Ühes postituses sai meenutada vanairaani prohveti Zarathustraga seotud tähtpäeva 26. märtsil (6 päeva pärast kevadist pööripäeva, mis omas zoroastrismis olulist tähendust). Pööripäevad on selles mõttes viljakad, et tavaliselt kiputaksegi sinna suurmeestega seotud tähtpäevi paigutama. Ainsaks erandiks paistab olevat sügisene pööripäev, mis ilmselt oma „kahaneva“ olemuse tõttu on jäänud vakantseks.
2. aprillil tasuks meenutada Hiina vast üht tuntuimat mõtlejat – Lao Zi’d (hääld „zõ), sest just see päev on traditsiooniliselt olnud seotud tema sünnipäevaga. Nagu ikka, on ka siin tema eluaja kohta eri arvamusi. Klassikaline Hiina traditsioon paigutab ta 6. sajandisse e.m.a., ehk Konfutsiuse kaasaegseks, kuid praegune valdav arvamus on, et õigem oleks 5.-4. sajand e.m.a. Tuleb ka märkida, et nagu väga vanal ajal elanud inimestega üldiselt kipub olema – väga raske on tõestada, et ta üldse päriselt olemas oli, mitte ei ole koondsümbol näiteks mingist koolkonnast (nimi tähendab muide „“Vana õpetajat“). Igatahes oli see kogu maailma mõtteloos viljakas aeg, mil mh Kreeka filosoofia tüüris oma kõrgaega, kas siis 6. – 5. sajandi Pythagorase, Xenophanese (võimalik link zoroastrismiga) või Herakleitose või siis 5. – 4. sajandi Sokratese ja Platoni näol, kuhugi sellesse ajavahemikku paigutub ka Buddha eluaeg. See on periood ajaloos, mida vahel nimetatakse „teljeajastuks“.
Kustkohast aga pärineb just 2. aprill? Ega selle kohta mingit kindlat kirjalikku allikat polegi. Lihtsalt taoistlikus traditsioonis tähistatakse Laozi sünnipäeva Hiina kuukalendri teise kuu 15. päeval, mis langeb tavaliselt vahemikku veebruari lõpp kuni aprill. See ei ole juhuslik aeg, vaid kevade algus, „yin-yang“ kasv, elu tärkamine – igati sobiv ju suurmehe mälestamiseks. Kui tahta siin täpsemaks minna, siis 2026. aastal saab selle „teise kuu 15. päeva“ täpselt välja arvutada, sest Hiina kuukalendri kuude algused on teada. Selle arvestuse järgi vastab see 2026. aastal just 2. aprillile.
Võib märgata, et kuukalendris on 15. päev alati täiskuu (kuu keskel). Kevadine täiskuu on ka teistes kultuurides oluliste sündmustega seotud, näiteks juutide paasapüha (14. niisan) ning aeg, mil evangeeliumite kohaselt toimus Jeesuse „Viimane Õhtusöömaaeg“ ja surm („Suur Reede“). Huvitav, et ka Julius Caesar tapmine toimus „märtsi iidide“ ajal, ehk kuu keskel. Hiina mõtlemises (nii taoismis kui konfutsianismis) sümboliseerib täiuskuu aga terviklikkust, harmooniat, tasakaalu, tsükli täitumist. Nii et see, et Lao Zi sünnipäev on 2. kuu 15. päeval, ei tähenda lihtsalt suvalist kuupäeva, vaid et õpetaja sünnib täielikkuse hetkel. Kokkuvõttes siis nagu täiuslik uus algus.
Lao Zi’le omistatakse kõige tähtsam taoistlik tekst: Dao De Jing, mida on korduvalt ka eesti keelde tõlgitud. Veebis on kättesaadav nii Linnart Mälli 1979. aasta tõlge (https://www.eao.ee/tekstid/klassika/daodejing/) kui Jaan Kaplinski 2000. aasta tõlge (https://raulpage.org/daodejing.html). Tegemist on kahtlemata väga vana tekstiga, 1970-tel leiti nö Mawangdui leidude hulgast aastasse 168 e.m.a. dateeritud siidile kirjutatud koopia ning 1990-tel veel vanem, umbes aastasse 300 e.m.a. dateeritud bambusliistakutel koopia. Ehk see on nö päriselt väga vana asi.
Dao De Jingi lugedes saab selgeks, et selle teksti puhul ei ole kindlasti tegemist religiooniga, seal puuduvad igasugused viited Jumalale või jumalatele või teispoolsusele, ka mitte hinge surematusele vms-le, ehkki oma olemuselt on ta läbi ja lõhki monistilik. Ta ei konkureeri usunditega, ta lihtsalt ei tegele selle sfääriga, seda jaatamata või eitamata. Tegu on väga looduslähedase maailmavaatega, mis keskendub ainult meie reaalsele elukeskkonnale, ehk sellele, et kuidas toimib mingi üks ja üldine reeglipära (mille kohta tekst ütleb, et me ei tea mis on selle nimi aga nimetagem seda sõnaga „Dao“ – Mälli tõlkes „kulg“) ning järeldustele selle kohta, kuidas peaks inimene kooskõlas selle printsiibiga nö loomupäraselt elama (De). Lihtne igapäevane päriselu. Üks peamisi selle vaatega seotud elupõhimõtteid on wuwei, mida võiks tõlkida näiteks kui „mittesunnitud, loomulik tegutsemine“. Aga tõsi, sellest filosoofilisest suunast arenes aja jooksul ka üks teine, religioosne haru, vägagi erinev algsest – üsna loomulik nähtus neil aegadel, mis elab nö oma elu.
Üks taoismi, just selle „loomuliku liikumise“ nö praktilistest väljunditest on tai-chi quan, mille olemust (mitte sõnasõnalist tähendust) võiks tõlkida kui „elav tasakaal“ ning mis muide ei ole lihtsalt mingi vanainimeste aeglane kõikumine kusagil pargis, vaid algselt võitlusliku põhja saanud, kuid hiljem suuresti väga täpselt füsioloogiliseks tervisepraktikaks tuunitud tehnika, mis on ka tänapäevaste biomehaanika ja neurofüsioloogia seisukohtadega täpselt kirjeldatav. Tai-chi taga on tegelikult hästi selge mõtteviis. Selle aluspõhimõtted on vägagi samased ühe teise tuntud taoistliku tekstiga, mida nimetatakse kõige loetavamaks teoseks sõjapidamise kohta inimkonna ajaloos: Sun Zi „Sõjakunst“ (kah hiljuti eesti keelde tõlgitud). See tekst tutvustab „shi-kontseptsioonile“ tuginevat, väga teistsugust arusaama nii võitlusest endast kui saavutatavast tulemusest. Võiks öelda et see on „wuwei makrotasandil“.
Väga hästi joonistuvad kontrastid välja kui näiteks võrrelda küll Indiast alguse saanud, kuid lääne sõjastrateegiat hästi kujutavat malet ja vana Hiina strateegilist mängu „Go“. Kui male on mudel, kus keskmes on hierarhia (etturist kuningani), mäng algab fikseeritud positsioonidest – laud on täis ning dünaamikaks on ressursside kulumine (nupud elimineeritakse) ning absoluutne hävitamine (kuninga matt – shahh mat on muide pärsiakeelsed sõnad), siis Go mängus on algselt kõik mängukivid võrdsed, väli on algselt tühi ja avatud loovusele, mängu dünaamikaks on ressursside kasvamine (kive lisandub) ning eesmärgiks on „suhteline kasu“, pigem territoriaalne ülekaal. Ehk Lääne strateegiline traditsioon, alates Vana-Kreekast kuni poksi või Ameerika jalgpallini, väärtustab otsest jõud-jõu vastu kokkupõrget, kangelaslikku võitlust, vastase totaalselt hävitamist. Go sarnaneb aga voolavale veele või tai-chile: vesi ei suru end läbi kalju, vaid voolab sealt, kus takistus on väikseim, täites tühimikud ja piirates vastase järk-järgult. Go-mängija kõrgeim eesmärk on “võit ilma võitluseta” – vastase piiramine nii täielikult, et füüsiline kokkupõrge muutub ülearuseks. Puhas wuwei.
Kuidas siis Lao Zi’d tema sünnipäeval meenutada? Tema mõtteviisiga oleks ilmselt kooskõlas mitte mingi ülevoolav või ülipühalik kunstlik tähistamine, vaid midagi lihtsat, näiteks: lugeda veidi Dao De Jingi – kas mõni lõik kõnetab või lihtsalt kõlab? Üks „wuwei-tegu“: vältida liigset planeerimist, mitte sundida asju tagant, lasta päeval kulgeda. Võibolla „lihtsuse rituaal“: võtta üks tass teed aeglaselt, süüa lihtsat toitu teadlikult, panna tähele liikumist ja hingamist. Või lihtsalt liikuda õues ilma telefoni, podcasti, muusikata ja võibolla isegi ilma selle mõtete virvarrita ja panna tähele, mis on ümber. Alati võib ka tai-chi’d teha!
„Ela hästi ja ela kaua“.
„Hǎo hǎo huó, chángshòu“