Aastaid on kosmoloogid arvanud, et universum küll paisub, kuid tal puudub igasugune eelistatud suund — see on suurtes mõõtkavades sümmeetriline ja „mittespinniv“. Hiljutine uurimistöö (vt näiteks https://arxiv.org/pdf/2503.13525) on aga selle pildi ettevaatlikult kõigutanud: on võimalik, et kogu universum pöörleb väga aeglaselt, tehes ühe täispöörde umbes 3 triljoni aasta jooksul. See on nii aeglane, et me ei tunne seda otseselt, kuid selle mõju võib olla märgatav kosmilistes mõõtmistes.
Uurijad pakkusid välja mudeli, kus universumi pöörlemine mõjutab paisumise kiirust. See on oluline, sest praegu on kosmoloogias üks tõsine probleem: erinevad meetodid annavad universumi paisumiskiirusele (Hubble’i konstandile) erinevaid väärtusi. Kaugete reliktkiirguse mõõtmised ja lähedal asuvate supernoovade vaatlused ei taha omavahel kokku sobida. Seda vastuolu kutsutakse Hubble’i pingeks.
Uus töö näitab, et isegi imepisike globaalne pöörlemine võib muuta paisumise võrrandeid täpselt nii palju, et need kaks mõõtmist omavahel paremini klappima hakkaksid. See ei tähenda, et universum keerleks nagu galaktika, vaid tegemist oleks ülimalt aeglase, kogu aegruumi hõlmava pöörlemisega.
Veelgi põnevam on seos väga varase universumiga. Suure Paugu hetkedel pidanuks aine ja antiaine teooria järgi üksteist peaaegu täielikult hävitama. Ometi jäi aine peale, mistõttu kõik tähed, galaktikad ja meie ise üldse olemas oleme. Pöörlev universum võiks olla üks mehhanism, mis kallutas selle tasakaalu väga varajases faasis paigast, lubas mateerial „ellu jääda“. Samuti võib pöörlemine olla seotud sellega, miks aeg liigub ühes suunas, mitte kahtepidi.
On haruldane, et kaasaegne kosmoloogiline hüpotees kõnetab seejuures nii selgelt tuhandeid aastaid vana filosoofilist maailmapilti taoistlikku „Wuji“ ja „Tai-chi“ ning „yin-yangi“ kontseptsiooni. Keeled on erinevad, meetodid on erinevad, aga sügav struktuur – see, kuidas „miski“ sünnib „mitte-miskist“ – kõlab hämmastavalt sarnaselt.
Taoistliku kosmoloogia alguspunkt ei ole Jumal, plahvatus ega aine, vaid Wuji – piiritu olek, absoluutne diferentseerumatus, täielik potentsiaal – õigemini taoism ei tegele sellega, et kes või mis oli selle kõige taga, vaid kirjeldab ainult protsessi, üht universaalset seaduspära. Wuji ei ole tühjus selles mõttes, et seal poleks midagi, vaid pigem selline potentsiaaliga seisund, kus kõik võimalused on olemas, kuid ükski neist pole veel eristunud. See on täiesti staatiline, ilma pingete ja vastandusteta.
Ent maailm ei teki Wuji-st niikaua, kuni see jääb staatiliseks. Millegi tekkeks peab Wuji hakkama pöörlema. Sellest pöördliikumisest sünnib Tai-chi – keskme ümber toimuv dünaamika. Alles Tai-chi liikumisest diferentseeruvad yin ja yang: vastandlikud, kuid lahutamatult seotud polaarsused. Valgus ja varjud, liikumine ja puhkus, paisumine ja kokkutõmme. Maailm sünnib mitte tasakaalust, vaid tasakaalu sees toimuvast liikumisest.
Kui nüüd vaadata 2025. aasta pöörleva universumi hüpoteesi, siis ilmneb hämmastav sarnasus, mille järgi isegi nii väike pöördliikumine muudaks universumi dünaamikat piisavalt, et anda „aja-noolele“ eelistatud suuna, kallutada aine–antiaine tasakaalu ja mõjutada universumi paisumiskiirust.
Täiuslik sümmeetria = Wuji.
Imeväike pöörlemine = Tai-chi.
Sellest sünnib duaalsus: aine ja antiaine, paisumine ja gravitatsioon, aeg ja entroopia.
Siin peitub sügav filosoofiline kokkupuutepunkt. Nii taoismis kui ka kosmoloogias ei ole probleem mitte kaoses, vaid täiuslikus tasakaalus. Kaos on viljakas. Kaos tähendab liikumist, pingevälju, suhete teket. Täiuslik sümmeetria aga on viljatu. See ei loo struktuuri, sest seal pole eristust. Seal pole „enne“ ja „pärast“, on pidev protsess.
Taoism ütleb: ilma Tai-chi pöörlemiseta jääks Wuji igaveseks vaikseks potentsiaaliks.
Kosmoloogia ütleb: ilma asümmeetriata jääks Suure Paugu universum igaveseks nulliks.
Mõlemad ütlevad sisuliselt sama: maailm sünnib mitte harmooniast, vaid harmoonia murdumisest. Mitte vastandite puudumisest, vaid vastandite tekkimisest.
Loomulikult ei tähenda see, et taoistlikud õpetlased oleksid intuitiivselt teadnud üldrelatiivsust või barüonasümmeetriat. Ja see ei tähenda, et füüsika kinnitaks müütilisi kujundeid sõna-sõnalt. Aga see tähendab, et inimese sügav intuitsioon maailma ülesehitusest – et olemise tuum ei ole staatiline, vaid pöörlev – on olnud hämmastavalt püsiv.
Võib-olla ongi suurim ühisosa taoismi ja kosmoloogia vahel see lihtne, kuid raputav mõte: täiuslik tasakaal ei loo maailma. Maailma (ja elu) loob liikumine tasakaalu sees.