On üks vana legend sellest, kuidas “sinisilmne” ja Läänest tulnud budistlik munk Bodhidharma tõi Hiina Shaolini kloostrisse kung-fu. Miks see legend ei ole õige ja mis siis on õige?
Tuntud legend Bodhidharmast
Populaarne lugu räägib salapärasest India mungast nimega Bodhidharma, kes reisis 5. sajandil pKr Hiinasse. Jõudes Songshani mägedes asuvasse Shaolini kloostrisse, leidis ta eest nõrgad ja kehvas füüsilises vormis mungad, kes ei suutnud pikkadel meditatsioonidel vastu pidada. Kaastundest ja tarkusest ajendatuna õpetas ta neile rida harjutusi, mis tugevdasid nende keha ja vaimu. Need harjutused arenesid väidetavalt Shaolini kung fu’ks – kõigi Hiina võitluskunstide emaks. See on võimas ja kestev legend, mis on inspireerinud lugematul hulgal filme, raamatuid ja võitluskunstide harrastajaid üle maailma.
Nii köitev kui see lugu ka pole, räägivad ajaloolised allikad meile hoopis teistsuguse loo.
Miks legend on müüt
Kõige kaalukam tõend, mis Bodhidharma kung fu loojana kummutab, on lihtne ajalooline ajajoon. Esimesed kirjalikud allikad, mis seovad Bodhidharmat võitluskunstidega, ilmuvad alles Mingi dünastia ajal – tervelt tuhat aastat pärast tema eluaega.
Varasemad, Bodhidharma eluajale palju lähemal olevad tekstid, kirjeldavad teda eranditult kui budistlikku munka ja meditatsiooniõpetajat, kes tõi Hiinasse dhyāna (meditatiivse süvenemise) õpetuse, millest kasvas välja Chan-budism (Jaapanis tuntud kui Zen). Teda ei mainita kordagi võitluskunstide meistrina.
Miks see müüt siis loodi? Mingi dünastia ajal, perioodil, mil Hiina tegeles aktiivselt oma rahvuslike narratiivide ja ajaloo kodifitseerimisega, soovis Shaolini klooster tugevdada oma prestiiži ja anda oma võitluskunstidele sügavama vaimse aluse. Seostades oma tehnikad legendaarse Chan-budismi esimese patriarhiga, loodi võimas päritolulugu, mis andis nende võitlusoskustele püha ja iidse autoriteedi.
See ajaline lahknevus sunnib meid uurima, milline oli Hiina võitluspärand juba enne Bodhidharma saabumist.
Hiina võitluskunstid enne Bodhidharmat
Ajaloolised andmed kinnitavad, et Hiinal oli Bodhidharma saabumise ajaks juba tuhandeid aastaid vana, kõrgelt arenenud ja mitmekesine võitluskunstide traditsioon. Bodhidharma ei saanud tuua midagi täiesti uut, sest Hiina enda pärand oli juba iidne ja keerukas.
Mõned näited Hiina võitluskunstidest enne Bodhidharmat:
- Zhou dünastia (u 1046–256 eKr): Tekstid kirjeldavad võitlussüsteemi nimega „Shoubo” (手搏), mis tähendab sõna-sõnalt käsivõitlust. Seda kasutati nii sõjaväes kui ka turniiridel.
- Han dünastia (206 eKr – 220 pKr): Sel perioodil arenesid välja tehnilisemad süsteemid nagu „Jiao Di” (角抵), mis ühendasid maadluse ja löögitehnikad.
- Põhja-Wei ja Lõuna dünastiad (4.–6. saj): Vahetult enne Bodhidharma saabumist oli termin „Quan Fa” (拳法), ehk “rusikakunst”, juba laialt kasutusel ja seotud nii sõjaväe väljaõppega kui ka palee ihukaitsjatega.
Kuna Hiinal oli juba oma rikkalik võitluspärand, ei ole küsimus selles, kas Shaolini mungad võitluskunste tundsid, vaid kust täpselt nad need omandasid.
Shaolini võitluskunsti tegelikud allikad
Ajalooline konsensus on, et Shaolini võitluskunstid ei ole müstiline India import, vaid arenesid välja praktilistest vajadustest ja integreerisid ümbritsevaid Hiina sõjalisi traditsioone. Peamised allikad olid järgmised:
- Kohalikud sõjakunstid: Shaolini klooster asus Henani provintsis, mis oli ajalooliselt oluline sõjaline keskus. On loomulik, et mungad puutusid kokku kohalike sõdurite ja komandöridega ning õppisid neilt enesekaitse- ja võitlustehnikaid.
- Hiina sõjaväe traditsioonid: Spetsiifilised oda- ja mõõgatehnikad ei olnud kloostri leiutised, vaid pärinesid üleriigilistest sõjalistest süsteemidest. Kloostrisse astunud endised sõdurid tõid need oskused endaga kaasa, luues loomuliku teadmussiirde.
- Kloostrisisene areng: Aja jooksul arendasid mungad välja omaenda harjutusi, näiteks qigong’i (hingamis- ja energiaharjutused) ja jõutreeningu, et toetada oma füüsilist tervist ja vastupidavust pikkadel meditatsioonidel.
Kokkuvõttes oli Shaolin pigem olemasolevate traditsioonide integreerija, mitte täiesti uue süsteemi leiutaja. Olles nüüdseks eraldanud Shaolini võitluskunstid Bodhidharmast, saame pöörduda tagasi tema tegeliku, ajalooliselt märksa olulisema pärandi juurde.
Bodhidharma tõeline pärand: Chan-budismi isa
Bodhidharma tegelik ajalooline panus on isegi sügavam ja mõjukam kui kung fu legend. Ta oli silmapaistev meditatsioonimeister, kelle õpetused dhyāna‘st (intensiivne meditatiivne keskendumine) panid aluse Chan-budismile Hiinas.
Tema mõju oli seotud vaimsete ja füüsiliste praktikatega, mis toetasid meditatsiooni, mitte võitlust: joogalikud asendid ja hingamistehnikad (pranayama), mis aitasid kehal taluda pikki tunde istumist, ning keskendumisharjutused, mis teravdasid vaimu.
On oluline eristada, mida ta tõi ja mida mitte. Ta ei toonud Hiinasse India võitlussüsteeme nagu Vajra Mushti. Tema kingitus oli fookus vahetule, kogemuslikule virgumisele läbi meditatsiooni, mis muutis Hiina budismi igaveseks. Ent lisaks tema rolli selgitamisele heidab ajalugu valgust ka tema päritolule, mis omakorda kinnitab tema tegelikku missiooni.
Kust Bodhidharma tegelikult pärit oli?
Kuigi legend räägib, et Bodhidharma tuli Lõuna-Indiast, viitab üha rohkem ajaloolisi tõendeid sellele, et ta pärines hoopis “Lääne aladelt” – piirkonnast, mis hõlmab tänapäeva Kesk-Aasiat ja Tarimi orgu.
Kõige veenvam tõendusmaterjal pärineb hiinlastelt endilt. Varased kunstiteosed ei kujuta Bodhidharmat lõunaindialasena, vaid mehena, kellel on kõrge ninaluu, sügavad silmad ja lai, tihe habe – jooned, mis on iseloomulikud Kesk-Aasia rahvastele, nagu sogdianid või tokharid.
Veelgi võimsam on aga otsene tekstiline tõendus. Hiina allikad kirjeldavad teda terminitega nagu:
- “碧眼胡” (bì yǎn hú): Tõlgituna “sinisilmne/säravate silmadega lääne barbar”. See termin viitas selgelt heledamatele silmadele ja mitte-hiina päritolule.
- “胡僧” (hú sēng): Tõlgituna “läänemaa munk”, viidates otseselt Kesk-Aasiale.
See teooria on ka loogiline, sest just Siiditee oli peamine kultuuriline ja intellektuaalne kiirtee, mida mööda budism Indiast ja Kesk-Aasiast Hiinasse levis. Bodhidharma profiil Kesk-Aasia misjonärina sobib ideaalselt tema ajaloolise rolliga meditatsiooniõpetajana, kes reisis mööda väljakujunenud religioosset teed, mitte aga müstilise võitlusmungana kaugest Lõuna-Indiast.
See selge eristus müüdi ja ajaloo vahel võimaldab meil kokku võtta loo tegelikud põhijooned.
Kokkuvõte: Müüdi ja ajaloo lahutamine
Kuigi legend Bodhidharmast kui kung fu isast on põnev, näitab ajalugu meile teistsugust pilti. Siin on peamised faktid, mida meeles pidada:
- Hiina võitluskunstid eksisteerisid ammu enne Bodhidharmat. Süsteemid nagu Shoubo ja Quan Fa olid juba sajandeid vanad.
- Bodhidharma seos kung fu’ga on hilisem müüt, mis loodi Shaolini kloostri maine tugevdamiseks umbes 1000 aastat pärast tema surma.
- Shaolini võitluskunstid arenesid välja kohalikest Hiina sõjalistest traditsioonidest, mida klooster aja jooksul integreeris ja kohandas.
- Bodhidharma tõeline ja hindamatu pärand on Chan (Zen) budismi toomine Hiinasse, keskendudes meditatsioonile, mitte võitlusele.