MustaAugu lood kulgevad vahel “dualismi” ja “holismi” võtmes ning peab tunnistama, et dualismi esitletakse enamasti “paha poisina”, kelle näoks on Descartes. Tegelikult pole asjad enamasti mustvalged ja üldsegi, võibolla pole peaküsimuseks üsnagi multivalentne “dualismi” mõiste. Nii, et siit leiab nüüd veidike rehabiliteerimist ja veidike dualismist edasi mõtlemist.

Oleme siin aegajalt ikka Descartest kasutanud pisut nagu peksupoisina selle eest, et lääne mõtteviisi on nii tugevalt juurdunud dualistlik mõtlemine. Hiljuti aga küsis Toomas mu käest, et kas saame olla ikka nii kindlad, et Descartese „cogito“ tähendab ainult nö meie aju või mingit ratsionaalset osa meist, mitte kogu kognitsiooni kehas. See torkis täpselt sedasama närvi, mis mul endalgi juba varemgi kirjutades kergelt märku andis, et äkki peaks siin rohkem detailidesse süüvima, et pilt päris selge oleks. Ja tulemuseks sai jälle detailidest kuhugi kosmosesse lahvatanud mõtisklus aga noh mis teha, sellisena see nüüd siin MustasAugus end laiali laotab.

Seega – see artikkel kerib end käima René Descartes’est. Lääne klassikalise filosoofilise dualismi isa, nagu me kõik oleme õppinud, mille järgi Descartes nagu lõikas inimese pooleks jättis meile mingi külma puhta mõistuse, mis istub kuskil keha juhttornis ja tõmbab seal mingitest kangidest, et meie keha kui lihast masinat juhtida – kaasaegne, filosoofiline dualism.

Kui see pilt aga lauale lahti laotada, siis võib juhtuda, et hakkame nägema kui moonutatud see tegelikult on. Tekib isegi tunne, et Descartesest on tehtud karikatuur, selline väga mugav sümbolkuju kõigele sellele, mis lääne ratsionalismis on väidetavalt valesti läinud.

Descartese „cogito“?

Kui me loeme tema algseid tekste, eriti „Meditatsiooni esimesest filosoofiast“, on see pilt tegelikult teistsugune. Tema kõige kuulsam fraas, kuulus „cogito ergo sum“ – „Mõtlen, järelikult olen“, on tänapäeval taandatud justkui mingiks külmaks kalkulatsiooniks – „mina“ = „ratsionaalne mõtlemine“. Kuid ladinakeelne cogito tähendas 17. sajandil tegelikult midagi palju laiemat. Ka René Descartese jaoks tähendas cogito (ja prantsuskeelses algversioonis je pense) midagi palju laiemat kui pelgalt külma, loogilist või ratsionaalset mõtlemist. Tema kontekstis tähistab see kogu teadvustatud kogemust ja kõiki vaimseid protsesse ehk kognitsiooni laiemalt. Ehk see ei olnud pelgalt intellektuaalne analüüs, vaid see hõlmas tajumist, kujutlemist, tahtmist, emotsioone ja isegi kahtlemist ja eksimist. Sest sellessammas „Meditatsioonis esimesest filosoofiast“ kirjutab ta: „“Mis on mõtlev asi? See on asi, mis kahtleb, saab aru, jaatab, eitab, tahab, ei taha, ning mis samuti kujutleb ja tundeid omab.”

On lihtne kujutada Descartest laborikitlis ratsionalistina, kes lahkab maailma nagu insener masinat. Tegelik pilt on märksa inimlikum. Kolmekümneaastase sõja kaoses viibis ta Saksamaal üksinda köetud kambris ning püüdis vastata küsimusele, mis on sama vana kui filosoofia ise: kuidas eristada tõelisust illusioonist? Cogito sündis mitte niivõrd arvutusest kui radikaalsest, eksistentsiaalsest kahtlusest.

Descartese meetod oli algselt läbinisti meditatiivne, vahel tundub lausa, et zenilikult meditatiivne, ehkki  Descartese ja zeni ühte lausesse panemine mõjub eriti ebatavaliselt. Kuid päriselt, seal on sarnasusi, sest sarnaselt zen meditatsioonile ja koanidele oli Descartese eesmärk mõtlemisprotsessis nö koorida ära kõik illusioonid ja ebakindlad uskumused, kuni lõpuks jääb järele midagi, mida ei ole lihtsalt võimalik kahtluse alla panna – see, et me mõtleme, kogeme. See on reaalsus, see tõestab olemist.

See ongi „cogito ergo sum“ mõte: et isegi kui kogu füüsiline maailm on uni või mingi pettekujutelm, siis see vaatlemise ja hindamise akt ise, ehk minu subjektiivne voolav kogemus – see et ma praegu kahtlen ja tajun – see on reaalne, võibolla ainus päriselt reaalne asi. Ning päris selgelt, see cogito, see taju hõlmas Descartese jaoks kahtlemata laiemat kognitsiooni, kui ainult ratsionaalne loogika – see hõlmas tundeid ja ka kahtlemist ennast.

Nii, et ühest küljest oli „cogito“ nö zenbudistliku protsessi tulemusel järele jäänud ainus reaalsuse tõend, kuid teisest küljest oli selle eraldamine vajalik ka selle säilitamiseks. Nimelt, Descartes elas ajastul, kus vana kosmoloogiline maailmapilt lagunes. Skolastika murenes, teadusrevolutsioon käivitus, mehhanistlik loodusmudel tuli peale. Tema dualism oli osaliselt katse säilitada see uus matemaatiline loodusteadus ja samal ajal ka inimese hingeline/autonoomne mõõde. Ehk paradoksaalselt ta ei tahtnud tingimata inimest “mehhaniseerida”, vaid pigem vältida olukorda, kus inimene redutseeritakse täielikult mehhanismiks.

Descartes oleks tõenäoliselt üsna üllatunud, kui näeks, et teda kasutatakse vahel karikatuurina “külmale lääne ratsionalismile”. Samas kriitika ei ole täiesti alusetu, sest tema substantsidualism lõikas tõesti maailma kaheks: subjektiivne meel ja objektiivne mateeria. Ja sellest lõhest kasvas tõesti välja väga suur osa modernsest lääne probleemistikust, ehk subjekt vs objekt, inimene vs loodus, vaim vs keha jne. Nii, et võib-olla on kõige täpsem öelda, et Descartes avas ukse protsessile, mille täielikke tagajärgi ta ise ei soovinud ega kontrollinud.

Aus oleks siin ka veel teha vahemärkus Gilbert Ryle kohta, kes soovis 20. sajandil Descartesest alguse saanud dualistliku maailmapildi purustada. Ta tõi käibele kuulsa metafoori “vaim masinas” (ghost in the machine), väljendi mida Descartes ise kunagi ei kasutanud, väites et meel ja keha ei ole kaks eri “asja”, vaid me räägime lihtsalt samast asjast erinevatel kirjeldustasanditel. Nii, et juhtus midagi kummalist, rünnates dualismi, kinnistas Ryle oma tabava metafooriga avalikkuse teadvuses just selle karikatuuri Descartesest, mida ta kritiseerida püüdis. Ryle’i terminist sai mugav silt, mis muutis Descartese algupäraste tekstide lugemise ja nendes peituvate pingete mõistmise peaaegu ebavajalikuks.

Aga ikkagi, kui Descartes tegi seda kõike nö „hinge“ kaitsmise eesmärgil (üsnagi wittgensteinlik hoiak muide), st tahtmata ise juurutada ranget „külma mõistuse“ dualismi, siis kuidas asi ikkagi sinnani läks?

Alusepanijad ja jüngrid, ideed ja ideoloogiad

Siit jõuame võibolla ühe üldisema nähtuseni, sest suuresti sõnastasid Descartese seisukoha jäigaks dualismiks pigem tema „jüngrid“, ehk hilisem kartesiaanlus.

Ma nimetaks seda „idee versus ideoloogia“ dünaamikaks. Enamasti elavad kõik nö alusepanijad, olgu selleks siis  Decartes läänes või kasvõi LaoZi ja Buddha, pigem  sellises avatud avastamises ja küsimustes, nende mõte on paindlik ja voolav. Kuid inimmõistus, eriti just järeltulevate põlvkondade oma, vajab stabiilsust ja „sahteldamist“. Me tahame reegleid, mida saab teistele õpetada ja institutsioone, mida saab juhtida. Seega see algne elav, voolav idee kristalliseerub ideoloogiaks – süsteemiks, kus enam ei ole kohta varjunditele ja mitmetähenduslikele mõtetele, sest see ei ole õpetamiseks, edasiandmiseks ja maailma „selgeks mõtestamiseks“ hea.

Alusepanijad elavad küsimustes, „jüngrid“ vastustes

Ka pärast Descartest muutus idee kiiresti ideoloogiaks. Järeltulijad hakkasid süsteemi paradokse “lahendama”, muutes dualismi üha radikaalsemaks karkassiks, mis teenis areneva loodusteaduse vajadust objektistada kõike materiaalset. Näiteks vaimulik Nicolas Malebranche viis dualismi äärmuseni oma „okasionalismiga“, väites, et meel ja keha ei mõjutagi üksteist otseselt, vaid Jumal vahendab absoluutselt iga inimese absoluutselt iga taju ja liigutust, st meie vaim ei mõjuta otseselt keha, vaid mõjutab suhet Jumalaga, kes siis omakorda meid „liigutab“. Ilmselgelt ei olnud see teooria väga perspektiivne. Väga suure panuse andis kindlasti Isaac Newton, kes kinnistas kujutelma maailmast kui mõõdetavast matemaatilisest masinast, süvendades lõhet subjektiivse meele ja objektiivse masin-universumi vahel. Kuid prantslane nimega Julien Offray de La Mettrie oli see, kes viis protsessi tegelikult loogilise lõpuni. Oma raamatus „L’Homme Machine“ (“Inimene-masin”) kirjutas ta, et me olemegi täielikult ja ainult füsioloogilised mehhanismid. Mõnes mõttes võiks öelda, et kui Descartes lõhestas inimese kaheks, siis La Mettrie ütles, et “vaimupool” polegi vajalik.

La Mettrie  oli seejuures hariduselt arst. Tema järeldused ei tulnud lihtsalt tugitoolifilosoofiast, vaid reaalsest kliinilisest praktikast. Ta haigestus ise raskelt palavikku ja ta pani tähele, kuidas puhtalt füsioloogiline seisund muutis täielikult tema mõtlemist, emotsioone ja taju – ehk siis keha dikteeris vaimu. Ning  tema loogika oli järgmine: kui kehatemperatuur ja ravimid suudavad otseselt dikteerida meie hingeseisundit, siis miks on meil üldse vaja mõelda mingist müstilisest eraldiseisvast vaimust?

See oli pöördeline hetk, kus inimene redutseeriti täielikult lihtsalt „hammasratasteks ja vedrudeks“. Ja samas aitas see tohutult kaasa teaduse arengule, meditsiini ja neuroteaduse avastustele, sest selle jaoks meil ongi vaja vaadata keha kui süsteemi.

Aga see on samas nagu kahe teraga teraga mõõk. Ühest küljest aitab see mehhanistlik vaade meditsiinil ja teaduselt tohutult areneda, sest keha sai nii-öelda lahti võtta, uurida ja parandada nagu mingit kellavärki. Kuid tegelik probleem peitub selles, et see mehhanistlik reduktsioon hakkas vaikselt defineerima kogu inimeksistentsi. Me hakkasime teadvust ja emotsioone nägema puhtalt kui neurokeemilisi illusioone.

Ehk La Mettrie edasiarenduses ei olnud probleem ainult keha ja vaimu lahutamine. Veel olulisemaks osutus harjumus näha reaalsust eraldatud subjektide ja objektidena. Nii et Descartesesse süvenedes hakkab lõpuks tunduma, et küsimus polegi dualismis. Küsimus on selles, millise suhte loob inimene iseenda, keha ja maailmaga.

Ja siin tekib üks suurem küsimus: miks lääne kultuur selle nii kergelt üldse omaks võttis?

Taustsüsteem: isiksustatud Jumal või mitteisiksustatud dünaamika?

Kui inimene muutub masinaks, siis pole põhjust arvata, et ülejäänud maailm oleks midagi muud. Nii laieneb mehhanistlik pilk üksikult kehalt kogu reaalsusele. Sellega seostub see meie ajalooline alateadlik tung lükata kogu maailm ja ka meid endid mingitesse subjekti ja objekti lahtritesse. Mis on selle põhjus?  Äkki on selle taga midagi fundamentaalsemalt, mingi väga sügav kultuuriline ja metafüüsiline pinnas, mis vaatamata variatsioonidele on ühes aspektis ühesugune – religioon ja religioosne metafüüsika? Sest lääne metafüüsika on sajandeid ja võibolla ka aastatuhandeid kujundatud lisaks surematu hinge kontseptsioonile, millele dualism ju ka otseselt toetub, ka isikulise looja-jumala idee poolt. Olgu see siis kas vanakreeka jumalused, heebrea või kristlik traditsioon. Jumal on ülim subjekt, tal on tahe, ta tegutseb ajaloos, ta kujundab mateeriat ning see tekitab väga selge eristuse looja ja loodu, ehk siis vaatleja ja vaadeldava vahel. Nii võib välja pakkuda ühe võimaliku hüpoteesi, et Isikulise Algpõhjuse idee võis olla üks oluline metafüüsiline pinnas, mis soodustas subjekt-objekt struktuuri kujunemist.

Näitena võiks kasutada puuseppa ja tooli: puusepp on subjekt, ta on toolist ehk objektist eraldi ja ta vormib seda objekti oma tahte järgi. See on sügavalt kontrollpõhine maailmapilt. Isegi kui moderne ühiskond hiljem sekulariseerus ja jumalpildilt taandus, siis see baastruktuur jäi meile alles. Võib öelda, et Jumal nagu tõugati troonilt või toolilt aga tool ise jäi alles ning see tühi koht vajas ka edaspidi kedagi/midagi – selgelt keskkonnast, ehk objektidest eristatavat subjekti.

Äkki võiks isegi öelda, et oleme nö jumalavabas teoloogilises maailmapildis, kus nüüdsest oleme meie need ülimad subjektid, kes vaatavad maailma ja ka omaenda keha nagu kusagil kõrgelt, (kujuteldavate?) kontrollinuppude juurest.

Kui see vastandus pole paratamatu, kas leidub mõttelugusid, kus maailm on algusest peale nähtud pigem protsessi kui objektina? Ehk kas üldse on olnud olemas mingit teistsugust maailmapilti Algpõhjusest?

Kui vaadata näiteks Hiinas arenenud daoismi, siis kontrast on tegelikult tohutu. Lao Zi’le omistatud DaoDeJingis ei räägita sõnagi isikulisest jumalast, vaid kõikekorraldavast mitteisikulisest universaalsest printsiibist või väest, Daost.  Dao ei tegutse tahtlikult, tal pole mingit eesmärki ega plaani, mida ta peaks maailmale peale suruma. Ja sellest tuletub selline mõste nagu ziran, mis tõlgitakse sageli kui iseenese loomus või iseenesele vastavalt olemine. Selle kontseptsiooni puhul on ziran erinevalt puusepast, kes ehitab tooli, mis eeldab eraldiseisvat loojat ja objekti, pigem nagu seeme, mis kasvab puuks. Puu kasvab iseeneslikult seestpoolt väljapoole, see ei vaja kedagi, kes seda otseselt teeks. Selles maailmapildis puudub ülim eraldiseisev subjekt, kes seda universumit kuskilt väljast käsutaks. Maailma nähakse hoopis dünaamiliste suhete, muutuvate mustrite ja isetekkeliste protsessidena. Lääneliku kontrolli asemele astub seal häälestumine ja rütmiga kaasaminek. Ja kõrvalmärkusena on võibolla asjakohane ka see, et daoismis puudub surematu hinge kontseptsioon (v.a. muidugi hilisemas religioosse daoismi harus).

See muidugi ei tähenda, et lääne subjekt-objekt mõtlemine tuleneks ainult isikulisest Jumalast, kuid see metafüüsiline taust võis sellist mõtteviisi märgatavalt soodustada. Ja tasakaalustuseks tuleb öelda ka seda, et ka Idas leidub väga isiksustatud jumalapilti ning kaasajal ka vägagi tugevat kontrollipõhist mõtlemist, samuti et taolist protsessipõhist arusaama on täiesti võimalik keerata „mehhanistlikuks“. Näiteks hingamine, kehahoiak, kõnnak, pingemustrid, tähelepanu suunamine, siseorganite tunnetus, energiavoogude kirjeldused – need kõik võivad olla osa väga sügavast kehastunud praktikast aga neid võib ka tõlgendada väga mehhaaniliselt: “vajuta seda nuppu, saad selle tulemuse”. Ehk tai chi, qigong või daoyin ei ole iseenesest mehhanistlikud, kuid neid võib praktiseerida mehhanistlikus vaimus.

Ja selle mõttega tasubki jätkata, sest see, kuidas ida praktikaid on läänes vastu võetud, tihti kinnitab just mehhanistlikku lähenemist.

Ida tööriista lõhkumine ja protsessipõhine maailmapilt

Ühest küljest, kirjeldatud ida mõtteviisi täiesti teistsugune hoiak selgitab, et miks me siin läänes oleme praegu täiesti lummatud idapraktikatest. Me oleme ilmselt väsinud olemas puhtalt efektsiivsusele orienteeritud masinad, mida pidevalt peab kuskilt optimeerima. Me tahame seda zirani, seda iseeneslikku, loomulikku voogu („flow“ on ju väga popp). Ja seepärast me toomegi erinevad „teadveloleku praktikad“ siia oma igapäeva ellu, kohandame nad meie „wellness-maailma“.

Kuid jah, seda tehes ei jäta me oma dualistlikku, kontrollivat ja subjekti-objekti põhist maailmapilti tihtipeale maha – me kohandame ida praktikad, mis peaksid olema tööriistad selle muutmiseks, tegelikult ümber. Me põhimõtteliselt lõhume ida tööriista ära. See juhtub tihti näiteks joogaga lääne wellness-kultuuris: “aktiveeri vagusnärv”, “optimeeri dopamiin”, “häki närvisüsteemi”. See keel võib anda kasulikke kirjeldusi, aga samas tasahilju muuta inimese tehniliseks projektiks, mida pidevalt mõõdetakse ja optimeeritakse.

Meil võib tunduda, et idamaine „holism“ ehk kogukehaline lähenemine on ju nagu säilinud, kuid see on tegelikult allutatud kontrollile, mis on ida protsessipõhise mõtlemisega vastuolus. Ehk võibolla peaks siin eristuse tegema kuidagi teisiti, asi ei olegi peamiselt selles, kas inimene eksisteerib teatud mõttes süsteemina, vaid selles, milline on inimese ja süsteemi vaheline suhe. Kas maailm on kontrollitav objekt, või vastastikune osalusprotsess?

(võid võrdluseks vaadata ka artiklit “⊙Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”)

Võibolla saaks erinevuse objektipõhises ja protsessipõhises maailmavaates esitada näiteks nii:

• Objektipõhine mõtlemine (Lääs): isikuline Algpõhjus soodustab subjekt-objekt lõhet. Maailm on “loodud objekt” ja inimene on “eraldatud subjekt”. See “jumalata teoloogia” hoiab ülal autonoomse indiviidi metafüüsilist ülemvõimu, et kõike kontrollida ja optimeerida.
• Protsessipõhine mõtlemine (Ida): daoistlik Dao ei ole isikuline looja, vaid mitteisikuline generatiivne printsiip ehk iseeneslik kujunemine (ziran). Siin puudub vajadus eraldada vaatlejat vaadeldavast; maailma nähakse voolava tervikuna, kus asjad on vaid suhete ja muutumiste sõlmpunktid. Eesmärk pole kontroll, mõõtmine või optimeerimine, vaid protsessiga jätkuv kaasaminek.

Milles siin seisneb erinevus?

Suhtumises: kas eraldume või ühineme, kas kontrollime või usaldame.

“Mõtteloo suurimad probleemid ei sünni alati valedest ideedest. Sageli sünnivad need ideedest, mis osutuvad liiga edukaks. Küsimus pole siis enam selles, kas mudel töötab, vaid selles: millal muutub kasulik mudel vanglaks?”

Heidegger ja luuleline mõtlemine

Ja siinkohal oleks hea tuua sisse lääne üsna vastuoluline aga kahtlemata geniaalne filosoof Martin Heidegger. Muide, vähesed teavad, et Heidegger töötas 1946. aasta suvel koos hiina mõtleja Paul Shih-yi Hsiaoga Daodejingi saksakeelse tõlke kallal. Tõlge jäi küll lõpetamata, kuid see episood näitab hästi, kui tõsiselt Heidegger ida mõtteviisi vastu huvi tundis. Aga jah, Heidegger ei vaidlekski siin tegelikult vastu, et selline läänelik kontrollimine ja optimeerimine ei tööta, vaid tema kriitika käib selle kohta, et kuidas see efektiivsusele suunatud mentaliteet muudab meie suhet reaalsusega – kas efektiivsus kirjeldab reaalsust universaalselt täpselt, täies sellega meie vajaduse tähenduse järele?

Heidegger kasutas mõistet “arvutav mõtlemine” (rechnendes Denken), kus inimene on taandatud bioloogiliseks süsteemiks, mida saab biosensorite ja algoritmide abil optimeerida. Selles protsessis ei ole asjad meie jaoks enam lihtsalt “käepärased” (Vorhandenheit), vaid nad taanduvad millekski veelgi ekstreemsemaks – nad muutuvad “varuks” ehk seisvaks ressursiks (Bestand). Mets ei ole enam müstiline tervik, vaid puidutagavara; jõgi pole enam voolav element, vaid hüdroenergia allikas. Kui me maailma lõplikult sildistame ja defineerime, vangistame me asjad nende funktsionaalsusesse, sulgedes silmad kõigele muule, mida nad võiksid tähendada. See kontrollivajadus eraldab meid “päris asjast”.

Ehk siis see probleem pole piltlikult öeldes otseselt kontrolli ja optimeerimist tagava nutikella kasutamises, vaid selles, et me taandame oma subjektiivse ja isikliku kogemuse pelgalt matemaatiliseks näitajaks. See tähendab seda, et me oskame suurepäraselt manipuleerida asjadega. Me teame väga hästi, kuidas alandada kortisooli taset või kuidagi tõsta dopamiini, aga me võime seejuures kaotada kontakti sellega, mida üldse tähendab olla inimene, ehk tunda kogeda ilma igasuguse selge eesmärgita. Kui lääne inimene võtab ida meditatsiooni, siis ta paraku koorib sellelt maha kogu holistilise metafoori ja voolavuse ning asendab selle oma materialistliku kastiga, kus  mediteeritakse lihtsalt selleks, et olla oma süsteemis paremad ja tõhusamad.

Aga mis on siis lahendus, kui see arvutav mõtlemine ja masinamentaliteet on meisse nii sügavalt sisse kodeeritud? Kas lahendus on see, et ma viskame oma ekraanid jõkke, et kolida metsa ja hakata erakuks?

Heidegger ei ütle seda, vastupidi. Ta pakub siin välja ühe kontseptsiooni nimega Gelassenheit, mida võiks tõlkida nagu asjadele „asu-andmine“ või muretu lahtilaskmine (jah, meenutab daoismi). Gelassenheit on siis selline muretu lahtilaskmine ehk aktiivne passiivsus. See ei ole käed rüpes istumine, vaid tähelepanelik kuulatamine, mis laseb asjadel olemises kõnelda ilma neile oma tahet peale surumata.

Ja selle kõrvale tõi Heidegger veel ühe mõiste: ka „luulelise mõtlemise“ idee (Besinnliches Denken).

„Luuleline mõtlemine“ ei ole otseselt ja tingimata seotud poeesia või luuletuste kirjutamisega. Luuleline mõtlemine on lihtsalt vastand sellele arvutavale mõtlemisele (üsna lähedane näiteks daoistlikule metafoorsele keelele, näiteks tai chi praktika kirjeldamisel). Kui arvutav mõtlemine vaatab metsa ja näeb seal puhtalt puitu ehk ressurssi, mida saab kuidagi rahaks teha, siis luuleline mõtlemine vaatab metsa ja laseb sel lihtsalt olla mets oma täies keerukuses ja müsteeriumis. Muuhulgas tähendaks see tehnoloogia kasutamist, ilma et sa laseksid tehnoloogial defineerida oma sisemist olemust. See on lahtilaskmine illusioonist, et kuskil on olemas mingi lõplik biohäkk või õige äpp, mis teeb mingi „võluvitsana“ meid korraga „valmis“ või parandab kõik meie vead. See on nagu vabanemine ideest, et inimene on lihtsalt mingi rikkis masin. Väärtus ei peitu kiires „häkkimises“, vaid väärtus peitub eluaegses ja aeglases protsessis, kus me mõistame, et olemine ei ole projekt, millel on mingi selge lõpptähtaeg.

Kokkuvõte

Descartese kuulus cogito ergo sum ei tähendanud algselt lihtsalt mingit loogilist arvutamist, puhtalt ratsionaalset osa meist. Cogito oli tema jaoks pigem meditatiivne sisekaemus kui kuiv analüüs. Veelgi enam, Descartes rõhutas, et hing ei ole kehas nagu “kapten laevas” (piloot, kes juhib kange), vaid side on märksa intiimsem – me kogeme nälga, valu ja emotsioone seestpoolt, mitte infoallikana kabiinis. Descartese algupärane cogito hõlmas erinevaid teadveloleku vorme, nagu kahtlemine, tajumine ja kujutlemine, tahtmine ja tundmine ja isegi eksimine.

Descartes ei soovinud inimest mehhaniseerida, vaid pigem päästa inimese autonoomse ja hingelise mõõtme ajastul, mil teadusrevolutsioon hakkas loodust üha enam masinana kirjeldama. See, et tema dualismist sai hiljem jäik raam, on pigem ajaloo iroonia.

Kuid, Descartese dualism ei ole peamine probleem; olulisem on see, kuidas sellest arenes välja subjekti ja objekti vastandus ning lõpuks kontrolliv, objektistav suhe maailma.

Ja siin peitub Lääne ja ida mõtteviiside põhierinevus – kuidas mõistetakse maailma Algpõhjust. Lääne traditsioonis on selleks isikuline printsiip (Jumal kui looja ja subjekt), ida mõtteloos aga mitteisikuline voog või muster (Dao). See jaotus on võibolla kujundanud meie süvapsühholoogiat rohkem, kui me tunnistada oskame.

Nii, et võibolla ei ole peamine mitte „dualism“, ehk see, kas me koosneme ühest, kahest või mitmest „tükist“, mida mingite kriteeriumitega saaks eristada, vaid inimese suhtes maailmaga. Kui me muudame kogemuse tehniliseks terminoloogiaks, sulgeme me maailma avatuse mingisse meie piiratuses loodud kitsasse kasti. Tõeline sügavus ei peitu nupu vajutamises, vaid oskuses resoneerida protsessiga, ilma seda kontrollida püüdmata.

Inimene ei ole rikkis masin või arvuti, mida saab kiirete “häkkidega” korda teha, vaid väärtus peitub oma harjumuste, oskuste ja mõistmise tasapisi arendamises ja süvendamises kogu elu vältel. See on “luuleline elamine” – mh ka suutlikkus kasutada tehnoloogiat, ilma et me laseksime sellel end defineerida. See meenutab Buddha parve-metafoori või Wittgensteini redelit: süsteemid ja tehnikad on vajalikud jõe ületamiseks või üles ronimiseks, kuid pärast seda tuleb need “ära visata”, et mitte jääda karkasside kütke.

Võibolla järgmine huvitav teema siit ei oleks aga mitte see, et milline peaks nö staatiliselt meie mõtteviis olema – pidevalt objektipõhine või pidevalt protsessipõhine, vaid kuidas erinevad mõtteviisid “kõiguvadki” ajas nagu yin-yang tsükkel, andes sedasi elule hoogu ja viies edasi. Üsna sarnaselt nagu meie, inimeste liikumisviis, ehk kõndimine “kõigutab” meid sammhaaval edasi, kaotades hetkeks tasakaalu ja leides selle uuesti.