Minu jaoks muutis sõna „inversioon“ lahedaks Nolani film „TENET“ aga see selleks … see, mida Piibel, täpsemalt eriti selle esimene osa ehk 1. Moosese raamat (Geneesis) teeb omaaegse mütoloogilise teadmisega, seda võib ausalt öeldes käsitleda kui mitte plagiaati, vaid kui geniaalset inversiooni.

Piibli Vana Testamenti lugedes ei pruugi me ilma põhjalike ajaloo-alaste teadmisteta märgata, et suur osa selle lugudest, eriti nn Geneesises, ehk 1. Mooses raamatus, leiduvad ka teistes kultuurides, sh palju vanemates, näiteks Sumeri-Akkadi kirjanduses. Need lood pole muidugi täpselt 1:1-le samad, kuid olulisemad elemendid ja narratiivid ise on kahtlemata identsed. Loomulikult on siit tekkinud plagiaadi süüdistused – et Piibel lihtsalt on võtnud üle Mesopotaamia legendid ja kohandanud neid vastavalt oma ideoloogiale. Esiteks, plagiaadi süüdistus oleks liiga ränk juhul kui lood oleksid päriselt ajaloos juhtunud. Sel juhul lihtsalt eri rahvad jutustaksid neid neile omasel moel. Kuid isegi, kui tegu on mütoloogiliste jutustustega, siis „plagiaat“ ei oleks siin päris õige sõna. Me ju ei nimeta plagiaadiks seda, kui tänapäeval kasutab keegi oma loo jutustamiseks mingit ühiskonnas aktsepteeritud üldtuntud narratiivi – olgu see teaduslik, kirjanduslik, filosoofiline või ulme-fiktsioon. Kasvõi veidi naiivne näide “tulnukalugudest” – kui keegi väidab, et on neid näinud või nende laevas viibinud, siis reaktsiooniks ei ole ju et ootoot, sa lihtsalt varastad kellegi teise loo.

Vanas maailmas moodustasid lood ja legendid selle kultuurikihistuse, milles kõik elasid. Need ei kuulunud mitte kellelegi, need olid loomulik osa tolleaegsest maailmapildist ning ka Vana Testament järgib täiesti loomulikul moel omaaegset narratiivset mõtlemist, kuid teeb seejuures midagi erakordset – inverteerib need oma sõnumilt ja polaarsuselt millekski täiesti muuks. Selles väljendub ilmselt muuhulgas ka iisraellaste monoteismi kui mõneti polüteismi vastukultuuri olemus, kuid selle inversiooni loomingulist geniaalsust, mis tihti pöörab lisaks lihtsamale “hea kurjaks” teisendamisele ka narratiivi mütoloogililse tähenduse eetiliseks, ei saa siiski eitada. Seepärast vaatamegi allpool mõningaid selliseid inversiooni näiteid, ehk seda kuidas ideed on vaatamata kohati uskumatusele moondumisele siiski visalt elus püsinud ning vaatame, et millist inversiooni see kannaks meie endi Piibli luguse mõtestamisse.

“Paradiisi” etümoloogiline ja kultuuriline ränne

Alustame aga hoopis sõnast, mitte terviklikust narratiivist ning selleks sõnaks on „paradiis“ – midagi, mis paljude jaoks on kindlasti üks-ühele seotud Piibli kõige olulisema sõnumiga. Kuid sõna “paradiis” ei ole lihtsalt üks religioosne termin, vaid otsekui üks huvitav keeleline sild, mis märgib Lähis-Ida suurriikide kultuurilist ja teoloogilist põimumist. See mõiste kannab endas teekonda iidsetest Pärsia kuninglikest aedadest kuni piibelliku kosmogooniani, olles tunnistajaks ajastule, mil juudi mõttelugu puutus tihedalt kokku Pärsia impeeriumi ja zoroastristliku maailmapildiga. Pärsia oli juutide vastu erakordselt vastutulelik ning ilmselt oli sümpaatia suures osas vastastikune. See “kultuuriline mesinädal” oli sedavõrd sügav, et Pärsia kuningat Kyros Suurt (Koorest) nimetatakse pühakirjas ainsa mittejuudina “messiaks” (vt Js 44:28, 45:1), rõhutades Pärsia poliitilise ja kultuurilise mõju heatahtlikku vastuvõttu.

Etümoloogiliselt on “paradiisi” kujunemislugu tähelepanuväärne näide tähenduse muundumisest ühest selgest füüsilisest objektist täiesti uut tüüpi metafüüsiliseks kontseptsiooniks:

Avesta kiht (pairi-daeza): Sõna pärineb väga vanast, juba pronksiaegsest muinasiraani ehk avesta keelest. Pairi tähendab “ümber” (sarnaselt kreeka peri-le) ja daeza pärineb indoeuroopa juurest dheigh- (“kuju”, “vorm”, “müür”). See on suguluses ingliskeelse sõnaga dyke, viidates inimkätega rajatud tammile või piirdele. Algselt märkis see otseselt “taraga piiratud ala”, mis võib päris algusaegadel viidata indo-euroopa-iraani Shintasta kultuuri Arkaimi-taolistele ringikujulistele kindlusküladele (mis samas toimisid ka observatooriumitena) ajal, kui ka maailmapilt oli veel holistlikult “ümar”. Aja jooksul liikusid indo-aaria rahvad üle Oxuse jõe viljaka oru edelasse, karmimatesse kõrbestunud piirkondadesse, ent selline müüriga kaitstud oaas võeti kaasa. Ehk “paradiis” sündis nö “mudast”, pakkudes reaalset kaitset välisohtude eest aga kosmoloogilist mõtestatust.

Ahhemeniidide kuninglikud aiad: Pärsia valitsejad (6.–4. sajand e.m.a) rajasid lopsakaid, nelinurkseid aedu (pärsia k pardes) – algne ringjas arhitektuur ja “ümar holism” oli asendunud dualistliku, rangelt piire tõmbava zoroastristmiga, “tsivilisatsiooniliste sirgete joontega”. Pärslastele omane „roheluseihalus“ toodi kaasa idapoolsetelt aladelt (Oxuse jõe piirkonnast ja tänapäeva Afganistanist), kus floora ja fauna olid rikkalikumad, nagu eespoolt nägime. Kreeka ajaloolased nagu Xenophon ja Diodorus Siculus kirjeldasid vaimustunult neid “paradiise” kui veeallikate ja viljapuude rikkaid naudingute paiku. Need olid füüsilised mikrokosmosed kaose ja kõrbe keskel, peegeldades tegelikult samasugust kosmilist stuktuuri. On märkimisväärne nö sotsiolingvistiline fakt, et kreekakeelne sõnavara, mis oli reeglina iraanikeelsete laenude suhtes suletud, võttis termini pardes (paradeisos) omaks. Selle põhjuseks oli kreeka keele suutmatus kirjeldada pärslaste unikaalset saavutust: mastaapset, niisutussüsteemidega varustatud ja müüriga piiratud parki, kus kohtusid viljapuuaiad, elurikkus ja jahialad. Eriti Xenophon kasutas seda sõna just Ahhemeniidide kuninglike valduste tähistamiseks, andes sellele luksuse ja külluse tähendusvarjundi.

Hea näide sellisest “paradiisist” on Kyros Suure rajatud Pasargadae aed. Arheoloogilised leiud paljastavad range ja esteetilise struktuuri:

• Nelinurkne, neljaks osaks jaotatud süsteem (chahar bagh).
• Keerukas kivist voolusängidega veekanalite võrgustik.
• Piireaed kahe väravaga, mis rõhutas aia suletust ja kaitstust.

Seda traditsiooni kandsid edasi ka teised mõjud – näiteks Babüloni rippuvad aiad ehitati Meedia kuningannale, et leevendada tema koduigatsust mägisema ja rohelisema kodumaa järele.

Septuaginta tõlge: 3. sajandil e.m.a, kui Vana Testamenti tõlgiti kreeka keelde (Septuaginta), valisid juudi õpetlased Vanas Testamendis kasutatud heebreakeelse väljendi gan Eden (Eedeni aed) vasteks kreekakeelse laensõna paradeisos.

Septuagintas asendab paradeisos heebreakeelset „aeda“ (gan) 19 korral. See valik on kinnistunud järgmistes olulistes tekstides:

• 1. Mo 2:8-10, 15-16 ja 3. peatükk: Algne loomisaed.
• Jesaja 51:3: Prohvetlik visioon, kus kõrb muudetakse „paradiisiks“.
• Hesekiel 28:13; 31:8, 9: Jumala aed kui täiuslikkuse sümbol.
• Jeremia 29:5, Joel 2:3 ja Aamos 1:5: Termini levik prohvetlikes tekstides, viidates nii reaalsele kui sümboolsele viljakusele.

Sellega kanti Pärsia kuningliku aia hiilgus ja kaitstus üle religioossesse sfääri.

Uue Testamendi ajastuks oli paradeisos täielikult vabanenud oma arhitektuursest ja materiaalsest piiratusest. Kuna varakristlased kasutasid peamiselt Septuagintat, muutus pärsia päritolu “paradiis” nende jaoks standardseks eskatoloogiliseks mõisteks.

„Paradiis“ esineb Uues Testamendis kolmes tekstiosas:

1. Luuka 23:43: Jeesuse lubadus röövlile: „Täna pead sa olema koos minuga paradiisis.“ Siin on sõnal väga selge surmajärgne tähendus.
2. 2. korintlastele 12:4: Pauluse visioon „paradiisi tõmbamisest“ viitab sellele kui mingile juba tema ajal eksisteerivale reaalsele vaimsele ja metafüüsilisele dimensioonile.
3. Ilmutuse 2:7: Lubadus süüa paradiisi elupuust märgib ringi sulgumist – algne Eeden on taastatud vaimses täiuses.

Algne „taraga ümbritsetud aed“ on siin läbi teinud täieliku semantilise laienemise, tähistades nüüd piiritut vaimset õndsust, säilitades siiski „kaitstud ja erilise paiga“ alusidee. Selliselt tekkis side täiesti konkreetse ja suuresti „välismaist“ päritolu ajaloolise reaalsuse ja lõpuks täiesti keskmesse sattunud eskatoloogilise lootuse vahel. Seda protsessi saab täiesti vabalt käsitleda, kui geniaalset lahendust selleks, et anda edasi teispoolsusega seotud seosed, et sõnum sellest kõnetaks inimesi, kelle jaoks sõnal „paradiis“ – pardes oli täiesti selge tähendus.

Paradiis ja Pärsia

Vahemärkusena peab selgitama, et ehkki sõna „paradiis“ pärines Pärsia kultuuriruumist, mis oli tihedalt täidetud vanapärsia monoteistliku usundi, zoroastrismi kosmoloogiast, ei omanud zoroastrismis just see konkreetne sõna „paradiis“ siiski sellist õndsat teistpoolsust omavat tähendust nagu Piiblis, ehkki „paradiisi kontseptsioon“ zoroastrismis siiski esineb, lihtsalt sellele viidatakse teiste terminitega.

Zoroastristlikus pühakirjas kirjeldatakse paradiislikke seisundeid selliste terminitega:

• Garonmana: „Laulude maja“, Ahura Mazda elupaik.
• Raochebiš: Vaimne valgus.
• Manahim ahum: Vaimne elu.

Siiski tuleb viidata ühele kontseptuaalsele sillale zoroastrismi ja Vana Testamendi vahel ning selleks on paradiisi kui teispoolsusega seotud „ülestõusmise“ kontseptsioon.

Zoroastristlik usk sisaldas nimelt ootust maailma uuendamisse ja surnute ülestõusmisse (frashokereti) ning see leiab ilmselgeid paralleele juudi eshatoloogia arengus, kuid mitte Vana Testamendi nö varajases osas, vaid alles üsna selle lõpupoole, esmakordselt Taanieli raamatus, mis ise paljastab, et on kirjutatud sel ajal, kui pärslased vallutasid Babüloni ja vabastasid juudid. Taanieli raamat on seega kirjutatud Pärsia mõjusfääris ja siin omandab ootamatu „ülestõusmise“ kontseptsiooni ilmumine huvitava konteksti.

Seega sobis pärslaste algne materiaalne „paradiis“ Piiblisse mitte ainult keelelise mugavuse tõttu, vaid ka laiema ja sügavama teoloogilise konteksti tõttu. Pärsia maailmapilt, kuhu kuulus mh ka kuninglik aed, pakkus täiusliku tervikliku visuaalse vaste jagatud usule tulevasest harmooniast.

Kosmiline arhitektuur: nelja jõe ja elupuu sümboolika

Sõna „paradiis“ viib meid aga otsejoones nö esimesse paradiisi, „Eedeni aeda“, millest räägivad Geneesise teine ja kolmas peatükk. Iidsetes tsivilisatsioonides ei olnud aed lihtsalt puhkepaik, vaid “kosmose mikrokujund” – korrastatud maailma mudel keset ürgset kaost. Nii zoroastristlikus kui piibellikus traditsioonis on see mudel struktureeritud läbi keskse eluallika ja nelja suuna sümboolika, mis tähistab terviklikku kosmost.

Esmalt tooks korraks esile pärslaste „paradeisose“ iseloomulikud tunnused:

• Nelinurksus (chahār bāgh): aed oli jaotatud neljaks, sümboliseerides ilmakaari ja universaalset korda.
• Veeallikad: kanalite võrgustik tähistas eluallikat keset kaost.
• Elurikkus: aiad koondasid eksootilist floorat ja faunat, toimides eluhoidjatena.

Kui lähemalt sisse vaadata, siis ilmneb, et zoroastristlikus kosmoloogias (nagu see kajastub hiljem süstematiseeritud tekstides nagu Bundahišn, kuid tugineb vanemale Avesta mütoloogiale) on vesi ja puu üks “kosmiline masinavärk”. Elu lähtub Vourukaša merest ja mütoloogilisest Harā mäest, mis toimib maailma teljena. Sealt voolavad veed jaotuvad ilmakaarte järgi, et hoida kosmilist korda (aša) kaose (druj) vastu.

Geneesise, ehk 1. Moosese raamatu 2:10–14 kirjeldab jõge, mis lähtub Eedenist ja jaguneb neljaks haruks, mis iseenesest tähendab, et ka Eedeni aed oli keskelt kõrgem – nagu zoroastristlikus maailmapildis kesksest veest tõusev mägi, millel asus samuti “elupuu.

Siin tekivad huvitavad paralleelid:

Zoroastristlik sümbol	Piibellik vaste	Funktsioon ja tähendus
Gaokerena puu (valge Haoma)	Elupuu	Surematuse ja tervenduse (Vispō-biš) allikas, mis asub kesksel kohal.
Vourukaša meri	Eedeni keskne jõgi	Ühine eluallikas, millest voolavad veed toidavad kogu loodut.
Harā Bərəzaitī mägi	Eedeni aed kui kõrgpunkt	Maailma telg (axis mundi), kus kohtuvad taevane ja maine sfäär.
Nelja suuna vee-skeem	Neli Eedeni jõge	Sümboliseerib terviklikku ja korrastatud kosmost (ilmakaared).

Seega jah, ilmselt Geneesist laenab ka paradiisi detailide puhul zoroastristlikest eeskujudest, kuid teeb seda teadlikult selleks, et arusaadavas „keeles“ tuua kosmoloogia väga selgele uuele tasandile. Just see vormiline sarnasus Pärsia kosmosmudeliga muudab Genesise teoloogilise vastulöögi – ehk inversiooni – veelgi mõjuvamaks, nihutades fookuse kosmiliselt mehhanismilt inimese eetilisele areenile.

Kosmiline puu ja mütoloogilised kihistused

Mõlemas süsteemis, nii Pärsia zoroastrismis kui Geneesises on keskne koht surematust pakkuval puul. Eedeni elupuule näib väga sarnane zoroastrismis esinev Gaokerena (valge Haoma) puu, mis kasvab Vourukaša mere keskel ja annab viimsetel aegadel ülestõusnutele igavese elu. See kosmoloogiline struktuur pärineb “Klassikalise Avesta” mütoloogilisest kihist (Yashtid, Vendidad), mis oli Ahhemeniidide ajastul elav suuline traditsioon. Ehkki hilisemad Pahlavi tekstid (nagu 9. sajandi Bundahišn) süstematiseerisid need elemendid, kohtusid Geneesise autorid tõenäoliselt just Avesta vanemast kihist pärineva mütoloogilise ruumiga, kus puu ja vesi moodustasid ühtse elu säilitava masinavärgi. Ja taas kandub „elupuu“ mõiste Piiblis edasi Uue Testamendi viimase raamatuni – Ilmutuseni, täpselt nagu ka zoroastrismis on Gaokerenal lõpuajal igavest elu andes funktsioon.

Inversiooni mehhanism: Piibel kui teadlik vastulöök

Näiteid saaks tuua veelgi (veeuputus, „hiiglased“ jne, millest kirjutan edaspidi mõnes artiklis lähemalt), kuid piirdudes praegu „paradiisi“ seostega võib öelda, et Vana Testamendi autorid ei laenanud naaberkultuuride müüte mehaaniliselt, vaid kasutasid “narratiivset inversiooni” – intellektuaalset võtet, kus tuttavad sümbolid täidetakse uue, vastandliku sisuga. See oli “teoloogiline taichi”, kus impeeriumi mütoloogilist jõudu kasutati selle loogika õõnestamiseks, ehk Geneesis pööras Pärsia ja Mesopotaamia müüdid pea peale selliselt, et kosmogoonia muudetakse eetilist või moraalset sõnumit kandvaks ajalooks.

Eriti oluline oli jutustada inverteeritud narratiive nii, et Iisraeli ajalugu asetuks loogilisse kosmilisse konteksti. Pärsia perioodil oli see otsekui juutide vastulöök suure impeeriumi narratiivile: “Meie lugu ei ole osa teie kosmoloogiast, vaid teie kosmoloogia keel on vaid vahend meie Looja loo jutustamiseks.”

„Kosmiline draama tõlgitakse moraalseks draamaks“

Teaduslik täpsus või narratiivne väärtus?

See tähendab muuhulgas ka seda, et Vana Testamendi teksti sundimine mingiks loodusteaduslikuks käsiraamatuks või universaalseks geoloogiliseks kroonikaks, nagu seda tänapäeval tihti teha püütakse, on “tekstivägivald”, mis tühistab selle algse funktsiooni. Kui Geneesis muudetakse faktikogumikuks, mida peab kaitsma näiteks evolutsiooni eest, kaob selle tegelik jõud. Piibli lugude väärtus ei seisne mitte nende ajaloolises ja teaduslikus detailitäpsuses, vaid sõnumis, mida nad kannavad, võimes anda tähendus, inverteerida “kõva materjal” sõnumiks.

Võib lausa öelda, et mida pretensioonikam on tekstitõlgendus faktide osas, ajades taga detailitäpsust, seda haavatavam on ta „kognitiivsele dissonantsile“ – nii kui tekib väiksemgi vastuolu, võib see ohustada usaldust kogu süsteemi vastu. Piltlikult võib öelda, et psühholoogiliselt vastupidavam on usk, mis ei toetu “kaardile” (jäik dogma), vaid “kompassile” (eksistentsiaalne suund).

Ja kui on tõsi see, et Piibli lugude DNA seisnes ümbritseva keskkonna narratiividele tuginedes inverteeritud, moraali ja eetika õppetundides, siis püüe lugude “faktoloogiat” viia kooskõlla tänapäeva teadmistega ajaloost, geoloogiast vms tähenduks ju, et sellist valideerimist tahetakse rakendada tegelikult nö algsele vana maailma mütoloogiale ja kosmoloogiale, mis on ju pehmelt öeldes veidi … kummaline 🙂

Vene mõtleja Lev Tolstoi on tabavalt märkinud, et usumaailmas vaieldakse kõige kirglikumalt just ebamääraste doktriinide üle, ignoreerides samal ajal pühakirja selgeid ja ühemõttelisi eetilisi juhiseid. See on autoritaarsuse psühholoogiline tuum: vaieldakse dogmade üle, et vältida vastutust praktikas.

Kokkuvõte

Geneesis ei ole “laenatud” või plagieeritud tekst, vaid “ümberkirjutatud”, inverteeritud tekst, mis kasutab Pärsia päritolu näidete puhul impeeriumi keelt selle loogika õõnestamiseks. See on intellektuaalne saavutus, mis asendas kosmilise jäikuse inimese moraalse väärikusega.

Inversiooni mõjusid võiks kokku võtta selliselt:

• Vastutus on keskne: Piibellik maailmapilt nihutab fookuse kosmilistelt sõdadelt inimese igapäevasele eetilisele valikule. See on ohtlik igasugusele autoritaarsusele, mis püüab vastutust indiviidilt ära võtta.
• Usk on orientatsioon, mitte inventar: Tõeline religioosne vastupidavus ei tule dogmaatilisest jäikusest, vaid praktikast, mis talub maailma keerukust ja uusi teaduslikke fakte.
• Tekst kui identiteedi looja: Geneesis täidab oma ülesannet siis, kui me ei küsi sellelt “mis juhtus”, vaid “kes me peame olema”. See on identiteediloome läbi moraalse diferentseerumise, mis püsib ka siis, kui impeeriumid ja nende mütoloogiad hääbuvad.

Inversioon kui olemasoleva kultuurilise materjali ümbermõtestamine uue tähenduse kandjaks

Relatio:

MustAuk: “Septuaginta: tõlge, mis muutis maailma“

MustAuk: “Zarathustrast“