„Ole ettevaatlik küsimustega!“ on ajaloos palju kõlanud hoiatus. Mida teeb küsimuste ja vastustega teadus, mida teeb teadusega esoteerika, mida teeb esoteerika vanade teadmistega ja miks me kõik seda kõike teeme? Alustame teadusuudiste metamorfoosist ja selle DNAst ning lõpuks vaatame traditsioonide peeglisse.

Selline pilt: istud ühes tõeliselt peenes restoranis ja kelner toob menüü, paksul, kaunilt kujundatud paberil, nahksete kaantega – suurepärane pakend. Menüüs on kirjas iga pisemgi detail iga roa kohta alates tooraine päritolust kuni keeruliste prantsuskeelsete terminite ja maitsenüanssideni välja – ülidetailne, isuäratav sisu. Loed seda menüüd, analüüsid seda, justkui omandad seda ja siis täiesti nagu muuseas hakkad seda paberist menüüd sööma. Sest sa oled sügaval sisimas absoluutselt veendunud, et see suurepäraste kirjeldustega toidu kohta tehtud suurepärane paber ongi päris toit, mis teeb kõhu täis ja hoiab elus. See on muidugi täielik absurd, kuid võib juhtuda, et me teeme midagi sellist oma igapäevaelus – meile võib ideaalselt vormistatud kirjeldus tunduda vahel reaalsusena. Ja vajadus reaalsust täielikult kogeda on kindlasti üks meie peamistest elulistest mootoritest.

Seekord tuleb juttu teemal, et kuidas meeletu vajadus vastuste järele võib meid tegelikult vahel täiesti pimestada. Täpsemalt, arutleme selle üle, et mis juhtub, kui kvantfüüsika ja iidsed vaimsed traditsioonid visatakse kokku sotsiaalmeedia hakklihamasinasse ja kas see mis juhtub, on üldse kuigi unikaalne ja ootamatu. Ja seejuures ei ole siin sõnumiks lihtsalt see, et „sotsiaalmeedia moonutab teadust“ või et „teadus on parem kui esoteerika“.

Miks me teeme teadust?

Sissejuhatuseks oleks vaja vaadata hoopis otsa ühele küsimusele  – mis on teaduse suhe tegelikkusega? Sest siin peitub üks tõde, mis kipub sageli ununema. Nimelt teadus ei uuri tegelikkust otse või vahetult, nö „paljast tegelikkust“. Meile näib, et ta teeb seda, kuid see on tegelikult illusioon. Teadlased ei vaata tegelikkust, nad uurivad omaenda loodud instrumentide abil mõõtmisi, numbreid, mustreid ja matemaatilisi mudeleid.

Me ju loomulikult teame seda, ent ometi kui mingi teaduslik mudel hakkab tööle, kui see teeb meie elu lihtsamaks, siis meil tekib mingi kollektiivne amneesia. Me unustame ära, et me vaatame mudelit. Ja me hakkame seda pidama absoluutseks tegelikkuseks. See omakorda viib meid täiesti uutele, teistsugustele radadele.

Aga mudel ei ole tegelikkus! Seda on vaja järgmise arutelu juures meeles pidada.

Mis on teaduses üldse teadmiste kogumise eesmärk? Kas me tahame maailma lihtsalt mõista, tahame me seda „ennustada“ või on meie lõplik varjatud motiiv seda hoopis kontrollida?

Teaduse puhul tahaks ju rääkida puhtast uudishimust, sellisest õilsast teaduse tegemisest, aga peab tunnistama, et nähtus nagu „tehnoloogia“, mis on nagu teaduse „praktiline vend“ vastaks sellele küsimusele tegelikult kõhklematult jah – eesmärk on kontrollida (NB! Loomulikult ei tule seejuures alahinnata paljude teadlaste peamist „draivi“ – uudishimu ja teadasaamise soovi, kuid küsimus on meie praktilise maailma üldises hoiakus ja eesmärkides). Sest kui teaduslik mudel annab meile võime ennustada näiteks, et millal tuleb torm või kuidas mingi kemikaal reageerib, siis see annab meile illusiooni, et me oleme peremehed, me kontrollime olukorda, me teame mis juhtub („ennustame“).

Nii, et paar asja, mida tuleb silmas pidada: teadus tegeleb konkreetsete mudelitega, mitte täieliku tegelikkuse kirjeldamisega ning teaduse eesmärgiks meie ajal on tihti anda meile kätte senisest parem kontroll meie keskkonna ja elude üle. Kuid teaduse „kohalejõudmisel“ inimeste teadvusse juhtub midagi huvitavat veel.

Seepärast võtaks nüüd järgmisena luubi alla sotsiaalmeedia ja eriti facebooki teadusuudised ja nähtuse, mida võiks vabalt nimetada „teadusuudiste spirituaalseks inflatsiooniks“ ja vaatame, kuidas seda mängu mängitakse.

Mida sotsiaalmeedia teeb teadusega? Näiteid.

Me kõik oleme näinud neid pealkirju, mis jagavad mingit teaduslikku läbimurret ja väidavad, et see muudab nüüd absoluutselt kõike, mida me reaalsusest teame.

Pealkirjad nagu “neuronid suhtlevad tühjas ruumis”, “aeg on illusioon” või “kvantpõimumine juhib ainevahetust” levivad sotsiaalmeedias kulutulena, tekitades meis kollektiivse elevuse värina. See janu ei tulene pelgast intellektuaalsest uudishimust, vaid sügavamast, eksistentsiaalsest näljast. See ongi seesama tung, mis sunnib meid otsima teadusest vastuseid küsimustele, millele teaduslik meetod oma olemuselt ei püüagi vastata: Kes ma olen? Kas minu teadvus jääb kestma? Kas maailmal on tähendus?

Siin rakendub see, mida võib nimetada “teadusuudiste spirituaalse võimenduse mudeliks”. Lugeja ei otsi nendest tekstidest andmeid, vaid kinnitust maailmapildile, kus maagia ja teadus lõpuks kohtuvad. See ootus muudab ettevaatliku teadusliku hüpoteesi kiiresti metafüüsiliseks lubaduseks, kus tehniline kirjeldus moondub revolutsiooniliseks “tõestuseks” vaimse reaalsuse fundamentaalsuse kohta.

Esimene markantne näide pärineb 2019. aastast, kus FB uudis viitab Dominique Durandi uuringule. FBs vahendatud uudise sisu on: teadus tõestas, et neuronid suhtlevad läbi tühja ruumi. Telepaatia on võimalik!

Tegelikkus on aga spetsiifilisem, uuringu sisu oli tegelikult:

“2019. aastal näitas Durandi töörühm, et hipokampuse koes võib närviaktiivsus levida üle füüsilise katkestuse üksnes neuronite tekitatud elektriväljade mõjul, mis annab tuge ephaptic coupling’u ehk väljapõhise närviside olemasolule.”

Ja nüüd näeme, kuidas mehhanismi keerukus asendatakse meedias lihtsalt müstikaga. Esiteks, see, mida Durand ja tema meeskond uurisid, oli hiire aju, täpsemalt hipokampus laboratooriumis, mitte elav hiir ringi jooksmas oma loomulikus keskkonnas.  Teiseks, nad avastasid, et teatud tingimustes võivad väga nõrgad elektriväljad ajukoes aidata signaalil üle imeväikese füüsilise lõhe hüpata – see stimuleerib naaberneuroneid ilma otsese keemilise sünapsita. See on tõesti neurofüsioloogiliselt ülihuvitav detail, mis aitab mõista aju elektrilist dünaamikat (et ajus võivad seoses tekkida ka elektriliste võrgustike, mitte ainult neuronite vahetu mõju kaudu), kuid sotsiaalmeedias muutub imeliselt kõik. Sellest, et katse tehti kontrollitud laboris, et vahemaa oli millimeetri murdosa, et see oli konkreetne kude, tehakse üldistav ontoloogiline väide, et taju toitubki läbi tühja ruumi ja seega loomulikult järelikult me saame oma mõtetega mõjutada asju distantsilt.

Teine näide: veelgi hoiatavam on 2024. aasta narratiiv FAD-molekulide ja kvantpõimumise kohta. Sotsiaalmeedia postitused väidavad, et University of Surrey ja ajakiri Nature Chemistry on kinnitanud: kvantpõimumine juhib meie ainevahetust ja teadvust, püsides 100 femtosekundit füsioloogilisel temperatuuril. Sellega tahetakse öelda, et kvantmaailm võib täiesti edukalt meie „soojas ja märjas“ bioloogilises keskkonnas toimida ja sellega, kes teab mis imesid korda saata, näiteks et meie rakud võivad olla kvantarvutid, mis toodavad energiat läbi maagilise kvantpõmumise.

Kuid jällegi, mida uuring tegelikult ütles? Muuhulgas seda, et kvantkoherents kestis 100 femtosekundit. Meile võib tunduda, et sekund on sekund ja et selle ajaga jõuab ju ka tavaline arvuti tohutu hulga toiminguid ära teha, kuid mis ikkagi on femtosekund? Ja vastus on, et see on üks biljondikosa sekundist, arvuliselt 10⁻¹⁵ ehk 0,000,000,000,000,001 sekundit! See on ajavahemik, mis on nii hoomamatult lühike, et isegi valguse kiirusel liikudes ei jõua selle aja jooksul peaaegu mitte kuhugi.

Nii, et jah teadlased tõesti tuvastasid selles FAD-molekulides sellise lühiajalise kvantkoherentsi, ehk seisundi kus kvantosakesed käituvad sünkroniseeritult (on nö kvantsuperpositsioonis), kuid see püsis täiesti olematu hetke vältel. Sotsiaalmeedia hüpe seisneb väites, nagu rakud oleksid võimelised seda kvantnähtust energia tootmiseks ära kasutama. Kuid tegelikult hävitab bioloogiliste süsteemide „soe ja märg“ keskkond igasuguse kvantkoherentsi hetkega. Väita, et see 100 femtosekundit on mingi funktsionaalne mehhanism, mis juhib meie rakkude tööd nagu kvantarvuti, on täielik spekulatsioon. Uuringu kontekstis oleks sama hea öelda, et kuna ma suudan üles hüpates püsida õhus näiteks pool sekundit, siis põhimõtteliselt suudan ma lennata nagu lind. Ja siin me võrdlesime ainult üht nüanssi sotsiaalmeedia teates ja algses uuringus.

Aga mis juhtub siis, kui teadusuuringu nihkega tõlgendus proovib häkkida aega ennast? See viib meid kolmanda näiteni: Alessandro Coppo ja tema kolleegide uuring “Magnetic clock for a harmonic oscillator” (Physical Review A, 2024) on kvantfüüsikas strateegiliselt oluline panus nn “aja probleemi” lahendamisse.

Sotsiaalmeedias esitletakse seda sageli kui empiirilist tõestust, et “aega pole olemas”. Pealkiri, et aeg on illusioon, et aeg ei eksisteeri ning et kogu universum on üks ajatu tervik tekitab lugejale kergendust toova psühholoogilise reaktsiooni, sest kuidagi ebamääraselt vähendaks see nagu hirmu vananemise ja isegi surma ees – et äkki on siin siiski mingi lootus, mingi nihe? Seda tunnet see pealkiri muidugi lugejatele müübki. Teaduslik reaalsus on aga vaoshoitum: keerulisemalt väljendades kirjeldab uuring „relatsioonilist aega“. Teadlased lõid laboratooriumis spetsiifilise kvantkeskkonnal põhineva matemaatilise mudeli, millega uuriti, et kas aeg ei pruugi olla väline, iseseisev “taustamõõde”, vaid ilmneb süsteemidevahelistest korrelatsioonidest – üks kvantsüsteem (kell) jälgib muutust teises kvantsüsteemis (maailm), kuid väljaspool kvantmaailma nö kõrvalt vaadates ei ole mingit muutust, vaid kõik on kogu aeg staatiline. Ja siit siis tuli see teoreetiline järeldus, et aeg ei ole mitte iseseisev nähtus, vaid kui teatud emergentne nähtus, mille olemasolu sõltub teistest nähtustest.

Ehk lihtsamalt öeldes – tegelikult on Coppo uuring üks sügavalt matemaatiline, teoreetiline harjutus, matemaatiline mudel, mitte reaalsuse 1:1-e kirjeldamine. See on teoreetilise füüsika maailm, kus püütakse ühitada kvantmehhaanikat (mis tegeleb piltlikult väga väikese ja veidra maailmaga) ja üldrelatiivsusteooriat (mis tegeleb gravitatsiooni ja kogu selle „suure maailmaga“) – neis kahes maailmas käsitletakse aega väga erinevalt, mis on füüsikas tohutuks probleemiks. Nii et matemaatiline mudel püüab aidata füüsikutel neid kahte maailma ühendada aga väga teoreetilisel tasemel ja väga kontrollitud, spetsiifilises kvantkeskkonnas. Lisaks jäetakse märkimata, et eri teadlastel on siin ka väga erinevad seisukohad, kohe päris kindlasti ei olda üksmeelel, et selline katse oleks lükanud ümber üldrelatiivsusteooria. Igatahes ei tulene siit kuidagi järeldus, et reaalsus nagu ei olekski eraldiseisev fundamentaalne nähtus ja  absoluutselt kindlalt ei tõesta see, et aeg kui meie kogetav füüsiline reaalsus ei eksisteeri. Väide, et uuringuga on kuidagi tõestatud, et aeg on illusioon ja seda pole tegelikult olemas, on seega tegelikult ju väär.

Esoteerilise sisuloome algoritm?

Kui selliselt moonutatud teadusuudiseid lähemalt vaadata, siis jääb vägisi mulje, et tekkinud moonutused ei ole lihtsalt kellegi juhuslik laiskus, vaid see on väga selge, astmeline narratiivne kett. See näib olevat lausa psühholoogiline manipulatsioon, lausa algoritmiline mehhanism, võib tekkida koguni tunne, et see on (ala)teadlik ootuspäraste vastustega (kon)trollimine. Muidugi ei tähenda see, et kõige taga on mingi teadlik vandenõu, pigem on see nö emergentne psühholoogiline ja kultuuriline muster, mis ilmneb loomulikult kui teatud komponendid kokku satuvad: nimelt, pisut „müstiline“ teaduskeel (eriti kvantmaailmas) ning algoritmid, mis meie teadvuses selliseid nähtusi mõtestada püüavad. Ehk, me teeme seda endale ise, täiesti „loomulikul moel“.

Igatahes, teadusartikli ja spirituaalse sensatsiooni vahel eksisteerib mingi transformatsioonifilter, mis destilleerib „kuivad“ andmed müüvaks looks. See on „inflatsioonikett“, mida võiks kirjeldada seitsme etapina:

1. Kitsast mehhanismist tehakse üldine olemuslik väide. Spetsiifiline elektrivälja mõju kontrollitud ja imevähe eraldatud ajukoes muutub väiteks “aju töötab juhtmevabalt”. See on sama hea, kui öelda, et kuna haamer on tööriist ja universum näib olevat „üles ehitatud“, siis ilmselt on seda tehtud haamriga.
2. Võimalikkusest saab fakt. Sõnad “võib viidata” asenduvad retoorikaga “teadlased kinnitasid”, ehk teaduslikud ebakindlused muudetakse kindlateks faktideks. Võimalusele viitav teaduskeel teisendatakse „müügikonksudeks“.
3. Konservatiivne seletus jäetakse välja. Teisisõnu, tavaliselt on asjale ka nö „igav seletus“, ehk täiesti teaduslik selgitus, kuid see visatakse lihtsalt aknast välja, st ignoreeritakse fakti, et nähtus on seletatav klassikalise keemia või statistilise füüsikaga. „Telepaatia“ kõlab loo loetavuse mõttes kahtlemata palju huvitavamana.
4. Füüsikaline mõiste asendatakse eksistentsiaalsega. St füüsikaline terminoloogia asendatakse täiesti sujuvalt metafüüsilisega – “korrelatsioonist” saab “ühtsus” ja “kvantolekust” “teadvus”. Ehk keelenihke kaudu kantakse lugeja sujuvalt teadusmaailmast filosoofilisse või lausa esoteerilisse maailma.
5. Vaieldavusest vaikitakse. Jäetakse mainimata, et tegu on vaid ühe mudeliga paljude konkureerivate seas.
6. Lisatakse “silla-lause”. Narratiivi põimitakse kinnitus: “Muistsed traditsioonid teadsid seda juba ammu“ või „Aga mis siis, kui inimmõistus töötab samamoodi või?“ või „See uuring muudab täielikult seda, kuidas me tajume omaenda eksistentsi“ jne – laused ja mõtted, mida uuringus muidugi kunagi pole eksisteerinud. Ent nii luuakse näiline sild kahe maailma vahel, mis tegelikult ei ole ühendatud (vähemalt objektiivselt võttes mitte selles konkreetses uuringus): teadusmaailm ja esoteeriline maailm.
7. Suunatud narratiiv. Siin suunatakse kõik nö ühesuunalise liiklusega tänavasse, kõik liidetakse kokku ühtseks looks: teadvus on fundamentaalne, kõik on seotud ja surm on illusioon.

Huvitav on seejuures, et vähemalt mina pole märganud, et sotsiaalmeedia teadustõlgendused oleksid kunagi öelnud, et „kvantkatse kinnitab, et vaba tahet pole ja universum on lihtsalt külm koht“ vms. Sest jah, külm ja ükskõikne matemaatika ei paku mingit eksistentsiaalset kontrolli. See jätab meid väikseks ja haavatavaks. Aga, kui me veename end, et füüsika viimased saavutused tõestavad meie spirituaalseid kontseptsioone, siis me saame oma eksistentsiaalse turvatunde kohe tagasi. Me kasutame teadust, kui kaasaegset rüüd, et riietada sellesse meie iidne vajadus müütide ja kontrollimaagia järele. Me töötleme selle enesekeskseks.

Inversioon2: kuidas me “lõhume” iidseid tööriistu

Mis on seejuures huvitav ja näib viitavat mingile universaalsele mustrile: see „inflatsioonikett“ ei ole omane ainult teadusuudistele, vaid näib, et see on tung, millega me koloniseerime ka vanu traditsioone (tai chi, Yangsheng, kristlus). Me ei tõlgi tegelikult vanu traditsioone teadusesse nagu meile endale võib vahel tunduda, vaid me tõlgime mõlemad – teaduse ja vaimsed traditsioonid – hoopis kolmandasse keelde – kaasaegse lääne inimese eneseteostuse ja biohäkkimise keelde. Ehk kui meile varem tundus, et esoteerika kuidagi kaaperdab teadust, siis tegelikult toimub midagi muud: miski kaaperdab ka nö esoteerikat või siis vanu vaimseid traditsioone.

Näib, et ka selles maailmas toimub mingi fundamentaalne kontseptuaalne inversioon, tähenduse ümberpööre, sarnaselt sellele, mis toimus teadusuudistega. Näiteks, kui iidses traditsioonis oli eesmärgiks kohanemine suurema korraga – alistumine Jumalale või kooskõla Daoga, siis meie aja uustõlgendus tühjendab need süsteemid algsest sisust ja täidab need taas meiekesksusega, ehk ego vajadustega. Vana traditsiooni väärtus ei seisne enam vabanemises kontrollist, vaid selles, et ta pakub “tööriistu” reaalsuse „manifesteerimiseks“ ja kontrollimiseks. Me kasutame iidset sõnavara, kuid telg on pöördunud 180 kraadi: selle asemel, et teenida tervikut, peab tervik (või “universumi kvantväli”) hakkama teenima meie individuaalset tahet. Umbes nii nagu teaduse puhul me pöörasime täiesti teistsuguse kvantmaailma nähtused meie maailma ja tähenduse otsingute tööriistadeks. Kõik peab tiirlema meie endi ümber.

See on midagi väga meisse juurdunut, kuid mitte omane siiski igale kultuurile ajaloos. Nagu varem on saanud MustasAugus mõtiskleda, siis näiteks kartesiaanlus õpetas meid siin Läänes süsteeme lahti võtma, iga detaili eraldi analüüsima nähes ennast kogu selle operatsioonisüsteemi juhttornis ning kui me rakendame seda idamaiste praktikate peal, siis me teeme need  ida tööriistad katki – me rakendame oma läänelikku kontrollivat operatsioonisüsteemi vanadele tarkustele, mille algne eesmärk oli risti vastupidine.

Võtame näiteks sellise traditsioonilise Hiina kontseptsiooni nagu Yangsheng, mis laias laastus tähendab „elu toitmist“ või siis palju tuntum tai chi. Kujutame ette vana daoistlikku meistrit kuskil udusel mäel sadu aastaid tagasi. Tema eesmärk, kui ta tegi neid aeglaseid liigutusi, oli õppida omaenda tahtest lahti laskma. Kogu eesmärk oli ego lahustamine ja kohanemine suurema kosmilise vooluga, asjade loomuliku kuluga ehk Daoga. Tema jaoks oli kõige selle juures küsimuseks, et kuidas mina väike inimene suudan alluda suuremale korrale, toimida sellega kooskõlas. Tehnilised üksikasjad, mis aitaksid tal seda Daod ise kontrollida, ei huvitanud teda üldsegi, õigemini need oleksid töötanud tema eesmärkidele vastu.

Kui aga seesama praktika, kasvõi tai chi, on praktiseeritud mõnes meie lääne heaolukeskuses  või „manifesteerimise laagris“, siis toimub tegelikult täielik suunamuutus, 180-kraadine inversioon, kogu fookus pööratakse täiesti pea peale (mitte muidugi alati, räägime pigem laiemast trendist). Nüüd ei ole küsimus enam selles, et kuidas mina universumiga kohanen, nüüd on küsimus hoopis selles, kuidas universum kohandub minu visiooniga. Eesmärk ei ole enam egost vabanemine, vaid ego saab lihtsalt endale uued, peenemad ja varjatud väed. Ta teeb täpselt samu liigutusi, kasutab täpselt samu sõnu nagu Qi või harmoonia, aga tema tegelik salajane soov on kasutada seda energiat, et „manifesteerida“ endale edutamine tööl või parem tervis või absoluutne kontrolli oma tuleviku üle. Vorm oleks nagu sama, aga sisu on täielikult, fundamentaalselt muutunud, see on saanud lihtsalt kontrolli saavutamise vahendiks. Nii et nagu me pöörasime teadusmaailma enda sisemaailmaks, nii pöörame ka iidse kosmoloogia meie optimeerimisprogrammiks. Me ei taha enam „kuulata maailma“; vaid dikteerida sellele omi tingimusi. Ja pole ime, et sedasi liigub meist aina kaugemale vanade traditsioonide eesmärk: lihtsus ja rahulolu.

Samu näiteid saaks tuua ka kristlusest, kus vaimse tähenduse kaaperdavad näiteks fundamentalismlikud pingutused igat tähte ja sõna ajalooliselt või teaduslikult kinnitada, mis paradoksaalselt võib elava usu teha hoopis väga jäigaks ja haavatavaks.

Nii et kui me võtame selle valesti mõistetud kvantfüüsika ja paneme selle kokku nende egokeskseks muudetud idapraktikatega, kus me proovime universumi oma pilli järgi tantsima panna, siis see on hetk, kus kaks moonutust hakkavad teineteist kinnitama. Inimesed vaatavad seda kompotti ja mõtlevad – näete meie uus kvantfüüsika tõestab täpselt seda, mida iidsed meistrid juba ammu rääkisid. Aga tegelikkuses ühendatakse siin kaks ebatäpset, juba meie enda kontrollivajaduse poolt rikutud kaarti. Kui me selle kaardi järgi hakkame ehitama silda kahe mandri vahele, siis me ei pruugi rikutud kaarti vaadates adudagi enam, et kumbki nendes mandritest ei esinda enam tegelikkust. Ja võib arvata, et see tegelikult ei aita meid tervikliku maailmapildi loomisel. Me lihtsalt oleme kogu aeg tammunud ühelsamal kohal, tegelenud ühesama modernse individualismiga.

Kontroll

„Mis on see asi, mida me püüame kontrollida, kui arvame, et otsime tõde?“

Miks on see tung nii peatumatu? Eckhart Tolle osutab, et kontroll on meie jaoks eksistentsiaalne kaitsemehhanism surmahirmu vastu. Tolle järgi on surm inimese jaoks absoluutne ülim kontrolli kaotus. Iga kord, kui me vaatame metsikut loodust või lõputut kosmost, siis see tuletab meile meelde, et me oleme tohutult haavatavad ja me ei kontrolli oma lõppu. Selle hirmu varjamiseks me „betoneerimegi“ oma keskkonda, loome tehisliku reguleeritud temperatuuriga keskkonna, et mitte tunda seda eksistentsiaalset loodust, sest me arvame, et „päriskeskkond“ on ohtlik. Aga betoneerimine ei piirdu ainult tänavatega. Me teeme seda oma meelega, oma teadusega ja ka oma spirituaalsete õpetustega, otsides ja kinnitades oma maailmapilti vastuseid, mis muutuvad lihtsalt uueks kontrolli relvaks.

Kontroll ei ole tugevus ega ülemvõim,

see hirmu teine nimi

Kontrollist rääkides võiksime vabalt suhtumist teadmistesse võrrelda „Sauroni võimusõrmusega“. Tõeline iva ei peita siin selles, et „halvad inimesed“ seda kasutavad, vaid selles, et head inimesed tahavad seda kasutada headel eesmärkidel. Alguses tahab ju inimene lihtsalt natuke paremini aru saada. Me tahame „ennustada“, ehk mõista kuidas üks asi päriselt põhjustab teist või kasvõi lihtsalt ilma ennustada, et saak ei läheks hukka, me tahame ravida haigusi jne. See on justkui Sauroni sõrmuse kasutamine headeks eesmärkideks. Aga siis, mingi hetkel, võtab see tööriista sisemine loogika võimust. Ja sõrmuse sisemine olemus on „totaalne võim“ ning see ei ole enam loomulik. Meil tekib uskumus, et kui meil oleks veel natuke rohkem andmeid, eks veel täpsem mudel, siis me suudaksime kontrollida täiesti kõike. Kui me muudame vaimse praktika või teaduse meetodiks, millega tegelikkust “juhtida”, oleme astunud lõksu, kus vahend on asendanud eesmärgi ja vabanemise asemel oleme vangistatud omaenda kontrollivoogu. Tööriist kontrollib lõpuks kasutajat, kasutaja pole enam subjekt, vaid objekt.

Siin võiks tekkida aga üks tõsine vastuväide: kas see pidev kontrollivajadus ei ole mitte lihtsalt puhas evolutsiooniline ellujäämisinstinkt, sest me ju peamegi oma keskkonda füüsiliselt manipuleerima? Kui meie esivanemad poleks ehitatud varjualuseid, mis kontrollivad temperatuuri või poleks hakanud põlde harima, et toidukasvu kontrollida, siis me oleksime lihtsalt kiskjate ja külma või nälja kätte ära surnud. Nii et kas me ei tee praegu bioloogilisele paratamatusele natuke liiga, tembeldades selle mingiks kurjaks „Sauroni sõrmuseks“?

Ja see ongi tegelikult oluline eristus, millel peabki korraks peatuma. Tõepoolest, see evolutsiooniline ellujäämine nõuab seda, mida võiks nimetada „funktsionaalseks kontrolliks“: ehitan majale katuse, et vihm sisse ei saja, ehitan silla üle jõe, et mitte ära uppuda või kasutan antibiootikumi infektsiooni vastu. See on pragmaatiline. See on piiritletud ja see on täiesti hädavajalik. Aga probleem tekib siis, kui me ületame mingi piiri, kui „funktsionaalne kontroll“ hakkab teisenema ja me hakkame taotlema midagi, mida võiks nimetada „eksistentsiaalseks kontrolliks“. See võiks olla siis meie illusoorne püüdlus tagada, et maailm ei üllataks meid enam mitte kunagi. See on soov, et tulevik peab olema 100% kindel, et juhuslikkus lihtsalt kaoks, et mingit ebaõnne ei eksisteeriks ja et isegi surm oleks lõpuks vaid selline tehniline probleem, mis ootab lahendamist. Et meil oleks kõik vastused, sest sellest sõltub kontroll. See on ausalt öeldes natuke nagu soov olla jumal.

Ehk siis funktsionaalne kontroll lihtsalt parandab elukvaliteeti, aga eksistentsiaalne kontrollivajadus on nagu põhjatu kaev, võiks öelda, et see on nagu psühholoogiline kramp, sundtung, mis hakkab reaalsust muutma mudeliteks, otsekui trollima.

Ja kui me leiame, et kõigi eelkirjeldatud nähtuse allhoovusena ongi see kõik hoopiski „eksistentsiaalse kontrolli“ püüdlus, siis võibolla selles mõttes polegi eriti vahet neil kahel nähtusel – üks, mida me uhkelt nimetame ratsionaalsuseks või teaduslikuks mudeliks ja teine, mida me nimetame kaasaegseks „ärkamiseks“. Need võivad mõlemad olla tihtipeale lihtsalt väga peened, hästi maskeeritud kaitsereaktsioonid, millega me püüame ehitada kilpi elu ettearvamatuse vastu.

Vanade traditsioonide „operatsioonisüsteem“: kas vastus või küsimus?

See panebki mõtlema, et kui me selliselt disainime kõikjal kontrollitööriistu ja selle nimel isegi lõhume vanu traditsioone, kujundades tegelikult kogu aeg järjekindlalt neist kahest ümber endale sobivat maailmavaadet, siis milline oleks teistsugune tee ja kus me selle leiaks? Miks me üldse räägime vanade traditsioonide üles kaevamisest, me elame ju enneolematul teadmiste ajastul, kas me ei peaks olema vähemalt sama edukad siis ka maailma mõtestamiseks terviklike, võibolla „kvantspirituaalsete“ kontseptsioonide loomisel?

Sellele küsimusele vastab kõige paremini süsteemimõtlemise üks kuldreegleid: „sa ei saa lahendada probleemi sama mõtteviisiga, mis selle probleemi algselt tekitas“. Kui meie praegune fundamentaalne probleem, see tohutu psühholoogiline ja ökoloogiline ummikseis, tuleneb meie obsessiivsest vajadusest maailma kontrollida, siis iga uus ja moodne lahendus, mille me ise välja mõtleme, on juba ette mürgitatud sellest samast kontrollivajadusest. Kui me loome uue spirituaalse raamistiku, on see peaaegu kindlasti lihtsalt järgnekordne tehnoloogiline või psühholoogiline vahend, mis lubab meile veelgi optimeeritumat elu. Ehk me disainime lihtsalt uue, palju mugavama ja uhkema puuri, millest me aga tegelikult tahaksime ju üldse välja pääseda.

See on üks põhjus, miks just vanad traditsioonid on meie jaoks hädavajalikud. Mitte sellepärast, et neil on taskus mingi maagiline tõde, mida meil pole, vaid seetõttu, et nad eksisteerivad täiesti väljaspool meie praegust „operatsioonisüsteemi“. Nad ei eelda, et pidev progress, lõputu majanduskasv, individuaalne eneseteostus või totaalne kontroll keskkonna üle on mingid absoluutsed väärtused. Kui sa loed süvenenult näiteks vana DaoDeJingi või Jeesuse mäejutlust, siis võib vahel tekkida paratamatult mingi hõõrdumine või ebamugavus, sest tihti see, mida loed, ei sobi meie maailmapildiga kokku. Sa ei leia sealt tingimata ühest vastus oma spetsiifilistele, sinu poolt sihitud küsimustele, vaid see ebamugavus on nagu arheoloogiline peegel. See ei tähenda, et meile peaks meeldima minevik rohkem kui olevik, see aitab meil lihtsalt märgata meie endi tänapäevaseid eeldusi, neid pimenurki, mida me muidu kunagi ei märkaks, sest me hingame sedasama lääne õhku iga jumala päev.

Kuid vanade „operatsioonisüsteemide“ kasutamine eeldab nende sisemisest loogikast aru saamist, mitte selle ümber kujundamist.

Näib, et üks selle ümberkujundamise ja tegelikult ka kontrollisooviga seotud aspekt on see, et nii teaduses kui spirituaalses maailmas me lausa nõuame vastuseid. Aga vastuse olemus on see, et ta paneb asjale punkti, vastus lõpetab otsingu, see sulgeb horisondi ja annab sulle tegevusjuhise. See on muidugi funktsionaalne, aga see sulgeb, lõpetab, kontrollib. Vastandina küsimus hoiab tee lahti, hoiab elusana ja tegelikkusele avatuna.

Meie ühiskond on täidetud vastustega, kuid me oleme kaotanud võime esitada ebamugavaid küsimusi, mis lähevad vastuollu modernse kontrolli-ihaga:

• Kas meie obsessioon “rohkema” ja “parema” järele ongi see müra, mis takistab meil kuulmast midagi sellist nagu “Daod”?
• Kas kontroll on lahendus või on see probleemi algpõhjus?
• Kas inimene peab õppima maailma juhtima või seda uuesti kuulama?

Vanad traditsioonid tihti ei vii sind fikseeritud, lõpetatud vastusega punkti, vaid hoiavad pigem mingil teel kulgemas, kus tasakaal pole lõplik seisund, vaid dünaamiline, pidevalt õpitav protsess.

Nii et võibolla tuleks kontrollisõltuvusest vabanemiseks mõista, et me peame olema valvsad lahenduste suhtes, mis on kantud samast vaimust, mis probleemi algselt tekitas, mis meid on (kon)trollinud.

Ehk oleks seetõttu hea olla ettevaatlik vastuste, mudelite ja menüüde illusiooniga ning mõista, et tegelikkus ei ole lihtsustatud mudel, tegelikkus on avatud ja tihti ennustamatu ning kontrollimatu protsess.

Võibolla mõnikord ei ole suurim tarkus uue vastuse leidmine. Võibolla mõnikord on suurim tarkus avastada, et oleme vahepeal unustanud ühe väga olulise küsimuse.

„Vastus kui (kon)trollimise tupiktee, küsimus kui kontrollist lahtilaskmine ja edasi astumine?“

“Vastus on vaid järgmise astumise algus.”