Sellel sõnal “Qlubi” on mingi oma tähendus ka aga kõik sai alguse sellest, et hakkasin ühes FB grupis avaldama mõtteid, mis kasvasid järjest pikemateks artikliteks. Ja teadmiseks: see sektsioon, ehk Qlubi, on väga piiblikeskne, mis muidugi on ka osa mõtete või ideede ajaloost.
Miks ta on siin sedasi eraldi lehena? Sest ta on mahukas ühe konkreetse valdkonnaga seotud sari, mida ma ei tahaks postitustes dubleerida aga mis kuulub komplekti.
Aja mõistmine
Praegusaja inimene loeb Piiblit paratamatult oma ajastu kaudu. Meie mõisted, küsimused ja ootused on kujunenud sajandite jooksul – koos kiriklike traditsioonide, teoloogiliste süsteemide ja kaasaegse maailmapildiga. Ent mida rohkem neid kihte tekib, seda raskemaks muutub algse sõnumi tajumine.
Üks võimalik lähenemine on proovida teha vastupidist: mitte tuua teksti tänapäeva, vaid minna ise teksti aega.
Just sellisest mõtteviisist proovisin lähtuda „Qlubi“ kogumiku koostamise ajal. Tegemist ei ole kindlasti ei õpetuse ega liikumisega, vaid pigem uurimisruumiga – kohaga, kus püütakse mõista Pühakirja selle sünnikeskkonnas: millises maailmas need tekstid kirjutati, milliseid ideid nende autorid eeldasid ja kuidas neid mõistsid nende esimesed kuulajad.
Piibel ei sündinud vaakumis
Sageli käsitletakse Piiblit justkui iseseisva ja suletud tekstikoguna. Tegelikult kujunes see pika aja jooksul ning oli tihedalt seotud oma ajastu religioosse mõttemaailmaga.
Vana Testamendi lõpu ja Uue Testamendi alguse vahele jääb mitusada aastat – periood, mida tavaliselt käsitletakse vaid möödaminnes. Ometi oli see aeg täis ideede arengut, arutelusid ja tekstiloomet. Just siis kujunesid mitmed mõisted ja ootused, mis olid Jeesuse ja tema kaasaegsete jaoks enesestmõistetavad.
Sellesse maailma kuulusid ka tekstid, mida tänapäeval sageli ei tunta või ei peeta autoriteetseks, kuid mis omasid oma ajas kaalu:
- Eenoki raamat,
- Qumrani kogukonna kirjutised,
- erinevad apokalüptilised ja õpetuslikud tekstid.
Need ei olnud tingimata „Piibel“ selle tänapäevases tähenduses, kuid need olid osa samast mõtteuniversumist. Ilma nendeta jääb osa Pühakirja keelest ja kujunditest arusaamatuks.
Jeesus ja tema kuulajad: ühine mõtteruum
Kui püüda mõista Jeesuse õpetust, tuleb arvestada, et ta ei rääkinud tühjale lehele. Tema kuulajad olid inimesed, kelle maailmapilt oli kujundatud just nende samade tekstide ja traditsioonide kaudu.
Näiteks:
- ootused Messia suhtes ei tekkinud tühjalt kohalt,
- arusaam „lõpuajast“ oli juba olemas,
- inglite, ülestõusmise ja kohtumõistmise teemad olid aktiivses arutelus.
Mõned Jeesuse ütlused, mis tänapäeval tunduvad raskesti mõistetavad või isegi vastuolulised, muutuvad palju selgemaks, kui neid vaadata selle tausta kaudu. Mõnel juhul võivad viited ulatuda isegi tekstideni, mida hiljem kaanonisse ei kaasatud, kuid mida tolle aja inimesed tundsid ja austasid.
„Lõpuaeg“ kui juba toimunud sündmus
Üks läbivaid teemasid selles kogumikus on eskatoloogia – küsimus sellest, mida tähendab „lõpuaeg“.
Tänapäeval kiputakse seda mõistma tulevikusündmusena. Ent kui vaadata tekste nende esialgses kontekstis, avaneb teine võimalus: suur osa „lõpuaja“ kirjeldustest võis käia sündmuste kohta, mis pidid toimuma nende samade inimeste eluajal, kellele need sõnad öeldi.
Selline lähenemine ei püüa lihtsalt vaielda traditsiooniliste tõlgendustega, vaid esitab põhimõttelise küsimuse: kellele need sõnad olid suunatud – meile või neile?
Kui võtta tõsiselt seda, et Jeesuse kuulajad olid tema otsesed adressaadid, siis muutub ka paljude tekstide tähendus. Mõisted nagu „see sugupõlv“, „kogu ilmamaa“ või „suur viletsus“ ei pruugi viidata kaugele tulevikule, vaid konkreetsetele ajaloolistele sündmustele.
Traditsioon ja selle piirid
Selline lähenemine toob paratamatult esile ka pinge traditsiooniliste õpetustega. Paljud hilisemad tõlgendused – olgu need kiriklikud või mõne konkreetse usuliikumise omad – on kujunenud teistsugustes ajaloolistes tingimustes ning võivad algsest kontekstist märkimisväärselt erineda.
Siin ei ole eesmärgiks neid tingimata ümber lükata, vaid neid kõrvutada:
- mida ütleb tekst ise,
- mida eeldas selle algne kuulaja,
- ja kuidas on seda hiljem mõistetud.
Selline võrdlus võib olla kohati ebamugav, kuid samas ka vabastav. See annab võimaluse eristada teksti ja selle tõlgendust.
Miks uurida ka „unustatud“ tekste?
Üks selle kogumiku eripärasid on huvi tekstide vastu, mis ei kuulu tänapäevasesse Piibli kaanonisse, kuid olid oma ajas olulised.
Näiteks Eenoki raamat:
- pakub tausta inglite ja vaimolendite käsitlusele,
- sisaldab varaseid arusaamu kohtumõistmisest ja Messiast,
- aitab mõista, kust pärinevad mitmed Uues Testamendis esinevad ideed.
Selliste tekstide uurimine ei tähenda nende samastamist Piibliga, vaid nende kasutamist konteksti loomiseks. Need on nagu kadunud vahepeatükid, mis aitavad siduda tervikut.
Õppimine, mitte õpetamine
Võib-olla kõige olulisem selle kogumiku juures on see, mis hoiakut ma taotlesin. See ei esitle end lõplike vastuste allikana, vaid pigem teekonnana.
Eesmärk ei ole:
- luua uut doktriini,
- ega tõestada, et kõik teised eksivad.
Eesmärk on õppida:
- esitama paremaid küsimusi,
- märkama teksti detaile,
- ja nägema suuremat pilti.
Selline lähenemine eeldab teatavat tagasihoidlikkust – valmisolekut tunnistada, et meie arusaam ei pruugi olla lõplik ega täielik.
Veel üks vaatenurk
Kui mõelda laiemalt, siis võib seda lähenemist vaadata ka kui katset taastada ajalooline mälu.
Religioossed tekstid ei ole ainult õpetused – need on ka ajastu peeglid. Kui me loeme neid ilma nende maailmata, siis loeme me ainult pool lugu.
Võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus mitte see, mis saab tulevikus, vaid see, mis tegelikult juba toimus ja miks see oli nende inimeste jaoks nii tähenduslik.
Ja võib-olla just sealt – mineviku mõistmisest – hakkab avanema ka sügavam arusaam sellest, mida need tekstid võivad tähendada täna.