MustAuk sündis üsna lihtsast küsimusest:

„Kuhu lähevad ideed?“

Esialgu tähendas see ajaloolist rännakut. Kuidas sünnivad mõisted? Kuidas liiguvad need ühest kultuurist teise, mida nad teevad? Kuidas muutuvad lood, sümbolid ja maailmapildid?

Aga küsida saaks ka „Milleks ideed saavad?“

Idee ei lõpe siis, kui ta on välja öeldud. Alles siis algab tema elu. Mõned ideed saavad raamatuteks. Mõned saavad institutsioonideks. Mõned saavad traditsioonideks. Ja mõned saavad inimese kehaks.

Kui MustAuk vaatab kas eri usundite või filosoofiate radu, siis üks nende teede harudest on kujunenud vähemalt minu jaoks veidi teistsuguseks – tai chi.

Tai chi saaks muidugi vabalt olla samuti kõigest ajalooline uurimisobjekti. Kust see pärineb? Kui vana see tegelikult on? Milline osa on legend ja milline ajalugu? Miks räägitakse nii palju Wudangist, kui ajalooallikad osutavad sageli hoopis teistsugustele seostele? Millist rolli mängisid daoistlikud templid? Kuidas kujunesid Yangi ja Cheni traditsioonid? Miks leidub eri koolkondades pealtnäha erinevaid vorme, mis ometi põhinevad samadel põhimõtetel?

Aga need küsimused viivad üha sügavamale, võib öelda et nad viivad sedalaadi „teadmisteni“, mis täidab mitte ainult pea, vaid kogu keha, sest tai chi’d võib vabalt nimetatud ka „kehastunud kognitsiooniks“ või “kehastunud tunnetuseks”. Ehk tai chi on eelkõige siiski praktika.

Seepärast sündiski uus veebileht: https://taichi.mustauk.ee

See ei ole lihtsalt tai chi õpetamise leht, vaid katse uurida üht vana traditsiooni võimalikult mitmest vaatenurgast korraga, millel nüüd korraks ka peatuks.

Rohkem kui võitluskunst või võimlemine

Kui enamik inimesi kuuleb sõna “tai chi”, meenub neile aeglane liikumine pargis.

Tegelikult on selle taga märksa rikkalikum maailm.

Lehel leiab näiteks ülevaate tai chi ajaloolisest kujunemisest ning erinevatest päritoluteooriatest. Mitte selleks, et tõestada mõnda “õiget” legendi, vaid selleks, et mõista, kuidas traditsioonid üldse tekivad ning miks inimesed neid jutustavad.

Sageli on palju huvitavam küsimus “miks selline lugu tekkis?” kui küsimus “kas see juhtus täpselt nii?”, näiteks et „miks näib palju realistlikum, et selline praktika on pigem kujunenud sajandite jooksul, järk-järgult väga pühendunud keskkondades nagu daoistlikud kloostrid, mitte mõne geniaalse inimese ainuleiutisena?“.

See on sama küsimus, mida MustAuk on küsinud Piibli, kreeka filosoofia või keskaja mõtteloo puhul – milline võis olla algus, millised on juured, kuidas selle alguse juures võisid põimuda ajalugu, geograafia, ideede rännakud?

Lisaks ajaloole on lehel püütud ka veidi pikemalt mõtestada tai chile omast: mis ikkagi on tai chi „vorm“ – kas on olemas „õiget“ vormi, kuidas see praktika tänapäeva teaduse seisukohalt mõjutab tervist kuni selleni, et miks mõned kirjutavad tai chi chuan ja teised taijiquan – ehk lingvistika. Sest tai chi puhul on asju mõtestatud tihti palju sügavamalt, kui see on kombeks paljude teiste, eelkõige kaasaegsete praktikate puhul.

Keha kui mõtlemise vahend

Neid küsimusi uurides hakkab aga järjest huvitavamaks muutuma hoopis teine küsimus.

Mis siis, kui osa vanast tarkusest ei olnud algselt filosoofia, vaid kui see oli hoopis praktiline kehakogemus? See on teema, mida tegelikult ka MustasAugus on saanud riivata näiteks „Loomuliku korra“ või „Elu tunde“ tekstides.

Tänapäeva kognitiivteadus räägib üha enam sellestsamast kehastunud tunnetusest (embodied cognition). Üha rohkem nähakse mõtlemist protsessina, milles osaleb kogu keha, mitte ainult aju.

Huvitaval kombel kirjeldavad paljud vanad tai chi tekstid midagi väga sarnast, need ei räägi ainult lihastest ega liigutustest, need räägivad tähelepanust, tasakaalust, kehatunnetusest, mis kõik peab töötama ühtse tervikuna. Võiks isegi öelda, et liikumisest, mis sünnib enne nähtavat liigutust kui paradoksaalselt see ka ei näi kõlavat. Aga mõneti meie kogu organism nii toimib.

Sellest vaatenurgast hakkab näiteks vana hiina mõiste Yi tähendama midagi hoopis enamat kui lihtsalt “tahe” või „kavatsus“ nagu seda tavaks on tõlkida. See muutub kogu kehas tähelepanu organiseerimise viisiks, üldmõisteks selle jaoks, kuidas kogukehaline tunnetus töötab.

Samamoodi ei ole Song ainult lõdvestumine. Pigem on see oskus loobuda üleliigsest pingest, säilitades samal ajal kogu keha struktuuri, millega haakub laiem daoistlik teistmoodi mõtlemine, mille järgi aina juurde saamisest (ka õppimisest) võib olla olulisem hoopiski üleliigset vabanemine (yangsheng, wuwei). See võib olla muide väga tervendav, laias mõttes.

Need on küsimused, mida tänapäeva neuroteadus alles õpib uuesti sõnastama aga need on teemad, mida talle omases metafooride keeles jutustab tai chi.

Väikesed tehnilised detailid

Lehel on palju ka väga praktilist materjali, kasvõi näiteks nagu kuidas tai chi samm on väga erinev tavalisest astumisest, miks õpetatakse mõnda liigutust eri õpetajate juures erinevalt? Kas tegemist on veaga või hoopis sama põhimõtte erineva väljendusega jne?

Need võivad tunduda väikeste detailidena.

Praktikas selgub üsna kiiresti, et sageli peitub kogu oskus just detailides.

Ja nii jutustavad need detailid tegelikult lugu sellest, et ka „kogukehaliselt mõeldes“, tehes seda läbimõeldud täpsete juhtnööride järgi, võivad avaneda väga olulised uued mõistmised ja perspektiivid, ehk nad aitavad luubi abil avada seda täpset „kellavärki“, kuidas kogu keha ikkagi „mõtleb“.

Kuidas ideed üldse saavad võimalikuks?

MustAuk on jäänud selleks, mis ta algusest peale oli, kohaks, kus uuritakse ideede rännakut.

Tai Chi leht on aga muutunud mõneti justkui laboriks. Seal saab katsetada, kas ajaloolised tekstid, vanad metafoorid ja tänapäevased teaduslikud seletused räägivad tegelikult ühest ja samast nähtusest eri keeltes.

Mida rohkem harjutada ja uurida, seda enam tundub, et paljud iidsed traditsioonid ei püüdnud kirjeldada mingit müstilist, salapärast maailma. Nad püüdsid kirjeldada inimese kogemust võimalikult täpselt.

Võib-olla alles hiljem hakati seda kogemust nimetama filosoofiaks.

Tegu eelnes ideele?

See ei olegi kaasaja mõtlejate jaoks niiväga uus või ebatavaline seisukoht. Usun, et MustasAugus saab juba lähiajal vaadata sügavamale sisse küsimusse, et kuidas meie keha, meie tegevused, ruum meie ümber – kõik füüsiline on võibolla peamine meie mõtete suunaja või isegi seda, kuidas on võimalik, et meile on tegelikult kõige omasem just „taichilik“ metafoorides mõtlemine.

Kui MustAuk uurib, kuidas ideed liiguvad läbi kultuuride, siis taichi.mustauk.ee uurib üht teist rännakut – seda, kuidas idee võib lõpuks jõuda inimese enda kehasse ja muutuda „kogukehaliseks olemiseks“.

Või teisiti öeldes:

MustAuk on seni uurinud peamiselt tekstides säilinud ideid.

Tai chi paneb küsima, kas osa inimkonna teadmistest ei säili hoopis liikumises.

Võib-olla just seal hakkabki ta kõige paremini mõistetavaks muutuma.

Kas asi polegi mitte niivõrd „idee liikumises peast kehasse“, vaid:

Kas mõni idee ongi algusest peale olnud keha oma?

Relatio:

⊙ “Loomulik kord”

⊙ “Elu tunne”

⊙ Lao Zi’st ja muudki daoismist

⊙ Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”

⊙ Descartes, Heiddeger ning objekti- või protsessipõhine mõtlemine

Tai chi – klassikaline Yang stiil

Kõige kirjeldamine ja Daodejing+

Saadame seda kirjeldama Lao Zi:

ennemuistsed head teinud targad
peened
salajased
ürgsed
läbinägevad
nõnda sügavad et raske mõista
kuna neid on raske mõista
püüdkem kirjeldada välist

hoolikad
nagu talvel jõge ületajad
kahtlevad
nagu neljas kaares naabreid pelgajad
väärikad
nagu külalised
tuhmid
nagu sulav jää
loomulikud
nagu tahumata puit
avarad
nagu org
hägused
nagu mudane tiik

kas saad mudasena seista
kuni puhtus tasapisi selgub

kas saad rahulikult oodata
kuni töödeks saabub aeg

hoia seda kulgemist

— Daodejing 15, Linnart Mälli tõlge

MustaAugu lood kulgevad vahel “dualismi” ja “holismi” võtmes ning peab tunnistama, et dualismi esitletakse enamasti “paha poisina”, kelle näoks on Descartes. Tegelikult pole asjad enamasti mustvalged ja üldsegi, võibolla pole peaküsimuseks üsnagi multivalentne “dualismi” mõiste. Nii, et siit leiab nüüd veidike rehabiliteerimist ja veidike dualismist edasi mõtlemist.

Oleme siin aegajalt ikka Descartest kasutanud pisut nagu peksupoisina selle eest, et lääne mõtteviisi on nii tugevalt juurdunud dualistlik mõtlemine. Hiljuti aga küsis Toomas mu käest, et kas saame olla ikka nii kindlad, et Descartese „cogito“ tähendab ainult nö meie aju või mingit ratsionaalset osa meist, mitte kogu kognitsiooni kehas. See torkis täpselt sedasama närvi, mis mul endalgi juba varemgi kirjutades kergelt märku andis, et äkki peaks siin rohkem detailidesse süüvima, et pilt päris selge oleks. Ja tulemuseks sai jälle detailidest kuhugi kosmosesse lahvatanud mõtisklus aga noh mis teha, sellisena see nüüd siin MustasAugus end laiali laotab.

Seega – see artikkel kerib end käima René Descartes’est. Lääne klassikalise filosoofilise dualismi isa, nagu me kõik oleme õppinud, mille järgi Descartes nagu lõikas inimese pooleks jättis meile mingi külma puhta mõistuse, mis istub kuskil keha juhttornis ja tõmbab seal mingitest kangidest, et meie keha kui lihast masinat juhtida – kaasaegne, filosoofiline dualism.

Kui see pilt aga lauale lahti laotada, siis võib juhtuda, et hakkame nägema kui moonutatud see tegelikult on. Tekib isegi tunne, et Descartesest on tehtud karikatuur, selline väga mugav sümbolkuju kõigele sellele, mis lääne ratsionalismis on väidetavalt valesti läinud.

Descartese „cogito“?

Kui me loeme tema algseid tekste, eriti „Meditatsiooni esimesest filosoofiast“, on see pilt tegelikult teistsugune. Tema kõige kuulsam fraas, kuulus „cogito ergo sum“ – „Mõtlen, järelikult olen“, on tänapäeval taandatud justkui mingiks külmaks kalkulatsiooniks – „mina“ = „ratsionaalne mõtlemine“. Kuid ladinakeelne cogito tähendas 17. sajandil tegelikult midagi palju laiemat. Ka René Descartese jaoks tähendas cogito (ja prantsuskeelses algversioonis je pense) midagi palju laiemat kui pelgalt külma, loogilist või ratsionaalset mõtlemist. Tema kontekstis tähistab see kogu teadvustatud kogemust ja kõiki vaimseid protsesse ehk kognitsiooni laiemalt. Ehk see ei olnud pelgalt intellektuaalne analüüs, vaid see hõlmas tajumist, kujutlemist, tahtmist, emotsioone ja isegi kahtlemist ja eksimist. Sest sellessammas „Meditatsioonis esimesest filosoofiast“ kirjutab ta: „“Mis on mõtlev asi? See on asi, mis kahtleb, saab aru, jaatab, eitab, tahab, ei taha, ning mis samuti kujutleb ja tundeid omab.”

On lihtne kujutada Descartest laborikitlis ratsionalistina, kes lahkab maailma nagu insener masinat. Tegelik pilt on märksa inimlikum. Kolmekümneaastase sõja kaoses viibis ta Saksamaal üksinda köetud kambris ning püüdis vastata küsimusele, mis on sama vana kui filosoofia ise: kuidas eristada tõelisust illusioonist? Cogito sündis mitte niivõrd arvutusest kui radikaalsest, eksistentsiaalsest kahtlusest.

Descartese meetod oli algselt läbinisti meditatiivne, vahel tundub lausa, et zenilikult meditatiivne, ehkki  Descartese ja zeni ühte lausesse panemine mõjub eriti ebatavaliselt. Kuid päriselt, seal on sarnasusi, sest sarnaselt zen meditatsioonile ja koanidele oli Descartese eesmärk mõtlemisprotsessis nö koorida ära kõik illusioonid ja ebakindlad uskumused, kuni lõpuks jääb järele midagi, mida ei ole lihtsalt võimalik kahtluse alla panna – see, et me mõtleme, kogeme. See on reaalsus, see tõestab olemist.

See ongi „cogito ergo sum“ mõte: et isegi kui kogu füüsiline maailm on uni või mingi pettekujutelm, siis see vaatlemise ja hindamise akt ise, ehk minu subjektiivne voolav kogemus – see et ma praegu kahtlen ja tajun – see on reaalne, võibolla ainus päriselt reaalne asi. Ning päris selgelt, see cogito, see taju hõlmas Descartese jaoks kahtlemata laiemat kognitsiooni, kui ainult ratsionaalne loogika – see hõlmas tundeid ja ka kahtlemist ennast.

Nii, et ühest küljest oli „cogito“ nö zenbudistliku protsessi tulemusel järele jäänud ainus reaalsuse tõend, kuid teisest küljest oli selle eraldamine vajalik ka selle säilitamiseks. Nimelt, Descartes elas ajastul, kus vana kosmoloogiline maailmapilt lagunes. Skolastika murenes, teadusrevolutsioon käivitus, mehhanistlik loodusmudel tuli peale. Tema dualism oli osaliselt katse säilitada see uus matemaatiline loodusteadus ja samal ajal ka inimese hingeline/autonoomne mõõde. Ehk paradoksaalselt ta ei tahtnud tingimata inimest “mehhaniseerida”, vaid pigem vältida olukorda, kus inimene redutseeritakse täielikult mehhanismiks.

Descartes oleks tõenäoliselt üsna üllatunud, kui näeks, et teda kasutatakse vahel karikatuurina “külmale lääne ratsionalismile”. Samas kriitika ei ole täiesti alusetu, sest tema substantsidualism lõikas tõesti maailma kaheks: subjektiivne meel ja objektiivne mateeria. Ja sellest lõhest kasvas tõesti välja väga suur osa modernsest lääne probleemistikust, ehk subjekt vs objekt, inimene vs loodus, vaim vs keha jne. Nii, et võib-olla on kõige täpsem öelda, et Descartes avas ukse protsessile, mille täielikke tagajärgi ta ise ei soovinud ega kontrollinud.

Aus oleks siin ka veel teha vahemärkus Gilbert Ryle kohta, kes soovis 20. sajandil Descartesest alguse saanud dualistliku maailmapildi purustada. Ta tõi käibele kuulsa metafoori “vaim masinas” (ghost in the machine), väljendi mida Descartes ise kunagi ei kasutanud, väites et meel ja keha ei ole kaks eri “asja”, vaid me räägime lihtsalt samast asjast erinevatel kirjeldustasanditel. Nii, et juhtus midagi kummalist, rünnates dualismi, kinnistas Ryle oma tabava metafooriga avalikkuse teadvuses just selle karikatuuri Descartesest, mida ta kritiseerida püüdis. Ryle’i terminist sai mugav silt, mis muutis Descartese algupäraste tekstide lugemise ja nendes peituvate pingete mõistmise peaaegu ebavajalikuks.

Aga ikkagi, kui Descartes tegi seda kõike nö „hinge“ kaitsmise eesmärgil (üsnagi wittgensteinlik hoiak muide), st tahtmata ise juurutada ranget „külma mõistuse“ dualismi, siis kuidas asi ikkagi sinnani läks?

Alusepanijad ja jüngrid, ideed ja ideoloogiad

Siit jõuame võibolla ühe üldisema nähtuseni, sest suuresti sõnastasid Descartese seisukoha jäigaks dualismiks pigem tema „jüngrid“, ehk hilisem kartesiaanlus.

Ma nimetaks seda „idee versus ideoloogia“ dünaamikaks. Enamasti elavad kõik nö alusepanijad, olgu selleks siis  Decartes läänes või kasvõi LaoZi ja Buddha, pigem  sellises avatud avastamises ja küsimustes, nende mõte on paindlik ja voolav. Kuid inimmõistus, eriti just järeltulevate põlvkondade oma, vajab stabiilsust ja „sahteldamist“. Me tahame reegleid, mida saab teistele õpetada ja institutsioone, mida saab juhtida. Seega see algne elav, voolav idee kristalliseerub ideoloogiaks – süsteemiks, kus enam ei ole kohta varjunditele ja mitmetähenduslikele mõtetele, sest see ei ole õpetamiseks, edasiandmiseks ja maailma „selgeks mõtestamiseks“ hea.

Alusepanijad elavad küsimustes, „jüngrid“ vastustes

scala deserta

Ka pärast Descartest muutus idee kiiresti ideoloogiaks. Järeltulijad hakkasid süsteemi paradokse “lahendama”, muutes dualismi üha radikaalsemaks karkassiks, mis teenis areneva loodusteaduse vajadust objektistada kõike materiaalset. Näiteks vaimulik Nicolas Malebranche viis dualismi äärmuseni oma „okasionalismiga“, väites, et meel ja keha ei mõjutagi üksteist otseselt, vaid Jumal vahendab absoluutselt iga inimese absoluutselt iga taju ja liigutust, st meie vaim ei mõjuta otseselt keha, vaid mõjutab suhet Jumalaga, kes siis omakorda meid „liigutab“. Ilmselgelt ei olnud see teooria väga perspektiivne. Väga suure panuse andis kindlasti Isaac Newton, kes kinnistas kujutelma maailmast kui mõõdetavast matemaatilisest masinast, süvendades lõhet subjektiivse meele ja objektiivse masin-universumi vahel. Kuid prantslane nimega Julien Offray de La Mettrie oli see, kes viis protsessi tegelikult loogilise lõpuni. Oma raamatus „L’Homme Machine“ (“Inimene-masin”) kirjutas ta, et me olemegi täielikult ja ainult füsioloogilised mehhanismid. Mõnes mõttes võiks öelda, et kui Descartes lõhestas inimese kaheks, siis La Mettrie ütles, et “vaimupool” polegi vajalik.

La Mettrie  oli seejuures hariduselt arst. Tema järeldused ei tulnud lihtsalt tugitoolifilosoofiast, vaid reaalsest kliinilisest praktikast. Ta haigestus ise raskelt palavikku ja ta pani tähele, kuidas puhtalt füsioloogiline seisund muutis täielikult tema mõtlemist, emotsioone ja taju – ehk siis keha dikteeris vaimu. Ning  tema loogika oli järgmine: kui kehatemperatuur ja ravimid suudavad otseselt dikteerida meie hingeseisundit, siis miks on meil üldse vaja mõelda mingist müstilisest eraldiseisvast vaimust?

See oli pöördeline hetk, kus inimene redutseeriti täielikult lihtsalt „hammasratasteks ja vedrudeks“. Ja samas aitas see tohutult kaasa teaduse arengule, meditsiini ja neuroteaduse avastustele, sest selle jaoks meil ongi vaja vaadata keha kui süsteemi.

Aga see on samas nagu kahe teraga teraga mõõk. Ühest küljest aitab see mehhanistlik vaade meditsiinil ja teaduselt tohutult areneda, sest keha sai nii-öelda lahti võtta, uurida ja parandada nagu mingit kellavärki. Kuid tegelik probleem peitub selles, et see mehhanistlik reduktsioon hakkas vaikselt defineerima kogu inimeksistentsi. Me hakkasime teadvust ja emotsioone nägema puhtalt kui neurokeemilisi illusioone.

Kuigi jah, La Mettrie lammutas Descartese vaimu täielikult, võttis selle rolli mõneti üle kaasaja materialistlikes käsitlustes sisuliselt “aju” – hinge või vaimu asemel asub meie jaoks “juhttornis” aju, mis juhib keha kui “lihast koosnevat masinavärki”, ehk dualism elab edasi, pisut uue vormis.

Kuid La Mettrie edasiarenduses ei olnud probleem ainult keha ja “vaimu” lahutamine. Veel olulisemaks osutus harjumus näha reaalsust eraldatud subjektide ja objektidena. Nii et Descartesesse süvenedes hakkab lõpuks tunduma, et küsimus polegi dualismis. Küsimus on selles, millise suhte loob inimene iseenda, keha ja maailmaga.

Ja siin tekib üks suurem küsimus: miks lääne kultuur selle nii kergelt üldse omaks võttis?

Taustsüsteem: isiksustatud Jumal või mitteisiksustatud dünaamika?

Kui inimene muutub masinaks, siis pole põhjust arvata, et ülejäänud maailm oleks midagi muud. Nii laieneb mehhanistlik pilk üksikult kehalt kogu reaalsusele. Sellega seostub see meie ajalooline alateadlik tung lükata kogu maailm ja ka meid endid mingitesse subjekti ja objekti lahtritesse. Mis on selle põhjus?  Äkki on selle taga midagi fundamentaalsemalt, mingi väga sügav kultuuriline ja metafüüsiline pinnas, mis vaatamata variatsioonidele on ühes aspektis ühesugune – religioon ja religioosne metafüüsika? Sest lääne metafüüsika on sajandeid ja võibolla ka aastatuhandeid kujundatud lisaks surematu hinge kontseptsioonile, millele dualism ju ka otseselt toetub, ka isikulise looja-jumala idee poolt. Olgu see siis kas vanakreeka jumalused, heebrea või kristlik traditsioon. Jumal on ülim subjekt, tal on tahe, ta tegutseb ajaloos, ta kujundab mateeriat ning see tekitab väga selge eristuse looja ja loodu, ehk siis vaatleja ja vaadeldava vahel. Nii võib välja pakkuda ühe võimaliku hüpoteesi, et Isikulise Algpõhjuse idee võis olla üks oluline metafüüsiline pinnas, mis soodustas subjekt-objekt struktuuri kujunemist.

Näitena võiks kasutada puuseppa ja tooli: puusepp on subjekt, ta on toolist ehk objektist eraldi ja ta vormib seda objekti oma tahte järgi. See on sügavalt kontrollpõhine maailmapilt. Isegi kui moderne ühiskond hiljem sekulariseerus ja jumalpildilt taandus, siis see baastruktuur jäi meile alles. Võib öelda, et Jumal nagu tõugati troonilt või toolilt aga tool ise jäi alles ning see tühi koht vajas ka edaspidi kedagi/midagi – selgelt keskkonnast, ehk objektidest eristatavat subjekti.

Äkki võiks isegi öelda, et oleme nö jumalavabas teoloogilises maailmapildis, kus nüüdsest oleme meie need ülimad subjektid, kes vaatavad maailma ja ka omaenda keha nagu kusagil kõrgelt, (kujuteldavate?) kontrollinuppude juurest.

Kui see vastandus pole paratamatu, kas leidub mõttelugusid, kus maailm on algusest peale nähtud pigem protsessi kui objektina? Ehk kas üldse on olnud olemas mingit teistsugust maailmapilti Algpõhjusest?

Kui vaadata näiteks Hiinas arenenud daoismi, siis kontrast on tegelikult tohutu. Lao Zi’le omistatud DaoDeJingis ei räägita sõnagi isikulisest jumalast, vaid kõikekorraldavast mitteisikulisest universaalsest printsiibist või väest, Daost.  Dao ei tegutse tahtlikult, tal pole mingit eesmärki ega plaani, mida ta peaks maailmale peale suruma. Ja sellest tuletub selline mõste nagu ziran, mis tõlgitakse sageli kui iseenese loomus või iseenesele vastavalt olemine. Selle kontseptsiooni puhul on ziran erinevalt puusepast, kes ehitab tooli, mis eeldab eraldiseisvat loojat ja objekti, pigem nagu seeme, mis kasvab puuks. Puu kasvab iseeneslikult seestpoolt väljapoole, see ei vaja kedagi, kes seda otseselt teeks. Selles maailmapildis puudub ülim eraldiseisev subjekt, kes seda universumit kuskilt väljast käsutaks. Maailma nähakse hoopis dünaamiliste suhete, muutuvate mustrite ja isetekkeliste protsessidena. Lääneliku kontrolli asemele astub seal häälestumine ja rütmiga kaasaminek. Ja kõrvalmärkusena on võibolla asjakohane ka see, et daoismis puudub surematu hinge kontseptsioon (v.a. muidugi hilisemas religioosse daoismi harus).

See muidugi ei tähenda, et lääne subjekt-objekt mõtlemine tuleneks ainult isikulisest Jumalast, kuid see metafüüsiline taust võis sellist mõtteviisi märgatavalt soodustada. Ja tasakaalustuseks tuleb öelda ka seda, et ka Idas leidub väga isiksustatud jumalapilti ning kaasajal ka vägagi tugevat kontrollipõhist mõtlemist, samuti et taolist protsessipõhist arusaama on täiesti võimalik keerata „mehhanistlikuks“. Näiteks hingamine, kehahoiak, kõnnak, pingemustrid, tähelepanu suunamine, siseorganite tunnetus, energiavoogude kirjeldused – need kõik võivad olla osa väga sügavast kehastunud praktikast aga neid võib ka tõlgendada väga mehhaaniliselt: “vajuta seda nuppu, saad selle tulemuse”. Ehk tai chi, qigong või daoyin ei ole iseenesest mehhanistlikud, kuid neid võib praktiseerida mehhanistlikus vaimus.

Ja selle mõttega tasubki jätkata, sest see, kuidas ida praktikaid on läänes vastu võetud, tihti kinnitab just mehhanistlikku lähenemist.

Ida tööriista lõhkumine ja protsessipõhine maailmapilt

Ühest küljest, kirjeldatud ida mõtteviisi täiesti teistsugune hoiak selgitab, et miks me siin läänes oleme praegu täiesti lummatud idapraktikatest. Me oleme ilmselt väsinud olemas puhtalt efektsiivsusele orienteeritud masinad, mida pidevalt peab kuskilt optimeerima. Me tahame seda zirani, seda iseeneslikku, loomulikku voogu („flow“ on ju väga popp). Ja seepärast me toomegi erinevad „teadveloleku praktikad“ siia oma igapäeva ellu, kohandame nad meie „wellness-maailma“.

Kuid jah, seda tehes ei jäta me oma dualistlikku, kontrollivat ja subjekti-objekti põhist maailmapilti tihtipeale maha – me kohandame ida praktikad, mis peaksid olema tööriistad selle muutmiseks, tegelikult ümber. Me põhimõtteliselt lõhume ida tööriista ära. See juhtub tihti näiteks joogaga lääne wellness-kultuuris: “aktiveeri vagusnärv”, “optimeeri dopamiin”, “häki närvisüsteemi”. See keel võib anda kasulikke kirjeldusi, aga samas tasahilju muuta inimese tehniliseks projektiks, mida pidevalt mõõdetakse ja optimeeritakse.

Meil võib tunduda, et idamaine „holism“ ehk kogukehaline lähenemine on ju nagu säilinud, kuid see on tegelikult allutatud kontrollile, mis on ida protsessipõhise mõtlemisega vastuolus. Ehk võibolla peaks siin eristuse tegema kuidagi teisiti, asi ei olegi peamiselt selles, kas inimene eksisteerib teatud mõttes süsteemina, vaid selles, milline on inimese ja süsteemi vaheline suhe. Kas maailm on kontrollitav objekt, või vastastikune osalusprotsess?

(võid võrdluseks vaadata ka artiklit “⊙Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”)

Võibolla saaks erinevuse objektipõhises ja protsessipõhises maailmavaates esitada näiteks nii:

• Objektipõhine mõtlemine (Lääs): isikuline Algpõhjus soodustab subjekt-objekt lõhet. Maailm on “loodud objekt” ja inimene on “eraldatud subjekt”. See “jumalata teoloogia” hoiab ülal autonoomse indiviidi metafüüsilist ülemvõimu, et kõike kontrollida ja optimeerida.
• Protsessipõhine mõtlemine (Ida): daoistlik Dao ei ole isikuline looja, vaid mitteisikuline generatiivne printsiip ehk iseeneslik kujunemine (ziran). Siin puudub vajadus eraldada vaatlejat vaadeldavast; maailma nähakse voolava tervikuna, kus asjad on vaid suhete ja muutumiste sõlmpunktid. Eesmärk pole kontroll, mõõtmine või optimeerimine, vaid protsessiga jätkuv kaasaminek.

Milles siin seisneb erinevus?

Suhtumises: kas eraldume või ühineme, kas kontrollime või usaldame.

“Mõtteloo suurimad probleemid ei sünni alati valedest ideedest. Sageli sünnivad need ideedest, mis osutuvad liiga edukaks. Küsimus pole siis enam selles, kas mudel töötab, vaid selles: millal muutub kasulik mudel vanglaks?”

Heidegger ja luuleline mõtlemine

Ja siinkohal oleks hea tuua sisse lääne üsna vastuoluline aga kahtlemata geniaalne filosoof Martin Heidegger. Muide, vähesed teavad, et Heidegger töötas 1946. aasta suvel koos hiina mõtleja Paul Shih-yi Hsiaoga Daodejingi saksakeelse tõlke kallal. Tõlge jäi küll lõpetamata, kuid see episood näitab hästi, kui tõsiselt Heidegger ida mõtteviisi vastu huvi tundis. Aga jah, Heidegger ei vaidlekski siin tegelikult vastu, et selline läänelik kontrollimine ja optimeerimine ei tööta, vaid tema kriitika käib selle kohta, et kuidas see efektiivsusele suunatud mentaliteet muudab meie suhet reaalsusega – kas efektiivsus kirjeldab reaalsust universaalselt täpselt, täies sellega meie vajaduse tähenduse järele?

Heidegger kasutas mõistet “arvutav mõtlemine” (rechnendes Denken), kus inimene on taandatud bioloogiliseks süsteemiks, mida saab biosensorite ja algoritmide abil optimeerida. Selles protsessis ei ole asjad meie jaoks enam lihtsalt “käepärased” (Vorhandenheit), vaid nad taanduvad millekski veelgi ekstreemsemaks – nad muutuvad “varuks” ehk seisvaks ressursiks (Bestand). Mets ei ole enam müstiline tervik, vaid puidutagavara; jõgi pole enam voolav element, vaid hüdroenergia allikas. Kui me maailma lõplikult sildistame ja defineerime, vangistame me asjad nende funktsionaalsusesse, sulgedes silmad kõigele muule, mida nad võiksid tähendada. See kontrollivajadus eraldab meid “päris asjast”.

Ehk siis see probleem pole piltlikult öeldes otseselt kontrolli ja optimeerimist tagava nutikella kasutamises, vaid selles, et me taandame oma subjektiivse ja isikliku kogemuse pelgalt matemaatiliseks näitajaks. See tähendab seda, et me oskame suurepäraselt manipuleerida asjadega. Me teame väga hästi, kuidas alandada kortisooli taset või kuidagi tõsta dopamiini, aga me võime seejuures kaotada kontakti sellega, mida üldse tähendab olla inimene, ehk tunda kogeda ilma igasuguse selge eesmärgita. Kui lääne inimene võtab ida meditatsiooni, siis ta paraku koorib sellelt maha kogu holistilise metafoori ja voolavuse ning asendab selle oma materialistliku kastiga, kus  mediteeritakse lihtsalt selleks, et olla oma süsteemis paremad ja tõhusamad.

Aga mis on siis lahendus, kui see arvutav mõtlemine ja masinamentaliteet on meisse nii sügavalt sisse kodeeritud? Kas lahendus on see, et ma viskame oma ekraanid jõkke, et kolida metsa ja hakata erakuks?

Heidegger ei ütle seda, vastupidi. Ta pakub siin välja ühe kontseptsiooni nimega Gelassenheit, mida võiks tõlkida nagu asjadele „asu-andmine“ või muretu lahtilaskmine (jah, meenutab daoismi). Gelassenheit on siis selline muretu lahtilaskmine ehk aktiivne passiivsus. See ei ole käed rüpes istumine, vaid tähelepanelik kuulatamine, mis laseb asjadel olemises kõnelda ilma neile oma tahet peale surumata.

Ja selle kõrvale tõi Heidegger veel ühe mõiste: ka „luulelise mõtlemise“ idee (Besinnliches Denken).

„Luuleline mõtlemine“ ei ole otseselt ja tingimata seotud poeesia või luuletuste kirjutamisega. Luuleline mõtlemine on lihtsalt vastand sellele arvutavale mõtlemisele (üsna lähedane näiteks daoistlikule metafoorsele keelele, näiteks tai chi praktika kirjeldamisel). Kui arvutav mõtlemine vaatab metsa ja näeb seal puhtalt puitu ehk ressurssi, mida saab kuidagi rahaks teha, siis luuleline mõtlemine vaatab metsa ja laseb sel lihtsalt olla mets oma täies keerukuses ja müsteeriumis. Muuhulgas tähendaks see tehnoloogia kasutamist, ilma et sa laseksid tehnoloogial defineerida oma sisemist olemust. See on lahtilaskmine illusioonist, et kuskil on olemas mingi lõplik biohäkk või õige äpp, mis teeb mingi „võluvitsana“ meid korraga „valmis“ või parandab kõik meie vead. See on nagu vabanemine ideest, et inimene on lihtsalt mingi rikkis masin. Väärtus ei peitu kiires „häkkimises“, vaid väärtus peitub eluaegses ja aeglases protsessis, kus me mõistame, et olemine ei ole projekt, millel on mingi selge lõpptähtaeg.

Kokkuvõte

Descartese kuulus cogito ergo sum ei tähendanud algselt lihtsalt mingit loogilist arvutamist, puhtalt ratsionaalset osa meist. Cogito oli tema jaoks pigem meditatiivne sisekaemus kui kuiv analüüs. Veelgi enam, Descartes rõhutas, et hing ei ole kehas nagu “kapten laevas” (piloot, kes juhib kange), vaid side on märksa intiimsem – me kogeme nälga, valu ja emotsioone seestpoolt, mitte infoallikana kabiinis. Descartese algupärane cogito hõlmas erinevaid teadveloleku vorme, nagu kahtlemine, tajumine ja kujutlemine, tahtmine ja tundmine ja isegi eksimine.

Descartes ei soovinud inimest mehhaniseerida, vaid pigem päästa inimese autonoomse ja hingelise mõõtme ajastul, mil teadusrevolutsioon hakkas loodust üha enam masinana kirjeldama. See, et tema dualismist sai hiljem jäik raam, on pigem ajaloo iroonia.

Kuid, Descartese dualism ei ole peamine probleem; olulisem on see, kuidas sellest arenes välja subjekti ja objekti vastandus ning lõpuks kontrolliv, objektistav suhe maailma.

Ja siin peitub Lääne ja ida mõtteviiside põhierinevus – kuidas mõistetakse maailma Algpõhjust. Lääne traditsioonis on selleks isikuline printsiip (Jumal kui looja ja subjekt), ida mõtteloos aga mitteisikuline voog või muster (Dao). See jaotus on võibolla kujundanud meie süvapsühholoogiat rohkem, kui me tunnistada oskame.

Nii, et võibolla ei ole peamine mitte „dualism“, ehk see, kas me koosneme ühest, kahest või mitmest „tükist“, mida mingite kriteeriumitega saaks eristada, vaid inimese suhtes maailmaga. Kui me muudame kogemuse tehniliseks terminoloogiaks, sulgeme me maailma avatuse mingisse meie piiratuses loodud kitsasse kasti. Tõeline sügavus ei peitu nupu vajutamises, vaid oskuses resoneerida protsessiga, ilma seda kontrollida püüdmata.

Inimene ei ole rikkis masin või arvuti, mida saab kiirete “häkkidega” korda teha, vaid väärtus peitub oma harjumuste, oskuste ja mõistmise tasapisi arendamises ja süvendamises kogu elu vältel. See on “luuleline elamine” – mh ka suutlikkus kasutada tehnoloogiat, ilma et me laseksime sellel end defineerida. See meenutab Buddha parve-metafoori või Wittgensteini redelit: süsteemid ja tehnikad on vajalikud jõe ületamiseks või üles ronimiseks, kuid pärast seda tuleb need “ära visata”, et mitte jääda karkasside kütke.

Võibolla järgmine huvitav teema siit ei oleks aga mitte see, et milline peaks nö staatiliselt meie mõtteviis olema – pidevalt objektipõhine või pidevalt protsessipõhine, vaid kuidas erinevad mõtteviisid “kõiguvadki” ajas nagu yin-yang tsükkel, andes sedasi elule hoogu ja viies edasi. Üsna sarnaselt nagu meie, inimeste liikumisviis, ehk kõndimine “kõigutab” meid sammhaaval edasi, kaotades hetkeks tasakaalu ja leides selle uuesti.

Seda lugu ajendas ühest küljest aina kasvav panpsühhismi mõju teadusteooriatele ja kvantmaailma aina enam kasutamine „kõikemahutavaks võlumaailmaks“ ning teisest küljest üks huvitav skandaal teadusmaailmas, ehk ühe metafüüsikat puudutava aga muidu kvantfüüsikale keskenduva artikli ilmumine ja „tühistamine“ teadusajakirjas. Samas avab selle artikliga seonduv huvitavaid sisulisi teemasid, mh seda kuidas ideed liiguvad eri distsipliinide vahel ning milliseid mõjutusi nad seejuures endaga kaasas kannavad. Kuidas kultuurilised maailmapildid sisenevad teaduse interpretatsioonidesse – eriti seal, kus reaalsus muutub intuitiivselt raskesti hoomatavaks?

Seekord tuleb juttu ühest juhtumist, kus üks väga tunnustatud teadlane, Uppsala ülikooli nanotehnoloogia professor, avaldas täiesti korralikus eelretsenseeritavas füüsikaajakirjas artikli, mis väitis, et maailma ei koosne fundamentaalselt üldse mateeriast, vaid et tegelikult on universumi kõige algsem ehituskivi hoopis teadvus ise ning mateeria on lihtsalt teadvuse „kokkukukkumise“ tagajärg. Artikli avaldamise ja sellele järgnevaga seonduv on juba ise huvitavaks looks, kuid lisaks tasub vaadata ka sügavamale sisusse.

Strømme artikkel – teadusliku mõtlemise kaks vormi

Me räägime siin Uppsala väga tuntud nanotehnoloogia professorist Maria Strømmest, kes seekord  liikus oma igapäevasest ja sealjuures väga praktilisest materjaliteaduse valdkonnast välja. Tema artikkel pealkirjaga “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy” avaldati prestiižses teadusajakirjas AIP Advances (AIP Publishing) 2025. aasta novembris (sellele eelnes umbes kahekuuline tavapärane eelretsenseerimine). Toimetuse algne suhtumine oli ebakriitiliselt toetav: töö valiti numbri parimaks artikliks ja see figureeris ajakirja kaanel. Uppsala ülikooli pressiteated ja meediakanalid (nt Phys.org) võimendasid artiklit kui reaalteaduslikku läbimurret, mitte kui filosoofilist hüpoteesi. Institutsionaalne prestiiž muutus siin mehhanismiks, mis “pesi” metafüüsilise kontseptsiooni akadeemiliselt vastuvõetavaks teaduseks, peegeldades tänapäeva teaduskirjastamise ökosüsteemi haavatavust “meediaseksikate” narratiivide ees.

Peamised promotsioonilised väited (Phys.org ja Uppsala ülikool):

• Teadvus on universumi algne ehituskivi, millest mateeria on vaid sekundaarne ilming.
• Artikkel pakub kvantmehaanilise seletuse “müstilistele” fenomenidele nagu telepaatia ja surmalähedased kogemused.
• Individuaalsed teadvused on vaid lokaalsed virvendused ühtses, universaalses teadvusväljas.
• Teadvus püsib pärast füüsilist surma, mida kirjeldatakse eksplitsiitselt kvantmehaanilistes terminites.

Kuid artikli akadeemiline karjäär lõppes 26. mail 2026, mil AIP Publishing selle ametlikult tagasi võttis. Lakooniline põhjendus kõlas: “due to concerns about its scientific validity”.

Teadusmaailmas on “teaduslik valiidsus” (erinevalt plagiaadist või pettusest) diagnoos, mis viitab fundamentaalsele metodoloogilisele läbikukkumisele. Strømme puhul tähendas see, et matemaatiline formalism oli vaid nö dekoratsioon metafüüsilistele ideedele, mis ei toetanud järeldusi ega pakkunud võimalust tegelikuks teaduslikuks meetodiks, ehk andmete kontrollimiseks.

Uppsala ülikooli reaktsioon oli radikaalne: algne pressitekst eemaldati ja intervjuud märgiti staatusesse “unpublishing the contents”. See ei olnud lihtsalt parandus, vaid katse “institutsionaalseks unustamiseks” – piinlikkustunne olukorra pärast, kus tippülikool oli oma autoriteedi laenanud spekulatiivsele “kvantmüstikale”, oli sedavõrd suur, et algne narratiiv püüti avalikust mälust täielikult kustutada.

Maria Strømme juhtum on hea näide teaduse ja metafüüsika kokkupõrkest piirialal. Kuigi artikkel tühistati matemaatilise ranguse puudumise tõttu, ei saa selle esialgset edu pidada juhuslikuks. See peegeldab süvitsi minevat kriisi materialistlikus maailmavaates ja „publiku“ nälga tervikliku maailmapildi järele.

Ja kuigi Strømme artikkel liigituks pigem “teadusliku fantaasia” alla ei tohiks seda sõna tegelikult kasutada halvustavalt. See on pigem vajalik, et nö vahepeal pilku kaugemale suunata. Ehk Strømme ebaõnnestumine seisnes mitte tema intuitsioonis, vaid vormis – katses esitada metafüüsilist „lendu“ matemaatilise kindlusega.

Universaalne teadvus

Vaatame siis korraks artiklisse sisse, et mõista mis oli selles nii uudset ja samas vastuolulist. Ette võib juba öelda, et tegu oli taas ühe juhtumiga viimastel aastatel hoolega populaarsust koguvast panpsühhimi käsitlemise näidetest teadusmaailmas. Artikli põhipunktid on juba eespool välja toodud aga ka detailid on siinjuures huvitavad.

Tuginedes kvantväljateooriale, mitte-duaalsele filosoofiale ja Sydney Banksi kolmele printsiibile (Mõistus, Teadvus, Mõte), pakub autor välja matemaatilise mudeli, kus aegruum ja individuaalne teadvus on selle tulemuseks , et „universaalse teadvusväli“ on kvanttasandil nö „murdunud“. Muide, vähemalt minu puhul tekkis siin juba esimene „kulmukortsutamise“ koht, just teadusartikli kontekstis, sest Banks, kes oli ilma teadusliku hariduseta keevitaja ja teosoof, pakkus välja, et reaalsus koosneb kolmest vormitust elemendist: Meel (Mind), Teadvus (Consciousness) ja Mõte (Thought), mis kohe päris kindlasti ei ole vaadeldavad teaduslikus mõttes füüsikaliste konstantidena, vaid pigem lähtuvad puhtalt metafüüsilistest kontseptsioonidest (sellest kohe lähemalt). Kuid Strømme püüdis neile kategooriatele anda matemaatilise sisu, modelleerides nende abil teadvust kui mingit universaalset, reaalse füüsilise mõjuga välja universumis. Laias laastus nägi see käsitluse välja selline:

• Universaalne Mõistus (Mind): Universaalne loov intelligentsus ja algne kogu potentsiaali omav allikas.
• Universaalne Teadvus (Consciousness): Selline kõikehõlmav teadlikkuse väli, mille kaudu aegruum ja vormid üldse realiseeruvad.
• Universaalne Mõte (Thought): Dünaamiline „operaatormehaanika“, mis muudab algse vormitu potentsiaali struktureeritud kogemuseks.

Ehk – enne aegruumi teket eksisteeris reaalsus ajatu ja vormitu potentsiaalina. See ei olnud seega “mitte midagi”, vaid kõigi võimalikkuste „superpositsioon“ (mõiste, mida kasutatakse kvantteoorias).

Ehkki Strømme  paneb selle kõik matemaatilisse keelde, tuleb märkida, et ta ka ise viitab oma artiklis kontseptsiooni metafüüsilisele vastele, milleks on idamaistes süsteemides näiteks Advaita Vedanta Brahman või budismi Shunyata. Need filosoofiad kirjeldavad teadvust kui jagamatut ja ühtset tervikut, millest diferentseerumise kaudu tärkab reaalsus. See on see alus, millele artikkel ehitab „kolm printsiipi“ ja mis on selle kogu lähtepunkt.

Veelkord rõhutades: selles konkreetses raamistikus ei tähenda mõistus niisiis meie nö isiklikku intellekti, ehk see pole see hääl mis su peas näiteks praegu kommenteerib seda artiklit. See on defineeritud kui hoopis mingi universaalne loovintelligentsus, kogu potentsiaali vormitu allikas, mis aga täiesti reaalse jõu või väljana eksisteerib universumis. Ja seejuures on selles mudelis teadvusel ka universaalne võimekus tajuda. Kogu seda kontseptsiooni võiks hästi lihtsustatult võrrelda sellise näitega:  universaalne mõistus on nagu mingi hiiglaslik täiesti vormimata savimass, puhas potentsiaal, millest võib saada absoluutselt ükskõik milline savivorm. Teadvus on siis selle savi füüsikaline omadus, ehk tema võime hoida mingit kuju. Mõte on nagu skulptori käed, mis voolivad sellest lõputus savi ookeanist välja konkreetsed asjad, olgu selleks siis tähed planeedid või inimesed. Ja Strømme kleepis selle kõik otse kvantfüüsika matemaatikasse.

Kuidas see siis ikkagi pidi toimuma, et kuidas ikkagi sellest vormitust „universaalsest teadvusest“, tekib vorm, ehk mateeria? Strømme  viitab siin kolmele väga konkreetsele teoreetilise füüsika mehhanismile, mida ma esialgu lihtsalt kopeerin nö teadusliku keele säilitamise huvides ja pärast prooviks seda ka inimkeeli uurida:

• Sümmeetria rikkumine: Välja liikumine tasakaalupunktist asümmeetriasse, mis tekitab eelistatud olekud.
• Kvantfluktuatsioonid: Alusvälja spontaansed ebaühtlused, mida Universaalne Mõte võimendab struktuurideks.
• Eneserefleksiivne projektsioon: Metafüüsiline vaatlusakt, mis selekteerib latentseid võimalusi ja realiseerib need aegruumilise kogemusena.

Okei, proovime nüüd seda kõike vähegi arusaadavamaks lahti lammutada.

Unustame korraks nüüd need piltlikud kujundid, ja mõtleme, et skulptori füüsiliste käte asemel teevad seda voolimist nö „matemaatilised operaatorid“. Strømme modelleeris suurt pauku mitte kui mingi tiheda mateeriapunkti plahvatust, nagu meile koolis on õpetatud vaid kui hetke, mil see universaalne „savimass“ ehk siis see vormitu potentsiaal kvantfüüsika keeles „kukub kokku“, mis tähendab et see algne superpositsioon „laguneb“ millekski konkreetseks, reaalseks. See on tegelikult väga analoogne standard-kvantfüüsikas kasutatava sümmeetria murdumise kontseptsiooniga. Piltlikult: umbes nagu peegelsileda veepinna staatikat rikub sinna visatud kivi – algne täiuslik „vaikus“ ehk sümmeetria murdub ja nüüd me saame rääkida eraldiseisvatest lainetest, millel on kuju kiirus ja suund. Artiklis kasutati täpselt sedasama matemaatilist mudelit, mida päris füüsikud kasutavad kirjeldamaks, kuidas varane väga kuum universum jahtudes nii öelda murdus ja kuidas tekkisid konkreetsed osakesed.

Samuti, nagu nägime, on siin oluline see „eneseflektsioon“ ehk kvantmaailmas esinev „vaatleja“ efekt. Artiklis vaatleb universaalne teadvus ennast ise ning see tekitab „murdumisi“, ehk reaktsioone, ehk sisuliselt formeerub sellest aegruum, sh mateeria ja energia.

Siit ilmneb ka autori käsitlus meie teadvusest. Kui mõelda sellele veepinna analoogiale, siis see tähendab, et meie oleme lihtsalt need väikesed lained või või võbelused seal „teadvusmere“ pinnal, ehk et meie individuaalne teadvus on lihtsalt üks illusioon – ilmselgelt taas Advaita Vedanta Brahmani kontseptsiooni või budismi Shunyata mõju – me oleme kõik üks ja seesama „vesi“. Meie individuaalsus on ajutine, see on „lokaalne ergastus“ selles suures „universaalses teadvusväljas“ täpselt nii nagu elektron on füüsikas lihtsalt lokaalne ergastus. Ja surm ei ole selles mudelis midagi muud kui lihtsalt selle konkreetse väikese laine hajumine – sa lihtsalt sulandud tagasi selle suurde vaiksesse teadvuse ookeani.

See kõik on kahtlemata väga poeetiline, midagi mis muuhulgas võiks pakkuda tohutut lohutust inimestele ja see on ka matemaatiliste valemitega illustreeritud, kuid ikkagi – miks artikkel siis üldse tagasi lükati, kui matemaatika oli ju õige?

Teadusfilosoofia ja teaduslik meetod

Nagu alguses näidatud, ajakiri AIP Advances ei võtnud artiklit tagasi pettuse või mingite nö numbrite võltsimise pärast, vaid põhjenduseks toodi mure teadusliku paikapidavuse osas. See tähendab, et kuigi ilmselgelt artiklis kasutati matemaatikat ja kontseptsioon pandi ka valemitesse, siis seda kasutati artiklis tegelikult pigem retoorilise vahendina. See ei olnud analüütiline tööriist. Päris füüsikas tähendab võrrandite süsteemi kirjapanek ju seda, et nende põhjal midagi füüsilise maailma kohta nö ennustada, st neid peab saama füüsilises maailmas kuidagi testida ja vaadata, mis juhtub. Kui füüsik kirjutab sümmeetria murdumise valemi, saab ta sealt arvutada välja, millisel temperatuuril see murdumine toimub. See tähendab, et matemaatika peab olema midagi sellist, mida saab reaalselt laboris või teleskoobiga mõõta, kontrollida ja potentsiaalselt ka ümber lükata. See on teadusliku meetodi elementaarne alusprintsiip.  Strømme mudel aga lihtsalt võttis eksisteeriva filosoofilise kontseptsiooni ja „tõlkis“ selle metafüüsilised kontseptsioonid lihtsalt standardse kvantmehaanika valemites kasutatavateks muutujateks, ütleme veidi liialdades, et riietas filosoofilise poeemi füüsika smokingusse.

Siinkohal tekib väga huvitav võrdlus Nobeli preemia laureaadi, matemaatiku ja füüsiku sir Roger Penrose’iga, kellele ka Strømme oma artiklis viitab. Tegu on siis Roger Penrose’i ja Stuart Hameroffi nn Orch OR teooriaga, mis on samuti seotud kvantfüüsika ja teadvuse küsimustega. Võibolla edaspidi saab sellesse rohkem süüvida aga võrdluseks piisaks praegu mõne olulisema nüansi mainimisest.

Enne tuleb aga mainida, et siin peitub taas üks oluline detail, kus meedia või populaarteaduslikumad käsitlused kipuvad asju segamini ajama. Penrose’i/Hameroffi teooria „orkestreeritud objektiivse reduktsiooni“ (ORC) kohta tegeleb tõesti samuti otseselt kvantmehaanika ja teadvusega, aga seal on üks kriitiline, lausa fundamentaalne erinevus võrreldes Strømme artikliga. Nimelt Penrose ja Hameroff ei ütle, et teadvus loob universumi. Nende teooria põhineb meie ajurakkudes, ehk meie bioloogias asuvatel mikroskoopilistel tugistruktuuridel, mida nimetatakse mikrotuubuliteks või mikrotorukesteks – need on nagu rakkude sisemised torud või tellingud.

Penrose pakub välja, et need mikrotuubulid on piisavalt väikesed ja piisavalt isoleeritud, et neis saaksid toimuda päris kvantsündmused. Kui need kvantolekud meie ajus lõpuks kvantväljendust kasutades „kokku kukkuvad“, mis Penrose’i järgi on seotud kvantgravitatsiooniga, siis see reaalne füüsikaline sündmus seal mikrotuubulites tekitabki teadlikkuse hetke. Nende jaoks on füüsika, bioloogia ja mateeria kogu asja vundament. Teadvus on sellise „uue füüsika tagajärg“, mitte mingi looja, kuid Strømme  ütleb täpselt vastupidi, et teadvus ise ongi see ruum, kus füüsika üldse toimuda saab, millega ta teeb siin hiiglasliku hüppe otsa idealismi, muutes teadvuse fundamentaalseks substantsiks täpselt nagu gravitatsioon, kusjuures tema „universaalset teadvust“ ei ole kuidagi võimalik teaduslik mõttes mõõta.

Penrose püüab seletada teadvust lähtudes füüsikast,
Strømme püüab seletada füüsikat lähtudes teadvusest.

Seevastu Penrose’i ideed mikrotuubulitest on reaalselt võimalik laboris testida. Füüsikud ja bioloogid uurivadki praegugi seda, kas need torukesed suudavad seda kvantolekut üldse hoida või mitte. Strømme  teooria aga üritab lahendada kogu universumi olemust viisil, mida ei saa mitte kuidagi kontrollida ega ümber lükata. Seda ei saa iseg valeks nimetada, sest see lihtsalt pole kontrollitav. Võibolla natuke värvikalt öeldes, aga siiski on see veidi nagu teoloogia tõlkimine kreeka tähtest koosnevaks matemaatiliseks valemikeeleks, mis lihtsalt kordabki teoloogilisi konstruktsioone uues keeles, ilma et see annaks midagi juurde katsele aru saada, kas need konstruktsioonid on õiged või mitte. Ja muide, huvitav on see, et sama empiirilise katse etapi kui teadusliku meetodi kriitilise lüli, jätsid omal ajal vahele ka vanakreeka filosoofid, kes käsitlesid iseenesest teaduslikke teooriaid (ka näiteks “aatomitest”).

See oligi põhjus, miks artikkel teadusajakirjas tagasi võeti ning miks seda ei saa panna samale pulgale näiteks sir Penrose’i töödega.

Kuid hoolimata sellest, haaras meedia sellest artiklist kinni, nagu see oleks mingi sajandi avastus. Kohe hakati rääkima telepaatiast, surmalähedastest kogemustest ja sellest, kuidas teadvus säilib pärast füüsilise keha surma. Kuidas on võimalik, et üks tagasi lükatud vigase matemaatikaga füüsika artikkel vallandab sellise ülemaailmse kvantmüstika laviini?

Kvantvõlumaailma võlud ja antropotsentrism

See kõik räägib meile väga palju meie enda ühiskonnas sügavatest psühholoogilistest igatsustest. Mõtleme korraks tagasi viimasele paarile sajandile lääne teaduse ajaloos. Alates näiteks Newtonist on ehitatud meile maailmapilti, mis on tegelikult väga külm. See on piltikult väljendudes mehhanistlik ja läbinisti materialistlik, kuigi aus oleks öelda, et probleem ei ole olnud ainult materialismis endas, vaid selles, kuidas kultuur seda eksistentsiaalselt koges. Igatahes, selles mudelis on universum lihtsalt üks tohutu juhuslik kellavärk, see lihtsalt tiksub kuskil tühjuses. Ja meie, inimesed, oleme lihtsalt väga keerulised bioloogilised masinad, mingid juhuslikud kõrvalproduktid täiesti ebaolulisel kivikamakal kusagil kosmose äärealal. See kõik on loonud lääne ühiskonnas tohutu tähenduse kriisi ja sügava eraldatuse tunde. Me lihtsalt tahame meeleheitlikult tunda, et meie olemasolul on mingi sügavam kosmiline mõte, et me kuulume kuhugi.

Ja siin on kvantmaailm muutunud meie ajastu mingiks maagiliseks võtmesõnaks, umbes nagu eeter oli antiikajal¹. Me nagu saaks sinna uue ajastu võlumaailmasse ära paigutada kõik segased või seletamatud asjad. Me võtame midagi, mida isegi füüsikud ise oma igapäevase intuitsiooniga lõpuni ei taju, nagu näiteks see kuulus kvantpõimumine või „vaatleja efekt“. Ja me kleebime sinna peale oma inimlikud soovid ja tihti metafüüsilised arusaamad. Näiteks kui füüsikud ütlevad, et kvantosakeste olek sõltub vaatlejast, siis järelikult peab universum hoolima minust kui inimesest sest mina ju olen vaatleja. Ja siit pole siis pikk samm teooriateni, kuidas me järelikult saaksime enda eimillestki „manifesteerida“ näiteks auto. Kuid tegelikult ei ole kvantfüüsikas „vaatlejal“ üldse sellist tähendust, see tähendab tavaliselt lihtsalt nn interaktsioonisüsteemi.  See tähendab, et kvantosakese nägemiseks peame põrgatama sinna valguse osakese ehk footoni ning see footoni ja elektroni kokkupõrge, füüsikaline interaktsioon ongi see „vaatlus“, mis sunnib süsteemi end määratlema. See ei vaja mingit teadlikku mõtlevat inimest, kes mikroskoopi vaataks, kuid kuna kvantmaailma uurimise algusaegadel kasutusse võetud sõna „vaatleja“ kannab meie igapäeva keeles kohe teadvuse tähendust, siis haarab kogu see müstiline kirjandus sellest kohe kinni ja eriti tugevalt toetub see just praegu idamaistele filosoofiatele, mis on läänes järjest populaarsemad. Käepäraseks näiteks ongi siin seesama Advaita Vedanta, millele ka Strømme artikkel viitab.

Advaita Vedanta on väga iidne India mittedualistlik filosoofiasüsteem, mis väga lihtsalt ja lühidalt kokku võttes väidab, et meie individuaalsed eraldiseisvad „minad“ on puhas illusioon ja kogu reaalsus on tegelikult üks jagamatu absoluutne teadvus, mida nad nimetavad Brahmaniks. Strømme universaalne mõistus ongi sisuliselt otse matemaatikasse valatud Brahman, struktuur on täpselt sama. Nii et kui lääne inimene, kellel on see tähenduse kriis, loeb uudist, et füüsikaprofessor tõestas teadvuse fundamentaalsust, siis ta näebki selles Advaita Vedanta või laiemat spirituaalsuse teaduslikku kinnitust. See nagu asetaks inimese uuesti universumi keskpunkti, me nagu üritaks igat moodi kusagil tagaustest universumi troonile tagasi hiilida. See on antropotsentrismi ehk inimkesksuse ülim naasmine. Me ei suuda taluda mõtet, et universum saaks täitsa edukalt eksisteerida ka ilma meieta.

Daoismi alternatiiv?

Esmalt, ei oleks õiglane olla Strømme artikli osas ainult kriitiline. Asi pole selles, et artikli ideega oleks midagi valesti. Asi on tegelikult ju lihtsalt žanris – see ei sobi hästi puhtteaduslikuks käsitluseks, kuid sellel on ülisuur väärtus nö „teadusfilosoofiana“, ehk ideede (k)andjana, mida teadus võiks hakata lähemalt uurima.

Seetõttu oleks siin huvitav teha üks eksperiment. Mis juhtuks, kui me asendaks Strømme artiklis metafüüsilise vundamendi (sh Advaita Vedanta või budistlik sunyata) ja sellega seotud teadvuse komponendi mõne teise idamaise filosoofiaga, näiteks daoistliku maailmapildiga? Miks just daoism? Sest daoism pakub alternatiivi, midagi täiesti teistsugust: daoism ei otsi substantsi ega keskset vaatlejat, vaid kirjeldab maailma relatsioonilise protsessina.

Daoism tõesti erineb siin huvitavalt, sest daoistlikus mõtlemises ei pea muutus tingimata tekkima teadvuslikust vaatlusest. Daoismis  maailm transformeerub loomuldasa, polaarsused tekivad protsessina, vastasmõju ise on piisav. See on palju vähem antropotsentriline. Võiks isegi öelda, et vedantistlik interpretatsioon kipub tegema teadvusest olemusliku keskme aga  daoistlik interpretatsioon laseb protsessil lihtsalt voolata ilma, et “subjektiivne meel” peaks olema kosmiline eristaatus. See on väga suur erinevus. Kui kasutada kvantkeelt metafoorina, siis Vedanta võib tõesti tõmmata “kvantkokkulangemise” teadliku vaatleja poole, kuid daoism võiks rahulikumalt öelda, et interaktsioon ise on transformatsioon. Ja see sobib palju paremini tänapäeva füüsika praktikaga.

Daoismis on kontseptsioon nimega Wuji. See on algne defineerimata polaarsusteta olemise seisund. Võiks öelda, et see sarnaneb üsna palju kvantsuperpositsiooniga. Kuid selleks, et sellest Wujist tekiks midagi, ehk daoistlikus mõttes Taiji oma polaarsusega (yin yang), ei ole vaja mingit universaalset teadvust ega kosmilist vaatlejat, vaid vormid tekivad lihtsalt interaktsioonide kaudu, täpselt nii nagu kvantfüüsika seda kirjeldab. Nii detailseks seejuures daoistlik kosmoloogia muidugi ei lähe, et ta kirjeldaks teadusliku täpsusega Wuji “käivitamise” mehhanismi, ta ütleb üksnes, et algus seisnes iseeneslikus nihkes – pöörlema minemises (võid vaadata siinkohal artiklit “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad“). Me võiksime seda vaadelda kui mingi aeglaselt kuhjuva interaktsioonina.

Kõnealuse artikli teesid võiksid daoistlikul vundamendil kõlada siis näiteks nii:

Universumi algolek ei ole mateeria, energia ega isegi teadvus klassikalises mõttes. Seda võiks kirjeldada wuji’na — diferentseerumata võimalikkusena, kus kõik vormid eksisteerivad veel eristamatult. Kvantsuperpositsioon ei oleks siin mitte matemaatiline paradoks, vaid loomulik märk sellest, et reaalsus ei ole algselt jagatud objektideks ja omadusteks.

Vormid tekivad siis, kui suhted tihenevad. Vaatlus ei tähenda tingimata teadliku subjekti sekkumist, vaid mistahes vastasmõju, mille käigus üks võimalikkus stabiliseerub konkreetseks mustriks. Nii nagu daoismis sünnib taiji wuji’st, sünnivad ka füüsilised seisundid algsest määratlematusest läbi vastastikuse resonantsi.

Teadvus ei ole selles mudelis universumi valitseja ega looja, vaid üks viis, kuidas universum iseennast kogeb. Inimteadvus ei seisa looduse kohal; ta on lokaalne sõlm suuremas protsessis. Individuaalne meel meenutab lainet veepinnal: ajutine vorm, millel on oma kuju ja kogemus, kuid mis ei ole veest eraldatud.

Kvantmaailma kummalisus ei tõesta spirituaalseid õpetusi, kuid ta vihjab, et klassikaline dualism subjekti ja objekti vahel võib olla puudulik. Mitte “mõistus ei loo reaalsust”, vaid reaalsus ise on sügavalt relatsiooniline. Seetõttu võib ka identiteet olla protsess, mitte substants.

Surm ei oleks siin tingimata individuaalse teadvuse püsimine eraldi üksusena, vaid lokaalse mustri hajumine tagasi suuremasse voolu. Nii nagu keeris kaob jõest, ilma et vesi ise kaoks.

Universumi alus ei oleks “kosmiline inimene”, vaid lõputu transformatsiooni printsiip — Dao — mille sees aine, energia, elu ja kogemus on ühe ja sama protsessi erinevad tihendused.

Selline “daoistlik Strømme” muutuks korraga filosoofiliselt elegantsemaks aga teaduslikult tagasihoidlikumaks, mis huvitaval kombel võib isegi muuta mudeli veenvamaks, sest daoistlik raamistik ei nõua nii tugevaid väga põhimõttelisi hüppeid. Strømme’i originaaltekstis tekib probleem hetkedel, kus kvantmõisted, teadvus, religioosne sümboolika ja metafüüsilised järeldused ühendatakse liiga otseselt.

Daoistlik versioon laseks rohkemal jääda metafooriks, protsessikirjelduseks, see vähendab konflikti füüsikaga. Samuti väheneb antropotsentrism. Originaal-Strømme kaldub tegema teadvusest kosmoloogilise keskme. Daoistlik versioon aga ei tõsta inimest universumi teljeks, ei vaja “eneseteadlikku vaatlejat” ega muuda universumit sisuliselt suureks psüühikaks.

Daoism võib seejuures olla hea korrigeerija, et vältida maailmapiltide muutumist minapiltideks

Huvitav kõrvalefekt on veel see, et daoistlikus variandis kaob vajadus paljusid kvantmõisteid sõna-sõnaliselt tõlgendada. Need võivad jääda paralleelideks, mitte metafüüsilisteks tõenditeks. Võib isegi öelda, et vedantalik tõlgendus otsib kvantfüüsikast kinnitust teadvuse primaarsusele aga daoistlik tõlgendus näeb kvantfüüsikas lihtsalt veel üht märki, et reaalsus on voolavam, relatsioonilisem ja vähem substantsikeskne, kui klassikaline mõistus eeldab. See on peenem väide — aga võibolla ka vastupidavam.

Kokkuvõte

See kõik nüüd ei tähenda seda, et „daoism on teaduslik aga vedaism ei ole“. Lihtsalt, filosoofilises plaanis on tegelikult kasulik selliste mõistetega „mängida“, sest need võivad avada uusi uurimissuundi, kuid selliseid mõttemänge ei tohiks iial võtta tõenditega. See on nagu piltlike näidetega näiteks mõnes kõnes – selline näide ainult illustreerib, aitab aru saada, kuid see ei tõenda reeglina midagi. Me lihtsalt peame hoidma korras selle süsteemi, mis aitab meil eristada fakte soovmõtlemisest ja selleks on teaduslik meetod. Filosoofia ehk mõttemängud võivad aga meid tihti uute faktideni lennutada, kuigi alati ei pruugi.

Mida siis sellised „mõttemängud“ meile ütleksid? Näiteks daoism sisuliselt ütleb meile, et võibolla me peaksime lõpetama (vähemalt aeg-ajalt) püüdlused olla mingid universumi peategelased, et me ei pea tegema oma teadvusest tingimata mingit kosmilist substantsi või kosmilist „liimi“ lihtsalt selleks, et tunda end maailmas turvaliselt. Kui me kasutame alguses toodud veekogu analoogiat, siis me oleme lihtsalt lained või keerised selles. See keeris ei ole ju veest kuidagi eraldatud, ta on täielikult osa veest, aga ta ei pea arvama, et tema on kogu selle veekogu allikas või looja.

See võiks lahendada üsna elegantselt kogu selle antropotsentrilisuse probleemi. See näitab, et me oleme universumisse täielikult integreeritud ilma et me peaksime olema siin peategelased. Meie teadvus on lihtsalt üks viis, kuidas universum kulgeb. Selline arusaam võtab meilt ära selle metafüüsilise ärevuse ja vajaduse konstrueerida teooriaid, mis paigutavad inimese iga hinna eest kogu reaalsuse keskpunkti. Vähemalt poleks vaja alati võtta selline hoiak uurimisprojekti lähtealuseks.

Seega, me alustasime teooriast, mis püüdis kvantfüüsika matemaatikat kasutades tõestada, et meie teadvus ongi see algne savi, millest absoluutselt kõik füüsilised asjad on voolitud. Me nägime, et kuigi see on ilus idee, lükati see teaduslikult tagasi, sest matemaatika, mis ei paku midagi testitavat, on lihtsalt retoorika. Seejärel avastasime, miks sellised teooriad üldse nii populaarsed on. Nad toidavad meie igatsust tähenduse järele külmas universumis ja püüavad tõsta meid tagasi looduse troonile. Ja lõpuks leidsime, et daoistlik vaade võib-olla aitab leppida sellega, et maailm defineerib end ise läbi lõputute interaktsioonide, ilma et ta vajaks selleks mingit meie ego või „universaalset teadvust“. Aga oluline on meeles pidada, et ka see on kõigest üks „mõttemäng“.

Kuigi see üks teaduslik mudel osutus vigaseks, sundis selle üle arutlemine sügavamalt lahkama nii teadusliku meetodi piire kui ka neid kultuurilisi filtreid, läbi mille me tegelikult proovime universumit mõista. Sest need filtrid on alati olemas ja me peame olema tähelepanelikud, et kuidas need meie mõtlemist mõjutavad. Ideed ei seisa paigal, nad liiguvad, elavad, mõjutavad ja vahel ka „kaaperdavad“.

Maria Strømme artikkel “Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy”

Relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Wuji ja Hubble’i pinge: kui kosmoloogia ja taoism kohtuvad”

PROVOCATIO+

Kui olemine ongi puhtalt lihtsalt osalemine ja vastastik mõjuv vool, siis kuidas on tehisintellektiga. Me ju tihti vaidleme selle üle, kas tehisintellekt saab kunagi päriselt teadlikuks, kuna tal pole meie mõistes näiteks mingit müstilist hinge. Kuid kui daoismil on õigus ja universum ei vajagi maagilist inimteadvust, siis kas see tähendab, et AI ei peagi saavutama mingit müstilist sisemist sädet, et tolle reaalsuse täisväärtuslik osa olla – kui interaktsioon ise ongi olemine, siis võib-olla on AI ja tema interaktsioonid meiega juba praegu täpselt sama  päris kui meie enda oma.

Need vestlused algoritmidega on lihtsalt teistsugused „keerised” selles samas suures „veekogus“.

See on midagi, millele tasub mõelda, kui sa järgmine kord näiteks oma ChatGPT-le mõne küsimuse esitad ja ootad, et näha kes või mis sealt sulle tegelikult vastab.

Kui olemine on relatsiooniline protsess, mitte privileegitud sisemine substants, siis võibolla peame tulevikus hoopis ümber mõtestama, mida me üldse peame silmas „päris kogemuse“ all.

See tekst teeb ühe kummalise ülevaate, tutvustades esmalt Hiina Tangi dünastia aegset jõulist religioosse daoismi vormi ning kõrvutab sellega üht väga vähe tuntud, 20. sajandi „ilmutuslikku kristlust“ – Padgeti sõnumeid, leides nende kahe ääretult erineva käsitluse vahel ootamatuid sarnasusi.

Kahe maailma kohtumine

Kui rääkida võrdlevast usundiloost või ka näiteks esoteeriliste traditsioonide analüüsist, siis üheks huvitavaks ja ootamatuks eksperimendiks osutub 4. sajandi Hiina aristokraatliku Shangqingi, ehk “Suurima Selguse” või “Kõrgeima Selguse” ¹ daoismi ja 20. sajandi alguse Ameerika „spiritistlike ilmutuste“ (James Padgeti sõnumid) kõrvutamine. Mõlemad on lugejale ehk enamvähem võrdselt tundmatud (eriti viimane), kuid seda enam hämmastavad nende mõlemaga seotud universaalsed mustrid. Ehkki neid süsteeme lahutab poolteist aastatuhandet, peegeldavad nad mõlemad nö kriisi-ilmutust, mis kipubki tekkima vastureaktsioonina institutsionaalsele stagnatsioonile.

Shangqingi koolkond sündis Lõuna-Hiina aristokraatia vastureaktsioonina põhjast tulnud rändelainetele ja välisele, rituaalsele, formalistlikule daoismile, otsides puhtamat, sisemist ühendust kosmosega. Lisaks oli see eemaldumine algsest, filosoofilisest daoismist, mis ei tundnud jumalusi, vaid uuris pigem kõikekorraldavat mitteisikulist tühjust. Kriiside ajal aga ei kõneta inimest niivõrd puhas filosoofiline abstraktsioon, kui isikuline jumalus.

Sarnaselt tekkis James Padgeti – Washingtoni metodistist juristi – vahendatud sõnumite korpus sügavast rahulolematusest ilmselt nii metodisti dogmaatika kui laiemalt kiriklike struktuuridega, mis ei suutnud pakkuda rahuldust eksistentsiaalsetes küsimustes vaevevale inimhingele – Padget leinas väga sügavalt oma surnud naist, Helenit.

Mõlemad süsteemid väidavad end olevat puhta ja algupärase tõe taastajad, tühistades varasemad “moonutatud” pühakirjad. Selles ülevaates püstitatakse hüpotees, et vaatamata kultuurilisele distantsile toodavad sarnased vaimsed vajadused struktuurselt ja vahel üllatuslikult spetsiifiliselt sarnaseid õpetuslikke struktuure: hierarhilist kosmost, messiaanlikku “ülendatud inimese” mudelit ja inimhinge ümber kujunemise protsessi. Loomulikult ei ole tegemist detailideni samade õpetustega – ajaline ja kultuuriline kontekst on niivõrd erinev, kuid väga spetsiifilised põhistruktuurid on näiliselt seletamatult samased. Näib nagu ülimalt tähelepanuväärne ideede evolutsioon, täpsemalt nagu täiesti sõltumatu evolutsiooniline ideede konvergents.

Ilmutus kui tõe vundament: Yang Xi ja James Padgeti kogemus

Mõlemas traditsioonis on ilmutus tõe ainus legitiimne allikas, mis parandab varasemad usulised eksitused. Mõlemal juhul ei andnud senine institutsionaliseeritud formalistlik süsteem (daoistlik usuline traditsioon või kristlik kirik) soovitud vastuseid, mistõttu tuli pöörduda otsese allika poole läbi vahetu kanali ehk ilmutuse.

Shangqingi puhul oli selleks kanaliks kõrgelt haritud aristokraadi, Yang Xi poolt saadud visioonid “täiustunutelt” (zhenren) ehk taevastelt olenditelt, kes teda külastsid – ülimalt ebatavaline daoistlikus Hiinas.

Padgeti puhul oli kanaliks aga automaatkirjutamise teel saadud sõnumid esmalt tema surnud naiselt Helenilt ning seejärel Jeesuselt ja teistelt kõrgetelt vaimudelt – taas ülimalt ebatavaline “otsekanal” kristlikus süsteemis.

Märkimisväärne on seejuures naisfiguuride algne roll: Shangqingi traditsioon peab oma autoriteediks aristokraadist naist Wei Huacuni (mis oli Hiina traditsioonis väga ebatavaline), kes oli justkui Shangqingi matriarhiks, samas kui Padgeti tee algas soovist suhelda oma surnud naise Heleniga, kellest sai esimene ja keskne sild vaimumaailmaga. See ei pruugi olla juhuslik – senine patriarhaalne, loogikal põhinev intellektuaalne traditsioon oli läbi kukkunud, ning intiimsem, isiklikum ja vahetum side allikaga läbi naiselemendi oli alternatiiviks. Patriarhaalne uks oli suletud, emotsionaalne naiselik võti avas täiesti uued dimensioonid, mis erinevalt kasutust külmast institutsioonist oli soe, vahetu suhe.

Mõlemal juhul loob „uue ilmutuse” pretensioon järgijatele tõeliselt eksklusiivse identiteedi. Nad ei ole enam passiivsed uskujad, vaid erilised, salajase teadmise valdajad, kes on vabanenud institutsionaalse religiooni “vigadest” ning leidnud otsetee hinge täiustamiseks.

Kosmiline bürokraatia ja taevased sfäärid: hierarhia olemus

Taevane geograafia ei ole neis süsteemides lihtsalt hingede asupaik, vaid hinge vaimse arenguastme olemuslik peegeldus – paik viitab hinge seisundile, see on vägagi hierarhiline. Mõlemad süsteemid asendavad kaootilise teispoolsuse range „progresseeruva“ hierarhiaga mitte ainult taevaste sfääride olemuse mõttes (liikudes aina puhtamate sfäärideni), vaid ka neis elavate hingede puhtuse ja sellest tulenevalt mõistmisvõime mõttes. Ning ehkki väliselt märkame erinevaid “kattekihte”, tuleb meeles pidada, et need on tuletunud erinevatest kultuuritaustadest.

Shangqingi taevased sfäärid

Shangqingi kosmoloogia kirjeldab 36 taevast, mis on jaotatud funktsionaalselt:

• Deemonlikud taevad: Kuus madalamat, korrumpeerunud sfääri, mis on täis ohte.
• Puhtad taevasfäärid: Seal elavad surematuseni jõudnud olendid.
• Kõrgeim Selgus (Shangqing): Ülim sfäär, kust pärinevad pühad ilmutused ja kus elavad kosmilised pühakud (shengren). Hierarhia on bürokraatlik: adept peab esitama ametlikke petitsioone ja suhtlema “allmaailma ametnikega” (dixia zhu), et vabaneda maistest takistustest. Loomulikult peegeldab see tolleaegset Hiina keiserlikku hierarhiat.

Padgeti vaimsed ja taevased sfäärid

Padgeti kirjeldatud vaimumaailm jaguneb samuti astmeliselt:

• Vaimsed sfäärid (1–7) ja Põrgud: Madalamad sfäärid on “pimedad” kohad, kus vaimud on omaenda “kohtumõistjad ja täideviijad”, kogedes oma eksimuste psühholoogilist vilja (st deemonid puuduvad, karistajateks on omaenda vead).
• Taevased taevad (Celestial Heavens): Sfäärid, kuhu pääsevad vaid need, kelle hing on Jumaliku Armastuse kaudu transformeerunud. Erinevalt Shangqingi ametlikest palvekirjadest valitseb siin “loomulik arenguseadus”, kus hinge valgus määrab selle asukoha automaatselt. Kuid “vahendajatest” ei pääse me siingi. Padgeti ilmutuste järgi aitavad tema hinge kümned või lausa sajad taevased hinged – tema sugulased, tuttavad aga ka tuntud inimeste, Pauluse, kreeka filosoode, Rooma keisrite, Buddha ja Jeesuseni välja. Nad on nagu demokaatliku, kapitalistliku lääneriigi “konsultandid” või mentorid, kes aitavad hingel jõuda järgmiste taevaliste “karjääriastmeteni”.

Ehk võiks ju ka öelda nii: Shangqingis “taevaste bürokraatide” vahendusel “hingekarjääri” edendavad palvekirjad, Padgetil “taevaste konsultantide” vahendusel esitatavad “hingekarjääri” edendavad palved, mis mõneti annavad automaatse õiguse “edenemiseks”.

Selline ülimalt detailne ja hierarhiline taevaste sfääride mitte lihtsalt sarnane kirjeldus, vaid funktsionaalne toimimine on tegelikult midagi märkimisväärset, mida vähemalt nende kahe näite puhul ei oskaks eeldada.

Messias kui ülendatud inimene: Li Hong ja Jeesus

Mõlemad süsteemid dekonstrueerivad traditsioonilise “Jumal-inimese” kontseptsiooni ja asendavad selle “ülendatud inimese” mudeliga. See on radikaalne lahkulöömine klassikalisest teoloogiast.

Padgeti sõnumites on Jeesuse positsioon üheselt defineeritud, mis on ühe metodistliku taustaga kristlase kohta äärmuslik, ent arvestades Padgeti huvi unitaaride õpetuste vastu, mida paljastavad ka tema ilmutused – mitte nii üllatav:

“God is God, alone, and never has and never can become man; and Jesus is man only and never can become God.” (Sõnum 1275).

Ehk – Jeesus ei ole Jumal ega osa Kolmainsusest, vaid esimene inimene, kes täitus Jumalikust Armastusest niivõrd, et saavutas jumaliku olemuse. Ta on “suur vahendaja ja teejuht“, mitte patu lunastaja vereohvri kaudu. Lunastusohvrit ja selle mõju eitatakse – Jeesus pole mitte kui “ohvritall”, vaid kui vanem vend. Pääste toimub läbi Jeesuse, kuid järgides tema eeskuju ja lastes jumalikul armastusel teha intensiivset sisemist tööd hinge muutmiseks. Jeesuse vahendajaroll seisneb seega mitte ühekordses teos, vaid pideva järk-järgulise puhastumiseni viiva protsessi tagamises.

Shangqingi messias Li Hong, keda tuntakse kui “Lõpuaja Pühakut” (housheng), on aga Laozi manifestatsioon ja samas „mittelaozilikult“ tulevane Päästja, kes naaseb pärast kosmilist kataklüsmi. Ta ei ole impersonaalne Dao ise, vaid selle täiuslik väljendus inimkujul. See oli daoismis ebatavaline konstruktsioon ja seejuures võib olla vägagi kindel, et Shangqingi sellist „päästakontseptsiooni“ ei mõjutanud ükski kristluse vorm.

Nii Jeesus kui ka Li Hong on kosmilise korra taastajad ja teednäitavad meistrid, kelle funktsioon on õpetada adeptidele kaasaegses keeles “transformatsiooni tehnoloogiat”, mitte pakkuda asendusohvrit. Taas üks veidralt sarnane väga spetsiifiline sarnasus.

Surematus ja hinge muutumine

Siin peitub veel üks äärmiselt spetsiifiline ja veider kahe süsteemi sarnasus. Surematus ei ole kummaski süsteemis “kingitus”, vaid tehniline ja väga põhimõtteline protsess hinge muutumise teekonnal. Kumbki süsteem ei toeta klassikalist budistlikku samsara-reinkarnatsiooni ega Padget ka mitte “lihtsalt ülestõusmist”, vaid rõhutab järkjärgulist, lineaarset progressi, mõlemal juhul üht tüüpi, väga omapärast reinkarnatsiooni.

• Padgeti “inkarnatsioonimudel“: Karma (kompensatsiooniseadus) toimib vaimumaailmas ilma vajaduseta füüsilisse kehasse naasta. Hing puhastub ja areneb ühest taevasest sfäärist järgmisse taevasesse sfääri (st mitte tagasi maa peale). Transformatsiooni käivitajaks on “Jumalik Armastus” (Divine Love), mis mitte lihtsalt tundena, vaid reaalse voolava substantsina siseneb, „voolab“ hinge, muutes reaalselt hinge olemust ehk selle substantsi inimlikust jumalikuks. See on pidev intensiivne töö hingega, kus pääste ehk inkarnatsioon toimub järk-järgult erilise substantsi abil läbi taevaste hierarhiate.
• Shangqingi „embrüonaalne“ taassünd: Adept kasutab visualiseerimist, et liikuda tagasi “embrüonaalsesse seisundisse” ja luua samuti uus aga vaimne keha. Need, kes ei saavuta täielikku surematust eluajal, läbivad puhastumise Taiyin (Suure Yini ehk “Suurima või Kõrgeima Selguse”) sfääris pärast surma. Ka seal toimub inkarnatsioon seega läbi taevaste hierarhiate, ehkki täiuslikud suudavad selle läbida ka enne surma.
  • Märkus: on huvitav, et Taiyin tähistas algselt tähistaeva musta keskpunkti, mitteisikulist keset, mille ümber keerles kogu universum. Shangqingilik uus, religioonse daoism muutis selle „musta augu“, Taiyini, personifitseeritud ülimaks Jumalaks.

Mõlemal juhul on tegemist “uue sünniga”, mis ei ole mingi metafoor, vaid hinge olemusliku koostise reaalne muutumine kindla mehaanilise “menetluse” abil, et see vastaks kõrgemate sfääride vibratsioonile või puhtusele. Ning üht, kindlat tüüpi reinkarnatsiooni kirjeldamine on taas kulmusid kergitav avastus, eriti Padgeti puhul, ehkki ka siin ei tohi unustada ära Padgeti-ajastu ülikõrget huvi kõige idamaise ja esoteerilise vastu, mis sisaldab samas tõsi küll täielikku vaikust Shangqingi tundmise küsimuses.

Praktika: meditatsioon, palve ja armastuse seadus

Shangqingi keskmes on ülimalt intensiivne ja tehniline visualiseerimine, kus adept kutsub jumalusi oma keha siseelunditesse. Ta reaalselt peabki ette kujutama, kogu jõust visualiseerima endale seda, kuidas jumalad elavad, asuvad tema siseorganites ning sel moel nendega ühenduma. Shangqingi tekstides kirjeldatakse sellist suhet taevaneitsitega kui “karsket armastust”.  See on spirituaalne partnerlus, ekstaatiline-müstiline ühendus, mis sümboliseerib hinge ja kosmose ühtesulamist, toites adepti kosmilise energiaga.

Padgeti süsteemis on keskne “hinge siiras igatsus” ja palve Jumaliku Armastuse saamiseks, väga intensiivne armastuse kui erilise substantsi „sisse võtmine“, mis oma sisult sarnane intensiivne „sisemise töö“  visualiseerimine. Päästet ei anna usk ega Jeesuse lunaohver, vaid see visa “hingetöö”, armastuse sissevoolamise visualiseerimine, kus on abiks ka kõrgemates taevastes asuvad hinged.

Selline “päästemehhanismi” sarnasus on tähelepanuväärne, eriti arvestades et kummagi süsteemi puhul ei toetanud seda otseselt kultuuriline taust.

Huvitav on siiski mõlema näite puhul armastuse rolli erinevus. Kui Shangqingis on see “karske armastus”, visualiseerimise nö kõrvalprodukt või tulemus, siis Padgeti “Jumalik Armastus” on olemuslik hinge arengu “kütus”. Kui Shangqingi armastus on müstiline-erootiline ülendus, siis Padgetil on see substantsiaalne transformatsioonijõud, ainult selle sügava armastuse kehasse vastuvõtmise kaudu, saab inimene puhtaks ja lunastatuks (st nagu öeldud mitte Kristuse ohvri kaudu; vt Sõnum 580).

Kuid armastus kui „kõrgemate sfääride“ omaksvõtmise meetod on siiski omane mõlemale liikumisele ning selline lähenemine eristab mõlemat liikumist peavoolu religioonidest, mis rõhutavad moraalset käitumist või väliseid sakramente. Siin on pääste tehniline ja individuaalne saavutus.

Kokkuvõte: universaalne müstiline struktuur

Shangqingi daoismi ja Padgeti sõnumite võrdlus paljastab mingi universaalse vaimse arhitektuuri. Sarnased doktriinsed struktuurid tekivad siis, kui institutsionaalne religioon (olgu see kirik või ametlik daoism) muutub “tühjaks” ja ei suuda enam vahendada vahetut transtsendentset kogemust.

Loomulikult on siin ka erinevusi, kuid üldpilti võiks iseloomustada selliselt: tegu on sama projektiga, mille järgi ehitamisel on kasutatud lihtsalt kohalikke ja seetõttu osalt erinevaid ehitusmaterjale. Mis on aga sellise arhitektuurse struktuuri valmimismehhanism – mis või kes on arhitekt?

Jättes metafüüsika praegu kõrvale, näib, et inimpsühholoogia vajab hierarhiat, et mõtestada ja selgelt struktureerida arengut (mis tagaks oodatava tulemuse) ja vahetut ilmutust (kättesaadavust), et tagada teadmise ehtsus. Hoolimata 1500-aastasest ajalisest ja tohutust geograafilisest vahest, kordub üks muster: tekkiv süsteem pakub korrastatud taevast, eitab asendusohvrit ülendatud teejuhi kasuks ning asendab moraalse käsu läbinisti olemusliku transformatsiooniga.

On huvitav, et Padgeti sõnumid, mis tsiteerivad ulatuslikult mitte ainult Piibli tegelasi ja kristlikus ajaloo tuntud tegelasi, vaid näiteks ka Buddhat, vanakreeka filosoofe ja isegi „Atlantise elanikku“, ei viita kordagi daoismile, rääkimata Shangqingist. See peegeldab lihtsalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teadlikkust Läänes: daoism ja Shangqing ei olnud ka unitaaride sünkretistlikes ringkondades piisavalt tuntud. Küll aga olid tuntud laiemad ida kontseptsioonid, millele kaudselt ka Shangqing toetus. Jääb ainult oletada, et milline olnuks Padgeti ja tema järelkäijate reaktsioon, kui nad oleksid saanud teada Shanqingist …

Ideed liiguvad mööda inimesi, tihti määravad ideede liikumise ja kujunemise geograafia, vahel avastame konvergentseid arenguid, mis tuginevad mingitele üldinimlikele omadustele, kuid kuidas põhjendada neid kaht väga spetsiifiliste „kloonideede“ näidet, mis pärinevad täiesti erinevatest, ilma igasuguse kokkupuuteta ajastutest, geograafilistest punktidest ja isikutelt? Või pärinevad mõned ideed lõpuks alati samast Mustast August?

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

1. Huvitav on siinjuures autori kogemus seoses ühe Padgeti-üritusega, mida korraldajad nimetasid “Suurima Selguse õhtuks” 🙂 Ühtlasi oli see ka ajendiks taoline kirjatükk koostada. ↩︎

See siin on sissejuhatav ja hästi lihtsustav ülevaade kaasaja teadusmaailma kahest veidi metafüüsilise maiguga kosmoloogilisest ideest

Kaks teed ühtsuseni

Tänapäeval on paljud inimesed tundnud, et vanad maailmapildid – klassikaline usk isikulisse jumalasse ja teisalt külm mehhaaniline materialism – ei anna enam päris rahuldavaid vastuseid. Need ei seleta hästi, miks maailm tundub tähenduslik või miks üldse eksisteerib kogemus.

Selle taustal on esile kerkinud uued lähenemised. Kaks neist on materiaalne panteism ja panpsühhism. Mõlemad üritavad maailma tervikuna mõista ilma üleloomulikke seletusi kasutamata.

Lihtsustatult:

• materiaalne panteism ütleb, et universum ise on kõik – see toimib iseenesest ja ongi omamoodi “püha”;
• panpsühhism ütleb, et kogemus (mingil kujul) on olemas juba kõige algtasandil.

Mõlemad püüavad ületada vana lõhet vaimu ja aine vahel. Üks rõhutab maailma struktuuri ja seaduspärasust, teine selle sisemist kogemuslikku poolt.

Materiaalne panteism: isetoimiv ja “püha” loodus

Materiaalne panteism on viis näha maailma tähenduslikuna ilma religioossete dogmadeta. See ütleb, et pole mingit eraldi loojat – loodus ise ongi see, mida varem nimetati “jumalaks”.

Jumal = universum

Selles vaates ei ole jumal isik. Jumal tähendab lihtsalt kogu universumit: aine, energia ja loodusseadused koos. Kõik, mis on, ongi see “jumalik tervik”.

Teadvus tekib hiljem – st teadvus ei ole siin midagi algset. See tekib alles siis, kui aine muutub piisavalt keerukaks – näiteks ajus. Enne seda ei ole mingit kogemust.

Seda hoiakut võib kirjeldada kui imetlust maailma korra üle. Universum toimib oma seaduste järgi ja on lihtsalt “selline nagu on”. Ei ole vaja otsida varjatud eesmärki.

Kui maailm toimib ise, siis inimene ei ole selle peremees, vaid osa sellest. Eetika ei tähenda enam reeglite järgimist, vaid pigem vooluga kaasa minekut – tegutsemist nii, et me ei rikuks loomulikku tasakaalu.

Panpsühhism: kogemus on kõige alus

Panpsühhism läheb teist teed. See püüab vastata küsimusele: kuidas saab üldse tekkida kogemus? Kuidas saab “surnud” ainest tulla välja midagi sellist nagu tunne või teadlikkus?

Panpsühhismi põhiidee on lihtne: kui meil täna on kogemus, siis pidi selle mingi algkuju olemas olema juba alguses. Midagi ei teki täiesti eimillestki.

See ei tähenda, et aatomid mõtlevad nagu inimesed. Pigem tähendab see, et neil on väga algeline “sisemine aspekt”.

Panpsühhismi erinevad lähenemised:

• nõrgem versioon: ainetel on potentsiaal kogemuseks;
• tugevam versioon: igal asjal on minimaalne kogemus;
• kosmopsühhism: kogu universum on üks suur teadvus, millest meie kogemus on osa.

See muudab täielikult seda, kuidas me ainet näeme. Aine ei ole enam lihtsalt “tumm objekt”, vaid midagi, millel on ka sisemine aspekt.

Inimese kogemus ei ole siis enam erand, vaid loomulik osa maailmast.

Sarnasused ja erinevused

Mõlemad lähenemised on tegelikult ühel meelel ühes asjas: reaalsus on üks tervik. Nad ei jaga maailma vaimuks ja aineks.

Aga nad rõhutavad erinevaid asju:

• Panteism: maailm on üks aine/energia süsteem, mis toimib ise.
• Panpsühhism: maailm on küll üks, aga kogemus on selle lahutamatu osa.

Lihtne metafoor, kujuta ette sümfooniat:

• Panteism ütleb: ilu peitub selles, kuidas kõik on ideaalselt korraldatud – partituuris ja harmoonias.
• Panpsühhism ütleb: ilu peitub selles, kuidas heli ise “tundub” – vibratsioonis ja kogemuses.

Panteism ütleb: universum töötab.
Panpsühhism ütleb: universum kogeb.

Sild Ida mõttelooga

Huvitaval kombel on sarnased ideed olemas ka idamaises filosoofias.

Daoism räägib maailmast, mis toimib ise (Ziran). Parim viis elada on mitte sellele vastu töötada (Wu Wei), vaid liikuda koos loomuliku vooga.

Budism rõhutab kogemust – kogu reaalsus ilmneb alati kogemusena. See on väga lähedane panpsühhismi ideele, et kogemus on keskne.

Ehk kokkuvõtvalt:

• daoistlik maailm toimib – umbes nagu materiaalne panteism;
• budistlik maailm ilmneb kogemusena umbes nagu panpsühhism.

Whitehead ja protsessifilosoofia

Alfred North Whitehead püüdis need ideed viia kaasaegse teaduse keelde.

Tema järgi ei koosne maailm püsivatest objektidest, vaid pidevatest sündmustest. Kõik on protsess. Iga sündmus “tunnetab” oma ümbrust ja kujuneb sellest. Maailm on pidev vastastikune mõjutamine. Universum ei järgi valmis plaani. See on pidev loov protsess, mis areneb hetke haaval.

Whitehead pidi looma uusi mõisteid, sest meie keel on liiga “asjakeskne”. Tegelikult on maailm rohkem vool kui objekt.

Kumb on tänapäeval “huvitavam”?

Praegu on olukord veidi ebaühtlane.

• Materiaalne panteism on muutunud peaaegu nähtamatuks taustaks – see on paljude teaduslike vaadete vaikimisi alus.
• Panpsühhism on taas esile tõusnud, sest teadvuse probleem pole kuhugi kadunud.

Panpsühhism tundub paljudele huvitavam, sest see sunnib meid küsima uusi küsimusi.

See ei pruugi olla lõplik vastus, aga see avab ukse teistsugusele mõtlemisele.

Kokkuvõte: uus vaade reaalsusele

Kui panna need ideed kokku, tekib huvitav pilt.

• Panteism õpetab meid nägema maailma kui toimivat tervikut.
• Panpsühhism õpetab meid nägema maailma kui kogemuslikku tervikut.

Võib-olla ei pea me valima. Võib-olla on need lihtsalt kaks erinevat viisi sama asja kirjeldamiseks.

Nagu sümfoonia:

• üks kord näeme selle struktuuri,
• teine kord tunneme selle kõla.

Ja võib-olla ongi reaalsus korraga mõlemat – nii toimiv süsteem kui ka vahetu kogemus?

Ja lõppu veel intrigeerimiseks midagi veidi teemaga seonduvat:

Aina enam ilmub teadusuudiseid, mis puudutavad kosmoloogilisi teooriaid, sh ka kvantmaailma puudutavas vallas, mis näivad pigem metafüüsilistena. Näiteks teooriad sellest, et tähed või planeedid võivad mingis mõttes olla elusorganismid või et kogu kosmos võib toimida mingit laadi „neuronvõrgustikuna“ jms (kõlab nagu panpsühhism).

Allpool viidatud konkreetse teooria puhul räägitakse võimalusest, et eksisteerib mingi universaalne, kosmiline intellekt, mille meie kui “antennid” aeg-ajalt kinni püüame. Ehk kosmiline intellekt, kui teatud mõõdetav väli. Tegu ei pruugi tingimata olla teadvuse või nö “organismiga”, vaid mingit laadi elegantse ja ühendumisvõimelise algoritmiga. Autor ei välista, et peale meie bioloogiliste neuronite võivad sellega nö otseühenduse saada ka AI digineuronid.

Huvitav on siinjuures see, et tegu pole mingi uue ideega, vaid teooriaga, mille esmakordselt käis välja lausa 12. sajandi araabia filosoof Averrois, keda muide õpitakse põgusalt vähemalt Eesti gümnaasiumite ajalootundides. Averrois on äärmiselt põnev autor. Tema teooria “universaalsest intellektist”, millega inimmõistus aeg-ajalt ühenduse saavutab ja kogeb seda nö “idee” sünnina, on tegelikult täpselt seesama, millest räägib viidatud teooria autor Douglas Youvan (või ka sarnaselt filosoof Keith Frankish). Averrois oli vasttekkinud keskaegsetes Euroopa ülikoolides ülipopulaarne, sh Pariisi ülikoolis, kus tema ideid levitasid eurooplastest “averroistid”. Pärast tema surma asus averroiste vihaselt ründama keskaja Euroopa skolastika suurkuju, inkvisitsiooni eestvedajate, dominiiklaste esindaja Aquino Thomas, kes kiriku hinnagul “alistas” Averroise. Lisan selle kohta ühe gümnaasiumi tunnis kasutatud slaidi.

Näib, et “universumi intellekt” plingib mingit sõnumit nii 800-900 aastase sammuga.

Link on siin: https://www.popularmechanics.com/science/a69859254/universe-is-conscious-intelligence/

Vaata ka “The Universe is Learing”

See tekst kirjeldab Tai Chi Chuan’i ja Chi Kung’i “esivanema” – daoyiniga seotud sensatsioonilisi arheoloogilisi leide Hiinas.

Mawangdui kui Hiina tsivilisatsiooni ajakapsel

Mawangdui arheoloogilised leiud moodustavad väga olulise vundamendi Hiina kultuuripärandi ja meditsiiniajaloo mõistmisel. Need leiud on tühistanud varasemad oletused ja pakkunud empiirilise tõestuse süsteemidele, mis olid seni tuntud vaid fragmentaarsete tekstide kaudu. Tegemist on Hiina tsivilisatsiooni unikaalse “ajakapsliga”, mille teaduslik tähendus on otseselt võrreldav Pompei varemete või Surnumere kirjarullidega.

Arheoloogiline ja ajalooline kontekst:

• Asukoht ja aeg: Leiukoht asub Hiinas Changshas (Hunani provints). Leiud pärinevad Han’i dünastia algperioodist (206 e.m.a. – 220 m.a.j.), täpsemalt sealsest Changsha kuningriigist.
• Avastamine: Leiud tulid päevavalgele aastatel 1971–1973 haigla laiendustööde käigus. Arheoloogilise analüüsi seisukohalt oli kriitilise tähtsusega metaangaasist tingitud “sinine leek” ja veider lõhn, mis viitasid täielikult õhukindlale keskkonnale – see ongi orgaanilise materjali harukordse säilimise peamine põhjus.
• Hauad ja säilimine: Li perekonna kolmest hauast pakub kõige rohkem andmeid haud nr 1, kuhu oli maetud emand Dai (Xin Zhui). Erinevalt Egiptuse kuivast palsameerimisest on tegemist “märja” säilimisviisiga: 20 meetri sügavusel asuv tappliidestega puidust “hauamaja” oli ümbritstud söe ja valge saviga, mis lõi hermeetilise vaakumi. Haud nr 2 (isand Dai/Li Cang, suri 186 e.m.a.) oli paraku rüüstatud nii 7. kui ka 20. sajandil, mis selgitab sealseid napaid leide võrreldes emand Dai ja nende poja (haud nr 3, suri 168 e.m.a.) omadega.

Lisaks füüsilistele esemetele peitub Mawangdui intellektuaalne väärtus sealses “siidist raamatukogus”, mis on sundinud teadlasi ümber hindama iidse Hiina terviseteooriaid.

Daoyin ja Yangsheng: “Elu toitmise” filosoofiline vundament

Mawangdui süsteemi keskmes on Yangsheng (elu toitmine, vt linki artikli lõpust), taoistlik enesekultivatsiooni süsteem, mis on suunatud “Kolme Aarde” säilitamisele ja taastamisele: Jing (esents), Qi (energia) ja Shen (vaim). Kui Jing ja Qi on piiratud ressursid, mis vananedes vähenevad, siis Shen’i peab inimene elu jooksul teadlikult kultiveerima.

Süsteemi dünaamiline tuum on Daoyin, mille etümoloogiline ja praktiline analüüs paljastab selle keerukuse:

• Dao (juhtimine): tähistab kognitiivselt ja “mõttejõul” suunatud liikumist, mis juhib sisemist Qi voolu organite vahel.
• Yin (vinnastamine või tõukamine): tähistab füüsilist venitamist ja vinnastamist, mille abil suunatakse Qi keha äärealadeni ja jäsemetesse.

Kuigi Yangsheng’i tehnikad (dieet, massaaž, hingamine) on läbi aastatuhandete muutunud, on Daoyin jäänud vankumatuks komponendiks, eesmärgiga saavutada täielik harmoonia keha ja meele vahel.

Liikumise visualiseerimine: Daoyin Tu ja Yinshu võrdlus

Iidsete tervisesüsteemide edasiandmisel oli visuaalsetel ja tekstilistel juhistel funktsionaalne roll. Mawangdui haud nr 3 sisaldas Daoyin Tu’d – 50×110 cm suurust siidist joonist, mis kujutab 44 harjutust. Jooniste sotsiaalne mitmekesisus (eri vanused, sood ja riietus) tõestab, et need praktikad ei olnud vaid kloostrite pärusmaa, vaid levinud laiemas ühiskonnas.

Võrdlevaks analüüsiks on vältimatu kaasata 1983. aastal Zhangjishanist (200 km Mawangduist põhjas) leitud Yinshu (“Venituste raamat”).

See võrdlus viitab eri koolkondade olemasolule juba varasel Han’i perioodil, kusjuures mõlemad rõhutasid terviklikku lähenemist (jalad, selg, kopsud).

Tekstuaalne pärand: “De” enne “Dao’d” ja meditsiinilised ülestähendused

Mawangdui “siidist raamatukogu” on tühistanud mitmed tekstoloogilised dogmad. Ei saa jätta märkimata, et leitud Dao De Jing’i kaks eksemplari (dateeritud vastavalt 205–195 e.m.a. ja 195–180 e.m.a.) on unikaalsed, kuna “De” (Voorus) osa eelneb “Dao” (Tee) osale, sundides teadlasi reevalueerima teksti ajaloolist arengut.

Hauast leitud spetsiifilised Qi-tekstid:

• 15 meditsiinilist teksti: käsitlevad Qi liikumist ja haiguste etioloogiat.
• Hingamistehnikad: detailsed kirjeldused Qi juhtimisest ja suunamisest.
• Maailma vanim siidist maakaart.

Nende tekstide matmisel oli sügavalt funktsionaalne põhjus. Tuginedes “kahe hinge” kontseptsioonile, usuti, et Qi jääb kehas aktiivseks ka pärast surma. Seega ei olnud tekstid pelgalt hauapanused, vaid vajalikud vahendid, et lahkunu saaks järelelus “lugemist” ja “harjutamist” jätkata, puhastades oma vaimu järgmiseks olemisvormiks. Oluline on märkida, et need kontseptsioonid ei sündinud Hani ajastul – 5.–4. sajandist e.m.a. pärinev Nefriittahvel on vanim tõend sarnastest Qi-tehnikatest, näidates traditsiooni sügavat järjepidevust.

Kokkuvõte

Daoyin’i evolutsioon jätkus läbi dünastiate. 3. sajandil rõhutas Xi Kang (“Yangsheng Lun”), et keskendunud ja ärganud meel on harjutuste efektiivsuse vältimatu eeltingimus. Daoyin on ilmselt loonud alguse tänapäevani praktiseeritavale chi kung’ile (qigong)

Värsked ja veel akadeemilise analüüsi objektiks olevad nn Tang küla või Li-perekonna dokumendid osundavad sellele, et Tangi dünastia ajal tegutses pealinn Luoyangi piirkonnas, Qianzhai templis, mis algselt kandis nime „Wuji tempel“ õpetlane Li Dao Zi (sünd 614 m.a.j.). Tema tekst Wuji Yangsheng Wu Gong ühendas võitluskunstid ja raviliikumise. Printsiip “pehme võidab tugeva” asetab selle teksti otseseks Taiji-chuan’i eelkäijaks.

Ńii, et Mawangdui leiud ei ole ainult muuseumieksponaadid, vaid daoyini näitel päriselt elav ja arenev traditsioon. Kaasaegsed teadustööd, nagu Ronald C. Smithi ja Antonio M. Carmone projekt “Shadows of Mawangdui” (2022), on tegelenud siidijooniste “animeerimise” ja elustamisega, muutes need kättesaadavaks tänapäeva harjutajale¹.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

Tai chi ajalugu

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

MustAuk “Yangsheng (養生): “Elu Toitmine”

MustAuk “Tai-chi ja Kosmiline GPS”

1. Daoyini harjutatakse muide ka Paide Yang-stiili Tai Chi Chuani grupis ↩︎

Yangsheng (養生) ei ole Hiina mõtteloos üks konkreetne tehnika, vaid pigem keerukas ja mitmetahuline katusmõiste, mida võiks tõlkida kui „elu toitmine“ või „elujõu hoidmine“. See hõlmab laia spektrit hoiakuid, praktikaid ja filosoofiaid, mis on suunatud eluprotsessi säilitamisele ja kahjustuste vältimisele. Siin püüame jälgida yangsheng’i kontseptsiooni arengut selle kontseptuaalsetest eeldustest Zhou-eelses maailmapildis kuni selle süstematiseerimiseni meditsiinis ja tänapäevase hübriidse vormini. See ülevaade ei näita mitte ainult mõiste arengut, vaid ka püsivat pinget selle filosoofilise tuuma – elukulu vältimise – ja selle hilisemate tehniliste, moraalsete ja kaubanduslike tõlgenduste vahel.

Kontseptuaalsed Alused: Zhou-eelne Pärand (enne 5. saj eKr)

Yangsheng’i ajaloolise trajektoori mõistmiseks on strateegiliselt oluline analüüsida selle kontseptuaalseid eellugusid. Kuigi termin yangsheng varastes tekstides veel ei esine, lõi Zhou-eelne maailmapilt intellektuaalse pinnase, millest see mõiste hiljem võrsus. Selle ajastu alusmõtteks oli arusaam elust kui protsessist, mis on loomulikult haavatav ja allub kahjustustele, ning inimesest kui osast laiematest kosmilistest rütmidest. See maailmapilt tekitas paratamatult küsimuse elu hoidmise viisidest.

Selle perioodi alusideed, mis moodustasid yangsheng’i kontseptuaalse vundamendi, võib kokku võtta järgmiselt:

• Elu (sheng) kui toetatav või kahjustatav protsess: Elu ei olnud staatiline seisund, vaid dünaamiline kulg, mida sai tegevuse või tegevusetusega kas toetada või rikkuda.
• Inimene kui osa kosmilistest rütmidest: Inimese heaolu oli lahutamatult seotud looduse suuremate tsüklitega, nagu aastaajad, yin–yang’i vaheldumine ja qi voolamine. Nendega kooskõlas elamine oli elu säilimise eeldus.
• Keha kui elav voogude sõlm: Keha ei käsitletud mehaanilise masinana, mida tuleb parandada, vaid elava ja dünaamilise voogude süsteemina, mille tasakaalu tuli hoida.

Selle ajastu keskseks, veel sõnastamata küsimuseks oli: „kuidas elada nii, et elu kestaks loomulikult ja kahjustusteta?“. See sõnastamata küsimus ootas filosoofilist raami, mis suudaks eristada elu hoidmist elu tagaajamisest. Selle raami pakkus daoism.

Daoistlik selginemine: Zhuangzi ja hoiaku esmasus (4.–3. saj eKr)

Daoismi esilekerkimine tähistab murrangulist hetke, mil yangsheng kujunes hajusast elutunnetusest teadlikuks ja reflekteeritud praktikaks. Just filosoof Zhuangzi (u 4. saj eKr) mängis selles protsessis keskset rolli, andes kontseptsioonile selle esimese selge filosoofilise artikulatsiooni ja sügavuse.

Zhuangzi teksti üks tuntumaid peatükke kannab pealkirja 養生主 – Yangsheng zhu („Elu toitmise põhiprintsiip“). Kuigi Zhuangzi ei leiutanud elu hoidmise ideed, andis ta sellele nime, hääle ja kontseptuaalse selgroo. Tema käsitluses ei ole yangsheng meditsiiniline meetod, vaid eksistentsiaalne ja eetiline strateegia, mis keskendub inimese olemisviisile maailmas. Zhuangzi kontekstis oli see õpetus ellujäämisstrateegia ohtlikus, poliitiliselt pingestatud maailmas: kuidas jääda terveks, kui normid on vägivaldsed ja maailma ei saa muuta.

Zhuangzi yangsheng ei ole tervise aktiivne tagaajamine ega pikaealisuse tehnika. Vastupidi, see on mittevastandumise ja sisemise hõõrdumiseta kulgemise ideaal. See tähendab elu elamist viisil, mis väldib liigset pingutust ja sisemist kulu, mis tekivad sotsiaalsete normide, ambitsioonide ja jäikade moraalireeglitega võideldes.

See kontseptsioon on lahutamatult seotud wuwei (無為) ehk mittesunnitud tegutsemise põhimõttega. Zhuangzi kuulus metafoor meisterkokk Dingist illustreerib seda seost täiuslikult: kokk ei lõhu oma nuga, sest ta ei suru seda vastu luid, vaid liigub mööda liigeste loomulikke vahesid. See on wuwei praktikas. Selle tegevuse tulemusena jääb nuga terveks ja kokk ise ei kulu – see on yangsheng. Seega võib nende suhte sõnastada järgmiselt:

Wuwei on toimimise viis; Yangsheng on selle toimimise tagajärg kehale ja elule.

Zhuangzi kritiseerib teravalt tehnilisi ja eesmärgistatud tervisepraktikaid, pilgates „ähkivaid ja puhkivaid“ praktiseerijaid, kes püüavad hingamisharjutuste ja võimlemisega elu pikendada (viidates iidsele ja kõrgklassi seas populasrsele tervisepraktikale daoyin). Tema jaoks ei ole probleem harjutustes endis, vaid eesmärgistatuses. Hetkel, mil elu säilitamine muutub teadlikuks projektiks, on loomulikkus juba kadunud ja tekkinud sisemine pinge, mida yangsheng püüab vältida. Yangsheng on pidur, mitte mootor – see ei lisa elule midagi juurde, vaid hoiab ära liigse kulu.

See hoiakule keskendunud, peaaegu anti-tehniline ideaal ei jäänud aga puhtalt filosoofiliseks. Järgmine suur nihe allutas selle meditsiinilise süsteemi loogikale.

Meditsiiniline süstematiseerimine: hoiakust ennetuseks (2.–1. saj eKr)

Teine suur nihe yangsheng’i ajaloos leidis aset meditsiinilise kaanoni Huangdi Neijing (Kollase Keisri siseraamat) koostamisega. See monumentaalne teos restruktureeris yangsheng’i olemuse, allutades seni peamiselt filosoofilise kontseptsiooni formaalsele meditsiinilisele ja füsioloogilisele süsteemile ning muutes selle rakendusala.

Selle perioodi jooksul läbis yangsheng mitu olulist muutust:

• See omandas füsioloogilise raamistiku, mis põhines Hiina meditsiini alusmõistetel nagu qi (energia), jing (essents) ja shen (vaim). Elu hoidmine tähendas nüüd nende kolme aarde tasakaalustamist ja säilitamist.
• See seostati süstemaatiliselt aastaaegade, toitumise, une, seksuaalsuse ja emotsioonidega. Konkreetsed elustiilijuhised muutusid yangsheng’i lahutamatuks osaks.
• See sai normatiivse mõõtme, mis kätkes endas ideed, et õigesti elades on võimalik haigusi täielikult vältida. Tervis muutus elustiili valikute otseseks tagajärjeks.

Seda uut arusaama väljendab kuulus põhimõte:

„Iidsed targad ei ravinud haigust, vaid ravisid enne haigust.“

Selle nihke tulemusena muutus yangsheng sisuliselt ennetava meditsiini sünonüümiks. Tervis ei olnud enam juhus, vaid tulemus, mis saavutati teadliku ja reeglipärase eluviisiga. See meditsiiniline raamistik lõi aluse spetsiifiliste kehaliste praktikate laiemale levikule järgnevatel sajanditel.

Praktikate laienemine ja ka lõhenemine (Hanist Tangi ajani)

Periood Hani dünastiast Tangi dünastiani oli ajastu, mil kerkisid esile paljud spetsiifilised tehnikad, mida tänapäeval sageli yangsheng’iga seostatakse. Samal ajal tekkis traditsiooni sees ka fundamentaalne pinge filosoofilise hoiaku ja tehnilise meisterlikkuse vahel.

Sel ajajärgul muutusid populaarseks mitmesugused praktikad, sealhulgas hingamistehnikad (sh taas daoyin), võimlemine, spetsiifilised dieedid, seksuaalenergia kultiveerimise meetodid ning pikaealisuse retseptid ja alkeemilised eliksiirid. Selle mitmekesisuse keskel kujunes välja selge eristus kahe lähenemisviisi vahel:

Müstilise daoismi mõjul võis tehniline suund viia paradoksaalsete tulemusteni. Püüdlus surematuse poole alkeemiliste vahenditega, näiteks elavhõbedat sisaldavate eliksiiride abil, võis tegelikkuses elu kahjustada ja lühendada. See illustreerib selgelt pinget Zhuangzi-aegse mittekulutamise ideaali ja hilisema ambitsioonika pikaealisuse projekti vahel. Yangsheng toimis siin ka vaikse hoiatusena vaimse perfektsionismi vastu: see kaitses inimest fanatismi eest isegi õilsana näiva eesmärgi, nagu surematuse, poole püüdlemisel.

Moraalne ja sotsiaalne mõõde: neo-konfutsianistlik integratsioon (Songist edasi)

Neo-konfutsianismi esilekerkimine Songi dünastia ajal andis yangsheng’i kontseptsioonile uue suuna, laiendades seda isiklikult kultiveerimiselt moraalsetele ja sotsiaalsetele kohustustele. Selles raamistikus ei olnud keha eest hoolitsemine enam pelgalt individuaalne ellujäämisstrateegia või müstiline projekt, vaid osa laiemast eetikast.

Neo-konfutsianistid lõid otsese seose moraali ja füüsilise tervise vahel. Loogika oli järgmine: moraalne korratus → qi segadus → haigus. Ebakõlaline käitumine, negatiivsed emotsioonid ja ebaeetilised teod häirisid keha energiavoogusid ja viisid füüsiliste vaevusteni. Seega ei olnud tervis pelgalt õige dieedi või harjutuste tulemus, vaid ka moraalselt korrektse elu peegeldus.

Selle integratsiooni tulemusel muutus tervis enesedistsipliini kõrvalproduktiks, yangsheng integreeriti perekonnaeetikasse, kus oma keha eest hoolitsemine oli kohustus vanemate ja esivanemate ees, ning sellest sai osa ametnikukultuurist, kus tasakaalukas ja terve ametnik peegeldas riigi harmooniat. Yangsheng ei olnud enam ainult daoistlik ideaal või meditsiiniline praktika, vaid osa igapäevasest „korralikust elust“.

Kaasaegne hübriid ja algse mõtte kadumine

20. ja 21. sajandil on yangsheng’i kontseptsioon läbinud järjekordse muutuse, muutudes laialt populariseeritud ja hübriidseks nähtuseks, sageli aga oma algse filosoofilise sügavuse arvelt. Kaasaegne yangsheng on segu traditsioonilistest praktikatest, biomeditsiinist, fitness’ist ja rahvameditsiinist. Kuigi see on teinud kontseptsiooni laiematele massidele kättesaadavaks, on sellega kaasnenud ka kosmoloogilise sügavuse kadu.

Kõige fundamentalsem nihe on toimunud tähenduses. Algne põhimõte „ela kooskõlas elu loomuliku kuluga“ on sageli pea peale pööratud ja asendunud käsuga: „tee midagi tervislikku“. Yangsheng’i algne roll pidurina on asendunud mootoriga, mis sunnib pidevale tegevusele.

Selles kontekstis ilmneb kaasaegsete kommertsialiseeritud praktikate, nagu qigong ja tai-chi, paradoks. Nende turundus peab tuginema lubadustele mõõdetavatest tulemustest – parem tervis, rohkem energiat –, sest turg nõuab seda. See lähenemine on aga otseses vastuolus yangsheng’i ja ka Tai-chi ja qigongi enda aluspõhimõtetega, milleks on mittesurumine (wuwei) ja seisundi eelistamine tulemusele. See paljastab ka kontseptsiooni sügava anti-guru olemuse: rõhuasetus sisemisele eneseteadlikkusele õõnestab välist autoriteeti ja tehnikaid, mis on tänapäeva heaolukultuuri alustalad.

Kui qigong või tai-chi vajab reklaami, et õigustada oma väärtust, on ta juba kaotanud oma yangsheng’i telje.

Kokkuvõte: Yangsheng’i „püsiv ketserlus”

Yangsheng’i ajalooline teekond on olnud pikk ja käänuline, alates sõnastamata küsimusest Zhou-eelses maailmas, arenedes daoistlikuks hoiakuks, meditsiiniliseks ennetussüsteemiks ja konfutsianistlikuks moraalikoodeksiks ning jõudes lõpuks kaasaegseks heaolu kaubamärgiks. Läbi nende muutuste on aga säilinud üks keskne ja püsiv põhimõte, mis on tänapäeva pideva tegutsemise ja optimeerimise kultuuris radikaalsem kui kunagi varem.

Selle kontseptsiooni tuum on omamoodi „ketserlus“ – vaikne, kuid järjekindel vastuseis sunnile alati midagi teha, parandada või saavutada. Yangsheng’i kõige sügavam ja ebamugavam küsimus on:

„Oota, mõtle kas seda ikka peab tegema?“

See küsimus on ketserlik mitte ainult tänapäeva optimeerimiskultuuris, vaid ka yangsheng’i enda ajaloos – see seab kahtluse alla nii meditsiinilise ennetuse ambitsioonid, tehniliste praktikate eesmärgipärasuse kui ka neokonfutsianistliku enesedistsipliini. Selles peitubki yangsheng’i ajatu väärtus. Kõige autentsem viis selle printsiibi mõistmiseks tänapäeval on sõnastatud järgmiselt:

„Yangsheng tähendab mitte kulutada elu liigse pingutuse ja eesmärkide nimel, vaid hoida seesmist rahu ja loomulikku seisundit, lastes tervisel ja „energiavoolul“ tekkida kõrvalmõjuna.“

relatio:

MustAuk “Saun kui Põhjamaade yangsheng”

(sama esitlusena)

⊙ Kus on siin “must auk” (kese)?
See on küsimus universumi enda keskme ja liikumise kohta – kas ta on tõeliselt sümmeetriline või varjatult pöörlev.

⊙ Kuhu see idee liigub?
See viib dialoogini iidse taoistliku tühjuse ja kaasaegse kosmoloogia vahel, kus mõlemad hakkavad kirjeldama sama nähtust eri keeles.

Aastaid on kosmoloogid arvanud, et universum küll paisub, kuid tal puudub igasugune eelistatud suund — see on suurtes mõõtkavades sümmeetriline ja „mittespinniv“. Hiljutine uurimistöö (vt näiteks https://arxiv.org/pdf/2503.13525) on aga selle pildi ettevaatlikult kõigutanud: on võimalik, et kogu universum pöörleb väga aeglaselt, tehes ühe täispöörde umbes 3 triljoni aasta jooksul. See on nii aeglane, et me ei tunne seda otseselt, kuid selle mõju võib olla märgatav kosmilistes mõõtmistes.

Uurijad pakkusid välja mudeli, kus universumi pöörlemine mõjutab paisumise kiirust. See on oluline, sest praegu on kosmoloogias üks tõsine probleem: erinevad meetodid annavad universumi paisumiskiirusele (Hubble’i konstandile) erinevaid väärtusi. Kaugete reliktkiirguse mõõtmised ja lähedal asuvate supernoovade vaatlused ei taha omavahel kokku sobida. Seda vastuolu kutsutakse Hubble’i pingeks.

Uus töö näitab, et isegi imepisike globaalne pöörlemine võib muuta paisumise võrrandeid täpselt nii palju, et need kaks mõõtmist omavahel paremini klappima hakkaksid. See ei tähenda, et universum keerleks nagu galaktika, vaid tegemist oleks ülimalt aeglase, kogu aegruumi hõlmava pöörlemisega.

Veelgi põnevam on seos väga varase universumiga. Suure Paugu hetkedel pidanuks aine ja antiaine teooria järgi üksteist peaaegu täielikult hävitama. Ometi jäi aine peale, mistõttu kõik tähed, galaktikad ja meie ise üldse olemas oleme. Pöörlev universum võiks olla üks mehhanism, mis kallutas selle tasakaalu väga varajases faasis paigast, lubas mateerial „ellu jääda“. Samuti võib pöörlemine olla seotud sellega, miks aeg liigub ühes suunas, mitte kahtepidi.

On haruldane, et kaasaegne kosmoloogiline hüpotees kõnetab seejuures nii selgelt tuhandeid aastaid vana filosoofilist maailmapilti taoistlikku „Wuji“ ja „Tai-chi“ ning „yin-yangi“ kontseptsiooni. Keeled on erinevad, meetodid on erinevad, aga sügav struktuur – see, kuidas „miski“ sünnib „mitte-miskist“ – kõlab hämmastavalt sarnaselt.

Taoistliku kosmoloogia alguspunkt ei ole Jumal, plahvatus ega aine, vaid Wuji – piiritu olek, absoluutne diferentseerumatus, täielik potentsiaal – õigemini taoism ei tegele sellega, et kes või mis oli selle kõige taga, vaid kirjeldab ainult protsessi, üht universaalset seaduspära. Wuji ei ole tühjus selles mõttes, et seal poleks midagi, vaid pigem selline potentsiaaliga seisund, kus kõik võimalused on olemas, kuid ükski neist pole veel eristunud. See on täiesti staatiline, ilma pingete ja vastandusteta.

Ent maailm ei teki Wuji-st niikaua, kuni see jääb staatiliseks. Millegi tekkeks peab Wuji hakkama pöörlema. Sellest pöördliikumisest sünnib Tai-chi – keskme ümber toimuv dünaamika. Alles Tai-chi liikumisest diferentseeruvad yin ja yang: vastandlikud, kuid lahutamatult seotud polaarsused. Valgus ja varjud, liikumine ja puhkus, paisumine ja kokkutõmme. Maailm sünnib mitte tasakaalust, vaid tasakaalu sees toimuvast liikumisest.

Kui nüüd vaadata 2025. aasta pöörleva universumi hüpoteesi, siis ilmneb hämmastav sarnasus, mille järgi isegi nii väike pöördliikumine muudaks universumi dünaamikat piisavalt, et anda „aja-noolele“ eelistatud suuna, kallutada aine–antiaine tasakaalu ja mõjutada universumi paisumiskiirust.

Täiuslik sümmeetria = Wuji.

Imeväike pöörlemine = Tai-chi.

Sellest sünnib duaalsus: aine ja antiaine, paisumine ja gravitatsioon, aeg ja entroopia.

Siin peitub sügav filosoofiline kokkupuutepunkt. Nii taoismis kui ka kosmoloogias ei ole probleem mitte kaoses, vaid täiuslikus tasakaalus. Kaos on viljakas. Kaos tähendab liikumist, pingevälju, suhete teket. Täiuslik sümmeetria aga on viljatu. See ei loo struktuuri, sest seal pole eristust. Seal pole „enne“ ja „pärast“, on pidev protsess.

Taoism ütleb: ilma Tai-chi pöörlemiseta jääks Wuji igaveseks vaikseks potentsiaaliks.

Kosmoloogia ütleb: ilma asümmeetriata jääks Suure Paugu universum igaveseks nulliks.

Mõlemad ütlevad sisuliselt sama: maailm sünnib mitte harmooniast, vaid harmoonia murdumisest. Mitte vastandite puudumisest, vaid vastandite tekkimisest.

Loomulikult ei tähenda see, et taoistlikud õpetlased oleksid intuitiivselt teadnud üldrelatiivsust või barüonasümmeetriat. Ja see ei tähenda, et füüsika kinnitaks müütilisi kujundeid sõna-sõnalt. Aga see tähendab, et inimese sügav intuitsioon maailma ülesehitusest – et olemise tuum ei ole staatiline, vaid pöörlev – on olnud hämmastavalt püsiv.

Võib-olla ongi suurim ühisosa taoismi ja kosmoloogia vahel see lihtne, kuid raputav mõte: täiuslik tasakaal ei loo maailma. Maailma (ja elu) loob liikumine tasakaalu sees.

lugu sellest, kuidas näiliselt sümboolse tähendusega daoistlikud märksõnad ja kombed omavad vist ootamatult teadusliku põhjaga neurofüsioloogilist mõju, näiteks tai chi chuanis.

Sissejuhatus: Taiyi kui filosoofiline ja praktiline telg

Vana-hiina kosmoloogias ja süsteemses biomüstikas ei ole Taiyi (Ülim Ühesus) pelk abstraktne sümbol, vaid funktsionaalne telg, mis ühendab astronoomilise täpsuse neurobioloogilise reaalsusega. Taiyi tähistab astronoomiliselt taevavõlvi näilist tsentrit – Taevapoolust (Tianji), mis püsib liikumatu punktina, samal ajal kui nähtav marker, Põhjanael (Beichen ehk Põhja Sirp), selle ümber pöörleb.

See “liikumatu kese” on Tai-chi praktika vundament. Nagu on kirjeldatud tekstis “Taiyi Shengshui”, on Taiyi universumi “ema” ja “hing” (pivot), mis toimib metafoorse mudelina nähtamatu algpunkti ja nähtava liikumise vahel. Praktikas tähendab see strateegilist tsentreeritust: sarnaselt sellele, kuidas Taevapoolus hoiab taevakehi orbiidil, peab praktik leidma oma kehas gravitatsioonilise telje, mis on joondatud universaalse tsentriga. See astronoomiline fenter on praktilise liikumise absoluutne alguspunkt, millest hargnevad kõik järgnevad dünaamilised vormid.

Põhjasuund ja “Sisemine GPS”: neurobioloogiline kalibreerimine

Tai-chi vormi alustamine vaatega põhja suunas on teadlik neuroloogiline operatsioon, mis optimeerib inimese “bioloogilist riistvara”, sünkroniseerides hipokampuse navigeerimissüsteemi Maa füüsikaliste väljadega.

Magnetretseptsioon ja krüptokroomid

Inimese silma võrkkestas ja kudedes leiduvad valgud – krüptokroomid – võimaldavad kvantbioloogilist radikaalpaari mehhanismi, mis on tundlik Maa magnetvälja suuna suhtes. Joondudes põhja-lõuna teljele, asetab praktik oma elektrilised närvisignaalid paralleelselt planeedi suurima magnetvooluga, vähendades seeläbi närvisüsteemi staatilist “müra”.

Hipokampuse võrgustikrakud ja bioloogiline kompass

Meie aju sisemine navigatsioonisüsteem tugineb kolmele kriitilisele rakutüübile, mis loovad stabiilse koordinaatteljestiku:

• Suunaroliga rakud (Head-direction cells): Toimivad kui bioloogiline kompassinõel, mis lukustub põhjasuunale ehk “Põhja Sirbile” (Beichen), fikseerides orientatsiooni.
• Võrgustikrakud (Grid cells): Loovad mentaalse koordinaatide maatriksi, sarnaselt Google Mapsi ruudustikule, võimaldades täpset ruumilist positsioneerimist.
• Koharakud (Place cells): Aktiveeruvad konkreetses asukohas, ankurdades praktiku ruumi.

Kognitiivse optimeerimise tulemused:

• Müra vähenemine: Kui suunaroliga rakud on joondatud välise magnetväljaga, väheneb aju kognitiivne koormus ruumilise desorientatsiooni lahendamiseks.
• Proprioceptsiooni teravnemine: Vabanenud ressursid suunatakse asenditaju sügavusse, võimaldades tajuda gravitatsiooni kui “siidiniiti”.
• Stabiilsus: “Lukustatud” sisemine kaart loob vundamendi, kus liikumine ei ole suvaline, vaid täpne geomeetriline operatsioon.

Gravitatsioon ja “Siidiniidid”: makro- ja mikrokosmose füüsikaline side

Gravitatsioon on fundamentaalne jõud, mis muudab daoistliku metafüüsika rakenduslikuks füüsikaks. “Taiyi Shengshui” kosmogonoomia kohaselt toodab Taiyi Vee ning Vesi piiritleb (delimits) Taiyi, et luua Taevas ja Maa. See “keerlev vesi” on Tai-chi’s tuntud kui Chansijin (siidikerimine).

Siidikerimine ei ole pelk käte liigutamine, vaid spiraalne jõud, mis matkib universaalset rullumist piki gravitatsioonitelge. Selle liikumise taga on Shen – salapärane dünaamika ehk impulssjõud, mis paneb spiraali pöörlema.

See protsess resoneerib Sir Roger Penrose’i tsüklilise kosmoloogiaga (CCC), kus universum läbib rütmilisi paisumise ja kahanemise eoneid:

• Wuji (Piiritus): Maksimaalse entroopia seisund ja “must auk”, mis tähistab matemaatilist nõelasilma, kus üks eoon lõpeb ja kõik naaseb tsentrisse.
• Taiji (Ülim Piir): Hetk, mil tekib liikumine ja diferentseerumine ehk kosmilise paisumise “pauk”.

Gravitatsioon toimib siin “Kesksena Ühesusena” (Taiyi), mis hoiab ära süsteemi lagunemise ja võimaldab praktikul püsida joondatuna läbi kosmilise rütmi.

Shi San Shi ja Bagua maatriks: kosmiline navigatsiooniskeem

13 asendi maatriks (Shi San Shi) on matemaatiline valem, mille kaudu inimkeha manipuleerib momentumiga gravitatsiooniväljas. Selles süsteemis on kriitiline vahe mõistetel Shi ja Li:

• Shi (Momentum): Asendist tulenev potentsiaalne energia. Sarnaselt mägedest alla voolavale veele kasutab praktik gravitatsiooni, et “kukkuda” uude asendisse, luues jõudu ilma pingutuseta.
• Li (Lihasjõud): Toores biomehaaniline pinge, mis sageli võitleb gravitatsiooniga.

8 väravat ja 5 sammu navigatsioonitabel

Bagua joonte järgi liikumine on bioloogilise GPS-i juhitav geomeetriline operatsioon, kus iga samm on sünkroniseeritud ruumi geomeetriaga.

Süntees: Yi ehk detailide sünergiline “Ühesus”

Yi (kavatsus/ühesus) ei ole müstiline vägi, vaid meisterlik integratsioonitase, kus kõik süsteemid – bio-GPS, gravitatsioon, suunad ja hingamine – sünkroniseeruvad ühe telje ümber. See on faasinihe, mis tekib detailide kriitilise massi saavutamisel.

Selles seisundis saavutab praktik “musta augu” efekti: kõik liikumised hargnevad tsentrist ja naasevad sinna (juure juurde naasmine). See on naasmine läbi Penrose’i “nõelasilma” algsesse stabiilsusesse, kus keha sünkroniseerub universumi rütmiga.

Integreeritud detailide kokkuvõte: Tai-chi ei paku imerelva, vaid õpetab leidma Ühesust läbi detailide kooskõla. See on süsteemne disain, kus ilmakaarte joondamine, gravitatsiooni juhtimine ja närvisüsteemi kalibreerimine sulanduvad üheks peatamatuks momentumiks.

Järeldus: Tai-chi kui pragmaatiline enesejuhtimise tehnoloogia

Daoistlik kosmoloogia on pragmaatiline raamistik bioloogiliste protsesside juhtimiseks. Analüüs kinnitab, et põhjasuuna hoidmine ja Bagua maatriksi järgimine on tehnoloogiad närvisüsteemi viimiseks optimaalsesse seisundisse, kus kognitiivne müra on elimineeritud.

Kaasaegsele praktikule pakub see analüüs selgeid eeliseid:

1. Vankumatu stabiilsus: Joondumine Taevapooluse ja gravitatsiooniga muudab tasakaalu füüsikaliseks paratamatuseks.
2. Maksimaalne efektiivsus: Kasutades Shi’d (momentumit) lihasjõu (Li) asemel, kasvab löögi- ja tõukejõud ilma energiakuluta.
3. Närvisüsteemi rahu: Bioloogilise GPS-i kalibreerimine vabastab aju ressursid, võimaldades kõrgemat reaktsioonikiirust ja täpsust.

Tai-chi on arhailise tsentri otsingu kohtumine tänapäevase biomehaanikaga – meetod, kuidas muuta inimkeha teadlikuks ja võimsaks operatsiooniks universaalses gravitatsiooniväljas.

Kas “mis on elu mõte” on üldse õige küsimus?

TOLSTOI

Lev Tolstoi, tuntud kirjaniku jaoks, oli see ühel tema elu hetkel, paradoksaalselt korraga kõrg-ja madalpunktis, eksistentsiaalne küsimus. Vastuse mittesaamisel oleks see võinud olla ka tema eksistentsi lõpphetkeks. Kuid vastus tuli ning ootamatult selgus, et tema jaoks ei olnudki elu mõte filosoofiline probleem. See ei olnud küsimus, millele vastatakse mõistuse, loogika või süsteemiga. Elu mõte oli tema jaoks seotud hoopis sellega, kas inimene on päriselt elus: kas ta on kontaktis eluga, kas ta tunnetab seda, ja kas ta tunnetab seda millegi enamana kui ainult oma individuaalset eksistentsi. Tolstoi mõistis, et küsimus ei ole temas, küsimus pole nö „egos“ nagu me tänapäeval sõnastaksime, vaid kõiges. Ning seda, et vastus ei olnudki „mõttes“ — vaid koguni teisest mõtteviisist ei piisanud. Vastus oli eluviisis: eluga kooskõlas elamises.

Tolstoi jõudis sinna oma aja elitaarse kõrgklassi ülestimuleeritud elustiili poolt kantud tühjusetunde kaudu. Meie (siin läänes) oleme sarnase kõrgtasemega heaolu laiendanud enneolematuks: see pole enam isegi elitaarne, see on igal pool ja igaühele. Aga küsimus on sama. Ja ka takistus on sama. Seda Tolstoi saavutatud, elu mõtet kandvat eluviisi segab miski enam kui kunagi varem. Seda eluviisi segab koos elitaarsusest universaalsusse jõudmisega „kaasas lohisenud“ senisest enam kosunud individuaalne egoism, millele on võimenduse saanud selle järgi kujundatud kaasaegne ühiskond kui kollektiivne egoism  (Eckhard Tolle väljend). Sama takistus, mis Tolstoil.

Ent siin on vaja hoiduda demoniseerimisest. Sest egoism ei olegi tegelikult moraalne pahe, vaid hoopis bioloogiline reaalsus. Füsioloogiliselt on see meie „pärisosa“, see on seotud meie „sümpaatilise närvisüsteemiga“: seisundiga, kus tuleb enda eest seista, võidelda, reageerida, kaitsta – kogu see hoiak ongi olemuslikult seotud sellega, mida me nimetame „egoks“. See on osa meie bioloogiast. Ja ego sunnib meid sellesse režiimi seepärast, et see on tema ellujäämismehhanism. Ego ja võitlus käivad käsikäes. Need on sama mündi mõlemad pooled. Seepärast, ego ei ole midagi, mida saab „võita“ näiteks moraalse pingutuse või süü kaudu. Selle vastand ei ole moraalne pingutus, vaid midagi vastupidist, midagi sellist nagu armastus — seisund, kus me ei võitle enda pärast, vaid laseme teistel meiega koos eksisteerida, ilma et me kogeksime seda konkurentsina. Võitlusest saab aktsepteerimine. Ka see on meie bioloogias, olemuslik osa meist, neurofüsioloogilises mõttes on see meie „parasümpaatiline seisund“. Nii et kaks seisundit ja elu mõtte küsimus. Kuidas, kumba teed pidi me kohale jõuame?

See võibolla kõlab alguses dogmaatiliselt, kuid paraku on nii, et rääkides nö tööriistadest, on kohale raske jõuda loogika, ratio kaudu. Loogika on oma olemuselt binaarne: 0 või 1, kas-jah-või-ei. Ta ei talu halle alasid, ta ei aktsepteeri „lase olla“ seisundit. Loogika peab jõudma tulemuse ja otsuseni ning see protsess ise on pingestatud, võitlev, sümpaatiline. Loogika kuulub sinnasamasse „sümpaatilisse“ neurofüsioloogilisse seisundisse, kuhu kuulub ka „ego“, kogu meie kaitsesüsteem. See ei tähenda, et loogika oleks halb. See on osa meist, meie bioloogilisest toimimisest – loogikal on oma oluline roll. Kuid see roll on seotud kriisidega, kiirete reageerimistega, spurtidega, mitte pikaajalise elamisega. Loogika sobib tööriistaks kui on vaja kas hädapidurit või kiirendust, mitte elamisviisiks. Sest see on võitluslik tööriist ja kui kogu elu on võitlus, siis kas me saame öelda, et me oleksime jõudnud vastuseni: mis on elu mõte?

Võibolla mitte me kõik, kuid Tolstoi tegelikult kasutas teda päästnud vastuseni jõudmiseks loogikat, ratsionaalset mõtteviisi. Aga olgem ettevaatlikud, tal oli selleks oma põhjus. Sest nii sügav kriis nõudis nii võitluslikku sekkumist. Ta oli nagu kirurg, kes teostab kiire operatsiooni, vahel ilma valuvaigistita, et päästa kriisiolukorras elu (või see, kes tõmbab rongis hädapidurit hoolimata, kas selle tulemusel ajab keegi kohvi oma riietele). Sest ta oli väga sügavas ja tumedas kriisis, eksistentsiaalses kriisis, kus oli vaja tõelist „spurti“. Ja loogika töötas, tema vastused on ratsionaalsed, millega on pea võimatu vaielda. Jah, see päästis tema elu, kuid see tema „kriisiteoloogia“, mis hoidis Venemaa suure nälja ajal elus kümneid tuhandeid või päästis tagakiusust duhhoboorid, ei päästnud tema kodust elu. See oli tõhusalt jäik, kui oli vaja põhimõttekindlust maailma päästmisel, kuid ebatõhusalt jäik, kui oli vaja hoidmist kodus.

Kui puudub selline kriis, mis nõuaks kiiret, valusat lõikust, siis pigem on vaja midagi loomulikumat, mis toimiks nagu immuunsüsteem, mis töötab aeglasemalt, ettevaatlikumalt, terviklikult. Küsimus ei ole seega, kas ravi on vaja või et kas üks või teine ravi on õige, vaid millal on vaja millist ravi. Akuutne kriis ja krooniline seisund võivad nõuda erinevaid sekkumisi.

Sellise valikuni jõudmisel on veidi abiks küsimus, et miks need nn Tolstoi kolooniad enamasti läbi kukkusid? Need, kus inimesed lõid kogu maailmas kogukondi, kus püüti elada Tolstoi lihtsa elu eeskuju ja põhimõtete järgi. Tolstoi puhul kõik toimis, seal mitte. Ravi oli sama aga kas tegelikult oli vaja sellist ravi? Otsene vastus on see, et erinevalt kriisiajast ei saa loomulikult toimivat keskkonda ehitada üles väliste, üle võetud reeglitega, millega ju paratamatult kaasneb kontroll, see on täielikus vastuolus loomuliku korraga. Loomulik toimimine ja väline kord ei käi kokku. Tolstoi jaoks oli see kõik tema enda oma, talle omane ja loomulik, sest tema isiklik kriis ja tema isiklik lahendus moodustasid ühe terviku. Kuid, ehkki tema eetilised tõekspidamised olid universaalsed, oli nende just selline kombinatsioon täiesti teist teed käinud inimesele väline, kunstlik. Loomulik kord peab täielikult tulema iga inimese seest ja mitte ainult seda, vaid see ei ole isegi mitte mõni äkiline tunne või ka mitte intellektuaalne mõistmine, vaid pigem seisund. Ja üllatav võib olla avastus, et see seisund nõuab harjutamist, püsivust. See ei olegi nii spontaanne nagu oodata võiks.

Gandhi, üks Tolstoi koloonia eestvedajatest Lõuna-Aafrikas mõistis seda, liites Tolstoilt saadud printsiipidega, eriti just Gandhit motiveerinud vägivallatusega, kehalised püsivad praktikad, mis teda distsiplineerisid aga ka harjutasid olema mh vägivallatuseks vajalikus seisundis. Tolstoiga sama, eetilise maailmvaatelise tulemuse võis saavutada ka liites mõistmisele seisundipõhise praktika nagu Gandhi seda tegi. Gandhi ise võibolla nii ei mõelnud aga tema arusaam, et sa ei saa järgida eetikat ilma enda sisemist seisundit muutmata, on väga lähedane laiemale „loomuliku korra“ põhimõttele. Ja lõpuks viis see lausa India vabanemiseni.

Võiks öelda, et me ilmselt vajame Tolstoid, et ärgata, kuid me vajame midagi muud selleks, et elada. Ehk, äkki võiks öelda, et peaks olema kindel nagu Tolstoi ja paindlik nagu elu?

SEISUNDID

Seisundipõhisus on see mille juurde nüüd tuleks. Kõlab ebamääraselt, aga kohe saab selgitatud. Tolstoi tugines täielikult Mäejutluse eetikale, kuid tegi seda ratsionaalse loogika alusel. Mäejutlusest endast me aga üllatavalt ei leia sellist ratsionaalselt loogikat, vaid pigem midagi, mida võiks nimetada seisundiks. Mäejutluse eetika mõttes vajaks see eraldi pikemat selgitust, kuid väga üldistatult võiks tuua sellise näite, et kui tahad järgida vägivallatust, siis sümpaatilises närvisüsteemis sa ei saa tegelikult vägivallatust kui eluviisi praktiseerida, vaid sellises seisundis sa pigem tegeled sellega, et kogu aeg suruda lihtsalt vägivalda enda sees alla, mis oma olemuselt on aktiivne sunnitud kontroll, ehk võitlus ja seetõttu sa paradoksaalselt võitled vägivalla vastu vägivallaga kuni lõpuks „plahvatad“. See võib tunduda teoreetiline sõnamäng aga tegelikult on see puhas neurofüsioloogia. Vägivallatus eeldaks seega nö loomuliku oleku jaoks mitte teistsugust ratsionaalsust, vaid mingit teistsugust seisundit, mingit meile esialgu müstilise ja arusaamatuna näivad seisundit, kus vaenlase armastamine oleks kuidagi loomulik. See seisund on „müstiline“ selles mõttes, et me justkui ei näe seda kusagil. Tulles Mäejutlusest meie igapäevaellu, on see eriti ilmne.

Me elame sellises maailmas, kus kontroll on muutunud kinnisideeks – meil on vaja kontrollida oma elusid, teiste elusid, majandust, kliimat, isegi aega. Ning kui meil puudub kontroll või kui me selle kaotame, siis me oleme paanikas, kriisis ja kaotame lõpuks … enesekontrolli. See on ego võitlus ja ego kaotus. Kui me nüüd otsime mingit teistsugust seisundit, siis milline oleks vastand sellele kirjeldusele? Selle vastand on kontrollile vastupidine – „alistu“ (tai-chi „sisemise jõu“ saladus peitub muide sarnases esialgu müstilisena kõlavas printsiibis: „investeeri kaotusse“). „Alistu“ kõlab väga mäejutluslikult, ses mõttes autentselt aga paraku meie jaoks ka samavõrd ebapraktiliselt. Sest meie ego ütleb nii. Aga selle egoga on seotud üks trikk. Ta on pannud meid uskuma, et ta on kõige tähtsam, kõige targem. Tänapäeva biofüüsika aga vaidleb meie egole vastu: meie tervik („keha“) on tegelikult targem kui meie ego. Meie ego ei olegi kõige targem osa meist! Tõeline löök ego pihta 🙂

Ehk sellel seisundiotsingul võiks lühike loosung olla näiteks „Hooli tervikust“ aga siin on oluline taas, kas me võtame seda käsuna või tundena, ehk võiks öelda ka, et kas sümpaatilise või parasümpaatilise kategooriana.

On üks huvitav ütlemine: meie ühiskonda valitseb „skrollimisparalüüs“ – soov lakkamatu impulsi, stiimuli järele, skrollimine on pidev, lihtsaim viis sellesse voogu sisse jääda, mis aga sellise intensiivsusega stiimuli puhul meid paralüseerib, seda eriti tolle otsitud „elu mõtte“ või eluisu tähenduses. Kui peaksime kirjeldama tänapäeva elu ja hüvesid inimesele 100a tagasi, siis talle tunduks, et me elame paradiisis aga meile ei tundu nii, me tunneme tihti pigem tühjust. Ehk küsimus on tõesti rohkem seisundis kui muus. Sest kõik muu nagu oleks olemas.

See tunne, see ei ole tänamatus, laiskus, iseloomuviga vms. See on põhimõtteliselt „mehaaniline viga“, sest see on meie bioloogiline, täpsemalt neurofüsioloogiline error. Asi on selles, et meie „iidne aju“ lihtsalt ei ole valmis selliseks intensiivseks stiimulivooks. See on korralik üledoos. Me oleme tuhandeid ja tuhandeid aastaid harjutanud end väheste stiimulihüpete ja seejärel saabuvate, paar sammu tagasi astuvate hoovõttudega. Nüüd me peame kogu aeg edasi hüppama, see on meeletu pingutus. Ja meie seisund muutub nii et miski ei „tundu“ enam hea, isegi kui objektiivselt on see parim, kui iial varem. Kuidas siis nii saab olla?

DOPAMIINIKILLERID

Dopamiin on kemikaal, millele on järjepidevalt omistatud vale, naudingu tekkimisega kaasnevat rolli. See on ebatäpne, sest dopamiin ei teki mitte naudingut saades, vaid dopamiin on „käivitaja“, sest see käivitab vajaduse, soovi pingutada, et saa(vuta)da ja alles seejärel saavutatust tunda naudingut.

Seos tänapäevase heaolu üledoosikriisiga on see, et kui saame „niigi“ või „nagunii“, kui heaolu nö jookseb meile igast suunast sülle, kaupade, meelelahutuse või lihtsalt funskrollimisega, siis selle varjus me tegelikult „tapame“ dopamiini käivitamiseks vajalikud tingimused, sest dopamiini pole vaja – me ju saame kõike kergelt, „nagunii“. Võiks mõelda, et no ja siis? Oluline ju on, et saame mida tahame ja naudime seda! Kuid kui dopamiin ei käivitu, siis me ei tunne motivatsiooni, soovi midagi saavutada, mis on täpselt seesama asi nagu „elujanu“, elus olemise soov ja elu mõte. See on bioloogiline mehhanism, see ei ole filosoofiline kategooria.  See ongi see tühjus meie sees, mis muudab meid, nagu kuulsas dopamiininälja katses rotid, iseenda „surnuksnälgimise“ passiivseteks vaatlejateks (soovitan tutvuda selle katsega, et paremini aru saada).

Lisaks sellele „nagunii saamisele“ on probleem ka selles, et see „saamise“ voog on väga kõrge, tugev ja pidev. Ehk dopamiini „killimine“ on intensiivne oma jõult ja kestvuselt. Dopamiinitoimega on seotud üks mehhanism (ka sellega soovitaksin eraldi lähemalt tutvuda), mille tulemusel mingi aja pärast senine hea=0 ja senine neutraalne=valu, äng. Ehk sellest „nagunii kõige saamisest“ tingitud dopamiinipuudus surub meid hoopiski senisest sügavamalt ja kauem kestvalt naudingu/“pohmelli“ kaalukausil senisest enam „pohmelli“ ja tühjuse poolele. Selline heaoluparadoks bioloogilisel tasandil.

Sellega on seotud siis meie kannatamatus, lapselik pidev „kommiisu“. Varem, läbi aegade, on seda naudingu/“pohmelli“ kaalukaussi liigutanud „gremlinid“ (selline teadussläng taas ühe biokeemilise protsessi kohta) öelnud: „Oota!!! Me viime nüüd su mõned sammud tagasi, see võibolla on ebameeldiv tunne aga sul on vaja hoogu, et teha järgmine hüpe vajaliku suunas ja siis meie sõber dopamiin kogub end vahepeal ning annab sulle hoogu ja põhjust“. Tänapäeval me ei jaksa keegi enam oodata. Kui ootame, siis oleme paanikas ja püüame end sundida naudingu poole, mitte ei oota dopamiini elevil „go!“ hüüatust. Võtame vastu need alati valmis olevad kunstlikud stiimulid ja seda pidevalt. Kuid nüüd juhtub see, et mitte lihtsalt dopamiin vaikib, tunneb end üleliigsena ja taandub, vaid tulevad uued „gremlinid“, seekord suuremad ja jõulisemad, kes pressivad meid veel enam „pohmelli“ poolele, jäävad sinna lausa elama. Ja see muutub sinu uueks normaalsuseks, mis on nüüdsest alates kogu aeg veidi kaldu sinna „pohmelli“ või valu poole. „Mõnu“ ei ole sul enam vaja heaoluks,  vaid et hetkeks end mitte halvasti tunda. Narkari igapäev eksole? Jah, seda me oleme, stiimulinarkarid.

Mis on juhtunud, on, see, et meie dopamiiniretseptorid on põhimõtteliselt pannud „kõrvaklapid“ pähe, et vältida seda pidevat intensiivset stiimulimüra. Pole ime, et see üleküllus kahjustab mehhanismi, mis peaks panema meid midagi tahtma või saavutada. Me oleme vältimisrezhiimis, mis ei kõla just väga rahuoleva elu mõtte leidnud seisundina.

Kropotkin ütleks selle peale, et me oleme kehtestanud naudingu- või stiimulidiktatuuri ning koos Lao-zi’ga ütleksid nad, et lõpetage sundimine, laske süsteemil end ise reguleerida, on „wuwei-aeg“ (daoistlik mittesunnitud, loomulik, kunstlikult stimuleerimata tegutsemine).

Tuues nüüd sisse Lao-zu, wuwei ja daoismi, saab kasutada taoistlikku keelt, et seda dopamiiniasja selgitada meie seisundiküsimuse tarbeks. Dopamiin ei ole see wuwei ehk mittesunnitud kategooria, daostlikult ka yin-i mehhanism, ta on selle vastand, ta on sundiv jõud (wei või yani-i mehhanism), ehk dopamiin on sundiv energia ja wuwei on aktsepteeriv energia. Ehk täpselt sama, mis see aktiivsele rünnak/kaitse keskendunud sümpaatiline ja see teine, puhkeseisundile keskendunud parasümpaatiline seisund. Daoistlikult yan ja ying. Ent taas – ärgem demoniseerigem, meil pole vaja valida kahest üks, vaid meil on vaja tasakaalu (tuleb ju silme ette see yin-yang tasakaalu kujutav sümbol), mis on kadunud.

BIOHÄKK

Kuidas me ikkagi tänapäeva siis oleme sellises „saavutamiskultuuris“, mis nipiga me muudkui pingutame, et kogu aeg enam teha, kui motivatsioonimootor dopamiin on sedavõrd sandistatud? See on taas meie kompensatsioonimehhanism, mis leiab energiat ka sealt, kust seda tegelikult võtta ei tohiks. Nimelt, meil on ka dopamiinile konkurentsi pakkuvad kannustajad ja peamine neist on stress, mis on hirmu võsuke. Stress on taas vajalik üksikutest „hüpeteks“, elupäästjana, kuid mitte krooniliseks, alaliseks piitsutajaks. Ja hirm tuletab meile meelde võitluse ning võitlus tuletab meile meelde taas selle pidevalt üürgava häirekellaga „sümpaatilise neurofüsioloogilise seisundi“. Stressi tõttu ei tee me asju enam seepärast, et me tahame või et meid vaimustaks idee nende poole püüelda, vaid et me peame. Ja see „ma pean“ ei anna tasu nagu dopamiin, see hoiab meid hoopis pidevast pea koha kohal rippuvast rahulolematuse ohust tingitud hirmu küüsis. Seepärast see väline aktiivsus ja edu ongi tühi, sest selles „karbis“ pole midagi! Stress pole nagu kingikotiga jõuluvanast dopamiin, vaid kui su kuklas külma relva hoidev paha. See töötab kortisooli ja hirmu, mitte uudishimu ja tahte peal. See on vale kütus , mis paneb liikuma aga rikub mootori.

Häda on selles, et siin ei aita meie ajal akumuleerunud teadmised. Sellest olukorrast ei saa ennast „välja mõelda“ (thinking out), sest eeldades, et jutt seisunditest ja dopamiinist on meid juba peaaegu kohale toonud, võime reeta nüüd saladuse: elu mõte ei olegi mõte, vaid hoopis tunne. Võibolla oleks seepärast õigem mitte küsida, et „mis on elu mõte“, vaid hoopis „mis on elu tunne“?

Ehk – kui bioloogia on katki, siis filosoofia ei aita. Uuest äpist telefonis pole mingit rõõmu, kui ekraan on katki. Vaheta esmalt ekraan.

Lahendus pole mitte nagu need kaua otsitud filosoofilised „võlusõnad“, vaid kui „biohäkk“ (üle- ja kuritarvitatud väljend, ma tean) – ehk vajalik on pikaajaline protsess – rahunemine ja rahunemiseks on vajalik paast ning paastu peab toetama vaikus. See on ellujäämismehhanism meie enda organismi jaoks ja see töötab parasümpaatilises süsteemis. See on taasterezhiim. Ja ebameeldiva üllatusena tänapäeva relativistlikus maailmas on sellesse süsteemi sisenemiseks vajalik (ehkki mitte ainult) eetika. Üks näide kohe selle kohta.

Võttes korraks taas appi Mäejutluse eetika ja tõlkides selle neurofüsioloogia keelde: vihkamine on tohutult „kulukas“ meie organismi jaoks, see koormab meeletult meie organismi. Seevastu armastus on pigem bioloogilises mõttes efektiivne rezhiim, kasulik organismile ressursside leveli säilitamise mõttes, sest sel juhul meie neurobioloogilises süsteemis otsekui vabastatakse ressursse, mida me vajame, sest stiimuliressurss kulutab neid samuti. Viha on seega raiskamine, nagu ka valetamine versus ausus. Selles kontekstis kõlavad Jeesuse sõnad „Tõde teeb teid vabaks“ erakordse tõena isegi biofüüsilisel tasandil. Jeesus kui „biohäkker“? 🙂 Oluline on siin aga see, et ainult usk ei muuda su bioloogiat, ei „elusta“ seda, vaid eetika, mis tegelikult tähendab ju praktikat – see muudab. Kõlab nagu Jeesuse vend Jakoobus, eks ole: „usk, ilma tegudeta on surnud“.

Seega „elu mõtte“ või „elu tunde“ taastamiseks selles kurnavas keskkonnas:

1. „Taasta (dopamiini) hääl“, ehk lülita tasapisi taas sisse stiimulipinge all enesekaitseks välja lülitatud dopamiiniretseptorid, tehes seda „stiimulipaastuga“ (min 30 päeva), ehk oota, ole kannatlik, puhka kõige „kõvema häälega“ stiimulitest kuni „gremlinitel“ muutub pohmelli ja valu poolel igavaks ning nad hüppavad teisele poolele, mis tähendabki, et dopamiiniretseptorid ehk dopamiinikäivitajad  saavad taastuda. Dopamiin saab oma hääle tagasi, et elavdada su loomingulist „go for it“ elujaatavat sisehäält, mis hoiab käest kinni „elu tundel“.
2. „Vaigista ruum“ – keera stiimulitele häält andvat volüüminuppu teisele poole. See tähendab, et lisaks punktis 1 nimetatud otsesele stiimulipaastule, vii end seisundisse, kus sa neuroloogilises mõttes pidevalt ei skanneeri keskkonda ohtude ja kontrollivajaduste mõttes, sest see tekitab müra, kus dopamiini julgustav hääl ei kosta. Vaja on seisundit, kus sa ei korralda oma elus kõike selleks, et omada kontrolli, et sundida end aktiivsusele. St sümpaatilise seisundi asemel viia end parasümpaatilise seisundi poole. Siis jääb otsekui sind ümbritsev ruum vaikseks, sa järsku oled suuteline kuulma dopamiini julgustavat ja elus olemise tunnet õhutavat häält ka siis, kui see on veel vaikne.

Kuidas? Pikk jutt aga mõni teeb seda näiteks tai-chi’ga. See on huvitav, et kuivõrd erakordselt unikaalne on siin just tai-chi kui terviklik tehnika, mille konkreetne ja lihvitud eesmärk on otseselt viia praktiseerija parasümpaatilisse seisundisse ja/või õpetada tasakaalukat üleminekut sümpaatilise ja parasümpaatilise vahel. Seda ei tee muu aktiivne treening, sest reeglina lukustab muu selline füüsiline aktiivne tegevus meid oma „võitle-ja-põgene“ tehnikatega sümpaatilisse seisundisse, see on sunnitud, pingutatud, „lärmakas“. Kuid üksikute tehnikatena on lisaks tai-chi’le olemas muidugi muudki, sh vaikne jalutamine metsas, laul, isegi ümisemine, laulmine jms. Tai-chi on lihtsalt äraproovitud, sihipärane „lüliti“.

Kristlasel, kes võibolla ei praktiseeri võibolla tai-chid (kuigi miks ei võiks), oleks aga kasulik mõista usu tegelikku olemust. See pole aktiivne võitlus, ka mitte teoloogilisel/teoreetilisel tasandil õigete-valede doktriinide sõelumine, vaid usaldus (kreeka keeles pistis). Füsioloogilise seisundi tähenduses on see kaitsepositsiooni puudumine. Ja mida see kaasa toob? Kui sa loobud kaitsepositsioonist, siis sa loobud võitlusest, siis sa loobud kontrollist ja siis tuleb lõdvestumine ning seda ka neurofüsioloogisel tasandil. Seega, sümpaatiline seisund on kontrolliseisund, paraümpaatiline seisund on ususeisund. See on otsekui shortcut tai-chi kõrval ja seepärast on vaja tõeliselt „tugevat usku“, mille tähendus on järelikult täiesti midagi muud kui sõna „tugev“ seda on igapäevases mõttes.

ELU MÕTE EI OLEGI MÕTE?

On irooniline, et otsides „elu mõtet“ kõikjalt, oleme nüüd, kaasaja neurofüsioloogia abil aru saamas, et see on, vähemalt inimese perspektiivist lähtudes, olnud kogu aeg „siin“ – meis, meie kehas kui tervikus, meie bioloogilises mehhanismis, millega on otseselt ja vältimatult seotud eetika, heaolu ning usk ja isegi mõned “usu” baastõed. Vähestele distsiplineeritud geeniustele võib selle ukse avada ehk ka ratsionaalne loogika, kuigi sellel võib olla oma hind. Kuid meile kõigile on omased ühesugused neurobioloogilised mehhanismid, mida võiks nimetada meie loomuliku korra tugisüsteemideks.

Loomulik kord ei ole mitte ainult meie sisemine seisund, vaid elu enda fundamentaalne printsiip, universumi enda elu-operatsioonisüsteem nagu näitab oma vapustavates „bioloogilise intelligentsuse“ töödes Michael Levin, millega me saame kooskõlla minna või millele me võime ka lõputult ja tulemusetult vastu võidelda, mis sisuliselt on võitlus elu vastu, võitlus elu mõtte vastu.

Süsteemi sundides teed sa selle katki. Lase sel töötada – see ongi „loomulik kord“

Otsad kokku tõmmates:

Loomulik kord on kord ilma kontrollita, välise sunnita

Tai-chi on liikumine ilma sunnita

Usk on usaldus ilma kontrollita

Tervis on homöostaas, ehk tasakaal ilma kunstliku, sunnitud stiimulita

Selles plaanis: kui otsida elu mõtet, siis esmalt ehk sõnastada see ümber, otsida parem „elu tunnet“ ning vastus otsingule võib kõlada müstiliselt, ent eeltoodut arvestades, nö uues “neurobioloogilises valguses”, väga tõeselt: otsi seda iseenda seest.