Anakronismid

Niisiis kõigepealt „Odüsseia“ ja selle käsitluste, sh filmide „ajalooline täpsus“. Ma panen allapoole ühe AI abiga tehtud visuaali, mis aitab teema sissejuhatuseks näha, et kuivõrd anakronistlik oli juba Homerose (kui ta üldse olemas oli) kirjeldus pronksiaja maailmast tema teostes „Ilias“ ja „Odüsseia“. Nimelt, neis teostes kirjeldatud sündmused pidid toimuma umbes 12. sajandil e.m.a., enne „pronksiaja kollapsit“ (milleks on hakatud pidama vahemikku 1250-1200 e.m.a., vahel ka täpsemalt aastat 1177 e.m.a.), kuid Homerose eluajaks pakutakse u 8. sajandit e.m.a. – ehk vahe sündmuste ja nende jutustamise vahel on u neli sajandit. Ja need ei olnud nö tühjad sajandid, vaid nende käigus kadus täielikult vana, pronksiaegne maailm ja seda läbi suurte kataklüsmide kogu tolleaegse tsivilisatsiooni ulatuses ning läbi järgnenud “pimeda ajastu” hakkasid kerkima uued kultuurid, sh “Kreeka”. Täpsemalt, isegi nimetus “Kreeka” või “kreeklased” polnud Homerose ajal veel kasutuses ja seda sõna ei leia ka tema eepostest. See maailma muutnud ajavahe on paljude anakronismide põhjus – st eepostes kirjeldatakse Trooja sõda suuresti mitte 12. sajandi, vaid 8. sajandi olude kaudu. Näiteks räägitakse Spartast, mida 12. sajandil veel sellise polisena ei eksisteerinud, kuid mille territooriumil asus 12. sajandil suuresti nn Mükeene kultuur, sh eeldatavasti Menelaose/Agamemnoni kuningriik. Ülevaade taolistest anakronismidest on järgmine (klikkides saab suurendada):

See tähendab muuhulgas, et üsna mõttetu on Homerose teoste taasesitamisel ajada taga mingit ajaloolist  korrektsust. Võib öelda et anakronismid ei ole siin vead. „Ilias“ ja „Odüsseia“ ei ole ajalookroonikad, vaid kunstiteosed, nad on ise juba algusest peale kindla fookusega kunstipärased tõlgendused sündmustest, mille eest muide Aristoteles hiljem Homerost väga kiitis (oma teoses „Poeetika“), sellest lähemalt allpool.

Homeros ja Trooja hobune

Kuid siit on huvitav kaevuda veidi edasi. Muuhulgas näitab see ülaltoodud tabel, et vastupidiselt paljude ootustele ei räägi Trooja sõda kirjeldav „Ilias“ tegelikult mitte midagi Trooja hobusest. Ei ühtegi sõna. Sest nagu Aristoteleski esile tõstis – Homeros ei kirjuta kroonikat kogu sõjast, vaid valib kitsama fookuse. Homeros keskendub tegelikult sõja 10. aasta umbes 50 päevale, peamiselt Achilleuse konfliktile Agamemnoniga ning lõpeb Hektori tapmise ja matustega. „Ilias“ ei maini isegi Trooja vallutamist, rääkimata Trooja hobusest. Alles teises Homerosele omistatud teoses, „Odüsseias“ tuleb Trooja hobune jutuks (VIII raamatus) ning seejuures kuidagi juhuslikult. Nimelt palub külalisena anonüümsust säilitav Odüsseus pimedal laulikul Demodokosel laulda just Trooja hobusest. Ning see, kuidas seda laulu Odüsseias esitatakse on ise kõnekas: ei anta mingit konteksti, ei räägita milleks seda kõike vaja oli ja mis olukorraga üldse oli tegemist, vaid lihtsalt hakatakse järsku laulma puidust hobusest Trooja linna all. Seega, Homeros ei räägi siin detaile, ta toob Trooja hobuse motiivi sisse justkui kõigile tuttava loona, mis ei vaja sissejuhatust ega selgitamist.

Kustkohast see lugu siis üldse pärineb?

Ja kas õigus on neil, kes väidavad, et kreeklased ei tundnudki tegelikult lugu Trooja hobusest, vaid et see on hilisem lisandus, mis on pärit hoopiski Trooja sõda ümber jutustanud Rooma poeedilt Vergiliuselt 1. sajandist e.m.a. (nagu on hakanud mõned internetimeemid väitma)?

Trooja hobune ja Kreeka kultuur

Kõigepealt peab kohe ütlema, et selline „Vergiliuse-versioon“ ei ole õige. Trooja hobuse lugu eksisteeris täiesti juba kreeka kultuuris, ehkki  jah – ta puudub täiesti „Iliases“ ja esineb põgusalt, mitte kõigi detailidega „Odüsseias“.

Asi on selles, et Homeros ehitas oma eeposed üles laialt tuntud lugudele, mis kajastusid tegelikult erinevates lugulauludes. Seda kogumikku on hakatud nimetama „eepiliseks tsükliks“ ning just kogu see tsükkel pakub selle tervikliku loo Trooja sõjast. Enamasti loetletakse Trooja sõjaga seotud eepilist tsüklit järgmiste teoste kaudu:

• Kypria – Trooja sõja eel- ja alguslood;
• Ilias – Achilleuse viha ja Hektori surm;
• Aithiopis – Achilleuse surm;
• Väike Ilias – Achilleuse relvade vaidlus, Trooja hobuse ettevalmistamine;
• Iliou Persis ehk „Ilioni hävitamine“ – Trooja langemine;
• Nostoi ehk „Koju­tulekud“ – kreeklaste tagasipöördumine;
• Odüsseia – Odüsseuse kojutulek;
• Telegonia – Odüsseuse loo hilisem jätk.

Kahjuks ei ole aga enamik neist allikatest säilinud, ainult „Ilias“ ja „Odüsseia“ on säilinud tervikliku eeposena. Ülejäänud Trooja tsükli eeposed on meieni jõudnud fragmentide, teiste autorite tsitaatide, kokkuvõtete, ümberjutustuste (näiteks Proklos) ja kujutava kunsti kaudu.

Kujutava kunsti puhul on tuntuim Mykonoselt leitud suur savinõu ehk pithos, mida dateeritakse 7. sajandi teise veerandisse e.m.a., kujutab Trooja langemise stseene. Sellel on puuhobune, mille sees on seitse sõdalast, ning hobuse ümber veel seitse sõdalast.

Hobuse all ja kõrval kujutatakse juba Trooja vallutamise ja troojalaste orjastamise stseene.

Veel võiks nimetada antiik-kreeka näidendeid, millest tuntuim ja meieni säilinud on Euripidese näidend „Trooja naised (Troades)“ (415 e.m.a.), mille alguses kirjeldab Poseidon juba toimunud Trooja langemist ning nimetab konkreetselt Epeiost, Athena abiga valmistatud puuhobust ja selle sees olnud relvastatud väge. On veel selliseid näidendeid, mis on küll tänaseks kadunud aga me teame, et neid stseene etendati antiik-kreeklastele.

Ühesõnaga, Trooja lugu joonistub tegelikult juba Antiik-Kreekas välja tervikuna, ehkki ta ei ole olnud kunagi kokku võetud ühte terviklikku teosesse. Üldpilt, taas AI abil, võiks olla umbes selline (suureneb klikkides):

Vergiliuse panus

Nüüd jõuame tuntuima Rooma poeedi Vergiliuseni 1. sajandil e.m.a., st tema teoseni „Aeneis“, mis jutustab Trooja sõjast tervikliku loo ja sedakaudu liigume ka sissejuhatuses mainitud „ideegeneesini“.

Seega, Vergilius räägib tõesti tervikloo, kuid Trooja sõja ja Trooja hobuse põhimaterjalile ei lisa ta tegelikult kuigi palju uut. Kõik olulised Trooja sõja ja Trooja hobuse elemendid on enne teda juba tegelikult olemas, ehkki jah mitte ainult Homerose teostes.

Kuid Vergilius teeb siin kaks olulist asja, mis siiski kogu narratiivi muudavad.

Esiteks ta muudab perspektiivi, ta ei jutusta lugu enam kreeklaste, vaid troojalaste vaatenurgast, sest tema kangelane Aeneis (kes on täiesti olemas juba ka „Iliases“ kui Hektori nö parem käsi Troojas) pääseb Trooja hävingust ning lõpuks jõudes Itaaliasse, saab roomlaste esiisaks. Ta nö keerab kaamera 180 kraadi ringi, kreeklastelt troojalastele.

Ja teiseks toob Vergilius, võibolla selle perspektiivi toetuseks sisse, uue vaate ühele Trooja sõja tegelasele – Sinonile. Tõsi, meile teadolevalt esineb Sinon juba ka vanemas, kreeka traditsioonis, aga väga kõrvalise tegelasena, ta annab lihtsalt laevadega eemale seilanud kreeklastele märku, et troojalased on langenud nö hobuse lõksu.

Vergiliusel saab temast aga midagi enamat, sest tema Sinon räägib troojalastega ja räägib pikalt, osavalt valetades ja manipuleerides. Midagi sellist vähemalt meile teadolevalt varasem selle loo traditsioon ei tundnud.

Vergiliuse versioonis esitab Sinon troojalastele loo, mida nad tahavad uskuda: kreeklased on lahkunud, hobune on Athena püha asi, selle hävitamine tooks katastroofi ning hobuse linna toomine võiks tuua troojalastele võidu.

Seega Vergilius teeb siin olulise nihke, esitab tegelikult teise küsimuse. Küsimus ei ole enam ainult „kuidas sa saad midagi salaja vaenlase linna sisse viia?“,  vaid „kuidas petta inimesi nii, et nad seda ise sooviksid?“. Selle muutusega lakkab hobune olemast kangelaslik geniaalne strateegia ja muutub salakavalaks reetmiseks. Mitte uus relv, vaid uus fookus ja uus motivatsioon.

Niisiis, Vergilius praktiliselt ei täienda lugu mitte millegagi, ta muudab perspektiivi, muudab küsimust, mille abil lugu vaadata.

Nolan ja Sinon

Üsna sarnane asi juhtub tegelikult Christopher Nolani „Odüsseias“. Film tabab minu arust tegelikult täpselt Homerose eepose formaati: see ei ole ajalooline jutustus, vaid kunst. Selles mõttes mõjuvad isegi „valed turvised“ filmis õigesti, sest ajalooliste korrektsete, pronksiaja Mükeene turviste puhul me ilmset heal juhul ainult muigaksime ja ei suudaks midagi tõsiselt võtta, sest me lihtsalt pole harjunud sellise visuaaliga. Filmis kasutatud visuaal aga avaldab meil just seda muljet, tekitab just seda tunnet, mida Homeros soovis – selles mõttes on see väga täpne.

Muide, Aristoteles oleks ilmselt väga suur Nolani filmi fänn. Oma teoses „Poeetika“, kiidab Aristoteles Homerost selle eest, et ta ei püüdnud „Iliases“ edasi anda kogu kümneaastast Trooja sõda algusest lõpuni. Lisaks, Aristoteles kasutab just Homerose Trooja-ainelisi eeposi näitena, et selgitada erinevust ajaloo ja luule vahel, öeldes et ajaloolane peab kirjeldama seda, mis tegelikult juhtus (kõiki sündmusi, mis ajaliselt reas toimusid), kuid luuletaja (nagu Homeros) kujutab seda, mis võiks juhtuda vastavalt tõenäosusele ja paratamatusele. Aristoteles järeldab, et luule on filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu, sest see taotleb üldist tõde, samas kui ajalugu tegeleb vaid üksikfaktidega. Seega Nolani „Odüsseia“ püsib täpselt Aristotelese kiidetud kursil.

Kuid huvitav on siin see, et Nolan teeb ühe olulise nihke oma loos just läbi sellesama tegelase, Sinoni, kelle Vergilius enda uuenduse toeks uuena lahti kirjutab. Nolani Sinon aga ei ole pettur, vaid hoopis süütu ohver.

Tegelik petis on teda ära kasutanud Odüsseus ja Sinoni roll peab rõhutama just Odüsseuse süüd, sh „Zeusi seadusest“ kui eetilisest piirist lubamatut üleminekut, mis oli võimalik tänu Sinoni teadmatusele pettusest. Mõneti tegelikult Nolan ignoreerib Vergiliuse uuendust ja läheb tagasi kreeka-versiooni „lihtsama“ Sinoni juurde, ehkki nihkega, ja samas mõneti järgib Vergiliuse “nippi” Sinoni karakteris.

Nolan seega ei lisa loole uusi kihte, vaid ta küsib uue küsimuse.

Mitte: „Kuidas Odüsseus Trooja vallutas?“ ega isegi „Kuidas Trooja langemist koges Aeneas?“, vaid „Mida tähendab see võit Odüsseusele endale?“ ja seda küsimust võimendab tema versioon Sinonist, kes selles mõttes muutub algsest kõrvalisest tegelasest loo võtmetegelaseks.

Ideegenees

Ja siit võikski liikuda edasi üldistuseni.

Võib-olla on see üks ideede ajaloo kõige olulisemaid mehhanisme.

Me kipume kujutama traditsiooni arengut pigem lineaarselt: vana idee → uus teadmine → uus idee.

Aga sageli toimub midagi muud: vana lugu → uus küsimus → vana materjali uus järjestus → uus tähendus.

Ning Aristotelese sõnul annab selle uue tähenduse tihti muide kunst või filosoofia.

See tähendab, et ideede areng ei ole alati lisamine. See võib olla ümberraamistamine, uue küsimuse küsimine.

See näib olevat just see, mis on ajaloos suuremate ideereformide puhul toimunud.

Näiteks Laozi ei mõelnud ise välja Daodejingis nimetatud termineid – nii Dao kui wuwei olid laialt kasutuses olevad mõisteid, mida Daodejing lihtsalt laiendas või esitas teistmoodi küsimse: kas selle asemele, et vaadata, milline peaks olema ühiskondlik kord (Dao) ja selle järgi loomulikult toimimine (wuwei), ei peaks me vaatama, milline on üleüldine Dao ja selle järgi toimiv wuwei?

Või Zarathustra – tema loodud religioon ei olnud tegelikult midagi täiesti uut, ta kasutas varasemat mõisteaparatuuri, kuid ohvrite ja välise asemel esitas selle pinnalt küsimusi hoopis eetika ja „monismi“ kohta, sest mõneti võiks isegi väita, et universaalne tõde ja eetika on raskustes erinevate jumaluste puhul (igaühel omad eelistused), ent saavad nö täie hoo sisse üht tõde toetava, ühe jumaluse puhul.

Ka Jeesus ei loonud uut religiooni, ta esitas uusi küsimusi judaismi tuntud tõdede ja õpetuste kohta: milline neist sadadest seadustest siis on tähtsaim, kes on su ligimene või isegi – kellele MINA saan olla ligimeseks, ehk fookus reeglitelt isiklikele tegudele?

Võibolla ongi üks olulisemaid ideegeneesi mootoreid lihtsalt oskus näha olemasolevat teisiti, esitada teistsugune küsimus.

Ole ettevaatlik vastustega

Pealkiri parafraseerib kuulsat Trooja hobusega seotud hoiatust „Pelga kreeklasi (originaalis danaoslasi), isegi kui nad kingitusi toovad“, mille lausus Trooja preester Laokoön Vergiliuse eeposes „Aeneis“.

Niisiis lugu Trooja hobusest ise ei pea muutuma. Aga muutub see, kes seda vaatab.

Vergilius vaatab hobust Aenease silmadega.

Nolan vaatab Odüsseust läbi tema enda tegude ja süü.

Laozi küsib, kas inimeste poolt korra loomine ise võib olla korratuse allikas ja kord on midagi palju universaalsemat ja teistsugust.

Zarathustra tõstab religioosse korra keskmesse inimese moraalse valiku.

Jeesus võib muuta küsimuse „kes on ligimene?“ küsimuseks „kellele mina olen ligimene?“.

Kõigil juhtudel ei ole kõige olulisem uus vastus.

Kõige olulisem võib olla uus, loominguline küsimus, mis sunnib vanu vastuseid uude valgusse.

Uus idee ei ütle alati: „Siin on midagi, mida te varem ei teadnud.“
Mõnikord sosistab ta: „Te teadsite seda kogu aeg. Aga te pole kunagi niimoodi küsinud.“

Sealt võib vana lugu uuesti elama hakata.

Porticus Genesis:+

Monoteism[1] on olnud üks maailmamuutvaid ideid. Enamasti mõtleme me seejuures nö kolmele „aabrahamlikule“ usundile: judaismile, kristlusele ja islamile. Kuid monoteism kui idee ei ole olnud nende usundite monopol. Oma eri kujudel on see „kõikunud“ maailma ajaloos kord laineharjadele, kord vajunud nende alla. Selles loos võib mõelda kaasa küsimusele, et mis oli Zarathustra reformitud usundi olemus ja mõju, usundi, mille sõnum oli läbinisti eetiline: “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Neid kolme sõna on kuulnud ilmselt paljud. Kõik aga võibolla ei tea, et tegemist ei ole mõne tänapäevase eneseabiõpetuse või filosoofilise aforismiga. See on ligi kolme ja poole tuhande aasta vanune eetiline ideaal, mis pärineb ühelt maailma vanimalt tänapäevani elus püsinud religioonilt. Religioonilt, mille keskuseks ei olnud Jeruusalemm, Ateena ega Rooma, vaid hoopis tänapäeva Afganistani põhjaosa.

Selle usundi rajajana tuntakse Zarathustrat.

Või õigemini – nii me teda täna tunneme. Kreeklased nimetasid teda Zoroasteriks ning sellest on tulnud ka tänapäevane nimetus zoroastrism. Kuid nagu sageli juhtub, on hilisem nimi hakanud varjutama algset ideed. Näib, et Zarathustra ajal võidi tema õpetust nimetada avesta keeles hoopis Dâenâ Vaňuhiks – heaks usuks, heaks südametunnistuseks või isegi heaks sisemiseks nägemiseks (ideelooline vahemärkus: avestakeelene sõna daena on sama, mis sanskiktikeelne dhyana, millest lähtuv meditatsioonitehnika andis hiljem nime chan- ehk zen-budismile) . Selle usundi keskmes ei olnud niivõrd rituaalid kui inimese sisemine hoiak – tema mõtted, sõnad ja teod, puhas eetika.

Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et zoroastrismi kõige tuntum õpetus ei räägigi sellest, mida võiks vanadelt usunditel eeldada, ehk kuidas õigesti ohverdada või milliseid jumalaid kummardada. Selle tuum on lihtne:

Humata – head mõtted.

Huxta – head sõnad.

Huvaršta – head teod.

Need kolm moodustavad koos selle, mida Avesta nimetab “heaks usuks”. Mõned uurijad on jah oletanud, et see võis algselt tähendada hoopis nõuet preestrile: õiged mõtted, õiged loitsud, õiged rituaalid. Kuid Zarathustra vanimates hümnides on rõhuasetus juba selgelt nihkunud. Religiooni eesmärk ei ole enam eeskätt rituaali laitmatu sooritamine, vaid inimese kujundamine. Hea religioon on see, mis teeb inimese paremaks.

See on tähelepanuväärne algus. Kuid veel tähelepanuväärsem on küsimus: kust selline mõte üldse tuli? Sest mida sügavamale zoroastrismi ajalukku vaadata, seda vähem näib see kuuluvat sellesse maailma, millega me teda tavaliselt seostame.

Mitte Pärsiast, vaid Afganistanist

Kui rääkida zoroastrismist, kerkib silme ette tavaliselt muistne Pärsia – Kyros Suur, Dareios, Persepolis ja tohutu Ahhemeniidide impeerium. See pole vale. Sajandeid oligi zoroastrism Pärsia riigi tähtsaim usund.

Ometi ei alanud selle lugu tõenäoliselt Pärsias.

Keeleteadus, Avesta geograafia ja kõige vanemate hümnide kirjeldatud eluviis viitavad hoopis sellele, et Zarathustra tegutses märksa rohkem ida pool – Baktrias, tänapäeva Põhja-Afganistani aladel. See oli pronksiaja lõpul oluline kultuurisild Iraani kõrgmaa, Kesk-Aasia ja India vahel. Just sinna paigutavad paljud tänapäeva uurijad ka Zarathustra tegevuse, umbes aastatesse 1500–1200 eKr.

See tähendab midagi enamat kui pelgalt uut punkti kaardil.

See tähendab, et zoroastrism ei sündinud valmis Pärsia tsivilisatsioonis. Ta sündis maailmas, kus pärslasi sellisel kujul veel ei olnudki. Maailmas, kus elasid rändkarjakasvatajad, kelle keel oli hämmastavalt lähedane Rigveda sanskritile ja kelle kultuur ei olnud veel jagunenud selleks, mida hiljem hakati nimetama Iraaniks ja Indiaks.

Ja siin muutub lugu ootamatult palju huvitavamaks.

Sest mida rohkem võrrelda Avesta vanimaid osi Rigveda vanimate hümnidega, seda vähem tundub, et tegemist on kahe erineva usundiga.

Pigem näivad need olevat nagu kaks jõeharu, mis on kunagi ammu lahkunud ühest ja samast allikast.

Kui kaks vana keelt veel peaaegu üks olid

Kui tänapäeval võrrelda pärsia ja india religioone, paistavad need esmapilgul täiesti erinevad. Ühel pool seisab Ahura Mazda, teisel Indra, Agni, Soma ja kogu rikkalik veedalik jumalate maailm oma ohverdamistega. Ka hilisemad arengud viisid neid järjest kaugemale teineteisest.

Ometi juhtub midagi kummalist niipea, kui avada nende kõige vanemad pühatekstid.

Avesta vanim osa – Gathad – ja RigVeda vanimad hümnid ei ole lihtsalt sama ajastu tekstid. Nad on kirjutatud keeltes, mis on teineteisele hämmastavalt lähedased. Nii lähedased, et keeleteadlased peavad neid ühe ja sama algkeele kaheks murdeks. Mõnikord säilib tõlkimisel isegi värsimõõt ja riim. See pole enam lihtsalt sugulus, vaid peaaegu ühine keel.

Näiteks ütleb Avesta:

“On üks tee – Aša. Kõik ülejäänud ei ole teed.”

Ja peaaegu samamoodi kõlab sama lause RigVeda sanskritikeelses keeles. Mitte ainult mõte pole sarnane. Ka sõnad ise on peaaegu äratuntavad. Isegi riim säilib.

See on esimene märk, et me ei vaata kahte juhuslikult sarnast religiooni. Pigem vaatame kahte kultuuri, mis alles hiljuti olid veel üks.

Keeleteadlased on juba ammu märganud, et Avesta keel on mõnes mõttes isegi arhailisem kui RigVeda keel. See säilitab vanemaid häälikuid ja grammatilisi vorme ning näib olevat lähemal sellele ühisele algkeelele, millest mõlemad arenesid. Kui see hinnang peab paika, siis võis Zarathustra eluajal veedalik traditsioon alles kujuneda.

See viib meid ootamatult ühe palju suurema küsimuseni.

Kui keeled olid peaaegu samad, siis kas ka maailmapilt oli peaaegu sama?

Vennad, kes hakkasid rääkima erinevat lugu

Esimesed vastused on lausa üllatavad.

Võtame näiteks ühe kõige olulisema mõiste zoroastrismis – aša.

Seda on tõlgitud kui tõde, õiglus, kord või maailma loomulik seaduspära. Tegelikult tähendab see kõike seda korraga. Aša ei ole lihtsalt moraalireegel. See on universumi enda sisemine kord – põhimõte, mille järgi liiguvad tähed, vahelduvad aastaajad ja mille järgi inimene peaks elama. Tõde ei ole siin pelgalt õige väide, vaid kooskõla maailma enda korraga.

RigVedas kohtame peaaegu sama mõistet – rta.

Ka seal tähendab see universumi korda, tõde ja õiglust.

See sarnasus ei ole juhuslik. Keeleteadlased peavad neid sama algmõiste kaheks keelekujuks.

Juba see üksainus sõna lubab aimata, et enne usundite lahknemist oli olemas ühine arusaam maailmast – maailmast kui korrastatud tervikust.

See meenutab mõneti mõtet, millest oli juttu MustaAugu loos Holistiline kosmoloogia. Seal kerkis küsimus, kas maailma ei nähtud algselt mitte üksikute nähtuste kogumina, vaid ühe suure tervikuna, milles loodus, inimene ja eetika moodustavad lahutamatu ühtsuse. Aša ja ṛta näivad kandvat just sellist maailmapilti. Eetika ei ole sellele maailmale lisatud, ta kuulub maailma enda struktuuri.

Võib-olla just siin kohtume esimest korda millegagi, mida võiks nimetada holistiliseks kosmoloogiaks.

Kuid järgmine avastus on veelgi kummalisem.

Sest kui võrrelda kahe traditsiooni jumalusi, jääb mulje, nagu oleks keegi nende nimed lihtsalt omavahel ära vahetanud.

RigVedas on deevad (devad) valguse ja taeva jumalad.

Avestas on daevad hoopis deemonid.

RigVeda kõige vanemates kihtides on asurad veel kõrged ja auväärsed jumalad. Alles hiljem muutuvad nad deemoniteks.

Avestas aga on ahura (sama sõna teises häälikukujus) kõrgeim võimalik tiitel. Ahura Mazda tähendab sõna-sõnalt “Tarka Isandat”.

See on üks usundiloo kõige tähelepanuväärsemaid peegelpilte.

Ühes traditsioonis langevad deevad. Teises langevad asurad.

Nagu oleksid kaks sugulasrahvast ühel hetkel hakanud jutustama sama lugu, kuid vastupidiste peategelastega.

Miks?

Sellele küsimusele ei ole tänapäeval kindlat vastust.

Üks võimalik seletus on, et pärast indoiraani rahvaste lahknemist toimus mõlemal pool usuline reform. Mõlemad kogukonnad hakkasid määratlema oma identiteeti ka selle kaudu, kellest tuleb eemalduda. Sellisel juhul poleks tegemist mitte juhusliku keelemuutusega, vaid teadliku religioosse ümberhindamisega.

Aga on võimalik ka teine küsimus.

Kas see kummaline peegelpilt ei viita hoopis sellele, et mõlemad traditsioonid mäletasid veel mingit vanemat maailmapilti, mida nad hakkasid hiljem erinevalt tõlgendama?

Kas Zarathustra lõi uue religiooni?

Enamasti räägitakse Zarathustrast kui religiooni rajajast. Nii on teda kujutatud juba antiikajast peale – mehena, kes tõi maailma uue õpetuse.

Aga kui lugeda tema vanimaid hümne, jääb kummaline mulje. Ta ei räägi peaaegu kunagi nii, nagu inimene, kes oleks loonud midagi täiesti uut. Pigem kõlab ta nagu keegi, kes püüab inimestele midagi meelde tuletada, midagi, mis on vahepeal ununenud.

Tema vastased ei ole ateistid, nad ei ole inimesed, kes eitaksid jumalaid või vaimsust. Vastupidi – nad on preestrid, nad toovad ohvreid, nad viivad läbi rituaale. nad järgivad traditsioone.

Zarathustra etteheide ei ole, et nad kummardavad. Tema etteheide on, et nad kummardavad ilma tõeta, et rituaal on lahutatud eetikast, et religioon on kaotanud sideme maailma sisemise korraga – ja see on siin väga tähelepanuväärne.

Kui lugeda Gathasid ilma hilisema zoroastrismi tohutu mütoloogilise kihistuseta, siis jääb mulje, et Zarathustra võitleb eelkõige mitte vale usu, vaid vale mõtteviisi vastu.

Sellepärast ongi ehk tema moto nii lihtne.

Mitte “Õiged ohvrid.”

Vaid “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Justkui oleks kogu religioon taandatud inimese sisemisele hoiakule.

Reform või restauratsioon?

See viib järgmise küsimuseni.

Kui inimene räägib kogu aeg tõest, mida tuleb taastada, kas ta siis üldse peab ennast uuendajaks või peab ta ennast hoopis taastajaks?

Selliseid näiteid tunneb ajalugu palju.

Konfutsius väitis, et ta ei loo midagi uut, vaid taastab muistsete tarkade õpetuse. Buddha ei nimetanud ennast uue religiooni rajajaks, vaid inimeseks, kes avastas uuesti vana tee. Jeesus ütles, et ta ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma.

Kas Zarathustra võis mõelda samamoodi?

Me ei tea. Kuid tema tekstid lubavad seda vähemalt küsida, sest peaaegu kõik tema põhimõisted mõjuvad vanadena:

Aša ei ole uus, yasna (liturgia) ei ole uus, manthrad (palved) ei ole uued, iIsegi Ahura ei ole uus sõna. Need kõik näivad kuuluvat palju vanemasse keele- ja mõttemaailma.

Uus näib olevat hoopis viis, kuidas need omavahel kokku seotakse.

Võib-olla ei reforminud ta lihtsalt religiooni

Jah, selline omamoodi veider küsimus: võib-olla Zarathustra ei reforminudki lihtsalt üht religiooni?

Võib-olla reformis ta hoopis religioosse tähelepanu keskpunkti.

See võib tunduda väikese erinevusena, kuid tegelikult muudab peaaegu kõike.

Kui proovida ette kujutada pronksiaja inimest, siis näib, et tema maailm on täis vaime, jumalusi, esivanemaid, pühasid paiku, loodusjõude.

Kõik see jääb ka Zarathustra maailma alles, kuid ta küsib midagi muud:

“Milline neist viib inimese kooskõlla Ašaga?”

Ja see oli tema ajas vist täiesti uus küsimus, selles võiski peituda reform, sest religiooni keskmesse ei jää enam üleloomulikud olendid, vaid keskmesse jääb kord ja inimese vabadus selle korraga kaasa minna või sellele vastu hakata.

Aga võib küsida veel ühe küsimuse.

Kui Zarathustra tõepoolest taastas midagi vana, siis kui vana see oli? Kas ainult mõnisada aastat, või palju rohkem?

Keeleteadus lubab üsna kindlalt rääkida ühisest indoiraani kultuurist. Seda kinnitavad ühine sõnavara, ühine luulevorm, ühised rituaalid, ühised jumalanimed, ühine arusaam maailma korrast.

Aga kas ka see algne ja ühtne indoiraani kultuur oli juba millegi pärija? See on koht, kus ajaloolane peab olema ettevaatlik, sest allikaid enam peaaegu ei ole, on ainult killud – keeled, müüdid, jumalanimed.

Nende põhjal püütakse taastada veel vanemat maailma, mida nimetatakse protoindoeuroopa kultuuriks. Kuid me ei tunne selle rahva pühi tekste (kui neid üldse oligi, pigem oli suuline traditsioon), me ei tea nende „prohvetite“ nimesid, me ei tea isegi seda, kuidas nad ise ennast nimetasid.

Ometi on keeleteadlased viimase kahe sajandi jooksul suutnud võrrelda kümneid indoeuroopa keeli ning taastada suure hulga sõnu, mis pidid olemas olema juba enne nende keelte lahknemist. See on üks ajaloolise keeleteaduse suuremaid saavutusi. Rekonstrueeritud sõnavara põhjal on võimalik teha ettevaatlikke järeldusi ka nende inimeste eluviisi kohta. Nad tundsid hobust, veist ja ratast. Nad oskasid sepistada. Nad tundsid taevast, tormi ja tuld (Vaata näiteks artiklit Sintašta kultuurist).

Ja näib, et neil oli ka religioon.

Milline see oli, selle üle vaieldakse tänapäevani.

Kas kõige vanem religioon oli üldse “paljude jumalate religioon”?

Kui tänapäeval räägitakse indoeurooplaste usundist, kujutatakse seda peaaegu alati ette polüteistlikuna – suure jumalate perekonnana, kus igal loodusnähtusel on oma jumalus. See võibki suuresti tõele vastata.

Kuid samal ajal hakkab kõige vanemaid kihistusi võrreldes silma veel midagi.

Nii RigVeda vanimates hümnides kui ka Gathades ei tundu kõige olulisem olevat mitte jumalate arv. Kõige olulisem näib olevat hoopis kord.

Nägime juba, et RigVeda räägib ṛtast ja Avesta räägib ašast.

Mõlemad kirjeldavad maailma, kus universum ei püsi koos jõu abil, vaid sisemise seaduspära tõttu. Tõde ei ole pelgalt inimese omadus. Ka tähed, aastaajad ja ühiskond peaksid alluma samale korrale. See on tähelepanuväärne.

Sest kui religiooni keskmes on kõigepealt kord, siis võivad jumalad olla selle korra väljendajad, mitte selle asendajad ega võibolla isegi mitte algatajad (RigVedast nähtub selgelt, et ṛta on vanem kui jumalad).

Kõik oli koondunud ühte – ühtse korra alla, kus ühtsed printsiibid väljendusid teatud jumalike aspektidena. Midagi, mida holismi artiklis vaadeldi ürgmonismina.

Varuna – kadunud kuningas?

Selles kohas kohtame üht kõige salapärasemat tegelast kogu vanas indoeuroopa usundiloos – jumalate kuningat, asura Varunat.

RigVeda vanimates hümnides ei ole Varuna lihtsalt üks jumal teiste seas. Ta on ṛta hoidja, tema teab inimese salajasi mõtteid, tema valitseb taevaste seaduste üle, tema karistab valet, tema vabastab süüst – kõlab peaaegu ootamatult eetiliselt.

Veelgi huvitavam on see, et RigVeda hilisemates kihtides hakkab Varuna tasapisi taanduma. Üha kesksemaks muutub asura/deva Indra – tormijumal, võitja ja kangelane. Varuna ei kao päriselt, kuid tema koht panteonis ei ole enam endine.

Selle muutuse põhjuste üle vaieldakse tänaseni. Mõned uurijad näevad selles usundi loomulikku arengut. Teised oletavad, et siin võib peegelduda erinevate hõimude usuliste traditsioonide põimumine, kindlat vastust ei ole.

Kuid just siin muutub Zarathustra ootamatult huvitavaks.

Ahura Mazda ja vana küsimus

Kui nüüd pöörduda tagasi Gathade juurde, märkame midagi tuttavat: ka Ahura Mazda ei ole eelkõige sõjajumal, ka tema ei võida maailma mõõgaga, tema suurimaks tunnuseks on tarkus, tema kaudu tuntakse ašat, tema kaudu saab inimene valida tõe ja vale vahel.

Zarathustra rõhutab korduvalt, et inimene ei ole lihtsalt saatuse mängukann. Ahura Mazda on andnud talle võime valida, millist teed käia. See eetilise valiku rõhutamine on üks Gathade läbivaid teemasid.

Siinkohal oleks väga ahvatlev tõmmata sirge joon Varunast (keda RigVeda muide nimetab muuhulgas ka Targaks Isandaks – „Asura Medha“) Ahura Mazdani.

Aga tegelikult ei saa seda teha, allikad ei võimalda seda.

Küll aga võib märgata midagi tagasihoidlikumat: mõlemad on seotud maailma moraalse korraga, mõlemad asetavad tõe kõrgemale jõust, mõlemad mõjuvad vanimates tekstides pigem kosmilise valitseja kui hõimujumalana.

Kas see sarnasus tuleneb ühisest pärandist? Kas tegemist on kahe iseseisvalt arenenud, kuid sarnase ideega? Või on siin mängus veel mõni tegur, mida me enam ei tunne?

Need küsimused jäävad ilmselt praegu vastuseta.

Lõppsõnaks

See, kuhu taolise mõtisklusega jõudnud oleme, on küsimus, et võib-olla taastas Zarathustra midagi, mis oli inimestele juba ammu tuttav.

Jah, seda ei saa tõestada, kuid huvitav on märgata, et Zarathustra reform ei alga uute jumalate loomisega, ta ei leiuta uut keelt, ta ei loo uusi põhimõisteid, ta kasutab olemasolevaid sõnu, olemasolevat luulevormi (Avesta Gatha ja veedalikud gitad), olemasolevaid religioosseid kujundeid ja annab neile uue … raskuskeskme.

Võib-olla seisneski tema suurim uuendus selles, et ta tõi tähelepanu tagasi küsimusele, mis oli vanem kui ükski rituaal, küsimusele, millele ehk mõtles üks „protoindoeuroopa karjakasvataja“, vaadates öösel üles tähistaevasse:

Mis ikkagi hoiab maailma koos?

[1] Monoteismi defineerimine on muidugi eraldi teema, mõned määratlevad zoroastrismi pigem kui „henoteismi“, kuid tihti lähtub selline määrang judeokristlikust perspektiivist. Zarathustra jaoks oli Ahura Mazda ainus jumaliku tarkuse allikas, ainus Looja.

Relatio:

⊙ Zarathustrast

⊙ Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias

⊙ Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus

⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks

⊙ Ehnaton: monoteistlik vaarao

Üks vaade sellele, kuidas „monoteism“ või monism või siis veel üldisemalt holism ei pruugi olla religiooniajaloo viimane „kõrgeim“ faas, vaid pigem teatud eluviisist ja seisundipõhisest hoiakust lähtuv universaalne maailmapilt, mis „lainetab“ algusest peale läbi ajaloo – sissejuhatus “holismi” teemasse.

Sissejuhatus

Religiooniloo käsitlustes kohtab siiani levinud skeemi, mille kohaselt inimkonna usuline areng kulgeb lineaarselt: animismist polüteismini ja sealt edasi monoteismini. Selline lähenemine näib jah intuitiivne, kuid see ei suuda hästi seletada mitmeid ajaloolisi nähtusi — eelkõige seda, miks monoteistlikud või henoteistlikud ideed ilmnevad eri kultuurides ajuti justkui “lainetena” ning miks need sageli eksisteerivad paralleelselt polüteistlike süsteemidega.

Selle kõrvale pakuks siin ühe alternatiivse hüpoteesi, mille keskmes on kaks omavahel seotud ideed: holistiline kosmoloogia (seega mitte päris range monoteism, pigem mingi „protoversioon“ sellest) ning religioosse mõtlemise laineline dünaamika. Esimene kirjeldab varajast maailmapilti, kus kosmos tajutakse ühtse tervikuna; teine püüab selgitada, miks ajaloos korduvad liikumised ühtsuse ja diferentseerumise vahel.

Alltoodu ei püüa samas anda absoluutset tõlgendust, vaid on saanud tõuke iidse ja veel ehk isegi vähe tuntud Jirofti kultuuris leitud kosmoloogilistest vihjetest (tuleb mõista, et Jirofti kultuuri ei saa tõlgendada tekstide, vaid üksnes artefaktide põhja), mida võiks püüda siduda varajase vedaistliku religiooni ning zoroastrismi kujunemisega, puudutades lisaks laiemat konteksti (nt Egiptuse Amarna reform ja Iisraeli varane monoteism).

Holistiline kosmoloogia?

Holistilise kosmoloogia all käsitleks siin maailmapilti, kus reaalsus ei ole jaotatud eraldiseisvateks jumalateks või printsiipideks, vaid tajutakse ühtse, läbipõimunud tervikuna. See ei ole monoteism klassikalises mõttes ega ka hiline polüteism, vaid midagi vahepealset — või õigemini nende mõistete-eelne.

Holistilise kosmoloogia peamised tunnused on:

• diferentseerumata ühtsus: loodusjõud (vesi, taevas, maa, tuli) ei ole eraldiseisvad, vaid ühe protsessi eri aspektid;
• funktsioonide kattuvus: sama jõud võib avalduda eri vormides;
• puuduv jäik panteon: jumalad ei ole selgelt määratletud isikud kindlate rollidega;
• moraalse ja kosmilise korra ühtsus: eetika ei ole eraldiseisev valdkond, vaid osa kosmilisest korrast;
• visuaalne või sümboolne väljendus: ideed ei pruugi olla tekstiliselt formuleeritud, vaid avalduvad ikonograafias.

See maailmapilt võib eksisteerida kahel kujul: kogemuslikuna (vahetu tunnetus ühtsusest) ja sümboolsena (nt hübriidolendid, kosmilised kujundid).

Jiroft: visuaalne holism enne panteone

Tänapäeva Iraani aladelt leitud nö „sumeriaegne“ senitundmatu kultuur, mida nimetatakse praegu Jirofti pronksiaegseks kultuuriks, pakub ainulaadset akent holistilisse kosmoloogiasse, kuna selle religioon ei ole säilinud tekstides, vaid kunstis.

Hübriidolend kui kosmiline mudel

Jirofti keraamikal ja kivinõudel esinevad korduvad kujutised olenditest, kes ühendavad:

• inimlikud tunnused,
• loomade (lõvi, härg) jõu,
• lindude taevasfääri,
• madude ja vee sümboolika.

Need ei ole juhuslikud kompositsioonid, vaid viitavad arusaamale, et erinevad kosmilised sfäärid on ühendatud ühes ja samas reaalsuses. Olend ei esinda üht jumalat paljude seas, vaid pigem kosmilist tervikut ennast. See on huvitav, varajane holistiline arusaam „jumalikkusest“. See viitab mõtlemisele, kus maailm ei ole veel jagatud selgeteks klassideks.

Lisaks, erinevalt hilisematest mütoloogiatest puudub Jiroftis selge hea ja kurja vastandus. Kaose taltsutamine ei ole moraalne võitlus, vaid tasakaalu hoidmine. See on oluline: kosmos ei ole jagatud vastandlikeks jõududeks, vaid toimib ühtse süsteemina ning seda haldab mitte jumalate panteon, vaid holistiline „koondjumalus“ (nagu „Šveitsi nuga“), kelle puhul on märgata tema erinevaid funktsioone.

Seega – algne “holism” ei olnud valik. Inimene ei pidanud valima “monoteismi” ja “polüteismi” vahel, sest ta lihtsalt reageeris sellele keskkonnale, mida ta tajus ühtsena, holistlikuna. Ta ei pidanud seda abstraheerima ega põhjendama, see lihtsalt oli. Seetõttu puudus siin ka konflikt. Kuid näib, et nii see ei jäänud.

Varane vedaistlik kultuur (RigVeda): diferentseerumise algus

Jiroftiga oli tõenäoliselt kontaktis iidne India Harappa kultuur, kuid kaubad ja ideed ringlesid pronksiaegses maailmas siiski väga laialt. Siiski, alati ei pea otsima ajaloolisi või geograafilisi kokkupuutepunkte, vaid holistilise maailmavaate arengut saab vaadelda ka nö konvergentse ideede evolutsiooni võtmes.

Vanaindia varases Rigveda kihis on näha kosmoloogilises maailmavaates üht olulist muutust või trendi: holistiline ühtsus hakkab selgemalt jagunema eristatavateks funktsioonideks.

Adityad kui ühe printsiibi aspektid

Sellised nö „vanad jumalad“ (asurad) nagu Varuna ja Mitra ei ole algselt täielikult iseseisvad, vaid esindavad:

• kosmilist korda,
• sotsiaalset lepingut,
• universaalset sidusust.

Nad on pigem ühe süsteemi aspektid kui eraldiseisvad jumalad. Varuna (nime võimalik etümoloogiline päritolu kui „Katja“) on keskmes ning teised tema „perekonda“ (adityad) kuuluvad jumalused pigem nagu tema erinevad aspektid või funktsioonid, mis on tihti seotud tule ja veega (Agni, Mitra, Napam Apat).

Kuid seda kõike hoiab koos Ṛta kui holistilise korra mõiste. Rta eelneb kõigile jumalatele, see on universaalne, algne korrastav printsiip, misühendab:

• loodusseadused,
• moraalse korra,
• rituaalse korrektsuse.

See on holistilise kosmoloogia kontseptuaalne vaste: üks printsiip, mis läbib kõiki tasandeid.

Indra esiletõus

Adityate (asuradega) hiljem konkureeriv jumal, deva Indra toob süsteemi aga uued elemendid: aktiivne sõjaline jõud, „kaose“ murdmine, konflikt.

Oluline on, et Indra ei ole algselt vastand Varunale, vaid teine funktsioon sama terviku sees. Kuid hiljem muutub see funktsioon domineerivaks, mis viitab väärtushinnangute nihkele – algse eetikal põhineva Varuna-ülemvõimu ja tema poolt kaitstava rta asemel hakkab olulisemaks muutuma võim, jõud, ohvrirituaalid, „spetsialiseerunud“ jumal-devad, koguni jumalakujud.

Diferentseerumisest konfliktini

Kui funktsioonid eralduvad, tekib paratamatult:

• hierarhia (mõned jumalad muutuvad kesksemaks),
• konkurents (nt Indra vs teised jõud),
• narratiivne konflikt (nt draakonimüüdid).

Varajases RgVedas ei ole veel selget moraalset dualismi, kuid on näha protsessi, kus ühtne printsiip  jaguneb funktsioonideks  ning seejärel funktsioonid asuvad konkureerima.

See loob aluse hilisematele vastandustele (nt deva vs asura).

Kuid ajalooliselt hargnes siit vastukaaluna üks holistilisse maailmapilti tagasi (või spiraalselt edasi?) sukelduv suund.

Zarathustra: taastamine, kuid mille taastamine?

Vanapärsia usundis (mis sai alguse tänapäeva Afganistani aladel) – Zoroastrismi varases kihistuses, eriti Avesta Gāthades, toimub huvitav pööre: diferentseerunud, fragmenteerunud jumalatepilk taasühendatakse uuel, abstraktsel tasandil.

Ahura Mazda kui keskne printsiip

Zoroastristlik ainujumal Ahura Mazda koondab endasse:

• kosmilise korra,
• moraalse tõe,
• loova mõistuse.

Funktsionaalselt sarnaneb ta Varunaga (Asura Medha), kuid süsteem on nüüd selgelt tsentraliseeritud: kui mitte lääne kriteeriumite järgi „puhtalt“ monoteistlik, siis vähemalt henoteistlik.

Asha kui ṛta edasiarendus

Zorastristlik universaalne kord asha säilitab vedaistliku ṛta idee, kuid lisab:

• moraalse dualismi,
• normatiivse mõõtme – väga selge eetikakoodeksi (mis RgVedalikus kultuuris eksisteeris õrnalt tajutavalt rta maise peegelduse ehk dharmana).

Amesha Spentad kui aspektid

Vedaistlike adityatega sarnanevad zoroastristlikud ainujumala „peainglid“ Amesha Spentad ei ole algselt iseseisvad jumalad, vaid Ahura Mazda omadused või aspektid, muundudes hilisemas ajaloos millekski lääne teoloogia mõistes eraldiseisvate olendite – „inglite“ sarnaseks.

Seega arengut võiks kirjeldada selliselt:

• Jiroft: üks hübriidolend
• RgVeda: jumalik printsiip jaguneb funktsioonideks, sellest üks haru kulgeb mitme jumala kontseptsiooni suunas
• Zarathustra: üks jumal + tema aspektid
• Holism taastatakse nüüd kui valik, mis sisaldab vajadust seda põhjendada, selgitada ja ka vastanduda.

Monoteismi “lainetus”: alternatiiv lineaarsele mudelile

Eeltoodud näited viitavad, et religioon ei arene sirgjooneliselt, vaid liigub ühtsuse, diferentseerumise ja taasühendamise tsüklis. Seda võib kirjeldada kui “lainetust” või isegi kui spiraalset lainetust – uus kiht ei ole täiesti sama, mis eelnev holism, vaid kõige eelneva peale ehitatud uusversioon. Mis sellisele lainetusele võiks konteksti pakkuda?

Diferentseerumine: linnastumine ja institutsioonid

Üks holistilist maailmapilti lõhestav ajalooline nähtus võis olla senise rändava eluviisi asemel paikse eluviisi juurdumine, ehk linnastumine, mis toob kaasa:

• spetsialiseerunud preesterkonnad,
• keerukad panteonid (spetsialiseerunud jumalad),
• rituaalide formaliseerumise.

See suurendab süsteemi keerukust, kuid ka killustatust, mis väljendub nii igapäevaelus (igapäevane erialane spetsialiseerumine) kui ka kosmoloogilis-teoloogilises maailmapildis.

Kuid – „iga jõud tekitab vastujõudu“, ehk vahel tekib sellele „holistiline vastureaktsioon“.

Reaktsioon: ühtsuse taastamine

Mitte küll kõikjal, sest polüteism on mh ideaalne liim, “keel” mis ühendab eri kultuure – eri nimega aga näiteks vihmajumal on kõikjal, kuid teatud tingimustel tekivad sellises „polütsentrilises“ maailmas sellest fragmenteerumisest”väsinud” liikumised, mis rõhutavad:

• ühtset printsiipi,
• lihtsamat struktuuri,
• moraalset selgust.

Näited:

• Ehnaton ja Ateni kultus Egiptuses (14. saj e.m.a.)
• Moosese traditsioon (13. saj e.m.a.)
• Zarathustra reform (14. sajand e.m.a.)

Mõni neist tekib ja kaob, teised elavad koos poütsentriliste kultuuridega, neile vähem või rohkem vastandudes – paralleelmaailmades. Ning need holistlikud väljendusvormid ei pruugi olla otseselt omavahel seotud (kuigi taas: ärgem ka alahinnakem pronksiaja maailma omavahelist seotust), kuid viitavad sarnasele dünaamikale, mille puhul üheks käivitajaks võiks olla keskkond – linnastumine versus monokultuursemad „kõrbekultuurid“, kuid lisaks tasub vaadata ka inimese sisse.

Kaks monoteismi tüüpi

Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu sellele, et monoteism või holism ei pruugi alati olla ühtne nähtus.

Me võiks eristada „kogemuslikku monoteismi/holismi“, mis

• tuleneb ühtsuse tajust,
• on voolav ja eetiline,
• ei vaja tugevat institutsiooni,

ja „institutsionaalset monoteismi/holismi“, mis

• kehtestab ühtsuse normina,
• rõhutab õiget usku,
• võib olla eksklusiivne.

Need kaks võivad üksteist toetada aga võivad oma põhialustelt ja olemuselt olla ka täiesti üksteisega vastuolus (seda sõltumata teoloogilistest, teoreetilistest konstruktsioonidest).

Kogemuslik monoteismi on väga sarnane algsele holismile, ning seda võiks seostada sisemise, nn „parasümpaatilise neurofüsioloogiaga“, mil holistiline maailmavaade tekib loomulikult, seisundipõhiselt ning sellest lähtuv eetika ei ole normatiivne, vaid samuti loomulik viis maailmaga suhestuda. Siit tekib mõte, et sellist tüpi seisund võib olla lihtsam tekkima nö „parasümpaatilises“ keskkonnas, kus on vähem fragmenteeritust ka eluviisi mõttes: spetsialiseerumise asemel nö renessensiaja inimese laadis „kõigetegemine“, rohkem keskkonna ühtsuse tajumist, vähem usulist formaliseeritust. See on väga sarnane kiviaegsele ja varapronksiaegsele liikuvamale eluviisile, seetõttu ka “algne” holism, mis ei ole ka pronksi- ja rauaajal veel täiesti kadunud.

Institutsionaalne monoteism oleks siin nagu “moodne”, “tuunitud” holism, mis võiks aga pigem olla seotud nö „sümpaatilise neurofüsioloogiaga“, sest võtab tegelikult kaasa polütsentrilisest maailmapildist selle võitleva, vastanduva seisundliku lähenemise, mille läbi holistiline maailmapilt fragmenteeritakse teoreetilisteks „tükkideks“ ning kehtestatakse koos välise moraalikoodeksina mitte loomuliku, vaid kohustusliku maailmavaatena, keskendudes mh konfliktile.

Sel moel võiks „spiraalset lainetus“ vaadelda kui keskkonna ning füsioloogia koosmõju, mis kohandub, nagu ideede evolutsioonilt võikski oodata.

Kokkuvõte

Holistilise kosmoloogia ja religioosse lainetuse hüpotees pakub alternatiivi lineaarsele arengumudelile. Selle järgi:

• varajased kultuurid võisid tajuda maailma ühtse tervikuna,
• see ühtsus võis diferentseeruda funktsioonideks ja jumalateks,
• teatud tingimustel püütakse see aegajalt taas integreerida nö täiendatud versiooniga holismiks.

Jiroft, varane Veda ja zoroastrism ei ole seega lihtsalt järjestikused etapid, vaid erinevad punktid samas dünaamilises protsessis.

Aga võib-olla peegeldavad religioonide ja kultuuride suured lainetused lihtsalt sedasama protsessi, mille kaudu inimene üldse maailma mõtestab, kuidas üldse inimese mõtlemisprotsess, kognitsioon töötab? Alguses on hägune tervik, intuitiivne “pilt” või üldine tunnetus. Siis tekib uue info sisend: detailide lahutamine, kategooriad, kriitika, fragmentatsioon, „reaalsusega testimine“ jne – see on vajalik sünteesile eelnev etapp, ilma milleta sünteesi ei toimukski. Ja lõpuks selle kõige pinnal ja tulemusel uus konfiguratsioon, uue taseme muster, uus tervik, mis ei ole enam päris sama mis algne intuitiivne ühtsus. Siin ei ole head ega halba, siin on loomulik, vajalike etappidega protsess, mida võiks näiteks nimetada „inimese tähendusloomeks“.

Selline lähenemine ei välista muidugi ajaloolisi eripärasid, jõulisi „sissesõite“ (tehnoloogia, loodusõnnetused, karismaatilised juhid jne), kuid võimaldab näha nende taga korduvat mustrit — liikumist ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, vaikset „taustavõnkumist“. Ning võib-olla on just see pinge religiooni üks sügavamaid liikumapanevaid jõude, üks ideede liigutajaid. Ja võibolla mitte ainult religiooni?

relatio

MustAuk: “Jirofti kultuur ja Marhaši riik: Iraani iidne ajalugu”

MustAuk: “Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Teema visuaalne ülevaade

Seekord kirjutaks sissejuhatuse ühe vähe tuntud aga vana kultuuri kohta – vähemalt sama vana kui Sumer ja seda tänapäeva Iraani aladel. Ühtlasi on see taas lugu ideede liikumisest.

Marhaši riik?

Kolmandal aastatuhandel eKr kujunes Kagu-Iraanis Halil Rudi orus välja kõrgetasemeline tsivilisatsioon, mida tänapäeval tuntakse Jirofti kultuurina. Teaduskirjanduses, eelkõige Piotr Steinkelleri tekstides, samastatakse see piirkond Mesopotaamia tekstides mainitud võimsa Marhaši riigiga (sumeri k Marhaši, akadi k Paraḫšum). Marhaši ei olnud mingi perifeerne piirkond, vaid strateegiline suurjõud Mesopotaamia ja Induse oru vahel. Kuigi teadlased nagu Francfort ja Tremblay on asukohta vaidlustanud, kinnitavad nii kirjalikud allikad kui ka arheoloogiline materjal Marhaši paiknemist just Ida-Iraanis.

Arheoloogilised kaevamised on paljastanud tugevalt sügavate juurtega ühiskonna. Paistab, et Marhaši toimis Mesopotaamia Akadi ja Ur III dünastiate jaoks nii ohtliku rivaali kui ka väärtusliku diplomaatilise partnerina.

Aratta?

Kuna valitseva seisukoha järgi õitses Jirofti tsivilisatsioon vahemikus u 2700–2100 eKr, siis sellest on tekkinud ka teaduslik debatt: kas Jiroft on Sumeri eepostest tuntud mütoloogiline Aratta (lisaks hüpoteesile Marhaši kohta)?

Jirofti seostamine Arattaga toetub sumeri eepostele (nt “Enmerkar ja Aratta isand”), mis kirjeldavad Arattat kui kauget, mägist ja rikast piirkonda, kust hangiti metalle ja vääriskive.

• Toetavad argumendid: viidatakse, et kloriidist kaussde ohtrad kaunistused (türkiis, kaltsiit jm) vastavad sumeri tekstide kirjeldusele Arattast kui piirkonnast, mis “särab” luksusmaterjalidest.
• Kriitiline skeptitsism: hüpoteesi oponendid on aga rõhutanud, et Aratta on pigem mütoloogilis-poeetiline konstruktsioon kui konkreetne geograafiline punkt. Nende hinnangul on Jirofti leidude ja poeetiliste kirjelduste vahelised seosed liiga üldised, et olla teaduslikuks tõendusmaterjaliks. Aratta kuvand peegeldab pigem Mesopotaamia eliidi “eksootilist unistust” kui täpset ajaloolist reaalsust.

Tänapäeval kaldub teaduslik diskursus pidama Aratta-nime pigem populaarseks narratiiviks, samas kui ajaloolise Marhaši riigi identiteet on leidnud üha tugevamat allikalist kinnitust.

Peamised kronoloogilised ja geograafilised markerid:

• Ajavahemik: u 2600–2000 eKr (aktiivsusperiood ulatub varadünastilisest ajast kuni Hammurapi ajastuni).
• Kesksed asukohad: Konar Sandal (tsitadell ja haldushooned), Mahtoutabadi nekropol, Hajjiabad-Varamin.
• Poliitiline staatus: Iseseisev kuningriik, mida valitsesid kuningad (nt Apalkamaš, Lıpan-ůkšapaš), kes sõlmisid Mesopotaamia valitsejatega dünastilisi abielusid.

See poliitiline võimekus peegeldus väga omapärases materiaalses kultuuris, mille väljendusvormid oli niivõrd mõjusad, et see levisid kaugele väljapoole Iraani kiltmaad.

Kloriidist anumad

Jirofti kultuuri tuntuim pärand on kloriidist (pehmest tumedast kivist) nikerdatud anumad. Kunagi oli selliste Mesopotaamiasse hulgaliselt levitatud anumate kohta kasutusel termin „kultuuridevaheline stiil“ (“Intercultural style”, Philip Kohl), sest nende päritolukultuur ei olnud teada. Need esemed ei olnud aga ainult kaubavahetusobjektid, vaid omasid sügavat sümboolset väärtust Jirofti eliidi matuserituaalides, kus neid kasutati luksuslike salvide või rituaalsete toitude hoidmiseks.

Tehnoloogiliselt on need esemed meistriteosed. Lisaks reljeefsele nikerdamisele kasutati täpselt puuritud süvendeid, mis täideti kontrastse valge lubjakivi, punase kivimi või sinise türkiisiga. See lõi polükroomse ja sillerdava efekti, mis oli omane just Marhaši meistritele.

Korduvad visuaalsed motiivid neil anumatel viitavad standardiseeritud suulistele narratiividele, kus kloriidanumad toimisid graafiliste tekstidena, vahendades keerulisi mütoloogilisi lugusid.

Uputusmüüt Jirofti ikonograafias

Müüt veeuputusest on Jirofti usundis keskne, peegeldades universaalset püüdlust kehtestada kaosest kord. Bagh-e Harandi muuseumi kloriidanuma analüüs, mida on süvitsi uurinud Massimo Vidale, pakub sellele mütoloogiale haruldase visuaalse vaste, mis on sündmustelt ja sümbolitelt hämmastavalt sarnane hilisemate tekstidega.

1. Tormipullid (tiivulised seebud): Stseeni allosas hoiab põlvili kuju kinni kahte tiivulist seebut (küüruga pulli). Need on “tormipullid”, kelle kehadest purskuvad veevood, sümboliseerides äikesepilvi ja uputuse algust.
2. Vikerkaare tõstmine: Stseeni ülaosas tõstab jumalik olend, keda saadavad kuu ja tähe sümbolid, taevasse suure vikerkaare. Vikerkaar tähistab hävingu lõppu ja uue korra algust.
3. Lapis lazuli kärbsed ja iridestsents: Vidale on esitanud murrangulise seose: Atra-hasise ja Gilgameši tekstides mainitakse, et jumalanna Belet-ili tõstab vikerkaare kui lapis lazuli (sinine lasuriit) kärbestest koosneva kaelakee. Jirofti kloriidanumate sillerdav kaunistus ja vikerkaare kujutis loovad otsese seose putukate tiibade sillerduse ja vikerkaare vahel.

See visuaalne narratiiv lükkab kontseptsiooni vikerkaarest kui liidu märgist vähemalt 1500 aastat varasemasse aega kui piibellik Moosese raamat, kinnitades Marhaši rolli sümbolite loojana.

Kultuurilised seosed ja Marhaši mõju naaberregioonidele

Marhaši mõju ulatus sügavalt naaberregioonide sümbolite ringlusesse. Üks olulisemaid leide on potentsiaalne uustõlgendus Akadi kuninga nn “Naram-Sini võidusambale”, mis kujutab kuningas Naram-Sini võitu Zagrose mäestiku rahva üle. Desseti ja teiste ekspertide hüpotees viitab, et see leping võis olla sõlmitud just Marhaši valitsejatega, mis tähendaks, et selles tekstis mainitud jumalused kuuluvad tegelikult Marhaši panteoni.

Marhaši mõjutas otseselt ka Mesopotaamia usundilugu: näiteks tormipulli motiiv, mis muutus Mesopotaamia kunstis valdavaks alles Ur III perioodil, pärineb tõenäoliselt just Kagu-Iraani mütoloogilisest pagasist.

Jirofti tähendus ajaloos

Muistse Marhaši riigi taasavastamine on põhjalikult muutnud arusaama pronksiaja tsivilisatsioonide dünaamikast. Jirofti leiud lükkavad ümber senise ettekujutuse sellest piirkonnast kui Mesopotaamia perifeeriast. See oli iseseisev ja intellektuaalselt loov keskus, kus mütoloogilised kontseptsioonid – nagu vikerkaar kui lootuse ja uue lepingu sümbol – arenesid sajandeid varem kui mujal Lähis-Idas.

Kahenäolised jumalad vaasil ja stseenid raipest habekotka küüniste vahel on tunnistus kadunud tsivilisatsiooni intellektuaalsest sügavusest, keerulisest ja iseseisvast mütoloogiast. Jirofti kultuur näib olnud samas reas inimkonna suurte tsivilisatsioonidega, sh Sumeri, Akkadi ja Harappaga, mis ilmselt nõuab varajase pronksiaja ajaloo kirjutamist sellest uuest, Iraani mägismaa kultuurist lähtuvalt. Lood, müüdid ja ideed ei ole tingimata sündinud Sumeris, vaid taas reisinud, muutunud, kohanenud. Võimalik, et aina rohkem tuleb kahtluse alla seada, kas ikka saab täie veenvusega öelda „Alguses oli (ainult) Sumer“.

“Enmerkar ja Aratta isand” – ümberjutustus+

“Enmerkar ja Aratta isand“ on sumeri eepiline lugu, mis pärineb umbes 21. sajandist eKr (uus-sumeri periood) ja kirjeldab Uruki kuninga Enmerkari ning kaugel asuva, rikka Aratta linna nimetu valitseja vahelist võitlust ja diplomaatilist kage. See on üks vanimaid ja pikimaid säilinud sumeri eeposeid.

Ammu enne seda, kui kaardid muutusid kindlateks ja piirid kivisse raiutuks, rääkisid sumerid ühest kaugest maast, mis oli korraga ihaldusväärne ja kättesaamatu. Selle nimi oli Aratta.

See ei olnud lihtsalt linn. See oli koht, kust tuli ilu – mägedest toodud kivid, haruldased metallid, käsitöö, mille sära oli Uruki templite jaoks hädavajalik. Aga Aratta ei allunud.

Uruki kuningas, Enmerkar ei olnud mees, kes lepiks keeldumisega. Tema linn oli Uruk – suur, püha ja ambitsioonikas. Ning tema selja taga seisis jumalanna Inanna, kellele Uruk kuulus.

Ja just Inanna pärast see kõik algas.

Sest kuigi Inanna tempel seisis Urukis, oli tal side ka Arattaga. Nagu kaks linna, kes vaidlevad sama jumalanna soosingu üle. Nagu kaks keskust, kes usuvad, et just nemad on maailma keskpunkt.

Enmerkar otsustas selle küsimuse lahendada – mitte ainult sõnades, vaid alluvuses.

Ta saatis käskjala. Sõnum oli lihtne: Aratta peab alistuma. Nad peavad saatma kulda, hõbedat, lapis lazulit – kõike, mis teeb templi vääriliseks. Nad peavad tunnistama Uruki üleolekut.

Käskjalg läks üle mägede. See ei olnud lihtne teekond – Aratta ei olnud naaber, vaid midagi kaugemat, midagi peaaegu müütilist.

Aratta valitseja ei kummardanud.

Ta vastas, aga mitte alandlikult. Ta esitas omakorda nõudmisi. Kui Uruk tahab midagi, siis tõestagu oma võimu. Toogu vilja, näidaku jõukust. Nagu kaks kuningat, kes mängivad üksteisega sõnade kaudu võimuvõitlust.

Ja nii algas midagi kummalist – mitte sõda mõõkadega, vaid sõda sõnumitega.

Käskjalg liikus edasi-tagasi, kandes üha pikemaid ja keerulisemaid sõnumeid. Ühel hetkel muutusid need nii pikaks, et inimene ei suutnud neid enam peast meeles pidada.

Siis juhtus midagi, mida sumerid pidasid pöördepunktiks.

Enmerkar võttis savi. Vajutas sinna märgid. Sõnad ei olnud enam ainult räägitavad – need muutusid nähtavaks.

Nii sündis kiri.

See ei olnud lihtsalt tehniline leiutis. See oli võimu vahend. Sõnum, mida ei saa moonutada ega unustada. Midagi, mis ulatub kaugemale kui inimhääl.

Aratta sai selle kätte ja mäng muutus.

Aga isegi siis ei lõppenud vastasseis. Aratta ei murdunud kohe. Nende kuningas seisis vastu, kuni lood ise hakkasid tema vastu pöörduma – kuni loodus, jumalad ja nälg hakkasid kallutama tasakaalu.

Lõpuks kaldub kaalukauss Uruki kasuks.

Mitte tingimata suure lahingu kaudu, vaid aeglase surve, prestiiži ja jumaliku toe kaudu. Aratta ei kao – aga ta ei ole enam võrdne.

Räägime ühest olulisest ideesid kandvast tehnoloogiast – tähestikulisest kirjakeelest ning sellest, et kustkohast see idee alguse sai.

Tänapäeval peame lugemist ja kirjutamist millekski iseenesestmõistetavaks. Piisab vaid paarikümne sümboli omandamisest, et panna kirja kõik maailma mõtted. Me oleksime ilma tähestikku tundmata tegelikult oma tsivilisatsioonis abitud: kaupluste ja äride sildid, sildid liikluses, bussi- või lennujaama infotablood, kõikvõimalikud juhendid asjade kasutamiseks, suurem osa maailmas tehtavast tööst jne – tähestik ja kirjakeel kui tehnoloogia suriseb meie ajudes pidevalt ja muudab meid sisuliselt eluvõimelisteks – see on mõeldud ja vajalik kõigile. Kuid enne tähestiku leiutamist oli kirjaoskus eksklusiivne, elitaarne ja äärmiselt keeruline kunst, mis nõudis aastaid pühendumist. Muistne Ugariti linn, mis asus tänapäeva Süüria rannikul, oli koht, kus toimus tõeline teabeedastuse revolutsioon, muutes igaveseks viisi, kuidas inimkond infot vahetab.

Kirjaoskuse demokratiseerimine, ehk miks tähestik oli revolutsiooniline

Enne tähestiku sündi valitsesid muistset Lähis-Ida sumeri kiilkiri ja egiptuse hieroglüüfid. Need süsteemid olid kohmakad ja tuginesid piktograafilistele sümbolitele, mida suruti stüüluse ehk kirjutuspulgaga (näiteks terava pilliroopulgaga) pehmesse savisse või maaliti papüürusele. Süsteemide keerukus oli hoomamatu: sumeri kiilkirjas oli märke sadu, kuid egiptuse hieroglüüfe oli 500. aastaks eKr kogunenud juba mitu tuhat.

Veelgi segasemaks muutis asja see, et üks märk võis tähistada kas sõna, silpi või häälikut, olenevalt kontekstist. See tähendas, et kirjaoskus oli reserveeritud vaid spetsiaalse väljaõppega kirjutajatele. Ugariti tähestik aga purustas selle barjääri, taandades sümbolite hulga drastiliselt vaid 30 märgini. See ei olnud lihtsalt tehniline uuendus, vaid demokraatlik tööriist, mis muutis teadmised kättesaadavaks ka väljaspool suletud kirjutajate kasti.

Ugarit vs Foiniikia – kes on tähestiku tegelik „isa“

Levinud ajalookäsitlus omistab tähestiku leiutamise au foiniiklastele. See on omamoodi ajalooline ebatäpsus, mis püsib peamiselt seetõttu, et foiniikia tähestik oli kreeka ja ladina kirjasüsteemide otsene eelkäija. Arheoloogiline tõendusmaterjal räägib aga teist keelt: Ugariti tähestik on foiniikia omast tervelt 500 aastat vanem.

Ugaritist leitud tähestiku nimekiri pärineb 14.–12. sajandist eKr. Üks tähelepanuväärsemaid leide on vaid sõrmepikkune savitahvel (mõõtmetega 5,5 cm x 1,3 cm), millele on kantud 30 märgist koosnev süsteem. Erinevalt hilisematest läänesemiidi kirjadest kirjutati Ugariti tähestikku vasakult paremale. See oli esimene täiuslik „üks heli, üks märk“ süsteem, mis sisaldas 27 konsonanti ja 3 vokaali. Kuigi Ugariti süsteem ise hääbus koos linna hävinguga u 1200 eKr, rändasid selle alusprintsiibid edasi teistesse kultuuridesse.

Muistsed koduraamatukogud – kirjaoskus väljaspool paleed

Selle teemaga on seotud ka Ugariti sotsiaalne struktuur. Arheoloogid on linnast leidnud üle 5000 savitahvli, kuid need ei piirdunud ainult kuninga palee või templitega. Hämmastaval kombel leiti äriarhiive, maksuandmeid ja isiklikke kirju tavaliste kaupmeeste kodudest.

See viitab laiale kirjaoskusele, mis oli tollal täiesti ebatüüpiline. Tavakodanike kodudest on leitud erakogusid ja raamatukogusid, mis sisaldasid isegi sõnaraamatuid ja entsüklopeediaid. Selline teadmistepõhisus näitab, et Ugaritis ei olnud kirjasõna enam püha saladus, vaid praktiline tarbeese, mida kasutasid kaupmehed oma igapäevatöö hõlbustamiseks.

Maailma vanim „hittlugu“

Ugariti kultuuri mitmekülgsust ilmestab fakt, et sealt on leitud maailma vanim teadaolev muusikaline kompositsioon. Tegemist ei ole lihtsalt tekstiga, vaid hümniga, mis sisaldas kolme värssi hurri keeles ja kuut rida akadi keeles.

Mis teeb selle leiu arheoloogiliselt unikaalseks, on tekstile lisatud tehnilised juhised – seal on kasutatud Mesopotaamia muusikaliste nootide nimetusi. See näitab, et Ugariti elanikud ei kasutanud oma uut kirjasüsteemi ainult kuiva bürokraatia ja kaubanduse jaoks, vaid suutsid selle abil talletada ja edasi anda ka keerukat kultuuripärandit ja emotsionaalset loomingut.

Kaheksakeelne kosmopoliitne keskus

Miks sündis tähestik just Ugaritis? Linn oli asustatud juba neoliitikumist (u 6500 eKr), kuid tõusis tõeliseks kaubanduse metropoliks u 1900 eKr. Ugarit oli muistse maailma sulatusahi, kus on tuvastatud koguni kaheksa keele kasutamine: sumeri, akadi, hetiti, luuvi, hurri, egiptuse, küprose-minoa ja kohalik ugariti keel.

Just see kosmopoliitne keskkond ja praktiline vajadus efektiivsuse järele sundisid kaupmehi otsima uusi lahendusi. Kaupmehed ei vajanud tähestikku kunsti ega filosoofia jaoks – nad vajasid seda praktilise ja kiire info talletamise pärast. Kui sul on vaja suhelda kaheksa erineva kultuuriga, muutuvad tuhanded hieroglüüfid takistuseks. Ugariti geenius peituski vajaduses taandada keerukus 30 lihtsaks märgiks, et hoida maailma kaubandusliiklus voolavana.

Kokkuvõte

Ugariti pärand elab igas tähes, mida me täna loeme. See muistne linnriik ei andnud meile ainult märgid savitahvlitel, vaid murdis intellektuaalsed barjäärid ja demokratiseeris teadmised viisil, mis on võrreldav trükipressi või interneti leiutamisega.

Paneb mõtlema, et kui palju on meie tänane tsivilisatsioon ja vaba teabevahetus võlgu neile muistsetele kaupmeestele, kes asendasid tuhanded pildid 30 häälikuga, et muuta maailm kõigile loetavaks?

Teema visuaalne ülevaade

Relatio:

MustAuk: “Foiniiklased: Antiikmaailma suurimad kultuurikandjad ja tsivilisatsiooni sillad”

Ülevaade Euroopast üle Siberi India poole rändavate indo-eurooplaste Sintašta kultuurist ja selle kesksest asulast Arkaimist, mis asusid Euraasia steppides ligikaudu 2100–1800 e.m.a. Kuidas kliimamuutused sundisid rahvaid rajama kindlustatud asulaid ning arendama uusi sõjalisi tehnoloogiaid, millest olulisim oli kodarratastega kaarik. Huvitavad on märkimisväärsed arheoloogilised paralleelid Sintašta matmiskommete ja muinasindia pühakirja Rigveda vahel, viidates ühisele indoiraani pärandile, ehk ideede rännakud on tihti seotud rahvasterännetega.

Sissejuhatus: murranguline ajastu steppides

Sintashta kultuur ei esinda arheoloogilises mälus pelgalt rühma muistseid asulakohti, vaid tähistab strateegilist pöördepunkti Euraasia ajaloos. Tegemist oli kõrgelt arenenud tsivilisatsiooniga, mis suutis läbi tehnoloogilise innovatsiooni ja range sotsiaalse organiseerituse kehtestada uue ühiskonnamudeli. Sintashta pärand on vundamendiks hilisematele suurtele kultuuridele, pakkudes esimesi tõendeid kompleksest vaimsest tsivilisatsioonist, kus sõjandus, metallurgia ja kosmilise korra järgimine olid põimunud ühtseks tervikuks.

Ajalises raamistikus paiknevad Sintashta ja selle tuntuim keskus Arkaim perioodi 2500–1900 e.m.a. See asetab nad pronksiaja kontekstis tähendusrikkale kohale: Arkaim on kaasaegne Stonehenge’ile ja oluliselt vanem kui Homerose eepostest tuntud Trooja. Lõuna-Uuralites, Tšeljabinski oblastis kohe Kasahstani piirist põhjas, on tuvastatud üle 20 sarnase kindlustatud asula, mida tuntakse kui “Linnade maad”. Oluline on mõista, et tegemist ei olnud pelga monarhistliku riigikorraldusega, vaid “universumiga kooskõlla viidud vaimse tsivilisatsiooniga” (mõnedes allikmaterjalides antud iseloomustus kultuuri mentaliteedile).

Arkaimi avastamine 1987. aastal oli dramaatiline sündmus. Ala oli plaanitud veehoidla rajamiseks üle ujutada, kuid arheoloogide sihikindel võitlus ja leidude unikaalsus sundisid nõukogude võime ehitusest loobuma, päästes sellega ühe maailma ajaloo olulisema lüli. See võit tähistas üleminekut uuele teaduslikule paradigmale steppide uurimises.

Kliima ja muutused

Kliimamuutused toimisid Sintashta ühiskonna jaoks peamise katalüsaatorina Pontuse-Kaspia stepi idapiiril. Umbes 2500 e.m.a algas drastiline kliima jahenemine ja kuivenemine, mis saavutas haripunkti 2000. aasta paiku e.m.a. See geoklimaatiline nihe sundis elanikkonda sotsiaalselt evolutsioneeruma, kuna ressursid muutusid piiratuks ja konfliktid sagenesid.

Kliima muutumise tagajärjel:

• Metsade pindala taandus ja rohualad suurenesid.
• Sood ja niisked alad kahanesid oluliselt.
• Stepid muutusid veelgi kuivemaks, muutes veeallikad kriitiliseks ressursiks.

Varasemad kultuurid kasutasid ohu korral peidupaikadena soiseid alasid, kuid kliima kuivamine muutis need ligipääsetavaks või olematuks. See sundis rakendama strukturaalselt uut strateegiat: massiivsete fortifikatsioonide ehitamist. Sintashta kindlustused rajati endiselt madalatele, soistele aladele, et kontrollida veevarusid, kuid nüüd kasutati puidust ja põletamata savitellistest konstruktsioone, kus mullaga kaetud palktalad pakkusid kaitset rünnakute eest. See oli üleminek passiivselt peitmiselt aktiivsele ja organiseeritud kaitsele.

Sõjatehnoloogiline revolutsioon: kaarik ja kodarratas

Sintashta kultuuri murrangulisim panus on kaariku ja kodarratta leiutamine, mis defineeris ümber pronksiaja sõjapidamise ja sünnytas uue sotsiaalse eliidi klassi.

Kaariku tehniline definitsioon ja innovatsioon: Erinevalt varasematest Mesopotaamia (Ur III periood) “vankritest”, mis olid täisratastega, kohmakad ja mõeldud istuvale juhile ning mida vedasid eeslid, oli Sintashta kaarik strateegiline relv. See oli kaherattaline kodarratastega sõiduk, mida juhtis püsti seisev juht ja mida vedasid suulistega hobused galopis. Just kodarratas – painutatud puidust, tappühendustega ja kergem – võimaldas saavutada kiirust, mis muutis lahinguvälja dünaamikat.

Kronoloogiline prioriteet: Pikka aega peeti kaariku hälliks Lähis-Ida (u 1800 e.m.a). Kuid alates 1992. aastast kogutud raadiosüsiniku proovid 9 kalmistult pärineva 16 sõjakaariku-matuse kohta kinnitavad, et Sintashtas olid need kasutusel juba enne 2000 e.m.a. See lükkab ümber varasema teooria ja kinnitab tehnoloogilist levikut põhjast lõunasse.

Selle tehnoloogilise hüppega kaasnes relvastuse standardiseerimine:

• Massiivsed pronksist kirved.
• Spetsiifilised nooleotsad ja odad, mis olid mõeldud kaarikult võitlemiseks.
• Relvade massiline esinemine täiskasvanud meeste matustes viitab militariseeritud sotsiaalsele struktuurile.

Arkaim: arhitektuurne meistriteos ja kosmos

Arkaim, mille nimi pärineb türgi keelest (arka – hari, selg või põhi; algne nimi teadmata), on funktsionaalne linn ja ülitäpne astronoomiline instrument. Asula on ehitatud juba väljakujunenud vaimse kontseptsiooni põhjal, olles kosmilise korra füüsiline manifestatsioon.

Struktuurne analüüs: Arkaimi läbimõõt on 170 meetrit, seda piiravad kaks ringmüüri (paksus 4-5 m), mida ümbritses 2 meetri sügavune V-kujuline kraav. Peamine värav asus läänesuunal.

Astronoomiline ja rituaalne tähendus: Arkaimi on nimetatud “Venemaa Stonehenge’iks”, kuid selle täpsus on märkimisväärselt suurem. Kui Stonehenge võimaldab jälgida 10 astronoomilist nähtust, siis Arkaim 18 nähtust 30 elemendi abil. Arkaimi astronoomiline täpsus on 1 kaareminut (võrdluseks Stonehenge’i 10 kaareminutit), mida ületas alles 2000 aastat hiljem Ptolemaiose “Almagest”.

Asula plaan järgib mandala kontseptsiooni: kolm kontsentrilist ringi ja neli teed, mis peegeldavad aarialaste universumi-käsitlust ja vastavad Rigvedas kirjeldatud kuningas Yama (Avestas Yima) linnale.

Metallurgia ja maailmakaubanduse võrgustik

Sintashta majanduslik võimsus põhines kontrollil strateegiliste metallivarude üle, toimides lülina põhjapoolsete tootjate ja lõunapoolsete tsivilisatsioonide vahel.

Strateegiline metallurgia: Sintashta metallurgid tegelesid mastaapse tootmisega. Vorovskaja kaevandusest on ammutatud u 6000 tonni kvartskivi (vask 2-3%). Kuid kriitiline ressurss oli tina, mida toodi tõenäoliselt Baktriast (Zerašvani jõe orust) ja mis maksis kümme korda rohkem kui hõbe.

Välissuhted ja “Tinatee”:

• Sarazm: Üle 30 ha suurune linn (asutatud enne 3500 e.m.a), mis toimis “väravana”, mille kaudu Sintashta hobused ja kaarikud jõudsid Kesk-Aasiasse ja BMAC (Bactria-Margiana) piirkonda.
• Ur III ja Akkad: Just Ur III perioodil (2100–2000 e.m.a) ilmub tekstidesse hobuse kohta termin “mägede eesel”, viidates nende impordile põhjast ja idast.
• Kaubanduslik ulatus: Sintashta võrgustik ulatus kontaktideni Elami ja Harappaga (Melukkha).

Rigveda paralleelid ja Indo-Iraani pärand

Arheoloogilised andmed ja vedade tekstid näitavad strukturaalset samasust rituaalses praktikas, kinnitades Sintashta rolli Indo-Iraani algkoduna. Sellel perioodil räägiti veel ühtset algkeelt; vana-india keel eraldus alles u 1800–1600 e.m.a.

Rituaalne samasus:

• Hauakambrid: Rigveda (RV 10.18) kirjeldus postidele toetuvast puitlaest vastab täpselt Sintashta hauarajatistele: “Laske isadel hoida seda sammast teie jaoks”.
• Hobuseohver: RV 1:162 kirjeldab täpselt rituaali, mida näeme Sintashta matustes: hobuse jalad on liigestest ettevaatlikult lahti lõigatud ja asetatud hauda kindlas korras.
• Koeraohver ja Vratyas: Matustes leitud koerad sümboliseerisid surma ja valvasid sissepääsu teispoolsusesse. See seostub Männerbünde (sõdalaste vennaskondade) ja korios’e kontseptsiooniga. Vratyas (koer-preestrid) sooritasid talvise pööripäeva ajal rituaale, mis hõlmasid poeesiat ja kaariku-võistlusi.
• Rituaalsed esemed: RV 5:85 mainitud “suu allapoole” nõu peegeldub Sintashta leidudes, kus tagurpidi asetatud pott asub kahe ohvrilooma vahel.

Aarialuse ja Dasyu kontseptsioon: Sintashta kontekstis ei olnud “aarialane” etniline määratlus, vaid lingvistiline ja rituaalne identiteet – isik, kes järgis õigeid riitusi ja hoidis kosmilist korda (rta või asha). Kontrastiks oli Dasyu – mitte etniline vaenlane, vaid rituaalne eksija, kes rikkus jumalate ja inimeste vahelist annetamistsüklit.

Kokkuvõte: steppide tsivilisatsiooni püsiv mõju

Sintashta kultuur ja Arkaim kujutavad endast pronksiaja kõige olulisemat kultuurilist silda Euroopa ja Aasia vahel. See tsivilisatsioon ühendas tehnoloogilise innovatsiooni – sõjavankri ja kõrgmetallurgia – vaimse pärandiga, mis on kodeeritud Rigvedasse ja Avestasse.

Kuigi tänapäeval on Arkaim muutunud erinevate liikumiste (Rodnovery, Arkhika mütoloogia) pühapaigaks, jääb selle teaduslik väärtus vankumatuks. Sintashta ei ole pelk arheoloogiline leid, vaid vundament, millele toetub suur osa meie vanaaja pärandist ja sotsiaalsest struktuurist. See on tõestus ajastust, mil steppide elanikud ei olnud pelgalt rändajad, vaid matemaatiliselt täpse ja spirituaalselt sügava maailmapildi loojad.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias”

Imaginaria Arkaim – ehk “kuidas see võis tunduda?”+

ex Teste, 2026 aprill

Tuul kandis stepilt kuiva rohu lõhna, kui kaupmees oma väikese karavani eesotsas viimase künka ületas. Ta oli näinud Ur templeid, Akkad müüre ja Mohenjo-daro tänavaid.

Aga enne kui ta Arkaimi nägi, ta kuulis seda: metall vastu metalli. Rütmiline. Katkematu. Nagu süda.

Ta tõmbas ohjad pingule. See ei olnud üks sepikoda. See oli kõikjal.

Kui ta künkalt alla vaatas, nägi ta ringi. Täiuslikku. Mitte lihtsalt ümmargust, vaid mõõdetud. Kahekordne vall, radiaalsed teed, keskpunkt — kõik nagu mingi nähtamatu skeemi järgi paigas.

Ta ei teadnud sõna observatoorium, aga ta tundis ära mustri.

„See linn ei ole ehitatud ainult maa jaoks,” mõtles ta. „See on ehitatud… millegi järgi.”

Võib-olla taeva.

Väravasse jõudes lõi heli talle vastu nagu kuumus.

Igas majas oli tuli. Igas majas — sepikoda.

Ta nägi avatud ustest sisse: mehed ja naised, kes töötasid koos, löök haamriga täpne nagu samm. Metall hõõgus, voolas, muutus.

See ei olnud käsitöö. See oli süsteem.

Ja siis inimesed.

Nad olid pikemad, kui ta oli harjunud nägema. Heledama nahaga, teravamate joontega. Juuksed pikad, sageli kokku seotud — mitte juhuslikult, vaid kindlal viisil, mõnikord ühele poole koondatud nagu märk, mida ta ei osanud lugeda.

Aga erinevus ei olnud ainult välimuses.

See oli lihtsuses.

Ei olnud liigseid ehteid. Ei olnud staatuse demonstratsiooni. Isegi relvad, mida ta nägi, olid… puhtad.

Pronks, aga teistsugune. Kergem. Tasakaalustatum. Teravam.

Ta tundis, kuidas temas tekkis ebamugav mõte:
„Kui need inimesed tahaksid… nad ei müüks seda.”

Kesksel platsil vaikis sepikodade kaja just piisavalt, et tekiks ruum.

Tühi ring. Ei templeid. Ei kujusid. Ebatavaline.

Ainult inimesed — ja nende ümber linn, mis oli ehitatud nagu ring, nagu ratas, nagu… aeg.

„Kus on teie jumalad?” küsis ta.

Vanem mees vaatas teda, siis taevast, siis taas ringi.

„Siin” ütles ta.

Kaupmees kortsutas kulmu.

Läbirääkimiste ajal pani ta tähele midagi, mida ta ei olnud varem märganud.

Need inimesed ei vaadanud ainult teda. Nad vaatasid üksteist. Nagu nad kontrolliksid, kas kõik on kooskõlas. Nagu iga otsus oleks osa suuremast mustrist.

Ta pakkus kaupa.

Nemad pakkusid teadmisi hobustest, liikumisest… ja midagi, mida ta ei osanud kohe sõnastada.

Õhtul, kui tuli hakkas vaibuma ja haamrid vaiksemaks jäid, tõusis kaupmees vallile.

Ta vaatas alla ringi.

Ja siis üles.

Tähed.

Ja äkki ei tundunud linna kuju enam juhuslik.

Radiaalsed teed. Keskpunkt. Ringid.

Peegeldus.

„Nad ei ehita ainult linna,” mõtles ta.
„Nad… sünkroniseerivad end.”

Ta pöördus tagasi oma karavani poole, aga seekord aeglasemalt.

Ta oli näinud tsivilisatsioone, mis ehitasid kivisse. Siin ehitati mingit uut rütmi ja see ei olnud mõeldud jääma paigale.

⊙ Kus on siin “must auk” (kese)?
See on geograafiline ja kultuuriline sõlmpunkt, kus erinevad rahvad ja ideed kokku koonduvad.

⊙ Kuhu see idee liigub?
See kandub sealt edasi üle Euraasia, kujundades keeli, müüte ja ühiskondlikke struktuure.

Baktria roll Euraasia ajaloo kujunemisel

Baktria, mis hõlmab tänapäeva Põhja-Afganistani ning külgnevaid alasid Usbekistanis ja Tadžikistanis, on ajalooliselt toiminud Euraasia olulisima strateegilise sõlmpunktina. Oxuse (Amu-Darja) jõe viljakates orgudes, Pamiiri mäestiku ja Punjabi tasandike vahel, kujunes piirkond, mida õigustatult nimetatakse “tsivilisatsioonide sulatuskatlaks”. See mägine, kuid veerikas ala oli indo-euroopa hõimudele kriitilise tähtsusega sihtpunkt, kus rändrahvaste dünaamika kohtus paiksete kõrgkultuuridega.

Ajaloolised allikad viitavad piirkonnale erinevate nimedega: pärsia keeles Bakhdi või Bakhtar, araabia keeles Bhalika ja hiina kroonikates Ta-Hsia. Baktria on sügavalt põimunud mütoloogiaga – islami traditsiooni kohaselt ehitas prohvet Noa just siia pärast veeuputust Balkhi linna. Teaduslikus kontekstis peetakse seda piirkonda aaria hõimude algkoduks, mida tuntakse nimetuse all Airyanem Vaejah, kus geograafiline asend soodustas unikaalset kultuurilist ja majanduslikku sünteesi juba muinasajal.

Pronksiaja majanduslik vundament: Afganistani “nafta” ja kaubateed

Baktria jõukus ja tõmbejõud ei tekkinud tühjale kohale. Juba enne suuri migratsioonilaineid oli piirkond pronksiaja majanduse “G8” liige tänu oma strateegilistele loodusvaradele.

• Strateegilised ressursid: Badakšani piirkonnast pärinesid vanaaja ihaldatuimad maavarad – tina ja lasuriit. Tina oli tollase tehnoloogia nurgakivi, ilma milleta olnuks pronksi valmistamine võimatu. Seetõttu võib tina nimetada “pronksiaja naftaks”, mis määras regiooni geopoliitilise kaalu.
• Kaubanduslik infrastruktuur: Nende ressursside vedamiseks kujunenud “tinatee” oli otsene eelkäija hilisemale siiditeele. See füüsiline koridor ühendas Baktria suurte muinasaja entiteetidega nagu Sumer, Elam ja Induse oru tsivilisatsioon.

Just see väljakujunenud kaubanduslik infrastruktuur toimis kanalina, mis hakkas loogiliselt juhtima järgnevaid rändelaineid põhja poolt. Majanduslik rikkus ja arenenud ühiskonnakorraldus meelitasid ligi rändhõime, kes ei saabunud vaid vallutajatena, vaid integreerusid olemasolevasse süsteemi.

Migratsioonilained ja indo-euroopa ekspansioon

Indo-euroopa hõimude liikumine Baktriasse oli tingitud olulistest kliimamuutustest – stepialade ja Euroopa muutumine külmemaks ning kuivemaks sundis rahvaid otsima uusi elupaiku lõunas. See protsess ei olnud juhuslik ränne, vaid tehnoloogiliselt varustatud ekspansioon.

• Varased lained: 3300–2600 e.m.a liikus Yamnaya kultuur läände, samas kui Afanasjevo kultuur suundus itta Tarimi oru poole, pannes aluse tohhari keelerühmale.
• Sintashta tehnoloogiline läbimurre (2400–1800 e.m.a): See tähistas proto-indo-iraani (aaria) hõimude tehnoloogilist “hüpet”. Sintashta kultuur tõi endaga kaasa revolutsioonilised varaseimad kaarikud, kõrgetasemelise pronksitöötluse ja ringjad kindlustatud asulad (nt Arkaim). DNA-uuringud kinnitavad nende rändajate tugevat seost nöörkeraamika kultuuri ja Skandinaaviaga, tuues esile füüsilised tunnused nagu blondid juuksed ja spetsiifilised antropoloogilised eripärad (pikendatud kolbad).
• Andronovo kultuur (2000–900 e.m.a): See tähistas indo-eurooplaste teist suurt lainet, mis kinnistas aaria substraadi Oxuse jõe piirkonnas, liikudes Kasahstanist ja Pamirist otsustavalt Baktria südamesse.

BMAC ja Yaz: paiksuse ja uute mõjude süntees

Kui indo-euroopa rändhõimud jõudsid Baktriasse, põrkasid nad kokku sealse paikse kõrgsivilisatsiooniga: Bactria-Margiana Arheoloogilise Kompleksiga (BMAC) (1900–1500 e.m.a).

Analüüsides üleminekut BMAC-ilt järgnevale Yazi kultuurile (1500–500 e.m.a), näeme sügavat sotsiaalset transformatsiooni. Aaria sõdalased ei hävitanud kohalikku kultuuri, vaid adopteerisid selle sofistikeeritud infrastruktuuri. See peegeldub keeles: indo-iraani keeltesse laenati BMAC-ilt üle 300 sõna, mis tähistasid peamiselt niisutustehnoloogiat ja religioosseid termineid (nt Indra ja soma/haoma). See viitab sellele, et rändurid võtsid üle paikse eluviisiga seotud materiaalse baasi.

Yazi kultuuri perioodil muutus Baktria sotsiaalne pilt lõplikult indo-iraani domineerituks. Perioodi eripära – matusepaikade puudumine – viitab varajasele zoroastrismi mõjule, kus surnukehi ei rüvetatud matmise või põletamisega, vaid jäeti elementide hooleks.

Vaimne revolutsioon: Zoroastrism, Mitanni ja Vedaistlik seos

Baktria toimis vaimse hällina, kus muistsed uskumused kristalliseerusid maailmareligioonideks. Piirkonnas eksisteerisid kõrvuti vedaistlik kultuur (seotud RigVedaga) ja Avesta kultuur. Nende vaheline “ususõda”, mida tuntakse ka kui Kümne kuninga lahingut, tõi kaasa terminoloogilise inversiooni: Ahura/Asura muutus ühes süsteemis jumalikuks ja teises deemonlikuks (Deva/Daeva).

• Zarathustra pärand: Prohvet Zarathustra sündis “Airya Vaejah’s”, kuid leidis oma õpetusele patrooni Baktrias valitsenud Kayanian dünastia kuninga Vishtaspa näol. Baktria muutus zoroastrismi peamiseks tugipunktiks, kust see levis hiljem lääne poole Meeda ja Pärsia aladele.
• Rahvusvaheline kontekst ja Mitanni: Samal ajal (1600–1260 e.m.a) valitsesid Lähis-Idas Mitanni kuningriiki indo-euroopa juurtega valitsejad (nimed nagu Artašumara). Nende kaudu tekkisid huvitavad seosed Egiptuse monoteismiga: vaarao Amenhotep III abiellus Mitanni printsessidega ja tema poeg Ehnaton algatas Egiptuses monoteistliku revolutsiooni, mis võis mõjutada ka hilisemat Moosese judaismi.
• Juudi diasporaa: Baktria religioosset palet täiendas märkimisväärne juudi kogukond. Balkhi tunti kui “juutide linna”, kuhu kuningas Nebukadnetsar ja Assüüria valitsejad küüditasid Jeruusalemma elanikke (10 kadunud suguharu).

Hellenistlik pärand ja Kreeka-Baktria kuningriik

Aleksander Suure saabumine 329. e.m.a tõi piirkonda uue kultuurikihi. Pärast tema surma tekkinud Kreeka-Baktria kuningriik (250–125 e.m.a) oli Seleukiitide impeeriumi rikkaim osa, mida tunti kui “tuhande kullast linna maad”.

Siin sündis unikaalne kreeka-budistlik sünkretism. Kuningas Agathoclese müntidel kujutati kõrvuti Kreeka ja India jumalaid ning sõna bodo (Buddha). India valitseja Ašoka lasi oma budistlikud ediktid raiuda ka kreeka ja aramea keeles. Gandhara piirkonnas hakati Buddhat kujutama kreeka skulptuuritraditsiooni vaimus, kus teda saatis sageli kaitsjana Herakles. See kultuuriline sulam oli mahayana-budismi sünnihetkeks.

Yuezhi, Kuši impeerium ja Valged hunnid

Hilisemad migratsioonid idast integreerusid Baktria olemasolevasse pärandisse. Tarimi orust pärit Yuezhi hõimud võtsid Baktria üle, omandasid kreeka tähestiku ja muutsid baktria keele üheks tollaegse maailma olulisemaks asjaajamiskeeleks.

Nende loodud Kuši impeerium tähistas Gandhara kuldaega, olles peamiseks kanaliks, mille kaudu budism levis Hiinasse. 6. sajandil kerkinud Valged hunnid (Heftaalid), kes olid olemuselt ida-iraanlased, jätsid püsiva jälje piirkonna sotsiaalsesse struktuuri. Nende valitsusaeg (keskusega Baktrias) pani aluse tänapäeva puštude suguharusüsteemile, kus terminid nagu ulus (suguharu) ja khan (vanem) on otsesed pärandid heftaalide ajastust.

Baktria indo-euroopa pärand tänapäeval

Baktria roll indo-euroopa kultuuri hällina on säilinud tänapäeva Afganistani etnilises ja lingvistilises kumas. Ajalooline järjepidevus on selgelt jälgitav: puštu keel on otsene muistse ida-iraani (baktria) keele järeltulija, samas kui dari keel esindab lääne-iraani (pärsia) haru.

Etniliselt kannavad puštud ja tadžikid edasi nende muistsete hõimude geneetilist koodi, kusjuures tadžikkide nimetus (tajik – türgi-mongoli keeles “mittetürklane”) viitab nende sügavatele iraani juurtele. Baktria jääb ajalukku kui unikaalne laboratoorium, kus erinevad rahvad ja ideed sulandusid, luues vundamendi, millele toetub suur osa Euraasia vaimsest ja materiaalsest pärandist.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Sintashta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Väga harva teadvustatakse seda, kui palju lääne tsivilisatsioon võlgneb foiniiklastele, semiitidele. Siin ei räägita kogu nende lugu (foiniiklaste koloonia Kartaago on omaette teema), vaid pigem algusest ja sellest, mida sa praegugi vaatad – kirjast.

SISSEJUHATUS: FOINIIKLASTE IDENTITEET JA AJALOOLINE VASTUPIDAVUS

Pronksiaja kollapsi järel, mil Vahemere idakalda suurriigid hääbusid ja piirkond langes nn “pimedasse kestaega”, täitsid foiniiklased unikaalset rolli tsivilisatsiooni saavutuste talletajatena. Ajal, mil Lääne kultuurid olid isoleeritud ja hääbumas, osutusid just foiniiklased strateegilisteks vahendajateks, kes suutsid säilitada ja edasi kanda kadunud pronksiaja tsivilisatsiooni teadmisi.

Foiniiklaste etniline ja geograafiline taust peegeldab nende rolli ristteel asuva rahvana. Kuigi nad olid algselt semiidi päritolu, toimus nende ajaloo vältel intensiivne segunemine, sealhulgas Sardiinia kaudu liikunud kiviaja eurooplastega. Nende asuala tänapäeva Liibanoni rannikul kujunes iseseisvate linnriikide (Tüüros, Siidon, Byblos) võrgustikuks, mis saavutas merelise ülemvõimu ehk thassolokraatia.

Erinevalt paljudest naabritest, nagu näiteks sõjaliselt hävitatud Ugarit (u 1190–1185 e.m.a), elasid foiniiklased pronksiaja kollapsi üle tänu diplomaatilisele osavusele ja tehnoloogilisele paremusele. Nad ei olnud pelgalt ellujääjad, vaid meisterlikud kaupmehed ja meresõitjad, kes suutsid tõenäoliselt sõlmida pragmaatilisi kokkuleppeid piirkonda laastanud “mererahvastega”, ehk nende unikaalseks relvaks ei olnud sõjaline jõud, vaid diplomaatia, mida toetas kaubandus. Nende püsimajäämine ja hilisem “foiniikia renessanss” (alates u 1230 e.m.a) oli otseselt tingitud nende domineerimisest meresõidus, mis muutis nad asendamatuks lüliks uues maailmakorras.

MERESÕIT JA GLOBAALNE KAUBANDUSVÕRGUSTIK: TEADMISTE LEVIKU KANALID

Foiniiklaste meresõidutehnoloogia ei olnud üksnes äriprojekt, vaid süsteemne meetod kultuuriliseks ekspansiooniks ja teaduslikuks innovatsiooniks. Nad panid aluse esimesele mereõigusele ja kartograafiale, luues aluspõhja, millele ehitasid hiljem oma impeeriumid nii kreeklased kui ka roomlased.

Navigatsiooniline innovatsioon

Foiniiklased olid esimesed, kes purjetasid avamerel öösiti, kasutades navigeerimiseks tähte, mida tunti antiikmaailmas “Foiniikia tähena”. Seejuures ei navigeerinud foiniiklased meile tuntud Põhjatähe (Polarise) järgi, sest see täht ei asunud siis veel „tähispolaarses tsentris“, vaid nende “Foiniikia täheks” oli Kochab (Beta Ursae Minoris).

Siin on põhjused, miks see väide on ajalooliselt ja astronoomiliselt loogiline:

1. Kochab kui täpseim tähis: 1. aastatuhandel e.m.a oli Kochab taevapoolusele palju lähemal kui Polaris. Kui Polaris oli sel ajal märklaual alles kuskil 2–3 punkti peal (u 17° eemal), siis Kochab oli liikumas tsentrile lähemale, olles u 6–7° kaugusel.
2. Väike Vanker (Ursa Minor): Foiniiklased märkasid, et Väike Vanker tiirleb ümber pooluse palju väiksema ja täpsema ringiga kui Suur Vanker. Nad hakkasid kasutama Väikese Vankri heledaimat tähte (Kochabit) navigatsioonipunktina. Kreeka kroonikud (nt Kallimachos) märkisidki, et foiniiklased on meresõidul täpsemad kui kreeklased, sest kreeklased kasutasid Suurt Vankrit, foiniiklased aga Väikest (ja Kochabit).
3. Terminoloogiline segadus: Antiiktekstides (nt Aratos) kutsutakse Väikest Vankrit sageli Phoinike‘ks. Kuna Kochab oli selle tähtkuju “juht-täht” ja poolusele lähim hele täht, kinnistus nimi “Foiniikia täht” just talle. Polaris sai selle tiitli endale alles palju-palju sajandeid hiljem, kui ta pretsessiooni tõttu tsentrile lähemale jõudis.

Tööstuslik innovatsioon

Nende laevaehituslik eelis seisnes varajases masstootmises: laeva detailid valmistati ette nii, et neid saaks transportida ja sihtkohas kiiresti kokku panna. On märkimisväärne, et need detailid märgistati foiniikia tähtedega, mis tõestab kirjaoskuse rolli logistilise ja tööstusliku vahendina juba nende nn “proto-vabrikutes”.

Kaubateed ja majanduslik võrgustik

Foiniiklaste kaubanduslik haare ulatus kaugele üle Vahemere, ületades varem kardetud Gibraltari väina:

• Aafrika: Kartaago rajamine (eriti pärast Assüüria survet Liibanonis 8. sajandil e.m.a). Kulla hankimine ekspeditsioonidel, mis ulatusid kuni Namiibiani.
• Euroopa: Tina tarnimine Suurbritanniast (Cornwall) ja hõbeda kaevandamine Hispaaniast.
• Vahemeri: Tugevad kolooniad Küprosel, Sardiinias, Sitsiilias ja Maltal.

Majandusmudel ja Tüürose tõus

10. sajandil e.m.a tõusis Tüüros regiooni rikkaimaks linnaks. Tüürose kuningas Hiram I tegi tihedat koostööd Iisraeli kuningas Saalomoniga, pakkudes kvaliteetset seedripuud ja oskusteavet. See süsteem, mida võib nimetada “antiik-kapitalismiks” ja “proto-demokraatiaks”, jagas võimu kuninga ja mõjuka kaupmeeste nõukogu vahel. Selline dünaamiline majanduskeskkond vajas hädasti lihtsat ja kiiret kirjasüsteemi, mis oleks praktilisem kui senised bürokraatlikud ja religioossed märgistikud.

KIRJASÜSTEEMI REVOLUTSIOON: SÜMBOLITEST HÄÄLIKUTENI

Foiniiklaste tähestik on Lääne tsivilisatsiooni intellektuaalne vundament. Kui varasemad süsteemid, nagu sumeri savitahvlite “tokenid” või egiptuse hieroglüüfid, olid kohmakad ja elitaarsed, siis foiniiklased demokratiseerisid kirjaoskuse.

Kirja evolutsioon ja tehniline innovatsioon

Foiniiklaste häälikuline tähestik ehk abjad arenes välja nn Proto-Sinaiitilisest süsteemist (u 1850 e.m.a). Selle lõid Egiptuse kaevandustes töötanud semiidi lihttöölised, kes vajasid preestrite keerulise kirja asemel (mis koosnes logograafidest, ideedest ja 24 konsonandist) lihtsustatud foneetilist süsteemi. Foiniiklased eraldasid need konsonandid ja koondasid need 22 märgiks.

Erinevalt Ugariti süsteemist (u 1450 e.m.a), mis kasutas 30 kiilkirja sümbolit savitahvlitel, oli foiniiklaste kiri revolutsiooniline tänu oma kandjale – papüürusele. See muutis info mobiilseks ja kättesaadavaks. Kuigi Ugariti ja foiniikia süsteemid olid seotud, ei pärine foiniikia tähestik kiilkirjast, vaid on iseseisev foneetiline arendus.

Ajalooline tõendusmaterjal

Vanim säilinud foiniikiakeelse teksti näide pärineb Byblose kuninga Ahirami sarkofaagilt (u 1000 e.m.a). See leid kinnitab tähestiku täielikku väljakujunemist ja kasutust kuninglikul tasandil. “Egalitaarne tähestik” muutis kirjaoskuse lihtsaks tööriistaks, mis ei kuulunud enam vaid preestritele, vaid igale kaupmehele.

FOINIIKLASTE KULTUURILINE PÄRAND JA LAENSÕNAD

Foiniiklaste mõju ulatub sügavale kaasaegsesse keelde ja tehnoloogiasse, olles kandunud edasi läbi klassikalise antiigi.

Tähestiku globaalne levik

• Kreeka: 8. sajandil e.m.a võtsid kreeklased tähestiku üle, lisades täishäälikud. Esialgu kirjutati vahelduvas suunas, kuid 5. sajandiks e.m.a kinnistus suund vasakult paremale.
• Etruskid ja roomlased: Etruskid (Toscana) võtsid tähestiku üle kreeka koloonia Cumae kaudu. Roomlased arendasid seda edasi, tehes foneetilisi muudatusi (C=G, I=J, V=U/W). Väiketähed tekkisid alles keisririigi teisel perioodil.
• Idamaad ja kaugemad regioonid: Aramea kirja kaudu (7. saj e.m.a) mõjutas see heebrea ja araabia kirja. Süüria tähestiku kaudu (3. saj AD) ulatus mõju isegi Mongoolia ja Manchu kirjasüsteemideni. Korea Hangul-tähestiku kontseptsioon jõudis tähestiku ideeni Tiibeti kaudu.

Panus keelde ja tehnoloogiasse

Foiniiklaste sõnad ja kontseptsioonid integreeriti kreeka, ladina, akadi ja heebrea tekstidesse, moodustades Euroopa ja Lähis-Ida kultuurilise ühisosa.

KOKKUVÕTE: FOINIIKLASTE STRATEEGILINE TÄHTSUS AJALOOS

Foiniiklased ei tegutsenud ajaloos vallutajatena, vaid “info-arhitektidena” ja rahumeelsete kaupmeestena, kes sidusid ida ja lääne ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks. Nad täitsid pronksiaja järgse tühimiku innovatsiooniga, mis muutis maailma pöördumatult.

Ilma foiniiklaste vahendustegevuseta ja nende praktilise, lihtsa kirjasüsteemita oleks kirjaoskus jäänud eliidi monopoliks. See oleks oluliselt takistanud teaduse, filosoofia ja demokraatia arengut Antiik-Kreekas ja Roomas. Foiniiklaste pärand on elujõuline ja igapäevane – see peitub igas tähes meie tähestikus ja igas standardiseeritud kontseptsioonis, mida kaasaegne tsivilisatsioon kasutab. Nende roll “tsivilisatsiooni sillana” on maailmaajaloo üks kriitilisemaid arengufaase.

Ja pidagem meeles: tänapäeva Foiniikia on Liibanon ning et Euroopa sai oma nime Foiniikia printsessi järgi.

Teema visuaalne ülevaade

Relatio:

MustAuk: “Kes on alfabeetilise tähestiku autorid – foiniiklased või nende naabrid?”

Esiteks: iraanlased kuuluvad indo-euroopa keelterühma. See tähendab, et pärsia keel on suguluses näiteks germaani, slaavi ja balti keeltega (ka kreeka, itaalia jne) mitte aga semiidi keeltega (sh araabia, heebrea keel). Tegemist on väga vana, arvatavalt u 3. aastatuhandel tänapäevase ida-Ukraina aladelt alguse saanud väga suure rahvasterändega. Väga lihtsustatult öeldes jõudis selle üks haru Euroopasse ja teine Põhja-Indiasse, kus selle mõjul tekkis nö vana vedaistlik kultuur, mistõttu ka iidne sanskriti keel on suguluses pärsia vanade keeltevormidega (avesta keelega). Ja sealt saabki alguse Zarathustra lugu. Algne indo-aaria asuala oli tänapäevase Afganistani, Pakistani ja Põhja-India aladel. See jagunes tasapisi kaheks, millest idapoolne kujunes vana-sanskriti keelseks vedaistlikuks kultuuriks (RgVeda). Läänepoole, Baktria ehk tänapäevase Afganistani aladel asunud haru sai aga iraani (sellest sõna aaria) hõimude koduks, kus räägiti sanskriti sõsarkeelt – avesta keelt ja sealt liiguti hiljem lääne poole, tänapäeva Iraani aladele.

Ja just seal, Baktrias, sündis ja tegutses prohvet Zarathustra, kes lõi ühe väga vana, indo-euroopa monoteistliku usundi – zoroastrismi, mille pühakirja nimetatakse „Avestaks“. On eri arvamusi, et millal see juhtus. Pärsia enda vanad allikad kipuvad seda liiga hilisesse aega paigutama (6. sajand e.m.a.), et legitimeerida oma valitsejate vereliini, kreeklased paigutasid selle jällegi liiga kaugesse minevikku (5000 aastat enne Trooja sõda, ehk u 6200 e.m.a.). Kaasaja teadus paigutab valdavalt zoroastrismi sünni aga lähestikku vedaistliku kultuuri sünniga – umbes 1500-1200 e.m.a. See on väga ammune aeg, kus loomulikult ei kristlusest ega islamist polnud kellelgi veel aimugi, isegi judaism oli alles kujunemisjärgus. Zoroastrismis on üks nähtamatu jumal – Ahura Mazda (Tark Isand), kelle järgi muidu ongi nime saanud Hormuzi väin. Ahura Mazdat sümboliseerib tuli (ekslik on arvamus, et tuld kui jumalat kummardatakse, see oleks sama kui öelda, et kristlased kummardavad risti kui jumalat).

Pärsia oli zoroastristlik, indo-euroopa monoteistlik kultuur alates selle kui suurvõimu tekkimisest 6. sajandil e.m.a. kui vallutamiseni moslemite poolt 7. sajandil m.a.j. Just Pärsia ülemvõimu ajal vabastati juudid Babüloni vangipõlvest ning Pärsia valitseja rahastas juutide naasmist kodumaale ja templi taasehitamist. Selle tõttu on ainus mittejuut, keda Vanas Testamendis sõnaselgelt tituleeritakse „messiaks“ just Pärsia valitseja Kyros Suur, kelle ajal kehtis usuvabadus, mille austuseks on muide ÜRO peahoones pandud välja nn Kyrose silindri koopia kui maailma kõige esimene inimõiguste dokument. Huvitav, et just Pärsia koosseisu kuuluvatel kreeka asustusega aladel tänapäeva lääne-Türgis tulid esile esimesed „kreeka filosoofid“ (siia juurde intrigeerimiseks: filosoofia kui “tarkuse armastus” vrdl Targa Isandaga).

Pärsia tõusis pärast kreeklaste vallutusi aga taas jalule ning oli peamiseks rivaaliks Rooma impeeriumile ja Bütsantsile, pakkudes varjupaika näiteks nestoriaanidele, varakristlikule kirikule, kelle Bütsants ketseriteks kuulutas ja taga kiusas üliväikese nüansi pärast kolmainsuse õpetuses (tõele au andes oli perioode, kus ka sassaniitide Pärsias kristlasi taga kiusati, kuid see oli peamiselt seotud mitte usuliste, vaid poliitiliste põhjustega – kristlased kuulusid Bütsantsi, Pärsia vaenlase ideoloogilisse “klanni”). Nestoriaanid levisid Pärsia riigis siiditee kaudu Hiinani. Kuid 7. sajandil vallutasid Pärsia araablastest moslemid, zoroastrism suruti maha ja see on üks põhjus, miks sellest pikka aega ka Euroopas midagi ei teatud. Kuid selles islami maailmas tõusid pärslased taas jalule. Seda 9.-10. sajandil toimunut nimetatakse ka „Pärsia renessanssiks“, kui araabia keele asemel sai valitsevaks pärsia keel, kirjutati ajaloo pikim eepos „Shahname“ (mis muide räägib väga julgelt pärslaste zoroastristlikust ajaloost), sel ajal sündis Avicenna, sai Baktrias alguse liikumine, mis kujunes sufismiks jne. Shahname oli seejuures teos, mis hoidiski elus nn pärsia keele, see ei ole tänaseni oluliselt muutunud (erinevalt näiteks inglise keelest). Pärsia taassünni surusid maha islamiseerunud türklased.

Tänapäeval on zoroastrism Iraanis lubatud, kuid mitte toetatud. Arvatavalt on seal ehk üle paarikümne tuhande zoroastristi (Indias üle saja tuhande – parsid), kellel ei ole lubatud oma usku levitada. Lääne kultuuri jaoks võib olla üllatav teada, et Freddy Mercury oli zoroastrist (päritolult parsi, õige nimega Farrokh Bulsara), kes ka maeti zoroastristliku rituaaliga ning et Jaapani automark Mazda ongi otseselt olnud inspireeritud vanapärsia ainujumala Ahura Mazda nimest.

Ja muidugi Nietzsche: „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja sealt pärinev „übermensch“, mis 1903. aastal tõlgiti „supermaniks“ – sõna mille sisu on tänapäevaks täiesti moonutanud übermenschi algset mõtet.

Aga kuidas siis võtta kokku Zarathustra sõnum? See on üldlevinult lihtne:

„Head mõtted, head sõnad, head teod“

ning selle usundi algne nimetus „Daena vanuhi“, ehk „hea südametunnistus“ peegeldab seda hästi.

Teema visuaalne ülevaade

Relatio:

⊙ Monoteism enne monoteismi – ühe idee elujoone lugemine