Võtan sel korral ette veidi põhjalikumalt käsitleda „Eenoki raamatut“, mille ümber ringleb kõikvõimalikke segaseid ja salapäraseid legende. Kuid tegu on ühe vähemalt 3.-2. sajandisse e.m.a. kuulunud, algselt arameakeelse tekstiga, mis jutustab Vana Testamendi lugusid kohati väga palju sügavamale mineva fookusega, pakub pisut nihkega narratiive ning võimalusi ka piiluda selle raamatu omaaegsete valdajate, esseenide, „maailmalõpunägemustesse“. Omal ajal oli Eenoki raamat kindlasti aktsepteeritud ka kristlaste seas. Ning kindlasti annab see huvitava võimaluse „leivapuru“ märkamiseks mõningate idee leviku uurimisel. Alustaks aga väga üldiselt ja lühemalt sorti sissejuhatusest.

Müüdid vs tegelikkus

Eenoki raamat (vahel ka nimetatud “Esimene Eenoki raamat” või “Prohvet Eenoki raamat” on sajandeid hõljunud saladusloori taga, tekitades kaasaegses popkultuuris seoseid vabamüürlaste salateadmiste või isegi iidsete tulnukatega. Teoloogilises perspektiivis on aga kurblooline, et see sügavalt vana-heebrea traditsiooni kandev tekst on sageli sildistatud pelgalt “nõiaraamatuks”. Tegelikkuses on Eenoki pärand sine qua non – vältimatu tingimus –, et mõista nn testamentidevahelist perioodi ehk tühimikku Vana ja Uue Testamendi vahel. See ei ole mingi esoteeriline kurioosum, vaid mõtteline sild nende kahe perioodi vahel, mis kujundas otseselt Jeesuse-aegsete juutide eshatoloogilist maailmapilti.

Ajalooliselt on Eenoki raamatut nii kristluse ja judaismi peavoolu Piiblikaanonitest tõrjutud kolmel peamisel põhjusel:

• Vähetuntusest tingitud stigmatiseerimine: Kuna tekst kadus Euroopa intellektuaalsest vaateväljast sajanditeks, täitus see tühimik fantastiliste ja sageli okultsete väärarusaamadega.
• Seos alternatiivse judaismiga: Raamat oli püha tekst peamiselt Qumrani ja esseenide ringkondades, kelle apokalüptilised vaated eristusid tollasest peavoolu judaismist.
• Varakristlikud dogmaatilised nihked: Kui kirik hakkas 4. sajandil juudikristlikest juurtest eemalduma, muutusid kahtlaseks paljud tekstid, mis rõhutasid näiteks inglitega seostuvat või üldiselt liigselt „juudilikku“ viisil, mis ei sobitunud uue teoloogilise vooluga.

Vaatamata sellele läänes valitsenud “kahtlasele” staatusele, leidis Eenoki raamat endale kindla ja püha kodu ühes maailma vanimas kristlikus traditsioonis.

Etioopia pärand: kaanon ja säilimine

See, et me saame täna analüüsida Eenoki teksti tervikuna, on paljuski tänu Etioopia Õigeusu Tewahedo Kirikule. See on üks maailma vanimaid kristlikke kirikuid (riigiusk alates aastast 333), mille piiblikaanon koosneb 81 raamatust (nö „meie piiblikaanon“ koosneb 66 raamatut). Selles autoriteetses nimekirjas on aukohal Mäshafa Henok ehk Eenoki raamat.

Euroopa teadusruumi jõudis teos uuesti alles 1773. aastal, kui šoti rändur James Bruce tõi Etioopiast kaasa kolm ge’ezikeelset (vana-Etioopia nn läänesemiidi keel, praegu Etioopia kirikukeel nagu Euroopas ladina keelt) käsikirja. See sündmus algatas akadeemilise renessansi, mis tipnes esimeste kriitiliste tõlgetega: inglise keeles 1881. aastal ja saksa keeles 1883. aastal. Seega pikka aega oli Eenoki raamat tuntud vaid läbi Etioopia kiriku piiblikaanoni ja selle ge’ezikeelse teksti, mis paljude jaoks tähendas ka kahtlemist selle iidses päritolus. Kuna etioopiakeelsed koopiad pärinevad meie mõistes keskajast, siis kahtlustatigi ka kogu raamatu keskaegset päritolu, vähemalt sellisel kujul nagu säilinud oli.

Etioopia pärand sai aga varsti kinnituse, mille andis 20. sajandi olulisim arheoloogiline leid.

Qumrani leid ja ajalooline usaldusväärsus

Surnumere kirjarullide (Qumrani) avastamine 1940. aastate lõpus lükkas lõplikult ümber väited, nagu oleks Eenoki raamat keskaegne võltsing. Arameakeelsed fragmendid tõestasid teksti autentsust ja selle laia levikut teise templi perioodi judaismis.

Teadlaste konsensus Eenoki raamatu osade dateerimise osas on tänu Qumranile järgmine:

Peatükid	Alamsisu nimetus	Dateering (teadlaste konsensus)
1–36	Vaatlejate raamat	250–200 e.m.a
72–82	Astronoomiline raamat	3. sajand – 2. sajand e.m.a
83–90	Unenägude nägemuste raamat	162–143 e.m.a
91–108	Eenoki jutlus / Epistlid	170 e.m.a – 1. sajand e.m.a

Erilist teoloogilist pinget pakuvad peatükid 37–71 (Tähendamissõnade raamat ehk Messia tekstid). Kuna nende fragmente pole Qumranist leitud, pidasid skeptikud neid varem kristlikeks lisandusteks. Samas on need tekstid oma olemuselt vapustavalt “uuetestamentlikud”, rääkides Messiast kui Inimese Pojast ja kohtumõistjast. Teadusmaailmas liiguvad visad kuuldused erakollektsioonides asuvatest fragmentidest, mis võiksid selle debati lõpetada, kuid kindlaid tõendeid ei ole akadeemilisele maailmale nende käsikirjade kohta veel esitatud.

Raamatu struktuur ja põhiteemad

Eenoki raamatu eripära on see, et ta on sõnaselgelt universaalne sõnum kogu inimkonnale, mitte ainult juudi rahvale, sest Eenok ja Noa on kõigi rahvaste, mitte ainult iisraellaste esivanemad.

Teos jaguneb viieks peamiseks struktuuriüksuseks:

• Vaatlejate raamat (1–36): Kirjeldab 200 ingli (juhtideks Semjaza ja Azazel) laskumist taevast Hermoni mäele. See toimus ka 1. Moosese raamatus nimetatud „veeuputuseelse patriarhi“ Jaredi ajal – nimi, mis heebrea keeles tähendab tabavalt “langemist”. Inglid tõid inimkonnale keelatud teadmised (relvad, kosmeetika, nõidus), mis viis moraalse kollapsini ja veeuputuseni.
• Tähendamissõnade raamat (37–71): Keskendub Messiale, keda nimetatakse “Valituks” ja kes istub kirkuse aujärjel, et mõista kohut nii kuningate kui vägevate üle. Seda osa Eenoki raamatust ei ole leitud Qumrani käsikirjadest, mistõttu ei saa kindlalt öelda, et kas see kuulub kristluse-eelsesse aega nagu ülejäänud raamatu või juba kristlikku perioodi.
• Astronoomiline raamat (72–82): Esitab keerulise kirjelduse taevakehade liikumisest ja “taevastest väravatest”. See toimib nagu iidne observatoorium, millele tugines juutide kalendrisüsteem. Sellest teeks kindlasti edaspidi eraldi ülevaate.
• Unenägude nägemuste raamat (83–90): Sisaldab nn “loomade apokalüpsist”, kus Piibli ajalugu Aadamast kuni tulevase Messiani (kujutatud valge tallena) antakse edasi loomasümbolite kaudu.
• Eenoki jutlus / Epistlid (91–108): Eetilised manitsused ja “nädalate ennustus”, mis jagab maailma ajaloo kümneks sümboolseks ajajärguks. Ka neist kahest Eenoki raamatu osast tuleks edaspidi teha põhjalikumad ülevaated.

Mis on Eenoki raamatu puhul aga huvitav, on see, et raamatu eriline narratiiv ei jäänud suletuks, vaid imbus sügavale varakristlusse.

Eenoki jäljed varakristluses

Eenoki raamatu mõju ei piirdunud selle omaaegse juudi keskkonnaga. Selle mõtteid ja kujundeid leiame ka varakristlikest tekstidest – eriti Juuda kirjast, aga ka Peetruse kirjadest ja Ilmutusraamatust. Mõnel juhul on seosed otsesed, mõnel juhul on tegemist pigem ühise apokalüptilise pärandiga.

Kõige selgem näide on Juuda kiri, kus Eenoki 1:9 on sisuliselt sõna-sõnalt tsiteeritud ning omistatud „Eenokile, seitsmendale Aadamast“. See üksi näitab, et Eenoki pärimus kuulus varakristlaste mõttemaailma.

Neid seoseid tasuks aga vaadata eraldi – mitte selleks, et tõestada Eenoki raamatu „õigsust“, vaid selleks, et mõista, millises ideede maailmas kujunes varakristlik mõtlemine.

Varakristlased ja Eenoki raamat

Veidi tasub vaadata ka seda, kuidas varakristlikud autorid Eenoki raamatut käsitlesid. See muudab pildi huvitavamaks, sest Eenoki raamat ei olnud algkristluses sugugi tundmatu või automaatselt „apokrüüfne“ tekst.

Juba 2. sajandil kasutavad kristlikud autorid Eenoki raamatu pärimust. Justinus Märter kirjeldab oma Teises apoloogias langenud ingleid, nende suhteid naistega ning nende järglasi hiiglasi, kelle hingedest said deemonid – motiivistikku, mis langeb väga lähedalt kokku Eenoki raamatuga.

Athenagoras kasutab oma Apoloogias samasugust traditsiooni: inglid, kes kaldusid kõrvale oma ülesandest, armusid neitsitesse ning nende järglasteks said hiiglased. Ka tema seob need langenud olendid deemonliku tegevusega. Ta ütleb küll, et esitab seda, mida „prohvetid“ on kuulutanud, kuid ei nimeta Eenoki raamatut selles kohas otseselt Pühakirjaks.

Irenaeus tunneb samuti Eenoki traditsiooni ning kasutab selle keskset motiivi langenud inglitest ja nende kohtumõistmisest oma teoloogilises argumentatsioonis.

Kõige otsesem on aga Tertullianus (u 155–222), Kartaagost pärit jurist ja preester. Tema nimetab Eenoki teksti sõnaselgelt „Eenoki Pühakirjaks“ ning kaitseb selle ehtsust nende vastu, kes seda vastu ei võtnud. Ta peab Juuda kirjas esitatud Eenoki tsitaati üheks oluliseks tõendiks teksti ehtsuse kohta ning seob selle ka jumaliku inspiratsiooniga.

Tertullianuse puhul on eriti huvitav veel üks detail: ta teab juba oma ajal, et mõned kristlased Eenoki raamatut ei aktsepteeri. Seega ei olnud küsimus lihtsalt selles, et „kirik otsustas 4. sajandil raamatu Piiblist välja visata“. Teksti autoriteet oli juba varem vaidluse all.

Origenes tundis samuti Eenoki kirjandust ning kasutas Eenoki traditsiooni oma teoloogilistes arutlustes. Samas tuleb tema puhul olla ettevaatlik sõnaga „Pühakiri“, sest Origenese suhtumine erinevatesse Eenoki-nimelistesse tekstidesse ei ole nii üheselt käsitatav nagu Tertullianuse oma.

Ka Barnabase kiri on siin oluline. See kasutab Eenoki teksti autoriteetsena läbisegi Vana Testamendi tsitaatidega ning kuulub varakristlike tekstide hulka, mis näitavad, et Eenoki traditsioonil oli kristlaste seas märkimisväärne autoriteet.

Seega ei ole päris õige kujutada olukorda nii, nagu oleks Eenoki raamat algusest peale olnud lihtsalt „Piiblist välja jäetud apokrüüf“. Esimestel kristlikel sajanditel oli sellel tekstil või sellel põhineval pärimusel märkimisväärne autoriteet ning vähemalt mõned mõjukad kristlikud autorid käsitlesid seda otseselt pühakirjalise või prohvetliku materjalina.

Samas hakkas selle staatus hilisantiigis muutuma. 4.–5. sajandil kujunesid kristlikud kaanonid üha selgemalt välja ning Eenoki raamat jäi enamiku kirikutraditsioonide kanoonilistest nimekirjadest kõrvale. Seda protsessi ei saa siiski taandada ühele konkreetsele otsusele ega ühele põhjusele. Juudi taust, apokalüptiline angeloloogia ja raamatu erinevus kujunevast kanoonilisest traditsioonist olid tõenäoliselt kõik tegurid, kuid „lõplik väljaarvamine 4. sajandi teisel poolel“ on liiga täpne väide.

Ja just siit jõuamegi ühe väga huvitava paradoksini: tekst, mille autoriteet läänes järk-järgult kadus, ei kadunud tegelikult kuhugi. See jäi alles Etioopia kristlikus traditsioonis – terviklikult, ge’ezikeelsena ja lõpuks ka omaette kanoonilise raamatuna.

Eenoki raamatu väärtus täna

Eenoki raamat ei ole tekst, mis asendaks evangeeliumi või oleks kristlikus tähenduses “päästeks vajalik” dogmaatilises mõttes, kuid see on asendamatu analüütiline tööriist. See avab akna varajase kristluse dünaamilisse maailma, kus usk Messiasse või laiemalt nn uuetestamentlikud vaated ei sündinud vaakumis, vaid toetus sajanditepikkusele prohvetlikule ja apokalüptilisele traditsioonile, mile üheks osaks on päris kindlasti ka Eenoki raamat.

See raamat näitab, et paljud Uue Testamendi sügavad tõed olid “õhus” juba ammu enne nende kirjapanekut. Eenoki raamatu uurimine on süüvimine vaimsesse ajalukku, mis kinnitab varakristliku mõtte järjepidevust, sügavust ja autentsust. See on kadunud lüli, mis aitab meil täna mõista, miks esimene põlvkond kristlasi uskus just nii, nagu nad uskusid.

Tegu on minu arvates hea, ladusa, “piiblikeelse” varjundiga eestikeelse tõlkega ingliskeelsest tekstist, mis järgib Eenoki raamatu nö Etioopia versiooni. Peab võtma arvesse, et Qumrani arameakeelsed tekstid annaksid siin juurde olulisi ja vahel erinevaid tõlkevarjundeid ning vahel oleksid hädavajalikud konteksti avamised, kommentaarid ja Eenoki raamatu eri tekstiosade kirjeldused, kuid see oleks ilmselt juba Eenoki tõlke järgmiseks etapiks. Praegune tõlge on väga hea Eenoki raamatu levinud versioonist ülevaate saamiseks.

---

Audioversioon kunagisest “Ideedest ideoloogiateta klubi” esitlusest Eenoki raamatu kohta: