See lugu on maailma kõige esimesest Piiblitõlkest ning sellest, kuidas see ei olnud ainult tõlge ning see algab legendiga: 3. sajandil eKr siseneb 72 juudi tarka eraldatud saarele, igaühel kaasas heebreakeelsed pühakirjarullid. 72 päeva hiljem väljuvad nad sealt identse kreekakeelse tõlkega – jumalik ime, mis tõestab, et Jumal ise on selle töö heaks kiitnud.

See on kaasahaarav lugu, kuid see on müüt. Septuaginta tegelik lugu ei räägi imest, vaid poliitilisest võimust, kultuurilisest ambitsioonist ja kuninglikust propagandast. See on lugu, mida teile kunagi ei räägitud – lugu tõlkest, mis oli tegelikult kuningliku propaganda sisse mässitud finantsskandaal, mille algatas kuningas, kes kasutas oma megalomaanilist raamatukogu ideoloogilise arsenalina.

Kuninga projekt: Miks Septuaginta tegelikult loodi?

Septuaginta sünd ei olnud ajendatud usulisest hardusest, vaid kahe osapoole – Egiptuse kuninga ja Aleksandria juudi kogukonna – vastastikustest vajadustest.

Ametlik lugu: Jumalik ime

Ametlik versioon, mida levitati läbi „Aristease kirja“ nimelise dokumendi, oli meisterlik propagandatükk. Selle eesmärk oli anda tõlkele vaieldamatu autoriteet. Legendi peamised elemendid on järgmised:

• Kuninglik uudishimu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos soovis üllast eesmärgist lähtuvalt lisada Aleksandria raamatukokku koopia juutide seadustest.
• Tarkade valik: Juudi ülempreester Eleazar valis Jeruusalemmast 72 õpetlast – kuus igast Iisraeli kaheteistkümnest suguharust.
• Imeline sünkroonsus: Targad viidi Pharose saarele, kus nad töötasid eraldatuses. Täpselt 72 päevaga valmistas igaüks teistest sõltumatult identse tõlke, sõna-sõnalt.

Tegelikkuses on „Aristease kiri“ pettus. Ükski tõsiseltvõetav ajaloolane ei pea seda autentseks. See kirjutati vähemalt sajand pärast sündmusi, mida see kirjeldab, tõenäoliselt hellenistliku juudi poolt, et legitimeerida Septuagintat kogukondade ees, kes seda kahtluse alla seadsid.

Tegelikud motiivid: Võim, kontroll ja kultuuriline ellujäämine

Projekti taga olid tegelikult külmalt kalkuleeritud poliitilised ja sotsiaalsed kaalutlused. Mõlemal osapoolel oli midagi võita.

Seega ei olnud Septuaginta sünd helde kuninga kingitus, vaid strateegiline tehing. Kuningas ostis mõjuvõimu ja lojaalsust, samal ajal kui vähemuskogukond tagas oma kultuurilise püsimajäämise.

See ei olnud aga lihtne projekt. Nagu selgus, oli pühakirja tõlkimise protsess sama oluline ja tagajärjekas kui selle loomise põhjused.

Sõnadest enamat: Kuidas tõlkimine muutis tähendust

Tõlkimine ei ole kunagi pelgalt sõnade ümberpaigutamine. See on tõlgendamine, valikute tegemine. Kui tõlgitakse püha teksti, muutub iga teoloogiline valik poliitiliseks avalduseks.

Heebrea keelest kreeka keelde: Kadunud ja leitud tõlkes

Lähte- ja sihtkeel esindasid kahte erinevat mõttemaailma.

• Piibli heebrea keel: Konkreetne, narratiivne, hõimukeskne.
• Vana-kreeka keel: Abstraktne, filosoofiline, universaalne.

Nende kahe „vaimse universumi“ vahel tõlkimine muutis paratamatult originaalteksti nüansse, kohandades semiidi mõtteviisi hellenistlikele kategooriatele.

Kaks saatuslikku tõlkevalikut

Kaks konkreetset näidet illustreerivad, kuidas tõlkijate valikutel olid monumentaalsed tagajärjed, mida nad ise ette näha ei osanud.

1. “Noor naine” või “Neitsi”? (Jesaja 7:14)
   • Heebrea kontseptsioon: Originaaltekstis kasutati sõna almah, mis tähendab „noor naine“.
   • Kreekakeelne tõlge: Tõlkijad valisid selle vasteks kreekakeelse sõna parthenos, mis tähendab „neitsi“.
   • Ajalooline tagajärg: Sajandeid hiljem sai just see tõlkevalik kristliku teoloogia nurgakiviks Jeesuse neitsistsünni kohta käivas õpetuses – väide, mida heebreakeelne tekst otse ei toetanud.
2. Hõimujumal Jahvest filosoofiliseks Jumalaks
   • Heebrea kontseptsioon: Heebrea arusaamad Jumalast (Jahve) olid seotud Iisraeli hõimude ja ajalooga.
   • Kreekakeelne tõlge: Heebrea hõimukeskne Jumal Jahve muudeti abstraktseks ja filosoofiliseks theos’eks, mis sobitus kreeka mõttemaailma.
   • Ajalooline tagajärg: See peen „lingvistiline helleniseerimine“ muutis juudi ideed kättesaadavaks ja mõistetavaks laiemale maailmale, kuid samal ajal muutis see peenelt ka nende sisu.

Need muutused ei jäänud märkamatuks ja viisid peagi ettenägematute tagajärgedeni, mis lõhestasid Vana-Maailma usulist maastikku.

Tahtmatud tagajärjed: Kuidas tõlge hakkas elama oma elu

Kui Septuaginta levis üle Vahemere, ei suutnud seda kontrollida ei Ptolemaios ega Jeruusalemma preestrid. Püha teksti tõlkimine impeeriumi keelde tähendas monopoli kaotamist selle üle ja see tõi kaasa ootamatuid liitlasi. Tekkis uus rühm, keda tunti kui „jumalakartlikke“ – rikkad kreeklased ja roomlased, kes tänu kreekakeelsele tekstile hakkasid sünagoogides käima ja annetasid heldelt.

See tõi kaasa aga uue probleemi. Diasporaa sünagoogid, mis sõltusid nende annetustest, hakkasid leevendama puhtuseseadusi ja arendama kaasavamat teoloogiat, et oma jõukatele patroonidele vastu tulla – samm, mida Jeruusalemma eliit poleks iial heaks kiitnud. See oli „raha, mis muutis teoloogiat“: majanduslikud huvid hakkasid kujundama usulist doktriini.

Kahe judaismi sünd

Septuaginta tekitas judaismis sügava lõhe, luues kaks erinevat voolu, millel olid erinevad keeled, keskused ja väärtushinnangud.

Kristluse häll

Septuagintast sai tahtmatult varajase kristluse alustekst. Sellel oli kolm peamist põhjust:

1. See oli ainus Piibel, mida nad tundsid: Esimesed kristlased, nagu Paulus Tarsosest, olid kreekakeelsed juudid, kes tsiteerisid oma kirjades ja jutlustes eranditult Septuagintat. See oli ainus pühakiri, mis neile kättesaadav oli.
2. See pakkus messianistlikke “tõendeid”: Kristlased kasutasid Septuaginta spetsiifilisi sõnastusi (nagu Jesaja 7:14), et väita, et Jeesus täitis Vana Testamendi prohveteeringuid viisil, mida heebreakeelne tekst ei toetanud.
3. See lõi iroonilise olukorra: Tekst, mis loodi hellenistliku judaismi säilitamiseks, muutus peamiseks vahendiks, mis võimaldas kristlusel judaismist eralduda ja omaette religiooniks kasvada.

See tekitas paratamatult pingeid ja peagi puhkes avalik konflikt teksti autoriteedi ja kontrolli pärast.

Suur lahkuminek: Võitlus pühakirja kontrolli pärast

Pärast Jeruusalemma templi hävitamist roomlaste poolt aastal 70 pKr muutus võitlus Septuaginta üle eksistentsiaalseks. Mõlemad pooled – judaism ja tärkav kristlus – pidid end uuesti määratlema.

Juutide vastulöök: Septuaginta hülgamine

Yavne linna kogunenud rabiinlikud õpetlased mõistsid, et Septuaginta on muutunud kristlaste jaoks ületamatuks teoloogiliseks relvaks. Nad reageerisid kahe strateegilise sammuga:

• Kaanoni sulgemine: Rabid lükkasid tagasi raamatud, mis eksisteerisid vaid kreeka keeles (nt Tobiase, Juuditi raamatud). Põhjus polnud pelgalt nende populaarsus kristlaste seas, vaid see, et need sisaldasid spetsiifilisi teoloogilisi kontseptsioone (surnute ülestõusmine, nimedega inglid, viimne kohtupäev), mis hõlbustasid üleminekut kristlusesse.
• Uue tõlke tellimine: Nad kuulutasid Septuaginta „rikutuks“ ja tellisid Aquilalt uue, „ülisõnasõnalise“ ja „peaaegu loetamatu“ kreekakeelse tõlke. See oli selgelt „kristlusevastane“ versioon, mis oli loodud selleks, et teadlikult „parandada“ kõiki neid kirjakohti, mida kristlased oma tõenditena kasutasid.

Kristlaste omastamine: Septuagintast saab Vana Testament

Kristlased ei andnud alla, vaid võtsid Septuaginta täielikult omaks ja pöörasid süüdistused pea peale.

Esiteks, see oli narratiivi täielik pööre. Kristlikud juhid, nagu Justinus Märter, ei kaitsnud enam Septuagintat, vaid süüdistasid agressiivselt juute oma enda heebreakeelsete pühakirjade võltsimises, et eemaldada sealt Jeesust puudutavad prohveteeringud.

Teiseks, võitlus otsustati raha ja tehnoloogiaga. Kiriku kasvav jõukus võimaldas rahastada Septuaginta „tööstuslikus mahus“ tootmist odavamates ja kättesaadavamates koodeksites (köidetud raamatutes). See oli kirjastusrevolutsioon. Samal ajal vaevlesid Rooma-vastaste sõdade tagajärjel vaesunud juudi kogukonnad, et endale lubada kalleid heebreakeelseid kirjarulle. Kristluse võit polnud seega mitte ainult teoloogiline, vaid ka majanduslik ja tehnoloogiline.

See ajalooline konflikt jättis püsiva jälje, mis ulatub tänapäeva Piiblite struktuurini.

Pärand, mis elab edasi: Piibel, mida me täna tunneme

Võitlus Septuaginta üle defineeris, milliseid raamatuid peetakse pühaks protestantlikus ja katoliiklikus traditsioonis.

Protestantlik vs. katoliiklik Piibel: 2000 aasta vanune vaidlus

Septuaginta on otsene põhjus, miks katoliiklik ja protestantlik Vana Testament on erineva pikkusega.

See erimeelsus ei olnud puhtalt teoloogiline. Septuagintasse kuuluvad raamatud, nagu 2. Makkabite raamat, andsid teoloogilise õigustuse kiriku tulusatele praktikatele, näiteks indulgentside müügile (palved surnute eest).

Püha teksti tegelik õppetund

Septuaginta ajalugu paljastab sügava ja ebamugava tõe: „Pühad tekstid ei kuku taevast alla valmiskujul. Need on inimlikud tooted, mis on loodud ajaloolises kontekstis ja mida on kujundanud konkreetsed huvid.“

Ptolemaios II tellitud tõlge, mis pidi lahendama kohaliku poliitilise probleemi, päästis valla „religioosse revolutsiooni“. Kui me avame täna Piibli, siis hoiame käes dokumenti, mille lehekülgedele on salvestatud iidsed võimuvõitlused.

(allikas: https://www.youtube.com/watch?v=IjUAL_FaCBg)