Sissejuhatus: Kirjanikust prohvetiks
Lev Tolstoi elulugu ja looming jagunevad kaheks kontrastseks vaatuseks, kusjuures murrang nende vahel ei tähista pelgalt stiililist nihet, vaid sügavat ontoloogilist katket. Tema teine eluperiood märgib radikaalset eemaldumist aristokraatlikust hedonismist ja liikumist prohvetliku moralismi suunas, kus fookusesse tõusis püüdlus leida “universaalset inimkogemust”. See pretensioon asetas Tolstoi vääramatusse konflikti tollase Vene impeeriumi riikliku ideoloogiaga.
Lähem vaatlemine paljastab ka terava maailmavaatelise kokkupõrke Tolstoi universaalse humanismi ja Fjodor Dostojevski vene messianismi vahel. Kui Dostojevski uskus Venemaa erilisse, peaaegu müstilisse missiooni ühendada “Aaria rassi rahvad” panslaavi kristlikuks impeeriumiks, siis Tolstoi jaoks oli selline rahvuslik erandlikkus eetiliselt vastuvõetamatu. Ta asendas impeeriumimeelse natsionalismi patriotismiga, mis armastab oma rahvast, kuid tunnustab iga kultuuri unikaalset väärikust. See oli kokkupõrge “Jumala riigi” eetika ja Romanovite autokraatia ajutise võimu vahel, kus Tolstoi positsioneerus viimase suhtes vankumatusse opositsiooni. See maailmavaateline nihe ei sündinud aga kabinetivaikuses, vaid sügava eksistentsiaalse kriisi ja väärtuste täieliku ümberhindamise tulest.
Eksistentsiaalne kriis ja väärtuste ümberhindamine
50. eluaasta künnisel, olles saavutanud kirjandusliku kuulsuse apogee, tabas Tolstoid halvav tähendusetuse tunne. Ta leidis, et tema senine elu on jäänud “pausile” ning varem kirjutatud suurteosed, nagu “Sõda ja rahu” ning “Anna Karenina”, tundusid talle nüüd tühise meelelahutuse või koguni “õudusunenäona”. Kriis oli nii ränk, et kirjanik pidi oma kabinetis peitma nööri, et vältida kiusatust sooritada enesetapp selle “valmispandud silmusega”.
Analüüsides elu mõttetust, tuvastas Tolstoi neli klassikalist lahendusteed (teadmatus, naudingud, enesetapp ja nõrkus), kuid hülgas need, leides viienda tee. See oli pöördumine lihtrahva ja nende praktilise usu poole. Tolstoi filosoofiline ankur peitus äratundmises, et Jumal on elu – elamine teiste heaks on jumaliku alge ainus reaalne manifestatsioon.
Seda perioodi defineerivad peamised teosed:
- “Pihtimus” (1882): Intensiivne autoportree vaimsest uuestisünnist ja varasema eluviisi eitusest.
- “Mida ma usun” (1884): Süstemaatiline ülevaade tema uuest, ratsionalistlikust usutunnistusest.
- “Ivan Iljitši surm” (1886): Eksistentsiaalne novell, mis dekonstrueerib kõrgklassi elu tühisuse surma lävepakul.
See sisemine valgustumine viis Tolstoi uue, institutsioonivälise kristluse defineerimiseni, mis hülgas kiriklikud dogmad praktilise eetika kasuks.
Tolstoi “müüdivaba kristlus” ja eetilised põhimõtted
Tolstoi teoloogiline positsioon oli radikaalselt ratsionalistlik, asudes otsesesse konflikti Vene Õigeusu Kirikuga. Ta eitas Jeesuse jumalikkust, neitsist sündimist ja imesid, pidades neid “müütideks”, mis varjutavad tegelikku õpetust. Tema suhtumist imedesse iseloomustab ilmekalt tsitaat: “Kui ta üles äratati, siis Jumal temaga” (Gospod s nim), viidates, et ülestõusmise fakt on ebaoluline võrreldes Jeesuse moraalse õpetusega.
Tema eetilise süsteemi tuum on Jeesuse Mäejutlus, eriti printsiip “ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb” (Mt 5:38-39). See ei olnud Tolstoi jaoks allegooria, vaid otsene käsk, mis dekonstrueerib riiklikud vägivallainstitutsioonid: kohtud, vanglad ja sõjaväe.
Tolstoi kristluse viis põhikäsku:
- Viha vältimine: Tuleb tunnustada iga inimest võrdsena; viha on universaalse rahu eitus.
- Ihade ohjeldamine: Abielus rahu hoidmine ja sensuaalsuse piiramine.
- Vannete andmisest loobumine: Inimene ei tohi vanduda truudust riigile, sest tema ainus suverään on Jumal.
- Vägivallatus: Absoluutne keeld vastata kurjale jõuga.
- Patriotismist loobumine: See käsk on suunatud natsionalismi vastu. Tolstoi tõlgenduses viitab “vaenlane” evangeeliumis just teistele rahvastele – patriotismi eitamine on sõdade vältimise eeltingimus.
Need põhimõtted ei jäänud vaid teoreetilisteks maksiimideks, vaid transformeerisid kirjaniku praktilise elu viisil, mis ehmatas nii tema perekonda kui ka kaasaegset ühiskonda.
Praktiline elu: Lihtsus, füüsiline töö ja sotsiaalne aktivism
Jasnaja Poljanas asus Tolstoi ellu rakendama radikaalset lihtsust. Ta loobus krahvitiitlist, hakkas kandma talupojariideid ning tegema rasket füüsilist tööd, sealhulgas kündmist ja iseendale saabaste valmistamist. See viis verbaalse ja füüsilise konfliktini tema abikaasa Sofiaga, kellele oli vastumeelne Tolstoi soov tühjendada ise oma ööpotti ja kes pidas oma mehe usulisi arenguid mööduvaks “haiguseks”.
Tolstoi sotsiaalne aktivism oli sügavalt eetiline ja süsteemikriitiline. 1891. aasta näljahäda ajal, kui valitsus olukorda eitas, kasutas Tolstoi välispressi, et tsaari häbitunde kaudu tegutsema sundida, toites ise sadu tuhandeid inimesi. Samuti finantseeris ta duhhobooride – vägivallatust pooldava ususekti – emigreerumist Kanadasse, kirjutades selleks spetsiaalselt oma viimase suure romaani “Ülestõusmine” ja loobudes selle tuludest.
Tolstoi õnne viis eeldust:
- Kontakt loodusega ja elu värskes õhus.
- Vaba füüsiline töö, mis tagab une ja isu.
- Perekonnaelu.
- Vaba ja sõbralik suhtlemine kõigi ühiskonnakihtidega.
- Tervis ja piinadeta surm.
Tema filantroopia moto – “rikkus on nagu sõnnik: haiseb kokku kogutuna, kuid väetab laiali jagatuna” – peegeldas tema põlgust aristokraatliku privileegi vastu, mis viis ta vääramatult kristliku anarhismi radadele.
Kristlik anarhism ja institutsionaalne vastuseis
Tolstoi defineeris riiki ja ametlikku kirikut kui vägivallaaparaate, mis püsivad pettusel. Teoses “Jumala riik on teie sees” (1894) argumenteeris ta, et ainus tee vabanemiseni on individuaalne sisemine revolutsioon, mitte vägivaldne riigipööre. Ta leidis, et anarhistidel on õigus peaaegu kõiges, vao välja arvatud meetodites.
- aastal heideti Tolstoi ametlikult kirikust välja. See akt pidi murendama tema autoriteeti, kuid vallandas hoopis poolehoiu laviini. Tekkis paradoksaalne olukord: Venemaal räägiti, et riigis on “kaks tsaari” – Nikolai II ja Lev Tolstoi. Võimude silmis oli Tolstoi ohtlikum kui ükski pommi viskav terrorist, sest tema jutlustatud “mitte-osalemine” murendas süsteemi moraalset vundamenti ja resoneeris üle maailma.
Tolstoi mõju Mahātmā Gandhile
Tolstoi ideede kõige viljakam laboratoorium ei asunud aga Venemaal, vaid Lõuna-Aafrikas ja Indias läbi tema kirjavahetuse Mohandas Gandhiga aastatel 1909–1910. Gandhi nimetas Tolstoid “suurimaks mitte-vägivalla apostliks”.
Mõju ja kirjavahetuse etapid:
- 1908: Tolstoi “Kiri hindule” andis teoreetilise aluse India vabadusvõitlusele läbi armastuse ja mitte-koostöö printsiibi.
- 1909: Gandhi võtab Tolstoiga ühendust, saades inspiratsiooni teosest “Jumala riik on teie sees”.
- 1910: Lõuna-Aafrikas asutatakse “Tolstoi farm” – kommuun, kus rakendati Tolstoi printsiipe: ühistööd, karskust ja lihtsust.
- September 1910: Tolstoi saadab oma viimase kirja Gandhile, kinnitades, et armastus on ülim seadus, mis tühistab igasuguse vägivalla.
Gandhi vägivallatuse printsiip Satyagraha (“tõekindlus”) on otseselt tuletatud Tolstoi kristlikust interpretatsioonist, mitte hinduismist, moodustades intellektuaalse silla kahe suurvaimu vahel.
Kokkuvõte: Tõde kui ülim autoriteet
Lev Tolstoi elukaar lõppes sümboolse ja traagilise põgenemisega Jasnaja Poljanast 1910. aasta novembris. Tema surm Astapovo raudteejaamas eemal oma varandusest ja positsioonist kinnitas tema truudust oma põhimõtetele. Tema viimased sõnad “Ma armastan tõde” võtavad kokku tema elukestva püüdluse moraalse aususe poole.
Tolstoi positsioon “teise tsaarina” oli nii vankumatu, et tema matustest sai Venemaa esimene suur avalik ilmalik matus, hoolimata valitsuse katsetest seda takistada. Isegi teised suurvaimud nagu Anton Tšehhov või Maksim Gorki, kes austasid teda sügavalt, hoidsid intellektuaalset distantsi – Tšehhov näiteks leidis, et haritlasena ei peaks ta end “madaldama” talupojaks, vaid pigem tõstma talupoega hariduse kaudu. Ometi jäi Tolstoi pärand kestma kui universaalne moraalne kompass. Ta maeti Jasnaja Poljanasse kohta, kuhu tema vend Nikolai oli kunagi peitnud “rohelise kepikesse” kirjutatud saladuse universaalsest õnnest – sümboliseerides Tolstoi usku, et tõde ja armastus on kättesaadavad igale inimesele, kes julgeb oma südames läbi viia tõelise revolutsiooni.
Seosed?
