Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

See on lugu ühest filosoofist (oluliselt varajasem kui Schopenhauer), Zeusi preestrist, kes läks koos Aleksander Suurega tänapäeva Afganistani/Pakistani piirkonda, kuulas „alasti filosoofe“ ning tõi Kreekasse budismi, mille ta sõnastas ümber kreekapäraseks filosoofiliseks „lahtistiks“. Imeline näide sellest, kuhu ideed lähevad ja mida nad teevad.

Kreeka filosoof Indias

Kujuta korraks ette sellist pilti: on aasta, 327 eKr ning üks nooremapoolne Kreeka filosoof, endine maalikunstnik, aga samas ka mees, kes kuulus Elises asuvasse Klytidiai klanini (kes olid tuntud selgeltnägijad) ning teenis Olümpia Zeusi templi ülempreestrina ja lisaks oli seotud Amphiarausi templi oraaklitega, seisab kuskil tänapäeva Pakistani ja Afganistani piiril, sisenenud tolleaegsesse „Indiasse“, vaatab ringi ja, ja mõtleb, et kõik, mida talle Ateenas on õpetatud, võib olla vale. See mees oli Pyrrhon Elisest, kes selle reisi tulemusel ei tulnud tagasi mitte lihtsalt reisimuljetega, vaid tõi endaga kaasa sisuliselt budismi tuuma ja ehitas sellest Kreeka versiooni.

Lisaks muudele allikatele tugineks siin Douglas C. Batesi 2022. a raamatule „Pyrrho’s Way: The Ancient Greek Version of Buddhism”, mis on kohati päris provokatiivne, andes mõista, et Pyrrhon võttis budistlikud ideed (nirvana, kannatustest vabanemise jm) ja lõi neile läänemõttemaailma jaoks nö uue kasutajaliidese. Batesi jaoks ei ole Pyrrhon Elisest lihtsalt üks marginaalne kuju antiikmõtlejate reas, vaid Lääne tsivilisatsiooni intellektuaalse ajaloo üks suurimaid “kaotatud võimalusi”. Bates käsitleb seejuures pyrrhonismi kui omamoodi “anti-filosoofilist filosoofiat”, mis sarnaselt Zen-budismile ei püüa ehitada uusi uskumuste süsteeme, vaid lammutab olemasolevaid.

Seega Pyrrhon liitub Aleksander Suure sõjakäiguga Indiasse, sest Aleksander, olles ise Aristotelese õpilane, andis oma õukonna filosoofidele selge ülesande: Minge ja uurige, mida need vallutatud rahvad mõtlevad! Pyrrhon veetis Indias ja Gandharas poolteist aastat (327–325 eKr), kohtudes “alasti tarkadega” (gymnosophistai).

Filosoofiate kokkupõrge

Üks asi, mis siin on ülioluline, on see intellektuaalne pagas, millega Pyrrhon sinna läks. Ta oli Demokritose filosoofilise traditsiooni järgija. See oli materialistlik koolkond, mis uskus aatomitesse. Ja see traditsioon oli just saanud täieliku intellektuaalse koslepi Platoni ja eriti Aristotelese käest. Nii et Pyrrhon ei läinud Indiasse tühja lehena, ta läks sinna kahe hiiglasliku filosoofilise probleemiga. Esimene puudutas eetikat ja õnne. Demokritos oli väitnud, et meelerahu, kreeka keeles eudaimonia, on see, mis viib voorusliku eluni, ehk sisuliselt kui sa oled seest rahulik, siis käitudki hästi. Aga Aristoteles, tuginedes Sokratesele, pööras selle täpselt pea peale. Tema väitis, et just vooruslik elu, õigete tegude tegemine, viib meelerahuni. Põhimõtteliselt oli küsimus selles, kumb on kana ja kumb on muna. Kumb on põhjus, kumb tagajärg?

Ja selle all oli veel sügavam probleem, mis puudutab tegelikkust ennast. Kas me üldse saame midagi kindlalt teada, kui meie meeled meid pidevalt petavad? Demokritos ja varasemad filosoofid väitsid, et tõde tegelikkuse kohta on meile kättesaamatu. Klassikaline näide oli see, et vees olev aer paistab kõverana, kuigi me teame, et see on sirge, ehk meie meeled on ebausaldusväärsed. Aga Aristoteles lükkas selle skeptitsismi otsustavalt tagasi ja arvestades, et Aristoteles oli Aleksander Suure enda õpetaja, oli tema sõnal tohutu kaal. Ta väitis, et mõistuse abil on tõde täiesti ligipääsetav. Ja nüüd Pyrrhon seisis sellele Aristotelese väitele vastu ning India oli talle pakkumas selleks relva.

Kuidas eksportida Indiat Kreekasse?

Nii et Pyrrhon läks Indiasse, kaasas need kaks küsimust: 1. mis on õnne ja vooruse suhe ning 2. kas me saame tegelikkust üldse usaldusväärset tunda? Ja mida ta sealt siis leidis, mis Kreeka filosoofia pea peale pööras? Batesi analüüsi kohaselt, mis omakorda tugineb filoloog Christopher I. Beckwithi tööle (filoloog, kes on tuvastanud keelelised vasted Pyrrhoni ja varajase budismi vahel) leidis Pyrrhon Indiast ühtse lahenduse mõlemale probleemile.

See lahendus oli varajases budismis. Ta leidis süsteemi, mis ütles, et need kaks probleemi ei olegi eraldi, vaid on ühe ja sama asja kaks külge. Ta tugines seejuures kolmele mõistele budismis:

1. Anatta (iseuse puudumine), st asjad on iseeneses eristamatud.

2. Anicca (püsitus), st asjad ei ole mõõdetavad ega püsivad.

3. Dukkha (kannatus/rahulolematus), st asjad on hindamatud, meie otsused nende kohta ei saa olla tõesed ega valed.

Ehk täpsemalt, Anicca püsitus ei tähenda ainult seda, et kõik sureb kunagi ära. See on palju radikaalsem arusaam, et miski pole hetkest hetke sama, vaid kõik on tegelikult pidevas muutumises olev aatomite kogum. Dukha on seejuures kannatus või sügav rahulolematus, mis tekib just sellest, et me üritame püsituid asju kramplikult kinni hoida, justkui need oleksid igavesed. Ja Annata ehk „mitte ise“ on kõige radikaalsem idee: sinus ei olegi mingit püsivat muutumatut mina või hinge, on ainult pidevalt muutuv vool. See viimane „mitte ise“ oleks Ateenas ilmselt ketserlusena kõlanud, sest kogu filosoofia keerles seal hinge ja „tunne iseennast“, idee ümber. Ehk: kõik on pidevalt muutuv, püsivat pole, mis tähendab et defineerimisest on olulisem „lahti lasta“. See tähendas Pyrrhoni jaoks täiesti teistsugust vaatenurka: selle asemel on uusi tõdesid peale kuhjata, tuleb lasta neil endast „maha kukkuda“, et päriselt puhastuda ja päriselt tunnetada ja see vabastabki kannatustest, viibki „õnneni“.

Ja siit tulebki Pyrrhoni geniaalsus. Ta ei hakanud Kreekas ringi käima ja rääkima sanskritikeelseid termineid. Ta kujundas need ideed ümber, et need sobiksid Kreeka mõttemaailma, et neid saaks kasutada vastulöögina Aristotelese argumentidele. Ja kõige tähtsam muutus, mille ta tegi, oli „tehnoloogias“ – ta jättis meditatsiooni Indiasse, selle asemel võttis ta juba olemasolevad Kreeka filosoofilised tehnikad, loogika, argumenteerimise paradoksid, et need, mis juba olid filosoofide tööriistakastis olemas. Ta rakendas neid uue eesmärgi nimel: saavutada sama tulemus, mida budistid meditatsiooniga taotlesid.  Sisuliselt seisnes tema „vandenõu“ selles, et panna kreeklased kasutama ratsionaalset meelt, et jõuda punkti, kus ratsionaalne meel vaikib.

Kreekastatud budism

Seega, Pyrrhon ei saanud luua uut või eksporditud müstilist või religioosset süsteemi. Ta pidi olema kaval, ta pidi kasutama seda, mida budismis nimetatakse upaya, ehk oskuslikeks vahenditeks, et kohandada õpetust kuulajaskonna jaoks. Tema upaya oli geniaalselt lihtne. Ta kasutas ühtainsat kreeka keelset mõistet: eudaimonia, mida  tavaliselt tõlgitakse kui „õnn“, aga pigem tähendab see õitsengut, sisemist heaolu, või tähendusrikast elu, mis on saavutatud läbi tarkuse ja vooruse. See oli praktiline, mitte vaimne eesmärk ja siin on konks. Sest peaaegu kõik Kreeka filosoofiakoolkonnad alates Aristotelesest kuni ja epikuurlasteni tunnistasid eudaimoniat elu peamiseks kõrgemaks eesmärgiks – see oli nende kõigi ühine keel! See oli nagu Trooja hobune – ta pakkis kõik need radikaalsed Ida ideed („püsitus“, „mitte ise“) mõiste sisse, millega kõik juba niikuinii nõus olid, öeldes sisuliselt „Te kõik tahate saavutada eudaimooniat? Mul on selleks meetod! Unustage hetkeks müstika, räägime kuidas see praktiliselt töötab.“ Ja see toimis. Meile tänapäeval võib see meenutada kui hästi saab müüa igasuguseid ideid, pakendades neid mõistetesse nagu heaolu või vaimne tervis. Ehk, see oli midagi, millest kõik said aru ja mida kõik tahtsid.

Nii, et ta muutis valgustumise praktiliseks eluoskuseks!

Batesi tekstis on see suurepärane metafoor: filosoofia kui meditsiin. See oli antiikajal väga levinud mõte. Stoikud nägid oma filosoofiat kui valusat operatsiooni. Epikuurlastel oli oma kuulus neljaosaline ravim. Aga milline oli siis nüüd see pürhhonistide retsept? Seda kirjeldatakse kui „lahtistit“! Jah, see on pürrhonismi “purgatiiv”: Pürrhonism on oksendama ajav ravim! See ei leevenda sümptomeid, vaid sunnib organismi mürgiseid dogmasid ja delusoorseid uskumusi välja heitma. See on intellektuaalne puhastus, mis jätab alles vaid vahetu reaalsuse. Ehk, lahtisti eesmärk pole midagi uut ja kasulikku kehasse lisada. Selle eesmärk on aidata kehal vabaneda mürgist, mis seal juba on.

Ja mis see mürk siis on? Pyrrhoni järgi on selleks ettekujutelm, teadmatus, dogmaatilised uskumused – see mis põhjustab kannatusi (budistlikku dukkhat).

Illusioonidega võitlemine

Huvitav, kuidas Douglas Bates räägib oma raamatus seejuures oma isiklikust kogemusest. Ta mainib sissejuhatuses, kuidas ta tundis end zen praktikas aastaid kinnikiilununa. Tegi kõik harjutused ära, aga midagi ei muutunud. Ja siis ta avastas pürrhonismi ning ta ütleb, et need meetodid toimisid tema jaoks paremini, kiiremini ja usaldusväärsemalt, kui miski, mida ta budismist oli õppinud.

See on heaks sissejuhatuseks järgnevale, ehk sellele kuidas Pyrrhon tegeleb illusioonide võitmisega. Üks lääne mõtlemise alustalasid, mille me kõik koolis selgeks saime, on Platoni koopiaallegooria. Tuletame selle korraks meelde. Vangid on aheldatud koopasse, näevad seinale ainult varje ja peavad neid reaalsuseks. Üks neist pääseb kuidagi koopast välja, näeb päikesevalguses päris maailma, tõde. Aga koopasse naastes peavad teised teda hulluks, sest tema silmad ei näe enam varjude maailmas midagi ja see loob selge teadmiste hierarhia. On valgustunud eliit, kes on väljas ja siis on teadmatu mass, kes on sees. Ja see ongi see, mida me tihti valgustumise all ette kujutame – et sa pead kuhugi „välja pääsema“.

Aga pürhhonistlik ja ka budistlik vastulause sellele on, et see on pettus. See on intellektuaalne kelmus, sest meil pole mingeid tõendeid, et keegi oleks kunagi sellest „koopast“ lahkunud ning et eesmärk ei peakski olema koopast põgeneda, vaid eesmärk on muuta oma tõlgendust sellest, mis koopas toimub, lõpetada varjude pidamine reaalsuseks: reaalsus ei muutu, vaid sinu suhtumine sellesse muutub. Ja see on radikaalne, sest peaaegu kogu lääne filosoofia on ehitatud Platoni „koopast välja ronimise ideele“ – otsi tõde kuskilt mujalt, ideede maailmas või Jumala juures või teaduslikes faktides. Aga Pyrrhon ütleb: lõpeta otsimine, tõde on siinsamas, sa lihtsalt ei näe seda omaenda pettekujutelmade tõttu. Piltlikult öeldes, sa ei pea ehitama uut maja, sa pead lihtsalt oma praeguse maja aknad puhtaks pesema.

Nii et Pyrrhon ei toonud Indiast kaasa budistlikku meditatsiooni, vaid kujundas selle “aktiivsed koostisosad” Lääne ratsionaalsele meelele sobivaks dialektikaks. Bates kirjeldab pyrrhonismi kui “külma ja tehnilist” süsteemi, mis sarnaneb jalgratta kokkupanemisjuhendiga – see on emotsioonivaba tehnoloogia meele puhastamiseks.

Loomulikult on alati olemas olnud ka Pyrrhoni kriitikuid. Lühidalt võiks nimetada kolme. Kõigepealt tema kaasaegne, Epictetus (stoik), kes leidis, et pürrhonistid on nii ärritavad, et neid tuleks piinata, kuni nad tunnistavad “tõde”. Teiseks, Jonathan Barnes, kaasaegne kriitik, kes nimetab pürrhoniste “posijateks” (quacks). Ja lõpuks kristlik kirik, kes ajalooliselt hävitas pürrhonismi kui ohtliku ja usuvaba mõtteviisi.

Kokkuvõtteks

Pyrrhon asendas müstilised ja religioossed elemendid ratsionaalsete, loogikal põhinevate tehnikatega, mis olid kreeklastele arusaadavad ja vastuvõetavad. Ja teiseks, ta asendas selle raskesti hoomatava valgustumise eesmärgi, millegi väga praktilise ja ihaldusväärsega – eudaimoniaga. Tulemuseks oli süsteem, mis oli loodud spetsiifiliselt pettekujutelmade mürgi väljutamiseks meelest. See ei nõudnud uute uskumuste omaks võtmist, vaid vastupidi, see nõudis vanadest kahjulikest uskumustest vabanemist ja see on oluline nihe.

Seda võiks sõnastada ka nii, et pürhhonism pakub teed meelerahuni, mis on olemuselt mitte religioosne, mitte müstiline, vaid otsekui loodud spetsiaalselt ratsionaalsele läänelikule mõtteviisile. See on viis tegeleda kannatustega, seades kahtluse alla omaenda kõige kindlamad uskumused, selle asemel, et pimesi omaks võtta uusi võõrapäraseid dogmasid. Eudaimonia ei saabu uute uskumuste omandamisel, vaid vanadest lahtilaskmisel.

Siit koorub välja üks päris provokatiivne mõte: kas 2300 aastat vana ida mõtteviisi ümberpakendamine vana kreeka loogika abil võiks olla tänapäeva lääne inimese jaoks tõhusam ja otsem tee kui algallikas ise? Kui jah, siis kas me oleme omaenda ratsionaalsuse vangid, kes vajavad ratsionaalset teed vabadusse?

ps. siit võiks harutada edasi üht väga huvitavat teemat: kas Pyrrhoni poolt kasutatud tetralemmad olid juhuslikult väga samased hiljem Nagarjuna poolt täiuseni lihvitud tetralemmadega? Või ongi algne mõjutaja olnud siin kreeka filosoofia, nii nagu Baktria kaudu mõjutas Kreeka filosoofiast (Sokrates ja teised skeptikud) pärit apooria budistliku koani’ni (varem näiteks prasanga) arenenud ratsionaalse mõtlemise ummikusse ajamise meetodeid dhyana-, chan- ja zen-budismis?

See tekst paigutub veidi rubriiki: dhyana-meditatsiooni jõudmine läbi Tarimi oru ja Kucha kultuuri Hiinasse ja teisenemine chan-budismiks. Kizili ja Dunhuangi koopad on nagu füüsilised jäljed sellest protsessist. Osalt on postituse eesmärk ka natuke korrastada või lihtsustada eesti lugeja nende koobastega seotud pilti, sest vahel ei ole kerge aru saada, et millist koobastekompleksi mingi nimega mõeldakse ning milline on kõige selle kontekst, sest ideed rändavad harva läbi õhu, enamasti ikka üle maastike ja läbi kliima.

Siiditee kui vaimne ja kunstiline magistraal

Siiditee ei toiminud üksnes luksuskaupade ja vürtside kaubateena, vaid oli antiikmaailma kõige olulisem intellektuaalne ja religioosne magistraal. Selles võrgustikus kujunesid koobastemplid strateegilisteks punktideks, kus toimus budismi järk-järguline transformatsioon ja kohanemine ida poole liikudes. Selles protsessis on fundamentaalse tähtsusega Kizili koobastemplid ja Mogao (Dunhuangi) koopad.

Kizil, mis asub Tarimi nõo põhjaserval muistse Kucha kuningriigi südames, tähistab budismi Hiinasse sisenemise “esimest suurt peatust”. See ei ole ainult religioosne mälestusmärk, vaid kriitiline sõlmpunkt, kus Indiast ja Kesk-Aasiast pärit vaimsed ideed ning Indo-Iraani kunstivormid süstematiseeriti ja kohandati. Kizil toimis arhitektuurilise ja ikonograafilise mudelina, mille uuendused liikusid mööda Siiditeed edasi itta, leides oma hilisema ja ehk tuntuma väljenduse Mogao koobastes, kus toimus lõplik budismi “hiinastumine”.

Kizili koobastemplite kompleks asub tänapäeva Xinjiangi provintsis Baichengi maakonnas, Muzarti jõe põhjakaldal. Kizil on Hiina varaseim ja läänepoolseim suur budistlik koobaskompleks, mille rajamine algas 3. sajandil pKr  – märkimisväärselt varem kui Mogao (Dunhuangi) rajamine.

Kizili pikaajaline ehitusperiood ja selle geograafiline asend tegid sellest silla, mis ühendas Gandhara ja Pärsia kunstid Hiina sisealadega.

Arhitektuurne innovatsioon: kesksamba kontseptsioon

Budistlikus rituaalis suunab arhitektuur uskliku vaimset teekonda. Kizili koobaste ehituslik süda on nn kesksamba koobas (ingliskeelsetes materjalides central pillar cave), mis on stuupa – budismi pühaima sümboli – arhitektuurne representatsioon kaljus. See struktuur toimis maailma teljena (axis mundi), mille ümber sooritati rituaale.

Kesksamba tüüpi koobas koosneb rangelt jaotatud elementidest:

1. Eeskoda ja peasaal: Suur võlvitud ruum kummardamisrituaalideks.
2. Kesksammas: Kaljumassiiv, millesse on uuristatud nišš Buddha kuju jaoks.
3. Ringkäigukoridorid: Kesksammast ümbritsevad tunnelilaadsed käigud, mis võimaldasid sooritada rituaalset ringkäiku ehk circumambulation-i.
4. Tagumine ruum: Seotud Buddha surma ehk parinirvana stseenidega.

Kizili arhitektuurne mudel oli tihedalt seotud Sarvastivada koolkonnaga, kus rõhutati Buddha eluloo ja varasemate kehastuste narratiivi. Analüüs osutab, et Kizili koobastel oli range funktsionaalne jaotus: ligi 2/3 koobastest olid munkade eluruumid ehk kutid, mis olid mõeldud mediteerimiseks ja ei sisaldanud tavaliselt seinamaalinguid. Kizili kesksamba mudel toimis prototüübina, mis liikus itta, transformeerudes Mogaos hiinapärasteks ruutkoobasteks.

Kunstiline keel: stiilid, värvid ja motiivid

Kizili seinamaalingud esindavad budistliku kunsti puhtamat Indo-Iraani faasi enne Hiina elementide domineerimist.

Saksa ekspeditsioonid (Grünwedel ja von Le Coq) defineerisid Kizilis kaks peamist stiili:

• Stiil 1 (Indo-Iraani): 300–500 pKr. Iseloomulik on Gandhara mõju, mahedad oranžid ja rohelised toonid ning peen modelleerimine, mis annab figuuridele skulpturaalse mahu. Tüüpiline näide on koobas nr 83, kus on kujutatud legendi kuningas Rudrayanast ja kuninganna Chandraprabhast.
• Stiil 2: 600–700 pKr. Tugevad Sasaanide (Pärsia) mõjud, erksad kontrastid ja luksuslik sinine pigment.

Kizili unikaalsus peitub selle pigmendikasutuses. Ultramariinsinine (lasuriit) pärines 1200 km kauguselt Afganistanist ja oli väärtuselt võrreldav kulla ja hõbedaga. Lisaks lasuriidile kasutati punast kinaverit (vermilion), rohelist dioptaasi (atacamite) ja valget kipsi. Oluline on märkimisväärne leid koopas nr 17: märg-akvarelltehnika kasutamine, mis on üks varasemaid fresko-tehnika eeskujusid ja liikus hiljem edasi Mogaosse.

Kizili maalingud järgivad ranget programmi:

• Võlvlagi: Rombikujulised (diamond-shaped) kompositsioonid, mis kujutavad Jataka ehk Buddha eelnevate elude lugusid.
• Seinad: Buddha jutlused ja õpetused.
• Lünetid (poolkuu-kujulised pinnad): Sissepääsu kohal kujutati sageli Maitreyat (tuleviku Buddhat) Tusita taevas.

Kultuuride sulandumine ja budismi leviku agendid

Kucha oli kosmopoliitne keskus, kus kohtusid India muusika, Rooma-stiilis taimornamendid ja Pärsia kuninglikud sümbolid.

Võtmeisikud ja multikultuursuse tõendid

Kizili kultuuripärandi keskne kuju on munk Kumārajīva (344–413 pKr), kelle tekstide tõlked sanskriti keelest hiina keelde olid määravad budismi levikul. Kizili multikultuursust kinnitavad ka konkreetsed isikud:

• “Rumakama” (Manibhadra): Sanskriti keelne märge koopas nr 212 viitab maalikunstnikule, kes tuli “Roomast” (tõenäoliselt Süüria või Bütsantsi aladelt).
• Heptaliitide mõju: Koobastes on kujutatud doonoreid ja sõdalasi, kes kannavad Heptaliitidele omaseid kaftaneid ja kahekordse kinnitussüsteemiga mõõku.

Kizil kui Mogao ja Hiina budismi vundament

Kuigi Dunhuangi ehk Mogao koobastemplid on oma suurema ulatuse tõttu täna laiemalt tuntud, siis Tarimi orus asuv Kizil on vähem teada aga ülioluline lüli Hiina budistliku kunsti vundamendis. Kizil säilitas ja süstematiseeris Indo-Iraani, hellenistlikud ja Pärsia vormid, luues arhitektuurilise ja kunstilise “mudel-keele”, mida hiljem Mogaos kohandati ja hiinastati.

Kizili “Sinised koopad” on käegakatsutav tõestus Siiditee vaimsest dialoogist, mis viis chan ja sealt edasi zen-budismi arenguteni. See on paik, kus Lääne- ja Kesk-Aasia esteetika sai hiina kultuuri lahutamatuks osaks.

Üks huvitav tähelepanek: nii Kizili koopad kui ka Mogao koopad paiknevad teadlikult linnadest veidi eemal, mägede servadel. See eraldatus loob ruumi meditatsiooniks, mitte kaubanduseks, kuid samal ajal jäävad need piisavalt lähedale peamistele teedele, et olla seotud ideede liikumisega.

relatio:

MustAuk “Dhyāna-meditatsiooni evolutsioon: Kucha oaaskultuurist Bodhidharmani”

MustAuk “Bodhidharma ja Shaolini kung fu müüt”

Teema visuaalne ülevaade

Lugu sellest, kuidas nn “Hiina budism”, ek chan-budism (ja sellest lähtunud zen-budism) said alguse Tarimi orgu läbiva Siiditee ääres asuvatest indo-eurooplaste asundustest, sh Kuchast, kus seda kultiveeriti eelnevalt sajandite jooksul kui dhyana praktikat.

Kucha oaas-kloostrite strateegiline roll dhyāna-keskusena

Kucha geograafiline asukoht Tarimi oru põhjaservas muutus 1.–5. sajandil pKr dhyāna-traditsiooni institutsionaliseerimise paratamatuks tingimuseks. Erinevalt India dzhunglitest, mis soosisid rändavat askeesi, või Hiina suurlinnadest, kus domineeris bürokraatlik rituaalsus, pakkus Kucha oaas-keskkond unikaalset stabiilsust. See keskkond ei olnud lihtsalt vaikne pelgupaik, vaid strukturaalne vajadus, mis võimaldas India askeetiliste tehnikate süsteemset optimeerimist globaalseks (Hiina) ekspordiks sobivaks normiks. Kucha toimis Kušaani impeeriumi põhjasuunalise kultuurisatelliidina, kus religioosne kogemus muutus institutsionaalseks normiks, mitte üksiku eraku saavutuseks.

Kucha dhyāna-traditsiooni kujunemise taga peitus mitmekihiline evolutsiooniline dünaamika:

Kucha eelised dhyāna arengus:

• Geograafiline ja poliitiline stabiilsus: Oaas-kloostrid pakkusid süvapraktikaks vajalikku isolatsiooni. Kušaani mõjuvõim tagas institutsionaalse toe, mis muutis dhyāna kloostrielu südameks.
• Demograafiline vahendajaroll: Piirkonnas elasid indo-euroopa päritolu tokharid, kes olid Kušaani tuumiku moodustanud yuezhi’de paiksed sugulased. See ühine kultuuriline resonants võimaldas India ideid kohandada ja süstematiseerida ilma India kastiühiskonna või Hiina konfutsiaanliku rituaalsuse surveta.
• Doktrinaalne süntees: Kuchas kohtusid Sarvāstivāda koolkonna täpne meeleanalüüs (Abhidharma) ja Mahāyāna tühjuse-õpetus. Dhyāna muutus siin intellektuaalsete väidete vahetuks kontrollmehhanismiks – meditatsioon pidi tõestama, et õpetus „toimib“.
• Süstemaatiline optimeerimine: Just Kuchas normiti dhyāna-astmed ja tehnikad õpetatavaks süsteemiks, mis oli valmis ületama keelelisi ja kultuurilisi barjääre.

See Kucha intellektuaalne ja praktiline võimekus kulmineerus Kumārajīva isikus, kes ehitas filoloogilise silla Kucha praktika ja Hiina tuleviku vahele.

Kumārajīva: kontseptuaalne sild ja indo-euroopa hübriididentiteet

Kumārajīva (344–413) ei olnud pelgalt tekstide vahendaja, vaid Kucha-India kultuuriruumi elav süntees. Tema roll Hiina budismi vundamendi rajamisel on asendamatu: võib akadeemiliselt väita, et ilma Kumārajīva loodud filoloogilise ja kontseptuaalse pinnaseta ei oleks Bodhidharma hilisem radikalism olnud Hiina vaimsel maastikul mõistetav. Kumārajīva ei toonud meditatsiooni Hiinasse kui eksootilist uuendust, vaid esitas seda budistliku elu enesestmõistetava normina.

Kumārajīva päritolu ja panuse võtmedetailid:

• Hübriidne identiteet: Tema isa oli India vürstlikust soost munk Kumārayāna, kes esindas India tekstilist skolastikat, ning tema ema oli Kucha printsess Jīva, kellest sai kõrge autoriteediga nunn ja õpetlane. Ema vaimne autoriteet peegeldas Kucha kultuuri võimekust anda naistele keskne roll dhyāna-praktikas.
• Kontseptuaalne vundament: Valdades nii Sarvāstivāda abhidharmat kui ka Mahāyāna õpetusi, lõid tema tõlked (nt Vimalakīrti-sūtra ja dhyāna-käsiraamatud) terminoloogilise aparatuuri, mis defineeris meelevaatluse reeglid aastakümneid enne Chan-traditsiooni sündi.
• Dhyāna-sūtrate tähtsus: Kumārajīva tõlgitud tekstid sisaldasid selgeid juhiseid istumiseks ja meele rahustamiseks, luues keskkonna, kus dhyāna oli juba tuntud praktika.

See filoloogiline ja praktiline pinnas võimaldas Bodhidharmal hiljem traditsiooni radikaliseerida, liikudes tekstidelt ja tehnikatelt otse kogemuse šoki juurde.

Bodhidharma: Müüdi ja ajaloo lahutamine dhyāna reformimisel

Bodhidharma pärandi mõistmiseks tuleb eristada tema mütoloogilist rolli dhyāna “leiutajana” tema ajaloolisest rollist traditsiooni “suunajana”. Bodhidharma ei toonud Hiinasse uut tehnikat, vaid sooritas radikaalse nihke: dhyāna muutus astmeliselt omandatavast tehnikast vahetu äratundmise aktiks.

Tema õpetuse keskmes on mõiste “seinavaatamine” (biguan). See ei tähenda pelgalt füüsilist seina ees istumist, vaid meele aktiivset mitte-haakumist välisobjektidega ja otsustavat keeldumist konstrueerida tähendusi. See on analüüsiva mõtlemise katkestamine, kus meel ei haagi end objektide külge, vaid säilitab vahetu selguse.

Bodhidharma: fakt vs legend

Bodhidharma poolt tekitatud uuenduslik šokk sai aluseks Chan-budismi kesksele ideele – äkilisele ärkamisele.

Äkiline ärkamine ja Shaolini kehapraktikad: vana idee uus rõhuasetus

“Äkki-ärkamise” (dùnwù) kontseptsioon oli reaktsioon Hiina budismi liigsele tekstikesksusele. See ei olnud uus idee, vaid varasemate Mahāyāna traditsioonide radikaliseerimine: ärkamine ei ole ajas akumuleeruv tulemus, vaid hetkeline “katte langemine” sellelt, mis on alati kohal olnud.

See kontseptsioon muutis otsustavalt ka Shaolini kloostri kehapraktikate olemust. Shaolinis muutus füüsiline tegevus Chani meetodi “füüsikaliseks” väljenduseks. Shaolini pedagoogika on Chani äratusmeetodite – nagu karjed ja löögid – otsene laiendus kehalisse sfääri.

Äkilisuse kontseptsiooni mõju Shaolini pedagoogikale:

1. Liikumine ilma teleoloogiata: Harjutus ei ole vahend valgustumiseni jõudmiseks, vaid täielik ja vahetu kohalolu hetkes.
2. Reaktsioon vs planeerimine: Nõue reageerida enne mõtet peegeldab Chani püüet katkestada diskursiivne, viivitav mõtlemine.
3. Füüsiline šokk kui meetod: Shaolini kehaline surve ja ootamatu füüsiline kontakt on samaväärsed Chani meistrite “karjete ja löökidega” – nende eesmärk on murda harjumuslik meel.
4. Tegevuse ja ärkamise ühtsus: Kehapraktika ei ole “tee ärkamiseni”, vaid ärkveloleku väljendus. Kui meel on tühi, on liikumine vahetu vaimse selguse labor.

Kultuuriline resonants ja ajalooline järeldus: evolutsiooniline reaalsus

Dhyāna teekond Indiast Hiinasse ei olnud ühe mehe revolutsioon, vaid kihiline evolutsiooniline protsess, mis paigutub laiemasse indo-euroopa mõtteruumi. Selles protsessis võib täheldada sügavat kultuurilist resonantsi zoroastrismi kontseptsiooniga daēnā (sisemine nägemus või teadlikkus). Kuigi tegu pole otsese põhjusliku seosega, pakkus PIE juur *dei- (näitama, nägema, mõistma), millest tuleneb nii daēnā kui ka visuaalse mõistmise mõisted, soodsa pinnase sisemise vaatluse ideede omaksvõtmiseks Kucha sünkreetilises Iraani-India mõtteruumis.

Dhyāna arengu evolutsiooniline mudel:

1. India faas: Tehniline baas ja meeleanalüüsi alused.
2. Kucha faas: Institutsionaalne norm ja süsteemne optimeerimine oaas-kloostrites.
3. Hiina tekstiline faas: Kumārajīva loodud filoloogiline ja terminoloogiline raamistik.
4. Bodhidharma faas: Skolastika hüljanud radikaalne nihe ja “epistemoloogiline šokk”.

Dhyāna ajalugu näitab, et traditsiooni vaimne sügavus ei peitu mitte müütilises “leiutamises”, vaid inimlikus, evolutsioonilises püüdluses vahetu selguse poole. Müüdi dekonstrueerimine ja ajaloolise kihilisuse teadvustamine ei vähenda traditsiooni väärtust, vaid suurendab selle ajaloolist usaldusväärsust, näidates, kuidas idee kohandub ja teravneb läbi erinevate kultuuride ja maastike.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Bodhidharma ja Shaolini kung-fu müüt”

On üks vana legend sellest, kuidas “sinisilmne” ja Läänest tulnud budistlik munk Bodhidharma tõi Hiina Shaolini kloostrisse kung-fu ja chan-budismi. Miks see legend ei ole päris õige ja mis siis on õige?

Tuntud legend Bodhidharmast

Populaarne lugu räägib salapärasest India mungast nimega Bodhidharma, kes reisis 5. sajandil pKr Hiinasse. Jõudes Songshani mägedes asuvasse Shaolini kloostrisse, leidis ta eest nõrgad ja kehvas füüsilises vormis mungad, kes ei suutnud pikkadel meditatsioonidel vastu pidada. Kaastundest ja tarkusest ajendatuna õpetas ta neile rida harjutusi, mis tugevdasid nende keha ja vaimu. Need harjutused arenesid väidetavalt Shaolini kung fu’ks – kõigi Hiina võitluskunstide emaks. See on võimas ja kestev legend, mis on inspireerinud lugematul hulgal filme, raamatuid ja võitluskunstide harrastajaid üle maailma.

Nii köitev kui see lugu ka pole, räägivad ajaloolised allikad meile hoopis teistsuguse loo.

Miks legend on müüt

Kõige kaalukam tõend, mis Bodhidharma kung fu loojana kummutab, on lihtne ajalooline ajajoon. Esimesed kirjalikud allikad, mis seovad Bodhidharmat võitluskunstidega, ilmuvad alles Mingi dünastia ajal – tervelt tuhat aastat pärast tema eluaega.

Varasemad, Bodhidharma eluajale palju lähemal olevad tekstid, kirjeldavad teda eranditult kui budistlikku munka ja meditatsiooniõpetajat, kes tõi Hiinasse dhyāna (meditatiivse süvenemise) õpetuse, millest kasvas välja Chan-budism (Jaapanis tuntud kui Zen). Teda ei mainita kordagi võitluskunstide meistrina.

Miks see müüt siis loodi? Mingi dünastia ajal, perioodil, mil Hiina tegeles aktiivselt oma rahvuslike narratiivide ja ajaloo kodifitseerimisega, soovis Shaolini klooster tugevdada oma prestiiži ja anda oma võitluskunstidele sügavama vaimse aluse. Seostades oma tehnikad legendaarse Chan-budismi esimese patriarhiga, loodi võimas päritolulugu, mis andis nende võitlusoskustele püha ja iidse autoriteedi.

See ajaline lahknevus sunnib meid uurima, milline oli Hiina võitluspärand juba enne Bodhidharma saabumist.

Hiina võitluskunstid enne Bodhidharmat

Ajaloolised andmed kinnitavad, et Hiinal oli Bodhidharma saabumise ajaks juba tuhandeid aastaid vana, kõrgelt arenenud ja mitmekesine võitluskunstide traditsioon. Bodhidharma ei saanud tuua midagi täiesti uut, sest Hiina enda pärand oli juba iidne ja keerukas.

Mõned näited Hiina võitluskunstidest enne Bodhidharmat:

• Zhou dünastia (u 1046–256 eKr): Tekstid kirjeldavad võitlussüsteemi nimega „Shoubo” (手搏), mis tähendab sõna-sõnalt käsivõitlust. Seda kasutati nii sõjaväes kui ka turniiridel.
• Han dünastia (206 eKr – 220 pKr): Sel perioodil arenesid välja tehnilisemad süsteemid nagu „Jiao Di” (角抵), mis ühendasid maadluse ja löögitehnikad.
• Põhja-Wei ja Lõuna dünastiad (4.–6. saj): Vahetult enne Bodhidharma saabumist oli termin „Quan Fa” (拳法), ehk “rusikakunst”, juba laialt kasutusel ja seotud nii sõjaväe väljaõppega kui ka palee ihukaitsjatega.

Kuna Hiinal oli juba oma rikkalik võitluspärand, ei ole küsimus selles, kas Shaolini mungad võitluskunste tundsid, vaid kust täpselt nad need omandasid.

Shaolini võitluskunsti tegelikud allikad

Ajalooline konsensus on, et Shaolini võitluskunstid ei ole müstiline India import, vaid arenesid välja praktilistest vajadustest ja integreerisid ümbritsevaid Hiina sõjalisi traditsioone. Peamised allikad olid järgmised:

1. Kohalikud sõjakunstid: Shaolini klooster asus Henani provintsis, mis oli ajalooliselt oluline sõjaline keskus. On loomulik, et mungad puutusid kokku kohalike sõdurite ja komandöridega ning õppisid neilt enesekaitse- ja võitlustehnikaid.
2. Hiina sõjaväe traditsioonid: Spetsiifilised oda- ja mõõgatehnikad ei olnud kloostri leiutised, vaid pärinesid üleriigilistest sõjalistest süsteemidest. Kloostrisse astunud endised sõdurid tõid need oskused endaga kaasa, luues loomuliku teadmussiirde.
3. Kloostrisisene areng: Aja jooksul arendasid mungad välja omaenda harjutusi, näiteks qigong’i (hingamis- ja energiaharjutused) ja jõutreeningu, et toetada oma füüsilist tervist ja vastupidavust pikkadel meditatsioonidel.

Kokkuvõttes oli Shaolin pigem olemasolevate traditsioonide integreerija, mitte täiesti uue süsteemi leiutaja. Olles nüüdseks eraldanud Shaolini võitluskunstid Bodhidharmast, saame pöörduda tagasi tema tegeliku, ajalooliselt märksa olulisema pärandi juurde.

Bodhidharma tõeline pärand: chan-budismi isa

Bodhidharma tegelik ajalooline panus on isegi sügavam ja mõjukam kui kung fu legend. Ta oli silmapaistev meditatsioonimeister, kelle õpetused dhyāna‘st (intensiivne meditatiivne keskendumine) panid aluse Chan-budismile Hiinas, ent ka siin ei ole ta mitte algataja, vaid arendaja, kuid see on mõne järgmise artikli teema.

Tema mõju oli seotud vaimsete ja füüsiliste praktikatega, mis toetasid meditatsiooni, mitte võitlust: joogalikud asendid ja hingamistehnikad (pranayama), mis aitasid kehal taluda pikki tunde istumist, ning keskendumisharjutused, mis teravdasid vaimu.

On oluline eristada, mida ta tõi ja mida mitte. Ta ei toonud Hiinasse India võitlussüsteeme nagu Vajra Mushti. Tema kingitus oli fookus vahetule, kogemuslikule virgumisele läbi meditatsiooni, mis muutis Hiina budismi igaveseks. Ent lisaks tema rolli selgitamisele heidab ajalugu valgust ka tema päritolule, mis omakorda kinnitab tema tegelikku missiooni.

Kust Bodhidharma tegelikult pärit oli?

Kuigi legend räägib, et Bodhidharma tuli Lõuna-Indiast, viitab üha rohkem ajaloolisi tõendeid sellele, et ta pärines hoopis “Lääne aladelt” – piirkonnast, mis hõlmab tänapäeva Kesk-Aasiat ja Tarimi orgu.

Kõige veenvam tõendusmaterjal pärineb hiinlastelt endilt. Varased kunstiteosed ei kujuta Bodhidharmat lõunaindialasena, vaid mehena, kellel on kõrge ninaluu, sügavad silmad ja lai, tihe habe – jooned, mis on iseloomulikud Kesk-Aasia rahvastele, nagu sogdianid või tokharid.

Veelgi võimsam on aga otsene tekstiline tõendus. Hiina allikad kirjeldavad teda terminitega nagu:

• “碧眼胡” (bì yǎn hú): Tõlgituna “sinisilmne/säravate silmadega lääne barbar”. See termin viitas selgelt heledamatele silmadele ja mitte-hiina päritolule.
• “胡僧” (hú sēng): Tõlgituna “läänemaa munk”, viidates otseselt Kesk-Aasiale.

See teooria on ka loogiline, sest just Siiditee oli peamine kultuuriline ja intellektuaalne kiirtee, mida mööda budism Indiast ja Kesk-Aasiast Hiinasse levis. Bodhidharma profiil Kesk-Aasia misjonärina sobib ideaalselt tema ajaloolise rolliga meditatsiooniõpetajana, kes reisis mööda väljakujunenud religioosset teed, mitte aga müstilise võitlusmungana kaugest Lõuna-Indiast.

See selge eristus müüdi ja ajaloo vahel võimaldab meil kokku võtta loo tegelikud põhijooned.

Kokkuvõte: Müüdi ja ajaloo lahutamine

Kuigi legend Bodhidharmast kui kung fu isast on põnev, näitab ajalugu meile teistsugust pilti. Siin on peamised faktid, mida meeles pidada:

• Hiina võitluskunstid eksisteerisid ammu enne Bodhidharmat. Süsteemid nagu Shoubo ja Quan Fa olid juba sajandeid vanad.
• Bodhidharma seos kung fu’ga on hilisem müüt, mis loodi Shaolini kloostri maine tugevdamiseks umbes 1000 aastat pärast tema surma.
• Shaolini võitluskunstid arenesid välja kohalikest Hiina sõjalistest traditsioonidest, mida klooster aja jooksul integreeris ja kohandas.
• Bodhidharma tõeline ja hindamatu pärand on Chan (Zen) budismi toomine Hiinasse, keskendudes meditatsioonile, mitte võitlusele.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Dhyāna-meditatsiooni evolutsioon: Kucha oaaskultuurist Bodhidharmani”