Kui kõik on olemas, aga sellest ei piisa
Lev Tolstoi elu võiks jagada kaheks. Esimese Tolstoi tunneme kõik ära: aadlik, sõjaväelane, kirjanik, „Sõja ja rahu“ ning „Anna Karenina“ autor. Mees, kellel oli olemas peaaegu kõik see, mida tema ühiskond pidas eduka elu tunnuseks.
Ja siis tuleb teine Tolstoi, sest umbes viiekümnenda eluaasta paiku tabas teda sügav kriis. Küsimus polnud selles, et tema elu oleks väliselt kokku varisenud. Vastupidi – just see muutis olukorra nii teravaks. Ta oli kuulus, jõukas ja tunnustatud. Aga äkki ei osanud ta enam vastata kõige lihtsamale küsimusele: milleks seda kõike vaja on, kui lõpuks tuleb surm?
Ka tema enda suured romaanid hakkasid talle paistma millegi kummaliselt tühisena. Milleks kirjutada? Milleks koguda kuulsust? Milleks kasvatada vara? Milleks üldse midagi teha, kui kõik lõpeb?
Oma nö teise eluperioodi ühes esimeses teoses, „Pihtimuses“, kirjeldab Tolstoi seda kriisi ehmatava aususega. Surmamõte muutus nii reaalseks, et ta kartis iseennast. Ta vältis jahil käimist relvaga ning peitis oma kabinetist nööri, kartes, et võib ühel hetkel end üles puua.
See polnud enam filosoofiline mõttemäng. Tolstoi otsis väljapääsu ja leidis enda arvates neli võimalust. Võib elu mõttetust mitte märgata (selleks oli juba hilja). Võib nautida elu niikaua, kuni saab (seda ta oli juba teinud). Võib teha sellele ise lõpu (ta ütles, et seda ta ei julge). Või võib lihtsalt edasi elada, kuigi ei tea, miks. Ükski neist vastustest teda ei rahuldanud.
Siis märkas ta midagi, mis oli talle varem peaaegu nähtamatuks jäänud. Tema ümber elas tohutult inimesi, kes ei lugenud filosoofiat ega arutanud elu mõtte üle – ja ometi suutsid nad elada. Talupojad töötasid, kasvatasid lapsi, kannatasid, vananesid ja surid. Nende elu kandis mingi lihtne usk, mida Tolstoi enda haritud maailmast enam ei leidnud.
Ja siit algas tema teine elu.
Kristlus ilma imedeta
Tolstoi pöördus kristluse poole, kuid üsna kiiresti selgus, et tema kristlus ei mahu kiriku sisse. Teda huvitas Jeesuse õpetus, mitte Jeesuse ümber sajandite jooksul kujunenud teoloogia. Neitsist sünd, imed, ülestõusmine ja Jeesuse jumalikkus polnud tema jaoks usu kese (“Jumal sellega” nagu ta ütles). Ta pidas suurt osa sellest hilisemaks mütoloogiliseks kihiks, mis oli hakanud varjama midagi palju lihtsamat ja ebamugavamat: mida Jeesus tegelikult käskis inimesel teha?
Ja nii jäi Tolstoi tähelepanu pidama Mäejutlusele, eriti ühele lausele:
„Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb.“
Kristlik traditsioon oli enamasti õppinud seda lauset mitmel viisil pehmendama. Aga Tolstoi ei tahtnud midagi pehmendada. Ta küsis: mis juhtub, küsis ta, kui võtta Jeesust selles kohas sõna-sõnalt?
Ja selgus, et siis muutub asi kiiresti ebamugavaks. Näiteks:
Kui kurjale ei tohi vastata vägivallaga, kuidas saab kristlane minna sõtta?
Kuidas saab ta hukata kurjategijat?
Kuidas saab ta vanduda tingimusteta truudust riigile, kui riik võib homme käskida tal tappa?
Tolstoi jaoks polnud need teoreetilised küsimused. Kui Jeesuse õpetus on tõsi, peab see midagi muutma kohe, “järgmisel hommikul”.
Ta võttis Jeesuse õpetuse kokku viide põhimõttesse: ära ela vihas; ära lase ihadel enda üle valitseda; ära anna vannet, mis seob su südametunnistuse kellegi teise võimuga; ära vasta vägivallale vägivallaga; ära jaga inimesi omadeks ja vaenlasteks rahvuse järgi.
Sellest viimasest kasvas välja Tolstoi terav kriitika patriotismi ja natsionalismi suhtes.
Siin läks tema tee väga selgelt lahku näiteks Dostojevski omast. Dostojevski võis näha Venemaal erilist ajaloolist ja kristlikku missiooni (“maailma kõige hingelisem rahvas”, slaavlaste või lausa “aarjalaste” päästja). Tolstoi umbusaldas juba küsimust ennast – miks peaks üks rahvas olema Jumalale erilisem kui teine?
Tema jaoks ei saanud kristlus olla Vene impeeriumi ideoloogia. Kui see oli universaalne, pidi see kehtima ühtviisi venelasele, jaapanlasele, inglasele ja hindule.
Aga mida teha omaenda eluga?
Siin muutub Tolstoi lugu huvitavamaks kui lihtsalt ühe filosoofi õpetus, sest ta püüdis oma järeldusi päriselt ellu viia.
Jasnaja Poljanas hakkas krahv Tolstoi kandma lihtsaid talupojariideid, kündma põldu ja valmistama endale saapaid. Ta tahtis vähendada sõltuvust teenijatest ning teha ise ka kõige tavalisemaid majapidamistöid.
See kõik kõlab tagantjärele romantiliselt aga koduste jaoks ei olnud see tingimata romantiline. Tema abikaasa Sofia pidi samal ajal juhtima suurt majapidamist, kasvatama lapsi ja tegelema Tolstoi käsikirjade ning kirjastamisega. Kui maailmakuulus kirjanik otsustas, et eraomand on moraalselt kahtlane (sh küsimus autoritasudest loobumisest) ja raha rikub inimest, tekkis üsna praktiline küsimus: millest peaks elama tema perekond?
Tolstoi teine eluperiood ongi seetõttu palju huvitavam kui pühaku elulugu. Ta ei muutunud kriisi järel täiuslikuks inimeseks. Pigem tekkis tohutu pinge selle vahel, mida ta õigeks pidas ja kuidas ta tegelikult elas.
Ta tahtis loobuda privileegidest, kuid elas endiselt mõisas.
Ta kuulutas vaesust, kuid tema ümber oli perekond, kelle elu sõltus tema varast ja autoriõigustest.
Ta jutlustas armastust, kuid võis lähisuhetes olla erakordselt nõudlik.
Mõneti just seepärast on Tolstoi huvitav. Tema õpetus ei sündinud sellest, et ta oleks ise saavutanud mingi moraalse täiuslikkuse. Pigem ei jätnud teda rahule vahe selle vahel, millisena ta nägi õiget elu ja millisena ta ise elas.
Õnn osutus üllatavalt lihtsaks
Tolstoi jõudis oma otsingutes lõpuks üsna maiste järeldusteni. Näiteks, heaks eluks on vaja loodust ja värsket õhku. Füüsilist tööd, mille järel on päriselt kõht tühi ja uni hea. Perekonda. Vaba ja sõbralikku läbikäimist väga erinevate inimestega. Ning võimaluse korral tervist ja surma ilma suure piinata.
Pärast kõiki metafüüsilisi küsimusi on selles midagi üllatavalt lihtsat aga näib, et see oligi tema mõte. Me ehitame elu ümber tohutuid abstraktsioone – staatuse, karjääri, rikkuse, rahvuse, ajaloolise missiooni –, kuigi suur osa sellest, mida inimene tegelikult vajab, on kogu aeg käeulatuses.
Tolstoi suhtumine rikkusse muutus järjest kriitilisemaks. Talle omistatud kujund võtab selle hästi kokku: rikkus on nagu sõnnik – hunnikusse kogutuna haiseb, laiali laotatuna väetab.
See polnud ainult ilus mõte. Nimelt, 1891. aasta suure näljahäda ajal Venemaal organiseeris Tolstoi omal kulul ja isiklikult ulatuslikku abi nälgijatele ning kasutas oma rahvusvahelist tuntust, et sundida võime probleemi tunnistama. Hiljem aitas ta rahastada duhhobooride – sõjaväeteenistusest ja vägivallast keelduva usulise kogukonna – väljarändamist Kanadasse. Selleks kirjutas ta muu hulgas romaani „Ülestõusmine“ ja suunas selle tulusid nende abistamiseks.
Tema eetika muutus järjest vähem eraasjaks.
Riik, mis vajab sinu nõusolekut
Siit jõudis Tolstoi mõtteni, mille pärast muutus ta Vene võimudele tõeliselt ebamugavaks. Riigi jõud ei põhine ainult sõduritel, politseil ja vanglatel. See põhineb sellel, et inimesed osalevad selles kõiges: keegi peab kandma mundrit, keegi peab täitma käsku, keegi peab koguma maksu, keegi peab kirjutama alla surmaotsusele, keegi peab uskuma mantrat, et „käsk on käsk“.
Aga mis juhtuks, kui inimene lihtsalt keelduks?
Tolstoi ei kutsunud üles revolutsioonile. Vastupidi – ta pidas vägivaldset revolutsiooni sama haiguse teiseks vormiks. Kui vana võim kukutatakse tapmise abil, sünnib selle asemele lihtsalt uus vägivallaaparaat.
Teoses „Jumala riik on teie sees“ jõudis ta mõtteni, mida võiks nimetada sisemiseks revolutsiooniks. Ära valluta Talvepaleed, lihtsalt ära tee seda, mida pead valeks.
Selles mõttes oli Tolstoi kristlik anarhist. Ta märkis, et anarhistidel on peaaegu kõiges õigus – välja arvatud nende meetodites (ehk selles, et muudatus tuleb ellu kutsuda vägivallaga).
See tegi temast kummalise vastase. Terroristi saab vangistada või hukata. Aga mida teha maailmakuulsa vanamehega, kes ütleb inimestele, et nad ei peaks tapma isegi siis, kui riik seda käsib?
1901. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Tolstoi endast lahutatuks, ehk lihtsalt öeldes: Tolstoi visati kirikust välja. Kuid tulemus oli peaaegu vastupidine soovitule, sest Tolstoi moraalne autoriteet ainult kasvas. Venemaal hakati rääkima koguni „kahest tsaarist“ – Nikolai II-st ja Lev Tolstoist – ühel oli võim riigis, teisel polnud peaaegu mingit ametlikku võimu aga võib-olla just seepärast oli ta ohtlikum.
Tolstoi ja Gandhi
Tolstoi ideed jõudsid lõpuks palju kaugemale kui Venemaa. 1909. aastal alustas temaga kirjavahetust Lõuna-Aafrikas tegutsenud noor India jurist Mohandas Gandhi. Gandhi oli lugenud „Jumala riik on teie sees“ ning leidnud sealt midagi, mida ta ise otsis: võimaluse vastanduda ülekohtule ilma vastast hävitamata. Tolstoi oli omakorda kirjutanud „Kirja hindule“, milles väitis, et Briti võim Indias ei püsi ainult brittide relvadel. See püsib ka miljonite indialaste koostööl selle süsteemiga. Jälle seesama mõte: võim püsib selles, et selle teostamises osaletakse, kui osalemine lõpeb, hakkab muutuma ka võim.
Gandhi nimetas Tolstoid üheks oma oluliseks mõjutajaks ning Lõuna-Aafrikas rajatud kogukond sai nimeks Tolstoi farm. Tolstoi suri juba 1910. aastal ega näinud, kuhu Gandhi meetod lõpuks välja jõudis aga intellektuaalne sild oli tekkinud. Mäejutlusest oli Tolstoi kaudu saanud poliitiline idee, vägivallatuse idee, mis viis India vabastamiseni.
Ja ikkagi jäi vastuolu
Tolstoi elu lõpp ei olnud rahulik. Tema ideaalide ja tegeliku perekonnaelu vaheline pinge muutus aastatega järjest valusamaks. Eriti teravaks kujunesid vaidlused vara ja autoriõiguste üle. Tolstoi tahtis järjest enam kõigest loobuda; Sofia nägi selles ohtu perekonna tulevikule. Mõlemast on võimalik aru saada.
1910. aasta sügisel tegi 82-aastane Tolstoi viimase radikaalse sammu: ta lahkus salaja Jasnaja Poljanast. Kuhu ta täpselt minna kavatses, polegi ehk kõige olulisem. Ta jäi teel haigeks ning suri Astapovo raudteejaama ülema majas.
Maailma üks kuulsamaid kirjanikke lõpetas elu väikeses raudteejaamas, olles viimaks päriselt eemaldunud mõisast, varast ja positsioonist, millest ta oli aastakümneid püüdnud sisemiselt lahti saada.
Roheline kepike
Tolstoi maeti Jasnaja Poljanasse väga lihtsasse hauda. Seal pole suurt monumenti ega ristigi. Koht ise ulatub tagasi tema lapsepõlve. Nimelt, Tolstoi vanem vend Nikolai oli kord rääkinud talle mängu: kusagile olevat peidetud roheline kepike, millele on kirjutatud saladus. Kui inimesed selle saladuse teada saavad, lõpevad tülid ja sõjad ning kõik inimesed saavad õnnelikuks.
Lapsena otsis Tolstoi seda kepikest. Vanana palus ta end matta paika, kus see pidi legendi järgi olema peidetud.
Võib-olla otsis ta kogu oma teise elu tegelikult sedasama, st mitte enam kepikest metsas, vaid mingit väga lihtsat põhimõtet, mille inimesed on suutnud oma religioonide, riikide, ideoloogiate ja filosoofiate alla ära peita.
Tolstoi arvas lõpuks, et oli selle leidnud. See oli tema sõnul lihtne: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle, ära tapa, ära vihka inimest sellepärast, et keegi nimetab teda sinu vaenlaseks, ära anna oma südametunnistust institutsioonile ja ära oota, et maailm muutuks enne, kui oled valmis ise teisiti elama.
Tõsti, Tolstoi ise ei suutnud ka ise nende põhimõtete järgi alati elada aga võib-olla on just see tema loo kõige inimlikum osa. Ta ei leidnud oma rohelist kepikest, ta ei lõpetanud sõdu, ta ei suutnud isegi omaenda kodus kõiki vastuolusid lahendada. Aga pärast seda, kui küsimus oli kord tekkinud, ei suutnud ta enam teeselda, et seda ei eksisteeri.
Seosed?
Relatio: ⊙ Wittgenstein ja Tolstoi