See kõige ette kleebitud postitus peaks selgitama, et miks on selle koha nimi MustAuk aga ma pole kindel, et kas tekst pole selleks äkki liiga keeruline. Lihtsus pole ka siiski alati eesmärk omaette. Igatahes pole MustAuk see must auk, mida sa ilmselt mõtlesid. Selle taga on vanahiina filosoofia, daoismi, sõna otseses mõttes pöörane või pöörlev kontseptsioon, mida kõigele lisaks on rakendatud veel inimfüsioloogias.
Sissejuhatus: Taiyi ja “Must Auk” kui olemise kese
Taiyi ehk “Suur Üks” on daoistlikus maailmapildis universumi strateegiline kese – liikumatu telg, mille ümber tiirleb kogu eksistentsi dünaamika. Ehk see ei ole see piirkond aegruumis, kus gravitatsiooniväli on nii tugev, et sealt ei pääse välja ükski aine ega isegi valgus – see astronoomiatunnist tuntud must auk.
See väga vana daoistlik kontseptsioon, millest siin juttu tuleb, mida tuntakse vanahiina mõtteloost, ei sündinud aga tegelikult mingis abstraktses isolatsioonis, vaid tugineb ilmselt juba kiviaegsele astronoomilisele vaatlusele. Maa telje pretsessiooni tõttu (st telg „kõigub“) ei asunud erinevalt tänapäevast, kui „tähepoolusel“ asub kindlal Põhjanal, Hiina nn Sõdivate riikide ajastul (u 300 eKr) taeva põhjapoolusel ühtegi heledat tähte. Muistne vaatleja tajus tähistaeva pöörlemist ümber punkti, mis oli visuaalselt tühi. See taevalik “must auk” – nähtamatu, kuid kõikejuhtiv kese – muutus monistliku maailmavaate ülimaks sümboliks, kus tühjus ei tähenda puudumist, vaid absoluutset potentsiaali ja gravitatsioonilist ankrut.
Taiyi kolm tasandit:
- Astronoomiline tasand: Taevapooluse visuaalne tühjus; liikumatu kese, mille ümber tiirleb “Taevane Jõgi” (Linnutee).
- Metafüüsiline tasand: Algne jagamatu ühtsus ja olemise substants, mis eelneb igasugusele diferentseerumisele.
- Praktiline tasand: Kehaline tsentraalne gravitatsioon ja teadvuse seisund, kus saavutatakse täielik biomehaaniline ja neuraalne integratsioon universaalse mustriga.
See liikumatu telje taju on vundamendiks hilisemale filosoofilisele evolutsioonile, mis hakkas algset vahetut ühesust intellektuaalseteks fragmentideks lammutama.
Filosoofiline evolutsioon: „Ühesuse“ fragmenteerumine Wujiks ja Taijiks
Songi dünastia ajal (960–1279 pKr) toimus neokonfutsianistlik süstematiseerimine, mille käigus varem voolavad ja kogemuslikud mõisted kaardistati rangeks akadeemiliseks maatriksiks. Zhou Dunyi ja Zhu Xi loonud süsteem pakkus küll loogilise “liidese” maailma mõistmiseks, kuid toimis ühtlasi loorina, mis varjas algset, arhailist vahetut kogemust. Algne Taiyi “tükeldati” astmeliseks jadaks: Wuji-Taiji-YingYang, tekitades intellektuaalse distantsi praktiku ja algse tühja keskme vahele. Süsteemiarhitekti pilgu läbi vaadatuna asendati “operatsioonisüsteemi” (tegelikkuse) vahetu tajumine filosoofilise “kasutajaliidesega”. Praktiku jaoks on vältimatu naasta terminite-eelse “ühesuse” juurde, kus tühjus ja liikumine ei ole eraldiseisvad etapid, vaid üheaegne ja jagamatu reaalsus.
Ürgmeri ja Vee kosmoloogia: Linnuteest rakutasandini
Euraasialik ürgkosmoloogia käsitleb universumit kui elusat ja voolavat protsessi, kus vedaliku Rta (kosmiline kord) ja Hiina Shui di (Vee seisund) kontseptsioonid kohtuvad ühtses tehnoloogias. Linnutee ehk “Taevane Jõgi” on selle voolu makrokosmiline manifestatsioon, mis peegeldub mikrokosmiliselt inimese elujõus (Jing). Vesi ei ole siin pelk keemiline ühend, vaid dünaamiline printsiip, millega joondumine on eksistentsiaalse harmoonia alus.
Vee kolm õppetundi:
- Pehmus: Vesi alistub takistusele, kuid kulutab ka kõige kõvema kivi. Taijiquanis tähendab see vastase jõu neelamist ilma jäiga vastupanuta, säilitades samal ajal oma vääramatu voolu.
- Settitavus: Selgus saavutatakse läbi meele liikumatu vaikuse (Jing). Nagu veekauss selgineb vaid rahus, võimaldab sisemine paigalseis segajatel settida, paljastades süsteemi tõelise olemuse.
- Viskoossus: Keha peab saavutama hüdraulilise terviklikkuse ja tiheduse – see on “kuival maal ujumise” seisund, kus liikumine toimub läbi takistusteta viskoossuse, olles ühtaegu raske ja kerge.
Vee voolavuse saavutamiseks peab “anum” ehk keha olema täiuslikult joondatud (Zheng), et universaalne kulg saaks takistusteta läbi indiviidi pulseerida.
Neiye: neurofüsioloogiline vundament ja parasümpaatiline “Anum”
Neiye on maailma vanim, u 4. sajandi e.m.a. Hiinast pärit neurofüsioloogiline juhend autonoomse närvisüsteemi reguleerimiseks. Oluline on filoloogiline täpsustus: Neiye tekstis ei esine kordagi liitsõna “Taiyi”, vaid kasutatakse mõistet “Üks” (Yi). See rõhutab praktilist monismi – vahetut “Ühe hoidmist” (Shou Yi). “Meele tühjendamine” ei ole religioosne akt, vaid bioloogiline reset. Kui sümpaatiline närvisüsteem (võitle-põgene) on aktiveeritud, on fascia “lukus” ja biomehaaniline ühesus võimatu. Neiye on “tarkvara”, mis aktiveerib parasümpaatilise seisundi, valmistades “riistvara” ette dünaamiliseks dialoogiks.
Ühesuse (Yi) roll biomehaanilises integratsioonis Taiüistlikus tähenduses ei tohi Yi-d (意) segi ajada “kavatsuse” või mentaalse pingutusega. Yi on keha ja meele täielik kokkulangemine – neuroloogiline integratsioon, kus vaim, närvisüsteem ja füüsiline kude toimivad jagamatu tervikuna. See on seisund, kus liigutus ei ole mõtte tagajärg, vaid süsteemi üheaegne ja monistlik väljendus.
See neuraalne vundament muudab süsteemi vastuvõtlikuks, teisendades staatilise rahu dünaamiliseks liikumiseks Taijiquanis.
Taijiquan kui monistlik kehakeel: dialoog süsteemiga
Taijiquan on monistlik kehakeel, millega vaim kõnetab vahetult fasciat, närvisüsteemi ja organeid. See on aktiivne dialoog omaenda bioloogilise tervikuga, mitte mehaaniline koreograafia. Aegluse roll on siin kriitiline: see on “vastuse kuulamise” meetod. Kiire liikumine on süsteemi peale “karjumine”, kus aju tugineb vanadele ennustustele ja mustritele. Aeglane liikumine sunnib proprioceptsiooni saatma reaalajas andmeid, võimaldades igat millimeetrit uuesti avastada.
Monistliku kehakeele süntaks:
- Tsentraalne gravitatsioon: Kehas on “musta augu” kese – tihe ja liikumatu punkt, mille gravitatsioon hoiab süsteemi koos ja neelab välised mõjud.
- Hüdrauliline ühtsus: Kui liigub üks osa, liiguvad kõik; keha toimib jagamatu, tiheda tervikuna, kus jõud voolab takistusteta.
- Dialoogiline vastuvõtt: Süsteem ei võitle sissetuleva jõuga, vaid kuulatab seda, neelab selle oma tühjusesse ja transformeerib läbi tsentraalse tasakaalu.
See on vaimu ja füüsilise koe sünkroonse suhtluse tippvorm, kus “vastuse kuulamine” muutub reaalajas toimivaks korrektsiooniks.
Praktiline Taiüism: musta värvi ja põhjasuuna tähendus
Must värv (Xuan) ja põhjasuund sümboliseerivad naasmist algse “musta augu” ehk Taiyi juurde. Must ei ole peegeldus, vaid absoluutne tihedus ja potentsiaalne tühjus, mis neelab energiat. Taiji vormi alustamine näoga põhja suunas on “elav arheoloogia” – kummardus kiviaegsele kosmosele ja taeva teljele, kus valitseb maksimaalne vaikus. “Must auk” ei tähista siin hävingut, vaid gravitatsioonilist tihedust, kus keskpunkt on nii stabiilne, et välised mõjud neelduvad sellesse ilma süsteemi tasakaalu rikkumata. See on Wuwei (toimimatus) füüsikaline vaste.
Taiüistliku praktiku manifest:
- Ma olen tühi anum: Ma eemaldan takistused ja pinged, et algne kosmilise mere vool saaks minusse siseneda ja vabalt toimida.
- Ma joondun teljega: Minu keha sirgsus (Zheng) on makrokosmilise liikumatu keskme mikrokosmiline peegeldus.
- Ma toimin ühesuses: Minu liikumine on juhitud Yi poolt; vaim ja kude räägivad samaaegselt ühes keeles.
- Ma olen must auk: Minu kese on absoluutselt tihe ja vääramatu; ma neelan välise kaose ja transformeerin selle sisemiseks korraks.
See teekond on sünkroonsus algse tühjusega – pseudonüüm “Must Auk” märgib teekonna lõppu ja uue ringi algust absoluutses tsentraalses tasakaalus.
Kokkuvõte: Ühesuse vääramatu kese
Taiüism ei ole religioon ega sport, vaid tehnoloogia joondumiseks (Zheng) universaalse kulgemisega. See liidab Taiyi astronoomilise tühjuse, Neiye neurofüsioloogilise reset’i ja Taijiquani monistliku kehakeele üheks tervikuks. Harjutada Taiüismi tähendab muutuda elavaks arheoloogiaks, kus iga liigutus on dialoog algse ühtsusega ja iga hingetõmme on kooskõlas universumi vääramatu keskmega. See on ühesuse kunst, kus inimene, maa ja taevas saavad üheks terviklikuks ja jagamatuks süsteemiks.