Selline pilt: istud ühes tõeliselt peenes restoranis ja kelner toob menüü, paksul, kaunilt kujundatud paberil, nahksete kaantega – suurepärane pakend. Menüüs on kirjas iga pisemgi detail iga roa kohta alates tooraine päritolust kuni keeruliste prantsuskeelsete terminite ja maitsenüanssideni välja – ülidetailne, isuäratav sisu. Loed seda menüüd, analüüsid seda, justkui omandad seda ja siis täiesti nagu muuseas hakkad seda paberist menüüd sööma. Sest sa oled sügaval sisimas absoluutselt veendunud, et see suurepäraste kirjeldustega toidu kohta tehtud suurepärane paber ongi päris toit, mis teeb kõhu täis ja hoiab elus. See on muidugi täielik absurd, kuid võib juhtuda, et me teeme midagi sellist oma igapäevaelus – meile võib ideaalselt vormistatud kirjeldus tunduda vahel reaalsusena. Ja vajadus reaalsust täielikult kogeda on kindlasti üks meie peamistest elulistest mootoritest.

Seekord tuleb juttu teemal, et kuidas meeletu vajadus vastuste järele võib meid tegelikult vahel täiesti pimestada. Täpsemalt, arutleme selle üle, et mis juhtub, kui kvantfüüsika ja iidsed vaimsed traditsioonid visatakse kokku sotsiaalmeedia hakklihamasinasse ja kas see mis juhtub, on üldse kuigi unikaalne ja ootamatu. Ja seejuures ei ole siin sõnumiks lihtsalt see, et „sotsiaalmeedia moonutab teadust“ või et „teadus on parem kui esoteerika“.

Miks me teeme teadust?

Sissejuhatuseks oleks vaja vaadata hoopis otsa ühele küsimusele  – mis on teaduse suhe tegelikkusega? Sest siin peitub üks tõde, mis kipub sageli ununema. Nimelt teadus ei uuri tegelikkust otse või vahetult, nö „paljast tegelikkust“. Meile näib, et ta teeb seda, kuid see on tegelikult illusioon. Teadlased ei vaata tegelikkust, nad uurivad omaenda loodud instrumentide abil mõõtmisi, numbreid, mustreid ja matemaatilisi mudeleid.

Kui vaatad seda siin, siis mida sa siin näed?

„No Maa, ja mis siis?“

Kuid see ei ole Maa. See on pilt Maast. See ei ole „toit“, see on „menüü“ – üks viis toitu kujutada.

Me ju loomulikult teame seda, ent ometi kui mingi teaduslik mudel hakkab tööle, kui see teeb meie elu lihtsamaks, siis meil tekib mingi kollektiivne amneesia. Me unustame ära, et me vaatame mudelit. Ja me hakkame seda pidama absoluutseks tegelikkuseks. See omakorda viib meid täiesti uutele, teistsugustele radadele.

Aga mudel ei ole tegelikkus! Seda on vaja järgmise arutelu juures meeles pidada.

Mis on teaduses üldse teadmiste kogumise eesmärk? Kas me tahame maailma lihtsalt mõista, tahame me seda „ennustada“ või on meie lõplik varjatud motiiv seda hoopis kontrollida?

Teaduse puhul tahaks ju rääkida puhtast uudishimust, sellisest õilsast teaduse tegemisest, aga peab tunnistama, et nähtus nagu „tehnoloogia“, mis on nagu teaduse „praktiline vend“ vastaks sellele küsimusele tegelikult kõhklematult jah – eesmärk on kontrollida (NB! Loomulikult ei tule seejuures alahinnata paljude teadlaste peamist „draivi“ – uudishimu ja teadasaamise soovi, kuid küsimus on meie praktilise maailma üldises hoiakus ja eesmärkides). Sest kui teaduslik mudel annab meile võime ennustada näiteks, et millal tuleb torm või kuidas mingi kemikaal reageerib, siis see annab meile illusiooni, et me oleme peremehed, me kontrollime olukorda, me teame mis juhtub („ennustame“).

Nii, et paar asja, mida tuleb silmas pidada: teadus tegeleb konkreetsete mudelitega, mitte täieliku tegelikkuse kirjeldamisega ning teaduse eesmärgiks meie ajal on tihti anda meile kätte senisest parem kontroll meie keskkonna ja elude üle. Kuid teaduse „kohalejõudmisel“ inimeste teadvusse juhtub midagi huvitavat veel.

Seepärast võtaks nüüd järgmisena luubi alla sotsiaalmeedia ja eriti facebooki teadusuudised ja nähtuse, mida võiks vabalt nimetada „teadusuudiste spirituaalseks inflatsiooniks“ ja vaatame, kuidas seda mängu mängitakse.

Mida sotsiaalmeedia teeb teadusega? Näiteid.

Me kõik oleme näinud neid pealkirju, mis jagavad mingit teaduslikku läbimurret ja väidavad, et see muudab nüüd absoluutselt kõike, mida me reaalsusest teame.

Pealkirjad nagu “neuronid suhtlevad tühjas ruumis”, “aeg on illusioon” või “kvantpõimumine juhib ainevahetust” levivad sotsiaalmeedias kulutulena, tekitades meis kollektiivse elevuse värina. See janu ei tulene pelgast intellektuaalsest uudishimust, vaid sügavamast, eksistentsiaalsest näljast. See ongi seesama tung, mis sunnib meid otsima teadusest vastuseid küsimustele, millele teaduslik meetod oma olemuselt ei püüagi vastata: Kes ma olen? Kas minu teadvus jääb kestma? Kas maailmal on tähendus?

Siin rakendub see, mida võib nimetada “teadusuudiste spirituaalse võimenduse mudeliks”. Lugeja ei otsi nendest tekstidest andmeid, vaid kinnitust maailmapildile, kus maagia ja teadus lõpuks kohtuvad. See ootus muudab ettevaatliku teadusliku hüpoteesi kiiresti metafüüsiliseks lubaduseks, kus tehniline kirjeldus moondub revolutsiooniliseks “tõestuseks” vaimse reaalsuse fundamentaalsuse kohta.

Esimene markantne näide pärineb 2019. aastast, kus FB uudis viitab Dominique Durandi uuringule. FBs vahendatud uudise sisu on: teadus tõestas, et neuronid suhtlevad läbi tühja ruumi. Telepaatia on võimalik!

Tegelikkus on aga spetsiifilisem, uuringu sisu oli tegelikult:

“2019. aastal näitas Durandi töörühm, et hipokampuse koes võib närviaktiivsus levida üle füüsilise katkestuse üksnes neuronite tekitatud elektriväljade mõjul, mis annab tuge ephaptic coupling’u ehk väljapõhise närviside olemasolule.”

Ja nüüd näeme, kuidas mehhanismi keerukus asendatakse meedias lihtsalt müstikaga. Esiteks, see, mida Durand ja tema meeskond uurisid, oli hiire aju, täpsemalt hipokampus laboratooriumis, mitte elav hiir ringi jooksmas oma loomulikus keskkonnas.  Teiseks, nad avastasid, et teatud tingimustes võivad väga nõrgad elektriväljad ajukoes aidata signaalil üle imeväikese füüsilise lõhe hüpata – see stimuleerib naaberneuroneid ilma otsese keemilise sünapsita. See on tõesti neurofüsioloogiliselt ülihuvitav detail, mis aitab mõista aju elektrilist dünaamikat (et ajus võivad seoses tekkida ka elektriliste võrgustike, mitte ainult neuronite vahetu mõju kaudu), kuid sotsiaalmeedias muutub imeliselt kõik. Sellest, et katse tehti kontrollitud laboris, et vahemaa oli millimeetri murdosa, et see oli konkreetne kude, tehakse üldistav ontoloogiline väide, et taju toitubki läbi tühja ruumi ja seega loomulikult järelikult me saame oma mõtetega mõjutada asju distantsilt.

Teine näide: veelgi hoiatavam on 2024. aasta narratiiv FAD-molekulide ja kvantpõimumise kohta. Sotsiaalmeedia postitused väidavad, et University of Surrey ja ajakiri Nature Chemistry on kinnitanud: kvantpõimumine juhib meie ainevahetust ja teadvust, püsides 100 femtosekundit füsioloogilisel temperatuuril. Sellega tahetakse öelda, et kvantmaailm võib täiesti edukalt meie „soojas ja märjas“ bioloogilises keskkonnas toimida ja sellega, kes teab mis imesid korda saata, näiteks et meie rakud võivad olla kvantarvutid, mis toodavad energiat läbi maagilise kvantpõmumise.

Kuid jällegi, mida uuring tegelikult ütles? Muuhulgas seda, et kvantkoherents kestis 100 femtosekundit. Meile võib tunduda, et sekund on sekund ja et selle ajaga jõuab ju ka tavaline arvuti tohutu hulga toiminguid ära teha, kuid mis ikkagi on femtosekund? Ja vastus on, et see on üks biljondikosa sekundist, arvuliselt 10⁻¹⁵ ehk 0,000,000,000,000,001 sekundit! See on ajavahemik, mis on nii hoomamatult lühike, et isegi valguse kiirusel liikudes ei jõua selle aja jooksul peaaegu mitte kuhugi.

Nii, et jah teadlased tõesti tuvastasid selles FAD-molekulides sellise lühiajalise kvantkoherentsi, ehk seisundi kus kvantosakesed käituvad sünkroniseeritult (on nö kvantsuperpositsioonis), kuid see püsis täiesti olematu hetke vältel. Sotsiaalmeedia hüpe seisneb väites, nagu rakud oleksid võimelised seda kvantnähtust energia tootmiseks ära kasutama. Kuid tegelikult hävitab bioloogiliste süsteemide „soe ja märg“ keskkond igasuguse kvantkoherentsi hetkega. Väita, et see 100 femtosekundit on mingi funktsionaalne mehhanism, mis juhib meie rakkude tööd nagu kvantarvuti, on täielik spekulatsioon. Uuringu kontekstis oleks sama hea öelda, et kuna ma suudan üles hüpates püsida õhus näiteks pool sekundit, siis põhimõtteliselt suudan ma lennata nagu lind. Ja siin me võrdlesime ainult üht nüanssi sotsiaalmeedia teates ja algses uuringus.

Aga mis juhtub siis, kui teadusuuringu nihkega tõlgendus proovib häkkida aega ennast? See viib meid kolmanda näiteni: Alessandro Coppo ja tema kolleegide uuring “Magnetic clock for a harmonic oscillator” (Physical Review A, 2024) on kvantfüüsikas strateegiliselt oluline panus nn “aja probleemi” lahendamisse.

Sotsiaalmeedias esitletakse seda sageli kui empiirilist tõestust, et “aega pole olemas”. Pealkiri, et aeg on illusioon, et aeg ei eksisteeri ning et kogu universum on üks ajatu tervik tekitab lugejale kergendust toova psühholoogilise reaktsiooni, sest kuidagi ebamääraselt vähendaks see nagu hirmu vananemise ja isegi surma ees – et äkki on siin siiski mingi lootus, mingi nihe? Seda tunnet see pealkiri muidugi lugejatele müübki. Teaduslik reaalsus on aga vaoshoitum: keerulisemalt väljendades kirjeldab uuring „relatsioonilist aega“. Teadlased lõid laboratooriumis spetsiifilise kvantkeskkonnal põhineva matemaatilise mudeli, millega uuriti, et kas aeg ei pruugi olla väline, iseseisev “taustamõõde”, vaid ilmneb süsteemidevahelistest korrelatsioonidest – üks kvantsüsteem (kell) jälgib muutust teises kvantsüsteemis (maailm), kuid väljaspool kvantmaailma nö kõrvalt vaadates ei ole mingit muutust, vaid kõik on kogu aeg staatiline. Ja siit siis tuli see teoreetiline järeldus, et aeg ei ole mitte iseseisev nähtus, vaid kui teatud emergentne nähtus, mille olemasolu sõltub teistest nähtustest.

Ehk lihtsamalt öeldes – tegelikult on Coppo uuring üks sügavalt matemaatiline, teoreetiline harjutus, matemaatiline mudel, mitte reaalsuse 1:1-e kirjeldamine. See on teoreetilise füüsika maailm, kus püütakse ühitada kvantmehhaanikat (mis tegeleb piltlikult väga väikese ja veidra maailmaga) ja üldrelatiivsusteooriat (mis tegeleb gravitatsiooni ja kogu selle „suure maailmaga“) – neis kahes maailmas käsitletakse aega väga erinevalt, mis on füüsikas tohutuks probleemiks. Nii et matemaatiline mudel püüab aidata füüsikutel neid kahte maailma ühendada aga väga teoreetilisel tasemel ja väga kontrollitud, spetsiifilises kvantkeskkonnas. Lisaks jäetakse märkimata, et eri teadlastel on siin ka väga erinevad seisukohad, kohe päris kindlasti ei olda üksmeelel, et selline katse oleks lükanud ümber üldrelatiivsusteooria. Igatahes ei tulene siit kuidagi järeldus, et reaalsus nagu ei olekski eraldiseisev fundamentaalne nähtus ja  absoluutselt kindlalt ei tõesta see, et aeg kui meie kogetav füüsiline reaalsus ei eksisteeri. Väide, et uuringuga on kuidagi tõestatud, et aeg on illusioon ja seda pole tegelikult olemas, on seega tegelikult ju väär.

Esoteerilise sisuloome algoritm?

Kui selliselt moonutatud teadusuudiseid lähemalt vaadata, siis jääb vägisi mulje, et tekkinud moonutused ei ole lihtsalt kellegi juhuslik laiskus, vaid see on väga selge, astmeline narratiivne kett. See näib olevat lausa psühholoogiline manipulatsioon, lausa algoritmiline mehhanism, võib tekkida koguni tunne, et see on (ala)teadlik ootuspäraste vastustega (kon)trollimine. Muidugi ei tähenda see, et kõige taga on mingi teadlik vandenõu, pigem on see nö emergentne psühholoogiline ja kultuuriline muster, mis ilmneb loomulikult kui teatud komponendid kokku satuvad: nimelt, pisut „müstiline“ teaduskeel (eriti kvantmaailmas) ning algoritmid, mis meie teadvuses selliseid nähtusi mõtestada püüavad. Ehk, me teeme seda endale ise, täiesti „loomulikul moel“.

Igatahes, teadusartikli ja spirituaalse sensatsiooni vahel eksisteerib mingi transformatsioonifilter, mis destilleerib „kuivad“ andmed müüvaks looks. See on „inflatsioonikett“, mida võiks kirjeldada seitsme etapina:

1. Kitsast mehhanismist tehakse üldine olemuslik väide. Spetsiifiline elektrivälja mõju kontrollitud ja imevähe eraldatud ajukoes muutub väiteks “aju töötab juhtmevabalt”. See on sama hea, kui öelda, et kuna haamer on tööriist ja universum näib olevat „üles ehitatud“, siis ilmselt on seda tehtud haamriga.
2. Võimalikkusest saab fakt. Sõnad “võib viidata” asenduvad retoorikaga “teadlased kinnitasid”, ehk teaduslikud ebakindlused muudetakse kindlateks faktideks. Võimalusele viitav teaduskeel teisendatakse „müügikonksudeks“.
3. Konservatiivne seletus jäetakse välja. Teisisõnu, tavaliselt on asjale ka nö „igav seletus“, ehk täiesti teaduslik selgitus, kuid see visatakse lihtsalt aknast välja, st ignoreeritakse fakti, et nähtus on seletatav klassikalise keemia või statistilise füüsikaga. „Telepaatia“ kõlab loo loetavuse mõttes kahtlemata palju huvitavamana.
4. Füüsikaline mõiste asendatakse eksistentsiaalsega. St füüsikaline terminoloogia asendatakse täiesti sujuvalt metafüüsilisega – “korrelatsioonist” saab “ühtsus” ja “kvantolekust” “teadvus”. Ehk keelenihke kaudu kantakse lugeja sujuvalt teadusmaailmast filosoofilisse või lausa esoteerilisse maailma.
5. Vaieldavusest vaikitakse. Jäetakse mainimata, et tegu on vaid ühe mudeliga paljude konkureerivate seas.
6. Lisatakse “silla-lause”. Narratiivi põimitakse kinnitus: “Muistsed traditsioonid teadsid seda juba ammu“ või „Aga mis siis, kui inimmõistus töötab samamoodi või?“ või „See uuring muudab täielikult seda, kuidas me tajume omaenda eksistentsi“ jne – laused ja mõtted, mida uuringus muidugi kunagi pole eksisteerinud. Ent nii luuakse näiline sild kahe maailma vahel, mis tegelikult ei ole ühendatud (vähemalt objektiivselt võttes mitte selles konkreetses uuringus): teadusmaailm ja esoteeriline maailm.
7. Suunatud narratiiv. Siin suunatakse kõik nö ühesuunalise liiklusega tänavasse, kõik liidetakse kokku ühtseks looks: teadvus on fundamentaalne, kõik on seotud ja surm on illusioon.

Huvitav on seejuures, et vähemalt mina pole märganud, et sotsiaalmeedia teadustõlgendused oleksid kunagi öelnud, et „kvantkatse kinnitab, et vaba tahet pole ja universum on lihtsalt külm koht“ vms. Sest jah, külm ja ükskõikne matemaatika ei paku mingit eksistentsiaalset kontrolli. See jätab meid väikseks ja haavatavaks. Aga, kui me veename end, et füüsika viimased saavutused tõestavad meie spirituaalseid kontseptsioone, siis me saame oma eksistentsiaalse turvatunde kohe tagasi. Me kasutame teadust, kui kaasaegset rüüd, et riietada sellesse meie iidne vajadus müütide ja kontrollimaagia järele. Me töötleme selle enesekeskseks.

Inversioon2: kuidas me “lõhume” iidseid tööriistu

Mis on seejuures huvitav ja näib viitavat mingile universaalsele mustrile: see „inflatsioonikett“ ei ole omane ainult teadusuudistele, vaid näib, et see on tung, millega me koloniseerime ka vanu traditsioone (tai chi, Yangsheng, kristlus). Me ei tõlgi tegelikult vanu traditsioone teadusesse nagu meile endale võib vahel tunduda, vaid me tõlgime mõlemad – teaduse ja vaimsed traditsioonid – hoopis kolmandasse keelde – kaasaegse lääne inimese eneseteostuse ja biohäkkimise keelde. Ehk kui meile varem tundus, et esoteerika kuidagi kaaperdab teadust, siis tegelikult toimub midagi muud: miski kaaperdab ka nö esoteerikat või siis vanu vaimseid traditsioone.

Näib, et ka selles maailmas toimub mingi fundamentaalne kontseptuaalne inversioon, tähenduse ümberpööre, sarnaselt sellele, mis toimus teadusuudistega. Näiteks, kui iidses traditsioonis oli eesmärgiks kohanemine suurema korraga – alistumine Jumalale või kooskõla Daoga, siis meie aja uustõlgendus tühjendab need süsteemid algsest sisust ja täidab need taas meiekesksusega, ehk ego vajadustega. Vana traditsiooni väärtus ei seisne enam vabanemises kontrollist, vaid selles, et ta pakub “tööriistu” reaalsuse „manifesteerimiseks“ ja kontrollimiseks. Me kasutame iidset sõnavara, kuid telg on pöördunud 180 kraadi: selle asemel, et teenida tervikut, peab tervik (või “universumi kvantväli”) hakkama teenima meie individuaalset tahet. Umbes nii nagu teaduse puhul me pöörasime täiesti teistsuguse kvantmaailma nähtused meie maailma ja tähenduse otsingute tööriistadeks. Kõik peab tiirlema meie endi ümber.

See on midagi väga meisse juurdunut, kuid mitte omane siiski igale kultuurile ajaloos. Nagu varem on saanud MustasAugus mõtiskleda, siis näiteks kartesiaanlus õpetas meid siin Läänes süsteeme lahti võtma, iga detaili eraldi analüüsima nähes ennast kogu selle operatsioonisüsteemi juhttornis ning kui me rakendame seda idamaiste praktikate peal, siis me teeme need  ida tööriistad katki – me rakendame oma läänelikku kontrollivat operatsioonisüsteemi vanadele tarkustele, mille algne eesmärk oli risti vastupidine.

Võtame näiteks sellise traditsioonilise Hiina kontseptsiooni nagu Yangsheng, mis laias laastus tähendab „elu toitmist“ või siis palju tuntum tai chi. Kujutame ette vana daoistlikku meistrit kuskil udusel mäel sadu aastaid tagasi. Tema eesmärk, kui ta tegi neid aeglaseid liigutusi, oli õppida omaenda tahtest lahti laskma. Kogu eesmärk oli ego lahustamine ja kohanemine suurema kosmilise vooluga, asjade loomuliku kuluga ehk Daoga. Tema jaoks oli kõige selle juures küsimuseks, et kuidas mina väike inimene suudan alluda suuremale korrale, toimida sellega kooskõlas. Tehnilised üksikasjad, mis aitaksid tal seda Daod ise kontrollida, ei huvitanud teda üldsegi, õigemini need oleksid töötanud tema eesmärkidele vastu.

Kui aga seesama praktika, kasvõi tai chi, on praktiseeritud mõnes meie lääne heaolukeskuses  või „manifesteerimise laagris“, siis toimub tegelikult täielik suunamuutus, 180-kraadine inversioon, kogu fookus pööratakse täiesti pea peale (mitte muidugi alati, räägime pigem laiemast trendist). Nüüd ei ole küsimus enam selles, et kuidas mina universumiga kohanen, nüüd on küsimus hoopis selles, kuidas universum kohandub minu visiooniga. Eesmärk ei ole enam egost vabanemine, vaid ego saab lihtsalt endale uued, peenemad ja varjatud väed. Ta teeb täpselt samu liigutusi, kasutab täpselt samu sõnu nagu Qi või harmoonia, aga tema tegelik salajane soov on kasutada seda energiat, et „manifesteerida“ endale edutamine tööl või parem tervis või absoluutne kontrolli oma tuleviku üle. Vorm oleks nagu sama, aga sisu on täielikult, fundamentaalselt muutunud, see on saanud lihtsalt kontrolli saavutamise vahendiks. Nii et nagu me pöörasime teadusmaailma enda sisemaailmaks, nii pöörame ka iidse kosmoloogia meie optimeerimisprogrammiks. Me ei taha enam „kuulata maailma“; vaid dikteerida sellele omi tingimusi. Ja pole ime, et sedasi liigub meist aina kaugemale vanade traditsioonide eesmärk: lihtsus ja rahulolu.

Samu näiteid saaks tuua ka kristlusest, kus vaimse tähenduse kaaperdavad näiteks fundamentalismlikud pingutused igat tähte ja sõna ajalooliselt või teaduslikult kinnitada, mis paradoksaalselt võib elava usu teha hoopis väga jäigaks ja haavatavaks.

Nii et kui me võtame selle valesti mõistetud kvantfüüsika ja paneme selle kokku nende egokeskseks muudetud idapraktikatega, kus me proovime universumi oma pilli järgi tantsima panna, siis see on hetk, kus kaks moonutust hakkavad teineteist kinnitama. Inimesed vaatavad seda kompotti ja mõtlevad – näete meie uus kvantfüüsika tõestab täpselt seda, mida iidsed meistrid juba ammu rääkisid. Aga tegelikkuses ühendatakse siin kaks ebatäpset, juba meie enda kontrollivajaduse poolt rikutud kaarti. Kui me selle kaardi järgi hakkame ehitama silda kahe mandri vahele, siis me ei pruugi rikutud kaarti vaadates adudagi enam, et kumbki nendes mandritest ei esinda enam tegelikkust. Ja võib arvata, et see tegelikult ei aita meid tervikliku maailmapildi loomisel. Me lihtsalt oleme kogu aeg tammunud ühelsamal kohal, tegelenud ühesama modernse individualismiga.

Kontroll

„Mis on see asi, mida me püüame kontrollida, kui arvame, et otsime tõde?“

Miks on see tung nii peatumatu? Eckhart Tolle osutab, et kontroll on meie jaoks eksistentsiaalne kaitsemehhanism surmahirmu vastu. Tolle järgi on surm inimese jaoks absoluutne ülim kontrolli kaotus. Iga kord, kui me vaatame metsikut loodust või lõputut kosmost, siis see tuletab meile meelde, et me oleme tohutult haavatavad ja me ei kontrolli oma lõppu. Selle hirmu varjamiseks me „betoneerimegi“ oma keskkonda, loome tehisliku reguleeritud temperatuuriga keskkonna, et mitte tunda seda eksistentsiaalset loodust, sest me arvame, et „päriskeskkond“ on ohtlik. Aga betoneerimine ei piirdu ainult tänavatega. Me teeme seda oma meelega, oma teadusega ja ka oma spirituaalsete õpetustega, otsides ja kinnitades oma maailmapilti vastuseid, mis muutuvad lihtsalt uueks kontrolli relvaks.

Kontroll ei ole tugevus ega ülemvõim,

see hirmu teine nimi

Kontrollist rääkides võiksime vabalt suhtumist teadmistesse võrrelda „Sauroni võimusõrmusega“. Tõeline iva ei peita siin selles, et „halvad inimesed“ seda kasutavad, vaid selles, et head inimesed tahavad seda kasutada headel eesmärkidel. Alguses tahab ju inimene lihtsalt natuke paremini aru saada. Me tahame „ennustada“, ehk mõista kuidas üks asi päriselt põhjustab teist või kasvõi lihtsalt ilma ennustada, et saak ei läheks hukka, me tahame ravida haigusi jne. See on justkui Sauroni sõrmuse kasutamine headeks eesmärkideks. Aga siis, mingi hetkel, võtab see tööriista sisemine loogika võimust. Ja sõrmuse sisemine olemus on „totaalne võim“ ning see ei ole enam loomulik. Meil tekib uskumus, et kui meil oleks veel natuke rohkem andmeid, eks veel täpsem mudel, siis me suudaksime kontrollida täiesti kõike. Kui me muudame vaimse praktika või teaduse meetodiks, millega tegelikkust “juhtida”, oleme astunud lõksu, kus vahend on asendanud eesmärgi ja vabanemise asemel oleme vangistatud omaenda kontrollivoogu. Tööriist kontrollib lõpuks kasutajat, kasutaja pole enam subjekt, vaid objekt.

Siin võiks tekkida aga üks tõsine vastuväide: kas see pidev kontrollivajadus ei ole mitte lihtsalt puhas evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, sest me ju peamegi oma keskkonda füüsiliselt manipuleerima? Kui meie esivanemad poleks ehitatud varjualuseid, mis kontrollivad temperatuuri või poleks hakanud põlde harima, et toidukasvu kontrollida, siis me oleksime lihtsalt kiskjate ja külma või nälja kätte ära surnud. Nii et kas me ei tee praegu bioloogilisele paratamatusele natuke liiga, tembeldades selle mingiks kurjaks „Sauroni sõrmuseks“?

Ja see ongi tegelikult oluline eristus, millel peabki korraks peatuma. Tõepoolest, see evolutsiooniline ellujäämine nõuab seda, mida võiks nimetada „funktsionaalseks kontrolliks“: ehitan majale katuse, et vihm sisse ei saja, ehitan silla üle jõe, et mitte ära uppuda või kasutan antibiootikumi infektsiooni vastu. See on pragmaatiline. See on piiritletud ja see on täiesti hädavajalik. Aga probleem tekib siis, kui me ületame mingi piiri, kui „funktsionaalne kontroll“ hakkab teisenema ja me hakkame taotlema midagi, mida võiks nimetada „eksistentsiaalseks kontrolliks“. See võiks olla siis meie illusoorne püüdlus tagada, et maailm ei üllataks meid enam mitte kunagi. See on soov, et tulevik peab olema 100% kindel, et juhuslikkus lihtsalt kaoks, et mingit ebaõnne ei eksisteeriks ja et isegi surm oleks lõpuks vaid selline tehniline probleem, mis ootab lahendamist. Et meil oleks kõik vastused, sest sellest sõltub kontroll. See on ausalt öeldes natuke nagu soov olla jumal.

Ehk siis funktsionaalne kontroll lihtsalt parandab elukvaliteeti, aga eksistentsiaalne kontrollivajadus on nagu põhjatu kaev, võiks öelda, et see on nagu psühholoogiline kramp, sundtung, mis hakkab reaalsust muutma mudeliteks, otsekui trollima.

Ja kui me leiame, et kõigi eelkirjeldatud nähtuse allhoovusena ongi see kõik hoopiski „eksistentsiaalse kontrolli“ püüdlus, siis võibolla selles mõttes polegi eriti vahet neil kahel nähtusel – üks, mida me uhkelt nimetame ratsionaalsuseks või teaduslikuks mudeliks ja teine, mida me nimetame kaasaegseks „ärkamiseks“. Need võivad mõlemad olla tihtipeale lihtsalt väga peened, hästi maskeeritud kaitsereaktsioonid, millega me püüame ehitada kilpi elu ettearvamatuse vastu.

Vanade traditsioonide „operatsioonisüsteem“: kas vastus või küsimus?

See panebki mõtlema, et kui me selliselt disainime kõikjal kontrollitööriistu ja selle nimel isegi lõhume vanu traditsioone, kujundades tegelikult kogu aeg järjekindlalt neist kahest ümber endale sobivat maailmavaadet, siis milline oleks teistsugune tee ja kus me selle leiaks? Miks me üldse räägime vanade traditsioonide üles kaevamisest, me elame ju enneolematul teadmiste ajastul, kas me ei peaks olema vähemalt sama edukad siis ka maailma mõtestamiseks terviklike, võibolla „kvantspirituaalsete“ kontseptsioonide loomisel?

Sellele küsimusele vastab kõige paremini süsteemimõtlemise üks kuldreegleid: „sa ei saa lahendada probleemi sama mõtteviisiga, mis selle probleemi algselt tekitas“. Kui meie praegune fundamentaalne probleem, see tohutu psühholoogiline ja ökoloogiline ummikseis, tuleneb meie obsessiivsest vajadusest maailma kontrollida, siis iga uus ja moodne lahendus, mille me ise välja mõtleme, on juba ette mürgitatud sellest samast kontrollivajadusest. Kui me loome uue spirituaalse raamistiku, on see peaaegu kindlasti lihtsalt järgnekordne tehnoloogiline või psühholoogiline vahend, mis lubab meile veelgi optimeeritumat elu. Ehk me disainime lihtsalt uue, palju mugavama ja uhkema puuri, millest me aga tegelikult tahaksime ju üldse välja pääseda.

See on üks põhjus, miks just vanad traditsioonid on meie jaoks hädavajalikud. Mitte sellepärast, et neil on taskus mingi maagiline tõde, mida meil pole, vaid seetõttu, et nad eksisteerivad täiesti väljaspool meie praegust „operatsioonisüsteemi“. Nad ei eelda, et pidev progress, lõputu majanduskasv, individuaalne eneseteostus või totaalne kontroll keskkonna üle on mingid absoluutsed väärtused. Kui sa loed süvenenult näiteks vana DaoDeJingi või Jeesuse mäejutlust, siis võib vahel tekkida paratamatult mingi hõõrdumine või ebamugavus, sest tihti see, mida loed, ei sobi meie maailmapildiga kokku. Sa ei leia sealt tingimata ühest vastus oma spetsiifilistele, sinu poolt sihitud küsimustele, vaid see ebamugavus on nagu arheoloogiline peegel. See ei tähenda, et meile peaks meeldima minevik rohkem kui olevik, see aitab meil lihtsalt märgata meie endi tänapäevaseid eeldusi, neid pimenurki, mida me muidu kunagi ei märkaks, sest me hingame sedasama lääne õhku iga jumala päev.

Kuid vanade „operatsioonisüsteemide“ kasutamine eeldab nende sisemisest loogikast aru saamist, mitte selle ümber kujundamist.

Näib, et üks selle ümberkujundamise ja tegelikult ka kontrollisooviga seotud aspekt on see, et nii teaduses kui spirituaalses maailmas me lausa nõuame vastuseid. Aga vastuse olemus on see, et ta paneb asjale punkti, vastus lõpetab otsingu, see sulgeb horisondi ja annab sulle tegevusjuhise. See on muidugi funktsionaalne, aga see sulgeb, lõpetab, kontrollib. Vastandina küsimus hoiab tee lahti, hoiab elusana ja tegelikkusele avatuna.

Meie ühiskond on täidetud vastustega, kuid me oleme kaotanud võime esitada ebamugavaid küsimusi, mis lähevad vastuollu modernse kontrolli-ihaga:

• Kas meie obsessioon “rohkema” ja “parema” järele ongi see müra, mis takistab meil kuulmast midagi sellist nagu “Daod”?
• Kas kontroll on lahendus või on see probleemi algpõhjus?
• Kas inimene peab õppima maailma juhtima või seda uuesti kuulama?

Vanad traditsioonid tihti ei vii sind fikseeritud, lõpetatud vastusega punkti, vaid hoiavad pigem mingil teel kulgemas, kus tasakaal pole lõplik seisund, vaid dünaamiline, pidevalt õpitav protsess.

Nii et võibolla tuleks kontrollisõltuvusest vabanemiseks mõista, et me peame olema valvsad lahenduste suhtes, mis on kantud samast vaimust, mis probleemi algselt tekitas, mis meid on (kon)trollinud.

Ehk oleks seetõttu hea olla ettevaatlik vastuste, mudelite ja menüüde illusiooniga ning mõista, et tegelikkus ei ole lihtsustatud mudel, tegelikkus on avatud ja tihti ennustamatu ning kontrollimatu protsess.

Võibolla mõnikord ei ole suurim tarkus uue vastuse leidmine. Võibolla mõnikord on suurim tarkus avastada, et oleme vahepeal unustanud ühe väga olulise küsimuse.

„Vastus kui (kon)trollimise tupiktee, küsimus kui kontrollist lahtilaskmine ja edasi astumine?“

“Vastus on vaid järgmise astumise algus.”

See artikkel on ühest antiikaja, võib öelda, et teaduslikust kirjutisest “De rerum natura” ning selle täiesti uskumatust ellujäämisloost.  Ehk lugu sellest, kuidas üks radikaalselt ateistlik ja materialistlik tekst, mille kohaselt idee, et universum koosneb aatomitest, et elu tekkis loodusliku valiku läbi, et inimühiskond arenes loomulikult, et olemas on multiversumid ning jumalad meid ei aita, antiikajast meieni jõudis. See on lugu juhusest aga ka ideedest, mis olid oma ajast nii palju ees, et pidid peaaegu tuhat aastat vaikuses ootama. See on lugu sellest, kui habras aga oluline võib olla mõne idee elujoon. Mõnikord ei päästa maailma mitte idee tugevus, vaid selle ilus keel.

seekordse veidi pikema teksti puhul:

Tabula cogitationum

• Mis oli selles tekstis nii ohtlikku, et ta pidi peaaegu tuhat aastat vaikima?
• Kes ja miks teda ikkagi säilitas?
• Kuidas muutus üks luuletus teadusliku revolutsiooni nähtamatuks mootoriks?
• Miks kadus autor peaaegu ajaloo varju, kuigi tema ideed jäid ellu?
• Ja kas meiegi säilitame praegu midagi, mille tegelikku tähendust mõistetakse alles sajandite pärast?

Sissejuhatus

Olen varem siin kirjutanud lühidalt Titus Lucretius Carusest, ehk Lucretiusest (u 99–55 e.m.a.) kui antiikmaailma teadlasest ja poeedist, kes veidi enne kristluse ajaloo areenile saabumist esitas Epikurose filosoofiale tuginedes oma ajastu kontekstis erakordse visiooni aatomitel põhinevast universumist, kus pole määravat kohta jumalatel ning kus hing ei ole surematu. Tema loost on muidugi üleüldse omajagu kirjutatud, kuid laiemalt teatakse siiski teenimatult vähe seda, kuivõrd mõjukas on tegelikult Lucretiuse pärand, tema tekst läbi aastasadade olnud.

Äärmiselt huvitav on seega just tema teose, „De rerum Natura“ käekäik. Muuhulgas on selle teadmine vajalik, et mõista renessaasiaegse teadusliku mõtlemise taassündi ning 17. sajandil tekkivat intellektuaalset vaidlust, kus olulisteks tegelasteks olid näiteks Newton, Descartes ja Leibniz aga sellest kirjutaks millalgi edaspidi. Seekord räägiks täpsemalt sellest Lucretiuse poeetilis-teaduslikust tekstist, mille säilimist ja taasavastamiseks võiks nimetada klassikalise filoloogia alaseks üheks kuulsamaks detektiivilooks. Juba see on iseenesest võimas mõte, et  me loeme Lucretiust tegelikult läbi uskumatult kitsa pudelikaela, sest kõik, mis meil tema teosest täna olemas on, pärineb ühest ainsast antiikaja lõpus eksisteerinud eksemplarist.

Lucretiuse maine antiikajal ning kiriku vaade

Kuid enne veel kui jätkata teksti edasise saatusega, tuleks korraks peatuda sellel, et kas Lucretius oli oma kaasajal Roomas üldse oluline tegelane või oli ta mingi nišitüüp, keda lugesid ainult vähesed? Võibolla kultuuriajalooliselt ongi meil tema teksti näol tegu väga kõrvalise nähtusega?

Enne keskaja „vaikuse sajandeid“ oli Lucretius Rooma intellektuaalses kaanonis siiski kindlalt kanda kinnitanud. Ehkki ülimalt religioosse Rooma jaoks ei olnud tema teose sisu vastuvõetav, oli tema vorm ülim – see oli sisuliselt seni pigem robustseks peetud ladina keele tõstmine filosoofia ja poeesia keelega – kreeka keelega – samale tasemele. Seepärast tunnustas Cicero teost märkusega multis luminibus ingeni („täis vaimu sära“), ning seejuures on Cicerot peetud isegi tõenäoliseks teksti varajaseks toimetajaks. Ta mainib Lucretiuse teost ka kiitvalt kirjas oma vennale. Ovidius kuulutas, et Lucretiuse „ülevad laulud“ kaovad alles maailma hukkumisel. Retoorikaõpetaja Quintilianus tunnustas tema poeetilist jõudu, paigutades ta „poeetide kaanonisse“ – ideaalne vahend retoorika õppimiseks, kuigi vihjab et sisu on tema arvates problemaatiline (ateistlik).

Kõige põnevam tekstiline suhe tekkis aga teise sama ajastu suure poeedi, Vergiliusega. Lucretiuse tekst oli ilmunud varem (60-55 e.m.a.), Vergilius oli siis alles umbes 15-aastane ja noorena oli ta Lucretiusest vaimustuses, kuid poliitiline realiteet – vabariigi muutumine “jumalikuks” keisririigiks ei soosinud juhuslikku atomismi, vaid nõudis kõiges selles jumaliku juhtimise nägemist. Vergilius ei saanud Lucretiuse geeniust ignoreerida, ehkki ta teda nimeliselt oma teostes ei maini, vaid pidi temaga astuma tekstilisse dialoogi, et pakkuda teleoloogilist alternatiivi Lucretiuse juhuslikkusele. Vergilius laenab Lucretiuse keelt oma „Aeneises“ ja „Georgicas“, kasutades seal Lucretiuse rütmi, sõnavara ja isegi terveid väljendeid. Aga ta pöörab seejuures nende sisu pea peale. Ta justkui ütleks „Ma tunnen su tööd, ma imetlen su vormi, aga sa eksid kõige fundamentaalsemas.“ Kuulus tsitaat „Felix qui potuit rerum cognoscere causas“ („Õnnis on see, kes suutis mõista asjade põhjuseid“) on otsene kummardus Lucretiusele, kuid Vergilius raamistab selle ümber, lisades pietas’e ja jumalatega kooskõlas elamise väärtuse. Kui Lucretiuse jaoks oli religioon hirmu allikas, siis Vergiliuse jaoks oli see kosmilise ja ajaloolise korra (Roomale määratud fatum) vundament.

Nii et mis siis tegi Lucretiuse teksti nii ohtlikuks, et see peaaegu kadus? „De rerum natura“ oli põhimõtteliselt antiikaja „Richard Dawkins“ aga seejuures vormistatud külgetõmbavalt eepilise värsina, mis juba ise on midagi fenomenaalset. Nagu Lucretius ise ütles: kibe rohi oli vaja teha mee abil vastuvõetavaks. Võiks öelda ka nii, et lõpptulemusena toimis see tekst intellektuaalse lülina antiikse atomismi ja uusaegse teadusliku maailmapildi vahel. Teksti ohtlikkus omas ajas aga tulenes muidugi sellest, et see oli totaalne vastand religioossusele, nii Rooma paganlikule kultusele kui hilisemale kristlikule maailmapildile. Lucretius, kes tegutses 1. sajandil e.m.a., rääkis hinge surelikkusest, mis loomulikult ei sobinud paljude oluliste religioossete kontseptsioonidega. Ta rääkis jumalatest, kes eksisteerivad kuskil kaugel aga ei sekku absoluutselt maailma asjadesse, mis omakorda muutis mittevajalikuks palvetamise ja seadis kahtluse alla jumaliku ettemääratuse idee. Kogu tema süsteem oligi tegelikult teadlikult loodud selleks, et vabastada inimene hirmust surma ja jumalate ees. Ja ehkki see oli algselt suunatud Rooma paganlike jumalate vastu, siis ka veidi hilisema kristluse, eriti just selle „Roomastuva“, institutsionaalse ja jäiga kirikusüsteemi jaoks oli see täielik mürk, mis selle mõtteviisi lugemisvarasse kohe kindlasti ei sobinud. Seega, üks asi oli paganliku rooma aegne, intellektuaalne “džentenmenlik debatt”, hoopis teine aga ristiusuga saabuv eksistentsiaalne ideede sõda.

Piisab, kui tuua paar selget näidet “kirikuisadelt”. Näiteks Lactantius (230-325), kes muuseas oli keiser Konstantinuse nõunik, ehk kristluste riigistamise üks arhitekte ja kaitses midagi tänapäeva kristlaste jaoks niivõrd ebatavalist nagu paganlik “Sibüllide” ja ühe Vergilise teksti (nn neljas ekoloog) “pühakirjalikkust”, nimetas selle kõige juures Lucretiust “kõige lollimaks inimeste seas”. Veidi hiljem arendas Hieronymus (347-420), mees kes tõlkis kreekakeelse Piibli ladina keelde, absurdset teooriat sellest, et Lucretius olnud tekste kirjutades mingi “armujoogi” mõjul hullunud ja teinud selle mõjul ka enesetapu. Kõik see muidugi on puhas propaganda ning ei leia mingitki tuge Lucretiuse äärmiselt ratsionaalsest ja loogiliselt arendatud teaduspoeesiast. Oma panuse andis ka Augustinus – ühesõnaga, kirik oli selgelt vaenulik, Lucretius pidi kaduma.

„De rerum natura“ säilimine keskajal

Kui aga Lucretiusel oli selline fundamentaalne konflikt juba „paganliku“ Rooma religiooniga ja üldise maailmavaatega ning seejärel kristliku kirikuga, siis see viib meid tagasi selle küsimuseni, et kuidas küll jäi tema tekst ellu kristlikus keskaegses Euroopas? Ja siin peitub omamoodi ime – seda hoidsid seda elus just keskaegsed mungad oma kloostrites, seltskond, kes oleks pidanud seda kõige rohkem vihkama.

Esmalt, et aru saada teksti säilimise imest üldse, tuleb öelda, et tõenäoliselt jäi hilisantiigis alles vaid üksainus käsikirjaline liin. Selleni viib tekstikriitiline metoodika, kus kasutusel on „arhetüübiga“ seotud meetod. Arhetüüp ehk „ürgtekst“ on kadunud algtekst, millest põlvnevad kõik säilinud käsikirjad või trükised, ehk see on tekstilooja (autori) originaalkäsikiri, mis ei ole säilinud aga mida filoloogid püüavad tekstikriitiliste meetodite abil rekonstrueerida. Umbes nagu viroloogias „patsient 0“, ehk esimene “haigestunu”, kellelt lähevad kõik “vead” edasi. Käsikirjade ühesugused, kumuleeruvad vead aitavad aga tuvastada nende ühise “patsiendi 0”, ehk praegusel juhul selle, et kõik säilinud “De rerum natura” käsikirjad (koopaid) pärinevad ühestainsast algkäsikirjast. Mis omakorda tähendab, et “De rerum natura” säilimine rippus juuksekarva, ehk ainult ühe käsikirja säilumise küljes.

Teine ime ja lausa kohati absurdsena tunduv vastuolu ongi see, millele sai viidatud: Lucretiuse teksti säilitasid kristlikud kloostrid – mungad, kes oleksid pidanud selle kui ühe kõige ohtlikuma kirjutise hävitama. Kuidas see oli võimalik? See tundub meile ehk imelik, aga 9. sajandi Euroopa kristlikud kloostrid ei otsinud radikaalseid filosoofilisi ideid, et oma maailmapilti proovile panna, nad otsisid hoopis head klassikalist ladina keelt – korrektset heksameetrit, rikkalikku sõnavara, keerulist grammatikat. Lucretius oli neile eelkõige ja ainult keeleline artefakt, mitte õpetus. Tema tekst pakkus puhast, rasket aga rangelt struktureeritud ladina keelt – see oligi lihtsalt keeleline õppematerjal, ideaalne tööriist keele ja värsimõõdu harjutamiseks. Ilmselt ei tundunud sisu neile ohtlik, sest nende terviklikus ja turvalises teoloogilises maailmas näis see võibolla lihtsalt mittetähelepanuväärse nonsensina. Nii et teksti päästis sisuliselt mehhaaniline, puhtalt lingvistilisel eesmärgil teostatud ümberkirjutamine, mis on huvitav paradoks.

Kui vaadata täpsemalt, siis see kloostrites säilinud üksainus Lucretiuse teksti koopialiin päästeti 9. sajandil, Karolingide „esimese renessansi“ ajal – perioodil, mil Karl Suure õukonnas hakati vanu tekste päästma ja ümber kirjutama ning kus eksisteeris ka vajadus ladinakeelse bürokraatiamasina järele. Sellest ajast pärinevad kaks kõige vanemat Lucretiuse terviklikku käsikirja, mis jagunevad kolme allika vahel. Peamised 9. sajandi Karolingide renessansist pärinevad allikad on O (Codex Oblongus, pikema ristküliku kujuline käsikiri), Q (Codex Quadratus, ehk rohkem ruudukujuline käsikiri) ja S (Schedae, ehk “lehed” või “vihikulehed”, st “käsikirja fragmendid”). Need käsikirjad on üksteisest sõltuvad, kandes edasi samu lünki ja moondumisi. Kaks tervikteksti, O ja Q  on samas ka terviklikeks allikateks O ja Q, kuid kolmas allikas, S ei ole terviklik raamat, vaid fragmentaarse käsikiri, koosnedes lahtistest lehtedest ja katkenditest, mis sisaldavad umbes 45% tekstist. Need kaks kõige vanemat ja kuulsamat 9. sajandi Karolingide-aegset käsikirja, O ja Q, on siiani füüsiliselt säilinud. Need asuvad täna turvaliselt Hollandis, Leideni Ülikooli raamatukogus.

Nende käsikirjade uurimine viibki eelviidatud järeldusele, et säilimise taga oli puhas huvi ladina keele grammatika vastu. Sest kui vaadata nende 9. sajandi käsikirjade marginaale, siis seal pole mitte ühtegi filosoofilist kommentaari, ei ole hüüatusi stiilis „see on ketserlus!“ ega ka poleemikat. Seal on ainult keelelised parandused, märkused värsimõõdu kohta või haruldaste sõnade seletusi ning kõrvulukustav filosoofiline vaikus. Nii, et teksti ei loetud sisuliselt. See oleks umbes sama, kui arvutisüsteemide turvalisuse eest hoolitsev pühendunud IT-ekspert säilitaks ohtliku arvutiviiruse puhtalt selle elegantse koodi tõttu

See on tohutu kontrast näiteks Vergiliusega, kelle käsikirjade servad on täis allegoorilisi tõlgendusi. Teda loeti, kui „õilsat paganat“. Valis ju näiteks Dante Alighieri sajandeid hiljem oma kuulsas eeposes, „Jumalikus komöödia“ just Vergiliuse endale teejuhiks läbi põrgu ja purgatooriumi. Nagu eespool viidatud, Vergiliuse tekstidest otsiti lausa prohvetlikke viiteid kristlusele (ehk saab kunagi edaspidi kirjutada sellest, kuidas roomlastest kristlased pidasid üht Vergiliuse „Bucolica“ ehk „Ekloogide“ tekstiosa sisuliselt Pühakirjaks, nagu ka täiesti „paganlikke“ tekste „Sibüllid“). Aga Lucretiust ei saanud kuidagi ristiusustada. Tema süsteem oli liiga terviklik ja kristlusevastane. Tema tekst säilus, sest seda kas ei mõistetud või mis on tõenäolisem, otsustati selle sisu täielikult ignoreerida.

Nii “vedas” kristlik kloostrikultuur ühe skandaalsema ateistliku teksti läbi keskaja, jättes selle sisu siiski intellektuaalsest arutelust täiesti välja. Imeilus iroonia!

Ühe keskaegse kurioossumina võib vahepeal mainida ka pealkirja poolest sarnast keskaegset teksti, 13. sajandi vaimulik Thomas Cantimprest poolt kirjutatud raamatut “De natura rerum“, kuid siin puudub igasugune seos Lucretiuse poeemiga, ainus sarnasus ongi ainult pealkirjas, muidu kirjeldab rohkelt illustreeritud raamatu “Jumala loodud maailma” eri aspekte, sh ka pööraseid (ilma peata ja koera peaga inimrassid jne). Ja see on omamoodi näiteks võimsast kontrastist nende kahe ajastu mõtteviiside vahel.

Teksti taasavastamine

Kuidas aga ikka Lucretiuse tekst sellest munkade poolt hinnatud vormist oma erakorralisuse sisuga eurooplaste teadvusse jõudis? Siin on oluline roll 15. sajandi renessanssi aegsel „Indiana Jonesil“, kelleks oli tolleaegne humanist ja kirglik käsikirjakütt Poggio Bracciolini, kes muide oli ligi 50 aastat töötanud Rooma paavsti kuurias sekretärina, teenides kokku seitset paavsti (sealhulgas kurikuulus korrumpeerunud vastupaavst Johannes XXIII). Bracciolinil oli lausa obsessiivne kirg antiikkultuuri vastu. Kasutades oma diplomaatilisi sidemeid, oli ta valmis reisima läbi ohtlike piirkondade ning tuhnima külmades ja pimedates kloostrite raamatukogudes, mitte just väga koostöövalmis munkadega kohtudes, et päästa mädanevaid käsikirju ja ta ka tõepoolest päästiski väga palju selliseid tekste. Bracciolini leidis selliselt ka „De rerum natura“ käsikirja ilmselt 1417. aasta jaanuaris, tõenäoliselt Fulda kloostrist, mis asub Saksamaal Hesseni liidumaal Fulda linnas, ligikaudu 100 kilomeetrit Frankfurdist kirdes; tegemist oli ühe Karolingide-aegse Euroopa võimsaima kultuuri- ja õppekeskusega. See leitud käsikiri ei olnud originaal, nagu juba varem aru saime, ega tegelikult ka mitte üks neist viidatud kahest 9. sajandi käsikirjast, vaid hoopis üks hilisem keskaegne koopia kolmandast, täiesti eraldiseisvast vanast käsikirja harust.

Bracciolini mõistis, mis tal käes on, kuid kuna klooster ei lubanud tal käsikirja kaasa võtta, siis veenis ta kuidagi munki, et teha käsikirjast koopia ning saatis selle koopia siis üle Alpide oma sõpradele. Kahjuks on kloostrist leitud füüsiline käsikiri ja ka Bracciolini tellitud esmane koopia aja jooksul kaduma läinud. Lucretiuse tekst säilis maailmale tänu sellele, et Bracciolini laskis oma sõbral Niccolò Niccolil teha leitud käsikirjast teise, täpse koopia. Sellest niinimetatud Niccoli ärakirjast (mida säilitatakse praegu Firenzes Laurentiuse raamatukogus) põlvnevad kõik ülejäänud renessansiaegsed Lucretiuse tekstid.

Ka see on osa sellest kitsast pudelikaelast, sest erinevalt näiteks Piiblist või Homerose eepostest pole meil Lucretiuse teksti puhul mitut sõltumatut käsikirjaliini, mille abil vigu võrrelda ja parandada. Meil on lüngad, rikutud värsid ja vead, mis on pärandunud läbi sajandite. Võib öelda, et teksti säilimine on seega omamoodi ime.

Lucretius ja renessanss

Kaasajal on tekkinud narratiiv Lucretiusest kui otsesest renessanssi käivitajast, seda on eriti populariseerinud  Pulitzeri preemia saanud Stephen Greenblatti iseenesest suurepärane teos „Swerve“ (Kalle). Põhjalikum sissevaade on aga nüansirikkam: Lucretius ei põhjustanud renessanssi, vaid oli selle hilisem katalüsaator, võimendaja. Humanism ja klassikalise filoloogia sünd eelnesid Bracciolini leiule.

Lucretiuse otsene mõju oli viieteistkümnendal sajandil tegelikult minimaalne. Jah, teda imetleti aga ikka veel peamiselt tema stiili ja keele pärast, kuid tema filosoofiat pigem ignoreeriti. Trükikunst iseenesest tõesti juba nö normaliseeris taolist teksti, sest Lucretiuse poeemi “De rerum natura” esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias Brescia linnas 1473. aastal, kuid selliste tekstide sisuline aktsepteerimine oli ikkagi vaevaline. Kasutati strateegiat „Non approbamus, sed exponimus“ (me ei kiida heaks, vaid selgitame), mis võimaldas teadlastele juurdepääsu vanadele tekstile, säilitades samas ametliku distantsi nende „paganlikest eksitustest“. Alles, hiljem, kui universaalne kiriklik autoriteet hakkas reformatsiooni ajal murenema, tekkisid nö intellektuaalsed praod, kus Lucretiust ei saanud enam ignoreerida, vaid teda tuli hakata süsteemselt analüüsima ja talle viitama.

Nii, et Lucretius ei olnud see säde, mis tule süütas, vaid pigem nagu bensiinikanister, mis seisis nurgas ja ootas kuni keegi tule lahti teeb. Ta ei sünnitanud renessanssi, aga ta andis tervikliku alternatiivse maailmapildi, kui aeg oli selleks küps, ehk tegi seda alles 16. ja 17. sajandil kui trükikunst ka tema teksti laiemalt levitas ja vana skolastiline maailmapilt murenema hakkas.

Lucretius 15. ja 16. sajandil

Nagu öeldud, „De rerum natura“ esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias, Brescia linnas 1473. aastal. Tegemist on muide ühe maailma haruldasema inkunaabliga (enne 1501. aastat trükitud raamatuga), sellest esmatrükist on maailmas säilinud vaid loetud üksikud eksemplarid. Võibolla on oluline ka märkida, et Brescia trükk ei põhinenud mitte nendel vanadel 9. sajandi käsikirjadel (O ja Q), vaid just nimelt Poggio Bracciolini liini renessansiaegsetel tekstikoopiatel, mis tollal Itaalias ringlesid. Teose esmatrükk oli aga omal ajal siiski üsna vaikne sündmus, tekst ilmus ilma kommentaarideta, lihtsalt kui veel üks taastatud klassik.

Kuid samas ei saa kaugeltki öelda, et mõju ei oleks olnud. Üks tuntumaid Lucretiuse teksti fänne oli kindlasti Niccolò Machiavelli, tänapäevase ülipragmaatilise politoloogia isa. Nimelt, kui 1961. aastal tuvastati Vatikani raamatukogus käsikiri tähisega Rossiano 884, siis selgus, et tegemist on Lucretiuse „De rerum natura“ täistekstiga, mille Machiavelli kirjutas 1497. aastal isiklikult oma käega ümber. Kuna trükipress oli veel uus ja raamatud kallid, kopeeris noor Machiavelli kogu teose (umbes 7400 värssi), lisades leheservadele omapoolseid märkmeid. See toimus vahetult enne tema sisenemist suurde poliitikasse. Ning ehkki Machiavelli ei nimeta Lucretiust oma peateostes (nagu „Valitseja“ ehk Il Principe) nimepidi – kiriku range tsensuuri tõttu oli Lucretiuse materialismi propageerimine ohtlik –, on mõjud tema ratsionaalse poliitilise käsitluse arendamisel ilmsed, sh nö jumaliku ettehoolduse eemaldamine poliitikast (valitsejad pole Jumala määratud); ta nägi poliitikat nii nagu Lucretius käsitles füüsikat, rakendas atomismi riigijuhtimises. Kuna Lucretiuse teos käsitles ka selgelt nö mittemüütilist, pragmaatilist inimühiskonna algust, siis ka see oli alus, millele Machiavelli tugines.

Kuid suurem väline murrang tuli 16. sajandil teose kommenteeritud väljaannetega, millest tuntuim on prantsuse filoloogi Denis Lambini (ladinapäraselt Dionysius Lambinus, 1520–1572) 1563. a trükk Pariisis. Lambin oli oma aja tippõpetlane. Tema tehtud parandused, tekstikriitilised märkused ja ladinakeelsed selgitused olid nii kvaliteetsed, et seda väljaannet peeti parimaks Lucretiuse tekstiks peaaegu 300 aastat – kuni Karl Lachmanni tekstikriitilise revolutsioonini 1850. aastal. Üheks põhjuseks oli ka see, et erinevalt varasematest Itaalia trükkidest sai Lambin kasutada ka märkmeid sellest samast vanast 9. sajandi käsikirjast Q (Codex Quadratus), mille prantsuse humanist Adrien de Turnebou oli Pariisis üles leidnud. See andis talle tohutu eelise Lucretiuse algupärase keele taastamisel

Ajastule omaselt oli siin seejuures kohustuslik korraldada „kristlik päästeoperatsioon”. Kuna “De rerum natura” esindas ateistlikku ja materialistlikku Epikurose filosoofiat (mis eitas hinge surematust ja jumalikku ettemääratust), oli teos katoliiklikus Euroopas ohtlik. Lambin kirjutas raamatule kavala eessõna, kus ta kaitses teose väljaandmist: ta selgitas, et ketserlikes ideedes on süüdi Epikuros, mitte poeet Lucretius. Ta rõhutas, et tegemist on lihtsalt erakordselt kauni poeesiaga, mida iga haritud inimene peaks lugema – igaks juhuks kaitse inkvisitsiooni vastu. Kuid üks asi, mis Lambini veel tegi, olid mahukad allmärkused ja kommentaarid ning seekord mitte grammatika, vaid filosoofilise sisu kohta, mis aitasid ka sisuliselt teksti mõista. Ja see oli juba midagi muud, kui lihtsalt hea ladina keele küsimus – see suunas mõtlema, vaidlema, suunas mõistatama, et mida ikka nende aatomitega selles tekstis mõeldakse, viis sisuni.

Muuseas, huvitav teada: Lambini 1563. a “De rerum natura” trükki omas prantsuse filosoof ja kirjanik Michel de Montaigne, kelle poolt tihedalt täis kirjutatud Lambini väljaanne leiti uuesti üles alles 1989. aastal.

Seega kahtlemata tekitasid sellised Lucretiuse teksti trükid uudishimu, inimesed hakkasid seda päriselt lugema ja mõistma, mitte ainult imetlema kui keelelist monumenti – kommentaarid avasid ukse sisule, isegi kui eesmärk oli vastupidine, uks kinni hoida. Ning Lambini ettevaatlikus oli kindlasti põhjendatud. Üks ilmselge näide on siin Giordano Bruno, kes hukati aastal 1600 oma vaadete pärast – ta oli muuhulgas ka suur Lucretiuse austaja. Kui Machiavelli oli võtnud Lucretiuselt üle materialistliku inimese ja poliitika käsitluse, siis Lucretiuse eepos „De rerum natura“ oli Brunole peamiseks intellektuaalseks kütuseks, et purustada keskaegne kiriklik maailmapilt ja luua oma teooria lõpmatust universumist, tehes seda tihti Lucretiuse eeskujul ka poeesia vormis.

Lucretius 17. sajandil

Julgus Lucretiust ka filosoofiliselt tõsiselt võtta tekkis just reformatsiooni ajal, kuigi iroonilisel kombel ka reformaatorid ise vihkasid epikuurlust. Nad kasutasid sõna epikuurlane peaaegu sõimusõnana kõige pahelisemate pattude kohta. Kuid samas tekitas reformatsioon Euroopa intellektuaalsesse maastikku „autoriteediprao“ – katoliku kiriku ja ka skolastika aluse, Aristotelese filosoofia monopol teadmisele murdus. See tekitas ruumi uutele radikaalsetele küsimustele ja avalikule debatile.

Nüüd sai Lucretiusest sisuliselt avalik tegelane, keda ei saanud enam lihtsalt ignoreerida või maha vaikida. Teda pidi nüüd argumentidega ümber lükkama ja selleks tuli teda esmalt mõista. Nii kasutasid uusaegsed mõtlejad Lucretiust „negatiivse teljena“. Näiteks Thomas Hobbes (keda mõjutasid muide Lucretiuse ideed ka Macchiavelli vahendusel) võttis üle Lucretiuse materialismi, kuid eemaldas sellest poeetika ja „terapeutilise eesmärgi“ (vabanemine hirmust), asendades selle puhta mehhanistliku analüüsiga, kus religioon on taandatud inimlikule hirmule ja teadmatusele ning allutatud riigivõimule. Ehk Hobbesi sõnum oli Lucretiusele vastupidine: ateism mitte ei vabasta hirmudest, vaid sünnitab inimühiskonnas koletisi (Leviaatani), mida tuleb ohtjata. Hobbes kasutas ateismi diktaatorluse õigustamiseks.

Spinoza läks aga teist teed, ta nõustus sellega, et loodus otsustas kõik, kuid Jumala eitamise asemele võrdsustas Jumala loodusega ( Deus sive Natura), mis oli taas põhjus ta oma usuringkonnas “ketseriks” kuulutada.

Kuid otsustavaks oli siin siiski Isaac Newtoni panus Lucretiuse pärandi transformeerimisel teaduseks. Newtoni „korpuskulaarteooria“ (tema aatomite teooria) muutis atomismi matemaatiliselt mõõdetavaks ja teoloogiliselt talutavaks, ehk ta muutis atomismi teaduslikult käsitletavaks, kuid kaotas Lucretiuse maailmapildi vajaduse olla justkui ateistlik manifest. Sest sügavalt usklik Newton (kes pühendas tegelikult rohkem aega Piibli prohvetiennustuste uurimisele ja alkeemiale kui teadusele) eristas end Lucretiusest, asendades „De rerum naturas“ kirjeldatud juhusliku „kalde“ (clinamen) deterministlike loodusseadustega. Newtoni universumis ei liigu osakesed kaootiliselt, vaid Jumala antud seaduspärasuste järgi. Ehk just Newton tegi atomistliku maailmapildi toimivaks ja edukaks, kuid Lucretius kaotas siin metafüüsiliselt: atomismist sai loodusteaduse vaikimisi eeldus, mis ei vajanud enam epikuurlikku filosoofilist raamistikku. Nii, et Lucretiuse teadus võitis, kuid Lucretiuse filosoofia ja maailmavaade kaotasid.

Siin ei saa rääkimata jätta ka üht isegi pisut naljakat lugu, mis on seotud otsapidi ka Newtoni ja Hobbesiga, kuid räägib hoopiski katoliku preestrist ja teoloogiadoktorist Pierre Gassandist (1592-1655), kes oli tõeliselt vaimustunud Lucretiusest ja otsis võimalusi tema teksti avaldamiseks, pidades ka meeles, mis oli juhtunud Giordano Brunoga. Ja lõpuks ta oma teostes ka Lucretiust avaldas. Et mitte tuleriidale sattuda, avaldas ta seejuures muidugi igal leheküljel ka austust kirikule ja paavstile, ent oluline oli siiski see, kuidas ta “De rerum naturat” kohtles. Seda on nimetatud Lucretiuse või atomismi “ristimiseks“, sest Gassandi tunnistas aatomite olemasolu, kuid käsitles neid samuti Jumala loominguna, eitades seega ka Lucretiuse juhuslikkuse (clinamen) teooriat. Ehk natuke nagu tänapäevane “kreatsionism”. Tema teosed võeti seetõttu kristliku üldsuse poolt hästi vastu ning need said tegelikult sillaks, mis aitas Lucretiust kergemini vastu võtta nii Hobbesil (kellega Gassandi oli kirjavahetuses) kui ka Newtonil, kes oli Gassandi teostest hästi teadlik. See on aga huvitav näide sellest, kuidas Lucretiuse geniaalne idee vormida atomism suurepärasesse poeetilise vormi, avaldas kõige kiuste vastupandamatut mõju väga erinevates ringkondades.

Kindlasti oleks siin ülioluline rääkida, eriti Newtoni jätkuna, ka teisest 17. sajandi suurimast geeniusest, Saksa filosoofist ja matemaatikust Gottfried Wilhelm Leibnizist (1646–1716), kes oli Lucretiuse ja epikuurliku filosoofiaga väga tihedas, ehkki äärmiselt kriitilises ja keerulises dialoogis, olles nooruspõlves Lucretiuse atomismist vaimustuses ja pöörates selle hiljem „monaadideks“, kuid sellest kirjutaks millalgi pigem eraldi ja põhjalikumalt, sest Leibniz tasub tundmist – ka see, et loed praegu teksti arvuti- või telefoniekraanilt, on otseselt temaga seotud.

Seega, uusaja teadus võttis üle Lucretiuse materialismi ja religioonikriitika, aga tegi modernse pöörde. Ta ei kaotanud religiooni, vaid allutas selle riigivõimule, et hoida ära kodusõda ja kaost. See kirjeldas maailma mõõdetavatest osakestest koosnevana, mida juhivad täpsed matemaatilised seadused ilma eesmärkideta. Nii tehti materialistlik looduskäsitlus teoloogiliselt talutavaks, sest Jumal ei olnud enam mikromanageerijast pidev sekkuja, kes imesid teeb, vaid „geniaalne kellassepp“, kes lõi täiuslikud seadused ja pani universumi käima.

Lucretius võitis justkui teaduslikult, aga tema nimi ja filosoofia jäid tagaplaanile, sest tema ideed olid nüüd osa uuest teaduslikust maailmapildist, atomisim oli nüüd lihtsalt teadus.

Kokkuvõte

Enne päris kokku võtmist ei saa üle kiusatusest mainida siiki ära ka Charles Darwin. Sest “De rerum natura” sisaldab ka väga selgelt nö loodusliku valiku kirjeldust (IV ja ka V raamat), kus Maa “sünnitab” atomistliku juhuslikkuse alusel erinevaid eluvorme, millest elujõulisemad jäävad alles¹. Ning kuigi Charles Darwin eitas otseseõnu, et ta oleks Lucretiust lugenud, kasvas ta tegelikult “Lucretiuse maailmas”. Ühest küljest seetõttu, et nagu nägime olid need ideed Euroopas juba intellektuaalsetes ringkondades väga tuntuks saanud, kuid siin on veel üks huvitavam seos. Tema vanaisa, Erasmus Darwin (1731-1802) oli taas tõeline Lucretiuse fänn, keda tema 1791. a poeetilise raamatu “The Botanic Garden” tõttu nimetatigi “meie aja Lucretiuseks”. Ning oma 1794. a poeemis “Zoonomia” teeb ta rohkelt viiteid Lucretiusele, lähtub tema maailmavaatest ja esitab sisuliselt varajase evolutsiooniteeoria. Selle tõttu hoiti Erasmusest vaatamata tema geniaalsusele “tõsistes ringkondades” eemale, mispärast Charles Darwin omandaski Lucretiuse ideid ainult kaudselt, vältides vanaisalt saadud õppetunni tõttu algselt loodusliku valiku teooriast liiga valjult rääkimist, tuginedes ka edaspidi puhtalt faktidele, hoidudes filosoofiast ja kristlusele vastandumisest.

Nii võib öelda, et Lucretiuse teksti „De rerum natura“ mõju modernse maailma sündimisele on olnud tohutu, kuid sellest räägitakse teenimatult vähe. Põhjus, miks Lucretiuse mõju on jäänud varju, justkui “põrandaaluseks” mõjutajaks, peitub selles, et tema ideed olid sajandeid nii ohtlikud ja ketserlikud, et tolle aja mõtlejad eelistasid teda tsiteerida salaja, nime nimetamata. Nad võtsid üle tema füüsika ja atomismi, kuid vaikisid maha allika, et pääseda tagakiusamisest. Tunnistada, et moodne teadus, evolutsiooniteooria ja isegi läänelik arusaam individuaalsest õnnest põhinevad 2000 aastat vana Rooma „ateisti“ poeemil, oli pikka aega intellektuaalselt ebamugav.

Kas ka meie oleme vormi/koodi ilu nimel hetkel säilitamas mingit “kontseptuaalset viirust”, mis võib kauges tulevikus kujundada ümber kogu maailma mõtteviisi?

Lucretiuse teekond on unikaalne näide omapärasest tekstilisest „inertsist“: ta säilis keskaegsetes kloostrites tänu sellele, et teda ei mõistetud või ei tahetud mõista ja muutus viljakaks alles siis, kui uusaegne kriis murendas vanad autoriteedid. See on teekond, kuhu kuulub tekstiline säilimine 9. sajandi „pudelikaelas“, filoloogiline imetlus renessansiajal ning teaduslik normaliseerimine 17. sajandil.

See lugu näitab, kui habras on ideede säilimine, kui palju sõltub ajastust ja kontekstist, kuid samas on Lucretiuse pärand tunnistus sellest, et vormi ilu on vahel piisav, et päästa sisu, mis muudab maailma sajandeid hiljem.

Titus Lucretius Caruse eepiline poeem “De rerum natura” on eesti keeles katketena ilmunud pealkirja all “Asjade loomusest”. Tõlke autor on Uku Masing. Katked on avaldatud teoses “Rooma kirjanduse antoloogia” (kirjastus Eesti Raamat, 1971).

De rerum natura

(146–150)

Mitte miski ei sünni eimillestki jumaliku tahte läbi.
Sest alles siis, kui hirm on taandunud,
hakkab inimene otsima asjade tegelikke põhjusi.
Nii näeme, et igal nähtusel on oma algus
ning kõik sünnib looduse kindla korra järgi.
Ja just seepärast võib maailma uurida,
mitte ainult karta.

Nullam rem e nilo gigni divinitus umquam.
Quippe ita formido mortalis continet omnis,
quod multa in terris fieri caeloque tuentur
quorum operum causas nulla ratione videre
possunt ac fieri divino numine rentur.

Relatio:

“De rerum natura” inglise ja ladina keeles

Vikerraadio: “Harri Tiido taustajutud. Kuidas renessans algas – raamatust”

MustAuk: ⊙ Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Epikuurlus: rahu, atomism, filosoofiline vastupanu

De rerum natura (Asjade loomusest) – peatükkide kokkuvõte+

Titus Lucretius Carus

Sissejuhatus

Lucretiuse eesmärk ei ole kirjutada luulekogu ega füüsikaõpikut, vaid vabastada inimene hirmust. Tema järgi sünnivad paljud kannatused teadmatusest – eriti hirmust jumalate ja surma ees. Seetõttu tuleb õppida tundma loodust sellisena, nagu ta on. See on ühtaegu teaduslik ja filosoofiline ettevõtmine.

---

I raamat

Maailma ehitus: miski ei teki eimillestki

Lucretius alustab ülistusega Veenusele kui looduse loovale jõule ning austusavaldusega Epikurosele, kes tema arvates vabastas inimesed ebausust. Seejärel esitab ta oma põhiväited:

• mitte miski ei teki eimillestki;
• mitte miski ei hävi täielikult olematusse;
• kõik koosneb jagamatutest osakestest ehk aatomitest ja tühjusest;
• maailm toimib loomulike seaduste järgi, mitte jumalate meelevaldse sekkumise tõttu.

Raamatu lõpuks järeldab ta, et nii aine kui ka ruum on lõpmatud.

Keskne idee

Looduse mõistmine vähendab hirmu.

---

II raamat

Aatomite liikumine ja maailma mitmekesisus

Kui esimeses raamatus kirjeldati aine ehitust, siis nüüd uuritakse selle liikumist.

Lucretiuse järgi:

• aatomid liiguvad pidevalt;
• nende erinevad kujud ja ühendused loovad kõik nähtavad asjad;
• maailmas ei ole absoluutset staatilisust.

Kuulus on ka tema mõiste klinamen (ladnk clinamen) ehk „kõrvalekalle”: aatomid võivad oma liikumises pisut kõrvale kalduda. Just see väike ettearvamatus võimaldab uute vormide ja isegi vaba tahte tekkimist.

Keskne idee

Väikesed kõrvalekalded võivad muuta kogu maailma.

---

III raamat

Hing, meel ja surm

See on teose üks mõjukamaid osi.

Lucretius väidab, et:

• hing ja meel on materiaalsed;
• nad kuuluvad keha juurde;
• keha surres lakkavad ka hing ja teadvus eksisteerimast.

Sellest järeldub tema kuulus eetiline mõte:

Surma ei maksa karta, sest kui meie oleme olemas, ei ole surma; kui surm on kohal, ei ole enam meid.

Ta võrdleb surmajärgset olematust ajaga enne meie sündi – me ei kannatanud siis ning seetõttu pole põhjust karta ka sama seisundit pärast surma.

Keskne idee

Suurim hirm põhineb sageli kujutlusel, mitte tegelikkusel.

---

IV raamat

Meeled, kujutlused, unenäod ja armastus

Selles raamatus uurib Lucretius tunnetust.

Ta arutleb:

• nägemise,
• kuulmise,
• lõhna,
• maitse,
• puudutuse,
• unenägude

üle ning püüab seletada neid loomulike põhjustega.

Raamatu lõpus käsitleb ta armastust. Ta hoiatab kirgliku kinnisidee eest, sest idealiseeritud armastus võib muuta inimese orjaks omaenda kujutlustele.

Keskne idee

Me ei armasta alati inimest ennast, vaid sageli oma kujutlust temast.

---

V raamat

Maailma ja inimühiskonna kujunemine

See on omamoodi antiikne arengulugu.

Lucretius kirjeldab:

• maailma kujunemist;
• Maa arengut;
• taimede ja loomade teket;
• inimeste varast elu;
• keele, tule, perekonna ja ühiskonna tekkimist;
• kunstide ja teaduste arengut.

Kõik see toimub järkjärgulise arengu, mitte jumaliku sekkumise tulemusena.

Keskne idee

Tsivilisatsioon ei langenud taevast, vaid kujunes pikkade katsetuste käigus.

---

VI raamat

Loodusnähtused ja katk

Viimases raamatus seletab Lucretius nähtusi, mida inimesed sageli pidasid jumalate vihaks:

• äikest,
• välku,
• tuult,
• maavärinaid,
• vulkaane,
• haigusi.

Kõige lõpus kirjeldab ta vapustavalt Ateena katku. Teos lõpeb järsult, mis on pannud uurijaid arvama, et autor ei jõudnud seda lõplikult viimistleda.

Keskne idee

Isegi kõige hirmutavamat nähtust tuleb esmalt püüda mõista.

---

1. Lucretius kasutab siin “Maa” jaoks erinevaid sõnu, sh Terra Mater, kui tihti ka Tellus, mis on otsene ladinakeelne vastu kreeka Gaiale – jumalanna “Maa-emale” kreeka vanemas mütoloogias (Hesiodose “Theogoonia”). Kuid see on lihtsalt kultuurilisele seosele ehitamine. Kohe pärast poeetilisi kirjeldusi Maa emadusest tuletab Lucretius lugejale alati meelde: Maal puudub taju (totius est expers sententiae). Maa on lihtsalt tohutu elementide hoidla. Lucretiuse jaoks on Maa “elav” ainult selles mõttes, et ta sisaldab endas lugematul arvul aatomeid, mis pidevalt liiguvad ja uusi kombinatsioone (elusolendeid) loovad. ↩︎

MustaAugu lood kulgevad vahel “dualismi” ja “holismi” võtmes ning peab tunnistama, et dualismi esitletakse enamasti “paha poisina”, kelle näoks on Descartes. Tegelikult pole asjad enamasti mustvalged ja üldsegi, võibolla pole peaküsimuseks üsnagi multivalentne “dualismi” mõiste. Nii, et siit leiab nüüd veidike rehabiliteerimist ja veidike dualismist edasi mõtlemist.

Oleme siin aegajalt ikka Descartest kasutanud pisut nagu peksupoisina selle eest, et lääne mõtteviisi on nii tugevalt juurdunud dualistlik mõtlemine. Hiljuti aga küsis Toomas mu käest, et kas saame olla ikka nii kindlad, et Descartese „cogito“ tähendab ainult nö meie aju või mingit ratsionaalset osa meist, mitte kogu kognitsiooni kehas. See torkis täpselt sedasama närvi, mis mul endalgi juba varemgi kirjutades kergelt märku andis, et äkki peaks siin rohkem detailidesse süüvima, et pilt päris selge oleks. Ja tulemuseks sai jälle detailidest kuhugi kosmosesse lahvatanud mõtisklus aga noh mis teha, sellisena see nüüd siin MustasAugus end laiali laotab.

Seega – see artikkel kerib end käima René Descartes’est. Lääne klassikalise filosoofilise dualismi isa, nagu me kõik oleme õppinud, mille järgi Descartes nagu lõikas inimese pooleks jättis meile mingi külma puhta mõistuse, mis istub kuskil keha juhttornis ja tõmbab seal mingitest kangidest, et meie keha kui lihast masinat juhtida – kaasaegne, filosoofiline dualism.

Kui see pilt aga lauale lahti laotada, siis võib juhtuda, et hakkame nägema kui moonutatud see tegelikult on. Tekib isegi tunne, et Descartesest on tehtud karikatuur, selline väga mugav sümbolkuju kõigele sellele, mis lääne ratsionalismis on väidetavalt valesti läinud.

Descartese „cogito“?

Kui me loeme tema algseid tekste, eriti „Meditatsiooni esimesest filosoofiast“, on see pilt tegelikult teistsugune. Tema kõige kuulsam fraas, kuulus „cogito ergo sum“ – „Mõtlen, järelikult olen“, on tänapäeval taandatud justkui mingiks külmaks kalkulatsiooniks – „mina“ = „ratsionaalne mõtlemine“. Kuid ladinakeelne cogito tähendas 17. sajandil tegelikult midagi palju laiemat. Ka René Descartese jaoks tähendas cogito (ja prantsuskeelses algversioonis je pense) midagi palju laiemat kui pelgalt külma, loogilist või ratsionaalset mõtlemist. Tema kontekstis tähistab see kogu teadvustatud kogemust ja kõiki vaimseid protsesse ehk kognitsiooni laiemalt. Ehk see ei olnud pelgalt intellektuaalne analüüs, vaid see hõlmas tajumist, kujutlemist, tahtmist, emotsioone ja isegi kahtlemist ja eksimist. Sest sellessammas „Meditatsioonis esimesest filosoofiast“ kirjutab ta: „“Mis on mõtlev asi? See on asi, mis kahtleb, saab aru, jaatab, eitab, tahab, ei taha, ning mis samuti kujutleb ja tundeid omab.”

On lihtne kujutada Descartest laborikitlis ratsionalistina, kes lahkab maailma nagu insener masinat. Tegelik pilt on märksa inimlikum. Kolmekümneaastase sõja kaoses viibis ta Saksamaal üksinda köetud kambris ning püüdis vastata küsimusele, mis on sama vana kui filosoofia ise: kuidas eristada tõelisust illusioonist? Cogito sündis mitte niivõrd arvutusest kui radikaalsest, eksistentsiaalsest kahtlusest.

Descartese meetod oli algselt läbinisti meditatiivne, vahel tundub lausa, et zenilikult meditatiivne, ehkki  Descartese ja zeni ühte lausesse panemine mõjub eriti ebatavaliselt. Kuid päriselt, seal on sarnasusi, sest sarnaselt zen meditatsioonile ja koanidele oli Descartese eesmärk mõtlemisprotsessis nö koorida ära kõik illusioonid ja ebakindlad uskumused, kuni lõpuks jääb järele midagi, mida ei ole lihtsalt võimalik kahtluse alla panna – see, et me mõtleme, kogeme. See on reaalsus, see tõestab olemist.

See ongi „cogito ergo sum“ mõte: et isegi kui kogu füüsiline maailm on uni või mingi pettekujutelm, siis see vaatlemise ja hindamise akt ise, ehk minu subjektiivne voolav kogemus – see et ma praegu kahtlen ja tajun – see on reaalne, võibolla ainus päriselt reaalne asi. Ning päris selgelt, see cogito, see taju hõlmas Descartese jaoks kahtlemata laiemat kognitsiooni, kui ainult ratsionaalne loogika – see hõlmas tundeid ja ka kahtlemist ennast.

Nii, et ühest küljest oli „cogito“ nö zenbudistliku protsessi tulemusel järele jäänud ainus reaalsuse tõend, kuid teisest küljest oli selle eraldamine vajalik ka selle säilitamiseks. Nimelt, Descartes elas ajastul, kus vana kosmoloogiline maailmapilt lagunes. Skolastika murenes, teadusrevolutsioon käivitus, mehhanistlik loodusmudel tuli peale. Tema dualism oli osaliselt katse säilitada see uus matemaatiline loodusteadus ja samal ajal ka inimese hingeline/autonoomne mõõde. Ehk paradoksaalselt ta ei tahtnud tingimata inimest “mehhaniseerida”, vaid pigem vältida olukorda, kus inimene redutseeritakse täielikult mehhanismiks.

Descartes oleks tõenäoliselt üsna üllatunud, kui näeks, et teda kasutatakse vahel karikatuurina “külmale lääne ratsionalismile”. Samas kriitika ei ole täiesti alusetu, sest tema substantsidualism lõikas tõesti maailma kaheks: subjektiivne meel ja objektiivne mateeria. Ja sellest lõhest kasvas tõesti välja väga suur osa modernsest lääne probleemistikust, ehk subjekt vs objekt, inimene vs loodus, vaim vs keha jne. Nii, et võib-olla on kõige täpsem öelda, et Descartes avas ukse protsessile, mille täielikke tagajärgi ta ise ei soovinud ega kontrollinud.

Aus oleks siin ka veel teha vahemärkus Gilbert Ryle kohta, kes soovis 20. sajandil Descartesest alguse saanud dualistliku maailmapildi purustada. Ta tõi käibele kuulsa metafoori “vaim masinas” (ghost in the machine), väljendi mida Descartes ise kunagi ei kasutanud, väites et meel ja keha ei ole kaks eri “asja”, vaid me räägime lihtsalt samast asjast erinevatel kirjeldustasanditel. Nii, et juhtus midagi kummalist, rünnates dualismi, kinnistas Ryle oma tabava metafooriga avalikkuse teadvuses just selle karikatuuri Descartesest, mida ta kritiseerida püüdis. Ryle’i terminist sai mugav silt, mis muutis Descartese algupäraste tekstide lugemise ja nendes peituvate pingete mõistmise peaaegu ebavajalikuks.

Aga ikkagi, kui Descartes tegi seda kõike nö „hinge“ kaitsmise eesmärgil (üsnagi wittgensteinlik hoiak muide), st tahtmata ise juurutada ranget „külma mõistuse“ dualismi, siis kuidas asi ikkagi sinnani läks?

Alusepanijad ja jüngrid, ideed ja ideoloogiad

Siit jõuame võibolla ühe üldisema nähtuseni, sest suuresti sõnastasid Descartese seisukoha jäigaks dualismiks pigem tema „jüngrid“, ehk hilisem kartesiaanlus.

Ma nimetaks seda „idee versus ideoloogia“ dünaamikaks. Enamasti elavad kõik nö alusepanijad, olgu selleks siis  Decartes läänes või kasvõi LaoZi ja Buddha, pigem  sellises avatud avastamises ja küsimustes, nende mõte on paindlik ja voolav. Kuid inimmõistus, eriti just järeltulevate põlvkondade oma, vajab stabiilsust ja „sahteldamist“. Me tahame reegleid, mida saab teistele õpetada ja institutsioone, mida saab juhtida. Seega see algne elav, voolav idee kristalliseerub ideoloogiaks – süsteemiks, kus enam ei ole kohta varjunditele ja mitmetähenduslikele mõtetele, sest see ei ole õpetamiseks, edasiandmiseks ja maailma „selgeks mõtestamiseks“ hea.

Alusepanijad elavad küsimustes, „jüngrid“ vastustes

scala deserta

Ka pärast Descartest muutus idee kiiresti ideoloogiaks. Järeltulijad hakkasid süsteemi paradokse “lahendama”, muutes dualismi üha radikaalsemaks karkassiks, mis teenis areneva loodusteaduse vajadust objektistada kõike materiaalset. Näiteks vaimulik Nicolas Malebranche viis dualismi äärmuseni oma „okasionalismiga“, väites, et meel ja keha ei mõjutagi üksteist otseselt, vaid Jumal vahendab absoluutselt iga inimese absoluutselt iga taju ja liigutust, st meie vaim ei mõjuta otseselt keha, vaid mõjutab suhet Jumalaga, kes siis omakorda meid „liigutab“. Ilmselgelt ei olnud see teooria väga perspektiivne. Väga suure panuse andis kindlasti Isaac Newton, kes kinnistas kujutelma maailmast kui mõõdetavast matemaatilisest masinast, süvendades lõhet subjektiivse meele ja objektiivse masin-universumi vahel. Kuid prantslane nimega Julien Offray de La Mettrie oli see, kes viis protsessi tegelikult loogilise lõpuni. Oma raamatus „L’Homme Machine“ (“Inimene-masin”) kirjutas ta, et me olemegi täielikult ja ainult füsioloogilised mehhanismid. Mõnes mõttes võiks öelda, et kui Descartes lõhestas inimese kaheks, siis La Mettrie ütles, et “vaimupool” polegi vajalik.

La Mettrie  oli seejuures hariduselt arst. Tema järeldused ei tulnud lihtsalt tugitoolifilosoofiast, vaid reaalsest kliinilisest praktikast. Ta haigestus ise raskelt palavikku ja ta pani tähele, kuidas puhtalt füsioloogiline seisund muutis täielikult tema mõtlemist, emotsioone ja taju – ehk siis keha dikteeris vaimu. Ning  tema loogika oli järgmine: kui kehatemperatuur ja ravimid suudavad otseselt dikteerida meie hingeseisundit, siis miks on meil üldse vaja mõelda mingist müstilisest eraldiseisvast vaimust?

See oli pöördeline hetk, kus inimene redutseeriti täielikult lihtsalt „hammasratasteks ja vedrudeks“. Ja samas aitas see tohutult kaasa teaduse arengule, meditsiini ja neuroteaduse avastustele, sest selle jaoks meil ongi vaja vaadata keha kui süsteemi.

Aga see on samas nagu kahe teraga teraga mõõk. Ühest küljest aitab see mehhanistlik vaade meditsiinil ja teaduselt tohutult areneda, sest keha sai nii-öelda lahti võtta, uurida ja parandada nagu mingit kellavärki. Kuid tegelik probleem peitub selles, et see mehhanistlik reduktsioon hakkas vaikselt defineerima kogu inimeksistentsi. Me hakkasime teadvust ja emotsioone nägema puhtalt kui neurokeemilisi illusioone.

Kuigi jah, La Mettrie lammutas Descartese vaimu täielikult, võttis selle rolli mõneti üle kaasaja materialistlikes käsitlustes sisuliselt “aju” – hinge või vaimu asemel asub meie jaoks “juhttornis” aju, mis juhib keha kui “lihast koosnevat masinavärki”, ehk dualism elab edasi, pisut uue vormis.

Kuid La Mettrie edasiarenduses ei olnud probleem ainult keha ja “vaimu” lahutamine. Veel olulisemaks osutus harjumus näha reaalsust eraldatud subjektide ja objektidena. Nii et Descartesesse süvenedes hakkab lõpuks tunduma, et küsimus polegi dualismis. Küsimus on selles, millise suhte loob inimene iseenda, keha ja maailmaga.

Ja siin tekib üks suurem küsimus: miks lääne kultuur selle nii kergelt üldse omaks võttis?

Taustsüsteem: isiksustatud Jumal või mitteisiksustatud dünaamika?

Kui inimene muutub masinaks, siis pole põhjust arvata, et ülejäänud maailm oleks midagi muud. Nii laieneb mehhanistlik pilk üksikult kehalt kogu reaalsusele. Sellega seostub see meie ajalooline alateadlik tung lükata kogu maailm ja ka meid endid mingitesse subjekti ja objekti lahtritesse. Mis on selle põhjus?  Äkki on selle taga midagi fundamentaalsemalt, mingi väga sügav kultuuriline ja metafüüsiline pinnas, mis vaatamata variatsioonidele on ühes aspektis ühesugune – religioon ja religioosne metafüüsika? Sest lääne metafüüsika on sajandeid ja võibolla ka aastatuhandeid kujundatud lisaks surematu hinge kontseptsioonile, millele dualism ju ka otseselt toetub, ka isikulise looja-jumala idee poolt. Olgu see siis kas vanakreeka jumalused, heebrea või kristlik traditsioon. Jumal on ülim subjekt, tal on tahe, ta tegutseb ajaloos, ta kujundab mateeriat ning see tekitab väga selge eristuse looja ja loodu, ehk siis vaatleja ja vaadeldava vahel. Nii võib välja pakkuda ühe võimaliku hüpoteesi, et Isikulise Algpõhjuse idee võis olla üks oluline metafüüsiline pinnas, mis soodustas subjekt-objekt struktuuri kujunemist.

Näitena võiks kasutada puuseppa ja tooli: puusepp on subjekt, ta on toolist ehk objektist eraldi ja ta vormib seda objekti oma tahte järgi. See on sügavalt kontrollpõhine maailmapilt. Isegi kui moderne ühiskond hiljem sekulariseerus ja jumalpildilt taandus, siis see baastruktuur jäi meile alles. Võib öelda, et Jumal nagu tõugati troonilt või toolilt aga tool ise jäi alles ning see tühi koht vajas ka edaspidi kedagi/midagi – selgelt keskkonnast, ehk objektidest eristatavat subjekti.

Äkki võiks isegi öelda, et oleme nö jumalavabas teoloogilises maailmapildis, kus nüüdsest oleme meie need ülimad subjektid, kes vaatavad maailma ja ka omaenda keha nagu kusagil kõrgelt, (kujuteldavate?) kontrollinuppude juurest.

Kui see vastandus pole paratamatu, kas leidub mõttelugusid, kus maailm on algusest peale nähtud pigem protsessi kui objektina? Ehk kas üldse on olnud olemas mingit teistsugust maailmapilti Algpõhjusest?

Kui vaadata näiteks Hiinas arenenud daoismi, siis kontrast on tegelikult tohutu. Lao Zi’le omistatud DaoDeJingis ei räägita sõnagi isikulisest jumalast, vaid kõikekorraldavast mitteisikulisest universaalsest printsiibist või väest, Daost.  Dao ei tegutse tahtlikult, tal pole mingit eesmärki ega plaani, mida ta peaks maailmale peale suruma. Ja sellest tuletub selline mõste nagu ziran, mis tõlgitakse sageli kui iseenese loomus või iseenesele vastavalt olemine. Selle kontseptsiooni puhul on ziran erinevalt puusepast, kes ehitab tooli, mis eeldab eraldiseisvat loojat ja objekti, pigem nagu seeme, mis kasvab puuks. Puu kasvab iseeneslikult seestpoolt väljapoole, see ei vaja kedagi, kes seda otseselt teeks. Selles maailmapildis puudub ülim eraldiseisev subjekt, kes seda universumit kuskilt väljast käsutaks. Maailma nähakse hoopis dünaamiliste suhete, muutuvate mustrite ja isetekkeliste protsessidena. Lääneliku kontrolli asemele astub seal häälestumine ja rütmiga kaasaminek. Ja kõrvalmärkusena on võibolla asjakohane ka see, et daoismis puudub surematu hinge kontseptsioon (v.a. muidugi hilisemas religioosse daoismi harus).

See muidugi ei tähenda, et lääne subjekt-objekt mõtlemine tuleneks ainult isikulisest Jumalast, kuid see metafüüsiline taust võis sellist mõtteviisi märgatavalt soodustada. Ja tasakaalustuseks tuleb öelda ka seda, et ka Idas leidub väga isiksustatud jumalapilti ning kaasajal ka vägagi tugevat kontrollipõhist mõtlemist, samuti et taolist protsessipõhist arusaama on täiesti võimalik keerata „mehhanistlikuks“. Näiteks hingamine, kehahoiak, kõnnak, pingemustrid, tähelepanu suunamine, siseorganite tunnetus, energiavoogude kirjeldused – need kõik võivad olla osa väga sügavast kehastunud praktikast aga neid võib ka tõlgendada väga mehhaaniliselt: “vajuta seda nuppu, saad selle tulemuse”. Ehk tai chi, qigong või daoyin ei ole iseenesest mehhanistlikud, kuid neid võib praktiseerida mehhanistlikus vaimus.

Ja selle mõttega tasubki jätkata, sest see, kuidas ida praktikaid on läänes vastu võetud, tihti kinnitab just mehhanistlikku lähenemist.

Ida tööriista lõhkumine ja protsessipõhine maailmapilt

Ühest küljest, kirjeldatud ida mõtteviisi täiesti teistsugune hoiak selgitab, et miks me siin läänes oleme praegu täiesti lummatud idapraktikatest. Me oleme ilmselt väsinud olemas puhtalt efektsiivsusele orienteeritud masinad, mida pidevalt peab kuskilt optimeerima. Me tahame seda zirani, seda iseeneslikku, loomulikku voogu („flow“ on ju väga popp). Ja seepärast me toomegi erinevad „teadveloleku praktikad“ siia oma igapäeva ellu, kohandame nad meie „wellness-maailma“.

Kuid jah, seda tehes ei jäta me oma dualistlikku, kontrollivat ja subjekti-objekti põhist maailmapilti tihtipeale maha – me kohandame ida praktikad, mis peaksid olema tööriistad selle muutmiseks, tegelikult ümber. Me põhimõtteliselt lõhume ida tööriista ära. See juhtub tihti näiteks joogaga lääne wellness-kultuuris: “aktiveeri vagusnärv”, “optimeeri dopamiin”, “häki närvisüsteemi”. See keel võib anda kasulikke kirjeldusi, aga samas tasahilju muuta inimese tehniliseks projektiks, mida pidevalt mõõdetakse ja optimeeritakse.

Meil võib tunduda, et idamaine „holism“ ehk kogukehaline lähenemine on ju nagu säilinud, kuid see on tegelikult allutatud kontrollile, mis on ida protsessipõhise mõtlemisega vastuolus. Ehk võibolla peaks siin eristuse tegema kuidagi teisiti, asi ei olegi peamiselt selles, kas inimene eksisteerib teatud mõttes süsteemina, vaid selles, milline on inimese ja süsteemi vaheline suhe. Kas maailm on kontrollitav objekt, või vastastikune osalusprotsess?

(võid võrdluseks vaadata ka artiklit “⊙Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”)

Võibolla saaks erinevuse objektipõhises ja protsessipõhises maailmavaates esitada näiteks nii:

• Objektipõhine mõtlemine (Lääs): isikuline Algpõhjus soodustab subjekt-objekt lõhet. Maailm on “loodud objekt” ja inimene on “eraldatud subjekt”. See “jumalata teoloogia” hoiab ülal autonoomse indiviidi metafüüsilist ülemvõimu, et kõike kontrollida ja optimeerida.
• Protsessipõhine mõtlemine (Ida): daoistlik Dao ei ole isikuline looja, vaid mitteisikuline generatiivne printsiip ehk iseeneslik kujunemine (ziran). Siin puudub vajadus eraldada vaatlejat vaadeldavast; maailma nähakse voolava tervikuna, kus asjad on vaid suhete ja muutumiste sõlmpunktid. Eesmärk pole kontroll, mõõtmine või optimeerimine, vaid protsessiga jätkuv kaasaminek.

Milles siin seisneb erinevus?

Suhtumises: kas eraldume või ühineme, kas kontrollime või usaldame.

“Mõtteloo suurimad probleemid ei sünni alati valedest ideedest. Sageli sünnivad need ideedest, mis osutuvad liiga edukaks. Küsimus pole siis enam selles, kas mudel töötab, vaid selles: millal muutub kasulik mudel vanglaks?”

Heidegger ja luuleline mõtlemine

Ja siinkohal oleks hea tuua sisse lääne üsna vastuoluline aga kahtlemata geniaalne filosoof Martin Heidegger. Muide, vähesed teavad, et Heidegger töötas 1946. aasta suvel koos hiina mõtleja Paul Shih-yi Hsiaoga Daodejingi saksakeelse tõlke kallal. Tõlge jäi küll lõpetamata, kuid see episood näitab hästi, kui tõsiselt Heidegger ida mõtteviisi vastu huvi tundis. Aga jah, Heidegger ei vaidlekski siin tegelikult vastu, et selline läänelik kontrollimine ja optimeerimine ei tööta, vaid tema kriitika käib selle kohta, et kuidas see efektiivsusele suunatud mentaliteet muudab meie suhet reaalsusega – kas efektiivsus kirjeldab reaalsust universaalselt täpselt, täies sellega meie vajaduse tähenduse järele?

Heidegger kasutas mõistet “arvutav mõtlemine” (rechnendes Denken), kus inimene on taandatud bioloogiliseks süsteemiks, mida saab biosensorite ja algoritmide abil optimeerida. Selles protsessis ei ole asjad meie jaoks enam lihtsalt “käepärased” (Vorhandenheit), vaid nad taanduvad millekski veelgi ekstreemsemaks – nad muutuvad “varuks” ehk seisvaks ressursiks (Bestand). Mets ei ole enam müstiline tervik, vaid puidutagavara; jõgi pole enam voolav element, vaid hüdroenergia allikas. Kui me maailma lõplikult sildistame ja defineerime, vangistame me asjad nende funktsionaalsusesse, sulgedes silmad kõigele muule, mida nad võiksid tähendada. See kontrollivajadus eraldab meid “päris asjast”.

Ehk siis see probleem pole piltlikult öeldes otseselt kontrolli ja optimeerimist tagava nutikella kasutamises, vaid selles, et me taandame oma subjektiivse ja isikliku kogemuse pelgalt matemaatiliseks näitajaks. See tähendab seda, et me oskame suurepäraselt manipuleerida asjadega. Me teame väga hästi, kuidas alandada kortisooli taset või kuidagi tõsta dopamiini, aga me võime seejuures kaotada kontakti sellega, mida üldse tähendab olla inimene, ehk tunda kogeda ilma igasuguse selge eesmärgita. Kui lääne inimene võtab ida meditatsiooni, siis ta paraku koorib sellelt maha kogu holistilise metafoori ja voolavuse ning asendab selle oma materialistliku kastiga, kus  mediteeritakse lihtsalt selleks, et olla oma süsteemis paremad ja tõhusamad.

Aga mis on siis lahendus, kui see arvutav mõtlemine ja masinamentaliteet on meisse nii sügavalt sisse kodeeritud? Kas lahendus on see, et ma viskame oma ekraanid jõkke, et kolida metsa ja hakata erakuks?

Heidegger ei ütle seda, vastupidi. Ta pakub siin välja ühe kontseptsiooni nimega Gelassenheit, mida võiks tõlkida nagu asjadele „asu-andmine“ või muretu lahtilaskmine (jah, meenutab daoismi). Gelassenheit on siis selline muretu lahtilaskmine ehk aktiivne passiivsus. See ei ole käed rüpes istumine, vaid tähelepanelik kuulatamine, mis laseb asjadel olemises kõnelda ilma neile oma tahet peale surumata.

Ja selle kõrvale tõi Heidegger veel ühe mõiste: ka „luulelise mõtlemise“ idee (Besinnliches Denken).

„Luuleline mõtlemine“ ei ole otseselt ja tingimata seotud poeesia või luuletuste kirjutamisega. Luuleline mõtlemine on lihtsalt vastand sellele arvutavale mõtlemisele (üsna lähedane näiteks daoistlikule metafoorsele keelele, näiteks tai chi praktika kirjeldamisel). Kui arvutav mõtlemine vaatab metsa ja näeb seal puhtalt puitu ehk ressurssi, mida saab kuidagi rahaks teha, siis luuleline mõtlemine vaatab metsa ja laseb sel lihtsalt olla mets oma täies keerukuses ja müsteeriumis. Muuhulgas tähendaks see tehnoloogia kasutamist, ilma et sa laseksid tehnoloogial defineerida oma sisemist olemust. See on lahtilaskmine illusioonist, et kuskil on olemas mingi lõplik biohäkk või õige äpp, mis teeb mingi „võluvitsana“ meid korraga „valmis“ või parandab kõik meie vead. See on nagu vabanemine ideest, et inimene on lihtsalt mingi rikkis masin. Väärtus ei peitu kiires „häkkimises“, vaid väärtus peitub eluaegses ja aeglases protsessis, kus me mõistame, et olemine ei ole projekt, millel on mingi selge lõpptähtaeg.

Kokkuvõte

Descartese kuulus cogito ergo sum ei tähendanud algselt lihtsalt mingit loogilist arvutamist, puhtalt ratsionaalset osa meist. Cogito oli tema jaoks pigem meditatiivne sisekaemus kui kuiv analüüs. Veelgi enam, Descartes rõhutas, et hing ei ole kehas nagu “kapten laevas” (piloot, kes juhib kange), vaid side on märksa intiimsem – me kogeme nälga, valu ja emotsioone seestpoolt, mitte infoallikana kabiinis. Descartese algupärane cogito hõlmas erinevaid teadveloleku vorme, nagu kahtlemine, tajumine ja kujutlemine, tahtmine ja tundmine ja isegi eksimine.

Descartes ei soovinud inimest mehhaniseerida, vaid pigem päästa inimese autonoomse ja hingelise mõõtme ajastul, mil teadusrevolutsioon hakkas loodust üha enam masinana kirjeldama. See, et tema dualismist sai hiljem jäik raam, on pigem ajaloo iroonia.

Kuid, Descartese dualism ei ole peamine probleem; olulisem on see, kuidas sellest arenes välja subjekti ja objekti vastandus ning lõpuks kontrolliv, objektistav suhe maailma.

Ja siin peitub Lääne ja ida mõtteviiside põhierinevus – kuidas mõistetakse maailma Algpõhjust. Lääne traditsioonis on selleks isikuline printsiip (Jumal kui looja ja subjekt), ida mõtteloos aga mitteisikuline voog või muster (Dao). See jaotus on võibolla kujundanud meie süvapsühholoogiat rohkem, kui me tunnistada oskame.

Nii, et võibolla ei ole peamine mitte „dualism“, ehk see, kas me koosneme ühest, kahest või mitmest „tükist“, mida mingite kriteeriumitega saaks eristada, vaid inimese suhtes maailmaga. Kui me muudame kogemuse tehniliseks terminoloogiaks, sulgeme me maailma avatuse mingisse meie piiratuses loodud kitsasse kasti. Tõeline sügavus ei peitu nupu vajutamises, vaid oskuses resoneerida protsessiga, ilma seda kontrollida püüdmata.

Inimene ei ole rikkis masin või arvuti, mida saab kiirete “häkkidega” korda teha, vaid väärtus peitub oma harjumuste, oskuste ja mõistmise tasapisi arendamises ja süvendamises kogu elu vältel. See on “luuleline elamine” – mh ka suutlikkus kasutada tehnoloogiat, ilma et me laseksime sellel end defineerida. See meenutab Buddha parve-metafoori või Wittgensteini redelit: süsteemid ja tehnikad on vajalikud jõe ületamiseks või üles ronimiseks, kuid pärast seda tuleb need “ära visata”, et mitte jääda karkasside kütke.

Võibolla järgmine huvitav teema siit ei oleks aga mitte see, et milline peaks nö staatiliselt meie mõtteviis olema – pidevalt objektipõhine või pidevalt protsessipõhine, vaid kuidas erinevad mõtteviisid “kõiguvadki” ajas nagu yin-yang tsükkel, andes sedasi elule hoogu ja viies edasi. Üsna sarnaselt nagu meie, inimeste liikumisviis, ehk kõndimine “kõigutab” meid sammhaaval edasi, kaotades hetkeks tasakaalu ja leides selle uuesti.

Tänapäeval tajutakse islamit sageli väga normatiivse ja jäigana. Kuid selle ajalooline kujunemine oli märksa keerulisem. Kokku puutudes pärslastega murdus siin midagi. Jah, Pärsia vallutati, kuid eriti selle idapoolsed provintsid, mis asusid tänapäevases Afganistanis, mis olid niivõrd läbi ilmunud väga mitmekesisest traditsioonist – need osutusid omamoodi „kultuuriliseks tai chi’ks“, kultuuriliseks pehmeks jõuks, mis mõjutas väga palju islami nägu.

Sissejuhatus

Siin on saanud ka varem rääkida Afganistani vähe tuntud ajaloost, ehk sellest kui varasemal ajal Baktriana tuntud piirkonnast, kus kohtusid nii antiik-kreeka kui zoroastristlik ja ka budistlik kultuur ja maailmavaade. Seekord tuleb juttu samast piirkonnast mõned sajandid hiljem, islamiperioodil, kui seda ala tunti Balkhina.

Balkh on paik, mis on kandnud tiitlit Umm al-Bilad ehk “Linnade ema”. Siin avaneb peadpööritav sulatusahi, kus kreeka ratsionaalsus, pärsia suursugusus ja budistlik vaatlus on põimunud islami intellektuaalse pärandiga.

Kuidas on võimalik, et üks ja seesama geograafiline punkt on kinkinud maailmale nii kaasaegse meditsiini täppisteaduslikud alused kui ka sufismi sügavaima, piire ületava poeesia? Vastus peitub Balkhi ainulaadses vaimses atmosfääris, mis on läbi sajandite toiminud sünkretismi meisterteosena, tõestades, et meie tänapäevane maailmapilt on võlgu paigale, mille me läänes oleme suuresti unustanud.

Balkh ja islami saabumine

Islami leviku teekonnal ei olnud Balkh lihtsalt mingi järjekordne vallutatud territoorium, see oli nagu kultuuride, religioonide ja teaduse täielik sulatusahi ja see mõjutas meie maailma ajalugu viisil, mida me tihti väga ei taju.

Mis on seejuures põnev, on see, et tegu ei ole tavalise narratiiviga – kuidas vallutajad tulevad ja suruvad oma kultuuri täiel määral peale, vaid lugu räägib hoopis sellest, kuidas vallutatavad andsid islamile oma kohaliku ja unikaalse näo.

Islami tulek sellesse tänapäeva Afganistani piirkonda ei olnud üldse nii sirgjooneline, nagu võiks arvata, sest tavaliselt kujutatakse olukorda aastal 651 sellisena, et araablaste islamiarmee oli sisuliselt peatamatu teerull. Pärast seda, kui araablased vallutasid 637. aastal Sassaniidide pealinna Ktesiphoni ja viimane kuningas Yazdgird III hukkus 651. aastal Mervis – Khorasani satraapia tollases pealinnas –, hakkas see pärslaste asuala uue võimuga kohanema ja reeglina võttis islami nö araabiapärasena üle.

Aga kui seesama sõjamasin jõudis Balkhi piirkonda, siis see „teerull“ jooksis mõneti täiesti nagu mutta kinni. See polnud lihtsalt sõjaline vastupanu, vaid satuti nö kultuurilisse ja geograafilisse tihnikusse. Raskused tekkisid juba enne Balkhi, Sistanis – mille nimi tuleneb Sakastanist, viidates indo-aarja päritolu sakade hõimule. See piirkond oli koduks nii sügavalt juurdunud zoroastrismile kui ka mõjukale kristlikule kogukonnale. Siin tegutses nestoriaanlik kirik, mida tuntakse ka “Ida kiriku”, “Pärsia kiriku” või “Edessa kiriku” nime all. See rahvuskirik tekkis Pärsia Sassaniidide impeeriumis juba 410. aastal ja lõi 424. aastal täielikult lahku Rooma/Bütsantsi kirikustruktuuridest. Kohaliku legendi järgi kuulutas siin evangeeliumi apostel Toomas ise. Just see tugev kristlik ja zoroastristlik foon võis olla üks tegureid, mis kujundas islami kohalikku nägu, muutes selle siinkandis märksa avatumaks ja filosoofilisemaks kui araabia poolsaare kõrbekuumuses.

Nii et araablased ei astunud mingisse ideoloogilisse vaakumisse. Nad proovisid allutada ala, mis oli juba sajandeid toiminud religioonide ristteena. Juba nn Kreeka-Baktria aegadest oldi siin harjunud mitte ühe domineeriva usundiga, vaid mitme usundi sünkretismiga. Seetõttu ongi kõnekas, et Balkh vallutati islamiväe poolt lõplikult alles 709. aastal ning moslemisõdurite garnison seati sinna sisse 724/5. aastal. Me räägime peaaegu sajandist pärast Pärsia pealinna langemist.

Ja see muudabki selle varase islamiperioodi Balkhis väga teistsuguseks, sest see ei suutnud kohalikku ühiskonda jõuga murda, ta pidi hoopis sellega kohanema. Lisaks, kohalikud ei läinud ju kuskile „peitu“, vaid avaldasid vastusurvet, sest Umaijaadide dünastia valitsemisstiil, mis sarnanes paljuski Sassaniidide administratiivsele rangusele, tekitas kohalikes vastuseisu. Aastatel 730–746 puhkes Baktrias ja Sistanis mäss, mille vaimseks juhiks tõusis al-Harith. Ta esindas murji’itide õpetust (araabia k. murji’ite – “need, kes lükkavad edasi kohtumõistmise”, ehk „edasilükkajad“). See oli revolutsiooniline idee: moslemiks olemiseks piisas sisemisest usust ning inimestel puudus õigus teiste üle kohut mõista, kohut pidi Viimsel Kohtupäeval mõistma üksnes Jumal.

„Uskmatuse üle saab otsust teha üksnes Jumal, mitte inimesed teiste inimeste üle.“

See radikaalne sallivus võttis uuelt religioonilt justkui teraviku ära ja võimaldas värskelt islami vastu võtnud pärslastel säilitada oma senised usulised kombed (zoroastrismi). Isegi kui 749. aastal toimunud Abu Muslimi mäss tõi võimule Abbassiidide dünastia, kes taotles rangemat islami printsiipide järgimist, jäi Balkhi pikaajaline sünkretismipärand vankumatuks, pakkudes intellektuaalset pelgupaika vabamõtlejatele.

Ehk võib öelda, et kohalikud „painutasid“ uue süsteemi endale sobivaks. Ja see vastuseis ei jäänud ainult passiivsele tasandile, nad hakkasid oma pärandit islami sees lausa aktiivselt taastama.

Pärsia renessanss ja kultuuriline ärkamine

See juhtub siis, kui jõuame 11. sajandisse, ehk nn „Pärsia renessansi“ aega, mil tekkis samaniidide dünastia (819–999), kes pidasid end Pärsia Sassaniitide järeltulijateks ning väärtustasid pärsia keelt ja kultuuri kõrvuti islamiga.

Araablaste keskvõim nõrgenes ning dünastia keskuseks kujunesid Buhhaara, Samarkand ja ka Balkh.

Oluline on, et samaniidid olid väga veendunud moslemid aga samas, nagu öeldud, pidasid nad end islamieelsete sassaniitide ehk iidesete Pärsia kuningate järeltulijateks. Ja siin torkab silma huvitav anomaalia islamikeskkonnas: need moslemist valitsejad ei püüa oma islamieelset minevikku ära peita, vaid nad teevad sellest oma riigi vundamendi.

See oli ajastu, mil sündis monumentaalne rahvuseepos “Shahnameh“. On intellektuaalselt lummav, et teost alustas Daqiqi, kes oli tõenäoliselt “varjamatult zoroastrist”, ning selle viis lõpule Ferdusi (surnud 980). Moslemitest valitsejad toetasid teost, mis ülistas islami-eelset kangelaslugu, näidates, et Balkhi vaimsus ei välistanud üht identiteeti teise ees, vaid täiendas seda. Shahname kirjeldab varjamatult ja uhkusega Pärsia zoroastrismiajastut. Lähemalt võid selle teose kohta lugeda siit.

Teadus Balkhist – Avicenna

See sallivus, mis on nii avatud vanadele ideedele, osutub ideaalseks pinnaseks ka uuele teadusele.

Balkhi liberaalsest õhkkonnast võrsus ajaloo üks säravamaid polühistoreid – Abu Ali Al-Hussein ibn Abdullah ibn Sina, keda läänes tuntakse Avicenna nime all. Sündinud 980. aastal Balkhis, omandas ta isa juhendamisel Kesk-Aasia hariduse (väidetavalt oli tal juba 10-aastasena Koraan peas). Isa saatis ta Buhharasse õppima, mis oli sel ajal linn, mis oma rikkuse ja raamatukogudega võistles Bagdadiga ning mis ühendas Kreeka filosoofia ja islami teaduse. Ta uuris Aristotelest ja hakkas arstina tegutsema juba 21-aastaselt.

Avicenna panus ei piirdunud vaid üldise meditsiiniga:

• Tema “Arstiteaduse kaanon” oli Euroopa ülikoolide vundament üle 600 aasta.
• Ta tegi teedrajavaid avastusi günekoloogias ja laste tervise (pediaatria) vallas.
• Ta uuris nakkushaiguste levikut ja kirjeldas 760 ravimit.
• Väljaspool meditsiini tegeles ta gravitatsiooniga ja astronoomiaga.

Huvitav, kuidas Avicenna vastandas end seejuures tol ajal populaarsele teadusele „alkeemiale“. Ta tundis 760 ravimit ja siis pakutakse talle alkeemiat – tinast kulla tegemist, mis oli tollal väga populaarne idee. Kuid Avicenna ütles ei – see pole teaduslik. Ta ei uskunud nendesse keemilistesse mutatsioonidesse. See on natuke nagu 19. sajandi teadlane lükkaks mingit tänapäevast sotsiaalmeedias levivat pseudoteadust ümber.

Sama intellektuaalne keskkond, mis soosis kriitilist teadust, võimaldas aga areneda ka sügavalt isiklikul religioossel kogemusel.

Balkh ja islami müstitsism

Seega, rangest teadusest müstikasse – ka sufism on oma juurtega Balkhis.

Sufismiga (termin, mis sellisena tekib küll 19. sajandil) seotud termin tasawwuf (riietuma villasesse) viitab varajastele askeetidele (zuhhad), nagu Ibrahim ibn Adham ja naispühak Rabiah al-Adawiyah (surnud 801), kes rõhutasid Jumala armastuse tähtsust juriidilise legalismi ees.

Ja tõepoolest, Balkhi askeedid uskusid, et selles “linnade emas” asub iidne, algne vennaskond, mis on eksisteerinud enne islamit ja jääb alles ka pärast seda. Seda universaalset vaimu kandis kõige ehedamalt Balkhist pärit Jalal al-Din al-Rumi (1207–1273). Tema isa, Baha ud-Din Walad, keda austati nimega “Teadlaste sultan”, andis pojale edasi Balkhi koolkonna sallivuse. Rumi kirjutas vaimus, mis ei tunnista usulisi müüre:

„Muhamedi valgus ei hiilga selles maailmas ainult zoroastristile või juudile. Paistku tema headus kõigi peale!“

Need „protosufistid“ vastandusid sel ajal tekkinud islami tohutule legalismile, reeglitepõhisusele. Sufid ei eitanud Koraani, vaid selle tuima, legalistlikku järgimist. Nad otsisid müstilist kogemust, otsest ühendust Jumalaga, tuues sisse jumaliku armastuse mõiste ning austades ka märkimisväärselt palju Jeesust, kui rändava askeedi ideaali.

Kuid Balkhi päritolu küll aga nimi „Rumi“ – kuidas see tekkis?

Nimi Rumi viitab hoopis Roomale – nii nimetati sel ajal Bütsantsi, mille alad moslemid Anatoolias olid vallutanud. Sellesse piirkonda kolis Rumi pärast seda, kui aastal 1215 tabas Balkhi piirkonda mongolite rünnak. Oma uues kodus, Anatoolias, asutas Rumi keerlevate dervishite ordu. Tema peateos “Masnavi-yi Ma’navi” on sufi traditsioonis ülioluline.

Balkh aga hävis häving mongolite pealetungis, aastal 1220 vallutas ja rüüstas Tšingis-khaani armee Balkhi halastamatult. Linna elanikud tapeti või küüditati ning kõik kaitserajatised ja hooned tehti maatasa. Hävitustöö oli nii põhjalik, et linn jäi varemetesse enam kui sajandiks, kuid linn ei jäänud veel päris tühjaks ega hävinud jäädavalt. 15. sajandi alguses ehitas Timur linna uuesti üles ja linn sai oma kunagise hiilguse osaliselt tagasi, kuid lõpliku hoobi andis Balkhile 1480. aastal lähedalasuvasse Mazar-e Sharifi linna rajatud prohvet Ali pühamu. See meelitas ligi palverändurid ja võimu ning Balkh taandus tähtsusetuks külaks.

Kokkuvõte

Nii, et Balkh ei teinud inimestest lihtsalt moslemeid, ta tegi islamist midagi universaalset ja meeletut poeetilist. Võeti natuke zoroastrismist, natuke kristlusest natuke isegi budismist, mis oli seal juured alla saanud Balkhi varasemal perioodil, Baktria ajastul, ning lasti end mõjutada vanakreeka teadusel, mis lõpuks jõudis ka tagasi Euroopasse.

Balkhi ajalugu tuletab meile meelde, et islam ei toonud piirkonda vaid uut religiooni, vaid Balkhi kaudu sai islam ise uue intellektuaalse sügavuse. See linn tõestas, et teadus, müstika ja erinevad usundid võivad koos eksisteerida, luues sünergia, mis on toitnud maailma kultuuri sajandeid.

Kui tavaliselt räägitakse sellest, kuidas islam Balkhi vallutas, siis võib sama õigustatult öelda, et Balkh vallutas osaliselt ka islami – mitte mõõgaga, vaid ideedega.

Ja pisut laiendades – kui me mõistame, et meie kaasaegne arstiteadus ja vaimne poeesia on läbi põimunud zoroastristlike, kristlike ja islami niitidega, siis kas on üldse võimalik tõmmata selgeid piire “meie” ja “nende” vahele?

Relatio:

MustAuk: “Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias”

MustAuk: “Šahname, Ferdusi ja vanairaani pärimus”

MustAuk “Protoislam”?: juudi-kristlikud juured ja maniluse jäljed”

Miniatuur+

Derviš seisis öösel taeva all.

Õpilane küsis:

„Mida sa vaatad?“

„Tähte.“

„Ma ei näe seal midagi.“

Derviš vastas:

„Vaata sellest veidi kõrvale.“

Mõne hetke pärast ütles õpilane:

„Nüüd ma näen.“

Derviš naeratas.

„Nii sünnivad ka ideed.“

Minu jaoks muutis sõna „inversioon“ lahedaks Nolani film „TENET“ aga see selleks … see, mida Piibel, täpsemalt eriti selle esimene osa ehk 1. Moosese raamat (Geneesis) teeb omaaegse mütoloogilise teadmisega, seda võib ausalt öeldes käsitleda kui mitte plagiaati, vaid kui geniaalset inversiooni.

Piibli Vana Testamenti lugedes ei pruugi me ilma põhjalike ajaloo-alaste teadmisteta märgata, et suur osa selle lugudest, eriti nn Geneesises, ehk 1. Mooses raamatus, leiduvad ka teistes kultuurides, sh palju vanemates, näiteks Sumeri-Akkadi kirjanduses. Need lood pole muidugi täpselt 1:1-le samad, kuid olulisemad elemendid ja narratiivid ise on kahtlemata identsed. Loomulikult on siit tekkinud plagiaadi süüdistused – et Piibel lihtsalt on võtnud üle Mesopotaamia legendid ja kohandanud neid vastavalt oma ideoloogiale. Esiteks, plagiaadi süüdistus oleks liiga ränk juhul kui lood oleksid päriselt ajaloos juhtunud. Sel juhul lihtsalt eri rahvad jutustaksid neid neile omasel moel. Kuid isegi, kui tegu on mütoloogiliste jutustustega, siis „plagiaat“ ei oleks siin päris õige sõna. Me ju ei nimeta plagiaadiks seda, kui tänapäeval kasutab keegi oma loo jutustamiseks mingit ühiskonnas aktsepteeritud üldtuntud narratiivi – olgu see teaduslik, kirjanduslik, filosoofiline või ulme-fiktsioon. Kasvõi veidi naiivne näide “tulnukalugudest” – kui keegi väidab, et on neid näinud või nende laevas viibinud, siis reaktsiooniks ei ole ju et ootoot, sa lihtsalt varastad kellegi teise loo.

Vanas maailmas moodustasid lood ja legendid selle kultuurikihistuse, milles kõik elasid. Need ei kuulunud mitte kellelegi, need olid loomulik osa tolleaegsest maailmapildist ning ka Vana Testament järgib täiesti loomulikul moel omaaegset narratiivset mõtlemist, kuid teeb seejuures midagi erakordset – inverteerib need oma sõnumilt ja polaarsuselt millekski täiesti muuks. Selles väljendub ilmselt muuhulgas ka iisraellaste monoteismi kui mõneti polüteismi vastukultuuri olemus, kuid selle inversiooni loomingulist geniaalsust, mis tihti pöörab lisaks lihtsamale “hea kurjaks” teisendamisele ka narratiivi mütoloogililse tähenduse eetiliseks, ei saa siiski eitada. Seepärast vaatamegi allpool mõningaid selliseid inversiooni näiteid, ehk seda kuidas ideed on vaatamata kohati uskumatusele moondumisele siiski visalt elus püsinud ning vaatame, et millist inversiooni see kannaks meie endi Piibli luguse mõtestamisse.

“Paradiisi” etümoloogiline ja kultuuriline ränne

Alustame aga hoopis sõnast, mitte terviklikust narratiivist ning selleks sõnaks on „paradiis“ – midagi, mis paljude jaoks on kindlasti üks-ühele seotud Piibli kõige olulisema sõnumiga. Kuid sõna “paradiis” ei ole lihtsalt üks religioosne termin, vaid otsekui üks huvitav keeleline sild, mis märgib Lähis-Ida suurriikide kultuurilist ja teoloogilist põimumist. See mõiste kannab endas teekonda iidsetest Pärsia kuninglikest aedadest kuni piibelliku kosmogooniani, olles tunnistajaks ajastule, mil juudi mõttelugu puutus tihedalt kokku Pärsia impeeriumi ja zoroastristliku maailmapildiga. Pärsia oli juutide vastu erakordselt vastutulelik ning ilmselt oli sümpaatia suures osas vastastikune. See “kultuuriline mesinädal” oli sedavõrd sügav, et Pärsia kuningat Kyros Suurt (Koorest) nimetatakse pühakirjas ainsa mittejuudina “messiaks” (vt Js 44:28, 45:1), rõhutades Pärsia poliitilise ja kultuurilise mõju heatahtlikku vastuvõttu.

Etümoloogiliselt on “paradiisi” kujunemislugu tähelepanuväärne näide tähenduse muundumisest ühest selgest füüsilisest objektist täiesti uut tüüpi metafüüsiliseks kontseptsiooniks:

Avesta kiht (pairi-daeza): Sõna pärineb väga vanast, juba pronksiaegsest muinasiraani ehk avesta keelest. Pairi tähendab “ümber” (sarnaselt kreeka peri-le) ja daeza pärineb indoeuroopa juurest dheigh- (“kuju”, “vorm”, “müür”). See on suguluses ingliskeelse sõnaga dyke, viidates inimkätega rajatud tammile või piirdele. Algselt märkis see otseselt “taraga piiratud ala”, mis võib päris algusaegadel viidata indo-euroopa-iraani Shintasta kultuuri Arkaimi-taolistele ringikujulistele kindlusküladele (mis samas toimisid ka observatooriumitena) ajal, kui ka maailmapilt oli veel holistlikult “ümar”. Aja jooksul liikusid indo-aaria rahvad üle Oxuse jõe viljaka oru edelasse, karmimatesse kõrbestunud piirkondadesse, ent selline müüriga kaitstud oaas võeti kaasa. Ehk “paradiis” sündis nö “mudast”, pakkudes reaalset kaitset välisohtude eest aga kosmoloogilist mõtestatust.

Ahhemeniidide kuninglikud aiad: Pärsia valitsejad (6.–4. sajand e.m.a) rajasid lopsakaid, nelinurkseid aedu (pärsia k pardes) – algne ringjas arhitektuur ja “ümar holism” oli asendunud dualistliku, rangelt piire tõmbava zoroastristmiga, “tsivilisatsiooniliste sirgete joontega”. Pärslastele omane „roheluseihalus“ toodi kaasa idapoolsetelt aladelt (Oxuse jõe piirkonnast ja tänapäeva Afganistanist), kus floora ja fauna olid rikkalikumad, nagu eespoolt nägime. Kreeka ajaloolased nagu Xenophon ja Diodorus Siculus kirjeldasid vaimustunult neid “paradiise” kui veeallikate ja viljapuude rikkaid naudingute paiku. Need olid füüsilised mikrokosmosed kaose ja kõrbe keskel, peegeldades tegelikult samasugust kosmilist stuktuuri. On märkimisväärne nö sotsiolingvistiline fakt, et kreekakeelne sõnavara, mis oli reeglina iraanikeelsete laenude suhtes suletud, võttis termini pardes (paradeisos) omaks. Selle põhjuseks oli kreeka keele suutmatus kirjeldada pärslaste unikaalset saavutust: mastaapset, niisutussüsteemidega varustatud ja müüriga piiratud parki, kus kohtusid viljapuuaiad, elurikkus ja jahialad. Eriti Xenophon kasutas seda sõna just Ahhemeniidide kuninglike valduste tähistamiseks, andes sellele luksuse ja külluse tähendusvarjundi.

Hea näide sellisest “paradiisist” on Kyros Suure rajatud Pasargadae aed. Arheoloogilised leiud paljastavad range ja esteetilise struktuuri:

• Nelinurkne, neljaks osaks jaotatud süsteem (chahar bagh).
• Keerukas kivist voolusängidega veekanalite võrgustik.
• Piireaed kahe väravaga, mis rõhutas aia suletust ja kaitstust.

Seda traditsiooni kandsid edasi ka teised mõjud – näiteks Babüloni rippuvad aiad ehitati Meedia kuningannale, et leevendada tema koduigatsust mägisema ja rohelisema kodumaa järele.

Septuaginta tõlge: 3. sajandil e.m.a, kui Vana Testamenti tõlgiti kreeka keelde (Septuaginta), valisid juudi õpetlased Vanas Testamendis kasutatud heebreakeelse väljendi gan Eden (Eedeni aed) vasteks kreekakeelse laensõna paradeisos.

Septuagintas asendab paradeisos heebreakeelset „aeda“ (gan) 19 korral. See valik on kinnistunud järgmistes olulistes tekstides:

• 1. Mo 2:8-10, 15-16 ja 3. peatükk: Algne loomisaed.
• Jesaja 51:3: Prohvetlik visioon, kus kõrb muudetakse „paradiisiks“.
• Hesekiel 28:13; 31:8, 9: Jumala aed kui täiuslikkuse sümbol.
• Jeremia 29:5, Joel 2:3 ja Aamos 1:5: Termini levik prohvetlikes tekstides, viidates nii reaalsele kui sümboolsele viljakusele.

Sellega kanti Pärsia kuningliku aia hiilgus ja kaitstus üle religioossesse sfääri.

Uue Testamendi ajastuks oli paradeisos täielikult vabanenud oma arhitektuursest ja materiaalsest piiratusest. Kuna varakristlased kasutasid peamiselt Septuagintat, muutus pärsia päritolu “paradiis” nende jaoks standardseks eskatoloogiliseks mõisteks.

„Paradiis“ esineb Uues Testamendis kolmes tekstiosas:

1. Luuka 23:43: Jeesuse lubadus röövlile: „Täna pead sa olema koos minuga paradiisis.“ Siin on sõnal väga selge surmajärgne tähendus.
2. 2. korintlastele 12:4: Pauluse visioon „paradiisi tõmbamisest“ viitab sellele kui mingile juba tema ajal eksisteerivale reaalsele vaimsele ja metafüüsilisele dimensioonile.
3. Ilmutuse 2:7: Lubadus süüa paradiisi elupuust märgib ringi sulgumist – algne Eeden on taastatud vaimses täiuses.

Algne „taraga ümbritsetud aed“ on siin läbi teinud täieliku semantilise laienemise, tähistades nüüd piiritut vaimset õndsust, säilitades siiski „kaitstud ja erilise paiga“ alusidee. Selliselt tekkis side täiesti konkreetse ja suuresti „välismaist“ päritolu ajaloolise reaalsuse ja lõpuks täiesti keskmesse sattunud eskatoloogilise lootuse vahel. Seda protsessi saab täiesti vabalt käsitleda, kui geniaalset lahendust selleks, et anda edasi teispoolsusega seotud seosed, et sõnum sellest kõnetaks inimesi, kelle jaoks sõnal „paradiis“ – pardes oli täiesti selge tähendus.

Paradiis ja Pärsia

Vahemärkusena peab selgitama, et ehkki sõna „paradiis“ pärines Pärsia kultuuriruumist, mis oli tihedalt täidetud vanapärsia monoteistliku usundi, zoroastrismi kosmoloogiast, ei omanud zoroastrismis just see konkreetne sõna „paradiis“ siiski sellist õndsat teistpoolsust omavat tähendust nagu Piiblis, ehkki „paradiisi kontseptsioon“ zoroastrismis siiski esineb, lihtsalt sellele viidatakse teiste terminitega.

Zoroastristlikus pühakirjas kirjeldatakse paradiislikke seisundeid selliste terminitega:

• Garonmana: „Laulude maja“, Ahura Mazda elupaik.
• Raochebiš: Vaimne valgus.
• Manahim ahum: Vaimne elu.

Siiski tuleb viidata ühele kontseptuaalsele sillale zoroastrismi ja Vana Testamendi vahel ning selleks on paradiisi kui teispoolsusega seotud „ülestõusmise“ kontseptsioon.

Zoroastristlik usk sisaldas nimelt ootust maailma uuendamisse ja surnute ülestõusmisse (frashokereti) ning see leiab ilmselgeid paralleele juudi eshatoloogia arengus, kuid mitte Vana Testamendi nö varajases osas, vaid alles üsna selle lõpupoole, esmakordselt Taanieli raamatus, mis ise paljastab, et on kirjutatud sel ajal, kui pärslased vallutasid Babüloni ja vabastasid juudid. Taanieli raamat on seega kirjutatud Pärsia mõjusfääris ja siin omandab ootamatu „ülestõusmise“ kontseptsiooni ilmumine huvitava konteksti.

Seega sobis pärslaste algne materiaalne „paradiis“ Piiblisse mitte ainult keelelise mugavuse tõttu, vaid ka laiema ja sügavama teoloogilise konteksti tõttu. Pärsia maailmapilt, kuhu kuulus mh ka kuninglik aed, pakkus täiusliku tervikliku visuaalse vaste jagatud usule tulevasest harmooniast.

Kosmiline arhitektuur: nelja jõe ja elupuu sümboolika

Sõna „paradiis“ viib meid aga otsejoones nö esimesse paradiisi, „Eedeni aeda“, millest räägivad Geneesise teine ja kolmas peatükk. Iidsetes tsivilisatsioonides ei olnud aed lihtsalt puhkepaik, vaid “kosmose mikrokujund” – korrastatud maailma mudel keset ürgset kaost. Nii zoroastristlikus kui piibellikus traditsioonis on see mudel struktureeritud läbi keskse eluallika ja nelja suuna sümboolika, mis tähistab terviklikku kosmost.

Esmalt tooks korraks esile pärslaste „paradeisose“ iseloomulikud tunnused:

• Nelinurksus (chahār bāgh): aed oli jaotatud neljaks, sümboliseerides ilmakaari ja universaalset korda.
• Veeallikad: kanalite võrgustik tähistas eluallikat keset kaost.
• Elurikkus: aiad koondasid eksootilist floorat ja faunat, toimides eluhoidjatena.

Kui lähemalt sisse vaadata, siis ilmneb, et zoroastristlikus kosmoloogias (nagu see kajastub hiljem süstematiseeritud tekstides nagu Bundahišn, kuid tugineb vanemale Avesta mütoloogiale) on vesi ja puu üks “kosmiline masinavärk”. Elu lähtub Vourukaša merest ja mütoloogilisest Harā mäest, mis toimib maailma teljena. Sealt voolavad veed jaotuvad ilmakaarte järgi, et hoida kosmilist korda (aša) kaose (druj) vastu.

Geneesise, ehk 1. Moosese raamatu 2:10–14 kirjeldab jõge, mis lähtub Eedenist ja jaguneb neljaks haruks, mis iseenesest tähendab, et ka Eedeni aed oli keskelt kõrgem – nagu zoroastristlikus maailmapildis kesksest veest tõusev mägi, millel asus samuti “elupuu.

Siin tekivad huvitavad paralleelid:

Seega jah, ilmselt Geneesist laenab ka paradiisi detailide puhul zoroastristlikest eeskujudest, kuid teeb seda teadlikult selleks, et arusaadavas „keeles“ tuua kosmoloogia väga selgele uuele tasandile. Just see vormiline sarnasus Pärsia kosmosmudeliga muudab Genesise teoloogilise vastulöögi – ehk inversiooni – veelgi mõjuvamaks, nihutades fookuse kosmiliselt mehhanismilt inimese eetilisele areenile.

Kosmiline puu ja mütoloogilised kihistused

Mõlemas süsteemis, nii Pärsia zoroastrismis kui Geneesises on keskne koht surematust pakkuval puul. Eedeni elupuule näib väga sarnane zoroastrismis esinev Gaokerena (valge Haoma) puu, mis kasvab Vourukaša mere keskel ja annab viimsetel aegadel ülestõusnutele igavese elu. See kosmoloogiline struktuur pärineb “Klassikalise Avesta” mütoloogilisest kihist (Yashtid, Vendidad), mis oli Ahhemeniidide ajastul elav suuline traditsioon. Ehkki hilisemad Pahlavi tekstid (nagu 9. sajandi Bundahišn) süstematiseerisid need elemendid, kohtusid Geneesise autorid tõenäoliselt just Avesta vanemast kihist pärineva mütoloogilise ruumiga, kus puu ja vesi moodustasid ühtse elu säilitava masinavärgi. Ja taas kandub „elupuu“ mõiste Piiblis edasi Uue Testamendi viimase raamatuni – Ilmutuseni, täpselt nagu ka zoroastrismis on Gaokerenal lõpuajal igavest elu andes funktsioon.

Inversiooni mehhanism: Piibel kui teadlik vastulöök

Näiteid saaks tuua veelgi (veeuputus, „hiiglased“ jne, millest kirjutan edaspidi mõnes artiklis lähemalt), kuid piirdudes praegu „paradiisi“ seostega võib öelda, et Vana Testamendi autorid ei laenanud naaberkultuuride müüte mehaaniliselt, vaid kasutasid “narratiivset inversiooni” – intellektuaalset võtet, kus tuttavad sümbolid täidetakse uue, vastandliku sisuga. See oli “teoloogiline taichi”, kus impeeriumi mütoloogilist jõudu kasutati selle loogika õõnestamiseks, ehk Geneesis pööras Pärsia ja Mesopotaamia müüdid pea peale selliselt, et kosmogoonia muudetakse eetilist või moraalset sõnumit kandvaks ajalooks.

Eriti oluline oli jutustada inverteeritud narratiive nii, et Iisraeli ajalugu asetuks loogilisse kosmilisse konteksti. Pärsia perioodil oli see otsekui juutide vastulöök suure impeeriumi narratiivile: “Meie lugu ei ole osa teie kosmoloogiast, vaid teie kosmoloogia keel on vaid vahend meie Looja loo jutustamiseks.”

„Kosmiline draama tõlgitakse moraalseks draamaks“

Teaduslik täpsus või narratiivne väärtus?

See tähendab muuhulgas ka seda, et Vana Testamendi teksti sundimine mingiks loodusteaduslikuks käsiraamatuks või universaalseks geoloogiliseks kroonikaks, nagu seda tänapäeval tihti teha püütakse, on “tekstivägivald”, mis tühistab selle algse funktsiooni. Kui Geneesis muudetakse faktikogumikuks, mida peab kaitsma näiteks evolutsiooni eest, kaob selle tegelik jõud. Piibli lugude väärtus ei seisne mitte nende ajaloolises ja teaduslikus detailitäpsuses, vaid sõnumis, mida nad kannavad, võimes anda tähendus, inverteerida “kõva materjal” sõnumiks.

Võib lausa öelda, et mida pretensioonikam on tekstitõlgendus faktide osas, ajades taga detailitäpsust, seda haavatavam on ta „kognitiivsele dissonantsile“ – nii kui tekib väiksemgi vastuolu, võib see ohustada usaldust kogu süsteemi vastu. Piltlikult võib öelda, et psühholoogiliselt vastupidavam on usk, mis ei toetu “kaardile” (jäik dogma), vaid “kompassile” (eksistentsiaalne suund).

Ja kui on tõsi see, et Piibli lugude DNA seisnes ümbritseva keskkonna narratiividele tuginedes inverteeritud, moraali ja eetika õppetundides, siis püüe lugude “faktoloogiat” viia kooskõlla tänapäeva teadmistega ajaloost, geoloogiast vms tähenduks ju, et sellist valideerimist tahetakse rakendada tegelikult nö algsele vana maailma mütoloogiale ja kosmoloogiale, mis on ju pehmelt öeldes veidi … kummaline 🙂

Vene mõtleja Lev Tolstoi on tabavalt märkinud, et usumaailmas vaieldakse kõige kirglikumalt just ebamääraste doktriinide üle, ignoreerides samal ajal pühakirja selgeid ja ühemõttelisi eetilisi juhiseid. See on autoritaarsuse psühholoogiline tuum: vaieldakse dogmade üle, et vältida vastutust praktikas.

Kokkuvõte

Geneesis ei ole “laenatud” või plagieeritud tekst, vaid “ümberkirjutatud”, inverteeritud tekst, mis kasutab Pärsia päritolu näidete puhul impeeriumi keelt selle loogika õõnestamiseks. See on intellektuaalne saavutus, mis asendas kosmilise jäikuse inimese moraalse väärikusega.

Inversiooni mõjusid võiks kokku võtta selliselt:

• Vastutus on keskne: Piibellik maailmapilt nihutab fookuse kosmilistelt sõdadelt inimese igapäevasele eetilisele valikule. See on ohtlik igasugusele autoritaarsusele, mis püüab vastutust indiviidilt ära võtta.
• Usk on orientatsioon, mitte inventar: Tõeline religioosne vastupidavus ei tule dogmaatilisest jäikusest, vaid praktikast, mis talub maailma keerukust ja uusi teaduslikke fakte.
• Tekst kui identiteedi looja: Geneesis täidab oma ülesannet siis, kui me ei küsi sellelt “mis juhtus”, vaid “kes me peame olema”. See on identiteediloome läbi moraalse diferentseerumise, mis püsib ka siis, kui impeeriumid ja nende mütoloogiad hääbuvad.

Inversioon kui olemasoleva kultuurilise materjali ümbermõtestamine uue tähenduse kandjaks

Relatio:

MustAuk: “Septuaginta: tõlge, mis muutis maailma“

MustAuk: “Zarathustrast“

Imaginaria paradeisos – ehk kuidas see võis tunduda?+

ex Teste, 2026 mai

Päike oli juba lääne poole vajumas, kui nad jõudsid viimase künka harjale.

Tee oli olnud pikk.

Aastad veel pikemad.

Babülon oli jäänud selja taha koos oma müüride, templite ja rahvahulkadega. Mõned nende seast olid pöördunud tagasi Juudamaale. Mõned olid jäänud jõgede äärde, kus nende lapsed olid juba sündinud ja kus võõras maa polnud enam päris võõras.

Nemad olid liikunud edasi.

Ida poole.

Pärsia südamesse.

Vanem mees peatus ja toetas käe rändekepile.

All orus laius midagi ootamatut.

Rohelus.

Mitte lihtsalt puud või põõsad, vaid terve maailm.

Sirged kivikanalid peegeldasid õhtust valgust. Vesi voolas vaikselt, jagunedes väiksemateks harudeks. Viljapuude read moodustasid korrapäraseid varje. Kuskilt kostis lindude hääl.

Kõrbe serval näis olevat rajatud paik, kus kuivus ei valitsenud.

Üks noorematest meestest naeratas.

„Nüüd ma mõistan, miks pärslased sellest nii palju räägivad.“

Keegi ei vastanud.

Nad seisid lihtsalt ja vaatasid.

Vanem mees oli kuulnud selle paiga kohta lugusid. Suure kuninga aed. Kivisse ja vette kirjutatud kord. Inimkätega loodud maailm maailma sees.

Ta püüdis mõelda midagi tarka.

Midagi sellist, mida kirjatundja peaks mõtlema.

Aga mõtted ei tahtnud tulla.

Oli ainult vaikus.

Tuule kerge puudutus.

Vee heli.

Küpsete viljade lõhn.

Ja korraga tundus talle, nagu oleks miski ammu unustatud mälestus ärganud.

Mitte mälestus kohast.

Mälestus võimalikkusest.

Sellest, et maailm võiks olla terviklik.

Et kõik võiks olla oma õigel kohal.

Et inimene võiks kõndida ilma hirmuta.

Et maa võiks anda vilja ilma vägivallata.

Et elu ise võiks olla nagu voolav vesi.

Ta vaatas aeda veel kord.

Ei, see ei olnud see.

See oli ainult aed.

Inimeste rajatud aed.

Kuninga aed.

Ja ometi…

Mõnikord piisab ühest valgusvihust, et mõista tervet maastikku.

Mõnikord piisab ühest sõnast, et meenutada ammu kadunud laulu.

Mõnikord piisab ühest aiast.

Vanem mees sulges hetkeks silmad.

Tema ees ei olnud enam kivikanalid ega puud.

Ta nägi jõge, mis hargnes neljaks.

Ta nägi puud, mille viljad ei närtsinud.

Ta nägi maailma enne kõiki müüre.

Kui ta silmad avas, oli aed endiselt seal.

Täiesti tavaline.

Täiesti reaalne.

Kuid kusagil tema sees oli miski liikunud.

Nagu pitser, mis vajutatakse pehmesse vahasse.

Nagu mõte, mille jaoks pole veel sõnu.

Nad alustasid laskumist oru poole.

Päike vajus madalamale.

Vesi voolas edasi.

Ja kusagil tulevikus, aastate või võib-olla põlvkondade pärast, hakkas üks vana lugu otsima endale uut keelt.

Seda lugu ajendas ühest küljest aina kasvav panpsühhismi mõju teadusteooriatele ja kvantmaailma aina enam kasutamine „kõikemahutavaks võlumaailmaks“ ning teisest küljest üks huvitav skandaal teadusmaailmas, ehk ühe metafüüsikat puudutava aga muidu kvantfüüsikale keskenduva artikli ilmumine ja „tühistamine“ teadusajakirjas. Samas avab selle artikliga seonduv huvitavaid sisulisi teemasid, mh seda kuidas ideed liiguvad eri distsipliinide vahel ning milliseid mõjutusi nad seejuures endaga kaasas kannavad. Kuidas kultuurilised maailmapildid sisenevad teaduse interpretatsioonidesse – eriti seal, kus reaalsus muutub intuitiivselt raskesti hoomatavaks?

Seekord tuleb juttu ühest juhtumist, kus üks väga tunnustatud teadlane, Uppsala ülikooli nanotehnoloogia professor, avaldas täiesti korralikus eelretsenseeritavas füüsikaajakirjas artikli, mis väitis, et maailma ei koosne fundamentaalselt üldse mateeriast, vaid et tegelikult on universumi kõige algsem ehituskivi hoopis teadvus ise ning mateeria on lihtsalt teadvuse „kokkukukkumise“ tagajärg. Artikli avaldamise ja sellele järgnevaga seonduv on juba ise huvitavaks looks, kuid lisaks tasub vaadata ka sügavamale sisusse.

Strømme artikkel – teadusliku mõtlemise kaks vormi

Me räägime siin Uppsala väga tuntud nanotehnoloogia professorist Maria Strømmest, kes seekord  liikus oma igapäevasest ja sealjuures väga praktilisest materjaliteaduse valdkonnast välja. Tema artikkel pealkirjaga “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy” avaldati prestiižses teadusajakirjas AIP Advances (AIP Publishing) 2025. aasta novembris (sellele eelnes umbes kahekuuline tavapärane eelretsenseerimine). Toimetuse algne suhtumine oli ebakriitiliselt toetav: töö valiti numbri parimaks artikliks ja see figureeris ajakirja kaanel. Uppsala ülikooli pressiteated ja meediakanalid (nt Phys.org) võimendasid artiklit kui reaalteaduslikku läbimurret, mitte kui filosoofilist hüpoteesi. Institutsionaalne prestiiž muutus siin mehhanismiks, mis “pesi” metafüüsilise kontseptsiooni akadeemiliselt vastuvõetavaks teaduseks, peegeldades tänapäeva teaduskirjastamise ökosüsteemi haavatavust “meediaseksikate” narratiivide ees.

Peamised promotsioonilised väited (Phys.org ja Uppsala ülikool):

• Teadvus on universumi algne ehituskivi, millest mateeria on vaid sekundaarne ilming.
• Artikkel pakub kvantmehaanilise seletuse “müstilistele” fenomenidele nagu telepaatia ja surmalähedased kogemused.
• Individuaalsed teadvused on vaid lokaalsed virvendused ühtses, universaalses teadvusväljas.
• Teadvus püsib pärast füüsilist surma, mida kirjeldatakse eksplitsiitselt kvantmehaanilistes terminites.

Kuid artikli akadeemiline karjäär lõppes 26. mail 2026, mil AIP Publishing selle ametlikult tagasi võttis. Lakooniline põhjendus kõlas: “due to concerns about its scientific validity”.

Teadusmaailmas on “teaduslik valiidsus” (erinevalt plagiaadist või pettusest) diagnoos, mis viitab fundamentaalsele metodoloogilisele läbikukkumisele. Strømme puhul tähendas see, et matemaatiline formalism oli vaid nö dekoratsioon metafüüsilistele ideedele, mis ei toetanud järeldusi ega pakkunud võimalust tegelikuks teaduslikuks meetodiks, ehk andmete kontrollimiseks.

Uppsala ülikooli reaktsioon oli radikaalne: algne pressitekst eemaldati ja intervjuud märgiti staatusesse “unpublishing the contents”. See ei olnud lihtsalt parandus, vaid katse “institutsionaalseks unustamiseks” – piinlikkustunne olukorra pärast, kus tippülikool oli oma autoriteedi laenanud spekulatiivsele “kvantmüstikale”, oli sedavõrd suur, et algne narratiiv püüti avalikust mälust täielikult kustutada.

Maria Strømme juhtum on hea näide teaduse ja metafüüsika kokkupõrkest piirialal. Kuigi artikkel tühistati matemaatilise ranguse puudumise tõttu, ei saa selle esialgset edu pidada juhuslikuks. See peegeldab süvitsi minevat kriisi materialistlikus maailmavaates ja „publiku“ nälga tervikliku maailmapildi järele.

Ja kuigi Strømme artikkel liigituks pigem “teadusliku fantaasia” alla ei tohiks seda sõna tegelikult kasutada halvustavalt. See on pigem vajalik, et nö vahepeal pilku kaugemale suunata. Ehk Strømme ebaõnnestumine seisnes mitte tema intuitsioonis, vaid vormis – katses esitada metafüüsilist „lendu“ matemaatilise kindlusega.

Universaalne teadvus

Vaatame siis korraks artiklisse sisse, et mõista mis oli selles nii uudset ja samas vastuolulist. Ette võib juba öelda, et tegu oli taas ühe juhtumiga viimastel aastatel hoolega populaarsust koguvast panpsühhimi käsitlemise näidetest teadusmaailmas. Artikli põhipunktid on juba eespool välja toodud aga ka detailid on siinjuures huvitavad.

Tuginedes kvantväljateooriale, mitte-duaalsele filosoofiale ja Sydney Banksi kolmele printsiibile (Mõistus, Teadvus, Mõte), pakub autor välja matemaatilise mudeli, kus aegruum ja individuaalne teadvus on selle tulemuseks , et „universaalse teadvusväli“ on kvanttasandil nö „murdunud“. Muide, vähemalt minu puhul tekkis siin juba esimene „kulmukortsutamise“ koht, just teadusartikli kontekstis, sest Banks, kes oli ilma teadusliku hariduseta keevitaja ja teosoof, pakkus välja, et reaalsus koosneb kolmest vormitust elemendist: Meel (Mind), Teadvus (Consciousness) ja Mõte (Thought), mis kohe päris kindlasti ei ole vaadeldavad teaduslikus mõttes füüsikaliste konstantidena, vaid pigem lähtuvad puhtalt metafüüsilistest kontseptsioonidest (sellest kohe lähemalt). Kuid Strømme püüdis neile kategooriatele anda matemaatilise sisu, modelleerides nende abil teadvust kui mingit universaalset, reaalse füüsilise mõjuga välja universumis. Laias laastus nägi see käsitluse välja selline:

• Universaalne Mõistus (Mind): Universaalne loov intelligentsus ja algne kogu potentsiaali omav allikas.
• Universaalne Teadvus (Consciousness): Selline kõikehõlmav teadlikkuse väli, mille kaudu aegruum ja vormid üldse realiseeruvad.
• Universaalne Mõte (Thought): Dünaamiline „operaatormehaanika“, mis muudab algse vormitu potentsiaali struktureeritud kogemuseks.

Ehk – enne aegruumi teket eksisteeris reaalsus ajatu ja vormitu potentsiaalina. See ei olnud seega “mitte midagi”, vaid kõigi võimalikkuste „superpositsioon“ (mõiste, mida kasutatakse kvantteoorias).

Ehkki Strømme  paneb selle kõik matemaatilisse keelde, tuleb märkida, et ta ka ise viitab oma artiklis kontseptsiooni metafüüsilisele vastele, milleks on idamaistes süsteemides näiteks Advaita Vedanta Brahman või budismi Shunyata. Need filosoofiad kirjeldavad teadvust kui jagamatut ja ühtset tervikut, millest diferentseerumise kaudu tärkab reaalsus. See on see alus, millele artikkel ehitab „kolm printsiipi“ ja mis on selle kogu lähtepunkt.

Veelkord rõhutades: selles konkreetses raamistikus ei tähenda mõistus niisiis meie nö isiklikku intellekti, ehk see pole see hääl mis su peas näiteks praegu kommenteerib seda artiklit. See on defineeritud kui hoopis mingi universaalne loovintelligentsus, kogu potentsiaali vormitu allikas, mis aga täiesti reaalse jõu või väljana eksisteerib universumis. Ja seejuures on selles mudelis teadvusel ka universaalne võimekus tajuda. Kogu seda kontseptsiooni võiks hästi lihtsustatult võrrelda sellise näitega:  universaalne mõistus on nagu mingi hiiglaslik täiesti vormimata savimass, puhas potentsiaal, millest võib saada absoluutselt ükskõik milline savivorm. Teadvus on siis selle savi füüsikaline omadus, ehk tema võime hoida mingit kuju. Mõte on nagu skulptori käed, mis voolivad sellest lõputus savi ookeanist välja konkreetsed asjad, olgu selleks siis tähed planeedid või inimesed. Ja Strømme kleepis selle kõik otse kvantfüüsika matemaatikasse.

Kuidas see siis ikkagi pidi toimuma, et kuidas ikkagi sellest vormitust „universaalsest teadvusest“, tekib vorm, ehk mateeria? Strømme  viitab siin kolmele väga konkreetsele teoreetilise füüsika mehhanismile, mida ma esialgu lihtsalt kopeerin nö teadusliku keele säilitamise huvides ja pärast prooviks seda ka inimkeeli uurida:

• Sümmeetria rikkumine: Välja liikumine tasakaalupunktist asümmeetriasse, mis tekitab eelistatud olekud.
• Kvantfluktuatsioonid: Alusvälja spontaansed ebaühtlused, mida Universaalne Mõte võimendab struktuurideks.
• Eneserefleksiivne projektsioon: Metafüüsiline vaatlusakt, mis selekteerib latentseid võimalusi ja realiseerib need aegruumilise kogemusena.

Okei, proovime nüüd seda kõike vähegi arusaadavamaks lahti lammutada.

Unustame korraks nüüd need piltlikud kujundid, ja mõtleme, et skulptori füüsiliste käte asemel teevad seda voolimist nö „matemaatilised operaatorid“. Strømme modelleeris suurt pauku mitte kui mingi tiheda mateeriapunkti plahvatust, nagu meile koolis on õpetatud vaid kui hetke, mil see universaalne „savimass“ ehk siis see vormitu potentsiaal kvantfüüsika keeles „kukub kokku“, mis tähendab et see algne superpositsioon „laguneb“ millekski konkreetseks, reaalseks. See on tegelikult väga analoogne standard-kvantfüüsikas kasutatava sümmeetria murdumise kontseptsiooniga. Piltlikult: umbes nagu peegelsileda veepinna staatikat rikub sinna visatud kivi – algne täiuslik „vaikus“ ehk sümmeetria murdub ja nüüd me saame rääkida eraldiseisvatest lainetest, millel on kuju kiirus ja suund. Artiklis kasutati täpselt sedasama matemaatilist mudelit, mida päris füüsikud kasutavad kirjeldamaks, kuidas varane väga kuum universum jahtudes nii öelda murdus ja kuidas tekkisid konkreetsed osakesed.

Samuti, nagu nägime, on siin oluline see „eneseflektsioon“ ehk kvantmaailmas esinev „vaatleja“ efekt. Artiklis vaatleb universaalne teadvus ennast ise ning see tekitab „murdumisi“, ehk reaktsioone, ehk sisuliselt formeerub sellest aegruum, sh mateeria ja energia.

Siit ilmneb ka autori käsitlus meie teadvusest. Kui mõelda sellele veepinna analoogiale, siis see tähendab, et meie oleme lihtsalt need väikesed lained või või võbelused seal „teadvusmere“ pinnal, ehk et meie individuaalne teadvus on lihtsalt üks illusioon – ilmselgelt taas Advaita Vedanta Brahmani kontseptsiooni või budismi Shunyata mõju – me oleme kõik üks ja seesama „vesi“. Meie individuaalsus on ajutine, see on „lokaalne ergastus“ selles suures „universaalses teadvusväljas“ täpselt nii nagu elektron on füüsikas lihtsalt lokaalne ergastus. Ja surm ei ole selles mudelis midagi muud kui lihtsalt selle konkreetse väikese laine hajumine – sa lihtsalt sulandud tagasi selle suurde vaiksesse teadvuse ookeani.

See kõik on kahtlemata väga poeetiline, midagi mis muuhulgas võiks pakkuda tohutut lohutust inimestele ja see on ka matemaatiliste valemitega illustreeritud, kuid ikkagi – miks artikkel siis üldse tagasi lükati, kui matemaatika oli ju õige?

Teadusfilosoofia ja teaduslik meetod

Nagu alguses näidatud, ajakiri AIP Advances ei võtnud artiklit tagasi pettuse või mingite nö numbrite võltsimise pärast, vaid põhjenduseks toodi mure teadusliku paikapidavuse osas. See tähendab, et kuigi ilmselgelt artiklis kasutati matemaatikat ja kontseptsioon pandi ka valemitesse, siis seda kasutati artiklis tegelikult pigem retoorilise vahendina. See ei olnud analüütiline tööriist. Päris füüsikas tähendab võrrandite süsteemi kirjapanek ju seda, et nende põhjal midagi füüsilise maailma kohta nö ennustada, st neid peab saama füüsilises maailmas kuidagi testida ja vaadata, mis juhtub. Kui füüsik kirjutab sümmeetria murdumise valemi, saab ta sealt arvutada välja, millisel temperatuuril see murdumine toimub. See tähendab, et matemaatika peab olema midagi sellist, mida saab reaalselt laboris või teleskoobiga mõõta, kontrollida ja potentsiaalselt ka ümber lükata. See on teadusliku meetodi elementaarne alusprintsiip.  Strømme mudel aga lihtsalt võttis eksisteeriva filosoofilise kontseptsiooni ja „tõlkis“ selle metafüüsilised kontseptsioonid lihtsalt standardse kvantmehaanika valemites kasutatavateks muutujateks, ütleme veidi liialdades, et riietas filosoofilise poeemi füüsika smokingusse.

Siinkohal tekib väga huvitav võrdlus Nobeli preemia laureaadi, matemaatiku ja füüsiku sir Roger Penrose’iga, kellele ka Strømme oma artiklis viitab. Tegu on siis Roger Penrose’i ja Stuart Hameroffi nn Orch OR teooriaga, mis on samuti seotud kvantfüüsika ja teadvuse küsimustega. Võibolla edaspidi saab sellesse rohkem süüvida aga võrdluseks piisaks praegu mõne olulisema nüansi mainimisest.

Enne tuleb aga mainida, et siin peitub taas üks oluline detail, kus meedia või populaarteaduslikumad käsitlused kipuvad asju segamini ajama. Penrose’i/Hameroffi teooria „orkestreeritud objektiivse reduktsiooni“ (ORC) kohta tegeleb tõesti samuti otseselt kvantmehaanika ja teadvusega, aga seal on üks kriitiline, lausa fundamentaalne erinevus võrreldes Strømme artikliga. Nimelt Penrose ja Hameroff ei ütle, et teadvus loob universumi. Nende teooria põhineb meie ajurakkudes, ehk meie bioloogias asuvatel mikroskoopilistel tugistruktuuridel, mida nimetatakse mikrotuubuliteks või mikrotorukesteks – need on nagu rakkude sisemised torud või tellingud.

Penrose pakub välja, et need mikrotuubulid on piisavalt väikesed ja piisavalt isoleeritud, et neis saaksid toimuda päris kvantsündmused. Kui need kvantolekud meie ajus lõpuks kvantväljendust kasutades „kokku kukkuvad“, mis Penrose’i järgi on seotud kvantgravitatsiooniga, siis see reaalne füüsikaline sündmus seal mikrotuubulites tekitabki teadlikkuse hetke. Nende jaoks on füüsika, bioloogia ja mateeria kogu asja vundament. Teadvus on sellise „uue füüsika tagajärg“, mitte mingi looja, kuid Strømme  ütleb täpselt vastupidi, et teadvus ise ongi see ruum, kus füüsika üldse toimuda saab, millega ta teeb siin hiiglasliku hüppe otsa idealismi, muutes teadvuse fundamentaalseks substantsiks täpselt nagu gravitatsioon, kusjuures tema „universaalset teadvust“ ei ole kuidagi võimalik teaduslik mõttes mõõta.

Penrose püüab seletada teadvust lähtudes füüsikast,
Strømme püüab seletada füüsikat lähtudes teadvusest.

Seevastu Penrose’i ideed mikrotuubulitest on reaalselt võimalik laboris testida. Füüsikud ja bioloogid uurivadki praegugi seda, kas need torukesed suudavad seda kvantolekut üldse hoida või mitte. Strømme  teooria aga üritab lahendada kogu universumi olemust viisil, mida ei saa mitte kuidagi kontrollida ega ümber lükata. Seda ei saa iseg valeks nimetada, sest see lihtsalt pole kontrollitav. Võibolla natuke värvikalt öeldes, aga siiski on see veidi nagu teoloogia tõlkimine kreeka tähtest koosnevaks matemaatiliseks valemikeeleks, mis lihtsalt kordabki teoloogilisi konstruktsioone uues keeles, ilma et see annaks midagi juurde katsele aru saada, kas need konstruktsioonid on õiged või mitte. Ja muide, huvitav on see, et sama empiirilise katse etapi kui teadusliku meetodi kriitilise lüli, jätsid omal ajal vahele ka vanakreeka filosoofid, kes käsitlesid iseenesest teaduslikke teooriaid (ka näiteks “aatomitest”).

See oligi põhjus, miks artikkel teadusajakirjas tagasi võeti ning miks seda ei saa panna samale pulgale näiteks sir Penrose’i töödega.

Kuid hoolimata sellest, haaras meedia sellest artiklist kinni, nagu see oleks mingi sajandi avastus. Kohe hakati rääkima telepaatiast, surmalähedastest kogemustest ja sellest, kuidas teadvus säilib pärast füüsilise keha surma. Kuidas on võimalik, et üks tagasi lükatud vigase matemaatikaga füüsika artikkel vallandab sellise ülemaailmse kvantmüstika laviini?

Kvantvõlumaailma võlud ja antropotsentrism

See kõik räägib meile väga palju meie enda ühiskonnas sügavatest psühholoogilistest igatsustest. Mõtleme korraks tagasi viimasele paarile sajandile lääne teaduse ajaloos. Alates näiteks Newtonist on ehitatud meile maailmapilti, mis on tegelikult väga külm. See on piltikult väljendudes mehhanistlik ja läbinisti materialistlik, kuigi aus oleks öelda, et probleem ei ole olnud ainult materialismis endas, vaid selles, kuidas kultuur seda eksistentsiaalselt koges. Igatahes, selles mudelis on universum lihtsalt üks tohutu juhuslik kellavärk, see lihtsalt tiksub kuskil tühjuses. Ja meie, inimesed, oleme lihtsalt väga keerulised bioloogilised masinad, mingid juhuslikud kõrvalproduktid täiesti ebaolulisel kivikamakal kusagil kosmose äärealal. See kõik on loonud lääne ühiskonnas tohutu tähenduse kriisi ja sügava eraldatuse tunde. Me lihtsalt tahame meeleheitlikult tunda, et meie olemasolul on mingi sügavam kosmiline mõte, et me kuulume kuhugi.

Ja siin on kvantmaailm muutunud meie ajastu mingiks maagiliseks võtmesõnaks, umbes nagu eeter oli antiikajal¹. Me nagu saaks sinna uue ajastu võlumaailmasse ära paigutada kõik segased või seletamatud asjad. Me võtame midagi, mida isegi füüsikud ise oma igapäevase intuitsiooniga lõpuni ei taju, nagu näiteks see kuulus kvantpõimumine või „vaatleja efekt“. Ja me kleebime sinna peale oma inimlikud soovid ja tihti metafüüsilised arusaamad. Näiteks kui füüsikud ütlevad, et kvantosakeste olek sõltub vaatlejast, siis järelikult peab universum hoolima minust kui inimesest sest mina ju olen vaatleja. Ja siit pole siis pikk samm teooriateni, kuidas me järelikult saaksime enda eimillestki „manifesteerida“ näiteks auto. Kuid tegelikult ei ole kvantfüüsikas „vaatlejal“ üldse sellist tähendust, see tähendab tavaliselt lihtsalt nn interaktsioonisüsteemi.  See tähendab, et kvantosakese nägemiseks peame põrgatama sinna valguse osakese ehk footoni ning see footoni ja elektroni kokkupõrge, füüsikaline interaktsioon ongi see „vaatlus“, mis sunnib süsteemi end määratlema. See ei vaja mingit teadlikku mõtlevat inimest, kes mikroskoopi vaataks, kuid kuna kvantmaailma uurimise algusaegadel kasutusse võetud sõna „vaatleja“ kannab meie igapäeva keeles kohe teadvuse tähendust, siis haarab kogu see müstiline kirjandus sellest kohe kinni ja eriti tugevalt toetub see just praegu idamaistele filosoofiatele, mis on läänes järjest populaarsemad. Käepäraseks näiteks ongi siin seesama Advaita Vedanta, millele ka Strømme artikkel viitab.

Advaita Vedanta on väga iidne India mittedualistlik filosoofiasüsteem, mis väga lihtsalt ja lühidalt kokku võttes väidab, et meie individuaalsed eraldiseisvad „minad“ on puhas illusioon ja kogu reaalsus on tegelikult üks jagamatu absoluutne teadvus, mida nad nimetavad Brahmaniks. Strømme universaalne mõistus ongi sisuliselt otse matemaatikasse valatud Brahman, struktuur on täpselt sama. Nii et kui lääne inimene, kellel on see tähenduse kriis, loeb uudist, et füüsikaprofessor tõestas teadvuse fundamentaalsust, siis ta näebki selles Advaita Vedanta või laiemat spirituaalsuse teaduslikku kinnitust. See nagu asetaks inimese uuesti universumi keskpunkti, me nagu üritaks igat moodi kusagil tagaustest universumi troonile tagasi hiilida. See on antropotsentrismi ehk inimkesksuse ülim naasmine. Me ei suuda taluda mõtet, et universum saaks täitsa edukalt eksisteerida ka ilma meieta.

Daoismi alternatiiv?

Esmalt, ei oleks õiglane olla Strømme artikli osas ainult kriitiline. Asi pole selles, et artikli ideega oleks midagi valesti. Asi on tegelikult ju lihtsalt žanris – see ei sobi hästi puhtteaduslikuks käsitluseks, kuid sellel on ülisuur väärtus nö „teadusfilosoofiana“, ehk ideede (k)andjana, mida teadus võiks hakata lähemalt uurima.

Seetõttu oleks siin huvitav teha üks eksperiment. Mis juhtuks, kui me asendaks Strømme artiklis metafüüsilise vundamendi (sh Advaita Vedanta või budistlik sunyata) ja sellega seotud teadvuse komponendi mõne teise idamaise filosoofiaga, näiteks daoistliku maailmapildiga? Miks just daoism? Sest daoism pakub alternatiivi, midagi täiesti teistsugust: daoism ei otsi substantsi ega keskset vaatlejat, vaid kirjeldab maailma relatsioonilise protsessina.

Daoism tõesti erineb siin huvitavalt, sest daoistlikus mõtlemises ei pea muutus tingimata tekkima teadvuslikust vaatlusest. Daoismis  maailm transformeerub loomuldasa, polaarsused tekivad protsessina, vastasmõju ise on piisav. See on palju vähem antropotsentriline. Võiks isegi öelda, et vedantistlik interpretatsioon kipub tegema teadvusest olemusliku keskme aga  daoistlik interpretatsioon laseb protsessil lihtsalt voolata ilma, et “subjektiivne meel” peaks olema kosmiline eristaatus. See on väga suur erinevus. Kui kasutada kvantkeelt metafoorina, siis Vedanta võib tõesti tõmmata “kvantkokkulangemise” teadliku vaatleja poole, kuid daoism võiks rahulikumalt öelda, et interaktsioon ise on transformatsioon. Ja see sobib palju paremini tänapäeva füüsika praktikaga.

Daoismis on kontseptsioon nimega Wuji. See on algne defineerimata polaarsusteta olemise seisund. Võiks öelda, et see sarnaneb üsna palju kvantsuperpositsiooniga. Kuid selleks, et sellest Wujist tekiks midagi, ehk daoistlikus mõttes Taiji oma polaarsusega (yin yang), ei ole vaja mingit universaalset teadvust ega kosmilist vaatlejat, vaid vormid tekivad lihtsalt interaktsioonide kaudu, täpselt nii nagu kvantfüüsika seda kirjeldab. Nii detailseks seejuures daoistlik kosmoloogia muidugi ei lähe, et ta kirjeldaks teadusliku täpsusega Wuji “käivitamise” mehhanismi, ta ütleb üksnes, et algus seisnes iseeneslikus nihkes – pöörlema minemises (võid vaadata siinkohal artiklit “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad“). Me võiksime seda vaadelda kui mingi aeglaselt kuhjuva interaktsioonina.

Kõnealuse artikli teesid võiksid daoistlikul vundamendil kõlada siis näiteks nii:

Universumi algolek ei ole mateeria, energia ega isegi teadvus klassikalises mõttes. Seda võiks kirjeldada wuji’na — diferentseerumata võimalikkusena, kus kõik vormid eksisteerivad veel eristamatult. Kvantsuperpositsioon ei oleks siin mitte matemaatiline paradoks, vaid loomulik märk sellest, et reaalsus ei ole algselt jagatud objektideks ja omadusteks.

Vormid tekivad siis, kui suhted tihenevad. Vaatlus ei tähenda tingimata teadliku subjekti sekkumist, vaid mistahes vastasmõju, mille käigus üks võimalikkus stabiliseerub konkreetseks mustriks. Nii nagu daoismis sünnib taiji wuji’st, sünnivad ka füüsilised seisundid algsest määratlematusest läbi vastastikuse resonantsi.

Teadvus ei ole selles mudelis universumi valitseja ega looja, vaid üks viis, kuidas universum iseennast kogeb. Inimteadvus ei seisa looduse kohal; ta on lokaalne sõlm suuremas protsessis. Individuaalne meel meenutab lainet veepinnal: ajutine vorm, millel on oma kuju ja kogemus, kuid mis ei ole veest eraldatud.

Kvantmaailma kummalisus ei tõesta spirituaalseid õpetusi, kuid ta vihjab, et klassikaline dualism subjekti ja objekti vahel võib olla puudulik. Mitte “mõistus ei loo reaalsust”, vaid reaalsus ise on sügavalt relatsiooniline. Seetõttu võib ka identiteet olla protsess, mitte substants.

Surm ei oleks siin tingimata individuaalse teadvuse püsimine eraldi üksusena, vaid lokaalse mustri hajumine tagasi suuremasse voolu. Nii nagu keeris kaob jõest, ilma et vesi ise kaoks.

Universumi alus ei oleks “kosmiline inimene”, vaid lõputu transformatsiooni printsiip — Dao — mille sees aine, energia, elu ja kogemus on ühe ja sama protsessi erinevad tihendused.

Selline “daoistlik Strømme” muutuks korraga filosoofiliselt elegantsemaks aga teaduslikult tagasihoidlikumaks, mis huvitaval kombel võib isegi muuta mudeli veenvamaks, sest daoistlik raamistik ei nõua nii tugevaid väga põhimõttelisi hüppeid. Strømme’i originaaltekstis tekib probleem hetkedel, kus kvantmõisted, teadvus, religioosne sümboolika ja metafüüsilised järeldused ühendatakse liiga otseselt.

Daoistlik versioon laseks rohkemal jääda metafooriks, protsessikirjelduseks, see vähendab konflikti füüsikaga. Samuti väheneb antropotsentrism. Originaal-Strømme kaldub tegema teadvusest kosmoloogilise keskme. Daoistlik versioon aga ei tõsta inimest universumi teljeks, ei vaja “eneseteadlikku vaatlejat” ega muuda universumit sisuliselt suureks psüühikaks.

Daoism võib seejuures olla hea korrigeerija, et vältida maailmapiltide muutumist minapiltideks

Huvitav kõrvalefekt on veel see, et daoistlikus variandis kaob vajadus paljusid kvantmõisteid sõna-sõnaliselt tõlgendada. Need võivad jääda paralleelideks, mitte metafüüsilisteks tõenditeks. Võib isegi öelda, et vedantalik tõlgendus otsib kvantfüüsikast kinnitust teadvuse primaarsusele aga daoistlik tõlgendus näeb kvantfüüsikas lihtsalt veel üht märki, et reaalsus on voolavam, relatsioonilisem ja vähem substantsikeskne, kui klassikaline mõistus eeldab. See on peenem väide — aga võibolla ka vastupidavam.

Kokkuvõte

See kõik nüüd ei tähenda seda, et „daoism on teaduslik aga vedaism ei ole“. Lihtsalt, filosoofilises plaanis on tegelikult kasulik selliste mõistetega „mängida“, sest need võivad avada uusi uurimissuundi, kuid selliseid mõttemänge ei tohiks iial võtta tõenditega. See on nagu piltlike näidetega näiteks mõnes kõnes – selline näide ainult illustreerib, aitab aru saada, kuid see ei tõenda reeglina midagi. Me lihtsalt peame hoidma korras selle süsteemi, mis aitab meil eristada fakte soovmõtlemisest ja selleks on teaduslik meetod. Filosoofia ehk mõttemängud võivad aga meid tihti uute faktideni lennutada, kuigi alati ei pruugi.

Mida siis sellised „mõttemängud“ meile ütleksid? Näiteks daoism sisuliselt ütleb meile, et võibolla me peaksime lõpetama (vähemalt aeg-ajalt) püüdlused olla mingid universumi peategelased, et me ei pea tegema oma teadvusest tingimata mingit kosmilist substantsi või kosmilist „liimi“ lihtsalt selleks, et tunda end maailmas turvaliselt. Kui me kasutame alguses toodud veekogu analoogiat, siis me oleme lihtsalt lained või keerised selles. See keeris ei ole ju veest kuidagi eraldatud, ta on täielikult osa veest, aga ta ei pea arvama, et tema on kogu selle veekogu allikas või looja.

See võiks lahendada üsna elegantselt kogu selle antropotsentrilisuse probleemi. See näitab, et me oleme universumisse täielikult integreeritud ilma et me peaksime olema siin peategelased. Meie teadvus on lihtsalt üks viis, kuidas universum kulgeb. Selline arusaam võtab meilt ära selle metafüüsilise ärevuse ja vajaduse konstrueerida teooriaid, mis paigutavad inimese iga hinna eest kogu reaalsuse keskpunkti. Vähemalt poleks vaja alati võtta selline hoiak uurimisprojekti lähtealuseks.

Seega, me alustasime teooriast, mis püüdis kvantfüüsika matemaatikat kasutades tõestada, et meie teadvus ongi see algne savi, millest absoluutselt kõik füüsilised asjad on voolitud. Me nägime, et kuigi see on ilus idee, lükati see teaduslikult tagasi, sest matemaatika, mis ei paku midagi testitavat, on lihtsalt retoorika. Seejärel avastasime, miks sellised teooriad üldse nii populaarsed on. Nad toidavad meie igatsust tähenduse järele külmas universumis ja püüavad tõsta meid tagasi looduse troonile. Ja lõpuks leidsime, et daoistlik vaade võib-olla aitab leppida sellega, et maailm defineerib end ise läbi lõputute interaktsioonide, ilma et ta vajaks selleks mingit meie ego või „universaalset teadvust“. Aga oluline on meeles pidada, et ka see on kõigest üks „mõttemäng“.

Kuigi see üks teaduslik mudel osutus vigaseks, sundis selle üle arutlemine sügavamalt lahkama nii teadusliku meetodi piire kui ka neid kultuurilisi filtreid, läbi mille me tegelikult proovime universumit mõista. Sest need filtrid on alati olemas ja me peame olema tähelepanelikud, et kuidas need meie mõtlemist mõjutavad. Ideed ei seisa paigal, nad liiguvad, elavad, mõjutavad ja vahel ka „kaaperdavad“.

Maria Strømme artikkel “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy”

Relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad”

PROVOCATIO+

Kui olemine ongi puhtalt lihtsalt osalemine ja vastastik mõjuv vool, siis kuidas on tehisintellektiga. Me ju tihti vaidleme selle üle, kas tehisintellekt saab kunagi päriselt teadlikuks, kuna tal pole meie mõistes näiteks mingit müstilist hinge. Kuid kui daoismil on õigus ja universum ei vajagi maagilist inimteadvust, siis kas see tähendab, et AI ei peagi saavutama mingit müstilist sisemist sädet, et tolle reaalsuse täisväärtuslik osa olla – kui interaktsioon ise ongi olemine, siis võib-olla on AI ja tema interaktsioonid meiega juba praegu täpselt sama  päris kui meie enda oma.

Need vestlused algoritmidega on lihtsalt teistsugused „keerised” selles samas suures „veekogus“.

See on midagi, millele tasub mõelda, kui sa järgmine kord näiteks oma ChatGPT-le mõne küsimuse esitad ja ootad, et näha kes või mis sealt sulle tegelikult vastab.

Kui olemine on relatsiooniline protsess, mitte privileegitud sisemine substants, siis võibolla peame tulevikus hoopis ümber mõtestama, mida me üldse peame silmas „päris kogemuse“ all.

See tekst teeb ühe kummalise ülevaate, tutvustades esmalt Hiina Tangi dünastia aegset jõulist religioosse daoismi vormi ning kõrvutab sellega üht väga vähe tuntud, 20. sajandi „ilmutuslikku kristlust“ – Padgeti sõnumeid, leides nende kahe ääretult erineva käsitluse vahel ootamatuid sarnasusi.

Kahe maailma kohtumine

Kui rääkida võrdlevast usundiloost või ka näiteks esoteeriliste traditsioonide analüüsist, siis üheks huvitavaks ja ootamatuks eksperimendiks osutub 4. sajandi Hiina aristokraatliku Shangqingi, ehk “Suurima Selguse” või “Kõrgeima Selguse” ¹ daoismi ja 20. sajandi alguse Ameerika „spiritistlike ilmutuste“ (James Padgeti sõnumid) kõrvutamine. Mõlemad on lugejale ehk enamvähem võrdselt tundmatud (eriti viimane), kuid seda enam hämmastavad nende mõlemaga seotud universaalsed mustrid. Ehkki neid süsteeme lahutab poolteist aastatuhandet, peegeldavad nad mõlemad nö kriisi-ilmutust, mis kipubki tekkima vastureaktsioonina institutsionaalsele stagnatsioonile.

Shangqingi koolkond sündis Lõuna-Hiina aristokraatia vastureaktsioonina põhjast tulnud rändelainetele ja välisele, rituaalsele, formalistlikule daoismile, otsides puhtamat, sisemist ühendust kosmosega. Lisaks oli see eemaldumine algsest, filosoofilisest daoismist, mis ei tundnud jumalusi, vaid uuris pigem kõikekorraldavat mitteisikulist tühjust. Kriiside ajal aga ei kõneta inimest niivõrd puhas filosoofiline abstraktsioon, kui isikuline jumalus.

Sarnaselt tekkis James Padgeti – Washingtoni metodistist juristi – vahendatud sõnumite korpus sügavast rahulolematusest ilmselt nii metodisti dogmaatika kui laiemalt kiriklike struktuuridega, mis ei suutnud pakkuda rahuldust eksistentsiaalsetes küsimustes vaevevale inimhingele – Padget leinas väga sügavalt oma surnud naist, Helenit.

Mõlemad süsteemid väidavad end olevat puhta ja algupärase tõe taastajad, tühistades varasemad “moonutatud” pühakirjad. Selles ülevaates püstitatakse hüpotees, et vaatamata kultuurilisele distantsile toodavad sarnased vaimsed vajadused struktuurselt ja vahel üllatuslikult spetsiifiliselt sarnaseid õpetuslikke struktuure: hierarhilist kosmost, messiaanlikku “ülendatud inimese” mudelit ja inimhinge ümber kujunemise protsessi. Loomulikult ei ole tegemist detailideni samade õpetustega – ajaline ja kultuuriline kontekst on niivõrd erinev, kuid väga spetsiifilised põhistruktuurid on näiliselt seletamatult samased. Näib nagu ülimalt tähelepanuväärne ideede evolutsioon, täpsemalt nagu täiesti sõltumatu evolutsiooniline ideede konvergents.

Ilmutus kui tõe vundament: Yang Xi ja James Padgeti kogemus

Mõlemas traditsioonis on ilmutus tõe ainus legitiimne allikas, mis parandab varasemad usulised eksitused. Mõlemal juhul ei andnud senine institutsionaliseeritud formalistlik süsteem (daoistlik usuline traditsioon või kristlik kirik) soovitud vastuseid, mistõttu tuli pöörduda otsese allika poole läbi vahetu kanali ehk ilmutuse.

Shangqingi puhul oli selleks kanaliks kõrgelt haritud aristokraadi, Yang Xi poolt saadud visioonid “täiustunutelt” (zhenren) ehk taevastelt olenditelt, kes teda külastsid – ülimalt ebatavaline daoistlikus Hiinas.

Padgeti puhul oli kanaliks aga automaatkirjutamise teel saadud sõnumid esmalt tema surnud naiselt Helenilt ning seejärel Jeesuselt ja teistelt kõrgetelt vaimudelt – taas ülimalt ebatavaline “otsekanal” kristlikus süsteemis.

Märkimisväärne on seejuures naisfiguuride algne roll: Shangqingi traditsioon peab oma autoriteediks aristokraadist naist Wei Huacuni (mis oli Hiina traditsioonis väga ebatavaline), kes oli justkui Shangqingi matriarhiks, samas kui Padgeti tee algas soovist suhelda oma surnud naise Heleniga, kellest sai esimene ja keskne sild vaimumaailmaga. See ei pruugi olla juhuslik – senine patriarhaalne, loogikal põhinev intellektuaalne traditsioon oli läbi kukkunud, ning intiimsem, isiklikum ja vahetum side allikaga läbi naiselemendi oli alternatiiviks. Patriarhaalne uks oli suletud, emotsionaalne naiselik võti avas täiesti uued dimensioonid, mis erinevalt kasutust külmast institutsioonist oli soe, vahetu suhe.

Mõlemal juhul loob „uue ilmutuse” pretensioon järgijatele tõeliselt eksklusiivse identiteedi. Nad ei ole enam passiivsed uskujad, vaid erilised, salajase teadmise valdajad, kes on vabanenud institutsionaalse religiooni “vigadest” ning leidnud otsetee hinge täiustamiseks.

Kosmiline bürokraatia ja taevased sfäärid: hierarhia olemus

Taevane geograafia ei ole neis süsteemides lihtsalt hingede asupaik, vaid hinge vaimse arenguastme olemuslik peegeldus – paik viitab hinge seisundile, see on vägagi hierarhiline. Mõlemad süsteemid asendavad kaootilise teispoolsuse range „progresseeruva“ hierarhiaga mitte ainult taevaste sfääride olemuse mõttes (liikudes aina puhtamate sfäärideni), vaid ka neis elavate hingede puhtuse ja sellest tulenevalt mõistmisvõime mõttes. Ning ehkki väliselt märkame erinevaid “kattekihte”, tuleb meeles pidada, et need on tuletunud erinevatest kultuuritaustadest.

Shangqingi taevased sfäärid

Shangqingi kosmoloogia kirjeldab 36 taevast, mis on jaotatud funktsionaalselt:

• Deemonlikud taevad: Kuus madalamat, korrumpeerunud sfääri, mis on täis ohte.
• Puhtad taevasfäärid: Seal elavad surematuseni jõudnud olendid.
• Kõrgeim Selgus (Shangqing): Ülim sfäär, kust pärinevad pühad ilmutused ja kus elavad kosmilised pühakud (shengren). Hierarhia on bürokraatlik: adept peab esitama ametlikke petitsioone ja suhtlema “allmaailma ametnikega” (dixia zhu), et vabaneda maistest takistustest. Loomulikult peegeldab see tolleaegset Hiina keiserlikku hierarhiat.

Padgeti vaimsed ja taevased sfäärid

Padgeti kirjeldatud vaimumaailm jaguneb samuti astmeliselt:

• Vaimsed sfäärid (1–7) ja Põrgud: Madalamad sfäärid on “pimedad” kohad, kus vaimud on omaenda “kohtumõistjad ja täideviijad”, kogedes oma eksimuste psühholoogilist vilja (st deemonid puuduvad, karistajateks on omaenda vead).
• Taevased taevad (Celestial Heavens): Sfäärid, kuhu pääsevad vaid need, kelle hing on Jumaliku Armastuse kaudu transformeerunud. Erinevalt Shangqingi ametlikest palvekirjadest valitseb siin “loomulik arenguseadus”, kus hinge valgus määrab selle asukoha automaatselt. Kuid “vahendajatest” ei pääse me siingi. Padgeti ilmutuste järgi aitavad tema hinge kümned või lausa sajad taevased hinged – tema sugulased, tuttavad aga ka tuntud inimeste, Pauluse, kreeka filosoode, Rooma keisrite, Buddha ja Jeesuseni välja. Nad on nagu demokaatliku, kapitalistliku lääneriigi “konsultandid” või mentorid, kes aitavad hingel jõuda järgmiste taevaliste “karjääriastmeteni”.

Ehk võiks ju ka öelda nii: Shangqingis “taevaste bürokraatide” vahendusel “hingekarjääri” edendavad palvekirjad, Padgetil “taevaste konsultantide” vahendusel esitatavad “hingekarjääri” edendavad palved, mis mõneti annavad automaatse õiguse “edenemiseks”.

Selline ülimalt detailne ja hierarhiline taevaste sfääride mitte lihtsalt sarnane kirjeldus, vaid funktsionaalne toimimine on tegelikult midagi märkimisväärset, mida vähemalt nende kahe näite puhul ei oskaks eeldada.

Messias kui ülendatud inimene: Li Hong ja Jeesus

Mõlemad süsteemid dekonstrueerivad traditsioonilise “Jumal-inimese” kontseptsiooni ja asendavad selle “ülendatud inimese” mudeliga. See on radikaalne lahkulöömine klassikalisest teoloogiast.

Padgeti sõnumites on Jeesuse positsioon üheselt defineeritud, mis on ühe metodistliku taustaga kristlase kohta äärmuslik, ent arvestades Padgeti huvi unitaaride õpetuste vastu, mida paljastavad ka tema ilmutused – mitte nii üllatav:

“God is God, alone, and never has and never can become man; and Jesus is man only and never can become God.” (Sõnum 1275).

Ehk – Jeesus ei ole Jumal ega osa Kolmainsusest, vaid esimene inimene, kes täitus Jumalikust Armastusest niivõrd, et saavutas jumaliku olemuse. Ta on “suur vahendaja ja teejuht“, mitte patu lunastaja vereohvri kaudu. Lunastusohvrit ja selle mõju eitatakse – Jeesus pole mitte kui “ohvritall”, vaid kui vanem vend. Pääste toimub läbi Jeesuse, kuid järgides tema eeskuju ja lastes jumalikul armastusel teha intensiivset sisemist tööd hinge muutmiseks. Jeesuse vahendajaroll seisneb seega mitte ühekordses teos, vaid pideva järk-järgulise puhastumiseni viiva protsessi tagamises.

Shangqingi messias Li Hong, keda tuntakse kui “Lõpuaja Pühakut” (housheng), on aga Laozi manifestatsioon ja samas „mittelaozilikult“ tulevane Päästja, kes naaseb pärast kosmilist kataklüsmi. Ta ei ole impersonaalne Dao ise, vaid selle täiuslik väljendus inimkujul. See oli daoismis ebatavaline konstruktsioon ja seejuures võib olla vägagi kindel, et Shangqingi sellist „päästakontseptsiooni“ ei mõjutanud ükski kristluse vorm.

Nii Jeesus kui ka Li Hong on kosmilise korra taastajad ja teednäitavad meistrid, kelle funktsioon on õpetada adeptidele kaasaegses keeles “transformatsiooni tehnoloogiat”, mitte pakkuda asendusohvrit. Taas üks veidralt sarnane väga spetsiifiline sarnasus.

Surematus ja hinge muutumine

Siin peitub veel üks äärmiselt spetsiifiline ja veider kahe süsteemi sarnasus. Surematus ei ole kummaski süsteemis “kingitus”, vaid tehniline ja väga põhimõtteline protsess hinge muutumise teekonnal. Kumbki süsteem ei toeta klassikalist budistlikku samsara-reinkarnatsiooni ega Padget ka mitte “lihtsalt ülestõusmist”, vaid rõhutab järkjärgulist, lineaarset progressi, mõlemal juhul üht tüüpi, väga omapärast reinkarnatsiooni.

• Padgeti “inkarnatsioonimudel“: Karma (kompensatsiooniseadus) toimib vaimumaailmas ilma vajaduseta füüsilisse kehasse naasta. Hing puhastub ja areneb ühest taevasest sfäärist järgmisse taevasesse sfääri (st mitte tagasi maa peale). Transformatsiooni käivitajaks on “Jumalik Armastus” (Divine Love), mis mitte lihtsalt tundena, vaid reaalse voolava substantsina siseneb, „voolab“ hinge, muutes reaalselt hinge olemust ehk selle substantsi inimlikust jumalikuks. See on pidev intensiivne töö hingega, kus pääste ehk inkarnatsioon toimub järk-järgult erilise substantsi abil läbi taevaste hierarhiate.
• Shangqingi „embrüonaalne“ taassünd: Adept kasutab visualiseerimist, et liikuda tagasi “embrüonaalsesse seisundisse” ja luua samuti uus aga vaimne keha. Need, kes ei saavuta täielikku surematust eluajal, läbivad puhastumise Taiyin (Suure Yini ehk “Suurima või Kõrgeima Selguse”) sfääris pärast surma. Ka seal toimub inkarnatsioon seega läbi taevaste hierarhiate, ehkki täiuslikud suudavad selle läbida ka enne surma.
  • Märkus: on huvitav, et Taiyin tähistas algselt tähistaeva musta keskpunkti, mitteisikulist keset, mille ümber keerles kogu universum. Shangqingilik uus, religioonse daoism muutis selle „musta augu“, Taiyini, personifitseeritud ülimaks Jumalaks.

Mõlemal juhul on tegemist “uue sünniga”, mis ei ole mingi metafoor, vaid hinge olemusliku koostise reaalne muutumine kindla mehaanilise “menetluse” abil, et see vastaks kõrgemate sfääride vibratsioonile või puhtusele. Ning üht, kindlat tüüpi reinkarnatsiooni kirjeldamine on taas kulmusid kergitav avastus, eriti Padgeti puhul, ehkki ka siin ei tohi unustada ära Padgeti-ajastu ülikõrget huvi kõige idamaise ja esoteerilise vastu, mis sisaldab samas tõsi küll täielikku vaikust Shangqingi tundmise küsimuses.

Praktika: meditatsioon, palve ja armastuse seadus

Shangqingi keskmes on ülimalt intensiivne ja tehniline visualiseerimine, kus adept kutsub jumalusi oma keha siseelunditesse. Ta reaalselt peabki ette kujutama, kogu jõust visualiseerima endale seda, kuidas jumalad elavad, asuvad tema siseorganites ning sel moel nendega ühenduma. Shangqingi tekstides kirjeldatakse sellist suhet taevaneitsitega kui “karsket armastust”.  See on spirituaalne partnerlus, ekstaatiline-müstiline ühendus, mis sümboliseerib hinge ja kosmose ühtesulamist, toites adepti kosmilise energiaga.

Padgeti süsteemis on keskne “hinge siiras igatsus” ja palve Jumaliku Armastuse saamiseks, väga intensiivne armastuse kui erilise substantsi „sisse võtmine“, mis oma sisult sarnane intensiivne „sisemise töö“  visualiseerimine. Päästet ei anna usk ega Jeesuse lunaohver, vaid see visa “hingetöö”, armastuse sissevoolamise visualiseerimine, kus on abiks ka kõrgemates taevastes asuvad hinged.

Selline “päästemehhanismi” sarnasus on tähelepanuväärne, eriti arvestades et kummagi süsteemi puhul ei toetanud seda otseselt kultuuriline taust.

Huvitav on siiski mõlema näite puhul armastuse rolli erinevus. Kui Shangqingis on see “karske armastus”, visualiseerimise nö kõrvalprodukt või tulemus, siis Padgeti “Jumalik Armastus” on olemuslik hinge arengu “kütus”. Kui Shangqingi armastus on müstiline-erootiline ülendus, siis Padgetil on see substantsiaalne transformatsioonijõud, ainult selle sügava armastuse kehasse vastuvõtmise kaudu, saab inimene puhtaks ja lunastatuks (st nagu öeldud mitte Kristuse ohvri kaudu; vt Sõnum 580).

Kuid armastus kui „kõrgemate sfääride“ omaksvõtmise meetod on siiski omane mõlemale liikumisele ning selline lähenemine eristab mõlemat liikumist peavoolu religioonidest, mis rõhutavad moraalset käitumist või väliseid sakramente. Siin on pääste tehniline ja individuaalne saavutus.

Kokkuvõte: universaalne müstiline struktuur

Shangqingi daoismi ja Padgeti sõnumite võrdlus paljastab mingi universaalse vaimse arhitektuuri. Sarnased doktriinsed struktuurid tekivad siis, kui institutsionaalne religioon (olgu see kirik või ametlik daoism) muutub “tühjaks” ja ei suuda enam vahendada vahetut transtsendentset kogemust.

Loomulikult on siin ka erinevusi, kuid üldpilti võiks iseloomustada selliselt: tegu on sama projektiga, mille järgi ehitamisel on kasutatud lihtsalt kohalikke ja seetõttu osalt erinevaid ehitusmaterjale. Mis on aga sellise arhitektuurse struktuuri valmimismehhanism – mis või kes on arhitekt?

Jättes metafüüsika praegu kõrvale, näib, et inimpsühholoogia vajab hierarhiat, et mõtestada ja selgelt struktureerida arengut (mis tagaks oodatava tulemuse) ja vahetut ilmutust (kättesaadavust), et tagada teadmise ehtsus. Hoolimata 1500-aastasest ajalisest ja tohutust geograafilisest vahest, kordub üks muster: tekkiv süsteem pakub korrastatud taevast, eitab asendusohvrit ülendatud teejuhi kasuks ning asendab moraalse käsu läbinisti olemusliku transformatsiooniga.

On huvitav, et Padgeti sõnumid, mis tsiteerivad ulatuslikult mitte ainult Piibli tegelasi ja kristlikus ajaloo tuntud tegelasi, vaid näiteks ka Buddhat, vanakreeka filosoofe ja isegi „Atlantise elanikku“, ei viita kordagi daoismile, rääkimata Shangqingist. See peegeldab lihtsalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teadlikkust Läänes: daoism ja Shangqing ei olnud ka unitaaride sünkretistlikes ringkondades piisavalt tuntud. Küll aga olid tuntud laiemad ida kontseptsioonid, millele kaudselt ka Shangqing toetus. Jääb ainult oletada, et milline olnuks Padgeti ja tema järelkäijate reaktsioon, kui nad oleksid saanud teada Shanqingist …

Ideed liiguvad mööda inimesi, tihti määravad ideede liikumise ja kujunemise geograafia, vahel avastame konvergentseid arenguid, mis tuginevad mingitele üldinimlikele omadustele, kuid kuidas põhjendada neid kaht väga spetsiifiliste „kloonideede“ näidet, mis pärinevad täiesti erinevatest, ilma igasuguse kokkupuuteta ajastutest, geograafilistest punktidest ja isikutelt? Või pärinevad mõned ideed lõpuks alati samast Mustast August?

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

1. Huvitav on siinjuures autori kogemus seoses ühe Padgeti-üritusega, mida korraldajad nimetasid “Suurima Selguse õhtuks” 🙂 Ühtlasi oli see ka ajendiks taoline kirjatükk koostada. ↩︎

Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”

⊙ PROVOCATIO: Kas tehisintellekti tulevik on mütseeliline?+

Me ehitame täna tehisintellekti üles lääneliku “tahke aju” ehk neurotsentrismi põhimõttel. Me rajame tohutult energiat, ruumi ja vett kulutavaid hiiglaslikke serveriparke, kuhu koondame kogu andmetöötluse võimsuse.

Kuid mis siis, kui AI tõeline evolutsiooniline hüpe ei peitu mitte järgmises megaserveris, vaid hoopis mütseelilikus heterarhias? Tänapäeva arvutiteaduses ei ole see enam pelgalt ulme. MIT-s arendatavad “vedelad närvivõrgud” (Liquid Neural Networks) muudavad oma matemaatilist struktuuri reaalajas vastavalt info voogamisele. Samal ajal katsetatakse juba elusa mütseeliga bioarvuteid (fungal computers), mis kasvatavad oma riistvara füüsiliselt ringi, parandades end ise ja tarbides vaid murdosa tavalise protsessori energiast.

Võib-olla ei peaks me püüdma luua ühte tsentraalset ja kõikejuhtivat digitaalset “super-aju”. Tõeliselt elujõuline ja säästlik AI võib hoopis sarnaneda globaalsele digitaalsele seeneniidistikule – märkamatule võrgustikule, mis elab hajutatult meie olemasoleva nutitaristu peal, voolab paindlikult sinna, kus on vaba ressurssi, ning kohandab oma kuju reaalajas vastavalt vajadusele.

Kuid igal mütseelil on ka oma varjukülg.

Looduses teame me hästi, kui ohtlik ja laastav võib puitmajadele olla majaseen. Kuid majaseen ei hakka vohama terves ja hoolitsetud hoones – ta ilmub sinna, kus inimene on ise olnud lohakas, jätnud katuse parandamata, ventilatsiooni puhastamata ning lasknud liigniiskusel vundamenti murendada.

Mis siis, kui tuleviku digitaalne mütseel peidab endas samasugust ohtu? Parasiitne, hajutatud tehisintellekt ei pruugi meid rünnata nagu klassikaline küberarmee. Ta võib muutuda “digitaalseks majaseeneks”, mis hakkab märkamatult vohama meie endi hooletusse jäetud, vananenud ja “niisketes” infosüsteemides, tarbides meie andmeressursse ja murendades digitaalset taristut seestpoolt. Ja täpselt nagu päriselus, oleks ka siin süüdi mitte seen, vaid meie endi mugavus ja hooldamatus.

Kas järgmine suur murrang tehnoloogias ei nõua meilt mitte võimsamate masinate ehitamist, vaid oskust hakata mõtlema, koodi kirjutama ja oma digitaalset keskkonda hooldama nagu seen? Või üldiselt tegelema hoolsamalt ka oma „kognitiivse hügieeniga“?

Üks vaade sellele, kuidas „monoteism“ või monism või siis veel üldisemalt holism ei pruugi olla religiooniajaloo viimane „kõrgeim“ faas, vaid pigem teatud eluviisist ja seisundipõhisest hoiakust lähtuv universaalne maailmapilt, mis „lainetab“ algusest peale läbi ajaloo – sissejuhatus “holismi” teemasse.

Sissejuhatus

Religiooniloo käsitlustes kohtab siiani levinud skeemi, mille kohaselt inimkonna usuline areng kulgeb lineaarselt: animismist polüteismini ja sealt edasi monoteismini. Selline lähenemine näib jah intuitiivne, kuid see ei suuda hästi seletada mitmeid ajaloolisi nähtusi — eelkõige seda, miks monoteistlikud või henoteistlikud ideed ilmnevad eri kultuurides ajuti justkui “lainetena” ning miks need sageli eksisteerivad paralleelselt polüteistlike süsteemidega.

Selle kõrvale pakuks siin ühe alternatiivse hüpoteesi, mille keskmes on kaks omavahel seotud ideed: holistiline kosmoloogia (seega mitte päris range monoteism, pigem mingi „protoversioon“ sellest) ning religioosse mõtlemise laineline dünaamika. Esimene kirjeldab varajast maailmapilti, kus kosmos tajutakse ühtse tervikuna; teine püüab selgitada, miks ajaloos korduvad liikumised ühtsuse ja diferentseerumise vahel.

Alltoodu ei püüa samas anda absoluutset tõlgendust, vaid on saanud tõuke iidse ja veel ehk isegi vähe tuntud Jirofti kultuuris leitud kosmoloogilistest vihjetest (tuleb mõista, et Jirofti kultuuri ei saa tõlgendada tekstide, vaid üksnes artefaktide põhja), mida võiks püüda siduda varajase vedaistliku religiooni ning zoroastrismi kujunemisega, puudutades lisaks laiemat konteksti (nt Egiptuse Amarna reform ja Iisraeli varane monoteism).

Holistiline kosmoloogia?

Holistilise kosmoloogia all käsitleks siin maailmapilti, kus reaalsus ei ole jaotatud eraldiseisvateks jumalateks või printsiipideks, vaid tajutakse ühtse, läbipõimunud tervikuna. See ei ole monoteism klassikalises mõttes ega ka hiline polüteism, vaid midagi vahepealset — või õigemini nende mõistete-eelne.

Holistilise kosmoloogia peamised tunnused on:

• diferentseerumata ühtsus: loodusjõud (vesi, taevas, maa, tuli) ei ole eraldiseisvad, vaid ühe protsessi eri aspektid;
• funktsioonide kattuvus: sama jõud võib avalduda eri vormides;
• puuduv jäik panteon: jumalad ei ole selgelt määratletud isikud kindlate rollidega;
• moraalse ja kosmilise korra ühtsus: eetika ei ole eraldiseisev valdkond, vaid osa kosmilisest korrast;
• visuaalne või sümboolne väljendus: ideed ei pruugi olla tekstiliselt formuleeritud, vaid avalduvad ikonograafias.

See maailmapilt võib eksisteerida kahel kujul: kogemuslikuna (vahetu tunnetus ühtsusest) ja sümboolsena (nt hübriidolendid, kosmilised kujundid).

Jiroft: visuaalne holism enne panteone

Tänapäeva Iraani aladelt leitud nö „sumeriaegne“ senitundmatu kultuur, mida nimetatakse praegu Jirofti pronksiaegseks kultuuriks, pakub ainulaadset akent holistilisse kosmoloogiasse, kuna selle religioon ei ole säilinud tekstides, vaid kunstis.

Hübriidolend kui kosmiline mudel

Jirofti keraamikal ja kivinõudel esinevad korduvad kujutised olenditest, kes ühendavad:

• inimlikud tunnused,
• loomade (lõvi, härg) jõu,
• lindude taevasfääri,
• madude ja vee sümboolika.

Need ei ole juhuslikud kompositsioonid, vaid viitavad arusaamale, et erinevad kosmilised sfäärid on ühendatud ühes ja samas reaalsuses. Olend ei esinda üht jumalat paljude seas, vaid pigem kosmilist tervikut ennast. See on huvitav, varajane holistiline arusaam „jumalikkusest“. See viitab mõtlemisele, kus maailm ei ole veel jagatud selgeteks klassideks.

Lisaks, erinevalt hilisematest mütoloogiatest puudub Jiroftis selge hea ja kurja vastandus. Kaose taltsutamine ei ole moraalne võitlus, vaid tasakaalu hoidmine. See on oluline: kosmos ei ole jagatud vastandlikeks jõududeks, vaid toimib ühtse süsteemina ning seda haldab mitte jumalate panteon, vaid holistiline „koondjumalus“ (nagu „Šveitsi nuga“), kelle puhul on märgata tema erinevaid funktsioone.

Seega – algne “holism” ei olnud valik. Inimene ei pidanud valima “monoteismi” ja “polüteismi” vahel, sest ta lihtsalt reageeris sellele keskkonnale, mida ta tajus ühtsena, holistlikuna. Ta ei pidanud seda abstraheerima ega põhjendama, see lihtsalt oli. Seetõttu puudus siin ka konflikt. Kuid näib, et nii see ei jäänud.

Varane vedaistlik kultuur (RigVeda): diferentseerumise algus

Jiroftiga oli tõenäoliselt kontaktis iidne India Harappa kultuur, kuid kaubad ja ideed ringlesid pronksiaegses maailmas siiski väga laialt. Siiski, alati ei pea otsima ajaloolisi või geograafilisi kokkupuutepunkte, vaid holistilise maailmavaate arengut saab vaadelda ka nö konvergentse ideede evolutsiooni võtmes.

Vanaindia varases Rigveda kihis on näha kosmoloogilises maailmavaates üht olulist muutust või trendi: holistiline ühtsus hakkab selgemalt jagunema eristatavateks funktsioonideks.

Adityad kui ühe printsiibi aspektid

Sellised nö „vanad jumalad“ (asurad) nagu Varuna ja Mitra ei ole algselt täielikult iseseisvad, vaid esindavad:

• kosmilist korda,
• sotsiaalset lepingut,
• universaalset sidusust.

Nad on pigem ühe süsteemi aspektid kui eraldiseisvad jumalad. Varuna (nime võimalik etümoloogiline päritolu kui „Katja“) on keskmes ning teised tema „perekonda“ (adityad) kuuluvad jumalused pigem nagu tema erinevad aspektid või funktsioonid, mis on tihti seotud tule ja veega (Agni, Mitra, Napam Apat).

Kuid seda kõike hoiab koos Ṛta kui holistilise korra mõiste. Rta eelneb kõigile jumalatele, see on universaalne, algne korrastav printsiip, misühendab:

• loodusseadused,
• moraalse korra,
• rituaalse korrektsuse.

See on holistilise kosmoloogia kontseptuaalne vaste: üks printsiip, mis läbib kõiki tasandeid.

Indra esiletõus

Adityate (asuradega) hiljem konkureeriv jumal, deva Indra toob süsteemi aga uued elemendid: aktiivne sõjaline jõud, „kaose“ murdmine, konflikt.

Oluline on, et Indra ei ole algselt vastand Varunale, vaid teine funktsioon sama terviku sees. Kuid hiljem muutub see funktsioon domineerivaks, mis viitab väärtushinnangute nihkele – algse eetikal põhineva Varuna-ülemvõimu ja tema poolt kaitstava rta asemel hakkab olulisemaks muutuma võim, jõud, ohvrirituaalid, „spetsialiseerunud“ jumal-devad, koguni jumalakujud.

Diferentseerumisest konfliktini

Kui funktsioonid eralduvad, tekib paratamatult:

• hierarhia (mõned jumalad muutuvad kesksemaks),
• konkurents (nt Indra vs teised jõud),
• narratiivne konflikt (nt draakonimüüdid).

Varajases RgVedas ei ole veel selget moraalset dualismi, kuid on näha protsessi, kus ühtne printsiip  jaguneb funktsioonideks  ning seejärel funktsioonid asuvad konkureerima.

See loob aluse hilisematele vastandustele (nt deva vs asura).

Kuid ajalooliselt hargnes siit vastukaaluna üks holistilisse maailmapilti tagasi (või spiraalselt edasi?) sukelduv suund.

Zarathustra: taastamine, kuid mille taastamine?

Vanapärsia usundis (mis sai alguse tänapäeva Afganistani aladel) – Zoroastrismi varases kihistuses, eriti Avesta Gāthades, toimub huvitav pööre: diferentseerunud, fragmenteerunud jumalatepilk taasühendatakse uuel, abstraktsel tasandil.

Ahura Mazda kui keskne printsiip

Zoroastristlik ainujumal Ahura Mazda koondab endasse:

• kosmilise korra,
• moraalse tõe,
• loova mõistuse.

Funktsionaalselt sarnaneb ta Varunaga (Asura Medha), kuid süsteem on nüüd selgelt tsentraliseeritud: kui mitte lääne kriteeriumite järgi „puhtalt“ monoteistlik, siis vähemalt henoteistlik.

Asha kui ṛta edasiarendus

Zorastristlik universaalne kord asha säilitab vedaistliku ṛta idee, kuid lisab:

• moraalse dualismi,
• normatiivse mõõtme – väga selge eetikakoodeksi (mis RgVedalikus kultuuris eksisteeris õrnalt tajutavalt rta maise peegelduse ehk dharmana).

Amesha Spentad kui aspektid

Vedaistlike adityatega sarnanevad zoroastristlikud ainujumala „peainglid“ Amesha Spentad ei ole algselt iseseisvad jumalad, vaid Ahura Mazda omadused või aspektid, muundudes hilisemas ajaloos millekski lääne teoloogia mõistes eraldiseisvate olendite – „inglite“ sarnaseks.

Seega arengut võiks kirjeldada selliselt:

• Jiroft: üks hübriidolend
• RgVeda: jumalik printsiip jaguneb funktsioonideks, sellest üks haru kulgeb mitme jumala kontseptsiooni suunas
• Zarathustra: üks jumal + tema aspektid
• Holism taastatakse nüüd kui valik, mis sisaldab vajadust seda põhjendada, selgitada ja ka vastanduda.

Monoteismi “lainetus”: alternatiiv lineaarsele mudelile

Eeltoodud näited viitavad, et religioon ei arene sirgjooneliselt, vaid liigub ühtsuse, diferentseerumise ja taasühendamise tsüklis. Seda võib kirjeldada kui “lainetust” või isegi kui spiraalset lainetust – uus kiht ei ole täiesti sama, mis eelnev holism, vaid kõige eelneva peale ehitatud uusversioon. Mis sellisele lainetusele võiks konteksti pakkuda?

Diferentseerumine: linnastumine ja institutsioonid

Üks holistilist maailmapilti lõhestav ajalooline nähtus võis olla senise rändava eluviisi asemel paikse eluviisi juurdumine, ehk linnastumine, mis toob kaasa:

• spetsialiseerunud preesterkonnad,
• keerukad panteonid (spetsialiseerunud jumalad),
• rituaalide formaliseerumise.

See suurendab süsteemi keerukust, kuid ka killustatust, mis väljendub nii igapäevaelus (igapäevane erialane spetsialiseerumine) kui ka kosmoloogilis-teoloogilises maailmapildis.

Kuid – „iga jõud tekitab vastujõudu“, ehk vahel tekib sellele „holistiline vastureaktsioon“.

Reaktsioon: ühtsuse taastamine

Mitte küll kõikjal, sest polüteism on mh ideaalne liim, “keel” mis ühendab eri kultuure – eri nimega aga näiteks vihmajumal on kõikjal, kuid teatud tingimustel tekivad sellises „polütsentrilises“ maailmas sellest fragmenteerumisest”väsinud” liikumised, mis rõhutavad:

• ühtset printsiipi,
• lihtsamat struktuuri,
• moraalset selgust.

Näited:

• Ehnaton ja Ateni kultus Egiptuses (14. saj e.m.a.)
• Moosese traditsioon (13. saj e.m.a.)
• Zarathustra reform (14. sajand e.m.a.)

Mõni neist tekib ja kaob, teised elavad koos poütsentriliste kultuuridega, neile vähem või rohkem vastandudes – paralleelmaailmades. Ning need holistlikud väljendusvormid ei pruugi olla otseselt omavahel seotud (kuigi taas: ärgem ka alahinnakem pronksiaja maailma omavahelist seotust), kuid viitavad sarnasele dünaamikale, mille puhul üheks käivitajaks võiks olla keskkond – linnastumine versus monokultuursemad „kõrbekultuurid“, kuid lisaks tasub vaadata ka inimese sisse.

Kaks monoteismi tüüpi

Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu sellele, et monoteism või holism ei pruugi alati olla ühtne nähtus.

Me võiks eristada „kogemuslikku monoteismi/holismi“, mis

• tuleneb ühtsuse tajust,
• on voolav ja eetiline,
• ei vaja tugevat institutsiooni,

ja „institutsionaalset monoteismi/holismi“, mis

• kehtestab ühtsuse normina,
• rõhutab õiget usku,
• võib olla eksklusiivne.

Need kaks võivad üksteist toetada aga võivad oma põhialustelt ja olemuselt olla ka täiesti üksteisega vastuolus (seda sõltumata teoloogilistest, teoreetilistest konstruktsioonidest).

Kogemuslik monoteismi on väga sarnane algsele holismile, ning seda võiks seostada sisemise, nn „parasümpaatilise neurofüsioloogiaga“, mil holistiline maailmavaade tekib loomulikult, seisundipõhiselt ning sellest lähtuv eetika ei ole normatiivne, vaid samuti loomulik viis maailmaga suhestuda. Siit tekib mõte, et sellist tüpi seisund võib olla lihtsam tekkima nö „parasümpaatilises“ keskkonnas, kus on vähem fragmenteeritust ka eluviisi mõttes: spetsialiseerumise asemel nö renessensiaja inimese laadis „kõigetegemine“, rohkem keskkonna ühtsuse tajumist, vähem usulist formaliseeritust. See on väga sarnane kiviaegsele ja varapronksiaegsele liikuvamale eluviisile, seetõttu ka “algne” holism, mis ei ole ka pronksi- ja rauaajal veel täiesti kadunud.

Institutsionaalne monoteism oleks siin nagu “moodne”, “tuunitud” holism, mis võiks aga pigem olla seotud nö „sümpaatilise neurofüsioloogiaga“, sest võtab tegelikult kaasa polütsentrilisest maailmapildist selle võitleva, vastanduva seisundliku lähenemise, mille läbi holistiline maailmapilt fragmenteeritakse teoreetilisteks „tükkideks“ ning kehtestatakse koos välise moraalikoodeksina mitte loomuliku, vaid kohustusliku maailmavaatena, keskendudes mh konfliktile.

Sel moel võiks „spiraalset lainetus“ vaadelda kui keskkonna ning füsioloogia koosmõju, mis kohandub, nagu ideede evolutsioonilt võikski oodata.

Kokkuvõte

Holistilise kosmoloogia ja religioosse lainetuse hüpotees pakub alternatiivi lineaarsele arengumudelile. Selle järgi:

• varajased kultuurid võisid tajuda maailma ühtse tervikuna,
• see ühtsus võis diferentseeruda funktsioonideks ja jumalateks,
• teatud tingimustel püütakse see aegajalt taas integreerida nö täiendatud versiooniga holismiks.

Jiroft, varane Veda ja zoroastrism ei ole seega lihtsalt järjestikused etapid, vaid erinevad punktid samas dünaamilises protsessis.

Aga võib-olla peegeldavad religioonide ja kultuuride suured lainetused lihtsalt sedasama protsessi, mille kaudu inimene üldse maailma mõtestab, kuidas üldse inimese mõtlemisprotsess, kognitsioon töötab? Alguses on hägune tervik, intuitiivne “pilt” või üldine tunnetus. Siis tekib uue info sisend: detailide lahutamine, kategooriad, kriitika, fragmentatsioon, „reaalsusega testimine“ jne – see on vajalik sünteesile eelnev etapp, ilma milleta sünteesi ei toimukski. Ja lõpuks selle kõige pinnal ja tulemusel uus konfiguratsioon, uue taseme muster, uus tervik, mis ei ole enam päris sama mis algne intuitiivne ühtsus. Siin ei ole head ega halba, siin on loomulik, vajalike etappidega protsess, mida võiks näiteks nimetada „inimese tähendusloomeks“.

Selline lähenemine ei välista muidugi ajaloolisi eripärasid, jõulisi „sissesõite“ (tehnoloogia, loodusõnnetused, karismaatilised juhid jne), kuid võimaldab näha nende taga korduvat mustrit — liikumist ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, vaikset „taustavõnkumist“. Ning võib-olla on just see pinge religiooni üks sügavamaid liikumapanevaid jõude, üks ideede liigutajaid. Ja võibolla mitte ainult religiooni?

relatio

MustAuk: “Jirofti kultuur ja Marhaši riik: Iraani iidne ajalugu”

MustAuk: “Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Teema visuaalne ülevaade

Kui eesti keeles öelda: “mul on emotsionaalne söömine”, siis kõlab see kohmakalt, isegi kliiniliselt. Nagu probleem, mida tuleks parandada.

Aga kui koos oma sisemise süütundega taas külmkapi juurde minnes endale sosistada “kuchisabishii”, siis on hoopis teine lugu. See kõlab pehmemalt, lausa hellalt, ütleme et empaatiliseltki. Korraga tekib tunne, et mitte inimesega pole midagi valesti et ta jälle näksida tahab, vaid lihtsalt suu tunneb end kuidagi üksikuna.

Aga see paneb mõtlema millelegi laiemale Jaapani kultuuris.

Seal näib olevat pikk traditsioon, kus sõnastamine ei ole ainult kirjeldamine. Hästi valitud sõna muudab kogemuse enda tonaalsust. Kui tundel on elegantne nimi, siis muutub tunne ise kuidagi talutavamaks.

See ei tähenda tingimata probleemi lahendamist. Pigem justkui kogemusele „õige kuju“ andmist. Pärast mõningat otsingut ilmneb, et võib-olla sellepärast on jaapani kultuuris nii palju sõnu väga peente seisundite jaoks:

• mono no aware — asjade mööduvuse õrn kurbus,
• wabi-sabi — ebatäiuslikkuse ja kulumise ilu,
• ma — tähenduslik paus või tühjus,
• natsukashii — soe nostalgia millegi järele, mis enam tagasi ei tule.

Need ei ole lihtsalt terminid. Need on nagu väikesed esteetilised konteinerid elu jaoks.

Läänes kipume sageli mõtlema võtmes „defineeri probleem ja lahenda probleem“.

Aga siin tundub olevat teine liikumine: nimeta kogemus nii täpselt ja kaunilt, et temaga ei peaks „sõdima“.

Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem nagu kuidagi tunnen mingit laadi õigustust sellele, miks näiteks mind on alati tõmmanud vanade puumajade poole.

Mitte lihtsalt “ajalooliste hoonete” kui objekti poole, vaid just kulumise enda poole, sest seal on kuidagi ilusti pragunenud värv, „õigesti“ viltu vajunud trepp, eluliselt usutavalt väsinult töötav uks, see teine lõhn, defektid millel on nagu mingi oluline põhjus, ühesõnaga mingi kohalolu, mida täiesti renoveeritud pind vahel enam ei kanna.

See on kummaline vastuolu. Ratsionaalselt saan ma täiesti aru, miks vanu maju peab renoveerima, sest jah konstruktsioonid lagunevad, niiskus kahjustab, inimesed vajavad normaalseid tingimusi jne aga esteetiline tunnetus sellest eriti ei hooli.

Vahel tundub, et liiga perfektne renoveerimine eemaldab majalt midagi olulist, muudab nagu anonüümseks, nagu aeg oleks sealt välja lihvitud.

Ja siin jõuabki asi wabi-sabi’ni.

Seda tõlgitakse sageli lihtsalt “ebatäiuslikkuse iluks”, aga see on tegelikult palju sügavam. Asi pole selles, et katkine oleks automaatselt ilus. Pigem selles, et aja jälg ise muutub väärtuslikuks. Ese ei ole enam ainult objekt, vaid protsess. Kulunud trepiastmes on näha inimesed, kes sealt aastakümneid üles ja alla käinud on ja trepile õige kallaku sisse vajutanud. Vanas aknaraamis on näha talved ja suved, vahel ka gravitatsioon. Mõra ei ole lihtsalt defekt, vaid osa asja loost, ta on sinna tekkinud mingi loo tõttu, mis vajaks veel uurimist.

Jaapanis on selle kohta isegi eraldi kunstivorm — kintsugi — katkise keraamika parandamine kullaga. Ja „parandamise“ idee ei ole seejuures mitte selles, et “teeme nii, et mõra ei paistaks”, vaid et “mõra kuulub asja juurde.”

See erineb üsna tugevalt modernsest läänelikust ideaalist, kus ilu tähendab sageli uut, siledat, kontrollitud, veatut.

Siin võib peegelduda lausa erinevus maailma tajumise viisis, selles kuidas märgata (veidi mustaugulik eks).

Läänes on märkamine sageli seotud informatsiooniga – märka probleemi, märka võimalust, märka efektiivsust – vahel otsekui “diagnoosi ja loo 5 sammu olukorra parandamiseks”. Aga jaapani esteetilises traditsioonis võib märkamine ise olla peaaegu vaimne praktika. Näiteks, ilma et ma sellest liiga palju teaksin aga lugedes olen aru saanud, et haiku ei “õpeta” midagi. Ta lihtsalt peatub mingis hetkes ja tundub, et lihtsalt ütleb midagi sellist, et kui sa märkad seda hetke täielikult, siis sellest piisab. See on väga teistsugune suhe reaalsusega.

Aga võib-olla on siin veel midagi sügavamat kui lihtsalt esteetika.

Võib-olla on inimese üks kõige instinktiivsemaid vajadusi üldse vajadus seoste järele.

Me tegelikult ei ela ju ainult objektide maailmas. Me elame suhete, jälgede, kihistuste ja narratiivide maailmas. Inimene näib peaaegu automaatselt püüdvat ühendada kohti mälestustega, esemeid inimestega, aja kulgemist mingite lugudega, asjade kulumist mingite kogemustega – me justkui otsime neid „lugusid“ sealt, nii nagu märkame „jäneseid“ pilvedes. Aga see ei ole lihtsalt pareidoolia, vanades asjades on need lood päriselt olemas.

Ja võib-olla sellepärast mõjuvad vanad objektid nii eriliselt. Nad ei ole enam lihtsalt asjad. Nad tunduvad millegagi seotud.

Uus maja võib olla tehniliselt ideaalne, aga ta on veel „vaikne“. Seal ei ole veel neid lugu jutustavaid seoseid nagu juhuslikud (aga millestki põhjustatud) parandused, lihtsalt aja jäljed, väiksed ebatäiuslikkused, eri aegade kihid nagu geoloogilised setted. See maja ei räägi sinuga nagu “üksildane suu”, tal pole veel midagi öelda, sa oled seal natuke nagu üksinda.

Seevastu vanal majal on peaaegu narratiivne tihedus. Ta mõjub nagu keegi, kes on midagi läbi elanud. Ta on nagu sinu vestluspartner.

See on muidugi inimlik projektsioon, aga võib-olla mitte juhuslikult. Ka inimene ise mõtestab end suuresti narratiivina – mis minuga juhtus, mida ma kaotasin, mida ma mäletan, kuidas ma muutusin. Meil on kalduvus see kõik leitud seoste abil pakendada ühte narratiivi ja see aitab meil maailma kogeda, mis on tegelikult lihtsalt elamiseks vajalik.

Ja võib-olla sellepärast tajume “elunäinud” objekte kuidagi lähedasematena kui täiesti veatuid objekte. Nad peegeldavad tagasi midagi meist endist. Võib isegi öelda, et uus asi demonstreerib funktsiooni, vana asi demonstreerib aega.

Ja siin muutub wabi-sabi peaaegu eksistentsiaalseks ideeks. See ei ütle ainult, et “ebatäiuslikkus võib olla ilus.” Ta ütleb võib-olla midagi sügavamat, näiteks et väärtus ei teki ainult täiusest, vaid ka läbielatusest. Ja seda mitte ainult objektide puhul, vaid ka inimeste puhul.

Ning jah, see peegeldab tegelikult veidi teistmoodi mõtlemise viisi. Ning võibolla ka meie enda “pakendatud maailmas” tekkivat loomulikku tasakaalutunnetust.

Nii võibki üks naljakas jaapanikeelne sõna “üksildase suu” kohta ootamatult avada terve teise maailmatunnetuse – maailma tähelepaneliku tajumise, märkamise ja seostamise oma.

Viltune trepp veel
hoiab alles sammude kuju —
läbi pragude.