See siin on sissejuhatav ja hästi lihtsustav ülevaade kaasaja teadusmaailma kahest veidi metafüüsilise maiguga kosmoloogilisest ideest

Kaks teed ühtsuseni

Tänapäeval on paljud inimesed tundnud, et vanad maailmapildid – klassikaline usk isikulisse jumalasse ja teisalt külm mehhaaniline materialism – ei anna enam päris rahuldavaid vastuseid. Need ei seleta hästi, miks maailm tundub tähenduslik või miks üldse eksisteerib kogemus.

Selle taustal on esile kerkinud uued lähenemised. Kaks neist on materiaalne panteism ja panpsühhism. Mõlemad üritavad maailma tervikuna mõista ilma üleloomulikke seletusi kasutamata.

Lihtsustatult:

• materiaalne panteism ütleb, et universum ise on kõik – see toimib iseenesest ja ongi omamoodi “püha”;
• panpsühhism ütleb, et kogemus (mingil kujul) on olemas juba kõige algtasandil.

Mõlemad püüavad ületada vana lõhet vaimu ja aine vahel. Üks rõhutab maailma struktuuri ja seaduspärasust, teine selle sisemist kogemuslikku poolt.

Materiaalne panteism: isetoimiv ja “püha” loodus

Materiaalne panteism on viis näha maailma tähenduslikuna ilma religioossete dogmadeta. See ütleb, et pole mingit eraldi loojat – loodus ise ongi see, mida varem nimetati “jumalaks”.

Jumal = universum

Selles vaates ei ole jumal isik. Jumal tähendab lihtsalt kogu universumit: aine, energia ja loodusseadused koos. Kõik, mis on, ongi see “jumalik tervik”.

Teadvus tekib hiljem – st teadvus ei ole siin midagi algset. See tekib alles siis, kui aine muutub piisavalt keerukaks – näiteks ajus. Enne seda ei ole mingit kogemust.

Seda hoiakut võib kirjeldada kui imetlust maailma korra üle. Universum toimib oma seaduste järgi ja on lihtsalt “selline nagu on”. Ei ole vaja otsida varjatud eesmärki.

Kui maailm toimib ise, siis inimene ei ole selle peremees, vaid osa sellest. Eetika ei tähenda enam reeglite järgimist, vaid pigem vooluga kaasa minekut – tegutsemist nii, et me ei rikuks loomulikku tasakaalu.

Panpsühhism: kogemus on kõige alus

Panpsühhism läheb teist teed. See püüab vastata küsimusele: kuidas saab üldse tekkida kogemus? Kuidas saab “surnud” ainest tulla välja midagi sellist nagu tunne või teadlikkus?

Panpsühhismi põhiidee on lihtne: kui meil täna on kogemus, siis pidi selle mingi algkuju olemas olema juba alguses. Midagi ei teki täiesti eimillestki.

See ei tähenda, et aatomid mõtlevad nagu inimesed. Pigem tähendab see, et neil on väga algeline “sisemine aspekt”.

Panpsühhismi erinevad lähenemised:

• nõrgem versioon: ainetel on potentsiaal kogemuseks;
• tugevam versioon: igal asjal on minimaalne kogemus;
• kosmopsühhism: kogu universum on üks suur teadvus, millest meie kogemus on osa.

See muudab täielikult seda, kuidas me ainet näeme. Aine ei ole enam lihtsalt “tumm objekt”, vaid midagi, millel on ka sisemine aspekt.

Inimese kogemus ei ole siis enam erand, vaid loomulik osa maailmast.

Sarnasused ja erinevused

Mõlemad lähenemised on tegelikult ühel meelel ühes asjas: reaalsus on üks tervik. Nad ei jaga maailma vaimuks ja aineks.

Aga nad rõhutavad erinevaid asju:

• Panteism: maailm on üks aine/energia süsteem, mis toimib ise.
• Panpsühhism: maailm on küll üks, aga kogemus on selle lahutamatu osa.

Lihtne metafoor, kujuta ette sümfooniat:

• Panteism ütleb: ilu peitub selles, kuidas kõik on ideaalselt korraldatud – partituuris ja harmoonias.
• Panpsühhism ütleb: ilu peitub selles, kuidas heli ise “tundub” – vibratsioonis ja kogemuses.

Panteism ütleb: universum töötab.
Panpsühhism ütleb: universum kogeb.

Sild Ida mõttelooga

Huvitaval kombel on sarnased ideed olemas ka idamaises filosoofias.

Daoism räägib maailmast, mis toimib ise (Ziran). Parim viis elada on mitte sellele vastu töötada (Wu Wei), vaid liikuda koos loomuliku vooga.

Budism rõhutab kogemust – kogu reaalsus ilmneb alati kogemusena. See on väga lähedane panpsühhismi ideele, et kogemus on keskne.

Ehk kokkuvõtvalt:

• daoistlik maailm toimib – umbes nagu materiaalne panteism;
• budistlik maailm ilmneb kogemusena umbes nagu panpsühhism.

Whitehead ja protsessifilosoofia

Alfred North Whitehead püüdis need ideed viia kaasaegse teaduse keelde.

Tema järgi ei koosne maailm püsivatest objektidest, vaid pidevatest sündmustest. Kõik on protsess. Iga sündmus “tunnetab” oma ümbrust ja kujuneb sellest. Maailm on pidev vastastikune mõjutamine. Universum ei järgi valmis plaani. See on pidev loov protsess, mis areneb hetke haaval.

Whitehead pidi looma uusi mõisteid, sest meie keel on liiga “asjakeskne”. Tegelikult on maailm rohkem vool kui objekt.

Kumb on tänapäeval “huvitavam”?

Praegu on olukord veidi ebaühtlane.

• Materiaalne panteism on muutunud peaaegu nähtamatuks taustaks – see on paljude teaduslike vaadete vaikimisi alus.
• Panpsühhism on taas esile tõusnud, sest teadvuse probleem pole kuhugi kadunud.

Panpsühhism tundub paljudele huvitavam, sest see sunnib meid küsima uusi küsimusi.

See ei pruugi olla lõplik vastus, aga see avab ukse teistsugusele mõtlemisele.

Kokkuvõte: uus vaade reaalsusele

Kui panna need ideed kokku, tekib huvitav pilt.

• Panteism õpetab meid nägema maailma kui toimivat tervikut.
• Panpsühhism õpetab meid nägema maailma kui kogemuslikku tervikut.

Võib-olla ei pea me valima. Võib-olla on need lihtsalt kaks erinevat viisi sama asja kirjeldamiseks.

Nagu sümfoonia:

• üks kord näeme selle struktuuri,
• teine kord tunneme selle kõla.

Ja võib-olla ongi reaalsus korraga mõlemat – nii toimiv süsteem kui ka vahetu kogemus?

Ja lõppu veel intrigeerimiseks midagi veidi teemaga seonduvat:

Aina enam ilmub teadusuudiseid, mis puudutavad kosmoloogilisi teooriaid, sh ka kvantmaailma puudutavas vallas, mis näivad pigem metafüüsilistena. Näiteks teooriad sellest, et tähed või planeedid võivad mingis mõttes olla elusorganismid või et kogu kosmos võib toimida mingit laadi „neuronvõrgustikuna“ jms (kõlab nagu panpsühhism).

Allpool viidatud konkreetse teooria puhul räägitakse võimalusest, et eksisteerib mingi universaalne, kosmiline intellekt, mille meie kui “antennid” aeg-ajalt kinni püüame. Ehk kosmiline intellekt, kui teatud mõõdetav väli. Tegu ei pruugi tingimata olla teadvuse või nö “organismiga”, vaid mingit laadi elegantse ja ühendumisvõimelise algoritmiga. Autor ei välista, et peale meie bioloogiliste neuronite võivad sellega nö otseühenduse saada ka AI digineuronid.

Huvitav on siinjuures see, et tegu pole mingi uue ideega, vaid teooriaga, mille esmakordselt käis välja lausa 12. sajandi araabia filosoof Averrois, keda muide õpitakse põgusalt vähemalt Eesti gümnaasiumite ajalootundides. Averrois on äärmiselt põnev autor. Tema teooria “universaalsest intellektist”, millega inimmõistus aeg-ajalt ühenduse saavutab ja kogeb seda nö “idee” sünnina, on tegelikult täpselt seesama, millest räägib viidatud teooria autor Douglas Youvan (või ka sarnaselt filosoof Keith Frankish). Averrois oli vasttekkinud keskaegsetes Euroopa ülikoolides ülipopulaarne, sh Pariisi ülikoolis, kus tema ideid levitasid eurooplastest “averroistid”. Pärast tema surma asus averroiste vihaselt ründama keskaja Euroopa skolastika suurkuju, inkvisitsiooni eestvedajate, dominiiklaste esindaja Aquino Thomas, kes kiriku hinnagul “alistas” Averroise. Lisan selle kohta ühe gümnaasiumi tunnis kasutatud slaidi.

Näib, et “universumi intellekt” plingib mingit sõnumit nii 800-900 aastase sammuga.

Link on siin: https://www.popularmechanics.com/science/a69859254/universe-is-conscious-intelligence/

Vaata ka “The Universe is Learing”