Selles blogis on ühes artiklis uuritud „seente intellekti“, ehk seda kuidas need organismid tajuvad maailma ja orienteeruvad selles. Tegu on väga huvitava mittehierarhilise kognitsioonimehhanismiga. Pole  üllatav, et nii põneva teema puhul on uurijatele aegajalt on huvi pakkunud ka küsimus, et mis roll on seentel olnud inimeteadvuse arengul. Allpool on lihtsalt üks lühikokkuvõte seente ja inimteadvuse või ka religioossete kogemuste seoste kohta avaldatud käsitlustest. Lihtsalt teadmiseks, mitte proovimiseks – kas ideid võivad liigutada ka muud organismid või et mis roll võib olla idee tekkel kogemusel?

Mõte, et religioosne kogemus võib olla seotud psühhoaktiivsete taimede või seentega, ei ole sugugi uus ega pärine üllatuslikult ka ainult alternatiivkultuurist. Praktika ise on iidne – eriti hästi on psühhoaktiivsete seente rituaalne kasutamine dokumenteeritud Mesoameerika kultuurides. Seekord jätame selle ajaloolise praktika siiski kõrvale ja vaatame hoopis teooriaid ja ideid, millega on püütud religioosse kogemuse ja psühhoaktiivsete ainete võimalikku seost seletada.

Tegelikult tekkis 20. sajandi teisel poolel terve uurimissuund, milles etnoloogid, keeleteadlased aga ka  mükoloogid ja hiljem psühhedeelsete ainete uurijad hakkasid küsima, et kas mõned muistsete religioonide erakordsed kogemused võisid olla seotud ainete, sh teatud seente tarvitamisega (huvitav, et mütoloogi ja mükoloogi eristab ainult üks täht :)).

Seejuures on oluline eristada erinevaid väiteid. Üks asi on oletada, et mõnes konkreetses rituaalis kasutati psühhoaktiivset ainet; hoopis teine on väita, et kogu religioon või koguni kristlus ise sai alguse seente tarvitamisest. Nende kahe äärmuse vahele jääb terve hulk põnevaid hüpoteese.

Soma – püha seen India vanas religioonis

Üks olulisemaid lähtekohti on Ameerika etnomükoloog R. Gordon Wasson.

1968. aastal avaldas ta raamatu Soma: Divine Mushroom of Immortality. Wasson uuris veedades kirjeldatud salapärast rituaalset jooki „somat“ (seostatud ka jumalusega) ning pakkus välja, et selle algne allikas võis olla „Amanita muscaria“, punase-valgetäpiline kärbseseen.

Wassoni käsitluses ei olnud soma lihtsalt üks „narkootiline jook“, vaid varases veedalikus religioonis ohvri ja religioosse kogemuse väga keskne element.

Tegelikkuses ei ole soma täpne botaaniline identiteet tänapäevani kindlalt lahendatud. Juba 1980. aastal avaldatud teaduslik käsitlus märkis, et Wassoni Amanita muscaria identifikatsioon on vaieldav ning Veda tekstide botaaniline informatsioon ei anna sellele ühest kinnitust.

(Märkus: analoogset ja ilmselt somaga seotud jooki haomat nimetab ka zoroastrism, kuid ka selle joogi täpne retsept pole teada).

Vanakreeka Eleusiuse müsteeriumid

Eleusius oli Vana-Kreeka üks tähtsamaid müsteeriumikultusi. Initsiatsiooni keskmes oli rituaal, mille kohta antiikautorid säilitasid väga vähe otsest infot. Just seetõttu on eleusius sajandeid tekitanud küsimuse – mida müsteeriumisse pühendatud uustulnukad tegelikult kogesid?

1978. aastal avaldasid R. Gordon Wasson, Albert Hofmann ja Carl A. P. Ruck raamatu The Road to Eleusis: Unveiling the Secret of the Mysteries. Nad pakkusid välja, et nende müsteeriumide keskne rituaaljook kykeon võis sisaldada tungalterast (Claviceps) pärinevaid psühhoaktiivseid ühendeid.

Tungaltera on teraviljadel parasiteeriv seen, millest võib pärineda psühhoaktiivseid lüsergiinhappe derivaadid.

Päris kindla faktina seda väidet siiski võtta ei saaks. 2025. aastal ilmunud Sharday Mosurinjohni ja Richard Ascough’ uurimus kritiseerib otseselt eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse metoodikat ja leiab, et oletus on muutunud populaarkultuuris kindlaks faktiks märksa tugevamalt, kui olemasolev tõendusmaterjal õigustab.

Carl Ruck ja „entheogeenide“ roll religioonis laiemalt

Üks eelmärgitud autoritest, Carl A. P. Ruck jätkas selle teemaga ka pärast The Road to Eleusis ilmumist.

1992. aastal ilmus Wassoni, Stella Kramrischi, Carl Rucki ja Jonathan Otti ühine raamat Persephone’s Quest: Entheogens and the Origins of Religion.

Juba pealkiri näitab, et küsimus oli nüüd laiem: mitte enam üksnes eleusiuse rituaal, vaid psühhoaktiivsete ainete, sealhulgas seente võimalik roll religioossete traditsioonide kujunemises üldiselt.

Yale University Press kirjeldab raamatut uurimusena psühhoaktiivsete seente rollist muistse Kreeka, Euraasia ja Mesoameerika religioossetes rituaalides. Autorid kasutasid selliste ainete kohta mõistet entheogen – aine, mille tarvitamisega seostub „jumaliku“ või püha kogemuse esilekutsumine. Seejuures nimi entheogen ei ole mingi levinud seene nimetus, vaid sõna loodi 1979. aastal spetsiaalselt selleks, et viidatud kogemust kirjeldada. Aga siin on oluline märkida, et entheogeen ei pea olema ainult seen, vaid see võib olla ka taim või muu psühhoaktiivne aine (miks mitte ka mõni „kokteil“). Sõna ei määratle ainet keemiliselt, vaid pigem selle kasutuse ja kultuurilise tähenduse kaudu. Ehk entheogen sündis osaliselt „püha seene“ uurimise kontekstis, kuid loodi teadlikult palju laiemaks mõisteks.

Siin hakkab kujunema selline mõtteviis: küsimus ei pruugi olla selles selles, et inimesed „leiutasid jumalad pärast narkootikumide tarvitamist“, vaid selles, et teatud kultuurides otsiti teadlikult vahendeid erakordsete teadvusseisundite saavutamiseks ning hiljem anti nendele kogemustele religioosne tähendus.

John Allegro radikaalne mükoloogia – „Jeesus oli seen“

1970. aastal avaldas ta raamatu The Sacred Mushroom and the Cross: A Study of the Nature and Origins of Christianity Within the Fertility Cults of the Ancient Near East.

Allegro väitis, et muistse Lähis-Ida religiooni üheks sügavaks aluseks oli viljakuskultus ning et Amanita muscaria (punane kärbseseen) oli selles kultuses püha ja psühhoaktiivne vahend.

Ta läks aga kaugemale kui Wasson või Ruck. Allegro arvates olid muistsete religioonide müüdid ja hiljem ka piiblitekstid „kodeeritud pärimus“, mille tegelik tähendus oli seotud seenekultusega. Tema enda 1970. aasta ajaleheartiklis kirjeldatakse tema väidet, et Uue Testamendi lood olid kirjanduslik vahend seenerituaalide levitamiseks ning et ristilöödud Jeesuse lugu ei põhinenud ajaloolisel isikul!

Kõige radikaalsem samm oli tema väide, et Jeesus ise oli selle mütoloogilise süsteemi personifikatsioon, mitte ajalooline inimene. Harvard Divinity Schooli Center for the Study of World Religions nimetabki Allegro kuulsaks teesiks otse väidet, et „Jesus Christ was a mushroom“ – „Jeesus oli seen“.

Allegro raamat tekitas tohutu skandaali ja tema akadeemiline maine sai tugevalt kannatada. Hilisem uurimus on tema lingvistilisi meetodeid väga kriitiliselt hinnanud.

„Pilves ahv“ – seened kui inimintelligentsi vundament

Järgmine kuulus nimi on Terence McKenna, kuid tema hüpotees liigub juba hoopis teises suunas.

McKenna „Stoned Ape Hypothesis“ ehk eesti keeles „pilves ahvi hüpotees“ pakkus välja, et varased inimlased võisid süüa psilotsübiini sisaldavaid seeni ning et selline kogemus võis mõjutada inimese teadvuse, keele, sotsiaalsuse ja sümboolse mõtlemise arengut.

Psilotsübiin on looduslik psühhedeelne ja hallutsinogeenne aine, mida sisaldab üle 180 seeneliigi, mida sageli kutsutakse “maagilisteks seenteks”. Kehas muutub see psilotsiiniks, mis mõjutab ajus serotoniiniretseptoreid ning tekitab muutusi teadvuses, tajus ja meeleolus.

McKenna esitas selle mõtte oma 1993. aasta raamatus Food of the Gods. Tema idee ei olnud niisiis, et ainult kristlus sai alguse seentest. Ta läks ajas palju kaugemale, öeldes sisuliselt, et võib-olla aitas psilotsübiin kaasa sellele, et inimahvist sai selline olend, kes üldse suudab religiooni kogeda.

Väide on suur ja selle tõendusmaterjal on nõrk. Tänapäeval käsitletakse seda peamiselt spekulatiivse hüpoteesina, mitte väljakujunenud evolutsiooniteooriana.

„Pilves ahvi“ hüpotees tänapäeva evolutsiooniteaduses

McKenna idee ei jäänud üksnes 1990. aastate psühhedeelse kultuuri nähtuseks, sest  2021. aastal avaldasid evolutsioonilise antropoloogia uurija José Manuel Rodríguez Arce ja Arizona State University antropoloog Michael J. Winkelman ajakirjas Frontiers in Psychology artikli „Psychedelics, Sociality, and Human Evolution“, milles nad sõnastasid McKenna mõtte ümber evolutsioonilise antropoloogia ja psühhofarmakoloogia keeles. Nad ei väida, et psilotsübiin üksinda põhjustas inimese intelligentsuse või religiooni tekkimise, vaid pakuvad välja võimaluse, et psühhedeelsete seente juhuslik tarvitamine ja hilisem rituaalne kasutamine võisid olla üks tegur inimlaste liikumisel üha keerukama sotsiaal-kognitiivse eluviisi poole. Psilotsübiini võimalikud mõjud sotsiaalsusele, kujutlusvõimele, suhtlemisele ja grupisidemetele võisid nende mudeli järgi soodustada selliseid nähtusi nagu naermine, muusika, jutustamine ja rituaal – ning pikemas perspektiivis ka religiooni. Autorid rõhutavad siiski ise, et tegemist on hüpoteesiga, mida ei saa otsese tõendusmaterjaliga kinnitada: meil ei ole võimalik kindlalt teada, kas varased hominiinid psilotsüdeelseid seeni tarvitasid. Nad käsitlevad psühhedeelikume pigem ühe võimaliku kaastegurina paljude omavahel seotud evolutsiooniliste protsesside seas, mitte inimese kognitiivse arengu üheainsa põhjusena.

Seened kui üks varajastest ekstaasitehnikatest

Sama teemat käsitles Brian Muraresku 2020. aasta raamatus The Immortality Key: The Secret History of the Religion with No Name.

Muraresku uurib taas eleusiuse, antiikse Vahemere maailma ja varase kristluse võimalikke seoseid ning küsib, kas mõnes sellises traditsioonis võis olla kasutusel psühhoaktiivseid preparaate. Tema käsitlus on Allegrost oluliselt ettevaatlikum. Ta ei väida lihtsalt, et „Jeesus oli seen“, vaid püüab uurida võimalust, et muistne entheogeenne rituaal võis olla üks kristliku sakramendikultuuri eelkäijaid või mõjutajaid.

Muraresku ise on rõhutanud, et psühhedeelsed ained on tema käsitluses vaid üks osa vanematest „ekstaasitehnikatest“, mille hulka kuuluvad ka näiteks paastumine ja unepuudus.

Oluline märkus: eleusiuse psühhedeelse tõlgenduse kohta on värske teaduskirjandus toonud välja tõsiseid metodoloogilisi probleeme.

Kokku võttes

Seente ja religiooni seostamine on seega olnud aegajalt ilmuv suhteliselt populaarne teema, kuid ülaltoodud autorid ei väida tegelikult ühte ja sama asja:

Wasson:
Soma võis olla psühhoaktiivne seen.

Wasson, Hofmann ja Ruck:
Eleusiuse rituaal võis olla seotud psühhoaktiivsete ühenditega.

Ruck ja kaasautorid:
Entheogeenidel võis olla muistsetes religioonides laiem roll.

Allegro:
Seenekultus oli muistse religiooni sügav algkiht ja kristlus selle hilisem kodeeritud vorm.

McKenna:
Psilotsübiin võis mõjutada isegi inimese teadvuse ja kultuuri evolutsiooni.

Muraresku:
Muistsete entheogeensete rituaalide ja varase kristluse vahel võis olla ajalooline seos.

Kuna seoses „pühade seentega“ väidetakse üsna erinevaid asju, siis seetõttu ei ole „seente religiooniteooria“ tegelikult üks teooria, vaid pigem terve hüpoteeside perekond, mille ühes otsas on üsna konkreetne küsimus ühe rituaaljoogi koostise kohta ja teises otsas Allegro või McKenna väga suured katsed seletada inimese religioosse teadvuse päritolu. Üsna vähe, või pigem praktiliset mitte midagi ei ole siin teaduslikku tõestamist leidnud, kuid küsimuste esitamine võib avada uusi … häid küsimusi.

Näiteks, äkki on kõige huvitavam küsimus hoopis see: milline roll on kogemusel idee tekkes? Kas erakordne kogemus sünnitab idee, mille inimene alles hiljem sõnadesse, sümbolitesse ja müütidesse vormib?

Nii võiks ka selle kõik tegelikult sõnastada ka palju laiemalt:

„kas (religioosne) müüt võib mõnikord olla mitte algne sündmus, vaid inimese poolt hiljem loodud tõlgendus algsest erakordsest kogemusest?“.

---