See vaatenurk ei olegi lihtsalt “naised versus mehed”, vaid pigem seotud sellega, mismoodi me mõtleme.

Filosoofia kui “tarkuse armastus”

Filosoofia ajalugu on traditsiooniliselt esitletud kui katkematut rida suurtest meesmõtlejatest – Sokratesest ja Platonist kuni Kantini. See on aga veidi kunstlikult valitud vaatenurk ajaloole, mitte kogu lugu. Kuigi filosoofia algupära omistatakse Pythagorasele, kes defineeris seda kui “tarkuse armastust” (philosophia), ja selle alustaladeks peetakse Thalese imestust universumi üle ning Sokratese dialooge, on naised selles intellektuaalses püüdluses alati osalenud.

Siin peitub ka omajagu keelelist irooniat: sõna philosophia tähendab “tarkuse armastust” ning tarkus (sophia) on kreeka keeles grammatiliselt naissoost sõna. Isegi Piibli vanades tekstides on Tarkust isikustatud just naisena, kes oli Jumala kõrval juba maailma loomise alguses. Näiteks Vana Testamendi Õpetussõnade raamatus kirjeldatakse Tarkust kui naist, kes hüüab tänavatel ja kutsub inimesi enda juurde, eda kujutatakse lausa Jumala kaaslasena maailma loomise juures. Heebrea keeles on sõna Hokhmah grammatiliselt naissoost, täpselt nagu kreeka Sophia.

Ometi kujunes filosoofia institutsionaalne ajalugu sajanditeks valdavalt meeste kujundatud ruumiks, kus naiste osalus jäi sageli nähtamatuks või teisejärguliseks. Nii tekkis kummaline olukord: tarkust austati sümboolselt naisena, kuid tegelikel naistel oli tarkuse ametlikesse keskustesse keeruline pääseda.

Naisfilosoofide näiline puudus on suuresti tingitud ka sellest, et nende hääled on sajandite jooksul valesti liigitatud või sootuks kustutatud. Nii et üks selle teema ülesandeid on ka natuke nagu ajaloolise tõe taastamine, sest mõtteloo avardamine ei ole pelgalt soolise õigluse küsimus, vaid hädavajalik samm filosoofia kui distsipliini rikastamiseks. Ning lugedes võib ilmneda, et võibolla ei olegi küsimus ainult soos, vaid ka mõtlemise viisis.

Niisiis, kas naisfilosoofide vähesus on tõesti märk nende puudumisest või on see märk sellest, kuidas me oleme harjunud filosoofiat defineerima?

Antiikaeg

Antiikaeg pani aluse lääne suurtele mõttemustritele, kuid samas ka neile struktuuridele, mis muutsid naiste panuse fragmentaarseks. Selle kiuste leiame aga naisi, kes tegelesid metafüüsika ja eetikaga nii Idas kui Läänes.

Näiteks juba hindude upanišaadides kohtame Gargi Vachaknavit ja Maitreyit, kes pidasid süvafilosoofilisi dialooge olemise olemusest.

Gargi Vachaknavit (800-500 e.m.a.) tuntakse kui naist, kes ei kartnud esitada küsimusi, mis panid proovile maailma tekkeloo. Ühel kuulsal väitlusel küsis ta: „Millega on läbi põimitud see maailm?“ Kui talle vastati, et veega, küsis ta edasi: „Aga millega on läbi põimitud vesi?“ Ta liikus oma küsimustega kiht-kihilt sügavamale – läbi õhu, päikese ja tähtede –, kuni jõudis lõpuks puhta olemiseni. Ta sundis tolle aja suurimaid tarku tunnistama, et maailma alustalad ei ole füüsilised, vaid vaimsed. Tema stiil oli nii terav, et talle öeldi lõpuks: „Gargi, ära küsi liiga palju, muidu su pea plahvatab!“ – see näitab, kui ebamugavaks muutusid tema küsimused meestele, kes pidasid end tarkuse ainuomanikeks. Kuid selliste aruteludega sundis vanaindia naisfilosoof oma ajastu tarku möönma, et maailm on läbi põimunud puhtast vaimsest olemisest, mitte mateeriast.

Maitreyi (8. sajand e.m.a.), loobudes varandusest, küsis oma mehelt: „Mis kasu on mul asjadest, mis ei tee mind surematuks?“ See on lühike ja võimas lause, mis võtab kokku kogu upanišaadide filosoofia tuuma.

Jaapanis analüüsis Murasaki Shikibu reaalsuse ja armastuse struktuure, samas kui India mõtleja Akka Mahadevi vaidlustas sotsiaalsed normid, väites, et sugu pole vaimselt oluline.

Murasaki Shikibu (973– u 1014/1025), maailma esimeseks romaaniks peetava, üle 1000 aasta tagasi kirjutatud “Genji loo” autor, ei olnud lihtsalt kirjanik, vaid süvaanalüütik. Tema kaudu näeme, kuidas budistlik filosoofia põimub igapäevaeluga. Ta kirjeldas maailma kui „hetkelist peegeldust veepinnal“. Tema jaoks ei olnud armastus lihtsalt tunne, vaid vahend, mis paljastab elu ajutisuse ja tühisuse. Ta väitis, et me elamegi justkui ilukirjanduslikus maailmas, kus tõde ja väljamõeldis on omavahel nii põimunud, et päris „reaalsust“ on peaaegu võimatu tabada.

India mõtleja Akka Mahadevi (u 1130–1160) valis 12. sajandil radikaalse tee – ta loobus riietest ja kattis end vaid oma pikkade juustega, tähistades sellega täielikku vabanemist sotsiaalsetest ootustest. Ta vaidlustas soolise määratluse, öeldes: „Kui sa näed habet ja vuntse, nimetad sa seda meheks. Kui sa näed kumerusi, nimetad sa seda naiseks. Aga see hing, mis seal sees on – see ei ole ei mees ega naine.“ See oli tol ajal revolutsiooniline väide, mis kuulutas vaimse puhtuse täielikku sõltumatust füüsilisest kehast.

Ida mõtlejatest tuleks kindlasti veel mainida hiinlannat Ban Zhao’d (u 45-120 m.a.j.), kes kirjutas esimese naiste käitumiskoodeksi, sünteesides konfutsianistlikku mikro- ja makrokosmose harmooniat (yin ja yang). Samuti kirjutas ta lisa massiivsele ajaloolise teosele Hanshu, täiendades seda viimase osaga „Nüjie” (Naiste õpetused). Kaasaegses hiina filosoofia uuringutes ei peeta seda Ban Zhao teost enam lihtsalt primitiivseks või tavapäraseks praktiliseks käsiraamatuks naistele, vaid seda analüüsitakse kui sügavat, strateegilist ja filosoofilist tööd, mis laiendas konfutsianistlikku filosoofiat naiste sfääri. Ban Zhao ei nõudnud naistelt kuulekust suvaliselt, vaid sidus selle filosoofilise Yini ja Yangi kontseptsiooniga. Kuid oluline on see, kuidas ta väärtustas naiste haridust. Enne Ban Zhaod puudus konfutsianistlikus filosoofias süsteemne põhjendus naiste harimiseks. Ban Zhao tõi välja loogilise argumendi: kui mehi tuleb harida, et nad oskaksid täita oma rituaalseid kohustusi ja juhtida, siis kuidas saavad naised täita oma kohustusi ja teenida abikaasasid, kui nad on harimatud? Ta nõudis tüdrukutele poistega võrdset tekstide lugemise ja kirjutamise õpetust.

Läänes mõjutas naisfilosoof Aspasia Miletosest Sokratese retoorikat. Peamine allikas sellele väitele on Platoni dialoog „Menexenos”, kus Sokrates nimetab Aspasiat otsesõnu oma retoorikaõpetajaks. Erinevalt teistest sofistidest, kes pidasid pikki monolooge, eelistas Aspasia küsimuste-vastuste vormis arutelu (dialektikat). See on just see meetod, millest sai hiljem Sokratese meetod (sokraatiline dialoog).

Teine vanakreeka naisfilosoof Theano kandis edasi Pythagorase koolkonna pärandit (Pythagorasel oli muide 17 naissoost õpilast). Theano rakendas filosoofiat praktilises eetikas: oma kirjas naisele, kelle mehel oli armuke, kasutas ta Pythagorase keskset harmoonia kontseptsiooni, väites, et naine peab säilitama koduse tasakaalu voorusliku kohanemise kaudu, saavutades nii moraalse ülemvõimu. Theano rakendas seega harmoonia printsiipi praktilises eetikas. Tema jaoks ei olnud moraalne ülemvõim passiivsus, vaid vooruslik kohanemine maailma rütmidega.

Aleksandrias õpetas 4.–5. sajandil Hypatia – matemaatik, astronoom ja filosoof, kellest sai üks antiikaja tuntumaid naisõpetlasi. Ta juhtis neoplatonistlikku koolkonda ning õpetas avalikult nii filosoofiat kui matemaatikat ajal, mil haritud naine oli juba ise erand. Tema õpilaste seas oli nii paganeid kui kristlasi, mis näitab, et teadmiste autoriteet suutis mõnikord ületada religioosseid piire. Hypatia traagiline tapmine usulise vägivalla käigus (ühe fanaatilise kildkonna kristlaste poolt) muutus hiljem sümboliks konfliktile vabamõtlemise ja dogmaatilise võimu vahel. Tema elu meenutab, et filosoofia ei ole olnud ainult abstraktne mõtlemine, vaid vahel ka ohtlik julgus avalikult teadmisi otsida ja õpetada.

Näiteid oleks veelgi, kuid nende ajaloost “välja kangutamine” ei olegi alati lihtne. Naisfilosoofide uurimist selles perioodis takistavad:

• Säilinud allikate puudus: Suur osa antiikaja kirjandusest on hävinud; naiste tööd kadusid esimesena.
• Vaidlustatud autorlus: Naiste kirjutised on sageli omistatud meesautoritele või kuulutatud hilisemateks võltsinguteks.
• Naised kui kirjanduslikud tegelased: Platoni dialoogides esinev Diotima võib olla ajalooline kuju, kuid tema hääl on vahendatud mehe poolt.
• Teemade alahindamine: Naiste käsitletud teemad (majapidamine, peresuhete eetika) liigitati “mitte-filosoofilisteks”, ehkki need on otsesed täiendused Platoni “Riigile” või Aristotelese “Poliitikale”.

Keskaeg ja varauusaeg

Ajal, mil keskaegsed ülikoolid olid naistele suletud, leidsid nad teise tee oma mõtete väljendamiseks: usulised nägemused. Kuna kirikuisad ei pidanud “pühasid ilmutusi” ohuks oma võimule, said naised nagu Hildegard Bingenist (kellest on plaanis millalgi pikemalt kirjutada) ja Marguerite Porete nende varjus käsitleda süvateemasid, millest neil muidu rääkida ei lubatud – näiteks olemise olemust ja eetikat. Porete esitas oma teoses „Lihtsate hingede peegel“ julge mõtte: vaimse arengu tipul asendub puhas loogika armastusega. See tähendas, et vahetu kogemus ja tunne on vahel olulisemad kui kuiv koolitarkus.

Varauusajal muutus naiste mõju otsesemaks läbi intellektuaalse kirjavahetuse:

Pfalzi printsess Elisabeth Bohemiast (Böömimaalt, 1618–1680) esitas Descartes’ile fundamentaalse kriitika vaimu ja keha dualismi kohta, küsides, kuidas saab mittemateriaalne hing liigutada füüsilist keha. See sundis Descartes’i oma teooriaid täpsustama. Elisabeth oli siin võrdväärne intellektuaalne partner, kelle filosoofiline taip sundis Descartes’i oma radikaalset dualismi pehmendama ja looma uusi hüpoteese füsioloogia ja psühholoogia piirimail. Tänapäeva vaimufilosoofias peetakse Elisabethi esitatud argumenti siiani dualismi üheks suurimaks lahendamata pähkliks.

Anne Conway (1631–1679) arendas monistliku süsteemi, mis mõjutas otseselt Leibnizi ja tema monadoloogia kontseptsiooni. St Anne Conway lõi intellektuaalse raamistiku ja andis Leibnizile terminoloogilise tööriista (monaad), ilma milleta ei oleks Leibnizi monadoloogia sellisel kujul sündinud. Conway unustati sajanditeks suuresti seetõttu, et tema teos avaldati esialgselt anonüümselt ja naisautorite panust varajases uusaegses filosoofias ei tunnustatud.

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli Newtoni ja Locke’i uurija, kes sünteesis füüsikat ja metafüüsikat ning kritiseeris Locke’i teadmisteteooriat, rõhutades kogemuse ja verifitseerimise tähtsust. See on tegelikult üks huvitav, pisut “anomaalne” näide mitte naismõtlejate puhul tavalise nö “kogukehalise kognitsiooni”, vaid seekord “meheliku” ratsionaalsuse rõhutamisel naismõtleja poolt. Kuid on öeldud, et Émilie du Châtelet’ nõue olla „järjepidevamalt ratsionaalne” ei olnud anomaalia mitte tema soo, vaid tema filosoofilise geniaalsuse tõttu. Ajastul, mil mehi vaimustas Newtoni eksperimentaalne edu nii seletamatult, et nad loobusid põhjuslikkuse otsimisest, oli just see naine see, kes ütles: „Oodake, sellest ei piisa. Me peame säilitama Leibnizi range metafüüsilise loogika, muidu muutub teadus pelgalt pimedaks kirjeldamiseks.” Ta ei reetnud naiselikku kogemust, vaid nõudis teaduselt absoluutset intellektuaalset rangust.

Heloise (u 1100–1164) ja Christine de Pizan (1364 – u 1430) arendasid sotsiaalset filosoofiat, vaidlustades naiste intellektuaalset piiramist. Christine de Pizan’i teos „Le Livre de la Cité des Dames“ (1405) oli põhimõttelliselt Euroopa ajaloo esimene süsteemne naiste intellektuaalse enesekaitse manifest. Ta ehitas üles allegoorilise „naiste linna“, kasutades ajaloolisi näiteid naiste saavutustest ja väites, et naiste madal staatus ja intellektuaalne piiratus on meesteühiskonna poolt loodud sotsiaalne konstruktsioon, mitte bioloogiline tõde või loomulik asjade seis.

Miks on naisfilosoofe ajaloos nii vähe?

Seda küsimust on selleteemalises kirjanduses käsitletud ning leitud, et see, et naisi on filosoofia ajaloos vähem näha, ei tulene loomulikult mitte andekuse puudumisest. Tee on olnud täis tõkkeid, mida on hoidnud püsti isegi ajaloo suurimad mõtlejad ise.

1. Kodune vangistus ja haridus: Sajandeid oli naiste roll piiratud kodu ja perega. Kui sul puudub ligipääs raamatukogudele ja ülikoolidele ning kogu su aeg kulub majapidamisele, on süvenenud mõttetööks peaaegu võimatu aega leida.
2. Müüt meessoost geeniusest: Pikka aega usuti, et filosoofiline talent on “meeste rida”. Näiteks saksa filosoof Hegel väitis üsna inetult, et naiste mõistus ei sobi kõrgemaks teaduseks. Ta võrdles naisi taimedega – rahulikud ja madalamad –, samas kui mehed olid tema silmis nagu loomad, kes on võimelised tegudeks ja keeruliseks mõtlemiseks.
3. Nähtamatud barjäärid täna: Isegi kui täna on uksed lahti, kummitab naisi sageli “targa mehe” kuvand. See tekitab tunde, et kui sa ei sobitu teatud väitlusstiili või karmi kesta, siis sa justkui ei kuulugi sellesse maailma. See pole enam seaduslik keeld, vaid nähtamatu eelarvamus, mis pärsib naiste eneseusku.

Aga võibolla ei ole asi ainult neis meile hästi tuntud ettekäänetes. Võibolla on asi ka erinevates mõtteviisides: ratsionaalne, dualistlik loogika versus “kogukehaline” intuitiivne mõtlemine? Ja siin ei pruugi vahe joosta sugugi ainult mehed vs naised liinis aga see oleks juba pikem eraldi teema.

Muutuste võimalikkus

Filosoofia ajaloo rikastamine naisautoritega ei ole lihtsalt viisakus, vaid vajadus näha maailma terviklikumalt. Ja näiteid leiaks ju laua kaasajast. Hannah Arendt, Simone de Beauvoir ja Martha Nussbaum ei lisanud lihtsalt naiste vaatepunkti, vaid muutsid reegleid, kuidas vabadusest ja eetikast rääkida.

Hannah Arendt (1906–1975) ja tegutsemise julgus: Arendt tõi filosoofiasse “sündivuse” (natality) mõiste. Kui mehed on sajandeid filosofeerinud surmast, siis Arendt keskendus algustele. Tema jaoks on vabadus meie võime alustada midagi uut ja ootamatut – see on sotsiaalne vastutus, mitte lihtsalt eraldatuses mõtlemine.

Simone de Beauvoir (1908–1986) ja valikuvabadus: Ta ei öelnud lihtsalt, et naised on rõhutud, vaid analüüsis, kuidas ühiskond muudab naise “Teiseks”. Tema kuulus lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” tuletab meelde, et suur osa meie identiteedist on ühiskonna poolt peale surutud roll, millest meil on õigus ja kohustus teadlikult välja murda.

Martha Nussbaum (sündinud mail 1947)ja tunnete tarkus: Nussbaum, kes on kaasajal tekitanud teravaid debatte ja kes asub samuti “Aristoteliku ratsionaalsuse poolele” on näidanud, et tunded – nagu kaastunne, hirm või viha – ei ole mõistuse vastandid, vaid sisaldavad hinnanguid selle kohta, mida me peame väärtuslikuks ja oluliseks. Tema järgi ei saa eetikat taandada kuivale loogikale, sest inimlik otsustamine toimub alati koos haavatavuse, empaatia ja kujutlusvõimega. Nii on ta aidanud taastada arusaama, et filosoofia ei pea eemalduma inimlikust kogemusest, vaid võib aidata seda sügavamalt mõista, kuid samas on tema läbiv seisukoht, et eetika tuleneb siiski eelkõige ratsionaalsest loogikast.

Need mõtlejad näitavad, et filosoofia ei pea olema ainult külm ja abstraktne loogika, vaid see võib olla elus, tundlik ja otseselt seotud meie igapäevase vabadusega.

Kirjanduses arutletakse muidugi ka selle üle, et mida peaks tegema, et siin pilt muutuks. Põhimõtteliselt võiks lahendusi taandada kahele asjale:

• Värskendaa õppekavasid: Kui koolis räägitakse ainult meestest, tekibki vale arusaam, et filosoofia ongi “meeste mäng”. Naisautorite toomine õpikutesse näitab, et mõttemaailm on avatud kõigile.
• Lammutada “targa mehe” imago: Sageli peetakse filosoofiks kedagi, kes räägib keeruliselt, vaidleb agressiivselt ja jätab lihtsalt “targa mulje”. See teatud poos ja kõneviis soosib sageli just mehi. Me peame õppima väärtustama sisu ja süvenemist, mitte ainult seda, kes suudab ruumis kõige valjemalt või enesekindlamalt rääkida.

Need on kõik õiged tähelepanekud, kuid mõeldes taas laiemalt: võibolla ei ole asi ainult sellistes “sootehnilistes” tõketes, vaid üleüldse meie võimekuses ja soovis meie mõtlemise viisi osas järele mõelda?

Kokkuvõte

Mõtteloo ajalugu ei ole ju veel lõppenud, isegi naiste panuse taasavastamine on alles alguses. Igati loomulik oleks lugeda naisfilosoofide teoseid mitte kui ajaloolist “huvitavat maitseainet”, vaid kui filosoofia loomulikku ja hädavajalikku osa, eriti arvestades seda “keelt”, milles naisfilosoofid on tavatsenud mõelda.

Filosoofia ajalugu ei peegelda mitte ainult seda, kes mõtlesid, vaid ka seda, millist mõtlemist peeti väärtuslikuks. Sajandeid hinnati kõrgemalt abstraktset ja formaalset arutlust, samas kui kehaga, kogemusega, suhetega ja igapäevaelu tarkusega seotud mõtlemine jäi sageli filosoofia äärealale. Kuna naiste elu oli ajalooliselt tihedamalt seotud just nende valdkondadega, muutus nähtamatuks mitte ainult osa naisautoreid, vaid ka terve kehastunud mõtlemise traditsioon.

Võib-olla räägib naisfilosoofide lugu lõpuks mitte ainult sellest, kes said rääkida, vaid ka sellest, millist tarkust oldi valmis kuulama. See on juba järgmiste artiklite teema.

---

relatio:

History of Women Philosophers and Scientists