Monoteism[1] on olnud üks maailmamuutvaid ideid. Enamasti mõtleme me seejuures nö kolmele „aabrahamlikule“ usundile: judaismile, kristlusele ja islamile. Kuid monoteism kui idee ei ole olnud nende usundite monopol. Oma eri kujudel on see „kõikunud“ maailma ajaloos kord laineharjadele, kord vajunud nende alla. Selles loos võib mõelda kaasa küsimusele, et mis oli Zarathustra reformitud usundi olemus ja mõju, usundi, mille sõnum oli läbinisti eetiline: “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Neid kolme sõna on kuulnud ilmselt paljud. Kõik aga võibolla ei tea, et tegemist ei ole mõne tänapäevase eneseabiõpetuse või filosoofilise aforismiga. See on ligi kolme ja poole tuhande aasta vanune eetiline ideaal, mis pärineb ühelt maailma vanimalt tänapäevani elus püsinud religioonilt. Religioonilt, mille keskuseks ei olnud Jeruusalemm, Ateena ega Rooma, vaid hoopis tänapäeva Afganistani põhjaosa.

Selle usundi rajajana tuntakse Zarathustrat.

Või õigemini – nii me teda täna tunneme. Kreeklased nimetasid teda Zoroasteriks ning sellest on tulnud ka tänapäevane nimetus zoroastrism. Kuid nagu sageli juhtub, on hilisem nimi hakanud varjutama algset ideed. Näib, et Zarathustra ajal võidi tema õpetust nimetada avesta keeles hoopis Dâenâ Vaňuhiks – heaks usuks, heaks südametunnistuseks või isegi heaks sisemiseks nägemiseks (ideelooline vahemärkus: avestakeelene sõna daena on sama, mis sanskiktikeelne dhyana, millest lähtuv meditatsioonitehnika andis hiljem nime chan- ehk zen-budismile) . Selle usundi keskmes ei olnud niivõrd rituaalid kui inimese sisemine hoiak – tema mõtted, sõnad ja teod, puhas eetika.

Sellest vaatenurgast on tähelepanuväärne, et zoroastrismi kõige tuntum õpetus ei räägigi sellest, mida võiks vanadelt usunditel eeldada, ehk kuidas õigesti ohverdada või milliseid jumalaid kummardada. Selle tuum on lihtne:

Humata – head mõtted.

Huxta – head sõnad.

Huvaršta – head teod.

Need kolm moodustavad koos selle, mida Avesta nimetab “heaks usuks”. Mõned uurijad on jah oletanud, et see võis algselt tähendada hoopis nõuet preestrile: õiged mõtted, õiged loitsud, õiged rituaalid. Kuid Zarathustra vanimates hümnides on rõhuasetus juba selgelt nihkunud. Religiooni eesmärk ei ole enam eeskätt rituaali laitmatu sooritamine, vaid inimese kujundamine. Hea religioon on see, mis teeb inimese paremaks.

See on tähelepanuväärne algus. Kuid veel tähelepanuväärsem on küsimus: kust selline mõte üldse tuli? Sest mida sügavamale zoroastrismi ajalukku vaadata, seda vähem näib see kuuluvat sellesse maailma, millega me teda tavaliselt seostame.

Mitte Pärsiast, vaid Afganistanist

Kui rääkida zoroastrismist, kerkib silme ette tavaliselt muistne Pärsia – Kyros Suur, Dareios, Persepolis ja tohutu Ahhemeniidide impeerium. See pole vale. Sajandeid oligi zoroastrism Pärsia riigi tähtsaim usund.

Ometi ei alanud selle lugu tõenäoliselt Pärsias.

Keeleteadus, Avesta geograafia ja kõige vanemate hümnide kirjeldatud eluviis viitavad hoopis sellele, et Zarathustra tegutses märksa rohkem ida pool – Baktrias, tänapäeva Põhja-Afganistani aladel. See oli pronksiaja lõpul oluline kultuurisild Iraani kõrgmaa, Kesk-Aasia ja India vahel. Just sinna paigutavad paljud tänapäeva uurijad ka Zarathustra tegevuse, umbes aastatesse 1500–1200 eKr.

See tähendab midagi enamat kui pelgalt uut punkti kaardil.

See tähendab, et zoroastrism ei sündinud valmis Pärsia tsivilisatsioonis. Ta sündis maailmas, kus pärslasi sellisel kujul veel ei olnudki. Maailmas, kus elasid rändkarjakasvatajad, kelle keel oli hämmastavalt lähedane Rigveda sanskritile ja kelle kultuur ei olnud veel jagunenud selleks, mida hiljem hakati nimetama Iraaniks ja Indiaks.

Ja siin muutub lugu ootamatult palju huvitavamaks.

Sest mida rohkem võrrelda Avesta vanimaid osi Rigveda vanimate hümnidega, seda vähem tundub, et tegemist on kahe erineva usundiga.

Pigem näivad need olevat nagu kaks jõeharu, mis on kunagi ammu lahkunud ühest ja samast allikast.

Kui kaks vana keelt veel peaaegu üks olid

Kui tänapäeval võrrelda pärsia ja india religioone, paistavad need esmapilgul täiesti erinevad. Ühel pool seisab Ahura Mazda, teisel Indra, Agni, Soma ja kogu rikkalik veedalik jumalate maailm oma ohverdamistega. Ka hilisemad arengud viisid neid järjest kaugemale teineteisest.

Ometi juhtub midagi kummalist niipea, kui avada nende kõige vanemad pühatekstid.

Avesta vanim osa – Gathad – ja RigVeda vanimad hümnid ei ole lihtsalt sama ajastu tekstid. Nad on kirjutatud keeltes, mis on teineteisele hämmastavalt lähedased. Nii lähedased, et keeleteadlased peavad neid ühe ja sama algkeele kaheks murdeks. Mõnikord säilib tõlkimisel isegi värsimõõt ja riim. See pole enam lihtsalt sugulus, vaid peaaegu ühine keel.

Näiteks ütleb Avesta:

“On üks tee – Aša. Kõik ülejäänud ei ole teed.”

Ja peaaegu samamoodi kõlab sama lause RigVeda sanskritikeelses keeles. Mitte ainult mõte pole sarnane. Ka sõnad ise on peaaegu äratuntavad. Isegi riim säilib.

See on esimene märk, et me ei vaata kahte juhuslikult sarnast religiooni. Pigem vaatame kahte kultuuri, mis alles hiljuti olid veel üks.

Keeleteadlased on juba ammu märganud, et Avesta keel on mõnes mõttes isegi arhailisem kui RigVeda keel. See säilitab vanemaid häälikuid ja grammatilisi vorme ning näib olevat lähemal sellele ühisele algkeelele, millest mõlemad arenesid. Kui see hinnang peab paika, siis võis Zarathustra eluajal veedalik traditsioon alles kujuneda.

See viib meid ootamatult ühe palju suurema küsimuseni.

Kui keeled olid peaaegu samad, siis kas ka maailmapilt oli peaaegu sama?

Vennad, kes hakkasid rääkima erinevat lugu

Esimesed vastused on lausa üllatavad.

Võtame näiteks ühe kõige olulisema mõiste zoroastrismis – aša.

Seda on tõlgitud kui tõde, õiglus, kord või maailma loomulik seaduspära. Tegelikult tähendab see kõike seda korraga. Aša ei ole lihtsalt moraalireegel. See on universumi enda sisemine kord – põhimõte, mille järgi liiguvad tähed, vahelduvad aastaajad ja mille järgi inimene peaks elama. Tõde ei ole siin pelgalt õige väide, vaid kooskõla maailma enda korraga.

RigVedas kohtame peaaegu sama mõistet – rta.

Ka seal tähendab see universumi korda, tõde ja õiglust.

See sarnasus ei ole juhuslik. Keeleteadlased peavad neid sama algmõiste kaheks keelekujuks.

Juba see üksainus sõna lubab aimata, et enne usundite lahknemist oli olemas ühine arusaam maailmast – maailmast kui korrastatud tervikust.

See meenutab mõneti mõtet, millest oli juttu MustaAugu loos Holistiline kosmoloogia. Seal kerkis küsimus, kas maailma ei nähtud algselt mitte üksikute nähtuste kogumina, vaid ühe suure tervikuna, milles loodus, inimene ja eetika moodustavad lahutamatu ühtsuse. Aša ja ṛta näivad kandvat just sellist maailmapilti. Eetika ei ole sellele maailmale lisatud, ta kuulub maailma enda struktuuri.

Võib-olla just siin kohtume esimest korda millegagi, mida võiks nimetada holistiliseks kosmoloogiaks.

Kuid järgmine avastus on veelgi kummalisem.

Sest kui võrrelda kahe traditsiooni jumalusi, jääb mulje, nagu oleks keegi nende nimed lihtsalt omavahel ära vahetanud.

RigVedas on deevad (devad) valguse ja taeva jumalad.

Avestas on daevad hoopis deemonid.

RigVeda kõige vanemates kihtides on asurad veel kõrged ja auväärsed jumalad. Alles hiljem muutuvad nad deemoniteks.

Avestas aga on ahura (sama sõna teises häälikukujus) kõrgeim võimalik tiitel. Ahura Mazda tähendab sõna-sõnalt “Tarka Isandat”.

See on üks usundiloo kõige tähelepanuväärsemaid peegelpilte.

Ühes traditsioonis langevad deevad. Teises langevad asurad.

Nagu oleksid kaks sugulasrahvast ühel hetkel hakanud jutustama sama lugu, kuid vastupidiste peategelastega.

Miks?

Sellele küsimusele ei ole tänapäeval kindlat vastust.

Üks võimalik seletus on, et pärast indoiraani rahvaste lahknemist toimus mõlemal pool usuline reform. Mõlemad kogukonnad hakkasid määratlema oma identiteeti ka selle kaudu, kellest tuleb eemalduda. Sellisel juhul poleks tegemist mitte juhusliku keelemuutusega, vaid teadliku religioosse ümberhindamisega.

Aga on võimalik ka teine küsimus.

Kas see kummaline peegelpilt ei viita hoopis sellele, et mõlemad traditsioonid mäletasid veel mingit vanemat maailmapilti, mida nad hakkasid hiljem erinevalt tõlgendama?

Kas Zarathustra lõi uue religiooni?

Enamasti räägitakse Zarathustrast kui religiooni rajajast. Nii on teda kujutatud juba antiikajast peale – mehena, kes tõi maailma uue õpetuse.

Aga kui lugeda tema vanimaid hümne, jääb kummaline mulje. Ta ei räägi peaaegu kunagi nii, nagu inimene, kes oleks loonud midagi täiesti uut. Pigem kõlab ta nagu keegi, kes püüab inimestele midagi meelde tuletada, midagi, mis on vahepeal ununenud.

Tema vastased ei ole ateistid, nad ei ole inimesed, kes eitaksid jumalaid või vaimsust. Vastupidi – nad on preestrid, nad toovad ohvreid, nad viivad läbi rituaale. nad järgivad traditsioone.

Zarathustra etteheide ei ole, et nad kummardavad. Tema etteheide on, et nad kummardavad ilma tõeta, et rituaal on lahutatud eetikast, et religioon on kaotanud sideme maailma sisemise korraga – ja see on siin väga tähelepanuväärne.

Kui lugeda Gathasid ilma hilisema zoroastrismi tohutu mütoloogilise kihistuseta, siis jääb mulje, et Zarathustra võitleb eelkõige mitte vale usu, vaid vale mõtteviisi vastu.

Sellepärast ongi ehk tema moto nii lihtne.

Mitte “Õiged ohvrid.”

Vaid “Head mõtted. Head sõnad. Head teod.”

Justkui oleks kogu religioon taandatud inimese sisemisele hoiakule.

Reform või restauratsioon?

See viib järgmise küsimuseni.

Kui inimene räägib kogu aeg tõest, mida tuleb taastada, kas ta siis üldse peab ennast uuendajaks või peab ta ennast hoopis taastajaks?

Selliseid näiteid tunneb ajalugu palju.

Konfutsius väitis, et ta ei loo midagi uut, vaid taastab muistsete tarkade õpetuse. Buddha ei nimetanud ennast uue religiooni rajajaks, vaid inimeseks, kes avastas uuesti vana tee. Jeesus ütles, et ta ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma.

Kas Zarathustra võis mõelda samamoodi?

Me ei tea. Kuid tema tekstid lubavad seda vähemalt küsida, sest peaaegu kõik tema põhimõisted mõjuvad vanadena:

Aša ei ole uus, yasna (liturgia) ei ole uus, manthrad (palved) ei ole uued, iIsegi Ahura ei ole uus sõna. Need kõik näivad kuuluvat palju vanemasse keele- ja mõttemaailma.

Uus näib olevat hoopis viis, kuidas need omavahel kokku seotakse.

Võib-olla ei reforminud ta lihtsalt religiooni

Jah, selline omamoodi veider küsimus: võib-olla Zarathustra ei reforminudki lihtsalt üht religiooni?

Võib-olla reformis ta hoopis religioosse tähelepanu keskpunkti.

See võib tunduda väikese erinevusena, kuid tegelikult muudab peaaegu kõike.

Kui proovida ette kujutada pronksiaja inimest, siis näib, et tema maailm on täis vaime, jumalusi, esivanemaid, pühasid paiku, loodusjõude.

Kõik see jääb ka Zarathustra maailma alles, kuid ta küsib midagi muud:

“Milline neist viib inimese kooskõlla Ašaga?”

Ja see oli tema ajas vist täiesti uus küsimus, selles võiski peituda reform, sest religiooni keskmesse ei jää enam üleloomulikud olendid, vaid keskmesse jääb kord ja inimese vabadus selle korraga kaasa minna või sellele vastu hakata.

Aga võib küsida veel ühe küsimuse.

Kui Zarathustra tõepoolest taastas midagi vana, siis kui vana see oli? Kas ainult mõnisada aastat, või palju rohkem?

Keeleteadus lubab üsna kindlalt rääkida ühisest indoiraani kultuurist. Seda kinnitavad ühine sõnavara, ühine luulevorm, ühised rituaalid, ühised jumalanimed, ühine arusaam maailma korrast.

Aga kas ka see algne ja ühtne indoiraani kultuur oli juba millegi pärija? See on koht, kus ajaloolane peab olema ettevaatlik, sest allikaid enam peaaegu ei ole, on ainult killud – keeled, müüdid, jumalanimed.

Nende põhjal püütakse taastada veel vanemat maailma, mida nimetatakse protoindoeuroopa kultuuriks. Kuid me ei tunne selle rahva pühi tekste (kui neid üldse oligi, pigem oli suuline traditsioon), me ei tea nende „prohvetite“ nimesid, me ei tea isegi seda, kuidas nad ise ennast nimetasid.

Ometi on keeleteadlased viimase kahe sajandi jooksul suutnud võrrelda kümneid indoeuroopa keeli ning taastada suure hulga sõnu, mis pidid olemas olema juba enne nende keelte lahknemist. See on üks ajaloolise keeleteaduse suuremaid saavutusi. Rekonstrueeritud sõnavara põhjal on võimalik teha ettevaatlikke järeldusi ka nende inimeste eluviisi kohta. Nad tundsid hobust, veist ja ratast. Nad oskasid sepistada. Nad tundsid taevast, tormi ja tuld (Vaata näiteks artiklit Sintašta kultuurist).

Ja näib, et neil oli ka religioon.

Milline see oli, selle üle vaieldakse tänapäevani.

Kas kõige vanem religioon oli üldse “paljude jumalate religioon”?

Kui tänapäeval räägitakse indoeurooplaste usundist, kujutatakse seda peaaegu alati ette polüteistlikuna – suure jumalate perekonnana, kus igal loodusnähtusel on oma jumalus. See võibki suuresti tõele vastata.

Kuid samal ajal hakkab kõige vanemaid kihistusi võrreldes silma veel midagi.

Nii RigVeda vanimates hümnides kui ka Gathades ei tundu kõige olulisem olevat mitte jumalate arv. Kõige olulisem näib olevat hoopis kord.

Nägime juba, et RigVeda räägib ṛtast ja Avesta räägib ašast.

Mõlemad kirjeldavad maailma, kus universum ei püsi koos jõu abil, vaid sisemise seaduspära tõttu. Tõde ei ole pelgalt inimese omadus. Ka tähed, aastaajad ja ühiskond peaksid alluma samale korrale. See on tähelepanuväärne.

Sest kui religiooni keskmes on kõigepealt kord, siis võivad jumalad olla selle korra väljendajad, mitte selle asendajad ega võibolla isegi mitte algatajad (RigVedast nähtub selgelt, et ṛta on vanem kui jumalad).

Kõik oli koondunud ühte – ühtse korra alla, kus ühtsed printsiibid väljendusid teatud jumalike aspektidena. Midagi, mida holismi artiklis vaadeldi ürgmonismina.

Varuna – kadunud kuningas?

Selles kohas kohtame üht kõige salapärasemat tegelast kogu vanas indoeuroopa usundiloos – jumalate kuningat, asura Varunat.

RigVeda vanimates hümnides ei ole Varuna lihtsalt üks jumal teiste seas. Ta on ṛta hoidja, tema teab inimese salajasi mõtteid, tema valitseb taevaste seaduste üle, tema karistab valet, tema vabastab süüst – kõlab peaaegu ootamatult eetiliselt.

Veelgi huvitavam on see, et RigVeda hilisemates kihtides hakkab Varuna tasapisi taanduma. Üha kesksemaks muutub asura/deva Indra – tormijumal, võitja ja kangelane. Varuna ei kao päriselt, kuid tema koht panteonis ei ole enam endine.

Selle muutuse põhjuste üle vaieldakse tänaseni. Mõned uurijad näevad selles usundi loomulikku arengut. Teised oletavad, et siin võib peegelduda erinevate hõimude usuliste traditsioonide põimumine, kindlat vastust ei ole.

Kuid just siin muutub Zarathustra ootamatult huvitavaks.

Ahura Mazda ja vana küsimus

Kui nüüd pöörduda tagasi Gathade juurde, märkame midagi tuttavat: ka Ahura Mazda ei ole eelkõige sõjajumal, ka tema ei võida maailma mõõgaga, tema suurimaks tunnuseks on tarkus, tema kaudu tuntakse ašat, tema kaudu saab inimene valida tõe ja vale vahel.

Zarathustra rõhutab korduvalt, et inimene ei ole lihtsalt saatuse mängukann. Ahura Mazda on andnud talle võime valida, millist teed käia. See eetilise valiku rõhutamine on üks Gathade läbivaid teemasid.

Siinkohal oleks väga ahvatlev tõmmata sirge joon Varunast (keda RigVeda muide nimetab muuhulgas ka Targaks Isandaks – „Asura Medha“) Ahura Mazdani.

Aga tegelikult ei saa seda teha, allikad ei võimalda seda.

Küll aga võib märgata midagi tagasihoidlikumat: mõlemad on seotud maailma moraalse korraga, mõlemad asetavad tõe kõrgemale jõust, mõlemad mõjuvad vanimates tekstides pigem kosmilise valitseja kui hõimujumalana.

Kas see sarnasus tuleneb ühisest pärandist? Kas tegemist on kahe iseseisvalt arenenud, kuid sarnase ideega? Või on siin mängus veel mõni tegur, mida me enam ei tunne?

Need küsimused jäävad ilmselt praegu vastuseta.

Lõppsõnaks

See, kuhu taolise mõtisklusega jõudnud oleme, on küsimus, et võib-olla taastas Zarathustra midagi, mis oli inimestele juba ammu tuttav.

Jah, seda ei saa tõestada, kuid huvitav on märgata, et Zarathustra reform ei alga uute jumalate loomisega, ta ei leiuta uut keelt, ta ei loo uusi põhimõisteid, ta kasutab olemasolevaid sõnu, olemasolevat luulevormi (Avesta Gatha ja veedalikud gitad), olemasolevaid religioosseid kujundeid ja annab neile uue … raskuskeskme.

Võib-olla seisneski tema suurim uuendus selles, et ta tõi tähelepanu tagasi küsimusele, mis oli vanem kui ükski rituaal, küsimusele, millele ehk mõtles üks „protoindoeuroopa karjakasvataja“, vaadates öösel üles tähistaevasse:

Mis ikkagi hoiab maailma koos?

[1] Monoteismi defineerimine on muidugi eraldi teema, mõned määratlevad zoroastrismi pigem kui „henoteismi“, kuid tihti lähtub selline määrang judeokristlikust perspektiivist. Zarathustra jaoks oli Ahura Mazda ainus jumaliku tarkuse allikas, ainus Looja.

Relatio:

⊙ Zarathustrast

⊙ Indo-euroopa ühiskondade kujunemine Baktrias

⊙ Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus

⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks

⊙ Ehnaton: monoteistlik vaarao

Üks vaade sellele, kuidas „monoteism“ või monism või siis veel üldisemalt holism ei pruugi olla religiooniajaloo viimane „kõrgeim“ faas, vaid pigem teatud eluviisist ja seisundipõhisest hoiakust lähtuv universaalne maailmapilt, mis „lainetab“ algusest peale läbi ajaloo – sissejuhatus “holismi” teemasse.

Sissejuhatus

Religiooniloo käsitlustes kohtab siiani levinud skeemi, mille kohaselt inimkonna usuline areng kulgeb lineaarselt: animismist polüteismini ja sealt edasi monoteismini. Selline lähenemine näib jah intuitiivne, kuid see ei suuda hästi seletada mitmeid ajaloolisi nähtusi — eelkõige seda, miks monoteistlikud või henoteistlikud ideed ilmnevad eri kultuurides ajuti justkui “lainetena” ning miks need sageli eksisteerivad paralleelselt polüteistlike süsteemidega.

Selle kõrvale pakuks siin ühe alternatiivse hüpoteesi, mille keskmes on kaks omavahel seotud ideed: holistiline kosmoloogia (seega mitte päris range monoteism, pigem mingi „protoversioon“ sellest) ning religioosse mõtlemise laineline dünaamika. Esimene kirjeldab varajast maailmapilti, kus kosmos tajutakse ühtse tervikuna; teine püüab selgitada, miks ajaloos korduvad liikumised ühtsuse ja diferentseerumise vahel.

Alltoodu ei püüa samas anda absoluutset tõlgendust, vaid on saanud tõuke iidse ja veel ehk isegi vähe tuntud Jirofti kultuuris leitud kosmoloogilistest vihjetest (tuleb mõista, et Jirofti kultuuri ei saa tõlgendada tekstide, vaid üksnes artefaktide põhja), mida võiks püüda siduda varajase vedaistliku religiooni ning zoroastrismi kujunemisega, puudutades lisaks laiemat konteksti (nt Egiptuse Amarna reform ja Iisraeli varane monoteism).

Holistiline kosmoloogia?

Holistilise kosmoloogia all käsitleks siin maailmapilti, kus reaalsus ei ole jaotatud eraldiseisvateks jumalateks või printsiipideks, vaid tajutakse ühtse, läbipõimunud tervikuna. See ei ole monoteism klassikalises mõttes ega ka hiline polüteism, vaid midagi vahepealset — või õigemini nende mõistete-eelne.

Holistilise kosmoloogia peamised tunnused on:

• diferentseerumata ühtsus: loodusjõud (vesi, taevas, maa, tuli) ei ole eraldiseisvad, vaid ühe protsessi eri aspektid;
• funktsioonide kattuvus: sama jõud võib avalduda eri vormides;
• puuduv jäik panteon: jumalad ei ole selgelt määratletud isikud kindlate rollidega;
• moraalse ja kosmilise korra ühtsus: eetika ei ole eraldiseisev valdkond, vaid osa kosmilisest korrast;
• visuaalne või sümboolne väljendus: ideed ei pruugi olla tekstiliselt formuleeritud, vaid avalduvad ikonograafias.

See maailmapilt võib eksisteerida kahel kujul: kogemuslikuna (vahetu tunnetus ühtsusest) ja sümboolsena (nt hübriidolendid, kosmilised kujundid).

Jiroft: visuaalne holism enne panteone

Tänapäeva Iraani aladelt leitud nö „sumeriaegne“ senitundmatu kultuur, mida nimetatakse praegu Jirofti pronksiaegseks kultuuriks, pakub ainulaadset akent holistilisse kosmoloogiasse, kuna selle religioon ei ole säilinud tekstides, vaid kunstis.

Hübriidolend kui kosmiline mudel

Jirofti keraamikal ja kivinõudel esinevad korduvad kujutised olenditest, kes ühendavad:

• inimlikud tunnused,
• loomade (lõvi, härg) jõu,
• lindude taevasfääri,
• madude ja vee sümboolika.

Need ei ole juhuslikud kompositsioonid, vaid viitavad arusaamale, et erinevad kosmilised sfäärid on ühendatud ühes ja samas reaalsuses. Olend ei esinda üht jumalat paljude seas, vaid pigem kosmilist tervikut ennast. See on huvitav, varajane holistiline arusaam „jumalikkusest“. See viitab mõtlemisele, kus maailm ei ole veel jagatud selgeteks klassideks.

Lisaks, erinevalt hilisematest mütoloogiatest puudub Jiroftis selge hea ja kurja vastandus. Kaose taltsutamine ei ole moraalne võitlus, vaid tasakaalu hoidmine. See on oluline: kosmos ei ole jagatud vastandlikeks jõududeks, vaid toimib ühtse süsteemina ning seda haldab mitte jumalate panteon, vaid holistiline „koondjumalus“ (nagu „Šveitsi nuga“), kelle puhul on märgata tema erinevaid funktsioone.

Seega – algne “holism” ei olnud valik. Inimene ei pidanud valima “monoteismi” ja “polüteismi” vahel, sest ta lihtsalt reageeris sellele keskkonnale, mida ta tajus ühtsena, holistlikuna. Ta ei pidanud seda abstraheerima ega põhjendama, see lihtsalt oli. Seetõttu puudus siin ka konflikt. Kuid näib, et nii see ei jäänud.

Varane vedaistlik kultuur (RigVeda): diferentseerumise algus

Jiroftiga oli tõenäoliselt kontaktis iidne India Harappa kultuur, kuid kaubad ja ideed ringlesid pronksiaegses maailmas siiski väga laialt. Siiski, alati ei pea otsima ajaloolisi või geograafilisi kokkupuutepunkte, vaid holistilise maailmavaate arengut saab vaadelda ka nö konvergentse ideede evolutsiooni võtmes.

Vanaindia varases Rigveda kihis on näha kosmoloogilises maailmavaates üht olulist muutust või trendi: holistiline ühtsus hakkab selgemalt jagunema eristatavateks funktsioonideks.

Adityad kui ühe printsiibi aspektid

Sellised nö „vanad jumalad“ (asurad) nagu Varuna ja Mitra ei ole algselt täielikult iseseisvad, vaid esindavad:

• kosmilist korda,
• sotsiaalset lepingut,
• universaalset sidusust.

Nad on pigem ühe süsteemi aspektid kui eraldiseisvad jumalad. Varuna (nime võimalik etümoloogiline päritolu kui „Katja“) on keskmes ning teised tema „perekonda“ (adityad) kuuluvad jumalused pigem nagu tema erinevad aspektid või funktsioonid, mis on tihti seotud tule ja veega (Agni, Mitra, Napam Apat).

Kuid seda kõike hoiab koos Ṛta kui holistilise korra mõiste. Rta eelneb kõigile jumalatele, see on universaalne, algne korrastav printsiip, misühendab:

• loodusseadused,
• moraalse korra,
• rituaalse korrektsuse.

See on holistilise kosmoloogia kontseptuaalne vaste: üks printsiip, mis läbib kõiki tasandeid.

Indra esiletõus

Adityate (asuradega) hiljem konkureeriv jumal, deva Indra toob süsteemi aga uued elemendid: aktiivne sõjaline jõud, „kaose“ murdmine, konflikt.

Oluline on, et Indra ei ole algselt vastand Varunale, vaid teine funktsioon sama terviku sees. Kuid hiljem muutub see funktsioon domineerivaks, mis viitab väärtushinnangute nihkele – algse eetikal põhineva Varuna-ülemvõimu ja tema poolt kaitstava rta asemel hakkab olulisemaks muutuma võim, jõud, ohvrirituaalid, „spetsialiseerunud“ jumal-devad, koguni jumalakujud.

Diferentseerumisest konfliktini

Kui funktsioonid eralduvad, tekib paratamatult:

• hierarhia (mõned jumalad muutuvad kesksemaks),
• konkurents (nt Indra vs teised jõud),
• narratiivne konflikt (nt draakonimüüdid).

Varajases RgVedas ei ole veel selget moraalset dualismi, kuid on näha protsessi, kus ühtne printsiip  jaguneb funktsioonideks  ning seejärel funktsioonid asuvad konkureerima.

See loob aluse hilisematele vastandustele (nt deva vs asura).

Kuid ajalooliselt hargnes siit vastukaaluna üks holistilisse maailmapilti tagasi (või spiraalselt edasi?) sukelduv suund.

Zarathustra: taastamine, kuid mille taastamine?

Vanapärsia usundis (mis sai alguse tänapäeva Afganistani aladel) – Zoroastrismi varases kihistuses, eriti Avesta Gāthades, toimub huvitav pööre: diferentseerunud, fragmenteerunud jumalatepilk taasühendatakse uuel, abstraktsel tasandil.

Ahura Mazda kui keskne printsiip

Zoroastristlik ainujumal Ahura Mazda koondab endasse:

• kosmilise korra,
• moraalse tõe,
• loova mõistuse.

Funktsionaalselt sarnaneb ta Varunaga (Asura Medha), kuid süsteem on nüüd selgelt tsentraliseeritud: kui mitte lääne kriteeriumite järgi „puhtalt“ monoteistlik, siis vähemalt henoteistlik.

Asha kui ṛta edasiarendus

Zorastristlik universaalne kord asha säilitab vedaistliku ṛta idee, kuid lisab:

• moraalse dualismi,
• normatiivse mõõtme – väga selge eetikakoodeksi (mis RgVedalikus kultuuris eksisteeris õrnalt tajutavalt rta maise peegelduse ehk dharmana).

Amesha Spentad kui aspektid

Vedaistlike adityatega sarnanevad zoroastristlikud ainujumala „peainglid“ Amesha Spentad ei ole algselt iseseisvad jumalad, vaid Ahura Mazda omadused või aspektid, muundudes hilisemas ajaloos millekski lääne teoloogia mõistes eraldiseisvate olendite – „inglite“ sarnaseks.

Seega arengut võiks kirjeldada selliselt:

• Jiroft: üks hübriidolend
• RgVeda: jumalik printsiip jaguneb funktsioonideks, sellest üks haru kulgeb mitme jumala kontseptsiooni suunas
• Zarathustra: üks jumal + tema aspektid
• Holism taastatakse nüüd kui valik, mis sisaldab vajadust seda põhjendada, selgitada ja ka vastanduda.

Monoteismi “lainetus”: alternatiiv lineaarsele mudelile

Eeltoodud näited viitavad, et religioon ei arene sirgjooneliselt, vaid liigub ühtsuse, diferentseerumise ja taasühendamise tsüklis. Seda võib kirjeldada kui “lainetust” või isegi kui spiraalset lainetust – uus kiht ei ole täiesti sama, mis eelnev holism, vaid kõige eelneva peale ehitatud uusversioon. Mis sellisele lainetusele võiks konteksti pakkuda?

Diferentseerumine: linnastumine ja institutsioonid

Üks holistilist maailmapilti lõhestav ajalooline nähtus võis olla senise rändava eluviisi asemel paikse eluviisi juurdumine, ehk linnastumine, mis toob kaasa:

• spetsialiseerunud preesterkonnad,
• keerukad panteonid (spetsialiseerunud jumalad),
• rituaalide formaliseerumise.

See suurendab süsteemi keerukust, kuid ka killustatust, mis väljendub nii igapäevaelus (igapäevane erialane spetsialiseerumine) kui ka kosmoloogilis-teoloogilises maailmapildis.

Kuid – „iga jõud tekitab vastujõudu“, ehk vahel tekib sellele „holistiline vastureaktsioon“.

Reaktsioon: ühtsuse taastamine

Mitte küll kõikjal, sest polüteism on mh ideaalne liim, “keel” mis ühendab eri kultuure – eri nimega aga näiteks vihmajumal on kõikjal, kuid teatud tingimustel tekivad sellises „polütsentrilises“ maailmas sellest fragmenteerumisest”väsinud” liikumised, mis rõhutavad:

• ühtset printsiipi,
• lihtsamat struktuuri,
• moraalset selgust.

Näited:

• Ehnaton ja Ateni kultus Egiptuses (14. saj e.m.a.)
• Moosese traditsioon (13. saj e.m.a.)
• Zarathustra reform (14. sajand e.m.a.)

Mõni neist tekib ja kaob, teised elavad koos poütsentriliste kultuuridega, neile vähem või rohkem vastandudes – paralleelmaailmades. Ning need holistlikud väljendusvormid ei pruugi olla otseselt omavahel seotud (kuigi taas: ärgem ka alahinnakem pronksiaja maailma omavahelist seotust), kuid viitavad sarnasele dünaamikale, mille puhul üheks käivitajaks võiks olla keskkond – linnastumine versus monokultuursemad „kõrbekultuurid“, kuid lisaks tasub vaadata ka inimese sisse.

Kaks monoteismi tüüpi

Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu sellele, et monoteism või holism ei pruugi alati olla ühtne nähtus.

Me võiks eristada „kogemuslikku monoteismi/holismi“, mis

• tuleneb ühtsuse tajust,
• on voolav ja eetiline,
• ei vaja tugevat institutsiooni,

ja „institutsionaalset monoteismi/holismi“, mis

• kehtestab ühtsuse normina,
• rõhutab õiget usku,
• võib olla eksklusiivne.

Need kaks võivad üksteist toetada aga võivad oma põhialustelt ja olemuselt olla ka täiesti üksteisega vastuolus (seda sõltumata teoloogilistest, teoreetilistest konstruktsioonidest).

Kogemuslik monoteismi on väga sarnane algsele holismile, ning seda võiks seostada sisemise, nn „parasümpaatilise neurofüsioloogiaga“, mil holistiline maailmavaade tekib loomulikult, seisundipõhiselt ning sellest lähtuv eetika ei ole normatiivne, vaid samuti loomulik viis maailmaga suhestuda. Siit tekib mõte, et sellist tüpi seisund võib olla lihtsam tekkima nö „parasümpaatilises“ keskkonnas, kus on vähem fragmenteeritust ka eluviisi mõttes: spetsialiseerumise asemel nö renessensiaja inimese laadis „kõigetegemine“, rohkem keskkonna ühtsuse tajumist, vähem usulist formaliseeritust. See on väga sarnane kiviaegsele ja varapronksiaegsele liikuvamale eluviisile, seetõttu ka “algne” holism, mis ei ole ka pronksi- ja rauaajal veel täiesti kadunud.

Institutsionaalne monoteism oleks siin nagu “moodne”, “tuunitud” holism, mis võiks aga pigem olla seotud nö „sümpaatilise neurofüsioloogiaga“, sest võtab tegelikult kaasa polütsentrilisest maailmapildist selle võitleva, vastanduva seisundliku lähenemise, mille läbi holistiline maailmapilt fragmenteeritakse teoreetilisteks „tükkideks“ ning kehtestatakse koos välise moraalikoodeksina mitte loomuliku, vaid kohustusliku maailmavaatena, keskendudes mh konfliktile.

Sel moel võiks „spiraalset lainetus“ vaadelda kui keskkonna ning füsioloogia koosmõju, mis kohandub, nagu ideede evolutsioonilt võikski oodata.

Kokkuvõte

Holistilise kosmoloogia ja religioosse lainetuse hüpotees pakub alternatiivi lineaarsele arengumudelile. Selle järgi:

• varajased kultuurid võisid tajuda maailma ühtse tervikuna,
• see ühtsus võis diferentseeruda funktsioonideks ja jumalateks,
• teatud tingimustel püütakse see aegajalt taas integreerida nö täiendatud versiooniga holismiks.

Jiroft, varane Veda ja zoroastrism ei ole seega lihtsalt järjestikused etapid, vaid erinevad punktid samas dünaamilises protsessis.

Aga võib-olla peegeldavad religioonide ja kultuuride suured lainetused lihtsalt sedasama protsessi, mille kaudu inimene üldse maailma mõtestab, kuidas üldse inimese mõtlemisprotsess, kognitsioon töötab? Alguses on hägune tervik, intuitiivne “pilt” või üldine tunnetus. Siis tekib uue info sisend: detailide lahutamine, kategooriad, kriitika, fragmentatsioon, „reaalsusega testimine“ jne – see on vajalik sünteesile eelnev etapp, ilma milleta sünteesi ei toimukski. Ja lõpuks selle kõige pinnal ja tulemusel uus konfiguratsioon, uue taseme muster, uus tervik, mis ei ole enam päris sama mis algne intuitiivne ühtsus. Siin ei ole head ega halba, siin on loomulik, vajalike etappidega protsess, mida võiks näiteks nimetada „inimese tähendusloomeks“.

Selline lähenemine ei välista muidugi ajaloolisi eripärasid, jõulisi „sissesõite“ (tehnoloogia, loodusõnnetused, karismaatilised juhid jne), kuid võimaldab näha nende taga korduvat mustrit — liikumist ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, vaikset „taustavõnkumist“. Ning võib-olla on just see pinge religiooni üks sügavamaid liikumapanevaid jõude, üks ideede liigutajaid. Ja võibolla mitte ainult religiooni?

relatio

MustAuk: “Jirofti kultuur ja Marhaši riik: Iraani iidne ajalugu”

MustAuk: “Sintašta ja Arkaim: indoeurooplaste stepikindlus”

Teema visuaalne ülevaade

See tekst arutleb teemal, et millise järjepidevusega esineb arv 7 erinevate kultuuride panteonides ning milles seisnevad seejuures ühised jooned.

Sissejuhatus

Arvu seitse on mitmetes kultuurides peetud pühaks. Meie kultuuriruumis seostub see peamiselt kristliku traditsiooniga, mis osalt omakorda muidugi tuleneb judaistlikust traditsioonist: Jumal lõi maailma 7 päevaga, millest seitsmes oli püha, seetõttu on ka nädalas 7 päeva, millest seitsmes on püha, Noa pidi võtma laeva “puhastest loomadest” ja ka lindudest 7 paari, hapnemata leibade püha kestis 7 päeva, igas seitsmes aasta oli hingamisaasta ja 7×7 ehk 49. aasta juubeliaasta, templiküünlajalal oli 7 haru, juudid olid Babülonis vangistuses 70 aastat, pärast mida tuli lugeda 70 “aastanädalat” lõpliku lunastuse saamiseni, Jeesus käskis andestada “seitsekümmend korda seitse korda”, Ilmutuse raamatus on sõnumid 7 kogudusele, avatakse 7 pitserit, 7 inglit puhuvad 7 pasunat ja valavad välja 7 vihakaussi, Jumala trooni eest taevas seisab “seitse vaimu” jne.

Kristlus ja judaism on muidugi monoteistlikud religioonid, nende puhul me ei saa rääkida panteonist, ehk jumalate “süsteemist”, kogumist. Samas ei väldi Piibel sõna “jumal” kasutamist teiste nö üleloomulike olendite kohta. Näiteks Psalmis 82, kus “Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas”. Siin on kasutatud nii Jumala kui “jumalate” kohta sama heebreakeelset sõna “elohim” („jumalad“ – mitmuses) ning seda mõistetakse laias laastus kahtmoodi: kas silmas peetakse ingleid või inimlikke kohtumõistjaid, kes rakendasid Jumala seadust. Tõenäolisem on siiski see, et silmas on peetud ingleid, eriti kui võrrelda seda Psalmiga 89, kus salmides 6-8 on sarnaselt mainitud “Jumala lapsi” ja “pühade kogudust”, ehk ingleid.

Kui tuletada meelde veel Ilmutuses nimetatud 7 inglit, ehk elohimi („jumalaid“), siis võikski siit hüpata pealkirjas nimetatud nn panteoni teemasse. Ja pigem nö peavoolu judaismist alternatiivjudaismi, täpsemalt Qumrani traditsiooni, mis on saanud tuntuks nn Surnumere käsikirjade kaudu. Üleminekuks olgu siin taas Vana Testamendi Taanieli raamat.

Judaistlik traditsioon, seitse peainglit

Taanieli raamatus nimelt mainitakse peaingel Miikaeli (12:1). Ka Uus Testament nimetab Miikaelit peaingliks (Juuda 1:9; Ilmutuse12:7). Kuid huvitav on, et Taanieli 10:13 on Miikael “üheks peainglitest”. Seega peaks peaingleid olema rohkem kui üks. On oletatud üheks peainglitest ka Gaabrieli, ehkki Piibel otseselt tema kohta sellist tiitlit ei kasuta. Üldse ongi nii, et kanooniline Piibel ei räägi meile midagi täpsemat peainglitest.

Küll aga on sellest päris põhjalikult juttu Qumrani dokumentides. Inglitega seostuv oli nende jaoks oluline, arvati et inglid reaalselt osalevad Qumrani kogukonna ettevõtmistes. Taanieli raamat on muide olnud Qumrani kogukonnas üks populaarsemaid. Kuid üks, lisaks Qumranile ka muidu tuntud raamatuid, on Eenoki raamat, mis tegelikult kuulub ühe kõige vanema kristliku kiriku, Etioopia kiriku piiblikaanonisse. Surnumere käsikirjade seas oli samuti mitmeid Eenoki raamatu koopiad, mis on dateeritud 3. ja 2. sajandisse e.m.a.

Inglitega seotu on Eenoki raamatus olulisel kohal, neid, täpsemalt üht osa, ehk „langenud ingleid“ peetakse peasüüdlasteks patu toomises inimkonna sekka ning nende üle kohtu mõistmisele “viimse sugupõlve” ajal pööratakse palju tähelepanu. Eenoki raamatu 20. peatükis on inglitest vast kõige detailsemalt juttu. Siin on juttu seitsmest inglist, keda on põhjust pidada peaingliteks, need on Uriel, Rafael, Raguel, Miikael, Saraqael, Gabriel ja Remiel. Mujal Eenoki raamatus on sõnaselgelt nimetatud peaingliteks Miikaeli (71:3) ja Urieli (21:5). Seejuures tõuseb läbi Eenoki raamatu neist seitsmest esile kolmik: Miikael, Gabriel ja Uriel.

Seitsmele inglile viitab lisaks Eenokile ka apokrüüfiline Toobiti raamat, kus öeldakse: “Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette pühade palved ja käivad Püha auhiilguse ees” (12:15). Ja ka Piibel ei jäta mainimata üht seitsmest inglist koosnevat olulist gruppi, Ilmutuse raamatus räägitakse nii Jumala trooni ees seisvast “seitsmest vaimust” (1:4; 4:5; 5:6) ning Jumala kohtuotsustes osalevaid seitset inglit (8:2; 15:1).

Seega judaistlikus ja ilmselt ka sellele tuginevas juudakristlikus traditsioonis esineb seitsme peaingli kontseptsioon. Qumrani kogukonna kohta ei ole teada, et kustkohast pärinesid nende teoloogilised seisukohad. Tõenäoliselt olid nad olnud osalised makabeide mässus, olles esialgu makabeide liitlased koos nn protovariseride ja -saduseridega. Lahkhelid tekkisid ilmselt aga siis, kui makabeid haarasid endale nii kuninga kui ülempreestri rolli, mis rangelt võttes oleks pidanud kuuluma vastavalt Taaveti ja Saadoki suguvõsadele (makabeid ei kuulunud kumbagi). Kust ja millal aga olid Jeruusalemma tulnud nn protoqumranlased, see ei ole teada. Väga tõenäoline näib aga nende seos Babüloniga, sest ehkki väga paljud juudid küll olid sealt vangistusest naasnud Pärsia valitsejate loa ja korralduste alusel alates aastast 539 e.m.a., olid päris paljud Babülonis vabatahtlikult ja tõhusa juudi kogukonnana veel 2. sajandil e.m.a., ehk makabeide ülestõusu eel ning leidub kirjalikke allikaid, mis väidavad, et just sel ajal naasesid paljud neist Juudasse ja ka Galileasse (sh nö naatsaretlased, ehk kuningas Taaveti kuningliku suguvõsa, ehk nezeri liikmed).

Igatahes tuleb mõjutuste otsimisel võtta arvesse Pärsia impeeriumit ning selle erakordset, monoteistlikku ja väga vana religiooni – zoroastrismi. Selle mõju all elasid juudid sajandeid ning seejuures ei olnud nende suhtumine pärslastesse sugugi halb. Juutide Paabeli vangist vabastajat, Pärsia kuningas Kyrost nimetatakse Piiblis koguni Messiaks (Jesaja 45:1; ainus mittejuut, kellele selline tiitel omistatakse juutide Pühakirjas). Seitsme peaingli eelkäijate otsingul tasub seetõttu vaadata zoroastristlikku panteoni.

Seitse amesha spentat

Zoroastrism on kahtlemata monoteistlik religioon, mille algupära võib ulatuda isegi 15.-13. sajandisse e.m.a., mil ta sai ainujumal Ahura Mazda (“Tark Isand”) prohveti Zarathustra poolt praeguse Afganistani alal (tolleaegne Baktria) alguse ja levis sealt sajandite jooksul pärslaste aladele, saades lõpuks tohutu Pärsia impeeriumi superreligiooniks. Tõsi on aga see, et nagu Piiblis, nii leidub ka monoteistlikus zoroastrismis “jumalusi”, kes ei ole küll võrdsed Ahura Mazdaga, vaid olles algselt tema omadused või aspektid, kujunevad nad aja jooksul inglite taolisteks, ainujumala käsutuses olevateks vaimolenditeks. Selliseid vaimolendeid nimetatakse zoroastrismis amesha spentadeks.

Avestakeelne termin “amesha spenta” tähendab sõnasõnalt “pühad surematud” ning ka neid on seitse: Asha Vahista (tõde), Vohu Manah (“hea mõte”), Kshatra Vairya (võim), Spenta Armaiti (rahu), Haurvatat (täiuslikkus), Ameretat (surematu) ja Spenta Mainyu (hea vaim vaim või püha vaim). Selline ainujumala kõrval seisev seitsmik moodustab seega mõnes mõttes zoroastristliku panteoni samamoodi nagu Jehoova ja tema elohimid moodustavad mõneti judaistliku panteoni. Ning just sellise religioosse mõju all, kus ainujumal Ahura Mazda ja tema seitse amesha spentat valitsesid kogu hiiglasliku Pärsia impeeriumi religioosset sfääri (olles küll ülimalt sallivad teiste religioonide suhtes), elasid ja kujundasid oma usulised vaated ka juudid, nii Babülonis kui Judeas.

Seega ei saa kindlasti välistada zoroastristliku “seitsmiku” mõju eenokliku seitsme peaingli kontseptsiooni välja kujunemisel. Ja see poleks ainus sajandeid kestnud võimsa maailmausundi mõju – see ulatus lisaks judaismile ka paljude nn paganlike religioonide ja maailmavõimudeni, näiteks roomlaste poolt veel kristluse ajal ülimalt austatud jumal Mithra on otsene laen zoroastristlikust usundist, kus Mitra oli üks “jumalustest” (yazata) ehkki algselt ilmselt lihtsalt ainujumala üks aspektidest.

Zoroastrism ei sündinud aga vaakumis. Tema algne päritolu Baktrias, ehk tänapäevase Afganistani põhja ja kirdeosas tähendab olulist seost vanaindia vedaistliku kultuuriga. Zoroastrismi pühakirja Avesta keel avesta on väga tihedas suguluses RigVeda nn vanasanskrikti keelega. Üldiselt ollakse seisukohal, et nii vedaistlik kui avesta kultuurid ja keeled arenesid kõrvuti välja mingist algsest, nn indo-iraani kultuuriruumist millalgi 18.-16. sajandil e.m.a. Nende ühiseks esivanemaks peetakse näiteks indoeurooplaste Sintashta kultuuri Siberi lõunaosas millalgi 22.-19. sajandil e.m.a. ning suureks mõjutajaks ka “Baktria-Margiana” kultuuri 20.-16. sajandil e.m.a. Seetõttu tuleks küsida, et mis seos võis amesha spentadel olla vedaistliku panteoniga?

Seitse adityat

Vedaistlik panteon on muidugi tohutu, selles kultuuris kummardati sadu või koguni tuhandeid jumalaid. Laias laastus, eriti algperioodil, jagunesid nad aga kaheks: vanad jumalad, ehk asurad (keda hilisem vedaistlik ja eriti nn hinduistlik usund hakkas käsitlema deemonitena) ning uued jumalad, ehk devad. Asurate hulgas esineb aga oluline tuumik, keda nimetatakse sõnaga “aditya”, sest nende ühine “ema” on kosmiline “meri” (asu, arvatavalt Linnutee), nimega Aditi. Tekstides figureerib muide ka “Asura-Isa”, keda nimetatakse ka Dyaus Piteriks, et “Taevaisaks” (sellest nimest on tuletunud nii Zeus kui Jupiter). Kuid see adityate tuumik koosneb taas seitsmest liikmest, kelleks on: kõigi jumalate isa ja kuningas Varuna, tema “noorem vend” (võimalik, et algselt ka üks tema aspektidest) Mitra, Aryaman, Daksha, Bhaga (kelle nimega on seotud slaavi bog, ehk jumal), Amsha ja Shurya. Hiljem kasvab adityate arv küll suuremaks, ent algselt, vanas RigVeda traditsioonis, alg-zoroastrismi kaasaegses, on neid just taas täpselt seitse. Ja ka nende seast tõuseb RigVedas esile kolmik: Varuna, Mitra ja Aryaman.

On arvatud, et just RigVeda seitse adityat on selleks põhjuseks, miks zoroastrismis esineb paralleelselt samuti just seitse amesha spentat. Igatahes on selge see, et RigVeda nn vanade jumalate tiitel asura (“isand”) kõlab avesta keeles ahura. Ehkki zoroastristlik ahura-usund vastandas end vedaismiga seotud devade-usundile, on ilmselgelt seitse vedaistlikku asurat-adityat ja Ahura Mazda seitse amesha spentat seotud mingi sarnase pärimuse või traditsiooniga.

Kaevudes India kultuurides ajas sügavamale, jõuame nn Harappa kultuurini, mille panteonist teatakse vähem. Harappa kultuur oli küll seotud omaaegse pronksiaja maailmaga, sh Mesopotaamia ja Sumeriga, ent vedaistliku ja avesta kultuuride kandjad, indo-eurooplaste hulka kuuluvad “aarialased” (sealt ka nimi “Iraan”) olid kindlasti mõjutatud oma algse asuala “tõmbekeskusest”, nn “Baktria-Margiana” tsivilisatsioonist, kus kindlasti segunesid nii indo-aaria, harappa kui Mesopotaama, sh Sumeri kultuurid ja kahtlemata ka usulised tõekspidamised. Tegemist oli hilisema “siiditee” eelkäija, nii “nefriiditee” kui “tinatee” olulise sõlmkohaga (kogu pronksiaja maailm, sh Sumer, tarnis tolleaegset “naftat”, ehk pronksisulami jaoks ülivajalikku tina just praeguse Afganistani kirdeosast). Niisiis: milline oli vedaistlikule kultuurile eelneva, nn kõige esimese tsivilisatsiooni, Sumeri panteon?

Seitse anunnakit

Anunnakid on tänapäeva popkultuuris ja “uusvaimsuses” üks kuritarvitatud ja äraleierdatud teemasid. Peamiselt peetakse neid iidseks tulnukate rassiks, kes DNA-manipulatsioonide tulemusel kujundas inimese ja pani aluse inimtsivilisatsioonile. Tegelikult pärineb see sõna aga Sumeri vanadest tekstidest, mis on üldse kõige vanemad kirjalikud allikad, mis säilinud on, meieni jõudnud tahvlid on pärit u 18. sajandist e.m.a. Kirjakeel sündiski ju praeguste teadmiste kohaselt Sumeris, arvatavalt millalgi 4000-3000 e.m.a. vanasumeri, ehk Uruki perioodil, kuid sai tõelise hoo sisse nn sumeri renessansi või impeeriumi ajal 2112-2004 e.m.a.

Muidugi tuleb ka Sumeri kultuuri puhul arvesse võtta seda, et ta on oma pika aja jooksul muutunud. Seda on mõjutanud nii Akkadi vallutused 24.-23. sajandil e.m.a. (märksõnadeks Sargon või ka Gilgameshi eepos) kui ümber kujundanud vanababüloonia riik 21.-17. sajandil e.m.a. (Hammurapi seadused või Enuma elishi loomismüüt). Kui aga lähtuda võimalikult varajasest meile teadaolevast kihistusest, siis võib vanasumeri panteoni kirjeldada järgmiselt.

Kõige algpõhjus oli Namma, kõige loodu algus, keda kujutatakse kosmiliste vetena, algse “merena” (apsu), seega pigem “millena” kui “kellena”. Sellest tekib jumal-isa An (akadi Anu), ehk “taevas” (taevaisa), kellel on taas seitse “last”, keda nimetatakse annunnakiteks või anunnadeks, kellest esimene on anunnakite kuningas ja maailma looja Enlil (“taeva isand”), seejärel tema noorem vend Enki (“maa isand”) ja selle naine Ninhursag, seejärel nende tütar, sõja ja armastuse jumalanna Inanna (kellest tuletusid hiljem Ishtar ja Astarte) ning Enlili poeg, kuujumal Nanna (akadi Sin) ja selle poeg, päikesejumal Utu (Samash). Need seitse peamist anunnakit olid Sumeri panteoni tipp, kellede seast tõuseb taas kolmikuna üles An, Enlil ja Enki.

Aja jooksul nende positsioonid muidugi muutusid. “Taevaisa”, An’i kummardamine taandus juba ilmselt 24. sajandil e.m.a., tema asemel tuli võimas kuningas, maailma looja ja kõigi teiste anunnakite valitseja Enlil, kelle nimi tähendab taeva või tuulte-tormide isandat. Huvitav, et Enlili kujutati enamasti mitte inimkujuliselt, vaid seitsme sarvega kiivriga. Tekstidest on ka näha, et nimi Enlil muutub aja jooksul tiitliks, mida omistatakse ka teistele jumalatele. Akkadi keeles muundus Enlil Ellil’iks ja babüloonlaste seas Elil’iks, millest on väike samm El’i ehk Elohimini (kaananlaste seas oligi jumalat tähistavaks nimetuseks El). Muide, 1. Mo 14:18 näitab, et varajasel, Aabrahami perioodil, kummardas hilisemal Iisraeli territooriumil müütiline kuningas Melkisedeks jumalat, kelle nimi oli El-Elyon, ehk Kõigekõrgem Jumal.

Sumeri kirjandusest on näha, kuidas Enliliga konkureerib kogu aeg tema noorem vend Enki, keda ilmselt armastati rohkem. Teda nimetati inimeste loojaks, kirjeldati targa, isegi nutika või trickster-jumalana. Akadi perioodi sumeri veeuputusest rääkiv Gilgameshi eepos kirjeldab, kuidas jumalate kuningas Enlil soovis teda häirinud inimesed veeuputusega hävitada, ent kuidas plaanist teada saanud Enki hoiatas Utnapishtimi, kes päästis laevaga oma pere ning kuidas hilisema tüli järel Enlil leppis sellega, et “inimeste probleemi” lahenduseks on nende eluea ning üldse võimu vähendamine.

Anunnakid on ehk kõlaliselt ka sarnased sõnale aggelos (angelos), ehk inglid, mis nagu ka heebreakeelne malakha tähendab “saadikut” või “käskjalga”. Igatahes on kreeka mütoloogia puhul selgelt märgata seda, kuidas selle vanemasse kihti on esmalt jõudnud Sumeri-akadi-babüloonia mõjud ja selle peale, nö teise kihina indo-iraani mõjud. Tunnistada tuleb ka sõnade anuna ja asura sarnasust. Seejuures võiks märkida, et arameakeelses Eenoki raamatus (Surnumere käsikirjad) ei leidu inglite kohta heebreakeelset sõna „malakha“, vaid seal esineb sõna „irin“ (aramea iyri), mis tähendab Valvurit (inglk Watcher). Eenoki raamatust mõni sajand hiljem, ilmselt 1. sajandil AD kirjutatud nn „Teine Eenoki raamat“ kasutab nende taevase olendite kohta kreekakeelset sõna egregoroi, mis tähendab samuti „valvurit“ või ärkvel olijat (sealt tuleneb vanaslaavikeelses teises eenoki raamatus sõna grigori). Seega raske öelda, kas anunad/ahurad on kuidagi keeleliselt mõjutanud sõna „aggelos“ või inglid teket või mitte.

Igatahes oli 7. sajandi e.m.a. uusbabüloonia riik, juutide vangistaja ja langedes ka vabastaja, nii Sumeri-akadi-vanababüloonia kui Pärsia-avesta-vedaistliku traditsiooni pärandist mõjutatud, mis omakorda näis just sellise “seitsmikest” panteonide kaudu omavat mõju ka “Eenoki peaingli-teoloogiale”, st ehkki lingvistilist seost ei pruugi olla, siis arvuline seos on kindlasti olemas.

Veeuputus ja seitse apkallut

Seoses Eenoki raamatu ja Sumeri traditsioonidega tuleb muidugi märkida ära, et kui veeuputusest räägib ka Vana Testament, siis Eenoki raamatus on see palju olulisema, määravama tähtsusega. Just veeuputuse eel maale laskunud elohomid, inglid, keda Eenoki raamatus nimetatakse “Valvuriteks” tõid inimkonda oma käitumise ja “teadusega” patu, sõjad ja üldise allakäigu. On huvitav, et ka sumeri kirjandus räägib sellest, et üks seitsmest anunnakist, Enki, lõi enne veeuputust omakorda seitse jumalikku olendit, keda nimetatakse “apkallu’deks”. See akadikeelne sõna tuleb sumerikeelsetest sõnadest ab (vesi), gal (suur), lu (mees). Seega kas suured mehed veest või suure vee (veeuputuse?) mehed (kuigi “vesi” võib ka viidata apsule – nn kosmilisele ookeanile).

Need olid seitse veeuputuse-eelset jumalikku tarka, kes nõustasid veeuputuse-eelseid kuningaid ja keda miskipärast kujutatakse kas poolkalade-poolinimestena või “kalariietes” inimestena. Nagu Eenoki langenud inglid, õpetasid ka nemad inimestele religioosseid rituaale, seadusi, käsitööd, kunste, kirjakunsti, ehitamist, põllumajandust. Kirjanduses vihjatakse ka sellele, et oma käitumisega olevat apkallud vihastanud jumalaid ning seetõttu nad pidid veeuputuse ajal naasma “ookeani”, ent kuna nad olid ka abiellunud inimestega, siis pärast veeuputust jätkasid nende järeltulijad, juba ainult pooljumalatest inimkuningate nõunikena. See kõik kõlab muidugi väga sarnaselt Eenoki raamatu loole langenud inglitest ja nende saatusest (kuigi Eenoki raamatus pole langenud ingleid mitte 7, vaid 200).

Eenoki raamatus on siinkohal veel huvitav viidata selle peatükile 18, kus öeldakse, et Jumal on mõistnud kohut “seitsme tähe” üle, kes olid omal ajal “eksinud oma rajalt” ja seetõttu karistuseks kinni seotud “kümneks tuhandeks aastaks”. Tegu ei ole veeuputuse ajal maa peale tulnud inglitega (vrdl Eenoki 18:13 ja 16 ning 21:3 ja 6), vaid mingi varasema juhtumiga, millest täpsemalt midagi ei räägita. Kas see on viide mingile astronoomilise nähtusele või mingile varasemale müüdile seitsme “jumala” langemisest ja vangistamisest, seda me ei tea. Võimalik, et “7 tähte” tuleks seostada 7 apkalluga. Muide, zoroastrismi “saatanal”, Angra Mainyul on 7 daevat, ehk deemonit.

Lõpetuseks, seoses seitsme ja eri panteonidega viide veel kiviaegsele Hakassia petroglüüfile (kivisse uuristatud kujutis), mis on leitud Ida-Siberi edelaosas ning mille vanust hinnatakse umbes 5000 aastale. See kujutab seitsme peaga (sarvega?) inimesetaolist olendit, ilmselgelt mingit jumalust, kelle kõrval on “elupuu” (sellega kujutati tavaliselt Linnuteed), temast allpool väiksemad inimestetaolised kujutised, keda on ka muide seitse ning vasakul pool mingid tähemärgid. Petroglüüf on muide leitud just sellest kohast, kus toimis varem viidatud indo-eurooplaste Sintashta kultuur (millest mh sajandeid hiljem arenes välja avesta kultuur oma seitsme „amesha spentaga“ ja vedaistlik kultuur seitsme „adityaga“) ning ka aeg vastab selle kultuuri õitseajale selles piirkonnas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et maailma suurimates ja vanimates kultuurides ja religioonides on valitsenud mingi ühine seitsmest jumalusest koosneva panteoni kontseptsioon, mis näib olevat jõudnud välja Eenoki raamatuni ning mille nö “servi” võib aimata ka Vanas ja Uues Testamendi nimetatud “peaingli” ja “jumalate” või “elohimide” tekstides. Mispidi ja kuidas sellised mõjutused on aga ajaloos täpselt liikunud, seda võib siiski ainult oletada. Küll aga on see üheks näiteks inimajaloo ühisest usulis-kultuurilisest pärandist, mis silmale enam nähtavate erinevuste all ühise joonena püsinud on.

Esiteks: iraanlased kuuluvad indo-euroopa keelterühma. See tähendab, et pärsia keel on suguluses näiteks germaani, slaavi ja balti keeltega (ka kreeka, itaalia jne) mitte aga semiidi keeltega (sh araabia, heebrea keel). Tegemist on väga vana, arvatavalt u 3. aastatuhandel tänapäevase ida-Ukraina aladelt alguse saanud väga suure rahvasterändega. Väga lihtsustatult öeldes jõudis selle üks haru Euroopasse ja teine Põhja-Indiasse, kus selle mõjul tekkis nö vana vedaistlik kultuur, mistõttu ka iidne sanskriti keel on suguluses pärsia vanade keeltevormidega (avesta keelega). Ja sealt saabki alguse Zarathustra lugu. Algne indo-aaria asuala oli tänapäevase Afganistani, Pakistani ja Põhja-India aladel. See jagunes tasapisi kaheks, millest idapoolne kujunes vana-sanskriti keelseks vedaistlikuks kultuuriks (RgVeda). Läänepoole, Baktria ehk tänapäevase Afganistani aladel asunud haru sai aga iraani (sellest sõna aaria) hõimude koduks, kus räägiti sanskriti sõsarkeelt – avesta keelt ja sealt liiguti hiljem lääne poole, tänapäeva Iraani aladele.

Ja just seal, Baktrias, sündis ja tegutses prohvet Zarathustra, kes lõi ühe väga vana, indo-euroopa monoteistliku usundi – zoroastrismi, mille pühakirja nimetatakse „Avestaks“. On eri arvamusi, et millal see juhtus. Pärsia enda vanad allikad kipuvad seda liiga hilisesse aega paigutama (6. sajand e.m.a.), et legitimeerida oma valitsejate vereliini, kreeklased paigutasid selle jällegi liiga kaugesse minevikku (5000 aastat enne Trooja sõda, ehk u 6200 e.m.a.). Kaasaja teadus paigutab valdavalt zoroastrismi sünni aga lähestikku vedaistliku kultuuri sünniga – umbes 1500-1200 e.m.a. See on väga ammune aeg, kus loomulikult ei kristlusest ega islamist polnud kellelgi veel aimugi, isegi judaism oli alles kujunemisjärgus. Zoroastrismis on üks nähtamatu jumal – Ahura Mazda (Tark Isand), kelle järgi muidu ongi nime saanud Hormuzi väin. Ahura Mazdat sümboliseerib tuli (ekslik on arvamus, et tuld kui jumalat kummardatakse, see oleks sama kui öelda, et kristlased kummardavad risti kui jumalat).

Pärsia oli zoroastristlik, indo-euroopa monoteistlik kultuur alates selle kui suurvõimu tekkimisest 6. sajandil e.m.a. kui vallutamiseni moslemite poolt 7. sajandil m.a.j. Just Pärsia ülemvõimu ajal vabastati juudid Babüloni vangipõlvest ning Pärsia valitseja rahastas juutide naasmist kodumaale ja templi taasehitamist. Selle tõttu on ainus mittejuut, keda Vanas Testamendis sõnaselgelt tituleeritakse „messiaks“ just Pärsia valitseja Kyros Suur, kelle ajal kehtis usuvabadus, mille austuseks on muide ÜRO peahoones pandud välja nn Kyrose silindri koopia kui maailma kõige esimene inimõiguste dokument. Huvitav, et just Pärsia koosseisu kuuluvatel kreeka asustusega aladel tänapäeva lääne-Türgis tulid esile esimesed „kreeka filosoofid“ (siia juurde intrigeerimiseks: filosoofia kui “tarkuse armastus” vrdl Targa Isandaga).

Pärsia tõusis pärast kreeklaste vallutusi aga taas jalule ning oli peamiseks rivaaliks Rooma impeeriumile ja Bütsantsile, pakkudes varjupaika näiteks nestoriaanidele, varakristlikule kirikule, kelle Bütsants ketseriteks kuulutas ja taga kiusas üliväikese nüansi pärast kolmainsuse õpetuses (tõele au andes oli perioode, kus ka sassaniitide Pärsias kristlasi taga kiusati, kuid see oli peamiselt seotud mitte usuliste, vaid poliitiliste põhjustega – kristlased kuulusid Bütsantsi, Pärsia vaenlase ideoloogilisse “klanni”). Nestoriaanid levisid Pärsia riigis siiditee kaudu Hiinani. Kuid 7. sajandil vallutasid Pärsia araablastest moslemid, zoroastrism suruti maha ja see on üks põhjus, miks sellest pikka aega ka Euroopas midagi ei teatud. Kuid selles islami maailmas tõusid pärslased taas jalule. Seda 9.-10. sajandil toimunut nimetatakse ka „Pärsia renessanssiks“, kui araabia keele asemel sai valitsevaks pärsia keel, kirjutati ajaloo pikim eepos „Shahname“ (mis muide räägib väga julgelt pärslaste zoroastristlikust ajaloost), sel ajal sündis Avicenna, sai Baktrias alguse liikumine, mis kujunes sufismiks jne. Shahname oli seejuures teos, mis hoidiski elus nn pärsia keele, see ei ole tänaseni oluliselt muutunud (erinevalt näiteks inglise keelest). Pärsia taassünni surusid maha islamiseerunud türklased.

Tänapäeval on zoroastrism Iraanis lubatud, kuid mitte toetatud. Arvatavalt on seal ehk üle paarikümne tuhande zoroastristi (Indias üle saja tuhande – parsid), kellel ei ole lubatud oma usku levitada. Lääne kultuuri jaoks võib olla üllatav teada, et Freddy Mercury oli zoroastrist (päritolult parsi, õige nimega Farrokh Bulsara), kes ka maeti zoroastristliku rituaaliga ning et Jaapani automark Mazda ongi otseselt olnud inspireeritud vanapärsia ainujumala Ahura Mazda nimest.

Ja muidugi Nietzsche: „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja sealt pärinev „übermensch“, mis 1903. aastal tõlgiti „supermaniks“ – sõna mille sisu on tänapäevaks täiesti moonutanud übermenschi algset mõtet.

Aga kuidas siis võtta kokku Zarathustra sõnum? See on üldlevinult lihtne:

„Head mõtted, head sõnad, head teod“

ning selle usundi algne nimetus „Daena vanuhi“, ehk „hea südametunnistus“ peegeldab seda hästi.

Teema visuaalne ülevaade

Relatio:

⊙ Monoteism enne monoteismi – ühe idee elujoone lugemine