See artikkel on „anarhistide staarist“, Vene aadlikust ja teadlasest Pjotr Kropotkinist, kelle sõnum kõlab tegelikult ääretult tänapäevaselt.

Kropotkini intellektuaalne tähendus ja müütide murdmine

Pjotr Kropotkini pärand 19. sajandi intellektuaalses ajaloos on haruldaselt mitmekülgne, paiknedes evolutsioonibioloogia ja poliitfilosoofia ristumispunktis. Tihti ja  võibolla ehk isegi valdavalt on Kropotkinit sageli kujutatud kas naiivse utopisti või kaose kuulutajana, kuid selline vaade jätab märkamata tema töö sügavat teaduslikku realismi ja filosoofilist terviklikkust. Kropotkin ei loonud oma anarhistlikku süsteemi eikellegimaal; ta asetas selle kindlale empiirilisele alusele, esitades väljakutse tolleaegsele akadeemilisele peavoolule, mis kasutas darvinismi sotsiaalse ebavõrdsuse õigustamiseks.

Kropotkini anarhism ei tähendanud vägivaldset „mittekorda“, vaid pigem loodusseadustel põhinevat korda. Tema jaoks oli anarhia “universumi kontseptsioon” – süsteem, kus ühiskondlik harmoonia saavutatakse mitte sunni ja seaduste, vaid vabade kokkulepete kaudu inimeste ja gruppide vahel. Ta lükkas ümber sotsiaaldarvinistliku müüdi “kõikide sõjast kõikide vastu”, väites, et tõeline progress on saavutatav vaid koostöö kaudu. See intellektuaalne pööre sai alguse mitte poliitilistest manifestidest, vaid vahetutest vaatlustest Siberi karmis ja puutumatus looduses.

Siberi ekspeditsioonid ja pöördepunkt

Kropotkini teadusliku maailmapildi kujunemisel mängisid elumuutvat rolli tema noorpõlveekspeditsioonid Ida-Siberisse ja Põhja-Mandžuuriasse. Olles relvastatud Darwini teooriatega, otsis ta kinnitust liigisisesele olelusvõitlusele, kuid põrkas kokku ootamatu reaalsusega. Kropotkin märkas, et Põhja-Aasia hiiglaslikel aladel ei domineerinud mitte ülerahvastatus ja konkurents toidu pärast, vaid “elu nappus” (paucity of life ehk скудость жизни) ja alapopulatsioon (märkus: Kropotkin kirjutas teose inglise keeles, seepärast on siin ingliskeelsed vasted, kuid tema varasemad teaduslikud tähelepanekud Siberi perioodist on vene teadusdiskursuse sees, seepärast toon loodusvaatluse juures ära ka venekeelsed vasted). Karm kliima oli peamine kontrollmehhanism, mis piiras isendite arvu sedavõrd, et konkurents elatusvahendite pärast muutus tähtsusetuks isegi külluse tingimustes.

Kropotkini tähelepanekud võib süstematiseerida järgmiselt:

• Alapopulatsioon kui dominant: Erinevalt Malthusi teooriast, mis eeldab püsivat ülerahvastatust, näitas Siberi kogemus, et keskkonna karmus (lumetormid, pakane, üleujutused) hoidis liigi arvukuse allpool piiri, kus konkurents muutuks vältimatuks.
• Koostöö kui ellujäämisstrateegia: Kropotkin dokumenteeris arvukalt koostöövorme, millest silmapaistvaim oli kabehirvede (fallow-deer , лань) massiline migratsioon Amuuri jõel. Tuhanded hirved koondusid tohutult territooriumilt ühte punkti, et ühiselt ja organiseeritult ületada jõgi selle kitsaimas kohas – nähtus, mis demonstreeris kollektiivset intelligentsust.
• Konkurentsi regressiivne mõju: Ta märkas, et isendid, kes on sunnitud läbima ägeda konkurentsi ja nälja perioode, väljuvad neist bioloogiliselt kurnatuna (impoverished in vigour , ослабленные, истощённые). See tähendab, et konkurents ei vii progressiivse evolutsioonini, vaid pigem liigi degenereerumiseni.
• Looduslikud piirangud vs. liigisisene võitlus: Darwinlikud “looduslikud kontrollijad” (checks to over-multiplication, естественные препятствия / внешние условия) olid Kropotkini vaatlustes alati välised (kliima), mitte liigisisesed.

Need zooloogilised tähelepanekud panid aluse Kropotkini sotsiaalfilosoofiale: kui vastastikune abi on eluliselt vajalik ellujäämiseks looduses, peab see olema ka inimühiskonna fundamentaalne arengutegur.

“Vastastikune abi”: evolutsiooni unustatud tegur

Esmalt, kuidas “Vastastikune abi” („Mutual Aid: A Factor of Evolution“) sündis? See ei sündinud ühe hooga kirjutatud raamatuna, vaid artiklite seeriana. Aastatel 1890–1896 avaldas Pjotr Kropotkin rea esseid ajakirjas The Nineteenth Century . Need esseed olid otsene vastus darvinismi tõlgendusele, mida esindas nt Thomas Henry Huxley (“gladiaatorite loodus”), ales hiljem (1902 ning näib et maikuus) koondati need artiklid ühtseks raamatuks.

Miks avaldati raamat inglise keeles? Põhjus on lihtne, aga oluline: Kropotkin elas paguluses Inglismaal. Ta põgenes Venemaalt pärast poliitilisi repressioone ning 1880.–1890. aastatel elas ta peamiselt Londonis. See tähendas, et tema intellektuaalne publik oli ingliskeelne ning et tema tekstid pidid sobituma Briti teadus- ja ajakirjanduskeskkonda. Seega, see debatt toimus just Inglismaal ja inglise keeles. Kropotkin sai aru, et kui ta kirjutaks vene keeles, jääks mõju piiratud ning et inglise keeles kirjutades saab ta mõjutada rahvusvahelist teadusdiskursust.

Nagu öeldud, Kropotkini monumentaalne teos “Vastastikune abi” (1902) sündis strateegilise vastusena Thomas Huxley sotsiaaldarvinistlikule “gladiaatorite show” visioonile. Huxley, tuginedes “Malthusi teooriale”, kirjeldas loodust kui halastamatut areeni, kus ellu jäävad vaid tugevaimad ja kavalaimad. Kropotkin seevastu positsioneeris end “tõelise darvinistina”, leides, et sotsiaalsus ja vastastikune toetus on evolutsiooni bioloogilised seadused, mis on progressi seisukohalt olulisemad kui agressiivne võitlus.

Koostöö evolutsiooniline eelis seisneb energia säästmises, liigi püsivuse tagamises ja intellektuaalse arengu soodustamises. Kropotkini ja Huxley vaated saab vastandada järgmise tabeli abil:

Kropotkin rõhutas, et progressiivne evolutsioon on võimatu ägeda konkurentsi tingimustes, kuna see kurnab liiki. See bioloogiline printsiip juhib meid mesilaste ja rändlindude juurest otsesuunas inimühiskonna ajalooliste vormide juurde.

Inimühiskonna evolutsioon: metslastest külaühiskonnani

Kropotkin lükkas kategooriliselt ümber Thomas Hobbesi teooria “kõikide sõjast kõikide vastu”. Ta tõestas, et ühiskondlik eluviis ei ole riigi looming, vaid inimkonna algne ja loomulik seisund. Inimkonna ellujäämise vundamendiks olid arhailised institutsioonid nagu klann (gens) ja hilisem külaühiskond (village community). Viimane oli territoriaalne liit, mis osutus evolutsiooniliselt olulisemaks kui puhas veresugulus, pakkudes paindlikku raamistikku ühisomandile ja koostööle.

Kropotkin tõi esile empiirilised näited rahvastest, kes praktiseerisid “primitiivset kommunismi”:

• Hottentotid: Kolben on dokumenteerinud nende hämmastavat solidaarsust – hottentott “ei suuda süüa üksi” ja kutsub alati möödujaid oma einet jagama, pidades seda enesestmõistetavaks sotsiaalseks kohustuseks.
• Eskimod, aleuudid ja paapuad: Nende juures oli toidu jagamine ja ühine hoolitsus nõrgemate eest elu alusväärtus. Kropotkin näitas, et vargus ja liigikaaslase hülgamine on nendes ühiskondades tundmatud mõisted.

Need arhailised koostöövormid ei kadunud ajaloos, vaid elasid edasi keskaegsetes linnades, gildides ja artellides, moodustades vastukaalu tsentraliseeritud riigivõimu ja hierarhilise autoriteedi tõusule.

Kropotkini anarhism: eetika ja sotsiaalne õiglus

Kropotkini jaoks ei olnud anarhism pelk poliitiline doktriin, vaid bioloogiliselt “ettemääratud” eetiline süsteem. Samas, tema moraali käsitlus erines radikaalselt sentimentaalsest “armastusest” või “kaastundest” (ta ei olnud kristlane, vaid ateist). Kropotkin väitis, et ühiskond ei põhine kitsal armastustundel, vaid sügavamal ja teadvustamata solidaarsuse ning õigluse (equity) instinktil. See on “bioloogiline õiglus” – tunnetus, et indiviidi õnne ja ellujäämist ei saa lahutada terviku omast.

Anarhistliku moraali juured peituvad seega looduses:

• Vaba kokkulepe (Free agreement): Ühiskondlik harmoonia tekib altpoolt üles, föderalismi ja assotsiatsionismi kaudu, ilma vajaduseta tsentraliseeritud valitsuse järele.
  • Märkus: aga Kropotkin viib oma föderalismi käsitlusega Proudhoni algse idee radikaalsemaks, orgaanilisemaks ja “looduslikumaks”. Proudhoni jaoks oli see olnud eelkõige „lepinguline kord“, ehk mõte et ühiskond toimib siis, kui üksused (isikud, kommuunid) sõlmivad vabatahtlikke lepinguid. Kuid Kropotkin ei alusta lepingust — ta alustab bioloogiast ja praktikast. Tema jaoks föderalism ei ole lihtsalt poliitiline vorm, vaid evolutsiooniliselt kujunenud koostööviis, kus on rõhk praktikal, mitte lepingul. Võiks ka öelda, et Proudhonil on see veidi “insenerlik”, Kropotkinil “ökoloogiline”, loomulik, veidi nagu „Lao Zi keeles“.
• Individuaalsus vs. egoism: Kropotkin eristas selgelt individuaalset eneseteostust egoistlikust individualismist. Viimane on kapitalistliku konkurentsi tehislik produkt, samas kui esimene rikastab kollektiivi läbi vaba loomingu.
• Autoriteedi eitamine: Kuna sotsiaalsus on instinktiivne, siis väline autoriteet mitte ei loo korda, vaid lämmatab inimeste loomuliku võime end ise organiseerida.

Kropotkini renessanss ja intellektuaalne pärand

21. sajandil, mil tsentraliseeritud süsteemid ja piiramatu bioloogiline determinism on viinud ökoloogiliste ja sotsiaalsete kriisideni, kogevad Kropotkini ideed uut sündi. Tema pärand elab edasi akadeemilises anarhismis, ökoloogilistes liikumistes ja horisontaalsetes sotsiaalsetes praktikates, pakkudes alternatiivi neoliberalistlikule konkurentsi-eetosele.

Kropotkini elu ja töö pakuvad kaasaegsele lugejale kolm kriitilist õppetundi:

1. KOOSTÖÖ ON EVOLUTSIOONILINE IMPERATIIV. Progress ei tulene nõrgemate hävitamisest, vaid suutlikkusest koondada ressursse ja vältida kurnavat konkurentsi.
2. SOTSIAALSUS ON RIIKLIKE INSTITUTSIOONIDE EELNE. Inimkonna võime eneseorganiseerumiseks on bioloogiline pärand, mis on sügavam ja püsivam kui ükski ajutine poliitiline struktuur.
3. MORAAL PÕHINEB BIOLOOGILISEL SOLIDAARSUSEL, MITTE SUNNIL. Tõeline eetika ei vaja valitsejat ega kirikut, vaid kasvab välja õiglustundest ja teadvustatud vastastikusest sõltuvusest.

Kropotkini sõnum meie ajale on seega, et vastastikune abi ei ole pelgalt ajalooline kurioosum, vaid inimkonna edasise arengu vältimatu ja loomulik tingimus – seadus, mis on meid siia toonud ja mis on ainus tee jätkusuutliku tuleviku suunas.

Imaginaria – kuidas kujutada ette üht tõestisündinud lugu+

Tuba ei ole lihtsalt vaene. See on hõre, nagu oleks sealt midagi ära võetud, mitte lihtsalt puudu olnud.

Küte ei tööta korralikult. Riided ei hoia enam sooja, vaid meenutavad seda. Laud on liiga tühi, et olla juhus.

Pjotr Kropotkin istub toolil, mantel seljas ka toas.

Ja selles on midagi, mis teeb järgneva peaaegu uskumatuks — mitte sellepärast, et see oleks välja mõeldud, vaid sellepärast, et see ongi päriselt juhtunud.

Vladimir Lenin seisab korraks ukse juures, enne kui sisse astub, ilma saatjata. Tuba läks külmemaks, võibolla sellest et külma trepikotta viiv uks käis vahepeal lahti.

Kropotkin ei tõuse, ta ei jaksa aga ta vaatab külalist natuke nagu õpetaja õpilast, kellele oli kord pannud lootusi.

“Te elate siin?” küsib Lenin järsult aga ta ei suuda ka varjata lugupidamist. Küsimus, millele ei ole vaja vastust.

“Praegu,” ütleb Kropotkin.

Paus.

Lenin võtab tooli, mis ei ole päris terve, ja istub.

See on  juhina see harv kord, kui ta peab ennast kohandama millegi järgi, mida ta ei kontrolli.

“Riik on raskes seisus,” ütleb ta oma lühikesel moel, “me ehitame alles.”

Kropotkin noogutab aeglaselt, “ma näen.”

“Te arvate ka, et see ei ole see, mida me tahtsime?” jätkab Lenin.

“Ei ole,” ütleb Kropotkin.

Vaikus venib. Aknast tuleb külm valgus.

“Te usute endiselt,” ütleb Lenin lõpuks, “et inimesed korraldavad end ise?”

Kropotkin tõstab pilgu. See on ainus hetk, kus temas on midagi teravat.

“Ma ei usu,” ütleb ta, “ma olen seda näinud.”

Paus.

“Ilma sunduseta?” küsib Lenin.

“Just siis,” vastab Kropotkin.

Lenin toetab käe põlvele, naaldub veidi ette ja vaatab oma terava pilguga vanale teadlasele silma.

“Ja kui nad ei tee seda?” küsib ta külmalt.

Kropotkini pilk nagu väsiks sellest kulunud argumendist.

“Siis ei aita ka sund,” ütleb ta.

Vaikus.

Kuskil majas koliseb midagi.

Aga see on ainus heli.

Lenin tõuseb.

See tähendab, et aeg on läbi.

“Me otsime toimivaid vorme,” ütleb ta uuesti, “ka selliseid, mis põhinevad koostööl.” Seekord kõlab see vähem kindlalt.

Uksel ütleb veel tagasi vaatamata “Teie viltide taotlusega tegeletakse”.

Kropotkin ei vasta.

Nüüd, kui ta on jälle jäänud üksinda tuppa, avab ta lauasahtli. Sahtlis on tema raamat.

Kropotkin lükkab raamatu veidi kõrvale ja võtab selle alt midagi. See on üks linnusulg, Siberist.

Meeldetuletus, kuidas maailm toimib.