Seekord kirjutaks sissejuhatuse ühe vähe tuntud aga vana kultuuri kohta – vähemalt sama vana kui Sumer ja seda tänapäeva Iraani aladel. Ühtlasi on see taas lugu ideede liikumisest.
Marhaši riik?
Kolmandal aastatuhandel eKr kujunes Kagu-Iraanis Halil Rudi orus välja kõrgetasemeline tsivilisatsioon, mida tänapäeval tuntakse Jirofti kultuurina. Teaduskirjanduses, eelkõige Piotr Steinkelleri tekstides, samastatakse see piirkond Mesopotaamia tekstides mainitud võimsa Marhaši riigiga (sumeri k Marhaši, akadi k Paraḫšum). Marhaši ei olnud mingi perifeerne piirkond, vaid strateegiline suurjõud Mesopotaamia ja Induse oru vahel. Kuigi teadlased nagu Francfort ja Tremblay on asukohta vaidlustanud, kinnitavad nii kirjalikud allikad kui ka arheoloogiline materjal Marhaši paiknemist just Ida-Iraanis.
Arheoloogilised kaevamised on paljastanud tugevalt sügavate juurtega ühiskonna. Paistab, et Marhaši toimis Mesopotaamia Akadi ja Ur III dünastiate jaoks nii ohtliku rivaali kui ka väärtusliku diplomaatilise partnerina.
Aratta?
Kuna valitseva seisukoha järgi õitses Jirofti tsivilisatsioon vahemikus u 2700–2100 eKr, siis sellest on tekkinud ka teaduslik debatt: kas Jiroft on Sumeri eepostest tuntud mütoloogiline Aratta (lisaks hüpoteesile Marhaši kohta)?
Jirofti seostamine Arattaga toetub sumeri eepostele (nt “Enmerkar ja Aratta isand”), mis kirjeldavad Arattat kui kauget, mägist ja rikast piirkonda, kust hangiti metalle ja vääriskive.
- Toetavad argumendid: viidatakse, et kloriidist kaussde ohtrad kaunistused (türkiis, kaltsiit jm) vastavad sumeri tekstide kirjeldusele Arattast kui piirkonnast, mis “särab” luksusmaterjalidest.
- Kriitiline skeptitsism: hüpoteesi oponendid on aga rõhutanud, et Aratta on pigem mütoloogilis-poeetiline konstruktsioon kui konkreetne geograafiline punkt. Nende hinnangul on Jirofti leidude ja poeetiliste kirjelduste vahelised seosed liiga üldised, et olla teaduslikuks tõendusmaterjaliks. Aratta kuvand peegeldab pigem Mesopotaamia eliidi “eksootilist unistust” kui täpset ajaloolist reaalsust.
Tänapäeval kaldub teaduslik diskursus pidama Aratta-nime pigem populaarseks narratiiviks, samas kui ajaloolise Marhaši riigi identiteet on leidnud üha tugevamat allikalist kinnitust.
Peamised kronoloogilised ja geograafilised markerid:
- Ajavahemik: u 2600–2000 eKr (aktiivsusperiood ulatub varadünastilisest ajast kuni Hammurapi ajastuni).
- Kesksed asukohad: Konar Sandal (tsitadell ja haldushooned), Mahtoutabadi nekropol, Hajjiabad-Varamin.
- Poliitiline staatus: Iseseisev kuningriik, mida valitsesid kuningad (nt Apalkamaš, Lıpan-ůkšapaš), kes sõlmisid Mesopotaamia valitsejatega dünastilisi abielusid.
See poliitiline võimekus peegeldus väga omapärases materiaalses kultuuris, mille väljendusvormid oli niivõrd mõjusad, et see levisid kaugele väljapoole Iraani kiltmaad.
Kloriidist anumad
Jirofti kultuuri tuntuim pärand on kloriidist (pehmest tumedast kivist) nikerdatud anumad. Kunagi oli selliste Mesopotaamiasse hulgaliselt levitatud anumate kohta kasutusel termin „kultuuridevaheline stiil“ (“Intercultural style”, Philip Kohl), sest nende päritolukultuur ei olnud teada. Need esemed ei olnud aga ainult kaubavahetusobjektid, vaid omasid sügavat sümboolset väärtust Jirofti eliidi matuserituaalides, kus neid kasutati luksuslike salvide või rituaalsete toitude hoidmiseks.
Tehnoloogiliselt on need esemed meistriteosed. Lisaks reljeefsele nikerdamisele kasutati täpselt puuritud süvendeid, mis täideti kontrastse valge lubjakivi, punase kivimi või sinise türkiisiga. See lõi polükroomse ja sillerdava efekti, mis oli omane just Marhaši meistritele.
Korduvad visuaalsed motiivid neil anumatel viitavad standardiseeritud suulistele narratiividele, kus kloriidanumad toimisid graafiliste tekstidena, vahendades keerulisi mütoloogilisi lugusid.
Uputusmüüt Jirofti ikonograafias
Müüt veeuputusest on Jirofti usundis keskne, peegeldades universaalset püüdlust kehtestada kaosest kord. Bagh-e Harandi muuseumi kloriidanuma analüüs, mida on süvitsi uurinud Massimo Vidale, pakub sellele mütoloogiale haruldase visuaalse vaste, mis on sündmustelt ja sümbolitelt hämmastavalt sarnane hilisemate tekstidega.
- Tormipullid (tiivulised seebud): Stseeni allosas hoiab põlvili kuju kinni kahte tiivulist seebut (küüruga pulli). Need on “tormipullid”, kelle kehadest purskuvad veevood, sümboliseerides äikesepilvi ja uputuse algust.
- Vikerkaare tõstmine: Stseeni ülaosas tõstab jumalik olend, keda saadavad kuu ja tähe sümbolid, taevasse suure vikerkaare. Vikerkaar tähistab hävingu lõppu ja uue korra algust.
- Lapis lazuli kärbsed ja iridestsents: Vidale on esitanud murrangulise seose: Atra-hasise ja Gilgameši tekstides mainitakse, et jumalanna Belet-ili tõstab vikerkaare kui lapis lazuli (sinine lasuriit) kärbestest koosneva kaelakee. Jirofti kloriidanumate sillerdav kaunistus ja vikerkaare kujutis loovad otsese seose putukate tiibade sillerduse ja vikerkaare vahel.
See visuaalne narratiiv lükkab kontseptsiooni vikerkaarest kui liidu märgist vähemalt 1500 aastat varasemasse aega kui piibellik Moosese raamat, kinnitades Marhaši rolli sümbolite loojana.
Kultuurilised seosed ja Marhaši mõju naaberregioonidele
Marhaši mõju ulatus sügavalt naaberregioonide sümbolite ringlusesse. Üks olulisemaid leide on potentsiaalne uustõlgendus Akadi kuninga nn “Naram-Sini võidusambale”, mis kujutab kuningas Naram-Sini võitu Zagrose mäestiku rahva üle. Desseti ja teiste ekspertide hüpotees viitab, et see leping võis olla sõlmitud just Marhaši valitsejatega, mis tähendaks, et selles tekstis mainitud jumalused kuuluvad tegelikult Marhaši panteoni.
Marhaši mõjutas otseselt ka Mesopotaamia usundilugu: näiteks tormipulli motiiv, mis muutus Mesopotaamia kunstis valdavaks alles Ur III perioodil, pärineb tõenäoliselt just Kagu-Iraani mütoloogilisest pagasist.
Jirofti tähendus ajaloos
Muistse Marhaši riigi taasavastamine on põhjalikult muutnud arusaama pronksiaja tsivilisatsioonide dünaamikast. Jirofti leiud lükkavad ümber senise ettekujutuse sellest piirkonnast kui Mesopotaamia perifeeriast. See oli iseseisev ja intellektuaalselt loov keskus, kus mütoloogilised kontseptsioonid – nagu vikerkaar kui lootuse ja uue lepingu sümbol – arenesid sajandeid varem kui mujal Lähis-Idas.
Kahenäolised jumalad vaasil ja stseenid raipest habekotka küüniste vahel on tunnistus kadunud tsivilisatsiooni intellektuaalsest sügavusest, keerulisest ja iseseisvast mütoloogiast. Jirofti kultuur näib olnud samas reas inimkonna suurte tsivilisatsioonidega, sh Sumeri, Akkadi ja Harappaga, mis ilmselt nõuab varajase pronksiaja ajaloo kirjutamist sellest uuest, Iraani mägismaa kultuurist lähtuvalt. Lood, müüdid ja ideed ei ole tingimata sündinud Sumeris, vaid taas reisinud, muutunud, kohanenud. Võimalik, et aina rohkem tuleb kahtluse alla seada, kas ikka saab täie veenvusega öelda „Alguses oli (ainult) Sumer“.
“Enmerkar ja Aratta isand“ on sumeri eepiline lugu, mis pärineb umbes 21. sajandist eKr (uus-sumeri periood) ja kirjeldab Uruki kuninga Enmerkari ning kaugel asuva, rikka Aratta linna nimetu valitseja vahelist võitlust ja diplomaatilist kage. See on üks vanimaid ja pikimaid säilinud sumeri eeposeid.
Ammu enne seda, kui kaardid muutusid kindlateks ja piirid kivisse raiutuks, rääkisid sumerid ühest kaugest maast, mis oli korraga ihaldusväärne ja kättesaamatu. Selle nimi oli Aratta.
See ei olnud lihtsalt linn. See oli koht, kust tuli ilu – mägedest toodud kivid, haruldased metallid, käsitöö, mille sära oli Uruki templite jaoks hädavajalik. Aga Aratta ei allunud.
Uruki kuningas, Enmerkar ei olnud mees, kes lepiks keeldumisega. Tema linn oli Uruk – suur, püha ja ambitsioonikas. Ning tema selja taga seisis jumalanna Inanna, kellele Uruk kuulus.
Ja just Inanna pärast see kõik algas.
Sest kuigi Inanna tempel seisis Urukis, oli tal side ka Arattaga. Nagu kaks linna, kes vaidlevad sama jumalanna soosingu üle. Nagu kaks keskust, kes usuvad, et just nemad on maailma keskpunkt.
Enmerkar otsustas selle küsimuse lahendada – mitte ainult sõnades, vaid alluvuses.
Ta saatis käskjala. Sõnum oli lihtne: Aratta peab alistuma. Nad peavad saatma kulda, hõbedat, lapis lazulit – kõike, mis teeb templi vääriliseks. Nad peavad tunnistama Uruki üleolekut.
Käskjalg läks üle mägede. See ei olnud lihtne teekond – Aratta ei olnud naaber, vaid midagi kaugemat, midagi peaaegu müütilist.
Aratta valitseja ei kummardanud.
Ta vastas, aga mitte alandlikult. Ta esitas omakorda nõudmisi. Kui Uruk tahab midagi, siis tõestagu oma võimu. Toogu vilja, näidaku jõukust. Nagu kaks kuningat, kes mängivad üksteisega sõnade kaudu võimuvõitlust.
Ja nii algas midagi kummalist – mitte sõda mõõkadega, vaid sõda sõnumitega.
Käskjalg liikus edasi-tagasi, kandes üha pikemaid ja keerulisemaid sõnumeid. Ühel hetkel muutusid need nii pikaks, et inimene ei suutnud neid enam peast meeles pidada.
Siis juhtus midagi, mida sumerid pidasid pöördepunktiks.
Enmerkar võttis savi. Vajutas sinna märgid. Sõnad ei olnud enam ainult räägitavad – need muutusid nähtavaks.
Nii sündis kiri.
See ei olnud lihtsalt tehniline leiutis. See oli võimu vahend. Sõnum, mida ei saa moonutada ega unustada. Midagi, mis ulatub kaugemale kui inimhääl.
Aratta sai selle kätte ja mäng muutus.
Aga isegi siis ei lõppenud vastasseis. Aratta ei murdunud kohe. Nende kuningas seisis vastu, kuni lood ise hakkasid tema vastu pöörduma – kuni loodus, jumalad ja nälg hakkasid kallutama tasakaalu.
Lõpuks kaldub kaalukauss Uruki kasuks.
Mitte tingimata suure lahingu kaudu, vaid aeglase surve, prestiiži ja jumaliku toe kaudu. Aratta ei kao – aga ta ei ole enam võrdne.
