taiyini, personifitseeritud ülimaks Jumalaks.

Mõlemal juhul on tegemist “uue sünniga”, mis ei ole mingi metafoor, vaid hinge olemusliku koostise reaalne muutumine kindla mehaanilise “menetluse” abil, et see vastaks kõrgemate sfääride vibratsioonile või puhtusele. Ning üht, kindlat tüüpi reinkarnatsiooni kirjeldamine on taas kulmusid kergitav avastus, eriti Padgeti puhul, ehkki ka siin ei tohi unustada ära Padgeti-ajastu ülikõrget huvi kõige idamaise ja esoteerilise vastu, mis sisaldab samas tõsi küll täielikku vaikust Shangqingi tundmise küsimuses.

Praktika: meditatsioon, palve ja armastuse seadus

Shangqingi keskmes on ülimalt intensiivne ja tehniline visualiseerimine, kus adept kutsub jumalusi oma keha siseelunditesse. Ta reaalselt peabki ette kujutama, kogu jõust visualiseerima endale seda, kuidas jumalad elavad, asuvad tema siseorganites ning sel moel nendega ühenduma. Shangqingi tekstides kirjeldatakse sellist suhet taevaneitsitega kui “karsket armastust”.  See on spirituaalne partnerlus, ekstaatiline-müstiline ühendus, mis sümboliseerib hinge ja kosmose ühtesulamist, toites adepti kosmilise energiaga.

Padgeti süsteemis on keskne “hinge siiras igatsus” ja palve Jumaliku Armastuse saamiseks, väga intensiivne armastuse kui erilise substantsi „sisse võtmine“, mis oma sisult sarnane intensiivne „sisemise töö“  visualiseerimine. Päästet ei anna usk ega Jeesuse lunaohver, vaid see visa “hingetöö”, armastuse sissevoolamise visualiseerimine, kus on abiks ka kõrgemates taevastes asuvad hinged.

Selline “päästemehhanismi” sarnasus on tähelepanuväärne, eriti arvestades et kummagi süsteemi puhul ei toetanud seda otseselt kultuuriline taust.

Huvitav on siiski mõlema näite puhul armastuse rolli erinevus. Kui Shangqingis on see “karske armastus”, visualiseerimise nö kõrvalprodukt või tulemus, siis Padgeti “Jumalik Armastus” on olemuslik hinge arengu “kütus”. Kui Shangqingi armastus on müstiline-erootiline ülendus, siis Padgetil on see substantsiaalne transformatsioonijõud, ainult selle sügava armastuse kehasse vastuvõtmise kaudu, saab inimene puhtaks ja lunastatuks (st nagu öeldud mitte Kristuse ohvri kaudu; vt Sõnum 580).

Kuid armastus kui „kõrgemate sfääride“ omaksvõtmise meetod on siiski omane mõlemale liikumisele ning selline lähenemine eristab mõlemat liikumist peavoolu religioonidest, mis rõhutavad moraalset käitumist või väliseid sakramente. Siin on pääste tehniline ja individuaalne saavutus.

Kokkuvõte: universaalne müstiline struktuur

Shangqingi daoismi ja Padgeti sõnumite võrdlus paljastab mingi universaalse vaimse arhitektuuri. Sarnased doktriinsed struktuurid tekivad siis, kui institutsionaalne religioon (olgu see kirik või ametlik daoism) muutub “tühjaks” ja ei suuda enam vahendada vahetut transtsendentset kogemust.

Loomulikult on siin ka erinevusi, kuid üldpilti võiks iseloomustada selliselt: tegu on sama projektiga, mille järgi ehitamisel on kasutatud lihtsalt kohalikke ja seetõttu osalt erinevaid ehitusmaterjale. Mis on aga sellise arhitektuurse struktuuri valmimismehhanism – mis või kes on arhitekt?

Jättes metafüüsika praegu kõrvale, näib, et inimpsühholoogia vajab hierarhiat, et mõtestada ja selgelt struktureerida arengut (mis tagaks oodatava tulemuse) ja vahetut ilmutust (kättesaadavust), et tagada teadmise ehtsus. Hoolimata 1500-aastasest ajalisest ja tohutust geograafilisest vahest, kordub üks muster: tekkiv süsteem pakub korrastatud taevast, eitab asendusohvrit ülendatud teejuhi kasuks ning asendab moraalse käsu läbinisti olemusliku transformatsiooniga.

On huvitav, et Padgeti sõnumid, mis tsiteerivad ulatuslikult mitte ainult Piibli tegelasi ja kristlikus ajaloo tuntud tegelasi, vaid näiteks ka Buddhat, vanakreeka filosoofe ja isegi „Atlantise elanikku“, ei viita kordagi daoismile, rääkimata Shangqingist. See peegeldab lihtsalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teadlikkust Läänes: daoism ja Shangqing ei olnud ka unitaaride sünkretistlikes ringkondades piisavalt tuntud. Küll aga olid tuntud laiemad ida kontseptsioonid, millele kaudselt ka Shangqing toetus. Jääb ainult oletada, et milline olnuks Padgeti ja tema järelkäijate reaktsioon, kui nad oleksid saanud teada Shanqingist …

Ideed liiguvad mööda inimesi, tihti määravad ideede liikumise ja kujunemise geograafia, vahel avastame konvergentseid arenguid, mis tuginevad mingitele üldinimlikele omadustele, kuid kuidas põhjendada neid kaht väga spetsiifiliste „kloonideede“ näidet, mis pärinevad täiesti erinevatest, ilma igasuguse kokkupuuteta ajastutest, geograafilistest punktidest ja isikutelt? Või pärinevad mõned ideed lõpuks alati samast Mustast August?

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

1. Huvitav on siinjuures autori kogemus seoses ühe Padgeti-üritusega, mida korraldajad nimetasid “Suurima Selguse õhtuks” 🙂 Ühtlasi oli see ka ajendiks taoline kirjatükk koostada. ↩︎

Üks vaade sellele, kuidas „monoteism“ või monism või siis veel üldisemalt holism ei pruugi olla religiooniajaloo viimane „kõrgeim“ faas, vaid pigem teatud eluviisist ja seisundipõhisest hoiakust lähtuv universaalne maailmapilt, mis „lainetab“ algusest peale läbi ajaloo – sissejuhatus “holismi” teemasse.

Sissejuhatus

Religiooniloo käsitlustes kohtab siiani levinud skeemi, mille kohaselt inimkonna usuline areng kulgeb lineaarselt: animismist polüteismini ja sealt edasi monoteismini. Selline lähenemine näib jah intuitiivne, kuid see ei suuda hästi seletada mitmeid ajaloolisi nähtusi — eelkõige seda, miks monoteistlikud või henoteistlikud ideed ilmnevad eri kultuurides ajuti justkui “lainetena” ning miks need sageli eksisteerivad paralleelselt polüteistlike süsteemidega.

Selle kõrvale pakuks siin ühe alternatiivse hüpoteesi, mille keskmes on kaks omavahel seotud ideed: holistiline kosmoloogia (seega mitte päris range monoteism, pigem mingi „protoversioon“ sellest) ning religioosse mõtlemise laineline dünaamika. Esimene kirjeldab varajast maailmapilti, kus kosmos tajutakse ühtse tervikuna; teine püüab selgitada, miks ajaloos korduvad liikumised ühtsuse ja diferentseerumise vahel.

Alltoodu ei püüa samas anda absoluutset tõlgendust, vaid on saanud tõuke iidse ja veel ehk isegi vähe tuntud Jirofti kultuuris leitud kosmoloogilistest vihjetest (tuleb mõista, et Jirofti kultuuri ei saa tõlgendada tekstide, vaid üksnes artefaktide põhja), mida võiks püüda siduda varajase vedaistliku religiooni ning zoroastrismi kujunemisega, puudutades lisaks laiemat konteksti (nt Egiptuse Amarna reform ja Iisraeli varane monoteism).

Holistiline kosmoloogia?

Holistilise kosmoloogia all käsitleks siin maailmapilti, kus reaalsus ei ole jaotatud eraldiseisvateks jumalateks või printsiipideks, vaid tajutakse ühtse, läbipõimunud tervikuna. See ei ole monoteism klassikalises mõttes ega ka hiline polüteism, vaid midagi vahepealset — või õigemini nende mõistete-eelne.

Holistilise kosmoloogia peamised tunnused on:

• diferentseerumata ühtsus: loodusjõud (vesi, taevas, maa, tuli) ei ole eraldiseisvad, vaid ühe protsessi eri aspektid;
• funktsioonide kattuvus: sama jõud võib avalduda eri vormides;
• puuduv jäik panteon: jumalad ei ole selgelt määratletud isikud kindlate rollidega;
• moraalse ja kosmilise korra ühtsus: eetika ei ole eraldiseisev valdkond, vaid osa kosmilisest korrast;
• visuaalne või sümboolne väljendus: ideed ei pruugi olla tekstiliselt formuleeritud, vaid avalduvad ikonograafias.

See maailmapilt võib eksisteerida kahel kujul: kogemuslikuna (vahetu tunnetus ühtsusest) ja sümboolsena (nt hübriidolendid, kosmilised kujundid).

Jiroft: visuaalne holism enne panteone

Tänapäeva Iraani aladelt leitud nö „sumeriaegne“ senitundmatu kultuur, mida nimetatakse praegu Jirofti pronksiaegseks kultuuriks, pakub ainulaadset akent holistilisse kosmoloogiasse, kuna selle religioon ei ole säilinud tekstides, vaid kunstis.

Hübriidolend kui kosmiline mudel

Jirofti keraamikal ja kivinõudel esinevad korduvad kujutised olenditest, kes ühendavad:

• inimlikud tunnused,
• loomade (lõvi, härg) jõu,
• lindude taevasfääri,
• madude ja vee sümboolika.

Need ei ole juhuslikud kompositsioonid, vaid viitavad arusaamale, et erinevad kosmilised sfäärid on ühendatud ühes ja samas reaalsuses. Olend ei esinda üht jumalat paljude seas, vaid pigem kosmilist tervikut ennast. See on huvitav, varajane holistiline arusaam „jumalikkusest“. See viitab mõtlemisele, kus maailm ei ole veel jagatud selgeteks klassideks.

Lisaks, erinevalt hilisematest mütoloogiatest puudub Jiroftis selge hea ja kurja vastandus. Kaose taltsutamine ei ole moraalne võitlus, vaid tasakaalu hoidmine. See on oluline: kosmos ei ole jagatud vastandlikeks jõududeks, vaid toimib ühtse süsteemina ning seda haldab mitte jumalate panteon, vaid holistiline „koondjumalus“ (nagu „Šveitsi nuga“), kelle puhul on märgata tema erinevaid funktsioone.

Seega – algne “holism” ei olnud valik. Inimene ei pidanud valima “monoteismi” ja “polüteismi” vahel, sest ta lihtsalt reageeris sellele keskkonnale, mida ta tajus ühtsena, holistlikuna. Ta ei pidanud seda abstraheerima ega põhjendama, see lihtsalt oli. Seetõttu puudus siin ka konflikt. Kuid näib, et nii see ei jäänud.

Varane vedaistlik kultuur (RigVeda): diferentseerumise algus

Jiroftiga oli tõenäoliselt kontaktis iidne India Harappa kultuur, kuid kaubad ja ideed ringlesid pronksiaegses maailmas siiski väga laialt. Siiski, alati ei pea otsima ajaloolisi või geograafilisi kokkupuutepunkte, vaid holistilise maailmavaate arengut saab vaadelda ka nö konvergentse ideede evolutsiooni võtmes.

Vanaindia varases Rigveda kihis on näha kosmoloogilises maailmavaates üht olulist muutust või trendi: holistiline ühtsus hakkab selgemalt jagunema eristatavateks funktsioonideks.

Adityad kui ühe printsiibi aspektid

Sellised nö „vanad jumalad“ (asurad) nagu Varuna ja Mitra ei ole algselt täielikult iseseisvad, vaid esindavad:

• kosmilist korda,
• sotsiaalset lepingut,
• universaalset sidusust.

Nad on pigem ühe süsteemi aspektid kui eraldiseisvad jumalad. Varuna (nime võimalik etümoloogiline päritolu kui „Katja“) on keskmes ning teised tema „perekonda“ (adityad) kuuluvad jumalused pigem nagu tema erinevad aspektid või funktsioonid, mis on tihti seotud tule ja veega (Agni, Mitra, Napam Apat).

Kuid seda kõike hoiab koos Ṛta kui holistilise korra mõiste. Rta eelneb kõigile jumalatele, see on universaalne, algne korrastav printsiip, misühendab:

• loodusseadused,
• moraalse korra,
• rituaalse korrektsuse.

See on holistilise kosmoloogia kontseptuaalne vaste: üks printsiip, mis läbib kõiki tasandeid.

Indra esiletõus

Adityate (asuradega) hiljem konkureeriv jumal, deva Indra toob süsteemi aga uued elemendid: aktiivne sõjaline jõud, „kaose“ murdmine, konflikt.

Oluline on, et Indra ei ole algselt vastand Varunale, vaid teine funktsioon sama terviku sees. Kuid hiljem muutub see funktsioon domineerivaks, mis viitab väärtushinnangute nihkele – algse eetikal põhineva Varuna-ülemvõimu ja tema poolt kaitstava rta asemel hakkab olulisemaks muutuma võim, jõud, ohvrirituaalid, „spetsialiseerunud“ jumal-devad, koguni jumalakujud.

Diferentseerumisest konfliktini

Kui funktsioonid eralduvad, tekib paratamatult:

• hierarhia (mõned jumalad muutuvad kesksemaks),
• konkurents (nt Indra vs teised jõud),
• narratiivne konflikt (nt draakonimüüdid).

Varajases RgVedas ei ole veel selget moraalset dualismi, kuid on näha protsessi, kus ühtne printsiip  jaguneb funktsioonideks  ning seejärel funktsioonid asuvad konkureerima.

See loob aluse hilisematele vastandustele (nt deva vs asura).

Kuid ajalooliselt hargnes siit vastukaaluna üks holistilisse maailmapilti tagasi (või spiraalselt edasi?) sukelduv suund.

Zarathustra: taastamine, kuid mille taastamine?

Vanapärsia usundis (mis sai alguse tänapäeva Afganistani aladel) – Zoroastrismi varases kihistuses, eriti Avesta Gāthades, toimub huvitav pööre: diferentseerunud, fragmenteerunud jumalatepilk taasühendatakse uuel, abstraktsel tasandil.

Ahura Mazda kui keskne printsiip

Zoroastristlik ainujumal Ahura Mazda koondab endasse:

• kosmilise korra,
• moraalse tõe,
• loova mõistuse.

Funktsionaalselt sarnaneb ta Varunaga (Asura Medha), kuid süsteem on nüüd selgelt tsentraliseeritud: kui mitte lääne kriteeriumite järgi „puhtalt“ monoteistlik, siis vähemalt henoteistlik.

Asha kui ṛta edasiarendus

Zorastristlik universaalne kord asha säilitab vedaistliku ṛta idee, kuid lisab:

• moraalse dualismi,
• normatiivse mõõtme – väga selge eetikakoodeksi (mis RgVedalikus kultuuris eksisteeris õrnalt tajutavalt rta maise peegelduse ehk dharmana).

Amesha Spentad kui aspektid

Vedaistlike adityatega sarnanevad zoroastristlikud ainujumala „peainglid“ Amesha Spentad ei ole algselt iseseisvad jumalad, vaid Ahura Mazda omadused või aspektid, muundudes hilisemas ajaloos millekski lääne teoloogia mõistes eraldiseisvate olendite – „inglite“ sarnaseks.

Seega arengut võiks kirjeldada selliselt:

• Jiroft: üks hübriidolend
• RgVeda: jumalik printsiip jaguneb funktsioonideks, sellest üks haru kulgeb mitme jumala kontseptsiooni suunas
• Zarathustra: üks jumal + tema aspektid
• Holism taastatakse nüüd kui valik, mis sisaldab vajadust seda põhjendada, selgitada ja ka vastanduda.

Monoteismi “lainetus”: alternatiiv lineaarsele mudelile

Eeltoodud näited viitavad, et religioon ei arene sirgjooneliselt, vaid liigub ühtsuse, diferentseerumise ja taasühendamise tsüklis. Seda võib kirjeldada kui “lainetust” või isegi kui spiraalset lainetust – uus kiht ei ole täiesti sama, mis eelnev holism, vaid kõige eelneva peale ehitatud uusversioon. Mis sellisele lainetusele võiks konteksti pakkuda?

Diferentseerumine: linnastumine ja institutsioonid

Üks holistilist maailmapilti lõhestav ajalooline nähtus võis olla senise rändava eluviisi asemel paikse eluviisi juurdumine, ehk linnastumine, mis toob kaasa:

• spetsialiseerunud preesterkonnad,
• keerukad panteonid (spetsialiseerunud jumalad),
• rituaalide formaliseerumise.

See suurendab süsteemi keerukust, kuid ka killustatust, mis väljendub nii igapäevaelus (igapäevane erialane spetsialiseerumine) kui ka kosmoloogilis-teoloogilises maailmapildis.

Kuid – „iga jõud tekitab vastujõudu“, ehk vahel tekib sellele „holistiline vastureaktsioon“.

Reaktsioon: ühtsuse taastamine

Mitte küll kõikjal, sest polüteism on mh ideaalne liim, “keel” mis ühendab eri kultuure – eri nimega aga näiteks vihmajumal on kõikjal, kuid teatud tingimustel tekivad sellises „polütsentrilises“ maailmas sellest fragmenteerumisest”väsinud” liikumised, mis rõhutavad:

• ühtset printsiipi,
• lihtsamat struktuuri,
• moraalset selgust.

Näited:

• Ehnaton ja Ateni kultus Egiptuses (14. saj e.m.a.)
• Moosese traditsioon (13. saj e.m.a.)
• Zarathustra reform (14. sajand e.m.a.)

Mõni neist tekib ja kaob, teised elavad koos poütsentriliste kultuuridega, neile vähem või rohkem vastandudes – paralleelmaailmades. Ning need holistlikud väljendusvormid ei pruugi olla otseselt omavahel seotud (kuigi taas: ärgem ka alahinnakem pronksiaja maailma omavahelist seotust), kuid viitavad sarnasele dünaamikale, mille puhul üheks käivitajaks võiks olla keskkond – linnastumine versus monokultuursemad „kõrbekultuurid“, kuid lisaks tasub vaadata ka inimese sisse.

Kaks monoteismi tüüpi

Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu sellele, et monoteism või holism ei pruugi alati olla ühtne nähtus.

Me võiks eristada „kogemuslikku monoteismi/holismi“, mis

• tuleneb ühtsuse tajust,
• on voolav ja eetiline,
• ei vaja tugevat institutsiooni,

ja „institutsionaalset monoteismi/holismi“, mis

• kehtestab ühtsuse normina,
• rõhutab õiget usku,
• võib olla eksklusiivne.

Need kaks võivad üksteist toetada aga võivad oma põhialustelt ja olemuselt olla ka täiesti üksteisega vastuolus (seda sõltumata teoloogilistest, teoreetilistest konstruktsioonidest).

Kogemuslik monoteismi on väga sarnane algsele holismile, ning seda võiks seostada sisemise, nn „parasümpaatilise neurofüsioloogiaga“, mil holistiline maailmavaade tekib loomulikult, seisundipõhiselt ning sellest lähtuv eetika ei ole normatiivne, vaid samuti loomulik viis maailmaga suhestuda. Siit tekib mõte, et sellist tüpi seisund võib olla lihtsam tekkima nö „parasümpaatilises“ keskkonnas, kus on vähem fragmenteeritust ka eluviisi mõttes: spetsialiseerumise asemel nö renessensiaja inimese laadis „kõigetegemine“, rohkem keskkonna ühtsuse tajumist, vähem usulist formaliseeritust. See on väga sarnane kiviaegsele ja varapronksiaegsele liikuvamale eluviisile, seetõttu ka “algne” holism, mis ei ole ka pronksi- ja rauaajal veel täiesti kadunud.

Institutsionaalne monoteism oleks siin nagu “moodne”, “tuunitud” holism, mis võiks aga pigem olla seotud nö „sümpaatilise neurofüsioloogiaga“, sest võtab tegelikult kaasa polütsentrilisest maailmapildist selle võitleva, vastanduva seisundliku lähenemise, mille läbi holistiline maailmapilt fragmenteeritakse teoreetilisteks „tükkideks“ ning kehtestatakse koos välise moraalikoodeksina mitte loomuliku, vaid kohustusliku maailmavaatena, keskendudes mh konfliktile.

Sel moel võiks „spiraalset lainetus“ vaadelda kui keskkonna ning füsioloogia koosmõju, mis kohandub, nagu ideede evolutsioonilt võikski oodata.

Kokkuvõte

Holistilise kosmoloogia ja religioosse lainetuse hüpotees pakub alternatiivi lineaarsele arengumudelile. Selle järgi:

• varajased kultuurid võisid tajuda maailma ühtse tervikuna,
• see ühtsus võis diferentseeruda funktsioonideks ja jumalateks,
• teatud tingimustel püütakse see aegajalt taas integreerida nö täiendatud versiooniga holismiks.

Jiroft, varane Veda ja zoroastrism ei ole seega lihtsalt järjestikused etapid, vaid erinevad punktid samas dünaamilises protsessis.

Aga võib-olla peegeldavad religioonide ja kultuuride suured lainetused lihtsalt sedasama protsessi, mille kaudu inimene üldse maailma mõtestab, kuidas üldse inimese mõtlemisprotsess, kognitsioon töötab? Alguses on hägune tervik, intuitiivne “pilt” või üldine tunnetus. Siis tekib uue info sisend: detailide lahutamine, kategooriad, kriitika, fragmentatsioon, „reaalsusega testimine“ jne – see on vajalik sünteesile eelnev etapp, ilma milleta sünteesi ei toimukski. Ja lõpuks selle kõige pinnal ja tulemusel uus konfiguratsioon, uue taseme muster, uus tervik, mis ei ole enam päris sama mis algne intuitiivne ühtsus. Siin ei ole head ega halba, siin on loomulik, vajalike etappidega protsess, mida võiks näiteks nimetada „inimese tähendusloomeks“.

Selline lähenemine ei välista muidugi ajaloolisi eripärasid, jõulisi „sissesõite“ (tehnoloogia, loodusõnnetused, karismaatilised juhid jne), kuid võimaldab näha nende taga korduvat mustrit — liikumist ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, vaikset „taustavõnkumist“. Ning võib-olla on just see pinge religiooni üks sügavamaid liikumapanevaid jõude, üks ideede liigutajaid. Ja võibolla mitte ainult religiooni?

relatio

MustAuk: “Jirofti kultuur ja Marhaši riik: Iraani iidne ajalugu”

MustAuk: “Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Teema visuaalne ülevaade

Lugu alternatiivsest kristlikust käsitlusest, mis oleks peaaegu võinud muutuda peavooluks.

Ravenna vaikus ja kadunud usk

Seistes Ravennas ariaanliku baptisteeriumi jahedate müüride vahel, mis on mälestusmärk, mille laskis püstitada idagootide kuningas ja Itaalia valitseja Theoderic Suur, ei pruugi kohe päriselt kohale jõuda teadmine, et see on hääletu tunnistaja ajastust, mil kristlik maailm seisis tegelikult väga põhimõttelisel teoloogilisel ja poliitilisel teelahkmel. Baptisteeriumi laemosaiik, kus Jeesus seisab Jordani jões, peidab endas 15 sajandi tagust “ohtlikku” tõde: siinne Kristus ei ole Isaga võrdne, vaid talle allutatud loodu  – esimene ja suurim kõigist, kuid siiski loodud olend.

See polnud pelgalt äärepoolne hereesia, vaid usuvool, mis oli 4. ja 7. sajandi vahel muutumas kristluse domineerivaks vormiks nii Rooma impeeriumi idas kui läänes. Nikaia usutunnistuse pooldajate jaoks oli see vaade 4. sajandi Konstantinoopolis surmavalt ohtlik, sest see näis tühistavat lunastusloogika: kui Kristus pole täielikult Jumal, siis kuidas saab tema ohver lepitada inimkonna ja Jumala? Ariaanlus pakkus alternatiivset teed, mis rõhutas loogilist selgust ja ranget monoteismi, leides poolehoidu nii impeeriumi eliidi kui ka germaani sõdalaste seas. Selle draama läteteni jõudmiseks peab aga liikuma Ravennast Egiptuse Aleksandriasse.

Aleksandria kriis: Arius ja loogika mäss

4. sajandi alguse Aleksandria oli kristliku maailma intellektuaalne epitsenter, kus Origenese ja Clemensi pärandina oli teoloogiline spekulatsioon soositud ja julge. Selles kihavas keskkonnas tõstatas presbüter Arius (ka Areios, u 250–336) küsimuse, mis raputas kiriku vundamenti. Arius ei pidanud end radikaalseks uuendajaks, vaid konservatiiviks, kes kaitses puhast monoteismi “ohtliku innovatsiooni” – tärkava trinitarianismi – eest, mis sarnanes tema silmis paganliku polüteismiga (vrdl islamit käivitava monoteistliku impulsiga).

Ariuse vastuseis Aleksandria piiskop Alexandrosele tugines arutluskäigule: kui Isa sigitas Poja, siis sigitatul pidi olema algus. Tema allikatest pärinev kuulus maksiim “oli aeg, mil teda ei olnud” muutus ariaanluse vundamendiks.

Ariuse teoloogia kolm põhisammast:

• Jumal-Isa ainulaadsus: Isa on ainus unikaalne, sünnitamata ja nähtamatu algallikas, kelle olemust ei saa jagada.
• Poja loodud staatus: Poeg on genereeritud Isa tahtel enne aegade algust kui unikaalne vahendaja; ta on “ainusündinud Jumal”, kuid oma olemuselt loodu, kes eksisteerib Isa armust, mitte olemuslikust paratamatusest.
• Poja roll vahendajana: Poeg on instrument, kelle kaudu Isa lõi universumi, täites tühimiku kättesaamatu Jumala ja materiaalse maailma vahel.

Arius apelleeris pühakirja tekstidele (nt “Isa on minust suurem”), pakkudes loogiliselt hoomatavat hierarhiat, mis aga sundis keiser Konstantinust sekkuma, et vältida impeeriumi lõhenemist.

Nikaia ja keiserlik poliitika

Keiser Konstantinus Suure strateegiline fookus oli impeeriumi ühtsus; teoloogilised peensused olid talle vaid “tühi ja tähtsusetu vaidlus”. 325. aastal kutsus ta kokku Nikaia kirikukogu, et sundida osapooli konsensusele. Peamine konflikt koondus terminile homoousios (samasubstantsuslik), mida paljud mõõdukad piiskopid kartsid, kuna see seostus sabellianismiga – hereesiaga, kus Isa, Poeg ja Vaim on vaid ühe Jumala erinevad “maskid”.

Vaidlus pühakirjaväliste terminite üle oli pretsedenditu. Kui ariaanid rõhutasid piibellikku literalismi, siis Nikaia leeri juht Athanasios kasutas lunastusloogikat: ainult Jumal saab päästa ja pühitseda, seega peab Kristus olema olemuslikult Jumal. Üksainus i-täht (ioota) terminis homoiousios (sarnassubstantsuslik) märkis piiri ortodoksia ja herese vahel.

Nikaia usutunnistuse ja ariaanluse võrdlus:

Nikaia näiline võit oli ajutine. Järgnevate kümnendite jooksul soosisid keisrid (nt Konstantius II) sageli ariaanlasi ning ariaanluse tõeline strateegiline triumf algas piiride taga.

Ulfilas ja ariaanluse levik germaani hõimude seas

Ariaanluse säilimine pärast impeeriumisisest tagakiusamist on tänu võlgu piiskop Ulfilasele (u 311–383), keda tuntakse kui “gootide apostlit”. Ulfilas oli kolmanda põlve goot, Kapadookia kristlastest vangide järeltulija, kes pühitseti piiskopiks ariaanliku Eusebiose poolt. Tema misjonitöö oli strateegiline meistriteos: ta lõi gooti tähestiku ja tõlkis Piibli gooti keelde.

Geniaalse, kuid samas ettevaatliku käiguna jättis Ulfilas tõlkest välja Saamueli ja Kuningate raamatud. Ta kartis, et sealsed kirjeldused Iisraeli kuningate sõdadest õhutavad gootide niigi sõjakat loomust. See on haruldane näide teoloogilisest filtreerimisest sotsiaalse stabiilsuse huvides. Ulfilas kinnitas oma ariaanlikku truudust isiklikus usutunnistuses, kus ta defineeris Püha Vaimu hierarhiliselt: see pole “ei Jumal ega Issand”, vaid Kristuse teener, kes on talle igas asjas allutatud.

Ulfilasest sai teejuhataja, tänu kellele ariaanlusest kujunes germaani hõimude rahvuslik identiteet. See eristas neid roomlastest ning pakkus neile religioosset struktuuri, mis oli hierarhiline ja sõdalasvaimule arusaadav. Tema tööd jätkas järeltulijana piiskop Selenas, kinnistades ariaanluse kui “germaani usku”.

Ariaanlik lääs: kuningriigid ja kultuuriline lõhe

5. ja 6. sajandi Euroopas valitses ariaanlus Itaalias, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas. Germaani valitsejad kasutasid usku teadliku barjäärina, et vältida oma rahva assimileerumist Nikaia usku järgiva Rooma elanikkonnaga. Idagoote kuninga Theoderic Suure ajal saavutas ariaanlus oma poliitilise tipu, püüdes hoida habrast usulist tolerantsust, kuid see tasakaal varises, kui religioosne lõhe muutus poliitiliseks reetmiseks (nt paavst Johannes I vangistamine).

Ariaanlikud germaani kuningriigid:

• Idagoodid (Itaalia): Theoderici riik, mis hääbus pärast tema surma Bütsantsi rekonkista käigus.
• Läänegoodid (Hispaania): Püsisid ariaanlikuna kuni 589. aastani, mil kuningas Recaredo pöördus poliitilistel põhjustel Nikaia usku.
• Vandaalid (Põhja-Aafrika): Nende kuningriik purustati Bütsantsi poolt 530ndatel; ariaanlus suruti maha vägivaldselt.
• Langobardid (Itaalia): Viimane ariaanlik kants, mis alistus Nikaia ortodoksiale alles 7. sajandi lõpus.

Hääbumise põhjused: miks Nikaia võitis?

Ariaanluse kadumine polnud juhuslik, vaid süsteemne hääbumine, mille kulminatsiooniks oli keiser Theodosius I poolt 380. aastal välja antud Tessaloonika edikt. See seadustas Nikaia kristluse ja kriminaliseeris ariaanluse, asendades selle “hullumeelsuse” riikliku sunnivõimuga.

Ariaanluse hääbumise viis kriitilist põhjust:

1. Süstemaatiline riiklik vägivald: Theodosius I ja tema järglased kasutasid konfiskeerimist, pagendamist ja vägivalda, et ariaanlus impeeriumi institutsioonidest välja juurida.
2. Etniline isolatsionism: ariaanid ei tegelenud aktiivse misjoniga kohalike roomlaste seas. Usk muutus suletuks, etniliseks identiteediks, mis haitus koos germaani eliidi assimileerumisega.
3. Intellektuaalne defitsiit: võrreldes Kapadookia isadega (Basiilius Suur, Gregorius Nyssast, Gregorius Nazianzusest), kes lõid filosoofiliselt peene ja veenva kolmainsusõpetuse, tundus ariaanlus metafüüsiliselt liiga lihtne.
4. Poliitiline ebakindlus: Germaani kuningriigid sõltusid Rooma administratsioonist ja kirikust. Nikaia usku pöördumine oli kuningate jaoks sotsiaalse legitimatsiooni ja “tsiviliseerituse” märk.
5. Ajaloo vool ja traditsioon: Nikaia poolel oli Rooma ja Konstantinoopoli patriarhaalsete toolide prestiiž ning katkematu järjepidevus, mis muutis ariaanluse tagantjärele “võõrkehaks”.

Võitjate kirjutatud ajalugu ja püsivad küsimused

Ariaanluse lüüasaamine kujundas kristluse selliseks, nagu me seda täna tunneme. Kuna ajalugu kirjutavad võitjad, on Ariusest saanud “hereesia võrdkuju”, keda on sajandeid portreteeritud kurjakuulutava lõhestajana. Ometi peitub siin paradoks: ilma Ariuse esitatud ebamugavate küsimusteta puuduks peavoolu kirikul tänane peenekoeline kolmainsusõpetus. Ariaanlus sundis kirikut oma dogmasid täpsustama ja leidma keelt hoomamatu kirjeldamiseks.

Ravenna ariaanlik baptisteerium tuletab meelde, et usulised tõed on sageli läbi põimunud võimuvõitlusega ning et “hereesia” taga peitub tihti sügav soov kaitsta püha pärandit nii, nagu seda tol hetkel kõige õigemaks peeti. Ariaanlus on küll kadunud kui organisatsioon, kuid selle püstitatud dilemmad monoteismi ja Kristuse olemuse kohta kummitavad teoloogiat igavesti.

Teema visuaalne ülevaade

Imaginaria Ravenna – ehk “kuidas see võis tunduda?”+

ex Teste, 2026 aprill

Ravenna ei olnud enam linn, kus vaieldi ainult sõnadega.

Mõnikord algas see sõnadega. Aga ei lõppenud nendega.

Laudu ja letti puhastav Lucia oli seda õppinud mitte kuulama:

„algus”
„igavene”
„samaväärne”

Need olid sõnad, mis kõlasid turvaliselt — kuni nad enam ei olnud.

Sel õhtul läks kõik kiiresti, liiga kiiresti. Algas aina kõvemini kõlavatest sõnadest sees laua taga ja liikus kiiresti välja.

Kõigepealt hääl,  siis tõuge. Siis keegi kukkus.

Kaks meest seisid eemal — hingeldades, pilgud pinges. Nad ei olnud sõdurid. Nad olid usklikud. Ja nad teadsid täpselt, mida nad olid teinud.

Maas lamas võõras, Konstantinoopolist tulnu, tema nägu oli verine.

„Ta ütles…” alustas üks mehe ründajatest, goot. Teine tõmbas teda käisest, „lähme“ ja nad lahkusid kiiresti, tagasi vaatamata, nagu inimesed, kes ei taha näha, mis edasi juhtub.

Lucia vaatas ringi. Verine mees lamas maas. Inimesi oli pealt vaatamas, neid oli piisavalt aga mitte keegi ei liikunud. Mitte keegi ei tahtnud valida poolt, sest nüüd tähendas pool ka ohtu.

Pealtvaatajate vahelt tuli välja üks goot, Wulfila. Ta oli suurem, raskem, aeglasem — aga temas oli midagi kindlat. Midagi, mis ei kõigutanud kergesti. Ta läks ja seisis maas lamava juurde, põlvitas. Tema liigutused olid ettevaatlikud — mitte ainult vigastuse, vaid ka olukorra suhtes.

„Elus, roomlane?” küsis Wulfila. Verine mees tõstis silmad. „Veel, goot.”

Kumbki ei teinud midagi, nad justkui ootasid, et teise pilgus peegelduks allaandmine.

Lucia liikus. Kiiresti ja kindlalt, iIma loata. Ta tõi vett, pesi haava.

Keegi tänavalt sosistas: „Ära sekku.” Lucia ei vaadanud sinna. „Liiga hilja,” ütles ta.

Wulfila tõstis korraks pilgu, vaatas rahvast ja Luciat.

„Nad oleksid võinud sind ka lüüa,” ütles ta Luciale.

„Võivad veel,” vastas Lucia.

Ta sidus haava kinni, hoolikalt, nagu keegi, kes on seda varem teinud.

Wulfila pilk langes Lucia kaelale.

Mitte rist. Midagi vanemat,  lihtsam, kahe joonega tõmmatud märk, peaaegu nähtamatu.

Wulfila tardus hetkeks, mitte seepärast, et ta ei tundnud seda, vaid seepärast, et ta tundis. See oli mälestus, õpetus, õigemini edasi antud hoiatus.

„Need, kes kadusid.“

„Need, keda mõlemad pooled ei usaldanud.“

Kui see kordub … siis mitte enam ainult nendega.

Wulfila pilk tõusis aeglaselt. Lucia ei varjanud märki enam, aga ta ei näidanud seda ka.

Nad vaatasid teineteist.

Ja siis Wulfila…vaikis. Ta oleks võinud öelda. Oleks võinud nimetada, oleks võinud anda sellele nime, millel oli kaal. Aga ta ei teinud seda.

Vigastatud mees ajas end istukile: „Mis kirikusse sa kuulud?” küsis ta Lucialt ilmselgelt lootusrikkalt. Wulfila vaatas maha.

Lucia ei vastanud kohe, ta tõmbas riidetüki kinni, kontrollis, kas veri on peatunud.

„Sellisesse,” ütles ta lõpuks, „kus me püüame mitte mööda minna.”

Vaikus.

See ei olnud vastus, mida nad olid harjunud kuulma. Selles polnud vihjeid valikule nende kahe suure vahel.

Wulfila, vaikis ja aitas mehe püsti.

„Ta vajab kusagil abi,” ütles Lucia.

Wulfila noogutas.

Nad liikusid koos, tänaval seisjad tegid ruumi. Mitte austusest, vaid ettevaatusest. Keegi ei tahtnud olla järgmine.

Kui nad jõudsid nurga taha, kus vari oli sügavam ja pilgud ei ulatunud, peatus Lucia.

„Siit edasi saad ise,” ütles ta.

Wulfila, toetades vigastatud meest, vaatas teda ja pöördus Lucia poole.

„Teid ei ole enam palju,” ütles ta vaikselt.

„Ajad muutuvad. Kunagi olimegi ainult meie“

Wulfila noogutas.

Kui Lucia lahkus, ei vaadanud ta tagasi.

Wulfila vaatas haavatud meest, kes tema abil püsti seisis ja ütles vaikselt, rohkem endale kui teisele:

„Täna tema.”

Paus.

„Homme võib-olla meie.”

Ta ei teadnud, kas see on hirm või ettekuulutus. Aga ta teadis, et ta ei ütle kellelegi, mida ta täna nägi. Ta toetas õla tugevamalt haavatud ligimese käe alla ja ütles “lähme“.

Ja see “lähme” oli tema esimene vaikimine.

See tekst arutleb teemal, et millise järjepidevusega esineb arv 7 erinevate kultuuride panteonides ning milles seisnevad seejuures ühised jooned.

Sissejuhatus

Arvu seitse on mitmetes kultuurides peetud pühaks. Meie kultuuriruumis seostub see peamiselt kristliku traditsiooniga, mis osalt omakorda muidugi tuleneb judaistlikust traditsioonist: Jumal lõi maailma 7 päevaga, millest seitsmes oli püha, seetõttu on ka nädalas 7 päeva, millest seitsmes on püha, Noa pidi võtma laeva “puhastest loomadest” ja ka lindudest 7 paari, hapnemata leibade püha kestis 7 päeva, igas seitsmes aasta oli hingamisaasta ja 7×7 ehk 49. aasta juubeliaasta, templiküünlajalal oli 7 haru, juudid olid Babülonis vangistuses 70 aastat, pärast mida tuli lugeda 70 “aastanädalat” lõpliku lunastuse saamiseni, Jeesus käskis andestada “seitsekümmend korda seitse korda”, Ilmutuse raamatus on sõnumid 7 kogudusele, avatakse 7 pitserit, 7 inglit puhuvad 7 pasunat ja valavad välja 7 vihakaussi, Jumala trooni eest taevas seisab “seitse vaimu” jne.

Kristlus ja judaism on muidugi monoteistlikud religioonid, nende puhul me ei saa rääkida panteonist, ehk jumalate “süsteemist”, kogumist. Samas ei väldi Piibel sõna “jumal” kasutamist teiste nö üleloomulike olendite kohta. Näiteks Psalmis 82, kus “Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas”. Siin on kasutatud nii Jumala kui “jumalate” kohta sama heebreakeelset sõna “elohim” („jumalad“ – mitmuses) ning seda mõistetakse laias laastus kahtmoodi: kas silmas peetakse ingleid või inimlikke kohtumõistjaid, kes rakendasid Jumala seadust. Tõenäolisem on siiski see, et silmas on peetud ingleid, eriti kui võrrelda seda Psalmiga 89, kus salmides 6-8 on sarnaselt mainitud “Jumala lapsi” ja “pühade kogudust”, ehk ingleid.

Kui tuletada meelde veel Ilmutuses nimetatud 7 inglit, ehk elohimi („jumalaid“), siis võikski siit hüpata pealkirjas nimetatud nn panteoni teemasse. Ja pigem nö peavoolu judaismist alternatiivjudaismi, täpsemalt Qumrani traditsiooni, mis on saanud tuntuks nn Surnumere käsikirjade kaudu. Üleminekuks olgu siin taas Vana Testamendi Taanieli raamat.

Judaistlik traditsioon, seitse peainglit

Taanieli raamatus nimelt mainitakse peaingel Miikaeli (12:1). Ka Uus Testament nimetab Miikaelit peaingliks (Juuda 1:9; Ilmutuse12:7). Kuid huvitav on, et Taanieli 10:13 on Miikael “üheks peainglitest”. Seega peaks peaingleid olema rohkem kui üks. On oletatud üheks peainglitest ka Gaabrieli, ehkki Piibel otseselt tema kohta sellist tiitlit ei kasuta. Üldse ongi nii, et kanooniline Piibel ei räägi meile midagi täpsemat peainglitest.

Küll aga on sellest päris põhjalikult juttu Qumrani dokumentides. Inglitega seostuv oli nende jaoks oluline, arvati et inglid reaalselt osalevad Qumrani kogukonna ettevõtmistes. Taanieli raamat on muide olnud Qumrani kogukonnas üks populaarsemaid. Kuid üks, lisaks Qumranile ka muidu tuntud raamatuid, on Eenoki raamat, mis tegelikult kuulub ühe kõige vanema kristliku kiriku, Etioopia kiriku piiblikaanonisse. Surnumere käsikirjade seas oli samuti mitmeid Eenoki raamatu koopiad, mis on dateeritud 3. ja 2. sajandisse e.m.a.

Inglitega seotu on Eenoki raamatus olulisel kohal, neid, täpsemalt üht osa, ehk „langenud ingleid“ peetakse peasüüdlasteks patu toomises inimkonna sekka ning nende üle kohtu mõistmisele “viimse sugupõlve” ajal pööratakse palju tähelepanu. Eenoki raamatu 20. peatükis on inglitest vast kõige detailsemalt juttu. Siin on juttu seitsmest inglist, keda on põhjust pidada peaingliteks, need on Uriel, Rafael, Raguel, Miikael, Saraqael, Gabriel ja Remiel. Mujal Eenoki raamatus on sõnaselgelt nimetatud peaingliteks Miikaeli (71:3) ja Urieli (21:5). Seejuures tõuseb läbi Eenoki raamatu neist seitsmest esile kolmik: Miikael, Gabriel ja Uriel.

Seitsmele inglile viitab lisaks Eenokile ka apokrüüfiline Toobiti raamat, kus öeldakse: “Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette pühade palved ja käivad Püha auhiilguse ees” (12:15). Ja ka Piibel ei jäta mainimata üht seitsmest inglist koosnevat olulist gruppi, Ilmutuse raamatus räägitakse nii Jumala trooni ees seisvast “seitsmest vaimust” (1:4; 4:5; 5:6) ning Jumala kohtuotsustes osalevaid seitset inglit (8:2; 15:1).

Seega judaistlikus ja ilmselt ka sellele tuginevas juudakristlikus traditsioonis esineb seitsme peaingli kontseptsioon. Qumrani kogukonna kohta ei ole teada, et kustkohast pärinesid nende teoloogilised seisukohad. Tõenäoliselt olid nad olnud osalised makabeide mässus, olles esialgu makabeide liitlased koos nn protovariseride ja -saduseridega. Lahkhelid tekkisid ilmselt aga siis, kui makabeid haarasid endale nii kuninga kui ülempreestri rolli, mis rangelt võttes oleks pidanud kuuluma vastavalt Taaveti ja Saadoki suguvõsadele (makabeid ei kuulunud kumbagi). Kust ja millal aga olid Jeruusalemma tulnud nn protoqumranlased, see ei ole teada. Väga tõenäoline näib aga nende seos Babüloniga, sest ehkki väga paljud juudid küll olid sealt vangistusest naasnud Pärsia valitsejate loa ja korralduste alusel alates aastast 539 e.m.a., olid päris paljud Babülonis vabatahtlikult ja tõhusa juudi kogukonnana veel 2. sajandil e.m.a., ehk makabeide ülestõusu eel ning leidub kirjalikke allikaid, mis väidavad, et just sel ajal naasesid paljud neist Juudasse ja ka Galileasse (sh nö naatsaretlased, ehk kuningas Taaveti kuningliku suguvõsa, ehk nezeri liikmed).

Igatahes tuleb mõjutuste otsimisel võtta arvesse Pärsia impeeriumit ning selle erakordset, monoteistlikku ja väga vana religiooni – zoroastrismi. Selle mõju all elasid juudid sajandeid ning seejuures ei olnud nende suhtumine pärslastesse sugugi halb. Juutide Paabeli vangist vabastajat, Pärsia kuningas Kyrost nimetatakse Piiblis koguni Messiaks (Jesaja 45:1; ainus mittejuut, kellele selline tiitel omistatakse juutide Pühakirjas). Seitsme peaingli eelkäijate otsingul tasub seetõttu vaadata zoroastristlikku panteoni.

Seitse amesha spentat

Zoroastrism on kahtlemata monoteistlik religioon, mille algupära võib ulatuda isegi 15.-13. sajandisse e.m.a., mil ta sai ainujumal Ahura Mazda (“Tark Isand”) prohveti Zarathustra poolt praeguse Afganistani alal (tolleaegne Baktria) alguse ja levis sealt sajandite jooksul pärslaste aladele, saades lõpuks tohutu Pärsia impeeriumi superreligiooniks. Tõsi on aga see, et nagu Piiblis, nii leidub ka monoteistlikus zoroastrismis “jumalusi”, kes ei ole küll võrdsed Ahura Mazdaga, vaid olles algselt tema omadused või aspektid, kujunevad nad aja jooksul inglite taolisteks, ainujumala käsutuses olevateks vaimolenditeks. Selliseid vaimolendeid nimetatakse zoroastrismis amesha spentadeks.

Avestakeelne termin “amesha spenta” tähendab sõnasõnalt “pühad surematud” ning ka neid on seitse: Asha Vahista (tõde), Vohu Manah (“hea mõte”), Kshatra Vairya (võim), Spenta Armaiti (rahu), Haurvatat (täiuslikkus), Ameretat (surematu) ja Spenta Mainyu (hea vaim vaim või püha vaim). Selline ainujumala kõrval seisev seitsmik moodustab seega mõnes mõttes zoroastristliku panteoni samamoodi nagu Jehoova ja tema elohimid moodustavad mõneti judaistliku panteoni. Ning just sellise religioosse mõju all, kus ainujumal Ahura Mazda ja tema seitse amesha spentat valitsesid kogu hiiglasliku Pärsia impeeriumi religioosset sfääri (olles küll ülimalt sallivad teiste religioonide suhtes), elasid ja kujundasid oma usulised vaated ka juudid, nii Babülonis kui Judeas.

Seega ei saa kindlasti välistada zoroastristliku “seitsmiku” mõju eenokliku seitsme peaingli kontseptsiooni välja kujunemisel. Ja see poleks ainus sajandeid kestnud võimsa maailmausundi mõju – see ulatus lisaks judaismile ka paljude nn paganlike religioonide ja maailmavõimudeni, näiteks roomlaste poolt veel kristluse ajal ülimalt austatud jumal Mithra on otsene laen zoroastristlikust usundist, kus Mitra oli üks “jumalustest” (yazata) ehkki algselt ilmselt lihtsalt ainujumala üks aspektidest.

Zoroastrism ei sündinud aga vaakumis. Tema algne päritolu Baktrias, ehk tänapäevase Afganistani põhja ja kirdeosas tähendab olulist seost vanaindia vedaistliku kultuuriga. Zoroastrismi pühakirja Avesta keel avesta on väga tihedas suguluses RigVeda nn vanasanskrikti keelega. Üldiselt ollakse seisukohal, et nii vedaistlik kui avesta kultuurid ja keeled arenesid kõrvuti välja mingist algsest, nn indo-iraani kultuuriruumist millalgi 18.-16. sajandil e.m.a. Nende ühiseks esivanemaks peetakse näiteks indoeurooplaste Sintashta kultuuri Siberi lõunaosas millalgi 22.-19. sajandil e.m.a. ning suureks mõjutajaks ka “Baktria-Margiana” kultuuri 20.-16. sajandil e.m.a. Seetõttu tuleks küsida, et mis seos võis amesha spentadel olla vedaistliku panteoniga?

Seitse adityat

Vedaistlik panteon on muidugi tohutu, selles kultuuris kummardati sadu või koguni tuhandeid jumalaid. Laias laastus, eriti algperioodil, jagunesid nad aga kaheks: vanad jumalad, ehk asurad (keda hilisem vedaistlik ja eriti nn hinduistlik usund hakkas käsitlema deemonitena) ning uued jumalad, ehk devad. Asurate hulgas esineb aga oluline tuumik, keda nimetatakse sõnaga “aditya”, sest nende ühine “ema” on kosmiline “meri” (asu, arvatavalt Linnutee), nimega Aditi. Tekstides figureerib muide ka “Asura-Isa”, keda nimetatakse ka Dyaus Piteriks, et “Taevaisaks” (sellest nimest on tuletunud nii Zeus kui Jupiter). Kuid see adityate tuumik koosneb taas seitsmest liikmest, kelleks on: kõigi jumalate isa ja kuningas Varuna, tema “noorem vend” (võimalik, et algselt ka üks tema aspektidest) Mitra, Aryaman, Daksha, Bhaga (kelle nimega on seotud slaavi bog, ehk jumal), Amsha ja Shurya. Hiljem kasvab adityate arv küll suuremaks, ent algselt, vanas RigVeda traditsioonis, alg-zoroastrismi kaasaegses, on neid just taas täpselt seitse. Ja ka nende seast tõuseb RigVedas esile kolmik: Varuna, Mitra ja Aryaman.

On arvatud, et just RigVeda seitse adityat on selleks põhjuseks, miks zoroastrismis esineb paralleelselt samuti just seitse amesha spentat. Igatahes on selge see, et RigVeda nn vanade jumalate tiitel asura (“isand”) kõlab avesta keeles ahura. Ehkki zoroastristlik ahura-usund vastandas end vedaismiga seotud devade-usundile, on ilmselgelt seitse vedaistlikku asurat-adityat ja Ahura Mazda seitse amesha spentat seotud mingi sarnase pärimuse või traditsiooniga.

Kaevudes India kultuurides ajas sügavamale, jõuame nn Harappa kultuurini, mille panteonist teatakse vähem. Harappa kultuur oli küll seotud omaaegse pronksiaja maailmaga, sh Mesopotaamia ja Sumeriga, ent vedaistliku ja avesta kultuuride kandjad, indo-eurooplaste hulka kuuluvad “aarialased” (sealt ka nimi “Iraan”) olid kindlasti mõjutatud oma algse asuala “tõmbekeskusest”, nn “Baktria-Margiana” tsivilisatsioonist, kus kindlasti segunesid nii indo-aaria, harappa kui Mesopotaama, sh Sumeri kultuurid ja kahtlemata ka usulised tõekspidamised. Tegemist oli hilisema “siiditee” eelkäija, nii “nefriiditee” kui “tinatee” olulise sõlmkohaga (kogu pronksiaja maailm, sh Sumer, tarnis tolleaegset “naftat”, ehk pronksisulami jaoks ülivajalikku tina just praeguse Afganistani kirdeosast). Niisiis: milline oli vedaistlikule kultuurile eelneva, nn kõige esimese tsivilisatsiooni, Sumeri panteon?

Seitse anunnakit

Anunnakid on tänapäeva popkultuuris ja “uusvaimsuses” üks kuritarvitatud ja äraleierdatud teemasid. Peamiselt peetakse neid iidseks tulnukate rassiks, kes DNA-manipulatsioonide tulemusel kujundas inimese ja pani aluse inimtsivilisatsioonile. Tegelikult pärineb see sõna aga Sumeri vanadest tekstidest, mis on üldse kõige vanemad kirjalikud allikad, mis säilinud on, meieni jõudnud tahvlid on pärit u 18. sajandist e.m.a. Kirjakeel sündiski ju praeguste teadmiste kohaselt Sumeris, arvatavalt millalgi 4000-3000 e.m.a. vanasumeri, ehk Uruki perioodil, kuid sai tõelise hoo sisse nn sumeri renessansi või impeeriumi ajal 2112-2004 e.m.a.

Muidugi tuleb ka Sumeri kultuuri puhul arvesse võtta seda, et ta on oma pika aja jooksul muutunud. Seda on mõjutanud nii Akkadi vallutused 24.-23. sajandil e.m.a. (märksõnadeks Sargon või ka Gilgameshi eepos) kui ümber kujundanud vanababüloonia riik 21.-17. sajandil e.m.a. (Hammurapi seadused või Enuma elishi loomismüüt). Kui aga lähtuda võimalikult varajasest meile teadaolevast kihistusest, siis võib vanasumeri panteoni kirjeldada järgmiselt.

Kõige algpõhjus oli Namma, kõige loodu algus, keda kujutatakse kosmiliste vetena, algse “merena” (apsu), seega pigem “millena” kui “kellena”. Sellest tekib jumal-isa An (akadi Anu), ehk “taevas” (taevaisa), kellel on taas seitse “last”, keda nimetatakse annunnakiteks või anunnadeks, kellest esimene on anunnakite kuningas ja maailma looja Enlil (“taeva isand”), seejärel tema noorem vend Enki (“maa isand”) ja selle naine Ninhursag, seejärel nende tütar, sõja ja armastuse jumalanna Inanna (kellest tuletusid hiljem Ishtar ja Astarte) ning Enlili poeg, kuujumal Nanna (akadi Sin) ja selle poeg, päikesejumal Utu (Samash). Need seitse peamist anunnakit olid Sumeri panteoni tipp, kellede seast tõuseb taas kolmikuna üles An, Enlil ja Enki.

Aja jooksul nende positsioonid muidugi muutusid. “Taevaisa”, An’i kummardamine taandus juba ilmselt 24. sajandil e.m.a., tema asemel tuli võimas kuningas, maailma looja ja kõigi teiste anunnakite valitseja Enlil, kelle nimi tähendab taeva või tuulte-tormide isandat. Huvitav, et Enlili kujutati enamasti mitte inimkujuliselt, vaid seitsme sarvega kiivriga. Tekstidest on ka näha, et nimi Enlil muutub aja jooksul tiitliks, mida omistatakse ka teistele jumalatele. Akkadi keeles muundus Enlil Ellil’iks ja babüloonlaste seas Elil’iks, millest on väike samm El’i ehk Elohimini (kaananlaste seas oligi jumalat tähistavaks nimetuseks El). Muide, 1. Mo 14:18 näitab, et varajasel, Aabrahami perioodil, kummardas hilisemal Iisraeli territooriumil müütiline kuningas Melkisedeks jumalat, kelle nimi oli El-Elyon, ehk Kõigekõrgem Jumal.

Sumeri kirjandusest on näha, kuidas Enliliga konkureerib kogu aeg tema noorem vend Enki, keda ilmselt armastati rohkem. Teda nimetati inimeste loojaks, kirjeldati targa, isegi nutika või trickster-jumalana. Akadi perioodi sumeri veeuputusest rääkiv Gilgameshi eepos kirjeldab, kuidas jumalate kuningas Enlil soovis teda häirinud inimesed veeuputusega hävitada, ent kuidas plaanist teada saanud Enki hoiatas Utnapishtimi, kes päästis laevaga oma pere ning kuidas hilisema tüli järel Enlil leppis sellega, et “inimeste probleemi” lahenduseks on nende eluea ning üldse võimu vähendamine.

Anunnakid on ehk kõlaliselt ka sarnased sõnale aggelos (angelos), ehk inglid, mis nagu ka heebreakeelne malakha tähendab “saadikut” või “käskjalga”. Igatahes on kreeka mütoloogia puhul selgelt märgata seda, kuidas selle vanemasse kihti on esmalt jõudnud Sumeri-akadi-babüloonia mõjud ja selle peale, nö teise kihina indo-iraani mõjud. Tunnistada tuleb ka sõnade anuna ja asura sarnasust. Seejuures võiks märkida, et arameakeelses Eenoki raamatus (Surnumere käsikirjad) ei leidu inglite kohta heebreakeelset sõna „malakha“, vaid seal esineb sõna „irin“ (aramea iyri), mis tähendab Valvurit (inglk Watcher). Eenoki raamatust mõni sajand hiljem, ilmselt 1. sajandil AD kirjutatud nn „Teine Eenoki raamat“ kasutab nende taevase olendite kohta kreekakeelset sõna egregoroi, mis tähendab samuti „valvurit“ või ärkvel olijat (sealt tuleneb vanaslaavikeelses teises eenoki raamatus sõna grigori). Seega raske öelda, kas anunad/ahurad on kuidagi keeleliselt mõjutanud sõna „aggelos“ või inglid teket või mitte.

Igatahes oli 7. sajandi e.m.a. uusbabüloonia riik, juutide vangistaja ja langedes ka vabastaja, nii Sumeri-akadi-vanababüloonia kui Pärsia-avesta-vedaistliku traditsiooni pärandist mõjutatud, mis omakorda näis just sellise “seitsmikest” panteonide kaudu omavat mõju ka “Eenoki peaingli-teoloogiale”, st ehkki lingvistilist seost ei pruugi olla, siis arvuline seos on kindlasti olemas.

Veeuputus ja seitse apkallut

Seoses Eenoki raamatu ja Sumeri traditsioonidega tuleb muidugi märkida ära, et kui veeuputusest räägib ka Vana Testament, siis Eenoki raamatus on see palju olulisema, määravama tähtsusega. Just veeuputuse eel maale laskunud elohomid, inglid, keda Eenoki raamatus nimetatakse “Valvuriteks” tõid inimkonda oma käitumise ja “teadusega” patu, sõjad ja üldise allakäigu. On huvitav, et ka sumeri kirjandus räägib sellest, et üks seitsmest anunnakist, Enki, lõi enne veeuputust omakorda seitse jumalikku olendit, keda nimetatakse “apkallu’deks”. See akadikeelne sõna tuleb sumerikeelsetest sõnadest ab (vesi), gal (suur), lu (mees). Seega kas suured mehed veest või suure vee (veeuputuse?) mehed (kuigi “vesi” võib ka viidata apsule – nn kosmilisele ookeanile).

Need olid seitse veeuputuse-eelset jumalikku tarka, kes nõustasid veeuputuse-eelseid kuningaid ja keda miskipärast kujutatakse kas poolkalade-poolinimestena või “kalariietes” inimestena. Nagu Eenoki langenud inglid, õpetasid ka nemad inimestele religioosseid rituaale, seadusi, käsitööd, kunste, kirjakunsti, ehitamist, põllumajandust. Kirjanduses vihjatakse ka sellele, et oma käitumisega olevat apkallud vihastanud jumalaid ning seetõttu nad pidid veeuputuse ajal naasma “ookeani”, ent kuna nad olid ka abiellunud inimestega, siis pärast veeuputust jätkasid nende järeltulijad, juba ainult pooljumalatest inimkuningate nõunikena. See kõik kõlab muidugi väga sarnaselt Eenoki raamatu loole langenud inglitest ja nende saatusest (kuigi Eenoki raamatus pole langenud ingleid mitte 7, vaid 200).

Eenoki raamatus on siinkohal veel huvitav viidata selle peatükile 18, kus öeldakse, et Jumal on mõistnud kohut “seitsme tähe” üle, kes olid omal ajal “eksinud oma rajalt” ja seetõttu karistuseks kinni seotud “kümneks tuhandeks aastaks”. Tegu ei ole veeuputuse ajal maa peale tulnud inglitega (vrdl Eenoki 18:13 ja 16 ning 21:3 ja 6), vaid mingi varasema juhtumiga, millest täpsemalt midagi ei räägita. Kas see on viide mingile astronoomilise nähtusele või mingile varasemale müüdile seitsme “jumala” langemisest ja vangistamisest, seda me ei tea. Võimalik, et “7 tähte” tuleks seostada 7 apkalluga. Muide, zoroastrismi “saatanal”, Angra Mainyul on 7 daevat, ehk deemonit.

Lõpetuseks, seoses seitsme ja eri panteonidega viide veel kiviaegsele Hakassia petroglüüfile (kivisse uuristatud kujutis), mis on leitud Ida-Siberi edelaosas ning mille vanust hinnatakse umbes 5000 aastale. See kujutab seitsme peaga (sarvega?) inimesetaolist olendit, ilmselgelt mingit jumalust, kelle kõrval on “elupuu” (sellega kujutati tavaliselt Linnuteed), temast allpool väiksemad inimestetaolised kujutised, keda on ka muide seitse ning vasakul pool mingid tähemärgid. Petroglüüf on muide leitud just sellest kohast, kus toimis varem viidatud indo-eurooplaste Sintashta kultuur (millest mh sajandeid hiljem arenes välja avesta kultuur oma seitsme „amesha spentaga“ ja vedaistlik kultuur seitsme „adityaga“) ning ka aeg vastab selle kultuuri õitseajale selles piirkonnas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et maailma suurimates ja vanimates kultuurides ja religioonides on valitsenud mingi ühine seitsmest jumalusest koosneva panteoni kontseptsioon, mis näib olevat jõudnud välja Eenoki raamatuni ning mille nö “servi” võib aimata ka Vanas ja Uues Testamendi nimetatud “peaingli” ja “jumalate” või “elohimide” tekstides. Mispidi ja kuidas sellised mõjutused on aga ajaloos täpselt liikunud, seda võib siiski ainult oletada. Küll aga on see üheks näiteks inimajaloo ühisest usulis-kultuurilisest pärandist, mis silmale enam nähtavate erinevuste all ühise joonena püsinud on.

See lugu on maailma kõige esimesest Piiblitõlkest ning sellest, kuidas see ei olnud ainult tõlge ning see algab legendiga: 3. sajandil eKr siseneb 72 juudi tarka eraldatud saarele, igaühel kaasas heebreakeelsed pühakirjarullid. 72 päeva hiljem väljuvad nad sealt identse kreekakeelse tõlkega – jumalik ime, mis tõestab, et Jumal ise on selle töö heaks kiitnud.

See on kaasahaarav lugu, kuid see on müüt. Septuaginta tegelik lugu ei räägi imest, vaid poliitilisest võimust, kultuurilisest ambitsioonist ja kuninglikust propagandast. See on lugu, mida teile kunagi ei räägitud – lugu tõlkest, mis oli tegelikult kuningliku propaganda sisse mässitud finantsskandaal, mille algatas kuningas, kes kasutas oma megalomaanilist raamatukogu ideoloogilise arsenalina.

Kuninga projekt: miks Septuaginta tegelikult loodi?

Septuaginta sünd ei olnud ajendatud usulisest hardusest, vaid kahe osapoole – Egiptuse kuninga ja Aleksandria juudi kogukonna – vastastikustest vajadustest.

Ametlik lugu: Jumalik ime

Ametlik versioon, mida levitati läbi „Aristease kirja“ nimelise dokumendi, oli meisterlik propagandatükk. Selle eesmärk oli anda tõlkele vaieldamatu autoriteet. Legendi peamised elemendid on järgmised:

• Kuninglik uudishimu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos soovis üllast eesmärgist lähtuvalt lisada Aleksandria raamatukokku koopia juutide seadustest.
• Tarkade valik: Juudi ülempreester Eleazar valis Jeruusalemmast 72 õpetlast – kuus igast Iisraeli kaheteistkümnest suguharust.
• Imeline sünkroonsus: Targad viidi Pharose saarele, kus nad töötasid eraldatuses. Täpselt 72 päevaga valmistas igaüks teistest sõltumatult identse tõlke, sõna-sõnalt.

Tegelikkuses on „Aristease kiri“ pettus. Ükski tõsiseltvõetav ajaloolane ei pea seda autentseks. See kirjutati vähemalt sajand pärast sündmusi, mida see kirjeldab, tõenäoliselt hellenistliku juudi poolt, et legitimeerida Septuagintat kogukondade ees, kes seda kahtluse alla seadsid.

Tegelikud motiivid: Võim, kontroll ja kultuuriline ellujäämine

Projekti taga olid tegelikult külmalt kalkuleeritud poliitilised ja sotsiaalsed kaalutlused. Mõlemal osapoolel oli midagi võita.

Seega ei olnud Septuaginta sünd helde kuninga kingitus, vaid strateegiline tehing. Kuningas ostis mõjuvõimu ja lojaalsust, samal ajal kui vähemuskogukond tagas oma kultuurilise püsimajäämise.

See ei olnud aga lihtne projekt. Nagu selgus, oli pühakirja tõlkimise protsess sama oluline ja tagajärjekas kui selle loomise põhjused.

Sõnadest enamat: kuidas tõlkimine muutis tähendust

Tõlkimine ei ole kunagi pelgalt sõnade ümberpaigutamine. See on tõlgendamine, valikute tegemine. Kui tõlgitakse püha teksti, muutub iga teoloogiline valik poliitiliseks avalduseks.

Heebrea keelest kreeka keelde: Kadunud ja leitud tõlkes

Lähte- ja sihtkeel esindasid kahte erinevat mõttemaailma.

• Piibli heebrea keel: Konkreetne, narratiivne, hõimukeskne.
• Vana-kreeka keel: Abstraktne, filosoofiline, universaalne.

Nende kahe „vaimse universumi“ vahel tõlkimine muutis paratamatult originaalteksti nüansse, kohandades semiidi mõtteviisi hellenistlikele kategooriatele.

Kaks saatuslikku tõlkevalikut

Kaks konkreetset näidet illustreerivad, kuidas tõlkijate valikutel olid monumentaalsed tagajärjed, mida nad ise ette näha ei osanud.

1. “Noor naine” või “Neitsi”? (Jesaja 7:14)
   • Heebrea kontseptsioon: Originaaltekstis kasutati sõna almah, mis tähendab „noor naine“.
   • Kreekakeelne tõlge: Tõlkijad valisid selle vasteks kreekakeelse sõna parthenos, mis tähendab „neitsi“.
   • Ajalooline tagajärg: Sajandeid hiljem sai just see tõlkevalik kristliku teoloogia nurgakiviks Jeesuse neitsistsünni kohta käivas õpetuses – väide, mida heebreakeelne tekst otse ei toetanud.
2. Hõimujumal Jahvest filosoofiliseks Jumalaks
   • Heebrea kontseptsioon: Heebrea arusaamad Jumalast (Jahve) olid seotud Iisraeli hõimude ja ajalooga.
   • Kreekakeelne tõlge: Heebrea hõimukeskne Jumal Jahve muudeti abstraktseks ja filosoofiliseks theos’eks, mis sobitus kreeka mõttemaailma.
   • Ajalooline tagajärg: See peen „lingvistiline helleniseerimine“ muutis juudi ideed kättesaadavaks ja mõistetavaks laiemale maailmale, kuid samal ajal muutis see peenelt ka nende sisu.

Need muutused ei jäänud märkamatuks ja viisid peagi ettenägematute tagajärgedeni, mis lõhestasid Vana-Maailma usulist maastikku.

Tahtmatud tagajärjed: kuidas tõlge hakkas elama oma elu

Kui Septuaginta levis üle Vahemere, ei suutnud seda kontrollida ei Ptolemaios ega Jeruusalemma preestrid. Püha teksti tõlkimine impeeriumi keelde tähendas monopoli kaotamist selle üle ja see tõi kaasa ootamatuid liitlasi. Tekkis uus rühm, keda tunti kui „jumalakartlikke“ – rikkad kreeklased ja roomlased, kes tänu kreekakeelsele tekstile hakkasid sünagoogides käima ja annetasid heldelt.

See tõi kaasa aga uue probleemi. Diasporaa sünagoogid, mis sõltusid nende annetustest, hakkasid leevendama puhtuseseadusi ja arendama kaasavamat teoloogiat, et oma jõukatele patroonidele vastu tulla – samm, mida Jeruusalemma eliit poleks iial heaks kiitnud. See oli „raha, mis muutis teoloogiat“: majanduslikud huvid hakkasid kujundama usulist doktriini.

Kahe judaismi sünd

Septuaginta tekitas judaismis sügava lõhe, luues kaks erinevat voolu, millel olid erinevad keeled, keskused ja väärtushinnangud.

Kristluse häll

Septuagintast sai tahtmatult varajase kristluse alustekst. Sellel oli kolm peamist põhjust:

1. See oli ainus Piibel, mida nad tundsid: Esimesed kristlased, nagu Paulus Tarsosest, olid kreekakeelsed juudid, kes tsiteerisid oma kirjades ja jutlustes eranditult Septuagintat. See oli ainus pühakiri, mis neile kättesaadav oli.
2. See pakkus messianistlikke “tõendeid”: Kristlased kasutasid Septuaginta spetsiifilisi sõnastusi (nagu Jesaja 7:14), et väita, et Jeesus täitis Vana Testamendi prohveteeringuid viisil, mida heebreakeelne tekst ei toetanud.
3. See lõi iroonilise olukorra: Tekst, mis loodi hellenistliku judaismi säilitamiseks, muutus peamiseks vahendiks, mis võimaldas kristlusel judaismist eralduda ja omaette religiooniks kasvada.

See tekitas paratamatult pingeid ja peagi puhkes avalik konflikt teksti autoriteedi ja kontrolli pärast.

Suur lahkuminek: võitlus Pühakirja kontrolli pärast

Pärast Jeruusalemma templi hävitamist roomlaste poolt aastal 70 pKr muutus võitlus Septuaginta üle eksistentsiaalseks. Mõlemad pooled – judaism ja tärkav kristlus – pidid end uuesti määratlema.

Juutide vastulöök: Septuaginta hülgamine

Yavne linna kogunenud rabiinlikud õpetlased mõistsid, et Septuaginta on muutunud kristlaste jaoks ületamatuks teoloogiliseks relvaks. Nad reageerisid kahe strateegilise sammuga:

• Kaanoni sulgemine: Rabid lükkasid tagasi raamatud, mis eksisteerisid vaid kreeka keeles (nt Tobiase, Juuditi raamatud). Põhjus polnud pelgalt nende populaarsus kristlaste seas, vaid see, et need sisaldasid spetsiifilisi teoloogilisi kontseptsioone (surnute ülestõusmine, nimedega inglid, viimne kohtupäev), mis hõlbustasid üleminekut kristlusesse.
• Uue tõlke tellimine: Nad kuulutasid Septuaginta „rikutuks“ ja tellisid Aquilalt uue, „ülisõnasõnalise“ ja „peaaegu loetamatu“ kreekakeelse tõlke. See oli selgelt „kristlusevastane“ versioon, mis oli loodud selleks, et teadlikult „parandada“ kõiki neid kirjakohti, mida kristlased oma tõenditena kasutasid.

Kristlaste omastamine: Septuagintast saab Vana Testament

Kristlased ei andnud alla, vaid võtsid Septuaginta täielikult omaks ja pöörasid süüdistused pea peale.

Esiteks, see oli narratiivi täielik pööre. Kristlikud juhid, nagu Justinus Märter, ei kaitsnud enam Septuagintat, vaid süüdistasid agressiivselt juute oma enda heebreakeelsete pühakirjade võltsimises, et eemaldada sealt Jeesust puudutavad prohveteeringud.

Teiseks, võitlus otsustati raha ja tehnoloogiaga. Kiriku kasvav jõukus võimaldas rahastada Septuaginta „tööstuslikus mahus“ tootmist odavamates ja kättesaadavamates koodeksites (köidetud raamatutes). See oli kirjastusrevolutsioon. Samal ajal vaevlesid Rooma-vastaste sõdade tagajärjel vaesunud juudi kogukonnad, et endale lubada kalleid heebreakeelseid kirjarulle. Kristluse võit polnud seega mitte ainult teoloogiline, vaid ka majanduslik ja tehnoloogiline.

See ajalooline konflikt jättis püsiva jälje, mis ulatub tänapäeva Piiblite struktuurini.

Pärand, mis elab edasi: Piibel, mida me täna tunneme

Võitlus Septuaginta üle defineeris, milliseid raamatuid peetakse pühaks protestantlikus ja katoliiklikus traditsioonis.

Protestantlik vs. katoliiklik Piibel: 2000 aasta vanune vaidlus

Septuaginta on otsene põhjus, miks katoliiklik ja protestantlik Vana Testament on erineva pikkusega.

See erimeelsus ei olnud puhtalt teoloogiline. Septuagintasse kuuluvad raamatud, nagu 2. Makkabite raamat, andsid teoloogilise õigustuse kiriku tulusatele praktikatele, näiteks indulgentside müügile (palved surnute eest).

Püha teksti tegelik õppetund

Septuaginta ajalugu paljastab sügava ja ebamugava tõe: „Pühad tekstid ei kuku taevast alla valmiskujul. Need on inimlikud tooted, mis on loodud ajaloolises kontekstis ja mida on kujundanud konkreetsed huvid.“

Ptolemaios II tellitud tõlge, mis pidi lahendama kohaliku poliitilise probleemi, päästis valla „religioosse revolutsiooni“. Kui me avame täna Piibli, siis hoiame käes dokumenti, mille lehekülgedele on salvestatud iidsed võimuvõitlused.

(allikas: https://www.youtube.com/watch?v=IjUAL_FaCBg)

relatio:

Artikkel Septuagintast ajakirjas “Kirik ja teoloogia”

⊙ Kus on siin “must auk” (kese)?
See on eksistentsiaalne murdepunkt, kus vana elu tähendus laguneb ja tekib vaikne vajadus uue aluse järele.

⊙ Kuhu see idee liigub?
See viib Tolstoi radikaalse eetilise pöördeni, kus elu mõte nihkub isiklikust naudingust universaalse moraalse vastutuseni.

Sissejuhatus: kirjanikust prohvetiks

Lev Tolstoi elulugu ja looming jagunevad kaheks kontrastseks vaatuseks, kusjuures murrang nende vahel ei tähista pelgalt stiililist nihet, vaid sügavat ontoloogilist katket. Tema teine eluperiood märgib radikaalset eemaldumist aristokraatlikust hedonismist ja liikumist prohvetliku moralismi suunas, kus fookusesse tõusis püüdlus leida “universaalset inimkogemust”. See pretensioon asetas Tolstoi vääramatusse konflikti tollase Vene impeeriumi riikliku ideoloogiaga.

Lähem vaatlemine paljastab ka terava maailmavaatelise kokkupõrke Tolstoi universaalse humanismi ja Fjodor Dostojevski vene messianismi vahel. Kui Dostojevski uskus Venemaa erilisse, peaaegu müstilisse missiooni ühendada “Aaria rassi rahvad” panslaavi kristlikuks impeeriumiks, siis Tolstoi jaoks oli selline rahvuslik erandlikkus eetiliselt vastuvõetamatu. Ta asendas impeeriumimeelse natsionalismi patriotismiga, mis armastab oma rahvast, kuid tunnustab iga kultuuri unikaalset väärikust. See oli kokkupõrge “Jumala riigi” eetika ja Romanovite autokraatia ajutise võimu vahel, kus Tolstoi positsioneerus viimase suhtes vankumatusse opositsiooni. See maailmavaateline nihe ei sündinud aga kabinetivaikuses, vaid sügava eksistentsiaalse kriisi ja väärtuste täieliku ümberhindamise tulest.

Eksistentsiaalne kriis ja väärtuste ümberhindamine

50. eluaasta künnisel, olles saavutanud kirjandusliku kuulsuse apogee, tabas Tolstoid halvav tähendusetuse tunne. Ta leidis, et tema senine elu on jäänud “pausile” ning varem kirjutatud suurteosed, nagu “Sõda ja rahu” ning “Anna Karenina”, tundusid talle nüüd tühise meelelahutuse või koguni “õudusunenäona”. Kriis oli nii ränk, et kirjanik pidi oma kabinetis peitma nööri, et vältida kiusatust sooritada enesetapp selle “valmispandud silmusega”.

Analüüsides elu mõttetust, tuvastas Tolstoi neli klassikalist lahendusteed (teadmatus, naudingud, enesetapp ja nõrkus), kuid hülgas need, leides viienda tee. See oli pöördumine lihtrahva ja nende praktilise usu poole. Tolstoi filosoofiline ankur peitus äratundmises, et Jumal on elu – elamine teiste heaks on jumaliku alge ainus reaalne manifestatsioon.

Seda perioodi defineerivad peamised teosed:

• “Pihtimus” (1882): Intensiivne autoportree vaimsest uuestisünnist ja varasema eluviisi eitusest.
• “Mida ma usun” (1884): Süstemaatiline ülevaade tema uuest, ratsionalistlikust usutunnistusest.
• “Ivan Iljitši surm” (1886): Eksistentsiaalne novell, mis dekonstrueerib kõrgklassi elu tühisuse surma lävepakul.

See sisemine valgustumine viis Tolstoi uue, institutsioonivälise kristluse defineerimiseni, mis hülgas kiriklikud dogmad praktilise eetika kasuks.

Tolstoi “müüdivaba kristlus” ja eetilised põhimõtted

Tolstoi teoloogiline positsioon oli radikaalselt ratsionalistlik, asudes otsesesse konflikti Vene Õigeusu Kirikuga. Ta eitas Jeesuse jumalikkust, neitsist sündimist ja imesid, pidades neid “müütideks”, mis varjutavad tegelikku õpetust. Tema suhtumist imedesse iseloomustab ilmekalt tsitaat: “Kui ta üles äratati, siis Jumal temaga” (Gospod s nim), viidates, et ülestõusmise fakt on ebaoluline võrreldes Jeesuse moraalse õpetusega.

Tema eetilise süsteemi tuum on Jeesuse Mäejutlus, eriti printsiip “ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb” (Mt 5:38-39). See ei olnud Tolstoi jaoks allegooria, vaid otsene käsk, mis dekonstrueerib riiklikud vägivallainstitutsioonid: kohtud, vanglad ja sõjaväe.

Tolstoi kristluse viis põhikäsku:

1. Viha vältimine: Tuleb tunnustada iga inimest võrdsena; viha on universaalse rahu eitus.
2. Ihade ohjeldamine: Abielus rahu hoidmine ja sensuaalsuse piiramine.
3. Vannete andmisest loobumine: Inimene ei tohi vanduda truudust riigile, sest tema ainus suverään on Jumal.
4. Vägivallatus: Absoluutne keeld vastata kurjale jõuga.
5. Patriotismist loobumine: See käsk on suunatud natsionalismi vastu. Tolstoi tõlgenduses viitab “vaenlane” evangeeliumis just teistele rahvastele – patriotismi eitamine on sõdade vältimise eeltingimus.

Need põhimõtted ei jäänud vaid teoreetilisteks maksiimideks, vaid transformeerisid kirjaniku praktilise elu viisil, mis ehmatas nii tema perekonda kui ka kaasaegset ühiskonda.

Praktiline elu: lihtsus, füüsiline töö ja sotsiaalne aktivism

Jasnaja Poljanas asus Tolstoi ellu rakendama radikaalset lihtsust. Ta loobus krahvitiitlist, hakkas kandma talupojariideid ning tegema rasket füüsilist tööd, sealhulgas kündmist ja iseendale saabaste valmistamist. See viis verbaalse ja füüsilise konfliktini tema abikaasa Sofiaga, kellele oli vastumeelne Tolstoi soov tühjendada ise oma ööpotti ja kes pidas oma mehe usulisi arenguid mööduvaks “haiguseks”.

Tolstoi sotsiaalne aktivism oli sügavalt eetiline ja süsteemikriitiline. 1891. aasta näljahäda ajal, kui valitsus olukorda eitas, kasutas Tolstoi välispressi, et tsaari häbitunde kaudu tegutsema sundida, toites ise sadu tuhandeid inimesi. Samuti finantseeris ta duhhobooride – vägivallatust pooldava ususekti – emigreerumist Kanadasse, kirjutades selleks spetsiaalselt oma viimase suure romaani “Ülestõusmine” ja loobudes selle tuludest.

Tolstoi õnne viis eeldust:

• Kontakt loodusega ja elu värskes õhus.
• Vaba füüsiline töö, mis tagab une ja isu.
• Perekonnaelu.
• Vaba ja sõbralik suhtlemine kõigi ühiskonnakihtidega.
• Tervis ja piinadeta surm.

Tema filantroopia moto – “rikkus on nagu sõnnik: haiseb kokku kogutuna, kuid väetab laiali jagatuna” – peegeldas tema põlgust aristokraatliku privileegi vastu, mis viis ta vääramatult kristliku anarhismi radadele.

Kristlik anarhism ja institutsionaalne vastuseis

Tolstoi defineeris riiki ja ametlikku kirikut kui vägivallaaparaate, mis püsivad pettusel. Teoses “Jumala riik on teie sees” (1894) argumenteeris ta, et ainus tee vabanemiseni on individuaalne sisemine revolutsioon, mitte vägivaldne riigipööre. Ta leidis, et anarhistidel on õigus peaaegu kõiges, vao välja arvatud meetodites.

1. aastal heideti Tolstoi ametlikult kirikust välja. See akt pidi murendama tema autoriteeti, kuid vallandas hoopis poolehoiu laviini. Tekkis paradoksaalne olukord: Venemaal räägiti, et riigis on “kaks tsaari” – Nikolai II ja Lev Tolstoi. Võimude silmis oli Tolstoi ohtlikum kui ükski pommi viskav terrorist, sest tema jutlustatud “mitte-osalemine” murendas süsteemi moraalset vundamenti ja resoneeris üle maailma.

Tolstoi mõju Mahātmā Gandhile

Tolstoi ideede kõige viljakam laboratoorium ei asunud aga Venemaal, vaid Lõuna-Aafrikas ja Indias läbi tema kirjavahetuse Mohandas Gandhiga aastatel 1909–1910. Gandhi nimetas Tolstoid “suurimaks mitte-vägivalla apostliks”.

Mõju ja kirjavahetuse etapid:

• 1908: Tolstoi “Kiri hindule” andis teoreetilise aluse India vabadusvõitlusele läbi armastuse ja mitte-koostöö printsiibi.
• 1909: Gandhi võtab Tolstoiga ühendust, saades inspiratsiooni teosest “Jumala riik on teie sees”.
• 1910: Lõuna-Aafrikas asutatakse “Tolstoi farm” – kommuun, kus rakendati Tolstoi printsiipe: ühistööd, karskust ja lihtsust.
• September 1910: Tolstoi saadab oma viimase kirja Gandhile, kinnitades, et armastus on ülim seadus, mis tühistab igasuguse vägivalla.

Gandhi vägivallatuse printsiip Satyagraha (“tõekindlus”) on otseselt tuletatud Tolstoi kristlikust interpretatsioonist, mitte hinduismist, moodustades intellektuaalse silla kahe suurvaimu vahel.

Kokkuvõte: Tõde kui ülim autoriteet

Lev Tolstoi elukaar lõppes sümboolse ja traagilise põgenemisega Jasnaja Poljanast 1910. aasta novembris. Tema surm Astapovo raudteejaamas eemal oma varandusest ja positsioonist kinnitas tema truudust oma põhimõtetele. Tema viimased sõnad “Ma armastan tõde” võtavad kokku tema elukestva püüdluse moraalse aususe poole.

Tolstoi positsioon “teise tsaarina” oli nii vankumatu, et tema matustest sai Venemaa esimene suur avalik ilmalik matus, hoolimata valitsuse katsetest seda takistada. Isegi teised suurvaimud nagu Anton Tšehhov või Maksim Gorki, kes austasid teda sügavalt, hoidsid intellektuaalset distantsi – Tšehhov näiteks leidis, et haritlasena ei peaks ta end “madaldama” talupojaks, vaid pigem tõstma talupoega hariduse kaudu. Ometi jäi Tolstoi pärand kestma kui universaalne moraalne kompass. Ta maeti Jasnaja Poljanasse kohta, kuhu tema vend Nikolai oli kunagi peitnud “rohelise kepikesse” kirjutatud saladuse universaalsest õnnest – sümboliseerides Tolstoi usku, et tõde ja armastus on kättesaadavad igale inimesele, kes julgeb oma südames läbi viia tõelise revolutsiooni.

Seosed?

Teema visuaalne ülevaade

Eriti viimasel ajal kirjutatakse islami tekkest palju. Selles tekstis võetakse ette üks üsna kitsas rakurss: kuidas juudi-kristlik maailmapilt valitses peaaegu täielikult islami ideede ja Pühakirja üle ning kuidas mõnisada aastat varem enamvähem samas piirkonnas tekkinud manilus tekitab siin veidra dejavu tunde. Kas algne islam (“protoislam”) oli midagi muud, kui see islam, mida praegu tunneme?

Sissejuhatus: Islami algupära uued perspektiivid

Islami sünni käsitlemine isoleeritud religioosse murranguna 7. sajandi Hidžāzi tühjuses on tänapäeva usundiloos aegunud paradigma. Akadeemiline analüüs paigutab islami tekkeprotsessi hilisantiigi religioossesse dünaamikasse, kus see ei ilmnenud mitte uue ja võõra sündmusena, vaid olemasolevate usuvoolude transformatsioonina. Allpool keskenduks islami süvajuurtele, võttes appi võrdleva usuteaduse, et dešifreerida tekstilisi ja ideoloogilisi seoseid varasemate traditsioonidega, sest:

• traditsiooniline pärimus ei suuda ammendavalt selgitada Koraani tekstilist sisu ja selle teoloogilist keerukust. On paratamatu uurida islami tegelikku kujunemislugu väljaspool islami enda hilisemat hagiograafilist narratiivi.
• kriitiline ja võrdlev analüüs, mis seob Koraani juudi-kristlike sektide (ebioniidid, elkesaiidid) ja maniluse pärandiga.
• see perspektiiv võimaldab näha islamit kui hilisantiigi intellektuaalset ja religioosset kulminatsiooni, mis legitimeeris end läbi tuntud monoteistlike sümbolite, pakkudes araabia keelt kõnelevale maailmale reformitud ja ligipääsetavat pühakirja.

Koraani tekstianalüüs kinnitab, et tekst on sündinud otseses dialoogis “Raamatu rahvaga”, mis viitab sellele, et islami algne identiteet kujunes sise-kristliku ja sise-juudistliku opositsiooni raames.

Koraan kui tekstiline anomaalia: Piibellik fookus

Koraani sisu on statistiliselt ja temaatiliselt ebatavaline: tekst on üllatavalt keskendunud Piibli tegelastele, samas kui islami keskset prohvetit Muhamedi mainitakse nimepidi vaid erandkorras. See osutab tekstikriitilisele paratamatusele – Koraani algne sihtrühm pidi olema Piibli narratiividega süvitsi tuttav.

Järeldus: Kui Koraani fookus on suunatud peamiselt Raamatu rahvale (juudid ja kristlased) ning selle sisu on täidetud vaidlustega nende gruppidega, siis islami algne identiteet ei olnud paganate vallutusliikumine. See oli teoloogiline opositsioon monoteistliku “supi” sees, mitte vaidlus polüteistidega. See transformatiivne teadmine tähendab, et islam tekkis kui sise-monoteistlik reformiliikumine, mis püüdis korrigeerida varasemate usuliste fraktsioonide “vigu”.

“Araabia evangeeliumi” hüpotees ja etümoloogiline vundament

Hüpotees, et Koraan on algupäraselt mõeldud araablastele suunatud evangeeliumina või liturgilise tekstina, leiab tegelikult kinnitust keelelises analüüsis. Mõiste qara (“lugema” või “tsiteerima”) viitab tekstile, mis on mõeldud tsiteerimiseks varasematest pühakirjadest. Samuti on märkimisväärne etümoloogiline sarnasus Allah – Elohim, mis kõlas 7. sajandi juutidele ja kristlastele tuttava ja omasena, mitte uue jumaluse nimena.

Selle teooria keskmes on Waraqah ibn Nawfal, Muhamedi abikaasa Khadija sugulane. Waraqah oli ebioniidist ( tuntud juudikristlik sekt) preester, kes tõlkis pühakirju heebrea keelest ja valdas süvitsi juudi-kristlikku traditsiooni. On argumenteeritud, et Waraqah võis olla Koraani algne autor või mentor, kuna pärimuse järgi pöördus Muhamed hirmunult just tema poole pärast esimesi ilmutusi. Koraani narratiiv, mis keskendub vaatlusele ja vaidlustele juutidega, peegeldab just sellist juudi-kristlikku erudeeritust, mida kandis Waraqah. Mõiste hanif (üksiklane, monoteist) sai seejuures uue usuliikumise monoteistlikuks alustalaks.

Islami ja maniluse (Manichaeism) struktuursed sarnasused

Manilus, 3. sajandil prohvet Mani poolt rajatud maailmareligioon, pakkus islamile olulise struktuurse ja kontseptuaalse raamistiku. Mani liikumine levis läbi Baktria ja Sogdia, jõudes ka Araabia poolsaare piiridele, luues pinnase hilisemale islami levikule.

• “Prohvetite pitsat” (Seal of the Prophets): Mani kuulutas end viimaseks apostliks ja prohvetiks pikas reas – kontseptsioon, mille islam võttis otse üle Muhamedi positsiooni defineerimiseks.
• Parakleet (Parakleitos): Mõlemas süsteemis on lohutaja/abistaja ootus, kes viib lõpule algse kuulutuse.
• Jeesuse käsitlus (Doketism): Koraani salm 4:157, mis väidab, et Jeesust ei löödud risti, vaid see oli vaid näiline (in appearance only), on identne maniluse doketistliku vaatega. See viitab ühisele gnostilisele ja juudikristlikule algupärale.
• Kalligraafia kui pühaduse visualiseerimine: Manilus oli esimene “raamatuusund”, mis väärtustas kirjasõna esteetikat ja käsikirjade ilu. Islam päris selle traditsiooni, muutes kalligraafia pühaduse visualiseerimise peamiseks meetodiks.

See kontseptuaalne ühisosa näitab, et islam ei kopeerinud pelgalt detaile, vaid asetus samasse “maailmausundi” mudelisse, mille Mani oli kolm sajandit varem loonud.

Elkesaiidid ja “reformeeritud kristlus” islami hällina

Islami ajalooliseks eelloo mõistmiseks on kriitiline analüüsida Jordanitaguseid sektide nagu elkesaiidid ja ebioniidid (ei saa jätta ka märkimata, kuidas Koraan nimetab kristlasi: “nasara” ning on üldteada, et “naatsaretlased” olid üks varjasi juudkristlikke liikumisi, millest võisid “ebioniidid” eralduda). Nende püsivust ja mõju hilisantiigis kinnitab Clementine’i kirjandus (Homilies, Recognitions), mis on oluline tekstiline tõend juudikristluse kestmisest 2.–4. sajandini.

Elkesaiitide ja proto-islami ühisjooned:

• Range monoteism: apostel Pauluse täielik põlgamine ja tema õpetuste eitamine.
• Rituaalne puhtus: rõhuasetus sagedastele rituaalsetele pesemistele.
• Jeesuse roll: käsitlus Jeesusest kui “taaslihastunud Aadamast” – prohvetlikust vaimust, mitte Jumala pojast.
• Geograafiline liikumine: need rühmad liikusid perifeeriasse (Mesopotaamia, Araabia), kus nende vaated, mida Bütsants pidas heretikuteks, leidsid soodsa pinnase.

Islamit võib seetõttu vaadelda kui “reformeeritud kristlust”, mis legitimeeris end just nende rühmituste kaudu, kes ei aktsepteerinud Chalkedoni kirikukogu (451) dogmasid.

Geograafiline dekonstruktsioon ja messiaanlik dünaamika

Varajase islami puhul tekitab küsimusi ka Meka roll. Koraanis mainitud “Bakka” (3:96) on seostatav Psalmide 84:6 “Nutuaasaga” (Valley of Baca), mitte tingimata Mekaga. Ajaloolised andmed ja varased qibla (palvesuunad) viitavad sageli hoopis Petrale (“Linnade ema” ehk metropol), samas kui Meka puudub varajastest kaubanduslikest ja ajaloolistest ülestähendustest.

“Düün” kui islami dünaamika mudel Frank Herberti teos “Düün” pakub süsteemse mudeli islami alguse mõistmiseks:

• Arrakis = Araabia: karm kõrbekeskkond kui ressursside ja vaimsuse häll.
• Vürts = Kaubandus: majanduslik mootor ja võimukeskpunkt (Araabia kaubateed).
• Fremenid = Araablased: sõjaliselt võimekas ja ideoloogiliselt laetud rahvas.
• Paul Atreides = Mahdi mudel: messiaanlik päästja, kes ilmub enne Jeesuse teist tulemist, et koondada kõrberahvas ja purustada vanad impeeriumid.

Prohvetluse verine test: Muhamedi surm Hilisem islami traditsioon (Aisha ja Ibn Abbas) toob esile dramaatilise seose Muhamedi surma ja Koraani vahel. Koraan (69:44–46) ütleb, et kui prohvet esitaks valeilmutusi, lõikaks Jumal läbi tema aordi. Traditsiooni kohaselt suri Muhamed pärast juudi naise antud mürgitatud lamba söömist, märkides enne surma: “Ma tunnen, nagu oleks mu aort mürgi tõttu läbi lõigatud.” See omamoodi veider vihjaks justkui Muhamedile kui “valeprohvetile”, kuid olulisem on siin isegi see, et see mürgitamisjuhtum tõi endaga kaasa mitte ainult distantseerumise judaismist, vaid ka vaenulikkuse teiste “raamatu rahvaste”, juutide ja kristlaste vastu.

Kokkuvõte: kas islam tekkis enne islamit?

Vaadeldes selliselt islami algupära, on vastus küsimusele “Kas proto-islam oli tegelikult juudi-kristlik liikumine?” ühemõtteliselt jaatav. Kolm peamist tõendusliini toetavad seda väidet:

1. Tekstiline analüüs: Koraani anomaalne piibellik fookus ja dialoog Raamatu rahvaga, mitte paganatega.
2. Struktuurne pärand: Maniluse “prohvetite pitsati” ja parakleedi kontseptsioonide ning kalligraafia esteetika ülevõtmine.
3. Sektantlik evolutsioon: Elkesaiitide ja ebioniitide teoloogia (Jeesus kui prohvet, rituaalne puhtus) realiseerumine islami vundamendina.

Islam ei tekkinud isolatsioonis, vaid oli hilisantiigi religioosse evolutsiooni kulminatsioon. See sünteesis sajanditepikkused Lähis-Ida teoloogilised otsingud ja pakkus uue, jõulise väljundi, mis suutis monoteistliku pärandi araabia kultuuriruumis uuesti defineerida. Islami mõistmine selles kontekstis ei ole selle väärtuse vähendamine, vaid selle intellektuaalse ja ajaloolise järjepidevuse tunnustamine.

Kas lõppu võiks visata ühe provokatiivse väite: Koraan kui algselt “araablaste evangeelium”?

Teema visuaalne ülevaade

Esiteks: iraanlased kuuluvad indo-euroopa keelterühma. See tähendab, et pärsia keel on suguluses näiteks germaani, slaavi ja balti keeltega (ka kreeka, itaalia jne) mitte aga semiidi keeltega (sh araabia, heebrea keel). Tegemist on väga vana, arvatavalt u 3. aastatuhandel tänapäevase ida-Ukraina aladelt alguse saanud väga suure rahvasterändega. Väga lihtsustatult öeldes jõudis selle üks haru Euroopasse ja teine Põhja-Indiasse, kus selle mõjul tekkis nö vana vedaistlik kultuur, mistõttu ka iidne sanskriti keel on suguluses pärsia vanade keeltevormidega (avesta keelega). Ja sealt saabki alguse Zarathustra lugu. Algne indo-aaria asuala oli tänapäevase Afganistani, Pakistani ja Põhja-India aladel. See jagunes tasapisi kaheks, millest idapoolne kujunes vana-sanskriti keelseks vedaistlikuks kultuuriks (RgVeda). Läänepoole, Baktria ehk tänapäevase Afganistani aladel asunud haru sai aga iraani (sellest sõna aaria) hõimude koduks, kus räägiti sanskriti sõsarkeelt – avesta keelt ja sealt liiguti hiljem lääne poole, tänapäeva Iraani aladele.

Ja just seal, Baktrias, sündis ja tegutses prohvet Zarathustra, kes lõi ühe väga vana, indo-euroopa monoteistliku usundi – zoroastrismi, mille pühakirja nimetatakse „Avestaks“. On eri arvamusi, et millal see juhtus. Pärsia enda vanad allikad kipuvad seda liiga hilisesse aega paigutama (6. sajand e.m.a.), et legitimeerida oma valitsejate vereliini, kreeklased paigutasid selle jällegi liiga kaugesse minevikku (5000 aastat enne Trooja sõda, ehk u 6200 e.m.a.). Kaasaja teadus paigutab valdavalt zoroastrismi sünni aga lähestikku vedaistliku kultuuri sünniga – umbes 1500-1200 e.m.a. See on väga ammune aeg, kus loomulikult ei kristlusest ega islamist polnud kellelgi veel aimugi, isegi judaism oli alles kujunemisjärgus. Zoroastrismis on üks nähtamatu jumal – Ahura Mazda (Tark Isand), kelle järgi muidu ongi nime saanud Hormuzi väin. Ahura Mazdat sümboliseerib tuli (ekslik on arvamus, et tuld kui jumalat kummardatakse, see oleks sama kui öelda, et kristlased kummardavad risti kui jumalat).

Pärsia oli zoroastristlik, indo-euroopa monoteistlik kultuur alates selle kui suurvõimu tekkimisest 6. sajandil e.m.a. kui vallutamiseni moslemite poolt 7. sajandil m.a.j. Just Pärsia ülemvõimu ajal vabastati juudid Babüloni vangipõlvest ning Pärsia valitseja rahastas juutide naasmist kodumaale ja templi taasehitamist. Selle tõttu on ainus mittejuut, keda Vanas Testamendis sõnaselgelt tituleeritakse „messiaks“ just Pärsia valitseja Kyros Suur, kelle ajal kehtis usuvabadus, mille austuseks on muide ÜRO peahoones pandud välja nn Kyrose silindri koopia kui maailma kõige esimene inimõiguste dokument. Huvitav, et just Pärsia koosseisu kuuluvatel kreeka asustusega aladel tänapäeva lääne-Türgis tulid esile esimesed „kreeka filosoofid“ (siia juurde intrigeerimiseks: filosoofia kui “tarkuse armastus” vrdl Targa Isandaga).

Pärsia tõusis pärast kreeklaste vallutusi aga taas jalule ning oli peamiseks rivaaliks Rooma impeeriumile ja Bütsantsile, pakkudes varjupaika näiteks nestoriaanidele, varakristlikule kirikule, kelle Bütsants ketseriteks kuulutas ja taga kiusas üliväikese nüansi pärast kolmainsuse õpetuses (tõele au andes oli perioode, kus ka sassaniitide Pärsias kristlasi taga kiusati, kuid see oli peamiselt seotud mitte usuliste, vaid poliitiliste põhjustega – kristlased kuulusid Bütsantsi, Pärsia vaenlase ideoloogilisse “klanni”). Nestoriaanid levisid Pärsia riigis siiditee kaudu Hiinani. Kuid 7. sajandil vallutasid Pärsia araablastest moslemid, zoroastrism suruti maha ja see on üks põhjus, miks sellest pikka aega ka Euroopas midagi ei teatud. Kuid selles islami maailmas tõusid pärslased taas jalule. Seda 9.-10. sajandil toimunut nimetatakse ka „Pärsia renessanssiks“, kui araabia keele asemel sai valitsevaks pärsia keel, kirjutati ajaloo pikim eepos „Shahname“ (mis muide räägib väga julgelt pärslaste zoroastristlikust ajaloost), sel ajal sündis Avicenna, sai Baktrias alguse liikumine, mis kujunes sufismiks jne. Shahname oli seejuures teos, mis hoidiski elus nn pärsia keele, see ei ole tänaseni oluliselt muutunud (erinevalt näiteks inglise keelest). Pärsia taassünni surusid maha islamiseerunud türklased.

Tänapäeval on zoroastrism Iraanis lubatud, kuid mitte toetatud. Arvatavalt on seal ehk üle paarikümne tuhande zoroastristi (Indias üle saja tuhande – parsid), kellel ei ole lubatud oma usku levitada. Lääne kultuuri jaoks võib olla üllatav teada, et Freddy Mercury oli zoroastrist (päritolult parsi, õige nimega Farrokh Bulsara), kes ka maeti zoroastristliku rituaaliga ning et Jaapani automark Mazda ongi otseselt olnud inspireeritud vanapärsia ainujumala Ahura Mazda nimest.

Ja muidugi Nietzsche: „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja sealt pärinev „übermensch“, mis 1903. aastal tõlgiti „supermaniks“ – sõna mille sisu on tänapäevaks täiesti moonutanud übermenschi algset mõtet.

Aga kuidas siis võtta kokku Zarathustra sõnum? See on üldlevinult lihtne:

„Head mõtted, head sõnad, head teod“

ning selle usundi algne nimetus „Daena vanuhi“, ehk „hea südametunnistus“ peegeldab seda hästi.

Teema visuaalne ülevaade

Tõestisündinud lugu ühest vaaraost, kes tühistas mitte ainult vanad jumalad, vaid polüteismi kui sellise ning kehtestas Egiptuses monoteismi ning sellest, kuidas egiptlased ka tema omakorda tühistasid ning kuidas ta uuesti avastati. Ja fun fact: see kõik juhtus üsnagi samal ajal, kui tegutses Piibli Mooses …

Ehnaton (algselt Amenhotep IV) oli Egiptuse 18. dünastia kümnes vaarao, kes valitses ligikaudu aastatel 1353–1336 e.m.a. Teda tuntakse eelkõige radikaalse usulise reformi läbiviijana, mille käigus asendati traditsiooniline egiptuse polüteism (eesotsas Amon-Raga) monoteistliku Atoni (päikeseketta) kummardamisega. Ehnatoni valitsemisaeg tõi kaasa murrangulised muutused kunstis, arhitektuuris ja riigijuhtimises, sealhulgas uue pealinna Akhetateni (tänapäeva Amarna) rajamise. Pärast vaarao surma püüdsid järgnevad valitsejad tema mälestust ja reforme süstemaatiliselt kustutada, nimetades teda “vaenlaseks” ja “kurjategijaks”. Ehnatoni pärand on aga säilinud tänu arheoloogilistele leidudele, pakkudes intrigeerivaid seoseid varase monoteismi, Piibli tekstide ja võimalike rahvusvaheliste mõjutustega Mitanni kuningriigist.

Valitsemisaeg ja dünastiline taust

Ehnaton tõusis troonile uue riigi hiilgeajal, mil Egiptus oli tänu tema isa, Amenhotep III, vallutustele oma võimsuse tipul.

• Pärilus: Ehnaton ei olnud algne troonipärija. Ta sai valitsejaks pärast oma vanema venna Thutmosese surma. Troonile asudes oli ta 10–23-aastane.
• Nime muutus: Oma valitsemisaja alguses kandis ta nime Amenhotep IV (“Amon on rahul”). Viiendal valitsemisaastal muutis ta nime Akhenateniks (Ehnaton – “Ateni eest seisja” või “Atonile kasulik”).
• Perekond: Tema peamine naine oli Nofretete (Nefertiti), kellega tal oli kuus tütart. Allikate kohaselt oli tal ka teisi naisi. DNA-analüüs on kinnitanud, et Ehnaton oli vaarao Tutanhamoni isa.

Usuline revolutsioon: Atonism

Ehnatoni usureform oli suunatud Amoni preesterkonna tohutu võimu murdmisele ja vaarao rolli tugevdamisele ainujumala maise esindajana.

• Aton kui ainujumal: Erinevalt teistest egiptuse jumalatest, keda kujutati inim- või loomkujul, oli Aton abstraktne päikeseketas, mille kiired lõppesid kätga. Ehnaton uskus, et Aton on universaalne looja, mitte ainult kohalik jumalus.
• Ra ja Atoni samastamine: Ehnaton kuulutas, et Ra = Aton. Ta hülgas arusaama jumalatest kui pool-loomadest, väites, et jumala füüsiline vorm on päike ise.
• Reformi radikaalsus: Vaarao keelas teiste jumalate kummardamise, sulges templid ja lasi kraapida maha sõna “jumalad” (mitmuses). Tuhanded preestrid jäid tööta. Ehnaton ise sai ainsaks ülempreestriks, olles ainus lüli jumala ja inimeste vahel.
• Templiarhitektuur: Atoni templid (nt Karnakis, Memphises, Heliopolises) olid unikaalsed – neil puudus katus, et päikesekiired saaksid ulatuda otse sadade altariteni, kuhu pandi toiduohvreid.

Akhetaten – horisondi päikeseketas

Otsustava sammuna usupuhastuses hüljas Ehnaton püha Teeba linna ja rajas uue pealinna tühjale kohale Niiluse idakaldal.

• Asukoht ja rajamise põhjus: Uus linn Akhetaten (Amarna) ehitati kohta, mis polnud varem asustatud ega ühegi teise jumalaga seotud. Ehnaton nägi sealsetes mägedes päikesetõusu ajal erilist märki, mis sümboliseeris Atoni sündi.
• Ehitustehnika: Linna kiireks püstitamiseks kasutati väikeseid liivakiviplokke (talatat), mida oli kerge käsitleda. See meetod aitas linnal valmida juba üheksandaks valitsemisaastaks (u 1343 e.m.a).
• Eluolu: Allikate kohaselt oli linnas lopsakas loodus ning vaarao ja tema pere liikusid seal sageli kuldsetes kaarikutes, mis sümboliseerisid päikese teekonda.

Amarna-ajastu kunstiline stiil

Ehnatoni valitsemisaeg tõi kaasa naturalismi ja realismi tõusu, mis erines järsult varasemast idealiseeritud egiptuse kunstist.

• Vaarao kujutamine: Erinevalt varasematest atleetlikest kujutistest on Ehnatoni skulptuuridel piklik kolju, peenike kael, paksud huuled, rippuv kõht ja laiad puusad. Mõnel kujul puuduvad meessuguelundid, mis on Egiptuse traditsioonis äärmiselt ebaharilik.
• Perekondlik intiimsus: Kunstis kujutati esimest korda vaaraod igapäevastes tegevustes oma pere keskel – tütardega mängimas või naist suudlemas.
• Looduslähedus: Taimi ja loomi kujutati suurema detailsuse ja elujõuga kui varem.

Rahvusvahelised seosed ja Mitanni mõju

Allikad viitavad võimalusele, et Ehnatoni usulised ideed võisid olla mõjutatud väliskontaktidest, eriti Indo-Aaria juurtega Mitanni kuningriigist.

Pärand ja mälestuse kustutamine

Ehnatoni surmaga (u 1336–1334 e.m.a) lõppes järsult ka Atonismi ajastu.

• Mälestuse kustutamine (Damnatio memoriae): Järgmised vaaraod (Horemheb, Seti I, Ramsesed) lammutasid Atoni templid ja kasutasid nende kive uute ehitiste täitematerjalina. Ehnatoni nimi eemaldati ametlikest kuningate nimekirjadest.
• Tagasipöördumine vana juurde: Ehnatoni poeg Tutanhaten muutis oma nime Tutanhamoniks ja viis pealinna tagasi Teebasse, taastades Amoni kultuse.
• Taasavastamine: Ehnatoni lugu oli maailma jaoks kadunud kuni 19. sajandi lõpuni, mil algasid Amarna väljakaevamised.

Seosed monoteismi ja Piibliga

Ehnatoni reforme peetakse maailma esimeseks dokumenteeritud monoteismi katsetuseks, mis on tekitanud ohtralt võrdlusi piiblilooga.

• Atoni hümn ja Psalm 104: Ehnatoni kirjutatud “Suur hümn Atonile” ja Piibli Psalm 104 on tekstiliselt ja struktuurselt hämmastavalt sarnased, kirjeldades looduse tärkamist päikese tõustes ja jumala universaalset hoolt.
• Mooses ja Ehnaton: Sigmund Freud teooria kohaselt võis Mooses olla Ehnatoni-aegne Atoni preester, kes viis monoteismi idee Egiptusest välja.
• Midjan ja Mitanni: On esitatud teooriaid, et Piiblis mainitud Midjanimaa (kuhu Mooses põgenes) võib olla seotud Mitanni kuningriigiga, arvestades lingvistilisi sarnasusi Amarna kirjade ja heebreakeelse teksti vahel.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

folklore.ee: “Vaarao Amenhotep IV (Ehnatoni) riigivalitsemisviisi võimalikust eripärast

Sergei Stadnikov “Nofretete, äraneetud valitsejanna”