Kas “mis on elu mõte” on üldse õige küsimus?
TOLSTOI
Lev Tolstoi, tuntud kirjaniku jaoks, oli see ühel tema elu hetkel, paradoksaalselt korraga kõrg-ja madalpunktis, eksistentsiaalne küsimus. Vastuse mittesaamisel oleks see võinud olla ka tema eksistentsi lõpphetkeks. Kuid vastus tuli ning ootamatult selgus, et tema jaoks ei olnudki elu mõte filosoofiline probleem. See ei olnud küsimus, millele vastatakse mõistuse, loogika või süsteemiga. Elu mõte oli tema jaoks seotud hoopis sellega, kas inimene on päriselt elus: kas ta on kontaktis eluga, kas ta tunnetab seda, ja kas ta tunnetab seda millegi enamana kui ainult oma individuaalset eksistentsi. Tolstoi mõistis, et küsimus ei ole temas, küsimus pole nö „egos“ nagu me tänapäeval sõnastaksime, vaid kõiges. Ning seda, et vastus ei olnudki „mõttes“ — vaid koguni teisest mõtteviisist ei piisanud. Vastus oli eluviisis: eluga kooskõlas elamises.
Tolstoi jõudis sinna oma aja elitaarse kõrgklassi ülestimuleeritud elustiili poolt kantud tühjusetunde kaudu. Meie (siin läänes) oleme sarnase kõrgtasemega heaolu laiendanud enneolematuks: see pole enam isegi elitaarne, see on igal pool ja igaühele. Aga küsimus on sama. Ja ka takistus on sama. Seda Tolstoi saavutatud, elu mõtet kandvat eluviisi segab miski enam kui kunagi varem. Seda eluviisi segab koos elitaarsusest universaalsusse jõudmisega „kaasas lohisenud“ senisest enam kosunud individuaalne egoism, millele on võimenduse saanud selle järgi kujundatud kaasaegne ühiskond kui kollektiivne egoism (Eckhard Tolle väljend). Sama takistus, mis Tolstoil.
Ent siin on vaja hoiduda demoniseerimisest. Sest egoism ei olegi tegelikult moraalne pahe, vaid hoopis bioloogiline reaalsus. Füsioloogiliselt on see meie „pärisosa“, see on seotud meie „sümpaatilise närvisüsteemiga“: seisundiga, kus tuleb enda eest seista, võidelda, reageerida, kaitsta – kogu see hoiak ongi olemuslikult seotud sellega, mida me nimetame „egoks“. See on osa meie bioloogiast. Ja ego sunnib meid sellesse režiimi seepärast, et see on tema ellujäämismehhanism. Ego ja võitlus käivad käsikäes. Need on sama mündi mõlemad pooled. Seepärast, ego ei ole midagi, mida saab „võita“ näiteks moraalse pingutuse või süü kaudu. Selle vastand ei ole moraalne pingutus, vaid midagi vastupidist, midagi sellist nagu armastus — seisund, kus me ei võitle enda pärast, vaid lubame teistel meiega koos eksisteerida, ilma et me kogeksime seda konkurentsina. Võitlusest saab aktsepteerimine. Ka see on meie bioloogias, olemuslik osa meist, neurofüsioloogilises mõttes on see meie „parasümpaatiline seisund“. Nii et kaks seisundit ja elu mõtte küsimus. Kuidas, kumba teed pidi me kohale jõuame?
See võibolla kõlab alguses dogmaatiliselt, kuid paraku on nii, et rääkides nö tööriistadest, on kohale raske jõuda loogika, ratio kaudu. Loogika on oma olemuselt binaarne: 0 või 1, kas-või-ei. Ta ei talu halle alasid, ta ei aktsepteeri „lase olla“ seisundit. Loogika peab jõudma tulemuse ja otsuseni ning see protsess ise on pingestatud, võitlev, sümpaatiline. Loogika kuulub sinnasamasse „sümpaatilisse“ neurofüsioloogilisse seisundisse, kuhu kuulub ka „ego“, kogu meie kaitsesüsteem. See ei tähenda, et loogika oleks halb. See on osa meist, meie bioloogilisest toimimisest – loogikal on oma oluline roll. Kuid see roll on seotud kriisidega, kiirete reageerimistega, spurtidega, mitte pikaajalise elamisega. Loogika sobib tööriistaks kui on vaja kas hädapidurit või kiirendust, mitte elamisviisiks. Sest see on võitluslik tööriist ja kui kogu elu on võitlus, siis kas me saame öelda, et me oleksime jõudnud vastuseni: mis on elu mõte?
Võibolla mitte me kõik, kuid Tolstoi tegelikult kasutas teda päästnud vastuseni jõudmiseks loogikat, ratsionaalset mõtteviisi. Aga olgem ettevaatlikud, tal oli selleks oma põhjus. Sest nii sügav kriis nõudis nii võitluslikku sekkumist. Ta oli nagu kirurg, kes teostab kiire operatsiooni, vahel ilma valuvaigistita, et päästa kriisiolukorras elu (või see, kes tõmbab rongis hädapidurit hoolimata, kas selle tulemusel ajab keegi kohvi oma riietele). Sest ta oli väga sügavas ja tumedas kriisis, eksistentsiaalses kriisis, kus oli vaja tõelist „spurti“. Ja loogika töötas, tema vastused on ratsionaalsed, millega on pea võimatu vaielda. Jah, see päästis tema elu, kuid see tema „kriisiteoloogia“, mis hoidis Venemaa suure nälja ajal elus kümneid tuhandeid või päästis tagakiusust duhhoboorid, ei päästnud tema kodust elu. See oli tõhusalt jäik, kui oli vaja põhimõttekindlust maailma päästmisel, kuid ebatõhusalt jäik, kui oli vaja hoidmist kodus.
Kui puudub selline kriis, mis nõuaks kiiret, valusat lõikust, siis pigem on vaja midagi loomulikumat, mis toimiks nagu immuunsüsteem, mis töötab aeglasemalt, ettevaatlikumalt, terviklikult. Küsimus ei ole seega, kas ravi on vaja või et kas üks või teine ravi on õige, vaid millal on vaja millist ravi. Akuutne kriis ja krooniline seisund võivad nõuda erinevaid sekkumisi.
Sellise valikuni jõudmisel on veidi abiks küsimus, et miks need nn Tolstoi kolooniad enamasti läbi kukkusid? Need, kus inimesed lõid kogu maailmas kogukondi, kus püüti elada Tolstoi lihtsa elu eeskuju ja põhimõtete järgi. Tolstoi puhul kõik toimis, seal mitte. Ravi oli sama aga kas tegelikult oli vaja sellist ravi? Otsene vastus on see, et erinevalt kriisiajast ei saa loomulikult toimivat keskkonda ehitada üles väliste, üle võetud reeglitega, millega ju paratamatult kaasneb kontroll, see on täielikus vastuolus loomuliku korraga. Loomulik toimimine ja väline kord ei käi kokku. Tolstoi jaoks oli see kõik tema enda oma, talle omane ja loomulik, sest tema isiklik kriis ja tema isiklik lahendus moodustasid ühe terviku. Kuid, ehkki tema eetilised tõekspidamised olid universaalsed, oli nende just selline kombinatsioon täiesti teist teed käinud inimesele väline, kunstlik. Loomulik kord peab täielikult tulema iga inimese seest ja mitte ainult seda, vaid see ei ole isegi mitte mõni äkiline tunne või ka mitte intellektuaalne mõistmine, vaid pigem seisund. Ja üllatav võib olla avastus, et see seisund nõuab harjutamist, püsivust. See ei olegi nii spontaanne nagu oodata võiks.
Gandhi, üks Tolstoi koloonia eestvedajatest Lõuna-Aafrikas mõistis seda, liites Tolstoilt saadud printsiipidega, eriti just Gandhit motiveerinud vägivallatusega, kehalised püsivad praktikad, mis teda distsiplineerisid aga ka harjutasid olema mh vägivallatuseks vajalikus seisundis. Tolstoiga sama, eetilise maailmvaatelise tulemuse võis saavutada ka liites mõistmisele seisundipõhise praktika nagu Gandhi seda tegi. Gandhi ise võibolla nii ei mõelnud aga tema arusaam, et sa ei saa järgida eetikat ilma enda sisemist seisundit muutmata, on väga lähedane laiemale „loomuliku korra“ põhimõttele. Ja lõpuks viis see lausa India vabanemiseni.
Võiks öelda, et me ilmselt vajame Tolstoid, et ärgata, kuid me vajame midagi muud selleks, et elada. Ehk, äkki võiks öelda, et peaks olema kindel nagu Tolstoi ja paindlik nagu elu?
SEISUNDID
Seisundipõhisus on see mille juurde nüüd tuleks. Kõlab ebamääraselt, aga kohe saab selgitatud. Tolstoi tugines täielikult Mäejutluse eetikale, kuid tegi seda ratsionaalse loogika alusel. Mäejutlusest endast me aga üllatavalt ei leia sellist ratsionaalselt loogikat, vaid pigem midagi, mida võiks nimetada seisundiks. Mäejutluse eetika mõttes vajaks see eraldi pikemat selgitust, kuid väga üldistatult võiks tuua sellise näite, et kui tahad järgida vägivallatust, siis sümpaatilises närvisüsteemis sa ei saa tegelikult vägivallatust kui eluviisi praktiseerida, vaid sellises seisundis sa pigem tegeled sellega, et kogu aeg suruda lihtsalt vägivalda enda sees alla, mis oma olemuselt on aktiivne sunnitud kontroll, ehk võitlus ja seetõttu sa paradoksaalselt võitled vägivalla vastu vägivallaga kuni lõpuks „plahvatad“. See võib tunduda teoreetiline sõnamäng aga tegelikult on see puhas neurofüsioloogia. Vägivallatus eeldaks seega nö loomuliku oleku jaoks mitte teistsugust ratsionaalsust, vaid mingit teistsugust seisundit, mingit meile esialgu müstilise ja arusaamatuna näivad seisundit, kus vaenlase armastamine oleks kuidagi loomulik. See seisund on „müstiline“ selles mõttes, et me justkui ei näe seda kusagil. Tulles Mäejutlusest meie igapäevaellu, on see eriti ilmne.
Me elame sellises maailmas, kus kontroll on muutunud kinnisideeks – meil on vaja kontrollida oma elusid, teiste elusid, majandust, kliimat, isegi aega. Ning kui meil puudub kontroll või kui me selle kaotame, siis me oleme paanikas, kriisis ja kaotame lõpuks … enesekontrolli. See on ego võitlus ja ego kaotus. Kui me nüüd otsime mingit teistsugust seisundit, siis milline oleks vastand sellele kirjeldusele? Selle vastand on kontrollile vastupidine – „alistu“ (tai-chi „sisemise jõu“ saladus peitub muide sarnases esialgu müstilisena kõlavas printsiibis: „investeeri kaotusse“). „Alistu“ kõlab väga mäejutluslikult, ses mõttes autentselt aga paraku meie jaoks ka samavõrd ebapraktiliselt. Sest meie ego ütleb nii. Aga selle egoga on seotud üks trikk. Ta on pannud meid uskuma, et ta on kõige tähtsam, kõige targem. Tänapäeva biofüüsika aga vaidleb meie egole vastu: meie tervik („keha“) on tegelikult targem kui meie ego. Meie ego ei olegi kõige targem osa meist! Tõeline löök ego pihta 🙂
Ehk sellel seisundiotsingul võiks lühike loosung olla näiteks „Hooli tervikust“ aga siin on oluline taas, kas me võtame seda käsuna või tundena, ehk võiks öelda ka, et kas sümpaatilise või parasümpaatilise kategooriana.
On üks huvitav ütlemine: meie ühiskonda valitseb „skrollimisparalüüs“ – soov lakkamatu impulsi, stiimuli järele, skrollimine on pidev, lihtsaim viis sellesse voogu sisse jääda, mis aga sellise intensiivsusega stiimuli puhul meid paralüseerib, seda eriti tolle otsitud „elu mõtte“ või eluisu tähenduses. Kui peaksime kirjeldama tänapäeva elu ja hüvesid inimesele 100a tagasi, siis talle tunduks, et me elame paradiisis aga meile ei tundu nii, me tunneme tihti pigem tühjust. Ehk küsimus on tõesti rohkem seisundis kui muus. Sest kõik muu nagu oleks olemas.
See tunne, see ei ole tänamatus, laiskus, iseloomuviga vms. See on põhimõtteliselt „mehaaniline viga“, sest see on meie bioloogiline, täpsemalt neurofüsioloogiline error. Asi on selles, et meie „iidne aju“ lihtsalt ei ole valmis selliseks intensiivseks stiimulivooks. See on korralik üledoos. Me oleme tuhandeid ja tuhandeid aastaid harjutanud end väheste stiimulihüpete ja seejärel saabuvate, paar sammu tagasi astuvate hoovõttudega. Nüüd me peame kogu aeg edasi hüppama, see on meeletu pingutus. Ja meie seisund muutub nii et miski ei „tundu“ enam hea, isegi kui objektiivselt on see parim, kui iial varem. Kuidas siis nii saab olla?
DOPAMIINIKILLERID
Dopamiin on kemikaal, millele on järjepidevalt omistatud vale, naudingu tekkimisega kaasnevat rolli. See on ebatäpne, sest dopamiin ei teki mitte naudingut saades, vaid dopamiin on „käivitaja“, sest see käivitab vajaduse, soovi pingutada, et saa(vuta)da ja alles seejärel saavutatust tunda naudingut.
Seos tänapäevase heaolu üledoosikriisiga on see, et kui saame „niigi“ või „nagunii“, kui heaolu nö jookseb meile igast suunast sülle, kaupade, meelelahutuse või lihtsalt funskrollimisega, siis selle varjus me tegelikult „tapame“ dopamiini käivitamiseks vajalikud tingimused, sest dopamiini pole vaja – me ju saame kõike kergelt, „nagunii“. Võiks mõelda, et no ja siis? Oluline ju on, et saame mida tahame ja naudime seda! Kuid kui dopamiin ei käivitu, siis me ei tunne motivatsiooni, soovi midagi saavutada, mis on täpselt seesama asi nagu „elujanu“, elus olemise soov ja elu mõte. See on bioloogiline mehhanism, see ei ole filosoofiline kategooria. See ongi see tühjus meie sees, mis muudab meid, nagu kuulsas dopamiininälja katses rotid, iseenda „surnuksnälgimise“ passiivseteks vaatlejateks (soovitan tutvuda selle katsega, et paremini aru saada).
Lisaks sellele „nagunii saamisele“ on probleem ka selles, et see „saamise“ voog on väga kõrge, tugev ja pidev. Ehk dopamiini „killimine“ on intensiivne oma jõult ja kestvuselt. Dopamiinitoimega on seotud üks mehhanism (ka sellega soovitaksin eraldi lähemalt tutvuda), mille tulemusel mingi aja pärast senine hea=0 ja senine neutraalne=valu, äng. Ehk sellest „nagunii kõige saamisest“ tingitud dopamiinipuudus surub meid hoopiski senisest sügavamalt ja kauem kestvalt naudingu/“pohmelli“ kaalukausil senisest enam „pohmelli“ ja tühjuse poolele. Selline heaoluparadoks bioloogilisel tasandil.
Sellega on seotud siis meie kannatamatus, lapselik pidev „kommiisu“. Varem, läbi aegade, on seda naudingu/“pohmelli“ kaalukaussi liigutanud „gremlinid“ (selline teadussläng taas ühe biokeemilise protsessi kohta) öelnud: „Oota!!! Me viime nüüd su mõned sammud tagasi, see võibolla on ebameeldiv tunne aga sul on vaja hoogu, et teha järgmine hüpe vajaliku suunas ja siis meie sõber dopamiin kogub end vahepeal ning annab sulle hoogu ja põhjust“. Tänapäeval me ei jaksa keegi enam oodata. Kui ootame, siis oleme paanikas ja püüame end sundida naudingu poole, mitte ei oota dopamiini elevil „go!“ hüüatust. Võtame vastu need alati valmis olevad kunstlikud stiimulid ja seda pidevalt. Kuid nüüd juhtub see, et mitte lihtsalt dopamiin vaikib, tunneb end üleliigsena ja taandub, vaid tulevad uued „gremlinid“, seekord suuremad ja jõulisemad, kes pressivad meid veel enam „pohmelli“ poolele, jäävad sinna lausa elama. Ja see muutub sinu uueks normaalsuseks, mis on nüüdsest alates kogu aeg veidi kaldu sinna „pohmelli“ või valu poole. „Mõnu“ ei ole sul enam vaja heaoluks, vaid et hetkeks end mitte halvasti tunda. Narkari igapäev eksole? Jah, seda me oleme, stiimulinarkarid.
Mis on juhtunud, on, see, et meie dopamiiniretseptorid on põhimõtteliselt pannud „kõrvaklapid“ pähe, et vältida seda pidevat intensiivset stiimulimüra. Pole ime, et see üleküllus kahjustab mehhanismi, mis peaks panema meid midagi tahtma või saavutada. Me oleme vältimisrezhiimis, mis ei kõla just väga rahuoleva elu mõtte leidnud seisundina.
Kropotkin ütleks selle peale, et me oleme kehtestanud naudingu- või stiimulidiktatuuri ning koos Lao-zi’ga ütleksid nad, et lõpetage sundimine, laske süsteemil end ise reguleerida, on „wuwei-aeg“ (daoistlik mittesunnitud, loomulik, kunstlikult stimuleerimata tegutsemine).
Tuues nüüd sisse Lao-zu, wuwei ja daoismi, saab kasutada taoistlikku keelt, et seda dopamiiniasja selgitada meie seisundiküsimuse tarbeks. Dopamiin ei ole see wuwei ehk mittesunnitud kategooria, daostlikult ka yin-i mehhanism, ta on selle vastand, ta on sundiv jõud (wei või yani-i mehhanism), ehk dopamiin on sundiv energia ja wuwei on aktsepteeriv energia. Ehk täpselt sama, mis see aktiivsele rünnak/kaitse keskendunud sümpaatiline ja see teine, puhkeseisundile keskendunud parasümpaatiline seisund. Daoistlikult yan ja ying. Ent taas – ärgem demoniseerigem, meil pole vaja valida kahest üks, vaid meil on vaja tasakaalu (tuleb ju silme ette see yin-yang tasakaalu kujutav sümbol), mis on kadunud.
BIOHÄKK
Kuidas me ikkagi tänapäeva siis oleme sellises „saavutamiskultuuris“, mis nipiga me muudkui pingutame, et kogu aeg enam teha, kui motivatsioonimootor dopamiin on sedavõrd sandistatud? See on taas meie kompensatsioonimehhanism, mis leiab energiat ka sealt, kust seda tegelikult võtta ei tohiks. Nimelt, meil on ka dopamiinile konkurentsi pakkuvad kannustajad ja peamine neist on stress, mis on hirmu võsuke. Stress on taas vajalik üksikutest „hüpeteks“, elupäästjana, kuid mitte krooniliseks, alaliseks piitsutajaks. Ja hirm tuletab meile meelde võitluse ning võitlus tuletab meile meelde taas selle pidevalt üürgava häirekellaga „sümpaatilise neurofüsioloogilise seisundi“. Stressi tõttu ei tee me asju enam seepärast, et me tahame või et meid vaimustaks idee nende poole püüelda, vaid et me peame. Ja see „ma pean“ ei anna tasu nagu dopamiin, see hoiab meid hoopis pidevast pea koha kohal rippuvast rahulolematuse ohust tingitud hirmu küüsis. Seepärast see väline aktiivsus ja edu ongi tühi, sest selles „karbis“ pole midagi! Stress pole nagu kingikotiga jõuluvanast dopamiin, vaid kui su kuklas külma relva hoidev paha. See töötab kortisooli ja hirmu, mitte uudishimu ja tahte peal. See on vale kütus , mis paneb liikuma aga rikub mootori.
Häda on selles, et siin ei aita meie ajal akumuleerunud teadmised. Sellest olukorrast ei saa ennast „välja mõelda“ (thinking out), sest eeldades, et jutt seisunditest ja dopamiinist on meid juba peaaegu kohale toonud, võime reeta nüüd saladuse: elu mõte ei olegi mõte, vaid hoopis tunne. Võibolla oleks seepärast õigem mitte küsida, et „mis on elu mõte“, vaid hoopis „mis on elu tunne“?
Ehk – kui bioloogia on katki, siis filosoofia ei aita. Uuest äpist telefonis pole mingit rõõmu, kui ekraan on katki. Vaheta esmalt ekraan.
Lahendus pole mitte kui need kaua otsitud filosoofilised „võlusõnad“, vaid kui „biohäkk“ – rahunemine ja rahunemiseks on vajalik paast ning paastu peab toetama vaikus. See on ellujäämismehhanism meie enda organismi jaoks ja see töötab parasümpaatilises süsteemis. See on taasterezhiim. Ja ebameeldiva üllatusena tänapäeva relativistlikus maailmas on sellesse süsteemi sisenemiseks vajalik (ehkki mitte ainult) eetika. Üks näide kohe selle kohta.
Võttes korraks taas appi Mäejutluse eetika ja tõlkides selle neurofüsioloogia keelde: vihkamine on tohutult „kulukas“ meie organismi jaoks, see koormab meeletult meie organismi. Seevastu armastus on pigem bioloogilises mõttes efektiivne rezhiim, kasulik organismile ressursside leveli säilitamise mõttes, sest sel juhul meie neurobioloogilises süsteemis otsekui vabastatakse ressursse, mida me vajame, sest stiimuliressurss kulutab neid samuti. Viha on seega raiskamine, nagu ka valetamine versus ausus. Selles kontekstis kõlavad Jeesuse sõnad „Tõde teeb teid vabaks“ erakordse tõena isegi biofüüsilisel tasandil. Jeesus kui „biohäkker“? 🙂 Oluline on siin aga see, et ainult usk ei muuda su bioloogiat, ei „elusta“ seda, vaid eetika, mis tegelikult tähendab ju praktikat – see muudab. Kõlab nagu Jakoobus, eks ole: „usk, ilma tegudeta on surnud“.
Seega „elu mõtte“ või „elu tunde“ taastamiseks selles kurnavas keskkonnas:
- „Taasta (dopamiini) hääl“, ehk lülita tasapisi taas sisse stiimulipinge all enesekaitseks välja lülitatud dopamiiniretseptorid, tehes seda „stiimulipaastuga“ (min 30 päeva), ehk oota, ole kannatlik, puhka kõige „kõvema häälega“ stiimulitest kuni „gremlinitel“ muutub pohmelli ja valu poolel igavaks ning nad hüppavad teisele poolele, mis tähendabki, et dopamiiniretseptorid ehk dopamiinikäivitajad saavad taastuda. Dopamiin saab oma hääle tagasi, et elavdada su loomingulist „go for it“ elujaatavat sisehäält, mis hoiab käest kinni „elu tundel“.
- „Vaigista ruum“ – keera stiimulitele häält andvat volüüminuppu teisele poole. See tähendab, et lisaks punktis 1 nimetatud otsesele stiimulipaastule, vii end seisundisse, kus sa neuroloogilises mõttes pidevalt ei skanneeri keskkonda ohtude ja kontrollivajaduste mõttes, sest see tekitab müra, kus dopamiini julgustav hääl ei kosta. Vaja on seisundit, kus sa ei korralda oma elus kõike selleks, et omada kontrolli, et sundida end aktiivsusele. St sümpaatilise seisundi asemel viia end parasümpaatilise seisundi poole. Siis jääb otsekui sind ümbritsev ruum vaikseks, sa järsku oled suuteline kuulma dopamiini julgustavat ja elus olemise tunnet õhutavat häält ka siis, kui see on veel vaikne.
Kuidas? Pikk jutt aga mõni teeb seda näiteks tai-chi’ga. See on huvitav, et kuivõrd erakordselt unikaalne on siin just tai-chi kui terviklik tehnika, mille konkreetne ja lihvitud eesmärk on otseselt viia praktiseerija parasümpaatilisse seisundisse ja/või õpetada tasakaalukat üleminekut sümpaatilise ja parasümpaatilise vahel. Seda ei tee muu aktiivne treening, sest reeglina lukustab muu selline füüsiline aktiivne tegevus meid oma „võitle-ja-põgene“ tehnikatega sümpaatilisse seisundisse, see on sunnitud, pingutatud, „lärmakas“. Kuid üksikute tehnikatena on lisaks tai-chi’le olemas muidugi muudki, sh vaikne jalutamine metsas, laul, isegi ümisemine jms. Tai-chi on lihtsalt äraproovitud, sihipärane „lüliti“.
Kristlasel, kes ei praktiseeri võibolla tai-chil, oleks aga kasulik mõista usu tegelikku olemust. See pole aktiivne võitlus, ka mitte teoloogilisel/teoreetilisel tasandil õigete-valede doktriinide sõelumine, vaid usaldus (kreeka keeles pistis). Füsioloogilise seisundi tähenduses on see kaitsepositsiooni puudumine. Ja mida see kaasa toob? Kui sa loobud kaitsepositsioonist, siis sa loobud võitlusest, siis sa loobud kontrollist ja siis tuleb lõdvestumine ning seda ka neurofüsioloogisel tasandil. Seega, sümpaatiline seisund on kontrolliseisund, paraümpaatiline seisund on ususeisund. See on otsekui shortcut tai-chi kõrval ja seepärast on vaja tõeliselt „tugevat usku“, mille tähendus on järelikult täiesti midagi muud kui sõna „tugev“ seda on igapäevases mõttes.
ELU MÕTE ON SINU SEES
On irooniline, et otsides „elu mõtet“ kõikjalt, oleme nüüd aru saamas, et see on, vähemalt inimese perspektiivist lähtudes, olnud kogu aeg „siin“ – meis, meie kehas kui tervikus, meie bioloogilises mehhanismis, millega on otseselt ja vältimatult seotud eetika, heaolu ning usk ja isegi mõned selle baastõed. Vähestele distsiplineeritud geeniustele võib selle ukse avada ratsionaalne loogika, kuigi sellel võib olla oma hind. Kuid meile kõigile on omased ühesugused neurobioloogilised mehhanismid, mida võiks nimetada meie loomuliku korra tugisüsteemideks.
Loomulik kord ei ole mitte ainult meie sisemine seisund, vaid elu enda fundamentaalne printsiip, universumi enda elu-operatsioonisüsteem nagu näitab oma vapustavates „bioloogilise intelligentsuse“ töödes Michael Levin, millega me saame kooskõlla minna või millele me võime ka lõputult ja tulemusetult vastu võidelda, mis sisuliselt on võitlus elu vastu, võitlus elu mõtte vastu.
Süsteemi sundides teed sa selle katki. Lase sel töötada – see ongi „loomulik kord“
Otsad kokku tõmmates:
Anarhia on kord ilma kontrollita, välise sunnita
Tai-chi on liikumine ilma sunnita
Usk on usaldus ilma kontrollita
Tervis on homöostaas, ehk tasakaal ilma kunstliku, sunnitud stiimulita
Selles plaanis: kui otsid elu mõtet, siis esmalt, sõnasta see ümber, otsi parem „elu tunnet“ ning vastus otsingule võib kõlada müstiliselt, ent eeltoodut arvestades, nö uues neurobioloogilises valguses, väga tõeselt: otsi seda iseenda seest.