Ajalugu on täis olulisi pöördepunkte, ka ideede ajalugu. Kogemus ütleb meile uue ideega kokku puutudes: siin peab olema seos millegagi, mingi kontekstiga. Meie aju hakkab seoseid otsima teistest tuntud ajaloolistest pöördepunktidest, fookuspunktidest. Aga vabalt võib olla, et hoopis pöördepunktile eelnev, näiliselt tavaline, vähemtuntud ja segasem eellugu sisaldab üht olulist võtit – „kadunud üheksat minutit“?
Kujutaks korraks ette, et vaatame mingit pooleteisetunnist filmi.
Esimesed kaheksakümmend minutit haaravad meid endaga kaasa. Tegelased saavad tuttavaks, nende suhted muutuvad, pinged kasvavad ja küsimusi tekib üha juurde. Siis meenub korraga, et köögis ootab kohv või telefon annab märku saabunud sõnumist. Tõuseme korraks püsti, käime ära ning naaseme üheksa minuti pärast.
Film ei ole läbi. Jäänud on veel viimane minut. Ekraanil hakkavad sündmused kiiresti lahenema. Keegi reedab oma kaaslase. Ammune saladus tuleb päevavalgele. Peategelane teeb otsuse, mis muudab kõike. Kaamera eemaldub ning ekraan täitub lõputiitritega.
Me oleme näinud lõppu. Aga kas me saime sellest aru?
Tõenäoliselt väga mitte või siis jääb näriv kahtlus, et kas me saime ikka õigesti aru? Me võime kirjeldada, mis juhtus, kuid võib juhtuda, et me ei oska enam vastata kõige olulisemale küsimusele: miks see juhtus. Me ei tea, kust ilmusid uued tegelased. Me ei mõista, miks keegi oma meelt muutis või miks mõni seni kõrvaline sündmus osutus äkitsi otsustavaks. Kõige olulisem pööre võis toimuda just nende üheksa minuti jooksul, mil meid vaatamas ei olnud. Selles pole midagi üllatavat. Ükski mõistlik inimene ei ootaks, et filmi saab mõista, kui selle keskelt on puudu kümnendik.
Kuid on täiesti võimalik, et me teeme midagi väga sarnast siis, kui püüame mõista ajalugu ja ka ideede ajalugu.
Mitte sellepärast, et ajaloolased jätaksid midagi rääkimata. Vastupidi – teavet on rohkem, kui keegi jõuab läbi töötada. Meie mõistus teeb lihtsalt paratamatult valikuid. Ta otsib algusi ja lõppe. Ta otsib suuri nimesid ja pöördelisi sündmusi. Ta koondab tähelepanu sinna, kus midagi näib juhtuvat, mis tundub kõige olulisem, väljapaistvam. Kõik muu jääb taustaks, perifeeriaks. Ja see on tegelikult täiesti loomulik. Ilma sellise lihtsustamiseta ei suudaks me maailma üldse mõista.
Aga lihtsustamisel on oma hind.
Kui vaatame ainult tipphetki, hakkavad kaduma protsessid, mis need tipud võimalikuks tegid. Fokusseerime pilku ja perifeeriat enam ei taju. Me mäletame revolutsiooni, kuid unustame aastakümned, mille jooksul inimesed õppisid maailma uuel viisil nägema. Me räägime suurtest mõtlejatest, kuid palju harvem neist sadadest väikestest vaidlustest, katsetustest ja eksimustest, mille pinnalt nende ideed üldse sündisid.
Kõige olulisemad muutused ei pruugi toimuda siis, kui ajalugu paistab kõige valjem. Sageli sünnivad need hoopis vahepeal – aeglaselt, märkamatult ja ilma suure tähelepanuta.
Paradoksaalsel kombel kipuvad just need “vahepealsed ajad” hiljem ajaloo jutustamisest või siis idee tajumisest kaduma. Me räägime sellest, mis oli enne, ja sellest, mis tuli pärast. Vahepealne surutakse mõne lõigu või peatüki sisse, justkui oleks tegemist pelgalt sillaga kahe tähtsa sündmuse vahel. Aga mis siis, kui sild ei ole lihtsalt ühendus? Mis siis, kui kõige olulisem juhtuski just sellel nö sillal?
Piibli kadunud üheksa minutit
Üks tuntumaid näiteid sellisest “kadunud üheksast minutist” peitub maailma kõige loetumas raamatus.
Enamik kristlasi, aga sageli ka need, kes Piiblit lihtsalt kultuuriloost tunnevad, liiguvad üsna loomulikult Vana Testamendi lõpust Uue Testamendi algusesse. Viimati kohtame prohvet Malakiat, pöörame lehekülge ning järgmises peatükis, evangelist Matteuse tekstis on maailm juba hoopis teistsugune.
Aga vahepeal on möödunud ligi nelisada aastat.
Esmapilgul ei tundu see eriti probleemina. Piibel ei väidagi, et kirjeldaks iga aastat või iga sündmust. Nagu iga ajalooline jutustus, teeb seegi valikuid.
Kuid mõnikord osutub just väljajäänud osa kõige olulisemaks.
Kogu Piibli kronoloogias moodustab nn testamentidevaheline periood (umbes 400 aastat) umbes 10% kuni 11% kogu pühakirja ajaloost. Seega, kui kogu Piibli lugu Aabrahamist kuni Jeesuse avaliku tegevuseni oleks üheksakümneminutiline film, kestaks see neljasaja aasta pikkune vahe umbes üheksa minutit. Täpselt nii palju, et jõuda köögist tagasi elutuppa ja täpselt nii palju, et kaotada järg.
Järg kaob mõneti seetõttu, et Uut Testamenti lugedes satume maailma, mida Vana Testamendi viimased leheküljed enam ei seleta ja mille kohta üldse Vanast Testamendist sissejuhatust ei leia:
Kust tulid variserid? Kes olid saduserid? Miks oli sünagoog muutunud juudi kogukonna keskuseks? Miks räägitakse järsku kõikjal Messia tulekust, kes peaks võõrvõimust vabastama? Kuhu kadus Pärsia ja kuidas sattus Juudamaa Rooma võimu alla? Kes oli Heroodes ja miks üldse oli Juudamaal kuningas, kes polnud Taaveti soost? Miks elasid mõned juudid kõrbes eraldunud kogukondades? Ja miks tundus Jeesuse kuulutatud Jumala riik tema kaasaegsetele nii põletavalt aktuaalne?
Ükski neist küsimustest ei teki Uue Testamendi esimestel lehekülgedel juhuslikult. Need ei ole taustarekvisiidid, need ei hüppa Uude Testamenti ka sisse väljastpoolt, kreeka-rooma maailmast. Need on lugu kujundavad eeldused samast keskkonnast, samast kontekstist.
Kui me neid eeldusi ei tunne, kipume tegema üsna inimliku vea. Me kujutame ette, et need olid alati olemas. Aga ajaloos ei ole peaaegu miski “alati olemas”.
Variserid ei langenud taevast. Sünagoog ei tekkinud üleöö. Messiaootus ei olnud muutumatu idee, mis lihtsalt ootas oma täitumist. Kõik need nähtused kujunesid välja pikkade vaidluste, poliitiliste vapustuste, kultuuriliste kohtumiste ja usuliste otsingute käigus ning just nende „kadunud üheksa minuti“ ajal – muutuste taga on oma lugu ja just see lugu jääb meil tihti lugemata. Ja muidugi ei ole asi lihtsalt ajaloos, selles millised ajaloolised sündmused selle üheksa minuti sisse jäävad. See oli ka kirjanduslikult üliviljakas periood, kus valmisid tekstid, mida oma ajal peeti pühaks, millest juhinduti, mis selgitavad väga palju kõike seda, millest 1. sajandil rääkima hakati, aga mis on praeguseks peaaegu kõigi poolt unustatud. Näiteks üldiselt tuntud “Apokriiva” (sh makabeide raamatud jms) aga ka vähem tuntud “Eenoki raamat”. “Juubelid”, Saalomoni psalmid”, rääkimata Qumrani “sisedokumentidest” jne.
Mida lähemalt neid neljasadat aastat vaadata, seda vähem meenutavad need tühimikku. Vastupidi – need osutuvad üheks kõige viljakamaks ajastuks juudi mõtteloos. See ei olnud mingi vaheaeg või paus kahe Testamendi vahel. See oli aeg, mil kujunes maailm, millesse Uus Testament sünnib, seetõttu see on tihti vastus küsimusele „miks?“.
Kui maailm muutub, muutuvad ka ideed
Kui tahame mõista neid neljasadat aastat, ei pea me alustama kuningatest ega sõdadest. Palju huvitavam on alustada ühest palju lihtsamast küsimusest.
Mis juhtub väikese rahvaga siis, kui ta satub maailma kõige mõjukama kultuuri mõju alla?
See ei ole ainult muistse Juudamaa küsimus. Sama on pidanud küsima keldid Rooma impeeriumi piiril, Ameerika põlisrahvad pärast eurooplaste saabumist, Eesti haritlased 19. sajandil ning väiksed kultuurid tänapäeva globaliseeruvas maailmas.
Kui sinu ümber muutub keel, haridus, majandus, kunst, filosoofia ja isegi see, kuidas inimesed maailma mõtestavad, siis ei ole võimalik jääda täiesti muutumatuks, isegi siis, kui sa sellele vastu seisad (või ehk just eriti siis). Keskkond, kontekst mõjutab ja „testamentivahelise ajal“ ei seisnud kontekst paigal.
Pärast Aleksander Suure vallutusi ei muutunud ainult riigipiirid. Muutus kogu Vahemere maailm. Kreeka keel levis kaubanduse, halduse ja hariduse keelena. Kreeka linnad, teatrid, gümnaasiumid ja filosoofiakoolid ilmusid paikadesse, kus neid varem ei olnud. Esimest korda kujunes välja midagi, mida võiks ettevaatlikult nimetada ühise kultuuriruumi alguseks.
Juudamaa ei jäänud sellest puutumata.
See on koht, kus ajaloo käsitlused lähevad sageli liiga lihtsaks. Vahel kujutatakse helleniseerumist peaaegu nagu kahe maailma kokkupõrget: ühel pool “kreeklased”, teisel pool “juudid”. Nagu oleks üks pool ainult mõjutanud ja teine ainult vastu pannud.
Tegelikkus oli palju keerulisem. Paljud juudid õppisid kreeka keelt. Mõned lugesid kreeka filosoofe. Teised nägid uues kultuuris võimalust. Kolmandad tajusid selles ohtu ja töötasid välja täiesti uue eskatoloogia. Juudid ei olnud seejuures kaugeltki üksmeelsed, konfliktid on kohati väga vägivaldsed. Enamik ilmselt elas kusagil nende äärmuste vahel, püüdes leida tasakaalu.
See ongi ideede ajaloos tavaline. Uued ideed ei levi tavaliselt vallutajatena. Nad imbuvad tasapisi keelde, harjumustesse ja mõtteviisi, neid mõjutavad ja vormivad järjepidevalt konkureerivad ideed, muutuv keskkond. Sageli ei märka inimesed ise ka, millal nad on hakanud maailma natuke teisiti nägema.
Ja vahel sünnib kõige huvitavam hoopis vastupanust.
Kui mõni idee tundub ohustavat seda, mis on püha, sunnib see inimesi esimest korda sõnastama, miks see neile püha on.
Nii juhtus ka Juudamaal. Mõned küsimused, mida varem polnud olnud vajagi küsida, muutusid äkitsi vältimatuks:
Mis teeb ühest rahvast rahva? Kas identiteeti määrab keel? Templi kultus? Seadus? Esivanemad? Või hoopis miski muu? Kas poliitiline messias ikka on võimalik? Kui kriitiliseks peab kõik veel minema enne kui Jumal sekkub?
Niisugused küsimused ei ole lihtsalt filosoofilised. Need muudavad ühiskonda.
Kui inimesed hakkavad neile erinevalt vastama, sünnivad koolkonnad. Tekivad vaidlused. Kujunevad uued rõhuasetused. Mõned pöörduvad mineviku poole, teised otsivad uusi lahendusi.
Väljast vaadates võib tunduda, et midagi erilist ei toimu. Seestpoolt on aga kogu mõtteline maastik liikumas.
Meie “kadunud üheksa minutit”?
Ja võib-olla peitub siin üks ideede ajaloo paradokse.
Me kipume arvama, et kõige olulisem on hetk, kus kõik muutub. Ta muidugi ongi oluline aga sellel on alati eellugu, vähem reljeefne, perifeersem, vähem silmatorkav, segasem, otsivam, kuid tihti asub võti just seal.
Ja seda perspektiivi laiendades: millised on meie tänase maailma „kadunud üheksa minutit“? Nagu teame, meie mõistus on ehitatud otsima fookuspunkte, mistõttu peame mingeid ideid, käsitlusi või sündmusi paratamatult peamisteks ja enesestmõistetavateks. See on aju loomulik viis infot filtreerida, fokusseeruda. Kuid surudes kõik muu perifeeriasse, riskime pimedate nurkade tekkega – sellega, et võime kaotada midagi eluliselt olulist. Me näeme endiselt keskpunkti, kuid märkamatult kaob silmist see, mis keskpunkti üldse koos hoiab. Sest sageli just seal, kus näiliselt midagi ei juhtu, idanevad järgmised suured pöördepunktid. Ehk me riskime olukorraga, kus tunneme küll fakte ja tagajärgi, kuid oleme kaotanud sideme protsessidega, mis need üldse võimalikuks tegid. Nii võimegi jääda vaatama ajaloo, ideede või ka omaenda elu “viimast minutit”, mõistmata kunagi päriselt, miks sündmused just sellise pöörde võtsid.
Võib-olla ei tähenda “kadunud üheksa minutit” seda, et midagi oleks päriselt kadunud.
Võib-olla on kaduma läinud hoopis seosed.
Sündmused on alles.
Inimesed on alles.
Ideed on alles.
Aga niidid nende vahel on muutunud nii peeneks, et neid on raske märgata.
Ja ometi võivad just need peaaegu nähtamatud seosed anda kogu loole tähenduse – aidata märgata selle mustrit.
Relatio:
Seleukiitide võim ja Makabeide mäss
Juudamaa liikus Aleksander Suure vallutuste järel kreekakeelsete ptolemaioste käest kreekakeelsete seleukiitide kontrolli alla (198 e.m.a). See tõi kaasa agressiivse helleniseerimise.
Antiookus IV Epifaanes ja religioosne terror
Pöördepunkt saabus aastal 175 e.m.a, mil valitsejaks sai Antiookus IV, kes soovis kogu impeeriumi usuliselt ühtlustada.
- Templi rüvetamine: Aastal 167 e.m.a keelustas Antiookus judaismi, püstitas Jeruusalemma templisse Zeusi kuju ja ohverdas seal sea.
- Ülempreestri ameti korruptsioon: Traditsiooniline Saadoki liin katkestati. Ametikohti hakati müüma raha eest (Jason, seejärel Menelaus, kes polnud isegi leviit).
- Vastupanu: See pühaduserüvetus vallandas Makabeide sõja (vabadussõja), mida juhtis Hasmoneide preestriperekond.
Hasmoneide dünastia: Iseseisvuse tõus ja langus
Makabeide edu tõi kaasa ajutise iseseisvuse, kuid ka uued sisemised konfliktid.
Võimu koondumine ja legitimeerimisprobleemid
- Esimene kuningas-ülempreester: Siimon Thassi (142 e.m.a) võttis endale nii kuninga kui ka ülempreestri tiitli. See oli enneolematu, sest ta ei pärinenud Taaveti soost ega Saadoki preestriliinist.
- Helleniseerumine seestpoolt: Algselt hellenismi vastu võidelnud Hasmoneid muutusid aja jooksul ise üha kreeka-pärasemaks, kaugenedes rahva usulistest ideaalidest.
- Hasmoneide kodusõda sillutas teed „edomlase“ Heroodese võimuletõusuks.
Usuliste parteide väljakujunemine
Hasmoneide valitsemisajal kristalliseerusid peamised usulised rühmitused:
| Variserid | Rõhutasid suulist pärimust lisaks kirjapandud Toorale. Populariseerisid avalikke koole. Olid sageli Hasmoneidega konfliktis. |
| Saduserid | Aristokraatlik preesterkond. Tunnistasid ainult kirjapandud Toorat, ei uskunud surnute ülestõusmisse. Toetasid üldiselt valitsevat dünastiat. |
| Esseenid | Radikaalne rühmitus, kes eraldus Qumrani kõrbesse. Pidasid Jeruusalemma preesterkonda korrumpeerunuks ja kasutasid vana päikesekalendrit. Eemaldusid Jeruusalemma ohvrikorraldusest, moodustasid eraldatud kogukonna, kus usuti lähenevasse viimsesse aega, peeti oluliseks mh veeristimist ja Messia-ootust. |
Qumrani kogukond ja “Õigluse Õpetaja”
Qumrani yahad ehk kogukond tekkis umbes 150 e.m.a protestina “Kurja Preestri” (tõenäoliselt Joonatan Appus) vastu.
- Kalendritüli: Üks peamisi konflikte oli kalender. Qumranis järgiti päikesekalendrit, samas kui Jeruusalemmas võeti administratiivsetel põhjustel kasutusele Süüria kuukalender, mis muutis pühade tähistamise aegu.
- Eskatoloogia: Esseenid uskusid, et elavad lõpuajal, ning ootasid kaht messiat: preesterlikku (et taastada Saadoki liin) ja kuninglikku (Taaveti liinist).
- Seos Ristija Johannesega: Allikad viitavad võimalusele, et kõrbes kasvanud Johannes võis olla seotud esseenide kogukonnaga, kes nimetasid end “hüüdjaks hääleks kõrbes”.
Rooma sekkumine ja Hasmoneide lõpp
Sisemine kodusõda Hasmoneide vendade Hyrcanus II ja Aristobulus II vahel avas tee Roomale.
- Pompeius Magnus: Aastal 63 e.m.a vallutas Rooma väejuht Pompeius Jeruusalemma. Ta sisenes templi Kõigepühamasse Paika, mis oli juutidele ülim rüvetus. Pompeiusega võib olla seotud üks oluline vähetuntud tekst „Saalomoni psalmid“, millele Paulus võis tugineda „seadusetuse inimesest“ ennustades.
- Iseseisvuse kaotus: Juudamaast sai Rooma vasall Süüria provintsi koosseisus ja see oli kogu järgneva ajastu eellooks.
- Antipater ja Heroodes: Edomlane Antipater kasutas poliitilist kaost, et tõusta võimule. Tema poeg Heroodes kuulutati Rooma poolt Judea kuningaks aastal 37 e.m.a, lõpetades lõplikult Hasmoneide kuningavõimu.
⊙ Detailsem ülevaade “testamentidevahelise aja” sündmustest Judeas