Kohe saad teada, et mis see on, aga miks see on siin?
Sest see juhatab meid tegelikult teistmoodi “mõtlema”.
Ehk omamoodi eksperiment, kuidas uurida mõttelugu mitte mõttega, vaid kuidagi teistmoodi.
Ja ikkagi, miks ta on siin? Sest see on natuke võibolla kokkuvõte kõigest, mis sellel lehel leidub.
“UURIMUS LOOMULIKUST KORRAST”
Mis juhtub, kui võtta mõned väga erinevad mõttesuunad – näiteks anarhism, daoism, Jeesuse õpetus ja kaasaegne psühholoogia – ning vaadata neid mitte nende enda keeles, vaid hoopis inimese neurofüsioloogia vaatepunktist?
Käesolev „uurimus loomulikust korrast“ ongi pigem selline katse. Mitte selleks, et tõestada mingit uut teooriat või siduda erinevaid õpetusi üheks süsteemiks, vaid et proovida midagi lihtsamat: vaadata, kas nende vahel võib olla ühisosa, mis ei paikne mitte ideedes, vaid inimeses endas.
See on rohkem eksperiment kui väide. Rohkem küsimus kui vastus.
Kui võtta samm tagasi
Erinevad traditsioonid – religioossed, filosoofilised, isegi poliitilised – kipuvad üksteist välistama. Igaüks räägib oma keeles ja pakub oma seletust.
Aga kui korraks mitte küsida, kellel on õigus, vaid hoopis:
mis juhtub inimesega, kui ta neid õpetusi praktiseerib?
Siis nihkub fookus:
- ideedelt kogemusele,
- õpetustelt seisundile,
- ja lõpuks võib-olla isegi maailmavaadetelt kehale.
Üks ootamatu ühenduskoht
Kui vaadata eri traditsioone sellest vaatenurgast, hakkab korduma üks kummaline muster.
Anarhism (Kropotkin):
- koostöö toimib paremini kui sunnitud kontroll
Daoism:
- mittesundiv tegutsemine (wu wei) loob tasakaalu
Jeesuse õpetus:
- vägivallatus, mitte vastupanu, sisemine muutus
Kaasaegne psühholoogia:
- rahu ja turvatunne vähendavad hirmureaktsioone ja avavad empaatia
Need ei ole samad õpetused.
Aga nad näivad osutavat samale suunale.
Võib-olla ei ole küsimus ideedes
Selle teksti üks keskseid „katseid“ on järgmine mõte:
võib-olla ei tulene nende sarnasus sellest, et nad on üksteist mõjutanud,
vaid sellest, et nad kirjeldavad sama inimest.
Inimese närvisüsteem:
- reageerib hirmule sarnaselt igas kultuuris,
- rahuneb sarnaste praktikate kaudu,
- ning loob sarnases seisundis sarnast käitumist.
Kui see on nii, siis:
- kaastunne ei ole ainult moraalne ideaal,
- vaid närvisüsteemi tasakaaluseisund,
- ja viha ei ole ainult „vale“, vaid ka füsioloogiliselt kurnav.
Jeesus, Laozi ja… närvisüsteem
Sellest vaatenurgast muutub ka viis, kuidas lugeda klassikalisi tekste.
Näiteks:
- „Ärge muretsege“ võib olla vähem moraalne nõue ja rohkem juhis rahunemiseks
- „Armastage vaenlasi“ ei ole käsk, vaid seisund, mis tekib siis, kui hirm taandub
- wu wei ei ole filosoofia, vaid kogemus, kus tegutsemine ei tule pingest
Selline lugemine ei püüa midagi „ümber tõlgendada“, vaid lihtsalt küsib:
mis seisundis inimene peab olema, et see kõik oleks võimalik?
Ego ja tänapäev
Kui see kõik tuua tänapäeva, siis muutub pilt üsna praktiliseks.
Kaasaegne elu:
- hoiab meid pidevas pinges,
- stimuleerib võrdlemist ja konkurentsi,
- ning hoiab närvisüsteemi „valvel“.
Selle tulemus ei ole ainult moraalne probleem, vaid:
- ärevus,
- läbipõlemine,
- killustatus.
Selles mõttes võib öelda, et probleem ei ole ainult selles, mida me usume,
vaid selles, kuidas meie keha ja meel pidevalt toimivad.
Eetika kui midagi ootamatut
Üks huvitavamaid avastusi selles „uurimuses“ on ehk see, et eetika võib olla palju vähem abstraktne, kui me arvame.
Kaastunne:
- rahustab keha
Viha:
- hoiab stressi üleval
Ausus:
- lihtsustab mõtlemist
Andestamine:
- vabastab pinge
Sellest vaatenurgast ei ole eetika ainult „õige käitumine“, vaid midagi palju praktilisemat:
see, mis hoiab inimese süsteemi tasakaalus.
Usk kui seisund
Sama kehtib ka usu kohta.
Kui usk ei ole lihtsalt veendumus, vaid:
- usaldus,
- kontrollist lahti laskmine,
- avatus,
siis muutub see millekski, mida saab kogeda, mitte ainult mõelda.
Ja võib-olla just see on koht, kus:
- palve,
- meditatsioon,
- tai-chi,
- või lihtsalt vaikne kohalolu
kohtuvad.
Mitte järeldus, vaid ettepanek
See tekst ei püüa tõestada, et kõik õpetused on samad.
Samuti ei püüa see luua uut süsteemi.
Pigem pakub ta välja ühe võimaluse vaadata:
mis siis, kui meid ühendab midagi sügavamat kui meie ideed –
see, kuidas me tegelikult toimime inimestena?
Ja mis siis, kui:
- erinevad õpetused ei räägi niivõrd erinevatest tõdedest,
- vaid samast kogemusest, erinevates keeltes?
Võib-olla kõige olulisem
Kui selles tekstis on üks varjatud järeldus, siis see ei ole teoreetiline.
See on pigem praktiline:
võib-olla ei ole kõige olulisem mitte see, mida me uurime,
vaid see, mida me kogeme.
Ja võib-olla ongi see „loomulik kord“ midagi,
mida ei saa lõpuni lahti seletada —
aga mida saab ära tunda, kui see hetkeks tekib.