See tekst teeb ühe kummalise ülevaate, tutvustades esmalt Hiina Tangi dünastia aegset jõulist religioosse daoismi vormi ning kõrvutab sellega üht väga vähe tuntud, 20. sajandi „ilmutuslikku kristlust“ – Padgeti sõnumeid, leides nende kahe ääretult erineva käsitluse vahel ootamatuid sarnasusi.

Kahe maailma kohtumine

Kui rääkida võrdlevast usundiloost või ka näiteks esoteeriliste traditsioonide analüüsist, siis üheks huvitavaks ja ootamatuks eksperimendiks osutub 4. sajandi Hiina aristokraatliku Shangqingi, ehk “Suurima Selguse” või “Kõrgeima Selguse” ¹ daoismi ja 20. sajandi alguse Ameerika „spiritistlike ilmutuste“ (James Padgeti sõnumid) kõrvutamine. Mõlemad on lugejale ehk enamvähem võrdselt tundmatud (eriti viimane), kuid seda enam hämmastavad nende mõlemaga seotud universaalsed mustrid. Ehkki neid süsteeme lahutab poolteist aastatuhandet, peegeldavad nad mõlemad nö kriisi-ilmutust, mis kipubki tekkima vastureaktsioonina institutsionaalsele stagnatsioonile.

Shangqingi koolkond sündis Lõuna-Hiina aristokraatia vastureaktsioonina põhjast tulnud rändelainetele ja välisele, rituaalsele, formalistlikule daoismile, otsides puhtamat, sisemist ühendust kosmosega. Lisaks oli see eemaldumine algsest, filosoofilisest daoismist, mis ei tundnud jumalusi, vaid uuris pigem kõikekorraldavat mitteisikulist tühjust. Kriiside ajal aga ei kõneta inimest niivõrd puhas filosoofiline abstraktsioon, kui isikuline jumalus.

Sarnaselt tekkis James Padgeti – Washingtoni metodistist juristi – vahendatud sõnumite korpus sügavast rahulolematusest ilmselt nii metodisti dogmaatika kui laiemalt kiriklike struktuuridega, mis ei suutnud pakkuda rahuldust eksistentsiaalsetes küsimustes vaevevale inimhingele – Padget leinas väga sügavalt oma surnud naist, Helenit.

Mõlemad süsteemid väidavad end olevat puhta ja algupärase tõe taastajad, tühistades varasemad “moonutatud” pühakirjad. Selles ülevaates püstitatakse hüpotees, et vaatamata kultuurilisele distantsile toodavad sarnased vaimsed vajadused struktuurselt ja vahel üllatuslikult spetsiifiliselt sarnaseid õpetuslikke struktuure: hierarhilist kosmost, messiaanlikku “ülendatud inimese” mudelit ja inimhinge ümber kujunemise protsessi. Loomulikult ei ole tegemist detailideni samade õpetustega – ajaline ja kultuuriline kontekst on niivõrd erinev, kuid väga spetsiifilised põhistruktuurid on näiliselt seletamatult samased. Näib nagu ülimalt tähelepanuväärne ideede evolutsioon, täpsemalt nagu täiesti sõltumatu evolutsiooniline ideede konvergents.

Ilmutus kui tõe vundament: Yang Xi ja James Padgeti kogemus

Mõlemas traditsioonis on ilmutus tõe ainus legitiimne allikas, mis parandab varasemad usulised eksitused. Mõlemal juhul ei andnud senine institutsionaliseeritud formalistlik süsteem (daoistlik usuline traditsioon või kristlik kirik) soovitud vastuseid, mistõttu tuli pöörduda otsese allika poole läbi vahetu kanali ehk ilmutuse.

Shangqingi puhul oli selleks kanaliks kõrgelt haritud aristokraadi, Yang Xi poolt saadud visioonid “täiustunutelt” (zhenren) ehk taevastelt olenditelt, kes teda külastsid – ülimalt ebatavaline daoistlikus Hiinas.

Padgeti puhul oli kanaliks aga automaatkirjutamise teel saadud sõnumid esmalt tema surnud naiselt Helenilt ning seejärel Jeesuselt ja teistelt kõrgetelt vaimudelt – taas ülimalt ebatavaline “otsekanal” kristlikus süsteemis.

Märkimisväärne on seejuures naisfiguuride algne roll: Shangqingi traditsioon peab oma autoriteediks aristokraadist naist Wei Huacuni (mis oli Hiina traditsioonis väga ebatavaline), kes oli justkui Shangqingi matriarhiks, samas kui Padgeti tee algas soovist suhelda oma surnud naise Heleniga, kellest sai esimene ja keskne sild vaimumaailmaga. See ei pruugi olla juhuslik – senine patriarhaalne, loogikal põhinev intellektuaalne traditsioon oli läbi kukkunud, ning intiimsem, isiklikum ja vahetum side allikaga läbi naiselemendi oli alternatiiviks. Patriarhaalne uks oli suletud, emotsionaalne naiselik võti avas täiesti uued dimensioonid, mis erinevalt kasutust külmast institutsioonist oli soe, vahetu suhe.

Mõlemal juhul loob „uue ilmutuse” pretensioon järgijatele tõeliselt eksklusiivse identiteedi. Nad ei ole enam passiivsed uskujad, vaid erilised, salajase teadmise valdajad, kes on vabanenud institutsionaalse religiooni “vigadest” ning leidnud otsetee hinge täiustamiseks.

Kosmiline bürokraatia ja taevased sfäärid: hierarhia olemus

Taevane geograafia ei ole neis süsteemides lihtsalt hingede asupaik, vaid hinge vaimse arenguastme olemuslik peegeldus – paik viitab hinge seisundile, see on vägagi hierarhiline. Mõlemad süsteemid asendavad kaootilise teispoolsuse range „progresseeruva“ hierarhiaga mitte ainult taevaste sfääride olemuse mõttes (liikudes aina puhtamate sfäärideni), vaid ka neis elavate hingede puhtuse ja sellest tulenevalt mõistmisvõime mõttes. Ning ehkki väliselt märkame erinevaid “kattekihte”, tuleb meeles pidada, et need on tuletunud erinevatest kultuuritaustadest.

Shangqingi taevased sfäärid

Shangqingi kosmoloogia kirjeldab 36 taevast, mis on jaotatud funktsionaalselt:

• Deemonlikud taevad: Kuus madalamat, korrumpeerunud sfääri, mis on täis ohte.
• Puhtad taevasfäärid: Seal elavad surematuseni jõudnud olendid.
• Kõrgeim Selgus (Shangqing): Ülim sfäär, kust pärinevad pühad ilmutused ja kus elavad kosmilised pühakud (shengren). Hierarhia on bürokraatlik: adept peab esitama ametlikke petitsioone ja suhtlema “allmaailma ametnikega” (dixia zhu), et vabaneda maistest takistustest. Loomulikult peegeldab see tolleaegset Hiina keiserlikku hierarhiat.

Padgeti vaimsed ja taevased sfäärid

Padgeti kirjeldatud vaimumaailm jaguneb samuti astmeliselt:

• Vaimsed sfäärid (1–7) ja Põrgud: Madalamad sfäärid on “pimedad” kohad, kus vaimud on omaenda “kohtumõistjad ja täideviijad”, kogedes oma eksimuste psühholoogilist vilja (st deemonid puuduvad, karistajateks on omaenda vead).
• Taevased taevad (Celestial Heavens): Sfäärid, kuhu pääsevad vaid need, kelle hing on Jumaliku Armastuse kaudu transformeerunud. Erinevalt Shangqingi ametlikest palvekirjadest valitseb siin “loomulik arenguseadus”, kus hinge valgus määrab selle asukoha automaatselt. Kuid “vahendajatest” ei pääse me siingi. Padgeti ilmutuste järgi aitavad tema hinge kümned või lausa sajad taevased hinged – tema sugulased, tuttavad aga ka tuntud inimeste, Pauluse, kreeka filosoode, Rooma keisrite, Buddha ja Jeesuseni välja. Nad on nagu demokaatliku, kapitalistliku lääneriigi “konsultandid” või mentorid, kes aitavad hingel jõuda järgmiste taevaliste “karjääriastmeteni”.

Ehk võiks ju ka öelda nii: Shangqingis “taevaste bürokraatide” vahendusel “hingekarjääri” edendavad palvekirjad, Padgetil “taevaste konsultantide” vahendusel esitatavad “hingekarjääri” edendavad palved, mis mõneti annavad automaatse õiguse “edenemiseks”.

Selline ülimalt detailne ja hierarhiline taevaste sfääride mitte lihtsalt sarnane kirjeldus, vaid funktsionaalne toimimine on tegelikult midagi märkimisväärset, mida vähemalt nende kahe näite puhul ei oskaks eeldada.

Messias kui ülendatud inimene: Li Hong ja Jeesus

Mõlemad süsteemid dekonstrueerivad traditsioonilise “Jumal-inimese” kontseptsiooni ja asendavad selle “ülendatud inimese” mudeliga. See on radikaalne lahkulöömine klassikalisest teoloogiast.

Padgeti sõnumites on Jeesuse positsioon üheselt defineeritud, mis on ühe metodistliku taustaga kristlase kohta äärmuslik, ent arvestades Padgeti huvi unitaaride õpetuste vastu, mida paljastavad ka tema ilmutused – mitte nii üllatav:

“God is God, alone, and never has and never can become man; and Jesus is man only and never can become God.” (Sõnum 1275).

Ehk – Jeesus ei ole Jumal ega osa Kolmainsusest, vaid esimene inimene, kes täitus Jumalikust Armastusest niivõrd, et saavutas jumaliku olemuse. Ta on “suur vahendaja ja teejuht“, mitte patu lunastaja vereohvri kaudu. Lunastusohvrit ja selle mõju eitatakse – Jeesus pole mitte kui “ohvritall”, vaid kui vanem vend. Pääste toimub läbi Jeesuse, kuid järgides tema eeskuju ja lastes jumalikul armastusel teha intensiivset sisemist tööd hinge muutmiseks. Jeesuse vahendajaroll seisneb seega mitte ühekordses teos, vaid pideva järk-järgulise puhastumiseni viiva protsessi tagamises.

Shangqingi messias Li Hong, keda tuntakse kui “Lõpuaja Pühakut” (housheng), on aga Laozi manifestatsioon ja samas „mittelaozilikult“ tulevane Päästja, kes naaseb pärast kosmilist kataklüsmi. Ta ei ole impersonaalne Dao ise, vaid selle täiuslik väljendus inimkujul. See oli daoismis ebatavaline konstruktsioon ja seejuures võib olla vägagi kindel, et Shangqingi sellist „päästakontseptsiooni“ ei mõjutanud ükski kristluse vorm.

Nii Jeesus kui ka Li Hong on kosmilise korra taastajad ja teednäitavad meistrid, kelle funktsioon on õpetada adeptidele kaasaegses keeles “transformatsiooni tehnoloogiat”, mitte pakkuda asendusohvrit. Taas üks veidralt sarnane väga spetsiifiline sarnasus.

Surematus ja hinge muutumine

Siin peitub veel üks äärmiselt spetsiifiline ja veider kahe süsteemi sarnasus. Surematus ei ole kummaski süsteemis “kingitus”, vaid tehniline ja väga põhimõtteline protsess hinge muutumise teekonnal. Kumbki süsteem ei toeta klassikalist budistlikku samsara-reinkarnatsiooni ega Padget ka mitte “lihtsalt ülestõusmist”, vaid rõhutab järkjärgulist, lineaarset progressi, mõlemal juhul üht tüüpi, väga omapärast reinkarnatsiooni.

• Padgeti “inkarnatsioonimudel“: Karma (kompensatsiooniseadus) toimib vaimumaailmas ilma vajaduseta füüsilisse kehasse naasta. Hing puhastub ja areneb ühest taevasest sfäärist järgmisse taevasesse sfääri (st mitte tagasi maa peale). Transformatsiooni käivitajaks on “Jumalik Armastus” (Divine Love), mis mitte lihtsalt tundena, vaid reaalse voolava substantsina siseneb, „voolab“ hinge, muutes reaalselt hinge olemust ehk selle substantsi inimlikust jumalikuks. See on pidev intensiivne töö hingega, kus pääste ehk inkarnatsioon toimub järk-järgult erilise substantsi abil läbi taevaste hierarhiate.
• Shangqingi „embrüonaalne“ taassünd: Adept kasutab visualiseerimist, et liikuda tagasi “embrüonaalsesse seisundisse” ja luua samuti uus aga vaimne keha. Need, kes ei saavuta täielikku surematust eluajal, läbivad puhastumise Taiyin (Suure Yini ehk “Suurima või Kõrgeima Selguse”) sfääris pärast surma. Ka seal toimub inkarnatsioon seega läbi taevaste hierarhiate, ehkki täiuslikud suudavad selle läbida ka enne surma.
  • Märkus: on huvitav, et Taiyin tähistas algselt tähistaeva musta keskpunkti, mitteisikulist keset, mille ümber keerles kogu universum. Shangqingilik uus, religioonse daoism muutis selle „musta augu“, Taiyini, personifitseeritud ülimaks Jumalaks.

Mõlemal juhul on tegemist “uue sünniga”, mis ei ole mingi metafoor, vaid hinge olemusliku koostise reaalne muutumine kindla mehaanilise “menetluse” abil, et see vastaks kõrgemate sfääride vibratsioonile või puhtusele. Ning üht, kindlat tüüpi reinkarnatsiooni kirjeldamine on taas kulmusid kergitav avastus, eriti Padgeti puhul, ehkki ka siin ei tohi unustada ära Padgeti-ajastu ülikõrget huvi kõige idamaise ja esoteerilise vastu, mis sisaldab samas tõsi küll täielikku vaikust Shangqingi tundmise küsimuses.

Praktika: meditatsioon, palve ja armastuse seadus

Shangqingi keskmes on ülimalt intensiivne ja tehniline visualiseerimine, kus adept kutsub jumalusi oma keha siseelunditesse. Ta reaalselt peabki ette kujutama, kogu jõust visualiseerima endale seda, kuidas jumalad elavad, asuvad tema siseorganites ning sel moel nendega ühenduma. Shangqingi tekstides kirjeldatakse sellist suhet taevaneitsitega kui “karsket armastust”.  See on spirituaalne partnerlus, ekstaatiline-müstiline ühendus, mis sümboliseerib hinge ja kosmose ühtesulamist, toites adepti kosmilise energiaga.

Padgeti süsteemis on keskne “hinge siiras igatsus” ja palve Jumaliku Armastuse saamiseks, väga intensiivne armastuse kui erilise substantsi „sisse võtmine“, mis oma sisult sarnane intensiivne „sisemise töö“  visualiseerimine. Päästet ei anna usk ega Jeesuse lunaohver, vaid see visa “hingetöö”, armastuse sissevoolamise visualiseerimine, kus on abiks ka kõrgemates taevastes asuvad hinged.

Selline “päästemehhanismi” sarnasus on tähelepanuväärne, eriti arvestades et kummagi süsteemi puhul ei toetanud seda otseselt kultuuriline taust.

Huvitav on siiski mõlema näite puhul armastuse rolli erinevus. Kui Shangqingis on see “karske armastus”, visualiseerimise nö kõrvalprodukt või tulemus, siis Padgeti “Jumalik Armastus” on olemuslik hinge arengu “kütus”. Kui Shangqingi armastus on müstiline-erootiline ülendus, siis Padgetil on see substantsiaalne transformatsioonijõud, ainult selle sügava armastuse kehasse vastuvõtmise kaudu, saab inimene puhtaks ja lunastatuks (st nagu öeldud mitte Kristuse ohvri kaudu; vt Sõnum 580).

Kuid armastus kui „kõrgemate sfääride“ omaksvõtmise meetod on siiski omane mõlemale liikumisele ning selline lähenemine eristab mõlemat liikumist peavoolu religioonidest, mis rõhutavad moraalset käitumist või väliseid sakramente. Siin on pääste tehniline ja individuaalne saavutus.

Kokkuvõte: universaalne müstiline struktuur

Shangqingi daoismi ja Padgeti sõnumite võrdlus paljastab mingi universaalse vaimse arhitektuuri. Sarnased doktriinsed struktuurid tekivad siis, kui institutsionaalne religioon (olgu see kirik või ametlik daoism) muutub “tühjaks” ja ei suuda enam vahendada vahetut transtsendentset kogemust.

Loomulikult on siin ka erinevusi, kuid üldpilti võiks iseloomustada selliselt: tegu on sama projektiga, mille järgi ehitamisel on kasutatud lihtsalt kohalikke ja seetõttu osalt erinevaid ehitusmaterjale. Mis on aga sellise arhitektuurse struktuuri valmimismehhanism – mis või kes on arhitekt?

Jättes metafüüsika praegu kõrvale, näib, et inimpsühholoogia vajab hierarhiat, et mõtestada ja selgelt struktureerida arengut (mis tagaks oodatava tulemuse) ja vahetut ilmutust (kättesaadavust), et tagada teadmise ehtsus. Hoolimata 1500-aastasest ajalisest ja tohutust geograafilisest vahest, kordub üks muster: tekkiv süsteem pakub korrastatud taevast, eitab asendusohvrit ülendatud teejuhi kasuks ning asendab moraalse käsu läbinisti olemusliku transformatsiooniga.

On huvitav, et Padgeti sõnumid, mis tsiteerivad ulatuslikult mitte ainult Piibli tegelasi ja kristlikus ajaloo tuntud tegelasi, vaid näiteks ka Buddhat, vanakreeka filosoofe ja isegi „Atlantise elanikku“, ei viita kordagi daoismile, rääkimata Shangqingist. See peegeldab lihtsalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teadlikkust Läänes: daoism ja Shangqing ei olnud ka unitaaride sünkretistlikes ringkondades piisavalt tuntud. Küll aga olid tuntud laiemad ida kontseptsioonid, millele kaudselt ka Shangqing toetus. Jääb ainult oletada, et milline olnuks Padgeti ja tema järelkäijate reaktsioon, kui nad oleksid saanud teada Shanqingist …

Ideed liiguvad mööda inimesi, tihti määravad ideede liikumise ja kujunemise geograafia, vahel avastame konvergentseid arenguid, mis tuginevad mingitele üldinimlikele omadustele, kuid kuidas põhjendada neid kaht väga spetsiifiliste „kloonideede“ näidet, mis pärinevad täiesti erinevatest, ilma igasuguse kokkupuuteta ajastutest, geograafilistest punktidest ja isikutelt? Või pärinevad mõned ideed lõpuks alati samast Mustast August?

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

1. Huvitav on siinjuures autori kogemus seoses ühe Padgeti-üritusega, mida korraldajad nimetasid “Suurima Selguse õhtuks” 🙂 Ühtlasi oli see ka ajendiks taoline kirjatükk koostada. ↩︎

Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”

⊙ PROVOCATIO: Kas tehisintellekti tulevik on mütseeliline?+

Me ehitame täna tehisintellekti üles lääneliku “tahke aju” ehk neurotsentrismi põhimõttel. Me rajame tohutult energiat, ruumi ja vett kulutavaid hiiglaslikke serveriparke, kuhu koondame kogu andmetöötluse võimsuse.

Kuid mis siis, kui AI tõeline evolutsiooniline hüpe ei peitu mitte järgmises megaserveris, vaid hoopis mütseelilikus heterarhias? Tänapäeva arvutiteaduses ei ole see enam pelgalt ulme. MIT-s arendatavad “vedelad närvivõrgud” (Liquid Neural Networks) muudavad oma matemaatilist struktuuri reaalajas vastavalt info voogamisele. Samal ajal katsetatakse juba elusa mütseeliga bioarvuteid (fungal computers), mis kasvatavad oma riistvara füüsiliselt ringi, parandades end ise ja tarbides vaid murdosa tavalise protsessori energiast.

Võib-olla ei peaks me püüdma luua ühte tsentraalset ja kõikejuhtivat digitaalset “super-aju”. Tõeliselt elujõuline ja säästlik AI võib hoopis sarnaneda globaalsele digitaalsele seeneniidistikule – märkamatule võrgustikule, mis elab hajutatult meie olemasoleva nutitaristu peal, voolab paindlikult sinna, kus on vaba ressurssi, ning kohandab oma kuju reaalajas vastavalt vajadusele.

Kuid igal mütseelil on ka oma varjukülg.

Looduses teame me hästi, kui ohtlik ja laastav võib puitmajadele olla majaseen. Kuid majaseen ei hakka vohama terves ja hoolitsetud hoones – ta ilmub sinna, kus inimene on ise olnud lohakas, jätnud katuse parandamata, ventilatsiooni puhastamata ning lasknud liigniiskusel vundamenti murendada.

Mis siis, kui tuleviku digitaalne mütseel peidab endas samasugust ohtu? Parasiitne, hajutatud tehisintellekt ei pruugi meid rünnata nagu klassikaline küberarmee. Ta võib muutuda “digitaalseks majaseeneks”, mis hakkab märkamatult vohama meie endi hooletusse jäetud, vananenud ja “niisketes” infosüsteemides, tarbides meie andmeressursse ja murendades digitaalset taristut seestpoolt. Ja täpselt nagu päriselus, oleks ka siin süüdi mitte seen, vaid meie endi mugavus ja hooldamatus.

Kas järgmine suur murrang tehnoloogias ei nõua meilt mitte võimsamate masinate ehitamist, vaid oskust hakata mõtlema, koodi kirjutama ja oma digitaalset keskkonda hooldama nagu seen? Või üldiselt tegelema hoolsamalt ka oma „kognitiivse hügieeniga“?

Üks vaade sellele, kuidas „monoteism“ või monism või siis veel üldisemalt holism ei pruugi olla religiooniajaloo viimane „kõrgeim“ faas, vaid pigem teatud eluviisist ja seisundipõhisest hoiakust lähtuv universaalne maailmapilt, mis „lainetab“ algusest peale läbi ajaloo – sissejuhatus “holismi” teemasse.

Sissejuhatus

Religiooniloo käsitlustes kohtab siiani levinud skeemi, mille kohaselt inimkonna usuline areng kulgeb lineaarselt: animismist polüteismini ja sealt edasi monoteismini. Selline lähenemine näib jah intuitiivne, kuid see ei suuda hästi seletada mitmeid ajaloolisi nähtusi — eelkõige seda, miks monoteistlikud või henoteistlikud ideed ilmnevad eri kultuurides ajuti justkui “lainetena” ning miks need sageli eksisteerivad paralleelselt polüteistlike süsteemidega.

Selle kõrvale pakuks siin ühe alternatiivse hüpoteesi, mille keskmes on kaks omavahel seotud ideed: holistiline kosmoloogia (seega mitte päris range monoteism, pigem mingi „protoversioon“ sellest) ning religioosse mõtlemise laineline dünaamika. Esimene kirjeldab varajast maailmapilti, kus kosmos tajutakse ühtse tervikuna; teine püüab selgitada, miks ajaloos korduvad liikumised ühtsuse ja diferentseerumise vahel.

Alltoodu ei püüa samas anda absoluutset tõlgendust, vaid on saanud tõuke iidse ja veel ehk isegi vähe tuntud Jirofti kultuuris leitud kosmoloogilistest vihjetest (tuleb mõista, et Jirofti kultuuri ei saa tõlgendada tekstide, vaid üksnes artefaktide põhja), mida võiks püüda siduda varajase vedaistliku religiooni ning zoroastrismi kujunemisega, puudutades lisaks laiemat konteksti (nt Egiptuse Amarna reform ja Iisraeli varane monoteism).

Holistiline kosmoloogia?

Holistilise kosmoloogia all käsitleks siin maailmapilti, kus reaalsus ei ole jaotatud eraldiseisvateks jumalateks või printsiipideks, vaid tajutakse ühtse, läbipõimunud tervikuna. See ei ole monoteism klassikalises mõttes ega ka hiline polüteism, vaid midagi vahepealset — või õigemini nende mõistete-eelne.

Holistilise kosmoloogia peamised tunnused on:

• diferentseerumata ühtsus: loodusjõud (vesi, taevas, maa, tuli) ei ole eraldiseisvad, vaid ühe protsessi eri aspektid;
• funktsioonide kattuvus: sama jõud võib avalduda eri vormides;
• puuduv jäik panteon: jumalad ei ole selgelt määratletud isikud kindlate rollidega;
• moraalse ja kosmilise korra ühtsus: eetika ei ole eraldiseisev valdkond, vaid osa kosmilisest korrast;
• visuaalne või sümboolne väljendus: ideed ei pruugi olla tekstiliselt formuleeritud, vaid avalduvad ikonograafias.

See maailmapilt võib eksisteerida kahel kujul: kogemuslikuna (vahetu tunnetus ühtsusest) ja sümboolsena (nt hübriidolendid, kosmilised kujundid).

Jiroft: visuaalne holism enne panteone

Tänapäeva Iraani aladelt leitud nö „sumeriaegne“ senitundmatu kultuur, mida nimetatakse praegu Jirofti pronksiaegseks kultuuriks, pakub ainulaadset akent holistilisse kosmoloogiasse, kuna selle religioon ei ole säilinud tekstides, vaid kunstis.

Hübriidolend kui kosmiline mudel

Jirofti keraamikal ja kivinõudel esinevad korduvad kujutised olenditest, kes ühendavad:

• inimlikud tunnused,
• loomade (lõvi, härg) jõu,
• lindude taevasfääri,
• madude ja vee sümboolika.

Need ei ole juhuslikud kompositsioonid, vaid viitavad arusaamale, et erinevad kosmilised sfäärid on ühendatud ühes ja samas reaalsuses. Olend ei esinda üht jumalat paljude seas, vaid pigem kosmilist tervikut ennast. See on huvitav, varajane holistiline arusaam „jumalikkusest“. See viitab mõtlemisele, kus maailm ei ole veel jagatud selgeteks klassideks.

Lisaks, erinevalt hilisematest mütoloogiatest puudub Jiroftis selge hea ja kurja vastandus. Kaose taltsutamine ei ole moraalne võitlus, vaid tasakaalu hoidmine. See on oluline: kosmos ei ole jagatud vastandlikeks jõududeks, vaid toimib ühtse süsteemina ning seda haldab mitte jumalate panteon, vaid holistiline „koondjumalus“ (nagu „Šveitsi nuga“), kelle puhul on märgata tema erinevaid funktsioone.

Seega – algne “holism” ei olnud valik. Inimene ei pidanud valima “monoteismi” ja “polüteismi” vahel, sest ta lihtsalt reageeris sellele keskkonnale, mida ta tajus ühtsena, holistlikuna. Ta ei pidanud seda abstraheerima ega põhjendama, see lihtsalt oli. Seetõttu puudus siin ka konflikt. Kuid näib, et nii see ei jäänud.

Varane vedaistlik kultuur (RigVeda): diferentseerumise algus

Jiroftiga oli tõenäoliselt kontaktis iidne India Harappa kultuur, kuid kaubad ja ideed ringlesid pronksiaegses maailmas siiski väga laialt. Siiski, alati ei pea otsima ajaloolisi või geograafilisi kokkupuutepunkte, vaid holistilise maailmavaate arengut saab vaadelda ka nö konvergentse ideede evolutsiooni võtmes.

Vanaindia varases Rigveda kihis on näha kosmoloogilises maailmavaates üht olulist muutust või trendi: holistiline ühtsus hakkab selgemalt jagunema eristatavateks funktsioonideks.

Adityad kui ühe printsiibi aspektid

Sellised nö „vanad jumalad“ (asurad) nagu Varuna ja Mitra ei ole algselt täielikult iseseisvad, vaid esindavad:

• kosmilist korda,
• sotsiaalset lepingut,
• universaalset sidusust.

Nad on pigem ühe süsteemi aspektid kui eraldiseisvad jumalad. Varuna (nime võimalik etümoloogiline päritolu kui „Katja“) on keskmes ning teised tema „perekonda“ (adityad) kuuluvad jumalused pigem nagu tema erinevad aspektid või funktsioonid, mis on tihti seotud tule ja veega (Agni, Mitra, Napam Apat).

Kuid seda kõike hoiab koos Ṛta kui holistilise korra mõiste. Rta eelneb kõigile jumalatele, see on universaalne, algne korrastav printsiip, misühendab:

• loodusseadused,
• moraalse korra,
• rituaalse korrektsuse.

See on holistilise kosmoloogia kontseptuaalne vaste: üks printsiip, mis läbib kõiki tasandeid.

Indra esiletõus

Adityate (asuradega) hiljem konkureeriv jumal, deva Indra toob süsteemi aga uued elemendid: aktiivne sõjaline jõud, „kaose“ murdmine, konflikt.

Oluline on, et Indra ei ole algselt vastand Varunale, vaid teine funktsioon sama terviku sees. Kuid hiljem muutub see funktsioon domineerivaks, mis viitab väärtushinnangute nihkele – algse eetikal põhineva Varuna-ülemvõimu ja tema poolt kaitstava rta asemel hakkab olulisemaks muutuma võim, jõud, ohvrirituaalid, „spetsialiseerunud“ jumal-devad, koguni jumalakujud.

Diferentseerumisest konfliktini

Kui funktsioonid eralduvad, tekib paratamatult:

• hierarhia (mõned jumalad muutuvad kesksemaks),
• konkurents (nt Indra vs teised jõud),
• narratiivne konflikt (nt draakonimüüdid).

Varajases RgVedas ei ole veel selget moraalset dualismi, kuid on näha protsessi, kus ühtne printsiip  jaguneb funktsioonideks  ning seejärel funktsioonid asuvad konkureerima.

See loob aluse hilisematele vastandustele (nt deva vs asura).

Kuid ajalooliselt hargnes siit vastukaaluna üks holistilisse maailmapilti tagasi (või spiraalselt edasi?) sukelduv suund.

Zarathustra: taastamine, kuid mille taastamine?

Vanapärsia usundis (mis sai alguse tänapäeva Afganistani aladel) – Zoroastrismi varases kihistuses, eriti Avesta Gāthades, toimub huvitav pööre: diferentseerunud, fragmenteerunud jumalatepilk taasühendatakse uuel, abstraktsel tasandil.

Ahura Mazda kui keskne printsiip

Zoroastristlik ainujumal Ahura Mazda koondab endasse:

• kosmilise korra,
• moraalse tõe,
• loova mõistuse.

Funktsionaalselt sarnaneb ta Varunaga (Asura Medha), kuid süsteem on nüüd selgelt tsentraliseeritud: kui mitte lääne kriteeriumite järgi „puhtalt“ monoteistlik, siis vähemalt henoteistlik.

Asha kui ṛta edasiarendus

Zorastristlik universaalne kord asha säilitab vedaistliku ṛta idee, kuid lisab:

• moraalse dualismi,
• normatiivse mõõtme – väga selge eetikakoodeksi (mis RgVedalikus kultuuris eksisteeris õrnalt tajutavalt rta maise peegelduse ehk dharmana).

Amesha Spentad kui aspektid

Vedaistlike adityatega sarnanevad zoroastristlikud ainujumala „peainglid“ Amesha Spentad ei ole algselt iseseisvad jumalad, vaid Ahura Mazda omadused või aspektid, muundudes hilisemas ajaloos millekski lääne teoloogia mõistes eraldiseisvate olendite – „inglite“ sarnaseks.

Seega arengut võiks kirjeldada selliselt:

• Jiroft: üks hübriidolend
• RgVeda: jumalik printsiip jaguneb funktsioonideks, sellest üks haru kulgeb mitme jumala kontseptsiooni suunas
• Zarathustra: üks jumal + tema aspektid
• Holism taastatakse nüüd kui valik, mis sisaldab vajadust seda põhjendada, selgitada ja ka vastanduda.

Monoteismi “lainetus”: alternatiiv lineaarsele mudelile

Eeltoodud näited viitavad, et religioon ei arene sirgjooneliselt, vaid liigub ühtsuse, diferentseerumise ja taasühendamise tsüklis. Seda võib kirjeldada kui “lainetust” või isegi kui spiraalset lainetust – uus kiht ei ole täiesti sama, mis eelnev holism, vaid kõige eelneva peale ehitatud uusversioon. Mis sellisele lainetusele võiks konteksti pakkuda?

Diferentseerumine: linnastumine ja institutsioonid

Üks holistilist maailmapilti lõhestav ajalooline nähtus võis olla senise rändava eluviisi asemel paikse eluviisi juurdumine, ehk linnastumine, mis toob kaasa:

• spetsialiseerunud preesterkonnad,
• keerukad panteonid (spetsialiseerunud jumalad),
• rituaalide formaliseerumise.

See suurendab süsteemi keerukust, kuid ka killustatust, mis väljendub nii igapäevaelus (igapäevane erialane spetsialiseerumine) kui ka kosmoloogilis-teoloogilises maailmapildis.

Kuid – „iga jõud tekitab vastujõudu“, ehk vahel tekib sellele „holistiline vastureaktsioon“.

Reaktsioon: ühtsuse taastamine

Mitte küll kõikjal, sest polüteism on mh ideaalne liim, “keel” mis ühendab eri kultuure – eri nimega aga näiteks vihmajumal on kõikjal, kuid teatud tingimustel tekivad sellises „polütsentrilises“ maailmas sellest fragmenteerumisest”väsinud” liikumised, mis rõhutavad:

• ühtset printsiipi,
• lihtsamat struktuuri,
• moraalset selgust.

Näited:

• Ehnaton ja Ateni kultus Egiptuses (14. saj e.m.a.)
• Moosese traditsioon (13. saj e.m.a.)
• Zarathustra reform (14. sajand e.m.a.)

Mõni neist tekib ja kaob, teised elavad koos poütsentriliste kultuuridega, neile vähem või rohkem vastandudes – paralleelmaailmades. Ning need holistlikud väljendusvormid ei pruugi olla otseselt omavahel seotud (kuigi taas: ärgem ka alahinnakem pronksiaja maailma omavahelist seotust), kuid viitavad sarnasele dünaamikale, mille puhul üheks käivitajaks võiks olla keskkond – linnastumine versus monokultuursemad „kõrbekultuurid“, kuid lisaks tasub vaadata ka inimese sisse.

Kaks monoteismi tüüpi

Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu sellele, et monoteism või holism ei pruugi alati olla ühtne nähtus.

Me võiks eristada „kogemuslikku monoteismi/holismi“, mis

• tuleneb ühtsuse tajust,
• on voolav ja eetiline,
• ei vaja tugevat institutsiooni,

ja „institutsionaalset monoteismi/holismi“, mis

• kehtestab ühtsuse normina,
• rõhutab õiget usku,
• võib olla eksklusiivne.

Need kaks võivad üksteist toetada aga võivad oma põhialustelt ja olemuselt olla ka täiesti üksteisega vastuolus (seda sõltumata teoloogilistest, teoreetilistest konstruktsioonidest).

Kogemuslik monoteismi on väga sarnane algsele holismile, ning seda võiks seostada sisemise, nn „parasümpaatilise neurofüsioloogiaga“, mil holistiline maailmavaade tekib loomulikult, seisundipõhiselt ning sellest lähtuv eetika ei ole normatiivne, vaid samuti loomulik viis maailmaga suhestuda. Siit tekib mõte, et sellist tüpi seisund võib olla lihtsam tekkima nö „parasümpaatilises“ keskkonnas, kus on vähem fragmenteeritust ka eluviisi mõttes: spetsialiseerumise asemel nö renessensiaja inimese laadis „kõigetegemine“, rohkem keskkonna ühtsuse tajumist, vähem usulist formaliseeritust. See on väga sarnane kiviaegsele ja varapronksiaegsele liikuvamale eluviisile, seetõttu ka “algne” holism, mis ei ole ka pronksi- ja rauaajal veel täiesti kadunud.

Institutsionaalne monoteism oleks siin nagu “moodne”, “tuunitud” holism, mis võiks aga pigem olla seotud nö „sümpaatilise neurofüsioloogiaga“, sest võtab tegelikult kaasa polütsentrilisest maailmapildist selle võitleva, vastanduva seisundliku lähenemise, mille läbi holistiline maailmapilt fragmenteeritakse teoreetilisteks „tükkideks“ ning kehtestatakse koos välise moraalikoodeksina mitte loomuliku, vaid kohustusliku maailmavaatena, keskendudes mh konfliktile.

Sel moel võiks „spiraalset lainetus“ vaadelda kui keskkonna ning füsioloogia koosmõju, mis kohandub, nagu ideede evolutsioonilt võikski oodata.

Kokkuvõte

Holistilise kosmoloogia ja religioosse lainetuse hüpotees pakub alternatiivi lineaarsele arengumudelile. Selle järgi:

• varajased kultuurid võisid tajuda maailma ühtse tervikuna,
• see ühtsus võis diferentseeruda funktsioonideks ja jumalateks,
• teatud tingimustel püütakse see aegajalt taas integreerida nö täiendatud versiooniga holismiks.

Jiroft, varane Veda ja zoroastrism ei ole seega lihtsalt järjestikused etapid, vaid erinevad punktid samas dünaamilises protsessis.

Aga võib-olla peegeldavad religioonide ja kultuuride suured lainetused lihtsalt sedasama protsessi, mille kaudu inimene üldse maailma mõtestab, kuidas üldse inimese mõtlemisprotsess, kognitsioon töötab? Alguses on hägune tervik, intuitiivne “pilt” või üldine tunnetus. Siis tekib uue info sisend: detailide lahutamine, kategooriad, kriitika, fragmentatsioon, „reaalsusega testimine“ jne – see on vajalik sünteesile eelnev etapp, ilma milleta sünteesi ei toimukski. Ja lõpuks selle kõige pinnal ja tulemusel uus konfiguratsioon, uue taseme muster, uus tervik, mis ei ole enam päris sama mis algne intuitiivne ühtsus. Siin ei ole head ega halba, siin on loomulik, vajalike etappidega protsess, mida võiks näiteks nimetada „inimese tähendusloomeks“.

Selline lähenemine ei välista muidugi ajaloolisi eripärasid, jõulisi „sissesõite“ (tehnoloogia, loodusõnnetused, karismaatilised juhid jne), kuid võimaldab näha nende taga korduvat mustrit — liikumist ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, vaikset „taustavõnkumist“. Ning võib-olla on just see pinge religiooni üks sügavamaid liikumapanevaid jõude, üks ideede liigutajaid. Ja võibolla mitte ainult religiooni?

relatio

MustAuk: “Jirofti kultuur ja Marhaši riik: Iraani iidne ajalugu”

MustAuk: “Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Teema visuaalne ülevaade

Kui eesti keeles öelda: “mul on emotsionaalne söömine”, siis kõlab see kohmakalt, isegi kliiniliselt. Nagu probleem, mida tuleks parandada.

Aga kui koos oma sisemise süütundega taas külmkapi juurde minnes endale sosistada “kuchisabishii”, siis on hoopis teine lugu. See kõlab pehmemalt, lausa hellalt, ütleme et empaatiliseltki. Korraga tekib tunne, et mitte inimesega pole midagi valesti et ta jälle näksida tahab, vaid lihtsalt suu tunneb end kuidagi üksikuna.

Aga see paneb mõtlema millelegi laiemale Jaapani kultuuris.

Seal näib olevat pikk traditsioon, kus sõnastamine ei ole ainult kirjeldamine. Hästi valitud sõna muudab kogemuse enda tonaalsust. Kui tundel on elegantne nimi, siis muutub tunne ise kuidagi talutavamaks.

See ei tähenda tingimata probleemi lahendamist. Pigem justkui kogemusele „õige kuju“ andmist. Pärast mõningat otsingut ilmneb, et võib-olla sellepärast on jaapani kultuuris nii palju sõnu väga peente seisundite jaoks:

• mono no aware — asjade mööduvuse õrn kurbus,
• wabi-sabi — ebatäiuslikkuse ja kulumise ilu,
• ma — tähenduslik paus või tühjus,
• natsukashii — soe nostalgia millegi järele, mis enam tagasi ei tule.

Need ei ole lihtsalt terminid. Need on nagu väikesed esteetilised konteinerid elu jaoks.

Läänes kipume sageli mõtlema võtmes „defineeri probleem ja lahenda probleem“.

Aga siin tundub olevat teine liikumine: nimeta kogemus nii täpselt ja kaunilt, et temaga ei peaks „sõdima“.

Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem nagu kuidagi tunnen mingit laadi õigustust sellele, miks näiteks mind on alati tõmmanud vanade puumajade poole.

Mitte lihtsalt “ajalooliste hoonete” kui objekti poole, vaid just kulumise enda poole, sest seal on kuidagi ilusti pragunenud värv, „õigesti“ viltu vajunud trepp, eluliselt usutavalt väsinult töötav uks, see teine lõhn, defektid millel on nagu mingi oluline põhjus, ühesõnaga mingi kohalolu, mida täiesti renoveeritud pind vahel enam ei kanna.

See on kummaline vastuolu. Ratsionaalselt saan ma täiesti aru, miks vanu maju peab renoveerima, sest jah konstruktsioonid lagunevad, niiskus kahjustab, inimesed vajavad normaalseid tingimusi jne aga esteetiline tunnetus sellest eriti ei hooli.

Vahel tundub, et liiga perfektne renoveerimine eemaldab majalt midagi olulist, muudab nagu anonüümseks, nagu aeg oleks sealt välja lihvitud.

Ja siin jõuabki asi wabi-sabi’ni.

Seda tõlgitakse sageli lihtsalt “ebatäiuslikkuse iluks”, aga see on tegelikult palju sügavam. Asi pole selles, et katkine oleks automaatselt ilus. Pigem selles, et aja jälg ise muutub väärtuslikuks. Ese ei ole enam ainult objekt, vaid protsess. Kulunud trepiastmes on näha inimesed, kes sealt aastakümneid üles ja alla käinud on ja trepile õige kallaku sisse vajutanud. Vanas aknaraamis on näha talved ja suved, vahel ka gravitatsioon. Mõra ei ole lihtsalt defekt, vaid osa asja loost, ta on sinna tekkinud mingi loo tõttu, mis vajaks veel uurimist.

Jaapanis on selle kohta isegi eraldi kunstivorm — kintsugi — katkise keraamika parandamine kullaga. Ja „parandamise“ idee ei ole seejuures mitte selles, et “teeme nii, et mõra ei paistaks”, vaid et “mõra kuulub asja juurde.”

See erineb üsna tugevalt modernsest läänelikust ideaalist, kus ilu tähendab sageli uut, siledat, kontrollitud, veatut.

Siin võib peegelduda lausa erinevus maailma tajumise viisis, selles kuidas märgata (veidi mustaugulik eks).

Läänes on märkamine sageli seotud informatsiooniga – märka probleemi, märka võimalust, märka efektiivsust – vahel otsekui “diagnoosi ja loo 5 sammu olukorra parandamiseks”. Aga jaapani esteetilises traditsioonis võib märkamine ise olla peaaegu vaimne praktika. Näiteks, ilma et ma sellest liiga palju teaksin aga lugedes olen aru saanud, et haiku ei “õpeta” midagi. Ta lihtsalt peatub mingis hetkes ja tundub, et lihtsalt ütleb midagi sellist, et kui sa märkad seda hetke täielikult, siis sellest piisab. See on väga teistsugune suhe reaalsusega.

Aga võib-olla on siin veel midagi sügavamat kui lihtsalt esteetika.

Võib-olla on inimese üks kõige instinktiivsemaid vajadusi üldse vajadus seoste järele.

Me tegelikult ei ela ju ainult objektide maailmas. Me elame suhete, jälgede, kihistuste ja narratiivide maailmas. Inimene näib peaaegu automaatselt püüdvat ühendada kohti mälestustega, esemeid inimestega, aja kulgemist mingite lugudega, asjade kulumist mingite kogemustega – me justkui otsime neid „lugusid“ sealt, nii nagu märkame „jäneseid“ pilvedes. Aga see ei ole lihtsalt pareidoolia, vanades asjades on need lood päriselt olemas.

Ja võib-olla sellepärast mõjuvad vanad objektid nii eriliselt. Nad ei ole enam lihtsalt asjad. Nad tunduvad millegagi seotud.

Uus maja võib olla tehniliselt ideaalne, aga ta on veel „vaikne“. Seal ei ole veel neid lugu jutustavaid seoseid nagu juhuslikud (aga millestki põhjustatud) parandused, lihtsalt aja jäljed, väiksed ebatäiuslikkused, eri aegade kihid nagu geoloogilised setted. See maja ei räägi sinuga nagu “üksildane suu”, tal pole veel midagi öelda, sa oled seal natuke nagu üksinda.

Seevastu vanal majal on peaaegu narratiivne tihedus. Ta mõjub nagu keegi, kes on midagi läbi elanud. Ta on nagu sinu vestluspartner.

See on muidugi inimlik projektsioon, aga võib-olla mitte juhuslikult. Ka inimene ise mõtestab end suuresti narratiivina – mis minuga juhtus, mida ma kaotasin, mida ma mäletan, kuidas ma muutusin. Meil on kalduvus see kõik leitud seoste abil pakendada ühte narratiivi ja see aitab meil maailma kogeda, mis on tegelikult lihtsalt elamiseks vajalik.

Ja võib-olla sellepärast tajume “elunäinud” objekte kuidagi lähedasematena kui täiesti veatuid objekte. Nad peegeldavad tagasi midagi meist endist. Võib isegi öelda, et uus asi demonstreerib funktsiooni, vana asi demonstreerib aega.

Ja siin muutub wabi-sabi peaaegu eksistentsiaalseks ideeks. See ei ütle ainult, et “ebatäiuslikkus võib olla ilus.” Ta ütleb võib-olla midagi sügavamat, näiteks et väärtus ei teki ainult täiusest, vaid ka läbielatusest. Ja seda mitte ainult objektide puhul, vaid ka inimeste puhul.

Ning jah, see peegeldab tegelikult veidi teistmoodi mõtlemise viisi. Ning võibolla ka meie enda “pakendatud maailmas” tekkivat loomulikku tasakaalutunnetust.

Nii võibki üks naljakas jaapanikeelne sõna “üksildase suu” kohta ootamatult avada terve teise maailmatunnetuse – maailma tähelepaneliku tajumise, märkamise ja seostamise oma.

Viltune trepp veel
hoiab alles sammude kuju —
läbi pragude.

Filosoofia kui “tarkuse armastus”

Filosoofia ajalugu on traditsiooniliselt esitletud kui katkematut rida suurtest meesmõtlejatest – Sokratesest ja Platonist kuni Kantini. See on aga veidi kunstlikult valitud vaatenurk ajaloole, mitte kogu lugu. Kuigi filosoofia algupära omistatakse Pythagorasele, kes defineeris seda kui “tarkuse armastust” (philosophia), ja selle alustaladeks peetakse Thalese imestust universumi üle ning Sokratese dialooge, on naised selles intellektuaalses püüdluses alati osalenud.

Siin peitub ka omajagu keelelist irooniat: sõna philosophia tähendab “tarkuse armastust” ning tarkus (sophia) on kreeka keeles grammatiliselt naissoost sõna. Isegi Piibli vanades tekstides on Tarkust isikustatud just naisena, kes oli Jumala kõrval juba maailma loomise alguses. Näiteks Vana Testamendi Õpetussõnade raamatus kirjeldatakse Tarkust kui naist, kes hüüab tänavatel ja kutsub inimesi enda juurde, eda kujutatakse lausa Jumala kaaslasena maailma loomise juures. Heebrea keeles on sõna Hokhmah grammatiliselt naissoost, täpselt nagu kreeka Sophia.

Ometi kujunes filosoofia institutsionaalne ajalugu sajanditeks valdavalt meeste kujundatud ruumiks, kus naiste osalus jäi sageli nähtamatuks või teisejärguliseks. Nii tekkis kummaline olukord: tarkust austati sümboolselt naisena, kuid tegelikel naistel oli tarkuse ametlikesse keskustesse keeruline pääseda.

Naisfilosoofide näiline puudus on suuresti tingitud ka sellest, et nende hääled on sajandite jooksul valesti liigitatud või sootuks kustutatud. Nii et üks selle teema ülesandeid on ka natuke nagu ajaloolise tõe taastamine, sest mõtteloo avardamine ei ole pelgalt soolise õigluse küsimus, vaid hädavajalik samm filosoofia kui distsipliini rikastamiseks. Ning lugedes võib ilmneda, et võibolla ei olegi küsimus ainult soos, vaid ka mõtlemise viisis.

Niisiis, kas naisfilosoofide vähesus on tõesti märk nende puudumisest või on see märk sellest, kuidas me oleme harjunud filosoofiat defineerima?

Antiikaeg

Antiikaeg pani aluse lääne suurtele mõttemustritele, kuid samas ka neile struktuuridele, mis muutsid naiste panuse fragmentaarseks. Selle kiuste leiame aga naisi, kes tegelesid metafüüsika ja eetikaga nii Idas kui Läänes.

Näiteks juba hindude upanišaadides kohtame Gargi Vachaknavit ja Maitreyit, kes pidasid süvafilosoofilisi dialooge olemise olemusest.

Gargi Vachaknavit (800-500 e.m.a.) tuntakse kui naist, kes ei kartnud esitada küsimusi, mis panid proovile maailma tekkeloo. Ühel kuulsal väitlusel küsis ta: „Millega on läbi põimitud see maailm?“ Kui talle vastati, et veega, küsis ta edasi: „Aga millega on läbi põimitud vesi?“ Ta liikus oma küsimustega kiht-kihilt sügavamale – läbi õhu, päikese ja tähtede –, kuni jõudis lõpuks puhta olemiseni. Ta sundis tolle aja suurimaid tarku tunnistama, et maailma alustalad ei ole füüsilised, vaid vaimsed. Tema stiil oli nii terav, et talle öeldi lõpuks: „Gargi, ära küsi liiga palju, muidu su pea plahvatab!“ – see näitab, kui ebamugavaks muutusid tema küsimused meestele, kes pidasid end tarkuse ainuomanikeks. Kuid selliste aruteludega sundis vanaindia naisfilosoof oma ajastu tarku möönma, et maailm on läbi põimunud puhtast vaimsest olemisest, mitte mateeriast.

Maitreyi (8. sajand e.m.a.), loobudes varandusest, küsis oma mehelt: „Mis kasu on mul asjadest, mis ei tee mind surematuks?“ See on lühike ja võimas lause, mis võtab kokku kogu upanišaadide filosoofia tuuma.

Jaapanis analüüsis Murasaki Shikibu reaalsuse ja armastuse struktuure, samas kui India mõtleja Akka Mahadevi vaidlustas sotsiaalsed normid, väites, et sugu pole vaimselt oluline.

Murasaki Shikibu (973– u 1014/1025), maailma esimeseks romaaniks peetava, üle 1000 aasta tagasi kirjutatud “Genji loo” autor, ei olnud lihtsalt kirjanik, vaid süvaanalüütik. Tema kaudu näeme, kuidas budistlik filosoofia põimub igapäevaeluga. Ta kirjeldas maailma kui „hetkelist peegeldust veepinnal“. Tema jaoks ei olnud armastus lihtsalt tunne, vaid vahend, mis paljastab elu ajutisuse ja tühisuse. Ta väitis, et me elamegi justkui ilukirjanduslikus maailmas, kus tõde ja väljamõeldis on omavahel nii põimunud, et päris „reaalsust“ on peaaegu võimatu tabada.

India mõtleja Akka Mahadevi (u 1130–1160) valis 12. sajandil radikaalse tee – ta loobus riietest ja kattis end vaid oma pikkade juustega, tähistades sellega täielikku vabanemist sotsiaalsetest ootustest. Ta vaidlustas soolise määratluse, öeldes: „Kui sa näed habet ja vuntse, nimetad sa seda meheks. Kui sa näed kumerusi, nimetad sa seda naiseks. Aga see hing, mis seal sees on – see ei ole ei mees ega naine.“ See oli tol ajal revolutsiooniline väide, mis kuulutas vaimse puhtuse täielikku sõltumatust füüsilisest kehast.

Ida mõtlejatest tuleks kindlasti veel mainida hiinlannat Ban Zhao’d (u 45-120 m.a.j.), kes kirjutas esimese naiste käitumiskoodeksi, sünteesides konfutsianistlikku mikro- ja makrokosmose harmooniat (yin ja yang). Samuti kirjutas ta lisa massiivsele ajaloolise teosele Hanshu, täiendades seda viimase osaga „Nüjie” (Naiste õpetused). Kaasaegses hiina filosoofia uuringutes ei peeta seda Ban Zhao teost enam lihtsalt primitiivseks või tavapäraseks praktiliseks käsiraamatuks naistele, vaid seda analüüsitakse kui sügavat, strateegilist ja filosoofilist tööd, mis laiendas konfutsianistlikku filosoofiat naiste sfääri. Ban Zhao ei nõudnud naistelt kuulekust suvaliselt, vaid sidus selle filosoofilise Yini ja Yangi kontseptsiooniga. Kuid oluline on see, kuidas ta väärtustas naiste haridust. Enne Ban Zhaod puudus konfutsianistlikus filosoofias süsteemne põhjendus naiste harimiseks. Ban Zhao tõi välja loogilise argumendi: kui mehi tuleb harida, et nad oskaksid täita oma rituaalseid kohustusi ja juhtida, siis kuidas saavad naised täita oma kohustusi ja teenida abikaasasid, kui nad on harimatud? Ta nõudis tüdrukutele poistega võrdset tekstide lugemise ja kirjutamise õpetust.

Läänes mõjutas naisfilosoof Aspasia Miletosest Sokratese retoorikat. Peamine allikas sellele väitele on Platoni dialoog „Menexenos”, kus Sokrates nimetab Aspasiat otsesõnu oma retoorikaõpetajaks. Erinevalt teistest sofistidest, kes pidasid pikki monolooge, eelistas Aspasia küsimuste-vastuste vormis arutelu (dialektikat). See on just see meetod, millest sai hiljem Sokratese meetod (sokraatiline dialoog).

Teine vanakreeka naisfilosoof Theano kandis edasi Pythagorase koolkonna pärandit (Pythagorasel oli muide 17 naissoost õpilast). Theano rakendas filosoofiat praktilises eetikas: oma kirjas naisele, kelle mehel oli armuke, kasutas ta Pythagorase keskset harmoonia kontseptsiooni, väites, et naine peab säilitama koduse tasakaalu voorusliku kohanemise kaudu, saavutades nii moraalse ülemvõimu. Theano rakendas seega harmoonia printsiipi praktilises eetikas. Tema jaoks ei olnud moraalne ülemvõim passiivsus, vaid vooruslik kohanemine maailma rütmidega.

Hypatia (370 – 415, Aleksandria)

Aleksandrias õpetas 4.–5. sajandil Hypatia – matemaatik, astronoom ja filosoof, kellest sai üks antiikaja tuntumaid naisõpetlasi. Ta juhtis neoplatonistlikku koolkonda ning õpetas avalikult nii filosoofiat kui matemaatikat ajal, mil haritud naine oli juba ise erand. Tema õpilaste seas oli nii paganeid kui kristlasi, mis näitab, et teadmiste autoriteet suutis mõnikord ületada religioosseid piire. Hypatia traagiline tapmine usulise vägivalla käigus (ühe fanaatilise kildkonna kristlaste poolt) muutus hiljem sümboliks konfliktile vabamõtlemise ja dogmaatilise võimu vahel. Tema elu meenutab, et filosoofia ei ole olnud ainult abstraktne mõtlemine, vaid vahel ka ohtlik julgus avalikult teadmisi otsida ja õpetada.

Näiteid oleks veelgi, kuid nende ajaloost “välja kangutamine” ei olegi alati lihtne. Naisfilosoofide uurimist selles perioodis takistavad:

• Säilinud allikate puudus: Suur osa antiikaja kirjandusest on hävinud; naiste tööd kadusid esimesena.
• Vaidlustatud autorlus: Naiste kirjutised on sageli omistatud meesautoritele või kuulutatud hilisemateks võltsinguteks.
• Naised kui kirjanduslikud tegelased: Platoni dialoogides esinev Diotima võib olla ajalooline kuju, kuid tema hääl on vahendatud mehe poolt.
• Teemade alahindamine: Naiste käsitletud teemad (majapidamine, peresuhete eetika) liigitati “mitte-filosoofilisteks”, ehkki need on otsesed täiendused Platoni “Riigile” või Aristotelese “Poliitikale”.

Keskaeg ja varauusaeg

Ajal, mil keskaegsed ülikoolid olid naistele suletud, leidsid nad teise tee oma mõtete väljendamiseks: usulised nägemused. Kuna kirikuisad ei pidanud “pühasid ilmutusi” ohuks oma võimule, said naised nagu Hildegard Bingenist (kellest on plaanis millalgi pikemalt kirjutada) ja Marguerite Porete nende varjus käsitleda süvateemasid, millest neil muidu rääkida ei lubatud – näiteks olemise olemust ja eetikat. Porete esitas oma teoses „Lihtsate hingede peegel“ julge mõtte: vaimse arengu tipul asendub puhas loogika armastusega. See tähendas, et vahetu kogemus ja tunne on vahel olulisemad kui kuiv koolitarkus.

Hildegard Bingenist (1098 – 1179, Saksamaa)

Varauusajal muutus naiste mõju otsesemaks läbi intellektuaalse kirjavahetuse:

Pfalzi printsess Elisabeth Bohemiast (Böömimaalt, 1618–1680) esitas Descartes’ile fundamentaalse kriitika vaimu ja keha dualismi kohta, küsides, kuidas saab mittemateriaalne hing liigutada füüsilist keha. See sundis Descartes’i oma teooriaid täpsustama. Elisabeth oli siin võrdväärne intellektuaalne partner, kelle filosoofiline taip sundis Descartes’i oma radikaalset dualismi pehmendama ja looma uusi hüpoteese füsioloogia ja psühholoogia piirimail. Tänapäeva vaimufilosoofias peetakse Elisabethi esitatud argumenti siiani dualismi üheks suurimaks lahendamata pähkliks.

Anne Conway (1631–1679) arendas monistliku süsteemi, mis mõjutas otseselt Leibnizi ja tema monadoloogia kontseptsiooni. St Anne Conway lõi intellektuaalse raamistiku ja andis Leibnizile terminoloogilise tööriista (monaad), ilma milleta ei oleks Leibnizi monadoloogia sellisel kujul sündinud. Conway unustati sajanditeks suuresti seetõttu, et tema teos avaldati esialgselt anonüümselt ja naisautorite panust varajases uusaegses filosoofias ei tunnustatud.

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli Newtoni ja Locke’i uurija, kes sünteesis füüsikat ja metafüüsikat ning kritiseeris Locke’i teadmisteteooriat, rõhutades kogemuse ja verifitseerimise tähtsust. See on tegelikult üks huvitav, pisut “anomaalne” näide mitte naismõtlejate puhul tavalise nö “kogukehalise kognitsiooni”, vaid seekord “meheliku” ratsionaalsuse rõhutamisel naismõtleja poolt. Kuid on öeldud, et Émilie du Châtelet’ nõue olla „järjepidevamalt ratsionaalne” ei olnud anomaalia mitte tema soo, vaid tema filosoofilise geniaalsuse tõttu. Ajastul, mil mehi vaimustas Newtoni eksperimentaalne edu nii seletamatult, et nad loobusid põhjuslikkuse otsimisest, oli just see naine see, kes ütles: „Oodake, sellest ei piisa. Me peame säilitama Leibnizi range metafüüsilise loogika, muidu muutub teadus pelgalt pimedaks kirjeldamiseks.” Ta ei reetnud naiselikku kogemust, vaid nõudis teaduselt absoluutset intellektuaalset rangust.

Heloise (u 1100–1164) ja Christine de Pizan (1364 – u 1430) arendasid sotsiaalset filosoofiat, vaidlustades naiste intellektuaalset piiramist. Christine de Pizan’i teos „Le Livre de la Cité des Dames“ (1405) oli põhimõttelliselt Euroopa ajaloo esimene süsteemne naiste intellektuaalse enesekaitse manifest. Ta ehitas üles allegoorilise „naiste linna“, kasutades ajaloolisi näiteid naiste saavutustest ja väites, et naiste madal staatus ja intellektuaalne piiratus on meesteühiskonna poolt loodud sotsiaalne konstruktsioon, mitte bioloogiline tõde või loomulik asjade seis.

Miks on naisfilosoofe ajaloos nii vähe?

Seda küsimust on selleteemalises kirjanduses käsitletud ning leitud, et see, et naisi on filosoofia ajaloos vähem näha, ei tulene loomulikult mitte andekuse puudumisest. Tee on olnud täis tõkkeid, mida on hoidnud püsti isegi ajaloo suurimad mõtlejad ise.

1. Kodune vangistus ja haridus: Sajandeid oli naiste roll piiratud kodu ja perega. Kui sul puudub ligipääs raamatukogudele ja ülikoolidele ning kogu su aeg kulub majapidamisele, on süvenenud mõttetööks peaaegu võimatu aega leida.
2. Müüt meessoost geeniusest: Pikka aega usuti, et filosoofiline talent on “meeste rida”. Näiteks saksa filosoof Hegel väitis üsna inetult, et naiste mõistus ei sobi kõrgemaks teaduseks. Ta võrdles naisi taimedega – rahulikud ja madalamad –, samas kui mehed olid tema silmis nagu loomad, kes on võimelised tegudeks ja keeruliseks mõtlemiseks.
3. Nähtamatud barjäärid täna: Isegi kui täna on uksed lahti, kummitab naisi sageli “targa mehe” kuvand. See tekitab tunde, et kui sa ei sobitu teatud väitlusstiili või karmi kesta, siis sa justkui ei kuulugi sellesse maailma. See pole enam seaduslik keeld, vaid nähtamatu eelarvamus, mis pärsib naiste eneseusku.

Aga võibolla ei ole asi ainult neis meile hästi tuntud ettekäänetes. Võibolla on asi ka erinevates mõtteviisides: ratsionaalne, dualistlik loogika versus “kogukehaline” intuitiivne mõtlemine? Ja siin ei pruugi vahe joosta sugugi ainult mehed vs naised liinis aga see oleks juba pikem eraldi teema.

Muutuste võimalikkus

Filosoofia ajaloo rikastamine naisautoritega ei ole lihtsalt viisakus, vaid vajadus näha maailma terviklikumalt. Ja näiteid leiaks ju laua kaasajast. Hannah Arendt, Simone de Beauvoir ja Martha Nussbaum ei lisanud lihtsalt naiste vaatepunkti, vaid muutsid reegleid, kuidas vabadusest ja eetikast rääkida.

Hannah Arendt (1906–1975) ja tegutsemise julgus: Arendt tõi filosoofiasse “sündivuse” (natality) mõiste. Kui mehed on sajandeid filosofeerinud surmast, siis Arendt keskendus algustele. Tema jaoks on vabadus meie võime alustada midagi uut ja ootamatut – see on sotsiaalne vastutus, mitte lihtsalt eraldatuses mõtlemine.

Simone de Beauvoir (1908–1986) ja valikuvabadus: Ta ei öelnud lihtsalt, et naised on rõhutud, vaid analüüsis, kuidas ühiskond muudab naise “Teiseks”. Tema kuulus lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” tuletab meelde, et suur osa meie identiteedist on ühiskonna poolt peale surutud roll, millest meil on õigus ja kohustus teadlikult välja murda.

Martha Nussbaum (sündinud mail 1947)ja tunnete tarkus: Nussbaum, kes on kaasajal tekitanud teravaid debatte ja kes asub samuti “Aristoteliku ratsionaalsuse poolele” on näidanud, et tunded – nagu kaastunne, hirm või viha – ei ole mõistuse vastandid, vaid sisaldavad hinnanguid selle kohta, mida me peame väärtuslikuks ja oluliseks. Tema järgi ei saa eetikat taandada kuivale loogikale, sest inimlik otsustamine toimub alati koos haavatavuse, empaatia ja kujutlusvõimega. Nii on ta aidanud taastada arusaama, et filosoofia ei pea eemalduma inimlikust kogemusest, vaid võib aidata seda sügavamalt mõista, kuid samas on tema läbiv seisukoht, et eetika tuleneb siiski eelkõige ratsionaalsest loogikast.

Need mõtlejad näitavad, et filosoofia ei pea olema ainult külm ja abstraktne loogika, vaid see võib olla elus, tundlik ja otseselt seotud meie igapäevase vabadusega.

Kirjanduses arutletakse muidugi ka selle üle, et mida peaks tegema, et siin pilt muutuks. Põhimõtteliselt võiks lahendusi taandada kahele asjale:

• Värskendaa õppekavasid: Kui koolis räägitakse ainult meestest, tekibki vale arusaam, et filosoofia ongi “meeste mäng”. Naisautorite toomine õpikutesse näitab, et mõttemaailm on avatud kõigile.
• Lammutada “targa mehe” imago: Sageli peetakse filosoofiks kedagi, kes räägib keeruliselt, vaidleb agressiivselt ja jätab lihtsalt “targa mulje”. See teatud poos ja kõneviis soosib sageli just mehi. Me peame õppima väärtustama sisu ja süvenemist, mitte ainult seda, kes suudab ruumis kõige valjemalt või enesekindlamalt rääkida.

Need on kõik õiged tähelepanekud, kuid mõeldes taas laiemalt: võibolla ei ole asi ainult sellistes “sootehnilistes” tõketes, vaid üleüldse meie võimekuses ja soovis meie mõtlemise viisi osas järele mõelda?

Kokkuvõte

Mõtteloo ajalugu ei ole ju veel lõppenud, isegi naiste panuse taasavastamine on alles alguses. Igati loomulik oleks lugeda naisfilosoofide teoseid mitte kui ajaloolist “huvitavat maitseainet”, vaid kui filosoofia loomulikku ja hädavajalikku osa, eriti arvestades seda “keelt”, milles naisfilosoofid on tavatsenud mõelda.

Filosoofia ajalugu ei peegelda mitte ainult seda, kes mõtlesid, vaid ka seda, millist mõtlemist peeti väärtuslikuks. Sajandeid hinnati kõrgemalt abstraktset ja formaalset arutlust, samas kui kehaga, kogemusega, suhetega ja igapäevaelu tarkusega seotud mõtlemine jäi sageli filosoofia äärealale. Kuna naiste elu oli ajalooliselt tihedamalt seotud just nende valdkondadega, muutus nähtamatuks mitte ainult osa naisautoreid, vaid ka terve kehastunud mõtlemise traditsioon.

Võib-olla räägib naisfilosoofide lugu lõpuks mitte ainult sellest, kes said rääkida, vaid ka sellest, millist tarkust oldi valmis kuulama. See on juba järgmiste artiklite teema.

relatio:

History of Women Philosophers and Scientists

Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

Seekord kirjutaks sissejuhatuse ühe vähe tuntud aga vana kultuuri kohta – vähemalt sama vana kui Sumer ja seda tänapäeva Iraani aladel. Ühtlasi on see taas lugu ideede liikumisest.

Marhaši riik?

Kolmandal aastatuhandel eKr kujunes Kagu-Iraanis Halil Rudi orus välja kõrgetasemeline tsivilisatsioon, mida tänapäeval tuntakse Jirofti kultuurina. Teaduskirjanduses, eelkõige Piotr Steinkelleri tekstides, samastatakse see piirkond Mesopotaamia tekstides mainitud võimsa Marhaši riigiga (sumeri k Marhaši, akadi k Paraḫšum). Marhaši ei olnud mingi perifeerne piirkond, vaid strateegiline suurjõud Mesopotaamia ja Induse oru vahel. Kuigi teadlased nagu Francfort ja Tremblay on asukohta vaidlustanud, kinnitavad nii kirjalikud allikad kui ka arheoloogiline materjal Marhaši paiknemist just Ida-Iraanis.

Arheoloogilised kaevamised on paljastanud tugevalt sügavate juurtega ühiskonna. Paistab, et Marhaši toimis Mesopotaamia Akadi ja Ur III dünastiate jaoks nii ohtliku rivaali kui ka väärtusliku diplomaatilise partnerina.

Aratta?

Kuna valitseva seisukoha järgi õitses Jirofti tsivilisatsioon vahemikus u 2700–2100 eKr, siis sellest on tekkinud ka teaduslik debatt: kas Jiroft on Sumeri eepostest tuntud mütoloogiline Aratta (lisaks hüpoteesile Marhaši kohta)?

Jirofti seostamine Arattaga toetub sumeri eepostele (nt “Enmerkar ja Aratta isand”), mis kirjeldavad Arattat kui kauget, mägist ja rikast piirkonda, kust hangiti metalle ja vääriskive.

• Toetavad argumendid: viidatakse, et kloriidist kaussde ohtrad kaunistused (türkiis, kaltsiit jm) vastavad sumeri tekstide kirjeldusele Arattast kui piirkonnast, mis “särab” luksusmaterjalidest.
• Kriitiline skeptitsism: hüpoteesi oponendid on aga rõhutanud, et Aratta on pigem mütoloogilis-poeetiline konstruktsioon kui konkreetne geograafiline punkt. Nende hinnangul on Jirofti leidude ja poeetiliste kirjelduste vahelised seosed liiga üldised, et olla teaduslikuks tõendusmaterjaliks. Aratta kuvand peegeldab pigem Mesopotaamia eliidi “eksootilist unistust” kui täpset ajaloolist reaalsust.

Tänapäeval kaldub teaduslik diskursus pidama Aratta-nime pigem populaarseks narratiiviks, samas kui ajaloolise Marhaši riigi identiteet on leidnud üha tugevamat allikalist kinnitust.

Peamised kronoloogilised ja geograafilised markerid:

• Ajavahemik: u 2600–2000 eKr (aktiivsusperiood ulatub varadünastilisest ajast kuni Hammurapi ajastuni).
• Kesksed asukohad: Konar Sandal (tsitadell ja haldushooned), Mahtoutabadi nekropol, Hajjiabad-Varamin.
• Poliitiline staatus: Iseseisev kuningriik, mida valitsesid kuningad (nt Apalkamaš, Lıpan-ůkšapaš), kes sõlmisid Mesopotaamia valitsejatega dünastilisi abielusid.

See poliitiline võimekus peegeldus väga omapärases materiaalses kultuuris, mille väljendusvormid oli niivõrd mõjusad, et see levisid kaugele väljapoole Iraani kiltmaad.

Kloriidist anumad

Jirofti kultuuri tuntuim pärand on kloriidist (pehmest tumedast kivist) nikerdatud anumad. Kunagi oli selliste Mesopotaamiasse hulgaliselt levitatud anumate kohta kasutusel termin „kultuuridevaheline stiil“ (“Intercultural style”, Philip Kohl), sest nende päritolukultuur ei olnud teada. Need esemed ei olnud aga ainult kaubavahetusobjektid, vaid omasid sügavat sümboolset väärtust Jirofti eliidi matuserituaalides, kus neid kasutati luksuslike salvide või rituaalsete toitude hoidmiseks.

Tehnoloogiliselt on need esemed meistriteosed. Lisaks reljeefsele nikerdamisele kasutati täpselt puuritud süvendeid, mis täideti kontrastse valge lubjakivi, punase kivimi või sinise türkiisiga. See lõi polükroomse ja sillerdava efekti, mis oli omane just Marhaši meistritele.

Korduvad visuaalsed motiivid neil anumatel viitavad standardiseeritud suulistele narratiividele, kus kloriidanumad toimisid graafiliste tekstidena, vahendades keerulisi mütoloogilisi lugusid.

Uputusmüüt Jirofti ikonograafias

Müüt veeuputusest on Jirofti usundis keskne, peegeldades universaalset püüdlust kehtestada kaosest kord. Bagh-e Harandi muuseumi kloriidanuma analüüs, mida on süvitsi uurinud Massimo Vidale, pakub sellele mütoloogiale haruldase visuaalse vaste, mis on sündmustelt ja sümbolitelt hämmastavalt sarnane hilisemate tekstidega.

1. Tormipullid (tiivulised seebud): Stseeni allosas hoiab põlvili kuju kinni kahte tiivulist seebut (küüruga pulli). Need on “tormipullid”, kelle kehadest purskuvad veevood, sümboliseerides äikesepilvi ja uputuse algust.
2. Vikerkaare tõstmine: Stseeni ülaosas tõstab jumalik olend, keda saadavad kuu ja tähe sümbolid, taevasse suure vikerkaare. Vikerkaar tähistab hävingu lõppu ja uue korra algust.
3. Lapis lazuli kärbsed ja iridestsents: Vidale on esitanud murrangulise seose: Atra-hasise ja Gilgameši tekstides mainitakse, et jumalanna Belet-ili tõstab vikerkaare kui lapis lazuli (sinine lasuriit) kärbestest koosneva kaelakee. Jirofti kloriidanumate sillerdav kaunistus ja vikerkaare kujutis loovad otsese seose putukate tiibade sillerduse ja vikerkaare vahel.

See visuaalne narratiiv lükkab kontseptsiooni vikerkaarest kui liidu märgist vähemalt 1500 aastat varasemasse aega kui piibellik Moosese raamat, kinnitades Marhaši rolli sümbolite loojana.

Kultuurilised seosed ja Marhaši mõju naaberregioonidele

Marhaši mõju ulatus sügavalt naaberregioonide sümbolite ringlusesse. Üks olulisemaid leide on potentsiaalne uustõlgendus Akadi kuninga nn “Naram-Sini võidusambale”, mis kujutab kuningas Naram-Sini võitu Zagrose mäestiku rahva üle. Desseti ja teiste ekspertide hüpotees viitab, et see leping võis olla sõlmitud just Marhaši valitsejatega, mis tähendaks, et selles tekstis mainitud jumalused kuuluvad tegelikult Marhaši panteoni.

Marhaši mõjutas otseselt ka Mesopotaamia usundilugu: näiteks tormipulli motiiv, mis muutus Mesopotaamia kunstis valdavaks alles Ur III perioodil, pärineb tõenäoliselt just Kagu-Iraani mütoloogilisest pagasist.

Jirofti tähendus ajaloos

Muistse Marhaši riigi taasavastamine on põhjalikult muutnud arusaama pronksiaja tsivilisatsioonide dünaamikast. Jirofti leiud lükkavad ümber senise ettekujutuse sellest piirkonnast kui Mesopotaamia perifeeriast. See oli iseseisev ja intellektuaalselt loov keskus, kus mütoloogilised kontseptsioonid – nagu vikerkaar kui lootuse ja uue lepingu sümbol – arenesid sajandeid varem kui mujal Lähis-Idas.

Kahenäolised jumalad vaasil ja stseenid raipest habekotka küüniste vahel on tunnistus kadunud tsivilisatsiooni intellektuaalsest sügavusest, keerulisest ja iseseisvast mütoloogiast. Jirofti kultuur näib olnud samas reas inimkonna suurte tsivilisatsioonidega, sh Sumeri, Akkadi ja Harappaga, mis ilmselt nõuab varajase pronksiaja ajaloo kirjutamist sellest uuest, Iraani mägismaa kultuurist lähtuvalt. Lood, müüdid ja ideed ei ole tingimata sündinud Sumeris, vaid taas reisinud, muutunud, kohanenud. Võimalik, et aina rohkem tuleb kahtluse alla seada, kas ikka saab täie veenvusega öelda „Alguses oli (ainult) Sumer“.

“Enmerkar ja Aratta isand” – ümberjutustus+

“Enmerkar ja Aratta isand“ on sumeri eepiline lugu, mis pärineb umbes 21. sajandist eKr (uus-sumeri periood) ja kirjeldab Uruki kuninga Enmerkari ning kaugel asuva, rikka Aratta linna nimetu valitseja vahelist võitlust ja diplomaatilist kage. See on üks vanimaid ja pikimaid säilinud sumeri eeposeid.

Ammu enne seda, kui kaardid muutusid kindlateks ja piirid kivisse raiutuks, rääkisid sumerid ühest kaugest maast, mis oli korraga ihaldusväärne ja kättesaamatu. Selle nimi oli Aratta.

See ei olnud lihtsalt linn. See oli koht, kust tuli ilu – mägedest toodud kivid, haruldased metallid, käsitöö, mille sära oli Uruki templite jaoks hädavajalik. Aga Aratta ei allunud.

Uruki kuningas, Enmerkar ei olnud mees, kes lepiks keeldumisega. Tema linn oli Uruk – suur, püha ja ambitsioonikas. Ning tema selja taga seisis jumalanna Inanna, kellele Uruk kuulus.

Ja just Inanna pärast see kõik algas.

Sest kuigi Inanna tempel seisis Urukis, oli tal side ka Arattaga. Nagu kaks linna, kes vaidlevad sama jumalanna soosingu üle. Nagu kaks keskust, kes usuvad, et just nemad on maailma keskpunkt.

Enmerkar otsustas selle küsimuse lahendada – mitte ainult sõnades, vaid alluvuses.

Ta saatis käskjala. Sõnum oli lihtne: Aratta peab alistuma. Nad peavad saatma kulda, hõbedat, lapis lazulit – kõike, mis teeb templi vääriliseks. Nad peavad tunnistama Uruki üleolekut.

Käskjalg läks üle mägede. See ei olnud lihtne teekond – Aratta ei olnud naaber, vaid midagi kaugemat, midagi peaaegu müütilist.

Aratta valitseja ei kummardanud.

Ta vastas, aga mitte alandlikult. Ta esitas omakorda nõudmisi. Kui Uruk tahab midagi, siis tõestagu oma võimu. Toogu vilja, näidaku jõukust. Nagu kaks kuningat, kes mängivad üksteisega sõnade kaudu võimuvõitlust.

Ja nii algas midagi kummalist – mitte sõda mõõkadega, vaid sõda sõnumitega.

Käskjalg liikus edasi-tagasi, kandes üha pikemaid ja keerulisemaid sõnumeid. Ühel hetkel muutusid need nii pikaks, et inimene ei suutnud neid enam peast meeles pidada.

Siis juhtus midagi, mida sumerid pidasid pöördepunktiks.

Enmerkar võttis savi. Vajutas sinna märgid. Sõnad ei olnud enam ainult räägitavad – need muutusid nähtavaks.

Nii sündis kiri.

See ei olnud lihtsalt tehniline leiutis. See oli võimu vahend. Sõnum, mida ei saa moonutada ega unustada. Midagi, mis ulatub kaugemale kui inimhääl.

Aratta sai selle kätte ja mäng muutus.

Aga isegi siis ei lõppenud vastasseis. Aratta ei murdunud kohe. Nende kuningas seisis vastu, kuni lood ise hakkasid tema vastu pöörduma – kuni loodus, jumalad ja nälg hakkasid kallutama tasakaalu.

Lõpuks kaldub kaalukauss Uruki kasuks.

Mitte tingimata suure lahingu kaudu, vaid aeglase surve, prestiiži ja jumaliku toe kaudu. Aratta ei kao – aga ta ei ole enam võrdne.

See tekst arutleb teemal, et miks just Aristoteles on see, kelle mõtteviis muutub valdavaks keskaegses islamis ja Euroopas, kuidas on see mõjutanud tänapäevast mõttelugu ning kuidas tänapäevane neuroteadus ja ida mõtteloo avastamine võivad mõneti Aristotelest “rehabiliteerida”. Ning lõpus esitatatud “funktsionaalse filosoofia” vaade ei püüa kokkuvõttes Aristotelest troonilt tõugata, vaid soovitab meil hakata tema ‘tööriista’ kasutama kooskõlas meie enda bioloogiaga. See on filosoofia, mis ei toimu ainult peas, vaid kogu olemuses.

Lääne mõtlemise ajalugu võiks kirjeldada kui püüdlust korrastada kaost. See teekond algas hetkest, mil filosoofia lõpetas kättesaamatute tähtede vaatlemise ja hakkas uurima nö maapinda meie jalge all, meie vahetut keskkonda. Selles protsessis on Aristotelese loogikal olnud ülioluline roll, see on kindlasti olnud kui vundament, mõneti aga ka kui vangla ja vahel kasutuses kui täpselt ihutud kirurgiline instrument.

Kaks suunda lääne mõtlemises

Lääne filosoofia ajalugu on paljuski olnud kahevõistlus kahe hiiglase vahel, kes määrasid ära meie mõtlemise koordinaadid. Platon uskus, et tõeline reaalsus asub kusagil “kõrgemal” – ideede maailmas, millest meie meeleline kogemus on vaid ebatäiuslik ja varjuline koopia. Aristoteles aga, olles Platoni andekaim õpilane, tõi selle fookuse nö maa peale, väites, et tõde ei peitu transtsendentsetes sfäärides, vaid siinsamas meie ümber, asjade endi sees. See väga põhimõtteline lõhe on kujundanud kogu lääne mõtlemise ajaloo, pannes aluse vaidlustele idealismi ja realismi ning ratsionalismi ja empirismi vahel.

Ehkki nende teed läksid hiljem lahku, on oluline mõista, et nad ei alustanud vastanditena, vaid jagasid ühist intellektuaalset vundamenti, mis eristas neid kaose ja juhuslikkuse pooldajatest.

Rafaeli fresko “Ateena kool” (1509-1511): kesksel kohal Platon ja Aristoteles

Ühine aluspõhi: mis ühendab õpetajat ja õpilast?

Enne kui süüvida nendevahelistesse erimeelsustesse, võiks tuvastada neli sammast, millele tuginesid mõlemad mõtlejad. Nad uskusid kindlalt, et maailm on mõistuspärane tervik, mitte kaos.

1. Logos ehk mõistuslik struktuur – Mõlemad uskusid, et maailmal on ratsionaalselt mõistetav struktuur, mida inimene suudab oma mõistusega tabada. Maailm ei ole juhuslik atomistlik kokkupõrge, vaid korrastatud süsteem.
2. Tõde vs arvamus – Nad tegid selget vahet epistēmē (püsiv teadmine) ja doxa (muutlik arvamus) vahel. Filosoofia püha eesmärk on liikuda meelelistest illusioonidest kindla teadmiseni.
3. Teleoloogia ehk eesmärgipärasus – Maailmas ei juhtu asjad lihtsalt niisama; kõigele on omane telos ehk eesmärk, mille poole pürgitakse. Seeme pürgib puuks saamise poole ja inimene õnne poole.
4. Objektiivne eetika – Küsimus “mis on hea elu?” ei olnud nende jaoks subjektiivne maitseasi. Hea elu on otseselt seotud inimese olemuse ja loomuse realiseerimisega.

Vaatamata sellele ühisele alusele, algas just siit punktist suur intellektuaalne eemaldumine, mis muutis filosoofia ajaloo kulgu.

Suur murdepunkt: ideede maailm vs konkreetne maailm

Peamine erimeelsus seisnes küsimuses, kus reaalsus asub. Platoni jaoks valitses dualism: on olemas täiuslikud ideed (vormid) ja meie kaduv, ebatäiuslik maailm. Aristoteles aga esindas monismi, väites revolutsiooniliselt, et vorm ei eksisteeri asjast eraldi “ideede taevas”, vaid on asjas endas, olles lahutamatult põimunud mateeriaga.

Võib öelda, et lääne intellektuaalne pärand sai otsustava pöörde hetkel, mil Aristoteles eemaldus oma õpetaja Platoni poeetilisest idealismist. See muutus oli loogika sünni jaoks kriitiline: võib öelda, et teadmine muutus „metoodiliselt hallatavaks“, sisuliselt praktiliseks tööriistaks. See polnud enam kättesaamatu ilmutus, vaid midagi, mida sai uurida, süsteemselt arendada ja õpetada.

 Aristoteles ei loonud loogikat lihtsalt ilu pärast, vaid tööriistana (kreeka k Organon). Muide hiljem, teadusrevolutsiooni ajal, pani Francis Bacon oma teosele nimeks Novum Organum ehk “Uus tööriist”, püüdes Aristotelese meetodit uuendada – see näitab, kui sügavalt see “tööriista” mõiste lääne mõtteloos juurdus. Igatahes, see Aristotelese süsteem pakkus reeglid, mis eristasid selgelt subjektiivse arvamuse (doxa) kontrollitavast teadmisest (epistēmē). Uue õppija jaoks on see vabanemise hetk: loogika tähendab, et tõde ei sõltu enam oraakli tujuvalangutest, vaid mõtlemise sisemisest korrast.

See Kreeka polistes lihvitud tööriistakast ei jäänud aga tolmu koguma – see leidis oma kõige kirglikumad hoidjad hoopis Bagdadi kõrbestipendiumite keskustest.

Islami kuldaeg: Averroes ja loogika taasavastamine

Vastupidiselt levinud müüdile ei leidnud islami maailm Aristotelest “puhtal” kujul. Tee Bagdadi kuldajani kulges läbi Süüria kristlaste (nestoriaanide), kes olid Aristotelese tekstid juba varem süüria ja araabia keelde tõlkinud, kuid filtreerinud need läbi neoplatonistliku ja kristliku müstika. See oli hübriidne ja kihiline pärand.

Selle võiks lahti kirjutada järgmiselt:

• Tõlkekihid: Tekstid liikusid kreeka keelest süüria keelde ja alles sealt araabia keelde. Iga tõlge oli ühtlasi tõlgendus.
• Neoplatonistlik loor: Süüria kristlased ja hiljem araabia õpetlased (nagu Al-Farabi või Avicenna) lugesid Aristotelest sageli läbi Plotinose prillide. Näiteks peeti teost “Aristotelese teoloogia” (mis oli tegelikult neoplatonistlik tekst) ehtsaks Aristotelese tööks.
• Süntees, mitte kopeerimine: See polnud pelk tõlketöö, vaid intellektuaalne sulatusahi, kus aristotellik loogika pidi hakkama teenima monoteistlikku maailmapilti.

Sellesse intellektuaalsesse ebakindlusse astus Averroes (Ibn Rushd), keda hakati nimetama lihtsalt “Kommentaatoriks”. Tema roll oli “puhastaja”: ta soovis eraldada Aristotelese algupärase ratsionaalse hääle hilisematest müstilistest lisanditest. Averroese jaoks oli Aristotelese loogika universaalne keel, mis sobis nii teaduse (falsafa) edendamiseks kui ka usuliste vaidluste (kalam) lahendamiseks.

Miks Aristotelese kontseptsioonid sobisid islami monoteismiga (tawhid)?

• Liikumatu liigutaja: Aristotelese idee „esimesest põhjusest“, mis on ise muutumatu, pakkus monoteismile filosoofiliselt korrektse jumalamõiste.
• “Puhas Akt”: Jumal kui täielikult teostunud potentsiaal sobis kirjeldusega täiuslikust Loojast.
  • Märkus: ‘Puhas Akt’ (Aquino Thomasel Actus Purus) on Aristoteleselt üle võetud mõiste. Tänapäeva lugejale võib see kõlada võõralt, kuid sisuliselt tähistab see puhast ja täielikku tegelikkust. Kui kõik loodu on pidevas muutumises ja arengus (potentsiaalis midagi saavutada), siis Jumal on see punkt, kus igasugune areng on juba lõpule jõudnud – Ta on täiuslikult teostunud olek, kus puudub vajadus muutuda
• Maailma ratsionaalsus: Kui Jumal on tark, peab ka tema loomingu struktuur olema loogiliselt hoomatav.

Averroes käis aga välja ka radikaalse idee universaalsest intellektist – mõttest, et inimene ei oma oma mõistust, vaid “ühendub” korduvate tõdedega kui ühtse kosmilise väljaga. See muutis Aristotelese tekstid plahvatusohtlikuks intellektuaalseks kütuseks, mis oli valmis vallutama Euroopa sündivaid ülikoole.

Averroese kommentaaride kaudu muutus Aristoteles süsteemseks õpikuks, mille abil Pariisi ülikooli skolastikud hakkasid püstitama lääne teoloogia katedraali.

Pariisi ülikool ja skolastiline revolutsioon

Puudutades keskaega ja kristlikus maailmas tekkivat skolastikat ning Aristotelese esiletõusu, ei saa siiski Platonist päris mööda minna. Platonism oli varase kristluse jaoks sümpaatne filosoofia, tegelikult lausa hädavajalik taustasüsteem, mis  võimaldas usul eralduda Rooma impeeriumi hääbuvast materiaalsusest. Sest platonlik dualism ja idealism pakkus esialgu täiusliku raamistiku, et lahutada jumalik ja igavene argisest ning kaduvast. Nimelt, Platoni õpetus täiuslikest ideedest ja meie maailmast kui nende ebatäiuslikust varjukujutisest andis kristlusele intellektuaalse õigustuse meelelise kogemuse umbusaldamiseks. Kui meeled on eksitavad, siis tõde peitub hinge võimes “meenutada” oma jumalikku päritolu ja pürgida tagasi kõrgema reaalsuse poole. See raamistik toitis varakristlikku müstikat ja askeesi, suunates pilgu siinselt “varjude riigilt” igavesele valgusele.

Siiski, kiriku kasvades muutus Platonile tuginev poeetiline idealism ebapiisavaks – institutsioon vajas dogmade süstematiseerimiseks ja haldamiseks praktilisemat instrumentaariumi. Ja siin teebki Aristoteles strateegilise pöörde Platoni idealistlikust dualismisit monismi poole, tuues vormi “ideede taevast” asja endasse. See muutus tähistas tõe maaletoomist: vorm ja mateeria on lahutamatud. See samm muutis teadmise metoodiliselt hallatavaks ja süsteemselt arendatavaks tööriistaks.

Ja nii muutus Aristoteles läbi Averroese vahenduse 12.–13. sajandi Pariisi ülikoolis intellektuaalseks staariks ning samas ka suurimaks ohuks. Skolastika vajas hädasti süsteemset meetodit, et muuta teoloogia “teaduseks”, mitte jääda vaid ekstaatiliseks müstikaks. Ja Averrois pakkus siin selleks valmis pakendatud, ajastuga ja teoloogiaga sobitatud Aristotelest. Pariisi ülikool oli tuntud oma averroistlike vaadete poolest, kuid siin peitud ka probleem – sest kui meenutame, Averrois oli mh populariseerinud ka oma arusaama “universaalsest intellektist”.

Thomas Aquinas võttis Averroese vahendatud Aristotelese, kuid lisas sellele kriitilise korrektuuri: ta asendas Averroese “universaalse intellekti” individuaalse intellektiga. See oli kiriku jaoks elu ja surma küsimus – kui meil on ühine mõistus, siis puudub isiklik vastutus ja surematu hing. Aquinas kasutas Aristotelese loogikat, et defineerida Jumalat kui “Puhast Akti” (ldnk Actus Purus, vt eestpoolt) ja selgitada sakramentide (nt armulaud) olemust läbi “substantsi” ja “aktsidentside” mõistete.

Selline vormiline kontroll oli kirikule vajalik dogmade kaitsmiseks. See lõi pinge loogilise skolastika ja kristliku müstitsismi vahel: kui skolastik uskus, et Jumalat saab mõistete abil analüüsida, siis müstik rõhutas vahetut kogemust, mis ületab igasuguse loogika.

See range struktuur pani aluse lääne ratsionalismile ning ka Descartese ja teiste filosoofilisele dualismile, kus mh ka Aristotelese loogikat kasutati õigustusena, kuid 20. sajandil põrkus see loogika viimasele piirile, kus “vaikimine” muutus kõnekamaks kui rääkimine.

Loogika piirid ja “funktsionaalne filosoofia“

20. sajandi suurkuju Ludwig Wittgenstein, olles otsekui Aristotelliku laineharja finaalis, alustas sealtsamast, kus Aristoteles – maailm on struktureeritud ja loogiliselt kirjeldatav, kuid mõistis, et loogika võib muutuda “müraks”, kui me üritame sellega kirjeldada asju, mis jäävad väljapoole faktide maailma. Ta esitles selliste väärtuste kui “nonsensi” mõistet mitte kui solvangut, vaid kui austuse märki: eetika, väärtused ja elu mõte on nii olulised, et loogika ja keele raamidesse surudes me vaid moonutame neid. Aga Wittgenstein peatus siin, teadlikult. Ta ei soovinudki tegeleda oma seisukoha järeldustega, ehk küsimusega et mida siis sellega peale hakata sellega, mida ratsionaalne, keeleline loogika ei suuda kirjeldada.

Ja siit me jõuame kummalisel moel ringiga tagasi mitte Aristotelse tühistamiseni, vaid pigem otsekui rehabiliteerimiseni. Kuigi me oleme harjunud pidama Aristotelest kuiva loogika isaks, siis tuletades meelde artikli algust ja vastandumist Platonile, oli tema maailmapilt tegelikult palju lähemal tänapäevasele kehastunud kognitsioonile kui hilisemale Euroopa dualismile. See, mida me täna avastame näiteks neuroteaduse ja ida praktikate kaudu, on mõneti tagasipöördumine aristotelliku ‘terviku’ juurde, kus mõtlemine ja olemine ei olnud veel teineteisest lahku rebitud.”

Ehk – kui me täna räägime kaasaegsest neuroteadusest või ida mõttelugude mõjust, siis me tegelikult ei liigu Aristotelesest eemale, vaid pöördume tema juurde tagasi. Me liigume välja äärmuslikust dualismist, mis püüdis mõtlemist taandada vaid abstraktseks koodiks, ning taasavastame teadmise kui ‘kehastunud kognitsiooni’. See on äratundmine, et loogiline analüüs ja bioloogiline reaalsustest ei ole vastandid, vaid ühe ja sama funktsionaalse terviku kaks külge

Siit võiks alata üleminek millelegi, mida ma nimetaksin “funktsionaalseks filosoofiaks”, mis oleks aga eraldi teema. Siin ei ole mõtlemine enam ainult abstraktne “tehe”, vaid kogukehaline kognitsioon – reaalsustest, kus loogika põimub meie neurofüsioloogilise seisundi ja biomehaanilise tagasisidega. Ning jah, see ongi omamoodi tagasitulek Aristotelese algse vaimu juurde, kuid uuel tasandil: teadmine pole enam ainult hallatav süsteem paberil, vaid vahetu ja elus seos maailmaga, kus keha ja vaim toimivad ühtse tervikuna

Loogika on arenenud jäigast reeglistikust paindlikuks tasakaaluprotsessiks, kus mõistus ja kehastunud kogemus ei ole enam vastandid, vaid partnerid.

Kokkuvõte: tõde kui dünaamiline tasakaal

Aristotelese loogika rännak võib õpetada tegelikult ka seda, et tõde ei ole sihtkoht, vaid täpne liikumine. Aristoteles andis meile struktuuri, Wittgenstein tähistas piirid ja funktsionaalne lähenemine oleks üks viis tuua meid tagasi tervikliku kogemuse juurde.

Eelneva põhjal võiksime sõnastada näiteks kolm peamist õppetundi:

1. Loogika on tööriist, mitte vangla. See on vahend selguse loomiseks, kuid ei tohiks asendada vahetut kogemust.
2. Definitsioonid on astmed, mitte lõpp-punktid. Mõisted on vajalikud ajutiseks stabiliseerimiseks, et saaksime liikuda järgmisele tasemele, olles valmis neid uue tagasiside valguses korrigeerima.
3. Teadmine nõuab koostööd mõistuse ja kehastunud kogemuse vahel. Kõige adekvaatsem arusaam teadmisest peitub pidevas ja täpses tasakaalu otsimise protsessis intellektuaalse analüüsi ning neurofüsioloogilise tunnetuse vahel, mitte jäigas süsteemis.

Tõeline tarkus ei peitu lukustatud vastuses, vaid võimes püsida tasakaalus ka siis, kui maailm meid proovile paneb. Mõtlemine on tegevus, mis ei seisne ainult loogilistes kognitiivsetes struktuurides, vaid võiks olla seotud reaalse tajuga.

Teema visuaalne ülevaade

Imaginaria: Kas mõnikord ei takista filosoofia mõistmist mitte intelligentsuse puudumine, vaid kogemuse puudumine?+

ex Teste, 2026 mai

Õhtul, kui teised ühiselamu köögis veel vaieldes kohvi jõid, istus Markus oma toas ja vaatas vihaselt laual lebavat raamatut.

Wittgenstein. Jälle.

Ta oli tõmmanud pool peatükki kollaseks, kirjutanud servadesse märkusi ja nooli, kuid mida rohkem ta luges, seda vähem ta aru sai, miks inimesed sellest vaimustuses olid.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

See lause ajas teda eriti närvi.

Ta sulges raamatu. See kõik tundus talle poosina. Filosoofiline suitsukate millelegi, mida ei osata lihtsalt selgelt väljendada.

Markus armastas süsteeme. Sellepärast ta filosoofiat õppimagi läks. Talle meeldis tunne, et keerulise maailma saab lõpuks mõisteteks lahti võtta nagu masina. Aristoteles oli talle selles mõttes ideaalne — kategooriad, põhjused, loogika, struktuur. Kõik toimis. Maailm allus korrale.

Vahel kujutas ta ette Pariisi ülikooli tudengeid, kes esimest korda süllogisme õppisid. Nagu näiteks:

Kõik inimesed on surelikud.
Sokrates on inimene.
Järelikult…

Ideaalne! Täiesti selge ja see pidi olema ju joovastav tunne! Nagu keegi oleks universumi sisse peidetud mehhanismi korraks nähtavale tõmmanud.

Aga Wittgensteinis polnud seda tunnet. Seal oli midagi katkist. Midagi, mis justkui jooksis vastu nähtamatut seina.

Mõni nädal hiljem jäi Markus haigeks.

Algul tundus see tavaline viirus. Paar päeva palavikku. Aga palavik ei langenudki korralikult. Ööd venisid kummaliseks. Ta ärkas higisena, süda liiga kiiresti tagumas, ja kuulas pimeduses külmkapi undamist koridoris.

Kolmandal ööl tekkis tal esimest korda tunne, et maailm on kuidagi… nihkes.

Kõik oli endine, kuid mitte päris.

Ta vaatas oma kätt ja korraks tundus see võõras. Mõtted ei liikunud enam sirgelt. Loogilised jadad, mis tavaliselt tema peas iseenesest moodustusid, lagunesid laiali nagu märg paber.

Ta proovis lugeda.

Ei suutnud.

Isegi lihtsad laused nõudsid pingutust. Tähendus ei püsinud paigal.

Mingil hetkel ta enam ei olnud kindel, kas keegi küsis päriselt või selles udus:
— “Mis sul viga on?”
Ja ta vastas:
— “Ma ei tea… kõik on nagu natuke vale.”
Aga isegi haigena ta tajus, et sõnad ei ütle siin midagi. Ja see tunne kestis ka siis kui olemine hakkas nagu paremaks minema.

Ja siis, mingil hetkel vastu hommikut, täiesti juhuslikult, avas ta uuesti sama Wittgensteini lehekülje.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Seekord ei mõjunud see lausena.
See mõjus äratundmisena.

Mitte sellepärast, et ta oleks äkitselt „lahendanud“ Wittgensteini. Vastupidi. Esimest korda tekkis tal tunne, et Wittgenstein ei kirjutanudki ainult loogikast.

Ta kirjutas piirist.

Sellest hetkest, kus mõistus enam ei kanna tervet kogemust välja. Kus keel jääb hiljaks sellele, mida inimene tegelikult tunneb.

Markus sulges raamatu aeglaselt.

Ja talle tuli korraga pähe midagi kummalist.

Võib-olla filosoofid ei loonudki oma süsteeme ainult tõe leidmiseks.

Võib-olla lõid nad neid ka selleks, et maailmaga toime tulla.

Et kas: Platon tõstis tõe muutlikust maailmast kõrgemale, Aristoteles tõi selle tagasi maa peale ja hakkas korrastama, skolastikud ehitasid loogikast kindluse, Wittgenstein aga näis olevat jõudnud punktini, kus isegi keel ise hakkas pragunema?

Markus vaatas akna poole. Väljas hakkas valgeks minema.

Ta mõistis nüüd äkitselt midagi, mida ta polnud varem isegi osanud otsida.

Filosoofia ei olnud ainult ideede ajalugu.

See oli ka inimeste lugu.

Räägime ühest olulisest ideesid kandvast tehnoloogiast – tähestikulisest kirjakeelest ning sellest, et kustkohast see idee alguse sai.

Tänapäeval peame lugemist ja kirjutamist millekski iseenesestmõistetavaks. Piisab vaid paarikümne sümboli omandamisest, et panna kirja kõik maailma mõtted. Me oleksime ilma tähestikku tundmata tegelikult oma tsivilisatsioonis abitud: kaupluste ja äride sildid, sildid liikluses, bussi- või lennujaama infotablood, kõikvõimalikud juhendid asjade kasutamiseks, suurem osa maailmas tehtavast tööst jne – tähestik ja kirjakeel kui tehnoloogia suriseb meie ajudes pidevalt ja muudab meid sisuliselt eluvõimelisteks – see on mõeldud ja vajalik kõigile. Kuid enne tähestiku leiutamist oli kirjaoskus eksklusiivne, elitaarne ja äärmiselt keeruline kunst, mis nõudis aastaid pühendumist. Muistne Ugariti linn, mis asus tänapäeva Süüria rannikul, oli koht, kus toimus tõeline teabeedastuse revolutsioon, muutes igaveseks viisi, kuidas inimkond infot vahetab.

Kirjaoskuse demokratiseerimine, ehk miks tähestik oli revolutsiooniline

Enne tähestiku sündi valitsesid muistset Lähis-Ida sumeri kiilkiri ja egiptuse hieroglüüfid. Need süsteemid olid kohmakad ja tuginesid piktograafilistele sümbolitele, mida suruti stüüluse ehk kirjutuspulgaga (näiteks terava pilliroopulgaga) pehmesse savisse või maaliti papüürusele. Süsteemide keerukus oli hoomamatu: sumeri kiilkirjas oli märke sadu, kuid egiptuse hieroglüüfe oli 500. aastaks eKr kogunenud juba mitu tuhat.

Veelgi segasemaks muutis asja see, et üks märk võis tähistada kas sõna, silpi või häälikut, olenevalt kontekstist. See tähendas, et kirjaoskus oli reserveeritud vaid spetsiaalse väljaõppega kirjutajatele. Ugariti tähestik aga purustas selle barjääri, taandades sümbolite hulga drastiliselt vaid 30 märgini. See ei olnud lihtsalt tehniline uuendus, vaid demokraatlik tööriist, mis muutis teadmised kättesaadavaks ka väljaspool suletud kirjutajate kasti.

Ugarit vs Foiniikia – kes on tähestiku tegelik „isa“

Levinud ajalookäsitlus omistab tähestiku leiutamise au foiniiklastele. See on omamoodi ajalooline ebatäpsus, mis püsib peamiselt seetõttu, et foiniikia tähestik oli kreeka ja ladina kirjasüsteemide otsene eelkäija. Arheoloogiline tõendusmaterjal räägib aga teist keelt: Ugariti tähestik on foiniikia omast tervelt 500 aastat vanem.

Ugaritist leitud tähestiku nimekiri pärineb 14.–12. sajandist eKr. Üks tähelepanuväärsemaid leide on vaid sõrmepikkune savitahvel (mõõtmetega 5,5 cm x 1,3 cm), millele on kantud 30 märgist koosnev süsteem. Erinevalt hilisematest läänesemiidi kirjadest kirjutati Ugariti tähestikku vasakult paremale. See oli esimene täiuslik „üks heli, üks märk“ süsteem, mis sisaldas 27 konsonanti ja 3 vokaali. Kuigi Ugariti süsteem ise hääbus koos linna hävinguga u 1200 eKr, rändasid selle alusprintsiibid edasi teistesse kultuuridesse.

Muistsed koduraamatukogud – kirjaoskus väljaspool paleed

Selle teemaga on seotud ka Ugariti sotsiaalne struktuur. Arheoloogid on linnast leidnud üle 5000 savitahvli, kuid need ei piirdunud ainult kuninga palee või templitega. Hämmastaval kombel leiti äriarhiive, maksuandmeid ja isiklikke kirju tavaliste kaupmeeste kodudest.

See viitab laiale kirjaoskusele, mis oli tollal täiesti ebatüüpiline. Tavakodanike kodudest on leitud erakogusid ja raamatukogusid, mis sisaldasid isegi sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid. Selline teadmistepõhisus näitab, et Ugaritis ei olnud kirjasõna enam püha saladus, vaid praktiline tarbeese, mida kasutasid kaupmehed oma igapäevatöö hõlbustamiseks.

Maailma vanim „hittlugu“

Ugariti kultuuri mitmekülgsust ilmestab fakt, et sealt on leitud maailma vanim teadaolev muusikaline kompositsioon. Tegemist ei ole lihtsalt tekstiga, vaid hümniga, mis sisaldas kolme värssi hurri keeles ja kuut rida akadi keeles.

Mis teeb selle leiu arheoloogiliselt unikaalseks, on tekstile lisatud tehnilised juhised – seal on kasutatud Mesopotaamia muusikaliste nootide nimetusi. See näitab, et Ugariti elanikud ei kasutanud oma uut kirjasüsteemi ainult kuiva bürokraatia ja kaubanduse jaoks, vaid suutsid selle abil talletada ja edasi anda ka keerukat kultuuripärandit ja emotsionaalset loomingut.

Kaheksakeelne kosmopoliitne keskus

Miks sündis tähestik just Ugaritis? Linn oli asustatud juba neoliitikumist (u 6500 eKr), kuid tõusis tõeliseks kaubanduse metropoliks u 1900 eKr. Ugarit oli muistse maailma sulatusahi, kus on tuvastatud koguni kaheksa keele kasutamine: sumeri, akadi, hetiti, luuvi, hurri, egiptuse, küprose-minoa ja kohalik ugariti keel.

Just see kosmopoliitne keskkond ja praktiline vajadus efektiivsuse järele sundisid kaupmehi otsima uusi lahendusi. Kaupmehed ei vajanud tähestikku kunsti ega filosoofia jaoks – nad vajasid seda praktilise ja kiire info talletamise pärast. Kui sul on vaja suhelda kaheksa erineva kultuuriga, muutuvad tuhanded hieroglüüfid takistuseks. Ugariti geenius peituski vajaduses taandada keerukus 30 lihtsaks märgiks, et hoida maailma kaubandusliiklus voolavana.

Kokkuvõte

Ugariti pärand elab igas tähes, mida me täna loeme. See muistne linnriik ei andnud meile ainult märgid savitahvlitel, vaid murdis intellektuaalsed barjäärid ja demokratiseeris teadmised viisil, mis on võrreldav trükipressi või interneti leiutamisega.

Paneb mõtlema, et kui palju on meie tänane tsivilisatsioon ja vaba teabevahetus võlgu neile muistsetele kaupmeestele, kes asendasid tuhanded pildid 30 häälikuga, et muuta maailm kõigile loetavaks?

Teema visuaalne ülevaade

Relatio:

MustAuk: “Foiniiklased: Antiikmaailma suurimad kultuurikandjad ja tsivilisatsiooni sillad”

See on lugu ühest filosoofist (oluliselt varajasem kui Schopenhauer), Zeusi preestrist, kes läks koos Aleksander Suurega tänapäeva Afganistani/Pakistani piirkonda, kuulas „alasti filosoofe“ ning tõi Kreekasse budismi, mille ta sõnastas ümber kreekapäraseks filosoofiliseks „lahtistiks“. Imeline näide sellest, kuhu ideed lähevad ja mida nad teevad.

Kreeka filosoof Indias

Kujuta korraks ette sellist pilti: on aasta, 327 eKr ning üks nooremapoolne Kreeka filosoof, endine maalikunstnik, aga samas ka mees, kes kuulus Elises asuvasse Klytidiai klanini (kes olid tuntud selgeltnägijad) ning teenis Olümpia Zeusi templi ülempreestrina ja lisaks oli seotud Amphiarausi templi oraaklitega, seisab kuskil tänapäeva Pakistani ja Afganistani piiril, sisenenud tolleaegsesse „Indiasse“, vaatab ringi ja, ja mõtleb, et kõik, mida talle Ateenas on õpetatud, võib olla vale. See mees oli Pyrrhon Elisest, kes selle reisi tulemusel ei tulnud tagasi mitte lihtsalt reisimuljetega, vaid tõi endaga kaasa sisuliselt budismi tuuma ja ehitas sellest Kreeka versiooni.

Lisaks muudele allikatele tugineks siin Douglas C. Batesi 2022. a raamatule „Pyrrho’s Way: The Ancient Greek Version of Buddhism”, mis on kohati päris provokatiivne, andes mõista, et Pyrrhon võttis budistlikud ideed (nirvana, kannatustest vabanemise jm) ja lõi neile läänemõttemaailma jaoks nö uue kasutajaliidese. Batesi jaoks ei ole Pyrrhon Elisest lihtsalt üks marginaalne kuju antiikmõtlejate reas, vaid Lääne tsivilisatsiooni intellektuaalse ajaloo üks suurimaid “kaotatud võimalusi”. Bates käsitleb seejuures pyrrhonismi kui omamoodi “anti-filosoofilist filosoofiat”, mis sarnaselt Zen-budismile ei püüa ehitada uusi uskumuste süsteeme, vaid lammutab olemasolevaid.

Seega Pyrrhon liitub Aleksander Suure sõjakäiguga Indiasse, sest Aleksander, olles ise Aristotelese õpilane, andis oma õukonna filosoofidele selge ülesande: Minge ja uurige, mida need vallutatud rahvad mõtlevad! Pyrrhon veetis Indias ja Gandharas poolteist aastat (327–325 eKr), kohtudes “alasti tarkadega” (gymnosophistai).

Filosoofiate kokkupõrge

Üks asi, mis siin on ülioluline, on see intellektuaalne pagas, millega Pyrrhon sinna läks. Ta oli Demokritose filosoofilise traditsiooni järgija. See oli materialistlik koolkond, mis uskus aatomitesse. Ja see traditsioon oli just saanud täieliku intellektuaalse koslepi Platoni ja eriti Aristotelese käest. Nii et Pyrrhon ei läinud Indiasse tühja lehena, ta läks sinna kahe hiiglasliku filosoofilise probleemiga. Esimene puudutas eetikat ja õnne. Demokritos oli väitnud, et meelerahu, kreeka keeles eudaimonia, on see, mis viib voorusliku eluni, ehk sisuliselt kui sa oled seest rahulik, siis käitudki hästi. Aga Aristoteles, tuginedes Sokratesele, pööras selle täpselt pea peale. Tema väitis, et just vooruslik elu, õigete tegude tegemine, viib meelerahuni. Põhimõtteliselt oli küsimus selles, kumb on kana ja kumb on muna. Kumb on põhjus, kumb tagajärg?

Ja selle all oli veel sügavam probleem, mis puudutab tegelikkust ennast. Kas me üldse saame midagi kindlalt teada, kui meie meeled meid pidevalt petavad? Demokritos ja varasemad filosoofid väitsid, et tõde tegelikkuse kohta on meile kättesaamatu. Klassikaline näide oli see, et vees olev aer paistab kõverana, kuigi me teame, et see on sirge, ehk meie meeled on ebausaldusväärsed. Aga Aristoteles lükkas selle skeptitsismi otsustavalt tagasi ja arvestades, et Aristoteles oli Aleksander Suure enda õpetaja, oli tema sõnal tohutu kaal. Ta väitis, et mõistuse abil on tõde täiesti ligipääsetav. Ja nüüd Pyrrhon seisis sellele Aristotelese väitele vastu ning India oli talle pakkumas selleks relva.

Kuidas eksportida Indiat Kreekasse?

Nii et Pyrrhon läks Indiasse, kaasas need kaks küsimust: 1. mis on õnne ja vooruse suhe ning 2. kas me saame tegelikkust üldse usaldusväärset tunda? Ja mida ta sealt siis leidis, mis Kreeka filosoofia pea peale pööras? Batesi analüüsi kohaselt, mis omakorda tugineb filoloog Christopher I. Beckwithi tööle (filoloog, kes on tuvastanud keelelised vasted Pyrrhoni ja varajase budismi vahel) leidis Pyrrhon Indiast ühtse lahenduse mõlemale probleemile.

See lahendus oli varajases budismis. Ta leidis süsteemi, mis ütles, et need kaks probleemi ei olegi eraldi, vaid on ühe ja sama asja kaks külge. Ta tugines seejuures kolmele mõistele budismis:

1. Anatta (iseuse puudumine), st asjad on iseeneses eristamatud.

2. Anicca (püsitus), st asjad ei ole mõõdetavad ega püsivad.

3. Dukkha (kannatus/rahulolematus), st asjad on hindamatud, meie otsused nende kohta ei saa olla tõesed ega valed.

Ehk täpsemalt, Anicca püsitus ei tähenda ainult seda, et kõik sureb kunagi ära. See on palju radikaalsem arusaam, et miski pole hetkest hetke sama, vaid kõik on tegelikult pidevas muutumises olev aatomite kogum. Dukha on seejuures kannatus või sügav rahulolematus, mis tekib just sellest, et me üritame püsituid asju kramplikult kinni hoida, justkui need oleksid igavesed. Ja Annata ehk „mitte ise“ on kõige radikaalsem idee: sinus ei olegi mingit püsivat muutumatut mina või hinge, on ainult pidevalt muutuv vool. See viimane „mitte ise“ oleks Ateenas ilmselt ketserlusena kõlanud, sest kogu filosoofia keerles seal hinge ja „tunne iseennast“, idee ümber. Ehk: kõik on pidevalt muutuv, püsivat pole, mis tähendab et defineerimisest on olulisem „lahti lasta“. See tähendas Pyrrhoni jaoks täiesti teistsugust vaatenurka: selle asemel on uusi tõdesid peale kuhjata, tuleb lasta neil endast „maha kukkuda“, et päriselt puhastuda ja päriselt tunnetada ja see vabastabki kannatustest, viibki „õnneni“.

Ja siit tulebki Pyrrhoni geniaalsus. Ta ei hakanud Kreekas ringi käima ja rääkima sanskritikeelseid termineid. Ta kujundas need ideed ümber, et need sobiksid Kreeka mõttemaailma, et neid saaks kasutada vastulöögina Aristotelese argumentidele. Ja kõige tähtsam muutus, mille ta tegi, oli „tehnoloogias“ – ta jättis meditatsiooni Indiasse, selle asemel võttis ta juba olemasolevad Kreeka filosoofilised tehnikad, loogika, argumenteerimise paradoksid, et need, mis juba olid filosoofide tööriistakastis olemas. Ta rakendas neid uue eesmärgi nimel: saavutada sama tulemus, mida budistid meditatsiooniga taotlesid.  Sisuliselt seisnes tema „vandenõu“ selles, et panna kreeklased kasutama ratsionaalset meelt, et jõuda punkti, kus ratsionaalne meel vaikib.

Kreekastatud budism

Seega, Pyrrhon ei saanud luua uut või eksporditud müstilist või religioosset süsteemi. Ta pidi olema kaval, ta pidi kasutama seda, mida budismis nimetatakse upaya, ehk oskuslikeks vahenditeks, et kohandada õpetust kuulajaskonna jaoks. Tema upaya oli geniaalselt lihtne. Ta kasutas ühtainsat kreeka keelset mõistet: eudaimonia, mida  tavaliselt tõlgitakse kui „õnn“, aga pigem tähendab see õitsengut, sisemist heaolu, või tähendusrikast elu, mis on saavutatud läbi tarkuse ja vooruse. See oli praktiline, mitte vaimne eesmärk ja siin on konks. Sest peaaegu kõik Kreeka filosoofiakoolkonnad alates Aristotelesest kuni ja epikuurlasteni tunnistasid eudaimoniat elu peamiseks kõrgemaks eesmärgiks – see oli nende kõigi ühine keel! See oli nagu Trooja hobune – ta pakkis kõik need radikaalsed Ida ideed („püsitus“, „mitte ise“) mõiste sisse, millega kõik juba niikuinii nõus olid, öeldes sisuliselt „Te kõik tahate saavutada eudaimooniat? Mul on selleks meetod! Unustage hetkeks müstika, räägime kuidas see praktiliselt töötab.“ Ja see toimis. Meile tänapäeval võib see meenutada kui hästi saab müüa igasuguseid ideid, pakendades neid mõistetesse nagu heaolu või vaimne tervis. Ehk, see oli midagi, millest kõik said aru ja mida kõik tahtsid.

Nii, et ta muutis valgustumise praktiliseks eluoskuseks!

Batesi tekstis on see suurepärane metafoor: filosoofia kui meditsiin. See oli antiikajal väga levinud mõte. Stoikud nägid oma filosoofiat kui valusat operatsiooni. Epikuurlastel oli oma kuulus neljaosaline ravim. Aga milline oli siis nüüd see pürhhonistide retsept? Seda kirjeldatakse kui „lahtistit“! Jah, see on pürrhonismi “purgatiiv”: Pürrhonism on oksendama ajav ravim! See ei leevenda sümptomeid, vaid sunnib organismi mürgiseid dogmasid ja delusoorseid uskumusi välja heitma. See on intellektuaalne puhastus, mis jätab alles vaid vahetu reaalsuse. Ehk, lahtisti eesmärk pole midagi uut ja kasulikku kehasse lisada. Selle eesmärk on aidata kehal vabaneda mürgist, mis seal juba on.

Ja mis see mürk siis on? Pyrrhoni järgi on selleks ettekujutelm, teadmatus, dogmaatilised uskumused – see mis põhjustab kannatusi (budistlikku dukkhat).

Illusioonidega võitlemine

Huvitav, kuidas Douglas Bates räägib oma raamatus seejuures oma isiklikust kogemusest. Ta mainib sissejuhatuses, kuidas ta tundis end zen praktikas aastaid kinnikiilununa. Tegi kõik harjutused ära, aga midagi ei muutunud. Ja siis ta avastas pürrhonismi ning ta ütleb, et need meetodid toimisid tema jaoks paremini, kiiremini ja usaldusväärsemalt, kui miski, mida ta budismist oli õppinud.

See on heaks sissejuhatuseks järgnevale, ehk sellele kuidas Pyrrhon tegeleb illusioonide võitmisega. Üks lääne mõtlemise alustalasid, mille me kõik koolis selgeks saime, on Platoni koopiaallegooria. Tuletame selle korraks meelde. Vangid on aheldatud koopasse, näevad seinale ainult varje ja peavad neid reaalsuseks. Üks neist pääseb kuidagi koopast välja, näeb päikesevalguses päris maailma, tõde. Aga koopasse naastes peavad teised teda hulluks, sest tema silmad ei näe enam varjude maailmas midagi ja see loob selge teadmiste hierarhia. On valgustunud eliit, kes on väljas ja siis on teadmatu mass, kes on sees. Ja see ongi see, mida me tihti valgustumise all ette kujutame – et sa pead kuhugi „välja pääsema“.

Aga pürhhonistlik ja ka budistlik vastulause sellele on, et see on pettus. See on intellektuaalne kelmus, sest meil pole mingeid tõendeid, et keegi oleks kunagi sellest „koopast“ lahkunud ning et eesmärk ei peakski olema koopast põgeneda, vaid eesmärk on muuta oma tõlgendust sellest, mis koopas toimub, lõpetada varjude pidamine reaalsuseks: reaalsus ei muutu, vaid sinu suhtumine sellesse muutub. Ja see on radikaalne, sest peaaegu kogu lääne filosoofia on ehitatud Platoni „koopast välja ronimise ideele“ – otsi tõde kuskilt mujalt, ideede maailmas või Jumala juures või teaduslikes faktides. Aga Pyrrhon ütleb: lõpeta otsimine, tõde on siinsamas, sa lihtsalt ei näe seda omaenda pettekujutelmade tõttu. Piltlikult öeldes, sa ei pea ehitama uut maja, sa pead lihtsalt oma praeguse maja aknad puhtaks pesema.

Nii et Pyrrhon ei toonud Indiast kaasa budistlikku meditatsiooni, vaid kujundas selle “aktiivsed koostisosad” Lääne ratsionaalsele meelele sobivaks dialektikaks. Bates kirjeldab pyrrhonismi kui “külma ja tehnilist” süsteemi, mis sarnaneb jalgratta kokkupanemisjuhendiga – see on emotsioonivaba tehnoloogia meele puhastamiseks.

Loomulikult on alati olemas olnud ka Pyrrhoni kriitikuid. Lühidalt võiks nimetada kolme. Kõigepealt tema kaasaegne, Epictetus (stoik), kes leidis, et pürrhonistid on nii ärritavad, et neid tuleks piinata, kuni nad tunnistavad “tõde”. Teiseks, Jonathan Barnes, kaasaegne kriitik, kes nimetab pürrhoniste “posijateks” (quacks). Ja lõpuks kristlik kirik, kes ajalooliselt hävitas pürrhonismi kui ohtliku ja usuvaba mõtteviisi.

Kokkuvõtteks

Pyrrhon asendas müstilised ja religioossed elemendid ratsionaalsete, loogikal põhinevate tehnikatega, mis olid kreeklastele arusaadavad ja vastuvõetavad. Ja teiseks, ta asendas selle raskesti hoomatava valgustumise eesmärgi, millegi väga praktilise ja ihaldusväärsega – eudaimoniaga. Tulemuseks oli süsteem, mis oli loodud spetsiifiliselt pettekujutelmade mürgi väljutamiseks meelest. See ei nõudnud uute uskumuste omaks võtmist, vaid vastupidi, see nõudis vanadest kahjulikest uskumustest vabanemist ja see on oluline nihe.

Seda võiks sõnastada ka nii, et pürhhonism pakub teed meelerahuni, mis on olemuselt mitte religioosne, mitte müstiline, vaid otsekui loodud spetsiaalselt ratsionaalsele läänelikule mõtteviisile. See on viis tegeleda kannatustega, seades kahtluse alla omaenda kõige kindlamad uskumused, selle asemel, et pimesi omaks võtta uusi võõrapäraseid dogmasid. Eudaimonia ei saabu uute uskumuste omandamisel, vaid vanadest lahtilaskmisel.

Siit koorub välja üks päris provokatiivne mõte: kas 2300 aastat vana ida mõtteviisi ümberpakendamine vana kreeka loogika abil võiks olla tänapäeva lääne inimese jaoks tõhusam ja otsem tee kui algallikas ise? Kui jah, siis kas me oleme omaenda ratsionaalsuse vangid, kes vajavad ratsionaalset teed vabadusse?

ps. siit võiks harutada edasi üht väga huvitavat teemat: kas Pyrrhoni poolt kasutatud tetralemmad olid juhuslikult väga samased hiljem Nagarjuna poolt täiuseni lihvitud tetralemmadega? Või ongi algne mõjutaja olnud siin kreeka filosoofia, nii nagu Baktria kaudu mõjutas Kreeka filosoofiast (Sokrates ja teised skeptikud) pärit apooria budistliku koani’ni (varem näiteks prasanga) arenenud ratsionaalse mõtlemise ummikusse ajamise meetodeid dhyana-, chan- ja zen-budismis?