Seened ja teadvus on kuum teema – „pilves ahvi“ teooriast kuni tänapäevaste „tripinaljadeni“ välja. Kuid seened ei ole mingi nali – see on nö kolmas eluvorm taimede ja loomade (sh inimeste) vahel. Ning nad ei ole lihtsalt puravikud või kärbseseened – nad on keerulised ja seejuures näib, et intelligentsed võrgustikud. Kuidas see seostub küsimusega, et mis on teadvus ja millised on võimalikud tajuvormid? Ja igaks juhuks täpsustuseks – artikli lugemine ja „seene moodi mõtlemine“ ei eelda ühegi seene tarbimist.

„Mis on teadvus“ on kindlasti kaasaegse neuroteaduse põhi- ja vastamata küsimus. Mis ta on, kus ta asub – on eri teooriaid alates sellest, et teadvus on lihtsalt meie aju psühholoogiline, eluks vajalik, pragmaatiline ja efektiivsust tagav omadus informatsiooni keskseks haldamiseks kuni selleni välja, et teadvus töötab teatud rakkude mikrotuubulites või mikrotorukestes (sir Roger Penrose) või et kosmilises või kvantmaailmas asuvas „pilves“ peituva „informatsiooni“ ja meie aju kui lokaalse „kõvaketta“ vahel toimub mingit laadi koostöö.

Üks asi on filosoofia, teine on nö „kõva teadus“. Ja viimane võib meile üllataval moel demonstreerida seda, et meie tava-arusaamast täiesti teistsugune intellekt (teadvus?) on siin koos meiega eksisteerinud lugematuid ajastuid.

Selle artikli eesmärk on küsida – kas intellekt/teadvus ja aju on tingimata seotud? Ja siin me läheme oluliselt kaugemale senistest teemadest, mis puudutavad „kogukehalist kognitsiooni“, ehk lihtsalt sellest, et neurofüsioloogiliselt „mõtleb“ tegelikult kogu meie keha, tehes koostööd ajuga. Me jõuame sinnani, et kõigeks selleks ei pruugi aju ega meie tavapärast arusaama organismist vaja minnagi. Võibolla ka küsimuseni, et kas intellekt on pigem protsessi omadus ehk sisuliselt üks funktsionaalne omadus kuni rakutasandini välja? Võimalik, et jõuame „hajutatud intelligentsuseni“, mis toimib tänu pidevatele läbirääkimistele keskkonnaga.

Siin läänes me oleme harjunud mõtlema, et aju on sisuliselt tsentraalne juhtimispult üleval tornis, mis lihtsalt annab passiivsele kehale kui masinale käske. See on nn „neurotsentrism“, ehk „pole intellekti ilma ajuta“, mis on Descartese (või nagu öeldakse „karteesliku“) filosoofilise dualismi otsene tulem („mõtlen, järelikult olen“ ehk meie olemise kese on meie aju või sellega seotud „vaim“). Kuid see arusaam on praegusel ajal täielikult mitmest servast murenemas ning see raputab kogu lääne teaduse ja filosoofia vundamenti.

Seente kognitsioon

Me alustame neist seenevõrgustikke puudutavatest uuringutest, mis räägivad seenevõrgustiku (mütseeli) kognitsioonist ehk „mõttetegevusest“. Siinkohal peab igaks juhuks täpsustama, et „seene“ all ei mõtle me puravikke metsa all – need on pigem nagu õunad, organism ise on nagu kogu puu, okste ja juurtega.

Juba keskajast alates on seenevõrgustike loodud sümmeetrilised ringid tekitanud ebausklikku hirmu, neid on peetud Euroopas mh „nõiaringideks“, kuid nende tegelik bioloogiline tähendus ja sisu võivad olla veelgi uskumatumad.

Selles arutelus peame kasutama esmapilgul veidraid nimetusi, näiteks meie füüsilise aju kohta terminit „tahke aju“ ning mütseelile omase andmetöötluse puhul „vedel aju“. Veel tuleb ära öelda, et mütseelile omase „mõttetegevuse“ puhul kasutatakse erialakirjanduses väljendit „basaalne kognitsioon“, mis tuleneb ladina keelsest sõnast basalis, sõnast basis ehk alus, põhi. See viitab teaduses nähtustele, mis asuvad nökõige algsemal vundamendil, baasil. Seente puhul tähendab see seda, et seened suudavad infot töödelda ja otsuseid teha ilma keerulise aju või närvisüsteemita, vahetult keskkonnaga suheldes.

Ehk siis „tahke aju“ puhul piltlikult öeldes istuvad neuronid pea sees paigal, kuid seente puhul on andmetöötlus pidevas füüsilises voolamises. Seda võiks võrrelda ka nii, et „tahke aju“ on otsekui kõvakettaga arvuti, kus „liiklus“ on lokaalne ühes fikseeritud kohas. „Vedel aju“ oleks aga nagu „pilveteenus“, mis kasutab riistvara (servereid, arvuteid) seal, kus „liiklust“ parasjagu vajatakse ning kaotab seejuures serverid sealt, kus liiklus enam vaja pole või see ei toimi.

Ehk peamine erinevus „tahke“ ja „vedela“ aju vahel ongi selle võrgustiku arhitektuuri stabiilsus. Meie peas on neuronite ühendused ehk sünapsid fikseeritud, signaalid jooksevad mööda juba olemasolevaid teid. Kuid „vedelas ajus“, antud juhul siis seeneniidistikus, on need andmetöötlusüksused ise pidevas liikumises, mis nö väljendub selles, et need seeneniitide ehk hüüfide tipud kasvavad otseses mõttes reaalajas uutesse suundadesse ja see on „vedela aju“ kognitsiooni tulemus. Ehk piltlikult öeldes – sel juhul „arvuti“ kuju nagu muutuks kogu aeg vastavalt andmete liikumise vajadusele. Umbes nagu sa vaataksid arvutisse sisse ja näeksid, et selle sisu muutub kogu aeg vastavalt sellele, millist faili kasutad.

Seente puhul tähendab see seda, et teatud elektrokeemiliste impulsside mõjul ehitavad nad oma „vedelat aju“ füüsiliselt ümber vastavalt sellele takistusele, millega nad silmitsi seisavad.

Kuidas see siis reaalelus toimib?

Seente keha koosneb mikroskoopilistest torukestest ehk hüüfidest, mis moodustavad maa-aluse võrgustiku – mütseeli, ehk seeneniidistiku. Seda võib ettekujutuse loomiseks pidada seente bioloogiliseks riistvaraks. Iga selline toruke on seest täidetud vedelikuga, milles voolab lakkamatu info ja ehitusmaterjal. Tõeline “juhtimiskeskus” asub aga torukese tipus. See tipp toimib nagu pisike sensor ja otsustaja või luuraja, mis nuusib keskkonda ja juhib raku sees olevate valkude abil seene kasvamist õiges suunas.

Kuidas aga info selles hiiglaslikus võrgustikus levib? Seened kasutavad selleks kolme peamist kanalit:

• Elektrilised signaalid: Seenerakud vahetavad elektrilisi impulsse, mis sarnanevad hämmastavalt palju loomade närvisüsteemi ja meie enda aju tööpõhimõttega. See võimaldab seenel kiiresti reageerida ohtudele või toidule.
• Keemilised rütmid (kaltsium): Seene torukeste tippudes pulseerib kaltsium. Kui kaks eri seenevõrgustikku maa all kohtuvad ja ühinevad, hakkavad nende rütmid tuksuma täpselt ühes taktis. Nii muutuvad eraldi niidid üheks suureks ja ühiselt toimivaks superarvutiks.
• Toitainete vool: Vedeliku ja toitainete liikumine torukeste sees kannab endas keemilist infot selle kohta, kus on nälg ja kuhu on vaja kiiresti ressursse saata.

See nutikas ja pidevalt muutuv võrgustik ongi põhjus, miks seened suudavad ilma aju ja silmadeta teha üllatavalt tarku ning kaalutletud otsuseid. Puudub mingi keskne juhtimiskeskus (aju), millelt küsida ja saada juhendeid, kõik toimub „voolavalt“, korraga igal pool.

Kusjuures, kui me räägime kaltsiumiioonide liikumisest ja rütmidest seentes, kopeerivad nad põhimõtteliselt samu mehhanisme, mida meie aju kasutab mõtlemiseks ja mälestuste loomiseks.

Nimelt loomade (ka meie muidugi) ajus vallandub närviimpulsi kohalejõudmisel (sünapsis) just kaltsium, mis paneb neurotransmitterid liikuma ja edastab info järgmisele närvirakule. Seentel toimub kaltsiumi abil sarnane rakkudevaheline kommunikatsioon. Lisaks, meie ajurakud peavad õppimiseks ja tähelepanuks sünkroniseeruma (töötama ühes rütmis). Seente võrgustike ühinemisel toimuv kaltsiumirütmide ühtlustumine on sisuliselt sama protsess – eraldiseisvad üksused häälestuvad ühisele “sagedusele” ning lõpuks, nii seentes kui ka loomade ajurakkudes (eriti gliiarakkudes) liiguvad info edastamiseks madalsageduslikud kaltsiumilained, mis reguleerivad pikaajalisi protsesse ja kohanemist keskkonnaga.

Seega erinevalt loomadest – seentel aju puudub, ühtegi neuronit neil samuti pole, kuid eluks vajalik elektrokeemiline protsess on hämmastavalt sarnane meie omaga.

Katsed

Uuringutes on kirjeldatud üht katset liigiga Phanerochaete velutina. Hiina teadlased panid labori lauale puiduplokid  – ühed pandi ringikujuliselt ja teised ristikujuliselt, ehk moodustati erinevad geomeetrilised mustrid. Keskele pandi seen ning uuringu käigus jälgiti, et seen ei kasvanud lihtsalt pimesi igas suunas, lootes millegi peale sattuda. Risti puhul ehitas ta välimistele blokkidele tohutut tiheda võrgu – nendest said nagu mingid eelpostid toidu hankimiseks, kuid sisemised blokid muutusid lihtsalt transpordikanaliteks. Seen sai aru, et välimisi eelposte on vaja toita uue toidu leidmiseks ja optimeeris end selle kujundi geomeetria põhjal. Aga ringi puhul oli kogu võrgu arhitektuur täiesti teistsugune, palju ühtlasem, kusjuures ringi kese jäi siin hoopis tühjaks, sest erinevalt ristist polnud selle järele vajadust. Seen „skaneeris“ nö topoloogiat ja kohandas end selle järgi. See on ehtne mustrituvastus – reaktsioon geomeetriale, mitte lihtsalt toidule.

Selgitus foto juurde:

13. päev: mütseel kasvab algselt lokaalselt iga puidubloki ümber, sondeerides keskkonda ja otsides ühendusi teiste kolooniatega.
34. päev: tekivad tugevamad ühendused ning seeneniidistik hakkab organiseeruma terviklikuks võrgustikuks, mille arhitektuur sõltub juba ressursside geomeetriast.
116. päev: võrgustik on optimeerunud. Ringikujulises paigutuses jääb keskosa tühjaks, kuna sinna ei ole otstarbekas ressursse investeerida; ristipaigutuses kujunevad välimistest punktidest aktiivsed „eelpostid“, kust toimub edasine keskkonna sondeerimine. See viitab, et mütseel suudab eristada ruumilisi mustreid ja kohandada oma käitumist vastavalt nende topoloogiale

Kuid kas me seente puhul saame üldse öelda, et see on otsus? Äkki see on lihtsalt mingi puhas keemia ja termodünaamika või gravitatsioon, nii nagu vesi voolab mäest alla ja valib nö lihtsama tee. See on tõesti ka see küsimus, kus teadlased omavahel vaidlevad. Üks leer ütleb, et see sünkroniseeritus on selgelt kognitiivne või juhitud protsess ning teine leer hoiatab, et me ei tohi selliseid „inimaju mudeleid“ seenele peale suruda.

Selle „pimeda voolamise“ teooria lükkab aga seente puhul ümber selline nähtus nagu nö „investeeringu tasuvuse“ arvutus. Ehk seen oskab „arvutada“, kas sihtmärgiks olev puuklots on piisava suurusega, et sinna tasub välja jõuda ning on teadlased on täpselt välja arvestanud, et selleks „tasuvaks suuruseks“ on seene jaoks 4–16 cm³. Aga kuidas seen teab, kui suur see puutükk on, tal pole ju silmi? See toimub läbi hüdrauliliste rõhu- ja tagasisideahelate. Kui seeneniit tabab uut toitu, voolavad toitained sinna sisse ja see muudab lokaalset osmoosset rõhku ning see rõhumuutus levib mehaaniliselt läbi nende niidistiku torude tagasi, umbes nagu pika õhupalli üht osa surudes on survet tunda ka teises otsas. Terve seeneniidistik otseses mõttes tunneb uue objekti mahtu selle hüdraulilise vastusurve kaudu ning otsustab, kas sinna klotsini kolimine on bioloogiliselt otstarbekas või liiga „kallis“, ehk kas ta peab investeerima fosforit uute hüüfide ehitamiseks. Kui plokk on liiga väike, siis ta ei lähe aga kui sobivas mahus, siis ta lammutab vanad ühendused laiali ja suunab biomassi uude kohta. See on strateegiline investeering, mitte pime keemia või gravitatsioon.

Seente mälu

Siin tekib aga kohe järgmine suur küsimus: kui see „vedel aju“ teeb selliseid majanduslikke otsuseid, siis tal ju peab olema kuskil mälu? Inimestel on selleks ajukoor, aga kus on fikseerimata, „vedela ajuga“ seene „kõvaketas“? Ja see ongi basaalkognitsiooni üks kõige huvitavamaid aspekte. Uuringutes on võrdluseks võetud limaseened, kes on tegelikult hoopis amööbid. Nad kasutavad „välist mälu“, st nad jätavad endast füüsilisse keskkonda maha mingeid limajälgi – olen siin käinud, ära raiska energiat; nagu metsas puudele märkide jätmine. Aga nö päris seened kasutavad „sisemisi süsteeme“. Üks on somaatiline mälu, mida nimetatakse eelhäälestuseks. Kui seenele anda kerge kuumašokk, siis suudab ta seda kogemust mäletada lausa 24 tundi, st tema rakud toodavad valke teistmoodi ja kui tuleb uus kuumalaine, siis ta on valmis ja jääb ellu aga „treenimata“ seen sureb. See iseenesest pole veel midagi vapustavat, ka taimed teevad seda.

Kuid muudatuse seente mälu mõistmises tõi kaasa Dr Yu Fukasawa 2020. a eksperiment. Uurijad võtsid mütseeli, mis oli pikka aega toidu poole kasvanud ja siis tõstsid nad selle väga ettevaatlikult täiesti uuele puhtale aluspinnale. Seal polnud ühtegi vana märki, sh ka mitte toitu, kõik välised vihjed olid kustutatud. Aga seen kasvas edasi täpselt samas suunas, kus vanas kohas oli toitu olnud. Kuidas see info säilis, kui mingeid keemilisi radu enam polnud?

Uuringu järgi on vastus selles, et see struktuurne mäluinfo eelmise keskkonna kohta ei olnud kirjutatud koodina kuhugi seene sisse, vaid seenevõrgustiku arhitektuur ise oligi see mälu, ehk see kuidas hüüfid olid füüsiliselt joondunud, milline oli nende paksus, milline oli neis toimunud „voolusuund“. Piltlikult on see sama nagu nähes mere ääres vana männipuud, mis on tuule käes kasvanud viltu – puu kõver tüvi ise ongi „tuule mälu“.

Michael Levin ja loomne rakukognitsioon

Võib öelda, et hea küll – see on vapustav aga need on seened. Meie, st ka loomad ei saa mõelda nagu seened. Meil pole „vedelat aju“, isegi kui me tahaks, siis bioloogiliselt oleks võimatu kuidagi sarnaselt toimivat kognitsiooni omada.

See viib meid aga Michael Levini katseteni, mida on saanud ka MustasAugus varem kirjeldada.

Ma ei hakkaks siin uuesti kirjeldama tema katseid, neid saab huvi korral lugeda viidatud artiklist, kuid Levin näitas, et meie keharakud moodustavad bioelektrilise võrgustiku, mis on nagu närvivõrgustik aga palju hajusam, toimides samuti ilma neuroniteta. Uus oli tema leid, et see bioelektriline võrgustik ise hoiab endas „plaani“ ning et DNA on lihtsalt plaani joaks vajalik materjal – nagu tellised või tsement. Seejuures piltlikult öeldes, see kas nendest materjalidest ehitatakse tornidega loss või lihtne müür, on just rakkude sisese bioelektrilise kommunikatsiooni otsustada, mis võib öelda, et oli paras hoop lääne geneetilisele determinismile, sest Levin väitis, et geenid annavad kõigest materjali, mitte ei „plaani“ ning et vorm ja mälu tekivad rakkude dünaamilise enesekorralduse käigus – keskset juhti polegi! Üsna sarnane mütseeli „vedelale aju“ tööpõhimõtetele.

Ehk nii nagu seente, nii ka „loomade“ puhul on intellektuaalsus ja mälu on hajutatud. See purustab täielikult meie klassikalise lääne dualismi selle idee, et aju ja keha või vaim ja mateeria on eraldi.

Seega seened rõhutavad seda teistmoodi, hajusat, mittetsentraalset kognitsiooni, mis esineb ka meie puhul – tõsi, meil muidugi koostöös „tahke ajuga“, ehk kahel tasandil.

Mida need bioloogilised tõsiasjad siis võiksid rääkida meile selle kohta, kuidas teistmoodi mõelda või tajuda nagu artikli alguses küsitud?

Toimi nagu seen

Ja siit algabki see suur filosoofiline pööre, ehk liikumine objektidest protsessideks. Kas siis ikka on nii nagu Descartes ütles: mina olen tugev eraldiseisev vaimne („tahke ajuga“) subjekt, lahus keskkonnast, sh oma füüsilisest kehast?

Kui me vaatame mütseeli, mis sõna otseses mõttes lahustub keskkonda, muudab iga nurga alt oma kuju, siis ta ei ole keskkonnast eraldatud, vaid ta sisuliselt oma olemuselt ongi pidev läbirääkimine selle keskkonnaga.

Seda konteksti silmas pidades on huvitav, et kui lähedale toob lääne bioloogia meid idamaade filosoofiale, näiteks budismile, kus polegi püsivat mina, vaid asjad on sõltuvuslikud mustrid.

Ka Hiina daoism näeb keha pigem voogude ja protsesside maastikuna.

Ehk ida filosoofia järgi pole intelligentsus mingi asi, mis su „tahke aju“ sees on, vaid see on protsess, mis tekib pidevas kontaktis maailmaga.

Ja siin on kõnekas see seos Michael Levini ja vähiuuringute vahel, mis vihjab vähk ei pruugi olla lihtsalt katki läinud masinavärk, vaid sisuliselt „kommunikatsioonikatkestus“ selles hajutatud intelligentsuses. Levini järeldus on nimelt, et vähirakud lihtsalt unustavad ära, et nad on osa suuremast kehast. Nad hakkavad käituma nagu mingid isoleeritud, võib öelda et „karteeslikud“ subjektid, kes hoolitsevad ainult enda eest. Teisisõnu, vähk on see, mis juhtub, kui rakud kaotavad arusaama, et nad on „kõiksusega“ (kogu kehaga) seotud ja nad hakkavad selle asemel praktiseerima „ekstreemset individualismi“. See on nagu sotsiaalse süsteemi lagunemine.

Ja täpsustuseks, need võrdlused ida filosoofiate ja vähiraku „individualismiga“ muidugi ei tähenda, et sind pole olemas, vaid et sinu identiteet on pigem nagu laine ookeanis – see on pidev protsess, mitte staatiline seisund, mis on pidevas dialoogis „kõiksusega“, ehk oma keskkonnaga.

Siit tekib küsimus, et aga kui hajutatud intelligentsus ja sellega seotud stabiilsus töötavad looduses nii hästi, siis miks ometi meie ehitame kogu oma inimühiskonda üles mingite jäikade püramiididena, hierarhiatena?

Siin jõuamegi sotsioloogilise konfliktini hierarhia ja heterarhia vahel. Hierarhia printsiip on üldteada, „ülevalt alla“, süsteemi tegevjuht otsustab, alluvad teevad.

Heterarhia on definitsiooni järgi paindlik juhtimis- ja organiseerimisstruktuur, kus puudub üks kindel ja püsiv hierarhiline alluvussuhe, see toimib võrgustikuna, kus otsused sünnivad osapoolte läbirääkimiste ja vastastikuse mõju tulemusena.

Kaasaegses juhtimisteaduses ei nähta heterarhiat ja hierarhiat aga siiski mustvalgete vastanditena, vaid nad toimivad tihti koosmõjus, mida nimetatakse hübriidstruktuuriks või pesastatud süsteemiks. Hierarhia võib vabalt olla heterarhia tööriist. Näiteks heterarhiline võrgustik võib kriisiolukorras, kiiruse ja efektiivsuse huvides teadlikult delegeerida võimu ühele kindlale lülile või juhile. Kuid seejuures allub see hierarhiline komponent lõpuks ikkagi võrgustikule. Hierarhilisel juhil on küll õigus kriisi ajal käske jagada, kuid ta kannab vastutust võrgustiku ees.

Ka inimorganismis on mõned protsessid tugevalt tsentraliseeritud, mõned täielikult hajutatud, enamik aga hübriidsed. Näiteks immuunsüsteem on väga heterarhiline: lokaalsed reaktsioonid, autonoomsed üksused, pidev signaalivahetus, adaptiivne õppimine. Vere valgelibled näiteks patrullivad autonoomselt, leiavad bakteri ja teevad ise otsuse rünnata, nad ei saada ajule avaldust ega oota templiga vastust, see oleks liiga aeglane ja ohtlik.

Aga samal ajal on organismis ka selgeid hierarhilisi kihte: hormonaalne regulatsioon, motoorne kontroll, kriitilised refleksiahelad. Naela otsa astudes on vaja välkkiiret käsku seljaajust jala lihase kokkutõmbamiseks.

Sama kehtib ühiskonnas, eriti kriisiolukordades. Kui tuletõrjujad hakkaksid omavahel arutades horisontaalset konsensust otsima või politsei kurjategijat jälitades või sõjavägi lahingut alustades, siis tulemuseks oleks kaos ja kahju. Need on valdkonnad, kus on vajalik hierarhia. Aga see hierarhia võib vabalt toimida demokraatia sees, millele ta aru annab – see ongi heterarhia. Kuigi isegi militaarvaldkonnas, mis on ju täielik vertikaalne, on aru saadud, et teinekord toimib heterarhia hierarhiast paremini, sest keskne juhtimine võib vahel olla liiga kauge ja aeglane. Sel juhul ei öelda enam keskselt iga liigutust ette, vaid antakse strateegiline eesmärk (võtta see küla) ja kogu taktikaline vabadus jääb sõduritele kohapeal, sest kohalik sõdur näeb ja tajub keskkonda reaalajas. Sellises olukorras võib hierarhiline juhtimiskeskus osutuda pudelikaelaks.

Ja sama on meie kehaga – suur osa meie keha toimingutest, näiteks meie autonoomne närvisüsteem, toimib laitmatult tegelikult just seetõttu, et ta ei saa käsklusi „tahkelt ajult“, vaid et see kõik toimib nö kogukehalise kognitsiooni alusel, mis on hajus ja olemuselt väga heterarhiline.

Mõtle nagu seen

Kuid – milline siis ikkagi see seenelik kognitsioon filosoofiliselt välja näeks?

Ehk – võib-olla kõige huvitavam küsimus ei puuduta siiski bioloogiat ega poliitikat, vaid mõtlemist ennast. Peab ju tunnistama, et see hierarhiline-dualistlik mõtteviis on tegelikult olnud erakordselt võimas tööriist, sest ta klassifitseerib, eristab, süstematiseerib, loob keskseid mudeleid. Ilma selleta ei oleks kaasaegset teadust.

Kuid sellel on ka piir. Kui mudel muutub liiga jäigaks, hakkab ta maailma dünaamilisust moonutama. Tekib dissonants tegelikkuse ja teooria vahel.

Seetõttu võib tulevik vajada rohkem protsessipõhist mõtlemist, nagu võimet näha suhteid, mitte ainult objekte; dünaamikat, mitte ainult struktuuri; ajutisi tasakaale, mitte lõplikke kategooriaid.

Ja tõepoolest, mütseel pakub siin võimsa metafoori, sest seeneniidistik ei klammerdu ühe keskme külge, ei loo absoluutset hierarhiat, ei säilita jäigalt üht vormi. Ta sondeerib, kohaneb, reorganiseerub, tugevdab toimivaid radu, loob pidevalt uusi ühendusi.

Võib-olla vajab ka inimlik mõtlemine tulevikus rohkem sellist “seenelikku” intelligentsust, st mitte täielikku loobumist struktuurist, vaid võimet hoida struktuur elavana, mitte staatilises, vaid elavas, dünaamilises tasakaalus. Ehk filosoofia kui mõistete pidev loomeprotsess – loov filosoofia.

See nn seenelik mõtlemine on siis nagu pidev sondeerimine – sa kompad kategooriaid, ning kui seal ei ole „ toitaineid“, siis sa ei jää mingisse dogmasse kinni, vaid hülgad selle raja ja ehitad uued ühendused kuskil mujal, kus kõik jälle „toidab“, töötab, viib edasi.

See tegelikult purustab lääneliku müüdi eraldatud vaimust ja kehast. Me oleme pidev läbirääkimine keskkonnaga ja see hajutatud intelligentsus annab meile uue vaate.

Võib-olla võiks isegi öelda: klassikaline filosoofia tahtis sageli jõuda “lõpliku süsteemini”, loov filosoofia säilitab võime ümber kujuneda.

Ja see ei tähenda relativismi või tõe eitamist. Vastupidi — see võib olla hoopis suurem truudus reaalsuse keerukusele.

Ning filosoofiast rääkides oleks siin kohane viidata Alfred North Whiteheadi protsessifilosoofiale, kus reaalsus ei koosne püsivatest substantsidest, vaid sündmustest ja protsessidest. Samuti Gilles Deleuze’le, kelle jaoks mõtlemine ei olnud valmis kategooriate korrastamine, vaid uute mõistete loomine.

Selline mõtlemise viis ei loo aga mitte lihtsalt abstraktset filosoofilist loovust, vaid peaaegu ökoloogilise tunnetuse, sest mõtlemine ei seisa siis enam maailmast eraldi, vaid kasvab maailma sees.

Ja võib-olla on see tänapäeval eriti vajalik. Sest maailm ise muutub järjest võrgustikulisemaks, keerukamaks, vähem lineaarseks, vähem seletatavaks üheainsa keskse mudeli kaudu.

Sellises olukorras ei pruugi kõige väärtuslikum olla kõige jäigem süsteem, vaid kõige elujõulisem tunnetusviis.

Mitmekesisus on elujõulise alus ja ilmselt ka mõtlemise viiside mõttes!

Relatio:

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

MustAuk: “Elu tunne”

⊙ PROVOCATIO: Kas tehisintellekti tulevik on mütseeliline?+

Me ehitame täna tehisintellekti üles lääneliku “tahke aju” ehk neurotsentrismi põhimõttel. Me rajame tohutult energiat, ruumi ja vett kulutavaid hiiglaslikke serveriparke, kuhu koondame kogu andmetöötluse võimsuse.

Kuid mis siis, kui AI tõeline evolutsiooniline hüpe ei peitu mitte järgmises megaserveris, vaid hoopis mütseelilikus heterarhias? Tänapäeva arvutiteaduses ei ole see enam pelgalt ulme. MIT-s arendatavad “vedelad närvivõrgud” (Liquid Neural Networks) muudavad oma matemaatilist struktuuri reaalajas vastavalt info voogamisele. Samal ajal katsetatakse juba elusa mütseeliga bioarvuteid (fungal computers), mis kasvatavad oma riistvara füüsiliselt ringi, parandades end ise ja tarbides vaid murdosa tavalise protsessori energiast.

Võib-olla ei peaks me püüdma luua ühte tsentraalset ja kõikejuhtivat digitaalset “super-aju”. Tõeliselt elujõuline ja säästlik AI võib hoopis sarnaneda globaalsele digitaalsele seeneniidistikule – märkamatule võrgustikule, mis elab hajutatult meie olemasoleva nutitaristu peal, voolab paindlikult sinna, kus on vaba ressurssi, ning kohandab oma kuju reaalajas vastavalt vajadusele.

Kuid igal mütseelil on ka oma varjukülg.

Looduses teame me hästi, kui ohtlik ja laastav võib puitmajadele olla majaseen. Kuid majaseen ei hakka vohama terves ja hoolitsetud hoones – ta ilmub sinna, kus inimene on ise olnud lohakas, jätnud katuse parandamata, ventilatsiooni puhastamata ning lasknud liigniiskusel vundamenti murendada.

Mis siis, kui tuleviku digitaalne mütseel peidab endas samasugust ohtu? Parasiitne, hajutatud tehisintellekt ei pruugi meid rünnata nagu klassikaline küberarmee. Ta võib muutuda “digitaalseks majaseeneks”, mis hakkab märkamatult vohama meie endi hooletusse jäetud, vananenud ja “niisketes” infosüsteemides, tarbides meie andmeressursse ja murendades digitaalset taristut seestpoolt. Ja täpselt nagu päriselus, oleks ka siin süüdi mitte seen, vaid meie endi mugavus ja hooldamatus.

Kas järgmine suur murrang tehnoloogias ei nõua meilt mitte võimsamate masinate ehitamist, vaid oskust hakata mõtlema, koodi kirjutama ja oma digitaalset keskkonda hooldama nagu seen? Või üldiselt tegelema hoolsamalt ka oma „kognitiivse hügieeniga“?

Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”

Kas “mis on elu mõte” on üldse õige küsimus?

TOLSTOI

Lev Tolstoi, tuntud kirjaniku jaoks, oli see ühel tema elu hetkel, paradoksaalselt korraga kõrg-ja madalpunktis, eksistentsiaalne küsimus. Vastuse mittesaamisel oleks see võinud olla ka tema eksistentsi lõpphetkeks. Kuid vastus tuli ning ootamatult selgus, et tema jaoks ei olnudki elu mõte filosoofiline probleem. See ei olnud küsimus, millele vastatakse mõistuse, loogika või süsteemiga. Elu mõte oli tema jaoks seotud hoopis sellega, kas inimene on päriselt elus: kas ta on kontaktis eluga, kas ta tunnetab seda, ja kas ta tunnetab seda millegi enamana kui ainult oma individuaalset eksistentsi. Tolstoi mõistis, et küsimus ei ole temas, küsimus pole nö „egos“ nagu me tänapäeval sõnastaksime, vaid kõiges. Ning seda, et vastus ei olnudki „mõttes“ — vaid koguni teisest mõtteviisist ei piisanud. Vastus oli eluviisis: eluga kooskõlas elamises.

Tolstoi jõudis sinna oma aja elitaarse kõrgklassi ülestimuleeritud elustiili poolt kantud tühjusetunde kaudu. Meie (siin läänes) oleme sarnase kõrgtasemega heaolu laiendanud enneolematuks: see pole enam isegi elitaarne, see on igal pool ja igaühele. Aga küsimus on sama. Ja ka takistus on sama. Seda Tolstoi saavutatud, elu mõtet kandvat eluviisi segab miski enam kui kunagi varem. Seda eluviisi segab koos elitaarsusest universaalsusse jõudmisega „kaasas lohisenud“ senisest enam kosunud individuaalne egoism, millele on võimenduse saanud selle järgi kujundatud kaasaegne ühiskond kui kollektiivne egoism  (Eckhard Tolle väljend). Sama takistus, mis Tolstoil.

Ent siin on vaja hoiduda demoniseerimisest. Sest egoism ei olegi tegelikult moraalne pahe, vaid hoopis bioloogiline reaalsus. Füsioloogiliselt on see meie „pärisosa“, see on seotud meie „sümpaatilise närvisüsteemiga“: seisundiga, kus tuleb enda eest seista, võidelda, reageerida, kaitsta – kogu see hoiak ongi olemuslikult seotud sellega, mida me nimetame „egoks“. See on osa meie bioloogiast. Ja ego sunnib meid sellesse režiimi seepärast, et see on tema ellujäämismehhanism. Ego ja võitlus käivad käsikäes. Need on sama mündi mõlemad pooled. Seepärast, ego ei ole midagi, mida saab „võita“ näiteks moraalse pingutuse või süü kaudu. Selle vastand ei ole moraalne pingutus, vaid midagi vastupidist, midagi sellist nagu armastus — seisund, kus me ei võitle enda pärast, vaid lubame teistel meiega koos eksisteerida, ilma et me kogeksime seda konkurentsina. Võitlusest saab aktsepteerimine. Ka see on meie bioloogias, olemuslik osa meist, neurofüsioloogilises mõttes on see meie „parasümpaatiline seisund“. Nii et kaks seisundit ja elu mõtte küsimus. Kuidas, kumba teed pidi me kohale jõuame?

See võibolla kõlab alguses dogmaatiliselt, kuid paraku on nii, et rääkides nö tööriistadest, on kohale raske jõuda loogika, ratio kaudu. Loogika on oma olemuselt binaarne: 0 või 1, kas-või-ei. Ta ei talu halle alasid, ta ei aktsepteeri „lase olla“ seisundit. Loogika peab jõudma tulemuse ja otsuseni ning see protsess ise on pingestatud, võitlev, sümpaatiline. Loogika kuulub sinnasamasse „sümpaatilisse“ neurofüsioloogilisse seisundisse, kuhu kuulub ka „ego“, kogu meie kaitsesüsteem. See ei tähenda, et loogika oleks halb. See on osa meist, meie bioloogilisest toimimisest – loogikal on oma oluline roll. Kuid see roll on seotud kriisidega, kiirete reageerimistega, spurtidega, mitte pikaajalise elamisega. Loogika sobib tööriistaks kui on vaja kas hädapidurit või kiirendust, mitte elamisviisiks. Sest see on võitluslik tööriist ja kui kogu elu on võitlus, siis kas me saame öelda, et me oleksime jõudnud vastuseni: mis on elu mõte?

Võibolla mitte me kõik, kuid Tolstoi tegelikult kasutas teda päästnud vastuseni jõudmiseks loogikat, ratsionaalset mõtteviisi. Aga olgem ettevaatlikud, tal oli selleks oma põhjus. Sest nii sügav kriis nõudis nii võitluslikku sekkumist. Ta oli nagu kirurg, kes teostab kiire operatsiooni, vahel ilma valuvaigistita, et päästa kriisiolukorras elu (või see, kes tõmbab rongis hädapidurit hoolimata, kas selle tulemusel ajab keegi kohvi oma riietele). Sest ta oli väga sügavas ja tumedas kriisis, eksistentsiaalses kriisis, kus oli vaja tõelist „spurti“. Ja loogika töötas, tema vastused on ratsionaalsed, millega on pea võimatu vaielda. Jah, see päästis tema elu, kuid see tema „kriisiteoloogia“, mis hoidis Venemaa suure nälja ajal elus kümneid tuhandeid või päästis tagakiusust duhhoboorid, ei päästnud tema kodust elu. See oli tõhusalt jäik, kui oli vaja põhimõttekindlust maailma päästmisel, kuid ebatõhusalt jäik, kui oli vaja hoidmist kodus.

Kui puudub selline kriis, mis nõuaks kiiret, valusat lõikust, siis pigem on vaja midagi loomulikumat, mis toimiks nagu immuunsüsteem, mis töötab aeglasemalt, ettevaatlikumalt, terviklikult. Küsimus ei ole seega, kas ravi on vaja või et kas üks või teine ravi on õige, vaid millal on vaja millist ravi. Akuutne kriis ja krooniline seisund võivad nõuda erinevaid sekkumisi.

Sellise valikuni jõudmisel on veidi abiks küsimus, et miks need nn Tolstoi kolooniad enamasti läbi kukkusid? Need, kus inimesed lõid kogu maailmas kogukondi, kus püüti elada Tolstoi lihtsa elu eeskuju ja põhimõtete järgi. Tolstoi puhul kõik toimis, seal mitte. Ravi oli sama aga kas tegelikult oli vaja sellist ravi? Otsene vastus on see, et erinevalt kriisiajast ei saa loomulikult toimivat keskkonda ehitada üles väliste, üle võetud reeglitega, millega ju paratamatult kaasneb kontroll, see on täielikus vastuolus loomuliku korraga. Loomulik toimimine ja väline kord ei käi kokku. Tolstoi jaoks oli see kõik tema enda oma, talle omane ja loomulik, sest tema isiklik kriis ja tema isiklik lahendus moodustasid ühe terviku. Kuid, ehkki tema eetilised tõekspidamised olid universaalsed, oli nende just selline kombinatsioon täiesti teist teed käinud inimesele väline, kunstlik. Loomulik kord peab täielikult tulema iga inimese seest ja mitte ainult seda, vaid see ei ole isegi mitte mõni äkiline tunne või ka mitte intellektuaalne mõistmine, vaid pigem seisund. Ja üllatav võib olla avastus, et see seisund nõuab harjutamist, püsivust. See ei olegi nii spontaanne nagu oodata võiks.

Gandhi, üks Tolstoi koloonia eestvedajatest Lõuna-Aafrikas mõistis seda, liites Tolstoilt saadud printsiipidega, eriti just Gandhit motiveerinud vägivallatusega, kehalised püsivad praktikad, mis teda distsiplineerisid aga ka harjutasid olema mh vägivallatuseks vajalikus seisundis. Tolstoiga sama, eetilise maailmvaatelise tulemuse võis saavutada ka liites mõistmisele seisundipõhise praktika nagu Gandhi seda tegi. Gandhi ise võibolla nii ei mõelnud aga tema arusaam, et sa ei saa järgida eetikat ilma enda sisemist seisundit muutmata, on väga lähedane laiemale „loomuliku korra“ põhimõttele. Ja lõpuks viis see lausa India vabanemiseni.

Võiks öelda, et me ilmselt vajame Tolstoid, et ärgata, kuid me vajame midagi muud selleks, et elada. Ehk, äkki võiks öelda, et peaks olema kindel nagu Tolstoi ja paindlik nagu elu?

SEISUNDID

Seisundipõhisus on see mille juurde nüüd tuleks. Kõlab ebamääraselt, aga kohe saab selgitatud. Tolstoi tugines täielikult Mäejutluse eetikale, kuid tegi seda ratsionaalse loogika alusel. Mäejutlusest endast me aga üllatavalt ei leia sellist ratsionaalselt loogikat, vaid pigem midagi, mida võiks nimetada seisundiks. Mäejutluse eetika mõttes vajaks see eraldi pikemat selgitust, kuid väga üldistatult võiks tuua sellise näite, et kui tahad järgida vägivallatust, siis sümpaatilises närvisüsteemis sa ei saa tegelikult vägivallatust kui eluviisi praktiseerida, vaid sellises seisundis sa pigem tegeled sellega, et kogu aeg suruda lihtsalt vägivalda enda sees alla, mis oma olemuselt on aktiivne sunnitud kontroll, ehk võitlus ja seetõttu sa paradoksaalselt võitled vägivalla vastu vägivallaga kuni lõpuks „plahvatad“. See võib tunduda teoreetiline sõnamäng aga tegelikult on see puhas neurofüsioloogia. Vägivallatus eeldaks seega nö loomuliku oleku jaoks mitte teistsugust ratsionaalsust, vaid mingit teistsugust seisundit, mingit meile esialgu müstilise ja arusaamatuna näivad seisundit, kus vaenlase armastamine oleks kuidagi loomulik. See seisund on „müstiline“ selles mõttes, et me justkui ei näe seda kusagil. Tulles Mäejutlusest meie igapäevaellu, on see eriti ilmne.

Me elame sellises maailmas, kus kontroll on muutunud kinnisideeks – meil on vaja kontrollida oma elusid, teiste elusid, majandust, kliimat, isegi aega. Ning kui meil puudub kontroll või kui me selle kaotame, siis me oleme paanikas, kriisis ja kaotame lõpuks … enesekontrolli. See on ego võitlus ja ego kaotus. Kui me nüüd otsime mingit teistsugust seisundit, siis milline oleks vastand sellele kirjeldusele? Selle vastand on kontrollile vastupidine – „alistu“ (tai-chi „sisemise jõu“ saladus peitub muide sarnases esialgu müstilisena kõlavas printsiibis: „investeeri kaotusse“). „Alistu“ kõlab väga mäejutluslikult, ses mõttes autentselt aga paraku meie jaoks ka samavõrd ebapraktiliselt. Sest meie ego ütleb nii. Aga selle egoga on seotud üks trikk. Ta on pannud meid uskuma, et ta on kõige tähtsam, kõige targem. Tänapäeva biofüüsika aga vaidleb meie egole vastu: meie tervik („keha“) on tegelikult targem kui meie ego. Meie ego ei olegi kõige targem osa meist! Tõeline löök ego pihta 🙂

Ehk sellel seisundiotsingul võiks lühike loosung olla näiteks „Hooli tervikust“ aga siin on oluline taas, kas me võtame seda käsuna või tundena, ehk võiks öelda ka, et kas sümpaatilise või parasümpaatilise kategooriana.

On üks huvitav ütlemine: meie ühiskonda valitseb „skrollimisparalüüs“ – soov lakkamatu impulsi, stiimuli järele, skrollimine on pidev, lihtsaim viis sellesse voogu sisse jääda, mis aga sellise intensiivsusega stiimuli puhul meid paralüseerib, seda eriti tolle otsitud „elu mõtte“ või eluisu tähenduses. Kui peaksime kirjeldama tänapäeva elu ja hüvesid inimesele 100a tagasi, siis talle tunduks, et me elame paradiisis aga meile ei tundu nii, me tunneme tihti pigem tühjust. Ehk küsimus on tõesti rohkem seisundis kui muus. Sest kõik muu nagu oleks olemas.

See tunne, see ei ole tänamatus, laiskus, iseloomuviga vms. See on põhimõtteliselt „mehaaniline viga“, sest see on meie bioloogiline, täpsemalt neurofüsioloogiline error. Asi on selles, et meie „iidne aju“ lihtsalt ei ole valmis selliseks intensiivseks stiimulivooks. See on korralik üledoos. Me oleme tuhandeid ja tuhandeid aastaid harjutanud end väheste stiimulihüpete ja seejärel saabuvate, paar sammu tagasi astuvate hoovõttudega. Nüüd me peame kogu aeg edasi hüppama, see on meeletu pingutus. Ja meie seisund muutub nii et miski ei „tundu“ enam hea, isegi kui objektiivselt on see parim, kui iial varem. Kuidas siis nii saab olla?

DOPAMIINIKILLERID

Dopamiin on kemikaal, millele on järjepidevalt omistatud vale, naudingu tekkimisega kaasnevat rolli. See on ebatäpne, sest dopamiin ei teki mitte naudingut saades, vaid dopamiin on „käivitaja“, sest see käivitab vajaduse, soovi pingutada, et saa(vuta)da ja alles seejärel saavutatust tunda naudingut.

Seos tänapäevase heaolu üledoosikriisiga on see, et kui saame „niigi“ või „nagunii“, kui heaolu nö jookseb meile igast suunast sülle, kaupade, meelelahutuse või lihtsalt funskrollimisega, siis selle varjus me tegelikult „tapame“ dopamiini käivitamiseks vajalikud tingimused, sest dopamiini pole vaja – me ju saame kõike kergelt, „nagunii“. Võiks mõelda, et no ja siis? Oluline ju on, et saame mida tahame ja naudime seda! Kuid kui dopamiin ei käivitu, siis me ei tunne motivatsiooni, soovi midagi saavutada, mis on täpselt seesama asi nagu „elujanu“, elus olemise soov ja elu mõte. See on bioloogiline mehhanism, see ei ole filosoofiline kategooria.  See ongi see tühjus meie sees, mis muudab meid, nagu kuulsas dopamiininälja katses rotid, iseenda „surnuksnälgimise“ passiivseteks vaatlejateks (soovitan tutvuda selle katsega, et paremini aru saada).

Lisaks sellele „nagunii saamisele“ on probleem ka selles, et see „saamise“ voog on väga kõrge, tugev ja pidev. Ehk dopamiini „killimine“ on intensiivne oma jõult ja kestvuselt. Dopamiinitoimega on seotud üks mehhanism (ka sellega soovitaksin eraldi lähemalt tutvuda), mille tulemusel mingi aja pärast senine hea=0 ja senine neutraalne=valu, äng. Ehk sellest „nagunii kõige saamisest“ tingitud dopamiinipuudus surub meid hoopiski senisest sügavamalt ja kauem kestvalt naudingu/“pohmelli“ kaalukausil senisest enam „pohmelli“ ja tühjuse poolele. Selline heaoluparadoks bioloogilisel tasandil.

Sellega on seotud siis meie kannatamatus, lapselik pidev „kommiisu“. Varem, läbi aegade, on seda naudingu/“pohmelli“ kaalukaussi liigutanud „gremlinid“ (selline teadussläng taas ühe biokeemilise protsessi kohta) öelnud: „Oota!!! Me viime nüüd su mõned sammud tagasi, see võibolla on ebameeldiv tunne aga sul on vaja hoogu, et teha järgmine hüpe vajaliku suunas ja siis meie sõber dopamiin kogub end vahepeal ning annab sulle hoogu ja põhjust“. Tänapäeval me ei jaksa keegi enam oodata. Kui ootame, siis oleme paanikas ja püüame end sundida naudingu poole, mitte ei oota dopamiini elevil „go!“ hüüatust. Võtame vastu need alati valmis olevad kunstlikud stiimulid ja seda pidevalt. Kuid nüüd juhtub see, et mitte lihtsalt dopamiin vaikib, tunneb end üleliigsena ja taandub, vaid tulevad uued „gremlinid“, seekord suuremad ja jõulisemad, kes pressivad meid veel enam „pohmelli“ poolele, jäävad sinna lausa elama. Ja see muutub sinu uueks normaalsuseks, mis on nüüdsest alates kogu aeg veidi kaldu sinna „pohmelli“ või valu poole. „Mõnu“ ei ole sul enam vaja heaoluks,  vaid et hetkeks end mitte halvasti tunda. Narkari igapäev eksole? Jah, seda me oleme, stiimulinarkarid.

Mis on juhtunud, on, see, et meie dopamiiniretseptorid on põhimõtteliselt pannud „kõrvaklapid“ pähe, et vältida seda pidevat intensiivset stiimulimüra. Pole ime, et see üleküllus kahjustab mehhanismi, mis peaks panema meid midagi tahtma või saavutada. Me oleme vältimisrezhiimis, mis ei kõla just väga rahuoleva elu mõtte leidnud seisundina.

Kropotkin ütleks selle peale, et me oleme kehtestanud naudingu- või stiimulidiktatuuri ning koos Lao-zi’ga ütleksid nad, et lõpetage sundimine, laske süsteemil end ise reguleerida, on „wuwei-aeg“ (daoistlik mittesunnitud, loomulik, kunstlikult stimuleerimata tegutsemine).

Tuues nüüd sisse Lao-zu, wuwei ja daoismi, saab kasutada taoistlikku keelt, et seda dopamiiniasja selgitada meie seisundiküsimuse tarbeks. Dopamiin ei ole see wuwei ehk mittesunnitud kategooria, daostlikult ka yin-i mehhanism, ta on selle vastand, ta on sundiv jõud (wei või yani-i mehhanism), ehk dopamiin on sundiv energia ja wuwei on aktsepteeriv energia. Ehk täpselt sama, mis see aktiivsele rünnak/kaitse keskendunud sümpaatiline ja see teine, puhkeseisundile keskendunud parasümpaatiline seisund. Daoistlikult yan ja ying. Ent taas – ärgem demoniseerigem, meil pole vaja valida kahest üks, vaid meil on vaja tasakaalu (tuleb ju silme ette see yin-yang tasakaalu kujutav sümbol), mis on kadunud.

BIOHÄKK

Kuidas me ikkagi tänapäeva siis oleme sellises „saavutamiskultuuris“, mis nipiga me muudkui pingutame, et kogu aeg enam teha, kui motivatsioonimootor dopamiin on sedavõrd sandistatud? See on taas meie kompensatsioonimehhanism, mis leiab energiat ka sealt, kust seda tegelikult võtta ei tohiks. Nimelt, meil on ka dopamiinile konkurentsi pakkuvad kannustajad ja peamine neist on stress, mis on hirmu võsuke. Stress on taas vajalik üksikutest „hüpeteks“, elupäästjana, kuid mitte krooniliseks, alaliseks piitsutajaks. Ja hirm tuletab meile meelde võitluse ning võitlus tuletab meile meelde taas selle pidevalt üürgava häirekellaga „sümpaatilise neurofüsioloogilise seisundi“. Stressi tõttu ei tee me asju enam seepärast, et me tahame või et meid vaimustaks idee nende poole püüelda, vaid et me peame. Ja see „ma pean“ ei anna tasu nagu dopamiin, see hoiab meid hoopis pidevast pea koha kohal rippuvast rahulolematuse ohust tingitud hirmu küüsis. Seepärast see väline aktiivsus ja edu ongi tühi, sest selles „karbis“ pole midagi! Stress pole nagu kingikotiga jõuluvanast dopamiin, vaid kui su kuklas külma relva hoidev paha. See töötab kortisooli ja hirmu, mitte uudishimu ja tahte peal. See on vale kütus , mis paneb liikuma aga rikub mootori.

Häda on selles, et siin ei aita meie ajal akumuleerunud teadmised. Sellest olukorrast ei saa ennast „välja mõelda“ (thinking out), sest eeldades, et jutt seisunditest ja dopamiinist on meid juba peaaegu kohale toonud, võime reeta nüüd saladuse: elu mõte ei olegi mõte, vaid hoopis tunne. Võibolla oleks seepärast õigem mitte küsida, et „mis on elu mõte“, vaid hoopis „mis on elu tunne“?

Ehk – kui bioloogia on katki, siis filosoofia ei aita. Uuest äpist telefonis pole mingit rõõmu, kui ekraan on katki. Vaheta esmalt ekraan.

Lahendus pole mitte kui need kaua otsitud filosoofilised „võlusõnad“, vaid kui „biohäkk“ – rahunemine ja rahunemiseks on vajalik paast ning paastu peab toetama vaikus. See on ellujäämismehhanism meie enda organismi jaoks ja see töötab parasümpaatilises süsteemis. See on taasterezhiim. Ja ebameeldiva üllatusena tänapäeva relativistlikus maailmas on sellesse süsteemi sisenemiseks vajalik (ehkki mitte ainult) eetika. Üks näide kohe selle kohta.

Võttes korraks taas appi Mäejutluse eetika ja tõlkides selle neurofüsioloogia keelde: vihkamine on tohutult „kulukas“ meie organismi jaoks, see koormab meeletult meie organismi. Seevastu armastus on pigem bioloogilises mõttes efektiivne rezhiim, kasulik organismile ressursside leveli säilitamise mõttes, sest sel juhul meie neurobioloogilises süsteemis otsekui vabastatakse ressursse, mida me vajame, sest stiimuliressurss kulutab neid samuti. Viha on seega raiskamine, nagu ka valetamine versus ausus. Selles kontekstis kõlavad Jeesuse sõnad „Tõde teeb teid vabaks“ erakordse tõena isegi biofüüsilisel tasandil. Jeesus kui „biohäkker“? 🙂 Oluline on siin aga see, et ainult usk ei muuda su bioloogiat, ei „elusta“ seda, vaid eetika, mis tegelikult tähendab ju praktikat – see muudab. Kõlab nagu Jakoobus, eks ole: „usk, ilma tegudeta on surnud“.

Seega „elu mõtte“ või „elu tunde“ taastamiseks selles kurnavas keskkonnas:

1. „Taasta (dopamiini) hääl“, ehk lülita tasapisi taas sisse stiimulipinge all enesekaitseks välja lülitatud dopamiiniretseptorid, tehes seda „stiimulipaastuga“ (min 30 päeva), ehk oota, ole kannatlik, puhka kõige „kõvema häälega“ stiimulitest kuni „gremlinitel“ muutub pohmelli ja valu poolel igavaks ning nad hüppavad teisele poolele, mis tähendabki, et dopamiiniretseptorid ehk dopamiinikäivitajad  saavad taastuda. Dopamiin saab oma hääle tagasi, et elavdada su loomingulist „go for it“ elujaatavat sisehäält, mis hoiab käest kinni „elu tundel“.
2. „Vaigista ruum“ – keera stiimulitele häält andvat volüüminuppu teisele poole. See tähendab, et lisaks punktis 1 nimetatud otsesele stiimulipaastule, vii end seisundisse, kus sa neuroloogilises mõttes pidevalt ei skanneeri keskkonda ohtude ja kontrollivajaduste mõttes, sest see tekitab müra, kus dopamiini julgustav hääl ei kosta. Vaja on seisundit, kus sa ei korralda oma elus kõike selleks, et omada kontrolli, et sundida end aktiivsusele. St sümpaatilise seisundi asemel viia end parasümpaatilise seisundi poole. Siis jääb otsekui sind ümbritsev ruum vaikseks, sa järsku oled suuteline kuulma dopamiini julgustavat ja elus olemise tunnet õhutavat häält ka siis, kui see on veel vaikne.

Kuidas? Pikk jutt aga mõni teeb seda näiteks tai-chi’ga. See on huvitav, et kuivõrd erakordselt unikaalne on siin just tai-chi kui terviklik tehnika, mille konkreetne ja lihvitud eesmärk on otseselt viia praktiseerija parasümpaatilisse seisundisse ja/või õpetada tasakaalukat üleminekut sümpaatilise ja parasümpaatilise vahel. Seda ei tee muu aktiivne treening, sest reeglina lukustab muu selline füüsiline aktiivne tegevus meid oma „võitle-ja-põgene“ tehnikatega sümpaatilisse seisundisse, see on sunnitud, pingutatud, „lärmakas“. Kuid üksikute tehnikatena on lisaks tai-chi’le olemas muidugi muudki, sh vaikne jalutamine metsas, laul, isegi ümisemine jms. Tai-chi on lihtsalt äraproovitud, sihipärane „lüliti“.

Kristlasel, kes ei praktiseeri võibolla tai-chil, oleks aga kasulik mõista usu tegelikku olemust. See pole aktiivne võitlus, ka mitte teoloogilisel/teoreetilisel tasandil õigete-valede doktriinide sõelumine, vaid usaldus (kreeka keeles pistis). Füsioloogilise seisundi tähenduses on see kaitsepositsiooni puudumine. Ja mida see kaasa toob? Kui sa loobud kaitsepositsioonist, siis sa loobud võitlusest, siis sa loobud kontrollist ja siis tuleb lõdvestumine ning seda ka neurofüsioloogisel tasandil. Seega, sümpaatiline seisund on kontrolliseisund, paraümpaatiline seisund on ususeisund. See on otsekui shortcut tai-chi kõrval ja seepärast on vaja tõeliselt „tugevat usku“, mille tähendus on järelikult täiesti midagi muud kui sõna „tugev“ seda on igapäevases mõttes.

ELU MÕTE ON SINU SEES

On irooniline, et otsides „elu mõtet“ kõikjalt, oleme nüüd aru saamas, et see on, vähemalt inimese perspektiivist lähtudes, olnud kogu aeg „siin“ – meis, meie kehas kui tervikus, meie bioloogilises mehhanismis, millega on otseselt ja vältimatult seotud eetika, heaolu ning usk ja isegi mõned selle baastõed. Vähestele distsiplineeritud geeniustele võib selle ukse avada ratsionaalne loogika, kuigi sellel võib olla oma hind. Kuid meile kõigile on omased ühesugused neurobioloogilised mehhanismid, mida võiks nimetada meie loomuliku korra tugisüsteemideks.

Loomulik kord ei ole mitte ainult meie sisemine seisund, vaid elu enda fundamentaalne printsiip, universumi enda elu-operatsioonisüsteem nagu näitab oma vapustavates „bioloogilise intelligentsuse“ töödes Michael Levin, millega me saame kooskõlla minna või millele me võime ka lõputult ja tulemusetult vastu võidelda, mis sisuliselt on võitlus elu vastu, võitlus elu mõtte vastu.

Süsteemi sundides teed sa selle katki. Lase sel töötada – see ongi „loomulik kord“

Otsad kokku tõmmates:

Anarhia on kord ilma kontrollita, välise sunnita

Tai-chi on liikumine ilma sunnita

Usk on usaldus ilma kontrollita

Tervis on homöostaas, ehk tasakaal ilma kunstliku, sunnitud stiimulita

Selles plaanis: kui otsid elu mõtet, siis esmalt, sõnasta see ümber, otsi parem „elu tunnet“ ning vastus otsingule võib kõlada müstiliselt, ent eeltoodut arvestades, nö uues neurobioloogilises valguses, väga tõeselt: otsi seda iseenda seest.

See on üks kummaline lugu sellest, kuidas tänapäeva tippbioloogia osundab meie kehasisesele intelligentsile ja kuidas see kõik kummaliselt haakub vanahiina taoistlike (daoistlike) arusaamadega

SISSEJUHATUS

Kaasaegse teaduse ja iidse filosoofia vahel haigutab sageli näiline kuristik, mida iseloomustavad erinevad keeled, meetodid ja eesmärgid. Ometi tekivad aeg-ajalt intellektuaalsed sillad, kus tipptasemel teaduslik avastus pakub üllatavalt täpse raamistiku aastatuhandete vanuste intuitsioonide mõistmiseks. Käesoleva analüüsi eesmärk on valgustada just ühte sellist silda: sügavaid kontseptuaalseid paralleele bioloog Michael Levini revolutsiooniliste avastuste ja iidse taoistliku filosoofia, eriti wuwei printsiibi ja keha kaasasündinud tarkuse kontseptsiooni vahel.

Dokumendi keskne tees väidab, et Levini töö bioelektri, rakkude kollektiivse intelligentsuse ja morfogeenesi vallas ei paku pelgalt analoogiat, vaid annab empiirilise aluse maailmavaatele, mis oli varem kättesaadav vaid läbi intuitsiooni ja praktika. See nihe tõstab kesksed filosoofilised küsimused agentsuse ja eesmärgipärasuse kohta spekulatsiooni vallast eksperimentaalse teaduse domeeni, pakkudes uue, rangelt teadusliku keele, millega mõtestada vanu intuitsioone elu isekorrastuva ja detsentraliseeritud olemuse kohta.

UUS PARADIGMA BIOLOOGIAS: MICHAEL LEVINI VAADE ELULE KUI INTELLIGENTSELE PROTSESSILE

Michael Levini lähenemine bioloogiale on revolutsiooniline, sest see esitab väljakutse ühele 20. sajandi teaduse kesksele dogmale: geenikesksele mudelile. Traditsiooniline vaade käsitleb DNA-d kui detailset ehitusplaani ja organismi kui selle plaani passiivset, mehaanilist teostust. Levin aga nihutab fookuse süsteemsele, informatsioonipõhisele vaatele, kus elu ei ole staatiline kood, vaid dünaamiline, intelligentne protsess. Selle paradigmaatilise muutuse strateegiline tähtsus on tohutu, avades uusi horisonte nii regeneratiivses meditsiinis kui ka elu olemuse fundamentaalses mõistmises.

Intelligentsus väljaspool aju: rakkude kollektiivne agentsus

Levini töö põhiväide on, et intelligentsus – mida defineeritakse funktsionaalselt kui probleemide lahendamist, eesmärgipärast kohanemist ja vigade parandamist – ei ole ainuüksi aju omadus. See on bioloogias skaleeruv nähtus, mis esineb erinevatel tasanditel:

• Üksikutes rakkudes
• Rakkude kollektiivides ja kudedes
• Organismides tervikuna

Selles mudelis ei ole aju intelligentsuse allikas, vaid pigem üks väga spetsialiseerunud liides, mis on evolutsiooni käigus tekkinud juba olemasoleva ja fundamentaalsema bioloogilise probleemilahendusvõime peale. Rakkude ja kudede võime säilitada ja taastada keerukaid struktuure (näiteks salamandri jala regeneratsioon) on ilming sellest sügavast, kehastunud intelligentsusest.

Bioelektriline võrgustik: “nähtamatu” korra mehhanism

Levini uurimuste keskmes on mehhanism, mis seda kollektiivset intelligentsust vahendab: bioelektriline võrgustik. See ei ole metafoor, vaid reaalne füüsikaline süsteem, mis koosneb rakkude membraanipotentsiaalidest. See võrgustik toimib rakkudevahelise kommunikatsioonisüsteemina, mis:

• Salvestab informatsiooni: Levin nimetab seda “mustrimäluks” (pattern memory), mis säilitab andmeid organismi õige kuju ja struktuuri kohta.
• Edastab signaale: Rakud suhtlevad omavahel, et koordineerida oma tegevust ja saavutada ühiseid eesmärke.
• Seab morfoloogilisi eesmärke: Võrgustik kannab endas informatsiooni selle kohta, milline peaks olema lõpptulemus (nt “ehita jalg”), ja suunab rakke selle eesmärgi poole.

Kuigi see süsteem ei ole närvisüsteem, on selle funktsionaalne loogika hämmastavalt sarnane, toimides justkui ürgse “mõistusena”, mis juhib keha arengut ja taastumist.

DNA ümbermõtestamine: komponentide kataloog, mitte arhitekti plaan

Levini paradigma seab DNA rolli täiesti uude valgusesse. Levin hülgab levinud arusaama DNA-st kui detailsest ehitusplaanist ja pakub välja uue mudeli:

DNA on pigem komponentide kataloog või võimaluste ruum.

See tähendab, et DNA pakub rakkudele vajalikud “tööriistad” ja “materjalid” (valgud), kuid see ei dikteeri detailselt, milline peab olema lõplik kuju või kuidas reageerida ootamatutele vigastustele. Ent kui DNA pakub tööriistu, siis bioelektriline võrgustik annab arhitektuurilise kavatsuse. See seletab, miks sama DNA võib tulemuseks anda nii terve jäseme kui ka vähkkasvaja. Organisimi struktuur ja eesmärk ei tulene mitte tsentraalsest plaanist, vaid rakkude kollektiivsest ja informatsioonilisest otsustusprotsessist. See on fundamentaalne nihe deterministlikult maailmapildilt (plaan) potentsiaalsuse filosoofiale (võimaluste ruum).

Rakkude õppimisvõime: bioloogia kui paindlik ja kohanev süsteem

Levini töö kõige radikaalsem järeldus on, et rakuline käitumine pole jäigalt ette programmeeritud. See põhineb õppimisel. Siinkohal tuleb “õppimist” mõista funktsionaalses, mitte inimkeskses tähenduses: rakkude ja kudede kollektiividel on mälu, harjumuste kujunemise võime ja võime kohaneda varasemate seisundite põhjal. On ülioluline mõista, et Levin ei väida, nagu oleksid rakud teadlikud inimlikus mõttes. Ta väidab, et neil on eesmärgipärane sisemine seisund ja agentuur ilma refleksioonita.

See seletab, miks regeneratsioon on võimalik ja miks organism suudab parandada arenguvigu, mida ükski “programm” ei osanud ette näha. See raamistik pakub ka uue vaate vähile, mida ei käsitleta enam pelgalt geneetilise rikkena, vaid õppiva süsteemina, mille eesmärgid on paigast nihkunud. See avab ukse ravimeetoditele, mis ei keskendu rakkude tapmisele, vaid nende “ümberõpetamisele” bioelektrilise ümberhäälestamise kaudu.

Kuigi Levini teadus on murranguline, kajastuvad selle aluspõhimõtted üllatavalt täpselt iidsetes filosoofilistes süsteemides, nagu taoism.

TAOISTLIK KEHATUNNETUS: WUWEI JA SISEMISE TARKUSE USALDAMINE

Taoistlik mõtlemine, mis on tuhandeid aastaid vana, põhineb kesksel ideel harmoonia saavutamisest Dao‘ga – looduse loomuliku kulgemise, aluspõhise korra ja protsessiga. See filosoofia ei ole pelgalt abstraktne teooria, vaid omab sügavalt praktilist väljundit kehalistes praktikates nagu Tai Chi. Nende praktikate strateegiline eesmärk on saavutada optimaalne toimimine läbi minimaalse teadliku sekkumise, usaldades keha sisemist, isereguleeruvat tarkust.

Keha kui autonoomne ja intelligentne süsteem

Taoistlikus traditsioonis ja Tai Chi praktikas ei käsitleta keha kui masinat, mida tuleb teadliku tahtega juhtida. Pigem nähakse seda kui isereguleeruvat ja intelligentset süsteemi, mis “teab” iseenesest, mida ja kuidas teha. Põhimõte on lihtne: keha loomulike protsesside (hingamine, tasakaal, ainevahetus) usaldamine ja toetamine on oluliselt tõhusam kui nende teadlik ja sunnitud kontrollimine. Liigne pingutus ja mentaalne sekkumine tekitavad pingeid ja takistavad süsteemi loomulikku, voolavat toimimist.

Wuwei printsiip: Eesmärgipärasus ilma sundimiseta

Selle lähenemise tuumaks on wuwei kontseptsioon, mida sageli tõlgitakse kui “mittetegutsemist” või “pingutuseta tegevust”. See ei tähenda tegevusetust või passiivsust. Wuwei on pigem loomulikkuse ja sisemise korra järgimine, mis võimaldab süsteemil toimida pingevabalt ja optimaalselt. Selle keskmes on duaalsus, mis on kogu käesoleva analüüsi võti: tegevus, mis on eesmärgipärane, aga mitte sunnitud.

See printsiip on oma olemuselt “anarhiline” – mitte kaose, vaid korra mõttes, mis tekib detsentraliseeritult, seestpoolt, mitte välise hierarhilise käsu tulemusena. See on usaldus süsteemi võimesse end ise organiseerida. Kuidas peegeldub see iidne filosoofiline printsiip Levini avastustes rakkude autonoomse käitumise kohta?

KONTSEPTUAALNE SILD: LEVIN JA TAOISM KUI PEEGELPILDID

Esmapilgul võib tunduda, et kaasaegne rakubioloogia ja iidne Hiina filosoofia on teineteisest valgusaastate kaugusel. Ometi ilmneb nende struktuuri sügavamal vaatlusel üllatav sarnasus. Käesoleva analüüsi eesmärk on demonstreerida, kuidas mõlemad süsteemid – üks kasutades eksperimentaalse teaduse keelt ja teine kogemusliku tarkuse keelt – kirjeldavad sama fundamentaalset nähtust: eesmärgipärasust ilma tsentraliseeritud kontrollita.

Süntees: Eesmärgipärasus ilma “juhita”

Tabeli tulemused toovad esile keskse paralleeli: nii Levini kirjeldatud bioloogilised süsteemid kui ka taoistlikus praktikas kogetav keha demonstreerivad autonoomset, eesmärgipärast ja kohanemisvõimelist käitumist, mis ei vaja välist “juhtivat kätt”.

See on sügavalt anarhiline printsiip, mis ei viita kaosele, vaid detsentraliseeritud korrale. Nii Levini rakkude kollektiiv kui ka Tai Chi meisterlikult liikuv keha on edukad mudelid korrast, mis toimib ilma tsentraalse valitsejata. Wuwei printsiip leiab siin oma teadusliku peegelpildi: nii nagu Tai Chi meister loob tingimused keha loomulikuks toimimiseks, loob ka Levini meeskond laboris tingimused, kuid süsteem ise leiab õige lahenduse. Mõlemal juhul on tegemist koostööga süsteemi sisemise intelligentsusega.

See aga tõstatab sügavama küsimuse: kui kaugele ulatub teaduslik seletus ja kus algab filosoofia territoorium?

TEADUSLIKU JA FILOSOOFILISE PIIRIDEL: LEVIN, METAFÜÜSIKA JA SUURED KÜSIMUSED

Teaduse ja filosoofia suhe on dünaamiline. Ajalooliselt on metafüüsika toiminud sageli kui teaduse “eesruum” (antechamber) või kontseptuaalne eelvorm – koht, kus genereeritakse küsimusi ja luuakse raamistikke, millele teadus hiljem püüab leida formaliseeritud, mõõdetavaid vastuseid. Michael Levini töö on erakordne näide sellest, kuidas teadlane tegutseb täpselt sellel piirialal, liigutades metoodiliselt kontseptsioone eesruumist laborisse.

Teadlik peatuspaik: Kus Levin pidurit tõmbab

Kuigi Levini töö avab ukse suurtele filosoofilistele küsimustele, on ta teadlasena strateegiliselt teadlik, kus ta pidurit tõmbab. Ta hoidub teadlikult ontoloogilistest küsimustest, nagu:

• Kust rakkude intelligentsus ja eesmärgipärasus pärinevad?
• Miks see eesmärgipärasus vananedes või haiguse korral lakkab?

See strateegiline vaoshoitus ei ole pelgalt isiklik valik, vaid metodoloogiline printsiip. Keskendudes küsimusele “kuidas” see agentuur toimib, mitte “miks” see eksisteerib, hoiab ta oma töö falsifitseeritavana ja rangelt eksperimentaalsena. Samal ajal avab see filosoofiale turvalise “eesruumi”, pakkudes robustse empiirilise aluse, millelt tulevikus suuremaid küsimusi rangemalt käsitleda.

Iidne intuitsioon ja kaasaegne keel

Levini töö pakub kaasaegse teadusliku keele vanadele intuitsioonidele. Ajalooliselt on kultuurid kasutanud mõisteid nagu vaim (spiritus, anima, psyyche), et kirjeldada nähtamatut, korrastavat printsiipi, mis hoiab elusolendit koos. Neid mõisteid ei tuleks tõlgendada kui viiteid metafüüsilisele substantsile, vaid pigem kui varajast funktsionaalset seletust sisemisele korrale. Neil polnud keelt süsteemiteooria, bioelektri ega informatsiooni jaoks, seega kasutati mõistet vaim. Levin ei lükka siin vana intuitsiooni ümber; ta annab sellele uue, täpsema ja mõõdetavama sõnavara.

Avatud uksed: Spekulatiivne horisont

Kuigi Levin ise on ettevaatlik, muudavad tema avastused laiemad filosoofilised ideed oluliselt usutavamaks. Mõte universumist kui õppivast süsteemist või agentsusest kui looduse fundamentaalsest omadusest ei ole enam puhas spekulatsioon. Levini töö eemaldab olulised kontseptuaalsed takistused.

Ta ei tõesta, et universum on teadvus, kuid ta normaliseerib mõtte, et eesmärgipärasus ja probleemilahendusvõime ei ole imed, mis tekivad ainult inimese ajus, vaid on sügavalt bioloogiasse ja potentsiaalselt ka füüsikasse ankurdatud. Ta näitab, kuidas korrastatus ja agentsus saavad tekkida alt-üles, ilma üleloomuliku sekkumiseta, juhatades meid teaduse ja filosoofia süvenevale dialoogile.

KOKKUVÕTE: UUS HARMOONIA IIDSE TARKUSE JA TULEVIKUTEADUSE VAHEL

Käesolev analüüs on näidanud sügavat kontseptuaalset sidet Michael Levini bioloogiaalaste avastuste ja taoistliku filosoofia vahel. Levini töö ei valideeri taoismi kui religiooni, vaid pakub võimsa teadusliku raamistiku, mille kaudu mõista ja hinnata taoismi sügavaid filosoofilisi intuitsioone elu isereguleeruva, detsentraliseeritud ja intelligentse olemuse kohta.

See sünergia tähistab teaduse metodoloogilist küpsemist, kus see ei lükka enam metafüüsikat kõrvale, vaid annekteerib selle territooriumi, pakkudes vanadele küsimustele uusi, testitavaid vastuseid. See ei ole vallutusretk, vaid pigem uue, täpsema keele ja uute tööriistade loomine vanade küsimustega tegelemiseks. Tulemuseks on rikkalikum ja terviklikum pilt maailmast, kus iidne tarkus ja tulevikuteadus ei ole vastandid, vaid partnerid ühisel avastusretkel. See sild teaduse ja filosoofia vahel tõotab luua uut laadi harmoonia meie arusaamades elust, teadvusest ja universumist endast.

Teema visuaalne ülevaade