Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”