Selles artiklis tuleb juttu Pärsia rahvuseeposest “Šahname” (“Kuningate raamat”), selle autorist Ferdusist ning teose loomist ümbritsenud ajaloolisest kontekstist. Ferdusi (u 935–1020 pKr) pühendas 33 aastat oma elust eepose koostamisele, mille eesmärk oli talletada Iraani ajalugu ja pärimust. Teose sünd langes kokku nn Pärsia renessansiga Samaniidide dünastia valitsemisajal, mil väärtustati uuesti pärsia keelt ja kultuuri pärast araablaste vallutusi. “Šahname” ei ole üksnes kirjandusteos, vaid ka keeleline monument, mis minimaliseeris araabia laenude kasutamist (vaid u 2%) ning pani aluse klassikalisele pärsia keelele. Eepos tugines nii suulisele pärimusele kui ka varasematele kirjalikele allikatele, sealhulgas kaduma läinud kesk-pärsiakeelsetele tekstidele. Hoolimata teose tohutust kultuurilisest mõjust, suri Ferdusi vaesuses pärast seda, kui võimule tulnud Gaznaviidide dünastia ei tasustanud tema tööd vääriliselt.
Autor: Ferdusi (Hakim Abul-Qasim Mansur)
Ferdusi sündis Kirde-Iraanis Khorasani provintsis Tusi külas vahemikus 935–941 pKr.
Nimi ja etümoloogia
- Tegelik nimi: Hakim Abul-Qasim Mansur.
- Kirjanikunimi: Ferdusi (või Ferdowsi) tuleneb sõnast pardos/pardes (araabia k. ferdos), mis pärineb avestakeelsest sõnast pairi-daeza.
- Pairi tähendab “ümbritsev”.
- Daeza tähendab “kuju, vorm, müür”.
- Tähendus on “taraga ümbritsetud aed” ehk paradiis. Seetõttu tuntakse teda kui “luuletajat paradiisist”.
Eluloolised detailid
- Ferdusi abiellus 28-aastaselt.
- Kaheksa aastat hiljem alustas ta “Šahname” kirjutamist, et teenida raha oma tütre kaasavara jaoks.
- Teose kirjutamine kestis kokku 33 aastat ning see viimistleti lõplikult u 1010. aastal.
- Ferdusi suri 1020. aastal murtud ja vaese mehena. Kuna ta oli šiia usku, ei lubatud teda matta tavalisele kalmistule, vaid ta maeti oma koduanda.
Ajalooline kontekst: Samaniidide dünastia
Ferdusi noorus langes aega, mil piirkonda valitsesid Samaniidid (819–999 pKr). See periood on tuntud kui “Pärsia renessanss”.
Samaniidide riik ja poliitika
- Pealinn: Buhhaara (Bagdadi rivaal).
- Territoorium: Hõlmas tänapäeva Iraani, Afganistani, Türkmenistani, Usbekistani, Kõrgõzstani, Tadžikistani ning osaliselt Kasahstani ja Pakistani.
- Päritolu: Dünastia rajaja oli Saman Khuda (8. sajand), kes oli algselt zoroastrist, kuid pöördus islamisse. Tema järeltulijad pidasid end Sassaniidide järglasteks.
- Kultuuriline tähtsus: Samaniidid olid moslemid, kuid etnilised pärslased, kes toetasid pärsia keele ja kultuuri tõusu. Alates 911. aastast hakati õukonnas araabia keele asemel kasutama pärsia keelt.
- Sallivus: Riigis säilisid vana-iraani traditsioonid; rahvas austas endiselt vanu zoroastristlikke tuletempleid. Samaniidid olid märksa sallivamad kui varasemad araablastest valitsejad.
- Kaubandus: Aktiivne kaubavahetus Euroopaga (Samaniidide münte on leitud isegi Baltimaadest ja Skandinaaviast).
3. “Šahname” allikad ja eelkäijad
Ferdusi ei loonud eepost tühjalt kohalt, vaid tugines pikaajalisele traditsioonile ja varasematele katsetustele.
Kirjalikud ja suulised allikad
| Allikas | Kirjeldus |
| Khvatāy-nāmak | “Kuningate raamat” kesk-pärsia (pahlavi) keeles. Koostati Sassaniidide kuninga Khosrow I (531–579) käsul ja ulatus kuni Yazdegird III-ni (633–649). Põhines preestrite kogutud teabel. |
| Chihrdad | Üks Avesta kadunud raamatutest, mis sisaldas inimkonna ajalugu algusest kuni Zarathustrani. |
| Kreeka allikad | Diodorus (1. saj eKr) viitab Ctesiasele (5. saj eKr), kes kasutas Pärsia “kuninglikke raamatuid” (Basilikai Diphtherai), kuhu pärslased panid kirja oma vanaaegseid lugusid. |
| Zoroastristlik pärimus | Ferdusi kasutas teavet, mida hoidsid alal zoroastrismi preestrid (arch-magi) suulise pärimuse ja lugude jutustamise kaudu. |
Otsesed eelkäijad
- Masudi Marvazi: Alustas esimesena “Šahname” panemist värssidesse; tema tööst on säilinud vaid fragmendid.
- Abu Mansur Daqiqi (u 932–977): Samaniidide õukonnapoeet, kes alustas eepose kirjutamist enne Ferdusit. Ta oli zoroastrist ja jõudis kirjutada u 1000 värssi (alates Zarathustra ajast), kuni tema türklasest teener ta mõrvas. Ferdusi lülitas Daqiqi värsid oma teosesse.
Teose olemus ja tähendus
“Šahname” on mahult hiiglaslik – see sisaldab 62 lugu ja 990 peatükki (olles mahult mitu korda suurem kui Homerose “Ilias”).
Keeleline revolutsioon
Enne Ferdusit peeti pärsia keelt islamiseerunud aladel alamaks ja nõrgaks. Ferdusi:
- Kasutas maksimaalselt puhast pärsia keelt.
- Minimeeris araabia laensõnu (teoses on neid vaid umbes 2%).
- Lõi nn “uus-pärsia” ehk klassikalise pärsia keele (Farsi), mis on püsinud sajandeid oluliste muutusteta.
Kultuuriline sild
“Šahname” toimib sillana islami-eelse ja islamiseerunud Iraani vahel. See aitas säilitada iraanlaste identiteeti, hoides ära täieliku araabistumise ning hilisema türgistumise. Samaniidid ja Ferdusi ei “äratanud” pärsia kultuuri ellu, vaid pigem ei lasknud sel kunagi täielikult hääbuda.
Teose saatus ja pärand
Samaniidide langus ja Gaznaviidid
Teose kirjutamise ajal vallutasid Samaniidide alad sunniitidest türklased – Gaznaviidid. See muutis Ferdusi olukorda drastiliselt:
- Luuletaja lootis väärilist tasu, kuid türklasest sultan Mahmud maksis talle lubatust oluliselt vähem.
- Pettunud Ferdusi jagas saadud raha laiali ja suri vaesuses.
Säilimine
Ferdusi originaalkäsikiri pole säilinud. Vanimad koopiad pärinevad umbes 200 aastat pärast tema surma. Kaasaegsed teaduslikud rekonstruktsioonid põhinevad kümnete erinevate käsikirjade võrdlemisel:
- Mohl (1838–1878): 7 köidet, tugines 35 käsikirjale.
- Hilisemad versioonid (1966–1987) on tuginenud 12–15 usaldusväärsele käsikirjale.
- Eepose maht varieerub erinevates käsikirjades 50 000 kuni 60 000 värsi vahel.
“Šahname” tähtsust tänapäeval rõhutab asjaolu, et näiteks Tadžikistani rahaühik somoni on saanud nime Samaniidide järgi ning Dušanbe lennujaam kannab nime Somon Air.