Seekord lihtsalt veidi mõtisklev ülevaade Noa laeva taaskordsetest otsingutest Ararati mäe lähedal. Tänapäeva kallutatud uudiste keskel võib olla raske orienteeruda selles, et mis üldse toimub, mida on leitud, mis on tõestatud jne. Lugu oleks siis natuke ka järjeks varasemale Piibli veeuputuse teemalisele postitusele, mille põhiküsimuseks oli, et kas eri tsivilisatsioonide kultuurikihid üldse sisaldavad mingitki märki ülemaailmsest veeuputusest. Mütogeneesi mõttes huvitav lugu sellest, kuidas üks ilmselt poeetilise ja eetilise sisuga võimas lugu on muutunud väga tehniliseks küsimuseks.

Sissejuhatus

Durupınari moodustis Ida-Türgis on üks tuntumaid paiku, mida on püütud samastada Piibli Noa laevaga. Ligikaudu 150–160 meetri pikkune, ülalt vaadates laeva meenutav pinnavorm (aga ainult ülalt vaadates!) on pakkunud uurimisainet geoloogidele, arheoloogidele, piibliuurijatele ja religioossetele entusiastidele juba enam kui kuus aastakümmet.

2025.–2026. aastal on huvi taas kasvanud. Uued maaradariuuringud, pinnaseanalüüsid ja puurimised on tekitanud lootusi, et moodustise sees võiks leiduda kunagise puitkonstruktsiooni jälgi. Avalikkuses on räägitud laeva vaheseintest, mineraliseerunud puidust ja isegi võimalikest asustusjälgedest.

Nende väidete puhul on aga vaja eristada kolme tasandit:

⊙ mida on mõõdetud või leitud,

⊙ kuidas neid tähelepanekuid tõlgendatakse ning

⊙ milliseid järeldusi nende põhjal tegelikult teha saab.

Durupınari küsimus ei piirdu sellega, kas tegemist on Noa laevaga. Isegi kui moodustis osutub looduslikuks, jääb võimalikuks küsida, kas inimesed on seda mingil ajajärgul kasutanud, ümber kujundanud või sellele erilise tähenduse omistanud.

Väga kokkuvõtvalt: loodusliku geoloogilise moodustise olemasolu on tõendatud; selle samastamine Noa laevaga ei ole. Samas ei tähenda looduslik päritolu iseenesest, et piirkonnas ei võiks leiduda inimtegevuse jälgi ja selles mõttes ei peaks inimtegevuse jälgi sisaldav kõrgendik olema seotud tingimata Noa laevaga (NB! selliseid selgeid jälgi ei ole seni siiski leitud), vaid selliste jälgede puhul eksisteeriks palju esmasemaid ja loogilisemaid põhjendusi. Aga allpool sellest siis lähemalt.

Durupınari uuringute ajalugu ja praegune seis

Avastamine ja esimesed tõlgendused

Durupınari moodustis asub Türgi Ağrı provintsis, Doğubayazıti piirkonnas, tänapäevasest Ararati mäest ligikaudu 30 kilomeetrit lõuna pool. See ei asu Ararati mäe tipus ega selle liustikel, kuigi populaarsetes uudistes kasutatakse sageli eksitavat väljendit „Ararati mäelt leitud Noa laev”.

Moodustis sai laiemalt tuntuks 1959. aastal, kui Türgi õhujõudude kapten İlhan Durupınar märkas aerofotodel ebaharilikku laevakujulist pinnavormi. Selle järgi sai paik ka oma tänapäevase nime.

1960. aastal uurisid paika teiste seas Ameerika arheoloog George Vandemaniga seotud ekspeditsiooni liikmed ja fotograaf Erich Lessing. Esialgsed uuringud ei andnud veenvat tõendit, et tegemist oleks inimtekkelise konstruktsiooniga.

1980. aastatel sai Durupınar uue tuntuse eelkõige Ameerika harrastusuurija Ron Wyatti tegevuse kaudu. Wyatt väitis, et moodustis kujutab endast kivistunud Noa laeva ning et selle ümbruses leidub laevaga seotud metallosi, ankruikive ja muid esemeid.

Need väited said laialdast tähelepanu kristlikes fundamentalistlikes ringkondades, kuid neid ei kinnitanud sõltumatu arheoloogiline uurimistöö. Mitmed oletatavad laevadetailid osutusid geoloogilisteks moodustisteks või jäid usaldusväärselt tuvastamata.

Geoloogilised uuringud ja loodusliku päritolu hüpotees

1990. aastateks oli kujunenud põhjalikum geoloogiline seletus, mille järgi Durupınari laevakujuline kontuur on tekkinud piirkonna keeruka geoloogilise ajaloo tulemusena.

Olulised tegurid on piirkonna tektooniline aktiivsus, kivimikihtide deformatsioon, erosioon, maalihete ja pinnasevoolude mõju ning erineva vastupidavusega kivimite ebaühtlane kulumine.

Geoloog Lorence Collins ja tema kaasautorid on osutanud, et varasemates Noa laeva otsingutes inimtekkeliseks peetud tunnuseid saab seletada looduslike protsessidega. Näiteks on väidetavaid kivistunud puidudetaile tõlgendatud vulkaaniliste või muude kivimitena ning metallist kinnitusvahenditena kirjeldatud leide mineraalsete moodustistena.

Eriti tähelepanuväärne on David Fasoldi juhtum. Fasold oli esialgu Durupınari laevahüpoteesi toetaja, kuid muutis geoloogiliste uuringute järel oma seisukohta. See näitab, et vaidlus ei ole kujunenud ainult usulise ja ilmaliku maailmavaate vastasseisuna.

Uued uuringud aastatel 2025–2026

Viimaste aastate uurimistegevus on keskendunud eelkõige geofüüsikalistele meetoditele.

Maaradar ehk GPR saadab pinnasesse elektromagnetilisi impulsse ning registreerib nende peegeldumist erinevate omadustega kihtide piiridelt. Meetod võimaldab avastada maa-aluseid anomaaliaid, kuid ei näita otseselt, kas need on puidust, kivist või inimtekkelised.

Durupınari uurimisrühm on teatanud lineaarsetest ja nurgelistest anomaaliatest, erineva tihedusega pinnasealadest ning võimalikest tühimikest. Mõnda neist on tõlgendatud laeva vaheseinte või sisekonstruktsioonide jälgedena.

2026. aasta septembris alustati sügavamate puursüdamike võtmist. Uurimisrühma teatel kohati orgaanikarikkaid kihte ja väga kõva materjali, mille kohta esitati võimalus, et see võiks olla mineraliseerunud puit.

Selle väite tõendamiseks oleks aga vaja laboratoorselt tuvastada puidule iseloomulik rakuline struktuur või muu üheselt äratuntav tunnus. Kõva kivimikiht või orgaanilise aine sisaldus ei tõesta iseenesest kunagise puitkonstruktsiooni olemasolu.

2026. aasta oktoobri keskpaigaks ei ole avaldatud sõltumatult kontrollitud tulemusi, mis kinnitaksid Durupınaris laeva puitkonstruktsiooni leidmist.

Samuti pole teadaolevalt avaldatud täielikku eelretsenseeritud aruannet, mis võimaldaks hinnata uute radarimõõtmiste metoodikat, anomaaliate ruumilist paiknemist ja nende geoloogilisi alternatiivseletusi.

Kummas suunas on „laeva nina”?

Durupınari fotode ja rekonstruktsioonide puhul on tekkinud segadus ka väidetava laeva orientatsiooniga.

Oluline on eristada moodustise tegelikku geograafilist orientatsiooni ja seda, millist otsa tõlgendatakse laeva vöörina.

Durupınari moodustise teravam ots paikneb üldjoontes lõuna pool, ümaram ots põhja pool. Ararati mägi asub leiukohast põhja suunas.

Kui teravat otsa nimetada laeva ninaks, oleks see suunatud pigem Araratist eemale. Kui vööriks pidada ümaramat otsa, võiks rääkida vastupidisest suunast.

Kuid see vastandus on suuresti tõlgenduslik. Geoloogilisel moodustisel ei ole vööri ega ahtrit ning Genesise kirjeldus ei ütle, et Noa laeval pidanuks üldse olema tavapärase laeva moodi terav vöör.

Heebreakeelne sõna tevah, mida kasutatakse Noa laeva kohta, tähistab ka korvi, millesse pandi imik Mooses. Sõna ei eelda iseenesest meresõiduks kohandatud laevakere, vaid pigem nelinurkset kasti (vaata lähemalt lõpus olevast keeleküsimust käsitlevast lisast). Seega ei saa väidetava vööri suunda kasutada Noa laeva tuvastamise tõendina.

Durupinari laevakujuline moodustis ei saaks oma vormi tõttu olla vihje Genesises kirjeldatud “Noa laeva” kohta.

Teised piirkonna laevakujulised moodustised

Durupınari hindamisel on oluline asjaolu, et piirkonnas leidub teisigi piklikke ja laevakujulisi geoloogilisi vorme.

Mõned kristlikud uurijad on viidanud aerofotodele, millel on näha vähemalt kaks või kolm Durupınariga sarnast moodustist. Samuti on esitatud väiteid, et laiemas piirkonnas võiks neid olla kümmekond või isegi paarkümmend.

Viimast arvu ei saa siiski pidada kinnitatud teaduslikuks loenduseks. Puudub avaldatud süstemaatiline inventuur, mis määratleks ühesuguste kriteeriumide alusel kõik võrreldavad moodustised.

Sarnaste pinnavormide olemasolu on siiski oluline argument. Kui samad geoloogilised protsessid tekitavad piirkonnas korduvalt piklikke, sümmeetrilisi või teravatipulisi kujusid, muutub Durupınari laevakujulisus vähem erakordseks.

Veelgi olulisem oleks uurida neid moodustisi samade geofüüsikaliste meetoditega.

Kui ka teistes sarnastes pinnavormides leiduks sirgjoonelisi radarireflektsioone, orgaanikarikkaid kihte ja kõvasid kivimivööndeid, nõrgestaks see nende tunnuste tõlgendamist Durupınari puhul laevakonstruktsioonidena.

Teisisõnu oleks vaja kontrollrühma: mitte uurida ainult ühte eeldatavat laeva, vaid võrrelda seda teiste samasuguse geoloogilise tekkelooga objektidega.

Millised väited on kinnitatud ja millised alles kontrollimisel?

Erimeelsused kristliku päritoluga analüüsides

Durupınari ümber kujunenud vaidlus on huvitav ka religioonisotsioloogilisest ja teadusfilosoofilisest vaatenurgast. Tegemist ei ole lihtsalt vastasseisuga Piiblisse uskujate ja teadusliku maailmavaate esindajate vahel. Mitmed organisatsioonid, kes peavad Genesise veeuputust tegelikuks ülemaailmseks katastroofiks, on Durupınari laevahüpoteesi selgelt tagasi lükanud.

Ron Wyatti varasemat tegevust jätkavad erinevad kristlikud uurimisrühmad ning tänapäeval on aktiivseimaks saanud Noah’s Ark Scans.

Nende käsitluses toetavad laevahüpoteesi eelkõige järgmised asjaolud: moodustise laevakujuline kontuur, ligikaudne pikkuse vastavus Genesise mõõtmetele, paiknemine Ararati piirkonnas ning maa-aluste radaripiltide võimalik geomeetriline korrapära.

Uute uuringute korraldajad on rõhutanud, et varasemate geoloogiliste uuringute põhjal ei tohiks lõplikke järeldusi teha enne kaasaegsete meetoditega kogutud proovide analüüsimist.

Institute for Creation Research: kriitika kreatsionistlikust leerist

Brian Thomas, oktoober 2026: Possible Ark Site Has Mainstream Media Hopping

Institute for Creation Research (ICR) on noore Maa kreatsionismi esindav organisatsioon. Selle maailmavaatelises raamistikus peetakse Genesise veeuputust ajalooliseks sündmuseks. Ometi lükkab ICR Durupınari laevahüpoteesi tagasi.

Organisatsiooni peamised argumendid on geoloogilised ja tekstilised. Esiteks ei vasta moodustise teravatipuline kuju nende arusaamale Genesise kirjeldatud kastikujulisest laevast. Teiseks on varasemad kohapealsed uuringud osutanud looduslikele kivimitele. Kolmandaks leidub läheduses teisigi sarnaseid pinnavorme.

ICR-i geoloog John Baumgardner uuris paika 1987. ja 1988. aastal ning järeldas, et tegemist on loodusliku moodustisega.

Uurija Don Patton on samuti kirjeldanud moodustist looduslikuna. Ta juhtis tähelepanu mitmele sarnasele kivimipaljandile ning märkis irooniliselt, et Noa ei olnud terve laevastiku admiral.

ICR-i seisukoht on seega selge: Durupınari laevahüpoteesi tagasilükkamine ei tähenda nende jaoks veeuputusloo tagasilükkamist.

Answers in Genesis: usulise veendumuse ja arheoloogilise väite lahutamine

Tim Chaffey, 2016; Ken Ham ja uurimisrühm, 2025–2026: Has the Ark Been Found?

Ka Answers in Genesis (AiG) peab Durupınari looduslikuks moodustiseks.

Organisatsioon rõhutab, et kristlaste soov leida Piibli sündmustele arheoloogilist kinnitust ei tohi asendada tõendite kriitilist hindamist.

AiG-i käsitlustes tuuakse esile piirkonna sarnased geoloogilised vormid, varasemate väidetavate leidude ebausaldusväärsus ja asjaolu, et radaripildid vajavad alati tõlgendamist.

2025. aastal kritiseeris AiG-i geoloog Andrew Snelling uusi geofüüsikalisi uuringuid just seetõttu, et nende põhjal ei olnud tuvastatud midagi, mis varasemaid geoloogilisi järeldusi veenvalt ümber lükkaks.

2026. aasta oktoobris kinnitas Ken Ham organisatsiooni seisukohta uuesti: Durupınarist ei ole nende hinnangul Noa laeva leitud ning kristlik usk ei tohiks sõltuda mõne konkreetse arheoloogilise objekti tuvastamisest.

Erimeelsus näitab, et isegi ühes maailmavaatelises raamistikus võivad inimesed tõendeid erinevalt hinnata.

Samal ajal ei muuda see kreatsionistlikke organisatsioone automaatselt geoloogia või arheoloogia teadusliku konsensuse esindajateks. Noore Maa kreatsionismi üldine käsitlus Maa ajaloost on vastuolus tänapäevase geoloogia, paleontoloogia ja bioloogia valdava tõendusmaterjaliga.

Kuid Durupınari konkreetses küsimuses langeb nende kriitika mitmes olulises punktis kokku geoloogide loodusliku päritolu seletusega.

Noa laeva võimalikkus: peaküsimus – loomade hooldamine

Isegi kui Durupınari moodustis osutub looduslikuks, jääb eraldi küsimuseks, mida tähendaks Genesise mõõtmetega puidust laeva ehitamine ja kasutamine.

Ehitamise detailidesse praegu ei sukelduks aga Piiblis kirjeldatud Noa laeva mõõtmetest võiks küll aimu saada.

Genesise mõõtmed ja Titanicu võrdlus

1Ms 6:15 järgi olid laeva mõõtmed 300 küünart pikkust, 50 küünart laiust ja 30 küünart kõrgust.

Kui kasutada Egiptuse kuninglikku küünart pikkusega ligikaudu 52,3 cm, oleksid mõõtmed järgmised.

Titanic oli ligikaudu 1,7 korda pikem, kuid vaid veidi laiem.

See võrdlus aitab mõista, et Genesises kirjeldatud laev ei olnud väike alus, vaid erakordselt suur ehitis, eriti kui eeldada täielikult puidust konstruktsiooni.

Samas tuleb rõhutada, et Genesise tekst ei täpsusta küünra pikkust. Kui kasutada ligikaudu 45 cm pikkust küünart, oleks laev olnud hoopis 135 meetrit pikk.

Durupınari mõõtmete vastavus

Durupınari pikkuseks on eri käsitlustes nimetatud ligikaudu 157–164 meetrit.

See vastab tähelepanuväärselt hästi Genesise 300 küünrale juhul, kui kasutada 52,3 cm pikkust küünart.

Kuid moodustise suurim laius, mida on hinnatud ligikaudu 42 meetrile, ületab märgatavalt Genesise vastavat mõõtu, 26,2 meetrit. Samuti puudub usaldusväärselt tuvastatud konstruktsiooni kõrgus.

Seega on eksitav väita, et Durupınari kõik mõõtmed vastavad täpselt Piibli kirjeldusele aga laias laastus on sarnasus olemas, seda peab möönma: kokkulangevus puudutab peamiselt pikkust ning sõltub kasutatavast mõõtühikust.

Igatahes oli tegu väga pika ja laia puitkonstruktsiooniga, mille merekõlbulikuks ehitamine on tohutu väljakutse, ka Noa laevast väiksemaid laevu ei suudetud puitlaevade ajastul ka massiivsete metalltugudega teha lainetuse suhtes deformeermiskindlaiks.

Loomade mahutamine

Korraks ka loomade mahutavusest, see oleks suur omaette teema aga juhib tegelikult järgmise küsimusena.

Laeva kolme korruse kogupindala, umbes 12 300 m², tundub esmapilgul suur. Kuid mahutavus sõltub loomade arvust, suurusest ja elutingimustest.

Need arvud on lihtsalt kogupindala jagamine loomade arvuga. Tegelik kasutatav pind oleks väiksem, sest osa ruumist kuluks käiguteedele, varudele, inimestele ja tehnilistele vajadustele.

Samuti ei ole teada, mida peaks Genesise loomade „liikide” all täpselt mõistma. Heebrea min ei vasta otseselt tänapäevasele bioloogilisele liigi, perekonna või sugukonna mõistele.

Noore Maa kreatsionistlikes mudelites kasutatakse sageli suhteliselt laiu loomakategooriaid, et vähendada laevale võetavate isendite arvu.

Selline seletus vähendab mahutamisprobleemi, kuid tõstatab uue küsimuse: kuidas kujunes neist vähestest algsetest loomavormidest hilisem erakordne bioloogiline mitmekesisus? Aga siit tekib järgmine ja palju suurem probleem:

Suurim probleem: loomade hooldamine

Oletame tinglikult, et laeval oli 14 000 looma ja kaheksa inimest.

Kui iga loom vajaks päevas keskmiselt ainult viis minutit hooldust, oleks kogu töömaht ligikaudu 1 167 töötundi ööpäevas. Kaheksa inimese peale tähendaks see umbes 146 töötundi inimese kohta päevas — ilmselgelt võimatu töökoormus.

Isegi üheminutiline keskmine hooldusaeg annaks ligikaudu 29 töötundi inimese kohta päevas.

Need arvud ei ole realistlikud loomahoolduse normid, vaid näitavad ülesande suurusjärku.

Lisaks tuleks arvestada sööda ja joogivee varumist, ventilatsiooni, väljaheidete eemaldamist, loomade haigestumist, liikide erinevaid keskkonnavajadusi ja toidu säilitamist.

Näiteks kui 14 000 looma vajaksid keskmiselt 1 kg sööta päevas, oleks aasta söödavajadus üle 5 000 tonni. Kui keskmine vajadus oleks 0,5 kg, oleks kogus umbes 2 500 tonni. Tegelikku vajadust ei saa ilma loomade koosseisuta määrata.

Need arvutused ei tõesta, et Genesise laev ei saanud olemas olla. Küll aga näitavad, kui palju täiendavaid eeldusi on vaja selle toimimise kirjeldamiseks.

Mõned kreatsionistlikud seletused eeldavad loomade vähenenud aktiivsust, automatiseeritud söötmist või muid erilahendusi. Genesis ise selliseid süsteeme ei kirjelda.

Siit tulenebki mõnevõrra paradoksaalne järeldus: laeva mahutavus ei pruukinud olla kõige suurem probleem; palju keerulisem oleks olnud kogu selle elusüsteemi igapäevane ülalpidamine. Põhjus, miks mu arust oli huvitav sel teemal peatuda oli see, et see viib mõtted väga praktiliste küsimuste juurde, milliste hulka kuulub ka järgmine:

Noa laeva ehitusmaterjal ja selle võimalik hilisem saatus

Noa laeva säilmete otsimisel jäetakse sageli tähelepanuta üks praktiline küsimus: miks peaks eeldama, et laeva ehitusmaterjal jäeti pärast veeuputust kasutamata ja et see peaks olema siiani leitav?

Kui võtta Genesise kirjeldust ajaloolise sündmuse jutustusena, pidid Noa ja tema pere pärast veeuputust alustama uut elu. Vaja oleks olnud rajada eluasemeid, varjualuseid, loomade aedikuid, ladusid ja muid ehitisi.

Samas oleks nende käsutuses olnud tohutu kogus juba langetatud, kuivatatud, töödeldud ja sobitatud ehituspuitu.

Laev kui ehitusmaterjali ladu

Kui laeva ehitamiseks kulus meie keskmise stsenaariumi järgi 3 000 m³ puitu, oleks selle väärtus olnud uue asustuse rajamisel erakordne.

Oletame, et osa materjalist oli veest kahjustunud, osa kulus lammutamisel ja osa ei sobinud enam ehituseks.

Näiteks võiks materjali jagunemine olla järgmine.

• Elamute ehitamine
• Kadu ja kasutuskõlbmatu
• Küte
• Tööriistad ja muud rajatised

Kui ühe lihtsa 60–80 m² puitelamu ehitamiseks kuluks ligikaudu 20–35 m³ puitu, saaks 2 100 m³ materjalist ehitada umbes 60–105 elamut.

Keskmiselt 30 m³ ühe elamu kohta annaks ligikaudu 70 maja. See oleks juba väike küla.

Kas puitu oleks saanud kasutada veelgi tõhusamalt?

Jah. Muistses Lähis-Idas ei olnud kõik elamud täielikult puidust. Laialdaselt kasutati savi, savitelliseid ja kivi. Puitu vajati peamiselt katusekonstruktsioonides, kandetalades, ustes, põrandates ja mitmesugustes tarindites. Kui suurem osa elamust ehitati savist või kivist, oleks ühe maja puiduvajadus olnud märksa väiksem kui täielikult puidust hoone puhul.

Sellisel juhul oleks 3 000 m³ töödeldud puitu võinud toetada palju suurema asula rajamist.

Samuti võinuks laeva massiivseid talasid kasutada sildade, lautade, aitade, kaitserajatiste ja tööriistade valmistamiseks.

Kütteks kasutamine oleks olnud võimalik, kuid kvaliteetset ehituspuitu oleks praktiliselt mõistlik kasutada eelkõige ehituseks, põletades pigem ülejäägid ja kahjustunud materjali.

KUID seoses laeva kui ehitusmaterjaliga on väga oluline teha järgmine märkus. Genesis mainib, et Noa viibis pärast veeuputust telgis, kuid ei märgita, et ta elas seal alaliselt. See ei pea tähendama, et ka kõik teised telgis elasid, võibolla rõhutab see just Noa puhul midagi erinevat, kuid huvitav vihje on see ikkagi. Samuti öeldakse Genesises, et laev kaeti väljastpoolt “pigiga”, võibolla tõrvaga, mis võiks teha selle osa materjalist raskemini kasutataks aga mitte sisekonstruktsiooni materjali kasutamise. Neid asju võiks aga selle hüpoteetilise Noa laeva ehitusmaterjali kasutuse puhul arvesse võtta.

Miks võidi laev siiski säilitada?

Võimalikke vastuväiteid on mitu.

Laev võis jääda raskesti ligipääsetavasse kohta. Puit võis olla veest kahjustunud või ebasobiv. Inimesed võisid kiiresti mujale liikuda. Samuti võidi laevale omistada püha tähendus ja seda teadlikult säilitada.

Viimane võimalus on religioonilooliselt huvitav. Kui laev oleks olnud pääsemise keskne materiaalne sümbol, oleks sellest võinud kujuneda mälestuspaik või pühamu.

Kuid Genesise tekst ei anna teada, et laeva oleks pärast veeuputust säilitatud või kultuslikult kasutatud. Meil on küll mõned allikad vanemast ajaloost, mis Noa laeva puidu kasutamisele viitavad, kuid nende tõepärasust on võimatu kontrollida.

Igatahes, pärast 1Ms 8. peatükki kaob laev Piibli jutustusest, ehk Piibli tekst ise ei viita kuidagi selle säilimisele.

Kuid, jättes kõrvale sellised oletused, on minu arust huvitav küsida, et kui leiukohast peaks tulema välja mingeid inimtegevusele viitavaid tõendeid, kas siis ainus selgitus saaks tõepoolest olla Noa laev?

Sarnaste geoloogiliste moodustiste võimalik seos muistse inimtegevusega

Durupınari käsitlemisel kiputakse sageli lähtuma kahest vastandlikust võimalusest: kas tegemist on Noa laevaga või täiesti loodusliku geoloogilise moodustisega. Kuid see vastandus ei ole ammendav. Looduslik moodustis võib olla hilisema inimtegevuse asukoht, ehitise alus, kindlustatud ala või kultuspaik, ilma et moodustis ise oleks inimeste rajatud või et sel peaks olema üldse mingit seost Noa laeva või mõne Piibli jutustusega.

Selline võimalus on arheoloogiliselt täiesti mõeldav ning vääriks Durupınari puhul eraldi uurimist.

Looduslik pinnavorm kui ehitise alus

Inimesed on läbi ajaloo kasutanud looduslikke pinnavorme ehitustöö vähendamiseks. Kaljuseljakud, künkad, järsakud ja kitsad orud võimaldavad rajada kaitstavaid või piiratud alasid nii, et kogu välispiiri ei pea kunstlikult ehitama.

Näiteks võib looduslik kivimiseljandik moodustada osa kaitsemüürist. Inimestel tuleb rajada müürid ainult avatud külgedele ning lisada sissepääsud, väravad ja sisemised ehitised.

Durupınari puhul võiks teoreetiliselt kujutleda, et inimesed kasutasid olemasolevat piklikku kivimimoodustist ning täiendasid seda laotud kivide ja puidust konstruktsioonidega. Selline ehitis võinuks ülalt vaadates meenutada laeva, kuigi sellel ei oleks olnud laevandusega mingit seost.

Piklik kindlustatud ala

Üks võimalik seletus oleks piklik kaitserajatis.

Durupınari ligikaudne pikkus, 157 meetrit, ja suurim laius, umbes 42 meetrit, annaksid ristkülikukujulise piirava mõõtmete korral umbes 6 600 m² suuruse ala. Tegelik laevakujuline pindala oleks sellest väiksem.

Selline suurus ei ole väikese kindlustatud asula, varjupaiga või kaitstud laoala jaoks ebamõistlik.

Võimalik ehituslahendus oleks järgmine: looduslikud kivimivallid moodustavad osa välispiirist, nõrgematesse kohtadesse ehitatakse kivimüürid ning ala sees paiknevad väiksemad puidust või savist hooned.

Ida-Anatoolia ajaloolises kontekstis võiks selliseid võimalusi uurida näiteks pronksiaja või Urartu-aegsete ehitustraditsioonide võrdluses.

See ei tähenda, et Durupınar oleks kindlasti Urartu kindlustus. Sellise seose kohta puuduvad praegu tõendid. Kuid ehitustehniliselt ja asustuslooliselt ei ole loodusliku pinnavormi kindlustamine midagi erakordset.

Loomade aedik või küla piirdeaed

Mägistes piirkondades on kariloomade öiseks kaitsmiseks või ajutiseks kogumiseks rajatud kivimüüridega piiratud alasid. Kui Durupınari moodustisel olid sobivad looduslikud piirid, võinuks neid täiendada kivimüüride ja puittaradega. Ala sisse oleks saanud rajada varjualuseid, söödahoidlaid ja väiksemaid loomade eraldamise aedikuid.

Selline seletus ei nõuaks keerulist ega erakordselt suurt ehitusprojekti. Samuti võiks see teoreetiliselt selgitada mõningaid korrapäraseid maa-aluseid struktuure.

Oluline on siiski rõhutada, et praegu pole Durupınaris tuvastatud loomade aediku ehitusjäänuseid, kuigi väidetavalt on “laeva” all olev pinnas erakordselt rikas orgaanilise materjali jälgedest. Väide pole minu teada hetkel millegi konkreetsega kinnitatud, kuid see iseenesest ei tähendaks esmalt mitte laeva, vaid mingi igapäevasema loomade hoiuala olemasolu.

Loomapidamisega seotud rajatis võib jätta pinnasesse iseloomulikke jälgi ka siis, kui puittarad ja varjualused on ammu hävinud. Näiteks võiks uurida fosfaatide ja muude keemiliste ühendite kontsentratsioone, sõnnikust pärinevaid mikrojäänuseid, taimede ja seemnete jäänuseid, tallatud pinnasekihte ning võimalikke postiauke.

Eriti huvitav oleks võrrelda moodustise sees ja sellest väljaspool võetud proove. Kui sisemuses leiduks süstemaatiliselt kõrgem fosfaadisisaldus koos teiste loomapidamise tunnustega, võiks see toetada aediku hüpoteesi.

Samas ei tõestaks üksnes orgaanilise aine või fosfaatide esinemine loomapidamist. Need võivad tekkida ka looduslike protsesside tulemusena.

Pühapaik või rituaalne rajatis

Kolmas võimalus puudutab loodusliku moodustise kultuslikku kasutamist.

Inimesed on eri kultuurides omistanud silmatorkavatele kividele, koobastele, mägedele ja muudele pinnavormidele erilist tähendust. Laevakujuline moodustis võinuks äratada tähelepanu juba enne tänapäevase Noa laeva hüpoteesi tekkimist. Teoreetiliselt oleks võimalik, et selle juurde rajati rituaalseid ehitisi, ohvripaiku või mälestusmärke. Sellisel juhul ei oleks moodustis ise tingimata inimtekkeline. Inimesed võinuksid lihtsalt kasutada selle looduslikku kuju või asukohta.

Kuid sellise hüpoteesi kinnitamiseks oleks vaja konkreetseid kultuslikke leide, näiteks dateeritavaid rituaalseid ladestusi, altareid või muid selgelt tõlgendatavaid ehitusjälgi.

Durupınari puhul pole selliseid tõendeid praegu teada.

Samuti puuduvad usaldusväärsed andmed, et moodustist oleks antiikajal samastatud Noa laevaga.

Milline hüpotees oleks kõige paremini kontrollitav?

Kõige viljakam oleks uurimisprogramm, mis ei lähtuks ainult Noa laeva otsimisest.

Näiteks võiks Durupınari ja selle lähedal asuvate sarnaste moodustiste puhul kasutada sama mõõdistusmetoodikat, võrrelda geoloogilisi struktuure, võtta kontrollproove ning uurida võimalikke inimtegevuse jälgi.

Selline lähenemine võimaldaks eristada looduslikke anomaaliaid inimtekkelistest ka siis, kui algne laevahüpotees osutub ekslikuks.

Lõppjäreldus

Kui uurimise lähteküsimus on „kus asuvad Noa laeva vaheseinad?”, võidakse hakata tõlgendama kõiki sirgjoonelisi anomaaliaid vaheseintena.

Kui küsimus on aga „millised geoloogilised ja võimalikud inimtekkelised struktuurid selles pinnavormis esinevad?”, jääb avatuks palju rohkem teaduslikult kontrollitavaid seletusi.

Durupınari puhul võiks kõige viljakam tulemus olla isegi see, kui Noa laeva asemel avastataks midagi hoopis muud: näiteks seni tundmatu muistne rajatis, inimtegevuse jäljed või uus teadmine piirkonna geoloogilisest kujunemisest. Teaduslikult huvitav leid ei pea olema see, mida otsima mindi.

Ehk, et võibolla peaks esmalt loobuda soovmõtlemisest, mis on nagu pareidoolia, kus ei nähta mitte ainult mäe asemel laeva, vaid Marsil inimnägu või pilvedes jänest.

Lingvistikalisa: “Laev”? Ehk sõna, mida Piiblis kasutatakse Noa ehitatud aluse kohta+

Noa „laev” ja heebrea tēḇâ: mida ütleb algtekst?

Durupınari arutelu seisukohalt on siin üks oluline keeleline küsimus: kas Genesise autor kirjeldab üldse laeva selles tähenduses, nagu me tavaliselt laeva mõistame?

Eestikeelses Piiblis räägime Noa laevast. Heebreakeelne algtekst kasutab aga sõna תֵּבָה (tēḇâ), mis erineb sõnadest, millega Vanas Testamendis tähistatakse meresõidulaevu, paate ja muid veesõidukeid.

See erinevus ei ole pelgalt sõnastuslik. See võib mõjutada nii Genesise jutustuse tõlgendamist kui ka seda, millist konstruktsiooni üldse oleks põhjust arheoloogiliselt otsida.

1. Tēḇâ esineb ainult kahes piibliloos

Sõna תֵּבָה esineb heebrea Piiblis kokku 28 korda ning ainult kahes jutustuses:

• 1Ms 6–9: Noa veeuputuslugu, kus sõna tähistab suurt pääsemiseks ehitatud veekindlat konstruktsiooni.
• 2Ms 2:3–5: Moosese sünnilugu, kus sama sõna tähistab väikest papüürusest valmistatud korvi või laegast, millesse laps Niiluse ääres asetatakse.

See on erakordselt kõnekas seos.

Mõlemas loos on tegemist veega seotud ohuga, millest inimene pääseb tänu kaitsvasse anumasse paigutamisele. Kummalgi juhul ei ole kirjeldatud purjetamist, aerutamist ega laeva juhtimist.

Moosese ema valmistab papüürusest tēḇâ, katab selle bituumeni ja pigiga ning asetab lapse sellesse. Noa saab käsu valmistada tēḇâ ja katta selle seest ning väljast pigiga (1Ms 6:14).

Seega seob kaht lugu lisaks haruldasele sõnale ka veekindlaks tegemise motiiv.

Siit avaneb tõlgendusvõimalus: tēḇâ ei pruugi tähistada eeskätt sõiduvahendit, vaid kaitsvat ujuvat mahutit, mille ülesanne on säilitada elu.

2. Milliseid sõnu kasutatakse heebrea Piiblis päris laevade kohta?

Heebrea Piiblis leidub täiesti tavalisi meresõidu kirjeldusi. Nende puhul kasutatakse teistsugust sõnavara.

Heebrea sõna	Põhitähendus	Näiteid Vanast Testamendist
אֳנִיָּה — ʾoniyyâ	Laev, meresõidulaev	Jn 1:3–5; Õp 30:19; Ps 107:23
אֳנִי — ʾonî	Laev või laevastik, olenevalt kontekstist	1Kn 9:26; 10:22; Js 33:21
צִי — ṣî	Laev, sageli suurem või sõjaline alus	4Ms 24:24; Js 33:21; Hs 30:9
סְפִינָה — səpînâ	Laev; piiblis haruldane sõna	Jn 1:5
כְּלִי־גֹמֶא — kəlî-gōmeʾ	Papüürusest veesõiduk, sõna-sõnalt papüüruseseade või -anum	Js 18:2

Joona raamatu eriti kõnekas näide

Joona 1:3–5 kirjeldab merereisi Joppest Tarsisesse. Joona astub laevale, tõuseb torm ning meremehed püüavad alust päästa.

Selles lühikeses lõigus esineb kaks huvitavat sõna:

• ʾoniyyâ — laev, millele Joona läheb;
• səpînâ — laev, mille sisemusse Joona magama laskub.

Sõna səpînâ esineb heebrea Piiblis ainult selles kohas. Selle hilisemad sugulassõnad on tuntud ka aramea ja heebrea keeles.

Oluline on aga see, et Joona jutustuse autoril on olemas sõna tavalise meresõidulaeva tähistamiseks. Noa jutustuses seda ei kasutata.

Õpetussõnad 30:19

Siin räägitakse ühest raskesti mõistetavast nähtusest: laeva teest merel.

Kasutatakse sõna ʾoniyyâ. See on alus, mis liigub läbi vee ning mille teekond on vaatleja jaoks tähelepanuväärne.

Noa tēḇâ puhul sellist liikumist ei kirjeldata. See tõstetakse veega üles, ujub veepinnal ja jääb lõpuks mägedele pidama.

Psalm 107:23–30

See on üks Vanas Testamendis leiduvatest ilmekamatest meresõidukirjeldustest.

Seal räägitakse laevadega merele minevatest inimestest, tormist, lainetest, hirmust ja lõpuks soovitud sadamasse jõudmisest.

Siingi kasutatakse sõna ʾoniyyôt, sõna ʾoniyyâ mitmust.

3. Tēḇâ ja ʾārôn: kaks erinevat „laegast”

Siin on veel üks oluline eristus.

Heebrea Piiblis kasutatakse seaduselaeka kohta sõna אֲרוֹן (ʾārôn), mitte tēḇâ.

ʾĀrôn võib tähistada laegast, kirstu või muud mahutit. Seda kasutatakse näiteks:

• seaduselaeka kohta (2Ms 25:10);
• Joosepi surnukirstu kohta (1Ms 50:26);
• rahakogumiskirstu kohta (2Kn 12:10–11).

Nii tēḇâ kui ka ʾārôn võivad seostuda kastilaadsete esemetega, kuid heebrea Piibli sõnakasutuses ei ole need sünonüümid.

See erinevus muutub huvitavaks kreekakeelse Septuaginta puhul. Noa laeva ja seaduselaeka tõlkimisel kasutatakse seal üldjuhul sama kreeka sõna κιβωτός (kibōtós), mis tähendab laegast või kirstu.

Moosese korvi kohta kasutatakse 2Ms 2:3–5 aga teistsugust kreekakeelset sõna, thibis või selle käändevormi.

Nii on kreekakeelses traditsioonis Noa laeva ja seaduselaeka keeleline seos tugevam kui heebrea algtekstis, samas kui Noa ja Moosese pääsemisanumate ühine heebrea sõna ei säili samal viisil.

See on hea näide sellest, kuidas tõlge võib luua uusi mõttelisi seoseid ja samal ajal nõrgendada algtekstis esinevaid seoseid.

4. Kust pärineb sõna tēḇâ?

Sõna etümoloogia ei ole täiesti kindel, kuid laialt levinud seisukoha järgi on tegemist egiptuse laensõnaga.

Seda on seostatud egiptuse sõnaga, mis tähistas kasti, kirstu või laegast. Seos on eriti huvitav Moosese sünniloo puhul, mille tegevus toimub Egiptuses.

Siin on oluline mitte teha liiga kaugele ulatuvat järeldust. Kui sõna algtähendus oli „kast” või „laegas”, ei tõesta see, et Noa ehitis oli tingimata täiuslik risttahukas. Sõna võis tähistada ka ümardatud nurkadega või muul viisil kujundatud ujuvat konstruktsiooni.

Kuid sõna ei anna mingit alust eeldada teravat vööri, ahtrit, kiilu, purjeid ega aerusid.

5. Kas Noa laeva kuju on tekstist üldse tuletatav?

Genesise kirjeldus annab üllatavalt vähe laevaehituslikku teavet.

1Ms 6:14–16 nimetab materjali, ruumide olemasolu, veekindlaks tegemist, pikkust, laiust, kõrgust, ava, ust ja kolme tasandit.

See on pigem ehitise üldkirjeldus kui laevainseneri joonis.

Eriti tähelepanuväärne on see, mida tekst ei nimeta: vööri, ahtrit, kiilu, rooli, aerusid, purjesid ega muud juhtimissüsteemi.

Veelgi enam, Noa ei juhi jutustuses alust kuhugi. Vesi tõstab selle üles (1Ms 7:17), see liigub vee pinnal ning jääb lõpuks Ararati mägedele pidama (1Ms 8:4).

Seetõttu võiks tänapäevases eesti keeles olla tehnilise funktsiooni seisukohalt isegi täpsem rääkida Noa ujuvast päästekonstruktsioonist või päästelaekast.

Igatahes eestikeelne nimetus kannab endas rohkem meresõidulisi assotsiatsioone kui heebrea sõna.

6. Üks tähelepanuväärne kirjanduslik seos: Noa ja Mooses

Selle sõnauuringu kõige huvitavam tulemus võib olla hoopis kirjanduslik.

Noa ja imik Mooses asetatakse mõlemad anumasse, mis kaitseb neid veega seotud hävingu eest. Mõlemal juhul on pääsemine seotud uue algusega.

Noa puhul säilib veeuputuses elu, millest saab alguse veeuputusjärgne inimkond. Moosese puhul säilib laps, kellest saab Iisraeli rahva Egiptusest väljaviija.

See ei tõesta, et üks jutustus oleks otseselt teisest kopeeritud. Kuid haruldase sõna kordumine koos nii sarnaste motiividega annab tugeva aluse rääkida teadlikust kirjanduslikust seosest vähemalt tekstide lõpliku kuju tasandil.

Võib isegi öelda, et mõlemas loos on tēḇâ väike eraldatud maailm, milles elu hoitakse alles ajal, mil väljaspool valitseb oht.

7. Mida tähendab see Durupınari jaoks?

Kui Genesise autor oleks tahtnud kirjeldada tavalist meresõidulaeva, oli heebrea keeles olemas vastav sõnavara. Ometi kasutatakse Noa loos erandlikku sõna, mis esineb veel ainult Moosese korvi kirjelduses.

Seetõttu on Durupınari teravatipulise kuju nimetamine laeva vööriks algteksti seisukohalt põhjendamatu. See on tänapäevase vaatleja tõlgendus.

Sama kehtib väite kohta, et moodustise „nina” osutab mingis tähenduslikus suunas. Genesise tekst ei kirjelda laeva suunatud liikumist ega anna alust selle vööri määramiseks.

Samas ei saa sõna tēḇâ põhjal välistada, et Noa ehitisel võis olla mingi laevakeret meenutav kuju. Sõna lihtsalt ei ütle seda.

Lisa keelehuvilisele:

Täpsustus egiptuse laensõna teooria kohta

Kõige sagedamini seostatakse heebrea sõna תֵּבָה (tēḇâ) egiptuse sõnaga db.t / tb.t, mille tähendusväli hõlmas kasti, laegast, kirstu ja mõnes kasutuses ka pühapaiga või püha eseme hoidmiseks mõeldud rajatist.

See on huvitavam, kui esmapilgul paistab, sest egiptuse sõna ei tähistanud algselt just laeva. Veelgi enam, etümoloogilistes uurimustes on arutatud, kas selle sõna tähendusväli võis ulatuda koguni hoone või palee tähistamiseni.

1. Milline oli võimalik egiptuse lähtekuju?

Egiptuse kirjaviiside ja heebrea sõna vastavus on ligikaudu järgmine.

Keel	Kuju	Tähendus
Vanaegiptuse	db.t, tb.t	Kast, kirst, laegas
Egiptuse variantkujud	dbꜣ.t, tbỉꜥ	Lähedase tähendusväljaga sõnad
Piibliheebrea	תֵּבָה — tēḇâ	Noa päästealus; Moosese korv

Egiptuse kirjapiltides ei märgitud üldjuhul täishäälikuid nii nagu tänapäevases ladina transkriptsioonis. Seetõttu on db.t ja tb.t eelkõige teaduslikud konsonanttransliteratsioonid, mitte kindlalt teadaolevad hääldused.

2. Mida see sõna Egiptuses tähistas?

Egiptuse kasutuses võis sõna osutada eri suuruse ja otstarbega esemetele. Oluline on eristada tavalist tähendust ja selle võimalikke laiendusi.

Tavaline kast või korv. Kõige lihtsam tähendus oli mingi esemete hoidmiseks mõeldud anum. See sobib hästi Moosese sünniloo konteksti, kus laps pannakse papüürusest valmistatud korvi.

Kirst või surnukirst. Sõna tähendusväli hõlmas ka surnuga seotud mahuteid. Egiptuse matusekultuuris olid kirstud sageli keerukad, rituaalselt olulised esemed, mitte lihtsalt praktilised kastid.

Püha laegas või pühamu. Teatud sõnavormide puhul on uurijad kaalunud tähendusi, mis seostuvad püha eseme hoidmise või laiemalt kultusliku ruumiga. Siin ei saa siiski kõiki egiptuse kirjakuju variante käsitleda kindlate sünonüümidena.

2026. aastal ilmunud Biblical Archaeology Society käsitlus toob näiteks Egiptuse muuseumis säilitatava tebet-korvi ning seostab selle sõnavara Moosese loo tēḇâ’ga.

3. Kas Egiptuses kasutati seda sõna veesõidukite kohta?

Seniste sõnaraamatute ja uurimuste põhjal ei ole db.t / tb.t tavapärane egiptuse meresõidulaeva nimetus. Selle põhitähendus on seotud mahutite ja kastidega.

Egiptlastel oli laevade ja paatide jaoks oma rikkalik sõnavara, mis eristas eri tüüpi aluseid.

Seega on võimalik, et heebrea tēḇâ kujunes laensõnast, mille algne tähendus ei olnud üldse veesõiduk, vaid anum, mis sai konkreetses jutustuses veepinnal püsimise funktsiooni.

Moosese korvi puhul on selline tähendusareng väga loomulik. Noa laeva puhul oleks tegemist sama nimetuse ülekandmisega erakordselt suurele päästekonstruktsioonile, mis oma kujult ei pruugi üldse sobida Durupınari “laevaga”, või ka teisisõnu: Durupinari laevakujuline moodustis ei saa oma vormi tõttu olla vihje Genesises kirjeldatud “Noa laeva” kohta.

Geoloogialisa: Aga kas geoloogia võib üldse sellist vormi luua?+

Durupınari moodustise üle peetavates aruteludes kordub sageli üks argument: kuidas saaks loodus tekitada nii korrapärase, laevakeret meenutava kuju? Kas selline vorm ei viita juba iseenesest millelegi inimeste ehitatule?

Tegelikult tunneb geoloogia mitmeid protsesse, mille tulemusena võivad tekkida üllatavalt korrapärased, sümmeetrilised või isegi tehiskonstruktsioone meenutavad pinnavormid. Üheks selliseks mehhanismiks on kivimikihtide kurrutumine ja sellele järgnev erosioon. Kui kurru telg laskub sügavusse ning erineva vastupidavusega kivimikihid kuluvad erineva kiirusega, võivad maapinnale kujuneda piklikud, ühest või mõlemast otsast sulguvad kontuurid. Mõnikord meenutavad need lausa laevakeret.

Selliseid geoloogilisi struktuure on põhjalikult uuritud näiteks Wyomingi osariigis asuva Sheep Mountaini antiklinaali ja Pennsylvania kurrutatud mäeahelike puhul.

Kuid eriti huvitav on see, et Durupınari moodustise enda kohta avaldati juba 1996. aastal teadusartikkel, milles geoloog Lorence G. Collins ja varasem Noa laeva hüpoteesi toetaja David F. Fasold selgitasid selle looduslikku päritolu. Nad käsitlesid nii moodustise kuju kui ka väidetavaid laeva seinu, metallkinnitusi ja kivistunud puitu.

Lool on veel üks oluline tahk. Collins muutis hiljem oma seisukohta moodustise täpse tekkemehhanismi osas: algselt pakutud sukelduva sünklinaali asemel pidas ta tõenäolisemaks maalihete, pinnasevoolude ja erosiooni koosmõju. Seejuures jäi püsima tema järeldus moodustise loodusliku päritolu kohta.

Allpool on link ühele ülevaatele, mis tutvustab geoloogilisi tekkemehhanisme, konkreetseid näiteid ja Durupınari kohta avaldatud teadustöid.

„Kuidas loodus võib kujundada laevakujulise pinnavormi?”

Küsimus ei ole selles, kas Durupınar meenutab laeva. Küsimus on selles, kas see sarnasus tõendab, et tegemist on laevaga — või näeme me looduse kujundatud struktuuris midagi, mida oleme juba ette otsima läinud – ehk kas tegu ei ole vahel lihtsalt pareidooliaga?

Relatio:

⊙ 2348 e.m.a.: aasta, mil maailm ei lõppenudki? Arheoloogia, geoloogia ja traditsioonide kohtumine

Oktoober näib vahel sellise üleminekukuuna meie kalendris. See lugu räägib aga ühest võimsast ideest, mille sünd võib olla oktoobriga seotud, tõsi 2565 aastat tagasi – kuidas tulid juudid selle peale, et Pärsia kuningas Kyros on nende Messias? Kaevasin sünnipäeva puhul üles ühe oma aastaid tagasi kirjutatud teksti ja mõtlesin seda MustasAugus pisut teise nurga alt paista lasta.

Oktoober on vana Lähis-Ida ajaloos huvitav kuu. Meie kalendrikuud ei lange muistsete kalendritega muidugi täpselt kokku, kuid septembrisse-oktoobrisse jääb juudi kalendris tišri – kuu, kuhu mahuvad nii uusaasta, lepituspäev kui ka lehtmajadepüha. Umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi kandis peaaegu sama nime – Tašrītu – ka üks Babüloonia kalendri kuu.

Selle kuu 16. päeval aastal 539 e.m.a. juhtus midagi, mis muutis kogu Lähis-Ida ajalugu – maailmavõim Babülon langes.

Nabunaidi kroonika järgi oli Pärsia kuningas Kyros Suure armee samal sügisel purustanud babüloonlaste väed Opise juures. Seejärel langes Sippar ning Tašrītukuu 16. päeval sisenesid Kyrose väed Babüloni ilma lahinguta. Nabunaid võeti vangi. Kyros ise saabus linna hiljem. Tänapäevases kronoloogias paigutatakse Babüloni vallutamine tavaliselt 12. oktoobrile 539 e.m.a.

Sündmus ise on ajalooliselt huvitav aga siin, MustasAugus on veelgi huvitavam see, mida inimesed sellest hiljem rääkima hakkasid, milline lugu sellest sai, milline idee siit sündis.

Kuningas, kes läks oma jumalatega tülli

Babüloonia viimane kuningas oli Nabunaid ehk Nabonidus oli üks kummalisemaid tegelasi Uus-Babüloonia ajaloos. Ta tõusis troonile 556. aastal e.m.a. ega kuulunud Nebukadnetsari otsesesse meesliini (võimalik, et osales selle liini viimase esindaja atendaadis). Tema perekondlik taust viis Babüloonia traditsioonilisest religioossest keskusest põhja poole, Harranisse, varasema maailmavõimu Assüüria kultuuriruumi. Nabunaidi ema Addagoppe oli seotud sealse kuujumal Sîni (Sumeri algupäraga jumal) kultusega ning ka Nabunaid ise hakkas Sînile pöörama erakordselt suurt tähelepanu.

Ja see tekitas tohutu probleemi, sest Babüloni peajumal oli Marduk ning Marduki kultus polnud lihtsalt mingi religioon tänapäevases mõttes. Sellega oli seotud Babüloonia kuningavõimu legitiimsus, linna identiteet ja võimas preesterkond.

Nabunaidi hälbiv religioonipoliitika võis seega puudutada Babüloonia poliitilise korra alust.

Hiljem koostatud Nabunaidi-vastastes tekstides kujutataksegi kuningat mehena, kes rikkus traditsioonilist jumalikku korda, eiras Mardukit ning käitus viisil, mida tema vastased said kujutada irratsionaalsena, lausa hullumeelsena. Neid tekste tuleb muidugi lugeda ettevaatlikult, tegemist pole neutraalsete elulugudega, vaid pärast Nabunaidi kukutamist kujunenud poliitilis-religioosse kirjandusega, võib öelda et propagandaga.

Aga Nabunaidil on huvitav peatuda, sest ta oli ka muidu ebaharilik valitseja. Ta tundis suurt huvi mineviku vastu, eriti oma Assüüra päritolu ja selle kultuuri vastu, otsis vanade templite alusürikuid, restaureeris muistseid pühamuid ning uuris varasemate kuningate ehitisi. Seetõttu on teda mõnikord nimetatud koguni üheks esimeseks arheoloogiks, mõni koguni nimetab tema vanade muististe kogusid esimesteks muuseumiteks. Minu vanas tekstis köitis mind juba siis just see veider kombinatsioon: religioosne reformaator, antiigihuviline kuningas ja mees, kes sattus konflikti oma riigi kõige võimsama preesterkonnaga.

Kõige kummalisem oli aga tema pikk eemalolek Babülonist. Nimelt, Nabunaid vallutas oaasis asuva linna Teema (või Tayma), jäädes sinna kümneks aastaks ning rajades sellesse linna kuninglikke hooneid. Babüloonias täitis samal ajal olulisi kuninglikke ülesandeid tema poeg Belsassar – seesama Belsassar, kelle nimi on tuttav Taanieli raamatu viiendast peatükist.

See ei olnud pisiasi. Kuninga puudumine oli suur religioosne probleem. Babüloni tähtsaimate rituaalide läbiviimine eeldas kuninga kohalolekut ning Nabunaidi äraoleku ajal ei saanud kõiki tavapäraseid kuninglikke rituaale nõuetekohaselt läbi viia.

„Nabunaidi värssjutustus“ esitab seejuures päris huvitavaid fakte selle kuninga kohta: „Ta tegi midagi väärtusetut, ta tegi kuju jumalast, keda veel mitte keegi sellel maal ei olnud näinud. Ta tõi selle templisse ja asetas pjedestaalile, ta nimetas teda Kuu nime järgi … ta kaunistas teda .. kroonis tiaaraga … tema käe asend on nagu varjutuses Kuul.“ Nabunaid lubab selles dokumendis ehitada sellele jumalale templi ning kinnitab, et kuni selle ajani ei tähista ta Babülonis Mardukile pühendatud uue aasta püha. Seejärel räägitakse, kuidas kuningas asus elama Teemasse. Seejärel muutub tekst katkendlikuks, ent mingil hetkel esinevad sõnad „kuningas on hull“. Ka Babüloni preestrite ülestähendused kinnitavad süüdistust, et Nabunaidi viibimise ajal Teemas oli ta ajutiselt hullumeelne, mis muidugi ei pea tähendama tegelikku kliinilist haigust, kuid vähemalt kinnitab see, et lugu (võibolla preestrite propaganda) väidetavast Nabunaidi hullumeelsusest levis.

Ja samal ajal kasvas Babülonist ida pool uus võim – Pärsia.

Marduk otsib endale uue kuninga

Aastaks 539 e.m.a. oli Nabunaidi olukord muutunud juba ohtlikuks, sest pärslane Kyros oli mõne aastakümnega loonud tohutu riigi. Sügisel purustasid tema väed babüloonlased Opise juures, Sippar alistus. Seejärel sisenesid Pärsia väed Babüloni ja Nabunaid võeti vangi. Belsassari kohta ütleb Taanieli raamat, et ta tapeti samal ööl, kuid säilinud Babüloonia allikad tema surma asjaolusid otseselt ei kinnita.

Ent pärast vallutust tekkis väga huvitav teoloogiline probleem, sest Babülon polnud lihtsalt üks linn, vaid Babülon oli jumal Marduki linn. Ja nüüd – kui võõras kuningas suutis vallutada Marduki linna, mida ütles see Marduki kohta? Kas Marduk polnudki jumal? Miks Marduk lubas seda juhtuda?

Üks võimalik ja ilmselt esimene vastus olnuks lihtne ja ebameeldiv: pärslaste jumalad (tegelikult oli neil üks Jumal) osutusid Mardukist tugevamaks. Kuid Babüloonia religioosne traditsioon andis hoopis teise vastuse ja siit hakkab hargnema üks meilegi tuttav idee: Marduk ei hüljanud Babüloni, vaid Nabunaidi!

Just sellise loo jutustab Kyrose silinder. Nabunaidi kujutatakse valitsejana, kes rikkus Babüloonia õiget kultuslikku korda, jättis selle hooletusse, tegeles mõttetustega, oli lausa hull. Ja otse loomulikult otsib Babüloni peajumal Marduk seejärel sobivat valitsejat mujalt, leiab pärslase Kyrose, „kutsub teda nimepidi“ ning laseb tal Babüloni vallutada, et Kyros saaks Babülonis taas Marduki austamise jalule tõsta. Kyros tuleb Babüloni, ta ei tühista Babüloni jumalaid, vastupidi, taastab nii Marduki kui teiste kohalike jumalate austamise ning lausa tagastab mujalt Babüloni toodud jumalakujud nende algsetele pühamutele. Niisiis Kyros saab selles loos mitte Marduki vaenlaseks, vaid tema valitud kuningaks, kelle ülesandeks on taastada rikutud kord.

Kui nüüd järele mõelda, siis see on geniaalne ja elegantne teoloogiline lahendus. See on suurepärane tegelikkuse inversioon lausa lunastavaks ideeks: Jumal ei kaotanud sõda, vaid halb kuningas kaotas jumala toetuse!

Selles loos polnud Kyros üldsegi Marduki vallutaja, nagu „ekslikult“ võis „võhikule“ paista – temast sai hoopis ettenägelikult Marduki tahte täideviija.

Nüüd võib juhtuda, et lugeja korraks peatub, sest …

Jah, kus oleme midagi sellist varem kuulnud?

Babülonis elas samal ajal veel üks kogukond, kellel oli tulnud lahendada peaaegu täpselt sama probleem – juudid!

Mõnikümmend aastat varem oli Nebukadnetsar vallutanud Jeruusalemma. Tempel oli hävitatud. Osa elanikkonnast ja eliidist oli küüditatud. Ka nende ees seisis teoloogiliselt peaaegu talumatu küsimus: kui Jahve on Jumal, kuidas sai tema tempel Jeruusalemmas hävida?

Muistses maailmas oleks täiesti loomulik järeldus olnud, et Babüloni jumalad osutusid tugevamaks. Kuid kui me loeme Vana Testamenti, siis näeme, et seal antakse hoopis teistsugune vastus: Jeruusalemm ei langenud sellepärast, et Jahve oleks Nebukadnetsarile või Mardukile kaotanud, vaid Jeruusalemm langes, sest Juuda oli rikkunud Jumala korda ja lepingut. Prohvetid olid ju hoiatanud, rahvas ja kuningad polnud kuulanud ning seetõttu muutus Babüloonia ise Jahve kohtuotsuse vahendiks.

Olgem nüüd ausad, struktuur ja loogika kahe narratiivi, kahe idee vahel on tähelepanuväärselt sarnane:

jumal pole nõrk, SEST inimesed rikuvad jumalikku korda, SEETÕTTU järgneb katastroof, MISTÕTTU võõras vallutaja osutub jumaliku tahte vahendiks.

Siin peab ühes asjas muidugi ettevaatlik olema. Me ei saa niisama lihtsalt öelda, et juudi preesterkond lihtsalt võttis selle seletusmudeli Babüloonia Marduki preestritelt üle, kuigi see kahtlaselt paistab niimoodi. Kuid meil pole otseseid tõendeid. Lepingu rikkumise ja sellele järgneva karistuse idee on Iisraeli traditsioonis iseenesest olemas ka varem ning katastroofi teoloogiliseks tõlgendamiseks polnud vältimatult vaja Babüloonia eeskuju.

Aga fakt on see, et pagendatud juudi kirjatundjad elasid aastakümneid keset Mesopotaamia kultuuri, olid kindlasti tuttavad Marduki kohta esitatud versiooniga ning seetõttu võib vabalt esitada tagasihoidlikuma, kuid minu jaoks võibolla isegi palju huvitavama küsimuse:

kas Babüloonia poliitiline teoloogia aitas juudi kirjatundjatel omaenda katastroofi seletamiseks juba olemasolevaid ideid korrastada, teravdada või uude ajaloolisse mustrisse asetada?

Ning minu arust võib sellele küsimusele väga suure tõenäosusega “jah” vastata.

Kuid sellega asi veel ei lõpe, tekib üks järgmine üllatav küsimus.

Kes tegi Kyrosest messia?

Ja siin muutub kogu see lugu, see paralleel veel kummalisemaks ja dejavu’likumaks.

Nimelt, Vana Testament, täpsemalt Jesaja 45:1 kasutab just sellesama pärslasest kuninga Kyrose sõna māšîaḥ – sedasama sõna, millest tuleb „messias“, sest Babüloni vallutanud Kyros vabastas sinna vangitatud juudid ja lausa toetas nende kodumaale naasmist ning seal templi ja Jeruusalemma taastamist. Võimas tegu aga iseenest ikkagi väga ebatavaline – ainus kord, kui „paganlikku“ kuningat nimetatakse lausa messiaks, Looja-Jumal Jahve “võituks”.

Aga siin tekib kiusatus pöörata see küsimus ümber ja küsida hoopis nii:

Kas juudid üldse tegid Kyrosest esimestena Jumala valitud päästjakuninga?

Või äkki saabus Kyros nende loosse juba sellises rollis?

Sest, mõtleme korraks.

Kyrose silindris on see hämmastav inversiooniskeem: Nabunaid on rikkunud jumalikku korda, Babüloni peajumal Marduk „vaatab ringi“ ja leiab Kyrose ning valib Kyrose õigeks valitsejaks. Ning tõesti, Kyrose silinder ütleb sõnasõnalt: Marduk vaatab läbi kõik maad, otsides endale sobivat õiglast kuningat; seejärel võtab ta Anšani kuninga Kyrose käest kinni, „kutsub teda nimepidi“ ja kuulutab ta valitsejaks. Edasi käsib Marduk Kyrosel minna Babüloni ning „nagu sõber ja kaaslane“ kõnnib tema kõrval.

Kyrose silinder on täielikult Babüloonia poliitilise teoloogia keeles kirjutatud tekst: Kyros pole selles Iraani jumala saadik, vaid Marduki valitud kuningas.

Seejärel loeme Jesaja 44–45: Jahve nimetab Kyrost oma karjaseks, Jahve kutsub teda nimepidi, võtab tema paremast käest, Jahve ütleb, et tema on Kyrose relvastanud ja annab rahvad tema ette ning avab tema ees väravad. Ja lõpuks nimetatakse Kyrost Jahve māšîaḥ’iks – võituks.

Hämmastav, eks ole?

Seega võiks provokatiivse küsimuse sõnastada nii: kas juudid andsid Kyrosele messia rolli või oli Jumala valitud päästjakuninga roll Kyrosele Babülonis juba antud ning juudi autorid tõlkisid selle lihtsalt Marduki keelest Jahve keelde?

See oleks väga ahvatlev järeldus. Aga ideede liikumisega on selline kaval lugu, et nad ei jäta alati maha väga tugevaid jälgi.

Lena-Sofia Tiemeyer vaatas 2024. aastal ilmunud põhjalikus uurimuses „The Cyrus Cylinder in Biblical Scholarship“ üle just Kyrose silindri, Jesaja 40–48 ning Esra raamatu omavaheliste seoste pika uurimisloo. Tema järeldus on kainestav: Kyrose silindri otsest tekstilist mõju piiblitekstidele pole põhjust eeldada. Tekstide rõhuasetused on liiga erinevad. Silinder keskendub Babüloonia jumalate kultuste taastamisele ja Kyrose kuninglikule legitiimsusele; Jesaja 40–48 seevastu Jahve ainuvõimule maailma ajaloo üle. Tiemeyeri arvates mõjutasid mõlemat pigem Kyrose tegelikud ajaloolised teod ja nende ümber kujunenud poliitiline olukord.

Kuid see vastuväide teeb minu meelest asja hoopiski veelgi huvitavamaks, sest meil pole vaja nii otsest seost: Kyrose silinder – Jesaja. Tegelikult piisab ka võimalusest, et pärast Babüloni vallutamist kujunes seal poliitilis-religioosne keskkond, milles Kyrost esitleti jumala valitud korra taastajana. Ja see on fakt – nii juhtus. Fakt on ka see, et juudid elasid selles keskkonnas ja lausa enam kui tõenäoline on see, et nad kuulsid seda teoloogilist selgitust: Marduk valis Kyrose.

Kui me nüüd mõtleme millelegi, mida ma olen varem kirjeldanud kui juutide geniaalset, inversioonipõhist mõtlemist, siis minu arust on täiesti võimalik, et juudi prohvetlik vastus võis kõlada: “

Jah – Kyros on tõesti valitud, jah – tema võidud pole juhus, jah – ta täidab jumalikku eesmärki AGA te eksite ühes asjas!

Kyrost ei valinud mitte teie Marduk, vaid meie Jumal!

Sest Jesaja 45 ütleb Kyrose valimist kirjeldades: „Mina olen Jahve ja kedagi teist ei ole.“

Täname hea idee eest, kõik on õige, kuid see ju lihtsalt ei ole võimalik, et Kyrose valis Marduk, kui ainus jumal on hoopis Jahve!”

Teisisõnu, see võib olla Mesopotaamia poliitilise teoloogia erakordselt julge ümbertõlgendus, kus Babüloonia võib jutustada õige loo, aga ta nimetab vale jumalat.

Sel moel võis saada ühest ja samast ajaloolisest mehest, võimsast valitsejast, vabastajast ja taastajast kahe vastandliku religioosse maailmapildi tegelane või lausa kangelane: sama kuningas, kaks jumalat.

Marduki loos on Kyros Marduki valitud kuningas, kes kõrvaldab Nabunaidi ja taastab õige korra. Juudi loos on Kyros Jahve võitu, kes lõpetab Babüloni võimu ning avab tee Jeruusalemma taastamisele.

See ei tõesta, et üks tekst kopeeris vahetult teist teksti, aga see näitab midagi ideede liikumise kohta:

Ajalooline sündmus võib sünnitada rolli, roll võib liikuda ühest maailmapildist teise, uues maailmapildis säilib tegelane, säilib isegi suur osa tema funktsioonist – kuid muutub see, kes annab talle selle rolli.

Mis kogu meie inversioonivõtmes on siin aga järgmine huvitav pööre, on see, et Babüloni viimase kuninga, Nabunaidi puhul juhtub peagi peaaegu vastupidine ja see pole sugugi vähem pöördeid sisaldav lugu.

Kui ajaloolisest Nabunaidist saab lugu

Pärast Nabunaidi kukutamist hakkas see ajalooline kuningas muutuma narratiivide tegelaseks. Hilisemas Nabunaidi-vastases Babüloonia kirjanduses kujutatakse teda jumalikust korrast eemaldunud valitsejana, hullumeelsena. See ei tõesta, et Nabunaid oli ka tegelikult kliinilises mõttes hull, pigem oli tegu poliitilise ja religioosse poleemikaga, mis aga tõenäoliselt ideena või sõnumi levis: kuningas on hull!

Ja nii sündis taas üks idee: kuningas tõstis end õigest jumalikust korrast kõrgemale ning jumal alandas teda.

See idee hakkas elama oma elu. Üks selle kummalisemaid jälgi tuli päevavalgele rohkem kui kaks tuhat aastat hiljem Surnumere ääres.

Tegu on tuntud Surnumere kirjarullide, ehk Qumrani tekstide ühe leiuga. 1950-telaastatel leiti Qumrani 4. koopast arameakeelse teksti fragmendid, mida tuntakse nime all „Nabunaidi palve“ – 4Q242.

Fragment on dateeritud esimesse sajandisse e.m.a., ent teksti päritolu veelgi vanemaks. Dokumendist osaliselt säilinud tekst on selline:

„Palvesõnad, mille esitas Nabunaid, Babüloni maa kuningas, kui ta kannatas kurjade mädapaisete käes Teimanis, Kõigekõrgema Jumala otsusel. Ma olin nakatunud kurjadest paisetest seitse aastat … ja jumalamees andestas mulle mu patud. Ta oli juut, pagenduses Juuda laste hulgast ja ta ütles: Pane see kirja, et ülistada Kõigekõrgema Jumala nime. Ja ma kirjutasin üles selle: Ma olin nakatunud kurjadesse paisetesse Teimanis Kõigekõrgema Jumala otsusel. Seitse aastat palusin ma hõbedast ja kullast, pronksist ja rauast, puust ja kivist ja savist ebajumalaid, seepärast et ma uskusin et nad olid jumalad …“

Ajaloolise Nabunaidi jooned on selles loos endiselt äratuntavad:

• Nabunaid
• Tayma
• Seitse aastat
• Jumalik karistus
• Juudi tark
• Kõigekõrgema tunnustamine

Need elemendid tunduvad tuttavad veel ühest kohast, sest Vana Testamendi Taanieli raamatu neljandas peatükis jutustatakse väga sarnane lugu, ainult kuninga nimi on teine: seal on kuningaks Nebukadnetsar.

Taanieli järgi muutub Nebukadnetsar oma võimu tõttu uhkeks. Teda tabab jumalik kohtuotsus. Ta eemaldatakse inimeste hulgast ja hakkab elama otsekui loom. See kestab „seitse aega“. Seejärel taastub tema mõistus ning ta tunnistab Kõigekõrgema ülemvõimu. Ja loo keskmes seisab jälle juudi tark – Taaniel.

Paralleeli on raske mitte märgata – need kaks lugu on ühesugused, ainult kuninga nimetus on erinev.

Seda seost on uurimustes ammu märgatud. Takuma Sugie 2018. aasta uurimus „Nabonidus and the Curse of the Moon-God: On the Relationship between Daniel 4 and the Prayer of Nabonidus“ läheb veel kaugemale. Sugie juhib tähelepanu sellele, et nii 4Q242 nahahaigus kui Taaniel 4 loomastumine võivad olla seotud vana Mesopotaamia kuujumal Sîni needusemotiividega. Tema pakutud mudelis võis Nabunaidi karistamise pärimus mingil hetkel hargneda: ühes harus säilis haigus ja sellest kujunes „Nabunaidi palve“, teises rõhutati kuninga loomalikku käitumist ning sellest arenes Taaniel 4 Nebukadnetsari lugu.

See on ideede ajaloo seisukohalt palju huvitavam kui küsimus: kas keegi lihtsalt ajas kahe kuninga nimed segamini (Nabunaidi ja Nebukadnetsari nimed ei ole heebrea või aramea tähtedes nii erinevad, kuid seda oletust ei hakka me praegu edasi arendama).

Aga huvitav oleks siin ka kujutada ette seda, kuidas kogu selles Babüloni langemise, Kyros-messia ja Jeruusalemma taastamise eufoorias võidi anda “viimane hoop” ka Nebukadnetsarile. Või siis kuidas lugude vestmise ajal küsiti: Aga mis sai temast? Ja polekski vist päris võimatu mõelda, et kuidas selliselt võis juutide jaoks vähetähtsa Nabunaidi hullus laieneda kogu “Nebukadnetsaris soole” ja lõpuks Nebukadnetsarile endale.

Oli see nii või mitte, seda me ei tea, kuid pigem on siin näha, kuidas ajalooline mälu võib lugudega ringi käia.

Kui lööme need lood lahku, siis näeme siin kolme lugu, kolme ideed.

Esimene idee puudutab katastroofi mõtestamist, kus püha linna langemine ei tähenda tingimata selle linna jumala lüüasaamist. Katastroofi saab tõlgendada hoopis jumaliku kohtuotsusena inimeste või kuninga üle. Me ise rikume reegleid.

Babülonis ei kaotanud selle jumal Marduk, vaid kuningas Nabunaid rikkus jumalikku korda ja seetõttu Marduk lihtsalt valis Kyrose, et see võtaks linna üle ja taastaks Marduki austamise, mida too ka tegi.

Jeruusalemmas ei kaotanud selle jumal Jahve, vaid juudid ja nende kuningad rikkusid jumalikku lepingut ja seetõttu Jahve lihtsalt valis Nebukadnetsari ja võtaks linna üle … kuid kuhu jäi Jahve kummardamise taastamine?

Ja siin lisandub kohe teine rändav idee, mis puudutab päästjakuningat. See oli ükssama nii Babüloni kui mõni aasta hiljem Jeruusalemma jaoks: Kyros, kes messiana taastab õige korra ka juutide jaoks. Päästja võib tulla ootamatust kohast.

Ja kolmas rändav idee puudutab alandatud kuningat. Babüloonia Nabunaidi-traditsioon rikub kuningas rikub jumalikku korda ning sellele järgneb jumalik karistus ja alandus. Alternatiivjudaistlikus Nabunaidi-traditsioonis on Nabunaid seitse aastat haige kuni juudi targa abil tunnistab Kõigekõrgemat ning juudi Taanieli traditsioonis on sellekssamaks, samade tunnustega kuningas Nebukadnetsar.

Ja selle idee-DNA spiraale uurides võib siin näha huvitavat vastassümmeetriat:

Kyrose loos jääb kuningas samaks, kuid vahetub Jumal, kes teda juhib.
Nabunaidi loos jääb alles jumaliku karistuse muster, kuid lõpuks vahetub isegi kuningas.

Lood nagu oleks samad ja ei ole ka aga miski jääb – mis?

Kellele idee kuulub?

Kes siis on siin idee autor? Babüloonlased? Või ikkagi geniaalset inversiooni teostanud juudid? Mis on tegelikult see, mis idee või loo liikumisel alles jääb?

Võibolla ei saagi öelda, et liigub mingi üksik idee. Ideid sõlmitakse nagu lõnga vaipa, kuid vaipa teistpidi pöörates ei näe me enam üksikuid lõngelõimesid, vaid mustrit. Faktidest, nimedest ja muust sellisest võivad narratiivides olla olulisemad ja kõlama jääda just mustrid. See tähendab, et võibolla liiguvadki just nemad, mustrid – seosed, järeldused.

Üks kultuur annab ajaloolisele sündmusele mingi uue tähenduse. Teine kultuur tajub seda mustrit kui ideed, kui sõnumit ning tunneb selles midagi sellist, mida ta vajab omaenda maailma seletamiseks. Ta võtab mustri vastu, kuid muudab tegelasi, põhjuseid ja jumalaid, sest need on vaiba taha jäävad lõimed, kuid olulisem on muster.

Mõne põlvkonna pärast on uus lugu muutunud nii loomulikuks, et keegi ei mäleta enam, kust selle struktuur pärines, jääb muster.

Ehk võib olla, et kõik need jäljed, mida uurisime, ei ole lihtlabased „ideevargused“, plagiaadid. Need on midagi huvitavamat: need ongi ideede jäljed – mustrid. Ja ülejäänu on puhas looming.

Audio (TI):

Relatio:

⊙ Inversiooni-narratiivid: Piibli ja Pärsia maailmapildi dialoog

Imaginaria: Võitu, ehk kuidas see võis tunduda …+

Babülon, 539 e.m.a. sügis.

Vana mees istus õhtuhämaruses oma maja ees.

Tänavalt kostis ikka veel hääli. Võõraid sõdureid oli linnas nähtud juba mitu päeva, kuid elu näis kummalisel kombel jätkuvat. Kaupmehed avasid oma poode, eeslid vedasid koormaid ning templite juures kogunesid inimesed, nagu oleks saabunud mõni suur püha.

Babülon oli langenud.

Aga linn seisis endiselt.

Mees mäletas üht teist linna, mis polnud pärast langemist enam seisnud.

Ta oli olnud noor, kui Jeruusalemma tempel põles. Nüüd olid tema juuksed valged ning ta käed värisesid pisut, kui ta veinikarika üles tõstis.

Kunagi olid need käed hoidnud pühi riistu.

Nüüd hoidsid need savist karikat võõral maal.

Tema pojapoeg tuli tänavalt joostes.

„Vanaisa! Nad räägivad, et kuningas lubab rahvastel oma jumalate juurde tagasi minna!“

Mees ei vastanud.

„Isegi templid lubatakse taastada!“

„Kes räägivad?“

„Kõik räägivad. Pärslased. Ja babüloonlased ka.“

Vana mees vaatas poisile otsa.

„Kõik räägivad alati midagi.“

Poiss jäi vait.

Siis istus ta vanaisa kõrvale.

„Aga kui see on tõsi?“

Mees vaatas üle tänava. Naabermaja seina ääres seisid kaks meest, kes olid terve pärastlõuna vaielnud uue kuninga üle. Üks neist teenis Marduki templis.

Ta oli kuulnud nende juttu.

Marduk olevat ise Kyrose välja valinud.

Nabunaid oli jumalaid solvanud. Ta oli unustanud vana korra, rikkunud pühad kombed ja pööranud selja Babüloni kaitsjale.

Seepärast olevat Marduk otsinud uut kuningat.

Otsinud kõikjalt.

Ja leidnud Kyrose.

Kutsunud teda nimepidi.

Võtnud ta käest kinni.

Juhtinud ta Babüloni väravateni.

Vana mees oli seda kuulates peaaegu naeratanud.

Nõnda siis.

Kui Babülon hävitas Jeruusalemma, oli see Marduki võit.

Kui Babülon ise langes, oli see samuti Marduki võit.

Nende jumal ei kaotanud kunagi.

Ent nüüd, kui ta istus oma pojapoja kõrval, ei tundunud see mõte enam nii naljakas.

Ta meenutas prohvetite sõnu.

Kas polnud nemadki rääkinud, et Jeruusalemma ei hävitanud mitte Babüloni jumalad, vaid Jahve ise oli andnud linna vaenlaste kätte?

Kas polnud nad öelnud, et Nebukadnetsar täitis Jumala tahet, ehkki ei tundnud teda?

Ja nüüd räägiti Kyrosest.

Võõrast kuningast.

Mehest, kes polnud kunagi seisnud Jeruusalemma templis ega toonud ohvrit Iisraeli Jumalale.

Mehest, kes ei tundnud isegi tema nime.

„Vanaisa?“

„Jah?“

„Kas me läheme koju?“

Mees tahtis vastata.

Aga ta ei teadnud enam, mida see sõna tähendab.

Tema kodu oli siin. Tema lapsed olid sündinud siin. Tema naine oli maetud siia.

Jeruusalemm oli mälestus.

Kivid, suits, põletatud seedripuu lõhn.

Ja üks hommik, mil ta oli mõistnud, et kõik, mida ta oli pidanud igaveseks, võib kaduda.

„Võib-olla,“ ütles ta viimaks.

Poiss naeratas.

„Kas sa näitad mulle templit?“

Vana mees vaatas teda kaua.

„Kui see jälle ehitatakse.“

„Aga kes selle ehitab?“

Mees ei vastanud.

Kuskil kaugemal tõusis hõige. Keegi hüüdis uue kuninga nime.

Kyros.

Kyros.

Nimi kandus mööda tänavat edasi.

Vana mees sulges silmad.

Ta oli terve elu palunud, et Jahve pööraks oma palge taas oma rahva poole.

Ta oli kujutlenud Taaveti soost kuningat.

Ta oli kujutlenud Jeruusalemma müüre.

Ta oli kujutlenud, kuidas rahvas koguneb taas templisse ja preestrid astuvad altari juurde.

Aga ta polnud kunagi kujutlenud seda.

Et nende vabastaja võiks tulla Pärsiast.

Et ta võiks olla maailma kõige võimsam kuningas.

Et ta võiks täita Jahve tahet, ise seda teadmata.

Ja siis meenus talle üks vana sõna.

Mašiah.

Võitu.

Nõnda oli nimetatud kuningaid, kellele oli antud õigus valitseda Jumala rahvast.

Taaveti järeltulijaid.

Aga Taaveti troon oli tühi.

Ja mees, kes võis avada tee Jeruusalemma, istus nüüd Babüloni troonil.

Ta tundis äkki midagi, mida polnud tundnud aastakümneid.

Mitte veel rõõmu.

See oli liiga suur, liiga võõras.

Pigem hirmu, et ta võib jälle loota.

„Vanaisa,“ küsis poiss vaikselt, „kas Kyros on hea kuningas?“

Mees avas silmad.

„Ma ei tea.“

„Aga kui ta laseb meil tagasi minna?“

Vana mees vaatas hämarusse.

„Siis on ta teinud meie heaks rohkem, kui ükski kuningas pärast Jeruusalemma langemist.“

Poiss mõtles hetke.

„Kas Jahve saatis ta?“

Mees pööras pilgu pojapojale.

Seda küsimust oli ta terve õhtu kartnud.

Sest ta teadis, mida babüloonlased vastaksid.

Marduk saatis ta.

Marduk kutsus teda nimepidi.

Marduk võttis tema käest kinni.

Vana mees vaatas oma käsi.

Siis pani ta ühe neist poisi õlale.

„Kui Jahve tahab oma rahva koju tuua,“ ütles ta aeglaselt, „siis kes võiks talle öelda, millise kuninga ta peab valima?“

Poiss noogutas, nagu oleks vastus olnud täiesti loomulik.

Aga vana mees jäi veel kauaks istuma.

Ta ei teadnud, kas Jeruusalemma tempel kunagi taastatakse.

Ta ei teadnud, kas ta ise seda veel näeb.

Ta ei teadnud, kas Kyros peab oma lubadusi.

Kuid esimest korda pärast seda hommikut, mil ta oli näinud templi kohal tõusvat suitsu, ei mõelnud ta enam ainult sellele, mis oli kadunud.

Ta mõtles sellele, mis võiks veel tulla.

Ja vaikselt, peaaegu kartlikult, kordas ta mõttes üht sõna.

Mašiah.

Ta ei teadnud, kas seda sõna tohib kasutada võõra kuninga kohta.

Aga tol õhtul tundus talle, et võib-olla on Jumala maailm suurem kui nende kuningate nimed, mida inimesed on harjunud ootama.

---

Selle loo sissejuhatuseks meenus mulle Netlfixi sari „The Spy“ (2019), kus muidu skandaalsema kuulsusega Briti näitleja Sacha Baron Cohen kehastab päriselus eksisteerinud Iisraeli tippspiooni Eli Cohenit. Film tugineb enamasti tõestisündinud loole, mille sisuks on see, kuidas Mossad värbas 1960. aastatel tavalise raamatupidaja. Ta saadeti Kamel Amin Thaabethi nime all tegutseva rikka araabia ärimehena Damaskusesse, kus suutis saavutada Süüria poliitilise ja sõjalise eliidi usalduse ning tõusis Süüria kaitseministri asetäitja kandidaadiks. Coheni edastatud salajane luureinfo (näiteks Golani kõrgendike kindlustuste kohta) mängis kriitilist rolli Iisraeli edus 1967. aasta Kuuepäevases sõjas. Cohen jäi Süüria võimudele aga vahele ning hukati. Kuid sarjas on ka üks kainestav stseen (samuti tõestisündinud faktidel põhinev), kus Cohen on ajutiselt Iisraelis puhkusel ja külastab koos oma raseda abikaasaga Tel Avivi kaubamaja, et osta lasteriideid. Kui müüja ütleb neile viisakalt, et teatud riideid ei ole hetkel laos ja neid tuleb oodata, lülitub Eli aju sekundiga ümber tema Damaskuse alter-egole: ülbe, mõjuvõmsa ja rikka valitsusametniku Kamel Amin Thaabethi-režiimile. Ta ei suuda leppida vastuväitega, muutub müüja suunas agressiivseks ja häälekaks ning hakkab talle nipsakalt dikteerima, et tema ei oota, nõudes kohest teenindust nii, nagu ta on harjunud tegema Süüria eliidi seas. Ehk – Cohen ei suuda enam rollist välja tulla, maski eest võtta.

Ja see on järgneva jutu peateema. Metafoor sellest, et me kanname oma elus maske on levinud ja vana. Me „kanname“ rolle, mida teised meilt ootavad, räägime sobivat keelt, näitame sobivaid emotsioone, esitame ennast sobivas valguses. Ja selles, et me seda teeme, pole iseenesest midagi isegi sügava arutelu väärset. Välja arvatud siis, kui ühel hetkel võib juhtuda midagi kummalist: me unustame, et see on mask, me hakkame arvama, et olemegi see, mida mask kujutab. Ning kui selles blogis räägime ideede liikumisest ja ideede kandjatest, siis väga palju mõjutab seda kõike kogu see maskimäng ning üllatuslikult võib lõpuks avastada, et meie “mina” ja ideede vahel leiab ootamatuid sarnasusi.

Igatahes, siin peitub juba paradoks, millel võib pikemalt peatuda, sest seda on märganud väga erinevad ja vanad traditsioonid ning mõtlejad juba väga ammu. Ning nad on sellele andnud sügava ja eksistentsiaalse tähenduse, mis kipub meie maailmas ununema.

Mask tuleb lavalt

Lääne kultuuris ulatub maski lugu tagasi antiikteatrisse. Kreeka teatris kandis näitleja maski, mis pidi nähtavaks tegema tegelase rolli ja emotsiooni ning suurtes vabaõhuteatrites aitama ka häälel publikuni jõuda.

Siit pärineb üks huvitav lingvistiline nüanss: kreeka hypokritēs, millest tuleb meie „hüpokriit“ (inglkk hypocrite) ehk silmakirjatseja. Algselt tähendas see sõna lihtsalt “vastajat” või “tõlgendajat”. Varajases Kreeka teatris oli hypokritēs näitleja, kes astus dialoogi ja “vastas” laval koorile. Alles hiljem, läbi teatrimaski kandmise ja rollide mängimise, omandas see sõna meile tuttava moraalse tähenduse

Üks meie kultuuris tuntumaid näiteid selle sõna kasutusest leidub aga hoopis Uues Testamendis, kus Jeesus nimetas varisere ja kirjatundjaid sellesama sõnaga hypokritēs, mida eestikeelsetes Piiblites tõlgitakse sõnaga „silmakirjalikud“. Kuid ajalooliselt ei olnud siin küsimus lihtsalt selles, et nad teevad midagi valesti. Küsimus on etendamises – selles, et nad täidavad avalikult vagaduse rolli. Nad palvetavad, paastuvad ja annavad almuseid viisil, mis peab olema teistele nähtav. Probleem ei ole enam selles, mida inimene teeb, vaid selles, et väline roll ja sisemine tegelikkus on lahku kasvanud, inimene on täielikult võrdsustanud ennast rolliga, ta pole enam ehtne. Näitleja teab, et ta on näitleja, „silmakirjatseja“ on selle unustanud (variseridest kui hypokritēse näidet vaataks lähemalt tagapool).

Siit tulev esimene mõte: ohtlik pole mitte see, et inimene kannab maski, vaid see, kui ta annab maskile vale tähenduse, st kui ta enam ei tea või ei tunnista endale, et ta maski kannab, et see on kõigest roll.

Inimene kui persona

Teine sõna, mis on maski ajalooga seotud, on ladina persona. Sellest on saanud meie „persoon“: sõna, millega me tegelikult tähistame lihtsalt iga inimest. Kuid algselt tähistas persona samuti nagu Kreekas ka Rooma perioodi teatris kasutatavat maski või rolli. Ladina sõna persona taga on pikaajaline pärimus, mis seob seda väljendiga personare (“läbi kõlama”), viidates maski suuavale. Kuigi vanasti arvati, et see ava toimis otsese megafonina, näitavad kaasaegsed uuringud, et mask oli pigem akustiline resonaator. See ei teinud häält lihtsalt mehaaniliselt valjemaks, vaid andis sellele erilise kõla ja kandvuse, aidates näitleja isiklikul häälel transformeeruda tegelase omaks. Näitleja võis panna etenduse ajal ette mitu erinevat maski või personat ja need muutsid hetkega seda, kes ta laval olema pidi ja kellena teda publik võttis.

See on tegelikult päris huvitav ajaloo käik – meie ajal „isikut“ tähistav „persoon“ on ajalooliselt seotud teatrimaskiga, tema olemus ongi roll. Hiljem hakkas persona tähistama juba etenduses osalevat tegelast ennast ja lõpuks inimest üldiselt tema ühiskondlikus rollis. Ehk sõna „persona“ saatus oli „hüpokriidist“ küll neutraalsem, kuid olemuslikult sama.

Hüpates kaasaega – Carl Jung tõi persona mõiste ka kaasaegsesse kliinilisse psühholoogiasse. Tema jaoks on persona inimese sotsiaalne mask — see osa meist, mille kujundame selleks, et ühiskonnas toimida. Ning Jungi puhul tuleb rõhutada, et tema käsitluses ei ole selline mask iseenesest halb, vastupidi – me vajame seda. Näiteks laps õpib, et restoranis ei saa karjuda, töövestlusel ei saa rääkida samamoodi nagu sõbraga ning võõrale inimesele ei ole mõistlik öelda kõike, mis parasjagu pähe tuleb. Me õpime ennast kohandama, me omandame rolle, me muutume õpetajaks, lapsevanemaks, juristiks, juhiks, sõbraks, kodanikuks. Ja see on ühiskonnas vajalik, võiks öelda, et persona on liides inimese sisemise maailma ja ühiskonna vahel.

Probleem algab siis, kui liides muutub identiteediks.

Selle teadvustamist ja sellele vastu seismist pidas Jung oluliseks, ta nimetas seda individueerumiseks – protsessiks, milles inimene hakkab eristama seda, kes ta tegelikult on, sellest, millisena ta peab ennast teiste jaoks esitama.

Ehk siit tuleb teine oluline mõte: maski ei pea purustama, mask tuleb ära tunda maskina.

Variseri probleem ei pruukinud olla silmakirjalikkus nii nagu meie seda mõistame

Kuidas ikkagi, kuidas need Uues Testamendis kritiseeritud variserid sellesse pilti sobituvad? Siin on oluline täpsem arusaam, et näha selle kontseptsiooni terviklikku loogikat ja ühtlasi annab see võimaluse ka ajaloolist konteksti lähemalt uurida.

Varisere on lihtne mõista tänapäeva silmakirjatseja kujundina selles mõttes, et nad oleksid nagu inimesed, kes räägivad üht ja teevad teist. Nagu kirikujuhid, kes jutlustavad alandlikkust, aga elavad ise luksuses. Poliitik, kes räägib aususest, aga valetab. Moraalijutlustajana, kes nõuab teistelt reeglite järgimist, mida ta ise ei järgi. See on tänapäevane tõlgendus ja loomulikult, selline inimene on muidugi silmakirjalik tänapäevases mõttes.

Aga võib vabalt olla nii, et Jeesuse kriitika ei olnud variseride suhtes päris selline.

Sest variseride ajalooline probleem ei olnud tingimata see, et nad ei järginud omaenda õpetusi. Vastupidi, nad võisid olla väga püüdlikud seaduse järgijad. Nad võtsid oma reegleid tõsiselt ja püüdsid neid ka ise täita. Probleem ei olnud üldiselt selles, et nad ei olnud piisavalt head, vaid vastupidi: et nad olid selles liiga head.

Nad olid muutunud liiga täielikult selleks, mida nad pidid olema, nad täitsid rolli ja see rolli täitmine võis iseenesest olla laitmatu.

Kuid inimene võib täita oma rolli laitmatult ja olla samal ajal iseendast täiesti „eemal“ – olla kaotanud kontakti lausa iseendaga, rääkimata suurest tegelikkusest. Siit võiks siis ka tuletada teoloogilise küsimuse, et kas Jumal oleks pidanud variseride puhul päästma mitte inimese, vaid ühe või mitu tegelaskuju? Aga sellel praegu ei peatuks.

Igatahes on see ka Jungi persona mõistes väga oluline erinevus. Persona ei ole tingimata vale, see on sotsiaalne mina, mille abil inimene maailmas liigub. Õpetaja peab olema õpetaja, kohtunik peab olema kohtunik, preester peab olema preester, vanem peab olema vanem. Aga kui inimene hakkab uskuma, et tema ise ongi see roll, juhtub midagi kummalist: ta ei pea tingimata valetama, ta võib rääkida isegi täiesti siiralt, ta võib koguni elada täpselt nii, nagu ta õpetab – ja ometi ei pruugi ta olla „kohal“, sest  ta on muutunud kõigest omaenda rolli kehastuseks.

Selles mõttes võib inimene olla siiras ja siiski mitte autentne – näiliselt kõlaks nagu vastuoluliselt, kuid see on täiesti võimalik, sest siirus ei pruugi tulla tema tegelikust, vaid õpitud olemusest.

See on hoopis keerulisem probleem kui silmakirjalikkus tavamõistes.

„Uus inimene“

Eriti selgelt võib seda näha religioossetes (ja mitte ainult religioossetes) liikumistes, mille eesmärk on inimese „muutmine“ ja „uuendamine“ ja siin ma räägin isegi omaenda omaaegsest elumuutvast kogemusest. Sageli räägitakse uuestisündimisest, uuest inimesest, vanast inimesest loobumisest või uue isiksuse kujundamisest. Keelelises mõttes on siin midagi väga kõnekat: inimene omandab uue persona – talle õpetatakse, kuidas rääkida, kuidas riietuda, kuidas käituda, mida mõelda, mida mitte mõelda, milliseid sõnu kasutada, milliseid emotsioone väljendada, milliseid soove pidada õigeks ja milliseid valeks jne.

Alguses võib see olla teadlik pingutus aga siis muutub see harjumuseks ja lõpuks muutub see identiteediks: „Selline (uus) inimene ma olengi!“

Aga alles jääb see häiriv küsimus: kes on see „mina“, kes selliseks sai?

Sest kui kogu inimese sisemine maailm on vormitud välise ideaali järgi, võib tekkida olukord, kus inimene ei oska enam eristada omaenda häält talle õpetatud häälest.

Ta võib öelda täpselt õigeid sõnu, tunda täpselt „õigeid tundeid“, kahetseda täpselt õigeid asju ja isegi tunnistada oma patuseid kalduvusi täpselt nii, nagu temalt oodatakse.

Aga kes räägib? Kas inimene ise? Või tema persona?

Seega „uus inimene“ ei ole midagi nii lihtsat nagu uute maneeride või sõnavara või isegi mõttekäikude omandamine – see oleks lihtsalt uus persona.

Ja vahel tajub inimene seda kuidagi ebamääraselt – mingi häiriv tunne, et miski on „nihkes“, kuid roll ja ütleme siis metafoorselt, intensiivne rambivalgus, ei lase seda hästi näha.

„Mina olen patune“

Aga siin saab minna veel sügavamale, sest siin muutub huvitavaks ka kristlikus maailmas väga oluline lause: „ma olen patune.“ Sellel väljaütlemisel võib olla tohutu vabastav jõud, sest inimene võib esimest korda lõpetada enda õigustamise. Ta võib tunnistada oma nõrkust, kadedust, viha, hirmu või isekust, ta võib loobuda vajadusest näida parem, kui ta tegelikult on ja selline hetk võib olla väga sügav.

Aga kui aus olla, siis sellestki võib üsna kergesti saada ka mask, sest „ma olen patune“ võib muutuda sama hästi identiteediks nagu „mina olen õige“.

Inimene võib õppida ennast pidevalt süüdistama, sest see on tema kogukonnas tunnustatud vaimse inimese tunnus. Ta ei pea enam isegi iseenda sisemaailma uurima. Piisab õige deklaratsiooni esitamisest: „ma olen patune“, „ma ei ole midagi väärt“, „kõik hea minus tuleb Jumalalt“, „ma olen täielikult sõltuv armust“ – kõik need laused võivad olla sügavalt tõesed.

Aga nad võivad muutuda ka järgmiseks personaks.

Ehk mask ei kao, mask lihtsalt vahetub.

See on oluline, sest Uues Testamendis kahetsust või meeleparandust tähistav kreekakeelne sõna metanoia ei tähenda tingimata järjest tugevamat veendumust selles, et mina olen halb inimene. Metanoia eeldab mingit palju ebamugavamat kohtumist iseendaga. Mitte lihtsalt: „ma tunnistan, et olen patune.“, vaid „ma olen valmis vaatama, mis minus tegelikult toimub“ – tegelikult, päriselt, mitte vastavalt sellele, mida sealt „peaks“ leidma.

Esimene võib olla avalik deklaratsioon. Teine on väga isiklik protsess.

Kui metanoia tähendab meele või mõtteviisi muutumist, siis selle eelduseks peab olema vähemalt mingisugune võime märgata, mis minu sees toimub.

Selleks peab inimene olema kohal, ta peab suutma hetkeks lõpetada rolli mängimise.

Et mitte kasutada rolli ja sellega ette kirjutatud „teksti“, peab ta päriselt suutma märgata oma kadedust ilma kohe ütlemata, et kadedus on patt. Suutma märgata oma viha ilma kohe õigustamata, miks tal on õigus vihane olla. Või peab suutma märgata oma hirmu ilma seda vaimseks nõrkuseks ümber nimetamata. Ta peab nägema ennast sellisena nagu ta on, mitte sellisena nagu roll teda defineerib.

Variseride üks probleem oligi selles, et nende tähelepanu on täielikult suunatud väljapoole — sellele, kuidas peab inimene käituma, milline peab ta olema, kuidas ta peab teiste silmis paistma, oma rollile, õigele „tunnistuse andmisele“ – ta on kogu aeg laval ja laval olles on väga raske iseennast näha. Nad vaatasid välist „rollikirjeldust“ ja proovisid seda siiralt ja võimalikult täpselt järgida, kuid ei vaadanud enam rollist välja, tegelikkust ja tegelikku ennast.

Vahemärkusena: võibolla oli selles mõttes „õigete“ hukkamõistmine ja „patuste kiitmine“ Jeesuse poolt mõistatav selle nurga alt, et „patune“ pole mitte iseenesest kuidagi parem „õigest“, vaid „patusel“ on selle maskide mahakoorimise tulemusel lihtsalt palju parem lähtekoht – ta on hakanud nägema kes ta on ja siit on võimalik päris metanoia.

Kõige ohtlikum mask on vaimne mask

Igatahes, selles „patuse maskis“ võib olla ka üks põhjus, miks eriti moraalselt nõudlikud (religioossed) liikumised võivad inimesele paradoksaalselt väga tugevat sisemist pinget tekitada, sest mida kõrgemaks muutub ideaal, seda suurem on surve sobituda sellesse. Kui inimese tegelik sisemaailm erineb sellest ideaalist, tekibki lõhe, päris ohtlik lõhe.

Ohtlik on ta muuhulgas seetõttu, et kui seda lõhet ausalt tunnistada iseendale (või veel enam – teistele), võib ohtu sattuda kogu identiteet. Seepärast õpitakse mõnikord mitte lõhet lahendama, vaid seda varjama, mitte tingimata teadlikult, vaid inimene hakkab lihtsalt paremini mängima: ta muutub paremaks usklikuks, paremaks moraalseks inimeseks, ta õpib isegi oma puudusi „õigesti“ tunnistama.

Ja nii võib vaimne elu muutuda aina sügavamalt ja sügavamalt iseenda esitamise kunstiks – inimesest saab kõrge kunstilise tasemega persona, näitleja, kellele ilmselt ka paljud selle eest aplodeerivad.

Kõige kummalisem on see, et inimene võib olla selles kõiges täiesti siiras – ta tegelikult ei peta teisi, ta ei pruugi isegi iseennast teadlikult petta, ta lihtsalt ei tunne enam ära, kus lõpeb roll ja algab tema enda vahetu kogemus.

See on võõrandumise üks vorme ja võib-olla ongi see põhjus, miks pelgast süütundest ei piisa. Süütunne võib öelda: „ma ei vasta ideaalile.“Aga metanoia küsib tegelikult midagi muud: „kes ma üldse olen, kui ma ei pea parasjagu ideaalile vastama?“

See küsimus on palju ohtlikum, sest sellel ei ole etteantud vastust – selleks tuleb korraks lavalt maha astuda.

Ja võib-olla alles siis saab inimene hakata päriselt vaatama, mis temas toimub — mitte seda, mida ta peaks tundma, vaid seda, mida ta tegelikult tunneb; mitte seda, mida ta peaks tahtma, vaid seda, mida ta tegelikult tahab; mitte seda, milline ta peaks olema, vaid milline ta praegu on. Ja mis on siin oluline – see võib olla palju valusam kui öelda avalikult: „ma olen patune.“ aga just seetõttu võib see olla ka palju tõelisem.

Sest patuseks nimetamine on endiselt üks määratlus, rollitekst. Iseenda vaatamine ilma määratluseta on hoopis midagi muud.

Kolmas mõte oleks seega ehk see: maski mahavõtmine ei pruugi alati tähendada endaks saamist, see võib ka tähendada maskivahetust.

Unustatud puutükk

See kõik ei ole muide väga kaugel antiikaja kreeka tarkusest, mis algselt oli raiutud Delfis Apollo templile maksiimina „Tunne iseend“ (gnothi seauton) ning mida kordas ja rangelt rakendas näiteks Sokrates. Selle maksiimi mõte oli just sama – mitte visata „vale roll“ minema ja leida uus, vaid uurida, kes sa tegelikult oled ja mida sa tegelikult tahad. Sokrates ei tegelenud Ateena tänavatel küll sotsiaalsete rollide analüüsiga kaasaegses mõttes, kuid tema dialoogimeetodit (maieutika) võib tõepoolest vaadata kui intellektuaalsete maskide mahakoorimist. Oma vestluste (maieutika) kaudu näitas ta inimestele, et see, mida nad pidasid oma teadmiseks või identiteediks, oli vaid ühiskonnalt õpitud roll ja arvamus (doxa). Alles siis, kui inimene tunnistas: “Ma tean, et ma midagi ei tea”, vabanes ta oma intellektuaalsest maskist ja oli valmis jõudma tõelise iseendani. Ehk just selles teadmatuses tekib esimene ruum, kus midagi saab muutuda.

Aga idas minnakse veel samm edasi. Mis siis, kui isegi pärast kõigi rollide mahavõtmist ei ole vaja leida mingit uut määratlust?

Läheme daoismi juurde.

See, mida kreeklased nimetasid enese tundmiseks läbi filosoofilise sisevaatluse, on olemuselt väga lähedane Laozi (muide, arvatavalt Sokratese kaasaegne) mõttele Daodejingis (peatükk 33): “Kes tunneb teisi, on tark; kes tunneb iseennast, on valgustatud.” Mõlemas traditsioonis on see teekond suunatud sissepoole, kus tõe leidmiseks tuleb loobuda välistest illusioonidest.

Daodejingis esineb ka hiinakeelne termin pu — sageli tõlgitud kui „tahumata puu“ või „tahumata puutükk“. See on kujund millestki, mida pole veel vormitud kindlaks otstarbeks.

Puutükk ei pea olema tool või laud ehk ta ei pea tõestama, milleks ta kasulik on, ta lihtsalt on. Tema väärtus ei ole mitte erilises kunstipärasuses või funktsionaalsuses, vaid algses lihtsuses.

Ühiskond teeb aga inimesega midagi muud, ta ei luba tal lihtsalt olla, ta hakkab inimest vormima: haridus, perekond, amet, moraal, staatus, edu, ebaedu – kõik need annavad inimesele kuju ja „meist saab keegi“.

Ja selles pole iseenesest midagi halba. Ilma vormita ei saaks me ühiskonnas toimida aga iga vorm võib muutuda ka, ütleme siis et vanglaks.

Niisiis, daoistlikus mõttes ei ole vabanemine tingimata uue ja parema identiteedi ehitamine. Pigem on see millegi liigse äralangemine, justkui mahakoorimine, tagasipöördumine selle juurde, mis oli enne kõiki neid määratlusi.

Seega: mitte rohkem, vaid vähem – hoopis selles peitub (enese)areng ning nö rollide mahajätmise loogikas on see väga loogiline.

See on väga erinev tänapäevasest enesearenduse ideaalist.

Meie aja mask ei ole üks, vaid maskikomplekt

Kaasaegne inimene elab keskkonnas, kus temalt oodatakse mitte ühe maski, vaid terve maskikogu kandmist. Peab olema hea lapsevanem, hea töötaja, hea partner. hea sõber, teadlik kodanik, huvitav inimene, terve inimene, edukas inimene ja kui võimalik, siis ka inimene, kellel on sellest kõigest ilusad fotod.

Tänapäeva kultuur ei ütle meile enam lihtsalt: „Ole keegi!“, vaid see on järgmise leveli üleskutse: „Ole võimalikult palju erinevaid asju korraga!“

See näib olevat seotud sellega, mida Erich Fromm kirjeldas 1976. aastal ilmunud raamatus To Have or to Be vastandusena omamise ja olemise vahel. Tema kriitika keskmes oli olukord, kus inimene hakkab oma väärtust määratlema selle kaudu, mida tal on ja seda mitte ainult materiaalses mõttes, vaid ka identiteedi mõttes. Näiteks: mul on kraad, mul on amet, mul on maine, mul on saavutused, mul on kontaktid, mul on arvamus, mul on jälgijad – mina olen nende asjade summa. Ehk olemine võrdub omamisega (ja mitte ainult materiaalse).

Fromm nimetas sellist inimest „turukõlblikuks karakteriks“: inimene peab ennast sisuliselt ise kogu aeg turul pakkuma. Tema isiksusest saab kaup, mida tuleb pakendada, täiustada ja õigetele inimestele müüa. Kui see õnnestub, tunneme ennast väärtuslikuna, kui see ebaõnnestub, hakkame kahtlema iseendas.

Sotsiaalmeedia on muutnud selle protsessi peaaegu täiuslikuks.

Vanasti pidid ennast teistele esitama üksnes siis, kui kohtusid nendega, koju minnes said selle maski maha võtta. Nüüd on meie avalik mina pidevalt nähtav, digitaalne maailm on kleepinud meile maskid näkku alaliselt. Meil on digitaalne avatar, mida saab lõputult kujundada, parandada ja optimeerida, me oleme loonud endale isikliku, avaliku ja pidevalt „müügis oleva“ brändi.

Ja siin on üks väga oluline upgrade, sest erinevalt vanast maskist annab digitaalne mask meile kohese tagasiside – postituse järel kohe vaatamised, läigid, jagamised, kommentaarid. Algoritm ütleb meile, milline osa meie maskist töötab ja nii hakkame ennast järk-järgult kujundama mitte selle järgi, mida me oleme, vaid selle järgi, millele publik reageerib (on olemas muide väga huvitavad uuringud selle kohta kuidas need sotsiaalmeedia „müügialgoritmid“ juba muudavad meie keelekasutust ja seda palju kiiremini kui see seni ühiskonnas on toimunud). Kõik, mis on liiga ebamugav, liiga tavaline, liiga haavatav või liiga vastuoluline, lõigatakse välja, järele jääb hästi töötav versioon minast.

Isegi see, mida me täna nimetame “eneseabiks” või “isiklikuks arenguks”, on sageli uute kihtide lisamine – me peame õppima uusi tehnikaid, uusi rutiine ja uusi käitumismustreid (vahel kaasneb sellega konkreetselt uus välimus ja outfit – tõeliselt kostümeeritud uus roll). Tõelise enese leidmise asemel ehitame me sageli lihtsalt veelgi efektiivsemat ja säravamat maski.

Maailmas, mis premeerib välist esitust, tulemuslikkust ja kiirust, tundub “mahakoorimine” ja paigalseis ehk pu (töötlemata puit) olevat majanduslikult ebaefektiivne. Kui sa ei näitle, ei tooda ja oma maski ei tuuni, siis ühiskondliku narratiivi kohaselt jääd sa maha.

Miks läbipõlemine tundub nii salapärane?

Siin võib olla üks võti ka tänapäeva läbipõlemise mõistmiseks. Me räägime sageli töökoormusest, infomürast ja pidevast kiirusest. Kõik need on reaalsed asjad aga võib-olla on probleem veel sügavam.

Võib-olla ei väsi inimene ainult sellest, et ta teeb liiga palju, vaid ta väsib ka sellest, et ta peab liiga kaua keegi olema, rolli mängima (töötama teisena): hea töötaja, tugev inimene, alati optimistlik inimene, professionaal, ekspert, hooliv lapsevanem, sotsiaalne inimene, inimene, kellel on kõik kontrolli all jne.

Kui neid rolle on korraga liiga palju, muutub elu nagu mitme raske mantli kandmiseks keset suve. Iga üksik mantel on mõistlik. Probleem tekib siis, kui kanname neid kõiki korraga ja enam ei mäleta, kuidas tundub olla ilma nendeta. Lisaks on väga kohmakas olla. Veel hullem on see, kui hakkame arvama, et mantlid ongi meie keha, siis ei julge me ühtegi neist ära võtta.

Seetõttu on läbipõlemine nii levinud sellistes intensiivsetes „eluviisi-liikumistes“ nagu konservatiivsed ja nõudlikud religioossed või pool-religioosed grupid, sest siin lisandub veel suur hulk eriti intensiivseid rolle.

Võibolla siit siis neljas mõte: paradoksaalselt on „maskiprobleem“ aja jooksul süvenenud, ent klassikute soovitusi maskide eemaldamiseks kuulatakse samas veel vähem, need tunduvad veel ebapraktilisemad, ehkki „maski raskusest“ tekkivad probleemid ja haigused justkui eeldaks vastupidi.

Nietzsche: aga mis siis, kui maski taga polegi kedagi?

Nietzsche puhul muutub lugu veelgi huvitavamaks ja mõnes mõttes uuele levelile silda loovaks. Seni oleme eeldanud, et maski all on mingi „päris mina“, mille juurde tuleb tagasi pöörduda. Daoism räägib tahumata puust. Jung otsib individueerumise kaudu sügavamat mina. Kristlikus keeles võiks rääkida inimese tõelisest suhtest Jumalaga.

Aga Nietzsche pöörab selle loogika teiseks. Tema jaoks ei pruugi maski all oodata mingit valmis „tõelist mina“, sest inimene ei ole kivist kuju, mis tuleb lihtsalt mullast välja kaevata, vaid inimene on „loomine“ – mitte valmisprodukt, vaid teos, mida tuleb vormida ja kujundada!

Just seepärast võib Nietzsche jaoks mask olla ka loominguline vahend. Tema jaoks ei ole probleem maski kandmises, vaid probleem on selles, kes maski loob.

Kui ühiskond annab mulle maski ja mina usun, et see olen mina, olen ma selle maski vang. Kui ma loon teadlikult oma vormid ja rollid ning tean, et need on minu looming, muutub olukord – siis kannan mina maski, mask ei kanna mind.

See on oluline erinevus.

Nietzsche ei ütle lihtsalt: „võta mask eest“, ta küsib: kas sina valid oma maski või valib mask sinu?

Ja siis tuleb budism ning võtab viimase maski ära

Budism viib selle küsimuse veel kaugemale.

Mis juhtub siis, kui me eemaldame kõik sotsiaalsed rollid, kõik lood iseendast, kõik saavutused, mälestused ja enesekirjeldused?

Mis jääb?

Budistlik anattā — „isetuse“ või „mina puudumise“ õpetus — annab radikaalse vastuse: võib-olla ei ole seal üldse mingit muutumatut tuuma!

See, mida nimetame „minaks“, on pidevalt muutuvate protsesside kooslus: keha, tunded, tajud, mõttelised kujundid ja reaktsioonid, teadvus – me seome need voolavad nähtused üheks looks ja nimetame seda „minaks“.

Nagu film, mille üksikud kaadrid on eraldi vaadates liikumatud, kuid järjestikku projitseerituna loovad liikumise ja tegelase.

Meie „mina“ võib olla midagi sarnast – mitte asi, vaid protsess.

„Mina“ pole nimisõna, vaid verb.

Persona on lihtsalt protsessi hetkeline fiksaator, kuid ainult hetkeline ja muutuv.

Siin muutub maski metafoor peaaegu paradoksaalseks, sest me nagu ei kannakski maski meie näo ehk „mina „ ees“, vaid meie ettekujutus näost endast võib olla mask.

Budistlik vabanemine ei tähenda seega tingimata tõelise mina leidmist. Vastupidi, see võib tähendada loobumist vajadusest leida mingi lõplik ja muutumatu mina, mida peaksime kogu ülejäänud elu kaitsma.

Ja just siin muutub tühjus mitte puuduseks, vaid võimaluseks: kui ma ei pea olema mingi kindel inimene, ei pea ma kogu aeg seda inimest kaitsma makse kasutades.

Maski ei pea hävitama

Eri traditsioonid, samad küsimused, veidi erinevad vaatenurgad.

Sokrates: ära pea oma teadmisi enesestmõistetavaks.

Jeesus: oluline on sisemise ja välise kooskõla ning meelemuutuse küsimus.

Daoism: ära vormi ennast üle.

Jung: ära põgene ühiskondlikest rollidest põgenema, vaid teadvusta neid.

Fromm kritiseerib olukorda, kus inimesest saab kaup.

Nietzsche: loo ennast teadlikult.

Budism: vaata, kas see „mina“, mida sa kogu aeg lood ja kaitsed, on üldse püsiv asi.

Aga nende vahel on siiski üks huvitav ühine telg:

Kannatus suureneb siis, kui inimene peab oma rolli iseendaks.

Jah, mask ei ole tingimata vaenlane, ilma maskideta ei oleks võimalik ühiskondlik elu, me vajame rolle – keelt, kombeid ja kokkuleppeid, võimalust olla erinevates olukordades erinev inimene. Küsimus on ainult selles, kas suudame pärast etendust maski ära panna.

Kas suudame olla kodus või ka lihtsalt iseenda ees ilma ametinimetuseta, olla sõpradega ilma muljeta, mida meist arvatakse, olla üksi ilma vajaduseta oma elu kellelegi tõestada, istuda vaikuses, ilma et peaksime vaikustki millekski muutma?

Võib-olla ongi see „tahumata puu“ kõige praktilisem tähendus.

Mitte saada tagasi mingiks müütiliseks algseks iseendaks.

Vaid kogeda korraks, et me ei pea parasjagu millekski saama.

Ja nendes transformatsioonides võivad muuhulgas peituda ka ideede kujunemise, muutumise ja põimumiste mootorid.

Kui etendus lõpeb

Meie aeg on muutnud maskide valmistamise erakordselt lihtsaks. Me võime oma pilti töödelda, oma elulugu kujundada, oma arvamusi pakendada, oma saavutusi esitleda, oma isiksust turustada, algoritmid aitavad meil isegi välja selgitada, milline versioon meist töötab kõige paremini ja kõik see saab lihvitud kujul kogu maailmale kohe nähtavaks – me oleme pidevalt valgustatud ja publiku aplausi ootaval laval.

Ja seepärast võib vanade õpetuste küsimus tänapäeval olla uuesti huvitav.

Mitte sellepärast, et peaksime kõik ühiskonnast põgenema või loobuma oma rollidest, vaid sellepärast, et võiksime aeg-ajalt kontrollida, kas mask on veel meie käes või on ta juba meie näo külge kasvanud.

Kui teater jääb tühjaks, publik lahkub ja lavatuled kustuvad (ja see juhtub ühel või teisel viisil nagunii), pole enam vaja olla edukas, tark, tugev, huvitav, õiglane ega isegi eriline.

Alles jääb vaikne lava.

Ja esmapilgul ehk küsimus, mida filosoofid on eri aegadel erineval viisil esitanud:

Kes oled sina siis, kui sul pole enam kellelegi midagi vaja mängida?

Aga võib-olla ei olegi küsimus selles, et kes jääb alles, kui mask langeb, vaid hoopis selles, miks me nii väga vajame, et keegi või miski “mina” jääks või oleks?

Sest võib-olla ei ole „mina“ maski taga mitte valmis inimene, keda tuleb üles leida, vaid midagi, mis sünnib ja muutub iga kord, kui me lõpetame vajaduse ennast määratleda.

Üsna sarnaselt nagu „elavad“ ideed – nende viis liikuda on muutuda, kuigi vahepeal me püüame nad kinni, et neid korraks fikseerida (nagu persona fikseerib „mina“).

Võibolla see kõik osundab hoopis sellele, et olemine on igas mõttes rohkem verb kui nimisõna.

Relatio: ⊙ Kuidas jälgida ideede liikumist? Lovejoy, Cambridge, Dawkins, Poirot ja ideede „jõesängid“

Ajalugu on täis olulisi pöördepunkte, ka ideede ajalugu. Kogemus ütleb meile uue ideega kokku puutudes: siin peab olema seos  millegagi, mingi kontekstiga. Meie aju hakkab seoseid otsima teistest tuntud ajaloolistest pöördepunktidest, fookuspunktidest. Aga vabalt võib olla, et hoopis pöördepunktile eelnev, näiliselt tavaline, vähemtuntud ja segasem eellugu sisaldab üht olulist võtit – „kadunud üheksat minutit“?

Kujutaks korraks ette, et vaatame mingit pooleteisetunnist filmi.

Esimesed kaheksakümmend minutit haaravad meid endaga kaasa. Tegelased saavad tuttavaks, nende suhted muutuvad, pinged kasvavad ja küsimusi tekib üha juurde. Siis meenub korraga, et köögis ootab kohv või telefon annab märku saabunud sõnumist. Tõuseme korraks püsti, käime ära ning naaseme üheksa minuti pärast.

Film ei ole läbi. Jäänud on veel viimane minut. Ekraanil hakkavad sündmused kiiresti lahenema. Keegi reedab oma kaaslase. Ammune saladus tuleb päevavalgele. Peategelane teeb otsuse, mis muudab kõike. Kaamera eemaldub ning ekraan täitub lõputiitritega.

Me oleme näinud lõppu. Aga kas me saime sellest aru?

Tõenäoliselt väga mitte või siis jääb näriv kahtlus, et kas me saime ikka õigesti aru? Me võime kirjeldada, mis juhtus, kuid võib juhtuda, et me ei oska enam vastata kõige olulisemale küsimusele: miks see juhtus. Me ei tea, kust ilmusid uued tegelased. Me ei mõista, miks keegi oma meelt muutis või miks mõni seni kõrvaline sündmus osutus äkitsi otsustavaks. Kõige olulisem pööre võis toimuda just nende üheksa minuti jooksul, mil meid vaatamas ei olnud. Selles pole midagi üllatavat. Ükski mõistlik inimene ei ootaks, et filmi saab mõista, kui selle keskelt on puudu kümnendik.

Kuid on täiesti võimalik, et me teeme midagi väga sarnast siis, kui püüame mõista ajalugu ja ka ideede ajalugu.

Mitte sellepärast, et ajaloolased jätaksid midagi rääkimata. Vastupidi – teavet on rohkem, kui keegi jõuab läbi töötada. Meie mõistus teeb lihtsalt paratamatult valikuid. Ta otsib algusi ja lõppe. Ta otsib suuri nimesid ja pöördelisi sündmusi. Ta koondab tähelepanu sinna, kus midagi näib juhtuvat, mis tundub kõige olulisem, väljapaistvam. Kõik muu jääb taustaks, perifeeriaks. Ja see on tegelikult täiesti loomulik. Ilma sellise lihtsustamiseta ei suudaks me maailma üldse mõista.

Aga lihtsustamisel on oma hind.

Kui vaatame ainult tipphetki, hakkavad kaduma protsessid, mis need tipud võimalikuks tegid. Fokusseerime pilku ja perifeeriat enam ei taju. Me mäletame revolutsiooni, kuid unustame aastakümned, mille jooksul inimesed õppisid maailma uuel viisil nägema. Me räägime suurtest mõtlejatest, kuid palju harvem neist sadadest väikestest vaidlustest, katsetustest ja eksimustest, mille pinnalt nende ideed üldse sündisid.

Kõige olulisemad muutused ei pruugi toimuda siis, kui ajalugu paistab kõige valjem. Sageli sünnivad need hoopis vahepeal – aeglaselt, märkamatult ja ilma suure tähelepanuta.

Paradoksaalsel kombel kipuvad just need “vahepealsed ajad” hiljem ajaloo jutustamisest või siis idee tajumisest kaduma. Me räägime sellest, mis oli enne, ja sellest, mis tuli pärast. Vahepealne surutakse mõne lõigu või peatüki sisse, justkui oleks tegemist pelgalt sillaga kahe tähtsa sündmuse vahel. Aga mis siis, kui sild ei ole lihtsalt ühendus? Mis siis, kui kõige olulisem juhtuski just sellel nö sillal?

Piibli kadunud üheksa minutit

Üks tuntumaid näiteid sellisest “kadunud üheksast minutist” peitub maailma kõige loetumas raamatus.

Enamik kristlasi, aga sageli ka need, kes Piiblit lihtsalt kultuuriloost tunnevad, liiguvad üsna loomulikult Vana Testamendi lõpust Uue Testamendi algusesse. Viimati kohtame prohvet Malakiat, pöörame lehekülge ning järgmises peatükis, evangelist Matteuse tekstis on maailm juba hoopis teistsugune.

Aga vahepeal on möödunud ligi nelisada aastat.

Esmapilgul ei tundu see eriti probleemina. Piibel ei väidagi, et kirjeldaks iga aastat või iga sündmust. Nagu iga ajalooline jutustus, teeb seegi valikuid.

Kuid mõnikord osutub just väljajäänud osa kõige olulisemaks.

Kogu Piibli kronoloogias moodustab nn testamentidevaheline periood (umbes 400 aastat) umbes 10% kuni 11% kogu pühakirja ajaloost. Seega, kui kogu Piibli lugu Aabrahamist kuni Jeesuse avaliku tegevuseni oleks üheksakümneminutiline film, kestaks see neljasaja aasta pikkune vahe umbes üheksa minutit. Täpselt nii palju, et jõuda köögist tagasi elutuppa ja täpselt nii palju, et kaotada järg.

Järg kaob mõneti seetõttu, et Uut Testamenti lugedes satume maailma, mida Vana Testamendi viimased leheküljed enam ei seleta ja mille kohta üldse  Vanast Testamendist sissejuhatust ei leia:

Kust tulid variserid? Kes olid saduserid? Miks oli sünagoog muutunud juudi kogukonna keskuseks? Miks räägitakse järsku kõikjal Messia tulekust, kes peaks võõrvõimust vabastama? Kuhu kadus Pärsia ja kuidas sattus Juudamaa Rooma võimu alla? Kes oli Heroodes ja miks üldse oli Juudamaal kuningas, kes polnud Taaveti soost? Miks elasid mõned juudid kõrbes eraldunud kogukondades? Ja miks tundus Jeesuse kuulutatud Jumala riik tema kaasaegsetele nii põletavalt aktuaalne?

Ükski neist küsimustest ei teki Uue Testamendi esimestel lehekülgedel juhuslikult. Need ei ole taustarekvisiidid, need ei hüppa Uude Testamenti ka sisse väljastpoolt, kreeka-rooma maailmast. Need on lugu kujundavad eeldused samast keskkonnast, samast kontekstist.

Kui me neid eeldusi ei tunne, kipume tegema üsna inimliku vea. Me kujutame ette, et need olid alati olemas. Aga ajaloos ei ole peaaegu miski “alati olemas”.

Variserid ei langenud taevast. Sünagoog ei tekkinud üleöö. Messiaootus ei olnud muutumatu idee, mis lihtsalt ootas oma täitumist. Kõik need nähtused kujunesid välja pikkade vaidluste, poliitiliste vapustuste, kultuuriliste kohtumiste ja usuliste otsingute käigus ning just nende „kadunud üheksa minuti“ ajal – muutuste taga on oma lugu ja just see lugu jääb meil tihti lugemata. Ja muidugi ei ole asi lihtsalt ajaloos, selles millised ajaloolised sündmused selle üheksa minuti sisse jäävad. See oli ka kirjanduslikult üliviljakas periood, kus valmisid tekstid, mida oma ajal peeti pühaks, millest juhinduti, mis selgitavad väga palju kõike seda, millest 1. sajandil rääkima hakati, aga mis on praeguseks peaaegu kõigi poolt unustatud. Näiteks üldiselt tuntud “Apokriiva” (sh makabeide raamatud jms) aga ka vähem tuntud “Eenoki raamat”. “Juubelid”, Saalomoni psalmid”, rääkimata Qumrani “sisedokumentidest” jne.

Mida lähemalt neid neljasadat aastat vaadata, seda vähem meenutavad need tühimikku. Vastupidi – need osutuvad üheks kõige viljakamaks ajastuks juudi mõtteloos. See ei olnud mingi vaheaeg või paus kahe Testamendi vahel. See oli aeg, mil kujunes maailm, millesse Uus Testament sünnib, seetõttu see on tihti vastus küsimusele „miks?“.

Kui maailm muutub, muutuvad ka ideed

Kui tahame mõista neid neljasadat aastat, ei pea me alustama kuningatest ega sõdadest. Palju huvitavam on alustada ühest palju lihtsamast küsimusest.

Mis juhtub väikese rahvaga siis, kui ta satub maailma kõige mõjukama kultuuri mõju alla?

See ei ole ainult muistse Juudamaa küsimus. Sama on pidanud küsima keldid Rooma impeeriumi piiril, Ameerika põlisrahvad pärast eurooplaste saabumist, Eesti haritlased 19. sajandil ning väiksed kultuurid tänapäeva globaliseeruvas maailmas.

Kui sinu ümber muutub keel, haridus, majandus, kunst, filosoofia ja isegi see, kuidas inimesed maailma mõtestavad, siis ei ole võimalik jääda täiesti muutumatuks, isegi siis, kui sa sellele vastu seisad (või ehk just eriti siis). Keskkond, kontekst mõjutab ja „testamentivahelise ajal“ ei seisnud kontekst paigal.

Pärast Aleksander Suure vallutusi ei muutunud ainult riigipiirid. Muutus kogu Vahemere maailm. Kreeka keel levis kaubanduse, halduse ja hariduse keelena. Kreeka linnad, teatrid, gümnaasiumid ja filosoofiakoolid ilmusid paikadesse, kus neid varem ei olnud. Esimest korda kujunes välja midagi, mida võiks ettevaatlikult nimetada ühise kultuuriruumi alguseks.

Juudamaa ei jäänud sellest puutumata.

See on koht, kus ajaloo käsitlused lähevad sageli liiga lihtsaks. Vahel kujutatakse helleniseerumist peaaegu nagu kahe maailma kokkupõrget: ühel pool “kreeklased”, teisel pool “juudid”. Nagu oleks üks pool ainult mõjutanud ja teine ainult vastu pannud.

Tegelikkus oli palju keerulisem. Paljud juudid õppisid kreeka keelt. Mõned lugesid kreeka filosoofe. Teised nägid uues kultuuris võimalust. Kolmandad tajusid selles ohtu ja töötasid välja täiesti uue eskatoloogia. Juudid ei olnud seejuures kaugeltki üksmeelsed, konfliktid on kohati väga vägivaldsed. Enamik ilmselt elas kusagil nende äärmuste vahel, püüdes leida tasakaalu.

See ongi ideede ajaloos tavaline. Uued ideed ei levi tavaliselt vallutajatena. Nad imbuvad tasapisi keelde, harjumustesse ja mõtteviisi, neid mõjutavad ja vormivad järjepidevalt konkureerivad ideed, muutuv keskkond. Sageli ei märka inimesed ise ka, millal nad on hakanud maailma natuke teisiti nägema.

Ja vahel sünnib kõige huvitavam hoopis vastupanust.

Kui mõni idee tundub ohustavat seda, mis on püha, sunnib see inimesi esimest korda sõnastama, miks see neile püha on.

Nii juhtus ka Juudamaal. Mõned küsimused, mida varem polnud olnud vajagi küsida, muutusid äkitsi vältimatuks:

Mis teeb ühest rahvast rahva? Kas identiteeti määrab keel? Templi kultus? Seadus? Esivanemad? Või hoopis miski muu? Kas poliitiline messias ikka on võimalik? Kui kriitiliseks peab kõik veel minema enne kui Jumal sekkub?

Niisugused küsimused ei ole lihtsalt filosoofilised. Need muudavad ühiskonda.

Kui inimesed hakkavad neile erinevalt vastama, sünnivad koolkonnad. Tekivad vaidlused. Kujunevad uued rõhuasetused. Mõned pöörduvad mineviku poole, teised otsivad uusi lahendusi.

Väljast vaadates võib tunduda, et midagi erilist ei toimu. Seestpoolt on aga kogu mõtteline maastik liikumas.

Meie “kadunud üheksa minutit”?

Ja võib-olla peitub siin üks ideede ajaloo paradokse.

Me kipume arvama, et kõige olulisem on hetk, kus kõik muutub. Ta muidugi ongi oluline aga sellel on alati eellugu, vähem reljeefne, perifeersem, vähem silmatorkav, segasem, otsivam, kuid tihti asub võti just seal.

Ja seda perspektiivi laiendades: millised on meie tänase maailma „kadunud üheksa minutit“? Nagu teame, meie mõistus on ehitatud otsima fookuspunkte, mistõttu peame mingeid ideid, käsitlusi või sündmusi paratamatult peamisteks ja enesestmõistetavateks. See on aju loomulik viis infot filtreerida, fokusseeruda. Kuid surudes kõik muu perifeeriasse, riskime pimedate nurkade tekkega – sellega, et võime kaotada midagi eluliselt olulist. Me näeme endiselt keskpunkti, kuid märkamatult kaob silmist see, mis keskpunkti üldse koos hoiab. Sest sageli just seal, kus näiliselt midagi ei juhtu, idanevad järgmised suured pöördepunktid. Ehk me riskime olukorraga, kus tunneme küll fakte ja tagajärgi, kuid oleme kaotanud sideme protsessidega, mis need üldse võimalikuks tegid. Nii võimegi jääda vaatama ajaloo, ideede või ka omaenda elu “viimast minutit”, mõistmata kunagi päriselt, miks sündmused just sellise pöörde võtsid.

Võib-olla ei tähenda “kadunud üheksa minutit” seda, et midagi oleks päriselt kadunud.

Võib-olla on kaduma läinud hoopis seosed.

Sündmused on alles.

Inimesed on alles.

Ideed on alles.

Aga niidid nende vahel on muutunud nii peeneks, et neid on raske märgata.

Ja ometi võivad just need peaaegu nähtamatud seosed anda kogu loole tähenduse – aidata märgata selle mustrit.

Relatio:

Lühikokkuvõte „testamentivahelise aja“ olulisematest sündmustest+

Seleukiitide võim ja Makabeide mäss

Juudamaa liikus Aleksander Suure vallutuste järel kreekakeelsete ptolemaioste käest kreekakeelsete seleukiitide kontrolli alla (198 e.m.a). See tõi kaasa agressiivse helleniseerimise.

Antiookus IV Epifaanes ja religioosne terror

Pöördepunkt saabus aastal 175 e.m.a, mil valitsejaks sai Antiookus IV, kes soovis kogu impeeriumi usuliselt ühtlustada.

• Templi rüvetamine: Aastal 167 e.m.a keelustas Antiookus judaismi, püstitas Jeruusalemma templisse Zeusi kuju ja ohverdas seal sea.
• Ülempreestri ameti korruptsioon: Traditsiooniline Saadoki liin katkestati. Ametikohti hakati müüma raha eest (Jason, seejärel Menelaus, kes polnud isegi leviit).
• Vastupanu: See pühaduserüvetus vallandas Makabeide sõja (vabadussõja), mida juhtis Hasmoneide preestriperekond.

Hasmoneide dünastia: Iseseisvuse tõus ja langus

Makabeide edu tõi kaasa ajutise iseseisvuse, kuid ka uued sisemised konfliktid.

Võimu koondumine ja legitimeerimisprobleemid

• Esimene kuningas-ülempreester: Siimon Thassi (142 e.m.a) võttis endale nii kuninga kui ka ülempreestri tiitli. See oli enneolematu, sest ta ei pärinenud Taaveti soost ega Saadoki preestriliinist.
• Helleniseerumine seestpoolt: Algselt hellenismi vastu võidelnud Hasmoneid muutusid aja jooksul ise üha kreeka-pärasemaks, kaugenedes rahva usulistest ideaalidest.
• Hasmoneide kodusõda sillutas teed „edomlase“ Heroodese võimuletõusuks.

Usuliste parteide väljakujunemine

Hasmoneide valitsemisajal kristalliseerusid peamised usulised rühmitused:

Variserid	Rõhutasid suulist pärimust lisaks kirjapandud Toorale. Populariseerisid avalikke koole. Olid sageli Hasmoneidega konfliktis.
Saduserid	Aristokraatlik preesterkond. Tunnistasid ainult kirjapandud Toorat, ei uskunud surnute ülestõusmisse. Toetasid üldiselt valitsevat dünastiat.
Esseenid	Radikaalne rühmitus, kes eraldus Qumrani kõrbesse. Pidasid Jeruusalemma preesterkonda korrumpeerunuks ja kasutasid vana päikesekalendrit. Eemaldusid Jeruusalemma ohvrikorraldusest, moodustasid eraldatud kogukonna, kus usuti lähenevasse viimsesse aega, peeti oluliseks mh veeristimist ja Messia-ootust.

Qumrani kogukond ja “Õigluse Õpetaja”

Qumrani yahad ehk kogukond tekkis umbes 150 e.m.a protestina “Kurja Preestri” (tõenäoliselt Joonatan Appus) vastu.

• Kalendritüli: Üks peamisi konflikte oli kalender. Qumranis järgiti päikesekalendrit, samas kui Jeruusalemmas võeti administratiivsetel põhjustel kasutusele Süüria kuukalender, mis muutis pühade tähistamise aegu.
• Eskatoloogia: Esseenid uskusid, et elavad lõpuajal, ning ootasid kaht messiat: preesterlikku (et taastada Saadoki liin) ja kuninglikku (Taaveti liinist).
• Seos Ristija Johannesega: Allikad viitavad võimalusele, et kõrbes kasvanud Johannes võis olla seotud esseenide kogukonnaga, kes nimetasid end “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Rooma sekkumine ja Hasmoneide lõpp

Sisemine kodusõda Hasmoneide vendade Hyrcanus II ja Aristobulus II vahel avas tee Roomale.

• Pompeius Magnus: Aastal 63 e.m.a vallutas Rooma väejuht Pompeius Jeruusalemma. Ta sisenes templi Kõigepühamasse Paika, mis oli juutidele ülim rüvetus. Pompeiusega võib olla seotud üks oluline vähetuntud tekst „Saalomoni psalmid“, millele Paulus võis tugineda „seadusetuse inimesest“ ennustades.
• Iseseisvuse kaotus: Juudamaast sai Rooma vasall Süüria provintsi koosseisus ja see oli kogu järgneva ajastu eellooks.
• Antipater ja Heroodes: Edomlane Antipater kasutas poliitilist kaost, et tõusta võimule. Tema poeg Heroodes kuulutati Rooma poolt Judea kuningaks aastal 37 e.m.a, lõpetades lõplikult Hasmoneide kuningavõimu.

⊙ Detailsem ülevaade “testamentidevahelise aja” sündmustest Judeas

Selles blogis on ühes artiklis uuritud „seente intellekti“, ehk seda kuidas need organismid tajuvad maailma ja orienteeruvad selles. Tegu on väga huvitava mittehierarhilise kognitsioonimehhanismiga. Pole  üllatav, et nii põneva teema puhul on uurijatele aegajalt on huvi pakkunud ka küsimus, et mis roll on seentel olnud inimeteadvuse arengul. Allpool on lihtsalt üks lühikokkuvõte seente ja inimteadvuse või ka religioossete kogemuste seoste kohta avaldatud käsitlustest. Lihtsalt teadmiseks, mitte proovimiseks – kas ideid võivad liigutada ka muud organismid või et mis roll võib olla idee tekkel kogemusel?

Mõte, et religioosne kogemus võib olla seotud psühhoaktiivsete taimede või seentega, ei ole sugugi uus ega pärine üllatuslikult ka ainult alternatiivkultuurist. Praktika ise on iidne – eriti hästi on psühhoaktiivsete seente rituaalne kasutamine dokumenteeritud Mesoameerika kultuurides. Seekord jätame selle ajaloolise praktika siiski kõrvale ja vaatame hoopis teooriaid ja ideid, millega on püütud religioosse kogemuse ja psühhoaktiivsete ainete võimalikku seost seletada.

Tegelikult tekkis 20. sajandi teisel poolel terve uurimissuund, milles etnoloogid, keeleteadlased aga ka  mükoloogid ja hiljem psühhedeelsete ainete uurijad hakkasid küsima, et kas mõned muistsete religioonide erakordsed kogemused võisid olla seotud ainete, sh teatud seente tarvitamisega (huvitav, et mütoloogi ja mükoloogi eristab ainult üks täht :)).

Seejuures on oluline eristada erinevaid väiteid. Üks asi on oletada, et mõnes konkreetses rituaalis kasutati psühhoaktiivset ainet; hoopis teine on väita, et kogu religioon või koguni kristlus ise sai alguse seente tarvitamisest. Nende kahe äärmuse vahele jääb terve hulk põnevaid hüpoteese.

Soma – püha seen India vanas religioonis

Üks olulisemaid lähtekohti on Ameerika etnomükoloog R. Gordon Wasson.

1968. aastal avaldas ta raamatu Soma: Divine Mushroom of Immortality. Wasson uuris veedades kirjeldatud salapärast rituaalset jooki „somat“ (seostatud ka jumalusega) ning pakkus välja, et selle algne allikas võis olla „Amanita muscaria“, punase-valgetäpiline kärbseseen.

Wassoni käsitluses ei olnud soma lihtsalt üks „narkootiline jook“, vaid varases veedalikus religioonis ohvri ja religioosse kogemuse väga keskne element.

Tegelikkuses ei ole soma täpne botaaniline identiteet tänapäevani kindlalt lahendatud. Juba 1980. aastal avaldatud teaduslik käsitlus märkis, et Wassoni Amanita muscaria identifikatsioon on vaieldav ning Veda tekstide botaaniline informatsioon ei anna sellele ühest kinnitust.

(Märkus: analoogset ja ilmselt somaga seotud jooki haomat nimetab ka zoroastrism, kuid ka selle joogi täpne retsept pole teada).

Vanakreeka Eleusiuse müsteeriumid

Eleusius oli Vana-Kreeka üks tähtsamaid müsteeriumikultusi. Initsiatsiooni keskmes oli rituaal, mille kohta antiikautorid säilitasid väga vähe otsest infot. Just seetõttu on eleusius sajandeid tekitanud küsimuse – mida müsteeriumisse pühendatud uustulnukad tegelikult kogesid?

1978. aastal avaldasid R. Gordon Wasson, Albert Hofmann ja Carl A. P. Ruck raamatu The Road to Eleusis: Unveiling the Secret of the Mysteries. Nad pakkusid välja, et nende müsteeriumide keskne rituaaljook kykeon võis sisaldada tungalterast (Claviceps) pärinevaid psühhoaktiivseid ühendeid.

Tungaltera on teraviljadel parasiteeriv seen, millest võib pärineda psühhoaktiivseid lüsergiinhappe derivaadid.

Päris kindla faktina seda väidet siiski võtta ei saaks. 2025. aastal ilmunud Sharday Mosurinjohni ja Richard Ascough’ uurimus kritiseerib otseselt eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse metoodikat ja leiab, et oletus on muutunud populaarkultuuris kindlaks faktiks märksa tugevamalt, kui olemasolev tõendusmaterjal õigustab.

Carl Ruck ja „entheogeenide“ roll religioonis laiemalt

Üks eelmärgitud autoritest, Carl A. P. Ruck jätkas selle teemaga ka pärast The Road to Eleusis ilmumist.

1992. aastal ilmus Wassoni, Stella Kramrischi, Carl Rucki ja Jonathan Otti ühine raamat Persephone’s Quest: Entheogens and the Origins of Religion.

Juba pealkiri näitab, et küsimus oli nüüd laiem: mitte enam üksnes eleusiuse rituaal, vaid psühhoaktiivsete ainete, sealhulgas seente võimalik roll religioossete traditsioonide kujunemises üldiselt.

Yale University Press kirjeldab raamatut uurimusena psühhoaktiivsete seente rollist muistse Kreeka, Euraasia ja Mesoameerika religioossetes rituaalides. Autorid kasutasid selliste ainete kohta mõistet entheogen – aine, mille tarvitamisega seostub „jumaliku“ või püha kogemuse esilekutsumine. Seejuures nimi entheogen ei ole mingi levinud seene nimetus, vaid sõna loodi 1979. aastal spetsiaalselt selleks, et viidatud kogemust kirjeldada. Aga siin on oluline märkida, et entheogeen ei pea olema ainult seen, vaid see võib olla ka taim või muu psühhoaktiivne aine (miks mitte ka mõni „kokteil“). Sõna ei määratle ainet keemiliselt, vaid pigem selle kasutuse ja kultuurilise tähenduse kaudu. Ehk entheogen sündis osaliselt „püha seene“ uurimise kontekstis, kuid loodi teadlikult palju laiemaks mõisteks.

Siin hakkab kujunema selline mõtteviis: küsimus ei pruugi olla selles selles, et inimesed „leiutasid jumalad pärast narkootikumide tarvitamist“, vaid selles, et teatud kultuurides otsiti teadlikult vahendeid erakordsete teadvusseisundite saavutamiseks ning hiljem anti nendele kogemustele religioosne tähendus.

John Allegro radikaalne mükoloogia – „Jeesus oli seen“

Üks skandaalsemaid seeneteooriaga seotud nimesid on olnud John Marco Allegro, kes seejuures ei olnud harrastusmükoloog ega psühhedeelsete ainete populariseerija, vaid lausa semiidi keelte uurija ja üks Surnumere kirjarullide uurimisega seotud teadlasi.

1970. aastal avaldas ta raamatu The Sacred Mushroom and the Cross: A Study of the Nature and Origins of Christianity Within the Fertility Cults of the Ancient Near East.

Allegro väitis, et muistse Lähis-Ida religiooni üheks sügavaks aluseks oli viljakuskultus ning et Amanita muscaria (punane kärbseseen) oli selles kultuses püha ja psühhoaktiivne vahend.

Ta läks aga kaugemale kui Wasson või Ruck. Allegro arvates olid muistsete religioonide müüdid ja hiljem ka piiblitekstid „kodeeritud pärimus“, mille tegelik tähendus oli seotud seenekultusega. Tema enda 1970. aasta ajaleheartiklis kirjeldatakse tema väidet, et Uue Testamendi lood olid kirjanduslik vahend seenerituaalide levitamiseks ning et ristilöödud Jeesuse lugu ei põhinenud ajaloolisel isikul!

Kõige radikaalsem samm oli tema väide, et Jeesus ise oli selle mütoloogilise süsteemi personifikatsioon, mitte ajalooline inimene. Harvard Divinity Schooli Center for the Study of World Religions nimetabki Allegro kuulsaks teesiks otse väidet, et „Jesus Christ was a mushroom“ – „Jeesus oli seen“.

Allegro raamat tekitas tohutu skandaali ja tema akadeemiline maine sai tugevalt kannatada. Hilisem uurimus on tema lingvistilisi meetodeid väga kriitiliselt hinnanud.

„Pilves ahv“ – seened kui inimintelligentsi vundament

Järgmine kuulus nimi on Terence McKenna, kuid tema hüpotees liigub juba hoopis teises suunas.

McKenna „Stoned Ape Hypothesis“ ehk eesti keeles „pilves ahvi hüpotees“ pakkus välja, et varased inimlased võisid süüa psilotsübiini sisaldavaid seeni ning et selline kogemus võis mõjutada inimese teadvuse, keele, sotsiaalsuse ja sümboolse mõtlemise arengut.

Psilotsübiin on looduslik psühhedeelne ja hallutsinogeenne aine, mida sisaldab üle 180 seeneliigi, mida sageli kutsutakse “maagilisteks seenteks”. Kehas muutub see psilotsiiniks, mis mõjutab ajus serotoniiniretseptoreid ning tekitab muutusi teadvuses, tajus ja meeleolus.

McKenna esitas selle mõtte oma 1993. aasta raamatus Food of the Gods. Tema idee ei olnud niisiis, et ainult kristlus sai alguse seentest. Ta läks ajas palju kaugemale, öeldes sisuliselt, et võib-olla aitas psilotsübiin kaasa sellele, et inimahvist sai selline olend, kes üldse suudab religiooni kogeda.

Väide on suur ja selle tõendusmaterjal on nõrk. Tänapäeval käsitletakse seda peamiselt spekulatiivse hüpoteesina, mitte väljakujunenud evolutsiooniteooriana.

„Pilves ahvi“ hüpotees tänapäeva evolutsiooniteaduses

McKenna idee ei jäänud üksnes 1990. aastate psühhedeelse kultuuri nähtuseks, sest  2021. aastal avaldasid evolutsioonilise antropoloogia uurija José Manuel Rodríguez Arce ja Arizona State University antropoloog Michael J. Winkelman ajakirjas Frontiers in Psychology artikli „Psychedelics, Sociality, and Human Evolution“, milles nad sõnastasid McKenna mõtte ümber evolutsioonilise antropoloogia ja psühhofarmakoloogia keeles. Nad ei väida, et psilotsübiin üksinda põhjustas inimese intelligentsuse või religiooni tekkimise, vaid pakuvad välja võimaluse, et psühhedeelsete seente juhuslik tarvitamine ja hilisem rituaalne kasutamine võisid olla üks tegur inimlaste liikumisel üha keerukama sotsiaal-kognitiivse eluviisi poole. Psilotsübiini võimalikud mõjud sotsiaalsusele, kujutlusvõimele, suhtlemisele ja grupisidemetele võisid nende mudeli järgi soodustada selliseid nähtusi nagu naermine, muusika, jutustamine ja rituaal – ning pikemas perspektiivis ka religiooni. Autorid rõhutavad siiski ise, et tegemist on hüpoteesiga, mida ei saa otsese tõendusmaterjaliga kinnitada: meil ei ole võimalik kindlalt teada, kas varased hominiinid psilotsüdeelseid seeni tarvitasid. Nad käsitlevad psühhedeelikume pigem ühe võimaliku kaastegurina paljude omavahel seotud evolutsiooniliste protsesside seas, mitte inimese kognitiivse arengu üheainsa põhjusena.

Seened kui üks varajastest ekstaasitehnikatest

Sama teemat käsitles Brian Muraresku 2020. aasta raamatus The Immortality Key: The Secret History of the Religion with No Name.

Muraresku uurib taas eleusiuse, antiikse Vahemere maailma ja varase kristluse võimalikke seoseid ning küsib, kas mõnes sellises traditsioonis võis olla kasutusel psühhoaktiivseid preparaate. Tema käsitlus on Allegrost oluliselt ettevaatlikum. Ta ei väida lihtsalt, et „Jeesus oli seen“, vaid püüab uurida võimalust, et muistne entheogeenne rituaal võis olla üks kristliku sakramendikultuuri eelkäijaid või mõjutajaid.

Muraresku ise on rõhutanud, et psühhedeelsed ained on tema käsitluses vaid üks osa vanematest „ekstaasitehnikatest“, mille hulka kuuluvad ka näiteks paastumine ja unepuudus.

Oluline märkus: eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse kohta on värske teaduskirjandus toonud välja tõsiseid metodoloogilisi probleeme.

Kokku võttes

Seente ja religiooni seostamine on seega olnud aegajalt ilmuv suhteliselt populaarne teema, kuid ülaltoodud autorid ei väida tegelikult ühte ja sama asja:

Wasson:
Soma võis olla psühhoaktiivne seen.

Wasson, Hofmann ja Ruck:
Eleusiuse rituaal võis olla seotud psühhoaktiivsete ühenditega.

Ruck ja kaasautorid:
Entheogeenidel võis olla muistsetes religioonides laiem roll.

Allegro:
Seenekultus oli muistse religiooni sügav algkiht ja kristlus selle hilisem kodeeritud vorm.

McKenna:
Psilotsübiin võis mõjutada isegi inimese teadvuse ja kultuuri evolutsiooni.

Muraresku:
Muistsete entheogeensete rituaalide ja varase kristluse vahel võis olla ajalooline seos.

Kuna seoses „pühade seentega“ väidetakse üsna erinevaid asju, siis seetõttu ei ole „seente religiooniteooria“ tegelikult üks teooria, vaid pigem terve hüpoteeside perekond, mille ühes otsas on üsna konkreetne küsimus ühe rituaaljoogi koostise kohta ja teises otsas Allegro või McKenna väga suured katsed seletada inimese religioosse teadvuse päritolu. Üsna vähe, või pigem praktiliset mitte midagi ei ole siin teaduslikku tõestamist leidnud, kuid küsimuste esitamine võib avada uusi … häid küsimusi.

Näiteks, äkki on kõige huvitavam küsimus hoopis see: milline roll on kogemusel idee tekkes? Kas erakordne kogemus sünnitab idee, mille inimene alles hiljem sõnadesse, sümbolitesse ja müütidesse vormib?

Nii võiks ka selle kõik tegelikult sõnastada ka palju laiemalt:

„kas (religioosne) müüt võib mõnikord olla mitte algne sündmus, vaid inimese poolt hiljem loodud tõlgendus algsest erakordsest kogemusest?“.

Müüdid vs tegelikkus

Eenoki raamat (vahel ka nimetatud “Esimene Eenoki raamat” või “Prohvet Eenoki raamat” on sajandeid hõljunud saladusloori taga, tekitades kaasaegses popkultuuris seoseid vabamüürlaste salateadmiste või isegi iidsete tulnukatega. Teoloogilises perspektiivis on aga kurblooline, et see sügavalt vana-heebrea traditsiooni kandev tekst on sageli sildistatud pelgalt “nõiaraamatuks”. Tegelikkuses on Eenoki pärand sine qua non – vältimatu tingimus –, et mõista nn testamentidevahelist perioodi ehk tühimikku Vana ja Uue Testamendi vahel. See ei ole mingi esoteeriline kurioosum, vaid mõtteline sild nende kahe perioodi vahel, mis kujundas otseselt Jeesuse-aegsete juutide eshatoloogilist maailmapilti.

Ajalooliselt on Eenoki raamatut nii kristluse ja judaismi peavoolu Piiblikaanonitest tõrjutud kolmel peamisel põhjusel:

• Vähetuntusest tingitud stigmatiseerimine: Kuna tekst kadus Euroopa intellektuaalsest vaateväljast sajanditeks, täitus see tühimik fantastiliste ja sageli okultsete väärarusaamadega.
• Seos alternatiivse judaismiga: Raamat oli püha tekst peamiselt Qumrani ja esseenide ringkondades, kelle apokalüptilised vaated eristusid tollasest peavoolu judaismist.
• Varakristlikud dogmaatilised nihked: Kui kirik hakkas 4. sajandil juudikristlikest juurtest eemalduma, muutusid kahtlaseks paljud tekstid, mis rõhutasid näiteks inglitega seostuvat või üldiselt liigselt „juudilikku“ viisil, mis ei sobitunud uue teoloogilise vooluga.

Vaatamata sellele läänes valitsenud “kahtlasele” staatusele, leidis Eenoki raamat endale kindla ja püha kodu ühes maailma vanimas kristlikus traditsioonis.

Etioopia pärand: kaanon ja säilimine

See, et me saame täna analüüsida Eenoki teksti tervikuna, on paljuski tänu Etioopia Õigeusu Tewahedo Kirikule. See on üks maailma vanimaid kristlikke kirikuid (riigiusk alates aastast 333), mille piiblikaanon koosneb 81 raamatust (nö „meie piiblikaanon“ koosneb 66 raamatut). Selles autoriteetses nimekirjas on aukohal Mäshafa Henok ehk Eenoki raamat.

Euroopa teadusruumi jõudis teos uuesti alles 1773. aastal, kui šoti rändur James Bruce tõi Etioopiast kaasa kolm ge’ezikeelset (vana-Etioopia nn läänesemiidi keel, praegu Etioopia kirikukeel nagu Euroopas ladina keelt) käsikirja. See sündmus algatas akadeemilise renessansi, mis tipnes esimeste kriitiliste tõlgetega: inglise keeles 1881. aastal ja saksa keeles 1883. aastal. Seega pikka aega oli Eenoki raamat tuntud vaid läbi Etioopia kiriku piiblikaanoni ja selle ge’ezikeelse teksti, mis paljude jaoks tähendas ka kahtlemist selle iidses päritolus. Kuna etioopiakeelsed koopiad pärinevad meie mõistes keskajast, siis kahtlustatigi ka kogu raamatu keskaegset päritolu, vähemalt sellisel kujul nagu säilinud oli.

Etioopia pärand sai aga varsti kinnituse, mille andis 20. sajandi olulisim arheoloogiline leid.

Qumrani leid ja ajalooline usaldusväärsus

Surnumere kirjarullide (Qumrani) avastamine 1940. aastate lõpus lükkas lõplikult ümber väited, nagu oleks Eenoki raamat keskaegne võltsing. Arameakeelsed fragmendid tõestasid teksti autentsust ja selle laia levikut teise templi perioodi judaismis.

Teadlaste konsensus Eenoki raamatu osade dateerimise osas on tänu Qumranile järgmine:

Erilist teoloogilist pinget pakuvad peatükid 37–71 (Tähendamissõnade raamat ehk Messia tekstid). Kuna nende fragmente pole Qumranist leitud, pidasid skeptikud neid varem kristlikeks lisandusteks. Samas on need tekstid oma olemuselt vapustavalt “uuetestamentlikud”, rääkides Messiast kui Inimese Pojast ja kohtumõistjast. Teadusmaailmas liiguvad visad kuuldused erakollektsioonides asuvatest fragmentidest, mis võiksid selle debati lõpetada, kuid kindlaid tõendeid ei ole akadeemilisele maailmale nende käsikirjade kohta veel esitatud.

Raamatu struktuur ja põhiteemad

Eenoki raamatu eripära on see, et ta on sõnaselgelt universaalne sõnum kogu inimkonnale, mitte ainult juudi rahvale, sest Eenok ja Noa on kõigi rahvaste, mitte ainult iisraellaste esivanemad.

Teos jaguneb viieks peamiseks struktuuriüksuseks:

• Vaatlejate raamat (1–36): Kirjeldab 200 ingli (juhtideks Semjaza ja Azazel) laskumist taevast Hermoni mäele. See toimus ka 1. Moosese raamatus nimetatud „veeuputuseelse patriarhi“ Jaredi ajal – nimi, mis heebrea keeles tähendab tabavalt “langemist”. Inglid tõid inimkonnale keelatud teadmised (relvad, kosmeetika, nõidus), mis viis moraalse kollapsini ja veeuputuseni.
• Tähendamissõnade raamat (37–71): Keskendub Messiale, keda nimetatakse “Valituks” ja kes istub kirkuse aujärjel, et mõista kohut nii kuningate kui vägevate üle. Seda osa Eenoki raamatust ei ole leitud Qumrani käsikirjadest, mistõttu ei saa kindlalt öelda, et kas see kuulub kristluse-eelsesse aega nagu ülejäänud raamatu või juba kristlikku perioodi.
• Astronoomiline raamat (72–82): Esitab keerulise kirjelduse taevakehade liikumisest ja “taevastest väravatest”. See toimib nagu iidne observatoorium, millele tugines juutide kalendrisüsteem. Sellest teeks kindlasti edaspidi eraldi ülevaate.
• Unenägude nägemuste raamat (83–90): Sisaldab nn “loomade apokalüpsist”, kus Piibli ajalugu Aadamast kuni tulevase Messiani (kujutatud valge tallena) antakse edasi loomasümbolite kaudu.
• Eenoki jutlus / Epistlid (91–108): Eetilised manitsused ja “nädalate ennustus”, mis jagab maailma ajaloo kümneks sümboolseks ajajärguks. Ka neist kahest Eenoki raamatu osast tuleks edaspidi teha põhjalikumad ülevaated.

Mis on Eenoki raamatu puhul aga huvitav, on see, et raamatu eriline narratiiv ei jäänud suletuks, vaid imbus sügavale varakristlusse.

Eenoki jäljed varakristluses

Eenoki raamatu mõju ei piirdunud selle omaaegse juudi keskkonnaga. Selle mõtteid ja kujundeid leiame ka varakristlikest tekstidest – eriti Juuda kirjast, aga ka Peetruse kirjadest ja Ilmutusraamatust. Mõnel juhul on seosed otsesed, mõnel juhul on tegemist pigem ühise apokalüptilise pärandiga.

Kõige selgem näide on Juuda kiri, kus Eenoki 1:9 on sisuliselt sõna-sõnalt tsiteeritud ning omistatud „Eenokile, seitsmendale Aadamast“. See üksi näitab, et Eenoki pärimus kuulus varakristlaste mõttemaailma.

Neid seoseid tasuks aga vaadata eraldi – mitte selleks, et tõestada Eenoki raamatu „õigsust“, vaid selleks, et mõista, millises ideede maailmas kujunes varakristlik mõtlemine.

Varakristlased ja Eenoki raamat

Veidi tasub vaadata ka seda, kuidas varakristlikud autorid Eenoki raamatut käsitlesid. See muudab pildi huvitavamaks, sest Eenoki raamat ei olnud algkristluses sugugi tundmatu või automaatselt „apokrüüfne“ tekst.

Juba 2. sajandil kasutavad kristlikud autorid Eenoki raamatu pärimust. Justinus Märter kirjeldab oma Teises apoloogias langenud ingleid, nende suhteid naistega ning nende järglasi hiiglasi, kelle hingedest said deemonid – motiivistikku, mis langeb väga lähedalt kokku Eenoki raamatuga.

Athenagoras kasutab oma Apoloogias samasugust traditsiooni: inglid, kes kaldusid kõrvale oma ülesandest, armusid neitsitesse ning nende järglasteks said hiiglased. Ka tema seob need langenud olendid deemonliku tegevusega. Ta ütleb küll, et esitab seda, mida „prohvetid“ on kuulutanud, kuid ei nimeta Eenoki raamatut selles kohas otseselt Pühakirjaks.

Irenaeus tunneb samuti Eenoki traditsiooni ning kasutab selle keskset motiivi langenud inglitest ja nende kohtumõistmisest oma teoloogilises argumentatsioonis.

Kõige otsesem on aga Tertullianus (u 155–222), Kartaagost pärit jurist ja preester. Tema nimetab Eenoki teksti sõnaselgelt „Eenoki Pühakirjaks“ ning kaitseb selle ehtsust nende vastu, kes seda vastu ei võtnud. Ta peab Juuda kirjas esitatud Eenoki tsitaati üheks oluliseks tõendiks teksti ehtsuse kohta ning seob selle ka jumaliku inspiratsiooniga.

Tertullianuse puhul on eriti huvitav veel üks detail: ta teab juba oma ajal, et mõned kristlased Eenoki raamatut ei aktsepteeri. Seega ei olnud küsimus lihtsalt selles, et „kirik otsustas 4. sajandil raamatu Piiblist välja visata“. Teksti autoriteet oli juba varem vaidluse all.

Origenes tundis samuti Eenoki kirjandust ning kasutas Eenoki traditsiooni oma teoloogilistes arutlustes. Samas tuleb tema puhul olla ettevaatlik sõnaga „Pühakiri“, sest Origenese suhtumine erinevatesse Eenoki-nimelistesse tekstidesse ei ole nii üheselt käsitatav nagu Tertullianuse oma.

Ka Barnabase kiri on siin oluline. See kasutab Eenoki teksti autoriteetsena läbisegi Vana Testamendi tsitaatidega ning kuulub varakristlike tekstide hulka, mis näitavad, et Eenoki traditsioonil oli kristlaste seas märkimisväärne autoriteet.

Seega ei ole päris õige kujutada olukorda nii, nagu oleks Eenoki raamat algusest peale olnud lihtsalt „Piiblist välja jäetud apokrüüf“. Esimestel kristlikel sajanditel oli sellel tekstil või sellel põhineval pärimusel märkimisväärne autoriteet ning vähemalt mõned mõjukad kristlikud autorid käsitlesid seda otseselt pühakirjalise või prohvetliku materjalina.

Samas hakkas selle staatus hilisantiigis muutuma. 4.–5. sajandil kujunesid kristlikud kaanonid üha selgemalt välja ning Eenoki raamat jäi enamiku kirikutraditsioonide kanoonilistest nimekirjadest kõrvale. Seda protsessi ei saa siiski taandada ühele konkreetsele otsusele ega ühele põhjusele. Juudi taust, apokalüptiline angeloloogia ja raamatu erinevus kujunevast kanoonilisest traditsioonist olid tõenäoliselt kõik tegurid, kuid „lõplik väljaarvamine 4. sajandi teisel poolel“ on liiga täpne väide.

Ja just siit jõuamegi ühe väga huvitava paradoksini: tekst, mille autoriteet läänes järk-järgult kadus, ei kadunud tegelikult kuhugi. See jäi alles Etioopia kristlikus traditsioonis – terviklikult, ge’ezikeelsena ja lõpuks ka omaette kanoonilise raamatuna.

Eenoki raamatu väärtus täna

Eenoki raamat ei ole tekst, mis asendaks evangeeliumi või oleks kristlikus tähenduses “päästeks vajalik” dogmaatilises mõttes, kuid see on asendamatu analüütiline tööriist. See avab akna varajase kristluse dünaamilisse maailma, kus usk Messiasse või laiemalt nn uuetestamentlikud vaated ei sündinud vaakumis, vaid toetus sajanditepikkusele prohvetlikule ja apokalüptilisele traditsioonile, mile üheks osaks on päris kindlasti ka Eenoki raamat.

See raamat näitab, et paljud Uue Testamendi sügavad tõed olid “õhus” juba ammu enne nende kirjapanekut. Eenoki raamatu uurimine on süüvimine vaimsesse ajalukku, mis kinnitab varakristliku mõtte järjepidevust, sügavust ja autentsust. See on kadunud lüli, mis aitab meil täna mõista, miks esimene põlvkond kristlasi uskus just nii, nagu nad uskusid.

Kuigi pikka aega puudus sellest omal ajal pühaks peetud tekstist täielik eestikeelne versioon, täitus see lünk 2026. aasta kevadel, mil ilmus esimene ametlik eestikeelne „Eenoki raamat“ Apollo E-poes. Tegemist on Raimond Pärniku tõlkega, mis põhineb Robert Henry Charlesi autoriteetsel 1917. aasta ingliskeelsel väljaandel. Teos on e-raamatuna kättesaadav ka Rahva Raamatus ja laenutatav riikliku platvormi MIRKO kaudu.

Tegu on minu arvates hea, ladusa, “piiblikeelse” varjundiga eestikeelse tõlkega ingliskeelsest tekstist, mis järgib Eenoki raamatu nö Etioopia versiooni. Peab võtma arvesse, et Qumrani arameakeelsed tekstid annaksid siin juurde olulisi ja vahel erinevaid tõlkevarjundeid ning vahel oleksid hädavajalikud konteksti avamised, kommentaarid ja Eenoki raamatu eri tekstiosade kirjeldused, kuid see oleks ilmselt juba Eenoki tõlke järgmiseks etapiks. Praegune tõlge on väga hea Eenoki raamatu levinud versioonist ülevaate saamiseks.

Audioversioon kunagisest “Ideedest ideoloogiateta klubi” esitlusest Eenoki raamatu kohta:

Veeuputus on üks kõige visamaid ja levinumaid vanu narratiive – ideid – inimkonna ajaloos, esinedes peaaegu kõigis kultuurides (siiski mõnede oluliste eranditega, näiteks Egiptus või indo-aaria kultuurid). Ilma hinnangut andmata – oleks ju huvitav panna neid legende ning lisaks arheoloogilisi ja geoloogilisi andmeid kõrvuti ja vaadata, et mis pilt tekib? Kuidas loodusnähtusest saab idee ja mis on sel juhul selle idee olemus ja väärtus.

(ajaskaala ja daatumid on AI loodud visuaalil pisut nihkes, mis samas sisulist tähendust ei oma)

Veeuputus ja selle aeg

Inimkonna kollektiivses mälus on vähe lugusid, mis oleksid nii universaalsed kui suur veeuputus. Kõige tuntum on neist Vana Testamendi jutustus, mis pea ainsana võimaldab ka määratleda selle sündmuse aega narratiivis. Traditsioonilise piibelliku kronoloogia järgi (nn Ussheri arvutus) peaks see maailma muutev kataklüsm paigutuma aastasse 2348 e.m.a. (originaalis siis eKr). See on hetk, mil tsivilisatsioon peaks justkui seiskuma, et teha läbi täielik “taaskäivitus”. Piltlikult öeldes sel ajal oleks pidanud ajaloos nagu kõik tuled kustuma.

Märkus: Piibli tekstid ei anna Noa veeuputusele siiski üht kindlat kuupäeva, seda arvutatakse läbi Piiblis esinevate tegelaste vanuste või sündmuste vahele jäänud perioodide nimetamiste. Traditsioonilised kronoloogiad varieeruvad ligikaudu 3300-2300 e.m.a., sõltuvalt sellest, kas aluseks võetakse Vana Testamendi nn masoreetlik tekst, kõige levinum, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem u 2400 e.m.a., nagu ka „Surnumere käsikirjad“ või näiteks vähem levinud Septuaginta, ehk 3. sajandist e.m.a. pärit Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem umbes 3300 e.m.a. aga seejuures paljude kõrvalekalletega tänapäeva Piibliga võrreldes.

Selles ülevaates lähtutakse James Ussheri (1581–1656) traditsioonilisest Piibli kronoloogiast, mille järgi toimus Noa veeuputus 2348 e.m.a., sest see on lihtsalt kõige levinum.

Ja võibolla eelhäälestuseks:

MustAuk ei uuri valdavalt seda, kas ideed on õiged või valed. Ta uurib, kust ideed tulevad, kuidas nad muutuvad ja miks nad püsivad.

Ka selle ülevaate eesmärk on pigem viidata sellele, kuidas faktipõhine analüüs võib avada ruumi aruteluks, mitte seda sulgeda.

Hiina

Hiina tsivilisatsiooni alustalad 24. sajandi e.m.a. kontekstis olid Liangzhu ja Longshani kultuurid. Nende kultuuride dateeringud näitavad, et James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal toimus Hiinas pigem kultuuriline järjepidevus ja sisemine areng kui ulatuslik tsivilisatsiooniline katkestus.

Liangzhu kultuur (3300–2300 e.m.a.)

Veemajandus
Liangzhu on tuntud maailma ühe varaseima mastaapse veemajandussüsteemi poolest (tammid, kanalid ja veekontrollirajatised), mis viitab pikaajalisele kogemusele üleujutuste ja veerežiimi ohjamisel.

Kõrge kultuuriline areng
Arenenud linnakeskused, keerukas ühiskondlik korraldus ja erakordne jadekunst saavutasid oma kõrgpunkti vahetult enne kultuuri hilisfaasi.

Lõppfaas
Liangzhu taandumist umbes 2300 e.m.a. seostatakse tänapäeva uurimustes peamiselt kliimamuutuste ja hüdroloogiliste muutustega, mitte ühe äkilise ülemaailmse üleujutusega. Asustus liikus sujuvalt teistesse piirkondadess ning puuduvad märgid kogu piirkonna tsivilisatsiooni hävimisest.

Longshani kultuur (3000–1900 e.m.a.)

Õitseng
Longshani kultuur oli juba sajandeid enne 2348 e.m.a. välja kujunenud ning jätkas arengut veel ligi neli sajandit pärast seda. Seda peetakse hilisemate Xia ja Shangi kultuuritraditsioonide oluliseks eelkäijaks.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud paljudest asulatest (nt Shandongis ja Henanis) näitavad asustuse, käsitöö ja ühiskondliku arengu jätkumist kogu 24. sajandi e.m.a. vältel ilma katkestuseta.

Mida sellest võib järeldada?

Asjaolu, et üks kultuur oli oma hilisfaasis ning teine juba sajandeid kujunenud ja edasi arenev, viitab Hiinas kultuurilisele järjepidevusele, mitte kogu piirkonda tabanud tsivilisatsioonilisele katkestusele. Arheoloogilised andmed ei näita, et Hiina oleks sellel ajal muutunud inimtühjaks või et sealne kultuur oleks tulnud üles ehitada väljastpoolt saabunud ellujäänute poolt.

Samas leidub Hiina eri piirkondades veenvaid tõendeid kohalike suurte üleujutuste kohta. Need viitavad sellele, et üleujutused olid Hiina eelajaloos olulised ja mõjutasid üksikuid piirkondi erinevatel aegadel.

Veeuputuse narratiivi mõttes on märkimisväärne, et sellise ülemaailmse mastaabiga globaalne katastroof ei jätnud neisse piirkondadesse jälgegi – puudub igasugune märk tsivilisatsiooni täielikust hävimisest, sh 24. sajandil e.m.a., mida võiks eeldada globaalse uputuse puhul.

Egiptus

Egiptuse riiklik stabiilsus 3. aastatuhandel e.m.a. pakub ideaalset võimalust globaalse katastroofi teooria testimiseks. Kui aastal 2348 e.m.a. oleks toimunud ülemaailmne häving, peaks arheoloogilises jäljes ilmnema selged katkestused või näiteks ka katkestused ajaloolistes dokumentides ja märkmetes. Ometi näitab Niiluse orgu uuriv arheoloogia hoopis teistsugust pilti.

Erinevalt Mesopotaamia ootamatutest ja purustavatest tulvadest, mis vormisid sealseid katastroofimüüte, oli Egiptuse “uputus” ehk Niiluse iga-aastane üleujutus oodatud, eluandev ja rangelt reguleeritud bürokraatlik sündmus. See oli majanduse alus, mitte hävitav jõud (võibolla sel põhjusel ei ole ka Egiptuse mütoloogias „veeuputuskatastroofe“). Ussheri pakutud kuupäev (2348 e.m.a.) langeb Vana riigi (3.–6. dünastia) perioodi, mil Egiptuse tsivilisatsioon oli oma haldusvõimekuse tipul.

Arheoloogilised tõendid kultuurilisest stabiilsusest:

• Monumentaalne arhitektuur: Giza suured püramiidid (u 2580–2510 e.m.a.) ehitati vahetult enne Ussheri kuupäeva. Need seisavad tänaseni ilma igasuguste veekahjustuste või sedimentatsiooni jälgedeta, mis viitaksid globaalsele veemassile.
• Halduslik järjepidevus: Riiklik korraldus, maksusüsteem ja kirjakultuur jätkusid takistamatult. Puuduvad märgid elanikkonna täielikust asendumisest Noa järeltulijatega.

Hinnates Egiptuse administratiivset stabiilsust, saab järeldada, et puuduvad igasugused märgid tsivilisatsiooni hävimisest või kultuurilisest nullpunktist 24. sajandil e.m.a.

Induse oru paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon: veeuputuse mütoloogia paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon pakub Noa veeuputuse kronoloogia võrdlemisel ühe kõige huvitavama näite. James Ussheri kronoloogia järgi paigutub Noa veeuputus aastasse 2348 e.m.a., kuid sel ajal oli Harappa tsivilisatsioon hoopis oma kujunemis- ja tõusufaasis.

Harappa tsivilisatsioon 24. sajandil e.m.a.

Kiire areng
Umbes 2600–1900 e.m.a. õitses nn küpse Harappa kultuuri periood. Linnad nagu Harappa, Mohenjo-daro, Dholavira ja Rakhigarhi kujunesid hästi planeeritud linnakeskusteks, kus kasutati standardiseeritud telliseid, keerukat kanalisatsiooni, veevarustust ja ulatuslikke kaubandusvõrgustikke.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud näitavad, et asustus, käsitöö, kaubandus ja linnakultuur jätkusid katkematult kogu 24. sajandi e.m.a. vältel. Puuduvad tõendid, et sellel ajal oleks toimunud kogu tsivilisatsiooni hõlmanud järsk katkestus või uus algus.

Hääbumine – kuid hoopis teisel põhjusel

Harappa tsivilisatsiooni allakäik algas alles sajandeid hiljem, ligikaudu 2200–2000 e.m.a. Tänapäeva arheoloogia ja paleokliima uuringud seostavad seda eeskätt mussoonide nõrgenemise, jõgede veehulga vähenemise ning pikaajaliste kliimamuutustega. Eriti oluline oli Ghaggar–Hakra jõesüsteemi hääbumine, mis muutis põllumajanduse ja suurte linnade ülalpidamise järjest keerulisemaks.

See protsess ei toimunud üleöö, vaid kestis sajandeid. Linnad vähenesid järk-järgult, asustus hajus väiksematesse keskustesse ning ühiskond kohanes muutuvate keskkonnatingimustega.

Paradoks

Kui Piibli veeuputuse loos kujutab ohtu liigne vesi, siis Harappa tsivilisatsiooni suurimaks väljakutseks osutus vee puudus.

See paradoks ei vähenda veeuputuse lugude kultuurilist ega religioosset tähendust, kuid näitab, et vähemalt Induse oru arheoloogiline ajalugu räägib teistsugusest loost: 2348 e.m.a. paiku oli tsivilisatsioon tõusuteel ning selle tegelik kriis saabus alles mitu sajandit hiljem pikaajaliste kliimamuutuste tõttu.

Vahemere piirkond

Vahemere piirkond (Kreeta, Mükeene, Levant, Anatoolia, Küpros) ei näita aastal 2348 e.m.a. ühist katkestust. Vahemere idaosa ei moodustanud veel ühtset tsivilisatsiooni, kuid piirkonnas arenesid juba mitmed omavahel seotud kultuurid. James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal ei näita arheoloogia nende kultuuride üldist katkestust, vaid järkjärgulist arengut.

Egeuse piirkond

Küklaadide kultuur
Egeuse saartel õitses Küklaadide varane pronksiaeg (u 3200–2000 e.m.a.), mida iseloomustasid marmorist kujukesed, merendus ja saartevaheline kaubandus.

Varane Kreeta
Kreetal kujunesid välja kogukonnad, millest arenes hiljem Minose tsivilisatsioon. Arheoloogia näitab asustuse ja käsitöö järjepidevat arengut läbi kogu 3. aastatuhande e.m.a..

Anatoolia

Trooja II
Loode-Anatoolias arenes Trooja varajane linnakultuur. Linn kihistus järk-järgult ning puuduvad märgid kogu piirkonda tabanud hävingust 24. sajandil e.m.a..

Levant

Linnriikide areng
Tänapäeva Iisraeli, Liibanoni ja Süüria aladel eksisteerisid juba kindlustatud linnad, mille asustus ja kaubandus jätkusid kogu selle perioodi vältel.

Nn veeuputuse perioodi ulatuvad ka hilisemad, tuntumad kultuurid ning toimuvad seejuures ka suured kataklüsmid, mis aga omavad lokaalset, mitte isegi piirkondlikku püsivat mõju:

Vaadates selliseid andmeid, ilmneb, et Vahemere piirkonnas ei eksisteeri ühtset hävingukihti aastal 2348 e.m.a.

Vahemere idaosas näitab arheoloogia pikaajalist kultuurilist arengut, kasvavat merekaubandust ja piirkondlikke kontakte, mitte kogu piirkonda hõlmavat tsivilisatsioonilist katkestust 24. sajandil e.m.a. Sellest arenesid hiljem välja Minose, Mükeene ja foiniikia kultuurid.

Kui oletada ülemaailmset tsivilisatsioonilist katkestust, peaksime ootama kaubandusvõrgustike katkemist, tehnoloogiliste traditsioonide kadumist ja kontaktide uuesti tekkimist. Kuid 3. aastatuhande e.m.a. Vahemere idaosas näeme pigem vastupidist:

• meresõit laieneb;
• metallurgia levib;
• obsidiaan, vask ja luksuskaubad liiguvad pikkade vahemaade taha;
• arhitektuurilised ideed levivad;
• haldus ja kirjakultuur arenevad eri piirkondades paralleelselt.

Küll on aga väga hästi dokumenteeritud piirkonna tsivilisatsioonide häving nn “pronksiaja kollpapsis” 12. sajandil e.m.a.

Mesopotaamia

Mesopotaamia piirkond, Tigrise ja Eufrati jõeorg, on Noa veeuputuse mütoloogilise pärandi uurimisel muidugi kõige olulisem fookuspunkt. See piirkond kujutab endast haruldast ristumiskohta, kus geoloogilised protsessid, rikkalik arheoloogiline kultuurkiht ja maailma vanim kirjalik pärand põimuvad ühtseks narratiiviks. Erinevalt Niiluse oru prognoositavatest üleujutustest on Mesopotaamia jõedeltad ajalooliselt pigem saanud osa ootamatutest ja purustavatest uputustulvadest, mis on loonud unikaalse pinnase katastroofimüütide tekkeks.

Mesopotaamia kultuuridest teame sel perioodil järgmist:

1. Uruki periood (u 4000–3100 e.m.a.): Sel ajajärgul tekivad esimesed suurlinnad ja u 3200 e.m.a. areneb välja kiilkiri. Olulisimaks tõendiks tsivilisatsiooni katkematusest on Uruki Eanna tempel (u 3100 e.m.a.), mille pidev kasutus ja arhitektuurne areng ulatub takistamatult üle mütoloogilise 2348 e.m.a. piiri.
2. Varadünastiline periood (u 2900–2350 e.m.a.): See on linnriikide õitseaeg, kus toimivad arenenud haldussüsteemid ja templimajandus. Erinevates linnades (Ur, Šuruppak) esinevad settmikihtide leiud on ajaliselt hajutatud ega viita sünkroonsele hävingule.
3. Akkadi riik (2334–2154 e.m.a.): Sargon Suure võimuletulek u 2334 e.m.a. tähistab esimese suurriigi sündi. On märkimisväärne, et vaid 14 aastat pärast traditsioonilist veeuputuse kuupäeva (2348 e.m.a.) domineeris piirkonnas stabiilne ja kõrgelt organiseeritud impeerium, mis ei näita märke hiljutisest täielikust hävingust või elanikkonna asendumisest.

Tsivilisatsiooni järjepidevuse indikaatorid Mesopotaamias:

• Halduslik stabiilsus: Kirjasüsteemi ja bürokraatia katkematu areng Sumeri-Akkadi üleminekul.
• Kultuslik järjepidevus: Templite (nt Eanna) ja sakraalarhitektuuri järjepidev uuenemine ilma kultuurilise “nullpunktita”.
• Demograafiline püsivus: Puuduvad arheoloogilised tõendid elanikkonna täielikust vahetumisest 24. sajandil e.m.a.

Kuid tõsi, just Mesopotaamiast on leitud ulatuslikke jälgi väga suurtest ja hävitavatest üleujutustest. Kuid nagu tabel näitab, toimusid need üleujutused siiski kõik eri aegadel.

Seega üleujutuste settekihid ei ole samaaegsed ega kata ühtlaselt kogu ala – need ei viita ühele suurele kataklüsmile, vaid mitmele, eri aegadel toimunud erinevale lokaalsele üleujutusele.

Huvitav on seejuures võrrelda nende andmetega Mesopotaamia „veeuputuse narratiivide“ tekke aega:

• Atrahasise eepos (üleskirjutus u 18.–17. saj e.m.a.): Esitab teoloogilise narratiivi jumalate otsusest inimkond „lärmi“ tõttu hävitada.
• Gilgameši eepos (üleskirjutus u 13. saj e.m.a.): Utnapištimi lugu, mis sisaldab detaile laeva ehitamisest ja elu säilitamisest, peegeldades juba väljakujunenud mütoloogilist kaanonit.

Veeuputuse-lood ei ole seega isegi Mesopotaamia piirkonnas olnud nö aktuaalselt ilmastikuraportid, vaid läbi pika suulise pärimuse perioodi lõpuks kirja pandud ja aja jooksul teoloogilise värvingu omandanud tagasivaatelood.

Lisaks, kui teha eraldi analüüs eri kultuuride veeuputuse-narratiividest, siis puudub ka igasugune võimalus puhtalt neile allikaile tuginedes neis nimetatud üleujutusi paigutada samale ajapunktile ajaloos.

Geoloogilised märgid

Kuidas on aga suurte veeuputuslaadsete kataklüsmide jälgedega Maa geoloogilises ajaloos? 18. ja 19. sajandil oli teaduses valdav nn katastrofism (suured muutused mitte läbi aeglaste arengute, vaid läbi suurte kataklüsmide), kuna geoloogilised leiud näisid kinnitavat suurt uputust. Tänapäevane geoloogia on aga andnud neile nähtustele märksa täpsemad ja ajaliselt hajutatud selgitused. Geoloogilised leiud on ehtsad, küsimus on nende vanuses ja tekkepõhjuses.

Peamised geoloogilised nähtused, mida ekslikult uputusega seostati:

1. Laamtektoonika: Merekarbid Alpide tippudes on merepõhja settekivimid, mis on tõusnud maakoore liikumise tulemusel miljonite aastate jooksul (u 50–300 miljonit aastat tagasi).
2. Jääaja lõpu protsessid: Mammutite surnuaiad ja rändrahnud tasandikel on seotud viimase jääaja lõpuga (u 15 000–10 000 aastat tagasi), mil liustike sulamine ja hiiglaslikud mudavoolud muutsid maastikku.
3. Musta mere täitumine: Umbes 5600 e.m.a. toimus Bosporuse avanemine ja kiire veetaseme tõus, mis on reaalne lokaalne katastroof ja võis settida inimkonna mällu “uputuse” algkujuna.

Need leiud ei viita aastale 2348 e.m.a., vaid on osa Maa miljardite aastate pikkusest dünaamikast.

Kuidas katastroofist saab püha tekst?

Seda, kuidas looduslik sündmus teiseneb teoloogiliseks õpetuseks, nimetatakse vahel „mütogeneesiks“. See selgitab distantsi “arheoloogilise aja” (toimunud fakt) ja “kirjandusliku aja” (kirjapandud tähendus) vahel. Noa loo peamine tekstiline fikseerimine (u 8.–5. sajand e.m.a.) toimus üldise hinnangu järgi ligi 2000 aastat pärast oletatavaid sündmusi, muutes loo sümbolistlikuks.

5-astmeline mütogeneesi mudel võiks olla umbes selline:

1. Looduskatastroof: Reaalne piirkondlik sündmus (nt mõni Mesopotaamia üleujutus).
2. Kollektiivne mälu: Vahetu kogemus hävingust ja ellujäämisest.
3. Suuline pärimus: Lugude dramatiseerimine; näiteks Atrahasise eeposes toodi sisse “müra-motiiv” – jumalad otsustasid inimkonna hävitada, sest nende müra häiris jumalate und. See lisab sündmusele moraalse põhjuse.
4. Kirjalik traditsioon: Lugude süstematiseerimine (Gilgameš, Atrahasis, Noa).
5. Teoloogiline tõlgendus: Sündmusest saab jumalik leping või karistus, mis kannab edasi religioosset sõnumit.

See distants tähendab, et mütoloogia ei säilita mitte täpset aastaarvu ega ka sündmuse teaduslikus mõttes objektiivset kirjeldust, vaid pigem sündmuse emotsionaalset ja moraalset tähendust.

Üks võimalik taolise mütogeneesi kirjeldus võiks ju olla selline, et algselt nö sündmuse raporti, inimeste vahetute mälestuste ja emotsioonide formaadis olnud lood muutusid aja jooksul aina narratiivsemataks, mis tähendab et lugudele pidi tekkima ka eellugu, taustalugu, järellugu jms mis teeks selle “looks”, mida saab jutustada ja mis vastaks ka inimeste puhul kõige olulisemale küsimusele: “miks?”. See kujundab narratiivi laiemaks ja suuremaks algsest faktoloogiast – juurde tulevad lõpuks lood jumalatest, moraalist jms. Narratiiv muutub nö “lõkke-ääres-jutustava-loo-kõlbulikuks”. Kujutlusvõime tarbeks on selle artikli lõppu lisatud üks “Imaginaria” lugu – üks võimalus, kuidas see kõik võis nii minna.

Siinkohal tasuks meenutada Sumeri/Akkadi veeputusloo taustapõhjust: peajumal Enlili ärritas see, et inimesed oli “lärmakad” (meenutaks öösel unetult vähkrevat majaomanikku, keda häirivad allkorrusel pidutsevad üürnikud). Tundub meile ehk imelik ja isegi naljakas, kuid mõeldes laiemalt: inimesed ju märkasid, kuivõrd erinev sellest tasakaalukast ja vaiksest looduskeskkonnast on inimtsivilisatsioon, need uued ja lärmakad Sumeri linnad. Siin oli ilmselge konflikt. Kas see tsivilisatsooni “lärmakus” võis “häirida” seda loomulikku keskkonda? Kas siis ka jumalaid? Iseenesest ju täiesti loomulik mõttekäik. Ning “lärmakuse” asmel Piibli jutustuses olev morraliküsimus – kas taas sõltuv uuest keskkonnas ja kontekstist? Kuid ilmselgelt on need tänapäevased tõenäolised retrospektiivid, päris täpselt ja kindlalt me “mütogeneesi” veeuputusloo puhul muidugi rekonstrueerida ei suuda.

Teaduse ja traditsiooni dialoog

Kõik eelnev võiks viia erapooletult hinnates järelduseni, et globaalset, sünkroonset katkestust, ka veeuputuse või muu sündmuse läbi aastal 2348 e.m.a. ei toimunud – Egiptuse bürokraatia ja Hiina põllumajandus jätkasid oma rada, samuti oli see teistes kultuurides. Piltlikult võiks öelda, et kui teadete järgi toimus ulatuslik elektrikatkestus, siis pea ühegi linna tuled isegi ei vilkunud sel ajal.

Ometi ei ole veeuputusmüüdid “valed”. Need on väärtuslikud mälukandjad lokaalsetest, kuid mastaapsetest looduskatastroofidest, mis on kujundanud inimkonna psüühikat, neil on oma tähendus ja roll.

Aga et mõista, miks legendid ja teaduslikud andmed tihti justkui eri keelt räägivad, peame eristama kolme tasandit:

• Geoloogiline aeg: Käsitleb Maa füüsilisi suursündmusi. Näiteks Musta mere kiire täitumine Bosporuse avanemisel (u 5600 e.m.a.) või Santorini vulkaanipurse (u 1600 e.m.a.). Need on reaalsed loodusnähtused, mis muudavad maastikku.
• Arheoloogiline aeg: Keskendub inimeste asustusele ja materiaalsele kultuurile. See näitab, kuidas inimesed neis muutuvas oludes elasid, linnu ehitasid või üleujutuskihtide järel uuesti alustasid.
• Kirjanduslik aeg: See on lugude sündimise aeg. Siin saavad mälestused (nt Gilgameši eepos või Piibli Noa lugu) oma teoloogilise või moraalse tähenduse, sünteesides sageli põlvkondade pikkusi kogemusi üheks sümbolistlikuks sündmuseks.

See eristus on oluline, sest legendid ei ole nö sündmuspaigal koostatud aktuaalsed raportid, vaid narratiivide kollektiivne settimine, kus tuhandete aastate tagused geoloogilised mälestused kohtuvad hilisemate kultuuriliste väärtustega.

Piltlikult võiks kujutada seda ka nii, et läbi geoloogilise ajastu ehitatakse üles “lava” ja “dekoratsioonid”, millele siis arheoloogilisel ajastul astub inimene, “näitleja”, kelle tegevust mõtestatakse läbi kirjandulikul ajal loodud “näidendi”, mis peab nagu kunstivorm ikka, andma toimunule pigem sisu, mõtte, sõnumi.

Eks ka meie elame ju ajal, kus keskkonnamõjud on reaalsed, kardame ka ise selle kõige tulemusel tekkivaid üleujutusi ja kataklüsme ning oleme natuke mures suureks paisunud inimtsivilisatsiooni “müra”, sh “digitaalse müra” pärast, mis tunnetuslikult näib olevat väga võõras meie loomuliku elukeskkonna jaoks ja paneb meid muretsema, et kuidas see keskkond meid seetõttu kohtleb. Võibolla me polegi väga erinevad neist, kelle lugusid veeuputusest me tänapäeval kriitiliselt hinnata soovime.

Võib-olla ei olegi seepärast kõige olulisem küsimus, kas veeuputus toimus täpselt nii, nagu seda üks või teine tekst kirjeldab. Sama oluline on küsida, miks nii paljud kultuurid pidasid vajalikuks sellest jutustada. Mõtteloo seisukohalt ei ole legend eelkõige ekslik ajalooraamat, vaid aken sellesse, kuidas inimesed mõistsid katastroofi, mälu ja uut algust.

Seega sõnasõnalise tähenduse asemel tuleb otsida nende lugude tegelikku eesmärki – sõnumit.

Selline on veeuputusega seotud ideede evolutsioon.

Igal “distsipliinil” on oma roll:

Geoloogia uurib, mis juhtus Maaga.

Arheoloogia uurib, mis juhtus inimestega.

Mõttelugu uurib, kuidas inimesed sellele tähenduse andsid.

Eelneva materjali põhjal genereeritud selgitav podcast (inglise keeles, 49 minutit):

Imaginaria: poiss ja veeuputus, ehk kuidas see võis tunduda+

Kõigepealt kuulis ta lugu vanast Urist.

Üks kaupmees rääkis, kuidas jõgi oli tõusnud nii kiiresti, et hommikuks polnud enam tänavaid, ainult veepeegel, mille kohal ulatusid välja katuste tipud.

Mõni päev hiljem saabus templisse mees põhjast. Tema vandus, et seal polnud jõgi üldse süüdi. Taevas olevat murdunud. Vihm oli kestnud päevi, kuni inimesed ronisid palmide latvadesse ja vaatasid pealt, kuidas maa kadus.

Kolmandal korral rääkis üks vana naine linnast, mida poiss polnud kunagi näinud. Seal olevat tamm purunenud. Kõik uppusid peale ühe perekonna, kes jõudis paadiga mägede poole.

Need lood olid meeletult põnevad, siiski mitte päris ühesugused.

Neil olid erinevad linnad, erinevad jõed, erinevad jumalad ja erinevad kangelased.

Aga kõigis oli vesi.

Poiss kuulas neid kõiki.

Tema isa oli Enki preester. Templis käis alati rändureid, kaupmehi, kirjutajaid ja sõdureid. Õhtuti istusid vanad mehed õues ning rääkisid lugusid sellest, mida nad ise olid näinud või mida olid kuulnud oma vanematelt.

Poiss ei teadnud enamasti, kus lõppes mälestus ja algas kujutlus.

Ta ei hoolinudki.

Ta kogus lugusid nagu teised poisid kogusid värvilisi kivikesi.

Päeviti mängis ta jõe ääres.

Ta vormis savist linnu.

Kõrged müürid.

Templid.

Väravad.

Pisikesed inimesed, keda sai teha ühe sõrmevajutusega.

Siis kaevas ta kõrvale kanali.

Kui kõik oli valmis, juhtis ta sinna vett.

Kõigepealt aeglaselt.

Siis murdis ta väikese tammi.

Vesi tormas üle linna.

Müürid vajusid kokku.

Majad kadusid.

Pisikesed inimesed kadusid samuti.

Poiss vaatas seda ülalt.

Kõik oli tema peopesa suurune.

Täna oli tema Enlil.

Tema otsustas, millal jõgi tõuseb.

Tema otsustas, millal linn jääb vee alla.

Ta naeris.

Ehitas uuesti.

Uputas uuesti.

Nagu oleks maailm selleks tehtud.

Ühel päeval jäi ta aga keset mängu seisma.

Ta vaatas, kuidas üks savist inimene veega kaasa libises.

Ja talle tuli pähe kummaline mõte.

Kui need oleksid päris inimesed…

…siis oleks mul neist kahju.

Ma päästaks nad ära.

Ta sirutas käe.

Tõstis ühe savikuju kuivale.

Siis teise.

Kolmanda.

Lõpuks ehitas väikese paadi.

Igaks juhuks.

Täna ei olnud ta enam Enlil.

Täna oli ta Enki.

Ta vaatas oma väikest maailma ega saanud enam aru, miks üks jumal peaks tahtma kõik inimesed hukata, kui teine võiks nad lihtsalt päästa.

Ja esimest korda tuli talle pähe mõte, et võib-olla ei ole kõik jumalad ühesugused.

Sel õhtul kuulis ta jälle pahandamist.

Teise templi vana preester Enlil-ni-zu, kelle kannatus poiste õhtuste mängude vastu näis aasta-aastalt lühenevat, käratas üle õue:

“Kas te ei oska vaiksed olla?”

“Kas te arvate, et jumalad taluvad lõputut lärmi?”

Ta ähvardas neid Enlili vihaga.

Karistustega.

Needusega.

Poisid pagesid naerdes.

Ainult tema jäi hetkeks seisma.

Öösel ei saanud ta magada.

Ta kõndis linnamüürile.

Väljaspool linna valitses vaikus.

Jõgi voolas aeglaselt.

Pilliroog sahises.

Tähed seisid liikumatult.

Kõik tundus olevat omal kohal.

Aga linna sees…

Koerad haukusid.

Eeslid röökisid.

Sepad tagusid veel hilja.

Keegi laulis.

Kuskilt kostus nuttu.

Kuskil kakeldi.

Linn ei vaikinud kunagi.

Poiss mõtles:

Võib-olla elavad jumalad seal, kus on vaikus.

Ja inimesed on need, kes teevad kära.

Võib-olla jumalad ei vihka inimesi.

Võib-olla nad lihtsalt tahavad jälle vaikust, need vanad jumalad.

Järgmistel kuudel hakkasid lood tema peas muutuma.

Enam polnud kümmet üleujutust.

Oli üks.

Enam polnud palju pääsenuid.

Oli üks mees.

Üks laev.

Üks jumalate nõupidamine.

Üks põhjus.

Ja võib-olla isegi kaks eri arvamust.

Kõik killud sobitusid kokku nagu savitahvlid, millele kirjutaja oli lõpuks õige järjekorra leidnud.

Mõni detail tuli ühelt kaupmehelt.

Mõni teiselt.

Mõni oli tema enda mõte.

Ta ei osanud enam vahet teha.

Aastaid hiljem rääkis ta seda lugu teistele.

Nemad lisasid midagi.

Jätsid midagi ära.

Mõistsid mõnda kohta teisiti.

Lugu kasvas.

Liikus linnast linna.

Templist templisse.

Rahvalt rahvale.

Sajandite pärast ei mäletanud enam keegi poissi, kes oli savist linnu ehitanud.

Kõik mäletasid ainult Suurt Veeuputust.

Ja võib-olla oligi see nii.

Sest kas need on inimesed, kes kõik ajad üle elavad, või hoopis lood, mille inimesed ehitavad mälestusest ja mis hakkavad minema omi radu?

Müüt ei sünni ainult sündmusest.

Müüt sünnib inimesest, kes reageerib, kes püüab sündmust mõista.

Monoteism[1] on olnud üks maailmamuutvaid ideid. Enamasti mõtleme me seejuures nö kolmele „aabrahamlikule“ usundile: judaismile, kristlusele ja islamile. Kuid monoteism kui idee ei ole olnud nende usundite monopol. Oma eri kujudel on see „kõikunud“ maailma ajaloos kord laineharjadele, kord vajunud nende alla. Selles loos võib mõelda kaasa küsimusele, et mis oli Zarathustra reformitud usundi olemus ja mõju, usundi, mille sõnum oli läbinisti eetiline: “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Neid kolme sõna on kuulnud ilmselt paljud. Kõik aga võibolla ei tea, et tegemist ei ole mõne tänapäevase eneseabiõpetuse või filosoofilise aforismiga. See on ligi kolme ja poole tuhande aasta vanune eetiline ideaal, mis pärineb ühelt maailma vanimalt tänapäevani elus püsinud religioonilt. Religioonilt, mille keskuseks ei olnud Jeruusalemm, Ateena ega Rooma, vaid hoopis tänapäeva Afganistani põhjaosa.

Selle usundi rajajana tuntakse Zarathustrat.

Või õigemini – nii me teda täna tunneme. Kreeklased nimetasid teda Zoroasteriks ning sellest on tulnud ka tänapäevane nimetus zoroastrism. Kuid nagu sageli juhtub, on hilisem nimi hakanud varjutama algset ideed. Näib, et Zarathustra ajal võidi tema õpetust nimetada avesta keeles hoopis Dâenâ Vaňuhiks – heaks usuks, heaks südametunnistuseks või isegi heaks sisemiseks nägemiseks (ideelooline vahemärkus: avestakeelene sõna daena on sama, mis sanskiktikeelne dhyana, millest lähtuv meditatsioonitehnika andis hiljem nime chan- ehk zen-budismile) . Selle usundi keskmes ei olnud niivõrd rituaalid kui inimese sisemine hoiak – tema mõtted, sõnad ja teod, puhas eetika.

Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et zoroastrismi kõige tuntum õpetus ei räägigi sellest, mida võiks vanadelt usunditel eeldada, ehk kuidas õigesti ohverdada või milliseid jumalaid kummardada. Selle tuum on lihtne:

Humata – head mõtted.

Huxta – head sõnad.

Huvaršta – head teod.

Need kolm moodustavad koos selle, mida Avesta nimetab “heaks usuks”. Mõned uurijad on jah oletanud, et see võis algselt tähendada hoopis nõuet preestrile: õiged mõtted, õiged loitsud, õiged rituaalid. Kuid Zarathustra vanimates hümnides on rõhuasetus juba selgelt nihkunud. Religiooni eesmärk ei ole enam eeskätt rituaali laitmatu sooritamine, vaid inimese kujundamine. Hea religioon on see, mis teeb inimese paremaks.

See on tähelepanuväärne algus. Kuid veel tähelepanuväärsem on küsimus: kust selline mõte üldse tuli? Sest mida sügavamale zoroastrismi ajalukku vaadata, seda vähem näib see kuuluvat sellesse maailma, millega me teda tavaliselt seostame.

Mitte Pärsiast, vaid Afganistanist

Kui rääkida zoroastrismist, kerkib silme ette tavaliselt muistne Pärsia – Kyros Suur, Dareios, Persepolis ja tohutu Ahhemeniidide impeerium. See pole vale. Sajandeid oligi zoroastrism Pärsia riigi tähtsaim usund.

Ometi ei alanud selle lugu tõenäoliselt Pärsias.

Keeleteadus, Avesta geograafia ja kõige vanemate hümnide kirjeldatud eluviis viitavad hoopis sellele, et Zarathustra tegutses märksa rohkem ida pool – Baktrias, tänapäeva Põhja-Afganistani aladel. See oli pronksiaja lõpul oluline kultuurisild Iraani kõrgmaa, Kesk-Aasia ja India vahel. Just sinna paigutavad paljud tänapäeva uurijad ka Zarathustra tegevuse, umbes aastatesse 1500–1200 eKr.

See tähendab midagi enamat kui pelgalt uut punkti kaardil.

See tähendab, et zoroastrism ei sündinud valmis Pärsia tsivilisatsioonis. Ta sündis maailmas, kus pärslasi sellisel kujul veel ei olnudki. Maailmas, kus elasid rändkarjakasvatajad, kelle keel oli hämmastavalt lähedane Rigveda sanskritile ja kelle kultuur ei olnud veel jagunenud selleks, mida hiljem hakati nimetama Iraaniks ja Indiaks.

Ja siin muutub lugu ootamatult palju huvitavamaks.

Sest mida rohkem võrrelda Avesta vanimaid osi Rigveda vanimate hümnidega, seda vähem tundub, et tegemist on kahe erineva usundiga.

Pigem näivad need olevat nagu kaks jõeharu, mis on kunagi ammu lahkunud ühest ja samast allikast.

Kui kaks vana keelt veel peaaegu üks olid

Kui tänapäeval võrrelda pärsia ja india religioone, paistavad need esmapilgul täiesti erinevad. Ühel pool seisab Ahura Mazda, teisel Indra, Agni, Soma ja kogu rikkalik veedalik jumalate maailm oma ohverdamistega. Ka hilisemad arengud viisid neid järjest kaugemale teineteisest.

Ometi juhtub midagi kummalist niipea, kui avada nende kõige vanemad pühatekstid.

Avesta vanim osa – Gathad – ja RigVeda vanimad hümnid ei ole lihtsalt sama ajastu tekstid. Nad on kirjutatud keeltes, mis on teineteisele hämmastavalt lähedased. Nii lähedased, et keeleteadlased peavad neid ühe ja sama algkeele kaheks murdeks. Mõnikord säilib tõlkimisel isegi värsimõõt ja riim. See pole enam lihtsalt sugulus, vaid peaaegu ühine keel.

Näiteks ütleb Avesta:

“On üks tee – Aša. Kõik ülejäänud ei ole teed.”

Ja peaaegu samamoodi kõlab sama lause RigVeda sanskritikeelses keeles. Mitte ainult mõte pole sarnane. Ka sõnad ise on peaaegu äratuntavad. Isegi riim säilib.

See on esimene märk, et me ei vaata kahte juhuslikult sarnast religiooni. Pigem vaatame kahte kultuuri, mis alles hiljuti olid veel üks.

Keeleteadlased on juba ammu märganud, et Avesta keel on mõnes mõttes isegi arhailisem kui RigVeda keel. See säilitab vanemaid häälikuid ja grammatilisi vorme ning näib olevat lähemal sellele ühisele algkeelele, millest mõlemad arenesid. Kui see hinnang peab paika, siis võis Zarathustra eluajal veedalik traditsioon alles kujuneda.

See viib meid ootamatult ühe palju suurema küsimuseni.

Kui keeled olid peaaegu samad, siis kas ka maailmapilt oli peaaegu sama?

Vennad, kes hakkasid rääkima erinevat lugu

Esimesed vastused on lausa üllatavad.

Võtame näiteks ühe kõige olulisema mõiste zoroastrismis – aša.

Seda on tõlgitud kui tõde, õiglus, kord või maailma loomulik seaduspära. Tegelikult tähendab see kõike seda korraga. Aša ei ole lihtsalt moraalireegel. See on universumi enda sisemine kord – põhimõte, mille järgi liiguvad tähed, vahelduvad aastaajad ja mille järgi inimene peaks elama. Tõde ei ole siin pelgalt õige väide, vaid kooskõla maailma enda korraga.

RigVedas kohtame peaaegu sama mõistet – rta.

Ka seal tähendab see universumi korda, tõde ja õiglust.

See sarnasus ei ole juhuslik. Keeleteadlased peavad neid sama algmõiste kaheks keelekujuks.

Juba see üksainus sõna lubab aimata, et enne usundite lahknemist oli olemas ühine arusaam maailmast – maailmast kui korrastatud tervikust.

See meenutab mõneti mõtet, millest oli juttu MustaAugu loos Holistiline kosmoloogia. Seal kerkis küsimus, kas maailma ei nähtud algselt mitte üksikute nähtuste kogumina, vaid ühe suure tervikuna, milles loodus, inimene ja eetika moodustavad lahutamatu ühtsuse. Aša ja ṛta näivad kandvat just sellist maailmapilti. Eetika ei ole sellele maailmale lisatud, ta kuulub maailma enda struktuuri.

Võib-olla just siin kohtume esimest korda millegagi, mida võiks nimetada holistiliseks kosmoloogiaks.

Kuid järgmine avastus on veelgi kummalisem.

Sest kui võrrelda kahe traditsiooni jumalusi, jääb mulje, nagu oleks keegi nende nimed lihtsalt omavahel ära vahetanud.

RigVedas on deevad (devad) valguse ja taeva jumalad.

Avestas on daevad hoopis deemonid.

RigVeda kõige vanemates kihtides on asurad veel kõrged ja auväärsed jumalad. Alles hiljem muutuvad nad deemoniteks.

Avestas aga on ahura (sama sõna teises häälikukujus) kõrgeim võimalik tiitel. Ahura Mazda tähendab sõna-sõnalt “Tarka Isandat”.

See on üks usundiloo kõige tähelepanuväärsemaid peegelpilte.

Ühes traditsioonis langevad deevad. Teises langevad asurad.

Nagu oleksid kaks sugulasrahvast ühel hetkel hakanud jutustama sama lugu, kuid vastupidiste peategelastega.

Miks?

Sellele küsimusele ei ole tänapäeval kindlat vastust.

Üks võimalik seletus on, et pärast indoiraani rahvaste lahknemist toimus mõlemal pool usuline reform. Mõlemad kogukonnad hakkasid määratlema oma identiteeti ka selle kaudu, kellest tuleb eemalduda. Sellisel juhul poleks tegemist mitte juhusliku keelemuutusega, vaid teadliku religioosse ümberhindamisega.

Aga on võimalik ka teine küsimus.

Kas see kummaline peegelpilt ei viita hoopis sellele, et mõlemad traditsioonid mäletasid veel mingit vanemat maailmapilti, mida nad hakkasid hiljem erinevalt tõlgendama?

Kas Zarathustra lõi uue religiooni?

Enamasti räägitakse Zarathustrast kui religiooni rajajast. Nii on teda kujutatud juba antiikajast peale – mehena, kes tõi maailma uue õpetuse.

Aga kui lugeda tema vanimaid hümne, jääb kummaline mulje. Ta ei räägi peaaegu kunagi nii, nagu inimene, kes oleks loonud midagi täiesti uut. Pigem kõlab ta nagu keegi, kes püüab inimestele midagi meelde tuletada, midagi, mis on vahepeal ununenud.

Tema vastased ei ole ateistid, nad ei ole inimesed, kes eitaksid jumalaid või vaimsust. Vastupidi – nad on preestrid, nad toovad ohvreid, nad viivad läbi rituaale. nad järgivad traditsioone.

Zarathustra etteheide ei ole, et nad kummardavad. Tema etteheide on, et nad kummardavad ilma tõeta, et rituaal on lahutatud eetikast, et religioon on kaotanud sideme maailma sisemise korraga – ja see on siin väga tähelepanuväärne.

Kui lugeda Gathasid ilma hilisema zoroastrismi tohutu mütoloogilise kihistuseta, siis jääb mulje, et Zarathustra võitleb eelkõige mitte vale usu, vaid vale mõtteviisi vastu.

Sellepärast ongi ehk tema moto nii lihtne.

Mitte “Õiged ohvrid.”

Vaid “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Justkui oleks kogu religioon taandatud inimese sisemisele hoiakule.

Reform või restauratsioon?

See viib järgmise küsimuseni.

Kui inimene räägib kogu aeg tõest, mida tuleb taastada, kas ta siis üldse peab ennast uuendajaks või peab ta ennast hoopis taastajaks?

Selliseid näiteid tunneb ajalugu palju.

Konfutsius väitis, et ta ei loo midagi uut, vaid taastab muistsete tarkade õpetuse. Buddha ei nimetanud ennast uue religiooni rajajaks, vaid inimeseks, kes avastas uuesti vana tee. Jeesus ütles, et ta ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma.

Kas Zarathustra võis mõelda samamoodi?

Me ei tea. Kuid tema tekstid lubavad seda vähemalt küsida, sest peaaegu kõik tema põhimõisted mõjuvad vanadena:

Aša ei ole uus, yasna (liturgia) ei ole uus, manthrad (palved) ei ole uued, iIsegi Ahura ei ole uus sõna. Need kõik näivad kuuluvat palju vanemasse keele- ja mõttemaailma.

Uus näib olevat hoopis viis, kuidas need omavahel kokku seotakse.

Võib-olla ei reforminud ta lihtsalt religiooni

Jah, selline omamoodi veider küsimus: võib-olla Zarathustra ei reforminudki lihtsalt üht religiooni?

Võib-olla reformis ta hoopis religioosse tähelepanu keskpunkti.

See võib tunduda väikese erinevusena, kuid tegelikult muudab peaaegu kõike.

Kui proovida ette kujutada pronksiaja inimest, siis näib, et tema maailm on täis vaime, jumalusi, esivanemaid, pühasid paiku, loodusjõude.

Kõik see jääb ka Zarathustra maailma alles, kuid ta küsib midagi muud:

“Milline neist viib inimese kooskõlla Ašaga?”

Ja see oli tema ajas vist täiesti uus küsimus, selles võiski peituda reform, sest religiooni keskmesse ei jää enam üleloomulikud olendid, vaid keskmesse jääb kord ja inimese vabadus selle korraga kaasa minna või sellele vastu hakata.

Aga võib küsida veel ühe küsimuse.

Kui Zarathustra tõepoolest taastas midagi vana, siis kui vana see oli? Kas ainult mõnisada aastat, või palju rohkem?

Keeleteadus lubab üsna kindlalt rääkida ühisest indoiraani kultuurist. Seda kinnitavad ühine sõnavara, ühine luulevorm, ühised rituaalid, ühised jumalanimed, ühine arusaam maailma korrast.

Aga kas ka see algne ja ühtne indoiraani kultuur oli juba millegi pärija? See on koht, kus ajaloolane peab olema ettevaatlik, sest allikaid enam peaaegu ei ole, on ainult killud – keeled, müüdid, jumalanimed.

Nende põhjal püütakse taastada veel vanemat maailma, mida nimetatakse protoindoeuroopa kultuuriks. Kuid me ei tunne selle rahva pühi tekste (kui neid üldse oligi, pigem oli suuline traditsioon), me ei tea nende „prohvetite“ nimesid, me ei tea isegi seda, kuidas nad ise ennast nimetasid.

Ometi on keeleteadlased viimase kahe sajandi jooksul suutnud võrrelda kümneid indoeuroopa keeli ning taastada suure hulga sõnu, mis pidid olemas olema juba enne nende keelte lahknemist. See on üks ajaloolise keeleteaduse suuremaid saavutusi. Rekonstrueeritud sõnavara põhjal on võimalik teha ettevaatlikke järeldusi ka nende inimeste eluviisi kohta. Nad tundsid hobust, veist ja ratast. Nad oskasid sepistada. Nad tundsid taevast, tormi ja tuld (Vaata näiteks artiklit Sintašta kultuurist).

Ja näib, et neil oli ka religioon.

Milline see oli, selle üle vaieldakse tänapäevani.

Kas kõige vanem religioon oli üldse “paljude jumalate religioon”?

Kui tänapäeval räägitakse indoeurooplaste usundist, kujutatakse seda peaaegu alati ette polüteistlikuna – suure jumalate perekonnana, kus igal loodusnähtusel on oma jumalus. See võibki suuresti tõele vastata.

Kuid samal ajal hakkab kõige vanemaid kihistusi võrreldes silma veel midagi.

Nii RigVeda vanimates hümnides kui ka Gathades ei tundu kõige olulisem olevat mitte jumalate arv. Kõige olulisem näib olevat hoopis kord.

Nägime juba, et RigVeda räägib ṛtast ja Avesta räägib ašast.

Mõlemad kirjeldavad maailma, kus universum ei püsi koos jõu abil, vaid sisemise seaduspära tõttu. Tõde ei ole pelgalt inimese omadus. Ka tähed, aastaajad ja ühiskond peaksid alluma samale korrale. See on tähelepanuväärne.

Sest kui religiooni keskmes on kõigepealt kord, siis võivad jumalad olla selle korra väljendajad, mitte selle asendajad ega võibolla isegi mitte algatajad (RigVedast nähtub selgelt, et ṛta on vanem kui jumalad).

Kõik oli koondunud ühte – ühtse korra alla, kus ühtsed printsiibid väljendusid teatud jumalike aspektidena. Midagi, mida holismi artiklis vaadeldi ürgmonismina.

Varuna – kadunud kuningas?

Selles kohas kohtame üht kõige salapärasemat tegelast kogu vanas indoeuroopa usundiloos – jumalate kuningat, asura Varunat.

RigVeda vanimates hümnides ei ole Varuna lihtsalt üks jumal teiste seas. Ta on ṛta hoidja, tema teab inimese salajasi mõtteid, tema valitseb taevaste seaduste üle, tema karistab valet, tema vabastab süüst – kõlab peaaegu ootamatult eetiliselt.

Veelgi huvitavam on see, et RigVeda hilisemates kihtides hakkab Varuna tasapisi taanduma. Üha kesksemaks muutub asura/deva Indra – tormijumal, võitja ja kangelane. Varuna ei kao päriselt, kuid tema koht panteonis ei ole enam endine.

Selle muutuse põhjuste üle vaieldakse tänaseni. Mõned uurijad näevad selles usundi loomulikku arengut. Teised oletavad, et siin võib peegelduda erinevate hõimude usuliste traditsioonide põimumine, kindlat vastust ei ole.

Kuid just siin muutub Zarathustra ootamatult huvitavaks.

Ahura Mazda ja vana küsimus

Kui nüüd pöörduda tagasi Gathade juurde, märkame midagi tuttavat: ka Ahura Mazda ei ole eelkõige sõjajumal, ka tema ei võida maailma mõõgaga, tema suurimaks tunnuseks on tarkus, tema kaudu tuntakse ašat, tema kaudu saab inimene valida tõe ja vale vahel.

Zarathustra rõhutab korduvalt, et inimene ei ole lihtsalt saatuse mängukann. Ahura Mazda on andnud talle võime valida, millist teed käia. See eetilise valiku rõhutamine on üks Gathade läbivaid teemasid.

Siinkohal oleks väga ahvatlev tõmmata sirge joon Varunast (keda RigVeda muide nimetab muuhulgas ka Targaks Isandaks – „Asura Medha“) Ahura Mazdani.

Aga tegelikult ei saa seda teha, allikad ei võimalda seda.

Küll aga võib märgata midagi tagasihoidlikumat: mõlemad on seotud maailma moraalse korraga, mõlemad asetavad tõe kõrgemale jõust, mõlemad mõjuvad vanimates tekstides pigem kosmilise valitseja kui hõimujumalana.

Kas see sarnasus tuleneb ühisest pärandist? Kas tegemist on kahe iseseisvalt arenenud, kuid sarnase ideega? Või on siin mängus veel mõni tegur, mida me enam ei tunne?

Need küsimused jäävad ilmselt praegu vastuseta.

Lõppsõnaks

See, kuhu taolise mõtisklusega jõudnud oleme, on küsimus, et võib-olla taastas Zarathustra midagi, mis oli inimestele juba ammu tuttav.

Jah, seda ei saa tõestada, kuid huvitav on märgata, et Zarathustra reform ei alga uute jumalate loomisega, ta ei leiuta uut keelt, ta ei loo uusi põhimõisteid, ta kasutab olemasolevaid sõnu, olemasolevat luulevormi (Avesta Gatha ja veedalikud gitad), olemasolevaid religioosseid kujundeid ja annab neile uue … raskuskeskme.

Võib-olla seisneski tema suurim uuendus selles, et ta tõi tähelepanu tagasi küsimusele, mis oli vanem kui ükski rituaal, küsimusele, millele ehk mõtles üks „protoindoeuroopa karjakasvataja“, vaadates öösel üles tähistaevasse:

Mis ikkagi hoiab maailma koos?

[1] Monoteismi defineerimine on muidugi eraldi teema, mõned määratlevad zoroastrismi pigem kui „henoteismi“, kuid tihti lähtub selline määrang judeokristlikust perspektiivist. Zarathustra jaoks oli Ahura Mazda ainus jumaliku tarkuse allikas, ainus Looja.

Relatio:

⊙ Zarathustrast

⊙ Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias

⊙ Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus

⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks

⊙ Ehnaton: monoteistlik vaarao

Selline pilt: istud ühes tõeliselt peenes restoranis ja kelner toob menüü, paksul, kaunilt kujundatud paberil, nahksete kaantega – suurepärane pakend. Menüüs on kirjas iga pisemgi detail iga roa kohta alates tooraine päritolust kuni keeruliste prantsuskeelsete terminite ja maitsenüanssideni välja – ülidetailne, isuäratav sisu. Loed seda menüüd, analüüsid seda, justkui omandad seda ja siis täiesti nagu muuseas hakkad seda paberist menüüd sööma. Sest sa oled sügaval sisimas absoluutselt veendunud, et see suurepäraste kirjeldustega toidu kohta tehtud suurepärane paber ongi päris toit, mis teeb kõhu täis ja hoiab elus. See on muidugi täielik absurd, kuid võib juhtuda, et me teeme midagi sellist oma igapäevaelus – meile võib ideaalselt vormistatud kirjeldus tunduda vahel reaalsusena. Ja vajadus reaalsust täielikult kogeda on kindlasti üks meie peamistest elulistest mootoritest.

Seekord tuleb juttu teemal, et kuidas meeletu vajadus vastuste järele võib meid tegelikult vahel täiesti pimestada. Täpsemalt, arutleme selle üle, et mis juhtub, kui kvantfüüsika ja iidsed vaimsed traditsioonid visatakse kokku sotsiaalmeedia hakklihamasinasse ja kas see mis juhtub, on üldse kuigi unikaalne ja ootamatu. Ja seejuures ei ole siin sõnumiks lihtsalt see, et „sotsiaalmeedia moonutab teadust“ või et „teadus on parem kui esoteerika“.

Miks me teeme teadust?

Sissejuhatuseks oleks vaja vaadata hoopis otsa ühele küsimusele  – mis on teaduse suhe tegelikkusega? Sest siin peitub üks tõde, mis kipub sageli ununema. Nimelt teadus ei uuri tegelikkust otse või vahetult, nö „paljast tegelikkust“. Meile näib, et ta teeb seda, kuid see on tegelikult illusioon. Teadlased ei vaata tegelikkust, nad uurivad omaenda loodud instrumentide abil mõõtmisi, numbreid, mustreid ja matemaatilisi mudeleid.

Kui vaatad seda siin, siis mida sa siin näed?

„No Maa, ja mis siis?“

Kuid see ei ole Maa. See on pilt Maast. See ei ole „toit“, see on „menüü“ – üks viis toitu kujutada.

Me ju loomulikult teame seda, ent ometi kui mingi teaduslik mudel hakkab tööle, kui see teeb meie elu lihtsamaks, siis meil tekib mingi kollektiivne amneesia. Me unustame ära, et me vaatame mudelit. Ja me hakkame seda pidama absoluutseks tegelikkuseks. See omakorda viib meid täiesti uutele, teistsugustele radadele.

Aga mudel ei ole tegelikkus! Seda on vaja järgmise arutelu juures meeles pidada.

Mis on teaduses üldse teadmiste kogumise eesmärk? Kas me tahame maailma lihtsalt mõista, tahame me seda „ennustada“ või on meie lõplik varjatud motiiv seda hoopis kontrollida?

Teaduse puhul tahaks ju rääkida puhtast uudishimust, sellisest õilsast teaduse tegemisest, aga peab tunnistama, et nähtus nagu „tehnoloogia“, mis on nagu teaduse „praktiline vend“ vastaks sellele küsimusele tegelikult kõhklematult jah – eesmärk on kontrollida (NB! Loomulikult ei tule seejuures alahinnata paljude teadlaste peamist „draivi“ – uudishimu ja teadasaamise soovi, kuid küsimus on meie praktilise maailma üldises hoiakus ja eesmärkides). Sest kui teaduslik mudel annab meile võime ennustada näiteks, et millal tuleb torm või kuidas mingi kemikaal reageerib, siis see annab meile illusiooni, et me oleme peremehed, me kontrollime olukorda, me teame mis juhtub („ennustame“).

Nii, et paar asja, mida tuleb silmas pidada: teadus tegeleb konkreetsete mudelitega, mitte täieliku tegelikkuse kirjeldamisega ning teaduse eesmärgiks meie ajal on tihti anda meile kätte senisest parem kontroll meie keskkonna ja elude üle. Kuid teaduse „kohalejõudmisel“ inimeste teadvusse juhtub midagi huvitavat veel.

Seepärast võtaks nüüd järgmisena luubi alla sotsiaalmeedia ja eriti facebooki teadusuudised ja nähtuse, mida võiks vabalt nimetada „teadusuudiste spirituaalseks inflatsiooniks“ ja vaatame, kuidas seda mängu mängitakse.

Mida sotsiaalmeedia teeb teadusega? Näiteid.

Me kõik oleme näinud neid pealkirju, mis jagavad mingit teaduslikku läbimurret ja väidavad, et see muudab nüüd absoluutselt kõike, mida me reaalsusest teame.

Pealkirjad nagu “neuronid suhtlevad tühjas ruumis”, “aeg on illusioon” või “kvantpõimumine juhib ainevahetust” levivad sotsiaalmeedias kulutulena, tekitades meis kollektiivse elevuse värina. See janu ei tulene pelgast intellektuaalsest uudishimust, vaid sügavamast, eksistentsiaalsest näljast. See ongi seesama tung, mis sunnib meid otsima teadusest vastuseid küsimustele, millele teaduslik meetod oma olemuselt ei püüagi vastata: Kes ma olen? Kas minu teadvus jääb kestma? Kas maailmal on tähendus?

Siin rakendub see, mida võib nimetada “teadusuudiste spirituaalse võimenduse mudeliks”. Lugeja ei otsi nendest tekstidest andmeid, vaid kinnitust maailmapildile, kus maagia ja teadus lõpuks kohtuvad. See ootus muudab ettevaatliku teadusliku hüpoteesi kiiresti metafüüsiliseks lubaduseks, kus tehniline kirjeldus moondub revolutsiooniliseks “tõestuseks” vaimse reaalsuse fundamentaalsuse kohta.

Esimene markantne näide pärineb 2019. aastast, kus FB uudis viitab Dominique Durandi uuringule. FBs vahendatud uudise sisu on: teadus tõestas, et neuronid suhtlevad läbi tühja ruumi. Telepaatia on võimalik!

Tegelikkus on aga spetsiifilisem, uuringu sisu oli tegelikult:

“2019. aastal näitas Durandi töörühm, et hipokampuse koes võib närviaktiivsus levida üle füüsilise katkestuse üksnes neuronite tekitatud elektriväljade mõjul, mis annab tuge ephaptic coupling’u ehk väljapõhise närviside olemasolule.”

Ja nüüd näeme, kuidas mehhanismi keerukus asendatakse meedias lihtsalt müstikaga. Esiteks, see, mida Durand ja tema meeskond uurisid, oli hiire aju, täpsemalt hipokampus laboratooriumis, mitte elav hiir ringi jooksmas oma loomulikus keskkonnas.  Teiseks, nad avastasid, et teatud tingimustes võivad väga nõrgad elektriväljad ajukoes aidata signaalil üle imeväikese füüsilise lõhe hüpata – see stimuleerib naaberneuroneid ilma otsese keemilise sünapsita. See on tõesti neurofüsioloogiliselt ülihuvitav detail, mis aitab mõista aju elektrilist dünaamikat (et ajus võivad seoses tekkida ka elektriliste võrgustike, mitte ainult neuronite vahetu mõju kaudu), kuid sotsiaalmeedias muutub imeliselt kõik. Sellest, et katse tehti kontrollitud laboris, et vahemaa oli millimeetri murdosa, et see oli konkreetne kude, tehakse üldistav ontoloogiline väide, et taju toitubki läbi tühja ruumi ja seega loomulikult järelikult me saame oma mõtetega mõjutada asju distantsilt.

Teine näide: veelgi hoiatavam on 2024. aasta narratiiv FAD-molekulide ja kvantpõimumise kohta. Sotsiaalmeedia postitused väidavad, et University of Surrey ja ajakiri Nature Chemistry on kinnitanud: kvantpõimumine juhib meie ainevahetust ja teadvust, püsides 100 femtosekundit füsioloogilisel temperatuuril. Sellega tahetakse öelda, et kvantmaailm võib täiesti edukalt meie „soojas ja märjas“ bioloogilises keskkonnas toimida ja sellega, kes teab mis imesid korda saata, näiteks et meie rakud võivad olla kvantarvutid, mis toodavad energiat läbi maagilise kvantpõmumise.

Kuid jällegi, mida uuring tegelikult ütles? Muuhulgas seda, et kvantkoherents kestis 100 femtosekundit. Meile võib tunduda, et sekund on sekund ja et selle ajaga jõuab ju ka tavaline arvuti tohutu hulga toiminguid ära teha, kuid mis ikkagi on femtosekund? Ja vastus on, et see on üks biljondikosa sekundist, arvuliselt 10⁻¹⁵ ehk 0,000,000,000,000,001 sekundit! See on ajavahemik, mis on nii hoomamatult lühike, et isegi valguse kiirusel liikudes ei jõua selle aja jooksul peaaegu mitte kuhugi.

Nii, et jah teadlased tõesti tuvastasid selles FAD-molekulides sellise lühiajalise kvantkoherentsi, ehk seisundi kus kvantosakesed käituvad sünkroniseeritult (on nö kvantsuperpositsioonis), kuid see püsis täiesti olematu hetke vältel. Sotsiaalmeedia hüpe seisneb väites, nagu rakud oleksid võimelised seda kvantnähtust energia tootmiseks ära kasutama. Kuid tegelikult hävitab bioloogiliste süsteemide „soe ja märg“ keskkond igasuguse kvantkoherentsi hetkega. Väita, et see 100 femtosekundit on mingi funktsionaalne mehhanism, mis juhib meie rakkude tööd nagu kvantarvuti, on täielik spekulatsioon. Uuringu kontekstis oleks sama hea öelda, et kuna ma suudan üles hüpates püsida õhus näiteks pool sekundit, siis põhimõtteliselt suudan ma lennata nagu lind. Ja siin me võrdlesime ainult üht nüanssi sotsiaalmeedia teates ja algses uuringus.

Aga mis juhtub siis, kui teadusuuringu nihkega tõlgendus proovib häkkida aega ennast? See viib meid kolmanda näiteni: Alessandro Coppo ja tema kolleegide uuring “Magnetic clock for a harmonic oscillator” (Physical Review A, 2024) on kvantfüüsikas strateegiliselt oluline panus nn “aja probleemi” lahendamisse.

Sotsiaalmeedias esitletakse seda sageli kui empiirilist tõestust, et “aega pole olemas”. Pealkiri, et aeg on illusioon, et aeg ei eksisteeri ning et kogu universum on üks ajatu tervik tekitab lugejale kergendust toova psühholoogilise reaktsiooni, sest kuidagi ebamääraselt vähendaks see nagu hirmu vananemise ja isegi surma ees – et äkki on siin siiski mingi lootus, mingi nihe? Seda tunnet see pealkiri muidugi lugejatele müübki. Teaduslik reaalsus on aga vaoshoitum: keerulisemalt väljendades kirjeldab uuring „relatsioonilist aega“. Teadlased lõid laboratooriumis spetsiifilise kvantkeskkonnal põhineva matemaatilise mudeli, millega uuriti, et kas aeg ei pruugi olla väline, iseseisev “taustamõõde”, vaid ilmneb süsteemidevahelistest korrelatsioonidest – üks kvantsüsteem (kell) jälgib muutust teises kvantsüsteemis (maailm), kuid väljaspool kvantmaailma nö kõrvalt vaadates ei ole mingit muutust, vaid kõik on kogu aeg staatiline. Ja siit siis tuli see teoreetiline järeldus, et aeg ei ole mitte iseseisev nähtus, vaid kui teatud emergentne nähtus, mille olemasolu sõltub teistest nähtustest.

Ehk lihtsamalt öeldes – tegelikult on Coppo uuring üks sügavalt matemaatiline, teoreetiline harjutus, matemaatiline mudel, mitte reaalsuse 1:1-e kirjeldamine. See on teoreetilise füüsika maailm, kus püütakse ühitada kvantmehhaanikat (mis tegeleb piltlikult väga väikese ja veidra maailmaga) ja üldrelatiivsusteooriat (mis tegeleb gravitatsiooni ja kogu selle „suure maailmaga“) – neis kahes maailmas käsitletakse aega väga erinevalt, mis on füüsikas tohutuks probleemiks. Nii et matemaatiline mudel püüab aidata füüsikutel neid kahte maailma ühendada aga väga teoreetilisel tasemel ja väga kontrollitud, spetsiifilises kvantkeskkonnas. Lisaks jäetakse märkimata, et eri teadlastel on siin ka väga erinevad seisukohad, kohe päris kindlasti ei olda üksmeelel, et selline katse oleks lükanud ümber üldrelatiivsusteooria. Igatahes ei tulene siit kuidagi järeldus, et reaalsus nagu ei olekski eraldiseisev fundamentaalne nähtus ja  absoluutselt kindlalt ei tõesta see, et aeg kui meie kogetav füüsiline reaalsus ei eksisteeri. Väide, et uuringuga on kuidagi tõestatud, et aeg on illusioon ja seda pole tegelikult olemas, on seega tegelikult ju väär.

Esoteerilise sisuloome algoritm?

Kui selliselt moonutatud teadusuudiseid lähemalt vaadata, siis jääb vägisi mulje, et tekkinud moonutused ei ole lihtsalt kellegi juhuslik laiskus, vaid see on väga selge, astmeline narratiivne kett. See näib olevat lausa psühholoogiline manipulatsioon, lausa algoritmiline mehhanism, võib tekkida koguni tunne, et see on (ala)teadlik ootuspäraste vastustega (kon)trollimine. Muidugi ei tähenda see, et kõige taga on mingi teadlik vandenõu, pigem on see nö emergentne psühholoogiline ja kultuuriline muster, mis ilmneb loomulikult kui teatud komponendid kokku satuvad: nimelt, pisut „müstiline“ teaduskeel (eriti kvantmaailmas) ning algoritmid, mis meie teadvuses selliseid nähtusi mõtestada püüavad. Ehk, me teeme seda endale ise, täiesti „loomulikul moel“.

Igatahes, teadusartikli ja spirituaalse sensatsiooni vahel eksisteerib mingi transformatsioonifilter, mis destilleerib „kuivad“ andmed müüvaks looks. See on „inflatsioonikett“, mida võiks kirjeldada seitsme etapina:

1. Kitsast mehhanismist tehakse üldine olemuslik väide. Spetsiifiline elektrivälja mõju kontrollitud ja imevähe eraldatud ajukoes muutub väiteks “aju töötab juhtmevabalt”. See on sama hea, kui öelda, et kuna haamer on tööriist ja universum näib olevat „üles ehitatud“, siis ilmselt on seda tehtud haamriga.
2. Võimalikkusest saab fakt. Sõnad “võib viidata” asenduvad retoorikaga “teadlased kinnitasid”, ehk teaduslikud ebakindlused muudetakse kindlateks faktideks. Võimalusele viitav teaduskeel teisendatakse „müügikonksudeks“.
3. Konservatiivne seletus jäetakse välja. Teisisõnu, tavaliselt on asjale ka nö „igav seletus“, ehk täiesti teaduslik selgitus, kuid see visatakse lihtsalt aknast välja, st ignoreeritakse fakti, et nähtus on seletatav klassikalise keemia või statistilise füüsikaga. „Telepaatia“ kõlab loo loetavuse mõttes kahtlemata palju huvitavamana.
4. Füüsikaline mõiste asendatakse eksistentsiaalsega. St füüsikaline terminoloogia asendatakse täiesti sujuvalt metafüüsilisega – “korrelatsioonist” saab “ühtsus” ja “kvantolekust” “teadvus”. Ehk keelenihke kaudu kantakse lugeja sujuvalt teadusmaailmast filosoofilisse või lausa esoteerilisse maailma.
5. Vaieldavusest vaikitakse. Jäetakse mainimata, et tegu on vaid ühe mudeliga paljude konkureerivate seas.
6. Lisatakse “silla-lause”. Narratiivi põimitakse kinnitus: “Muistsed traditsioonid teadsid seda juba ammu“ või „Aga mis siis, kui inimmõistus töötab samamoodi või?“ või „See uuring muudab täielikult seda, kuidas me tajume omaenda eksistentsi“ jne – laused ja mõtted, mida uuringus muidugi kunagi pole eksisteerinud. Ent nii luuakse näiline sild kahe maailma vahel, mis tegelikult ei ole ühendatud (vähemalt objektiivselt võttes mitte selles konkreetses uuringus): teadusmaailm ja esoteeriline maailm.
7. Suunatud narratiiv. Siin suunatakse kõik nö ühesuunalise liiklusega tänavasse, kõik liidetakse kokku ühtseks looks: teadvus on fundamentaalne, kõik on seotud ja surm on illusioon.

Huvitav on seejuures, et vähemalt mina pole märganud, et sotsiaalmeedia teadustõlgendused oleksid kunagi öelnud, et „kvantkatse kinnitab, et vaba tahet pole ja universum on lihtsalt külm koht“ vms. Sest jah, külm ja ükskõikne matemaatika ei paku mingit eksistentsiaalset kontrolli. See jätab meid väikseks ja haavatavaks. Aga, kui me veename end, et füüsika viimased saavutused tõestavad meie spirituaalseid kontseptsioone, siis me saame oma eksistentsiaalse turvatunde kohe tagasi. Me kasutame teadust, kui kaasaegset rüüd, et riietada sellesse meie iidne vajadus müütide ja kontrollimaagia järele. Me töötleme selle enesekeskseks.

Inversioon2: kuidas me “lõhume” iidseid tööriistu

Mis on seejuures huvitav ja näib viitavat mingile universaalsele mustrile: see „inflatsioonikett“ ei ole omane ainult teadusuudistele, vaid näib, et see on tung, millega me koloniseerime ka vanu traditsioone (tai chi, Yangsheng, kristlus). Me ei tõlgi tegelikult vanu traditsioone teadusesse nagu meile endale võib vahel tunduda, vaid me tõlgime mõlemad – teaduse ja vaimsed traditsioonid – hoopis kolmandasse keelde – kaasaegse lääne inimese eneseteostuse ja biohäkkimise keelde. Ehk kui meile varem tundus, et esoteerika kuidagi kaaperdab teadust, siis tegelikult toimub midagi muud: miski kaaperdab ka nö esoteerikat või siis vanu vaimseid traditsioone.

Näib, et ka selles maailmas toimub mingi fundamentaalne kontseptuaalne inversioon, tähenduse ümberpööre, sarnaselt sellele, mis toimus teadusuudistega. Näiteks, kui iidses traditsioonis oli eesmärgiks kohanemine suurema korraga – alistumine Jumalale või kooskõla Daoga, siis meie aja uustõlgendus tühjendab need süsteemid algsest sisust ja täidab need taas meiekesksusega, ehk ego vajadustega. Vana traditsiooni väärtus ei seisne enam vabanemises kontrollist, vaid selles, et ta pakub “tööriistu” reaalsuse „manifesteerimiseks“ ja kontrollimiseks. Me kasutame iidset sõnavara, kuid telg on pöördunud 180 kraadi: selle asemel, et teenida tervikut, peab tervik (või “universumi kvantväli”) hakkama teenima meie individuaalset tahet. Umbes nii nagu teaduse puhul me pöörasime täiesti teistsuguse kvantmaailma nähtused meie maailma ja tähenduse otsingute tööriistadeks. Kõik peab tiirlema meie endi ümber.

See on midagi väga meisse juurdunut, kuid mitte omane siiski igale kultuurile ajaloos. Nagu varem on saanud MustasAugus mõtiskleda, siis näiteks kartesiaanlus õpetas meid siin Läänes süsteeme lahti võtma, iga detaili eraldi analüüsima nähes ennast kogu selle operatsioonisüsteemi juhttornis ning kui me rakendame seda idamaiste praktikate peal, siis me teeme need  ida tööriistad katki – me rakendame oma läänelikku kontrollivat operatsioonisüsteemi vanadele tarkustele, mille algne eesmärk oli risti vastupidine.

Võtame näiteks sellise traditsioonilise Hiina kontseptsiooni nagu Yangsheng, mis laias laastus tähendab „elu toitmist“ või siis palju tuntum tai chi. Kujutame ette vana daoistlikku meistrit kuskil udusel mäel sadu aastaid tagasi. Tema eesmärk, kui ta tegi neid aeglaseid liigutusi, oli õppida omaenda tahtest lahti laskma. Kogu eesmärk oli ego lahustamine ja kohanemine suurema kosmilise vooluga, asjade loomuliku kuluga ehk Daoga. Tema jaoks oli kõige selle juures küsimuseks, et kuidas mina väike inimene suudan alluda suuremale korrale, toimida sellega kooskõlas. Tehnilised üksikasjad, mis aitaksid tal seda Daod ise kontrollida, ei huvitanud teda üldsegi, õigemini need oleksid töötanud tema eesmärkidele vastu.

Kui aga seesama praktika, kasvõi tai chi, on praktiseeritud mõnes meie lääne heaolukeskuses  või „manifesteerimise laagris“, siis toimub tegelikult täielik suunamuutus, 180-kraadine inversioon, kogu fookus pööratakse täiesti pea peale (mitte muidugi alati, räägime pigem laiemast trendist). Nüüd ei ole küsimus enam selles, et kuidas mina universumiga kohanen, nüüd on küsimus hoopis selles, kuidas universum kohandub minu visiooniga. Eesmärk ei ole enam egost vabanemine, vaid ego saab lihtsalt endale uued, peenemad ja varjatud väed. Ta teeb täpselt samu liigutusi, kasutab täpselt samu sõnu nagu Qi või harmoonia, aga tema tegelik salajane soov on kasutada seda energiat, et „manifesteerida“ endale edutamine tööl või parem tervis või absoluutne kontrolli oma tuleviku üle. Vorm oleks nagu sama, aga sisu on täielikult, fundamentaalselt muutunud, see on saanud lihtsalt kontrolli saavutamise vahendiks. Nii et nagu me pöörasime teadusmaailma enda sisemaailmaks, nii pöörame ka iidse kosmoloogia meie optimeerimisprogrammiks. Me ei taha enam „kuulata maailma“; vaid dikteerida sellele omi tingimusi. Ja pole ime, et sedasi liigub meist aina kaugemale vanade traditsioonide eesmärk: lihtsus ja rahulolu.

Samu näiteid saaks tuua ka kristlusest, kus vaimse tähenduse kaaperdavad näiteks fundamentalismlikud pingutused igat tähte ja sõna ajalooliselt või teaduslikult kinnitada, mis paradoksaalselt võib elava usu teha hoopis väga jäigaks ja haavatavaks.

Nii et kui me võtame selle valesti mõistetud kvantfüüsika ja paneme selle kokku nende egokeskseks muudetud idapraktikatega, kus me proovime universumi oma pilli järgi tantsima panna, siis see on hetk, kus kaks moonutust hakkavad teineteist kinnitama. Inimesed vaatavad seda kompotti ja mõtlevad – näete meie uus kvantfüüsika tõestab täpselt seda, mida iidsed meistrid juba ammu rääkisid. Aga tegelikkuses ühendatakse siin kaks ebatäpset, juba meie enda kontrollivajaduse poolt rikutud kaarti. Kui me selle kaardi järgi hakkame ehitama silda kahe mandri vahele, siis me ei pruugi rikutud kaarti vaadates adudagi enam, et kumbki nendes mandritest ei esinda enam tegelikkust. Ja võib arvata, et see tegelikult ei aita meid tervikliku maailmapildi loomisel. Me lihtsalt oleme kogu aeg tammunud ühelsamal kohal, tegelenud ühesama modernse individualismiga.

Kontroll

„Mis on see asi, mida me püüame kontrollida, kui arvame, et otsime tõde?“

Miks on see tung nii peatumatu? Eckhart Tolle osutab, et kontroll on meie jaoks eksistentsiaalne kaitsemehhanism surmahirmu vastu. Tolle järgi on surm inimese jaoks absoluutne ülim kontrolli kaotus. Iga kord, kui me vaatame metsikut loodust või lõputut kosmost, siis see tuletab meile meelde, et me oleme tohutult haavatavad ja me ei kontrolli oma lõppu. Selle hirmu varjamiseks me „betoneerimegi“ oma keskkonda, loome tehisliku reguleeritud temperatuuriga keskkonna, et mitte tunda seda eksistentsiaalset loodust, sest me arvame, et „päriskeskkond“ on ohtlik. Aga betoneerimine ei piirdu ainult tänavatega. Me teeme seda oma meelega, oma teadusega ja ka oma spirituaalsete õpetustega, otsides ja kinnitades oma maailmapilti vastuseid, mis muutuvad lihtsalt uueks kontrolli relvaks.

Kontroll ei ole tugevus ega ülemvõim,

see hirmu teine nimi

Kontrollist rääkides võiksime vabalt suhtumist teadmistesse võrrelda „Sauroni võimusõrmusega“. Tõeline iva ei peita siin selles, et „halvad inimesed“ seda kasutavad, vaid selles, et head inimesed tahavad seda kasutada headel eesmärkidel. Alguses tahab ju inimene lihtsalt natuke paremini aru saada. Me tahame „ennustada“, ehk mõista kuidas üks asi päriselt põhjustab teist või kasvõi lihtsalt ilma ennustada, et saak ei läheks hukka, me tahame ravida haigusi jne. See on justkui Sauroni sõrmuse kasutamine headeks eesmärkideks. Aga siis, mingi hetkel, võtab see tööriista sisemine loogika võimust. Ja sõrmuse sisemine olemus on „totaalne võim“ ning see ei ole enam loomulik. Meil tekib uskumus, et kui meil oleks veel natuke rohkem andmeid, eks veel täpsem mudel, siis me suudaksime kontrollida täiesti kõike. Kui me muudame vaimse praktika või teaduse meetodiks, millega tegelikkust “juhtida”, oleme astunud lõksu, kus vahend on asendanud eesmärgi ja vabanemise asemel oleme vangistatud omaenda kontrollivoogu. Tööriist kontrollib lõpuks kasutajat, kasutaja pole enam subjekt, vaid objekt.

Siin võiks tekkida aga üks tõsine vastuväide: kas see pidev kontrollivajadus ei ole mitte lihtsalt puhas evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, sest me ju peamegi oma keskkonda füüsiliselt manipuleerima? Kui meie esivanemad poleks ehitatud varjualuseid, mis kontrollivad temperatuuri või poleks hakanud põlde harima, et toidukasvu kontrollida, siis me oleksime lihtsalt kiskjate ja külma või nälja kätte ära surnud. Nii et kas me ei tee praegu bioloogilisele paratamatusele natuke liiga, tembeldades selle mingiks kurjaks „Sauroni sõrmuseks“?

Ja see ongi tegelikult oluline eristus, millel peabki korraks peatuma. Tõepoolest, see evolutsiooniline ellujäämine nõuab seda, mida võiks nimetada „funktsionaalseks kontrolliks“: ehitan majale katuse, et vihm sisse ei saja, ehitan silla üle jõe, et mitte ära uppuda või kasutan antibiootikumi infektsiooni vastu. See on pragmaatiline. See on piiritletud ja see on täiesti hädavajalik. Aga probleem tekib siis, kui me ületame mingi piiri, kui „funktsionaalne kontroll“ hakkab teisenema ja me hakkame taotlema midagi, mida võiks nimetada „eksistentsiaalseks kontrolliks“. See võiks olla siis meie illusoorne püüdlus tagada, et maailm ei üllataks meid enam mitte kunagi. See on soov, et tulevik peab olema 100% kindel, et juhuslikkus lihtsalt kaoks, et mingit ebaõnne ei eksisteeriks ja et isegi surm oleks lõpuks vaid selline tehniline probleem, mis ootab lahendamist. Et meil oleks kõik vastused, sest sellest sõltub kontroll. See on ausalt öeldes natuke nagu soov olla jumal.

Ehk siis funktsionaalne kontroll lihtsalt parandab elukvaliteeti, aga eksistentsiaalne kontrollivajadus on nagu põhjatu kaev, võiks öelda, et see on nagu psühholoogiline kramp, sundtung, mis hakkab reaalsust muutma mudeliteks, otsekui trollima.

Ja kui me leiame, et kõigi eelkirjeldatud nähtuse allhoovusena ongi see kõik hoopiski „eksistentsiaalse kontrolli“ püüdlus, siis võibolla selles mõttes polegi eriti vahet neil kahel nähtusel – üks, mida me uhkelt nimetame ratsionaalsuseks või teaduslikuks mudeliks ja teine, mida me nimetame kaasaegseks „ärkamiseks“. Need võivad mõlemad olla tihtipeale lihtsalt väga peened, hästi maskeeritud kaitsereaktsioonid, millega me püüame ehitada kilpi elu ettearvamatuse vastu.

Vanade traditsioonide „operatsioonisüsteem“: kas vastus või küsimus?

See panebki mõtlema, et kui me selliselt disainime kõikjal kontrollitööriistu ja selle nimel isegi lõhume vanu traditsioone, kujundades tegelikult kogu aeg järjekindlalt neist kahest ümber endale sobivat maailmavaadet, siis milline oleks teistsugune tee ja kus me selle leiaks? Miks me üldse räägime vanade traditsioonide üles kaevamisest, me elame ju enneolematul teadmiste ajastul, kas me ei peaks olema vähemalt sama edukad siis ka maailma mõtestamiseks terviklike, võibolla „kvantspirituaalsete“ kontseptsioonide loomisel?

Sellele küsimusele vastab kõige paremini süsteemimõtlemise üks kuldreegleid: „sa ei saa lahendada probleemi sama mõtteviisiga, mis selle probleemi algselt tekitas“. Kui meie praegune fundamentaalne probleem, see tohutu psühholoogiline ja ökoloogiline ummikseis, tuleneb meie obsessiivsest vajadusest maailma kontrollida, siis iga uus ja moodne lahendus, mille me ise välja mõtleme, on juba ette mürgitatud sellest samast kontrollivajadusest. Kui me loome uue spirituaalse raamistiku, on see peaaegu kindlasti lihtsalt järgnekordne tehnoloogiline või psühholoogiline vahend, mis lubab meile veelgi optimeeritumat elu. Ehk me disainime lihtsalt uue, palju mugavama ja uhkema puuri, millest me aga tegelikult tahaksime ju üldse välja pääseda.

See on üks põhjus, miks just vanad traditsioonid on meie jaoks hädavajalikud. Mitte sellepärast, et neil on taskus mingi maagiline tõde, mida meil pole, vaid seetõttu, et nad eksisteerivad täiesti väljaspool meie praegust „operatsioonisüsteemi“. Nad ei eelda, et pidev progress, lõputu majanduskasv, individuaalne eneseteostus või totaalne kontroll keskkonna üle on mingid absoluutsed väärtused. Kui sa loed süvenenult näiteks vana DaoDeJingi või Jeesuse mäejutlust, siis võib vahel tekkida paratamatult mingi hõõrdumine või ebamugavus, sest tihti see, mida loed, ei sobi meie maailmapildiga kokku. Sa ei leia sealt tingimata ühest vastus oma spetsiifilistele, sinu poolt sihitud küsimustele, vaid see ebamugavus on nagu arheoloogiline peegel. See ei tähenda, et meile peaks meeldima minevik rohkem kui olevik, see aitab meil lihtsalt märgata meie endi tänapäevaseid eeldusi, neid pimenurki, mida me muidu kunagi ei märkaks, sest me hingame sedasama lääne õhku iga jumala päev.

Kuid vanade „operatsioonisüsteemide“ kasutamine eeldab nende sisemisest loogikast aru saamist, mitte selle ümber kujundamist.

Näib, et üks selle ümberkujundamise ja tegelikult ka kontrollisooviga seotud aspekt on see, et nii teaduses kui spirituaalses maailmas me lausa nõuame vastuseid. Aga vastuse olemus on see, et ta paneb asjale punkti, vastus lõpetab otsingu, see sulgeb horisondi ja annab sulle tegevusjuhise. See on muidugi funktsionaalne, aga see sulgeb, lõpetab, kontrollib. Vastandina küsimus hoiab tee lahti, hoiab elusana ja tegelikkusele avatuna.

Meie ühiskond on täidetud vastustega, kuid me oleme kaotanud võime esitada ebamugavaid küsimusi, mis lähevad vastuollu modernse kontrolli-ihaga:

• Kas meie obsessioon “rohkema” ja “parema” järele ongi see müra, mis takistab meil kuulmast midagi sellist nagu “Daod”?
• Kas kontroll on lahendus või on see probleemi algpõhjus?
• Kas inimene peab õppima maailma juhtima või seda uuesti kuulama?

Vanad traditsioonid tihti ei vii sind fikseeritud, lõpetatud vastusega punkti, vaid hoiavad pigem mingil teel kulgemas, kus tasakaal pole lõplik seisund, vaid dünaamiline, pidevalt õpitav protsess.

Nii et võibolla tuleks kontrollisõltuvusest vabanemiseks mõista, et me peame olema valvsad lahenduste suhtes, mis on kantud samast vaimust, mis probleemi algselt tekitas, mis meid on (kon)trollinud.

Ehk oleks seetõttu hea olla ettevaatlik vastuste, mudelite ja menüüde illusiooniga ning mõista, et tegelikkus ei ole lihtsustatud mudel, tegelikkus on avatud ja tihti ennustamatu ning kontrollimatu protsess.

Võibolla mõnikord ei ole suurim tarkus uue vastuse leidmine. Võibolla mõnikord on suurim tarkus avastada, et oleme vahepeal unustanud ühe väga olulise küsimuse.

„Vastus kui (kon)trollimise tupiktee, küsimus kui kontrollist lahtilaskmine ja edasi astumine?“

“Vastus on vaid järgmise astumise algus.”

Tänapäeval tajutakse islamit sageli väga normatiivse ja jäigana. Kuid selle ajalooline kujunemine oli märksa keerulisem. Kokku puutudes pärslastega murdus siin midagi. Jah, Pärsia vallutati, kuid eriti selle idapoolsed provintsid, mis asusid tänapäevases Afganistanis, mis olid niivõrd läbi ilmunud väga mitmekesisest traditsioonist – need osutusid omamoodi „kultuuriliseks tai chi’ks“, kultuuriliseks pehmeks jõuks, mis mõjutas väga palju islami nägu.

Sissejuhatus

Siin on saanud ka varem rääkida Afganistani vähe tuntud ajaloost, ehk sellest kui varasemal ajal Baktriana tuntud piirkonnast, kus kohtusid nii antiik-kreeka kui zoroastristlik ja ka budistlik kultuur ja maailmavaade. Seekord tuleb juttu samast piirkonnast mõned sajandid hiljem, islamiperioodil, kui seda ala tunti Balkhina.

Balkh on paik, mis on kandnud tiitlit Umm al-Bilad ehk “Linnade ema”. Siin avaneb peadpööritav sulatusahi, kus kreeka ratsionaalsus, pärsia suursugusus ja budistlik vaatlus on põimunud islami intellektuaalse pärandiga.

Kuidas on võimalik, et üks ja seesama geograafiline punkt on kinkinud maailmale nii kaasaegse meditsiini täppisteaduslikud alused kui ka sufismi sügavaima, piire ületava poeesia? Vastus peitub Balkhi ainulaadses vaimses atmosfääris, mis on läbi sajandite toiminud sünkretismi meisterteosena, tõestades, et meie tänapäevane maailmapilt on võlgu paigale, mille me läänes oleme suuresti unustanud.

Balkh ja islami saabumine

Islami leviku teekonnal ei olnud Balkh lihtsalt mingi järjekordne vallutatud territoorium, see oli nagu kultuuride, religioonide ja teaduse täielik sulatusahi ja see mõjutas meie maailma ajalugu viisil, mida me tihti väga ei taju.

Mis on seejuures põnev, on see, et tegu ei ole tavalise narratiiviga – kuidas vallutajad tulevad ja suruvad oma kultuuri täiel määral peale, vaid lugu räägib hoopis sellest, kuidas vallutatavad andsid islamile oma kohaliku ja unikaalse näo.

Islami tulek sellesse tänapäeva Afganistani piirkonda ei olnud üldse nii sirgjooneline, nagu võiks arvata, sest tavaliselt kujutatakse olukorda aastal 651 sellisena, et araablaste islamiarmee oli sisuliselt peatamatu teerull. Pärast seda, kui araablased vallutasid 637. aastal Sassaniidide pealinna Ktesiphoni ja viimane kuningas Yazdgird III hukkus 651. aastal Mervis – Khorasani satraapia tollases pealinnas –, hakkas see pärslaste asuala uue võimuga kohanema ja reeglina võttis islami nö araabiapärasena üle.

Aga kui seesama sõjamasin jõudis Balkhi piirkonda, siis see „teerull“ jooksis mõneti täiesti nagu mutta kinni. See polnud lihtsalt sõjaline vastupanu, vaid satuti nö kultuurilisse ja geograafilisse tihnikusse. Raskused tekkisid juba enne Balkhi, Sistanis – mille nimi tuleneb Sakastanist, viidates indo-aarja päritolu sakade hõimule. See piirkond oli koduks nii sügavalt juurdunud zoroastrismile kui ka mõjukale kristlikule kogukonnale. Siin tegutses nestoriaanlik kirik, mida tuntakse ka “Ida kiriku”, “Pärsia kiriku” või “Edessa kiriku” nime all. See rahvuskirik tekkis Pärsia Sassaniidide impeeriumis juba 410. aastal ja lõi 424. aastal täielikult lahku Rooma/Bütsantsi kirikustruktuuridest. Kohaliku legendi järgi kuulutas siin evangeeliumi apostel Toomas ise. Just see tugev kristlik ja zoroastristlik foon võis olla üks tegureid, mis kujundas islami kohalikku nägu, muutes selle siinkandis märksa avatumaks ja filosoofilisemaks kui araabia poolsaare kõrbekuumuses.

Nii et araablased ei astunud mingisse ideoloogilisse vaakumisse. Nad proovisid allutada ala, mis oli juba sajandeid toiminud religioonide ristteena. Juba nn Kreeka-Baktria aegadest oldi siin harjunud mitte ühe domineeriva usundiga, vaid mitme usundi sünkretismiga. Seetõttu ongi kõnekas, et Balkh vallutati islamiväe poolt lõplikult alles 709. aastal ning moslemisõdurite garnison seati sinna sisse 724/5. aastal. Me räägime peaaegu sajandist pärast Pärsia pealinna langemist.

Ja see muudabki selle varase islamiperioodi Balkhis väga teistsuguseks, sest see ei suutnud kohalikku ühiskonda jõuga murda, ta pidi hoopis sellega kohanema. Lisaks, kohalikud ei läinud ju kuskile „peitu“, vaid avaldasid vastusurvet, sest Umaijaadide dünastia valitsemisstiil, mis sarnanes paljuski Sassaniidide administratiivsele rangusele, tekitas kohalikes vastuseisu. Aastatel 730–746 puhkes Baktrias ja Sistanis mäss, mille vaimseks juhiks tõusis al-Harith. Ta esindas murji’itide õpetust (araabia k. murji’ite – “need, kes lükkavad edasi kohtumõistmise”, ehk „edasilükkajad“). See oli revolutsiooniline idee: moslemiks olemiseks piisas sisemisest usust ning inimestel puudus õigus teiste üle kohut mõista, kohut pidi Viimsel Kohtupäeval mõistma üksnes Jumal.

„Uskmatuse üle saab otsust teha üksnes Jumal, mitte inimesed teiste inimeste üle.“

See radikaalne sallivus võttis uuelt religioonilt justkui teraviku ära ja võimaldas värskelt islami vastu võtnud pärslastel säilitada oma senised usulised kombed (zoroastrismi). Isegi kui 749. aastal toimunud Abu Muslimi mäss tõi võimule Abbassiidide dünastia, kes taotles rangemat islami printsiipide järgimist, jäi Balkhi pikaajaline sünkretismipärand vankumatuks, pakkudes intellektuaalset pelgupaika vabamõtlejatele.

Ehk võib öelda, et kohalikud „painutasid“ uue süsteemi endale sobivaks. Ja see vastuseis ei jäänud ainult passiivsele tasandile, nad hakkasid oma pärandit islami sees lausa aktiivselt taastama.

Pärsia renessanss ja kultuuriline ärkamine

See juhtub siis, kui jõuame 11. sajandisse, ehk nn „Pärsia renessansi“ aega, mil tekkis samaniidide dünastia (819–999), kes pidasid end Pärsia Sassaniitide järeltulijateks ning väärtustasid pärsia keelt ja kultuuri kõrvuti islamiga.

Araablaste keskvõim nõrgenes ning dünastia keskuseks kujunesid Buhhaara, Samarkand ja ka Balkh.

Oluline on, et samaniidid olid väga veendunud moslemid aga samas, nagu öeldud, pidasid nad end islamieelsete sassaniitide ehk iidesete Pärsia kuningate järeltulijateks. Ja siin torkab silma huvitav anomaalia islamikeskkonnas: need moslemist valitsejad ei püüa oma islamieelset minevikku ära peita, vaid nad teevad sellest oma riigi vundamendi.

See oli ajastu, mil sündis monumentaalne rahvuseepos “Shahnameh“. On intellektuaalselt lummav, et teost alustas Daqiqi, kes oli tõenäoliselt “varjamatult zoroastrist”, ning selle viis lõpule Ferdusi (surnud 980). Moslemitest valitsejad toetasid teost, mis ülistas islami-eelset kangelaslugu, näidates, et Balkhi vaimsus ei välistanud üht identiteeti teise ees, vaid täiendas seda. Shahname kirjeldab varjamatult ja uhkusega Pärsia zoroastrismiajastut. Lähemalt võid selle teose kohta lugeda siit.

Teadus Balkhist – Avicenna

See sallivus, mis on nii avatud vanadele ideedele, osutub ideaalseks pinnaseks ka uuele teadusele.

Balkhi liberaalsest õhkkonnast võrsus ajaloo üks säravamaid polühistoreid – Abu Ali Al-Hussein ibn Abdullah ibn Sina, keda läänes tuntakse Avicenna nime all. Sündinud 980. aastal Balkhis, omandas ta isa juhendamisel Kesk-Aasia hariduse (väidetavalt oli tal juba 10-aastasena Koraan peas). Isa saatis ta Buhharasse õppima, mis oli sel ajal linn, mis oma rikkuse ja raamatukogudega võistles Bagdadiga ning mis ühendas Kreeka filosoofia ja islami teaduse. Ta uuris Aristotelest ja hakkas arstina tegutsema juba 21-aastaselt.

Avicenna panus ei piirdunud vaid üldise meditsiiniga:

• Tema “Arstiteaduse kaanon” oli Euroopa ülikoolide vundament üle 600 aasta.
• Ta tegi teedrajavaid avastusi günekoloogias ja laste tervise (pediaatria) vallas.
• Ta uuris nakkushaiguste levikut ja kirjeldas 760 ravimit.
• Väljaspool meditsiini tegeles ta gravitatsiooniga ja astronoomiaga.

Huvitav, kuidas Avicenna vastandas end seejuures tol ajal populaarsele teadusele „alkeemiale“. Ta tundis 760 ravimit ja siis pakutakse talle alkeemiat – tinast kulla tegemist, mis oli tollal väga populaarne idee. Kuid Avicenna ütles ei – see pole teaduslik. Ta ei uskunud nendesse keemilistesse mutatsioonidesse. See on natuke nagu 19. sajandi teadlane lükkaks mingit tänapäevast sotsiaalmeedias levivat pseudoteadust ümber.

Sama intellektuaalne keskkond, mis soosis kriitilist teadust, võimaldas aga areneda ka sügavalt isiklikul religioossel kogemusel.

Balkh ja islami müstitsism

Seega, rangest teadusest müstikasse – ka sufism on oma juurtega Balkhis.

Sufismiga (termin, mis sellisena tekib küll 19. sajandil) seotud termin tasawwuf (riietuma villasesse) viitab varajastele askeetidele (zuhhad), nagu Ibrahim ibn Adham ja naispühak Rabiah al-Adawiyah (surnud 801), kes rõhutasid Jumala armastuse tähtsust juriidilise legalismi ees.

Ja tõepoolest, Balkhi askeedid uskusid, et selles “linnade emas” asub iidne, algne vennaskond, mis on eksisteerinud enne islamit ja jääb alles ka pärast seda. Seda universaalset vaimu kandis kõige ehedamalt Balkhist pärit Jalal al-Din al-Rumi (1207–1273). Tema isa, Baha ud-Din Walad, keda austati nimega “Teadlaste sultan”, andis pojale edasi Balkhi koolkonna sallivuse. Rumi kirjutas vaimus, mis ei tunnista usulisi müüre:

„Muhamedi valgus ei hiilga selles maailmas ainult zoroastristile või juudile. Paistku tema headus kõigi peale!“

Need „protosufistid“ vastandusid sel ajal tekkinud islami tohutule legalismile, reeglitepõhisusele. Sufid ei eitanud Koraani, vaid selle tuima, legalistlikku järgimist. Nad otsisid müstilist kogemust, otsest ühendust Jumalaga, tuues sisse jumaliku armastuse mõiste ning austades ka märkimisväärselt palju Jeesust, kui rändava askeedi ideaali.

Kuid Balkhi päritolu küll aga nimi „Rumi“ – kuidas see tekkis?

Nimi Rumi viitab hoopis Roomale – nii nimetati sel ajal Bütsantsi, mille alad moslemid Anatoolias olid vallutanud. Sellesse piirkonda kolis Rumi pärast seda, kui aastal 1215 tabas Balkhi piirkonda mongolite rünnak. Oma uues kodus, Anatoolias, asutas Rumi keerlevate dervishite ordu. Tema peateos “Masnavi-yi Ma’navi” on sufi traditsioonis ülioluline.

Balkh aga hävis häving mongolite pealetungis, aastal 1220 vallutas ja rüüstas Tšingis-khaani armee Balkhi halastamatult. Linna elanikud tapeti või küüditati ning kõik kaitserajatised ja hooned tehti maatasa. Hävitustöö oli nii põhjalik, et linn jäi varemetesse enam kui sajandiks, kuid linn ei jäänud veel päris tühjaks ega hävinud jäädavalt. 15. sajandi alguses ehitas Timur linna uuesti üles ja linn sai oma kunagise hiilguse osaliselt tagasi, kuid lõpliku hoobi andis Balkhile 1480. aastal lähedalasuvasse Mazar-e Sharifi linna rajatud prohvet Ali pühamu. See meelitas ligi palverändurid ja võimu ning Balkh taandus tähtsusetuks külaks.

Kokkuvõte

Nii, et Balkh ei teinud inimestest lihtsalt moslemeid, ta tegi islamist midagi universaalset ja meeletut poeetilist. Võeti natuke zoroastrismist, natuke kristlusest natuke isegi budismist, mis oli seal juured alla saanud Balkhi varasemal perioodil, Baktria ajastul, ning lasti end mõjutada vanakreeka teadusel, mis lõpuks jõudis ka tagasi Euroopasse.

Balkhi ajalugu tuletab meile meelde, et islam ei toonud piirkonda vaid uut religiooni, vaid Balkhi kaudu sai islam ise uue intellektuaalse sügavuse. See linn tõestas, et teadus, müstika ja erinevad usundid võivad koos eksisteerida, luues sünergia, mis on toitnud maailma kultuuri sajandeid.

Kui tavaliselt räägitakse sellest, kuidas islam Balkhi vallutas, siis võib sama õigustatult öelda, et Balkh vallutas osaliselt ka islami – mitte mõõgaga, vaid ideedega.

Ja pisut laiendades – kui me mõistame, et meie kaasaegne arstiteadus ja vaimne poeesia on läbi põimunud zoroastristlike, kristlike ja islami niitidega, siis kas on üldse võimalik tõmmata selgeid piire “meie” ja “nende” vahele?

Relatio:

MustAuk: “Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias”

MustAuk: “Šahname, Ferdusi ja vanairaani pärimus”

MustAuk “Protoislam”?: juudi-kristlikud juured ja maniluse jäljed”

Miniatuur+

Derviš seisis öösel taeva all.

Õpilane küsis:

„Mida sa vaatad?“

„Tähte.“

„Ma ei näe seal midagi.“

Derviš vastas:

„Vaata sellest veidi kõrvale.“

Mõne hetke pärast ütles õpilane:

„Nüüd ma näen.“

Derviš naeratas.

„Nii sünnivad ka ideed.“