Ideed tekivad, rändavad läbi mandrite ja nakatavad terveid kultuure. Ja vahel muudavad maailma ajalugu palju radikaalsemalt kui ükski füüsiline objekt. Põhjus, miks ideede ajaloo uurimine on nii komplitseeritud ja nii sageli ka väga vaidlusi tekitav teema, on see et ideed ei ole asjad ega jäta tihti maha silmale nähtavad „leivapuru“. Aga kuidas siis uurida ideede liikumist, et saada aru nende kujunemisest ja mõjust ja mis järeldusteni see võiks viia?

Lovejoy ja Cambridge

Selle arutelu eesmärk on püüda mõista, kuidas inimmõte töötab ja kuidas kontseptsioonid ajas rändavad. Nagu öeldud, mõtted ja kontseptsioonid ei näi jätvat endast tingimata maha väga selget „leivapuru“, või äkki ikka jätavad? Oleneb ilmselt, et millistena me ideid üldse näeme.

Esmalt vaataks seepärast kaht suurt ja vastandlikku ideede ajaloo uurimise koolkonda.

Ehk Lovejoy uskus, et suured ja keerulised filosoofilised süsteemid on tegelikult kokku pandud väikestest,  muutumatutest ja rändavatest algosakestest nagu „ideeaatomitest“.

Muide, Lovejoy “mõtteaatomite” loogika on mõneti nagu eelkäija hilisemale Richard Dawkinsi meemiteooriale, aga sellest lähemalt tagapool.

Lovejoy analüüsis näiteks, kuidas Platon vanas Kreekas kirjutas „täiuse ideest“ ja siis jälgis, kuidas seesama täiuse „ühik“ ilmus keskaegses kristlikus teoloogias ja hiljem valgustusaja teaduses ning tema nägemuses oli see kogu aeg üks ja seesama püsiv idee, sama „aatom“, mis lihtsalt rändab läbi aja, sattudes kord ühte, kord teise filosoofilisse süsteemi.

Mõnes mõttes kõlab Lovejoy mudel natuke nagu legoklotsid. Nagu meil oleks inimkonna ajaloos olnud näiteks üks universaalne legoklots nimega „vabadus“, siis klots nimega „jumal“ ja „kannatus“ jne ning et näiteks vanas Roomas ehitati nendest klotsidest piltlikult sildasid, keskajal pandi samad legod kokku katedraalideks ja modernne aeg tegi neist kosmoselaeva –  aga klotsid ise on kogu aeg samad, igavesed ja muutumatud, ainult neist tehtud asjad muutuvad. Ja ideede ajaloo uurimine seisnebki siis selle käsitluse järgi selles, et me tuvastame neid klotse ja näitame, kuidas neid on läbi aegade kuhugi, näiteks tekstidesse paigutatud.

Nende peamine argument oli, et ideed ei eksisteeri kunagi mingis abstraktses vaakumis. Need ei hõlju kuskil ajaloos ringi, et oodata, millal on nende aeg nö lavale astuda – et keegi neid kasutaks. Skinneri jaoks ei ole tekst, milles idee sisaldub, lihtsalt mingi passiivne konteiner, mis hoiab endas neid legoklotse või ideeühikuid, vaid mingit ideed sisaldav tekst on alati „poliitiline“ nagu ta ütleb, see on tegelikult „sotsiaalne tegu“.

Näiteks, 17. sajandi kodusõda Inglismaal. Keegi kirjutab pamfleti ja kasutab seal sõna „vabadus“. Ta ei vaata siis mingit abstraktset ühikut, näiteks antiikajast laenatud „legoklotsi“, ta kasutab sõna „vabadus“ sisuliselt sotsiaalse relvana, et rünnata kuningat, õigustada maksude mittemaksmist või kasvõi et päästa enda elu. Ta osaleb konkreetses oma ajastu „keelemängus“, kus sõna „vabadus“ omandab selle ajastuga seotud konteksti, mitte ei ole mingi eraldiseisev kontseptsioon, mida igal ajal ühtmoodi kasutatakse.

Ehk Cambridge koolkond väidab, et idee tähendus on absoluutselt lahutamatu sellest poliitikast, majandusest ja ühiskondlikust kontekstist, milles autor elas – ei saa lihtsalt lõigata 17. sajandi „vabadust“ kontekstist välja ja eeldada, et see on seesama vabadus, millest kunagi rääkisid stoikud.

Ja nii tekib tõesti mingi instinktiivne vastulause Lovejoy „ideeühikute“ lähenemisele, sest  see lihtsalt ei klapi hästi sellega kuidas meie aju või kogemus päriselt töötab.  Päriselus me ei istu maha, et võtta mingid ajaloos esinenud „voolavuse“ ideeühikuklotsi ja näiteks „eluviisiklotsi“ ja ei hakka neid kuidagi kokku sobituma, et konstrueerida näiteks daoismi. See lihtsalt ei käi nii, meie kogemus on alguses peale midagi palju kaootilisemat ja samas terviklikumat. Need analüütilised „klotsid“ paistavad heal juhul välja rohkem nagu tagantjärele tarkusena.

Nii et „ideeühikud“ tunduvad olema pigem mingid kunstnikud konstruktsioonid, mille filosoofid on hiljem nendest algsest ürgsest elamustest „välja saaginud“, et asju oleks lihtsam kataloogiseerida. Selles mõttes, Cambridge koolkonna tugevus ongi see, et nad sunnivad meid tagasi maapeale, konteksti juurde.

Kui Lovejoy näeb ideed kui jõge, mis voolab kuidagi muutumatuna läbi sajandite, siis Skinneri järgijad tuletavad meile meelde, et jõge ei ole kunagi maastikust eraldatud. Seda mõjutavad pinnas, kivimid, langusnurk, kaldad – kogu keskkond.

Kuid tegelikult on mõlemal lähenemisel oma nõrkus. Lovejoy „atomism“ muutub liiga abstraktseks, kaotades sideme elava tegelikkusega. Cambridge’i lähenemine aga ähvardab uputada meid “liigsesse partikulaarsusesse” – ajalugu laguneb tuhandeteks üksikjuhtumiteks, kus miski pole teisega seotud ja pikaajalised mustrid haihtuvad.

Juhtumiuuring – dhyāna ja chan budism

Mis siis tegelikult juhtub, kui üks tõeliselt suur ja iidne mõte reaalselt ületab kultuuripiire? Näiteks see, kuidas on budistlik kontseptsioon dhyāna jõudnud Hiina chan-budismi. Dhyāna on väga spetsiifiline keskendumise ja meditatiivse seisundi süsteem. See sündis ja arenes välja algselt Indias sealse kultuuri, keele ja piirkondlike sotsiaalsete praktikate keskkonnas. Seejärel, tänu kaupmeestele ja rändmunkadele hakkas see idee liikuma mööda Siiditeed Hiina poole, läbides iidsete indo-eurooplaste poolt asustatud Kucha budistlikku riiki. Lovejoy ütleks siin, et budistlik munk võttis selle dhyāna „ideeklotsi“ oma rännukotti, viis selle Hiinasse ja andis seal teistele edasi. Aga reaalne ajalugu on palju keerulisem, sest kui selline India munk Hiinasse jõuab, ei oota teda ees puhas leht või tühi tahvel. Teda ootab ees kultuur, mis on tuhandeid aastaid arendanud omaenda filosoofiat – peamiselt daoismi ja konfutsionismi.

Probleem oli selles, et Hiina õpetlastel ja tõlkijatel puudusid India filosoofia jaoks vastavad terminid, neid lihtsalt polnud hiina keeles olemas. Sanskritikeelsed kontseptsioonid, mis rääkisid tühjusest (śūnyatā) või kannatuste ringkäigust, ei olnud seetõttu sisuliselt tõlgitavad; dhyāna kontseptsiooni ei olnud võimalik lihtsalt mitte millegagi väljendada. Seetõttu pidid esimesed budistlikud misjonärid laenama sõnu daoismist, kasutades näiteks nirvāṇa jaoks mõistet wuwei (sundimatu toimimine) või dharma jaoks dao (loomulik kulgemine). Tegemist oli ametliku „mõistete sobitamisega“ (geyi).

Kuid asi on selles, et taoline, teist kontseptsiooni kandev sõnakasutus ei ole neutraalne, sellega tuleb kaasa terve teistsugune maailmapilt.

Näiteks dharma mõistmine viib maailma illusoorsuse mõistmiseni. Dao seevastu väärtustab maailma loomulikku toimimist ja sellest osasaamist. Budism ei otsi ühinemist „ürgse algallikaga“, sest budismis puudub looja- või ürgalge kontseptsioon. Kui nirvāṇa tähistab eksistentsi lakkamist tavapärasel kujul, siis wuwei märgib eksistentsi täiuslikkust siinsamas maailmas. Tõlge jättis mulje, et budistlik valgustatus on lihtsalt passiivne, rahulik ja looduslähedane olemine, mitte radikaalne eksistentsiaalne transformatsioon. Kuigi tõlketava hilisemal perioodil kohandus budismiga paremini, on ootuspärane, et selline kontekstimuutus muutis ideed Hiinas oluliselt.

See tähendab, et kui Hiina õpetlane hakkas praktiseerima seda, mida ta pidas budistlikuks mediteerimiseks (dhyāna), siis ta tajus seda vältimatult läbi daoistliku filtri. Tulemuseks ongi süntees, fundamentaalselt uus asi, mille käigus sündis chan budism, mida meie läänemaailmas tunneme hilisema Jaapani termini zen kaudu.

Chan-budism ei ole lihtsalt India budism uues geograafilises asukohas, kuigi ta ei ole ka puhas daoism. See on kahe hiiglasliku kognitiivse maastiku kokkupõrge, mille käigus toimub sisuliselt ideede evolutsioon. Idee ei liigu edasi ühessamas pakendis ja vormis, vaid ta teiseneb, sõltuvalt teda ümbritsevast keskkonnast, nagu jõgi järgib maastikku ja sõltub jõesängi eripäradest.

Dawkinsi meemid vs emergentsus ja konvergentsus

Tegu pole tänapäeval näiteks sotsiaalmeedias kasutatava „meemiga“, mis võib tähendada lihtsalt mingil kujul pakendatud sõnumit, näiteks pilti, vaid hüpoteesiga, et äkki „elavad“ meie ideed, ehk meemid üsna samasuguselt nagu geenid – nende peamine eesmärk on jääda ellu ja seetõttu „püüavad“ ideed/meemid olla populaarsed, et oma eluvõime säilitada.

Seega, miks me ei võiks siis öelda, et idee (näiteks dhyana budism) on lihtsalt edukas meem, sest tal õnnestus uues keskkonnas (Hiinas) muteeruda sealseks eluvõimeliseks uueks vormiks (chan budismiks)?

Probleem seisneb selles, et Dawkinsi meemitooria on sügaval sisimas ikkagi seesama Lovejoy lähenemine, sest see bioloogilises rüüs meemiteooria eeldab ikkagi, et eksisteerib mingi eraldi seisev eriline ühik, mingi „idee-DNA“, millel on oma sõltumatu eksistents ja mis kasutab inimmõistust lihtsalt paljunemismasinana. Kuid meil lihtsalt puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et mingi selline üksus päriselt eksisteeriks, me oleme lihtsalt loonud elegantse uue teoreetilise kujundi ideede liikumise kohta.

Keskne küsimus on see, et kas me üldse saame rääkida mingist iseseisvast „idee-objektist“, olgu see siis Lovejoy „ideeühik“ või Dawkinsi „meemi-DNAa“, või me peaksime ideed vaatlema pigem kui emergentset protsessi.

Emergentsus tähendab mingi nähtuse tekkimist läbi väga paljude, sageli täiesti tajutamatute tegurite, näiteks sotsiaalse surve, geograafia või keeleliste kontekstide sünkroonse kokkulangemise. Kui lähtuda emergentsusest, siis sisuliselt tähendab see seda, et kui sa lahutad idee tema keskkonnast, ümbritsevatest mõjuritest, siis sa ei saa tulemusena puhast ideed. Sa saad lihtsalt tühjuse.

Siia sobib väga hästi jõekeerise võrdlus. Kui vees tekib keeris, siis see näib meile mingi eraldiseisva nähtusena, objektina. Sa ei saa “keerist” näiteks ämbris kaasa võtta. Tegelikult aga ei ole sellist eraldiseisvat objekti nagu veekeeris olemas – see tekib vees mitme mõju tulemus nagu veevool, jõesängi kuju, jõesängis asuvad kivid vms. Kui need kaovad, siis kaob ka keeris. Ta ei ilmu enam ilma nende tingimusteta, seega ta on emergentne, mitte iseseisev.

Ja emergentsus on muidugi seotud ka konvergentsusega, st nähtusega, mil maailma eri osades, omavahel geograafiliselt ja ajaliselt eraldatud kultuurides tekivad ühesugused või detailides väga sarnased ideed. Vahel on jah võimalik tuvastada mingeid omavahelisi mõjutusi (nagu viidatud Siiditee) aga tihti mitte. Sarnasused ei ole siiski kuidagi üleloomuliku päritoluga ega tõesta need ka „ideeühikuid“ või „meeme“, vaid siin tulebki mängu konvergentsus, ehk see, et kuigi inimkultuurid on väga erinevad, on meie neurobioloogia, meie aju riistvara ja tegelikult meie kogu füüsiline eksistents väga rangete parameetritega piiratud. Kui inimõistus satub mingisse äärmusliku stressi või ka teatud meditatiivsesse seisundisse või kui ajukeemia lihtsalt muutub, siis ei loo meie aju mingit lõputut hulka suvalisi mustreid, vaid ta töötleb infot kindlatel ette antud viisidel, mida on paratamatult piiratud hulgas variatsioonides. See on täpselt sama nagu nn konvergentne evolutsioon selle näite abil, et lindudel ja nahkhiirtel arenesid tiivad täiesti eraldi. Mitte sellepärast, et nad kuidagi jagasid mingit ühist tiivageeni, vaid hoopis sellepärast, et atmosfääris liikumise füüsikalised seadused lubavad lennata ainult mingit teatud kindla aerodünaamikaga. Keskkond mõjutas bioloogiat sarnaselt. Ideed arenevad samamoodi, sest ühesugune „ajuaerodünaamika“ dikteerib seda.

Seega ideed on seotud väga paljude väliste mõjutajatega, mida saame kirjeldada kui emergentsust või konvergentsust ning mis ei nõua seda, et idee peaks olema mingi DNA-taoline iseseisev üksus ja samuti ei ole ideed üksused, mis lihtsalt muteeruvad välistes tingimustes (kuigi vahel ka seda), vaid see võib viia lausa mõttele, et idee teke on täielikult sõltuv konkreetsetest ümbritsevatest  tingimustest, ilma nendeta ideed ei pruugiks eksisteeridagi – nö juhtum puuduks.

Ja siit oleks võimalik hüpata näiliselt täiesti teise maailma kuuluva tegelase juurde – Agatha Christie poolt 1920. aastal loodud Hercule Poirot. Sest kui ideede ajalugu eeldab väga täpset nende teket tingivate, väga mitmekesiste, vahel nö „pimenurkades“ asuvate mõjurite ja nende omavaheliste seoste märkamist, siis tuleb seda teha halastamatult erapooletult, jättes vajadusel kõrvale seniseid eeldusi, intuitiivseid hoiakuid jms. Sest need ei määra, ei „loo“ ideed, vaid ideed loovad tegelikud mõjurid. Lõpuks peab idee ajaloo kirjeldus pidama vastu kohtumisele tegelikkusega, mitte moodustama lihtsalt ühe intellektuaalselt elegantse kontseptsiooni. Täpselt nagu siis, kui kohtusaalis ignoreerida vastaspoole kõige ebamugavamaid ja tugevamaid argumente, võib kaasus saada täielikult hävitatud, ükskõik kui ilukõneline või elegantne poleks kaitsekõne, võib tegelikkusega mitteseotud hüpoteesid anda meile täiesti kunstlikult konstrueeritud aga tegelikult kasutu pildi.

Poirot oli detektiiv, kes kunagi ei torma tuppa mingi valmisjäreldusega, st kui ta astub mõrvapaigale, siis ta ei eelda, et see juhtum on kohe kindlasti seotud näiteks armukadedusega, sest selline on taoliste juhtumite analüüsi tulemusel tekkinud teoreetiline üldistus. Ta vaatab pealtnäha täiesti seosetuid asju, näiteks et miks kell on peatunud või miks koer ei haukunud, miks aken on purustatud seestpoolt, mitte väljastpoolt jms. Need faktid on eraldiseisvalt täiesti mõttetud, aga Poirot teab, et nad on osa samast ökosüsteemist ning et neil on sündmuse tekkimisele mingi koosmõju, sundus juhtus just nii nende mõjurite tõttu.

Peirce’i defineeritud abduktsioon ongi paljude suurte teaduslike avastuste tegelik mootor. See tähendab põhimõtteliselt parima seletuse järeldamist. Siin ei alustata valmis reeglist, et puhta loogika abil fakte tuletada – see oleks deduktsioon. Siin ka ei koguta esmalt miljoneid fakte ja korduvaid eksperimente, et nende põhjal uusi kindlaid seaduspärasid luua – see oleks induktsioon. Selle asemel seistakse silmitsi hulga üllatavate, esmapilgul täiesti vastukäivate detailidega ja rakendataksegi abduktsiooni, küsides: „Milline võimalik stsenaarium või narratiiv seoks kõik need kummalised detailid, nagu näiteks need Poirot’ga seoses mainitud seestpoolt purustatud akna ja vaikiva koera, üheks loogiliseks tervikuks?“.

Mida see tähendab ideede uurimises, kuidas me rakendame abduktsiooni näiteks vabaduse ideele?

See võiks tähendada, et me ei loe enam ainult vanu filosoofiliste tekste kui vabaduse „ideeühikut“ või „vabaduse-meemi“, see oleks nagu Poirot vaataks ainult ohvrit, laipa või päris jõekeerise asemel uuriksime sellest tehtud fotot. Me peame vaatama kõike, mis esialgu näib isegi kõrvaline, me uurime kliimat, haiguspuhanguid, kaubandusteid, toitumisharjumusi, majanduslikke struktuure jne ning me püüame konstrueerida nende kõigi abil sisuliselt „ideede ökoloogia“.

Ideede „jõesängi ökosüsteem“

Ideede ökoloogia võiks tähendada seda, et ideed ei eksisteeri eraldi kastides, vaid et nad on pigem nagu elusorganismid või mustrid mingis laiemas ökosüsteemis.

Siia sobib täpselt see varem mainitud veekeerise näide – veekeeris jões tundub meile nagu täiesti konkreetne objekt, võime isegi talle nime anda, aga tegelikult on keeris ju lihtsalt ajutine eri nähtuste ja tingimuste koosmõju või muster. Võib öelda, et keeris on voolamise emergentne omadus, see püsib seal jões täpselt nii kaua kuni veevoolu hulk on stabiilne ja põhjas olevad kivid asuvad täpselt sellises konfiguratsioonis. Niipea, kui seal liigutad üht keerises asuvat kivi jõesängis, siis keeris, kas kaob täielikult või ta võtab kohe täiesti uue kuju. Loomulikult me võime seejuures veekeerise näiteks üles pildistada ja sellega ta nagu „kinnistada“, täpselt nagu me võime idee panna kirja tekstiks ja see kõik võib hakata elama ka oma elu. Aga see ei pruugi selgitada algse „keerise“ olemust.

See on muuhulgas isegi pisut daoistlik vaaade, kus maailm ei koosne staatilistest asjadest, vaid lakkamatutest protsessidest ja ideed oleksid selles tähenduses pigem dünaamilised protsessid. Budism, vabadus või inimõigused on tegelikult keerised meie kultuurilises ja bioloogilises jões, kus iga pisemgi muutus meie reaalsuses on nagu kivi liigutamine jõesängis. Sest „kõik on kõigega seotud“.

Kui see on nii, siis me ei saa enam väita, et ideed rändavad kuskil ringi nagu mingid postipakid. Need on pigem uued keerised, mis lihtsalt tekivad lakkamatult uuesti, kui sarnased tingimused jõesängis korduvad ja see on pidev, lakkamatu, kogu aeg muutuv protsess, mitte determineeritud „DNA-põhine“ iseseisev ja vältimatu pakiliin.

„See on lihtsalt öeldes … elu ise.“

Siit võiks ju mõelda provokatiivselt edasi, et kui selles mõttes on meie kõige sügavamad ideed, kasvõi meie arusaam vabadusest, edust, moraalist või või isegi meie endi olemusest, tegelikult vaid ajutised veekeerised meie praeguses neurobioloogilises ja sotsiaalses ökosüsteemis, siis mis juhtub nende igaveste tõdedega siis kui me muudame ise „jõesängi“. Ehk mis juhtub siis, kui näiteks tehisintellekt hakkab asendama kognitiivset protsessi? Kui selle asemel, et ideed ilmuksid meie kehalise tunnetuse ehk neurobioloogia, väliste keskkonna- või sotsiaalsete mõjutuste vms „keeristena“, nagu seni on absoluutselt kõik ideed tekkinud, muutunud ja “elanud”, kui kaob ka see “ajuaerodünaamika”, kui “keerist” põhjustavad “kivid” on täielikult eemaldatud ning ideed hakkavad hoopis liikuma steriilsete digitaalsete pakenditena lahus sellistest keskkondadest, siis millised meie tänastest nendest kõige suurematest ideedest selles uues sünteetilises jõesängis üldse ellu suudavad jääda? Vähemalt sellistena nagu me neid praegu tunneme.