See on lugu ühest filosoofist (oluliselt varajasem kui Schopenhauer), Zeusi preestrist, kes läks koos Aleksander Suurega tänapäeva Afganistani/Pakistani piirkonda, kuulas „alasti filosoofe“ ning tõi Kreekasse budismi, mille ta sõnastas ümber kreekapäraseks filosoofiliseks „lahtistiks“. Imeline näide sellest, kuhu ideed lähevad ja mida nad teevad.

Kreeka filosoof Indias

Kujuta korraks ette sellist pilti: on aasta, 327 eKr ning üks nooremapoolne Kreeka filosoof, endine maalikunstnik, aga samas ka mees, kes kuulus Elises asuvasse Klytidiai klanini (kes olid tuntud selgeltnägijad) ning teenis Olümpia Zeusi templi ülempreestrina ja lisaks oli seotud Amphiarausi templi oraaklitega, seisab kuskil tänapäeva Pakistani ja Afganistani piiril, sisenenud tolleaegsesse „Indiasse“, vaatab ringi ja, ja mõtleb, et kõik, mida talle Ateenas on õpetatud, võib olla vale. See mees oli Pyrrhon Elisest, kes selle reisi tulemusel ei tulnud tagasi mitte lihtsalt reisimuljetega, vaid tõi endaga kaasa sisuliselt budismi tuuma ja ehitas sellest Kreeka versiooni.

Lisaks muudele allikatele tugineks siin Douglas C. Batesi 2022. a raamatule „Pyrrho’s Way: The Ancient Greek Version of Buddhism”, mis on kohati päris provokatiivne, andes mõista, et Pyrrhon võttis budistlikud ideed (nirvana, kannatustest vabanemise jm) ja lõi neile läänemõttemaailma jaoks nö uue kasutajaliidese. Batesi jaoks ei ole Pyrrhon Elisest lihtsalt üks marginaalne kuju antiikmõtlejate reas, vaid Lääne tsivilisatsiooni intellektuaalse ajaloo üks suurimaid “kaotatud võimalusi”. Bates käsitleb seejuures pyrrhonismi kui omamoodi “anti-filosoofilist filosoofiat”, mis sarnaselt Zen-budismile ei püüa ehitada uusi uskumuste süsteeme, vaid lammutab olemasolevaid.

Seega Pyrrhon liitub Aleksander Suure sõjakäiguga Indiasse, sest Aleksander, olles ise Aristotelese õpilane, andis oma õukonna filosoofidele selge ülesande: Minge ja uurige, mida need vallutatud rahvad mõtlevad! Pyrrhon veetis Indias ja Gandharas poolteist aastat (327–325 eKr), kohtudes “alasti tarkadega” (gymnosophistai).

Filosoofiate kokkupõrge

Üks asi, mis siin on ülioluline, on see intellektuaalne pagas, millega Pyrrhon sinna läks. Ta oli Demokritose filosoofilise traditsiooni järgija. See oli materialistlik koolkond, mis uskus aatomitesse. Ja see traditsioon oli just saanud täieliku intellektuaalse koslepi Platoni ja eriti Aristotelese käest. Nii et Pyrrhon ei läinud Indiasse tühja lehena, ta läks sinna kahe hiiglasliku filosoofilise probleemiga. Esimene puudutas eetikat ja õnne. Demokritos oli väitnud, et meelerahu, kreeka keeles eudaimonia, on see, mis viib voorusliku eluni, ehk sisuliselt kui sa oled seest rahulik, siis käitudki hästi. Aga Aristoteles, tuginedes Sokratesele, pööras selle täpselt pea peale. Tema väitis, et just vooruslik elu, õigete tegude tegemine, viib meelerahuni. Põhimõtteliselt oli küsimus selles, kumb on kana ja kumb on muna. Kumb on põhjus, kumb tagajärg?

Ja selle all oli veel sügavam probleem, mis puudutab tegelikkust ennast. Kas me üldse saame midagi kindlalt teada, kui meie meeled meid pidevalt petavad? Demokritos ja varasemad filosoofid väitsid, et tõde tegelikkuse kohta on meile kättesaamatu. Klassikaline näide oli see, et vees olev aer paistab kõverana, kuigi me teame, et see on sirge, ehk meie meeled on ebausaldusväärsed. Aga Aristoteles lükkas selle skeptitsismi otsustavalt tagasi ja arvestades, et Aristoteles oli Aleksander Suure enda õpetaja, oli tema sõnal tohutu kaal. Ta väitis, et mõistuse abil on tõde täiesti ligipääsetav. Ja nüüd Pyrrhon seisis sellele Aristotelese väitele vastu ning India oli talle pakkumas selleks relva.

Kuidas eksportida Indiat Kreekasse?

Nii et Pyrrhon läks Indiasse, kaasas need kaks küsimust: 1. mis on õnne ja vooruse suhe ning 2. kas me saame tegelikkust üldse usaldusväärset tunda? Ja mida ta sealt siis leidis, mis Kreeka filosoofia pea peale pööras? Batesi analüüsi kohaselt, mis omakorda tugineb filoloog Christopher I. Beckwithi tööle (filoloog, kes on tuvastanud keelelised vasted Pyrrhoni ja varajase budismi vahel) leidis Pyrrhon Indiast ühtse lahenduse mõlemale probleemile.

See lahendus oli varajases budismis. Ta leidis süsteemi, mis ütles, et need kaks probleemi ei olegi eraldi, vaid on ühe ja sama asja kaks külge. Ta tugines seejuures kolmele mõistele budismis:

1. Anatta (iseuse puudumine), st asjad on iseeneses eristamatud.

2. Anicca (püsitus), st asjad ei ole mõõdetavad ega püsivad.

3. Dukkha (kannatus/rahulolematus), st asjad on hindamatud, meie otsused nende kohta ei saa olla tõesed ega valed.

Ehk täpsemalt, Anicca püsitus ei tähenda ainult seda, et kõik sureb kunagi ära. See on palju radikaalsem arusaam, et miski pole hetkest hetke sama, vaid kõik on tegelikult pidevas muutumises olev aatomite kogum. Dukha on seejuures kannatus või sügav rahulolematus, mis tekib just sellest, et me üritame püsituid asju kramplikult kinni hoida, justkui need oleksid igavesed. Ja Annata ehk „mitte ise“ on kõige radikaalsem idee: sinus ei olegi mingit püsivat muutumatut mina või hinge, on ainult pidevalt muutuv vool. See viimane „mitte ise“ oleks Ateenas ilmselt ketserlusena kõlanud, sest kogu filosoofia keerles seal hinge ja „tunne iseennast“, idee ümber. Ehk: kõik on pidevalt muutuv, püsivat pole, mis tähendab et defineerimisest on olulisem „lahti lasta“. See tähendas Pyrrhoni jaoks täiesti teistsugust vaatenurka: selle asemel on uusi tõdesid peale kuhjata, tuleb lasta neil endast „maha kukkuda“, et päriselt puhastuda ja päriselt tunnetada ja see vabastabki kannatustest, viibki „õnneni“.

Ja siit tulebki Pyrrhoni geniaalsus. Ta ei hakanud Kreekas ringi käima ja rääkima sanskritikeelseid termineid. Ta kujundas need ideed ümber, et need sobiksid Kreeka mõttemaailma, et neid saaks kasutada vastulöögina Aristotelese argumentidele. Ja kõige tähtsam muutus, mille ta tegi, oli „tehnoloogias“ – ta jättis meditatsiooni Indiasse, selle asemel võttis ta juba olemasolevad Kreeka filosoofilised tehnikad, loogika, argumenteerimise paradoksid, et need, mis juba olid filosoofide tööriistakastis olemas. Ta rakendas neid uue eesmärgi nimel: saavutada sama tulemus, mida budistid meditatsiooniga taotlesid.  Sisuliselt seisnes tema „vandenõu“ selles, et panna kreeklased kasutama ratsionaalset meelt, et jõuda punkti, kus ratsionaalne meel vaikib.

Kreekastatud budism

Seega, Pyrrhon ei saanud luua uut või eksporditud müstilist või religioosset süsteemi. Ta pidi olema kaval, ta pidi kasutama seda, mida budismis nimetatakse upaya, ehk oskuslikeks vahenditeks, et kohandada õpetust kuulajaskonna jaoks. Tema upaya oli geniaalselt lihtne. Ta kasutas ühtainsat kreeka keelset mõistet: eudaimonia, mida  tavaliselt tõlgitakse kui „õnn“, aga pigem tähendab see õitsengut, sisemist heaolu, või tähendusrikast elu, mis on saavutatud läbi tarkuse ja vooruse. See oli praktiline, mitte vaimne eesmärk ja siin on konks. Sest peaaegu kõik Kreeka filosoofiakoolkonnad alates Aristotelesest kuni ja epikuurlasteni tunnistasid eudaimoniat elu peamiseks kõrgemaks eesmärgiks – see oli nende kõigi ühine keel! See oli nagu Trooja hobune – ta pakkis kõik need radikaalsed Ida ideed („püsitus“, „mitte ise“) mõiste sisse, millega kõik juba niikuinii nõus olid, öeldes sisuliselt „Te kõik tahate saavutada eudaimooniat? Mul on selleks meetod! Unustage hetkeks müstika, räägime kuidas see praktiliselt töötab.“ Ja see toimis. Meile tänapäeval võib see meenutada kui hästi saab müüa igasuguseid ideid, pakendades neid mõistetesse nagu heaolu või vaimne tervis. Ehk, see oli midagi, millest kõik said aru ja mida kõik tahtsid.

Nii, et ta muutis valgustumise praktiliseks eluoskuseks!

Batesi tekstis on see suurepärane metafoor: filosoofia kui meditsiin. See oli antiikajal väga levinud mõte. Stoikud nägid oma filosoofiat kui valusat operatsiooni. Epikuurlastel oli oma kuulus neljaosaline ravim. Aga milline oli siis nüüd see pürhhonistide retsept? Seda kirjeldatakse kui „lahtistit“! Jah, see on pürrhonismi “purgatiiv”: Pürrhonism on oksendama ajav ravim! See ei leevenda sümptomeid, vaid sunnib organismi mürgiseid dogmasid ja delusoorseid uskumusi välja heitma. See on intellektuaalne puhastus, mis jätab alles vaid vahetu reaalsuse. Ehk, lahtisti eesmärk pole midagi uut ja kasulikku kehasse lisada. Selle eesmärk on aidata kehal vabaneda mürgist, mis seal juba on.

Ja mis see mürk siis on? Pyrrhoni järgi on selleks ettekujutelm, teadmatus, dogmaatilised uskumused – see mis põhjustab kannatusi (budistlikku dukkhat).

Illusioonidega võitlemine

Huvitav, kuidas Douglas Bates räägib oma raamatus seejuures oma isiklikust kogemusest. Ta mainib sissejuhatuses, kuidas ta tundis end zen praktikas aastaid kinnikiilununa. Tegi kõik harjutused ära, aga midagi ei muutunud. Ja siis ta avastas pürrhonismi ning ta ütleb, et need meetodid toimisid tema jaoks paremini, kiiremini ja usaldusväärsemalt, kui miski, mida ta budismist oli õppinud.

See on heaks sissejuhatuseks järgnevale, ehk sellele kuidas Pyrrhon tegeleb illusioonide võitmisega. Üks lääne mõtlemise alustalasid, mille me kõik koolis selgeks saime, on Platoni koopiaallegooria. Tuletame selle korraks meelde. Vangid on aheldatud koopasse, näevad seinale ainult varje ja peavad neid reaalsuseks. Üks neist pääseb kuidagi koopast välja, näeb päikesevalguses päris maailma, tõde. Aga koopasse naastes peavad teised teda hulluks, sest tema silmad ei näe enam varjude maailmas midagi ja see loob selge teadmiste hierarhia. On valgustunud eliit, kes on väljas ja siis on teadmatu mass, kes on sees. Ja see ongi see, mida me tihti valgustumise all ette kujutame – et sa pead kuhugi „välja pääsema“.

Aga pürhhonistlik ja ka budistlik vastulause sellele on, et see on pettus. See on intellektuaalne kelmus, sest meil pole mingeid tõendeid, et keegi oleks kunagi sellest „koopast“ lahkunud ning et eesmärk ei peakski olema koopast põgeneda, vaid eesmärk on muuta oma tõlgendust sellest, mis koopas toimub, lõpetada varjude pidamine reaalsuseks: reaalsus ei muutu, vaid sinu suhtumine sellesse muutub. Ja see on radikaalne, sest peaaegu kogu lääne filosoofia on ehitatud Platoni „koopast välja ronimise ideele“ – otsi tõde kuskilt mujalt, ideede maailmas või Jumala juures või teaduslikes faktides. Aga Pyrrhon ütleb: lõpeta otsimine, tõde on siinsamas, sa lihtsalt ei näe seda omaenda pettekujutelmade tõttu. Piltlikult öeldes, sa ei pea ehitama uut maja, sa pead lihtsalt oma praeguse maja aknad puhtaks pesema.

Nii et Pyrrhon ei toonud Indiast kaasa budistlikku meditatsiooni, vaid kujundas selle “aktiivsed koostisosad” Lääne ratsionaalsele meelele sobivaks dialektikaks. Bates kirjeldab pyrrhonismi kui “külma ja tehnilist” süsteemi, mis sarnaneb jalgratta kokkupanemisjuhendiga – see on emotsioonivaba tehnoloogia meele puhastamiseks.

Loomulikult on alati olemas olnud ka Pyrrhoni kriitikuid. Lühidalt võiks nimetada kolme. Kõigepealt tema kaasaegne, Epictetus (stoik), kes leidis, et pürrhonistid on nii ärritavad, et neid tuleks piinata, kuni nad tunnistavad “tõde”. Teiseks, Jonathan Barnes, kaasaegne kriitik, kes nimetab pürrhoniste “posijateks” (quacks). Ja lõpuks kristlik kirik, kes ajalooliselt hävitas pürrhonismi kui ohtliku ja usuvaba mõtteviisi.

Kokkuvõtteks

Pyrrhon asendas müstilised ja religioossed elemendid ratsionaalsete, loogikal põhinevate tehnikatega, mis olid kreeklastele arusaadavad ja vastuvõetavad. Ja teiseks, ta asendas selle raskesti hoomatava valgustumise eesmärgi, millegi väga praktilise ja ihaldusväärsega – eudaimoniaga. Tulemuseks oli süsteem, mis oli loodud spetsiifiliselt pettekujutelmade mürgi väljutamiseks meelest. See ei nõudnud uute uskumuste omaks võtmist, vaid vastupidi, see nõudis vanadest kahjulikest uskumustest vabanemist ja see on oluline nihe.

Seda võiks sõnastada ka nii, et pürhhonism pakub teed meelerahuni, mis on olemuselt mitte religioosne, mitte müstiline, vaid otsekui loodud spetsiaalselt ratsionaalsele läänelikule mõtteviisile. See on viis tegeleda kannatustega, seades kahtluse alla omaenda kõige kindlamad uskumused, selle asemel, et pimesi omaks võtta uusi võõrapäraseid dogmasid. Eudaimonia ei saabu uute uskumuste omandamisel, vaid vanadest lahtilaskmisel.

Siit koorub välja üks päris provokatiivne mõte: kas 2300 aastat vana ida mõtteviisi ümberpakendamine vana kreeka loogika abil võiks olla tänapäeva lääne inimese jaoks tõhusam ja otsem tee kui algallikas ise? Kui jah, siis kas me oleme omaenda ratsionaalsuse vangid, kes vajavad ratsionaalset teed vabadusse?

ps. siit võiks harutada edasi üht väga huvitavat teemat: kas Pyrrhoni poolt kasutatud tetralemmad olid juhuslikult väga samased hiljem Nagarjuna poolt täiuseni lihvitud tetralemmadega? Või ongi algne mõjutaja olnud siin kreeka filosoofia, nii nagu Baktria kaudu mõjutas Kreeka filosoofiast (Sokrates ja teised skeptikud) pärit apooria budistliku koani’ni (varem näiteks prasanga) arenenud ratsionaalse mõtlemise ummikusse ajamise meetodeid dhyana-, chan- ja zen-budismis?