Tänapäeval tajutakse islamit sageli väga normatiivse ja jäigana. Kuid selle ajalooline kujunemine oli märksa keerulisem. Kokku puutudes pärslastega murdus siin midagi. Jah, Pärsia vallutati, kuid eriti selle idapoolsed provintsid, mis asusid tänapäevases Afganistanis, mis olid niivõrd läbi ilmunud väga mitmekesisest traditsioonist – need osutusid omamoodi „kultuuriliseks tai chi’ks“, kultuuriliseks pehmeks jõuks, mis mõjutas väga palju islami nägu.

Sissejuhatus

Siin on saanud ka varem rääkida Afganistani vähe tuntud ajaloost, ehk sellest kui varasemal ajal Baktriana tuntud piirkonnast, kus kohtusid nii antiik-kreeka kui zoroastristlik ja ka budistlik kultuur ja maailmavaade. Seekord tuleb juttu samast piirkonnast mõned sajandid hiljem, islamiperioodil, kui seda ala tunti Balkhina.

Balkh on paik, mis on kandnud tiitlit Umm al-Bilad ehk “Linnade ema”. Siin avaneb peadpööritav sulatusahi, kus kreeka ratsionaalsus, pärsia suursugusus ja budistlik vaatlus on põimunud islami intellektuaalse pärandiga.

Kuidas on võimalik, et üks ja seesama geograafiline punkt on kinkinud maailmale nii kaasaegse meditsiini täppisteaduslikud alused kui ka sufismi sügavaima, piire ületava poeesia? Vastus peitub Balkhi ainulaadses vaimses atmosfääris, mis on läbi sajandite toiminud sünkretismi meisterteosena, tõestades, et meie tänapäevane maailmapilt on võlgu paigale, mille me läänes oleme suuresti unustanud.

Balkh ja islami saabumine

Islami leviku teekonnal ei olnud Balkh lihtsalt mingi järjekordne vallutatud territoorium, see oli nagu kultuuride, religioonide ja teaduse täielik sulatusahi ja see mõjutas meie maailma ajalugu viisil, mida me tihti väga ei taju.

Mis on seejuures põnev, on see, et tegu ei ole tavalise narratiiviga – kuidas vallutajad tulevad ja suruvad oma kultuuri täiel määral peale, vaid lugu räägib hoopis sellest, kuidas vallutatavad andsid islamile oma kohaliku ja unikaalse näo.

Islami tulek sellesse tänapäeva Afganistani piirkonda ei olnud üldse nii sirgjooneline, nagu võiks arvata, sest tavaliselt kujutatakse olukorda aastal 651 sellisena, et araablaste islamiarmee oli sisuliselt peatamatu teerull. Pärast seda, kui araablased vallutasid 637. aastal Sassaniidide pealinna Ktesiphoni ja viimane kuningas Yazdgird III hukkus 651. aastal Mervis – Khorasani satraapia tollases pealinnas –, hakkas see pärslaste asuala uue võimuga kohanema ja reeglina võttis islami nö araabiapärasena üle.

Aga kui seesama sõjamasin jõudis Balkhi piirkonda, siis see „teerull“ jooksis mõneti täiesti nagu mutta kinni. See polnud lihtsalt sõjaline vastupanu, vaid satuti nö kultuurilisse ja geograafilisse tihnikusse. Raskused tekkisid juba enne Balkhi, Sistanis – mille nimi tuleneb Sakastanist, viidates indo-aarja päritolu sakade hõimule. See piirkond oli koduks nii sügavalt juurdunud zoroastrismile kui ka mõjukale kristlikule kogukonnale. Siin tegutses nestoriaanlik kirik, mida tuntakse ka “Ida kiriku”, “Pärsia kiriku” või “Edessa kiriku” nime all. See rahvuskirik tekkis Pärsia Sassaniidide impeeriumis juba 410. aastal ja lõi 424. aastal täielikult lahku Rooma/Bütsantsi kirikustruktuuridest. Kohaliku legendi järgi kuulutas siin evangeeliumi apostel Toomas ise. Just see tugev kristlik ja zoroastristlik foon võis olla üks tegureid, mis kujundas islami kohalikku nägu, muutes selle siinkandis märksa avatumaks ja filosoofilisemaks kui araabia poolsaare kõrbekuumuses.

Nii et araablased ei astunud mingisse ideoloogilisse vaakumisse. Nad proovisid allutada ala, mis oli juba sajandeid toiminud religioonide ristteena. Juba nn Kreeka-Baktria aegadest oldi siin harjunud mitte ühe domineeriva usundiga, vaid mitme usundi sünkretismiga. Seetõttu ongi kõnekas, et Balkh vallutati islamiväe poolt lõplikult alles 709. aastal ning moslemisõdurite garnison seati sinna sisse 724/5. aastal. Me räägime peaaegu sajandist pärast Pärsia pealinna langemist.

Ja see muudabki selle varase islamiperioodi Balkhis väga teistsuguseks, sest see ei suutnud kohalikku ühiskonda jõuga murda, ta pidi hoopis sellega kohanema. Lisaks, kohalikud ei läinud ju kuskile „peitu“, vaid avaldasid vastusurvet, sest Umaijaadide dünastia valitsemisstiil, mis sarnanes paljuski Sassaniidide administratiivsele rangusele, tekitas kohalikes vastuseisu. Aastatel 730–746 puhkes Baktrias ja Sistanis mäss, mille vaimseks juhiks tõusis al-Harith. Ta esindas murji’itide õpetust (araabia k. murji’ite – “need, kes lükkavad edasi kohtumõistmise”, ehk „edasilükkajad“). See oli revolutsiooniline idee: moslemiks olemiseks piisas sisemisest usust ning inimestel puudus õigus teiste üle kohut mõista, kohut pidi Viimsel Kohtupäeval mõistma üksnes Jumal.

„Uskmatuse üle saab otsust teha üksnes Jumal, mitte inimesed teiste inimeste üle.“

See radikaalne sallivus võttis uuelt religioonilt justkui teraviku ära ja võimaldas värskelt islami vastu võtnud pärslastel säilitada oma senised usulised kombed (zoroastrismi). Isegi kui 749. aastal toimunud Abu Muslimi mäss tõi võimule Abbassiidide dünastia, kes taotles rangemat islami printsiipide järgimist, jäi Balkhi pikaajaline sünkretismipärand vankumatuks, pakkudes intellektuaalset pelgupaika vabamõtlejatele.

Ehk võib öelda, et kohalikud „painutasid“ uue süsteemi endale sobivaks. Ja see vastuseis ei jäänud ainult passiivsele tasandile, nad hakkasid oma pärandit islami sees lausa aktiivselt taastama.

Pärsia renessanss ja kultuuriline ärkamine

See juhtub siis, kui jõuame 11. sajandisse, ehk nn „Pärsia renessansi“ aega, mil tekkis samaniidide dünastia (819–999), kes pidasid end Pärsia Sassaniitide järeltulijateks ning väärtustasid pärsia keelt ja kultuuri kõrvuti islamiga.

Araablaste keskvõim nõrgenes ning dünastia keskuseks kujunesid Buhhaara, Samarkand ja ka Balkh.

Oluline on, et samaniidid olid väga veendunud moslemid aga samas, nagu öeldud, pidasid nad end islamieelsete sassaniitide ehk iidesete Pärsia kuningate järeltulijateks. Ja siin torkab silma huvitav anomaalia islamikeskkonnas: need moslemist valitsejad ei püüa oma islamieelset minevikku ära peita, vaid nad teevad sellest oma riigi vundamendi.

See oli ajastu, mil sündis monumentaalne rahvuseepos “Shahnameh“. On intellektuaalselt lummav, et teost alustas Daqiqi, kes oli tõenäoliselt “varjamatult zoroastrist”, ning selle viis lõpule Ferdusi (surnud 980). Moslemitest valitsejad toetasid teost, mis ülistas islami-eelset kangelaslugu, näidates, et Balkhi vaimsus ei välistanud üht identiteeti teise ees, vaid täiendas seda. Shahname kirjeldab varjamatult ja uhkusega Pärsia zoroastrismiajastut. Lähemalt võid selle teose kohta lugeda siit.

Teadus Balkhist – Avicenna

See sallivus, mis on nii avatud vanadele ideedele, osutub ideaalseks pinnaseks ka uuele teadusele.

Balkhi liberaalsest õhkkonnast võrsus ajaloo üks säravamaid polühistoreid – Abu Ali Al-Hussein ibn Abdullah ibn Sina, keda läänes tuntakse Avicenna nime all. Sündinud 980. aastal Balkhis, omandas ta isa juhendamisel Kesk-Aasia hariduse (väidetavalt oli tal juba 10-aastasena Koraan peas). Isa saatis ta Buhharasse õppima, mis oli sel ajal linn, mis oma rikkuse ja raamatukogudega võistles Bagdadiga ning mis ühendas Kreeka filosoofia ja islami teaduse. Ta uuris Aristotelest ja hakkas arstina tegutsema juba 21-aastaselt.

Avicenna panus ei piirdunud vaid üldise meditsiiniga:

• Tema “Arstiteaduse kaanon” oli Euroopa ülikoolide vundament üle 600 aasta.
• Ta tegi teedrajavaid avastusi günekoloogias ja laste tervise (pediaatria) vallas.
• Ta uuris nakkushaiguste levikut ja kirjeldas 760 ravimit.
• Väljaspool meditsiini tegeles ta gravitatsiooniga ja astronoomiaga.

Huvitav, kuidas Avicenna vastandas end seejuures tol ajal populaarsele teadusele „alkeemiale“. Ta tundis 760 ravimit ja siis pakutakse talle alkeemiat – tinast kulla tegemist, mis oli tollal väga populaarne idee. Kuid Avicenna ütles ei – see pole teaduslik. Ta ei uskunud nendesse keemilistesse mutatsioonidesse. See on natuke nagu 19. sajandi teadlane lükkaks mingit tänapäevast sotsiaalmeedias levivat pseudoteadust ümber.

Sama intellektuaalne keskkond, mis soosis kriitilist teadust, võimaldas aga areneda ka sügavalt isiklikul religioossel kogemusel.

Balkh ja islami müstitsism

Seega, rangest teadusest müstikasse – ka sufism on oma juurtega Balkhis.

Sufismiga (termin, mis sellisena tekib küll 19. sajandil) seotud termin tasawwuf (riietuma villasesse) viitab varajastele askeetidele (zuhhad), nagu Ibrahim ibn Adham ja naispühak Rabiah al-Adawiyah (surnud 801), kes rõhutasid Jumala armastuse tähtsust juriidilise legalismi ees.

Ja tõepoolest, Balkhi askeedid uskusid, et selles “linnade emas” asub iidne, algne vennaskond, mis on eksisteerinud enne islamit ja jääb alles ka pärast seda. Seda universaalset vaimu kandis kõige ehedamalt Balkhist pärit Jalal al-Din al-Rumi (1207–1273). Tema isa, Baha ud-Din Walad, keda austati nimega “Teadlaste sultan”, andis pojale edasi Balkhi koolkonna sallivuse. Rumi kirjutas vaimus, mis ei tunnista usulisi müüre:

„Muhamedi valgus ei hiilga selles maailmas ainult zoroastristile või juudile. Paistku tema headus kõigi peale!“

Need „protosufistid“ vastandusid sel ajal tekkinud islami tohutule legalismile, reeglitepõhisusele. Sufid ei eitanud Koraani, vaid selle tuima, legalistlikku järgimist. Nad otsisid müstilist kogemust, otsest ühendust Jumalaga, tuues sisse jumaliku armastuse mõiste ning austades ka märkimisväärselt palju Jeesust, kui rändava askeedi ideaali.

Kuid Balkhi päritolu küll aga nimi „Rumi“ – kuidas see tekkis?

Nimi Rumi viitab hoopis Roomale – nii nimetati sel ajal Bütsantsi, mille alad moslemid Anatoolias olid vallutanud. Sellesse piirkonda kolis Rumi pärast seda, kui aastal 1215 tabas Balkhi piirkonda mongolite rünnak. Oma uues kodus, Anatoolias, asutas Rumi keerlevate dervishite ordu. Tema peateos “Masnavi-yi Ma’navi” on sufi traditsioonis ülioluline.

Balkh aga hävis häving mongolite pealetungis, aastal 1220 vallutas ja rüüstas Tšingis-khaani armee Balkhi halastamatult. Linna elanikud tapeti või küüditati ning kõik kaitserajatised ja hooned tehti maatasa. Hävitustöö oli nii põhjalik, et linn jäi varemetesse enam kui sajandiks, kuid linn ei jäänud veel päris tühjaks ega hävinud jäädavalt. 15. sajandi alguses ehitas Timur linna uuesti üles ja linn sai oma kunagise hiilguse osaliselt tagasi, kuid lõpliku hoobi andis Balkhile 1480. aastal lähedalasuvasse Mazar-e Sharifi linna rajatud prohvet Ali pühamu. See meelitas ligi palverändurid ja võimu ning Balkh taandus tähtsusetuks külaks.

Kokkuvõte

Nii, et Balkh ei teinud inimestest lihtsalt moslemeid, ta tegi islamist midagi universaalset ja meeletut poeetilist. Võeti natuke zoroastrismist, natuke kristlusest natuke isegi budismist, mis oli seal juured alla saanud Balkhi varasemal perioodil, Baktria ajastul, ning lasti end mõjutada vanakreeka teadusel, mis lõpuks jõudis ka tagasi Euroopasse.

Balkhi ajalugu tuletab meile meelde, et islam ei toonud piirkonda vaid uut religiooni, vaid Balkhi kaudu sai islam ise uue intellektuaalse sügavuse. See linn tõestas, et teadus, müstika ja erinevad usundid võivad koos eksisteerida, luues sünergia, mis on toitnud maailma kultuuri sajandeid.

Kui tavaliselt räägitakse sellest, kuidas islam Balkhi vallutas, siis võib sama õigustatult öelda, et Balkh vallutas osaliselt ka islami – mitte mõõgaga, vaid ideedega.

Ja pisut laiendades – kui me mõistame, et meie kaasaegne arstiteadus ja vaimne poeesia on läbi põimunud zoroastristlike, kristlike ja islami niitidega, siis kas on üldse võimalik tõmmata selgeid piire “meie” ja “nende” vahele?

---

Relatio:

MustAuk: “Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias”

MustAuk: “Šahname, Ferdusi ja vanairaani pärimus”

MustAuk “Protoislam”?: juudi-kristlikud juured ja maniluse jäljed”