Ajalugu on täis olulisi pöördepunkte, ka ideede ajalugu. Kogemus ütleb meile uue ideega kokku puutudes: siin peab olema seos  millegagi, mingi kontekstiga. Meie aju hakkab seoseid otsima teistest tuntud ajaloolistest pöördepunktidest, fookuspunktidest. Aga vabalt võib olla, et hoopis pöördepunktile eelnev, näiliselt tavaline, vähemtuntud ja segasem eellugu sisaldab üht olulist võtit – „kadunud üheksat minutit“?

Kujutaks korraks ette, et vaatame mingit pooleteisetunnist filmi.

Esimesed kaheksakümmend minutit haaravad meid endaga kaasa. Tegelased saavad tuttavaks, nende suhted muutuvad, pinged kasvavad ja küsimusi tekib üha juurde. Siis meenub korraga, et köögis ootab kohv või telefon annab märku saabunud sõnumist. Tõuseme korraks püsti, käime ära ning naaseme üheksa minuti pärast.

Film ei ole läbi. Jäänud on veel viimane minut. Ekraanil hakkavad sündmused kiiresti lahenema. Keegi reedab oma kaaslase. Ammune saladus tuleb päevavalgele. Peategelane teeb otsuse, mis muudab kõike. Kaamera eemaldub ning ekraan täitub lõputiitritega.

Me oleme näinud lõppu. Aga kas me saime sellest aru?

Tõenäoliselt väga mitte või siis jääb näriv kahtlus, et kas me saime ikka õigesti aru? Me võime kirjeldada, mis juhtus, kuid võib juhtuda, et me ei oska enam vastata kõige olulisemale küsimusele: miks see juhtus. Me ei tea, kust ilmusid uued tegelased. Me ei mõista, miks keegi oma meelt muutis või miks mõni seni kõrvaline sündmus osutus äkitsi otsustavaks. Kõige olulisem pööre võis toimuda just nende üheksa minuti jooksul, mil meid vaatamas ei olnud. Selles pole midagi üllatavat. Ükski mõistlik inimene ei ootaks, et filmi saab mõista, kui selle keskelt on puudu kümnendik.

Kuid on täiesti võimalik, et me teeme midagi väga sarnast siis, kui püüame mõista ajalugu ja ka ideede ajalugu.

Mitte sellepärast, et ajaloolased jätaksid midagi rääkimata. Vastupidi – teavet on rohkem, kui keegi jõuab läbi töötada. Meie mõistus teeb lihtsalt paratamatult valikuid. Ta otsib algusi ja lõppe. Ta otsib suuri nimesid ja pöördelisi sündmusi. Ta koondab tähelepanu sinna, kus midagi näib juhtuvat, mis tundub kõige olulisem, väljapaistvam. Kõik muu jääb taustaks, perifeeriaks. Ja see on tegelikult täiesti loomulik. Ilma sellise lihtsustamiseta ei suudaks me maailma üldse mõista.

Aga lihtsustamisel on oma hind.

Kui vaatame ainult tipphetki, hakkavad kaduma protsessid, mis need tipud võimalikuks tegid. Fokusseerime pilku ja perifeeriat enam ei taju. Me mäletame revolutsiooni, kuid unustame aastakümned, mille jooksul inimesed õppisid maailma uuel viisil nägema. Me räägime suurtest mõtlejatest, kuid palju harvem neist sadadest väikestest vaidlustest, katsetustest ja eksimustest, mille pinnalt nende ideed üldse sündisid.

Kõige olulisemad muutused ei pruugi toimuda siis, kui ajalugu paistab kõige valjem. Sageli sünnivad need hoopis vahepeal – aeglaselt, märkamatult ja ilma suure tähelepanuta.

Paradoksaalsel kombel kipuvad just need “vahepealsed ajad” hiljem ajaloo jutustamisest või siis idee tajumisest kaduma. Me räägime sellest, mis oli enne, ja sellest, mis tuli pärast. Vahepealne surutakse mõne lõigu või peatüki sisse, justkui oleks tegemist pelgalt sillaga kahe tähtsa sündmuse vahel. Aga mis siis, kui sild ei ole lihtsalt ühendus? Mis siis, kui kõige olulisem juhtuski just sellel nö sillal?

Piibli kadunud üheksa minutit

Üks tuntumaid näiteid sellisest “kadunud üheksast minutist” peitub maailma kõige loetumas raamatus.

Enamik kristlasi, aga sageli ka need, kes Piiblit lihtsalt kultuuriloost tunnevad, liiguvad üsna loomulikult Vana Testamendi lõpust Uue Testamendi algusesse. Viimati kohtame prohvet Malakiat, pöörame lehekülge ning järgmises peatükis, evangelist Matteuse tekstis on maailm juba hoopis teistsugune.

Aga vahepeal on möödunud ligi nelisada aastat.

Esmapilgul ei tundu see eriti probleemina. Piibel ei väidagi, et kirjeldaks iga aastat või iga sündmust. Nagu iga ajalooline jutustus, teeb seegi valikuid.

Kuid mõnikord osutub just väljajäänud osa kõige olulisemaks.

Kogu Piibli kronoloogias moodustab nn testamentidevaheline periood (umbes 400 aastat) umbes 10% kuni 11% kogu pühakirja ajaloost. Seega, kui kogu Piibli lugu Aabrahamist kuni Jeesuse avaliku tegevuseni oleks üheksakümneminutiline film, kestaks see neljasaja aasta pikkune vahe umbes üheksa minutit. Täpselt nii palju, et jõuda köögist tagasi elutuppa ja täpselt nii palju, et kaotada järg.

Järg kaob mõneti seetõttu, et Uut Testamenti lugedes satume maailma, mida Vana Testamendi viimased leheküljed enam ei seleta ja mille kohta üldse  Vanast Testamendist sissejuhatust ei leia:

Kust tulid variserid? Kes olid saduserid? Miks oli sünagoog muutunud juudi kogukonna keskuseks? Miks räägitakse järsku kõikjal Messia tulekust, kes peaks võõrvõimust vabastama? Kuhu kadus Pärsia ja kuidas sattus Juudamaa Rooma võimu alla? Kes oli Heroodes ja miks üldse oli Juudamaal kuningas, kes polnud Taaveti soost? Miks elasid mõned juudid kõrbes eraldunud kogukondades? Ja miks tundus Jeesuse kuulutatud Jumala riik tema kaasaegsetele nii põletavalt aktuaalne?

Ükski neist küsimustest ei teki Uue Testamendi esimestel lehekülgedel juhuslikult. Need ei ole taustarekvisiidid, need ei hüppa Uude Testamenti ka sisse väljastpoolt, kreeka-rooma maailmast. Need on lugu kujundavad eeldused samast keskkonnast, samast kontekstist.

Kui me neid eeldusi ei tunne, kipume tegema üsna inimliku vea. Me kujutame ette, et need olid alati olemas. Aga ajaloos ei ole peaaegu miski “alati olemas”.

Variserid ei langenud taevast. Sünagoog ei tekkinud üleöö. Messiaootus ei olnud muutumatu idee, mis lihtsalt ootas oma täitumist. Kõik need nähtused kujunesid välja pikkade vaidluste, poliitiliste vapustuste, kultuuriliste kohtumiste ja usuliste otsingute käigus ning just nende „kadunud üheksa minuti“ ajal – muutuste taga on oma lugu ja just see lugu jääb meil tihti lugemata. Ja muidugi ei ole asi lihtsalt ajaloos, selles millised ajaloolised sündmused selle üheksa minuti sisse jäävad. See oli ka kirjanduslikult üliviljakas periood, kus valmisid tekstid, mida oma ajal peeti pühaks, millest juhinduti, mis selgitavad väga palju kõike seda, millest 1. sajandil rääkima hakati, aga mis on praeguseks peaaegu kõigi poolt unustatud. Näiteks üldiselt tuntud “Apokriiva” (sh makabeide raamatud jms) aga ka vähem tuntud “Eenoki raamat”. “Juubelid”, Saalomoni psalmid”, rääkimata Qumrani “sisedokumentidest” jne.

Mida lähemalt neid neljasadat aastat vaadata, seda vähem meenutavad need tühimikku. Vastupidi – need osutuvad üheks kõige viljakamaks ajastuks juudi mõtteloos. See ei olnud mingi vaheaeg või paus kahe Testamendi vahel. See oli aeg, mil kujunes maailm, millesse Uus Testament sünnib, seetõttu see on tihti vastus küsimusele „miks?“.

Kui maailm muutub, muutuvad ka ideed

Kui tahame mõista neid neljasadat aastat, ei pea me alustama kuningatest ega sõdadest. Palju huvitavam on alustada ühest palju lihtsamast küsimusest.

Mis juhtub väikese rahvaga siis, kui ta satub maailma kõige mõjukama kultuuri mõju alla?

See ei ole ainult muistse Juudamaa küsimus. Sama on pidanud küsima keldid Rooma impeeriumi piiril, Ameerika põlisrahvad pärast eurooplaste saabumist, Eesti haritlased 19. sajandil ning väiksed kultuurid tänapäeva globaliseeruvas maailmas.

Kui sinu ümber muutub keel, haridus, majandus, kunst, filosoofia ja isegi see, kuidas inimesed maailma mõtestavad, siis ei ole võimalik jääda täiesti muutumatuks, isegi siis, kui sa sellele vastu seisad (või ehk just eriti siis). Keskkond, kontekst mõjutab ja „testamentivahelise ajal“ ei seisnud kontekst paigal.

Pärast Aleksander Suure vallutusi ei muutunud ainult riigipiirid. Muutus kogu Vahemere maailm. Kreeka keel levis kaubanduse, halduse ja hariduse keelena. Kreeka linnad, teatrid, gümnaasiumid ja filosoofiakoolid ilmusid paikadesse, kus neid varem ei olnud. Esimest korda kujunes välja midagi, mida võiks ettevaatlikult nimetada ühise kultuuriruumi alguseks.

Juudamaa ei jäänud sellest puutumata.

See on koht, kus ajaloo käsitlused lähevad sageli liiga lihtsaks. Vahel kujutatakse helleniseerumist peaaegu nagu kahe maailma kokkupõrget: ühel pool “kreeklased”, teisel pool “juudid”. Nagu oleks üks pool ainult mõjutanud ja teine ainult vastu pannud.

Tegelikkus oli palju keerulisem. Paljud juudid õppisid kreeka keelt. Mõned lugesid kreeka filosoofe. Teised nägid uues kultuuris võimalust. Kolmandad tajusid selles ohtu ja töötasid välja täiesti uue eskatoloogia. Juudid ei olnud seejuures kaugeltki üksmeelsed, konfliktid on kohati väga vägivaldsed. Enamik ilmselt elas kusagil nende äärmuste vahel, püüdes leida tasakaalu.

See ongi ideede ajaloos tavaline. Uued ideed ei levi tavaliselt vallutajatena. Nad imbuvad tasapisi keelde, harjumustesse ja mõtteviisi, neid mõjutavad ja vormivad järjepidevalt konkureerivad ideed, muutuv keskkond. Sageli ei märka inimesed ise ka, millal nad on hakanud maailma natuke teisiti nägema.

Ja vahel sünnib kõige huvitavam hoopis vastupanust.

Kui mõni idee tundub ohustavat seda, mis on püha, sunnib see inimesi esimest korda sõnastama, miks see neile püha on.

Nii juhtus ka Juudamaal. Mõned küsimused, mida varem polnud olnud vajagi küsida, muutusid äkitsi vältimatuks:

Mis teeb ühest rahvast rahva? Kas identiteeti määrab keel? Templi kultus? Seadus? Esivanemad? Või hoopis miski muu? Kas poliitiline messias ikka on võimalik? Kui kriitiliseks peab kõik veel minema enne kui Jumal sekkub?

Niisugused küsimused ei ole lihtsalt filosoofilised. Need muudavad ühiskonda.

Kui inimesed hakkavad neile erinevalt vastama, sünnivad koolkonnad. Tekivad vaidlused. Kujunevad uued rõhuasetused. Mõned pöörduvad mineviku poole, teised otsivad uusi lahendusi.

Väljast vaadates võib tunduda, et midagi erilist ei toimu. Seestpoolt on aga kogu mõtteline maastik liikumas.

Meie “kadunud üheksa minutit”?

Ja võib-olla peitub siin üks ideede ajaloo paradokse.

Me kipume arvama, et kõige olulisem on hetk, kus kõik muutub. Ta muidugi ongi oluline aga sellel on alati eellugu, vähem reljeefne, perifeersem, vähem silmatorkav, segasem, otsivam, kuid tihti asub võti just seal.

Ja seda perspektiivi laiendades: millised on meie tänase maailma „kadunud üheksa minutit“? Nagu teame, meie mõistus on ehitatud otsima fookuspunkte, mistõttu peame mingeid ideid, käsitlusi või sündmusi paratamatult peamisteks ja enesestmõistetavateks. See on aju loomulik viis infot filtreerida, fokusseeruda. Kuid surudes kõik muu perifeeriasse, riskime pimedate nurkade tekkega – sellega, et võime kaotada midagi eluliselt olulist. Me näeme endiselt keskpunkti, kuid märkamatult kaob silmist see, mis keskpunkti üldse koos hoiab. Sest sageli just seal, kus näiliselt midagi ei juhtu, idanevad järgmised suured pöördepunktid. Ehk me riskime olukorraga, kus tunneme küll fakte ja tagajärgi, kuid oleme kaotanud sideme protsessidega, mis need üldse võimalikuks tegid. Nii võimegi jääda vaatama ajaloo, ideede või ka omaenda elu “viimast minutit”, mõistmata kunagi päriselt, miks sündmused just sellise pöörde võtsid.

Võib-olla ei tähenda “kadunud üheksa minutit” seda, et midagi oleks päriselt kadunud.

Võib-olla on kaduma läinud hoopis seosed.

Sündmused on alles.

Inimesed on alles.

Ideed on alles.

Aga niidid nende vahel on muutunud nii peeneks, et neid on raske märgata.

Ja ometi võivad just need peaaegu nähtamatud seosed anda kogu loole tähenduse – aidata märgata selle mustrit.

Relatio:

Lühikokkuvõte „testamentivahelise aja“ olulisematest sündmustest+

Seleukiitide võim ja Makabeide mäss

Juudamaa liikus Aleksander Suure vallutuste järel kreekakeelsete ptolemaioste käest kreekakeelsete seleukiitide kontrolli alla (198 e.m.a). See tõi kaasa agressiivse helleniseerimise.

Antiookus IV Epifaanes ja religioosne terror

Pöördepunkt saabus aastal 175 e.m.a, mil valitsejaks sai Antiookus IV, kes soovis kogu impeeriumi usuliselt ühtlustada.

• Templi rüvetamine: Aastal 167 e.m.a keelustas Antiookus judaismi, püstitas Jeruusalemma templisse Zeusi kuju ja ohverdas seal sea.
• Ülempreestri ameti korruptsioon: Traditsiooniline Saadoki liin katkestati. Ametikohti hakati müüma raha eest (Jason, seejärel Menelaus, kes polnud isegi leviit).
• Vastupanu: See pühaduserüvetus vallandas Makabeide sõja (vabadussõja), mida juhtis Hasmoneide preestriperekond.

Hasmoneide dünastia: Iseseisvuse tõus ja langus

Makabeide edu tõi kaasa ajutise iseseisvuse, kuid ka uued sisemised konfliktid.

Võimu koondumine ja legitimeerimisprobleemid

• Esimene kuningas-ülempreester: Siimon Thassi (142 e.m.a) võttis endale nii kuninga kui ka ülempreestri tiitli. See oli enneolematu, sest ta ei pärinenud Taaveti soost ega Saadoki preestriliinist.
• Helleniseerumine seestpoolt: Algselt hellenismi vastu võidelnud Hasmoneid muutusid aja jooksul ise üha kreeka-pärasemaks, kaugenedes rahva usulistest ideaalidest.
• Hasmoneide kodusõda sillutas teed „edomlase“ Heroodese võimuletõusuks.

Usuliste parteide väljakujunemine

Hasmoneide valitsemisajal kristalliseerusid peamised usulised rühmitused:

Variserid	Rõhutasid suulist pärimust lisaks kirjapandud Toorale. Populariseerisid avalikke koole. Olid sageli Hasmoneidega konfliktis.
Saduserid	Aristokraatlik preesterkond. Tunnistasid ainult kirjapandud Toorat, ei uskunud surnute ülestõusmisse. Toetasid üldiselt valitsevat dünastiat.
Esseenid	Radikaalne rühmitus, kes eraldus Qumrani kõrbesse. Pidasid Jeruusalemma preesterkonda korrumpeerunuks ja kasutasid vana päikesekalendrit. Eemaldusid Jeruusalemma ohvrikorraldusest, moodustasid eraldatud kogukonna, kus usuti lähenevasse viimsesse aega, peeti oluliseks mh veeristimist ja Messia-ootust.

Qumrani kogukond ja “Õigluse Õpetaja”

Qumrani yahad ehk kogukond tekkis umbes 150 e.m.a protestina “Kurja Preestri” (tõenäoliselt Joonatan Appus) vastu.

• Kalendritüli: Üks peamisi konflikte oli kalender. Qumranis järgiti päikesekalendrit, samas kui Jeruusalemmas võeti administratiivsetel põhjustel kasutusele Süüria kuukalender, mis muutis pühade tähistamise aegu.
• Eskatoloogia: Esseenid uskusid, et elavad lõpuajal, ning ootasid kaht messiat: preesterlikku (et taastada Saadoki liin) ja kuninglikku (Taaveti liinist).
• Seos Ristija Johannesega: Allikad viitavad võimalusele, et kõrbes kasvanud Johannes võis olla seotud esseenide kogukonnaga, kes nimetasid end “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Rooma sekkumine ja Hasmoneide lõpp

Sisemine kodusõda Hasmoneide vendade Hyrcanus II ja Aristobulus II vahel avas tee Roomale.

• Pompeius Magnus: Aastal 63 e.m.a vallutas Rooma väejuht Pompeius Jeruusalemma. Ta sisenes templi Kõigepühamasse Paika, mis oli juutidele ülim rüvetus. Pompeiusega võib olla seotud üks oluline vähetuntud tekst „Saalomoni psalmid“, millele Paulus võis tugineda „seadusetuse inimesest“ ennustades.
• Iseseisvuse kaotus: Juudamaast sai Rooma vasall Süüria provintsi koosseisus ja see oli kogu järgneva ajastu eellooks.
• Antipater ja Heroodes: Edomlane Antipater kasutas poliitilist kaost, et tõusta võimule. Tema poeg Heroodes kuulutati Rooma poolt Judea kuningaks aastal 37 e.m.a, lõpetades lõplikult Hasmoneide kuningavõimu.

⊙ Detailsem ülevaade “testamentidevahelise aja” sündmustest Judeas

Müüdid vs tegelikkus

Eenoki raamat (vahel ka nimetatud “Esimene Eenoki raamat” või “Prohvet Eenoki raamat” on sajandeid hõljunud saladusloori taga, tekitades kaasaegses popkultuuris seoseid vabamüürlaste salateadmiste või isegi iidsete tulnukatega. Teoloogilises perspektiivis on aga kurblooline, et see sügavalt vana-heebrea traditsiooni kandev tekst on sageli sildistatud pelgalt “nõiaraamatuks”. Tegelikkuses on Eenoki pärand sine qua non – vältimatu tingimus –, et mõista nn testamentidevahelist perioodi ehk tühimikku Vana ja Uue Testamendi vahel. See ei ole mingi esoteeriline kurioosum, vaid mõtteline sild nende kahe perioodi vahel, mis kujundas otseselt Jeesuse-aegsete juutide eshatoloogilist maailmapilti.

Ajalooliselt on Eenoki raamatut nii kristluse ja judaismi peavoolu Piiblikaanonitest tõrjutud kolmel peamisel põhjusel:

• Vähetuntusest tingitud stigmatiseerimine: Kuna tekst kadus Euroopa intellektuaalsest vaateväljast sajanditeks, täitus see tühimik fantastiliste ja sageli okultsete väärarusaamadega.
• Seos alternatiivse judaismiga: Raamat oli püha tekst peamiselt Qumrani ja esseenide ringkondades, kelle apokalüptilised vaated eristusid tollasest peavoolu judaismist.
• Varakristlikud dogmaatilised nihked: Kui kirik hakkas 4. sajandil juudikristlikest juurtest eemalduma, muutusid kahtlaseks paljud tekstid, mis rõhutasid näiteks inglitega seostuvat või üldiselt liigselt „juudilikku“ viisil, mis ei sobitunud uue teoloogilise vooluga.

Vaatamata sellele läänes valitsenud “kahtlasele” staatusele, leidis Eenoki raamat endale kindla ja püha kodu ühes maailma vanimas kristlikus traditsioonis.

Etioopia pärand: kaanon ja säilimine

See, et me saame täna analüüsida Eenoki teksti tervikuna, on paljuski tänu Etioopia Õigeusu Tewahedo Kirikule. See on üks maailma vanimaid kristlikke kirikuid (riigiusk alates aastast 333), mille piiblikaanon koosneb 81 raamatust (nö „meie piiblikaanon“ koosneb 66 raamatut). Selles autoriteetses nimekirjas on aukohal Mäshafa Henok ehk Eenoki raamat.

Euroopa teadusruumi jõudis teos uuesti alles 1773. aastal, kui šoti rändur James Bruce tõi Etioopiast kaasa kolm ge’ezikeelset (vana-Etioopia nn läänesemiidi keel, praegu Etioopia kirikukeel nagu Euroopas ladina keelt) käsikirja. See sündmus algatas akadeemilise renessansi, mis tipnes esimeste kriitiliste tõlgetega: inglise keeles 1881. aastal ja saksa keeles 1883. aastal. Seega pikka aega oli Eenoki raamat tuntud vaid läbi Etioopia kiriku piiblikaanoni ja selle ge’ezikeelse teksti, mis paljude jaoks tähendas ka kahtlemist selle iidses päritolus. Kuna etioopiakeelsed koopiad pärinevad meie mõistes keskajast, siis kahtlustatigi ka kogu raamatu keskaegset päritolu, vähemalt sellisel kujul nagu säilinud oli.

Etioopia pärand sai aga varsti kinnituse, mille andis 20. sajandi olulisim arheoloogiline leid.

Qumrani leid ja ajalooline usaldusväärsus

Surnumere kirjarullide (Qumrani) avastamine 1940. aastate lõpus lükkas lõplikult ümber väited, nagu oleks Eenoki raamat keskaegne võltsing. Arameakeelsed fragmendid tõestasid teksti autentsust ja selle laia levikut teise templi perioodi judaismis.

Teadlaste konsensus Eenoki raamatu osade dateerimise osas on tänu Qumranile järgmine:

Erilist teoloogilist pinget pakuvad peatükid 37–71 (Tähendamissõnade raamat ehk Messia tekstid). Kuna nende fragmente pole Qumranist leitud, pidasid skeptikud neid varem kristlikeks lisandusteks. Samas on need tekstid oma olemuselt vapustavalt “uuetestamentlikud”, rääkides Messiast kui Inimese Pojast ja kohtumõistjast. Teadusmaailmas liiguvad visad kuuldused erakollektsioonides asuvatest fragmentidest, mis võiksid selle debati lõpetada, kuid kindlaid tõendeid ei ole akadeemilisele maailmale nende käsikirjade kohta veel esitatud.

Raamatu struktuur ja põhiteemad

Eenoki raamatu eripära on see, et ta on sõnaselgelt universaalne sõnum kogu inimkonnale, mitte ainult juudi rahvale, sest Eenok ja Noa on kõigi rahvaste, mitte ainult iisraellaste esivanemad.

Teos jaguneb viieks peamiseks struktuuriüksuseks:

• Vaatlejate raamat (1–36): Kirjeldab 200 ingli (juhtideks Semjaza ja Azazel) laskumist taevast Hermoni mäele. See toimus ka 1. Moosese raamatus nimetatud „veeuputuseelse patriarhi“ Jaredi ajal – nimi, mis heebrea keeles tähendab tabavalt “langemist”. Inglid tõid inimkonnale keelatud teadmised (relvad, kosmeetika, nõidus), mis viis moraalse kollapsini ja veeuputuseni.
• Tähendamissõnade raamat (37–71): Keskendub Messiale, keda nimetatakse “Valituks” ja kes istub kirkuse aujärjel, et mõista kohut nii kuningate kui vägevate üle. Seda osa Eenoki raamatust ei ole leitud Qumrani käsikirjadest, mistõttu ei saa kindlalt öelda, et kas see kuulub kristluse-eelsesse aega nagu ülejäänud raamatu või juba kristlikku perioodi.
• Astronoomiline raamat (72–82): Esitab keerulise kirjelduse taevakehade liikumisest ja “taevastest väravatest”. See toimib nagu iidne observatoorium, millele tugines juutide kalendrisüsteem. Sellest teeks kindlasti edaspidi eraldi ülevaate.
• Unenägude nägemuste raamat (83–90): Sisaldab nn “loomade apokalüpsist”, kus Piibli ajalugu Aadamast kuni tulevase Messiani (kujutatud valge tallena) antakse edasi loomasümbolite kaudu.
• Eenoki jutlus / Epistlid (91–108): Eetilised manitsused ja “nädalate ennustus”, mis jagab maailma ajaloo kümneks sümboolseks ajajärguks. Ka neist kahest Eenoki raamatu osast tuleks edaspidi teha põhjalikumad ülevaated.

Mis on Eenoki raamatu puhul aga huvitav, on see, et raamatu eriline narratiiv ei jäänud suletuks, vaid imbus sügavale varakristlusse.

Eenoki jäljed varakristluses

Eenoki raamatu mõju ei piirdunud selle omaaegse juudi keskkonnaga. Selle mõtteid ja kujundeid leiame ka varakristlikest tekstidest – eriti Juuda kirjast, aga ka Peetruse kirjadest ja Ilmutusraamatust. Mõnel juhul on seosed otsesed, mõnel juhul on tegemist pigem ühise apokalüptilise pärandiga.

Kõige selgem näide on Juuda kiri, kus Eenoki 1:9 on sisuliselt sõna-sõnalt tsiteeritud ning omistatud „Eenokile, seitsmendale Aadamast“. See üksi näitab, et Eenoki pärimus kuulus varakristlaste mõttemaailma.

Neid seoseid tasuks aga vaadata eraldi – mitte selleks, et tõestada Eenoki raamatu „õigsust“, vaid selleks, et mõista, millises ideede maailmas kujunes varakristlik mõtlemine.

Varakristlased ja Eenoki raamat

Veidi tasub vaadata ka seda, kuidas varakristlikud autorid Eenoki raamatut käsitlesid. See muudab pildi huvitavamaks, sest Eenoki raamat ei olnud algkristluses sugugi tundmatu või automaatselt „apokrüüfne“ tekst.

Juba 2. sajandil kasutavad kristlikud autorid Eenoki raamatu pärimust. Justinus Märter kirjeldab oma Teises apoloogias langenud ingleid, nende suhteid naistega ning nende järglasi hiiglasi, kelle hingedest said deemonid – motiivistikku, mis langeb väga lähedalt kokku Eenoki raamatuga.

Athenagoras kasutab oma Apoloogias samasugust traditsiooni: inglid, kes kaldusid kõrvale oma ülesandest, armusid neitsitesse ning nende järglasteks said hiiglased. Ka tema seob need langenud olendid deemonliku tegevusega. Ta ütleb küll, et esitab seda, mida „prohvetid“ on kuulutanud, kuid ei nimeta Eenoki raamatut selles kohas otseselt Pühakirjaks.

Irenaeus tunneb samuti Eenoki traditsiooni ning kasutab selle keskset motiivi langenud inglitest ja nende kohtumõistmisest oma teoloogilises argumentatsioonis.

Kõige otsesem on aga Tertullianus (u 155–222), Kartaagost pärit jurist ja preester. Tema nimetab Eenoki teksti sõnaselgelt „Eenoki Pühakirjaks“ ning kaitseb selle ehtsust nende vastu, kes seda vastu ei võtnud. Ta peab Juuda kirjas esitatud Eenoki tsitaati üheks oluliseks tõendiks teksti ehtsuse kohta ning seob selle ka jumaliku inspiratsiooniga.

Tertullianuse puhul on eriti huvitav veel üks detail: ta teab juba oma ajal, et mõned kristlased Eenoki raamatut ei aktsepteeri. Seega ei olnud küsimus lihtsalt selles, et „kirik otsustas 4. sajandil raamatu Piiblist välja visata“. Teksti autoriteet oli juba varem vaidluse all.

Origenes tundis samuti Eenoki kirjandust ning kasutas Eenoki traditsiooni oma teoloogilistes arutlustes. Samas tuleb tema puhul olla ettevaatlik sõnaga „Pühakiri“, sest Origenese suhtumine erinevatesse Eenoki-nimelistesse tekstidesse ei ole nii üheselt käsitatav nagu Tertullianuse oma.

Ka Barnabase kiri on siin oluline. See kasutab Eenoki teksti autoriteetsena läbisegi Vana Testamendi tsitaatidega ning kuulub varakristlike tekstide hulka, mis näitavad, et Eenoki traditsioonil oli kristlaste seas märkimisväärne autoriteet.

Seega ei ole päris õige kujutada olukorda nii, nagu oleks Eenoki raamat algusest peale olnud lihtsalt „Piiblist välja jäetud apokrüüf“. Esimestel kristlikel sajanditel oli sellel tekstil või sellel põhineval pärimusel märkimisväärne autoriteet ning vähemalt mõned mõjukad kristlikud autorid käsitlesid seda otseselt pühakirjalise või prohvetliku materjalina.

Samas hakkas selle staatus hilisantiigis muutuma. 4.–5. sajandil kujunesid kristlikud kaanonid üha selgemalt välja ning Eenoki raamat jäi enamiku kirikutraditsioonide kanoonilistest nimekirjadest kõrvale. Seda protsessi ei saa siiski taandada ühele konkreetsele otsusele ega ühele põhjusele. Juudi taust, apokalüptiline angeloloogia ja raamatu erinevus kujunevast kanoonilisest traditsioonist olid tõenäoliselt kõik tegurid, kuid „lõplik väljaarvamine 4. sajandi teisel poolel“ on liiga täpne väide.

Ja just siit jõuamegi ühe väga huvitava paradoksini: tekst, mille autoriteet läänes järk-järgult kadus, ei kadunud tegelikult kuhugi. See jäi alles Etioopia kristlikus traditsioonis – terviklikult, ge’ezikeelsena ja lõpuks ka omaette kanoonilise raamatuna.

Eenoki raamatu väärtus täna

Eenoki raamat ei ole tekst, mis asendaks evangeeliumi või oleks kristlikus tähenduses “päästeks vajalik” dogmaatilises mõttes, kuid see on asendamatu analüütiline tööriist. See avab akna varajase kristluse dünaamilisse maailma, kus usk Messiasse või laiemalt nn uuetestamentlikud vaated ei sündinud vaakumis, vaid toetus sajanditepikkusele prohvetlikule ja apokalüptilisele traditsioonile, mile üheks osaks on päris kindlasti ka Eenoki raamat.

See raamat näitab, et paljud Uue Testamendi sügavad tõed olid “õhus” juba ammu enne nende kirjapanekut. Eenoki raamatu uurimine on süüvimine vaimsesse ajalukku, mis kinnitab varakristliku mõtte järjepidevust, sügavust ja autentsust. See on kadunud lüli, mis aitab meil täna mõista, miks esimene põlvkond kristlasi uskus just nii, nagu nad uskusid.

Kuigi pikka aega puudus sellest omal ajal pühaks peetud tekstist täielik eestikeelne versioon, täitus see lünk 2026. aasta kevadel, mil ilmus esimene ametlik eestikeelne „Eenoki raamat“ Apollo E-poes. Tegemist on Raimond Pärniku tõlkega, mis põhineb Robert Henry Charlesi autoriteetsel 1917. aasta ingliskeelsel väljaandel. Teos on e-raamatuna kättesaadav ka Rahva Raamatus ja laenutatav riikliku platvormi MIRKO kaudu.

Tegu on minu arvates hea, ladusa, “piiblikeelse” varjundiga eestikeelse tõlkega ingliskeelsest tekstist, mis järgib Eenoki raamatu nö Etioopia versiooni. Peab võtma arvesse, et Qumrani arameakeelsed tekstid annaksid siin juurde olulisi ja vahel erinevaid tõlkevarjundeid ning vahel oleksid hädavajalikud konteksti avamised, kommentaarid ja Eenoki raamatu eri tekstiosade kirjeldused, kuid see oleks ilmselt juba Eenoki tõlke järgmiseks etapiks. Praegune tõlge on väga hea Eenoki raamatu levinud versioonist ülevaate saamiseks.

Audioversioon kunagisest “Ideedest ideoloogiateta klubi” esitlusest Eenoki raamatu kohta:

Veeuputus on üks kõige visamaid ja levinumaid vanu narratiive – ideid – inimkonna ajaloos, esinedes peaaegu kõigis kultuurides (siiski mõnede oluliste eranditega, näiteks Egiptus või indo-aaria kultuurid). Ilma hinnangut andmata – oleks ju huvitav panna neid legende ning lisaks arheoloogilisi ja geoloogilisi andmeid kõrvuti ja vaadata, et mis pilt tekib? Kuidas loodusnähtusest saab idee ja mis on sel juhul selle idee olemus ja väärtus.

(ajaskaala ja daatumid on AI loodud visuaalil pisut nihkes, mis samas sisulist tähendust ei oma)

Veeuputus ja selle aeg

Inimkonna kollektiivses mälus on vähe lugusid, mis oleksid nii universaalsed kui suur veeuputus. Kõige tuntum on neist Vana Testamendi jutustus, mis pea ainsana võimaldab ka määratleda selle sündmuse aega narratiivis. Traditsioonilise piibelliku kronoloogia järgi (nn Ussheri arvutus) peaks see maailma muutev kataklüsm paigutuma aastasse 2348 e.m.a. (originaalis siis eKr). See on hetk, mil tsivilisatsioon peaks justkui seiskuma, et teha läbi täielik “taaskäivitus”. Piltlikult öeldes sel ajal oleks pidanud ajaloos nagu kõik tuled kustuma.

Märkus: Piibli tekstid ei anna Noa veeuputusele siiski üht kindlat kuupäeva, seda arvutatakse läbi Piiblis esinevate tegelaste vanuste või sündmuste vahele jäänud perioodide nimetamiste. Traditsioonilised kronoloogiad varieeruvad ligikaudu 3300-2300 e.m.a., sõltuvalt sellest, kas aluseks võetakse Vana Testamendi nn masoreetlik tekst, kõige levinum, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem u 2400 e.m.a., nagu ka „Surnumere käsikirjad“ või näiteks vähem levinud Septuaginta, ehk 3. sajandist e.m.a. pärit Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem umbes 3300 e.m.a. aga seejuures paljude kõrvalekalletega tänapäeva Piibliga võrreldes.

Selles ülevaates lähtutakse James Ussheri (1581–1656) traditsioonilisest Piibli kronoloogiast, mille järgi toimus Noa veeuputus 2348 e.m.a., sest see on lihtsalt kõige levinum.

Ja võibolla eelhäälestuseks:

MustAuk ei uuri valdavalt seda, kas ideed on õiged või valed. Ta uurib, kust ideed tulevad, kuidas nad muutuvad ja miks nad püsivad.

Ka selle ülevaate eesmärk on pigem viidata sellele, kuidas faktipõhine analüüs võib avada ruumi aruteluks, mitte seda sulgeda.

Hiina

Hiina tsivilisatsiooni alustalad 24. sajandi e.m.a. kontekstis olid Liangzhu ja Longshani kultuurid. Nende kultuuride dateeringud näitavad, et James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal toimus Hiinas pigem kultuuriline järjepidevus ja sisemine areng kui ulatuslik tsivilisatsiooniline katkestus.

Liangzhu kultuur (3300–2300 e.m.a.)

Veemajandus
Liangzhu on tuntud maailma ühe varaseima mastaapse veemajandussüsteemi poolest (tammid, kanalid ja veekontrollirajatised), mis viitab pikaajalisele kogemusele üleujutuste ja veerežiimi ohjamisel.

Kõrge kultuuriline areng
Arenenud linnakeskused, keerukas ühiskondlik korraldus ja erakordne jadekunst saavutasid oma kõrgpunkti vahetult enne kultuuri hilisfaasi.

Lõppfaas
Liangzhu taandumist umbes 2300 e.m.a. seostatakse tänapäeva uurimustes peamiselt kliimamuutuste ja hüdroloogiliste muutustega, mitte ühe äkilise ülemaailmse üleujutusega. Asustus liikus sujuvalt teistesse piirkondadess ning puuduvad märgid kogu piirkonna tsivilisatsiooni hävimisest.

Longshani kultuur (3000–1900 e.m.a.)

Õitseng
Longshani kultuur oli juba sajandeid enne 2348 e.m.a. välja kujunenud ning jätkas arengut veel ligi neli sajandit pärast seda. Seda peetakse hilisemate Xia ja Shangi kultuuritraditsioonide oluliseks eelkäijaks.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud paljudest asulatest (nt Shandongis ja Henanis) näitavad asustuse, käsitöö ja ühiskondliku arengu jätkumist kogu 24. sajandi e.m.a. vältel ilma katkestuseta.

Mida sellest võib järeldada?

Asjaolu, et üks kultuur oli oma hilisfaasis ning teine juba sajandeid kujunenud ja edasi arenev, viitab Hiinas kultuurilisele järjepidevusele, mitte kogu piirkonda tabanud tsivilisatsioonilisele katkestusele. Arheoloogilised andmed ei näita, et Hiina oleks sellel ajal muutunud inimtühjaks või et sealne kultuur oleks tulnud üles ehitada väljastpoolt saabunud ellujäänute poolt.

Samas leidub Hiina eri piirkondades veenvaid tõendeid kohalike suurte üleujutuste kohta. Need viitavad sellele, et üleujutused olid Hiina eelajaloos olulised ja mõjutasid üksikuid piirkondi erinevatel aegadel.

Veeuputuse narratiivi mõttes on märkimisväärne, et sellise ülemaailmse mastaabiga globaalne katastroof ei jätnud neisse piirkondadesse jälgegi – puudub igasugune märk tsivilisatsiooni täielikust hävimisest, sh 24. sajandil e.m.a., mida võiks eeldada globaalse uputuse puhul.

Egiptus

Egiptuse riiklik stabiilsus 3. aastatuhandel e.m.a. pakub ideaalset võimalust globaalse katastroofi teooria testimiseks. Kui aastal 2348 e.m.a. oleks toimunud ülemaailmne häving, peaks arheoloogilises jäljes ilmnema selged katkestused või näiteks ka katkestused ajaloolistes dokumentides ja märkmetes. Ometi näitab Niiluse orgu uuriv arheoloogia hoopis teistsugust pilti.

Erinevalt Mesopotaamia ootamatutest ja purustavatest tulvadest, mis vormisid sealseid katastroofimüüte, oli Egiptuse “uputus” ehk Niiluse iga-aastane üleujutus oodatud, eluandev ja rangelt reguleeritud bürokraatlik sündmus. See oli majanduse alus, mitte hävitav jõud (võibolla sel põhjusel ei ole ka Egiptuse mütoloogias „veeuputuskatastroofe“). Ussheri pakutud kuupäev (2348 e.m.a.) langeb Vana riigi (3.–6. dünastia) perioodi, mil Egiptuse tsivilisatsioon oli oma haldusvõimekuse tipul.

Arheoloogilised tõendid kultuurilisest stabiilsusest:

• Monumentaalne arhitektuur: Giza suured püramiidid (u 2580–2510 e.m.a.) ehitati vahetult enne Ussheri kuupäeva. Need seisavad tänaseni ilma igasuguste veekahjustuste või sedimentatsiooni jälgedeta, mis viitaksid globaalsele veemassile.
• Halduslik järjepidevus: Riiklik korraldus, maksusüsteem ja kirjakultuur jätkusid takistamatult. Puuduvad märgid elanikkonna täielikust asendumisest Noa järeltulijatega.

Hinnates Egiptuse administratiivset stabiilsust, saab järeldada, et puuduvad igasugused märgid tsivilisatsiooni hävimisest või kultuurilisest nullpunktist 24. sajandil e.m.a.

Induse oru paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon: veeuputuse mütoloogia paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon pakub Noa veeuputuse kronoloogia võrdlemisel ühe kõige huvitavama näite. James Ussheri kronoloogia järgi paigutub Noa veeuputus aastasse 2348 e.m.a., kuid sel ajal oli Harappa tsivilisatsioon hoopis oma kujunemis- ja tõusufaasis.

Harappa tsivilisatsioon 24. sajandil e.m.a.

Kiire areng
Umbes 2600–1900 e.m.a. õitses nn küpse Harappa kultuuri periood. Linnad nagu Harappa, Mohenjo-daro, Dholavira ja Rakhigarhi kujunesid hästi planeeritud linnakeskusteks, kus kasutati standardiseeritud telliseid, keerukat kanalisatsiooni, veevarustust ja ulatuslikke kaubandusvõrgustikke.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud näitavad, et asustus, käsitöö, kaubandus ja linnakultuur jätkusid katkematult kogu 24. sajandi e.m.a. vältel. Puuduvad tõendid, et sellel ajal oleks toimunud kogu tsivilisatsiooni hõlmanud järsk katkestus või uus algus.

Hääbumine – kuid hoopis teisel põhjusel

Harappa tsivilisatsiooni allakäik algas alles sajandeid hiljem, ligikaudu 2200–2000 e.m.a. Tänapäeva arheoloogia ja paleokliima uuringud seostavad seda eeskätt mussoonide nõrgenemise, jõgede veehulga vähenemise ning pikaajaliste kliimamuutustega. Eriti oluline oli Ghaggar–Hakra jõesüsteemi hääbumine, mis muutis põllumajanduse ja suurte linnade ülalpidamise järjest keerulisemaks.

See protsess ei toimunud üleöö, vaid kestis sajandeid. Linnad vähenesid järk-järgult, asustus hajus väiksematesse keskustesse ning ühiskond kohanes muutuvate keskkonnatingimustega.

Paradoks

Kui Piibli veeuputuse loos kujutab ohtu liigne vesi, siis Harappa tsivilisatsiooni suurimaks väljakutseks osutus vee puudus.

See paradoks ei vähenda veeuputuse lugude kultuurilist ega religioosset tähendust, kuid näitab, et vähemalt Induse oru arheoloogiline ajalugu räägib teistsugusest loost: 2348 e.m.a. paiku oli tsivilisatsioon tõusuteel ning selle tegelik kriis saabus alles mitu sajandit hiljem pikaajaliste kliimamuutuste tõttu.

Vahemere piirkond

Vahemere piirkond (Kreeta, Mükeene, Levant, Anatoolia, Küpros) ei näita aastal 2348 e.m.a. ühist katkestust. Vahemere idaosa ei moodustanud veel ühtset tsivilisatsiooni, kuid piirkonnas arenesid juba mitmed omavahel seotud kultuurid. James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal ei näita arheoloogia nende kultuuride üldist katkestust, vaid järkjärgulist arengut.

Egeuse piirkond

Küklaadide kultuur
Egeuse saartel õitses Küklaadide varane pronksiaeg (u 3200–2000 e.m.a.), mida iseloomustasid marmorist kujukesed, merendus ja saartevaheline kaubandus.

Varane Kreeta
Kreetal kujunesid välja kogukonnad, millest arenes hiljem Minose tsivilisatsioon. Arheoloogia näitab asustuse ja käsitöö järjepidevat arengut läbi kogu 3. aastatuhande e.m.a..

Anatoolia

Trooja II
Loode-Anatoolias arenes Trooja varajane linnakultuur. Linn kihistus järk-järgult ning puuduvad märgid kogu piirkonda tabanud hävingust 24. sajandil e.m.a..

Levant

Linnriikide areng
Tänapäeva Iisraeli, Liibanoni ja Süüria aladel eksisteerisid juba kindlustatud linnad, mille asustus ja kaubandus jätkusid kogu selle perioodi vältel.

Nn veeuputuse perioodi ulatuvad ka hilisemad, tuntumad kultuurid ning toimuvad seejuures ka suured kataklüsmid, mis aga omavad lokaalset, mitte isegi piirkondlikku püsivat mõju:

Vaadates selliseid andmeid, ilmneb, et Vahemere piirkonnas ei eksisteeri ühtset hävingukihti aastal 2348 e.m.a.

Vahemere idaosas näitab arheoloogia pikaajalist kultuurilist arengut, kasvavat merekaubandust ja piirkondlikke kontakte, mitte kogu piirkonda hõlmavat tsivilisatsioonilist katkestust 24. sajandil e.m.a. Sellest arenesid hiljem välja Minose, Mükeene ja foiniikia kultuurid.

Kui oletada ülemaailmset tsivilisatsioonilist katkestust, peaksime ootama kaubandusvõrgustike katkemist, tehnoloogiliste traditsioonide kadumist ja kontaktide uuesti tekkimist. Kuid 3. aastatuhande e.m.a. Vahemere idaosas näeme pigem vastupidist:

• meresõit laieneb;
• metallurgia levib;
• obsidiaan, vask ja luksuskaubad liiguvad pikkade vahemaade taha;
• arhitektuurilised ideed levivad;
• haldus ja kirjakultuur arenevad eri piirkondades paralleelselt.

Küll on aga väga hästi dokumenteeritud piirkonna tsivilisatsioonide häving nn “pronksiaja kollpapsis” 12. sajandil e.m.a.

Mesopotaamia

Mesopotaamia piirkond, Tigrise ja Eufrati jõeorg, on Noa veeuputuse mütoloogilise pärandi uurimisel muidugi kõige olulisem fookuspunkt. See piirkond kujutab endast haruldast ristumiskohta, kus geoloogilised protsessid, rikkalik arheoloogiline kultuurkiht ja maailma vanim kirjalik pärand põimuvad ühtseks narratiiviks. Erinevalt Niiluse oru prognoositavatest üleujutustest on Mesopotaamia jõedeltad ajalooliselt pigem saanud osa ootamatutest ja purustavatest uputustulvadest, mis on loonud unikaalse pinnase katastroofimüütide tekkeks.

Mesopotaamia kultuuridest teame sel perioodil järgmist:

1. Uruki periood (u 4000–3100 e.m.a.): Sel ajajärgul tekivad esimesed suurlinnad ja u 3200 e.m.a. areneb välja kiilkiri. Olulisimaks tõendiks tsivilisatsiooni katkematusest on Uruki Eanna tempel (u 3100 e.m.a.), mille pidev kasutus ja arhitektuurne areng ulatub takistamatult üle mütoloogilise 2348 e.m.a. piiri.
2. Varadünastiline periood (u 2900–2350 e.m.a.): See on linnriikide õitseaeg, kus toimivad arenenud haldussüsteemid ja templimajandus. Erinevates linnades (Ur, Šuruppak) esinevad settmikihtide leiud on ajaliselt hajutatud ega viita sünkroonsele hävingule.
3. Akkadi riik (2334–2154 e.m.a.): Sargon Suure võimuletulek u 2334 e.m.a. tähistab esimese suurriigi sündi. On märkimisväärne, et vaid 14 aastat pärast traditsioonilist veeuputuse kuupäeva (2348 e.m.a.) domineeris piirkonnas stabiilne ja kõrgelt organiseeritud impeerium, mis ei näita märke hiljutisest täielikust hävingust või elanikkonna asendumisest.

Tsivilisatsiooni järjepidevuse indikaatorid Mesopotaamias:

• Halduslik stabiilsus: Kirjasüsteemi ja bürokraatia katkematu areng Sumeri-Akkadi üleminekul.
• Kultuslik järjepidevus: Templite (nt Eanna) ja sakraalarhitektuuri järjepidev uuenemine ilma kultuurilise “nullpunktita”.
• Demograafiline püsivus: Puuduvad arheoloogilised tõendid elanikkonna täielikust vahetumisest 24. sajandil e.m.a.

Kuid tõsi, just Mesopotaamiast on leitud ulatuslikke jälgi väga suurtest ja hävitavatest üleujutustest. Kuid nagu tabel näitab, toimusid need üleujutused siiski kõik eri aegadel.

Seega üleujutuste settekihid ei ole samaaegsed ega kata ühtlaselt kogu ala – need ei viita ühele suurele kataklüsmile, vaid mitmele, eri aegadel toimunud erinevale lokaalsele üleujutusele.

Huvitav on seejuures võrrelda nende andmetega Mesopotaamia „veeuputuse narratiivide“ tekke aega:

• Atrahasise eepos (üleskirjutus u 18.–17. saj e.m.a.): Esitab teoloogilise narratiivi jumalate otsusest inimkond „lärmi“ tõttu hävitada.
• Gilgameši eepos (üleskirjutus u 13. saj e.m.a.): Utnapištimi lugu, mis sisaldab detaile laeva ehitamisest ja elu säilitamisest, peegeldades juba väljakujunenud mütoloogilist kaanonit.

Veeuputuse-lood ei ole seega isegi Mesopotaamia piirkonnas olnud nö aktuaalselt ilmastikuraportid, vaid läbi pika suulise pärimuse perioodi lõpuks kirja pandud ja aja jooksul teoloogilise värvingu omandanud tagasivaatelood.

Lisaks, kui teha eraldi analüüs eri kultuuride veeuputuse-narratiividest, siis puudub ka igasugune võimalus puhtalt neile allikaile tuginedes neis nimetatud üleujutusi paigutada samale ajapunktile ajaloos.

Geoloogilised märgid

Kuidas on aga suurte veeuputuslaadsete kataklüsmide jälgedega Maa geoloogilises ajaloos? 18. ja 19. sajandil oli teaduses valdav nn katastrofism (suured muutused mitte läbi aeglaste arengute, vaid läbi suurte kataklüsmide), kuna geoloogilised leiud näisid kinnitavat suurt uputust. Tänapäevane geoloogia on aga andnud neile nähtustele märksa täpsemad ja ajaliselt hajutatud selgitused. Geoloogilised leiud on ehtsad, küsimus on nende vanuses ja tekkepõhjuses.

Peamised geoloogilised nähtused, mida ekslikult uputusega seostati:

1. Laamtektoonika: Merekarbid Alpide tippudes on merepõhja settekivimid, mis on tõusnud maakoore liikumise tulemusel miljonite aastate jooksul (u 50–300 miljonit aastat tagasi).
2. Jääaja lõpu protsessid: Mammutite surnuaiad ja rändrahnud tasandikel on seotud viimase jääaja lõpuga (u 15 000–10 000 aastat tagasi), mil liustike sulamine ja hiiglaslikud mudavoolud muutsid maastikku.
3. Musta mere täitumine: Umbes 5600 e.m.a. toimus Bosporuse avanemine ja kiire veetaseme tõus, mis on reaalne lokaalne katastroof ja võis settida inimkonna mällu “uputuse” algkujuna.

Need leiud ei viita aastale 2348 e.m.a., vaid on osa Maa miljardite aastate pikkusest dünaamikast.

Kuidas katastroofist saab püha tekst?

Seda, kuidas looduslik sündmus teiseneb teoloogiliseks õpetuseks, nimetatakse vahel „mütogeneesiks“. See selgitab distantsi “arheoloogilise aja” (toimunud fakt) ja “kirjandusliku aja” (kirjapandud tähendus) vahel. Noa loo peamine tekstiline fikseerimine (u 8.–5. sajand e.m.a.) toimus üldise hinnangu järgi ligi 2000 aastat pärast oletatavaid sündmusi, muutes loo sümbolistlikuks.

5-astmeline mütogeneesi mudel võiks olla umbes selline:

1. Looduskatastroof: Reaalne piirkondlik sündmus (nt mõni Mesopotaamia üleujutus).
2. Kollektiivne mälu: Vahetu kogemus hävingust ja ellujäämisest.
3. Suuline pärimus: Lugude dramatiseerimine; näiteks Atrahasise eeposes toodi sisse “müra-motiiv” – jumalad otsustasid inimkonna hävitada, sest nende müra häiris jumalate und. See lisab sündmusele moraalse põhjuse.
4. Kirjalik traditsioon: Lugude süstematiseerimine (Gilgameš, Atrahasis, Noa).
5. Teoloogiline tõlgendus: Sündmusest saab jumalik leping või karistus, mis kannab edasi religioosset sõnumit.

See distants tähendab, et mütoloogia ei säilita mitte täpset aastaarvu ega ka sündmuse teaduslikus mõttes objektiivset kirjeldust, vaid pigem sündmuse emotsionaalset ja moraalset tähendust.

Üks võimalik taolise mütogeneesi kirjeldus võiks ju olla selline, et algselt nö sündmuse raporti, inimeste vahetute mälestuste ja emotsioonide formaadis olnud lood muutusid aja jooksul aina narratiivsemataks, mis tähendab et lugudele pidi tekkima ka eellugu, taustalugu, järellugu jms mis teeks selle “looks”, mida saab jutustada ja mis vastaks ka inimeste puhul kõige olulisemale küsimusele: “miks?”. See kujundab narratiivi laiemaks ja suuremaks algsest faktoloogiast – juurde tulevad lõpuks lood jumalatest, moraalist jms. Narratiiv muutub nö “lõkke-ääres-jutustava-loo-kõlbulikuks”. Kujutlusvõime tarbeks on selle artikli lõppu lisatud üks “Imaginaria” lugu – üks võimalus, kuidas see kõik võis nii minna.

Siinkohal tasuks meenutada Sumeri/Akkadi veeputusloo taustapõhjust: peajumal Enlili ärritas see, et inimesed oli “lärmakad” (meenutaks öösel unetult vähkrevat majaomanikku, keda häirivad allkorrusel pidutsevad üürnikud). Tundub meile ehk imelik ja isegi naljakas, kuid mõeldes laiemalt: inimesed ju märkasid, kuivõrd erinev sellest tasakaalukast ja vaiksest looduskeskkonnast on inimtsivilisatsioon, need uued ja lärmakad Sumeri linnad. Siin oli ilmselge konflikt. Kas see tsivilisatsooni “lärmakus” võis “häirida” seda loomulikku keskkonda? Kas siis ka jumalaid? Iseenesest ju täiesti loomulik mõttekäik. Ning “lärmakuse” asmel Piibli jutustuses olev morraliküsimus – kas taas sõltuv uuest keskkonnas ja kontekstist? Kuid ilmselgelt on need tänapäevased tõenäolised retrospektiivid, päris täpselt ja kindlalt me “mütogeneesi” veeuputusloo puhul muidugi rekonstrueerida ei suuda.

Teaduse ja traditsiooni dialoog

Kõik eelnev võiks viia erapooletult hinnates järelduseni, et globaalset, sünkroonset katkestust, ka veeuputuse või muu sündmuse läbi aastal 2348 e.m.a. ei toimunud – Egiptuse bürokraatia ja Hiina põllumajandus jätkasid oma rada, samuti oli see teistes kultuurides. Piltlikult võiks öelda, et kui teadete järgi toimus ulatuslik elektrikatkestus, siis pea ühegi linna tuled isegi ei vilkunud sel ajal.

Ometi ei ole veeuputusmüüdid “valed”. Need on väärtuslikud mälukandjad lokaalsetest, kuid mastaapsetest looduskatastroofidest, mis on kujundanud inimkonna psüühikat, neil on oma tähendus ja roll.

Aga et mõista, miks legendid ja teaduslikud andmed tihti justkui eri keelt räägivad, peame eristama kolme tasandit:

• Geoloogiline aeg: Käsitleb Maa füüsilisi suursündmusi. Näiteks Musta mere kiire täitumine Bosporuse avanemisel (u 5600 e.m.a.) või Santorini vulkaanipurse (u 1600 e.m.a.). Need on reaalsed loodusnähtused, mis muudavad maastikku.
• Arheoloogiline aeg: Keskendub inimeste asustusele ja materiaalsele kultuurile. See näitab, kuidas inimesed neis muutuvas oludes elasid, linnu ehitasid või üleujutuskihtide järel uuesti alustasid.
• Kirjanduslik aeg: See on lugude sündimise aeg. Siin saavad mälestused (nt Gilgameši eepos või Piibli Noa lugu) oma teoloogilise või moraalse tähenduse, sünteesides sageli põlvkondade pikkusi kogemusi üheks sümbolistlikuks sündmuseks.

See eristus on oluline, sest legendid ei ole nö sündmuspaigal koostatud aktuaalsed raportid, vaid narratiivide kollektiivne settimine, kus tuhandete aastate tagused geoloogilised mälestused kohtuvad hilisemate kultuuriliste väärtustega.

Piltlikult võiks kujutada seda ka nii, et läbi geoloogilise ajastu ehitatakse üles “lava” ja “dekoratsioonid”, millele siis arheoloogilisel ajastul astub inimene, “näitleja”, kelle tegevust mõtestatakse läbi kirjandulikul ajal loodud “näidendi”, mis peab nagu kunstivorm ikka, andma toimunule pigem sisu, mõtte, sõnumi.

Eks ka meie elame ju ajal, kus keskkonnamõjud on reaalsed, kardame ka ise selle kõige tulemusel tekkivaid üleujutusi ja kataklüsme ning oleme natuke mures suureks paisunud inimtsivilisatsiooni “müra”, sh “digitaalse müra” pärast, mis tunnetuslikult näib olevat väga võõras meie loomuliku elukeskkonna jaoks ja paneb meid muretsema, et kuidas see keskkond meid seetõttu kohtleb. Võibolla me polegi väga erinevad neist, kelle lugusid veeuputusest me tänapäeval kriitiliselt hinnata soovime.

Võib-olla ei olegi seepärast kõige olulisem küsimus, kas veeuputus toimus täpselt nii, nagu seda üks või teine tekst kirjeldab. Sama oluline on küsida, miks nii paljud kultuurid pidasid vajalikuks sellest jutustada. Mõtteloo seisukohalt ei ole legend eelkõige ekslik ajalooraamat, vaid aken sellesse, kuidas inimesed mõistsid katastroofi, mälu ja uut algust.

Seega sõnasõnalise tähenduse asemel tuleb otsida nende lugude tegelikku eesmärki – sõnumit.

Selline on veeuputusega seotud ideede evolutsioon.

Igal “distsipliinil” on oma roll:

Geoloogia uurib, mis juhtus Maaga.

Arheoloogia uurib, mis juhtus inimestega.

Mõttelugu uurib, kuidas inimesed sellele tähenduse andsid.

Eelneva materjali põhjal genereeritud selgitav podcast (inglise keeles, 49 minutit):

Imaginaria: poiss ja veeuputus, ehk kuidas see võis tunduda+

Kõigepealt kuulis ta lugu vanast Urist.

Üks kaupmees rääkis, kuidas jõgi oli tõusnud nii kiiresti, et hommikuks polnud enam tänavaid, ainult veepeegel, mille kohal ulatusid välja katuste tipud.

Mõni päev hiljem saabus templisse mees põhjast. Tema vandus, et seal polnud jõgi üldse süüdi. Taevas olevat murdunud. Vihm oli kestnud päevi, kuni inimesed ronisid palmide latvadesse ja vaatasid pealt, kuidas maa kadus.

Kolmandal korral rääkis üks vana naine linnast, mida poiss polnud kunagi näinud. Seal olevat tamm purunenud. Kõik uppusid peale ühe perekonna, kes jõudis paadiga mägede poole.

Need lood olid meeletult põnevad, siiski mitte päris ühesugused.

Neil olid erinevad linnad, erinevad jõed, erinevad jumalad ja erinevad kangelased.

Aga kõigis oli vesi.

Poiss kuulas neid kõiki.

Tema isa oli Enki preester. Templis käis alati rändureid, kaupmehi, kirjutajaid ja sõdureid. Õhtuti istusid vanad mehed õues ning rääkisid lugusid sellest, mida nad ise olid näinud või mida olid kuulnud oma vanematelt.

Poiss ei teadnud enamasti, kus lõppes mälestus ja algas kujutlus.

Ta ei hoolinudki.

Ta kogus lugusid nagu teised poisid kogusid värvilisi kivikesi.

Päeviti mängis ta jõe ääres.

Ta vormis savist linnu.

Kõrged müürid.

Templid.

Väravad.

Pisikesed inimesed, keda sai teha ühe sõrmevajutusega.

Siis kaevas ta kõrvale kanali.

Kui kõik oli valmis, juhtis ta sinna vett.

Kõigepealt aeglaselt.

Siis murdis ta väikese tammi.

Vesi tormas üle linna.

Müürid vajusid kokku.

Majad kadusid.

Pisikesed inimesed kadusid samuti.

Poiss vaatas seda ülalt.

Kõik oli tema peopesa suurune.

Täna oli tema Enlil.

Tema otsustas, millal jõgi tõuseb.

Tema otsustas, millal linn jääb vee alla.

Ta naeris.

Ehitas uuesti.

Uputas uuesti.

Nagu oleks maailm selleks tehtud.

Ühel päeval jäi ta aga keset mängu seisma.

Ta vaatas, kuidas üks savist inimene veega kaasa libises.

Ja talle tuli pähe kummaline mõte.

Kui need oleksid päris inimesed…

…siis oleks mul neist kahju.

Ma päästaks nad ära.

Ta sirutas käe.

Tõstis ühe savikuju kuivale.

Siis teise.

Kolmanda.

Lõpuks ehitas väikese paadi.

Igaks juhuks.

Täna ei olnud ta enam Enlil.

Täna oli ta Enki.

Ta vaatas oma väikest maailma ega saanud enam aru, miks üks jumal peaks tahtma kõik inimesed hukata, kui teine võiks nad lihtsalt päästa.

Ja esimest korda tuli talle pähe mõte, et võib-olla ei ole kõik jumalad ühesugused.

Sel õhtul kuulis ta jälle pahandamist.

Teise templi vana preester Enlil-ni-zu, kelle kannatus poiste õhtuste mängude vastu näis aasta-aastalt lühenevat, käratas üle õue:

“Kas te ei oska vaiksed olla?”

“Kas te arvate, et jumalad taluvad lõputut lärmi?”

Ta ähvardas neid Enlili vihaga.

Karistustega.

Needusega.

Poisid pagesid naerdes.

Ainult tema jäi hetkeks seisma.

Öösel ei saanud ta magada.

Ta kõndis linnamüürile.

Väljaspool linna valitses vaikus.

Jõgi voolas aeglaselt.

Pilliroog sahises.

Tähed seisid liikumatult.

Kõik tundus olevat omal kohal.

Aga linna sees…

Koerad haukusid.

Eeslid röökisid.

Sepad tagusid veel hilja.

Keegi laulis.

Kuskilt kostus nuttu.

Kuskil kakeldi.

Linn ei vaikinud kunagi.

Poiss mõtles:

Võib-olla elavad jumalad seal, kus on vaikus.

Ja inimesed on need, kes teevad kära.

Võib-olla jumalad ei vihka inimesi.

Võib-olla nad lihtsalt tahavad jälle vaikust, need vanad jumalad.

Järgmistel kuudel hakkasid lood tema peas muutuma.

Enam polnud kümmet üleujutust.

Oli üks.

Enam polnud palju pääsenuid.

Oli üks mees.

Üks laev.

Üks jumalate nõupidamine.

Üks põhjus.

Ja võib-olla isegi kaks eri arvamust.

Kõik killud sobitusid kokku nagu savitahvlid, millele kirjutaja oli lõpuks õige järjekorra leidnud.

Mõni detail tuli ühelt kaupmehelt.

Mõni teiselt.

Mõni oli tema enda mõte.

Ta ei osanud enam vahet teha.

Aastaid hiljem rääkis ta seda lugu teistele.

Nemad lisasid midagi.

Jätsid midagi ära.

Mõistsid mõnda kohta teisiti.

Lugu kasvas.

Liikus linnast linna.

Templist templisse.

Rahvalt rahvale.

Sajandite pärast ei mäletanud enam keegi poissi, kes oli savist linnu ehitanud.

Kõik mäletasid ainult Suurt Veeuputust.

Ja võib-olla oligi see nii.

Sest kas need on inimesed, kes kõik ajad üle elavad, või hoopis lood, mille inimesed ehitavad mälestusest ja mis hakkavad minema omi radu?

Müüt ei sünni ainult sündmusest.

Müüt sünnib inimesest, kes reageerib, kes püüab sündmust mõista.

Minu jaoks muutis sõna „inversioon“ lahedaks Nolani film „TENET“ aga see selleks … see, mida Piibel, täpsemalt eriti selle esimene osa ehk 1. Moosese raamat (Geneesis) teeb omaaegse mütoloogilise teadmisega, seda võib ausalt öeldes käsitleda kui mitte plagiaati, vaid kui geniaalset inversiooni.

Piibli Vana Testamenti lugedes ei pruugi me ilma põhjalike ajaloo-alaste teadmisteta märgata, et suur osa selle lugudest, eriti nn Geneesises, ehk 1. Mooses raamatus, leiduvad ka teistes kultuurides, sh palju vanemates, näiteks Sumeri-Akkadi kirjanduses. Need lood pole muidugi täpselt 1:1-le samad, kuid olulisemad elemendid ja narratiivid ise on kahtlemata identsed. Loomulikult on siit tekkinud plagiaadi süüdistused – et Piibel lihtsalt on võtnud üle Mesopotaamia legendid ja kohandanud neid vastavalt oma ideoloogiale. Esiteks, plagiaadi süüdistus oleks liiga ränk juhul kui lood oleksid päriselt ajaloos juhtunud. Sel juhul lihtsalt eri rahvad jutustaksid neid neile omasel moel. Kuid isegi, kui tegu on mütoloogiliste jutustustega, siis „plagiaat“ ei oleks siin päris õige sõna. Me ju ei nimeta plagiaadiks seda, kui tänapäeval kasutab keegi oma loo jutustamiseks mingit ühiskonnas aktsepteeritud üldtuntud narratiivi – olgu see teaduslik, kirjanduslik, filosoofiline või ulme-fiktsioon. Kasvõi veidi naiivne näide “tulnukalugudest” – kui keegi väidab, et on neid näinud või nende laevas viibinud, siis reaktsiooniks ei ole ju et ootoot, sa lihtsalt varastad kellegi teise loo.

Vanas maailmas moodustasid lood ja legendid selle kultuurikihistuse, milles kõik elasid. Need ei kuulunud mitte kellelegi, need olid loomulik osa tolleaegsest maailmapildist ning ka Vana Testament järgib täiesti loomulikul moel omaaegset narratiivset mõtlemist, kuid teeb seejuures midagi erakordset – inverteerib need oma sõnumilt ja polaarsuselt millekski täiesti muuks. Selles väljendub ilmselt muuhulgas ka iisraellaste monoteismi kui mõneti polüteismi vastukultuuri olemus, kuid selle inversiooni loomingulist geniaalsust, mis tihti pöörab lisaks lihtsamale “hea kurjaks” teisendamisele ka narratiivi mütoloogililse tähenduse eetiliseks, ei saa siiski eitada. Seepärast vaatamegi allpool mõningaid selliseid inversiooni näiteid, ehk seda kuidas ideed on vaatamata kohati uskumatusele moondumisele siiski visalt elus püsinud ning vaatame, et millist inversiooni see kannaks meie endi Piibli luguse mõtestamisse.

“Paradiisi” etümoloogiline ja kultuuriline ränne

Alustame aga hoopis sõnast, mitte terviklikust narratiivist ning selleks sõnaks on „paradiis“ – midagi, mis paljude jaoks on kindlasti üks-ühele seotud Piibli kõige olulisema sõnumiga. Kuid sõna “paradiis” ei ole lihtsalt üks religioosne termin, vaid otsekui üks huvitav keeleline sild, mis märgib Lähis-Ida suurriikide kultuurilist ja teoloogilist põimumist. See mõiste kannab endas teekonda iidsetest Pärsia kuninglikest aedadest kuni piibelliku kosmogooniani, olles tunnistajaks ajastule, mil juudi mõttelugu puutus tihedalt kokku Pärsia impeeriumi ja zoroastristliku maailmapildiga. Pärsia oli juutide vastu erakordselt vastutulelik ning ilmselt oli sümpaatia suures osas vastastikune. See “kultuuriline mesinädal” oli sedavõrd sügav, et Pärsia kuningat Kyros Suurt (Koorest) nimetatakse pühakirjas ainsa mittejuudina “messiaks” (vt Js 44:28, 45:1), rõhutades Pärsia poliitilise ja kultuurilise mõju heatahtlikku vastuvõttu.

Etümoloogiliselt on “paradiisi” kujunemislugu tähelepanuväärne näide tähenduse muundumisest ühest selgest füüsilisest objektist täiesti uut tüüpi metafüüsiliseks kontseptsiooniks:

Avesta kiht (pairi-daeza): Sõna pärineb väga vanast, juba pronksiaegsest muinasiraani ehk avesta keelest. Pairi tähendab “ümber” (sarnaselt kreeka peri-le) ja daeza pärineb indoeuroopa juurest dheigh- (“kuju”, “vorm”, “müür”). See on suguluses ingliskeelse sõnaga dyke, viidates inimkätega rajatud tammile või piirdele. Algselt märkis see otseselt “taraga piiratud ala”, mis võib päris algusaegadel viidata indo-euroopa-iraani Shintasta kultuuri Arkaimi-taolistele ringikujulistele kindlusküladele (mis samas toimisid ka observatooriumitena) ajal, kui ka maailmapilt oli veel holistlikult “ümar”. Aja jooksul liikusid indo-aaria rahvad üle Oxuse jõe viljaka oru edelasse, karmimatesse kõrbestunud piirkondadesse, ent selline müüriga kaitstud oaas võeti kaasa. Ehk “paradiis” sündis nö “mudast”, pakkudes reaalset kaitset välisohtude eest aga kosmoloogilist mõtestatust.

Ahhemeniidide kuninglikud aiad: Pärsia valitsejad (6.–4. sajand e.m.a) rajasid lopsakaid, nelinurkseid aedu (pärsia k pardes) – algne ringjas arhitektuur ja “ümar holism” oli asendunud dualistliku, rangelt piire tõmbava zoroastristmiga, “tsivilisatsiooniliste sirgete joontega”. Pärslastele omane „roheluseihalus“ toodi kaasa idapoolsetelt aladelt (Oxuse jõe piirkonnast ja tänapäeva Afganistanist), kus floora ja fauna olid rikkalikumad, nagu eespoolt nägime. Kreeka ajaloolased nagu Xenophon ja Diodorus Siculus kirjeldasid vaimustunult neid “paradiise” kui veeallikate ja viljapuude rikkaid naudingute paiku. Need olid füüsilised mikrokosmosed kaose ja kõrbe keskel, peegeldades tegelikult samasugust kosmilist stuktuuri. On märkimisväärne nö sotsiolingvistiline fakt, et kreekakeelne sõnavara, mis oli reeglina iraanikeelsete laenude suhtes suletud, võttis termini pardes (paradeisos) omaks. Selle põhjuseks oli kreeka keele suutmatus kirjeldada pärslaste unikaalset saavutust: mastaapset, niisutussüsteemidega varustatud ja müüriga piiratud parki, kus kohtusid viljapuuaiad, elurikkus ja jahialad. Eriti Xenophon kasutas seda sõna just Ahhemeniidide kuninglike valduste tähistamiseks, andes sellele luksuse ja külluse tähendusvarjundi.

Hea näide sellisest “paradiisist” on Kyros Suure rajatud Pasargadae aed. Arheoloogilised leiud paljastavad range ja esteetilise struktuuri:

• Nelinurkne, neljaks osaks jaotatud süsteem (chahar bagh).
• Keerukas kivist voolusängidega veekanalite võrgustik.
• Piireaed kahe väravaga, mis rõhutas aia suletust ja kaitstust.

Seda traditsiooni kandsid edasi ka teised mõjud – näiteks Babüloni rippuvad aiad ehitati Meedia kuningannale, et leevendada tema koduigatsust mägisema ja rohelisema kodumaa järele.

Septuaginta tõlge: 3. sajandil e.m.a, kui Vana Testamenti tõlgiti kreeka keelde (Septuaginta), valisid juudi õpetlased Vanas Testamendis kasutatud heebreakeelse väljendi gan Eden (Eedeni aed) vasteks kreekakeelse laensõna paradeisos.

Septuagintas asendab paradeisos heebreakeelset „aeda“ (gan) 19 korral. See valik on kinnistunud järgmistes olulistes tekstides:

• 1. Mo 2:8-10, 15-16 ja 3. peatükk: Algne loomisaed.
• Jesaja 51:3: Prohvetlik visioon, kus kõrb muudetakse „paradiisiks“.
• Hesekiel 28:13; 31:8, 9: Jumala aed kui täiuslikkuse sümbol.
• Jeremia 29:5, Joel 2:3 ja Aamos 1:5: Termini levik prohvetlikes tekstides, viidates nii reaalsele kui sümboolsele viljakusele.

Sellega kanti Pärsia kuningliku aia hiilgus ja kaitstus üle religioossesse sfääri.

Uue Testamendi ajastuks oli paradeisos täielikult vabanenud oma arhitektuursest ja materiaalsest piiratusest. Kuna varakristlased kasutasid peamiselt Septuagintat, muutus pärsia päritolu “paradiis” nende jaoks standardseks eskatoloogiliseks mõisteks.

„Paradiis“ esineb Uues Testamendis kolmes tekstiosas:

1. Luuka 23:43: Jeesuse lubadus röövlile: „Täna pead sa olema koos minuga paradiisis.“ Siin on sõnal väga selge surmajärgne tähendus.
2. 2. korintlastele 12:4: Pauluse visioon „paradiisi tõmbamisest“ viitab sellele kui mingile juba tema ajal eksisteerivale reaalsele vaimsele ja metafüüsilisele dimensioonile.
3. Ilmutuse 2:7: Lubadus süüa paradiisi elupuust märgib ringi sulgumist – algne Eeden on taastatud vaimses täiuses.

Algne „taraga ümbritsetud aed“ on siin läbi teinud täieliku semantilise laienemise, tähistades nüüd piiritut vaimset õndsust, säilitades siiski „kaitstud ja erilise paiga“ alusidee. Selliselt tekkis side täiesti konkreetse ja suuresti „välismaist“ päritolu ajaloolise reaalsuse ja lõpuks täiesti keskmesse sattunud eskatoloogilise lootuse vahel. Seda protsessi saab täiesti vabalt käsitleda, kui geniaalset lahendust selleks, et anda edasi teispoolsusega seotud seosed, et sõnum sellest kõnetaks inimesi, kelle jaoks sõnal „paradiis“ – pardes oli täiesti selge tähendus.

Paradiis ja Pärsia

Vahemärkusena peab selgitama, et ehkki sõna „paradiis“ pärines Pärsia kultuuriruumist, mis oli tihedalt täidetud vanapärsia monoteistliku usundi, zoroastrismi kosmoloogiast, ei omanud zoroastrismis just see konkreetne sõna „paradiis“ siiski sellist õndsat teistpoolsust omavat tähendust nagu Piiblis, ehkki „paradiisi kontseptsioon“ zoroastrismis siiski esineb, lihtsalt sellele viidatakse teiste terminitega.

Zoroastristlikus pühakirjas kirjeldatakse paradiislikke seisundeid selliste terminitega:

• Garonmana: „Laulude maja“, Ahura Mazda elupaik.
• Raochebiš: Vaimne valgus.
• Manahim ahum: Vaimne elu.

Siiski tuleb viidata ühele kontseptuaalsele sillale zoroastrismi ja Vana Testamendi vahel ning selleks on paradiisi kui teispoolsusega seotud „ülestõusmise“ kontseptsioon.

Zoroastristlik usk sisaldas nimelt ootust maailma uuendamisse ja surnute ülestõusmisse (frashokereti) ning see leiab ilmselgeid paralleele juudi eshatoloogia arengus, kuid mitte Vana Testamendi nö varajases osas, vaid alles üsna selle lõpupoole, esmakordselt Taanieli raamatus, mis ise paljastab, et on kirjutatud sel ajal, kui pärslased vallutasid Babüloni ja vabastasid juudid. Taanieli raamat on seega kirjutatud Pärsia mõjusfääris ja siin omandab ootamatu „ülestõusmise“ kontseptsiooni ilmumine huvitava konteksti.

Seega sobis pärslaste algne materiaalne „paradiis“ Piiblisse mitte ainult keelelise mugavuse tõttu, vaid ka laiema ja sügavama teoloogilise konteksti tõttu. Pärsia maailmapilt, kuhu kuulus mh ka kuninglik aed, pakkus täiusliku tervikliku visuaalse vaste jagatud usule tulevasest harmooniast.

Kosmiline arhitektuur: nelja jõe ja elupuu sümboolika

Sõna „paradiis“ viib meid aga otsejoones nö esimesse paradiisi, „Eedeni aeda“, millest räägivad Geneesise teine ja kolmas peatükk. Iidsetes tsivilisatsioonides ei olnud aed lihtsalt puhkepaik, vaid “kosmose mikrokujund” – korrastatud maailma mudel keset ürgset kaost. Nii zoroastristlikus kui piibellikus traditsioonis on see mudel struktureeritud läbi keskse eluallika ja nelja suuna sümboolika, mis tähistab terviklikku kosmost.

Esmalt tooks korraks esile pärslaste „paradeisose“ iseloomulikud tunnused:

• Nelinurksus (chahār bāgh): aed oli jaotatud neljaks, sümboliseerides ilmakaari ja universaalset korda.
• Veeallikad: kanalite võrgustik tähistas eluallikat keset kaost.
• Elurikkus: aiad koondasid eksootilist floorat ja faunat, toimides eluhoidjatena.

Kui lähemalt sisse vaadata, siis ilmneb, et zoroastristlikus kosmoloogias (nagu see kajastub hiljem süstematiseeritud tekstides nagu Bundahišn, kuid tugineb vanemale Avesta mütoloogiale) on vesi ja puu üks “kosmiline masinavärk”. Elu lähtub Vourukaša merest ja mütoloogilisest Harā mäest, mis toimib maailma teljena. Sealt voolavad veed jaotuvad ilmakaarte järgi, et hoida kosmilist korda (aša) kaose (druj) vastu.

Geneesise, ehk 1. Moosese raamatu 2:10–14 kirjeldab jõge, mis lähtub Eedenist ja jaguneb neljaks haruks, mis iseenesest tähendab, et ka Eedeni aed oli keskelt kõrgem – nagu zoroastristlikus maailmapildis kesksest veest tõusev mägi, millel asus samuti “elupuu.

Siin tekivad huvitavad paralleelid:

Seega jah, ilmselt Geneesist laenab ka paradiisi detailide puhul zoroastristlikest eeskujudest, kuid teeb seda teadlikult selleks, et arusaadavas „keeles“ tuua kosmoloogia väga selgele uuele tasandile. Just see vormiline sarnasus Pärsia kosmosmudeliga muudab Genesise teoloogilise vastulöögi – ehk inversiooni – veelgi mõjuvamaks, nihutades fookuse kosmiliselt mehhanismilt inimese eetilisele areenile.

Kosmiline puu ja mütoloogilised kihistused

Mõlemas süsteemis, nii Pärsia zoroastrismis kui Geneesises on keskne koht surematust pakkuval puul. Eedeni elupuule näib väga sarnane zoroastrismis esinev Gaokerena (valge Haoma) puu, mis kasvab Vourukaša mere keskel ja annab viimsetel aegadel ülestõusnutele igavese elu. See kosmoloogiline struktuur pärineb “Klassikalise Avesta” mütoloogilisest kihist (Yashtid, Vendidad), mis oli Ahhemeniidide ajastul elav suuline traditsioon. Ehkki hilisemad Pahlavi tekstid (nagu 9. sajandi Bundahišn) süstematiseerisid need elemendid, kohtusid Geneesise autorid tõenäoliselt just Avesta vanemast kihist pärineva mütoloogilise ruumiga, kus puu ja vesi moodustasid ühtse elu säilitava masinavärgi. Ja taas kandub „elupuu“ mõiste Piiblis edasi Uue Testamendi viimase raamatuni – Ilmutuseni, täpselt nagu ka zoroastrismis on Gaokerenal lõpuajal igavest elu andes funktsioon.

Inversiooni mehhanism: Piibel kui teadlik vastulöök

Näiteid saaks tuua veelgi (veeuputus, „hiiglased“ jne, millest kirjutan edaspidi mõnes artiklis lähemalt), kuid piirdudes praegu „paradiisi“ seostega võib öelda, et Vana Testamendi autorid ei laenanud naaberkultuuride müüte mehaaniliselt, vaid kasutasid “narratiivset inversiooni” – intellektuaalset võtet, kus tuttavad sümbolid täidetakse uue, vastandliku sisuga. See oli “teoloogiline taichi”, kus impeeriumi mütoloogilist jõudu kasutati selle loogika õõnestamiseks, ehk Geneesis pööras Pärsia ja Mesopotaamia müüdid pea peale selliselt, et kosmogoonia muudetakse eetilist või moraalset sõnumit kandvaks ajalooks.

Eriti oluline oli jutustada inverteeritud narratiive nii, et Iisraeli ajalugu asetuks loogilisse kosmilisse konteksti. Pärsia perioodil oli see otsekui juutide vastulöök suure impeeriumi narratiivile: “Meie lugu ei ole osa teie kosmoloogiast, vaid teie kosmoloogia keel on vaid vahend meie Looja loo jutustamiseks.”

„Kosmiline draama tõlgitakse moraalseks draamaks“

Teaduslik täpsus või narratiivne väärtus?

See tähendab muuhulgas ka seda, et Vana Testamendi teksti sundimine mingiks loodusteaduslikuks käsiraamatuks või universaalseks geoloogiliseks kroonikaks, nagu seda tänapäeval tihti teha püütakse, on “tekstivägivald”, mis tühistab selle algse funktsiooni. Kui Geneesis muudetakse faktikogumikuks, mida peab kaitsma näiteks evolutsiooni eest, kaob selle tegelik jõud. Piibli lugude väärtus ei seisne mitte nende ajaloolises ja teaduslikus detailitäpsuses, vaid sõnumis, mida nad kannavad, võimes anda tähendus, inverteerida “kõva materjal” sõnumiks.

Võib lausa öelda, et mida pretensioonikam on tekstitõlgendus faktide osas, ajades taga detailitäpsust, seda haavatavam on ta „kognitiivsele dissonantsile“ – nii kui tekib väiksemgi vastuolu, võib see ohustada usaldust kogu süsteemi vastu. Piltlikult võib öelda, et psühholoogiliselt vastupidavam on usk, mis ei toetu “kaardile” (jäik dogma), vaid “kompassile” (eksistentsiaalne suund).

Ja kui on tõsi see, et Piibli lugude DNA seisnes ümbritseva keskkonna narratiividele tuginedes inverteeritud, moraali ja eetika õppetundides, siis püüe lugude “faktoloogiat” viia kooskõlla tänapäeva teadmistega ajaloost, geoloogiast vms tähenduks ju, et sellist valideerimist tahetakse rakendada tegelikult nö algsele vana maailma mütoloogiale ja kosmoloogiale, mis on ju pehmelt öeldes veidi … kummaline 🙂

Vene mõtleja Lev Tolstoi on tabavalt märkinud, et usumaailmas vaieldakse kõige kirglikumalt just ebamääraste doktriinide üle, ignoreerides samal ajal pühakirja selgeid ja ühemõttelisi eetilisi juhiseid. See on autoritaarsuse psühholoogiline tuum: vaieldakse dogmade üle, et vältida vastutust praktikas.

Kokkuvõte

Geneesis ei ole “laenatud” või plagieeritud tekst, vaid “ümberkirjutatud”, inverteeritud tekst, mis kasutab Pärsia päritolu näidete puhul impeeriumi keelt selle loogika õõnestamiseks. See on intellektuaalne saavutus, mis asendas kosmilise jäikuse inimese moraalse väärikusega.

Inversiooni mõjusid võiks kokku võtta selliselt:

• Vastutus on keskne: Piibellik maailmapilt nihutab fookuse kosmilistelt sõdadelt inimese igapäevasele eetilisele valikule. See on ohtlik igasugusele autoritaarsusele, mis püüab vastutust indiviidilt ära võtta.
• Usk on orientatsioon, mitte inventar: Tõeline religioosne vastupidavus ei tule dogmaatilisest jäikusest, vaid praktikast, mis talub maailma keerukust ja uusi teaduslikke fakte.
• Tekst kui identiteedi looja: Geneesis täidab oma ülesannet siis, kui me ei küsi sellelt “mis juhtus”, vaid “kes me peame olema”. See on identiteediloome läbi moraalse diferentseerumise, mis püsib ka siis, kui impeeriumid ja nende mütoloogiad hääbuvad.

Inversioon kui olemasoleva kultuurilise materjali ümbermõtestamine uue tähenduse kandjaks

Relatio:

MustAuk: “Septuaginta: tõlge, mis muutis maailma“

MustAuk: “Zarathustrast“

Imaginaria paradeisos – ehk kuidas see võis tunduda?+

ex Teste, 2026 mai

Päike oli juba lääne poole vajumas, kui nad jõudsid viimase künka harjale.

Tee oli olnud pikk.

Aastad veel pikemad.

Babülon oli jäänud selja taha koos oma müüride, templite ja rahvahulkadega. Mõned nende seast olid pöördunud tagasi Juudamaale. Mõned olid jäänud jõgede äärde, kus nende lapsed olid juba sündinud ja kus võõras maa polnud enam päris võõras.

Nemad olid liikunud edasi.

Ida poole.

Pärsia südamesse.

Vanem mees peatus ja toetas käe rändekepile.

All orus laius midagi ootamatut.

Rohelus.

Mitte lihtsalt puud või põõsad, vaid terve maailm.

Sirged kivikanalid peegeldasid õhtust valgust. Vesi voolas vaikselt, jagunedes väiksemateks harudeks. Viljapuude read moodustasid korrapäraseid varje. Kuskilt kostis lindude hääl.

Kõrbe serval näis olevat rajatud paik, kus kuivus ei valitsenud.

Üks noorematest meestest naeratas.

„Nüüd ma mõistan, miks pärslased sellest nii palju räägivad.“

Keegi ei vastanud.

Nad seisid lihtsalt ja vaatasid.

Vanem mees oli kuulnud selle paiga kohta lugusid. Suure kuninga aed. Kivisse ja vette kirjutatud kord. Inimkätega loodud maailm maailma sees.

Ta püüdis mõelda midagi tarka.

Midagi sellist, mida kirjatundja peaks mõtlema.

Aga mõtted ei tahtnud tulla.

Oli ainult vaikus.

Tuule kerge puudutus.

Vee heli.

Küpsete viljade lõhn.

Ja korraga tundus talle, nagu oleks miski ammu unustatud mälestus ärganud.

Mitte mälestus kohast.

Mälestus võimalikkusest.

Sellest, et maailm võiks olla terviklik.

Et kõik võiks olla oma õigel kohal.

Et inimene võiks kõndida ilma hirmuta.

Et maa võiks anda vilja ilma vägivallata.

Et elu ise võiks olla nagu voolav vesi.

Ta vaatas aeda veel kord.

Ei, see ei olnud see.

See oli ainult aed.

Inimeste rajatud aed.

Kuninga aed.

Ja ometi…

Mõnikord piisab ühest valgusvihust, et mõista tervet maastikku.

Mõnikord piisab ühest sõnast, et meenutada ammu kadunud laulu.

Mõnikord piisab ühest aiast.

Vanem mees sulges hetkeks silmad.

Tema ees ei olnud enam kivikanalid ega puud.

Ta nägi jõge, mis hargnes neljaks.

Ta nägi puud, mille viljad ei närtsinud.

Ta nägi maailma enne kõiki müüre.

Kui ta silmad avas, oli aed endiselt seal.

Täiesti tavaline.

Täiesti reaalne.

Kuid kusagil tema sees oli miski liikunud.

Nagu pitser, mis vajutatakse pehmesse vahasse.

Nagu mõte, mille jaoks pole veel sõnu.

Nad alustasid laskumist oru poole.

Päike vajus madalamale.

Vesi voolas edasi.

Ja kusagil tulevikus, aastate või võib-olla põlvkondade pärast, hakkas üks vana lugu otsima endale uut keelt.

See lugu on maailma kõige esimesest Piiblitõlkest ning sellest, kuidas see ei olnud ainult tõlge ning see algab legendiga: 3. sajandil eKr siseneb 72 juudi tarka eraldatud saarele, igaühel kaasas heebreakeelsed pühakirjarullid. 72 päeva hiljem väljuvad nad sealt identse kreekakeelse tõlkega – jumalik ime, mis tõestab, et Jumal ise on selle töö heaks kiitnud.

See on kaasahaarav lugu, kuid see on müüt. Septuaginta tegelik lugu ei räägi imest, vaid poliitilisest võimust, kultuurilisest ambitsioonist ja kuninglikust propagandast. See on lugu, mida teile kunagi ei räägitud – lugu tõlkest, mis oli tegelikult kuningliku propaganda sisse mässitud finantsskandaal, mille algatas kuningas, kes kasutas oma megalomaanilist raamatukogu ideoloogilise arsenalina.

Kuninga projekt: miks Septuaginta tegelikult loodi?

Septuaginta sünd ei olnud ajendatud usulisest hardusest, vaid kahe osapoole – Egiptuse kuninga ja Aleksandria juudi kogukonna – vastastikustest vajadustest.

Ametlik lugu: Jumalik ime

Ametlik versioon, mida levitati läbi „Aristease kirja“ nimelise dokumendi, oli meisterlik propagandatükk. Selle eesmärk oli anda tõlkele vaieldamatu autoriteet. Legendi peamised elemendid on järgmised:

• Kuninglik uudishimu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos soovis üllast eesmärgist lähtuvalt lisada Aleksandria raamatukokku koopia juutide seadustest.
• Tarkade valik: Juudi ülempreester Eleazar valis Jeruusalemmast 72 õpetlast – kuus igast Iisraeli kaheteistkümnest suguharust.
• Imeline sünkroonsus: Targad viidi Pharose saarele, kus nad töötasid eraldatuses. Täpselt 72 päevaga valmistas igaüks teistest sõltumatult identse tõlke, sõna-sõnalt.

Tegelikkuses on „Aristease kiri“ pettus. Ükski tõsiseltvõetav ajaloolane ei pea seda autentseks. See kirjutati vähemalt sajand pärast sündmusi, mida see kirjeldab, tõenäoliselt hellenistliku juudi poolt, et legitimeerida Septuagintat kogukondade ees, kes seda kahtluse alla seadsid.

Tegelikud motiivid: Võim, kontroll ja kultuuriline ellujäämine

Projekti taga olid tegelikult külmalt kalkuleeritud poliitilised ja sotsiaalsed kaalutlused. Mõlemal osapoolel oli midagi võita.

Seega ei olnud Septuaginta sünd helde kuninga kingitus, vaid strateegiline tehing. Kuningas ostis mõjuvõimu ja lojaalsust, samal ajal kui vähemuskogukond tagas oma kultuurilise püsimajäämise.

See ei olnud aga lihtne projekt. Nagu selgus, oli pühakirja tõlkimise protsess sama oluline ja tagajärjekas kui selle loomise põhjused.

Sõnadest enamat: kuidas tõlkimine muutis tähendust

Tõlkimine ei ole kunagi pelgalt sõnade ümberpaigutamine. See on tõlgendamine, valikute tegemine. Kui tõlgitakse püha teksti, muutub iga teoloogiline valik poliitiliseks avalduseks.

Heebrea keelest kreeka keelde: Kadunud ja leitud tõlkes

Lähte- ja sihtkeel esindasid kahte erinevat mõttemaailma.

• Piibli heebrea keel: Konkreetne, narratiivne, hõimukeskne.
• Vana-kreeka keel: Abstraktne, filosoofiline, universaalne.

Nende kahe „vaimse universumi“ vahel tõlkimine muutis paratamatult originaalteksti nüansse, kohandades semiidi mõtteviisi hellenistlikele kategooriatele.

Kaks saatuslikku tõlkevalikut

Kaks konkreetset näidet illustreerivad, kuidas tõlkijate valikutel olid monumentaalsed tagajärjed, mida nad ise ette näha ei osanud.

1. “Noor naine” või “Neitsi”? (Jesaja 7:14)
   • Heebrea kontseptsioon: Originaaltekstis kasutati sõna almah, mis tähendab „noor naine“.
   • Kreekakeelne tõlge: Tõlkijad valisid selle vasteks kreekakeelse sõna parthenos, mis tähendab „neitsi“.
   • Ajalooline tagajärg: Sajandeid hiljem sai just see tõlkevalik kristliku teoloogia nurgakiviks Jeesuse neitsistsünni kohta käivas õpetuses – väide, mida heebreakeelne tekst otse ei toetanud.
2. Hõimujumal Jahvest filosoofiliseks Jumalaks
   • Heebrea kontseptsioon: Heebrea arusaamad Jumalast (Jahve) olid seotud Iisraeli hõimude ja ajalooga.
   • Kreekakeelne tõlge: Heebrea hõimukeskne Jumal Jahve muudeti abstraktseks ja filosoofiliseks theos’eks, mis sobitus kreeka mõttemaailma.
   • Ajalooline tagajärg: See peen „lingvistiline helleniseerimine“ muutis juudi ideed kättesaadavaks ja mõistetavaks laiemale maailmale, kuid samal ajal muutis see peenelt ka nende sisu.

Need muutused ei jäänud märkamatuks ja viisid peagi ettenägematute tagajärgedeni, mis lõhestasid Vana-Maailma usulist maastikku.

Tahtmatud tagajärjed: kuidas tõlge hakkas elama oma elu

Kui Septuaginta levis üle Vahemere, ei suutnud seda kontrollida ei Ptolemaios ega Jeruusalemma preestrid. Püha teksti tõlkimine impeeriumi keelde tähendas monopoli kaotamist selle üle ja see tõi kaasa ootamatuid liitlasi. Tekkis uus rühm, keda tunti kui „jumalakartlikke“ – rikkad kreeklased ja roomlased, kes tänu kreekakeelsele tekstile hakkasid sünagoogides käima ja annetasid heldelt.

See tõi kaasa aga uue probleemi. Diasporaa sünagoogid, mis sõltusid nende annetustest, hakkasid leevendama puhtuseseadusi ja arendama kaasavamat teoloogiat, et oma jõukatele patroonidele vastu tulla – samm, mida Jeruusalemma eliit poleks iial heaks kiitnud. See oli „raha, mis muutis teoloogiat“: majanduslikud huvid hakkasid kujundama usulist doktriini.

Kahe judaismi sünd

Septuaginta tekitas judaismis sügava lõhe, luues kaks erinevat voolu, millel olid erinevad keeled, keskused ja väärtushinnangud.

Kristluse häll

Septuagintast sai tahtmatult varajase kristluse alustekst. Sellel oli kolm peamist põhjust:

1. See oli ainus Piibel, mida nad tundsid: Esimesed kristlased, nagu Paulus Tarsosest, olid kreekakeelsed juudid, kes tsiteerisid oma kirjades ja jutlustes eranditult Septuagintat. See oli ainus pühakiri, mis neile kättesaadav oli.
2. See pakkus messianistlikke “tõendeid”: Kristlased kasutasid Septuaginta spetsiifilisi sõnastusi (nagu Jesaja 7:14), et väita, et Jeesus täitis Vana Testamendi prohveteeringuid viisil, mida heebreakeelne tekst ei toetanud.
3. See lõi iroonilise olukorra: Tekst, mis loodi hellenistliku judaismi säilitamiseks, muutus peamiseks vahendiks, mis võimaldas kristlusel judaismist eralduda ja omaette religiooniks kasvada.

See tekitas paratamatult pingeid ja peagi puhkes avalik konflikt teksti autoriteedi ja kontrolli pärast.

Suur lahkuminek: võitlus Pühakirja kontrolli pärast

Pärast Jeruusalemma templi hävitamist roomlaste poolt aastal 70 pKr muutus võitlus Septuaginta üle eksistentsiaalseks. Mõlemad pooled – judaism ja tärkav kristlus – pidid end uuesti määratlema.

Juutide vastulöök: Septuaginta hülgamine

Yavne linna kogunenud rabiinlikud õpetlased mõistsid, et Septuaginta on muutunud kristlaste jaoks ületamatuks teoloogiliseks relvaks. Nad reageerisid kahe strateegilise sammuga:

• Kaanoni sulgemine: Rabid lükkasid tagasi raamatud, mis eksisteerisid vaid kreeka keeles (nt Tobiase, Juuditi raamatud). Põhjus polnud pelgalt nende populaarsus kristlaste seas, vaid see, et need sisaldasid spetsiifilisi teoloogilisi kontseptsioone (surnute ülestõusmine, nimedega inglid, viimne kohtupäev), mis hõlbustasid üleminekut kristlusesse.
• Uue tõlke tellimine: Nad kuulutasid Septuaginta „rikutuks“ ja tellisid Aquilalt uue, „ülisõnasõnalise“ ja „peaaegu loetamatu“ kreekakeelse tõlke. See oli selgelt „kristlusevastane“ versioon, mis oli loodud selleks, et teadlikult „parandada“ kõiki neid kirjakohti, mida kristlased oma tõenditena kasutasid.

Kristlaste omastamine: Septuagintast saab Vana Testament

Kristlased ei andnud alla, vaid võtsid Septuaginta täielikult omaks ja pöörasid süüdistused pea peale.

Esiteks, see oli narratiivi täielik pööre. Kristlikud juhid, nagu Justinus Märter, ei kaitsnud enam Septuagintat, vaid süüdistasid agressiivselt juute oma enda heebreakeelsete pühakirjade võltsimises, et eemaldada sealt Jeesust puudutavad prohveteeringud.

Teiseks, võitlus otsustati raha ja tehnoloogiaga. Kiriku kasvav jõukus võimaldas rahastada Septuaginta „tööstuslikus mahus“ tootmist odavamates ja kättesaadavamates koodeksites (köidetud raamatutes). See oli kirjastusrevolutsioon. Samal ajal vaevlesid Rooma-vastaste sõdade tagajärjel vaesunud juudi kogukonnad, et endale lubada kalleid heebreakeelseid kirjarulle. Kristluse võit polnud seega mitte ainult teoloogiline, vaid ka majanduslik ja tehnoloogiline.

See ajalooline konflikt jättis püsiva jälje, mis ulatub tänapäeva Piiblite struktuurini.

Pärand, mis elab edasi: Piibel, mida me täna tunneme

Võitlus Septuaginta üle defineeris, milliseid raamatuid peetakse pühaks protestantlikus ja katoliiklikus traditsioonis.

Protestantlik vs. katoliiklik Piibel: 2000 aasta vanune vaidlus

Septuaginta on otsene põhjus, miks katoliiklik ja protestantlik Vana Testament on erineva pikkusega.

See erimeelsus ei olnud puhtalt teoloogiline. Septuagintasse kuuluvad raamatud, nagu 2. Makkabite raamat, andsid teoloogilise õigustuse kiriku tulusatele praktikatele, näiteks indulgentside müügile (palved surnute eest).

Püha teksti tegelik õppetund

Septuaginta ajalugu paljastab sügava ja ebamugava tõe: „Pühad tekstid ei kuku taevast alla valmiskujul. Need on inimlikud tooted, mis on loodud ajaloolises kontekstis ja mida on kujundanud konkreetsed huvid.“

Ptolemaios II tellitud tõlge, mis pidi lahendama kohaliku poliitilise probleemi, päästis valla „religioosse revolutsiooni“. Kui me avame täna Piibli, siis hoiame käes dokumenti, mille lehekülgedele on salvestatud iidsed võimuvõitlused.

(allikas: https://www.youtube.com/watch?v=IjUAL_FaCBg)

relatio:

Artikkel Septuagintast ajakirjas “Kirik ja teoloogia”