See tekst arutleb teemal, et miks just Aristoteles on see, kelle mõtteviis muutub valdavaks keskaegses islamis ja Euroopas, kuidas on see mõjutanud tänapäevast mõttelugu ning kuidas tänapäevane neuroteadus ja ida mõtteloo avastamine võivad mõneti Aristotelest “rehabiliteerida”. Ning lõpus esitatatud “funktsionaalse filosoofia” vaade ei püüa kokkuvõttes Aristotelest troonilt tõugata, vaid soovitab meil hakata tema ‘tööriista’ kasutama kooskõlas meie enda bioloogiaga. See on filosoofia, mis ei toimu ainult peas, vaid kogu olemuses.

Lääne mõtlemise ajalugu võiks kirjeldada kui püüdlust korrastada kaost. See teekond algas hetkest, mil filosoofia lõpetas kättesaamatute tähtede vaatlemise ja hakkas uurima nö maapinda meie jalge all, meie vahetut keskkonda. Selles protsessis on Aristotelese loogikal olnud ülioluline roll, see on kindlasti olnud kui vundament, mõneti aga ka kui vangla ja vahel kasutuses kui täpselt ihutud kirurgiline instrument.

Kaks suunda lääne mõtlemises

Lääne filosoofia ajalugu on paljuski olnud kahevõistlus kahe hiiglase vahel, kes määrasid ära meie mõtlemise koordinaadid. Platon uskus, et tõeline reaalsus asub kusagil “kõrgemal” – ideede maailmas, millest meie meeleline kogemus on vaid ebatäiuslik ja varjuline koopia. Aristoteles aga, olles Platoni andekaim õpilane, tõi selle fookuse nö maa peale, väites, et tõde ei peitu transtsendentsetes sfäärides, vaid siinsamas meie ümber, asjade endi sees. See väga põhimõtteline lõhe on kujundanud kogu lääne mõtlemise ajaloo, pannes aluse vaidlustele idealismi ja realismi ning ratsionalismi ja empirismi vahel.

Ehkki nende teed läksid hiljem lahku, on oluline mõista, et nad ei alustanud vastanditena, vaid jagasid ühist intellektuaalset vundamenti, mis eristas neid kaose ja juhuslikkuse pooldajatest.

Ühine aluspõhi: mis ühendab õpetajat ja õpilast?

Enne kui süüvida nendevahelistesse erimeelsustesse, võiks tuvastada neli sammast, millele tuginesid mõlemad mõtlejad. Nad uskusid kindlalt, et maailm on mõistuspärane tervik, mitte kaos.

1. Logos ehk mõistuslik struktuur – Mõlemad uskusid, et maailmal on ratsionaalselt mõistetav struktuur, mida inimene suudab oma mõistusega tabada. Maailm ei ole juhuslik atomistlik kokkupõrge, vaid korrastatud süsteem.
2. Tõde vs arvamus – Nad tegid selget vahet epistēmē (püsiv teadmine) ja doxa (muutlik arvamus) vahel. Filosoofia püha eesmärk on liikuda meelelistest illusioonidest kindla teadmiseni.
3. Teleoloogia ehk eesmärgipärasus – Maailmas ei juhtu asjad lihtsalt niisama; kõigele on omane telos ehk eesmärk, mille poole pürgitakse. Seeme pürgib puuks saamise poole ja inimene õnne poole.
4. Objektiivne eetika – Küsimus “mis on hea elu?” ei olnud nende jaoks subjektiivne maitseasi. Hea elu on otseselt seotud inimese olemuse ja loomuse realiseerimisega.

Vaatamata sellele ühisele alusele, algas just siit punktist suur intellektuaalne eemaldumine, mis muutis filosoofia ajaloo kulgu.

Suur murdepunkt: ideede maailm vs konkreetne maailm

Peamine erimeelsus seisnes küsimuses, kus reaalsus asub. Platoni jaoks valitses dualism: on olemas täiuslikud ideed (vormid) ja meie kaduv, ebatäiuslik maailm. Aristoteles aga esindas monismi, väites revolutsiooniliselt, et vorm ei eksisteeri asjast eraldi “ideede taevas”, vaid on asjas endas, olles lahutamatult põimunud mateeriaga.

Kategooria	Platon (idealism)	Aristoteles (realism)
Reaalsuse asukoht	Teispoolne ideede maailm	Siinne meeleline maailm
Vormi olemus	Eksisteerib asjast eraldi, täiuslikuna	On asjas endas (vorm + mateeria)
Meelte usaldusväärsus	Ebausaldusväärsed, juhivad eksiteele	Vajalikud, teadmise algpunkt
Teadmise allikas	Hingele omane meenutamine	Kogemus, vaatlus ja abstraktsioon

Võib öelda, et lääne intellektuaalne pärand sai otsustava pöörde hetkel, mil Aristoteles eemaldus oma õpetaja Platoni poeetilisest idealismist. See muutus oli loogika sünni jaoks kriitiline: võib öelda, et teadmine muutus „metoodiliselt hallatavaks“, sisuliselt praktiliseks tööriistaks. See polnud enam kättesaamatu ilmutus, vaid midagi, mida sai uurida, süsteemselt arendada ja õpetada.

 Aristoteles ei loonud loogikat lihtsalt ilu pärast, vaid tööriistana (kreeka k Organon). Muide hiljem, teadusrevolutsiooni ajal, pani Francis Bacon oma teosele nimeks Novum Organum ehk “Uus tööriist”, püüdes Aristotelese meetodit uuendada – see näitab, kui sügavalt see “tööriista” mõiste lääne mõtteloos juurdus. Igatahes, see Aristotelese süsteem pakkus reeglid, mis eristasid selgelt subjektiivse arvamuse (doxa) kontrollitavast teadmisest (epistēmē). Uue õppija jaoks on see vabanemise hetk: loogika tähendab, et tõde ei sõltu enam oraakli tujuvalangutest, vaid mõtlemise sisemisest korrast.

See Kreeka polistes lihvitud tööriistakast ei jäänud aga tolmu koguma – see leidis oma kõige kirglikumad hoidjad hoopis Bagdadi kõrbestipendiumite keskustest.

Islami kuldaeg: Averroes ja loogika taasavastamine

Vastupidiselt levinud müüdile ei leidnud islami maailm Aristotelest “puhtal” kujul. Tee Bagdadi kuldajani kulges läbi Süüria kristlaste (nestoriaanide), kes olid Aristotelese tekstid juba varem süüria ja araabia keelde tõlkinud, kuid filtreerinud need läbi neoplatonistliku ja kristliku müstika. See oli hübriidne ja kihiline pärand.

Selle võiks lahti kirjutada järgmiselt:

• Tõlkekihid: Tekstid liikusid kreeka keelest süüria keelde ja alles sealt araabia keelde. Iga tõlge oli ühtlasi tõlgendus.
• Neoplatonistlik loor: Süüria kristlased ja hiljem araabia õpetlased (nagu Al-Farabi või Avicenna) lugesid Aristotelest sageli läbi Plotinose prillide. Näiteks peeti teost “Aristotelese teoloogia” (mis oli tegelikult neoplatonistlik tekst) ehtsaks Aristotelese tööks.
• Süntees, mitte kopeerimine: See polnud pelk tõlketöö, vaid intellektuaalne sulatusahi, kus aristotellik loogika pidi hakkama teenima monoteistlikku maailmapilti.

Sellesse intellektuaalsesse ebakindlusse astus Averroes (Ibn Rushd), keda hakati nimetama lihtsalt “Kommentaatoriks”. Tema roll oli “puhastaja”: ta soovis eraldada Aristotelese algupärase ratsionaalse hääle hilisematest müstilistest lisanditest. Averroese jaoks oli Aristotelese loogika universaalne keel, mis sobis nii teaduse (falsafa) edendamiseks kui ka usuliste vaidluste (kalam) lahendamiseks.

Miks Aristotelese kontseptsioonid sobisid islami monoteismiga (tawhid)?

• Liikumatu liigutaja: Aristotelese idee „esimesest põhjusest“, mis on ise muutumatu, pakkus monoteismile filosoofiliselt korrektse jumalamõiste.
• “Puhas Akt”: Jumal kui täielikult teostunud potentsiaal sobis kirjeldusega täiuslikust Loojast.
  • Märkus: ‘Puhas Akt’ (Aquino Thomasel Actus Purus) on Aristoteleselt üle võetud mõiste. Tänapäeva lugejale võib see kõlada võõralt, kuid sisuliselt tähistab see puhast ja täielikku tegelikkust. Kui kõik loodu on pidevas muutumises ja arengus (potentsiaalis midagi saavutada), siis Jumal on see punkt, kus igasugune areng on juba lõpule jõudnud – Ta on täiuslikult teostunud olek, kus puudub vajadus muutuda
• Maailma ratsionaalsus: Kui Jumal on tark, peab ka tema loomingu struktuur olema loogiliselt hoomatav.

Averroes käis aga välja ka radikaalse idee universaalsest intellektist – mõttest, et inimene ei oma oma mõistust, vaid “ühendub” korduvate tõdedega kui ühtse kosmilise väljaga. See muutis Aristotelese tekstid plahvatusohtlikuks intellektuaalseks kütuseks, mis oli valmis vallutama Euroopa sündivaid ülikoole.

Averroese kommentaaride kaudu muutus Aristoteles süsteemseks õpikuks, mille abil Pariisi ülikooli skolastikud hakkasid püstitama lääne teoloogia katedraali.

Pariisi ülikool ja skolastiline revolutsioon

Puudutades keskaega ja kristlikus maailmas tekkivat skolastikat ning Aristotelese esiletõusu, ei saa siiski Platonist päris mööda minna. Platonism oli varase kristluse jaoks sümpaatne filosoofia, tegelikult lausa hädavajalik taustasüsteem, mis  võimaldas usul eralduda Rooma impeeriumi hääbuvast materiaalsusest. Sest platonlik dualism ja idealism pakkus esialgu täiusliku raamistiku, et lahutada jumalik ja igavene argisest ning kaduvast. Nimelt, Platoni õpetus täiuslikest ideedest ja meie maailmast kui nende ebatäiuslikust varjukujutisest andis kristlusele intellektuaalse õigustuse meelelise kogemuse umbusaldamiseks. Kui meeled on eksitavad, siis tõde peitub hinge võimes “meenutada” oma jumalikku päritolu ja pürgida tagasi kõrgema reaalsuse poole. See raamistik toitis varakristlikku müstikat ja askeesi, suunates pilgu siinselt “varjude riigilt” igavesele valgusele.

Siiski, kiriku kasvades muutus Platonile tuginev poeetiline idealism ebapiisavaks – institutsioon vajas dogmade süstematiseerimiseks ja haldamiseks praktilisemat instrumentaariumi. Ja siin teebki Aristoteles strateegilise pöörde Platoni idealistlikust dualismisit monismi poole, tuues vormi “ideede taevast” asja endasse. See muutus tähistas tõe maaletoomist: vorm ja mateeria on lahutamatud. See samm muutis teadmise metoodiliselt hallatavaks ja süsteemselt arendatavaks tööriistaks.

Ja nii muutus Aristoteles läbi Averroese vahenduse 12.–13. sajandi Pariisi ülikoolis intellektuaalseks staariks ning samas ka suurimaks ohuks. Skolastika vajas hädasti süsteemset meetodit, et muuta teoloogia “teaduseks”, mitte jääda vaid ekstaatiliseks müstikaks. Ja Averrois pakkus siin selleks valmis pakendatud, ajastuga ja teoloogiaga sobitatud Aristotelest. Pariisi ülikool oli tuntud oma averroistlike vaadete poolest, kuid siin peitud ka probleem – sest kui meenutame, Averrois oli mh populariseerinud ka oma arusaama “universaalsest intellektist”.

Thomas Aquinas võttis Averroese vahendatud Aristotelese, kuid lisas sellele kriitilise korrektuuri: ta asendas Averroese “universaalse intellekti” individuaalse intellektiga. See oli kiriku jaoks elu ja surma küsimus – kui meil on ühine mõistus, siis puudub isiklik vastutus ja surematu hing. Aquinas kasutas Aristotelese loogikat, et defineerida Jumalat kui “Puhast Akti” (ldnk Actus Purus, vt eestpoolt) ja selgitada sakramentide (nt armulaud) olemust läbi “substantsi” ja “aktsidentside” mõistete.

Selline vormiline kontroll oli kirikule vajalik dogmade kaitsmiseks. See lõi pinge loogilise skolastika ja kristliku müstitsismi vahel: kui skolastik uskus, et Jumalat saab mõistete abil analüüsida, siis müstik rõhutas vahetut kogemust, mis ületab igasuguse loogika.

See range struktuur pani aluse lääne ratsionalismile ning ka Descartese ja teiste filosoofilisele dualismile, kus mh ka Aristotelese loogikat kasutati õigustusena, kuid 20. sajandil põrkus see loogika viimasele piirile, kus “vaikimine” muutus kõnekamaks kui rääkimine.

Loogika piirid ja “funktsionaalne filosoofia“

20. sajandi suurkuju Ludwig Wittgenstein, olles otsekui Aristotelliku laineharja finaalis, alustas sealtsamast, kus Aristoteles – maailm on struktureeritud ja loogiliselt kirjeldatav, kuid mõistis, et loogika võib muutuda “müraks”, kui me üritame sellega kirjeldada asju, mis jäävad väljapoole faktide maailma. Ta esitles selliste väärtuste kui “nonsensi” mõistet mitte kui solvangut, vaid kui austuse märki: eetika, väärtused ja elu mõte on nii olulised, et loogika ja keele raamidesse surudes me vaid moonutame neid. Aga Wittgenstein peatus siin, teadlikult. Ta ei soovinudki tegeleda oma seisukoha järeldustega, ehk küsimusega et mida siis sellega peale hakata sellega, mida ratsionaalne, keeleline loogika ei suuda kirjeldada.

Ja siit me jõuame kummalisel moel ringiga tagasi mitte Aristotelse tühistamiseni, vaid pigem otsekui rehabiliteerimiseni. Kuigi me oleme harjunud pidama Aristotelest kuiva loogika isaks, siis tuletades meelde artikli algust ja vastandumist Platonile, oli tema maailmapilt tegelikult palju lähemal tänapäevasele kehastunud kognitsioonile kui hilisemale Euroopa dualismile. See, mida me täna avastame näiteks neuroteaduse ja ida praktikate kaudu, on mõneti tagasipöördumine aristotelliku ‘terviku’ juurde, kus mõtlemine ja olemine ei olnud veel teineteisest lahku rebitud.”

Ehk – kui me täna räägime kaasaegsest neuroteadusest või ida mõttelugude mõjust, siis me tegelikult ei liigu Aristotelesest eemale, vaid pöördume tema juurde tagasi. Me liigume välja äärmuslikust dualismist, mis püüdis mõtlemist taandada vaid abstraktseks koodiks, ning taasavastame teadmise kui ‘kehastunud kognitsiooni’. See on äratundmine, et loogiline analüüs ja bioloogiline reaalsustest ei ole vastandid, vaid ühe ja sama funktsionaalse terviku kaks külge

Siit võiks alata üleminek millelegi, mida ma nimetaksin “funktsionaalseks filosoofiaks”, mis oleks aga eraldi teema. Siin ei ole mõtlemine enam ainult abstraktne “tehe”, vaid kogukehaline kognitsioon – reaalsustest, kus loogika põimub meie neurofüsioloogilise seisundi ja biomehaanilise tagasisidega. Ning jah, see ongi omamoodi tagasitulek Aristotelese algse vaimu juurde, kuid uuel tasandil: teadmine pole enam ainult hallatav süsteem paberil, vaid vahetu ja elus seos maailmaga, kus keha ja vaim toimivad ühtse tervikuna

Loogika on arenenud jäigast reeglistikust paindlikuks tasakaaluprotsessiks, kus mõistus ja kehastunud kogemus ei ole enam vastandid, vaid partnerid.

Kokkuvõte: tõde kui dünaamiline tasakaal

Aristotelese loogika rännak võib õpetada tegelikult ka seda, et tõde ei ole sihtkoht, vaid täpne liikumine. Aristoteles andis meile struktuuri, Wittgenstein tähistas piirid ja funktsionaalne lähenemine oleks üks viis tuua meid tagasi tervikliku kogemuse juurde.

Eelneva põhjal võiksime sõnastada näiteks kolm peamist õppetundi:

1. Loogika on tööriist, mitte vangla. See on vahend selguse loomiseks, kuid ei tohiks asendada vahetut kogemust.
2. Definitsioonid on astmed, mitte lõpp-punktid. Mõisted on vajalikud ajutiseks stabiliseerimiseks, et saaksime liikuda järgmisele tasemele, olles valmis neid uue tagasiside valguses korrigeerima.
3. Teadmine nõuab koostööd mõistuse ja kehastunud kogemuse vahel. Kõige adekvaatsem arusaam teadmisest peitub pidevas ja täpses tasakaalu otsimise protsessis intellektuaalse analüüsi ning neurofüsioloogilise tunnetuse vahel, mitte jäigas süsteemis.

Tõeline tarkus ei peitu lukustatud vastuses, vaid võimes püsida tasakaalus ka siis, kui maailm meid proovile paneb. Mõtlemine on tegevus, mis ei seisne ainult loogilistes kognitiivsetes struktuurides, vaid võiks olla seotud reaalse tajuga.

Teema visuaalne ülevaade