See artikkel on ühest antiikaja, võib öelda, et teaduslikust kirjutisest “De rerum natura” ning selle täiesti uskumatust ellujäämisloost.  Ehk lugu sellest, kuidas üks radikaalselt ateistlik ja materialistlik tekst, mille kohaselt idee, et universum koosneb aatomitest, et elu tekkis loodusliku valiku läbi, et inimühiskond arenes loomulikult, et olemas on multiversumid ning jumalad meid ei aita, antiikajast meieni jõudis. See on lugu juhusest, filoloogiast ja ideedest, mis olid oma ajast nii palju ees, et pidid peaaegu tuhat aastat vaikuses ootama. See on lugu sellest, kui habras aga oluline võib olla mõne idee elujoon. Mõnikord ei päästa maailma mitte idee tugevus, vaid selle ilus keel.

Sissejuhatus

Olen varem siin kirjutanud lühidalt Titus Lucretius Carusest, ehk Lucretiusest (u 99–55 e.m.a.) kui antiikmaailma teadlasest ja poeedist, kes veidi enne kristluse ajaloo areenile saabumist esitas Epikurose filosoofiale tuginedes oma ajastu kontekstis erakordse visiooni aatomitel põhinevast universumist, kus pole määravat kohta jumalatel ning kus hing ei ole surematu. Tema loost on muidugi omajagu kirjutatud, kuid laiemalt teatakse siiski teenimatult vähe seda, kuivõrd mõjukas on tegelikult Lucretiuse pärand läbi aastasadade olnud.

Äärmiselt huvitav on ka tema teose, „De rerum Natura“ käekäik. Muuhulgas on see vajalik, et mõista renessaasiaegse teadusliku mõtlemise taassündi ning 17. sajandil tekkivat intellektuaalset vaidlust, kus olulisteks tegelasteks olid näiteks Newton, Descartes ja Leibniz aga sellest kirjutaks millalgi edaspidi. Seekord räägiks täpsemalt sellest Lucretiuse poeetilis-teaduslikust tekstist, mille säilimist ja taasavastamiseks võiks nimetada klassikalise filoloogia alaseks üheks kuulsamaks detektiivilooks. Juba see on iseenesest võimas mõte, et  me loeme Lucretiust tegelikult läbi uskumatult kitsa pudelikaela, sest kõik, mis meil tema teosest täna olemas on, pärineb ühest ainsast antiikaja lõpus eksisteerinud eksemplarist.

Lucretiuse maine antiikajal ning kiriku vaade

Kuid enne veel kui jätkata teksti edasise saatusega, tuleks korraks peatuda sellel, et kas Lucretius oli oma kaasajal Roomas üldse oluline tegelane või oli ta mingi nišitüüp, keda lugesid ainult vähesed? Võibolla kultuuriajalooliselt ongi meil tema teksti näol tegu väga kõrvalise nähtusega?

Enne keskaja „vaikuse sajandeid“ oli Lucretius Rooma intellektuaalses kaanonis siiski kindlalt kanda kinnitanud. Ehkki ülimalt religioosse Rooma jaoks ei olnud tema teose sisu vastuvõetav, oli tema vorm ülim – see oli sisuliselt seni pigem robustseks peetud ladina keele tõstmine filosoofia ja poeesia keelega – kreeka keelega – samale tasemele. Seepärast tunnustas Cicero teost märkusega multis luminibus ingeni („täis vaimu sära“), ning seejuures on Cicerot peetud isegi tõenäoliseks teksti varajaseks toimetajaks. Ta mainib Lucretiuse teost ka kiitvalt kirjas oma vennale. Ovidius kuulutas, et Lucretiuse „ülevad laulud“ kaovad alles maailma hukkumisel. Retoorikaõpetaja Quintilianus tunnustas tema poeetilist jõudu, paigutades ta „poeetide kaanonisse“ – ideaalne vahend retoorika õppimiseks, kuigi vihjab et sisu on tema arvates problemaatiline (ateistlik).

Kõige põnevam tekstiline suhe tekkis aga teise sama ajastu suure poeedi, Vergiliusega. Lucretiuse tekst oli ilmunud varem (60-55 e.m.a.), Vergilius oli siis alles umbes 15-aastane ja noorena oli ta Lucretiusest vaimustuses, kuid poliitiline realiteet – vabariigi muutumine “jumalikuks” keisririigiks ei soosinud juhuslikku atomismi, vaid nõudis kõiges selles jumaliku juhtimise nägemist. Vergilius ei saanud Lucretiuse geeniust ignoreerida, ehkki ta teda nimeliselt oma teostes ei maini, vaid pidi temaga astuma tekstilisse dialoogi, et pakkuda teleoloogilist alternatiivi Lucretiuse juhuslikkusele. Vergilius laenab Lucretiuse keelt oma „Aeneises“ ja „Georgicas“, kasutades seal Lucretiuse rütmi, sõnavara ja isegi terveid väljendeid. Aga ta pöörab seejuures nende sisu pea peale. Ta justkui ütleks „Ma tunnen su tööd, ma imetlen su vormi, aga sa eksid kõige fundamentaalsemas.“ Kuulus tsitaat „Felix qui potuit rerum cognoscere causas“ („Õnnis on see, kes suutis mõista asjade põhjuseid“) on otsene kummardus Lucretiusele, kuid Vergilius raamistab selle ümber, lisades pietas’e ja jumalatega kooskõlas elamise väärtuse. Kui Lucretiuse jaoks oli religioon hirmu allikas, siis Vergiliuse jaoks oli see kosmilise ja ajaloolise korra (Roomale määratud fatum) vundament.

Nii et mis siis tegi Lucretiuse teksti nii ohtlikuks, et see peaaegu kadus? „De rerum natura“ oli põhimõtteliselt antiikaja „Richard Dawkins“ aga seejuures vormistatud külgetõmbavalt eepilise värsina, mis juba ise on midagi fenomenaalset. Nagu Lucretius ise ütles: kibe rohi oli vaja teha mee abil vastuvõetavaks. Võiks öelda ka nii, et lõpptulemusena toimis see tekst intellektuaalse lülina antiikse atomismi ja uusaegse teadusliku maailmapildi vahel. Teksti ohtlikkus omas ajas aga tulenes muidugi sellest, et see oli totaalne vastand religioossusele, nii Rooma paganlikule kultusele kui hilisemale kristlikule maailmapildile. Lucretius, kes tegutses 1. sajandil e.m.a., rääkis hinge surelikkusest, mis loomulikult ei sobinud paljude oluliste religioossete kontseptsioonidega. Ta rääkis jumalatest, kes eksisteerivad kuskil kaugel aga ei sekku absoluutselt maailma asjadesse, mis omakorda muutis mittevajalikuks palvetamise ja seadis kahtluse alla jumaliku ettemääratuse idee. Kogu tema süsteem oligi tegelikult teadlikult loodud selleks, et vabastada inimene hirmust surma ja jumalate ees. Ja ehkki see oli algselt suunatud Rooma paganlike jumalate vastu, siis ka veidi hilisema kristluse, eriti just selle „Roomastuva“, institutsionaalse ja jäiga kirikusüsteemi jaoks oli see täielik mürk, mis selle mõtteviisi lugemisvarasse kohe kindlasti ei sobinud. Seega, üks asi oli paganliku rooma aegne, intellektuaalne “džentenmenlik debatt”, hoopis teine aga ristiusuga saabuv eksistentsiaalne ideede sõda.

Piisab, kui tuua paar selget näidet “kirikuisadelt”. Näiteks Lactantius (230-325), kes muuseas oli keiser Konstantinuse nõunik, ehk kristluste riigistamise üks arhitekte ja kaitses midagi tänapäeva kristlaste jaoks niivõrd ebatavalist nagu paganlik “Sibüllide” ja ühe Vergilise teksti (nn neljas ekoloog) “pühakirjalikkust”, nimetas selle kõige juures Lucretiust “kõige lollimaks inimeste seas”. Veidi hiljem arendas Hieronymus (347-420), mees kes tõlkis kreekakeelse Piibli ladina keelde, absurdset teooriat sellest, et Lucretius olnud tekste kirjutades mingi “armujoogi” mõjul hullunud ja teinud selle mõjul ka enesetapu. Kõik see muidugi on puhas propaganda ning ei leia mingitki tuge Lucretiuse äärmiselt ratsionaalsest ja loogiliselt arendatud teaduspoeesiast. Oma panuse andis ka Augustinus – ühesõnaga, kirik oli selgelt vaenulik, Lucretius pidi kaduma.

„De rerum natura“ säilimine keskajal

Kui aga Lucretiusel oli selline fundamentaalne konflikt juba „paganliku“ Rooma religiooniga ja üldise maailmavaatega ning seejärel kristliku kirikuga, siis see viib meid tagasi selle küsimuseni, et kuidas küll jäi tema tekst ellu kristlikus keskaegses Euroopas? Ja siin peitub omamoodi ime – seda hoidsid seda elus just keskaegsed mungad oma kloostrites, ainus seltskond, kes oleks pidanud seda kõige rohkem vihkama.

Esmalt, et aru saada teksti säilimise imest üldse, tuleb öelda, et tõenäoliselt jäi hilisantiigis alles vaid üksainus käsikirjaline liin. Selleni viib tekstikriitiline metoodika, kus kasutusel on „arhetüübiga“ seotud meetod. Arhetüüp ehk „ürgtekst“ on kadunud algtekst, millest põlvnevad kõik säilinud käsikirjad või trükised, ehk see on tekstilooja (autori) originaalkäsikiri, mis ei ole säilinud aga mida filoloogid püüavad tekstikriitiliste meetodite abil rekonstrueerida. Umbes nagu viroloogias „patsient 0“, ehk esimene “haigestunu”, kellelt lähevad kõik “vead” edasi. Käsikirjade ühesugused, kumuleeruvad vead aitavad aga tuvastada nende ühise “patsiendi 0”, ehk praegusel juhul selle, et kõik säilinud “De rerum natura” käsikirjad (koopaid) pärinevad ühestainsast algkäsikirjast. Mis omakorda tähendab, et “De rerum natura” säilimine rippus juuksekarva, ehk ainult ühe käsikirja säilumise küljes.

Teine ime ja lausa kohati absurdsena tunduv vastuolu ongi see, millele sai viidatud: Lucretiuse teksti säilitasid kristlikud kloostrid – mungad, kes oleksid pidanud selle kui ühe kõige ohtlikuma kirjutise hävitama. Kuidas see oli võimalik? See tundub meile ehk imelik, aga 9. sajandi Euroopa kristlikud kloostrid ei otsinud radikaalseid filosoofilisi ideid, et oma maailmapilti proovile panna, nad otsisid hoopis head klassikalist ladina keelt – korrektset heksameetrit, rikkalikku sõnavara, keerulist grammatikat. Lucretius oli neile eelkõige ja ainult keeleline artefakt, mitte õpetus. Tema tekst pakkus puhast, rasket aga rangelt struktureeritud ladina keelt – see oligi lihtsalt keeleline õppematerjal, ideaalne tööriist keele ja värsimõõdu harjutamiseks. Ilmselt ei tundunud sisu neile ohtlik, sest nende terviklikus ja turvalises teoloogilises maailmas näis sisu võibolla lihtsalt mittetähelepanuväärse nonsensina. Nii et teksti päästis sisuliselt mehhaaniline, puhtalt lingvistilisel eesmärgil teostatud ümberkirjutamine, mis on huvitav paradoks.

Kui vaadata täpsemalt, siis see kloostrites säilinud üksainus Lucretiuse teksti koopialiin päästeti 9. sajandil, Karolingide „esimese renessansi“ ajal – perioodil, mil Karl Suure õukonnas hakati vanu tekste päästma ja ümber kirjutama ning kus eksisteeris ka vajadus ladinakeelse bürokraatiamasina järele. Sellest ajast pärinevad kaks kõige vanemat Lucretiuse terviklikku käsikirja, mis jagunevad kolme allika vahel. Peamised 9. sajandi Karolingide renessansist pärinevad allikad on O (Codex Oblongus, pikema ristküliku kujuline käsikiri), Q (Codex Quadratus, ehk rohkem ruudukujuline käsikiri) ja S (Schedae, ehk “lehed” või “vihikulehed”, st “käsikirja fragmendid”). Need käsikirjad on üksteisest sõltuvad, kandes edasi samu lünki ja moondumisi. Kaks tervikteksti, O ja Q  on samas ka terviklikeks allikateks O ja Q, kuid kolmas allikas, S ei ole terviklik raamat, vaid fragmentaarse käsikiri, koosnedes lahtistest lehtedest ja katkenditest, mis sisaldavad umbes 45% tekstist. Need kaks kõige vanemat ja kuulsamat 9. sajandi Karolingide-aegset käsikirja, O ja Q, on siiani füüsiliselt säilinud. Need asuvad täna turvaliselt Hollandis, Leideni Ülikooli raamatukogus.

Nende käsikirjade uurimine viibki eelviidatud järeldusele, et säilimise taga oli puhas huvi ladina keele grammatika vastu. Sest kui vaadata nende 9. sajandi käsikirjade marginaale, siis seal pole mitte ühtegi filosoofilist kommentaari, ei ole hüüatusi stiilis „see on ketserlus!“ ega ka poleemikat. Seal on ainult keelelised parandused, märkused värsimõõdu kohta või haruldaste sõnade seletusi ning kõrvulukustav filosoofiline vaikus. Nii, et teksti ei loetud sisuliselt. See oleks umbes sama, kui arvutisüsteemide turvalisuse eest hoolitsev pühendun IT-ekspert säilitaks ohtliku arvutiviiruse puhtalt selle elegantse koodi tõttu

See on tohutu kontrast näiteks Vergiliusega, kelle käsikirjade servad on täis allegoorilisi tõlgendusi. Teda loeti, kui „õilsat paganat“. Valis ju näiteks Dante Alighieri sajandeid hiljem oma kuulsas eeposes, „Jumalikus komöödia“ just Vergiliuse endale teejuhiks läbi põrgu ja purgatooriumi. Nagu eespool viidatud, Vergiliuse tekstidest otsiti lausa prohvetlikke viiteid kristlusele (ehk saab kunagi edaspidi kirjutada sellest, kuidas roomlastest kristlased pidasid üht Vergiliuse „Bucolica“ ehk „Ekloogide“ tekstiosa sisuliselt Pühakirjaks, nagu ka täiesti „paganlikke“ tekste „Sibüllid“). Aga Lucretiust ei saanud kuidagi ristiusustada. Tema süsteem oli liiga terviklik ja kristlusevastane. Tema tekst säilus, sest seda kas ei mõistetud või mis on tõenäolisem, otsustati selle sisu täielikult ignoreerida.

Nii “vedas” kristlik kloostrikultuur ühe skandaalsema ateistliku teksti läbi keskaja, jättes selle sisu siiski intellektuaalsest arutelust täiesti välja. Imeilus iroonia!

Ühe keskaegse kurioossumina võib vahepeal mainida ka pealkirja poolest sarnast keskaegset teksti, 13. sajandi vaimulik Thomas Cantimprest poolt kirjutatud raamatut “De natura rerum“, kuid siin puudub igasugune seos Lucretiuse poeemiga, ainus sarnasus ongi ainult pealkirjas, muidu kirjeldab rohkelt illustreeritud raamatu “Jumala loodud maailma” eri aspekte, sh ka pööraseid (ilma peata ja koera peaga inimrassid jne). Ja see on omamoodi näiteks võimsast kontrastist nende kahe ajastu mõtteviiside vahel.

Teksti taasavastamine

Kuidas aga ikka Lucretiuse tekst sellest munkade poolt hinnatud vormist oma erakorralisuse sisuga eurooplaste teadvusse jõudis? Siin on oluline roll 15. sajandi renessanssi aegsel „Indiana Jonesil“, kelleks oli tolleaegne humanist ja kirglik käsikirjakütt Poggio Bracciolini, kes muide oli ligi 50 aastat töötanud Rooma paavsti kuurias sekretärina, teenides kokku seitset paavsti (sealhulgas kurikuulus korrumpeerunud vastupaavst Johannes XXIII). Bracciolinil oli lausa obsessiivne kirg antiikkultuuri vastu. Kasutades oma diplomaatilisi sidemeid, oli ta valmis reisima läbi ohtlike piirkondade ning tuhnima külmades ja pimedates kloostrite raamatukogudes (mitte just väga koostöövalmis munkadega kohtudes), et päästa mädanevaid käsikirju ja ta ka tõepoolest päästiski väga palju selliseid tekste. Bracciolini leidis selliselt ka „De rerum natura“ käsikirja ilmselt 1417. aasta jaanuaris, tõenäoliselt Fulda kloostrist (asub Saksamaal Hesseni liidumaal Fulda linnas, ligikaudu 100 kilomeetrit Frankfurdist kirdes; tegemist oli ühe Karolingide-aegse Euroopa võimsaima kultuuri- ja õppekeskusega). See leitud käsikiri ei olnud originaal, nagu juba varem aru saime, ega tegelikult ka mitte üks neist viidatud kahest 9. sajandi käsikirjast, vaid hoopis üks hilisem keskaegne koopia kolmandast, täiesti eraldiseisvast vanast käsikirja harust.

Bracciolini mõistis, mis tal käes on, kuid kuna klooster ei lubanud tal käsikirja kaasa võtta, siis veenis ta kuidagi munki, et teha käsikirjast koopia ning saatis selle siis üle Alpide oma sõpradele. Kahjuks on kloostrist leitud füüsiline käsikiri ja ka Bracciolini tellitud esmane koopia aja jooksul kaduma läinud. Lucretiuse tekst säilis maailmale tänu sellele, et Bracciolini laskis oma sõbral Niccolò Niccolil teha leitud käsikirjast teise, täpse koopia. Sellest niinimetatud Niccoli ärakirjast (mida säilitatakse praegu Firenzes Laurentiuse raamatukogus) põlvnevad kõik ülejäänud renessansiaegsed Lucretiuse tekstid.

Ka see on osa sellest kitsast pudelikaelast, sest erinevalt näiteks Piiblist või Homerose eepostest pole meil Lucretiuse teksti puhul mitut sõltumatut käsikirjaliini, mille abil vigu võrrelda ja parandada. Meil on lüngad, rikutud värsid ja vead, mis on pärandunud läbi sajandite. See tähendab ka, et iga „De rerum natura“ väljaanne on tegelikult filoloogiline rekonstruktsioon, katse ära arvata, et mis seal algselt kirjas oli. Võib öelda, et teksti säilimine on seega omamoodi ime.

Lucretius ja renessanss

Kaasajal on tekkinud narratiiv Lucretiusest kui otsesest renessanssi käivitajast, seda on eriti populariseerinud  Pulitzeri preemia saanud Stephen Greenblatti iseenesest suurepärane teos „Swerve“ (Kalle). Põhjalikum sissevaade on aga nüansirikkam: Lucretius ei põhjustanud renessanssi, vaid oli selle hilisem katalüsaator, võimendaja. Humanism ja klassikalise filoloogia sünd eelnesid Bracciolini leiule.

Lucretiuse otsene mõju oli viieteistkümnendal sajandil tegelikult minimaalne. Jah, teda imetleti aga ikka veel peamiselt tema stiili ja keele pärast, kuid tema filosoofiat pigem ignoreeriti. Trükikunst iseenesest tõesti juba nö normaliseeris taolist teksti, sest Lucretiuse poeemi “De rerum natura” esmatrükk ehk editio princeps ilmus Põhja-Itaalias Brescia linnas 1473. aastal, kuid selliste tekstide sisuline aktsepteerimine oli ikkagi vaevaline. Kasutati strateegiat „Non approbamus, sed exponimus“ (me ei kiida heaks, vaid selgitame), mis võimaldas teadlastele juurdepääsu vanadele tekstile, säilitades samas ametliku distantsi nende „paganlikest eksitustest“. Alles, hiljem, kui universaalne kiriklik autoriteet hakkas reformatsiooni ajal murenema, tekkisid nö intellektuaalsed praod, kus Lucretiust ei saanud enam ignoreerida, vaid teda tuli hakata süsteemselt analüüsima ja talle viitama.

Nii, et Lucretius ei olnud see säde, mis tule süütas, vaid pigem nagu bensiinikanister, mis seisis nurgas ja ootas kuni keegi tule lahti teeb. Ta ei sünnitanud renessanssi, aga ta andis tervikliku alternatiivse maailmapildi, kui aeg oli selleks küps, ehk tegi seda alles 16. ja 17. sajandil kui trükikunst ka tema teksti laiemalt levitas ja vana skolastiline maailmapilt murenema hakkas.

Lucretius 15. ja 16. sajandil

Nagu öeldud, „De rerum natura“ esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias, Brescia linnas 1473. aastal. Tegemist on muide ühe maailma haruldasema inkunaabliga (enne 1501. aastat trükitud raamatuga), sellest esmatrükist on maailmas säilinud vaid loetud üksikud eksemplarid. Võibolla on oluline ka märkida, et Brescia trükk ei põhinenud mitte nendel vanadel 9. sajandi käsikirjadel (O ja Q), vaid just nimelt Poggio Bracciolini liini renessansiaegsetel tekstikoopiatel, mis tollal Itaalias ringlesid. Teose esmatrükk oli aga omal ajal siiski üsna vaikne sündmus, tekst ilmus ilma kommentaarideta, lihtsalt kui veel üks taastatud klassik.

Kuid samas ei saa kaugeltki öelda, et mõju ei oleks olnud. Üks tuntumaid Lucretiuse teksti fänne oli kindlasti Niccolò Machiavelli, tänapäevase ülipragmaatilise politoloogia isa. Nimelt, kui 1961. aastal tuvastati Vatikani raamatukogus käsikiri tähisega Rossiano 884, siis selgus, et tegemist on Lucretiuse „De rerum natura“ täistekstiga, mille Machiavelli kirjutas 1497. aastal isiklikult oma käega ümber. Kuna trükipress oli veel uus ja raamatud kallid, kopeeris noor Machiavelli kogu teose (umbes 7400 värssi), lisades leheservadele omapoolseid märkmeid. See toimus vahetult enne tema sisenemist suurde poliitikasse. Ning ehkki Machiavelli ei nimeta Lucretiust oma peateostes (nagu „Valitseja“ ehk Il Principe) nimepidi – kiriku range tsensuuri tõttu oli Lucretiuse materialismi propageerimine ohtlik –, on mõjud tema ratsionaalse poliitilise käsitluse arendamisel ilmsed, sh nö jumaliku ettehoolduse eemaldamine poliitikast (valitsejad pole Jumala määratud); ta nägi poliitikat nii nagu Lucretius käsitles füüsikat, rakendas atomismi riigijuhtimises. Kuna Lucretiuse teos käsitles ka selgelt nö mittemüütilist, pragmaatilist inimühiskonna algust, siis ka see oli alus, millele Machiavelli tugines.

Kuid suurem väline murrang tuli 16. sajandil teose kommenteeritud väljaannetega, millest tuntuim on prantsuse filoloogi Denis Lambini (ladinapäraselt Dionysius Lambinus, 1520–1572) 1563. a trükk Pariisis. Lambin oli oma aja tippõpetlane. Tema tehtud parandused, tekstikriitilised märkused ja ladinakeelsed selgitused olid nii kvaliteetsed, et seda väljaannet peeti parimaks Lucretiuse tekstiks peaaegu 300 aastat – kuni Karl Lachmanni tekstikriitilise revolutsioonini 1850. aastal. Üheks põhjuseks oli ka see, et erinevalt varasematest Itaalia trükkidest sai Lambin kasutada ka märkmeid sellest samast vanast 9. sajandi käsikirjast Q (Codex Quadratus), mille prantsuse humanist Adrien de Turnebou oli Pariisis üles leidnud. See andis talle tohutu eelise Lucretiuse algupärase keele taastamisel

Ajastule omaselt oli siin seejuures kohustuslik korraldada „kristlik päästeoperatsioon”. Kuna “De rerum natura” esindas ateistlikku ja materialistlikku Epikurose filosoofiat (mis eitas hinge surematust ja jumalikku ettemääratust), oli teos katoliiklikus Euroopas ohtlik. Lambin kirjutas raamatule kavala eessõna, kus ta kaitses teose väljaandmist: ta selgitas, et ketserlikes ideedes on süüdi Epikuros, mitte poeet Lucretius. Ta rõhutas, et tegemist on lihtsalt erakordselt kauni poeesiaga, mida iga haritud inimene peaks lugema – igaks juhuks kaitse inkvisitsiooni vastu. Kuid üks asi, mis Lambini veel tegi, olid mahukad allmärkused ja kommentaarid ning seekord mitte grammatika, vaid filosoofilise sisu kohta, mis aitasid ka sisuliselt teksti mõista. Ja see oli juba midagi muud, kui lihtsalt hea ladina keele küsimus – see suunas mõtlema, vaidlema, suunas mõistatama, et mida ikka nende aatomitega selles tekstis mõeldakse, viis sisuni.

Muuseas, huvitav teada: Lambini 1563. a trükki omas prantsuse filosoof ja kirjanik Michel de Montaigne, kelle poolt tihedalt täis kirjutatud Lambini väljaanne leiti uuesti üles alles 1989. aastal.

Seega kahtlemata tekitasid sellised Lucretiuse teksti trükid uudishimu, inimesed hakkasid seda päriselt lugema ja mõistma, mitte ainult imetlema kui keelist monumenti – kommentaarid avasid ukse sisule, isegi kui eesmärk oli vastupidine, uks kinni hoida. Ning Lambini ettevaatlikus oli kindlasti põhjendatud. Üks ilmselge näide on siin Giordano Bruno, kes hukati aastal 1600 oma vaadete pärast – ta oli muuhulgas ka suur Lucretiuse austaja. Kui Machiavelli oli võtnud Lucretiuselt üle materialistliku inimese ja poliitika käsitluse, siis Lucretiuse eepos „De rerum natura“ oli Brunole peamiseks intellektuaalseks kütuseks, et purustada keskaegne kiriklik maailmapilt ja luua oma teooria lõpmatust universumist, tehes seda tihti Lucretiuse eeskujul ka poeesia vormis.

Lucretius 17. sajandil

Julgus Lucretiust ka filosoofiliselt tõsiselt võtta tekkis just reformatsiooni ajal, kuigi iroonilisel kombel ka reformaatorid ise vihkasid epikuurlust. Nad kasutasid sõna epikuurlane peaaegu sõimusõnana kõige pahelisemate pattude kohta. Kuid samas tekitas reformatsioon Euroopa intellektuaalsesse maastikku „autoriteediprao“ – katoliku kiriku ja ka skolastika aluse, Aristotelese filosoofia monopol teadmisele murdus. See tekitas ruumi uutele radikaalsetele küsimustele ja avalikule debatile.

Nüüd sai Lucretiusest sisuliselt avalik tegelane, keda ei saanud enam lihtsalt ignoreerida või maha vaikida. Teda pidi nüüd argumentidega ümber lükkama ja selleks tuli teda esmalt mõista. Nii kasutasid uusaegsed mõtlejad Lucretiust „negatiivse teljena“. Näiteks Thomas Hobbes (keda mõjutasid muide Lucretiuse ideed ka Macchiavelli vahendusel) võttis üle Lucretiuse materialismi, kuid eemaldas sellest poeetika ja „terapeutilise eesmärgi“ (vabanemine hirmust), asendades selle puhta mehhanistliku analüüsiga, kus religioon on taandatud inimlikule hirmule ja teadmatusele ning allutatud riigivõimule. Ehk Hobbesi sõnum oli Lucretiusele vastupidine: ateism mitte ei vabasta hirmudest, vaid sünnitab inimühiskonnas koletisi (Leviaatani), mida tuleb ohtjata. Hobbes kasutas ateismi diktaatorluse õigustamiseks.

Spinoza läks aga teist teed, ta nõustus sellega, et loodus otsustas kõik, kuid Jumala eitamise asemele võrdsustas Jumala loodusega ( Deus sive Natura), mis oli taas põhjus ta oma usuringkonnas “ketseriks” kuulutada.

Kuid otsustavaks oli siin siiski Isaac Newtoni panus Lucretiuse pärandi transformeerimisel teaduseks. Newtoni „korpuskulaarteooria“ (tema aatomite teooria) muutis atomismi matemaatiliselt mõõdetavaks ja teoloogiliselt talutavaks, ehk ta muutis atomismi teaduslikult käsitletavaks, kuid kaotas Lucretiuse maailmapildi vajaduse olla justkui ateistlik manifest. Sest sügavalt usklik Newton (kes pühendas tegelikult rohkem aega Piibli prohvetiennustuste uurimisele ja alkeemiale kui teadusele) eristas end Lucretiusest, asendades „De rerum naturas“ kirjeldatud juhusliku „kalde“ (clinamen) deterministlike loodusseadustega. Newtoni universumis ei liigu osakesed kaootiliselt, vaid Jumala antud seaduspärasuste järgi. Ehk just Newton tegi atomistliku maailmapildi toimivaks ja edukaks, kuid Lucretius kaotas siin metafüüsiliselt: atomismist sai loodusteaduse vaikimisi eeldus, mis ei vajanud enam epikuurlikku filosoofilist raamistikku. Nii, et Lucretiuse teadus võitis, kuid Lucretiuse filosoofia ja maailmavaade kaotas.

Siin ei saa rääkimata jätta ka üht isegi pisut naljakat lugu, mis on seotud otsapidi ka Newtoni ja Hobbesiga, kuid räägib hoopiski katoliku preestrist ja teoloogiadoktorist Pierre Gassandist (1592-1655), kes oli tõeliselt vaimustunud Lucretiusest ja otsis võimalusi tema teksti avaldamiseks, pidades ka meeles, mis oli juhtunud Giordano Brunoga. Ja lõpuks ta oma teostes ka Lucretiust avaldas. Et mitte tuleriidale sattuda, avaldas ta seejuures muidugi igal leheküljel ka austust kirikule ja paavstile, ent oluline oli siiski see, kuidas ta “De rerum naturat” kohtles. Seda on nimetatud Lucretiuse või atomismi “ristimiseks“, sest Gassandi tunnistas aatomite olemasolu, kuid käsitles neid samuti Jumala loominguna, eitas seega ka Lucretiuse juhuslikkuse (clinamen) teooriat. Ehk natuke nagu tänapäevane “kreatsionism”. Tema teosed võeti seetõttu kristliku üldsuse poolt hästi vastu ning need said tegelikult sillaks, mis aitas Lucretiust kergemini vastu võtta nii Hobbesil (kellega Gassandi oli kirjavahetuses) kui ka Newtonil, kes oli Gassandi teostest hästi teadlik. See on aga huvitav näide sellest, kuidas Lucretiuse geniaalne idee vormida atomism suurepärasesse poeetilise vormi, avaldas kõige kiuste vastupandamatut mõju väga erinevates ringkondades.

Kindlasti oleks siin ülioluline rääkida, eriti Newtoni jätkuna, ka teisest 17. sajandi suurimast geeniusest, Saksa filosoofist ja matemaatikust Gottfried Wilhelm Leibnizist (1646–1716), kes oli Lucretiuse ja epikuurliku filosoofiaga väga tihedas, ehkki äärmiselt kriitilises ja keerulises dialoogis, olles nooruspõlves Lucretiuse atomismist vaimustuses ja pöörates selle hiljem „monaadideks“, kuid sellest kirjutaks millalgi pigem eraldi ja põhjalikumalt, sest Leibniz tasub tundmist – ka see, et loed praegu teksti arvuti- või telefoniekraanilt, on otseselt temaga seotud.

Seega, uusaja teadus võttis üle Lucretiuse materialismi ja religioonikriitika, aga tegi modernse pöörde. Ta ei kaotanud religiooni, vaid allutas selle riigivõimule, et hoida ära kodusõda ja kaost. See kirjeldas maailma mõõdetavatest osakestest koosnevana, mida juhivad täpsed matemaatilised seadused ilma eesmärkideta. Nii tehti materialistlik looduskäsitlus teoloogiliselt talutavaks, sest Jumal ei olnud enam mikromanageerijast pidev sekkuja, kes imesid teeb, vaid „geniaalne kellassepp“, kes lõi täiuslikud seadused ja pani universumi käima.

Lucretius võitis justkui teaduslikult, aga tema nimi ja filosoofia jäid tagaplaanile, sest tema ideed olid nüüd osa uuest teaduslikust maailmapildist, atomisim oli nüüd lihtsalt teadus.

Kokkuvõte

Enne päris kokku võtmist ei saa üle kiusatusest mainida siiki ära ka Charles Darwin. Sest “De rerum natura” sisaldab ka väga selgelt nö loodusliku valiku kirjeldust (IV ja ka V raamat), kus Maa “sünnitab” atomistliku juhuslikkuse alusel erinevaid eluvorme, millest elujõulisemad jäävad alles¹. Ning kuigi Charles Darwin eitas otseseõnu, et ta oleks Lucretiust lugenud, kasvas ta tegelikult “Lucretiuse maailmas”. Ühest küljest seetõttu, et nagu nägime olid need ideed Euroopas juba intellektuaalsetes ringkondades väga tuntuks saanud, kuid siin on veel üks huvitavam seoses. Tema vanaisa, Erasmus Darwin (1731-1802) oli taas tõeline Lucretiuse fänn, keda tema 1791. a poeetilise raamatu “The Botanic Garden” tõttu nimetatigi “meie aja Lucretiuseks”. Ning oma 1794. a poeemis “Zoonomia” teeb ta rohkelt viiteid Lucretiusele, lähtub tema maailmavaatest ja esitab sisuliselt varajase evolutsiooniteeoria. Selle tõttu hoiti Erasmusest vaatamata tema geniaalsusele “tõsistes ringkondades” eemale, mispärast Charles Darwin omandaski Lucretiuse ideid ainult kaudselt, vältides vanaisalt saadud õppetunni tõttu algselt loodusliku valiku teooriast liiga valjult rääkimist, tuginedes ka edaspidi puhtalt faktidele, hoidudes filosoofiast ja kristlusele vastandumisest.

Nii võib öelda, et Lucretiuse teksti „De rerum natura“ mõju modernse maailma sündimisele on olnud tohutu, kuid sellest räägitakse teenimatult vähe. Põhjus, miks Lucretiuse mõju on jäänud varju, justkui “põrandaaluseks” mõjutajaks, peitub selles, et tema ideed olid sajandeid nii ohtlikud ja ketserlikud, et tolle aja mõtlejad eelistasid teda tsiteerida salaja, nime nimetamata. Nad võtsid üle tema füüsika ja atomismi, kuid vaikisid maha allika, et pääseda tagakiusamisest. Tunnistada, et moodne teadus, evolutsiooniteooria ja isegi läänelik arusaam individuaalsest õnnest põhinevad 2000 aastat vana Rooma „ateisti“ poeemil, oli pikka aega intellektuaalselt ebamugav.

Kas ka meie oleme vormi/koodi ilu nimel hetkel säilitamas mingit “kontseptuaalset viirust”, mis võib kauges tulevikus kujundada ümber kogu maailma mõtteviisi?

Lucretiuse teekond on unikaalne näide omapärasest tekstilisest „inertsist“: ta säilis keskaegsetes kloostrites tänu sellele, et teda ei mõistetud või ei tahetud mõista ja muutus viljakaks alles siis, kui uusaegne kriis murendas vanad autoriteedid. See on teekond, kuhu kuulub tekstiline säilimine 9. sajandi „pudelikaelas“, filoloogiline imetlus renessansiajal ning teaduslik normaliseerimine 17. sajandil.

See lugu näitab, kui habras on ideede säilimine, kui palju sõltub ajastust ja kontekstist, kuid samas on Lucretiuse pärand tunnistus sellest, et vormi ilu on vahel piisav, et päästa sisu, mis muudab maailma sajandeid hiljem.

Titus Lucretius Caruse eepiline poeem “De rerum natura” on eesti keeles katketena ilmunud pealkirja all “Asjade loomusest”. Tõlke autor on Uku Masing. Katked on avaldatud teoses “Rooma kirjanduse antoloogia” (kirjastus Eesti Raamat, 1971).

De rerum natura

(146–150)

Mitte miski ei sünni eimillestki jumaliku tahte läbi.
Sest alles siis, kui hirm on taandunud,
hakkab inimene otsima asjade tegelikke põhjusi.
Nii näeme, et igal nähtusel on oma algus
ning kõik sünnib looduse kindla korra järgi.
Ja just seepärast võib maailma uurida,
mitte ainult karta.

Nullam rem e nilo gigni divinitus umquam.
Quippe ita formido mortalis continet omnis,
quod multa in terris fieri caeloque tuentur
quorum operum causas nulla ratione videre
possunt ac fieri divino numine rentur.

---

Relatio:

“De rerum natura” inglise ja ladina keeles

Vikerraadio: “Harri Tiido taustajutud. Kuidas renessans algas – raamatust”

MustAuk: ⊙ Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Epikuurlus: rahu, atomism, filosoofiline vastupanu

1. Lucretius kasutab siin “Maa” jaoks erinevaid sõnu, sh Terra Mater, kui tihti ka Tellus, mis on otsene ladinakeelne vastu kreeka Gaiale – jumalanna “Maa-emale” kreeka vanemas mütoloogias (Hesiodose “Theogoonia”). Kuid see on lihtsalt kultuurilisele seosele ehitamine. Kohe pärast poeetilisi kirjeldusi Maa emadusest tuletab Lucretius lugejale alati meelde: Maal puudub taju (totius est expers sententiae). Maa on lihtsalt tohutu elementide hoidla. Lucretiuse jaoks on Maa “elav” ainult selles mõttes, et ta sisaldab endas lugematul arvul aatomeid, mis pidevalt liiguvad ja uusi kombinatsioone (elusolendeid) loovad. ↩︎