Sel korral tegeleme Benjamin Muntzi värske kosmoloogiline käsitlusega, mis on pälvinud tähelepanu eelkõige provokatiivse pealkirja tõttu: noor füüsik olevat lahendanud mõistatuse, kuidas midagi saab tekkida mitte millestki. Võibolla aga ei  seisne tema töö suurim väärtus mitte universumi tekkimise seletamises, vaid hoopis ühe iidse filosoofilise mõiste ümberdefineerimises. Seda on huvitav uurida selles võtmes, et kas ja kuidas võib meie keel mõjutada meie ideede liikumisi või tupikteid.

Muntzi pakutud mudeli järgi ei eelnenud universumile filosoofiline “absoluutne eimiski”, vaid füüsikaliselt kirjeldatav äärmuslik seisund – lõpmatult kõverdunud aegruum, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad oma tähenduse. Kvantmehaanika tõttu ei ole ka sellises “mittemiskis” energia täpselt null, mistõttu on see seisund ebastabiilne ning võib spontaanselt moodustada uue universumi, umbes nagu keevasse vette tekivad aurumullid. Meie universum oleks seejuures ühe sellise viiemõõtmelise “mulli” neljamõõtmeline piirpind.

Kui me ei hakka praegu süüvima füüsikasse, vaid püüame seda diagnoosida kui „puhast ideed“, siis hakkab näima, et meie senine probleem „mittemiski“ kui universumi alguse käsitlemisel ei pruugi peituda universumis endas. Probleem võib hoopis peituda keeles.

Mittemiski kui filosoofiline konstruktsioon

Kui küsida tavaliselt inimeselt, mida tähendab “mittemiski”, vastab ta enamasti intuitiivselt: pole ruumi, pole aega, pole  energiat, pole mateeriat, pole seadusi – mitte midagi ei ole.  Absoluutne eimiski.

Selline arusaam on sügavalt juurdunud lääne filosoofias vähemalt Parmenidese ajast peale. Kui midagi ei ole, siis ei saa sellest ka midagi tekkida. Sellest kasvab välja üks lääne filosoofia kuulsamaid küsimusi, mida seostatakse Gottfried Wilhelm Leibniziga: “Miks on üldse midagi, mitte pigem mitte midagi?” Küsimuse mõte pole niivõrd uurida universumi arengut, vaid küsida, miks eksisteerib üldse miski, kui näiliselt oleks võinud valitseda täielik olematus. Miks on olemas reaalsus, mitte täielik olematus?

See küsimus tundub peaaegu vältimatu.

Ent võib-olla ainult seni, kuni me usume, et sõna “mittemiski” kirjeldab midagi tegelikult olemasolevat, et me oleme keeleliselt täpselt kirjeldanud midagi reaalselt eksisteerivat (kuivõrd mitte-eksisteeriv saab üldse eksisteerida?).

Inimkeel ei arenenud filosoofilises diskursuses, vaid käegakatsutavas reaalsuses. Igapäevaelus on see kõik arusaadav: elu on miski ja surm on mittemiski, mingi asi kas on siin või teda ei ole jne. See on meie füüsikalise reaalsuse kirjeldus, kuid mida me teeme filosoofias on see, et tõstame selle reaalsuse abstraktseks, üldistavaks kirjelduseks.

Ehk võib-olla peitub kogu paradoksi juur grammatikas. Niipea kui muudame väljendi “ei ole midagi” nimisõnaks “mittemiski”, hakkab keel kohtlema seda nagu mingit objekti, millel võiksid olla omadused ja millest võiks midagi tekkida. Me hakkame rääkime “mittemiskist” kui asjast, mitte seepärast, et me päriselt oleks midagi sellist kohanud, vaid seepärast, et meie keel, grammatika võimaldab sellist konstruktsiooni. Nii, et võib-olla pole “absoluutne mittemiski” mitte universumi üks võimalikest seisunditest, vaid ongi üksnes keeleline konstruktsioon – mõiste, mille grammatika küll lubab moodustada, kuid millel ei pruugi olla tegelikku vastet reaalsuses.

Lihtsalt kokku võttes: võibolla eksisteerib absoluutne „mittemiski“ ainult lingvistiliselt aga mitte füüsikaline reaalsusena?

Füüsika ei räägi samast “mittemiskist”

Ja siin teebki Benjamin Muntzi käsitlus ühe pealtnäha väikese, kuid tegelikult väga olulise sammu. Muntzi mudel lähtub stringiteooriast inspireeritud Swampland-programmist, kus “nothing” ei tähenda filosoofilist olematust, vaid kvantgravitatsiooni teoorias kasutatavat väga spetsiifilist matemaatilist konstruktsiooni. Seetõttu ei püüa ta kirjeldada filosoofilist eimiskit ega tegele filosoofiliste või lingvistiliste kategooriatega. Ta küsib hoopis:

Milline on kõige minimaalsem füüsikaliselt võimalik seisund?

See on hoopis teine küsimus. Ta küsib, et mis on reaalselt võimalik?

Tema mudelis ei tähenda “mittemiski” kõige täielikumat puudumist, vaid aegruumi erilist konfiguratsiooni – lõpmatu kõverusega seisundit, milles tavapärane ruum ja aeg kaotavad meile tuttava tähenduse. See seisund ei ole stabiilne. Kvantmehaanika tõttu ei ole energia seal täpselt null ning seetõttu võib sellest tekkida uus universum, umbes nagu keeva vee sisse tekivad aurumullid.

See ei ole enam filosoofiline eimiski, see on füüsikaline seisund ja see muudab kogu arutelu.

Võib-olla eksitab meid keel

Siin meenub Ludwig Wittgenstein. Tema hilisem filosoofia rõhutas, et sõna tähendus ei seisne mitte mingis abstraktses definitsioonis, vaid selle kasutuses konkreetses „keelemängus“ – me kasutame sõnu erinevates kontekstides erinevalt, eri tähendustes ja me saame seejuures neist erinevates tähendustest aru, kui me mõistame kontekste, ehk osaleme „keelemängudes“. Seega keel kirjeldab pigem erinevaid subjektiivseid kogemusi, mitte tingimata ja alati objektiivset reaalsust.

Just siin võib peituda suur osa segadusest. Sest kui füüsik ütleb “vaakum”, siis ta ei pea silmas absoluutset tühjust, „mittemiskit“.

Või kui ta ütleb “osake”, ei mõtle ta mingit väikest tükikest.

Ja kui ta räägib “vaatlejast”, ei mõtle ta tingimata teadlikku inimest.

Nii, et kui ta ütleb “mittemiski”, ei pruugi ta rääkida samast nähtusest, millest räägib filosoof.

Paradoks sünnib hetkel, kui me hakkame ühe keelemängu mõisteid rakendama täiesti teises keelemängus. Kui me ei anna aru, et mis keelemängu me parasjagu mängime.

See on sama probleem, mille tõttu on kvantfüüsikat nii sageli valesti mõistetud. Näiteks kuulus “vaatlejaefekt” tekitab mulje, nagu muudaks inimese teadlik vaatamine füüsikalist reaalsust, kuigi füüsikute jaoks tähendab “vaatlemine” hoopis mõõtmisprotsessi ehk süsteemide vastastikust interaktsiooni.

Sõna jääb samaks, keel muutub.

Loomulik keel kujunes välja keskkonnas, kus inimene pidi kirjeldama puid, loomi, vihma, tuld ja teisi inimesi. Ta ei arenenud kirjeldama Plancki pikkust, kvantvälju või aegruumi topoloogiat.

Pole siis ime, et meie sõnad hakkavad “murduma” just seal, kus füüsika jõuab oma piiridele.

Ses mõttes võib hoopis matemaatika olla mitte lihtsalt arvutamise vahend, vaid uus keelemäng – keel, mis võimaldab kirjeldada nähtusi, mille jaoks tavakeel kunagi ei kujunenud ja mille jaoks ta ongi küündimatu.

Sama probleem metafüüsikas

Huvitaval kombel ei puuduta see ainult füüsikat.

Ka metafüüsika, religioon ja müstika on sajandeid püüdnud kirjeldada kogemusi, mida ei saa käega katsuda.

Pole juhus, et Laozi alustab oma Daodejingi sõnadega:

“Dao, mida saab sõnades väljendada, ei ole igavene Dao.“

See ei pruugi olla üksnes poeetiline mõte, see võib olla tähelepanek keele piiride kohta.

Ka paljud religioossed traditsioonid rõhutavad, et tegelikkuse sügavaimat alust ei saa tavakeel lõpuni haarata.

Kui nii, siis füüsika ja metafüüsika ei paiknegi selles küsinuses teineteisest nii kaugel, kui sageli arvatakse. Mõlemad püüavad kirjeldada reaalsuse piirseisundeid ning mõlemad põrkuvad samale takistusele – inimkeele piiridele.

Kas “mittemiskit” polegi olemas?

Muntzi käsitlus vihjab veel ühele võimalusele: võib-olla ei ole absoluutne “mittemiski” üldse füüsikaliselt võimalik?

Kui energia ei lange kunagi täpselt nullini, kui kvantfluktuatsioonid ei kao ja kui isegi kõige minimaalsem võimalik seisund sisaldab mingit struktuuri, siis võib “absoluutne eimiski” olla mitte looduse omadus, vaid inimliku mõtlemise abstraktsioon.

Kummalisel kombel väidab religioosne kogemus samuti, et täielikku olematust ei ole – Jumal on igavene (väga laiendatult – “energia on igavene”).

Niisiis – „mittemiski“ kui keeleline abstraktne konstruktsioon, millele tegelikkuses vastet ei leidugi?

Paradoksaalselt võiks siis öelda, et mitte “miski” ei vaja seletust, seletust vajab hoopis meie kujutlus “mittemiskist”.

Lõpetuseks

Benjamin Muntzi töö ei pruugi lahendada kõiki kosmoloogia küsimusi. Võib juhtuda, et tema mudel osutub tulevikus ebatäpseks või vajab olulisi täiendusi. Nii teadus arenebki. Kuid juba praegu on tema käsitluses midagi filosoofiliselt väärtuslikku.

Ta sunnib meid küsima, kas oleme sajandeid vaielnud sõna üle, mille tähendus pole kunagi olnud piisavalt selge.

Võib täitsa olla nii, et küsimus “Kuidas tekkis midagi mitte millestki?” olnud mitte kunagi väga õnnestunult sõnastatud? Võib-olla peaksime kõigepealt küsima:

Mida me üldse mõtleme, kui ütleme “mittemiski”?

Selles mõttes võib seisneda Muntzi töö suurim panus mitte uues kosmoloogilises mudelis, vaid julguses muuta keelt, millega me universumist räägime. Ning ajalugu näitab, et mõnikord algavad just sellistest keelelistest nihetest suurimad muutused meie arusaamises maailmast.

Seega mitte “Kuidas tekkis olemasolev mittemiskist?”, vaid “Kas me oleme üldse õigesti sõnastanud küsimuse, millele püüame vastata?”

Relatio:

⊙ (Teadus)avastuste inflatsioon ja vastuste (kon)troll

⊙ Lugu ühest teadusartiklist, universaalsest teadvusest ja kvantvõlumaailmast

⊙ Wittgenstein ja “Viini fännklubi”, ehk geniaalsusest ja valestimõistmisest

Ülevaade Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast+

Allolev on ülevaade füüsik Benjamin Muntzi ja tema kolleegide teadustööst, mis pakub uudse selgituse universumi sünni ja “eimiski” (ingl nothing) olemuse kohta. Teooria keskne seisukoht on, et eimiski ei ole pelk tühjus või matemaatiline null, vaid konkreetne füüsikaline struktuur – lõpmatult kõverdunud aegruum. Kasutades Swampland-programmi raamistikku, väidavad teadlased, et eimiski on ebastabiilne seisund, mis sarnaselt keevale veele tekitab “mulle”. Meie universum eksisteerib ühe sellise viiemõõtmelise mulli neljamõõtmelisel pinnal. See mudel ei selgita mitte ainult universumi tekkimist, vaid on kooskõlas ka vaatlustega universumi kiireneva paisumise kohta ning viitab universumi füüsilise piiri ehk “maailma lõpu” olemasolule.

“Eimiski” kui füüsikaline struktuur

Traditsiooniliselt on tühja ruumi peetud müüdiks, kuna isegi näiliselt tühi ruum on Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt painutatav ja venitatav ning kvantmehaaniliselt täidetud vibreeriva vaakumiga. Benjamin Muntzi, Tony Padilla ja Paul Saffini uurimus defineerib “eimiski” aga täiesti uuel viisil.

• Lõpmatu kõverus: Teooria kohaselt on eimiski aegruum, millel on lõpmatu kõverus.
• Alumiiniumfooliumi analoogia: Muntz selgitab seda näitega: kui võtta sile leht fooliumi ja kortsutada see nii tihedaks palliks, et selle sees ei saa enam miski liikuda, siis see ongi “eimiski”. See on struktuur, mis on peidetud kõige muu põhja.
• Swampland-programm: Teadustöö on osa “Swampland-programmist”, mille eesmärk on kehtestada põhireeglid, millele kõik füüsikateooriad peavad vastama. Üks neist reeglitest sätestab, et eimiski peab saama eksisteerida – teooria peab võimaldama universumil täielikult kokku tõmbuda ja kaduda.

Universumi sünd faasisiirdena

Teooria kohaselt ei ole eimiski stabiilne seisund. Kuna kvantmehaanikas ei ole energia kunagi null, kipub eimiski lagunema millekski muuks.

Protsess	Kirjeldus
Ebastabiilsus	Eimiski sarnaneb radioaktiivsetele aatomitele, mis kalduvad lagunema.
Mulli teke	Nagu keevas vees tekkivad aurumullid, tekivad eimiskis faasisiirde käigus mullid, mis hakkavad paisuma.
Universumi sünd	Iga selline mull tähistab uue universumi sündi.

5D-mull ja neljamõõtmeline universum

Muntzi teooria pakub välja konkreetse geomeetrilise struktuuri meie universumi asukohale ja olemusele.

• Viis mõõdet: Tekkinud mull on viiemõõtmeline (5D).
• Universum kui pind: Geomeetria põhireegli kohaselt on kujundi pinnal üks mõõde vähem kui kujundil endal. Seega on 5D-mulli pind neljamõõtmeline.
• Aegruumi klappivus: See neljamõõtmeline pind vastab täpselt meie universumi struktuurile: kolm ruumimõõdet pluss aeg.
• Maailma lõpp: Füüsikaliselt asub meie universum piiril “millegi” (mulli sisu) ja “eimiski” (mulli väline keskkond) vahel. Muntz kasutab selle piiri kohta tehnilist terminit “Maailma lõpp” (End of the World), viidates, et universumil on füüsiline piir.

Teooria vastavus reaalsetele vaatlustele

Kuigi lõpmatult kõverdunud aegruum ja viiemõõtmelised mullid kõlavad teoreetiliselt, on mudel kooskõlas astronoomiliste vaatlustega.

1. Kiirenev paisumine: Galaktikate kaugenemine üksteisest, mida täheldatakse teleskoopide abil, ühtib täpselt matemaatilise kirjeldusega sellest, kuidas näiks liikumine vaatlejale, kes asub lõpmatu kõverusega aegruumi poolt täis puhutud 5D-mulli pinnal.
2. Füüsikaline paratamatus: Teooria kohaselt on eimiski olemasolu füüsikaseaduste järgi lubatud ja vajalik seisund, mitte pelk teoreetiline abstraktsioon.

“Eimiski kui aegruumi puudumine on mõistetav kui aegruum iseeneses. Kuid see on väga spetsiifiline lõpmatu kõverusega aegruum.”

— Benjamin Muntz, Nottinghami ülikooli teoreetiline füüsik

Theatrum Mentis+

Mõtte(l)(a)(v)astus

“Kas mittemiski on olemas?”

Dramatis personae

Martin – füüsik. Usub, et hea mudel on parem kui hea metafoor.

Johannes – filosoof. Kahtlustab, et pooled probleemid sünnivad grammatikast.

Moderaator – püüab vestlust ohjata. Harva õnnestub.

Publik – menüüs on kohv, koogid ja küsimused.

Ühes vanas väikeses kohvikus. Kahe akna vahel on kaks kulunud tugitooli. Nende ees madal laud, millel aurab kohvikann. Tahvlile on kriidiga kirjutatud suurte tähtedega:

MITTEMISKI

Klubi „Ideedest ideoloogiateta“ järjekordne kohtumine.

Publik on võtnud kohvitassid ja koogid ning istunud laudade taha.

Moderaator tõuseb püsti.

Moderaator: Tere õhtust! Tänane esineja jäi haigeks. Õnneks oli meil varuplaan.

Me laseme kahel inimesel lihtsalt omavahel rääkida. Kui te mäletate, siis eelmisel korral me kuulasime ettekannet Benjamin Muntzi kvantgravitatsiooni teooriast aga ei jõudnud korraldada oma tavapärast arutelu. Tänane on siis nagu eelmise kohtumise jätk, arutelu.

Appi lubasid tulla meie füüsik Martin ja filosoof Johannes, meile juba tuttavad … ütleme siis viisakalt „debateerijad“ (publik naerab).

Kui teil tekib tunne, et nad lähevad teemast kõrvale…siis ärge muretsege. Neil tekib tavaliselt sama tunne.

(Publik naerab.)

Moderaator lahkub ja kutsub viipega tugitoolidele filosoofi ja füüsiku, Johannesse ja Martini.

Mõlemad vaatavad mõnda aega tahvlit, võtavad lonksu kohvi, vaatavad inimesi ja uuesti tahvlit, muigavad millegi peale …

Vaikus. Tassid kolisevad …

Johannes

Nonii, alustame selles, et kes selle siia tahvlile kirjutas?

Martin

Mina.

Johannes

Kas sa oled kindel?

Martin

Milles?

Johannes

Et sa kirjutasid mittemiski.

Martin

Jah…

Johannes

Imelik.

Kui see on mittemiski…

…miks ta siis tahvli peal olemas on?

(Publik naerab.)

Martin muiates

Ma juba kahetsen, et ma üldse tulin.

Johannes muiates

Juba, sa ei ole veel midagi öelnudki!

Martin

Täpselt!

Martin mõtleb ja tõuseb. Ja kirjutab tahvlile juurde:

“Universum tekkis mitte millestki.”

Johannes loeb.

Kallutab pead.

Johannes

Kas tõesti sina kirjutasid midagi sellist?

Martin

Seekord küll.

Johannes

Ja sa ise usud seda?

Martin

Ei.

(Publik muigab)

Ma usun, et midagi sellist kirjutaks võibolla … ajakirjanik.

(Publik naerab.)

Johannes

Aga mismoodi sina siis kirjutaksid?

Martin

Mina ütleksin teisiti: universum ei tekkinud filosoofilisest eimiskist.

Ta võis tekkida kõige minimaalsemast füüsikaliselt võimalikust seisundist.

Johannes

Aga … see ei kõla üldse nagu “mittemiski”.

Martin

No just, ei kõlagi.

Johannes tõuseb.

Läheb tahvli juurde.

Tõmbab sõnale MITTEMISKI ühe joone peale.

Kirjutab kõrvale:

“ei ole midagi”

Astub sammu tagasi.0

Johannes

Kas näed erinevust?

Martin

Näen kahte väljendit.

Johannes

Mina näen kahte täiesti erinevat mõtet.

Üks on lause.

Teine on nimisõna.

Üks ütleb, et midagi ei ole.

Teine jätab mulje, nagu oleks olemas üks asi nimega “mittemiski”.

(Martin ei vasta kohe.)

Martin

Sa siis tahad öelda…

…et kogu see „mittemiski“ probleem võib olla grammatiline?

Johannes vaatab tahvlit

Ma ei tea.

Sellepärast me siin räägimegi.

Vaikus.

Publik ei naera.

Martin

Huvitav…

Füüsikas juhtub seda kogu aeg.

Me räägime vaakumist.

Ja inimesed kujutavad ette tühja ruumi.

Me räägime osakestest.

Nad kujutavad ette väikseid kuulikesi.

Me räägime vaatlejast.

Nad kujutavad ette inimest valges kitlis.

Johannes

Ja nüüd ütlete teie, füüsikud: “mittemiski”.

Martin

Just!

Ja sina kujutad seda lugedes ette filosoofilist olematust.

Hääl publikust

Vabandust…

Kas kumbki teist üldse teab, mida tähendab sõna “olema”?

(Vaikus.)

Johannes vaatab Martinile otsa.

Martin vaatab Johannesele otsa.

Martin

Ma arvan…

…et meil läheb nüüd keeruliseks.

Johannes

Ei.

Ma arvan, et alles nüüd hakkab huvitav.

Vaheaeg.

Kohvik jääb avatuks.

II vaatus „Debatt“ järgneb … praegu