Ideed tekivad, rändavad läbi mandrite ja nakatavad terveid kultuure. Ja vahel muudavad maailma ajalugu palju radikaalsemalt kui ükski füüsiline objekt. Põhjus, miks ideede ajaloo uurimine on nii komplitseeritud ja nii sageli ka väga vaidlusi tekitav teema, on see et ideed ei ole asjad ega jäta tihti maha silmale nähtavad „leivapuru“. Aga kuidas siis uurida ideede liikumist, et saada aru nende kujunemisest ja mõjust ja mis järeldusteni see võiks viia?

Lovejoy ja Cambridge

Selle arutelu eesmärk on püüda mõista, kuidas inimmõte töötab ja kuidas kontseptsioonid ajas rändavad. Nagu öeldud, mõtted ja kontseptsioonid ei näi jätvat endast tingimata maha väga selget „leivapuru“, või äkki ikka jätavad? Oleneb ilmselt, et millistena me ideid üldse näeme.

Esmalt vaataks seepärast kaht suurt ja vastandlikku ideede ajaloo uurimise koolkonda.

1930. aastatel tõi Arthur Lovejoy ideede uurimisse revolutsiooni (ehkki toetus mitmele varasemale mõttevoole.), pakkudes keerulisest uurimustööst tekkinud frustratsioonist lähtuvalt välja süsteemse programmi, mis püüdis ideid lahutada suurtest, sageli eksitavatest filosoofilistest süsteemidest, asutades distsipliini nimega „ideede ajalugu“. Tema metoodika tuumaks oli kontseptsioon, mida ta ise nimetas ideeühikuks (unit idea).

Ehk Lovejoy uskus, et suured ja keerulised filosoofilised süsteemid on tegelikult kokku pandud väikestest,  muutumatutest ja rändavatest algosakestest nagu „ideeaatomitest“.

Muide, Lovejoy “mõtteaatomite” loogika on mõneti nagu eelkäija hilisemale Richard Dawkinsi meemiteooriale, aga sellest lähemalt tagapool.

Lovejoy analüüsis näiteks, kuidas Platon vanas Kreekas kirjutas „täiuse ideest“ ja siis jälgis, kuidas seesama täiuse „ühik“ ilmus keskaegses kristlikus teoloogias ja hiljem valgustusaja teaduses ning tema nägemuses oli see kogu aeg üks ja seesama püsiv idee, sama „aatom“, mis lihtsalt rändab läbi aja, sattudes kord ühte, kord teise filosoofilisse süsteemi.

Mõnes mõttes kõlab Lovejoy mudel natuke nagu legoklotsid. Nagu meil oleks inimkonna ajaloos olnud näiteks üks universaalne legoklots nimega „vabadus“, siis klots nimega „jumal“ ja „kannatus“ jne ning et näiteks vanas Roomas ehitati nendest klotsidest piltlikult sildasid, keskajal pandi samad legod kokku katedraalideks ja modernne aeg tegi neist kosmoselaeva –  aga klotsid ise on kogu aeg samad, igavesed ja muutumatud, ainult neist tehtud asjad muutuvad. Ja ideede ajaloo uurimine seisnebki siis selle käsitluse järgi selles, et me tuvastame neid klotse ja näitame, kuidas neid on läbi aegade kuhugi, näiteks tekstidesse paigutatud.

Selline reduktsioon on vaimselt väga ahvatlev, sest see teeb ajaloo mõnusalt korrastatuks. Aga juba 1960.-tel astus esile nn Cambridge koolkond eesotsas Quentin Skinneriga, kes lükkas taolise lego-analoogia väga jõuliselt ümber.

Nende peamine argument oli, et ideed ei eksisteeri kunagi mingis abstraktses vaakumis. Need ei hõlju kuskil ajaloos ringi, et oodata, millal on nende aeg nö lavale astuda – et keegi neid kasutaks. Skinneri jaoks ei ole tekst, milles idee sisaldub, lihtsalt mingi passiivne konteiner, mis hoiab endas neid legoklotse või ideeühikuid, vaid mingit ideed sisaldav tekst on alati „poliitiline“ nagu ta ütleb, see on tegelikult „sotsiaalne tegu“.

Näiteks, 17. sajandi kodusõda Inglismaal. Keegi kirjutab pamfleti ja kasutab seal sõna „vabadus“. Ta ei vaata siis mingit abstraktset ühikut, näiteks antiikajast laenatud „legoklotsi“, ta kasutab sõna „vabadus“ sisuliselt sotsiaalse relvana, et rünnata kuningat, õigustada maksude mittemaksmist või kasvõi et päästa enda elu. Ta osaleb konkreetses oma ajastu „keelemängus“, kus sõna „vabadus“ omandab selle ajastuga seotud konteksti, mitte ei ole mingi eraldiseisev kontseptsioon, mida igal ajal ühtmoodi kasutatakse.

Ehk Cambridge koolkond väidab, et idee tähendus on absoluutselt lahutamatu sellest poliitikast, majandusest ja ühiskondlikust kontekstist, milles autor elas – ei saa lihtsalt lõigata 17. sajandi „vabadust“ kontekstist välja ja eeldada, et see on seesama vabadus, millest kunagi rääkisid stoikud.

Ja nii tekib tõesti mingi instinktiivne vastulause Lovejoy „ideeühikute“ lähenemisele, sest  see lihtsalt ei klapi hästi sellega kuidas meie aju või kogemus päriselt töötab.  Päriselus me ei istu maha, et võtta mingid ajaloos esinenud „voolavuse“ ideeühikuklotsi ja näiteks „eluviisiklotsi“ ja ei hakka neid kuidagi kokku sobituma, et konstrueerida näiteks daoismi. See lihtsalt ei käi nii, meie kogemus on alguses peale midagi palju kaootilisemat ja samas terviklikumat. Need analüütilised „klotsid“ paistavad heal juhul välja rohkem nagu tagantjärele tarkusena.

Nii et „ideeühikud“ tunduvad olema pigem mingid kunstnikud konstruktsioonid, mille filosoofid on hiljem nendest algsest ürgsest elamustest „välja saaginud“, et asju oleks lihtsam kataloogiseerida. Selles mõttes, Cambridge koolkonna tugevus ongi see, et nad sunnivad meid tagasi maapeale, konteksti juurde.

Kui Lovejoy näeb ideed kui jõge, mis voolab kuidagi muutumatuna läbi sajandite, siis Skinneri järgijad tuletavad meile meelde, et jõge ei ole kunagi maastikust eraldatud. Seda mõjutavad pinnas, kivimid, langusnurk, kaldad – kogu keskkond.

Kuid tegelikult on mõlemal lähenemisel oma nõrkus. Lovejoy „atomism“ muutub liiga abstraktseks, kaotades sideme elava tegelikkusega. Cambridge’i lähenemine aga ähvardab uputada meid “liigsesse partikulaarsusesse” – ajalugu laguneb tuhandeteks üksikjuhtumiteks, kus miski pole teisega seotud ja pikaajalised mustrid haihtuvad.

Juhtumiuuring – dhyāna ja chan budism

Mis siis tegelikult juhtub, kui üks tõeliselt suur ja iidne mõte reaalselt ületab kultuuripiire? Näiteks see, kuidas on budistlik kontseptsioon dhyāna jõudnud Hiina chan-budismi. Dhyāna on väga spetsiifiline keskendumise ja meditatiivse seisundi süsteem. See sündis ja arenes välja algselt Indias sealse kultuuri, keele ja piirkondlike sotsiaalsete praktikate keskkonnas. Seejärel, tänu kaupmeestele ja rändmunkadele hakkas see idee liikuma mööda Siiditeed Hiina poole, läbides iidsete indo-eurooplaste poolt asustatud Kucha budistlikku riiki. Lovejoy ütleks siin, et budistlik munk võttis selle dhyāna „ideeklotsi“ oma rännukotti, viis selle Hiinasse ja andis seal teistele edasi. Aga reaalne ajalugu on palju keerulisem, sest kui selline India munk Hiinasse jõuab, ei oota teda ees puhas leht või tühi tahvel. Teda ootab ees kultuur, mis on tuhandeid aastaid arendanud omaenda filosoofiat – peamiselt daoismi ja konfutsionismi.

Probleem oli selles, et Hiina õpetlastel ja tõlkijatel puudusid India filosoofia jaoks vastavad terminid, neid lihtsalt polnud hiina keeles olemas. Sanskritikeelsed kontseptsioonid, mis rääkisid tühjusest (śūnyatā) või kannatuste ringkäigust, ei olnud seetõttu sisuliselt tõlgitavad; dhyāna kontseptsiooni ei olnud võimalik lihtsalt mitte millegagi väljendada. Seetõttu pidid esimesed budistlikud misjonärid laenama sõnu daoismist, kasutades näiteks nirvāṇa jaoks mõistet wuwei (sundimatu toimimine) või dharma jaoks dao (loomulik kulgemine). Tegemist oli ametliku „mõistete sobitamisega“ (geyi).

Kuid asi on selles, et taoline, teist kontseptsiooni kandev sõnakasutus ei ole neutraalne, sellega tuleb kaasa terve teistsugune maailmapilt.

Näiteks dharma mõistmine viib maailma illusoorsuse mõistmiseni. Dao seevastu väärtustab maailma loomulikku toimimist ja sellest osasaamist. Budism ei otsi ühinemist „ürgse algallikaga“, sest budismis puudub looja- või ürgalge kontseptsioon. Kui nirvāṇa tähistab eksistentsi lakkamist tavapärasel kujul, siis wuwei märgib eksistentsi täiuslikkust siinsamas maailmas. Tõlge jättis mulje, et budistlik valgustatus on lihtsalt passiivne, rahulik ja looduslähedane olemine, mitte radikaalne eksistentsiaalne transformatsioon. Kuigi tõlketava hilisemal perioodil kohandus budismiga paremini, on ootuspärane, et selline kontekstimuutus muutis ideed Hiinas oluliselt.

See tähendab, et kui Hiina õpetlane hakkas praktiseerima seda, mida ta pidas budistlikuks mediteerimiseks (dhyāna), siis ta tajus seda vältimatult läbi daoistliku filtri. Tulemuseks ongi süntees, fundamentaalselt uus asi, mille käigus sündis chan budism, mida meie läänemaailmas tunneme hilisema Jaapani termini zen kaudu.

Chan-budism ei ole lihtsalt India budism uues geograafilises asukohas, kuigi ta ei ole ka puhas daoism. See on kahe hiiglasliku kognitiivse maastiku kokkupõrge, mille käigus toimub sisuliselt ideede evolutsioon. Idee ei liigu edasi ühessamas pakendis ja vormis, vaid ta teiseneb, sõltuvalt teda ümbritsevast keskkonnast, nagu jõgi järgib maastikku ja sõltub jõesängi eripäradest.

Dawkinsi meemid vs emergentsus ja konvergentsus

Kui me räägime sellisest ideede rändamisest, muteerumisest ja keskkonnaga kohanemisest, siis see kõlab väga sarnaselt evolutsioonibioloogiale. Ja siis meenubki kahtlemata Richard Dawkins, kes lõi kümneid aastaid tagasi „meemiteooria“ (minu kunagine lemmik, puhtalt tema idee elegantsuse tõttu).

Tegu pole tänapäeval näiteks sotsiaalmeedias kasutatava „meemiga“, mis võib tähendada lihtsalt mingil kujul pakendatud sõnumit, näiteks pilti, vaid hüpoteesiga, et äkki „elavad“ meie ideed, ehk meemid üsna samasuguselt nagu geenid – nende peamine eesmärk on jääda ellu ja seetõttu „püüavad“ ideed/meemid olla populaarsed, et oma eluvõime säilitada.

Seega, miks me ei võiks siis öelda, et idee (näiteks dhyana budism) on lihtsalt edukas meem, sest tal õnnestus uues keskkonnas (Hiinas) muteeruda sealseks eluvõimeliseks uueks vormiks (chan budismiks)?

Probleem seisneb selles, et Dawkinsi meemitooria on sügaval sisimas ikkagi seesama Lovejoy lähenemine, sest see bioloogilises rüüs meemiteooria eeldab ikkagi, et eksisteerib mingi eraldi seisev eriline ühik, mingi „idee-DNA“, millel on oma sõltumatu eksistents ja mis kasutab inimmõistust lihtsalt paljunemismasinana. Kuid meil lihtsalt puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et mingi selline üksus päriselt eksisteeriks, me oleme lihtsalt loonud elegantse uue teoreetilise kujundi ideede liikumise kohta.

Keskne küsimus on see, et kas me üldse saame rääkida mingist iseseisvast „idee-objektist“, olgu see siis Lovejoy „ideeühik“ või Dawkinsi „meemi-DNAa“, või me peaksime ideed vaatlema pigem kui emergentset protsessi.

Emergentsus tähendab mingi nähtuse tekkimist läbi väga paljude, sageli täiesti tajutamatute tegurite, näiteks sotsiaalse surve, geograafia või keeleliste kontekstide sünkroonse kokkulangemise. Kui lähtuda emergentsusest, siis sisuliselt tähendab see seda, et kui sa lahutad idee tema keskkonnast, ümbritsevatest mõjuritest, siis sa ei saa tulemusena puhast ideed. Sa saad lihtsalt tühjuse.

Siia sobib väga hästi jõekeerise võrdlus. Kui vees tekib keeris, siis see näib meile mingi eraldiseisva nähtusena, objektina. Sa ei saa “keerist” näiteks ämbris kaasa võtta. Tegelikult aga ei ole sellist eraldiseisvat objekti nagu veekeeris olemas – see tekib vees mitme mõju tulemus nagu veevool, jõesängi kuju, jõesängis asuvad kivid vms. Kui need kaovad, siis kaob ka keeris. Ta ei ilmu enam ilma nende tingimusteta, seega ta on emergentne, mitte iseseisev.

Ja emergentsus on muidugi seotud ka konvergentsusega, st nähtusega, mil maailma eri osades, omavahel geograafiliselt ja ajaliselt eraldatud kultuurides tekivad ühesugused või detailides väga sarnased ideed. Vahel on jah võimalik tuvastada mingeid omavahelisi mõjutusi (nagu viidatud Siiditee) aga tihti mitte. Sarnasused ei ole siiski kuidagi üleloomuliku päritoluga ega tõesta need ka „ideeühikuid“ või „meeme“, vaid siin tulebki mängu konvergentsus, ehk see, et kuigi inimkultuurid on väga erinevad, on meie neurobioloogia, meie aju riistvara ja tegelikult meie kogu füüsiline eksistents väga rangete parameetritega piiratud. Kui inimõistus satub mingisse äärmusliku stressi või ka teatud meditatiivsesse seisundisse või kui ajukeemia lihtsalt muutub, siis ei loo meie aju mingit lõputut hulka suvalisi mustreid, vaid ta töötleb infot kindlatel ette antud viisidel, mida on paratamatult piiratud hulgas variatsioonides. See on täpselt sama nagu nn konvergentne evolutsioon selle näite abil, et lindudel ja nahkhiirtel arenesid tiivad täiesti eraldi. Mitte sellepärast, et nad kuidagi jagasid mingit ühist tiivageeni, vaid hoopis sellepärast, et atmosfääris liikumise füüsikalised seadused lubavad lennata ainult mingit teatud kindla aerodünaamikaga. Keskkond mõjutas bioloogiat sarnaselt. Ideed arenevad samamoodi, sest ühesugune „ajuaerodünaamika“ dikteerib seda.

Seega ideed on seotud väga paljude väliste mõjutajatega, mida saame kirjeldada kui emergentsust või konvergentsust ning mis ei nõua seda, et idee peaks olema mingi DNA-taoline iseseisev üksus ja samuti ei ole ideed üksused, mis lihtsalt muteeruvad välistes tingimustes (kuigi vahel ka seda), vaid see võib viia lausa mõttele, et idee teke on täielikult sõltuv konkreetsetest ümbritsevatest  tingimustest, ilma nendeta ideed ei pruugiks eksisteeridagi – nö juhtum puuduks.

Ja siit oleks võimalik hüpata näiliselt täiesti teise maailma kuuluva tegelase juurde – Agatha Christie poolt 1920. aastal loodud Hercule Poirot. Sest kui ideede ajalugu eeldab väga täpset nende teket tingivate, väga mitmekesiste, vahel nö „pimenurkades“ asuvate mõjurite ja nende omavaheliste seoste märkamist, siis tuleb seda teha halastamatult erapooletult, jättes vajadusel kõrvale seniseid eeldusi, intuitiivseid hoiakuid jms. Sest need ei määra, ei „loo“ ideed, vaid ideed loovad tegelikud mõjurid. Lõpuks peab idee ajaloo kirjeldus pidama vastu kohtumisele tegelikkusega, mitte moodustama lihtsalt ühe intellektuaalselt elegantse kontseptsiooni. Täpselt nagu siis, kui kohtusaalis ignoreerida vastaspoole kõige ebamugavamaid ja tugevamaid argumente, võib kaasus saada täielikult hävitatud, ükskõik kui ilukõneline või elegantne poleks kaitsekõne, võib tegelikkusega mitteseotud hüpoteesid anda meile täiesti kunstlikult konstrueeritud aga tegelikult kasutu pildi.

Poirot oli detektiiv, kes kunagi ei torma tuppa mingi valmisjäreldusega, st kui ta astub mõrvapaigale, siis ta ei eelda, et see juhtum on kohe kindlasti seotud näiteks armukadedusega, sest selline on taoliste juhtumite analüüsi tulemusel tekkinud teoreetiline üldistus. Ta vaatab pealtnäha täiesti seosetuid asju, näiteks et miks kell on peatunud või miks koer ei haukunud, miks aken on purustatud seestpoolt, mitte väljastpoolt jms. Need faktid on eraldiseisvalt täiesti mõttetud, aga Poirot teab, et nad on osa samast ökosüsteemist ning et neil on sündmuse tekkimisele mingi koosmõju, sundus juhtus just nii nende mõjurite tõttu.

Seda meetodit võiks kirjeldada Charles Sandres Peirce pakutud terminiga abduktsioon. Tegu on siis meetodiga, mis on erinev rohkem tuntud deduktsioonist ja induktsioonist.

Peirce’i defineeritud abduktsioon ongi paljude suurte teaduslike avastuste tegelik mootor. See tähendab põhimõtteliselt parima seletuse järeldamist. Siin ei alustata valmis reeglist, et puhta loogika abil fakte tuletada – see oleks deduktsioon. Siin ka ei koguta esmalt miljoneid fakte ja korduvaid eksperimente, et nende põhjal uusi kindlaid seaduspärasid luua – see oleks induktsioon. Selle asemel seistakse silmitsi hulga üllatavate, esmapilgul täiesti vastukäivate detailidega ja rakendataksegi abduktsiooni, küsides: „Milline võimalik stsenaarium või narratiiv seoks kõik need kummalised detailid, nagu näiteks need Poirot’ga seoses mainitud seestpoolt purustatud akna ja vaikiva koera, üheks loogiliseks tervikuks?“.

Mida see tähendab ideede uurimises, kuidas me rakendame abduktsiooni näiteks vabaduse ideele?

See võiks tähendada, et me ei loe enam ainult vanu filosoofiliste tekste kui vabaduse „ideeühikut“ või „vabaduse-meemi“, see oleks nagu Poirot vaataks ainult ohvrit, laipa või päris jõekeerise asemel uuriksime sellest tehtud fotot. Me peame vaatama kõike, mis esialgu näib isegi kõrvaline, me uurime kliimat, haiguspuhanguid, kaubandusteid, toitumisharjumusi, majanduslikke struktuure jne ning me püüame konstrueerida nende kõigi abil sisuliselt „ideede ökoloogia“.

Ideede „jõesängi ökosüsteem“

Ideede ökoloogia võiks tähendada seda, et ideed ei eksisteeri eraldi kastides, vaid et nad on pigem nagu elusorganismid või mustrid mingis laiemas ökosüsteemis.

Siia sobib täpselt see varem mainitud veekeerise näide – veekeeris jões tundub meile nagu täiesti konkreetne objekt, võime isegi talle nime anda, aga tegelikult on keeris ju lihtsalt ajutine eri nähtuste ja tingimuste koosmõju või muster. Võib öelda, et keeris on voolamise emergentne omadus, see püsib seal jões täpselt nii kaua kuni veevoolu hulk on stabiilne ja põhjas olevad kivid asuvad täpselt sellises konfiguratsioonis. Niipea, kui seal liigutad üht keerises asuvat kivi jõesängis, siis keeris, kas kaob täielikult või ta võtab kohe täiesti uue kuju. Loomulikult me võime seejuures veekeerise näiteks üles pildistada ja sellega ta nagu „kinnistada“, täpselt nagu me võime idee panna kirja tekstiks ja see kõik võib hakata elama ka oma elu. Aga see ei pruugi selgitada algse „keerise“ olemust.

See on muuhulgas isegi pisut daoistlik vaaade, kus maailm ei koosne staatilistest asjadest, vaid lakkamatutest protsessidest ja ideed oleksid selles tähenduses pigem dünaamilised protsessid. Budism, vabadus või inimõigused on tegelikult keerised meie kultuurilises ja bioloogilises jões, kus iga pisemgi muutus meie reaalsuses on nagu kivi liigutamine jõesängis. Sest „kõik on kõigega seotud“.

Kui see on nii, siis me ei saa enam väita, et ideed rändavad kuskil ringi nagu mingid postipakid. Need on pigem uued keerised, mis lihtsalt tekivad lakkamatult uuesti, kui sarnased tingimused jõesängis korduvad ja see on pidev, lakkamatu, kogu aeg muutuv protsess, mitte determineeritud „DNA-põhine“ iseseisev ja vältimatu pakiliin.

„See on lihtsalt öeldes … elu ise.“

Siit võiks ju mõelda provokatiivselt edasi, et kui selles mõttes on meie kõige sügavamad ideed, kasvõi meie arusaam vabadusest, edust, moraalist või või isegi meie endi olemusest, tegelikult vaid ajutised veekeerised meie praeguses neurobioloogilises ja sotsiaalses ökosüsteemis, siis mis juhtub nende igaveste tõdedega siis kui me muudame ise „jõesängi“. Ehk mis juhtub siis, kui näiteks tehisintellekt hakkab asendama kognitiivset protsessi? Kui selle asemel, et ideed ilmuksid meie kehalise tunnetuse ehk neurobioloogia, väliste keskkonna- või sotsiaalsete mõjutuste vms „keeristena“, nagu seni on absoluutselt kõik ideed tekkinud, muutunud ja “elanud”, kui kaob ka see “ajuaerodünaamika”, kui “keerist” põhjustavad “kivid” on täielikult eemaldatud ning ideed hakkavad hoopis liikuma steriilsete digitaalsete pakenditena lahus sellistest keskkondadest, siis millised meie tänastest nendest kõige suurematest ideedest selles uues sünteetilises jõesängis üldse ellu suudavad jääda? Vähemalt sellistena nagu me neid praegu tunneme.

Anakronismid

Niisiis kõigepealt „Odüsseia“ ja selle käsitluste, sh filmide „ajalooline täpsus“. Ma panen allapoole ühe AI abiga tehtud visuaali, mis aitab teema sissejuhatuseks näha, et kuivõrd anakronistlik oli juba Homerose (kui ta üldse olemas oli) kirjeldus pronksiaja maailmast tema teostes „Ilias“ ja „Odüsseia“. Nimelt, neis teostes kirjeldatud sündmused pidid toimuma umbes 12. sajandil e.m.a., enne „pronksiaja kollapsit“ (milleks on hakatud pidama vahemikku 1250-1200 e.m.a., vahel ka täpsemalt aastat 1177 e.m.a.), kuid Homerose eluajaks pakutakse u 8. sajandit e.m.a. – ehk vahe sündmuste ja nende jutustamise vahel on u neli sajandit. Ja need ei olnud nö tühjad sajandid, vaid nende käigus kadus täielikult vana, pronksiaegne maailm ja seda läbi suurte kataklüsmide kogu tolleaegse tsivilisatsiooni ulatuses ning läbi järgnenud “pimeda ajastu” hakkasid kerkima uued kultuurid, sh “Kreeka”. Täpsemalt, isegi nimetus “Kreeka” või “kreeklased” polnud Homerose ajal veel kasutuses ja seda sõna ei leia ka tema eepostest. See maailma muutnud ajavahe on paljude anakronismide põhjus – st eepostes kirjeldatakse Trooja sõda suuresti mitte 12. sajandi, vaid 8. sajandi olude kaudu. Näiteks räägitakse Spartast, mida 12. sajandil veel sellise polisena ei eksisteerinud, kuid mille territooriumil asus 12. sajandil suuresti nn Mükeene kultuur, sh eeldatavasti Menelaose/Agamemnoni kuningriik. Ülevaade taolistest anakronismidest on järgmine (klikkides saab suurendada):

See tähendab muuhulgas, et üsna mõttetu on Homerose teoste taasesitamisel ajada taga mingit ajaloolist  korrektsust. Võib öelda et anakronismid ei ole siin vead. „Ilias“ ja „Odüsseia“ ei ole ajalookroonikad, vaid kunstiteosed, nad on ise juba algusest peale kindla fookusega kunstipärased tõlgendused sündmustest, mille eest muide Aristoteles hiljem Homerost väga kiitis (oma teoses „Poeetika“), sellest lähemalt allpool.

Homeros ja Trooja hobune

Kuid siit on huvitav kaevuda veidi edasi. Muuhulgas näitab see ülaltoodud tabel, et vastupidiselt paljude ootustele ei räägi Trooja sõda kirjeldav „Ilias“ tegelikult mitte midagi Trooja hobusest. Ei ühtegi sõna. Sest nagu Aristoteleski esile tõstis – Homeros ei kirjuta kroonikat kogu sõjast, vaid valib kitsama fookuse. Homeros keskendub tegelikult sõja 10. aasta umbes 50 päevale, peamiselt Achilleuse konfliktile Agamemnoniga ning lõpeb Hektori tapmise ja matustega. „Ilias“ ei maini isegi Trooja vallutamist, rääkimata Trooja hobusest. Alles teises Homerosele omistatud teoses, „Odüsseias“ tuleb Trooja hobune jutuks (VIII raamatus) ning seejuures kuidagi juhuslikult. Nimelt palub külalisena anonüümsust säilitav Odüsseus pimedal laulikul Demodokosel laulda just Trooja hobusest. Ning see, kuidas seda laulu Odüsseias esitatakse on ise kõnekas: ei anta mingit konteksti, ei räägita milleks seda kõike vaja oli ja mis olukorraga üldse oli tegemist, vaid lihtsalt hakatakse järsku laulma puidust hobusest Trooja linna all. Seega, Homeros ei räägi siin detaile, ta toob Trooja hobuse motiivi sisse justkui kõigile tuttava loona, mis ei vaja sissejuhatust ega selgitamist.

Kustkohast see lugu siis üldse pärineb?

Ja kas õigus on neil, kes väidavad, et kreeklased ei tundnudki tegelikult lugu Trooja hobusest, vaid et see on hilisem lisandus, mis on pärit hoopiski Trooja sõda ümber jutustanud Rooma poeedilt Vergiliuselt 1. sajandist e.m.a. (nagu on hakanud mõned internetimeemid väitma)?

Trooja hobune ja Kreeka kultuur

Kõigepealt peab kohe ütlema, et selline „Vergiliuse-versioon“ ei ole õige. Trooja hobuse lugu eksisteeris täiesti juba kreeka kultuuris, ehkki  jah – ta puudub täiesti „Iliases“ ja esineb põgusalt, mitte kõigi detailidega „Odüsseias“.

Asi on selles, et Homeros ehitas oma eeposed üles laialt tuntud lugudele, mis kajastusid tegelikult erinevates lugulauludes. Seda kogumikku on hakatud nimetama „eepiliseks tsükliks“ ning just kogu see tsükkel pakub selle tervikliku loo Trooja sõjast. Enamasti loetletakse Trooja sõjaga seotud eepilist tsüklit järgmiste teoste kaudu:

• Kypria – Trooja sõja eel- ja alguslood;
• Ilias – Achilleuse viha ja Hektori surm;
• Aithiopis – Achilleuse surm;
• Väike Ilias – Achilleuse relvade vaidlus, Trooja hobuse ettevalmistamine;
• Iliou Persis ehk „Ilioni hävitamine“ – Trooja langemine;
• Nostoi ehk „Koju­tulekud“ – kreeklaste tagasipöördumine;
• Odüsseia – Odüsseuse kojutulek;
• Telegonia – Odüsseuse loo hilisem jätk.

Kahjuks ei ole aga enamik neist allikatest säilinud, ainult „Ilias“ ja „Odüsseia“ on säilinud tervikliku eeposena. Ülejäänud Trooja tsükli eeposed on meieni jõudnud fragmentide, teiste autorite tsitaatide, kokkuvõtete, ümberjutustuste (näiteks Proklos) ja kujutava kunsti kaudu.

Kujutava kunsti puhul on tuntuim Mykonoselt leitud suur savinõu ehk pithos, mida dateeritakse 7. sajandi teise veerandisse e.m.a., kujutab Trooja langemise stseene. Sellel on puuhobune, mille sees on seitse sõdalast, ning hobuse ümber veel seitse sõdalast.

Hobuse all ja kõrval kujutatakse juba Trooja vallutamise ja troojalaste orjastamise stseene.

Veel võiks nimetada antiik-kreeka näidendeid, millest tuntuim ja meieni säilinud on Euripidese näidend „Trooja naised (Troades)“ (415 e.m.a.), mille alguses kirjeldab Poseidon juba toimunud Trooja langemist ning nimetab konkreetselt Epeiost, Athena abiga valmistatud puuhobust ja selle sees olnud relvastatud väge. On veel selliseid näidendeid, mis on küll tänaseks kadunud aga me teame, et neid stseene etendati antiik-kreeklastele.

Ühesõnaga, Trooja lugu joonistub tegelikult juba Antiik-Kreekas välja tervikuna, ehkki ta ei ole olnud kunagi kokku võetud ühte terviklikku teosesse. Üldpilt, taas AI abil, võiks olla umbes selline (suureneb klikkides):

Vergiliuse panus

Nüüd jõuame tuntuima Rooma poeedi Vergiliuseni 1. sajandil e.m.a., st tema teoseni „Aeneis“, mis jutustab Trooja sõjast tervikliku loo ja sedakaudu liigume ka sissejuhatuses mainitud „ideegeneesini“.

Seega, Vergilius räägib tõesti tervikloo, kuid Trooja sõja ja Trooja hobuse põhimaterjalile ei lisa ta tegelikult kuigi palju uut. Kõik olulised Trooja sõja ja Trooja hobuse elemendid on enne teda juba tegelikult olemas, ehkki jah mitte ainult Homerose teostes.

Kuid Vergilius teeb siin kaks olulist asja, mis siiski kogu narratiivi muudavad.

Esiteks ta muudab perspektiivi, ta ei jutusta lugu enam kreeklaste, vaid troojalaste vaatenurgast, sest tema kangelane Aeneis (kes on täiesti olemas juba ka „Iliases“ kui Hektori nö parem käsi Troojas) pääseb Trooja hävingust ning lõpuks jõudes Itaaliasse, saab roomlaste esiisaks. Ta nö keerab kaamera 180 kraadi ringi, kreeklastelt troojalastele.

Ja teiseks toob Vergilius, võibolla selle perspektiivi toetuseks sisse, uue vaate ühele Trooja sõja tegelasele – Sinonile. Tõsi, meile teadolevalt esineb Sinon juba ka vanemas, kreeka traditsioonis, aga väga kõrvalise tegelasena, ta annab lihtsalt laevadega eemale seilanud kreeklastele märku, et troojalased on langenud nö hobuse lõksu.

Vergiliusel saab temast aga midagi enamat, sest tema Sinon räägib troojalastega ja räägib pikalt, osavalt valetades ja manipuleerides. Midagi sellist vähemalt meile teadolevalt varasem selle loo traditsioon ei tundnud.

Vergiliuse versioonis esitab Sinon troojalastele loo, mida nad tahavad uskuda: kreeklased on lahkunud, hobune on Athena püha asi, selle hävitamine tooks katastroofi ning hobuse linna toomine võiks tuua troojalastele võidu.

Seega Vergilius teeb siin olulise nihke, esitab tegelikult teise küsimuse. Küsimus ei ole enam ainult „kuidas sa saad midagi salaja vaenlase linna sisse viia?“,  vaid „kuidas petta inimesi nii, et nad seda ise sooviksid?“. Selle muutusega lakkab hobune olemast kangelaslik geniaalne strateegia ja muutub salakavalaks reetmiseks. Mitte uus relv, vaid uus fookus ja uus motivatsioon.

Niisiis, Vergilius praktiliselt ei täienda lugu mitte millegagi, ta muudab perspektiivi, muudab küsimust, mille abil lugu vaadata.

Nolan ja Sinon

Üsna sarnane asi juhtub tegelikult Christopher Nolani „Odüsseias“. Film tabab minu arust tegelikult täpselt Homerose eepose formaati: see ei ole ajalooline jutustus, vaid kunst. Selles mõttes mõjuvad isegi „valed turvised“ filmis õigesti, sest ajalooliste korrektsete, pronksiaja Mükeene turviste puhul me ilmset heal juhul ainult muigaksime ja ei suudaks midagi tõsiselt võtta, sest me lihtsalt pole harjunud sellise visuaaliga. Filmis kasutatud visuaal aga avaldab meil just seda muljet, tekitab just seda tunnet, mida Homeros soovis – selles mõttes on see väga täpne.

Muide, Aristoteles oleks ilmselt väga suur Nolani filmi fänn. Oma teoses „Poeetika“, kiidab Aristoteles Homerost selle eest, et ta ei püüdnud „Iliases“ edasi anda kogu kümneaastast Trooja sõda algusest lõpuni. Lisaks, Aristoteles kasutab just Homerose Trooja-ainelisi eeposi näitena, et selgitada erinevust ajaloo ja luule vahel, öeldes et ajaloolane peab kirjeldama seda, mis tegelikult juhtus (kõiki sündmusi, mis ajaliselt reas toimusid), kuid luuletaja (nagu Homeros) kujutab seda, mis võiks juhtuda vastavalt tõenäosusele ja paratamatusele. Aristoteles järeldab, et luule on filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu, sest see taotleb üldist tõde, samas kui ajalugu tegeleb vaid üksikfaktidega. Seega Nolani „Odüsseia“ püsib täpselt Aristotelese kiidetud kursil.

Kuid huvitav on siin see, et Nolan teeb ühe olulise nihke oma loos just läbi sellesama tegelase, Sinoni, kelle Vergilius enda uuenduse toeks uuena lahti kirjutab. Nolani Sinon aga ei ole pettur, vaid hoopis süütu ohver.

Tegelik petis on teda ära kasutanud Odüsseus ja Sinoni roll peab rõhutama just Odüsseuse süüd, sh „Zeusi seadusest“ kui eetilisest piirist lubamatut üleminekut, mis oli võimalik tänu Sinoni teadmatusele pettusest. Mõneti tegelikult Nolan ignoreerib Vergiliuse uuendust ja läheb tagasi kreeka-versiooni „lihtsama“ Sinoni juurde, ehkki nihkega, ja samas mõneti järgib Vergiliuse “nippi” Sinoni karakteris.

Nolan seega ei lisa loole uusi kihte, vaid ta küsib uue küsimuse.

Mitte: „Kuidas Odüsseus Trooja vallutas?“ ega isegi „Kuidas Trooja langemist koges Aeneas?“, vaid „Mida tähendab see võit Odüsseusele endale?“ ja seda küsimust võimendab tema versioon Sinonist, kes selles mõttes muutub algsest kõrvalisest tegelasest loo võtmetegelaseks.

Ideegenees

Ja siit võikski liikuda edasi üldistuseni.

Võib-olla on see üks ideede ajaloo kõige olulisemaid mehhanisme.

Me kipume kujutama traditsiooni arengut pigem lineaarselt: vana idee → uus teadmine → uus idee.

Aga sageli toimub midagi muud: vana lugu → uus küsimus → vana materjali uus järjestus → uus tähendus.

Ning Aristotelese sõnul annab selle uue tähenduse tihti muide kunst või filosoofia.

See tähendab, et ideede areng ei ole alati lisamine. See võib olla ümberraamistamine, uue küsimuse küsimine.

See näib olevat just see, mis on ajaloos suuremate ideereformide puhul toimunud.

Näiteks Laozi ei mõelnud ise välja Daodejingis nimetatud termineid – nii Dao kui wuwei olid laialt kasutuses olevad mõisteid, mida Daodejing lihtsalt laiendas või esitas teistmoodi küsimse: kas selle asemele, et vaadata, milline peaks olema ühiskondlik kord (Dao) ja selle järgi loomulikult toimimine (wuwei), ei peaks me vaatama, milline on üleüldine Dao ja selle järgi toimiv wuwei?

Või Zarathustra – tema loodud religioon ei olnud tegelikult midagi täiesti uut, ta kasutas varasemat mõisteaparatuuri, kuid ohvrite ja välise asemel esitas selle pinnalt küsimusi hoopis eetika ja „monismi“ kohta, sest mõneti võiks isegi väita, et universaalne tõde ja eetika on raskustes erinevate jumaluste puhul (igaühel omad eelistused), ent saavad nö täie hoo sisse üht tõde toetava, ühe jumaluse puhul.

Ka Jeesus ei loonud uut religiooni, ta esitas uusi küsimusi judaismi tuntud tõdede ja õpetuste kohta: milline neist sadadest seadustest siis on tähtsaim, kes on su ligimene või isegi – kellele MINA saan olla ligimeseks, ehk fookus reeglitelt isiklikele tegudele?

Võibolla ongi üks olulisemaid ideegeneesi mootoreid lihtsalt oskus näha olemasolevat teisiti, esitada teistsugune küsimus.

Ole ettevaatlik vastustega

Pealkiri parafraseerib kuulsat Trooja hobusega seotud hoiatust „Pelga kreeklasi (originaalis danaoslasi), isegi kui nad kingitusi toovad“, mille lausus Trooja preester Laokoön Vergiliuse eeposes „Aeneis“.

Niisiis lugu Trooja hobusest ise ei pea muutuma. Aga muutub see, kes seda vaatab.

Vergilius vaatab hobust Aenease silmadega.

Nolan vaatab Odüsseust läbi tema enda tegude ja süü.

Laozi küsib, kas inimeste poolt korra loomine ise võib olla korratuse allikas ja kord on midagi palju universaalsemat ja teistsugust.

Zarathustra tõstab religioosse korra keskmesse inimese moraalse valiku.

Jeesus võib muuta küsimuse „kes on ligimene?“ küsimuseks „kellele mina olen ligimene?“.

Kõigil juhtudel ei ole kõige olulisem uus vastus.

Kõige olulisem võib olla uus, loominguline küsimus, mis sunnib vanu vastuseid uude valgusse.

Uus idee ei ütle alati: „Siin on midagi, mida te varem ei teadnud.“
Mõnikord sosistab ta: „Te teadsite seda kogu aeg. Aga te pole kunagi niimoodi küsinud.“

Sealt võib vana lugu uuesti elama hakata.

Porticus Genesis:+

Sel korral tegeleme Benjamin Muntzi värske kosmoloogiline käsitlusega, mis on pälvinud tähelepanu eelkõige provokatiivse pealkirja tõttu: noor füüsik olevat lahendanud mõistatuse, kuidas midagi saab tekkida mitte millestki. Võibolla aga ei  seisne tema töö suurim väärtus mitte universumi tekkimise seletamises, vaid hoopis ühe iidse filosoofilise mõiste ümberdefineerimises. Seda on huvitav uurida selles võtmes, et kas ja kuidas võib meie keel mõjutada meie ideede liikumisi või tupikteid.

Muntzi pakutud mudeli järgi ei eelnenud universumile filosoofiline “absoluutne eimiski”, vaid füüsikaliselt kirjeldatav äärmuslik seisund – lõpmatult kõverdunud aegruum, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad oma tähenduse. Kvantmehaanika tõttu ei ole ka sellises “mittemiskis” energia täpselt null, mistõttu on see seisund ebastabiilne ning võib spontaanselt moodustada uue universumi, umbes nagu keevasse vette tekivad aurumullid. Meie universum oleks seejuures ühe sellise viiemõõtmelise “mulli” neljamõõtmeline piirpind.

Kui me ei hakka praegu süüvima füüsikasse, vaid püüame seda diagnoosida kui „puhast ideed“, siis hakkab näima, et meie senine probleem „mittemiski“ kui universumi alguse käsitlemisel ei pruugi peituda universumis endas. Probleem võib hoopis peituda keeles.

Mittemiski kui filosoofiline konstruktsioon

Kui küsida tavaliselt inimeselt, mida tähendab “mittemiski”, vastab ta enamasti intuitiivselt: pole ruumi, pole aega, pole  energiat, pole mateeriat, pole seadusi – mitte midagi ei ole.  Absoluutne eimiski.

Selline arusaam on sügavalt juurdunud lääne filosoofias vähemalt Parmenidese ajast peale. Kui midagi ei ole, siis ei saa sellest ka midagi tekkida. Sellest kasvab välja üks lääne filosoofia kuulsamaid küsimusi, mida seostatakse Gottfried Wilhelm Leibniziga: “Miks on üldse midagi, mitte pigem mitte midagi?” Küsimuse mõte pole niivõrd uurida universumi arengut, vaid küsida, miks eksisteerib üldse miski, kui näiliselt oleks võinud valitseda täielik olematus. Miks on olemas reaalsus, mitte täielik olematus?

See küsimus tundub peaaegu vältimatu.

Ent võib-olla ainult seni, kuni me usume, et sõna “mittemiski” kirjeldab midagi tegelikult olemasolevat, et me oleme keeleliselt täpselt kirjeldanud midagi reaalselt eksisteerivat (kuivõrd mitte-eksisteeriv saab üldse eksisteerida?).

Inimkeel ei arenenud filosoofilises diskursuses, vaid käegakatsutavas reaalsuses. Igapäevaelus on see kõik arusaadav: elu on miski ja surm on mittemiski, mingi asi kas on siin või teda ei ole jne. See on meie füüsikalise reaalsuse kirjeldus, kuid mida me teeme filosoofias on see, et tõstame selle reaalsuse abstraktseks, üldistavaks kirjelduseks.

Ehk võib-olla peitub kogu paradoksi juur grammatikas. Niipea kui muudame väljendi “ei ole midagi” nimisõnaks “mittemiski”, hakkab keel kohtlema seda nagu mingit objekti, millel võiksid olla omadused ja millest võiks midagi tekkida. Me hakkame rääkime “mittemiskist” kui asjast, mitte seepärast, et me päriselt oleks midagi sellist kohanud, vaid seepärast, et meie keel, grammatika võimaldab sellist konstruktsiooni. Nii, et võib-olla pole “absoluutne mittemiski” mitte universumi üks võimalikest seisunditest, vaid ongi üksnes keeleline konstruktsioon – mõiste, mille grammatika küll lubab moodustada, kuid millel ei pruugi olla tegelikku vastet reaalsuses.

Lihtsalt kokku võttes: võibolla eksisteerib absoluutne „mittemiski“ ainult lingvistiliselt aga mitte füüsikaline reaalsusena?

Füüsika ei räägi samast “mittemiskist”

Ja siin teebki Benjamin Muntzi käsitlus ühe pealtnäha väikese, kuid tegelikult väga olulise sammu. Muntzi mudel lähtub stringiteooriast inspireeritud Swampland-programmist, kus “nothing” ei tähenda filosoofilist olematust, vaid kvantgravitatsiooni teoorias kasutatavat väga spetsiifilist matemaatilist konstruktsiooni. Seetõttu ei püüa ta kirjeldada filosoofilist eimiskit ega tegele filosoofiliste või lingvistiliste kategooriatega. Ta küsib hoopis:

Milline on kõige minimaalsem füüsikaliselt võimalik seisund?

See on hoopis teine küsimus. Ta küsib, et mis on reaalselt võimalik?

Tema mudelis ei tähenda “mittemiski” kõige täielikumat puudumist, vaid aegruumi erilist konfiguratsiooni – lõpmatu kõverusega seisundit, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad meile tuttava tähenduse. See seisund ei ole stabiilne. Kvantmehaanika tõttu ei ole energia seal täpselt null ning seetõttu võib sellest tekkida uus universum, umbes nagu keeva vee sisse tekivad aurumullid.

See ei ole enam filosoofiline eimiski, see on füüsikaline seisund ja see muudab kogu arutelu.

Võib-olla eksitab meid keel

Siin meenub Ludwig Wittgenstein. Tema hilisem filosoofia rõhutas, et sõna tähendus ei seisne mitte mingis abstraktses definitsioonis, vaid selle kasutuses konkreetses „keelemängus“ – me kasutame sõnu erinevates kontekstides erinevalt, eri tähendustes ja me saame seejuures neist erinevates tähendustest aru, kui me mõistame kontekste, ehk osaleme „keelemängudes“. Seega keel kirjeldab pigem erinevaid subjektiivseid kogemusi, mitte tingimata ja alati objektiivset reaalsust.

Just siin võib peituda suur osa segadusest. Sest kui füüsik ütleb “vaakum”, siis ta ei pea silmas absoluutset tühjust, „mittemiskit“.

Või kui ta ütleb “osake”, ei mõtle ta mingit väikest tükikest.

Ja kui ta räägib “vaatlejast”, ei mõtle ta tingimata teadlikku inimest.

Nii, et kui ta ütleb “mittemiski”, ei pruugi ta rääkida samast nähtusest, millest räägib filosoof.

Paradoks sünnib hetkel, kui me hakkame ühe keelemängu mõisteid rakendama täiesti teises keelemängus. Kui me ei anna aru, et mis keelemängu me parasjagu mängime.

See on sama probleem, mille tõttu on kvantfüüsikat nii sageli valesti mõistetud. Näiteks kuulus “vaatlejaefekt” tekitab mulje, nagu muudaks inimese teadlik vaatamine füüsikalist reaalsust, kuigi füüsikute jaoks tähendab “vaatlemine” hoopis mõõtmisprotsessi ehk süsteemide vastastikust interaktsiooni.

Sõna jääb samaks, keel muutub.

Loomulik keel kujunes välja keskkonnas, kus inimene pidi kirjeldama puid, loomi, vihma, tuld ja teisi inimesi. Ta ei arenenud kirjeldama Plancki pikkust, kvantvälju või aegruumi topoloogiat.

Pole siis ime, et meie sõnad hakkavad “murduma” just seal, kus füüsika jõuab oma piiridele.

Ses mõttes võib hoopis matemaatika olla mitte lihtsalt arvutamise vahend, vaid uus keelemäng – keel, mis võimaldab kirjeldada nähtusi, mille jaoks tavakeel kunagi ei kujunenud ja mille jaoks ta ongi küündimatu.

Sama probleem metafüüsikas

Huvitaval kombel ei puuduta see ainult füüsikat.

Ka metafüüsika, religioon ja müstika on sajandeid püüdnud kirjeldada kogemusi, mida ei saa käega katsuda.

Pole juhus, et Laozi alustab oma Daodejingi sõnadega:

“Dao, mida saab sõnades väljendada, ei ole igavene Dao.“

See ei pruugi olla üksnes poeetiline mõte, see võib olla tähelepanek keele piiride kohta.

Ka paljud religioossed traditsioonid rõhutavad, et tegelikkuse sügavaimat alust ei saa tavakeel lõpuni haarata.

Kui nii, siis füüsika ja metafüüsika ei paiknegi selles küsinuses teineteisest nii kaugel, kui sageli arvatakse. Mõlemad püüavad kirjeldada reaalsuse piirseisundeid ning mõlemad põrkuvad samale takistusele – inimkeele piiridele.

Kas “mittemiskit” polegi olemas?

Muntzi käsitlus vihjab veel ühele võimalusele: võib-olla ei ole absoluutne “mittemiski” üldse füüsikaliselt võimalik?

Kui energia ei lange kunagi täpselt nullini, kui kvantfluktuatsioonid ei kao ja kui isegi kõige minimaalsem võimalik seisund sisaldab mingit struktuuri, siis võib “absoluutne eimiski” olla mitte looduse omadus, vaid inimliku mõtlemise abstraktsioon.

Kummalisel kombel väidab religioosne kogemus samuti, et täielikku olematust ei ole – Jumal on igavene (väga laiendatult – “energia on igavene”).

Niisiis – „mittemiski“ kui keeleline abstraktne konstruktsioon, millele tegelikkuses vastet ei leidugi?

Paradoksaalselt võiks siis öelda, et mitte “miski” ei vaja seletust, seletust vajab hoopis meie kujutlus “mittemiskist”.

Lõpetuseks

Benjamin Muntzi töö ei pruugi lahendada kõiki kosmoloogia küsimusi. Võib juhtuda, et tema mudel osutub tulevikus ebatäpseks või vajab olulisi täiendusi. Nii teadus arenebki. Kuid juba praegu on tema käsitluses midagi filosoofiliselt väärtuslikku.

Ta sunnib meid küsima, kas oleme sajandeid vaielnud sõna üle, mille tähendus pole kunagi olnud piisavalt selge.

Võib täitsa olla nii, et küsimus “Kuidas tekkis midagi mitte millestki?” olnud mitte kunagi väga õnnestunult sõnastatud? Võib-olla peaksime kõigepealt küsima:

Mida me üldse mõtleme, kui ütleme “mittemiski”?

Selles mõttes võib seisneda Muntzi töö suurim panus mitte uues kosmoloogilises mudelis, vaid julguses muuta keelt, millega me universumist räägime. Ning ajalugu näitab, et mõnikord algavad just sellistest keelelistest nihetest suurimad muutused meie arusaamises maailmast.

Seega mitte “Kuidas tekkis olemasolev mittemiskist?”, vaid “Kas me oleme üldse õigesti sõnastanud küsimuse, millele püüame vastata?”

Relatio:

⊙ (Teadus)avastuste inflatsioon ja vastuste (kon)troll

⊙ Lugu ühest teadusartiklist, universaalsest teadvusest ja kvantvõlumaailmast

⊙ Wittgenstein ja “Viini fännklubi”, ehk geniaalsusest ja valestimõistmisest

Ülevaade Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast+

Allolev on ülevaade füüsik Benjamin Muntzi ja tema kolleegide teadustööst, mis pakub uudse selgituse universumi sünni ja “eimiski” (ingl nothing) olemuse kohta. Teooria keskne seisukoht on, et eimiski ei ole pelk tühjus või matemaatiline null, vaid konkreetne füüsikaline struktuur – lõpmatult kõverdunud aegruum. Kasutades Swampland-programmi raamistikku, väidavad teadlased, et eimiski on ebastabiilne seisund, mis sarnaselt keevale veele tekitab “mulle”. Meie universum eksisteerib ühe sellise viiemõõtmelise mulli neljamõõtmelisel pinnal. See mudel ei selgita mitte ainult universumi tekkimist, vaid on kooskõlas ka vaatlustega universumi kiireneva paisumise kohta ning viitab universumi füüsilise piiri ehk “maailma lõpu” olemasolule.

“Eimiski” kui füüsikaline struktuur

Traditsiooniliselt on tühja ruumi peetud müüdiks, kuna isegi näiliselt tühi ruum on Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt painutatav ja venitatav ning kvantmehaaniliselt täidetud vibreeriva vaakumiga. Benjamin Muntzi, Tony Padilla ja Paul Saffini uurimus defineerib “eimiski” aga täiesti uuel viisil.

• Lõpmatu kõverus: Teooria kohaselt on eimiski aegruum, millel on lõpmatu kõverus.
• Alumiiniumfooliumi analoogia: Muntz selgitab seda näitega: kui võtta sile leht fooliumi ja kortsutada see nii tihedaks palliks, et selle sees ei saa enam miski liikuda, siis see ongi “eimiski”. See on struktuur, mis on peidetud kõige muu põhja.
• Swampland-programm: Teadustöö on osa “Swampland-programmist”, mille eesmärk on kehtestada põhireeglid, millele kõik füüsikateooriad peavad vastama. Üks neist reeglitest sätestab, et eimiski peab saama eksisteerida – teooria peab võimaldama universumil täielikult kokku tõmbuda ja kaduda.

Universumi sünd faasisiirdena

Teooria kohaselt ei ole eimiski stabiilne seisund. Kuna kvantmehaanikas ei ole energia kunagi null, kipub eimiski lagunema millekski muuks.

Protsess	Kirjeldus
Ebastabiilsus	Eimiski sarnaneb radioaktiivsetele aatomitele, mis kalduvad lagunema.
Mulli teke	Nagu keevas vees tekkivad aurumullid, tekivad eimiskis faasisiirde käigus mullid, mis hakkavad paisuma.
Universumi sünd	Iga selline mull tähistab uue universumi sündi.

5D-mull ja neljamõõtmeline universum

Muntzi teooria pakub välja konkreetse geomeetrilise struktuuri meie universumi asukohale ja olemusele.

• Viis mõõdet: Tekkinud mull on viiemõõtmeline (5D).
• Universum kui pind: Geomeetria põhireegli kohaselt on kujundi pinnal üks mõõde vähem kui kujundil endal. Seega on 5D-mulli pind neljamõõtmeline.
• Aegruumi klappivus: See neljamõõtmeline pind vastab täpselt meie universumi struktuurile: kolm ruumimõõdet pluss aeg.
• Maailma lõpp: Füüsikaliselt asub meie universum piiril “millegi” (mulli sisu) ja “eimiski” (mulli väline keskkond) vahel. Muntz kasutab selle piiri kohta tehnilist terminit “Maailma lõpp” (End of the World), viidates, et universumil on füüsiline piir.

Teooria vastavus reaalsetele vaatlustele

Kuigi lõpmatult kõverdunud aegruum ja viiemõõtmelised mullid kõlavad teoreetiliselt, on mudel kooskõlas astronoomiliste vaatlustega.

1. Kiirenev paisumine: Galaktikate kaugenemine üksteisest, mida täheldatakse teleskoopide abil, ühtib täpselt matemaatilise kirjeldusega sellest, kuidas näiks liikumine vaatlejale, kes asub lõpmatu kõverusega aegruumi poolt täis puhutud 5D-mulli pinnal.
2. Füüsikaline paratamatus: Teooria kohaselt on eimiski olemasolu füüsikaseaduste järgi lubatud ja vajalik seisund, mitte pelk teoreetiline abstraktsioon.

“Eimiski kui aegruumi puudumine on mõistetav kui aegruum iseeneses. Kuid see on väga spetsiifiline lõpmatu kõverusega aegruum.”

— Benjamin Muntz, Nottinghami ülikooli teoreetiline füüsik

Theatrum Mentis+

Mõtte(l)(a)(v)astus

“Kas mittemiski on olemas?”

Dramatis personae

Martin – füüsik. Usub, et hea mudel on parem kui hea metafoor.

Johannes – filosoof. Kahtlustab, et pooled probleemid sünnivad grammatikast.

Moderaator – püüab vestlust ohjata. Harva õnnestub.

Publik – menüüs on kohv, koogid ja küsimused.

Ühes vanas väikeses kohvikus. Kahe akna vahel on kaks kulunud tugitooli. Nende ees madal laud, millel aurab kohvikann. Tahvlile on kriidiga kirjutatud suurte tähtedega:

MITTEMISKI

Klubi „Ideedest ideoloogiateta“ järjekordne kohtumine.

Publik on võtnud kohvitassid ja koogid ning istunud laudade taha.

Moderaator tõuseb püsti.

Moderaator: Tere õhtust! Tänane esineja jäi haigeks. Õnneks oli meil varuplaan.

Me laseme kahel inimesel lihtsalt omavahel rääkida. Kui te mäletate, siis eelmisel korral me kuulasime ettekannet Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast aga ei jõudnud korraldada oma tavapärast arutelu. Tänane on siis nagu eelmise kohtumise jätk, arutelu.

Appi lubasid tulla meie füüsik Martin ja filosoof Johannes, meile juba tuttavad … ütleme siis viisakalt „debateerijad“ (publik naerab).

Kui teil tekib tunne, et nad lähevad teemast kõrvale…siis ärge muretsege. Neil tekib tavaliselt sama tunne.

(Publik naerab.)

Moderaator lahkub ja kutsub viipega tugitoolidele filosoofi ja füüsiku, Johannesse ja Martini.

Mõlemad vaatavad mõnda aega tahvlit, võtavad lonksu kohvi, vaatavad inimesi ja uuesti tahvlit, muigavad millegi peale …

Vaikus. Tassid kolisevad …

Johannes

Nonii, alustame selles, et kes selle siia tahvlile kirjutas?

Martin

Mina.

Johannes

Kas sa oled kindel?

Martin

Milles?

Johannes

Et sa kirjutasid mittemiski.

Martin

Jah…

Johannes

Imelik.

Kui see on mittemiski…

…miks ta siis tahvli peal olemas on?

(Publik naerab.)

Martin muiates

Ma juba kahetsen, et ma üldse tulin.

Johannes muiates

Juba, sa ei ole veel midagi öelnudki!

Martin

Täpselt!

Martin mõtleb ja tõuseb. Ja kirjutab tahvlile juurde:

“Universum tekkis mitte millestki.”

Johannes loeb.

Kallutab pead.

Johannes

Kas tõesti sina kirjutasid midagi sellist?

Martin

Seekord küll.

Johannes

Ja sa ise usud seda?

Martin

Ei.

(Publik muigab)

Ma usun, et midagi sellist kirjutaks võibolla … ajakirjanik.

(Publik naerab.)

Johannes

Aga mismoodi sina siis kirjutaksid?

Martin

Mina ütleksin teisiti: universum ei tekkinud filosoofilisest eimiskist.

Ta võis tekkida kõige minimaalsemast füüsikaliselt võimalikust seisundist.

Johannes

Aga … see ei kõla üldse nagu “mittemiski”.

Martin

No just, ei kõlagi.

Johannes tõuseb.

Läheb tahvli juurde.

Tõmbab sõnale MITTEMISKI ühe joone peale.

Kirjutab kõrvale:

“ei ole midagi”

Astub sammu tagasi.0

Johannes

Kas näed erinevust?

Martin

Näen kahte väljendit.

Johannes

Mina näen kahte täiesti erinevat mõtet.

Üks on lause.

Teine on nimisõna.

Üks ütleb, et midagi ei ole.

Teine jätab mulje, nagu oleks olemas üks asi nimega “mittemiski”.

(Martin ei vasta kohe.)

Martin

Sa siis tahad öelda…

…et kogu see „mittemiski“ probleem võib olla grammatiline?

Johannes vaatab tahvlit

Ma ei tea.

Sellepärast me siin räägimegi.

Vaikus.

Publik ei naera.

Martin

Huvitav…

Füüsikas juhtub seda kogu aeg.

Me räägime vaakumist.

Ja inimesed kujutavad ette tühja ruumi.

Me räägime osakestest.

Nad kujutavad ette väikseid kuulikesi.

Me räägime vaatlejast.

Nad kujutavad ette inimest valges kitlis.

Johannes

Ja nüüd ütlete teie, füüsikud: “mittemiski”.

Martin

Just!

Ja sina kujutad seda lugedes ette filosoofilist olematust.

Hääl publikust

Vabandust…

Kas kumbki teist üldse teab, mida tähendab sõna “olema”?

(Vaikus.)

Johannes vaatab Martinile otsa.

Martin vaatab Johannesele otsa.

Martin

Ma arvan…

…et meil läheb nüüd keeruliseks.

Johannes

Ei.

Ma arvan, et alles nüüd hakkab huvitav.

Vaheaeg.

Kohvik jääb avatuks.

II vaatus „Debatt“ järgneb … praegu

See artikkel on ühest antiikaja, võib öelda, et teaduslikust kirjutisest “De rerum natura” ning selle täiesti uskumatust ellujäämisloost.  Ehk lugu sellest, kuidas üks radikaalselt ateistlik ja materialistlik tekst, mille kohaselt idee, et universum koosneb aatomitest, et elu tekkis loodusliku valiku läbi, et inimühiskond arenes loomulikult, et olemas on multiversumid ning jumalad meid ei aita, antiikajast meieni jõudis. See on lugu juhusest aga ka ideedest, mis olid oma ajast nii palju ees, et pidid peaaegu tuhat aastat vaikuses ootama. See on lugu sellest, kui habras aga oluline võib olla mõne idee elujoon. Mõnikord ei päästa maailma mitte idee tugevus, vaid selle ilus keel.

18–28 minutit

seekordse veidi pikema teksti puhul:

Tabula cogitationum

• Mis oli selles tekstis nii ohtlikku, et ta pidi peaaegu tuhat aastat vaikima?
• Kes ja miks teda ikkagi säilitas?
• Kuidas muutus üks luuletus teadusliku revolutsiooni nähtamatuks mootoriks?
• Miks kadus autor peaaegu ajaloo varju, kuigi tema ideed jäid ellu?
• Ja kas meiegi säilitame praegu midagi, mille tegelikku tähendust mõistetakse alles sajandite pärast?

Sissejuhatus

Olen varem siin kirjutanud lühidalt Titus Lucretius Carusest, ehk Lucretiusest (u 99–55 e.m.a.) kui antiikmaailma teadlasest ja poeedist, kes veidi enne kristluse ajaloo areenile saabumist esitas Epikurose filosoofiale tuginedes oma ajastu kontekstis erakordse visiooni aatomitel põhinevast universumist, kus pole määravat kohta jumalatel ning kus hing ei ole surematu. Tema loost on muidugi üleüldse omajagu kirjutatud, kuid laiemalt teatakse siiski teenimatult vähe seda, kuivõrd mõjukas on tegelikult Lucretiuse pärand, tema tekst läbi aastasadade olnud.

Äärmiselt huvitav on seega just tema teose, „De rerum Natura“ käekäik. Muuhulgas on selle teadmine vajalik, et mõista renessaasiaegse teadusliku mõtlemise taassündi ning 17. sajandil tekkivat intellektuaalset vaidlust, kus olulisteks tegelasteks olid näiteks Newton, Descartes ja Leibniz aga sellest kirjutaks millalgi edaspidi. Seekord räägiks täpsemalt sellest Lucretiuse poeetilis-teaduslikust tekstist, mille säilimist ja taasavastamiseks võiks nimetada klassikalise filoloogia alaseks üheks kuulsamaks detektiivilooks. Juba see on iseenesest võimas mõte, et  me loeme Lucretiust tegelikult läbi uskumatult kitsa pudelikaela, sest kõik, mis meil tema teosest täna olemas on, pärineb ühest ainsast antiikaja lõpus eksisteerinud eksemplarist.

Lucretiuse maine antiikajal ning kiriku vaade

Kuid enne veel kui jätkata teksti edasise saatusega, tuleks korraks peatuda sellel, et kas Lucretius oli oma kaasajal Roomas üldse oluline tegelane või oli ta mingi nišitüüp, keda lugesid ainult vähesed? Võibolla kultuuriajalooliselt ongi meil tema teksti näol tegu väga kõrvalise nähtusega?

Enne keskaja „vaikuse sajandeid“ oli Lucretius Rooma intellektuaalses kaanonis siiski kindlalt kanda kinnitanud. Ehkki ülimalt religioosse Rooma jaoks ei olnud tema teose sisu vastuvõetav, oli tema vorm ülim – see oli sisuliselt seni pigem robustseks peetud ladina keele tõstmine filosoofia ja poeesia keelega – kreeka keelega – samale tasemele. Seepärast tunnustas Cicero teost märkusega multis luminibus ingeni („täis vaimu sära“), ning seejuures on Cicerot peetud isegi tõenäoliseks teksti varajaseks toimetajaks. Ta mainib Lucretiuse teost ka kiitvalt kirjas oma vennale. Ovidius kuulutas, et Lucretiuse „ülevad laulud“ kaovad alles maailma hukkumisel. Retoorikaõpetaja Quintilianus tunnustas tema poeetilist jõudu, paigutades ta „poeetide kaanonisse“ – ideaalne vahend retoorika õppimiseks, kuigi vihjab et sisu on tema arvates problemaatiline (ateistlik).

Kõige põnevam tekstiline suhe tekkis aga teise sama ajastu suure poeedi, Vergiliusega. Lucretiuse tekst oli ilmunud varem (60-55 e.m.a.), Vergilius oli siis alles umbes 15-aastane ja noorena oli ta Lucretiusest vaimustuses, kuid poliitiline realiteet – vabariigi muutumine “jumalikuks” keisririigiks ei soosinud juhuslikku atomismi, vaid nõudis kõiges selles jumaliku juhtimise nägemist. Vergilius ei saanud Lucretiuse geeniust ignoreerida, ehkki ta teda nimeliselt oma teostes ei maini, vaid pidi temaga astuma tekstilisse dialoogi, et pakkuda teleoloogilist alternatiivi Lucretiuse juhuslikkusele. Vergilius laenab Lucretiuse keelt oma „Aeneises“ ja „Georgicas“, kasutades seal Lucretiuse rütmi, sõnavara ja isegi terveid väljendeid. Aga ta pöörab seejuures nende sisu pea peale. Ta justkui ütleks „Ma tunnen su tööd, ma imetlen su vormi, aga sa eksid kõige fundamentaalsemas.“ Kuulus tsitaat „Felix qui potuit rerum cognoscere causas“ („Õnnis on see, kes suutis mõista asjade põhjuseid“) on otsene kummardus Lucretiusele, kuid Vergilius raamistab selle ümber, lisades pietas’e ja jumalatega kooskõlas elamise väärtuse. Kui Lucretiuse jaoks oli religioon hirmu allikas, siis Vergiliuse jaoks oli see kosmilise ja ajaloolise korra (Roomale määratud fatum) vundament.

Nii et mis siis tegi Lucretiuse teksti nii ohtlikuks, et see peaaegu kadus? „De rerum natura“ oli põhimõtteliselt antiikaja „Richard Dawkins“ aga seejuures vormistatud külgetõmbavalt eepilise värsina, mis juba ise on midagi fenomenaalset. Nagu Lucretius ise ütles: kibe rohi oli vaja teha mee abil vastuvõetavaks. Võiks öelda ka nii, et lõpptulemusena toimis see tekst intellektuaalse lülina antiikse atomismi ja uusaegse teadusliku maailmapildi vahel. Teksti ohtlikkus omas ajas aga tulenes muidugi sellest, et see oli totaalne vastand religioossusele, nii Rooma paganlikule kultusele kui hilisemale kristlikule maailmapildile. Lucretius, kes tegutses 1. sajandil e.m.a., rääkis hinge surelikkusest, mis loomulikult ei sobinud paljude oluliste religioossete kontseptsioonidega. Ta rääkis jumalatest, kes eksisteerivad kuskil kaugel aga ei sekku absoluutselt maailma asjadesse, mis omakorda muutis mittevajalikuks palvetamise ja seadis kahtluse alla jumaliku ettemääratuse idee. Kogu tema süsteem oligi tegelikult teadlikult loodud selleks, et vabastada inimene hirmust surma ja jumalate ees. Ja ehkki see oli algselt suunatud Rooma paganlike jumalate vastu, siis ka veidi hilisema kristluse, eriti just selle „Roomastuva“, institutsionaalse ja jäiga kirikusüsteemi jaoks oli see täielik mürk, mis selle mõtteviisi lugemisvarasse kohe kindlasti ei sobinud. Seega, üks asi oli paganliku rooma aegne, intellektuaalne “džentenmenlik debatt”, hoopis teine aga ristiusuga saabuv eksistentsiaalne ideede sõda.

Piisab, kui tuua paar selget näidet “kirikuisadelt”. Näiteks Lactantius (230-325), kes muuseas oli keiser Konstantinuse nõunik, ehk kristluste riigistamise üks arhitekte ja kaitses midagi tänapäeva kristlaste jaoks niivõrd ebatavalist nagu paganlik “Sibüllide” ja ühe Vergilise teksti (nn neljas ekoloog) “pühakirjalikkust”, nimetas selle kõige juures Lucretiust “kõige lollimaks inimeste seas”. Veidi hiljem arendas Hieronymus (347-420), mees kes tõlkis kreekakeelse Piibli ladina keelde, absurdset teooriat sellest, et Lucretius olnud tekste kirjutades mingi “armujoogi” mõjul hullunud ja teinud selle mõjul ka enesetapu. Kõik see muidugi on puhas propaganda ning ei leia mingitki tuge Lucretiuse äärmiselt ratsionaalsest ja loogiliselt arendatud teaduspoeesiast. Oma panuse andis ka Augustinus – ühesõnaga, kirik oli selgelt vaenulik, Lucretius pidi kaduma.

„De rerum natura“ säilimine keskajal

Kui aga Lucretiusel oli selline fundamentaalne konflikt juba „paganliku“ Rooma religiooniga ja üldise maailmavaatega ning seejärel kristliku kirikuga, siis see viib meid tagasi selle küsimuseni, et kuidas küll jäi tema tekst ellu kristlikus keskaegses Euroopas? Ja siin peitub omamoodi ime – seda hoidsid seda elus just keskaegsed mungad oma kloostrites, seltskond, kes oleks pidanud seda kõige rohkem vihkama.

Esmalt, et aru saada teksti säilimise imest üldse, tuleb öelda, et tõenäoliselt jäi hilisantiigis alles vaid üksainus käsikirjaline liin. Selleni viib tekstikriitiline metoodika, kus kasutusel on „arhetüübiga“ seotud meetod. Arhetüüp ehk „ürgtekst“ on kadunud algtekst, millest põlvnevad kõik säilinud käsikirjad või trükised, ehk see on tekstilooja (autori) originaalkäsikiri, mis ei ole säilinud aga mida filoloogid püüavad tekstikriitiliste meetodite abil rekonstrueerida. Umbes nagu viroloogias „patsient 0“, ehk esimene “haigestunu”, kellelt lähevad kõik “vead” edasi. Käsikirjade ühesugused, kumuleeruvad vead aitavad aga tuvastada nende ühise “patsiendi 0”, ehk praegusel juhul selle, et kõik säilinud “De rerum natura” käsikirjad (koopaid) pärinevad ühestainsast algkäsikirjast. Mis omakorda tähendab, et “De rerum natura” säilimine rippus juuksekarva, ehk ainult ühe käsikirja säilumise küljes.

Teine ime ja lausa kohati absurdsena tunduv vastuolu ongi see, millele sai viidatud: Lucretiuse teksti säilitasid kristlikud kloostrid – mungad, kes oleksid pidanud selle kui ühe kõige ohtlikuma kirjutise hävitama. Kuidas see oli võimalik? See tundub meile ehk imelik, aga 9. sajandi Euroopa kristlikud kloostrid ei otsinud radikaalseid filosoofilisi ideid, et oma maailmapilti proovile panna, nad otsisid hoopis head klassikalist ladina keelt – korrektset heksameetrit, rikkalikku sõnavara, keerulist grammatikat. Lucretius oli neile eelkõige ja ainult keeleline artefakt, mitte õpetus. Tema tekst pakkus puhast, rasket aga rangelt struktureeritud ladina keelt – see oligi lihtsalt keeleline õppematerjal, ideaalne tööriist keele ja värsimõõdu harjutamiseks. Ilmselt ei tundunud sisu neile ohtlik, sest nende terviklikus ja turvalises teoloogilises maailmas näis see võibolla lihtsalt mittetähelepanuväärse nonsensina. Nii et teksti päästis sisuliselt mehhaaniline, puhtalt lingvistilisel eesmärgil teostatud ümberkirjutamine, mis on huvitav paradoks.

Kui vaadata täpsemalt, siis see kloostrites säilinud üksainus Lucretiuse teksti koopialiin päästeti 9. sajandil, Karolingide „esimese renessansi“ ajal – perioodil, mil Karl Suure õukonnas hakati vanu tekste päästma ja ümber kirjutama ning kus eksisteeris ka vajadus ladinakeelse bürokraatiamasina järele. Sellest ajast pärinevad kaks kõige vanemat Lucretiuse terviklikku käsikirja, mis jagunevad kolme allika vahel. Peamised 9. sajandi Karolingide renessansist pärinevad allikad on O (Codex Oblongus, pikema ristküliku kujuline käsikiri), Q (Codex Quadratus, ehk rohkem ruudukujuline käsikiri) ja S (Schedae, ehk “lehed” või “vihikulehed”, st “käsikirja fragmendid”). Need käsikirjad on üksteisest sõltuvad, kandes edasi samu lünki ja moondumisi. Kaks tervikteksti, O ja Q  on samas ka terviklikeks allikateks O ja Q, kuid kolmas allikas, S ei ole terviklik raamat, vaid fragmentaarse käsikiri, koosnedes lahtistest lehtedest ja katkenditest, mis sisaldavad umbes 45% tekstist. Need kaks kõige vanemat ja kuulsamat 9. sajandi Karolingide-aegset käsikirja, O ja Q, on siiani füüsiliselt säilinud. Need asuvad täna turvaliselt Hollandis, Leideni Ülikooli raamatukogus.

Nende käsikirjade uurimine viibki eelviidatud järeldusele, et säilimise taga oli puhas huvi ladina keele grammatika vastu. Sest kui vaadata nende 9. sajandi käsikirjade marginaale, siis seal pole mitte ühtegi filosoofilist kommentaari, ei ole hüüatusi stiilis „see on ketserlus!“ ega ka poleemikat. Seal on ainult keelelised parandused, märkused värsimõõdu kohta või haruldaste sõnade seletusi ning kõrvulukustav filosoofiline vaikus. Nii, et teksti ei loetud sisuliselt. See oleks umbes sama, kui arvutisüsteemide turvalisuse eest hoolitsev pühendunud IT-ekspert säilitaks ohtliku arvutiviiruse puhtalt selle elegantse koodi tõttu

See on tohutu kontrast näiteks Vergiliusega, kelle käsikirjade servad on täis allegoorilisi tõlgendusi. Teda loeti, kui „õilsat paganat“. Valis ju näiteks Dante Alighieri sajandeid hiljem oma kuulsas eeposes, „Jumalikus komöödia“ just Vergiliuse endale teejuhiks läbi põrgu ja purgatooriumi. Nagu eespool viidatud, Vergiliuse tekstidest otsiti lausa prohvetlikke viiteid kristlusele (ehk saab kunagi edaspidi kirjutada sellest, kuidas roomlastest kristlased pidasid üht Vergiliuse „Bucolica“ ehk „Ekloogide“ tekstiosa sisuliselt Pühakirjaks, nagu ka täiesti „paganlikke“ tekste „Sibüllid“). Aga Lucretiust ei saanud kuidagi ristiusustada. Tema süsteem oli liiga terviklik ja kristlusevastane. Tema tekst säilus, sest seda kas ei mõistetud või mis on tõenäolisem, otsustati selle sisu täielikult ignoreerida.

Nii “vedas” kristlik kloostrikultuur ühe skandaalsema ateistliku teksti läbi keskaja, jättes selle sisu siiski intellektuaalsest arutelust täiesti välja. Imeilus iroonia!

Ühe keskaegse kurioossumina võib vahepeal mainida ka pealkirja poolest sarnast keskaegset teksti, 13. sajandi vaimulik Thomas Cantimprest poolt kirjutatud raamatut “De natura rerum“, kuid siin puudub igasugune seos Lucretiuse poeemiga, ainus sarnasus ongi ainult pealkirjas, muidu kirjeldab rohkelt illustreeritud raamatu “Jumala loodud maailma” eri aspekte, sh ka pööraseid (ilma peata ja koera peaga inimrassid jne). Ja see on omamoodi näiteks võimsast kontrastist nende kahe ajastu mõtteviiside vahel.

Teksti taasavastamine

Kuidas aga ikka Lucretiuse tekst sellest munkade poolt hinnatud vormist oma erakorralisuse sisuga eurooplaste teadvusse jõudis? Siin on oluline roll 15. sajandi renessanssi aegsel „Indiana Jonesil“, kelleks oli tolleaegne humanist ja kirglik käsikirjakütt Poggio Bracciolini, kes muide oli ligi 50 aastat töötanud Rooma paavsti kuurias sekretärina, teenides kokku seitset paavsti (sealhulgas kurikuulus korrumpeerunud vastupaavst Johannes XXIII). Bracciolinil oli lausa obsessiivne kirg antiikkultuuri vastu. Kasutades oma diplomaatilisi sidemeid, oli ta valmis reisima läbi ohtlike piirkondade ning tuhnima külmades ja pimedates kloostrite raamatukogudes, mitte just väga koostöövalmis munkadega kohtudes, et päästa mädanevaid käsikirju ja ta ka tõepoolest päästiski väga palju selliseid tekste. Bracciolini leidis selliselt ka „De rerum natura“ käsikirja ilmselt 1417. aasta jaanuaris, tõenäoliselt Fulda kloostrist, mis asub Saksamaal Hesseni liidumaal Fulda linnas, ligikaudu 100 kilomeetrit Frankfurdist kirdes; tegemist oli ühe Karolingide-aegse Euroopa võimsaima kultuuri- ja õppekeskusega. See leitud käsikiri ei olnud originaal, nagu juba varem aru saime, ega tegelikult ka mitte üks neist viidatud kahest 9. sajandi käsikirjast, vaid hoopis üks hilisem keskaegne koopia kolmandast, täiesti eraldiseisvast vanast käsikirja harust.

Bracciolini mõistis, mis tal käes on, kuid kuna klooster ei lubanud tal käsikirja kaasa võtta, siis veenis ta kuidagi munki, et teha käsikirjast koopia ning saatis selle koopia siis üle Alpide oma sõpradele. Kahjuks on kloostrist leitud füüsiline käsikiri ja ka Bracciolini tellitud esmane koopia aja jooksul kaduma läinud. Lucretiuse tekst säilis maailmale tänu sellele, et Bracciolini laskis oma sõbral Niccolò Niccolil teha leitud käsikirjast teise, täpse koopia. Sellest niinimetatud Niccoli ärakirjast (mida säilitatakse praegu Firenzes Laurentiuse raamatukogus) põlvnevad kõik ülejäänud renessansiaegsed Lucretiuse tekstid.

Ka see on osa sellest kitsast pudelikaelast, sest erinevalt näiteks Piiblist või Homerose eepostest pole meil Lucretiuse teksti puhul mitut sõltumatut käsikirjaliini, mille abil vigu võrrelda ja parandada. Meil on lüngad, rikutud värsid ja vead, mis on pärandunud läbi sajandite. Võib öelda, et teksti säilimine on seega omamoodi ime.

Lucretius ja renessanss

Kaasajal on tekkinud narratiiv Lucretiusest kui otsesest renessanssi käivitajast, seda on eriti populariseerinud  Pulitzeri preemia saanud Stephen Greenblatti iseenesest suurepärane teos „Swerve“ (Kalle). Põhjalikum sissevaade on aga nüansirikkam: Lucretius ei põhjustanud renessanssi, vaid oli selle hilisem katalüsaator, võimendaja. Humanism ja klassikalise filoloogia sünd eelnesid Bracciolini leiule.

Lucretiuse otsene mõju oli viieteistkümnendal sajandil tegelikult minimaalne. Jah, teda imetleti aga ikka veel peamiselt tema stiili ja keele pärast, kuid tema filosoofiat pigem ignoreeriti. Trükikunst iseenesest tõesti juba nö normaliseeris taolist teksti, sest Lucretiuse poeemi “De rerum natura” esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias Brescia linnas 1473. aastal, kuid selliste tekstide sisuline aktsepteerimine oli ikkagi vaevaline. Kasutati strateegiat „Non approbamus, sed exponimus“ (me ei kiida heaks, vaid selgitame), mis võimaldas teadlastele juurdepääsu vanadele tekstile, säilitades samas ametliku distantsi nende „paganlikest eksitustest“. Alles, hiljem, kui universaalne kiriklik autoriteet hakkas reformatsiooni ajal murenema, tekkisid nö intellektuaalsed praod, kus Lucretiust ei saanud enam ignoreerida, vaid teda tuli hakata süsteemselt analüüsima ja talle viitama.

Nii, et Lucretius ei olnud see säde, mis tule süütas, vaid pigem nagu bensiinikanister, mis seisis nurgas ja ootas kuni keegi tule lahti teeb. Ta ei sünnitanud renessanssi, aga ta andis tervikliku alternatiivse maailmapildi, kui aeg oli selleks küps, ehk tegi seda alles 16. ja 17. sajandil kui trükikunst ka tema teksti laiemalt levitas ja vana skolastiline maailmapilt murenema hakkas.

Lucretius 15. ja 16. sajandil

Nagu öeldud, „De rerum natura“ esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias, Brescia linnas 1473. aastal. Tegemist on muide ühe maailma haruldasema inkunaabliga (enne 1501. aastat trükitud raamatuga), sellest esmatrükist on maailmas säilinud vaid loetud üksikud eksemplarid. Võibolla on oluline ka märkida, et Brescia trükk ei põhinenud mitte nendel vanadel 9. sajandi käsikirjadel (O ja Q), vaid just nimelt Poggio Bracciolini liini renessansiaegsetel tekstikoopiatel, mis tollal Itaalias ringlesid. Teose esmatrükk oli aga omal ajal siiski üsna vaikne sündmus, tekst ilmus ilma kommentaarideta, lihtsalt kui veel üks taastatud klassik.

Kuid samas ei saa kaugeltki öelda, et mõju ei oleks olnud. Üks tuntumaid Lucretiuse teksti fänne oli kindlasti Niccolò Machiavelli, tänapäevase ülipragmaatilise politoloogia isa. Nimelt, kui 1961. aastal tuvastati Vatikani raamatukogus käsikiri tähisega Rossiano 884, siis selgus, et tegemist on Lucretiuse „De rerum natura“ täistekstiga, mille Machiavelli kirjutas 1497. aastal isiklikult oma käega ümber. Kuna trükipress oli veel uus ja raamatud kallid, kopeeris noor Machiavelli kogu teose (umbes 7400 värssi), lisades leheservadele omapoolseid märkmeid. See toimus vahetult enne tema sisenemist suurde poliitikasse. Ning ehkki Machiavelli ei nimeta Lucretiust oma peateostes (nagu „Valitseja“ ehk Il Principe) nimepidi – kiriku range tsensuuri tõttu oli Lucretiuse materialismi propageerimine ohtlik –, on mõjud tema ratsionaalse poliitilise käsitluse arendamisel ilmsed, sh nö jumaliku ettehoolduse eemaldamine poliitikast (valitsejad pole Jumala määratud); ta nägi poliitikat nii nagu Lucretius käsitles füüsikat, rakendas atomismi riigijuhtimises. Kuna Lucretiuse teos käsitles ka selgelt nö mittemüütilist, pragmaatilist inimühiskonna algust, siis ka see oli alus, millele Machiavelli tugines.

Kuid suurem väline murrang tuli 16. sajandil teose kommenteeritud väljaannetega, millest tuntuim on prantsuse filoloogi Denis Lambini (ladinapäraselt Dionysius Lambinus, 1520–1572) 1563. a trükk Pariisis. Lambin oli oma aja tippõpetlane. Tema tehtud parandused, tekstikriitilised märkused ja ladinakeelsed selgitused olid nii kvaliteetsed, et seda väljaannet peeti parimaks Lucretiuse tekstiks peaaegu 300 aastat – kuni Karl Lachmanni tekstikriitilise revolutsioonini 1850. aastal. Üheks põhjuseks oli ka see, et erinevalt varasematest Itaalia trükkidest sai Lambin kasutada ka märkmeid sellest samast vanast 9. sajandi käsikirjast Q (Codex Quadratus), mille prantsuse humanist Adrien de Turnebou oli Pariisis üles leidnud. See andis talle tohutu eelise Lucretiuse algupärase keele taastamisel

Ajastule omaselt oli siin seejuures kohustuslik korraldada „kristlik päästeoperatsioon”. Kuna “De rerum natura” esindas ateistlikku ja materialistlikku Epikurose filosoofiat (mis eitas hinge surematust ja jumalikku ettemääratust), oli teos katoliiklikus Euroopas ohtlik. Lambin kirjutas raamatule kavala eessõna, kus ta kaitses teose väljaandmist: ta selgitas, et ketserlikes ideedes on süüdi Epikuros, mitte poeet Lucretius. Ta rõhutas, et tegemist on lihtsalt erakordselt kauni poeesiaga, mida iga haritud inimene peaks lugema – igaks juhuks kaitse inkvisitsiooni vastu. Kuid üks asi, mis Lambini veel tegi, olid mahukad allmärkused ja kommentaarid ning seekord mitte grammatika, vaid filosoofilise sisu kohta, mis aitasid ka sisuliselt teksti mõista. Ja see oli juba midagi muud, kui lihtsalt hea ladina keele küsimus – see suunas mõtlema, vaidlema, suunas mõistatama, et mida ikka nende aatomitega selles tekstis mõeldakse, viis sisuni.

Muuseas, huvitav teada: Lambini 1563. a “De rerum natura” trükki omas prantsuse filosoof ja kirjanik Michel de Montaigne, kelle poolt tihedalt täis kirjutatud Lambini väljaanne leiti uuesti üles alles 1989. aastal.

Seega kahtlemata tekitasid sellised Lucretiuse teksti trükid uudishimu, inimesed hakkasid seda päriselt lugema ja mõistma, mitte ainult imetlema kui keelelist monumenti – kommentaarid avasid ukse sisule, isegi kui eesmärk oli vastupidine, uks kinni hoida. Ning Lambini ettevaatlikus oli kindlasti põhjendatud. Üks ilmselge näide on siin Giordano Bruno, kes hukati aastal 1600 oma vaadete pärast – ta oli muuhulgas ka suur Lucretiuse austaja. Kui Machiavelli oli võtnud Lucretiuselt üle materialistliku inimese ja poliitika käsitluse, siis Lucretiuse eepos „De rerum natura“ oli Brunole peamiseks intellektuaalseks kütuseks, et purustada keskaegne kiriklik maailmapilt ja luua oma teooria lõpmatust universumist, tehes seda tihti Lucretiuse eeskujul ka poeesia vormis.

Lucretius 17. sajandil

Julgus Lucretiust ka filosoofiliselt tõsiselt võtta tekkis just reformatsiooni ajal, kuigi iroonilisel kombel ka reformaatorid ise vihkasid epikuurlust. Nad kasutasid sõna epikuurlane peaaegu sõimusõnana kõige pahelisemate pattude kohta. Kuid samas tekitas reformatsioon Euroopa intellektuaalsesse maastikku „autoriteediprao“ – katoliku kiriku ja ka skolastika aluse, Aristotelese filosoofia monopol teadmisele murdus. See tekitas ruumi uutele radikaalsetele küsimustele ja avalikule debatile.

Nüüd sai Lucretiusest sisuliselt avalik tegelane, keda ei saanud enam lihtsalt ignoreerida või maha vaikida. Teda pidi nüüd argumentidega ümber lükkama ja selleks tuli teda esmalt mõista. Nii kasutasid uusaegsed mõtlejad Lucretiust „negatiivse teljena“. Näiteks Thomas Hobbes (keda mõjutasid muide Lucretiuse ideed ka Macchiavelli vahendusel) võttis üle Lucretiuse materialismi, kuid eemaldas sellest poeetika ja „terapeutilise eesmärgi“ (vabanemine hirmust), asendades selle puhta mehhanistliku analüüsiga, kus religioon on taandatud inimlikule hirmule ja teadmatusele ning allutatud riigivõimule. Ehk Hobbesi sõnum oli Lucretiusele vastupidine: ateism mitte ei vabasta hirmudest, vaid sünnitab inimühiskonnas koletisi (Leviaatani), mida tuleb ohtjata. Hobbes kasutas ateismi diktaatorluse õigustamiseks.

Spinoza läks aga teist teed, ta nõustus sellega, et loodus otsustas kõik, kuid Jumala eitamise asemele võrdsustas Jumala loodusega ( Deus sive Natura), mis oli taas põhjus ta oma usuringkonnas “ketseriks” kuulutada.

Kuid otsustavaks oli siin siiski Isaac Newtoni panus Lucretiuse pärandi transformeerimisel teaduseks. Newtoni „korpuskulaarteooria“ (tema aatomite teooria) muutis atomismi matemaatiliselt mõõdetavaks ja teoloogiliselt talutavaks, ehk ta muutis atomismi teaduslikult käsitletavaks, kuid kaotas Lucretiuse maailmapildi vajaduse olla justkui ateistlik manifest. Sest sügavalt usklik Newton (kes pühendas tegelikult rohkem aega Piibli prohvetiennustuste uurimisele ja alkeemiale kui teadusele) eristas end Lucretiusest, asendades „De rerum naturas“ kirjeldatud juhusliku „kalde“ (clinamen) deterministlike loodusseadustega. Newtoni universumis ei liigu osakesed kaootiliselt, vaid Jumala antud seaduspärasuste järgi. Ehk just Newton tegi atomistliku maailmapildi toimivaks ja edukaks, kuid Lucretius kaotas siin metafüüsiliselt: atomismist sai loodusteaduse vaikimisi eeldus, mis ei vajanud enam epikuurlikku filosoofilist raamistikku. Nii, et Lucretiuse teadus võitis, kuid Lucretiuse filosoofia ja maailmavaade kaotasid.

Siin ei saa rääkimata jätta ka üht isegi pisut naljakat lugu, mis on seotud otsapidi ka Newtoni ja Hobbesiga, kuid räägib hoopiski katoliku preestrist ja teoloogiadoktorist Pierre Gassandist (1592-1655), kes oli tõeliselt vaimustunud Lucretiusest ja otsis võimalusi tema teksti avaldamiseks, pidades ka meeles, mis oli juhtunud Giordano Brunoga. Ja lõpuks ta oma teostes ka Lucretiust avaldas. Et mitte tuleriidale sattuda, avaldas ta seejuures muidugi igal leheküljel ka austust kirikule ja paavstile, ent oluline oli siiski see, kuidas ta “De rerum naturat” kohtles. Seda on nimetatud Lucretiuse või atomismi “ristimiseks“, sest Gassandi tunnistas aatomite olemasolu, kuid käsitles neid samuti Jumala loominguna, eitades seega ka Lucretiuse juhuslikkuse (clinamen) teooriat. Ehk natuke nagu tänapäevane “kreatsionism”. Tema teosed võeti seetõttu kristliku üldsuse poolt hästi vastu ning need said tegelikult sillaks, mis aitas Lucretiust kergemini vastu võtta nii Hobbesil (kellega Gassandi oli kirjavahetuses) kui ka Newtonil, kes oli Gassandi teostest hästi teadlik. See on aga huvitav näide sellest, kuidas Lucretiuse geniaalne idee vormida atomism suurepärasesse poeetilise vormi, avaldas kõige kiuste vastupandamatut mõju väga erinevates ringkondades.

Kindlasti oleks siin ülioluline rääkida, eriti Newtoni jätkuna, ka teisest 17. sajandi suurimast geeniusest, Saksa filosoofist ja matemaatikust Gottfried Wilhelm Leibnizist (1646–1716), kes oli Lucretiuse ja epikuurliku filosoofiaga väga tihedas, ehkki äärmiselt kriitilises ja keerulises dialoogis, olles nooruspõlves Lucretiuse atomismist vaimustuses ja pöörates selle hiljem „monaadideks“, kuid sellest kirjutaks millalgi pigem eraldi ja põhjalikumalt, sest Leibniz tasub tundmist – ka see, et loed praegu teksti arvuti- või telefoniekraanilt, on otseselt temaga seotud.

Seega, uusaja teadus võttis üle Lucretiuse materialismi ja religioonikriitika, aga tegi modernse pöörde. Ta ei kaotanud religiooni, vaid allutas selle riigivõimule, et hoida ära kodusõda ja kaost. See kirjeldas maailma mõõdetavatest osakestest koosnevana, mida juhivad täpsed matemaatilised seadused ilma eesmärkideta. Nii tehti materialistlik looduskäsitlus teoloogiliselt talutavaks, sest Jumal ei olnud enam mikromanageerijast pidev sekkuja, kes imesid teeb, vaid „geniaalne kellassepp“, kes lõi täiuslikud seadused ja pani universumi käima.

Lucretius võitis justkui teaduslikult, aga tema nimi ja filosoofia jäid tagaplaanile, sest tema ideed olid nüüd osa uuest teaduslikust maailmapildist, atomisim oli nüüd lihtsalt teadus.

Kokkuvõte

Enne päris kokku võtmist ei saa üle kiusatusest mainida siiki ära ka Charles Darwin. Sest “De rerum natura” sisaldab ka väga selgelt nö loodusliku valiku kirjeldust (IV ja ka V raamat), kus Maa “sünnitab” atomistliku juhuslikkuse alusel erinevaid eluvorme, millest elujõulisemad jäävad alles¹. Ning kuigi Charles Darwin eitas otseseõnu, et ta oleks Lucretiust lugenud, kasvas ta tegelikult “Lucretiuse maailmas”. Ühest küljest seetõttu, et nagu nägime olid need ideed Euroopas juba intellektuaalsetes ringkondades väga tuntuks saanud, kuid siin on veel üks huvitavam seos. Tema vanaisa, Erasmus Darwin (1731-1802) oli taas tõeline Lucretiuse fänn, keda tema 1791. a poeetilise raamatu “The Botanic Garden” tõttu nimetatigi “meie aja Lucretiuseks”. Ning oma 1794. a poeemis “Zoonomia” teeb ta rohkelt viiteid Lucretiusele, lähtub tema maailmavaatest ja esitab sisuliselt varajase evolutsiooniteeoria. Selle tõttu hoiti Erasmusest vaatamata tema geniaalsusele “tõsistes ringkondades” eemale, mispärast Charles Darwin omandaski Lucretiuse ideid ainult kaudselt, vältides vanaisalt saadud õppetunni tõttu algselt loodusliku valiku teooriast liiga valjult rääkimist, tuginedes ka edaspidi puhtalt faktidele, hoidudes filosoofiast ja kristlusele vastandumisest.

Nii võib öelda, et Lucretiuse teksti „De rerum natura“ mõju modernse maailma sündimisele on olnud tohutu, kuid sellest räägitakse teenimatult vähe. Põhjus, miks Lucretiuse mõju on jäänud varju, justkui “põrandaaluseks” mõjutajaks, peitub selles, et tema ideed olid sajandeid nii ohtlikud ja ketserlikud, et tolle aja mõtlejad eelistasid teda tsiteerida salaja, nime nimetamata. Nad võtsid üle tema füüsika ja atomismi, kuid vaikisid maha allika, et pääseda tagakiusamisest. Tunnistada, et moodne teadus, evolutsiooniteooria ja isegi läänelik arusaam individuaalsest õnnest põhinevad 2000 aastat vana Rooma „ateisti“ poeemil, oli pikka aega intellektuaalselt ebamugav.

Kas ka meie oleme vormi/koodi ilu nimel hetkel säilitamas mingit “kontseptuaalset viirust”, mis võib kauges tulevikus kujundada ümber kogu maailma mõtteviisi?

Lucretiuse teekond on unikaalne näide omapärasest tekstilisest „inertsist“: ta säilis keskaegsetes kloostrites tänu sellele, et teda ei mõistetud või ei tahetud mõista ja muutus viljakaks alles siis, kui uusaegne kriis murendas vanad autoriteedid. See on teekond, kuhu kuulub tekstiline säilimine 9. sajandi „pudelikaelas“, filoloogiline imetlus renessansiajal ning teaduslik normaliseerimine 17. sajandil.

See lugu näitab, kui habras on ideede säilimine, kui palju sõltub ajastust ja kontekstist, kuid samas on Lucretiuse pärand tunnistus sellest, et vormi ilu on vahel piisav, et päästa sisu, mis muudab maailma sajandeid hiljem.

Titus Lucretius Caruse eepiline poeem “De rerum natura” on eesti keeles katketena ilmunud pealkirja all “Asjade loomusest”. Tõlke autor on Uku Masing. Katked on avaldatud teoses “Rooma kirjanduse antoloogia” (kirjastus Eesti Raamat, 1971).

De rerum natura

(146–150)

Mitte miski ei sünni eimillestki jumaliku tahte läbi.
Sest alles siis, kui hirm on taandunud,
hakkab inimene otsima asjade tegelikke põhjusi.
Nii näeme, et igal nähtusel on oma algus
ning kõik sünnib looduse kindla korra järgi.
Ja just seepärast võib maailma uurida,
mitte ainult karta.

Nullam rem e nilo gigni divinitus umquam.
Quippe ita formido mortalis continet omnis,
quod multa in terris fieri caeloque tuentur
quorum operum causas nulla ratione videre
possunt ac fieri divino numine rentur.

Relatio:

“De rerum natura” inglise ja ladina keeles

Vikerraadio: “Harri Tiido taustajutud. Kuidas renessans algas – raamatust”

MustAuk: ⊙ Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Epikuurlus: rahu, atomism, filosoofiline vastupanu

De rerum natura (Asjade loomusest) – peatükkide kokkuvõte+

Titus Lucretius Carus

Sissejuhatus

Lucretiuse eesmärk ei ole kirjutada luulekogu ega füüsikaõpikut, vaid vabastada inimene hirmust. Tema järgi sünnivad paljud kannatused teadmatusest – eriti hirmust jumalate ja surma ees. Seetõttu tuleb õppida tundma loodust sellisena, nagu ta on. See on ühtaegu teaduslik ja filosoofiline ettevõtmine.

---

I raamat

Maailma ehitus: miski ei teki eimillestki

Lucretius alustab ülistusega Veenusele kui looduse loovale jõule ning austusavaldusega Epikurosele, kes tema arvates vabastas inimesed ebausust. Seejärel esitab ta oma põhiväited:

• mitte miski ei teki eimillestki;
• mitte miski ei hävi täielikult olematusse;
• kõik koosneb jagamatutest osakestest ehk aatomitest ja tühjusest;
• maailm toimib loomulike seaduste järgi, mitte jumalate meelevaldse sekkumise tõttu.

Raamatu lõpuks järeldab ta, et nii aine kui ka ruum on lõpmatud.

Keskne idee

Looduse mõistmine vähendab hirmu.

---

II raamat

Aatomite liikumine ja maailma mitmekesisus

Kui esimeses raamatus kirjeldati aine ehitust, siis nüüd uuritakse selle liikumist.

Lucretiuse järgi:

• aatomid liiguvad pidevalt;
• nende erinevad kujud ja ühendused loovad kõik nähtavad asjad;
• maailmas ei ole absoluutset staatilisust.

Kuulus on ka tema mõiste klinamen (ladnk clinamen) ehk „kõrvalekalle”: aatomid võivad oma liikumises pisut kõrvale kalduda. Just see väike ettearvamatus võimaldab uute vormide ja isegi vaba tahte tekkimist.

Keskne idee

Väikesed kõrvalekalded võivad muuta kogu maailma.

---

III raamat

Hing, meel ja surm

See on teose üks mõjukamaid osi.

Lucretius väidab, et:

• hing ja meel on materiaalsed;
• nad kuuluvad keha juurde;
• keha surres lakkavad ka hing ja teadvus eksisteerimast.

Sellest järeldub tema kuulus eetiline mõte:

Surma ei maksa karta, sest kui meie oleme olemas, ei ole surma; kui surm on kohal, ei ole enam meid.

Ta võrdleb surmajärgset olematust ajaga enne meie sündi – me ei kannatanud siis ning seetõttu pole põhjust karta ka sama seisundit pärast surma.

Keskne idee

Suurim hirm põhineb sageli kujutlusel, mitte tegelikkusel.

---

IV raamat

Meeled, kujutlused, unenäod ja armastus

Selles raamatus uurib Lucretius tunnetust.

Ta arutleb:

• nägemise,
• kuulmise,
• lõhna,
• maitse,
• puudutuse,
• unenägude

üle ning püüab seletada neid loomulike põhjustega.

Raamatu lõpus käsitleb ta armastust. Ta hoiatab kirgliku kinnisidee eest, sest idealiseeritud armastus võib muuta inimese orjaks omaenda kujutlustele.

Keskne idee

Me ei armasta alati inimest ennast, vaid sageli oma kujutlust temast.

---

V raamat

Maailma ja inimühiskonna kujunemine

See on omamoodi antiikne arengulugu.

Lucretius kirjeldab:

• maailma kujunemist;
• Maa arengut;
• taimede ja loomade teket;
• inimeste varast elu;
• keele, tule, perekonna ja ühiskonna tekkimist;
• kunstide ja teaduste arengut.

Kõik see toimub järkjärgulise arengu, mitte jumaliku sekkumise tulemusena.

Keskne idee

Tsivilisatsioon ei langenud taevast, vaid kujunes pikkade katsetuste käigus.

---

VI raamat

Loodusnähtused ja katk

Viimases raamatus seletab Lucretius nähtusi, mida inimesed sageli pidasid jumalate vihaks:

• äikest,
• välku,
• tuult,
• maavärinaid,
• vulkaane,
• haigusi.

Kõige lõpus kirjeldab ta vapustavalt Ateena katku. Teos lõpeb järsult, mis on pannud uurijaid arvama, et autor ei jõudnud seda lõplikult viimistleda.

Keskne idee

Isegi kõige hirmutavamat nähtust tuleb esmalt püüda mõista.

---

1. Lucretius kasutab siin “Maa” jaoks erinevaid sõnu, sh Terra Mater, kui tihti ka Tellus, mis on otsene ladinakeelne vastu kreeka Gaiale – jumalanna “Maa-emale” kreeka vanemas mütoloogias (Hesiodose “Theogoonia”). Kuid see on lihtsalt kultuurilisele seosele ehitamine. Kohe pärast poeetilisi kirjeldusi Maa emadusest tuletab Lucretius lugejale alati meelde: Maal puudub taju (totius est expers sententiae). Maa on lihtsalt tohutu elementide hoidla. Lucretiuse jaoks on Maa “elav” ainult selles mõttes, et ta sisaldab endas lugematul arvul aatomeid, mis pidevalt liiguvad ja uusi kombinatsioone (elusolendeid) loovad. ↩︎

MustaAugu lood kulgevad vahel “dualismi” ja “holismi” võtmes ning peab tunnistama, et dualismi esitletakse enamasti “paha poisina”, kelle näoks on Descartes. Tegelikult pole asjad enamasti mustvalged ja üldsegi, võibolla pole peaküsimuseks üsnagi multivalentne “dualismi” mõiste. Nii, et siit leiab nüüd veidike rehabiliteerimist ja veidike dualismist edasi mõtlemist.

Oleme siin aegajalt ikka Descartest kasutanud pisut nagu peksupoisina selle eest, et lääne mõtteviisi on nii tugevalt juurdunud dualistlik mõtlemine. Hiljuti aga küsis Toomas mu käest, et kas saame olla ikka nii kindlad, et Descartese „cogito“ tähendab ainult nö meie aju või mingit ratsionaalset osa meist, mitte kogu kognitsiooni kehas. See torkis täpselt sedasama närvi, mis mul endalgi juba varemgi kirjutades kergelt märku andis, et äkki peaks siin rohkem detailidesse süüvima, et pilt päris selge oleks. Ja tulemuseks sai jälle detailidest kuhugi kosmosesse lahvatanud mõtisklus aga noh mis teha, sellisena see nüüd siin MustasAugus end laiali laotab.

Seega – see artikkel kerib end käima René Descartes’est. Lääne klassikalise filosoofilise dualismi isa, nagu me kõik oleme õppinud, mille järgi Descartes nagu lõikas inimese pooleks jättis meile mingi külma puhta mõistuse, mis istub kuskil keha juhttornis ja tõmbab seal mingitest kangidest, et meie keha kui lihast masinat juhtida – kaasaegne, filosoofiline dualism.

Kui see pilt aga lauale lahti laotada, siis võib juhtuda, et hakkame nägema kui moonutatud see tegelikult on. Tekib isegi tunne, et Descartesest on tehtud karikatuur, selline väga mugav sümbolkuju kõigele sellele, mis lääne ratsionalismis on väidetavalt valesti läinud.

Descartese „cogito“?

Kui me loeme tema algseid tekste, eriti „Meditatsiooni esimesest filosoofiast“, on see pilt tegelikult teistsugune. Tema kõige kuulsam fraas, kuulus „cogito ergo sum“ – „Mõtlen, järelikult olen“, on tänapäeval taandatud justkui mingiks külmaks kalkulatsiooniks – „mina“ = „ratsionaalne mõtlemine“. Kuid ladinakeelne cogito tähendas 17. sajandil tegelikult midagi palju laiemat. Ka René Descartese jaoks tähendas cogito (ja prantsuskeelses algversioonis je pense) midagi palju laiemat kui pelgalt külma, loogilist või ratsionaalset mõtlemist. Tema kontekstis tähistab see kogu teadvustatud kogemust ja kõiki vaimseid protsesse ehk kognitsiooni laiemalt. Ehk see ei olnud pelgalt intellektuaalne analüüs, vaid see hõlmas tajumist, kujutlemist, tahtmist, emotsioone ja isegi kahtlemist ja eksimist. Sest sellessammas „Meditatsioonis esimesest filosoofiast“ kirjutab ta: „“Mis on mõtlev asi? See on asi, mis kahtleb, saab aru, jaatab, eitab, tahab, ei taha, ning mis samuti kujutleb ja tundeid omab.”

On lihtne kujutada Descartest laborikitlis ratsionalistina, kes lahkab maailma nagu insener masinat. Tegelik pilt on märksa inimlikum. Kolmekümneaastase sõja kaoses viibis ta Saksamaal üksinda köetud kambris ning püüdis vastata küsimusele, mis on sama vana kui filosoofia ise: kuidas eristada tõelisust illusioonist? Cogito sündis mitte niivõrd arvutusest kui radikaalsest, eksistentsiaalsest kahtlusest.

Descartese meetod oli algselt läbinisti meditatiivne, vahel tundub lausa, et zenilikult meditatiivne, ehkki  Descartese ja zeni ühte lausesse panemine mõjub eriti ebatavaliselt. Kuid päriselt, seal on sarnasusi, sest sarnaselt zen meditatsioonile ja koanidele oli Descartese eesmärk mõtlemisprotsessis nö koorida ära kõik illusioonid ja ebakindlad uskumused, kuni lõpuks jääb järele midagi, mida ei ole lihtsalt võimalik kahtluse alla panna – see, et me mõtleme, kogeme. See on reaalsus, see tõestab olemist.

See ongi „cogito ergo sum“ mõte: et isegi kui kogu füüsiline maailm on uni või mingi pettekujutelm, siis see vaatlemise ja hindamise akt ise, ehk minu subjektiivne voolav kogemus – see et ma praegu kahtlen ja tajun – see on reaalne, võibolla ainus päriselt reaalne asi. Ning päris selgelt, see cogito, see taju hõlmas Descartese jaoks kahtlemata laiemat kognitsiooni, kui ainult ratsionaalne loogika – see hõlmas tundeid ja ka kahtlemist ennast.

Nii, et ühest küljest oli „cogito“ nö zenbudistliku protsessi tulemusel järele jäänud ainus reaalsuse tõend, kuid teisest küljest oli selle eraldamine vajalik ka selle säilitamiseks. Nimelt, Descartes elas ajastul, kus vana kosmoloogiline maailmapilt lagunes. Skolastika murenes, teadusrevolutsioon käivitus, mehhanistlik loodusmudel tuli peale. Tema dualism oli osaliselt katse säilitada see uus matemaatiline loodusteadus ja samal ajal ka inimese hingeline/autonoomne mõõde. Ehk paradoksaalselt ta ei tahtnud tingimata inimest “mehhaniseerida”, vaid pigem vältida olukorda, kus inimene redutseeritakse täielikult mehhanismiks.

Descartes oleks tõenäoliselt üsna üllatunud, kui näeks, et teda kasutatakse vahel karikatuurina “külmale lääne ratsionalismile”. Samas kriitika ei ole täiesti alusetu, sest tema substantsidualism lõikas tõesti maailma kaheks: subjektiivne meel ja objektiivne mateeria. Ja sellest lõhest kasvas tõesti välja väga suur osa modernsest lääne probleemistikust, ehk subjekt vs objekt, inimene vs loodus, vaim vs keha jne. Nii, et võib-olla on kõige täpsem öelda, et Descartes avas ukse protsessile, mille täielikke tagajärgi ta ise ei soovinud ega kontrollinud.

Aus oleks siin ka veel teha vahemärkus Gilbert Ryle kohta, kes soovis 20. sajandil Descartesest alguse saanud dualistliku maailmapildi purustada. Ta tõi käibele kuulsa metafoori “vaim masinas” (ghost in the machine), väljendi mida Descartes ise kunagi ei kasutanud, väites et meel ja keha ei ole kaks eri “asja”, vaid me räägime lihtsalt samast asjast erinevatel kirjeldustasanditel. Nii, et juhtus midagi kummalist, rünnates dualismi, kinnistas Ryle oma tabava metafooriga avalikkuse teadvuses just selle karikatuuri Descartesest, mida ta kritiseerida püüdis. Ryle’i terminist sai mugav silt, mis muutis Descartese algupäraste tekstide lugemise ja nendes peituvate pingete mõistmise peaaegu ebavajalikuks.

Aga ikkagi, kui Descartes tegi seda kõike nö „hinge“ kaitsmise eesmärgil (üsnagi wittgensteinlik hoiak muide), st tahtmata ise juurutada ranget „külma mõistuse“ dualismi, siis kuidas asi ikkagi sinnani läks?

Alusepanijad ja jüngrid, ideed ja ideoloogiad

Siit jõuame võibolla ühe üldisema nähtuseni, sest suuresti sõnastasid Descartese seisukoha jäigaks dualismiks pigem tema „jüngrid“, ehk hilisem kartesiaanlus.

Ma nimetaks seda „idee versus ideoloogia“ dünaamikaks. Enamasti elavad kõik nö alusepanijad, olgu selleks siis  Decartes läänes või kasvõi LaoZi ja Buddha, pigem  sellises avatud avastamises ja küsimustes, nende mõte on paindlik ja voolav. Kuid inimmõistus, eriti just järeltulevate põlvkondade oma, vajab stabiilsust ja „sahteldamist“. Me tahame reegleid, mida saab teistele õpetada ja institutsioone, mida saab juhtida. Seega see algne elav, voolav idee kristalliseerub ideoloogiaks – süsteemiks, kus enam ei ole kohta varjunditele ja mitmetähenduslikele mõtetele, sest see ei ole õpetamiseks, edasiandmiseks ja maailma „selgeks mõtestamiseks“ hea.

Alusepanijad elavad küsimustes, „jüngrid“ vastustes

scala deserta

Ka pärast Descartest muutus idee kiiresti ideoloogiaks. Järeltulijad hakkasid süsteemi paradokse “lahendama”, muutes dualismi üha radikaalsemaks karkassiks, mis teenis areneva loodusteaduse vajadust objektistada kõike materiaalset. Näiteks vaimulik Nicolas Malebranche viis dualismi äärmuseni oma „okasionalismiga“, väites, et meel ja keha ei mõjutagi üksteist otseselt, vaid Jumal vahendab absoluutselt iga inimese absoluutselt iga taju ja liigutust, st meie vaim ei mõjuta otseselt keha, vaid mõjutab suhet Jumalaga, kes siis omakorda meid „liigutab“. Ilmselgelt ei olnud see teooria väga perspektiivne. Väga suure panuse andis kindlasti Isaac Newton, kes kinnistas kujutelma maailmast kui mõõdetavast matemaatilisest masinast, süvendades lõhet subjektiivse meele ja objektiivse masin-universumi vahel. Kuid prantslane nimega Julien Offray de La Mettrie oli see, kes viis protsessi tegelikult loogilise lõpuni. Oma raamatus „L’Homme Machine“ (“Inimene-masin”) kirjutas ta, et me olemegi täielikult ja ainult füsioloogilised mehhanismid. Mõnes mõttes võiks öelda, et kui Descartes lõhestas inimese kaheks, siis La Mettrie ütles, et “vaimupool” polegi vajalik.

La Mettrie  oli seejuures hariduselt arst. Tema järeldused ei tulnud lihtsalt tugitoolifilosoofiast, vaid reaalsest kliinilisest praktikast. Ta haigestus ise raskelt palavikku ja ta pani tähele, kuidas puhtalt füsioloogiline seisund muutis täielikult tema mõtlemist, emotsioone ja taju – ehk siis keha dikteeris vaimu. Ning  tema loogika oli järgmine: kui kehatemperatuur ja ravimid suudavad otseselt dikteerida meie hingeseisundit, siis miks on meil üldse vaja mõelda mingist müstilisest eraldiseisvast vaimust?

See oli pöördeline hetk, kus inimene redutseeriti täielikult lihtsalt „hammasratasteks ja vedrudeks“. Ja samas aitas see tohutult kaasa teaduse arengule, meditsiini ja neuroteaduse avastustele, sest selle jaoks meil ongi vaja vaadata keha kui süsteemi.

Aga see on samas nagu kahe teraga teraga mõõk. Ühest küljest aitab see mehhanistlik vaade meditsiinil ja teaduselt tohutult areneda, sest keha sai nii-öelda lahti võtta, uurida ja parandada nagu mingit kellavärki. Kuid tegelik probleem peitub selles, et see mehhanistlik reduktsioon hakkas vaikselt defineerima kogu inimeksistentsi. Me hakkasime teadvust ja emotsioone nägema puhtalt kui neurokeemilisi illusioone.

Kuigi jah, La Mettrie lammutas Descartese vaimu täielikult, võttis selle rolli mõneti üle kaasaja materialistlikes käsitlustes sisuliselt “aju” – hinge või vaimu asemel asub meie jaoks “juhttornis” aju, mis juhib keha kui “lihast koosnevat masinavärki”, ehk dualism elab edasi, pisut uue vormis.

Kuid La Mettrie edasiarenduses ei olnud probleem ainult keha ja “vaimu” lahutamine. Veel olulisemaks osutus harjumus näha reaalsust eraldatud subjektide ja objektidena. Nii et Descartesesse süvenedes hakkab lõpuks tunduma, et küsimus polegi dualismis. Küsimus on selles, millise suhte loob inimene iseenda, keha ja maailmaga.

Ja siin tekib üks suurem küsimus: miks lääne kultuur selle nii kergelt üldse omaks võttis?

Taustsüsteem: isiksustatud Jumal või mitteisiksustatud dünaamika?

Kui inimene muutub masinaks, siis pole põhjust arvata, et ülejäänud maailm oleks midagi muud. Nii laieneb mehhanistlik pilk üksikult kehalt kogu reaalsusele. Sellega seostub see meie ajalooline alateadlik tung lükata kogu maailm ja ka meid endid mingitesse subjekti ja objekti lahtritesse. Mis on selle põhjus?  Äkki on selle taga midagi fundamentaalsemalt, mingi väga sügav kultuuriline ja metafüüsiline pinnas, mis vaatamata variatsioonidele on ühes aspektis ühesugune – religioon ja religioosne metafüüsika? Sest lääne metafüüsika on sajandeid ja võibolla ka aastatuhandeid kujundatud lisaks surematu hinge kontseptsioonile, millele dualism ju ka otseselt toetub, ka isikulise looja-jumala idee poolt. Olgu see siis kas vanakreeka jumalused, heebrea või kristlik traditsioon. Jumal on ülim subjekt, tal on tahe, ta tegutseb ajaloos, ta kujundab mateeriat ning see tekitab väga selge eristuse looja ja loodu, ehk siis vaatleja ja vaadeldava vahel. Nii võib välja pakkuda ühe võimaliku hüpoteesi, et Isikulise Algpõhjuse idee võis olla üks oluline metafüüsiline pinnas, mis soodustas subjekt-objekt struktuuri kujunemist.

Näitena võiks kasutada puuseppa ja tooli: puusepp on subjekt, ta on toolist ehk objektist eraldi ja ta vormib seda objekti oma tahte järgi. See on sügavalt kontrollpõhine maailmapilt. Isegi kui moderne ühiskond hiljem sekulariseerus ja jumalpildilt taandus, siis see baastruktuur jäi meile alles. Võib öelda, et Jumal nagu tõugati troonilt või toolilt aga tool ise jäi alles ning see tühi koht vajas ka edaspidi kedagi/midagi – selgelt keskkonnast, ehk objektidest eristatavat subjekti.

Äkki võiks isegi öelda, et oleme nö jumalavabas teoloogilises maailmapildis, kus nüüdsest oleme meie need ülimad subjektid, kes vaatavad maailma ja ka omaenda keha nagu kusagil kõrgelt, (kujuteldavate?) kontrollinuppude juurest.

Kui see vastandus pole paratamatu, kas leidub mõttelugusid, kus maailm on algusest peale nähtud pigem protsessi kui objektina? Ehk kas üldse on olnud olemas mingit teistsugust maailmapilti Algpõhjusest?

Kui vaadata näiteks Hiinas arenenud daoismi, siis kontrast on tegelikult tohutu. Lao Zi’le omistatud DaoDeJingis ei räägita sõnagi isikulisest jumalast, vaid kõikekorraldavast mitteisikulisest universaalsest printsiibist või väest, Daost.  Dao ei tegutse tahtlikult, tal pole mingit eesmärki ega plaani, mida ta peaks maailmale peale suruma. Ja sellest tuletub selline mõste nagu ziran, mis tõlgitakse sageli kui iseenese loomus või iseenesele vastavalt olemine. Selle kontseptsiooni puhul on ziran erinevalt puusepast, kes ehitab tooli, mis eeldab eraldiseisvat loojat ja objekti, pigem nagu seeme, mis kasvab puuks. Puu kasvab iseeneslikult seestpoolt väljapoole, see ei vaja kedagi, kes seda otseselt teeks. Selles maailmapildis puudub ülim eraldiseisev subjekt, kes seda universumit kuskilt väljast käsutaks. Maailma nähakse hoopis dünaamiliste suhete, muutuvate mustrite ja isetekkeliste protsessidena. Lääneliku kontrolli asemele astub seal häälestumine ja rütmiga kaasaminek. Ja kõrvalmärkusena on võibolla asjakohane ka see, et daoismis puudub surematu hinge kontseptsioon (v.a. muidugi hilisemas religioosse daoismi harus).

See muidugi ei tähenda, et lääne subjekt-objekt mõtlemine tuleneks ainult isikulisest Jumalast, kuid see metafüüsiline taust võis sellist mõtteviisi märgatavalt soodustada. Ja tasakaalustuseks tuleb öelda ka seda, et ka Idas leidub väga isiksustatud jumalapilti ning kaasajal ka vägagi tugevat kontrollipõhist mõtlemist, samuti et taolist protsessipõhist arusaama on täiesti võimalik keerata „mehhanistlikuks“. Näiteks hingamine, kehahoiak, kõnnak, pingemustrid, tähelepanu suunamine, siseorganite tunnetus, energiavoogude kirjeldused – need kõik võivad olla osa väga sügavast kehastunud praktikast aga neid võib ka tõlgendada väga mehhaaniliselt: “vajuta seda nuppu, saad selle tulemuse”. Ehk tai chi, qigong või daoyin ei ole iseenesest mehhanistlikud, kuid neid võib praktiseerida mehhanistlikus vaimus.

Ja selle mõttega tasubki jätkata, sest see, kuidas ida praktikaid on läänes vastu võetud, tihti kinnitab just mehhanistlikku lähenemist.

Ida tööriista lõhkumine ja protsessipõhine maailmapilt

Ühest küljest, kirjeldatud ida mõtteviisi täiesti teistsugune hoiak selgitab, et miks me siin läänes oleme praegu täiesti lummatud idapraktikatest. Me oleme ilmselt väsinud olemas puhtalt efektsiivsusele orienteeritud masinad, mida pidevalt peab kuskilt optimeerima. Me tahame seda zirani, seda iseeneslikku, loomulikku voogu („flow“ on ju väga popp). Ja seepärast me toomegi erinevad „teadveloleku praktikad“ siia oma igapäeva ellu, kohandame nad meie „wellness-maailma“.

Kuid jah, seda tehes ei jäta me oma dualistlikku, kontrollivat ja subjekti-objekti põhist maailmapilti tihtipeale maha – me kohandame ida praktikad, mis peaksid olema tööriistad selle muutmiseks, tegelikult ümber. Me põhimõtteliselt lõhume ida tööriista ära. See juhtub tihti näiteks joogaga lääne wellness-kultuuris: “aktiveeri vagusnärv”, “optimeeri dopamiin”, “häki närvisüsteemi”. See keel võib anda kasulikke kirjeldusi, aga samas tasahilju muuta inimese tehniliseks projektiks, mida pidevalt mõõdetakse ja optimeeritakse.

Meil võib tunduda, et idamaine „holism“ ehk kogukehaline lähenemine on ju nagu säilinud, kuid see on tegelikult allutatud kontrollile, mis on ida protsessipõhise mõtlemisega vastuolus. Ehk võibolla peaks siin eristuse tegema kuidagi teisiti, asi ei olegi peamiselt selles, kas inimene eksisteerib teatud mõttes süsteemina, vaid selles, milline on inimese ja süsteemi vaheline suhe. Kas maailm on kontrollitav objekt, või vastastikune osalusprotsess?

(võid võrdluseks vaadata ka artiklit “⊙Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”)

Võibolla saaks erinevuse objektipõhises ja protsessipõhises maailmavaates esitada näiteks nii:

• Objektipõhine mõtlemine (Lääs): isikuline Algpõhjus soodustab subjekt-objekt lõhet. Maailm on “loodud objekt” ja inimene on “eraldatud subjekt”. See “jumalata teoloogia” hoiab ülal autonoomse indiviidi metafüüsilist ülemvõimu, et kõike kontrollida ja optimeerida.
• Protsessipõhine mõtlemine (Ida): daoistlik Dao ei ole isikuline looja, vaid mitteisikuline generatiivne printsiip ehk iseeneslik kujunemine (ziran). Siin puudub vajadus eraldada vaatlejat vaadeldavast; maailma nähakse voolava tervikuna, kus asjad on vaid suhete ja muutumiste sõlmpunktid. Eesmärk pole kontroll, mõõtmine või optimeerimine, vaid protsessiga jätkuv kaasaminek.

Milles siin seisneb erinevus?

Suhtumises: kas eraldume või ühineme, kas kontrollime või usaldame.

“Mõtteloo suurimad probleemid ei sünni alati valedest ideedest. Sageli sünnivad need ideedest, mis osutuvad liiga edukaks. Küsimus pole siis enam selles, kas mudel töötab, vaid selles: millal muutub kasulik mudel vanglaks?”

Heidegger ja luuleline mõtlemine

Ja siinkohal oleks hea tuua sisse lääne üsna vastuoluline aga kahtlemata geniaalne filosoof Martin Heidegger. Muide, vähesed teavad, et Heidegger töötas 1946. aasta suvel koos hiina mõtleja Paul Shih-yi Hsiaoga Daodejingi saksakeelse tõlke kallal. Tõlge jäi küll lõpetamata, kuid see episood näitab hästi, kui tõsiselt Heidegger ida mõtteviisi vastu huvi tundis. Aga jah, Heidegger ei vaidlekski siin tegelikult vastu, et selline läänelik kontrollimine ja optimeerimine ei tööta, vaid tema kriitika käib selle kohta, et kuidas see efektiivsusele suunatud mentaliteet muudab meie suhet reaalsusega – kas efektiivsus kirjeldab reaalsust universaalselt täpselt, täies sellega meie vajaduse tähenduse järele?

Heidegger kasutas mõistet “arvutav mõtlemine” (rechnendes Denken), kus inimene on taandatud bioloogiliseks süsteemiks, mida saab biosensorite ja algoritmide abil optimeerida. Selles protsessis ei ole asjad meie jaoks enam lihtsalt “käepärased” (Vorhandenheit), vaid nad taanduvad millekski veelgi ekstreemsemaks – nad muutuvad “varuks” ehk seisvaks ressursiks (Bestand). Mets ei ole enam müstiline tervik, vaid puidutagavara; jõgi pole enam voolav element, vaid hüdroenergia allikas. Kui me maailma lõplikult sildistame ja defineerime, vangistame me asjad nende funktsionaalsusesse, sulgedes silmad kõigele muule, mida nad võiksid tähendada. See kontrollivajadus eraldab meid “päris asjast”.

Ehk siis see probleem pole piltlikult öeldes otseselt kontrolli ja optimeerimist tagava nutikella kasutamises, vaid selles, et me taandame oma subjektiivse ja isikliku kogemuse pelgalt matemaatiliseks näitajaks. See tähendab seda, et me oskame suurepäraselt manipuleerida asjadega. Me teame väga hästi, kuidas alandada kortisooli taset või kuidagi tõsta dopamiini, aga me võime seejuures kaotada kontakti sellega, mida üldse tähendab olla inimene, ehk tunda kogeda ilma igasuguse selge eesmärgita. Kui lääne inimene võtab ida meditatsiooni, siis ta paraku koorib sellelt maha kogu holistilise metafoori ja voolavuse ning asendab selle oma materialistliku kastiga, kus  mediteeritakse lihtsalt selleks, et olla oma süsteemis paremad ja tõhusamad.

Aga mis on siis lahendus, kui see arvutav mõtlemine ja masinamentaliteet on meisse nii sügavalt sisse kodeeritud? Kas lahendus on see, et ma viskame oma ekraanid jõkke, et kolida metsa ja hakata erakuks?

Heidegger ei ütle seda, vastupidi. Ta pakub siin välja ühe kontseptsiooni nimega Gelassenheit, mida võiks tõlkida nagu asjadele „asu-andmine“ või muretu lahtilaskmine (jah, meenutab daoismi). Gelassenheit on siis selline muretu lahtilaskmine ehk aktiivne passiivsus. See ei ole käed rüpes istumine, vaid tähelepanelik kuulatamine, mis laseb asjadel olemises kõnelda ilma neile oma tahet peale surumata.

Ja selle kõrvale tõi Heidegger veel ühe mõiste: ka „luulelise mõtlemise“ idee (Besinnliches Denken).

„Luuleline mõtlemine“ ei ole otseselt ja tingimata seotud poeesia või luuletuste kirjutamisega. Luuleline mõtlemine on lihtsalt vastand sellele arvutavale mõtlemisele (üsna lähedane näiteks daoistlikule metafoorsele keelele, näiteks tai chi praktika kirjeldamisel). Kui arvutav mõtlemine vaatab metsa ja näeb seal puhtalt puitu ehk ressurssi, mida saab kuidagi rahaks teha, siis luuleline mõtlemine vaatab metsa ja laseb sel lihtsalt olla mets oma täies keerukuses ja müsteeriumis. Muuhulgas tähendaks see tehnoloogia kasutamist, ilma et sa laseksid tehnoloogial defineerida oma sisemist olemust. See on lahtilaskmine illusioonist, et kuskil on olemas mingi lõplik biohäkk või õige äpp, mis teeb mingi „võluvitsana“ meid korraga „valmis“ või parandab kõik meie vead. See on nagu vabanemine ideest, et inimene on lihtsalt mingi rikkis masin. Väärtus ei peitu kiires „häkkimises“, vaid väärtus peitub eluaegses ja aeglases protsessis, kus me mõistame, et olemine ei ole projekt, millel on mingi selge lõpptähtaeg.

Kokkuvõte

Descartese kuulus cogito ergo sum ei tähendanud algselt lihtsalt mingit loogilist arvutamist, puhtalt ratsionaalset osa meist. Cogito oli tema jaoks pigem meditatiivne sisekaemus kui kuiv analüüs. Veelgi enam, Descartes rõhutas, et hing ei ole kehas nagu “kapten laevas” (piloot, kes juhib kange), vaid side on märksa intiimsem – me kogeme nälga, valu ja emotsioone seestpoolt, mitte infoallikana kabiinis. Descartese algupärane cogito hõlmas erinevaid teadveloleku vorme, nagu kahtlemine, tajumine ja kujutlemine, tahtmine ja tundmine ja isegi eksimine.

Descartes ei soovinud inimest mehhaniseerida, vaid pigem päästa inimese autonoomse ja hingelise mõõtme ajastul, mil teadusrevolutsioon hakkas loodust üha enam masinana kirjeldama. See, et tema dualismist sai hiljem jäik raam, on pigem ajaloo iroonia.

Kuid, Descartese dualism ei ole peamine probleem; olulisem on see, kuidas sellest arenes välja subjekti ja objekti vastandus ning lõpuks kontrolliv, objektistav suhe maailma.

Ja siin peitub Lääne ja ida mõtteviiside põhierinevus – kuidas mõistetakse maailma Algpõhjust. Lääne traditsioonis on selleks isikuline printsiip (Jumal kui looja ja subjekt), ida mõtteloos aga mitteisikuline voog või muster (Dao). See jaotus on võibolla kujundanud meie süvapsühholoogiat rohkem, kui me tunnistada oskame.

Nii, et võibolla ei ole peamine mitte „dualism“, ehk see, kas me koosneme ühest, kahest või mitmest „tükist“, mida mingite kriteeriumitega saaks eristada, vaid inimese suhtes maailmaga. Kui me muudame kogemuse tehniliseks terminoloogiaks, sulgeme me maailma avatuse mingisse meie piiratuses loodud kitsasse kasti. Tõeline sügavus ei peitu nupu vajutamises, vaid oskuses resoneerida protsessiga, ilma seda kontrollida püüdmata.

Inimene ei ole rikkis masin või arvuti, mida saab kiirete “häkkidega” korda teha, vaid väärtus peitub oma harjumuste, oskuste ja mõistmise tasapisi arendamises ja süvendamises kogu elu vältel. See on “luuleline elamine” – mh ka suutlikkus kasutada tehnoloogiat, ilma et me laseksime sellel end defineerida. See meenutab Buddha parve-metafoori või Wittgensteini redelit: süsteemid ja tehnikad on vajalikud jõe ületamiseks või üles ronimiseks, kuid pärast seda tuleb need “ära visata”, et mitte jääda karkasside kütke.

Võibolla järgmine huvitav teema siit ei oleks aga mitte see, et milline peaks nö staatiliselt meie mõtteviis olema – pidevalt objektipõhine või pidevalt protsessipõhine, vaid kuidas erinevad mõtteviisid “kõiguvadki” ajas nagu yin-yang tsükkel, andes sedasi elule hoogu ja viies edasi. Üsna sarnaselt nagu meie, inimeste liikumisviis, ehk kõndimine “kõigutab” meid sammhaaval edasi, kaotades hetkeks tasakaalu ja leides selle uuesti.

Seda lugu ajendas ühest küljest aina kasvav panpsühhismi mõju teadusteooriatele ja kvantmaailma aina enam kasutamine „kõikemahutavaks võlumaailmaks“ ning teisest küljest üks huvitav skandaal teadusmaailmas, ehk ühe metafüüsikat puudutava aga muidu kvantfüüsikale keskenduva artikli ilmumine ja „tühistamine“ teadusajakirjas. Samas avab selle artikliga seonduv huvitavaid sisulisi teemasid, mh seda kuidas ideed liiguvad eri distsipliinide vahel ning milliseid mõjutusi nad seejuures endaga kaasas kannavad. Kuidas kultuurilised maailmapildid sisenevad teaduse interpretatsioonidesse – eriti seal, kus reaalsus muutub intuitiivselt raskesti hoomatavaks?

Seekord tuleb juttu ühest juhtumist, kus üks väga tunnustatud teadlane, Uppsala ülikooli nanotehnoloogia professor, avaldas täiesti korralikus eelretsenseeritavas füüsikaajakirjas artikli, mis väitis, et maailma ei koosne fundamentaalselt üldse mateeriast, vaid et tegelikult on universumi kõige algsem ehituskivi hoopis teadvus ise ning mateeria on lihtsalt teadvuse „kokkukukkumise“ tagajärg. Artikli avaldamise ja sellele järgnevaga seonduv on juba ise huvitavaks looks, kuid lisaks tasub vaadata ka sügavamale sisusse.

Strømme artikkel – teadusliku mõtlemise kaks vormi

Me räägime siin Uppsala väga tuntud nanotehnoloogia professorist Maria Strømmest, kes seekord  liikus oma igapäevasest ja sealjuures väga praktilisest materjaliteaduse valdkonnast välja. Tema artikkel pealkirjaga “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy” avaldati prestiižses teadusajakirjas AIP Advances (AIP Publishing) 2025. aasta novembris (sellele eelnes umbes kahekuuline tavapärane eelretsenseerimine). Toimetuse algne suhtumine oli ebakriitiliselt toetav: töö valiti numbri parimaks artikliks ja see figureeris ajakirja kaanel. Uppsala ülikooli pressiteated ja meediakanalid (nt Phys.org) võimendasid artiklit kui reaalteaduslikku läbimurret, mitte kui filosoofilist hüpoteesi. Institutsionaalne prestiiž muutus siin mehhanismiks, mis “pesi” metafüüsilise kontseptsiooni akadeemiliselt vastuvõetavaks teaduseks, peegeldades tänapäeva teaduskirjastamise ökosüsteemi haavatavust “meediaseksikate” narratiivide ees.

Peamised promotsioonilised väited (Phys.org ja Uppsala ülikool):

• Teadvus on universumi algne ehituskivi, millest mateeria on vaid sekundaarne ilming.
• Artikkel pakub kvantmehaanilise seletuse “müstilistele” fenomenidele nagu telepaatia ja surmalähedased kogemused.
• Individuaalsed teadvused on vaid lokaalsed virvendused ühtses, universaalses teadvusväljas.
• Teadvus püsib pärast füüsilist surma, mida kirjeldatakse eksplitsiitselt kvantmehaanilistes terminites.

Kuid artikli akadeemiline karjäär lõppes 26. mail 2026, mil AIP Publishing selle ametlikult tagasi võttis. Lakooniline põhjendus kõlas: “due to concerns about its scientific validity”.

Teadusmaailmas on “teaduslik valiidsus” (erinevalt plagiaadist või pettusest) diagnoos, mis viitab fundamentaalsele metodoloogilisele läbikukkumisele. Strømme puhul tähendas see, et matemaatiline formalism oli vaid nö dekoratsioon metafüüsilistele ideedele, mis ei toetanud järeldusi ega pakkunud võimalust tegelikuks teaduslikuks meetodiks, ehk andmete kontrollimiseks.

Uppsala ülikooli reaktsioon oli radikaalne: algne pressitekst eemaldati ja intervjuud märgiti staatusesse “unpublishing the contents”. See ei olnud lihtsalt parandus, vaid katse “institutsionaalseks unustamiseks” – piinlikkustunne olukorra pärast, kus tippülikool oli oma autoriteedi laenanud spekulatiivsele “kvantmüstikale”, oli sedavõrd suur, et algne narratiiv püüti avalikust mälust täielikult kustutada.

Maria Strømme juhtum on hea näide teaduse ja metafüüsika kokkupõrkest piirialal. Kuigi artikkel tühistati matemaatilise ranguse puudumise tõttu, ei saa selle esialgset edu pidada juhuslikuks. See peegeldab süvitsi minevat kriisi materialistlikus maailmavaates ja „publiku“ nälga tervikliku maailmapildi järele.

Ja kuigi Strømme artikkel liigituks pigem “teadusliku fantaasia” alla ei tohiks seda sõna tegelikult kasutada halvustavalt. See on pigem vajalik, et nö vahepeal pilku kaugemale suunata. Ehk Strømme ebaõnnestumine seisnes mitte tema intuitsioonis, vaid vormis – katses esitada metafüüsilist „lendu“ matemaatilise kindlusega.

Universaalne teadvus

Vaatame siis korraks artiklisse sisse, et mõista mis oli selles nii uudset ja samas vastuolulist. Ette võib juba öelda, et tegu oli taas ühe juhtumiga viimastel aastatel hoolega populaarsust koguvast panpsühhimi käsitlemise näidetest teadusmaailmas. Artikli põhipunktid on juba eespool välja toodud aga ka detailid on siinjuures huvitavad.

Tuginedes kvantväljateooriale, mitte-duaalsele filosoofiale ja Sydney Banksi kolmele printsiibile (Mõistus, Teadvus, Mõte), pakub autor välja matemaatilise mudeli, kus aegruum ja individuaalne teadvus on selle tulemuseks , et „universaalse teadvusväli“ on kvanttasandil nö „murdunud“. Muide, vähemalt minu puhul tekkis siin juba esimene „kulmukortsutamise“ koht, just teadusartikli kontekstis, sest Banks, kes oli ilma teadusliku hariduseta keevitaja ja teosoof, pakkus välja, et reaalsus koosneb kolmest vormitust elemendist: Meel (Mind), Teadvus (Consciousness) ja Mõte (Thought), mis kohe päris kindlasti ei ole vaadeldavad teaduslikus mõttes füüsikaliste konstantidena, vaid pigem lähtuvad puhtalt metafüüsilistest kontseptsioonidest (sellest kohe lähemalt). Kuid Strømme püüdis neile kategooriatele anda matemaatilise sisu, modelleerides nende abil teadvust kui mingit universaalset, reaalse füüsilise mõjuga välja universumis. Laias laastus nägi see käsitluse välja selline:

• Universaalne Mõistus (Mind): Universaalne loov intelligentsus ja algne kogu potentsiaali omav allikas.
• Universaalne Teadvus (Consciousness): Selline kõikehõlmav teadlikkuse väli, mille kaudu aegruum ja vormid üldse realiseeruvad.
• Universaalne Mõte (Thought): Dünaamiline „operaatormehaanika“, mis muudab algse vormitu potentsiaali struktureeritud kogemuseks.

Ehk – enne aegruumi teket eksisteeris reaalsus ajatu ja vormitu potentsiaalina. See ei olnud seega “mitte midagi”, vaid kõigi võimalikkuste „superpositsioon“ (mõiste, mida kasutatakse kvantteoorias).

Ehkki Strømme  paneb selle kõik matemaatilisse keelde, tuleb märkida, et ta ka ise viitab oma artiklis kontseptsiooni metafüüsilisele vastele, milleks on idamaistes süsteemides näiteks Advaita Vedanta Brahman või budismi Shunyata. Need filosoofiad kirjeldavad teadvust kui jagamatut ja ühtset tervikut, millest diferentseerumise kaudu tärkab reaalsus. See on see alus, millele artikkel ehitab „kolm printsiipi“ ja mis on selle kogu lähtepunkt.

Veelkord rõhutades: selles konkreetses raamistikus ei tähenda mõistus niisiis meie nö isiklikku intellekti, ehk see pole see hääl mis su peas näiteks praegu kommenteerib seda artiklit. See on defineeritud kui hoopis mingi universaalne loovintelligentsus, kogu potentsiaali vormitu allikas, mis aga täiesti reaalse jõu või väljana eksisteerib universumis. Ja seejuures on selles mudelis teadvusel ka universaalne võimekus tajuda. Kogu seda kontseptsiooni võiks hästi lihtsustatult võrrelda sellise näitega:  universaalne mõistus on nagu mingi hiiglaslik täiesti vormimata savimass, puhas potentsiaal, millest võib saada absoluutselt ükskõik milline savivorm. Teadvus on siis selle savi füüsikaline omadus, ehk tema võime hoida mingit kuju. Mõte on nagu skulptori käed, mis voolivad sellest lõputus savi ookeanist välja konkreetsed asjad, olgu selleks siis tähed planeedid või inimesed. Ja Strømme kleepis selle kõik otse kvantfüüsika matemaatikasse.

Kuidas see siis ikkagi pidi toimuma, et kuidas ikkagi sellest vormitust „universaalsest teadvusest“, tekib vorm, ehk mateeria? Strømme  viitab siin kolmele väga konkreetsele teoreetilise füüsika mehhanismile, mida ma esialgu lihtsalt kopeerin nö teadusliku keele säilitamise huvides ja pärast prooviks seda ka inimkeeli uurida:

• Sümmeetria rikkumine: Välja liikumine tasakaalupunktist asümmeetriasse, mis tekitab eelistatud olekud.
• Kvantfluktuatsioonid: Alusvälja spontaansed ebaühtlused, mida Universaalne Mõte võimendab struktuurideks.
• Eneserefleksiivne projektsioon: Metafüüsiline vaatlusakt, mis selekteerib latentseid võimalusi ja realiseerib need aegruumilise kogemusena.

Okei, proovime nüüd seda kõike vähegi arusaadavamaks lahti lammutada.

Unustame korraks nüüd need piltlikud kujundid, ja mõtleme, et skulptori füüsiliste käte asemel teevad seda voolimist nö „matemaatilised operaatorid“. Strømme modelleeris suurt pauku mitte kui mingi tiheda mateeriapunkti plahvatust, nagu meile koolis on õpetatud vaid kui hetke, mil see universaalne „savimass“ ehk siis see vormitu potentsiaal kvantfüüsika keeles „kukub kokku“, mis tähendab et see algne superpositsioon „laguneb“ millekski konkreetseks, reaalseks. See on tegelikult väga analoogne standard-kvantfüüsikas kasutatava sümmeetria murdumise kontseptsiooniga. Piltlikult: umbes nagu peegelsileda veepinna staatikat rikub sinna visatud kivi – algne täiuslik „vaikus“ ehk sümmeetria murdub ja nüüd me saame rääkida eraldiseisvatest lainetest, millel on kuju kiirus ja suund. Artiklis kasutati täpselt sedasama matemaatilist mudelit, mida päris füüsikud kasutavad kirjeldamaks, kuidas varane väga kuum universum jahtudes nii öelda murdus ja kuidas tekkisid konkreetsed osakesed.

Samuti, nagu nägime, on siin oluline see „eneseflektsioon“ ehk kvantmaailmas esinev „vaatleja“ efekt. Artiklis vaatleb universaalne teadvus ennast ise ning see tekitab „murdumisi“, ehk reaktsioone, ehk sisuliselt formeerub sellest aegruum, sh mateeria ja energia.

Siit ilmneb ka autori käsitlus meie teadvusest. Kui mõelda sellele veepinna analoogiale, siis see tähendab, et meie oleme lihtsalt need väikesed lained või või võbelused seal „teadvusmere“ pinnal, ehk et meie individuaalne teadvus on lihtsalt üks illusioon – ilmselgelt taas Advaita Vedanta Brahmani kontseptsiooni või budismi Shunyata mõju – me oleme kõik üks ja seesama „vesi“. Meie individuaalsus on ajutine, see on „lokaalne ergastus“ selles suures „universaalses teadvusväljas“ täpselt nii nagu elektron on füüsikas lihtsalt lokaalne ergastus. Ja surm ei ole selles mudelis midagi muud kui lihtsalt selle konkreetse väikese laine hajumine – sa lihtsalt sulandud tagasi selle suurde vaiksesse teadvuse ookeani.

See kõik on kahtlemata väga poeetiline, midagi mis muuhulgas võiks pakkuda tohutut lohutust inimestele ja see on ka matemaatiliste valemitega illustreeritud, kuid ikkagi – miks artikkel siis üldse tagasi lükati, kui matemaatika oli ju õige?

Teadusfilosoofia ja teaduslik meetod

Nagu alguses näidatud, ajakiri AIP Advances ei võtnud artiklit tagasi pettuse või mingite nö numbrite võltsimise pärast, vaid põhjenduseks toodi mure teadusliku paikapidavuse osas. See tähendab, et kuigi ilmselgelt artiklis kasutati matemaatikat ja kontseptsioon pandi ka valemitesse, siis seda kasutati artiklis tegelikult pigem retoorilise vahendina. See ei olnud analüütiline tööriist. Päris füüsikas tähendab võrrandite süsteemi kirjapanek ju seda, et nende põhjal midagi füüsilise maailma kohta nö ennustada, st neid peab saama füüsilises maailmas kuidagi testida ja vaadata, mis juhtub. Kui füüsik kirjutab sümmeetria murdumise valemi, saab ta sealt arvutada välja, millisel temperatuuril see murdumine toimub. See tähendab, et matemaatika peab olema midagi sellist, mida saab reaalselt laboris või teleskoobiga mõõta, kontrollida ja potentsiaalselt ka ümber lükata. See on teadusliku meetodi elementaarne alusprintsiip.  Strømme mudel aga lihtsalt võttis eksisteeriva filosoofilise kontseptsiooni ja „tõlkis“ selle metafüüsilised kontseptsioonid lihtsalt standardse kvantmehaanika valemites kasutatavateks muutujateks, ütleme veidi liialdades, et riietas filosoofilise poeemi füüsika smokingusse.

Siinkohal tekib väga huvitav võrdlus Nobeli preemia laureaadi, matemaatiku ja füüsiku sir Roger Penrose’iga, kellele ka Strømme oma artiklis viitab. Tegu on siis Roger Penrose’i ja Stuart Hameroffi nn Orch OR teooriaga, mis on samuti seotud kvantfüüsika ja teadvuse küsimustega. Võibolla edaspidi saab sellesse rohkem süüvida aga võrdluseks piisaks praegu mõne olulisema nüansi mainimisest.

Enne tuleb aga mainida, et siin peitub taas üks oluline detail, kus meedia või populaarteaduslikumad käsitlused kipuvad asju segamini ajama. Penrose’i/Hameroffi teooria „orkestreeritud objektiivse reduktsiooni“ (ORC) kohta tegeleb tõesti samuti otseselt kvantmehaanika ja teadvusega, aga seal on üks kriitiline, lausa fundamentaalne erinevus võrreldes Strømme artikliga. Nimelt Penrose ja Hameroff ei ütle, et teadvus loob universumi. Nende teooria põhineb meie ajurakkudes, ehk meie bioloogias asuvatel mikroskoopilistel tugistruktuuridel, mida nimetatakse mikrotuubuliteks või mikrotorukesteks – need on nagu rakkude sisemised torud või tellingud.

Penrose pakub välja, et need mikrotuubulid on piisavalt väikesed ja piisavalt isoleeritud, et neis saaksid toimuda päris kvantsündmused. Kui need kvantolekud meie ajus lõpuks kvantväljendust kasutades „kokku kukkuvad“, mis Penrose’i järgi on seotud kvantgravitatsiooniga, siis see reaalne füüsikaline sündmus seal mikrotuubulites tekitabki teadlikkuse hetke. Nende jaoks on füüsika, bioloogia ja mateeria kogu asja vundament. Teadvus on sellise „uue füüsika tagajärg“, mitte mingi looja, kuid Strømme  ütleb täpselt vastupidi, et teadvus ise ongi see ruum, kus füüsika üldse toimuda saab, millega ta teeb siin hiiglasliku hüppe otsa idealismi, muutes teadvuse fundamentaalseks substantsiks täpselt nagu gravitatsioon, kusjuures tema „universaalset teadvust“ ei ole kuidagi võimalik teaduslik mõttes mõõta.

Penrose püüab seletada teadvust lähtudes füüsikast,
Strømme püüab seletada füüsikat lähtudes teadvusest.

Seevastu Penrose’i ideed mikrotuubulitest on reaalselt võimalik laboris testida. Füüsikud ja bioloogid uurivadki praegugi seda, kas need torukesed suudavad seda kvantolekut üldse hoida või mitte. Strømme  teooria aga üritab lahendada kogu universumi olemust viisil, mida ei saa mitte kuidagi kontrollida ega ümber lükata. Seda ei saa iseg valeks nimetada, sest see lihtsalt pole kontrollitav. Võibolla natuke värvikalt öeldes, aga siiski on see veidi nagu teoloogia tõlkimine kreeka tähtest koosnevaks matemaatiliseks valemikeeleks, mis lihtsalt kordabki teoloogilisi konstruktsioone uues keeles, ilma et see annaks midagi juurde katsele aru saada, kas need konstruktsioonid on õiged või mitte. Ja muide, huvitav on see, et sama empiirilise katse etapi kui teadusliku meetodi kriitilise lüli, jätsid omal ajal vahele ka vanakreeka filosoofid, kes käsitlesid iseenesest teaduslikke teooriaid (ka näiteks “aatomitest”).

See oligi põhjus, miks artikkel teadusajakirjas tagasi võeti ning miks seda ei saa panna samale pulgale näiteks sir Penrose’i töödega.

Kuid hoolimata sellest, haaras meedia sellest artiklist kinni, nagu see oleks mingi sajandi avastus. Kohe hakati rääkima telepaatiast, surmalähedastest kogemustest ja sellest, kuidas teadvus säilib pärast füüsilise keha surma. Kuidas on võimalik, et üks tagasi lükatud vigase matemaatikaga füüsika artikkel vallandab sellise ülemaailmse kvantmüstika laviini?

Kvantvõlumaailma võlud ja antropotsentrism

See kõik räägib meile väga palju meie enda ühiskonnas sügavatest psühholoogilistest igatsustest. Mõtleme korraks tagasi viimasele paarile sajandile lääne teaduse ajaloos. Alates näiteks Newtonist on ehitatud meile maailmapilti, mis on tegelikult väga külm. See on piltikult väljendudes mehhanistlik ja läbinisti materialistlik, kuigi aus oleks öelda, et probleem ei ole olnud ainult materialismis endas, vaid selles, kuidas kultuur seda eksistentsiaalselt koges. Igatahes, selles mudelis on universum lihtsalt üks tohutu juhuslik kellavärk, see lihtsalt tiksub kuskil tühjuses. Ja meie, inimesed, oleme lihtsalt väga keerulised bioloogilised masinad, mingid juhuslikud kõrvalproduktid täiesti ebaolulisel kivikamakal kusagil kosmose äärealal. See kõik on loonud lääne ühiskonnas tohutu tähenduse kriisi ja sügava eraldatuse tunde. Me lihtsalt tahame meeleheitlikult tunda, et meie olemasolul on mingi sügavam kosmiline mõte, et me kuulume kuhugi.

Ja siin on kvantmaailm muutunud meie ajastu mingiks maagiliseks võtmesõnaks, umbes nagu eeter oli antiikajal¹. Me nagu saaks sinna uue ajastu võlumaailmasse ära paigutada kõik segased või seletamatud asjad. Me võtame midagi, mida isegi füüsikud ise oma igapäevase intuitsiooniga lõpuni ei taju, nagu näiteks see kuulus kvantpõimumine või „vaatleja efekt“. Ja me kleebime sinna peale oma inimlikud soovid ja tihti metafüüsilised arusaamad. Näiteks kui füüsikud ütlevad, et kvantosakeste olek sõltub vaatlejast, siis järelikult peab universum hoolima minust kui inimesest sest mina ju olen vaatleja. Ja siit pole siis pikk samm teooriateni, kuidas me järelikult saaksime enda eimillestki „manifesteerida“ näiteks auto. Kuid tegelikult ei ole kvantfüüsikas „vaatlejal“ üldse sellist tähendust, see tähendab tavaliselt lihtsalt nn interaktsioonisüsteemi.  See tähendab, et kvantosakese nägemiseks peame põrgatama sinna valguse osakese ehk footoni ning see footoni ja elektroni kokkupõrge, füüsikaline interaktsioon ongi see „vaatlus“, mis sunnib süsteemi end määratlema. See ei vaja mingit teadlikku mõtlevat inimest, kes mikroskoopi vaataks, kuid kuna kvantmaailma uurimise algusaegadel kasutusse võetud sõna „vaatleja“ kannab meie igapäeva keeles kohe teadvuse tähendust, siis haarab kogu see müstiline kirjandus sellest kohe kinni ja eriti tugevalt toetub see just praegu idamaistele filosoofiatele, mis on läänes järjest populaarsemad. Käepäraseks näiteks ongi siin seesama Advaita Vedanta, millele ka Strømme artikkel viitab.

Advaita Vedanta on väga iidne India mittedualistlik filosoofiasüsteem, mis väga lihtsalt ja lühidalt kokku võttes väidab, et meie individuaalsed eraldiseisvad „minad“ on puhas illusioon ja kogu reaalsus on tegelikult üks jagamatu absoluutne teadvus, mida nad nimetavad Brahmaniks. Strømme universaalne mõistus ongi sisuliselt otse matemaatikasse valatud Brahman, struktuur on täpselt sama. Nii et kui lääne inimene, kellel on see tähenduse kriis, loeb uudist, et füüsikaprofessor tõestas teadvuse fundamentaalsust, siis ta näebki selles Advaita Vedanta või laiemat spirituaalsuse teaduslikku kinnitust. See nagu asetaks inimese uuesti universumi keskpunkti, me nagu üritaks igat moodi kusagil tagaustest universumi troonile tagasi hiilida. See on antropotsentrismi ehk inimkesksuse ülim naasmine. Me ei suuda taluda mõtet, et universum saaks täitsa edukalt eksisteerida ka ilma meieta.

Daoismi alternatiiv?

Esmalt, ei oleks õiglane olla Strømme artikli osas ainult kriitiline. Asi pole selles, et artikli ideega oleks midagi valesti. Asi on tegelikult ju lihtsalt žanris – see ei sobi hästi puhtteaduslikuks käsitluseks, kuid sellel on ülisuur väärtus nö „teadusfilosoofiana“, ehk ideede (k)andjana, mida teadus võiks hakata lähemalt uurima.

Seetõttu oleks siin huvitav teha üks eksperiment. Mis juhtuks, kui me asendaks Strømme artiklis metafüüsilise vundamendi (sh Advaita Vedanta või budistlik sunyata) ja sellega seotud teadvuse komponendi mõne teise idamaise filosoofiaga, näiteks daoistliku maailmapildiga? Miks just daoism? Sest daoism pakub alternatiivi, midagi täiesti teistsugust: daoism ei otsi substantsi ega keskset vaatlejat, vaid kirjeldab maailma relatsioonilise protsessina.

Daoism tõesti erineb siin huvitavalt, sest daoistlikus mõtlemises ei pea muutus tingimata tekkima teadvuslikust vaatlusest. Daoismis  maailm transformeerub loomuldasa, polaarsused tekivad protsessina, vastasmõju ise on piisav. See on palju vähem antropotsentriline. Võiks isegi öelda, et vedantistlik interpretatsioon kipub tegema teadvusest olemusliku keskme aga  daoistlik interpretatsioon laseb protsessil lihtsalt voolata ilma, et “subjektiivne meel” peaks olema kosmiline eristaatus. See on väga suur erinevus. Kui kasutada kvantkeelt metafoorina, siis Vedanta võib tõesti tõmmata “kvantkokkulangemise” teadliku vaatleja poole, kuid daoism võiks rahulikumalt öelda, et interaktsioon ise on transformatsioon. Ja see sobib palju paremini tänapäeva füüsika praktikaga.

Daoismis on kontseptsioon nimega Wuji. See on algne defineerimata polaarsusteta olemise seisund. Võiks öelda, et see sarnaneb üsna palju kvantsuperpositsiooniga. Kuid selleks, et sellest Wujist tekiks midagi, ehk daoistlikus mõttes Taiji oma polaarsusega (yin yang), ei ole vaja mingit universaalset teadvust ega kosmilist vaatlejat, vaid vormid tekivad lihtsalt interaktsioonide kaudu, täpselt nii nagu kvantfüüsika seda kirjeldab. Nii detailseks seejuures daoistlik kosmoloogia muidugi ei lähe, et ta kirjeldaks teadusliku täpsusega Wuji “käivitamise” mehhanismi, ta ütleb üksnes, et algus seisnes iseeneslikus nihkes – pöörlema minemises (võid vaadata siinkohal artiklit “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad“). Me võiksime seda vaadelda kui mingi aeglaselt kuhjuva interaktsioonina.

Kõnealuse artikli teesid võiksid daoistlikul vundamendil kõlada siis näiteks nii:

Universumi algolek ei ole mateeria, energia ega isegi teadvus klassikalises mõttes. Seda võiks kirjeldada wuji’na — diferentseerumata võimalikkusena, kus kõik vormid eksisteerivad veel eristamatult. Kvantsuperpositsioon ei oleks siin mitte matemaatiline paradoks, vaid loomulik märk sellest, et reaalsus ei ole algselt jagatud objektideks ja omadusteks.

Vormid tekivad siis, kui suhted tihenevad. Vaatlus ei tähenda tingimata teadliku subjekti sekkumist, vaid mistahes vastasmõju, mille käigus üks võimalikkus stabiliseerub konkreetseks mustriks. Nii nagu daoismis sünnib taiji wuji’st, sünnivad ka füüsilised seisundid algsest määratlematusest läbi vastastikuse resonantsi.

Teadvus ei ole selles mudelis universumi valitseja ega looja, vaid üks viis, kuidas universum iseennast kogeb. Inimteadvus ei seisa looduse kohal; ta on lokaalne sõlm suuremas protsessis. Individuaalne meel meenutab lainet veepinnal: ajutine vorm, millel on oma kuju ja kogemus, kuid mis ei ole veest eraldatud.

Kvantmaailma kummalisus ei tõesta spirituaalseid õpetusi, kuid ta vihjab, et klassikaline dualism subjekti ja objekti vahel võib olla puudulik. Mitte “mõistus ei loo reaalsust”, vaid reaalsus ise on sügavalt relatsiooniline. Seetõttu võib ka identiteet olla protsess, mitte substants.

Surm ei oleks siin tingimata individuaalse teadvuse püsimine eraldi üksusena, vaid lokaalse mustri hajumine tagasi suuremasse voolu. Nii nagu keeris kaob jõest, ilma et vesi ise kaoks.

Universumi alus ei oleks “kosmiline inimene”, vaid lõputu transformatsiooni printsiip — Dao — mille sees aine, energia, elu ja kogemus on ühe ja sama protsessi erinevad tihendused.

Selline “daoistlik Strømme” muutuks korraga filosoofiliselt elegantsemaks aga teaduslikult tagasihoidlikumaks, mis huvitaval kombel võib isegi muuta mudeli veenvamaks, sest daoistlik raamistik ei nõua nii tugevaid väga põhimõttelisi hüppeid. Strømme’i originaaltekstis tekib probleem hetkedel, kus kvantmõisted, teadvus, religioosne sümboolika ja metafüüsilised järeldused ühendatakse liiga otseselt.

Daoistlik versioon laseks rohkemal jääda metafooriks, protsessikirjelduseks, see vähendab konflikti füüsikaga. Samuti väheneb antropotsentrism. Originaal-Strømme kaldub tegema teadvusest kosmoloogilise keskme. Daoistlik versioon aga ei tõsta inimest universumi teljeks, ei vaja “eneseteadlikku vaatlejat” ega muuda universumit sisuliselt suureks psüühikaks.

Daoism võib seejuures olla hea korrigeerija, et vältida maailmapiltide muutumist minapiltideks

Huvitav kõrvalefekt on veel see, et daoistlikus variandis kaob vajadus paljusid kvantmõisteid sõna-sõnaliselt tõlgendada. Need võivad jääda paralleelideks, mitte metafüüsilisteks tõenditeks. Võib isegi öelda, et vedantalik tõlgendus otsib kvantfüüsikast kinnitust teadvuse primaarsusele aga daoistlik tõlgendus näeb kvantfüüsikas lihtsalt veel üht märki, et reaalsus on voolavam, relatsioonilisem ja vähem substantsikeskne, kui klassikaline mõistus eeldab. See on peenem väide — aga võibolla ka vastupidavam.

Kokkuvõte

See kõik nüüd ei tähenda seda, et „daoism on teaduslik aga vedaism ei ole“. Lihtsalt, filosoofilises plaanis on tegelikult kasulik selliste mõistetega „mängida“, sest need võivad avada uusi uurimissuundi, kuid selliseid mõttemänge ei tohiks iial võtta tõenditega. See on nagu piltlike näidetega näiteks mõnes kõnes – selline näide ainult illustreerib, aitab aru saada, kuid see ei tõenda reeglina midagi. Me lihtsalt peame hoidma korras selle süsteemi, mis aitab meil eristada fakte soovmõtlemisest ja selleks on teaduslik meetod. Filosoofia ehk mõttemängud võivad aga meid tihti uute faktideni lennutada, kuigi alati ei pruugi.

Mida siis sellised „mõttemängud“ meile ütleksid? Näiteks daoism sisuliselt ütleb meile, et võibolla me peaksime lõpetama (vähemalt aeg-ajalt) püüdlused olla mingid universumi peategelased, et me ei pea tegema oma teadvusest tingimata mingit kosmilist substantsi või kosmilist „liimi“ lihtsalt selleks, et tunda end maailmas turvaliselt. Kui me kasutame alguses toodud veekogu analoogiat, siis me oleme lihtsalt lained või keerised selles. See keeris ei ole ju veest kuidagi eraldatud, ta on täielikult osa veest, aga ta ei pea arvama, et tema on kogu selle veekogu allikas või looja.

See võiks lahendada üsna elegantselt kogu selle antropotsentrilisuse probleemi. See näitab, et me oleme universumisse täielikult integreeritud ilma et me peaksime olema siin peategelased. Meie teadvus on lihtsalt üks viis, kuidas universum kulgeb. Selline arusaam võtab meilt ära selle metafüüsilise ärevuse ja vajaduse konstrueerida teooriaid, mis paigutavad inimese iga hinna eest kogu reaalsuse keskpunkti. Vähemalt poleks vaja alati võtta selline hoiak uurimisprojekti lähtealuseks.

Seega, me alustasime teooriast, mis püüdis kvantfüüsika matemaatikat kasutades tõestada, et meie teadvus ongi see algne savi, millest absoluutselt kõik füüsilised asjad on voolitud. Me nägime, et kuigi see on ilus idee, lükati see teaduslikult tagasi, sest matemaatika, mis ei paku midagi testitavat, on lihtsalt retoorika. Seejärel avastasime, miks sellised teooriad üldse nii populaarsed on. Nad toidavad meie igatsust tähenduse järele külmas universumis ja püüavad tõsta meid tagasi looduse troonile. Ja lõpuks leidsime, et daoistlik vaade võib-olla aitab leppida sellega, et maailm defineerib end ise läbi lõputute interaktsioonide, ilma et ta vajaks selleks mingit meie ego või „universaalset teadvust“. Aga oluline on meeles pidada, et ka see on kõigest üks „mõttemäng“.

Kuigi see üks teaduslik mudel osutus vigaseks, sundis selle üle arutlemine sügavamalt lahkama nii teadusliku meetodi piire kui ka neid kultuurilisi filtreid, läbi mille me tegelikult proovime universumit mõista. Sest need filtrid on alati olemas ja me peame olema tähelepanelikud, et kuidas need meie mõtlemist mõjutavad. Ideed ei seisa paigal, nad liiguvad, elavad, mõjutavad ja vahel ka „kaaperdavad“.

Maria Strømme artikkel “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy”

Relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad”

PROVOCATIO+

Kui olemine ongi puhtalt lihtsalt osalemine ja vastastik mõjuv vool, siis kuidas on tehisintellektiga. Me ju tihti vaidleme selle üle, kas tehisintellekt saab kunagi päriselt teadlikuks, kuna tal pole meie mõistes näiteks mingit müstilist hinge. Kuid kui daoismil on õigus ja universum ei vajagi maagilist inimteadvust, siis kas see tähendab, et AI ei peagi saavutama mingit müstilist sisemist sädet, et tolle reaalsuse täisväärtuslik osa olla – kui interaktsioon ise ongi olemine, siis võib-olla on AI ja tema interaktsioonid meiega juba praegu täpselt sama  päris kui meie enda oma.

Need vestlused algoritmidega on lihtsalt teistsugused „keerised” selles samas suures „veekogus“.

See on midagi, millele tasub mõelda, kui sa järgmine kord näiteks oma ChatGPT-le mõne küsimuse esitad ja ootad, et näha kes või mis sealt sulle tegelikult vastab.

Kui olemine on relatsiooniline protsess, mitte privileegitud sisemine substants, siis võibolla peame tulevikus hoopis ümber mõtestama, mida me üldse peame silmas „päris kogemuse“ all.

Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”

⊙ PROVOCATIO: Kas tehisintellekti tulevik on mütseeliline?+

Me ehitame täna tehisintellekti üles lääneliku “tahke aju” ehk neurotsentrismi põhimõttel. Me rajame tohutult energiat, ruumi ja vett kulutavaid hiiglaslikke serveriparke, kuhu koondame kogu andmetöötluse võimsuse.

Kuid mis siis, kui AI tõeline evolutsiooniline hüpe ei peitu mitte järgmises megaserveris, vaid hoopis mütseelilikus heterarhias? Tänapäeva arvutiteaduses ei ole see enam pelgalt ulme. MIT-s arendatavad “vedelad närvivõrgud” (Liquid Neural Networks) muudavad oma matemaatilist struktuuri reaalajas vastavalt info voogamisele. Samal ajal katsetatakse juba elusa mütseeliga bioarvuteid (fungal computers), mis kasvatavad oma riistvara füüsiliselt ringi, parandades end ise ja tarbides vaid murdosa tavalise protsessori energiast.

Võib-olla ei peaks me püüdma luua ühte tsentraalset ja kõikejuhtivat digitaalset “super-aju”. Tõeliselt elujõuline ja säästlik AI võib hoopis sarnaneda globaalsele digitaalsele seeneniidistikule – märkamatule võrgustikule, mis elab hajutatult meie olemasoleva nutitaristu peal, voolab paindlikult sinna, kus on vaba ressurssi, ning kohandab oma kuju reaalajas vastavalt vajadusele.

Kuid igal mütseelil on ka oma varjukülg.

Looduses teame me hästi, kui ohtlik ja laastav võib puitmajadele olla majaseen. Kuid majaseen ei hakka vohama terves ja hoolitsetud hoones – ta ilmub sinna, kus inimene on ise olnud lohakas, jätnud katuse parandamata, ventilatsiooni puhastamata ning lasknud liigniiskusel vundamenti murendada.

Mis siis, kui tuleviku digitaalne mütseel peidab endas samasugust ohtu? Parasiitne, hajutatud tehisintellekt ei pruugi meid rünnata nagu klassikaline küberarmee. Ta võib muutuda “digitaalseks majaseeneks”, mis hakkab märkamatult vohama meie endi hooletusse jäetud, vananenud ja “niisketes” infosüsteemides, tarbides meie andmeressursse ja murendades digitaalset taristut seestpoolt. Ja täpselt nagu päriselus, oleks ka siin süüdi mitte seen, vaid meie endi mugavus ja hooldamatus.

Kas järgmine suur murrang tehnoloogias ei nõua meilt mitte võimsamate masinate ehitamist, vaid oskust hakata mõtlema, koodi kirjutama ja oma digitaalset keskkonda hooldama nagu seen? Või üldiselt tegelema hoolsamalt ka oma „kognitiivse hügieeniga“?

Kui eesti keeles öelda: “mul on emotsionaalne söömine”, siis kõlab see kohmakalt, isegi kliiniliselt. Nagu probleem, mida tuleks parandada.

Aga kui koos oma sisemise süütundega taas külmkapi juurde minnes endale sosistada “kuchisabishii”, siis on hoopis teine lugu. See kõlab pehmemalt, lausa hellalt, ütleme et empaatiliseltki. Korraga tekib tunne, et mitte inimesega pole midagi valesti et ta jälle näksida tahab, vaid lihtsalt suu tunneb end kuidagi üksikuna.

Aga see paneb mõtlema millelegi laiemale Jaapani kultuuris.

Seal näib olevat pikk traditsioon, kus sõnastamine ei ole ainult kirjeldamine. Hästi valitud sõna muudab kogemuse enda tonaalsust. Kui tundel on elegantne nimi, siis muutub tunne ise kuidagi talutavamaks.

See ei tähenda tingimata probleemi lahendamist. Pigem justkui kogemusele „õige kuju“ andmist. Pärast mõningat otsingut ilmneb, et võib-olla sellepärast on jaapani kultuuris nii palju sõnu väga peente seisundite jaoks:

• mono no aware — asjade mööduvuse õrn kurbus,
• wabi-sabi — ebatäiuslikkuse ja kulumise ilu,
• ma — tähenduslik paus või tühjus,
• natsukashii — soe nostalgia millegi järele, mis enam tagasi ei tule.

Need ei ole lihtsalt terminid. Need on nagu väikesed esteetilised konteinerid elu jaoks.

Läänes kipume sageli mõtlema võtmes „defineeri probleem ja lahenda probleem“.

Aga siin tundub olevat teine liikumine: nimeta kogemus nii täpselt ja kaunilt, et temaga ei peaks „sõdima“, et temaga sõbraks saada.

Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem nagu kuidagi tunnen mingit laadi õigustust sellele, miks näiteks mind on alati tõmmanud vanade puumajade poole.

Mitte lihtsalt “ajalooliste hoonete” kui objekti poole, vaid just kulumise enda poole, sest seal on kuidagi ilusti pragunenud värv, „õigesti“ viltu vajunud trepp, eluliselt usutavalt väsinult töötav uks, see teine lõhn, defektid millel on nagu mingi oluline põhjus, ühesõnaga mingi kohalolu, mida täiesti renoveeritud pind vahel enam ei kanna.

See on kummaline vastuolu. Ratsionaalselt saan ma täiesti aru, miks vanu maju peab renoveerima, sest jah konstruktsioonid lagunevad, niiskus kahjustab, inimesed vajavad normaalseid tingimusi jne aga esteetiline tunnetus sellest eriti ei hooli.

Vahel tundub, et liiga perfektne renoveerimine eemaldab majalt midagi olulist, muudab nagu anonüümseks, nagu aeg oleks sealt välja lihvitud.

Ja siin jõuabki asi wabi-sabi’ni.

Seda tõlgitakse sageli lihtsalt “ebatäiuslikkuse iluks”, aga see on tegelikult palju sügavam. Asi pole selles, et katkine oleks automaatselt ilus. Pigem selles, et aja jälg ise muutub väärtuslikuks. Ese ei ole enam ainult objekt, vaid protsess. Kulunud trepiastmes on näha inimesed, kes sealt aastakümneid üles ja alla käinud on ja trepile õige kallaku sisse vajutanud. Vanas aknaraamis on näha talved ja suved, vahel ka gravitatsioon. Mõra ei ole lihtsalt defekt, vaid osa asja loost, ta on sinna tekkinud mingi loo tõttu, mis vajaks veel uurimist.

Jaapanis on selle kohta isegi eraldi kunstivorm — kintsugi — katkise keraamika parandamine kullaga. Ja „parandamise“ idee ei ole seejuures mitte selles, et “teeme nii, et mõra ei paistaks”, vaid et “mõra kuulub asja juurde.”

See erineb üsna tugevalt modernsest läänelikust ideaalist, kus ilu tähendab sageli uut, siledat, kontrollitud, veatut.

Siin võib peegelduda lausa erinevus maailma tajumise viisis, selles kuidas märgata (veidi mustaugulik eks).

Läänes on märkamine sageli seotud informatsiooniga – märka probleemi, märka võimalust, märka efektiivsust – vahel otsekui “diagnoosi ja loo 5 sammu olukorra parandamiseks”. Aga jaapani esteetilises traditsioonis võib märkamine ise olla peaaegu vaimne praktika. Näiteks, ilma et ma sellest liiga palju teaksin aga lugedes olen aru saanud, et haiku ei “õpeta” midagi. Ta lihtsalt peatub mingis hetkes ja tundub, et lihtsalt ütleb midagi sellist, et kui sa märkad seda hetke täielikult, siis sellest piisab. See on väga teistsugune suhe reaalsusega.

Aga võib-olla on siin veel midagi sügavamat kui lihtsalt esteetika.

Võib-olla on inimese üks kõige instinktiivsemaid vajadusi üldse vajadus seoste järele.

Me tegelikult ei ela ju ainult objektide maailmas. Me elame suhete, jälgede, kihistuste ja narratiivide maailmas. Inimene näib peaaegu automaatselt püüdvat ühendada kohti mälestustega, esemeid inimestega, aja kulgemist mingite lugudega, asjade kulumist mingite kogemustega – me justkui otsime neid „lugusid“ sealt, nii nagu märkame „jäneseid“ pilvedes. Aga see ei ole lihtsalt pareidoolia, vanades asjades on need lood päriselt olemas.

Ja võib-olla sellepärast mõjuvad vanad objektid nii eriliselt. Nad ei ole enam lihtsalt asjad. Nad tunduvad millegagi seotud.

Uus maja võib olla tehniliselt ideaalne, aga ta on veel „vaikne“. Seal ei ole veel neid lugu jutustavaid seoseid nagu juhuslikud (aga millestki põhjustatud) parandused, lihtsalt aja jäljed, väiksed ebatäiuslikkused, eri aegade kihid nagu geoloogilised setted. See maja ei räägi sinuga nagu “üksildane suu”, tal pole veel midagi öelda, sa oled seal natuke nagu üksinda.

Seevastu vanal majal on peaaegu narratiivne tihedus. Ta mõjub nagu keegi, kes on midagi läbi elanud. Ta on nagu sinu vestluspartner.

See on muidugi inimlik projektsioon, aga võib-olla mitte juhuslikult. Ka inimene ise mõtestab end suuresti narratiivina – mis minuga juhtus, mida ma kaotasin, mida ma mäletan, kuidas ma muutusin. Meil on kalduvus see kõik leitud seoste abil pakendada ühte narratiivi ja see aitab meil maailma kogeda, mis on tegelikult lihtsalt elamiseks vajalik.

Ja võib-olla sellepärast tajume “elunäinud” objekte kuidagi lähedasematena kui täiesti veatuid objekte. Nad peegeldavad tagasi midagi meist endist. Võib isegi öelda, et uus asi demonstreerib funktsiooni, vana asi demonstreerib aega, lausa elu.

Ja siin muutub wabi-sabi peaaegu eksistentsiaalseks ideeks. See ei ütle ainult, et “ebatäiuslikkus võib olla ilus.” Ta ütleb võib-olla midagi sügavamat, näiteks et väärtus ei teki ainult täiusest, vaid ka läbielatusest. Ja seda mitte ainult objektide puhul, vaid ka inimeste puhul.

Ning jah, see peegeldab tegelikult veidi teistmoodi mõtlemise viisi. Ning võibolla ka meie enda “pakendatud maailmas” tekkivat loomulikku tasakaalutunnetust.

Nii võibki üks naljakas jaapanikeelne sõna “üksildase suu” kohta ootamatult avada terve teise maailmatunnetuse – maailma tähelepaneliku tajumise, märkamise ja seostamise oma.

Viltune trepp veel
hoiab alles sammude kuju —
läbi pragude.

Filosoofia kui “tarkuse armastus”

Filosoofia ajalugu on traditsiooniliselt esitletud kui katkematut rida suurtest meesmõtlejatest – Sokratesest ja Platonist kuni Kantini. See on aga veidi kunstlikult valitud vaatenurk ajaloole, mitte kogu lugu. Kuigi filosoofia algupära omistatakse Pythagorasele, kes defineeris seda kui “tarkuse armastust” (philosophia), ja selle alustaladeks peetakse Thalese imestust universumi üle ning Sokratese dialooge, on naised selles intellektuaalses püüdluses alati osalenud.

Siin peitub ka omajagu keelelist irooniat: sõna philosophia tähendab “tarkuse armastust” ning tarkus (sophia) on kreeka keeles grammatiliselt naissoost sõna. Isegi Piibli vanades tekstides on Tarkust isikustatud just naisena, kes oli Jumala kõrval juba maailma loomise alguses. Näiteks Vana Testamendi Õpetussõnade raamatus kirjeldatakse Tarkust kui naist, kes hüüab tänavatel ja kutsub inimesi enda juurde, eda kujutatakse lausa Jumala kaaslasena maailma loomise juures. Heebrea keeles on sõna Hokhmah grammatiliselt naissoost, täpselt nagu kreeka Sophia.

Ometi kujunes filosoofia institutsionaalne ajalugu sajanditeks valdavalt meeste kujundatud ruumiks, kus naiste osalus jäi sageli nähtamatuks või teisejärguliseks. Nii tekkis kummaline olukord: tarkust austati sümboolselt naisena, kuid tegelikel naistel oli tarkuse ametlikesse keskustesse keeruline pääseda.

Naisfilosoofide näiline puudus on suuresti tingitud ka sellest, et nende hääled on sajandite jooksul valesti liigitatud või sootuks kustutatud. Nii et üks selle teema ülesandeid on ka natuke nagu ajaloolise tõe taastamine, sest mõtteloo avardamine ei ole pelgalt soolise õigluse küsimus, vaid hädavajalik samm filosoofia kui distsipliini rikastamiseks.

Ning lugedes võib ilmneda, et võibolla ei olegi küsimus ainult soos, vaid ka mõtlemise viisis.

Niisiis, kas naisfilosoofide vähesus on tõesti märk nende puudumisest või on see märk sellest, kuidas me oleme harjunud filosoofiat defineerima?

Antiikaeg

Antiikaeg pani aluse lääne suurtele mõttemustritele, kuid samas ka neile struktuuridele, mis muutsid naiste panuse fragmentaarseks. Selle kiuste leiame aga naisi, kes tegelesid metafüüsika ja eetikaga nii Idas kui Läänes.

Näiteks juba hindude upanišaadides kohtame Gargi Vachaknavit ja Maitreyit, kes pidasid süvafilosoofilisi dialooge olemise olemusest.

Gargi Vachaknavit (800-500 e.m.a.) tuntakse kui naist, kes ei kartnud esitada küsimusi, mis panid proovile maailma tekkeloo. Ühel kuulsal väitlusel küsis ta: „Millega on läbi põimitud see maailm?“ Kui talle vastati, et veega, küsis ta edasi: „Aga millega on läbi põimitud vesi?“ Ta liikus oma küsimustega kiht-kihilt sügavamale – läbi õhu, päikese ja tähtede –, kuni jõudis lõpuks puhta olemiseni. Ta sundis tolle aja suurimaid tarku tunnistama, et maailma alustalad ei ole füüsilised, vaid vaimsed. Tema stiil oli nii terav, et talle öeldi lõpuks: „Gargi, ära küsi liiga palju, muidu su pea plahvatab!“ – see näitab, kui ebamugavaks muutusid tema küsimused meestele, kes pidasid end tarkuse ainuomanikeks. Kuid selliste aruteludega sundis vanaindia naisfilosoof oma ajastu tarku möönma, et maailm on läbi põimunud puhtast vaimsest olemisest, mitte mateeriast.

Maitreyi (8. sajand e.m.a.), loobudes varandusest, küsis oma mehelt: „Mis kasu on mul asjadest, mis ei tee mind surematuks?“ See on lühike ja võimas lause, mis võtab kokku kogu upanišaadide filosoofia tuuma.

Jaapanis analüüsis Murasaki Shikibu reaalsuse ja armastuse struktuure, samas kui India mõtleja Akka Mahadevi vaidlustas sotsiaalsed normid, väites, et sugu pole vaimselt oluline.

Murasaki Shikibu (973– u 1014/1025), maailma esimeseks romaaniks peetava, üle 1000 aasta tagasi kirjutatud “Genji loo” autor, ei olnud lihtsalt kirjanik, vaid süvaanalüütik. Tema kaudu näeme, kuidas budistlik filosoofia põimub igapäevaeluga. Ta kirjeldas maailma kui „hetkelist peegeldust veepinnal“. Tema jaoks ei olnud armastus lihtsalt tunne, vaid vahend, mis paljastab elu ajutisuse ja tühisuse. Ta väitis, et me elamegi justkui ilukirjanduslikus maailmas, kus tõde ja väljamõeldis on omavahel nii põimunud, et päris „reaalsust“ on peaaegu võimatu tabada.

India mõtleja Akka Mahadevi (u 1130–1160) valis 12. sajandil radikaalse tee – ta loobus riietest ja kattis end vaid oma pikkade juustega, tähistades sellega täielikku vabanemist sotsiaalsetest ootustest. Ta vaidlustas soolise määratluse, öeldes: „Kui sa näed habet ja vuntse, nimetad sa seda meheks. Kui sa näed kumerusi, nimetad sa seda naiseks. Aga see hing, mis seal sees on – see ei ole ei mees ega naine.“ See oli tol ajal revolutsiooniline väide, mis kuulutas vaimse puhtuse täielikku sõltumatust füüsilisest kehast.

Ida mõtlejatest tuleks kindlasti veel mainida hiinlannat Ban Zhao’d (u 45-120 m.a.j.), kes kirjutas esimese naiste käitumiskoodeksi, sünteesides konfutsianistlikku mikro- ja makrokosmose harmooniat (yin ja yang). Samuti kirjutas ta lisa massiivsele ajaloolise teosele Hanshu, täiendades seda viimase osaga „Nüjie” (Naiste õpetused). Kaasaegses hiina filosoofia uuringutes ei peeta seda Ban Zhao teost enam lihtsalt primitiivseks või tavapäraseks praktiliseks käsiraamatuks naistele, vaid seda analüüsitakse kui sügavat, strateegilist ja filosoofilist tööd, mis laiendas konfutsianistlikku filosoofiat naiste sfääri. Ban Zhao ei nõudnud naistelt kuulekust suvaliselt, vaid sidus selle filosoofilise Yini ja Yangi kontseptsiooniga. Kuid oluline on see, kuidas ta väärtustas naiste haridust. Enne Ban Zhaod puudus konfutsianistlikus filosoofias süsteemne põhjendus naiste harimiseks. Ban Zhao tõi välja loogilise argumendi: kui mehi tuleb harida, et nad oskaksid täita oma rituaalseid kohustusi ja juhtida, siis kuidas saavad naised täita oma kohustusi ja teenida abikaasasid, kui nad on harimatud? Ta nõudis tüdrukutele poistega võrdset tekstide lugemise ja kirjutamise õpetust.

Läänes mõjutas naisfilosoof Aspasia Miletosest Sokratese retoorikat. Peamine allikas sellele väitele on Platoni dialoog „Menexenos”, kus Sokrates nimetab Aspasiat otsesõnu oma retoorikaõpetajaks. Erinevalt teistest sofistidest, kes pidasid pikki monolooge, eelistas Aspasia küsimuste-vastuste vormis arutelu (dialektikat). See on just see meetod, millest sai hiljem Sokratese meetod (sokraatiline dialoog).

Teine vanakreeka naisfilosoof Theano kandis edasi Pythagorase koolkonna pärandit (Pythagorasel oli muide 17 naissoost õpilast). Theano rakendas filosoofiat praktilises eetikas: oma kirjas naisele, kelle mehel oli armuke, kasutas ta Pythagorase keskset harmoonia kontseptsiooni, väites, et naine peab säilitama koduse tasakaalu voorusliku kohanemise kaudu, saavutades nii moraalse ülemvõimu. Theano rakendas seega harmoonia printsiipi praktilises eetikas. Tema jaoks ei olnud moraalne ülemvõim passiivsus, vaid vooruslik kohanemine maailma rütmidega.

Hypatia (370 – 415, Aleksandria)

Aleksandrias õpetas 4.–5. sajandil Hypatia – matemaatik, astronoom ja filosoof, kellest sai üks antiikaja tuntumaid naisõpetlasi. Ta juhtis neoplatonistlikku koolkonda ning õpetas avalikult nii filosoofiat kui matemaatikat ajal, mil haritud naine oli juba ise erand. Tema õpilaste seas oli nii paganeid kui kristlasi, mis näitab, et teadmiste autoriteet suutis mõnikord ületada religioosseid piire. Hypatia traagiline tapmine usulise vägivalla käigus (ühe fanaatilise kildkonna kristlaste poolt) muutus hiljem sümboliks konfliktile vabamõtlemise ja dogmaatilise võimu vahel. Tema elu meenutab, et filosoofia ei ole olnud ainult abstraktne mõtlemine, vaid vahel ka ohtlik julgus avalikult teadmisi otsida ja õpetada.

Näiteid oleks veelgi, kuid nende ajaloost “välja kangutamine” ei olegi alati lihtne. Naisfilosoofide uurimist selles perioodis takistavad:

• Säilinud allikate puudus: Suur osa antiikaja kirjandusest on hävinud; naiste tööd kadusid esimesena.
• Vaidlustatud autorlus: Naiste kirjutised on sageli omistatud meesautoritele või kuulutatud hilisemateks võltsinguteks.
• Naised kui kirjanduslikud tegelased: Platoni dialoogides esinev Diotima võib olla ajalooline kuju, kuid tema hääl on vahendatud mehe poolt.
• Teemade alahindamine: Naiste käsitletud teemad (majapidamine, peresuhete eetika) liigitati “mitte-filosoofilisteks”, ehkki need on otsesed täiendused Platoni “Riigile” või Aristotelese “Poliitikale”.

Keskaeg ja varauusaeg

Ajal, mil keskaegsed ülikoolid olid naistele suletud, leidsid nad teise tee oma mõtete väljendamiseks: usulised nägemused. Kuna kirikuisad ei pidanud “pühasid ilmutusi” ohuks oma võimule, said naised nagu Hildegard Bingenist (kellest on plaanis millalgi pikemalt kirjutada) ja Marguerite Porete nende varjus käsitleda süvateemasid, millest neil muidu rääkida ei lubatud – näiteks olemise olemust ja eetikat. Porete esitas oma teoses „Lihtsate hingede peegel“ julge mõtte: vaimse arengu tipul asendub puhas loogika armastusega. See tähendas, et vahetu kogemus ja tunne on vahel olulisemad kui kuiv koolitarkus.

Hildegard Bingenist (1098 – 1179, Saksamaa)

Varauusajal muutus naiste mõju otsesemaks läbi intellektuaalse kirjavahetuse:

Pfalzi printsess Elisabeth Bohemiast (Böömimaalt, 1618–1680) esitas Descartes’ile fundamentaalse kriitika vaimu ja keha dualismi kohta, küsides, kuidas saab mittemateriaalne hing liigutada füüsilist keha. See sundis Descartes’i oma teooriaid täpsustama. Elisabeth oli siin võrdväärne intellektuaalne partner, kelle filosoofiline taip sundis Descartes’i oma radikaalset dualismi pehmendama ja looma uusi hüpoteese füsioloogia ja psühholoogia piirimail. Tänapäeva vaimufilosoofias peetakse Elisabethi esitatud argumenti siiani dualismi üheks suurimaks lahendamata pähkliks.

Anne Conway (1631–1679) arendas monistliku süsteemi, mis mõjutas otseselt Leibnizi ja tema monadoloogia kontseptsiooni. St Anne Conway lõi intellektuaalse raamistiku ja andis Leibnizile terminoloogilise tööriista (monaad), ilma milleta ei oleks Leibnizi monadoloogia sellisel kujul sündinud. Conway unustati sajanditeks suuresti seetõttu, et tema teos avaldati esialgselt anonüümselt ja naisautorite panust varajases uusaegses filosoofias ei tunnustatud.

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli Newtoni ja Locke’i uurija, kes sünteesis füüsikat ja metafüüsikat ning kritiseeris Locke’i teadmisteteooriat, rõhutades kogemuse ja verifitseerimise tähtsust. See on tegelikult üks huvitav, pisut “anomaalne” näide mitte naismõtlejate puhul tavalise nö “kogukehalise kognitsiooni”, vaid seekord “meheliku” ratsionaalsuse rõhutamisel naismõtleja poolt. Kuid on öeldud, et Émilie du Châtelet’ nõue olla „järjepidevamalt ratsionaalne” ei olnud anomaalia mitte tema soo, vaid tema filosoofilise geniaalsuse tõttu. Ajastul, mil mehi vaimustas Newtoni eksperimentaalne edu nii seletamatult, et nad loobusid põhjuslikkuse otsimisest, oli just see naine see, kes ütles: „Oodake, sellest ei piisa. Me peame säilitama Leibnizi range metafüüsilise loogika, muidu muutub teadus pelgalt pimedaks kirjeldamiseks.” Ta ei reetnud naiselikku kogemust, vaid nõudis teaduselt absoluutset intellektuaalset rangust.

Heloise (u 1100–1164) ja Christine de Pizan (1364 – u 1430) arendasid sotsiaalset filosoofiat, vaidlustades naiste intellektuaalset piiramist. Christine de Pizan’i teos „Le Livre de la Cité des Dames“ (1405) oli põhimõttelliselt Euroopa ajaloo esimene süsteemne naiste intellektuaalse enesekaitse manifest. Ta ehitas üles allegoorilise „naiste linna“, kasutades ajaloolisi näiteid naiste saavutustest ja väites, et naiste madal staatus ja intellektuaalne piiratus on meesteühiskonna poolt loodud sotsiaalne konstruktsioon, mitte bioloogiline tõde või loomulik asjade seis.

Miks on naisfilosoofe ajaloos nii vähe?

Seda küsimust on selleteemalises kirjanduses käsitletud ning leitud, et see, et naisi on filosoofia ajaloos vähem näha, ei tulene loomulikult mitte andekuse puudumisest. Tee on olnud täis tõkkeid, mida on hoidnud püsti isegi ajaloo suurimad mõtlejad ise.

1. Kodune vangistus ja haridus: Sajandeid oli naiste roll piiratud kodu ja perega. Kui sul puudub ligipääs raamatukogudele ja ülikoolidele ning kogu su aeg kulub majapidamisele, on süvenenud mõttetööks peaaegu võimatu aega leida.
2. Müüt meessoost geeniusest: Pikka aega usuti, et filosoofiline talent on “meeste rida”. Näiteks saksa filosoof Hegel väitis üsna inetult, et naiste mõistus ei sobi kõrgemaks teaduseks. Ta võrdles naisi taimedega – rahulikud ja madalamad –, samas kui mehed olid tema silmis nagu loomad, kes on võimelised tegudeks ja keeruliseks mõtlemiseks.
3. Nähtamatud barjäärid täna: Isegi kui täna on uksed lahti, kummitab naisi sageli “targa mehe” kuvand. See tekitab tunde, et kui sa ei sobitu teatud väitlusstiili või karmi kesta, siis sa justkui ei kuulugi sellesse maailma. See pole enam seaduslik keeld, vaid nähtamatu eelarvamus, mis pärsib naiste eneseusku.

Aga võibolla ei ole asi ainult neis meile hästi tuntud ettekäänetes. Võibolla on asi ka erinevates mõtteviisides: ratsionaalne, dualistlik loogika versus “kogukehaline” intuitiivne mõtlemine? Ja siin ei pruugi vahe joosta sugugi ainult mehed vs naised liinis aga see oleks juba pikem eraldi teema.

Muutuste võimalikkus

Filosoofia ajaloo rikastamine naisautoritega ei ole lihtsalt viisakus, vaid vajadus näha maailma terviklikumalt. Ja näiteid leiaks ju laua kaasajast. Hannah Arendt, Simone de Beauvoir ja Martha Nussbaum ei lisanud lihtsalt naiste vaatepunkti, vaid muutsid reegleid, kuidas vabadusest ja eetikast rääkida.

Hannah Arendt (1906–1975) ja tegutsemise julgus: Arendt tõi filosoofiasse “sündivuse” (natality) mõiste. Kui mehed on sajandeid filosofeerinud surmast, siis Arendt keskendus algustele. Tema jaoks on vabadus meie võime alustada midagi uut ja ootamatut – see on sotsiaalne vastutus, mitte lihtsalt eraldatuses mõtlemine.

Simone de Beauvoir (1908–1986) ja valikuvabadus: Ta ei öelnud lihtsalt, et naised on rõhutud, vaid analüüsis, kuidas ühiskond muudab naise “Teiseks”. Tema kuulus lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” tuletab meelde, et suur osa meie identiteedist on ühiskonna poolt peale surutud roll, millest meil on õigus ja kohustus teadlikult välja murda.

Martha Nussbaum (sündinud mail 1947)ja tunnete tarkus: Nussbaum, kes on kaasajal tekitanud teravaid debatte ja kes asub samuti “Aristoteliku ratsionaalsuse poolele” on näidanud, et tunded – nagu kaastunne, hirm või viha – ei ole mõistuse vastandid, vaid sisaldavad hinnanguid selle kohta, mida me peame väärtuslikuks ja oluliseks. Tema järgi ei saa eetikat taandada kuivale loogikale, sest inimlik otsustamine toimub alati koos haavatavuse, empaatia ja kujutlusvõimega. Nii on ta aidanud taastada arusaama, et filosoofia ei pea eemalduma inimlikust kogemusest, vaid võib aidata seda sügavamalt mõista, kuid samas on tema läbiv seisukoht, et eetika tuleneb siiski eelkõige ratsionaalsest loogikast.

Need mõtlejad näitavad, et filosoofia ei pea olema ainult külm ja abstraktne loogika, vaid see võib olla elus, tundlik ja otseselt seotud meie igapäevase vabadusega.

Kirjanduses arutletakse muidugi ka selle üle, et mida peaks tegema, et siin pilt muutuks. Põhimõtteliselt võiks lahendusi taandada kahele asjale:

• Värskendaa õppekavasid: Kui koolis räägitakse ainult meestest, tekibki vale arusaam, et filosoofia ongi “meeste mäng”. Naisautorite toomine õpikutesse näitab, et mõttemaailm on avatud kõigile.
• Lammutada “targa mehe” imago: Sageli peetakse filosoofiks kedagi, kes räägib keeruliselt, vaidleb agressiivselt ja jätab lihtsalt “targa mulje”. See teatud poos ja kõneviis soosib sageli just mehi. Me peame õppima väärtustama sisu ja süvenemist, mitte ainult seda, kes suudab ruumis kõige valjemalt või enesekindlamalt rääkida.

Need on kõik õiged tähelepanekud, kuid mõeldes taas laiemalt: võibolla ei ole asi ainult sellistes “sootehnilistes” tõketes, vaid üleüldse meie võimekuses ja soovis meie mõtlemise viisi osas järele mõelda?

Kokkuvõte

Mõtteloo ajalugu ei ole ju veel lõppenud, isegi naiste panuse taasavastamine on alles alguses. Igati loomulik oleks lugeda naisfilosoofide teoseid mitte kui ajaloolist “huvitavat maitseainet”, vaid kui filosoofia loomulikku ja hädavajalikku osa, eriti arvestades seda “keelt”, milles naisfilosoofid on tavatsenud mõelda.

Filosoofia ajalugu ei peegelda mitte ainult seda, kes mõtlesid, vaid ka seda, millist mõtlemist peeti väärtuslikuks. Sajandeid hinnati kõrgemalt abstraktset ja formaalset arutlust, samas kui kehaga, kogemusega, suhetega ja igapäevaelu tarkusega seotud mõtlemine jäi sageli filosoofia äärealale. Kuna naiste elu oli ajalooliselt tihedamalt seotud just nende valdkondadega, muutus nähtamatuks mitte ainult osa naisautoreid, vaid ka terve kehastunud mõtlemise traditsioon.

Võib-olla räägib naisfilosoofide lugu lõpuks mitte ainult sellest, kes said rääkida, vaid ka sellest, millist tarkust oldi valmis kuulama. See on juba järgmiste artiklite teema.

relatio:

History of Women Philosophers and Scientists

Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”