Seda lugu ajendas ühest küljest aina kasvav panpsühhismi mõju teadusteooriatele ja kvantmaailma aina enam kasutamine „kõikemahutavaks võlumaailmaks“ ning teisest küljest üks huvitav skandaal teadusmaailmas, ehk ühe metafüüsikat puudutava aga muidu kvantfüüsikale keskenduva artikli ilmumine ja „tühistamine“ teadusajakirjas. Samas avab selle artikliga seonduv huvitavaid sisulisi teemasid, mh seda kuidas ideed liiguvad eri distsipliinide vahel ning milliseid mõjutusi nad seejuures endaga kaasas kannavad. Kuidas kultuurilised maailmapildid sisenevad teaduse interpretatsioonidesse – eriti seal, kus reaalsus muutub intuitiivselt raskesti hoomatavaks?

Seekord tuleb juttu ühest juhtumist, kus üks väga tunnustatud teadlane, Uppsala ülikooli nanotehnoloogia professor, avaldas täiesti korralikus eelretsenseeritavas füüsikaajakirjas artikli, mis väitis, et maailma ei koosne fundamentaalselt üldse mateeriast, vaid et tegelikult on universumi kõige algsem ehituskivi hoopis teadvus ise ning mateeria on lihtsalt teadvuse „kokkukukkumise“ tagajärg. Artikli avaldamise ja sellele järgnevaga seonduv on juba ise huvitavaks looks, kuid lisaks tasub vaadata ka sügavamale sisusse.

Strømme artikkel – teadusliku mõtlemise kaks vormi

Me räägime siin Uppsala väga tuntud nanotehnoloogia professorist Maria Strømmest, kes seekord  liikus oma igapäevasest ja sealjuures väga praktilisest materjaliteaduse valdkonnast välja. Tema artikkel pealkirjaga “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy” avaldati prestiižses teadusajakirjas AIP Advances (AIP Publishing) 2025. aasta novembris (sellele eelnes umbes kahekuuline tavapärane eelretsenseerimine). Toimetuse algne suhtumine oli ebakriitiliselt toetav: töö valiti numbri parimaks artikliks ja see figureeris ajakirja kaanel. Uppsala ülikooli pressiteated ja meediakanalid (nt Phys.org) võimendasid artiklit kui reaalteaduslikku läbimurret, mitte kui filosoofilist hüpoteesi. Institutsionaalne prestiiž muutus siin mehhanismiks, mis “pesi” metafüüsilise kontseptsiooni akadeemiliselt vastuvõetavaks teaduseks, peegeldades tänapäeva teaduskirjastamise ökosüsteemi haavatavust “meediaseksikate” narratiivide ees.

Peamised promotsioonilised väited (Phys.org ja Uppsala ülikool):

• Teadvus on universumi algne ehituskivi, millest mateeria on vaid sekundaarne ilming.
• Artikkel pakub kvantmehaanilise seletuse “müstilistele” fenomenidele nagu telepaatia ja surmalähedased kogemused.
• Individuaalsed teadvused on vaid lokaalsed virvendused ühtses, universaalses teadvusväljas.
• Teadvus püsib pärast füüsilist surma, mida kirjeldatakse eksplitsiitselt kvantmehaanilistes terminites.

Kuid artikli akadeemiline karjäär lõppes 26. mail 2026, mil AIP Publishing selle ametlikult tagasi võttis. Lakooniline põhjendus kõlas: “due to concerns about its scientific validity”.

Teadusmaailmas on “teaduslik valiidsus” (erinevalt plagiaadist või pettusest) diagnoos, mis viitab fundamentaalsele metodoloogilisele läbikukkumisele. Strømme puhul tähendas see, et matemaatiline formalism oli vaid nö dekoratsioon metafüüsilistele ideedele, mis ei toetanud järeldusi ega pakkunud võimalust tegelikuks teaduslikuks meetodiks, ehk andmete kontrollimiseks.

Uppsala ülikooli reaktsioon oli radikaalne: algne pressitekst eemaldati ja intervjuud märgiti staatusesse “unpublishing the contents”. See ei olnud lihtsalt parandus, vaid katse “institutsionaalseks unustamiseks” – piinlikkustunne olukorra pärast, kus tippülikool oli oma autoriteedi laenanud spekulatiivsele “kvantmüstikale”, oli sedavõrd suur, et algne narratiiv püüti avalikust mälust täielikult kustutada.

Maria Strømme juhtum on hea näide teaduse ja metafüüsika kokkupõrkest piirialal. Kuigi artikkel tühistati matemaatilise ranguse puudumise tõttu, ei saa selle esialgset edu pidada juhuslikuks. See peegeldab süvitsi minevat kriisi materialistlikus maailmavaates ja „publiku“ nälga tervikliku maailmapildi järele.

Ja kuigi Strømme artikkel liigituks pigem “teadusliku fantaasia” alla ei tohiks seda sõna tegelikult kasutada halvustavalt. See on pigem vajalik, et nö vahepeal pilku kaugemale suunata. Ehk Strømme ebaõnnestumine seisnes mitte tema intuitsioonis, vaid vormis – katses esitada metafüüsilist „lendu“ matemaatilise kindlusega.

Vaatame siis korraks artiklisse sisse, et mõista mis oli selles nii uudset ja samas vastuolulist. Ette võib juba öelda, et tegu oli taas ühe juhtumiga viimastel aastatel hoolega populaarsust koguvast panpsühhimi käsitlemise näidetest teadusmaailmas. Artikli põhipunktid on juba eespool välja toodud aga ka detailid on siinjuures huvitavad.

Tuginedes kvantväljateooriale, mitte-duaalsele filosoofiale ja Sydney Banksi kolmele printsiibile (Mõistus, Teadvus, Mõte), pakub autor välja matemaatilise mudeli, kus aegruum ja individuaalne teadvus on selle tulemuseks , et „universaalse teadvusväli“ on kvanttasandil nö „murdunud“. Muide, vähemalt minu puhul tekkis siin juba esimene „kulmukortsutamise“ koht, just teadusartikli kontekstis, sest Banks, kes oli ilma teadusliku hariduseta keevitaja ja teosoof, pakkus välja, et reaalsus koosneb kolmest vormitust elemendist: Meel (Mind), Teadvus (Consciousness) ja Mõte (Thought), mis kohe päris kindlasti ei ole vaadeldavad teaduslikus mõttes füüsikaliste konstantidena, vaid pigem lähtuvad puhtalt metafüüsilistest kontseptsioonidest (sellest kohe lähemalt). Kuid Strømme püüdis neile kategooriatele anda matemaatilise sisu, modelleerides nende abil teadvust kui mingit universaalset, reaalse füüsilise mõjuga välja universumis. Laias laastus nägi see käsitluse välja selline:

• Universaalne Mõistus (Mind): Universaalne loov intelligentsus ja algne kogu potentsiaali omav allikas.
• Universaalne Teadvus (Consciousness): Selline kõikehõlmav teadlikkuse väli, mille kaudu aegruum ja vormid üldse realiseeruvad.
• Universaalne Mõte (Thought): Dünaamiline „operaatormehaanika“, mis muudab algse vormitu potentsiaali struktureeritud kogemuseks.

Ehk – enne aegruumi teket eksisteeris reaalsus ajatu ja vormitu potentsiaalina. See ei olnud seega “mitte midagi”, vaid kõigi võimalikkuste „superpositsioon“ (mõiste, mida kasutatakse kvantteoorias).

Ehkki Strømme  paneb selle kõik matemaatilisse keelde, tuleb märkida, et ta ka ise viitab oma artiklis kontseptsiooni metafüüsilisele vastele, milleks on idamaistes süsteemides näiteks Advaita Vedanta Brahman või budismi Shunyata. Need filosoofiad kirjeldavad teadvust kui jagamatut ja ühtset tervikut, millest diferentseerumise kaudu tärkab reaalsus. See on see alus, millele artikkel ehitab „kolm printsiipi“ ja mis on selle kogu lähtepunkt.

Veelkord rõhutades: selles konkreetses raamistikus ei tähenda mõistus niisiis meie nö isiklikku intellekti, ehk see pole see hääl mis su peas näiteks praegu kommenteerib seda artiklit. See on defineeritud kui hoopis mingi universaalne loovintelligentsus, kogu potentsiaali vormitu allikas, mis aga täiesti reaalse jõu või väljana eksisteerib universumis. Ja seejuures on selles mudelis teadvusel ka universaalne võimekus tajuda. Kogu seda kontseptsiooni võiks hästi lihtsustatult võrrelda sellise näitega:  universaalne mõistus on nagu mingi hiiglaslik täiesti vormimata savimass, puhas potentsiaal, millest võib saada absoluutselt ükskõik milline savivorm. Teadvus on siis selle savi füüsikaline omadus, ehk tema võime hoida mingit kuju. Mõte on nagu skulptori käed, mis voolivad sellest lõputus savi ookeanist välja konkreetsed asjad, olgu selleks siis tähed planeedid või inimesed. Ja Strømme kleepis selle kõik otse kvantfüüsika matemaatikasse.

Kuidas see siis ikkagi pidi toimuma, et kuidas ikkagi sellest vormitust „universaalsest teadvusest“, tekib vorm, ehk mateeria? Strømme  viitab siin kolmele väga konkreetsele teoreetilise füüsika mehhanismile, mida ma esialgu lihtsalt kopeerin nö teadusliku keele säilitamise huvides ja pärast prooviks seda ka inimkeeli uurida:

• Sümmeetria rikkumine: Välja liikumine tasakaalupunktist asümmeetriasse, mis tekitab eelistatud olekud.
• Kvantfluktuatsioonid: Alusvälja spontaansed ebaühtlused, mida Universaalne Mõte võimendab struktuurideks.
• Eneserefleksiivne projektsioon: Metafüüsiline vaatlusakt, mis selekteerib latentseid võimalusi ja realiseerib need aegruumilise kogemusena.

Okei, proovime nüüd seda kõike vähegi arusaadavamaks lahti lammutada.

Unustame korraks nüüd need piltlikud kujundid, ja mõtleme, et skulptori füüsiliste käte asemel teevad seda voolimist nö „matemaatilised operaatorid“. Strømme modelleeris suurt pauku mitte kui mingi tiheda mateeriapunkti plahvatust, nagu meile koolis on õpetatud vaid kui hetke, mil see universaalne „savimass“ ehk siis see vormitu potentsiaal kvantfüüsika keeles „kukub kokku“, mis tähendab et see algne superpositsioon „laguneb“ millekski konkreetseks, reaalseks. See on tegelikult väga analoogne standard-kvantfüüsikas kasutatava sümmeetria murdumise kontseptsiooniga. Piltlikult: umbes nagu peegelsileda veepinna staatikat rikub sinna visatud kivi – algne täiuslik „vaikus“ ehk sümmeetria murdub ja nüüd me saame rääkida eraldiseisvatest lainetest, millel on kuju kiirus ja suund. Artiklis kasutati täpselt sedasama matemaatilist mudelit, mida päris füüsikud kasutavad kirjeldamaks, kuidas varane väga kuum universum jahtudes nii öelda murdus ja kuidas tekkisid konkreetsed osakesed.

Samuti, nagu nägime, on siin oluline see „eneseflektsioon“ ehk kvantmaailmas esinev „vaatleja“ efekt. Artiklis vaatleb universaalne teadvus ennast ise ning see tekitab „murdumisi“, ehk reaktsioone, ehk sisuliselt formeerub sellest aegruum, sh mateeria ja energia.

Siit ilmneb ka autori käsitlus meie teadvusest. Kui mõelda sellele veepinna analoogiale, siis see tähendab, et meie oleme lihtsalt need väikesed lained või või võbelused seal „teadvusmere“ pinnal, ehk et meie individuaalne teadvus on lihtsalt üks illusioon – ilmselgelt taas Advaita Vedanta Brahmani kontseptsiooni või budismi Shunyata mõju – me oleme kõik üks ja seesama „vesi“. Meie individuaalsus on ajutine, see on „lokaalne ergastus“ selles suures „universaalses teadvusväljas“ täpselt nii nagu elektron on füüsikas lihtsalt lokaalne ergastus. Ja surm ei ole selles mudelis midagi muud kui lihtsalt selle konkreetse väikese laine hajumine – sa lihtsalt sulandud tagasi selle suurde vaiksesse teadvuse ookeani.

See kõik on kahtlemata väga poeetiline, midagi mis muuhulgas võiks pakkuda tohutut lohutust inimestele ja see on ka matemaatiliste valemitega illustreeritud, kuid ikkagi – miks artikkel siis üldse tagasi lükati, kui matemaatika oli ju õige?

Teadusfilosoofia ja teaduslik meetod

Nagu alguses näidatud, ajakiri AIP Advances ei võtnud artiklit tagasi pettuse või mingite nö numbrite võltsimise pärast, vaid põhjenduseks toodi mure teadusliku paikapidavuse osas. See tähendab, et kuigi ilmselgelt artiklis kasutati matemaatikat ja kontseptsioon pandi ka valemitesse, siis seda kasutati artiklis tegelikult pigem retoorilise vahendina. See ei olnud analüütiline tööriist. Päris füüsikas tähendab võrrandite süsteemi kirjapanek ju seda, et nende põhjal midagi füüsilise maailma kohta nö ennustada, st neid peab saama füüsilises maailmas kuidagi testida ja vaadata, mis juhtub. Kui füüsik kirjutab sümmeetria murdumise valemi, saab ta sealt arvutada välja, millisel temperatuuril see murdumine toimub. See tähendab, et matemaatika peab olema midagi sellist, mida saab reaalselt laboris või teleskoobiga mõõta, kontrollida ja potentsiaalselt ka ümber lükata. See on teadusliku meetodi elementaarne alusprintsiip.  Strømme mudel aga lihtsalt võttis eksisteeriva filosoofilise kontseptsiooni ja „tõlkis“ selle metafüüsilised kontseptsioonid lihtsalt standardse kvantmehaanika valemites kasutatavateks muutujateks, ütleme veidi liialdades, et riietas filosoofilise poeemi füüsika smokingusse.

Siinkohal tekib väga huvitav võrdlus Nobeli preemia laureaadi, matemaatiku ja füüsiku sir Roger Penrose’iga, kellele ka Strømme oma artiklis viitab. Tegu on siis Roger Penrose’i ja Stuart Hameroffi nn Orch OR teooriaga, mis on samuti seotud kvantfüüsika ja teadvuse küsimustega. Võibolla edaspidi saab sellesse rohkem süüvida aga võrdluseks piisaks praegu mõne olulisema nüansi mainimisest.

Enne tuleb aga mainida, et siin peitub taas üks oluline detail, kus meedia või populaarteaduslikumad käsitlused kipuvad asju segamini ajama. Penrose’i/Hameroffi teooria „orkestreeritud objektiivse reduktsiooni“ (ORC) kohta tegeleb tõesti samuti otseselt kvantmehaanika ja teadvusega, aga seal on üks kriitiline, lausa fundamentaalne erinevus võrreldes Strømme artikliga. Nimelt Penrose ja Hameroff ei ütle, et teadvus loob universumi. Nende teooria põhineb meie ajurakkudes, ehk meie bioloogias asuvatel mikroskoopilistel tugistruktuuridel, mida nimetatakse mikrotuubuliteks või mikrotorukesteks – need on nagu rakkude sisemised torud või tellingud.

Penrose pakub välja, et need mikrotuubulid on piisavalt väikesed ja piisavalt isoleeritud, et neis saaksid toimuda päris kvantsündmused. Kui need kvantolekud meie ajus lõpuks kvantväljendust kasutades „kokku kukkuvad“, mis Penrose’i järgi on seotud kvantgravitatsiooniga, siis see reaalne füüsikaline sündmus seal mikrotuubulites tekitabki teadlikkuse hetke. Nende jaoks on füüsika, bioloogia ja mateeria kogu asja vundament. Teadvus on sellise „uue füüsika tagajärg“, mitte mingi looja, kuid Strømme  ütleb täpselt vastupidi, et teadvus ise ongi see ruum, kus füüsika üldse toimuda saab, millega ta teeb siin hiiglasliku hüppe otsa idealismi, muutes teadvuse fundamentaalseks substantsiks täpselt nagu gravitatsioon, kusjuures tema „universaalset teadvust“ ei ole kuidagi võimalik teaduslik mõttes mõõta.

Penrose püüab seletada teadvust lähtudes füüsikast,
Strømme püüab seletada füüsikat lähtudes teadvusest.

Seevastu Penrose’i ideed mikrotuubulitest on reaalselt võimalik laboris testida. Füüsikud ja bioloogid uurivadki praegugi seda, kas need torukesed suudavad seda kvantolekut üldse hoida või mitte. Strømme  teooria aga üritab lahendada kogu universumi olemust viisil, mida ei saa mitte kuidagi kontrollida ega ümber lükata. Seda ei saa iseg valeks nimetada, sest see lihtsalt pole kontrollitav. Võibolla natuke värvikalt öeldes, aga siiski on see veidi nagu teoloogia tõlkimine kreeka tähtest koosnevaks matemaatiliseks valemikeeleks, mis lihtsalt kordabki teoloogilisi konstruktsioone uues keeles, ilma et see annaks midagi juurde katsele aru saada, kas need konstruktsioonid on õiged või mitte. Ja muide, huvitav on see, et sama empiirilise katse etapi kui teadusliku meetodi kriitilise lüli, jätsid omal ajal vahele ka vanakreeka filosoofid, kes käsitlesid iseenesest teaduslikke teooriaid (ka näiteks “aatomitest”).

See oligi põhjus, miks artikkel teadusajakirjas tagasi võeti ning miks seda ei saa panna samale pulgale näiteks sir Penrose’i töödega.

Kuid hoolimata sellest, haaras meedia sellest artiklist kinni, nagu see oleks mingi sajandi avastus. Kohe hakati rääkima telepaatiast, surmalähedastest kogemustest ja sellest, kuidas teadvus säilib pärast füüsilise keha surma. Kuidas on võimalik, et üks tagasi lükatud vigase matemaatikaga füüsika artikkel vallandab sellise ülemaailmse kvantmüstika laviini?

Kvantvõlumaailma võlud ja antropotsentrism

See kõik räägib meile väga palju meie enda ühiskonnas sügavatest psühholoogilistest igatsustest. Mõtleme korraks tagasi viimasele paarile sajandile lääne teaduse ajaloos. Alates näiteks Newtonist on ehitatud meile maailmapilti, mis on tegelikult väga külm. See on piltikult väljendudes mehhanistlik ja läbinisti materialistlik, kuigi aus oleks öelda, et probleem ei ole olnud ainult materialismis endas, vaid selles, kuidas kultuur seda eksistentsiaalselt koges. Igatahes, selles mudelis on universum lihtsalt üks tohutu juhuslik kellavärk, see lihtsalt tiksub kuskil tühjuses. Ja meie, inimesed, oleme lihtsalt väga keerulised bioloogilised masinad, mingid juhuslikud kõrvalproduktid täiesti ebaolulisel kivikamakal kusagil kosmose äärealal. See kõik on loonud lääne ühiskonnas tohutu tähenduse kriisi ja sügava eraldatuse tunde. Me lihtsalt tahame meeleheitlikult tunda, et meie olemasolul on mingi sügavam kosmiline mõte, et me kuulume kuhugi.

Ja siin on kvantmaailm muutunud meie ajastu mingiks maagiliseks võtmesõnaks, umbes nagu eeter oli antiikajal¹. Me nagu saaks sinna uue ajastu võlumaailmasse ära paigutada kõik segased või seletamatud asjad. Me võtame midagi, mida isegi füüsikud ise oma igapäevase intuitsiooniga lõpuni ei taju, nagu näiteks see kuulus kvantpõimumine või „vaatleja efekt“. Ja me kleebime sinna peale oma inimlikud soovid ja tihti metafüüsilised arusaamad. Näiteks kui füüsikud ütlevad, et kvantosakeste olek sõltub vaatlejast, siis järelikult peab universum hoolima minust kui inimesest sest mina ju olen vaatleja. Ja siit pole siis pikk samm teooriateni, kuidas me järelikult saaksime enda eimillestki „manifesteerida“ näiteks auto. Kuid tegelikult ei ole kvantfüüsikas „vaatlejal“ üldse sellist tähendust, see tähendab tavaliselt lihtsalt nn interaktsioonisüsteemi.  See tähendab, et kvantosakese nägemiseks peame põrgatama sinna valguse osakese ehk footoni ning see footoni ja elektroni kokkupõrge, füüsikaline interaktsioon ongi see „vaatlus“, mis sunnib süsteemi end määratlema. See ei vaja mingit teadlikku mõtlevat inimest, kes mikroskoopi vaataks, kuid kuna kvantmaailma uurimise algusaegadel kasutusse võetud sõna „vaatleja“ kannab meie igapäeva keeles kohe teadvuse tähendust, siis haarab kogu see müstiline kirjandus sellest kohe kinni ja eriti tugevalt toetub see just praegu idamaistele filosoofiatele, mis on läänes järjest populaarsemad. Käepäraseks näiteks ongi siin seesama Advaita Vedanta, millele ka Strømme artikkel viitab.

Advaita Vedanta on väga iidne India mittedualistlik filosoofiasüsteem, mis väga lihtsalt ja lühidalt kokku võttes väidab, et meie individuaalsed eraldiseisvad „minad“ on puhas illusioon ja kogu reaalsus on tegelikult üks jagamatu absoluutne teadvus, mida nad nimetavad Brahmaniks. Strømme universaalne mõistus ongi sisuliselt otse matemaatikasse valatud Brahman, struktuur on täpselt sama. Nii et kui lääne inimene, kellel on see tähenduse kriis, loeb uudist, et füüsikaprofessor tõestas teadvuse fundamentaalsust, siis ta näebki selles Advaita Vedanta või laiemat spirituaalsuse teaduslikku kinnitust. See nagu asetaks inimese uuesti universumi keskpunkti, me nagu üritaks igat moodi kusagil tagaustest universumi troonile tagasi hiilida. See on antropotsentrismi ehk inimkesksuse ülim naasmine. Me ei suuda taluda mõtet, et universum saaks täitsa edukalt eksisteerida ka ilma meieta.

Daoismi alternatiiv?

Esmalt, ei oleks õiglane olla Strømme artikli osas ainult kriitiline. Asi pole selles, et artikli ideega oleks midagi valesti. Asi on tegelikult ju lihtsalt žanris – see ei sobi hästi puhtteaduslikuks käsitluseks, kuid sellel on ülisuur väärtus nö „teadusfilosoofiana“, ehk ideede (k)andjana, mida teadus võiks hakata lähemalt uurima.

Seetõttu oleks siin huvitav teha üks eksperiment. Mis juhtuks, kui me asendaks Strømme artiklis metafüüsilise vundamendi (sh Advaita Vedanta või budistlik sunyata) ja sellega seotud teadvuse komponendi mõne teise idamaise filosoofiaga, näiteks daoistliku maailmapildiga? Miks just daoism? Sest daoism pakub alternatiivi, midagi täiesti teistsugust: daoism ei otsi substantsi ega keskset vaatlejat, vaid kirjeldab maailma relatsioonilise protsessina.

Daoism tõesti erineb siin huvitavalt, sest daoistlikus mõtlemises ei pea muutus tingimata tekkima teadvuslikust vaatlusest. Daoismis  maailm transformeerub loomuldasa, polaarsused tekivad protsessina, vastasmõju ise on piisav. See on palju vähem antropotsentriline. Võiks isegi öelda, et vedantistlik interpretatsioon kipub tegema teadvusest olemusliku keskme aga  daoistlik interpretatsioon laseb protsessil lihtsalt voolata ilma, et “subjektiivne meel” peaks olema kosmiline eristaatus. See on väga suur erinevus. Kui kasutada kvantkeelt metafoorina, siis Vedanta võib tõesti tõmmata “kvantkokkulangemise” teadliku vaatleja poole, kuid daoism võiks rahulikumalt öelda, et interaktsioon ise on transformatsioon. Ja see sobib palju paremini tänapäeva füüsika praktikaga.

Daoismis on kontseptsioon nimega Wuji. See on algne defineerimata polaarsusteta olemise seisund. Võiks öelda, et see sarnaneb üsna palju kvantsuperpositsiooniga. Kuid selleks, et sellest Wujist tekiks midagi, ehk daoistlikus mõttes Taiji oma polaarsusega (yin yang), ei ole vaja mingit universaalset teadvust ega kosmilist vaatlejat, vaid vormid tekivad lihtsalt interaktsioonide kaudu, täpselt nii nagu kvantfüüsika seda kirjeldab. Nii detailseks seejuures daoistlik kosmoloogia muidugi ei lähe, et ta kirjeldaks teadusliku täpsusega Wuji “käivitamise” mehhanismi, ta ütleb üksnes, et algus seisnes iseeneslikus nihkes – pöörlema minemises (võid vaadata siinkohal artiklit “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad“). Me võiksime seda vaadelda kui mingi aeglaselt kuhjuva interaktsioonina.

Kõnealuse artikli teesid võiksid daoistlikul vundamendil kõlada siis näiteks nii:

Universumi algolek ei ole mateeria, energia ega isegi teadvus klassikalises mõttes. Seda võiks kirjeldada wuji’na — diferentseerumata võimalikkusena, kus kõik vormid eksisteerivad veel eristamatult. Kvantsuperpositsioon ei oleks siin mitte matemaatiline paradoks, vaid loomulik märk sellest, et reaalsus ei ole algselt jagatud objektideks ja omadusteks.

Vormid tekivad siis, kui suhted tihenevad. Vaatlus ei tähenda tingimata teadliku subjekti sekkumist, vaid mistahes vastasmõju, mille käigus üks võimalikkus stabiliseerub konkreetseks mustriks. Nii nagu daoismis sünnib taiji wuji’st, sünnivad ka füüsilised seisundid algsest määratlematusest läbi vastastikuse resonantsi.

Teadvus ei ole selles mudelis universumi valitseja ega looja, vaid üks viis, kuidas universum iseennast kogeb. Inimteadvus ei seisa looduse kohal; ta on lokaalne sõlm suuremas protsessis. Individuaalne meel meenutab lainet veepinnal: ajutine vorm, millel on oma kuju ja kogemus, kuid mis ei ole veest eraldatud.

Kvantmaailma kummalisus ei tõesta spirituaalseid õpetusi, kuid ta vihjab, et klassikaline dualism subjekti ja objekti vahel võib olla puudulik. Mitte “mõistus ei loo reaalsust”, vaid reaalsus ise on sügavalt relatsiooniline. Seetõttu võib ka identiteet olla protsess, mitte substants.

Surm ei oleks siin tingimata individuaalse teadvuse püsimine eraldi üksusena, vaid lokaalse mustri hajumine tagasi suuremasse voolu. Nii nagu keeris kaob jõest, ilma et vesi ise kaoks.

Universumi alus ei oleks “kosmiline inimene”, vaid lõputu transformatsiooni printsiip — Dao — mille sees aine, energia, elu ja kogemus on ühe ja sama protsessi erinevad tihendused.

Selline “daoistlik Strømme” muutuks korraga filosoofiliselt elegantsemaks aga teaduslikult tagasihoidlikumaks, mis huvitaval kombel võib isegi muuta mudeli veenvamaks, sest daoistlik raamistik ei nõua nii tugevaid väga põhimõttelisi hüppeid. Strømme’i originaaltekstis tekib probleem hetkedel, kus kvantmõisted, teadvus, religioosne sümboolika ja metafüüsilised järeldused ühendatakse liiga otseselt.

Daoistlik versioon laseks rohkemal jääda metafooriks, protsessikirjelduseks, see vähendab konflikti füüsikaga. Samuti väheneb antropotsentrism. Originaal-Strømme kaldub tegema teadvusest kosmoloogilise keskme. Daoistlik versioon aga ei tõsta inimest universumi teljeks, ei vaja “eneseteadlikku vaatlejat” ega muuda universumit sisuliselt suureks psüühikaks.

Daoism võib seejuures olla hea korrigeerija, et vältida maailmapiltide muutumist minapiltideks

Huvitav kõrvalefekt on veel see, et daoistlikus variandis kaob vajadus paljusid kvantmõisteid sõna-sõnaliselt tõlgendada. Need võivad jääda paralleelideks, mitte metafüüsilisteks tõenditeks. Võib isegi öelda, et vedantalik tõlgendus otsib kvantfüüsikast kinnitust teadvuse primaarsusele aga daoistlik tõlgendus näeb kvantfüüsikas lihtsalt veel üht märki, et reaalsus on voolavam, relatsioonilisem ja vähem substantsikeskne, kui klassikaline mõistus eeldab. See on peenem väide — aga võibolla ka vastupidavam.

Kokkuvõte

See kõik nüüd ei tähenda seda, et „daoism on teaduslik aga vedaism ei ole“. Lihtsalt, filosoofilises plaanis on tegelikult kasulik selliste mõistetega „mängida“, sest need võivad avada uusi uurimissuundi, kuid selliseid mõttemänge ei tohiks iial võtta tõenditega. See on nagu piltlike näidetega näiteks mõnes kõnes – selline näide ainult illustreerib, aitab aru saada, kuid see ei tõenda reeglina midagi. Me lihtsalt peame hoidma korras selle süsteemi, mis aitab meil eristada fakte soovmõtlemisest ja selleks on teaduslik meetod. Filosoofia ehk mõttemängud võivad aga meid tihti uute faktideni lennutada, kuigi alati ei pruugi.

Mida siis sellised „mõttemängud“ meile ütleksid? Näiteks daoism sisuliselt ütleb meile, et võibolla me peaksime lõpetama (vähemalt aeg-ajalt) püüdlused olla mingid universumi peategelased, et me ei pea tegema oma teadvusest tingimata mingit kosmilist substantsi või kosmilist „liimi“ lihtsalt selleks, et tunda end maailmas turvaliselt. Kui me kasutame alguses toodud veekogu analoogiat, siis me oleme lihtsalt lained või keerised selles. See keeris ei ole ju veest kuidagi eraldatud, ta on täielikult osa veest, aga ta ei pea arvama, et tema on kogu selle veekogu allikas või looja.

See võiks lahendada üsna elegantselt kogu selle antropotsentrilisuse probleemi. See näitab, et me oleme universumisse täielikult integreeritud ilma et me peaksime olema siin peategelased. Meie teadvus on lihtsalt üks viis, kuidas universum kulgeb. Selline arusaam võtab meilt ära selle metafüüsilise ärevuse ja vajaduse konstrueerida teooriaid, mis paigutavad inimese iga hinna eest kogu reaalsuse keskpunkti. Vähemalt poleks vaja alati võtta selline hoiak uurimisprojekti lähtealuseks.

Seega, me alustasime teooriast, mis püüdis kvantfüüsika matemaatikat kasutades tõestada, et meie teadvus ongi see algne savi, millest absoluutselt kõik füüsilised asjad on voolitud. Me nägime, et kuigi see on ilus idee, lükati see teaduslikult tagasi, sest matemaatika, mis ei paku midagi testitavat, on lihtsalt retoorika. Seejärel avastasime, miks sellised teooriad üldse nii populaarsed on. Nad toidavad meie igatsust tähenduse järele külmas universumis ja püüavad tõsta meid tagasi looduse troonile. Ja lõpuks leidsime, et daoistlik vaade võib-olla aitab leppida sellega, et maailm defineerib end ise läbi lõputute interaktsioonide, ilma et ta vajaks selleks mingit meie ego või „universaalset teadvust“. Aga oluline on meeles pidada, et ka see on kõigest üks „mõttemäng“.

Kuigi see üks teaduslik mudel osutus vigaseks, sundis selle üle arutlemine sügavamalt lahkama nii teadusliku meetodi piire kui ka neid kultuurilisi filtreid, läbi mille me tegelikult proovime universumit mõista. Sest need filtrid on alati olemas ja me peame olema tähelepanelikud, et kuidas need meie mõtlemist mõjutavad. Ideed ei seisa paigal, nad liiguvad, elavad, mõjutavad ja vahel ka „kaaperdavad“.

---

---

Maria Strømme artikkel “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy”

Relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad”