Monoteism[1] on olnud üks maailmamuutvaid ideid. Enamasti mõtleme me seejuures nö kolmele „aabrahamlikule“ usundile: judaismile, kristlusele ja islamile. Kuid monoteism kui idee ei ole olnud nende usundite monopol. Oma eri kujudel on see „kõikunud“ maailma ajaloos kord laineharjadele, kord vajunud nende alla. Selles loos võib mõelda kaasa küsimusele, et mis oli Zarathustra reformitud usundi olemus ja mõju, usundi, mille sõnum oli läbinisti eetiline: “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”
Neid kolme sõna on kuulnud ilmselt paljud. Kõik aga võibolla ei tea, et tegemist ei ole mõne tänapäevase eneseabiõpetuse või filosoofilise aforismiga. See on ligi kolme ja poole tuhande aasta vanune eetiline ideaal, mis pärineb ühelt maailma vanimalt tänapäevani elus püsinud religioonilt. Religioonilt, mille keskuseks ei olnud Jeruusalemm, Ateena ega Rooma, vaid hoopis tänapäeva Afganistani põhjaosa.
Selle usundi rajajana tuntakse Zarathustrat.
Või õigemini – nii me teda täna tunneme. Kreeklased nimetasid teda Zoroasteriks ning sellest on tulnud ka tänapäevane nimetus zoroastrism. Kuid nagu sageli juhtub, on hilisem nimi hakanud varjutama algset ideed. Näib, et Zarathustra ajal võidi tema õpetust nimetada avesta keeles hoopis Dâenâ Vaňuhiks – heaks usuks, heaks südametunnistuseks või isegi heaks sisemiseks nägemiseks (ideelooline vahemärkus: avestakeelene sõna daena on sama, mis sanskiktikeelne dhyana, millest lähtuv meditatsioonitehnika andis hiljem nime chan- ehk zen-budismile) . Selle usundi keskmes ei olnud niivõrd rituaalid kui inimese sisemine hoiak – tema mõtted, sõnad ja teod, puhas eetika.
Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et zoroastrismi kõige tuntum õpetus ei räägigi sellest, mida võiks vanadelt usunditel eeldada, ehk kuidas õigesti ohverdada või milliseid jumalaid kummardada. Selle tuum on lihtne:
Humata – head mõtted.
Huxta – head sõnad.
Huvaršta – head teod.
Need kolm moodustavad koos selle, mida Avesta nimetab “heaks usuks”. Mõned uurijad on jah oletanud, et see võis algselt tähendada hoopis nõuet preestrile: õiged mõtted, õiged loitsud, õiged rituaalid. Kuid Zarathustra vanimates hümnides on rõhuasetus juba selgelt nihkunud. Religiooni eesmärk ei ole enam eeskätt rituaali laitmatu sooritamine, vaid inimese kujundamine. Hea religioon on see, mis teeb inimese paremaks.
See on tähelepanuväärne algus. Kuid veel tähelepanuväärsem on küsimus: kust selline mõte üldse tuli? Sest mida sügavamale zoroastrismi ajalukku vaadata, seda vähem näib see kuuluvat sellesse maailma, millega me teda tavaliselt seostame.
Mitte Pärsiast, vaid Afganistanist
Kui rääkida zoroastrismist, kerkib silme ette tavaliselt muistne Pärsia – Kyros Suur, Dareios, Persepolis ja tohutu Ahhemeniidide impeerium. See pole vale. Sajandeid oligi zoroastrism Pärsia riigi tähtsaim usund.
Ometi ei alanud selle lugu tõenäoliselt Pärsias.
Keeleteadus, Avesta geograafia ja kõige vanemate hümnide kirjeldatud eluviis viitavad hoopis sellele, et Zarathustra tegutses märksa rohkem ida pool – Baktrias, tänapäeva Põhja-Afganistani aladel. See oli pronksiaja lõpul oluline kultuurisild Iraani kõrgmaa, Kesk-Aasia ja India vahel. Just sinna paigutavad paljud tänapäeva uurijad ka Zarathustra tegevuse, umbes aastatesse 1500–1200 eKr.
See tähendab midagi enamat kui pelgalt uut punkti kaardil.
See tähendab, et zoroastrism ei sündinud valmis Pärsia tsivilisatsioonis. Ta sündis maailmas, kus pärslasi sellisel kujul veel ei olnudki. Maailmas, kus elasid rändkarjakasvatajad, kelle keel oli hämmastavalt lähedane Rigveda sanskritile ja kelle kultuur ei olnud veel jagunenud selleks, mida hiljem hakati nimetama Iraaniks ja Indiaks.
Ja siin muutub lugu ootamatult palju huvitavamaks.
Sest mida rohkem võrrelda Avesta vanimaid osi Rigveda vanimate hümnidega, seda vähem tundub, et tegemist on kahe erineva usundiga.
Pigem näivad need olevat nagu kaks jõeharu, mis on kunagi ammu lahkunud ühest ja samast allikast.
Kui kaks vana keelt veel peaaegu üks olid
Kui tänapäeval võrrelda pärsia ja india religioone, paistavad need esmapilgul täiesti erinevad. Ühel pool seisab Ahura Mazda, teisel Indra, Agni, Soma ja kogu rikkalik veedalik jumalate maailm oma ohverdamistega. Ka hilisemad arengud viisid neid järjest kaugemale teineteisest.
Ometi juhtub midagi kummalist niipea, kui avada nende kõige vanemad pühatekstid.
Avesta vanim osa – Gathad – ja RigVeda vanimad hümnid ei ole lihtsalt sama ajastu tekstid. Nad on kirjutatud keeltes, mis on teineteisele hämmastavalt lähedased. Nii lähedased, et keeleteadlased peavad neid ühe ja sama algkeele kaheks murdeks. Mõnikord säilib tõlkimisel isegi värsimõõt ja riim. See pole enam lihtsalt sugulus, vaid peaaegu ühine keel.
Näiteks ütleb Avesta:
“On üks tee – Aša. Kõik ülejäänud ei ole teed.”
Ja peaaegu samamoodi kõlab sama lause RigVeda sanskritikeelses keeles. Mitte ainult mõte pole sarnane. Ka sõnad ise on peaaegu äratuntavad. Isegi riim säilib.
See on esimene märk, et me ei vaata kahte juhuslikult sarnast religiooni. Pigem vaatame kahte kultuuri, mis alles hiljuti olid veel üks.
Keeleteadlased on juba ammu märganud, et Avesta keel on mõnes mõttes isegi arhailisem kui RigVeda keel. See säilitab vanemaid häälikuid ja grammatilisi vorme ning näib olevat lähemal sellele ühisele algkeelele, millest mõlemad arenesid. Kui see hinnang peab paika, siis võis Zarathustra eluajal veedalik traditsioon alles kujuneda.
See viib meid ootamatult ühe palju suurema küsimuseni.
Kui keeled olid peaaegu samad, siis kas ka maailmapilt oli peaaegu sama?
Vennad, kes hakkasid rääkima erinevat lugu
Esimesed vastused on lausa üllatavad.
Võtame näiteks ühe kõige olulisema mõiste zoroastrismis – aša.
Seda on tõlgitud kui tõde, õiglus, kord või maailma loomulik seaduspära. Tegelikult tähendab see kõike seda korraga. Aša ei ole lihtsalt moraalireegel. See on universumi enda sisemine kord – põhimõte, mille järgi liiguvad tähed, vahelduvad aastaajad ja mille järgi inimene peaks elama. Tõde ei ole siin pelgalt õige väide, vaid kooskõla maailma enda korraga.
RigVedas kohtame peaaegu sama mõistet – rta.
Ka seal tähendab see universumi korda, tõde ja õiglust.
See sarnasus ei ole juhuslik. Keeleteadlased peavad neid sama algmõiste kaheks keelekujuks.
Juba see üksainus sõna lubab aimata, et enne usundite lahknemist oli olemas ühine arusaam maailmast – maailmast kui korrastatud tervikust.
See meenutab mõneti mõtet, millest oli juttu MustaAugu loos Holistiline kosmoloogia. Seal kerkis küsimus, kas maailma ei nähtud algselt mitte üksikute nähtuste kogumina, vaid ühe suure tervikuna, milles loodus, inimene ja eetika moodustavad lahutamatu ühtsuse. Aša ja ṛta näivad kandvat just sellist maailmapilti. Eetika ei ole sellele maailmale lisatud, ta kuulub maailma enda struktuuri.
Võib-olla just siin kohtume esimest korda millegagi, mida võiks nimetada holistiliseks kosmoloogiaks.
Kuid järgmine avastus on veelgi kummalisem.
Sest kui võrrelda kahe traditsiooni jumalusi, jääb mulje, nagu oleks keegi nende nimed lihtsalt omavahel ära vahetanud.
RigVedas on deevad (devad) valguse ja taeva jumalad.
Avestas on daevad hoopis deemonid.
RigVeda kõige vanemates kihtides on asurad veel kõrged ja auväärsed jumalad. Alles hiljem muutuvad nad deemoniteks.
Avestas aga on ahura (sama sõna teises häälikukujus) kõrgeim võimalik tiitel. Ahura Mazda tähendab sõna-sõnalt “Tarka Isandat”.
See on üks usundiloo kõige tähelepanuväärsemaid peegelpilte.
Ühes traditsioonis langevad deevad. Teises langevad asurad.
Nagu oleksid kaks sugulasrahvast ühel hetkel hakanud jutustama sama lugu, kuid vastupidiste peategelastega.
Miks?
Sellele küsimusele ei ole tänapäeval kindlat vastust.
Üks võimalik seletus on, et pärast indoiraani rahvaste lahknemist toimus mõlemal pool usuline reform. Mõlemad kogukonnad hakkasid määratlema oma identiteeti ka selle kaudu, kellest tuleb eemalduda. Sellisel juhul poleks tegemist mitte juhusliku keelemuutusega, vaid teadliku religioosse ümberhindamisega.
Aga on võimalik ka teine küsimus.
Kas see kummaline peegelpilt ei viita hoopis sellele, et mõlemad traditsioonid mäletasid veel mingit vanemat maailmapilti, mida nad hakkasid hiljem erinevalt tõlgendama?
Kas Zarathustra lõi uue religiooni?
Enamasti räägitakse Zarathustrast kui religiooni rajajast. Nii on teda kujutatud juba antiikajast peale – mehena, kes tõi maailma uue õpetuse.
Aga kui lugeda tema vanimaid hümne, jääb kummaline mulje. Ta ei räägi peaaegu kunagi nii, nagu inimene, kes oleks loonud midagi täiesti uut. Pigem kõlab ta nagu keegi, kes püüab inimestele midagi meelde tuletada, midagi, mis on vahepeal ununenud.
Tema vastased ei ole ateistid, nad ei ole inimesed, kes eitaksid jumalaid või vaimsust. Vastupidi – nad on preestrid, nad toovad ohvreid, nad viivad läbi rituaale. nad järgivad traditsioone.
Zarathustra etteheide ei ole, et nad kummardavad. Tema etteheide on, et nad kummardavad ilma tõeta, et rituaal on lahutatud eetikast, et religioon on kaotanud sideme maailma sisemise korraga – ja see on siin väga tähelepanuväärne.
Kui lugeda Gathasid ilma hilisema zoroastrismi tohutu mütoloogilise kihistuseta, siis jääb mulje, et Zarathustra võitleb eelkõige mitte vale usu, vaid vale mõtteviisi vastu.
Sellepärast ongi ehk tema moto nii lihtne.
Mitte “Õiged ohvrid.”
Vaid “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”
Justkui oleks kogu religioon taandatud inimese sisemisele hoiakule.
Reform või restauratsioon?
See viib järgmise küsimuseni.
Kui inimene räägib kogu aeg tõest, mida tuleb taastada, kas ta siis üldse peab ennast uuendajaks või peab ta ennast hoopis taastajaks?
Selliseid näiteid tunneb ajalugu palju.
Konfutsius väitis, et ta ei loo midagi uut, vaid taastab muistsete tarkade õpetuse. Buddha ei nimetanud ennast uue religiooni rajajaks, vaid inimeseks, kes avastas uuesti vana tee. Jeesus ütles, et ta ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma.
Kas Zarathustra võis mõelda samamoodi?
Me ei tea. Kuid tema tekstid lubavad seda vähemalt küsida, sest peaaegu kõik tema põhimõisted mõjuvad vanadena:
Aša ei ole uus, yasna (liturgia) ei ole uus, manthrad (palved) ei ole uued, iIsegi Ahura ei ole uus sõna. Need kõik näivad kuuluvat palju vanemasse keele- ja mõttemaailma.
Uus näib olevat hoopis viis, kuidas need omavahel kokku seotakse.
Võib-olla ei reforminud ta lihtsalt religiooni
Jah, selline omamoodi veider küsimus: võib-olla Zarathustra ei reforminudki lihtsalt üht religiooni?
Võib-olla reformis ta hoopis religioosse tähelepanu keskpunkti.
See võib tunduda väikese erinevusena, kuid tegelikult muudab peaaegu kõike.
Kui proovida ette kujutada pronksiaja inimest, siis näib, et tema maailm on täis vaime, jumalusi, esivanemaid, pühasid paiku, loodusjõude.
Kõik see jääb ka Zarathustra maailma alles, kuid ta küsib midagi muud:
“Milline neist viib inimese kooskõlla Ašaga?”
Ja see oli tema ajas vist täiesti uus küsimus, selles võiski peituda reform, sest religiooni keskmesse ei jää enam üleloomulikud olendid, vaid keskmesse jääb kord ja inimese vabadus selle korraga kaasa minna või sellele vastu hakata.
Aga võib küsida veel ühe küsimuse.
Kui Zarathustra tõepoolest taastas midagi vana, siis kui vana see oli? Kas ainult mõnisada aastat, või palju rohkem?
Keeleteadus lubab üsna kindlalt rääkida ühisest indoiraani kultuurist. Seda kinnitavad ühine sõnavara, ühine luulevorm, ühised rituaalid, ühised jumalanimed, ühine arusaam maailma korrast.
Aga kas ka see algne ja ühtne indoiraani kultuur oli juba millegi pärija? See on koht, kus ajaloolane peab olema ettevaatlik, sest allikaid enam peaaegu ei ole, on ainult killud – keeled, müüdid, jumalanimed.
Nende põhjal püütakse taastada veel vanemat maailma, mida nimetatakse protoindoeuroopa kultuuriks. Kuid me ei tunne selle rahva pühi tekste (kui neid üldse oligi, pigem oli suuline traditsioon), me ei tea nende „prohvetite“ nimesid, me ei tea isegi seda, kuidas nad ise ennast nimetasid.
Ometi on keeleteadlased viimase kahe sajandi jooksul suutnud võrrelda kümneid indoeuroopa keeli ning taastada suure hulga sõnu, mis pidid olemas olema juba enne nende keelte lahknemist. See on üks ajaloolise keeleteaduse suuremaid saavutusi. Rekonstrueeritud sõnavara põhjal on võimalik teha ettevaatlikke järeldusi ka nende inimeste eluviisi kohta. Nad tundsid hobust, veist ja ratast. Nad oskasid sepistada. Nad tundsid taevast, tormi ja tuld (Vaata näiteks artiklit Sintašta kultuurist).
Ja näib, et neil oli ka religioon.
Milline see oli, selle üle vaieldakse tänapäevani.
Kas kõige vanem religioon oli üldse “paljude jumalate religioon”?
Kui tänapäeval räägitakse indoeurooplaste usundist, kujutatakse seda peaaegu alati ette polüteistlikuna – suure jumalate perekonnana, kus igal loodusnähtusel on oma jumalus. See võibki suuresti tõele vastata.
Kuid samal ajal hakkab kõige vanemaid kihistusi võrreldes silma veel midagi.
Nii RigVeda vanimates hümnides kui ka Gathades ei tundu kõige olulisem olevat mitte jumalate arv. Kõige olulisem näib olevat hoopis kord.
Nägime juba, et RigVeda räägib ṛtast ja Avesta räägib ašast.
Mõlemad kirjeldavad maailma, kus universum ei püsi koos jõu abil, vaid sisemise seaduspära tõttu. Tõde ei ole pelgalt inimese omadus. Ka tähed, aastaajad ja ühiskond peaksid alluma samale korrale. See on tähelepanuväärne.
Sest kui religiooni keskmes on kõigepealt kord, siis võivad jumalad olla selle korra väljendajad, mitte selle asendajad ega võibolla isegi mitte algatajad (RigVedast nähtub selgelt, et ṛta on vanem kui jumalad).
Kõik oli koondunud ühte – ühtse korra alla, kus ühtsed printsiibid väljendusid teatud jumalike aspektidena. Midagi, mida holismi artiklis vaadeldi ürgmonismina.
Varuna – kadunud kuningas?
Selles kohas kohtame üht kõige salapärasemat tegelast kogu vanas indoeuroopa usundiloos – jumalate kuningat, asura Varunat.
RigVeda vanimates hümnides ei ole Varuna lihtsalt üks jumal teiste seas. Ta on ṛta hoidja, tema teab inimese salajasi mõtteid, tema valitseb taevaste seaduste üle, tema karistab valet, tema vabastab süüst – kõlab peaaegu ootamatult eetiliselt.
Veelgi huvitavam on see, et RigVeda hilisemates kihtides hakkab Varuna tasapisi taanduma. Üha kesksemaks muutub asura/deva Indra – tormijumal, võitja ja kangelane. Varuna ei kao päriselt, kuid tema koht panteonis ei ole enam endine.
Selle muutuse põhjuste üle vaieldakse tänaseni. Mõned uurijad näevad selles usundi loomulikku arengut. Teised oletavad, et siin võib peegelduda erinevate hõimude usuliste traditsioonide põimumine, kindlat vastust ei ole.
Kuid just siin muutub Zarathustra ootamatult huvitavaks.
Ahura Mazda ja vana küsimus
Kui nüüd pöörduda tagasi Gathade juurde, märkame midagi tuttavat: ka Ahura Mazda ei ole eelkõige sõjajumal, ka tema ei võida maailma mõõgaga, tema suurimaks tunnuseks on tarkus, tema kaudu tuntakse ašat, tema kaudu saab inimene valida tõe ja vale vahel.
Zarathustra rõhutab korduvalt, et inimene ei ole lihtsalt saatuse mängukann. Ahura Mazda on andnud talle võime valida, millist teed käia. See eetilise valiku rõhutamine on üks Gathade läbivaid teemasid.
Siinkohal oleks väga ahvatlev tõmmata sirge joon Varunast (keda RigVeda muide nimetab muuhulgas ka Targaks Isandaks – „Asura Medha“) Ahura Mazdani.
Aga tegelikult ei saa seda teha, allikad ei võimalda seda.
Küll aga võib märgata midagi tagasihoidlikumat: mõlemad on seotud maailma moraalse korraga, mõlemad asetavad tõe kõrgemale jõust, mõlemad mõjuvad vanimates tekstides pigem kosmilise valitseja kui hõimujumalana.
Kas see sarnasus tuleneb ühisest pärandist? Kas tegemist on kahe iseseisvalt arenenud, kuid sarnase ideega? Või on siin mängus veel mõni tegur, mida me enam ei tunne?
Need küsimused jäävad ilmselt praegu vastuseta.
Lõppsõnaks
See, kuhu taolise mõtisklusega jõudnud oleme, on küsimus, et võib-olla taastas Zarathustra midagi, mis oli inimestele juba ammu tuttav.
Jah, seda ei saa tõestada, kuid huvitav on märgata, et Zarathustra reform ei alga uute jumalate loomisega, ta ei leiuta uut keelt, ta ei loo uusi põhimõisteid, ta kasutab olemasolevaid sõnu, olemasolevat luulevormi (Avesta Gatha ja veedalikud gitad), olemasolevaid religioosseid kujundeid ja annab neile uue … raskuskeskme.
Võib-olla seisneski tema suurim uuendus selles, et ta tõi tähelepanu tagasi küsimusele, mis oli vanem kui ükski rituaal, küsimusele, millele ehk mõtles üks „protoindoeuroopa karjakasvataja“, vaadates öösel üles tähistaevasse:
Mis ikkagi hoiab maailma koos?
[1] Monoteismi defineerimine on muidugi eraldi teema, mõned määratlevad zoroastrismi pigem kui „henoteismi“, kuid tihti lähtub selline määrang judeokristlikust perspektiivist. Zarathustra jaoks oli Ahura Mazda ainus jumaliku tarkuse allikas, ainus Looja.
Relatio:
⊙ Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias
⊙ Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus
⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks