See tekst arutleb teemal, et millise järjepidevusega esineb arv 7 erinevate kultuuride panteonides ning milles seisnevad seejuures ühised jooned.

Sissejuhatus

Arvu seitse on mitmetes kultuurides peetud pühaks. Meie kultuuriruumis seostub see peamiselt kristliku traditsiooniga, mis osalt omakorda muidugi tuleneb judaistlikust traditsioonist: Jumal lõi maailma 7 päevaga, millest seitsmes oli püha, seetõttu on ka nädalas 7 päeva, millest seitsmes on püha, Noa pidi võtma laeva “puhastest loomadest” ja ka lindudest 7 paari, hapnemata leibade püha kestis 7 päeva, igas seitsmes aasta oli hingamisaasta ja 7×7 ehk 49. aasta juubeliaasta, templiküünlajalal oli 7 haru, juudid olid Babülonis vangistuses 70 aastat, pärast mida tuli lugeda 70 “aastanädalat” lõpliku lunastuse saamiseni, Jeesus käskis andestada “seitsekümmend korda seitse korda”, Ilmutuse raamatus on sõnumid 7 kogudusele, avatakse 7 pitserit, 7 inglit puhuvad 7 pasunat ja valavad välja 7 vihakaussi, Jumala trooni eest taevas seisab “seitse vaimu” jne.

Kristlus ja judaism on muidugi monoteistlikud religioonid, nende puhul me ei saa rääkida panteonist, ehk jumalate “süsteemist”, kogumist. Samas ei väldi Piibel sõna “jumal” kasutamist teiste nö üleloomulike olendite kohta. Näiteks Psalmis 82, kus “Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas”. Siin on kasutatud nii Jumala kui “jumalate” kohta sama heebreakeelset sõna “elohim” („jumalad“ – mitmuses) ning seda mõistetakse laias laastus kahtmoodi: kas silmas peetakse ingleid või inimlikke kohtumõistjaid, kes rakendasid Jumala seadust. Tõenäolisem on siiski see, et silmas on peetud ingleid, eriti kui võrrelda seda Psalmiga 89, kus salmides 6-8 on sarnaselt mainitud “Jumala lapsi” ja “pühade kogudust”, ehk ingleid.

Kui tuletada meelde veel Ilmutuses nimetatud 7 inglit, ehk elohimi („jumalaid“), siis võikski siit hüpata pealkirjas nimetatud nn panteoni teemasse. Ja pigem nö peavoolu judaismist alternatiivjudaismi, täpsemalt Qumrani traditsiooni, mis on saanud tuntuks nn Surnumere käsikirjade kaudu. Üleminekuks olgu siin taas Vana Testamendi Taanieli raamat.

Judaistlik traditsioon, seitse peainglit

Taanieli raamatus nimelt mainitakse peaingel Miikaeli (12:1). Ka Uus Testament nimetab Miikaelit peaingliks (Juuda 1:9; Ilmutuse12:7). Kuid huvitav on, et Taanieli 10:13 on Miikael “üheks peainglitest”. Seega peaks peaingleid olema rohkem kui üks. On oletatud üheks peainglitest ka Gaabrieli, ehkki Piibel otseselt tema kohta sellist tiitlit ei kasuta. Üldse ongi nii, et kanooniline Piibel ei räägi meile midagi täpsemat peainglitest.

Küll aga on sellest päris põhjalikult juttu Qumrani dokumentides. Inglitega seostuv oli nende jaoks oluline, arvati et inglid reaalselt osalevad Qumrani kogukonna ettevõtmistes. Taanieli raamat on muide olnud Qumrani kogukonnas üks populaarsemaid. Kuid üks, lisaks Qumranile ka muidu tuntud raamatuid, on Eenoki raamat, mis tegelikult kuulub ühe kõige vanema kristliku kiriku, Etioopia kiriku piiblikaanonisse. Surnumere käsikirjade seas oli samuti mitmeid Eenoki raamatu koopiad, mis on dateeritud 3. ja 2. sajandisse e.m.a.

Inglitega seotu on Eenoki raamatus olulisel kohal, neid, täpsemalt üht osa, ehk „langenud ingleid“ peetakse peasüüdlasteks patu toomises inimkonna sekka ning nende üle kohtu mõistmisele “viimse sugupõlve” ajal pööratakse palju tähelepanu. Eenoki raamatu 20. peatükis on inglitest vast kõige detailsemalt juttu. Siin on juttu seitsmest inglist, keda on põhjust pidada peaingliteks, need on Uriel, Rafael, Raguel, Miikael, Saraqael, Gabriel ja Remiel. Mujal Eenoki raamatus on sõnaselgelt nimetatud peaingliteks Miikaeli (71:3) ja Urieli (21:5). Seejuures tõuseb läbi Eenoki raamatu neist seitsmest esile kolmik: Miikael, Gabriel ja Uriel.

Seitsmele inglile viitab lisaks Eenokile ka apokrüüfiline Toobiti raamat, kus öeldakse: “Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette pühade palved ja käivad Püha auhiilguse ees” (12:15). Ja ka Piibel ei jäta mainimata üht seitsmest inglist koosnevat olulist gruppi, Ilmutuse raamatus räägitakse nii Jumala trooni ees seisvast “seitsmest vaimust” (1:4; 4:5; 5:6) ning Jumala kohtuotsustes osalevaid seitset inglit (8:2; 15:1).

Seega judaistlikus ja ilmselt ka sellele tuginevas juudakristlikus traditsioonis esineb seitsme peaingli kontseptsioon. Qumrani kogukonna kohta ei ole teada, et kustkohast pärinesid nende teoloogilised seisukohad. Tõenäoliselt olid nad olnud osalised makabeide mässus, olles esialgu makabeide liitlased koos nn protovariseride ja -saduseridega. Lahkhelid tekkisid ilmselt aga siis, kui makabeid haarasid endale nii kuninga kui ülempreestri rolli, mis rangelt võttes oleks pidanud kuuluma vastavalt Taaveti ja Saadoki suguvõsadele (makabeid ei kuulunud kumbagi). Kust ja millal aga olid Jeruusalemma tulnud nn protoqumranlased, see ei ole teada. Väga tõenäoline näib aga nende seos Babüloniga, sest ehkki väga paljud juudid küll olid sealt vangistusest naasnud Pärsia valitsejate loa ja korralduste alusel alates aastast 539 e.m.a., olid päris paljud Babülonis vabatahtlikult ja tõhusa juudi kogukonnana veel 2. sajandil e.m.a., ehk makabeide ülestõusu eel ning leidub kirjalikke allikaid, mis väidavad, et just sel ajal naasesid paljud neist Juudasse ja ka Galileasse (sh nö naatsaretlased, ehk kuningas Taaveti kuningliku suguvõsa, ehk nezeri liikmed).

Igatahes tuleb mõjutuste otsimisel võtta arvesse Pärsia impeeriumit ning selle erakordset, monoteistlikku ja väga vana religiooni – zoroastrismi. Selle mõju all elasid juudid sajandeid ning seejuures ei olnud nende suhtumine pärslastesse sugugi halb. Juutide Paabeli vangist vabastajat, Pärsia kuningas Kyrost nimetatakse Piiblis koguni Messiaks (Jesaja 45:1; ainus mittejuut, kellele selline tiitel omistatakse juutide Pühakirjas). Seitsme peaingli eelkäijate otsingul tasub seetõttu vaadata zoroastristlikku panteoni.

Seitse amesha spentat

Zoroastrism on kahtlemata monoteistlik religioon, mille algupära võib ulatuda isegi 15.-13. sajandisse e.m.a., mil ta sai ainujumal Ahura Mazda (“Tark Isand”) prohveti Zarathustra poolt praeguse Afganistani alal (tolleaegne Baktria) alguse ja levis sealt sajandite jooksul pärslaste aladele, saades lõpuks tohutu Pärsia impeeriumi superreligiooniks. Tõsi on aga see, et nagu Piiblis, nii leidub ka monoteistlikus zoroastrismis “jumalusi”, kes ei ole küll võrdsed Ahura Mazdaga, vaid olles algselt tema omadused või aspektid, kujunevad nad aja jooksul inglite taolisteks, ainujumala käsutuses olevateks vaimolenditeks. Selliseid vaimolendeid nimetatakse zoroastrismis amesha spentadeks.

Avestakeelne termin “amesha spenta” tähendab sõnasõnalt “pühad surematud” ning ka neid on seitse: Asha Vahista (tõde), Vohu Manah (“hea mõte”), Kshatra Vairya (võim), Spenta Armaiti (rahu), Haurvatat (täiuslikkus), Ameretat (surematu) ja Spenta Mainyu (hea vaim vaim või püha vaim). Selline ainujumala kõrval seisev seitsmik moodustab seega mõnes mõttes zoroastristliku panteoni samamoodi nagu Jehoova ja tema elohimid moodustavad mõneti judaistliku panteoni. Ning just sellise religioosse mõju all, kus ainujumal Ahura Mazda ja tema seitse amesha spentat valitsesid kogu hiiglasliku Pärsia impeeriumi religioosset sfääri (olles küll ülimalt sallivad teiste religioonide suhtes), elasid ja kujundasid oma usulised vaated ka juudid, nii Babülonis kui Judeas.

Seega ei saa kindlasti välistada zoroastristliku “seitsmiku” mõju eenokliku seitsme peaingli kontseptsiooni välja kujunemisel. Ja see poleks ainus sajandeid kestnud võimsa maailmausundi mõju – see ulatus lisaks judaismile ka paljude nn paganlike religioonide ja maailmavõimudeni, näiteks roomlaste poolt veel kristluse ajal ülimalt austatud jumal Mithra on otsene laen zoroastristlikust usundist, kus Mitra oli üks “jumalustest” (yazata) ehkki algselt ilmselt lihtsalt ainujumala üks aspektidest.

Zoroastrism ei sündinud aga vaakumis. Tema algne päritolu Baktrias, ehk tänapäevase Afganistani põhja ja kirdeosas tähendab olulist seost vanaindia vedaistliku kultuuriga. Zoroastrismi pühakirja Avesta keel avesta on väga tihedas suguluses RigVeda nn vanasanskrikti keelega. Üldiselt ollakse seisukohal, et nii vedaistlik kui avesta kultuurid ja keeled arenesid kõrvuti välja mingist algsest, nn indo-iraani kultuuriruumist millalgi 18.-16. sajandil e.m.a. Nende ühiseks esivanemaks peetakse näiteks indoeurooplaste Sintashta kultuuri Siberi lõunaosas millalgi 22.-19. sajandil e.m.a. ning suureks mõjutajaks ka “Baktria-Margiana” kultuuri 20.-16. sajandil e.m.a. Seetõttu tuleks küsida, et mis seos võis amesha spentadel olla vedaistliku panteoniga?

Seitse adityat

Vedaistlik panteon on muidugi tohutu, selles kultuuris kummardati sadu või koguni tuhandeid jumalaid. Laias laastus, eriti algperioodil, jagunesid nad aga kaheks: vanad jumalad, ehk asurad (keda hilisem vedaistlik ja eriti nn hinduistlik usund hakkas käsitlema deemonitena) ning uued jumalad, ehk devad. Asurate hulgas esineb aga oluline tuumik, keda nimetatakse sõnaga “aditya”, sest nende ühine “ema” on kosmiline “meri” (asu, arvatavalt Linnutee), nimega Aditi. Tekstides figureerib muide ka “Asura-Isa”, keda nimetatakse ka Dyaus Piteriks, et “Taevaisaks” (sellest nimest on tuletunud nii Zeus kui Jupiter). Kuid see adityate tuumik koosneb taas seitsmest liikmest, kelleks on: kõigi jumalate isa ja kuningas Varuna, tema “noorem vend” (võimalik, et algselt ka üks tema aspektidest) Mitra, Aryaman, Daksha, Bhaga (kelle nimega on seotud slaavi bog, ehk jumal), Amsha ja Shurya. Hiljem kasvab adityate arv küll suuremaks, ent algselt, vanas RigVeda traditsioonis, alg-zoroastrismi kaasaegses, on neid just taas täpselt seitse. Ja ka nende seast tõuseb RigVedas esile kolmik: Varuna, Mitra ja Aryaman.

On arvatud, et just RigVeda seitse adityat on selleks põhjuseks, miks zoroastrismis esineb paralleelselt samuti just seitse amesha spentat. Igatahes on selge see, et RigVeda nn vanade jumalate tiitel asura (“isand”) kõlab avesta keeles ahura. Ehkki zoroastristlik ahura-usund vastandas end vedaismiga seotud devade-usundile, on ilmselgelt seitse vedaistlikku asurat-adityat ja Ahura Mazda seitse amesha spentat seotud mingi sarnase pärimuse või traditsiooniga.

Kaevudes India kultuurides ajas sügavamale, jõuame nn Harappa kultuurini, mille panteonist teatakse vähem. Harappa kultuur oli küll seotud omaaegse pronksiaja maailmaga, sh Mesopotaamia ja Sumeriga, ent vedaistliku ja avesta kultuuride kandjad, indo-eurooplaste hulka kuuluvad “aarialased” (sealt ka nimi “Iraan”) olid kindlasti mõjutatud oma algse asuala “tõmbekeskusest”, nn “Baktria-Margiana” tsivilisatsioonist, kus kindlasti segunesid nii indo-aaria, harappa kui Mesopotaama, sh Sumeri kultuurid ja kahtlemata ka usulised tõekspidamised. Tegemist oli hilisema “siiditee” eelkäija, nii “nefriiditee” kui “tinatee” olulise sõlmkohaga (kogu pronksiaja maailm, sh Sumer, tarnis tolleaegset “naftat”, ehk pronksisulami jaoks ülivajalikku tina just praeguse Afganistani kirdeosast). Niisiis: milline oli vedaistlikule kultuurile eelneva, nn kõige esimese tsivilisatsiooni, Sumeri panteon?

Seitse anunnakit

Anunnakid on tänapäeva popkultuuris ja “uusvaimsuses” üks kuritarvitatud ja äraleierdatud teemasid. Peamiselt peetakse neid iidseks tulnukate rassiks, kes DNA-manipulatsioonide tulemusel kujundas inimese ja pani aluse inimtsivilisatsioonile. Tegelikult pärineb see sõna aga Sumeri vanadest tekstidest, mis on üldse kõige vanemad kirjalikud allikad, mis säilinud on, meieni jõudnud tahvlid on pärit u 18. sajandist e.m.a. Kirjakeel sündiski ju praeguste teadmiste kohaselt Sumeris, arvatavalt millalgi 4000-3000 e.m.a. vanasumeri, ehk Uruki perioodil, kuid sai tõelise hoo sisse nn sumeri renessansi või impeeriumi ajal 2112-2004 e.m.a.

Muidugi tuleb ka Sumeri kultuuri puhul arvesse võtta seda, et ta on oma pika aja jooksul muutunud. Seda on mõjutanud nii Akkadi vallutused 24.-23. sajandil e.m.a. (märksõnadeks Sargon või ka Gilgameshi eepos) kui ümber kujundanud vanababüloonia riik 21.-17. sajandil e.m.a. (Hammurapi seadused või Enuma elishi loomismüüt). Kui aga lähtuda võimalikult varajasest meile teadaolevast kihistusest, siis võib vanasumeri panteoni kirjeldada järgmiselt.

Kõige algpõhjus oli Namma, kõige loodu algus, keda kujutatakse kosmiliste vetena, algse “merena” (apsu), seega pigem “millena” kui “kellena”. Sellest tekib jumal-isa An (akadi Anu), ehk “taevas” (taevaisa), kellel on taas seitse “last”, keda nimetatakse annunnakiteks või anunnadeks, kellest esimene on anunnakite kuningas ja maailma looja Enlil (“taeva isand”), seejärel tema noorem vend Enki (“maa isand”) ja selle naine Ninhursag, seejärel nende tütar, sõja ja armastuse jumalanna Inanna (kellest tuletusid hiljem Ishtar ja Astarte) ning Enlili poeg, kuujumal Nanna (akadi Sin) ja selle poeg, päikesejumal Utu (Samash). Need seitse peamist anunnakit olid Sumeri panteoni tipp, kellede seast tõuseb taas kolmikuna üles An, Enlil ja Enki.

Aja jooksul nende positsioonid muidugi muutusid. “Taevaisa”, An’i kummardamine taandus juba ilmselt 24. sajandil e.m.a., tema asemel tuli võimas kuningas, maailma looja ja kõigi teiste anunnakite valitseja Enlil, kelle nimi tähendab taeva või tuulte-tormide isandat. Huvitav, et Enlili kujutati enamasti mitte inimkujuliselt, vaid seitsme sarvega kiivriga. Tekstidest on ka näha, et nimi Enlil muutub aja jooksul tiitliks, mida omistatakse ka teistele jumalatele. Akkadi keeles muundus Enlil Ellil’iks ja babüloonlaste seas Elil’iks, millest on väike samm El’i ehk Elohimini (kaananlaste seas oligi jumalat tähistavaks nimetuseks El). Muide, 1. Mo 14:18 näitab, et varajasel, Aabrahami perioodil, kummardas hilisemal Iisraeli territooriumil müütiline kuningas Melkisedeks jumalat, kelle nimi oli El-Elyon, ehk Kõigekõrgem Jumal.

Sumeri kirjandusest on näha, kuidas Enliliga konkureerib kogu aeg tema noorem vend Enki, keda ilmselt armastati rohkem. Teda nimetati inimeste loojaks, kirjeldati targa, isegi nutika või trickster-jumalana. Akadi perioodi sumeri veeuputusest rääkiv Gilgameshi eepos kirjeldab, kuidas jumalate kuningas Enlil soovis teda häirinud inimesed veeuputusega hävitada, ent kuidas plaanist teada saanud Enki hoiatas Utnapishtimi, kes päästis laevaga oma pere ning kuidas hilisema tüli järel Enlil leppis sellega, et “inimeste probleemi” lahenduseks on nende eluea ning üldse võimu vähendamine.

Anunnakid on ehk kõlaliselt ka sarnased sõnale aggelos (angelos), ehk inglid, mis nagu ka heebreakeelne malakha tähendab “saadikut” või “käskjalga”. Igatahes on kreeka mütoloogia puhul selgelt märgata seda, kuidas selle vanemasse kihti on esmalt jõudnud Sumeri-akadi-babüloonia mõjud ja selle peale, nö teise kihina indo-iraani mõjud. Tunnistada tuleb ka sõnade anuna ja asura sarnasust. Seejuures võiks märkida, et arameakeelses Eenoki raamatus (Surnumere käsikirjad) ei leidu inglite kohta heebreakeelset sõna „malakha“, vaid seal esineb sõna „irin“ (aramea iyri), mis tähendab Valvurit (inglk Watcher). Eenoki raamatust mõni sajand hiljem, ilmselt 1. sajandil AD kirjutatud nn „Teine Eenoki raamat“ kasutab nende taevase olendite kohta kreekakeelset sõna egregoroi, mis tähendab samuti „valvurit“ või ärkvel olijat (sealt tuleneb vanaslaavikeelses teises eenoki raamatus sõna grigori). Seega raske öelda, kas anunad/ahurad on kuidagi keeleliselt mõjutanud sõna „aggelos“ või inglid teket või mitte.

Igatahes oli 7. sajandi e.m.a. uusbabüloonia riik, juutide vangistaja ja langedes ka vabastaja, nii Sumeri-akadi-vanababüloonia kui Pärsia-avesta-vedaistliku traditsiooni pärandist mõjutatud, mis omakorda näis just sellise “seitsmikest” panteonide kaudu omavat mõju ka “Eenoki peaingli-teoloogiale”, st ehkki lingvistilist seost ei pruugi olla, siis arvuline seos on kindlasti olemas.

Veeuputus ja seitse apkallut

Seoses Eenoki raamatu ja Sumeri traditsioonidega tuleb muidugi märkida ära, et kui veeuputusest räägib ka Vana Testament, siis Eenoki raamatus on see palju olulisema, määravama tähtsusega. Just veeuputuse eel maale laskunud elohomid, inglid, keda Eenoki raamatus nimetatakse “Valvuriteks” tõid inimkonda oma käitumise ja “teadusega” patu, sõjad ja üldise allakäigu. On huvitav, et ka sumeri kirjandus räägib sellest, et üks seitsmest anunnakist, Enki, lõi enne veeuputust omakorda seitse jumalikku olendit, keda nimetatakse “apkallu’deks”. See akadikeelne sõna tuleb sumerikeelsetest sõnadest ab (vesi), gal (suur), lu (mees). Seega kas suured mehed veest või suure vee (veeuputuse?) mehed (kuigi “vesi” võib ka viidata apsule – nn kosmilisele ookeanile).

Need olid seitse veeuputuse-eelset jumalikku tarka, kes nõustasid veeuputuse-eelseid kuningaid ja keda miskipärast kujutatakse kas poolkalade-poolinimestena või “kalariietes” inimestena. Nagu Eenoki langenud inglid, õpetasid ka nemad inimestele religioosseid rituaale, seadusi, käsitööd, kunste, kirjakunsti, ehitamist, põllumajandust. Kirjanduses vihjatakse ka sellele, et oma käitumisega olevat apkallud vihastanud jumalaid ning seetõttu nad pidid veeuputuse ajal naasma “ookeani”, ent kuna nad olid ka abiellunud inimestega, siis pärast veeuputust jätkasid nende järeltulijad, juba ainult pooljumalatest inimkuningate nõunikena. See kõik kõlab muidugi väga sarnaselt Eenoki raamatu loole langenud inglitest ja nende saatusest (kuigi Eenoki raamatus pole langenud ingleid mitte 7, vaid 200).

Eenoki raamatus on siinkohal veel huvitav viidata selle peatükile 18, kus öeldakse, et Jumal on mõistnud kohut “seitsme tähe” üle, kes olid omal ajal “eksinud oma rajalt” ja seetõttu karistuseks kinni seotud “kümneks tuhandeks aastaks”. Tegu ei ole veeuputuse ajal maa peale tulnud inglitega (vrdl Eenoki 18:13 ja 16 ning 21:3 ja 6), vaid mingi varasema juhtumiga, millest täpsemalt midagi ei räägita. Kas see on viide mingile astronoomilise nähtusele või mingile varasemale müüdile seitsme “jumala” langemisest ja vangistamisest, seda me ei tea. Võimalik, et “7 tähte” tuleks seostada 7 apkalluga. Muide, zoroastrismi “saatanal”, Angra Mainyul on 7 daevat, ehk deemonit.

Lõpetuseks, seoses seitsme ja eri panteonidega viide veel kiviaegsele Hakassia petroglüüfile (kivisse uuristatud kujutis), mis on leitud Ida-Siberi edelaosas ning mille vanust hinnatakse umbes 5000 aastale. See kujutab seitsme peaga (sarvega?) inimesetaolist olendit, ilmselgelt mingit jumalust, kelle kõrval on “elupuu” (sellega kujutati tavaliselt Linnuteed), temast allpool väiksemad inimestetaolised kujutised, keda on ka muide seitse ning vasakul pool mingid tähemärgid. Petroglüüf on muide leitud just sellest kohast, kus toimis varem viidatud indo-eurooplaste Sintashta kultuur (millest mh sajandeid hiljem arenes välja avesta kultuur oma seitsme „amesha spentaga“ ja vedaistlik kultuur seitsme „adityaga“) ning ka aeg vastab selle kultuuri õitseajale selles piirkonnas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et maailma suurimates ja vanimates kultuurides ja religioonides on valitsenud mingi ühine seitsmest jumalusest koosneva panteoni kontseptsioon, mis näib olevat jõudnud välja Eenoki raamatuni ning mille nö “servi” võib aimata ka Vanas ja Uues Testamendi nimetatud “peaingli” ja “jumalate” või “elohimide” tekstides. Mispidi ja kuidas sellised mõjutused on aga ajaloos täpselt liikunud, seda võib siiski ainult oletada. Küll aga on see üheks näiteks inimajaloo ühisest usulis-kultuurilisest pärandist, mis silmale enam nähtavate erinevuste all ühise joonena püsinud on.