Filosoofiat on vahel nimetatud teaduse ja religiooni vahelüliks. Siin on üks suurepärane näide sellest – teadlane, filosoof ja budist Francisco Varela, kes sünteesib kõik need kolm valdkonda (jah ma tean, budismi pole kombeks nimetada religiooniks). Kogu selles alltoodud pöörases peapealekeeramises hoidke meeles, et see on filosoofia, idee. Aga ideed ei püsi paigal nagu näha, need haakuvad erinevate nähtuste külge ja tekitavad uusi sünteese, umbes nii nagu elu seda üldiselt teeb.

Kujutame korraks ette üht täiesti tavalist lauaarvutit. Me kõik enam-vähem teame, kuidas see aparaat töötab – riistvara, emaplaat, ventilaatorid huugavad, kilomeetrite viisi mikroskoopilisi juhtmeid ja muidugi ka tarkvara. Need nähtamatud nullid ja ühed, mis seal mälus kuskil jooksevad ja lõpuks sulle ekraanile mingi ilusa pildi ette kuvavad. See kõik on puhtalt ja täiesti mehaaniline protsess.

Aga kujuta nüüd ette, et sa püüad teaduslikult aru saada, mida see arvuti riistvara tegelikult tunneb, siis kui see tarkvara tema sees töötab, et milline on protsessori subjektiivne emotsioon. Kui sa avad uue veebibrauseri akna, kas ta tunneb väsimust või rõõmu? Ilmselt me naerame selle peale. Aga miks me naerame? Peamiselt seetõttu, et meie teaduslik maailmapilt eeldab, et masinatel ja füüsilisel ainel pole lihtsalt mingit sisemaailma. Seal on lihtsalt aatomid, mis reageerivad füüsikaseadustele, ehk kui riistvara teeb arvutusi, siis see on lihtsalt soojus ja elekter, see ei ole kogemus.

Ja siit koorubki välja selle teema tuum, sest kui me räägime inimesest, siis me oleme silmitsi täpselt sama olukorraga, ainult et siis on see tundmine äkki täiesti reaalne. Meil on ajumass, mis on puhtalt bioloogiline ja füüsiline masinavärk ja ometi on meil ka meie isiklik subjektiivne kogemus. Me päriselt tunneme armastust või hirmu või igavust. Kuidas need kaks asja üldse kokku saavad, see pehme bioloogiline kude ja siis see immateriaalne aga vähemalt subjektiivselt väga reaalne kogemus? Kuidas tekib füüsilisest ainest teadmine, et mina olen olemas? See on kognitiivteaduse Püha Graal.

Varela ja tema budistlik idee teaduses – neurofenomenoloogia

Seepärast vaataks seekord lähemalt üht võibolla mitte nii tuntud aga siiski erakordset 20. sajandi mõtlejat – Francisco Varelat (7. september 1946 –  28. mai 2001). Võib öelda, et ta ei ole mahtunud ühtegi traditsioonilisse „akadeemilisse kasti“. Ta oli Tšiili päritolu bioloog, aga samas ka filosoof ja neuroteadlane. Juba see kombinatsioon on üsna haruldane.

Tema isiklik elu andis talle väga terava eksistentsiaalse fookuse pärast Pinocheti riigipööret Tšiilis 1973. aastal, mil ta pidi ta oma kodumaalt pagema. See on just selline kogemus, mis sunnib inimest ilmselt küsima väga põhjapanevaid küsimusi enda identiteedi ja üldse reaalsuse kohta. Aga mis tema lähenemise teadusele nii unikaalseks teeb, on see, et ta ei piirdunud ainult teadusliku mõtlemise ja metoodikaga, selle rangelt objektiivse mõõtmisega. Ta oli budistina tihedas koostöös Dalai-laamaga ehk Tiibeti budismiga ning asutas „Mind and Life“ instituudi. Ta leidis, et me ei saa kunagi aru teadvusest, kui me uurime seda ainult väljastpoolt, et me ei saa ignoreerida tuhandeid aastaid vana idamaist meditatsioonipraktikat, mis ju ongi spetsialiseerunud teadvuse uurimisele seestpoolt. Ta tahtis need kaks asja, neuroteaduse ja sisekaemuse omavahel reaalselt ühendada.

See kindlasti tekitab küsimuse, et kas ja kuidas on üldse võimalik subjektiivset kogemust teaduslikult mõõta, ilma et see kaotaks oma tähenduse? Ja see ongi see peamine vastuväide, mida klassikaline teadus alati esitab.

Varela toetub siinjuures Roy Jackendoffi ideele, mis ütleb, et meil pole tegelikult mingit „keha ja meele“ probleemi, vaid meil on „meele ja meele“ probleem (computational mind versus phenomenological mind), ehk nn arvutuslik meel versus fenomenoloogiline meel, kus see esimene pool on neuroloogide pärusmaa ja teine pool sinu enda vahetu kogemus.

Asja mõte on see, et need kaks „meele“ komponenti tuleb kokku panna, nö koos kasutada. See võib esialgu tunduda võimatu, umbes nagu katse analüüsida „kõva teaduse“ abil Beethoveni sümfooniat selles tähenduses, et püüda sümfooniast aru saada nii, et sa vaatad ainult helilainete graafikuid arvuti ekraanil, mõõdad sagedusi, trummikile vibratsiooni ja muud taolist.

Võib olla füüsikas absoluutne geenius, aga sa ei suuda selle graafiku pealt elu sees tuletada näiteks seda, et miks see muusika sind nutma ajab. Kurbus ja ilu on graafikul nähtamatud. Seega, kuidas Varela kavatses selle nähtamatuse teaduslaborisse tuua?

Varela rajas täiesti uuem uurimissuuna, mida ta nimetas neurofenomenoloogiaks. Selle tuum on tegelikult lihtne. See on nõue, et nii ajufüüsilist tegevust kui ka inimese vahetut subjektiivset kogemust tuleb uurida samaaegselt ja võrdse tõsisusega.

„Neckeri kuup“

Ja Varela pakkus ühe väga hea näite, kuidas seda teha: katse „Neckeri kuubiga“. See on tasapinnaline joonistus kuubist, kus sul pole mingit perspektiivi vihjeid. Kui seda kujutist lihtsalt vaadata, siis aju jaoks kuubi esikülg nagu hüppab kord ettepoole ja siis jälle tahapoole – aju kuidagi nagu muudab ruumilisust, kuigi samas paberil või ekraanil pole mitte midagi muutunud.

Ja kuidas Varela labor seda siis uuris? Nad ei võtnud niisama suvalisi inimesi tänavalt, vaid nad kasutasid katsealustena inimesi, kes olid läbinud pikaajalise meditatsioonitreeningu. Ja miks? Sest nö tavainimene lihtsalt ei suuda oma tähelepanu või neid tajuhetki piisava täpsusega märgata aga mediteerijad on treenitud jälgima oma sisemaailma suisa mikrosekundi täpsusega.

Neile pandi pähe EEG-mütsid (elektroentsefalograafia müts – elektroodidega varustatud meditsiiniline või teadusuuringute vahend, mis asetatakse pähe ajutegevuse elektriliste signaalide, ajulainete mõõtmiseks ja registreerimiseks) ja Varela palus neil mitte lihtsalt passiivselt oodata, et millal kuup “hüppab”, vaid muuta teadlikult oma ootust, ehk nö proovida tahtejõuga kuupi ümber pöörata ning sel moel püüda oma subjektiivse fookusega esile kutsuda taju muutumist, vajutada nuppu ja selliselt raporteerida täpselt seda murdosa sekundist, mille nende kavatsus muutus ja taju nihkus. See tähendab, et selle katsega püüti siduda inimese sisekogemus väga täpsete ajatemplitega ajuelektrilises pildis.

Uuringukokkuvõtte enda järgi olid tulemused murrangulised (väike meeldetuletus siin: Varela järeldused paiknevad teaduses siiski “äärealadel”). Nad avastasid, et see meele ja aju suhe ei ole ühesuunaline tänav. See ei ole nii, et aju genereerib midagi ja meie oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad, vaid et see käib kuidagi mõlemat pidi. Kui katsealune muutis oma ootust, mis on ju puhtalt immateriaalne fenomenoloogiline nähtus, siis see tegelikult muutis füüsiliselt seda, kui kiiresti lokaalsed neuronid ajus laenguid andsid. See tähendaks, et ootus juhib ajudünaamikat ja ajubioloogia kujundab omakorda kogemust, kuid oluline on hoopis see, et tegu pole pole mingi pideva, voolava jõe laadse protsessiga.

Varela materjalidest selgub hoopis, et see pidevuse tunne on tegelikult täielik illusioon. Ta ütleb, et aju töötab hoopis umbes 300-500 millisekundiliste, ehk umbes poolesekundiliste tsüklitena, piltidena. Võiks piltlikult öelda, et meie elukogemus on nagu mingi vana filmilint, mis tegelikult järjestub üksikute, eraldi kaadrite kaupa, aga aju lihtsalt kuidagi kleebib need sujuvalt üheks filmiks kokku.

Need pool sekundit on aeg, mis kulub ajul olukorra hindamiseks. Ühes oma loengus toob Varela näite orientatsiooni reaktsioonist. Kujuta ette, et jalutad rahulikult tänaval ja äkki kuuled selja tagant tugevat heli. Ilmselt ehmud mingil määral ja sinu ajul läheb vaja just see pool sekundit, et teha terve rida asju. Sa võpatad, kaelalihased pingutuvad ja pööravad sind heli suunas, silmad fookustuvad uuele objektile ja alles siis toimub mustrituvastus. Sa saad aru, et see on vana tuttav, kes hõikas.

Aga et see äratundmine üldse saaks toimuda, peab aju tegema meeletut koostööd, näiteks hipokampuse ja eesmise ajukoore vahel, mis asuvad ajus üksteisest päris kaugel. Hipokampus ütleb meile, kes see inimene on ehk annab konteksti ja eesmine ajukoor on seotud tähelepanuga, et kuidas ma reageerima pean – kas ma jooksen ära või lehvitan vastu?

Selleks, et meile luua üks ühtne elamus (“ahah see on sõber” ja sellega kaasnev reaktsioon), peavad need 2 kauget piirkonda saavutama murduosa sekundiks täiusliku rütmilise sünkronisatsiooni. Nad hakkavad elektriliselt võnkuma samas faasis nagu Varela kirjeldab.

Seda võik võrrelda suure sümfooniaorkestriga, kus aga pole dirigenti. Eesmine ajukoor on nagu viiulid ees ja hipokampus on puhkpillid tagareas. Natuke aega nad häälestavad, ja siis, poole sekundi jooksul leiavad nad kõik korraga täiuslikku ühise rütmi ja mängivad koos ühe massiivse selge akordi – see akord ongi sinu tajumoment, see üksik hetk, kus sa saad maailmast aru.

Ja nüüd jõuame olulise juurde, sest orkester ei saa ju seda akordi lõputult hoida, sest siis me jääksime sinna tuttava näo vaatamise hetke igaveseks kinni. Ja siin tulebki mängu termin „faaside hajumine“, ehk pärast  seda üht akordi peab aju koheselt desünkroniseeruma – orkester peab laiali minema ja see on vajalik, sest ilma selle vahepealsete destruktsioonita ei ole võimalik luua ruumi uuele tajuhetkele. See vaikus kahe akordi vahel on täpselt sama oluline kui akord ise.

Me võime seejuures mõelda, et huvitav, ma küll ei taju oma elus mingeid selliseid musti auke teadvuses aga siin  teebki Varela oma kõige geniaalsema käigu. Ta toob sisse budistliku filosoofia, sest lääne teadus pidas seda tühimikku mingiks tehniliseks müraks. Aga budismis on tuhandeid aastaid uuritud just nimelt seda ruumi tajuhetkete vahel.

Neuroloogiline „must auk“ ja „mina“

Budismis nimetatakse seda „tühja ruumi“„puhtaks teadlikkuseks“ või „prereflektiivseks teadlikkuseks“. See on selline kohalolek, kus sa ei sildista asju. Sa ei ütle, et seal on auto või siin on tool, vaid sa lihtsalt oled. Ühes Varela intervjuus väidetakse, et see on tegelikult meie loomulik seisund ning et just lapsed on kogu aeg selles „puhtas teadlikkuses“, sest nad on avatud ja kohal, aga nad ei reflekteeri selliselt, et „ma olen laps, kes praegu klotsidega mängib“. Aga meie, täiskasvanud kaotame selle ära, sest need meie „ajuakordid“ hakkavad rääkima meile mingit pidevat lugu meist endist, lugu sellest ühest püsivast minast. Ja siin tekib küsimus, et miks minu aju seda teeb, kas ta siis valetab mulle?

Ning lühike vastus on , et sisuliselt jah, sest Varela argumentatsiooni järgi on see puhas evolutsiooniline illusioon, mis on samas väga kasulik elujäämiseks. Evolutsiooni eesmärk ei ole toota organismi, kes istub kuskilt puu all ja mõistab täiuslikult tajuhetkede vahelisi tühimikke. Tema eesmärk on, et sa leiaksid toitu, põgeneksid ohu eest ja paljuneksid. Sa ei tohi kinni kiiluda oma enda sisemistesse mehhanismidesse, sest muidu sa hukkud.

Varela toob siin näite sajajalgsest, kes jookseb üle tee. Ta liigub täiesti graatsiliselt ja perfektselt, aga kui see sajajalgne hakkaks korrakski reflekteerima, et oot-oot, kuidas ma oma kolmekümneseitsmendat vasakut jalga liigutan kui parem on alles õhus, siis need jalad läheks kohe sõlme ja ta kukuks pikali.

Nii et liigne eneseteadlikus takistab kiiret tegutsemist. Sellepärast aju peidabki omaenda keerukuse sinu eest ära, ta kleebib need akordid kokku ja tekitab sulle tunde, et sa oled üks ühtne tükk – „mina“.

Kuid see arusaam, et minu „mina“ on lihtsalt mingi evolutsiooniline illusioon – see kõlab mõnes mõttes päris hirmutavalt.

„Mina“ ja „mõistetamatus“

Ühes intervjuus küsiti Varelalt, et kui budism ja näib, et nüüd ka kognitiivteadus ütlevad, et „mind“ pole tegelikult olemas, siis kas see ei vii meid paratamatult sügavasse depressiooni? See kõlab ju nagu täielik nihilism, kus millelgi pole mõtet ja kõik on täiesti tühi? Intervjueerija küsimuse peale hakkas Varela naerma ja ütles, et ta ei tunne seal mingit eksistentsiaalset ängi või hirmu ja selgitas üht detaili, mis meil siin läänes budismi tõlgendades alati kaduma läheb.

Dalai-laama ja Varela kasutavad siin terminit nagu „unfindable self“ ehk „leidmatu mina“. Dalai-laama sõnastab seda nii, et sellele ei saa nö näppu peale panna. Kui sa võtad skalpelli ja hakkad ajust otsima seda üht kindlat keskust, seda väikest „homunkulust“, kes istub seal „ekraani taga“ ja juhib su elu, siis sa ei leia seda. Seda pole olemas, sa oled protsess.

Varela üteb, et see on kergendus, sest kui palju energiat sa kulutad päevast päeva sellele, et oma mina kaitsta. Sa muretsed oma maine pärast. Sa kardad ebaõnnestuda, sa tassid kaasas mingeid minevikutraumasid, sest need on ju sinu omad ja defineerivad sind sa ehitad endale niimoodi ühe tohutult jäiga fassaadi, mis on päris koormav.

Aga, kui sa mõistad füsioloogilisel tasandil, et sa oledki vaid need poole sekundi pikkuselt laiali haijuvad ja uuesti tekkivad voolamised, siis mida sul seal kaitsta on? Sa ei ole ohver, sest sind luuakse iga minut kümneid kordi uuesti. See annab Varela sõnul metsiku psühholoogilise vabaduse.

Aga siiski, mida see kõik teaduse jaoks tähendab? Kas teadus peab lihtsalt aktsepteerima, et osad asjad jäävadki mõistetamatuks? Kas see pole siis mitte otsekui teadusliku eesmärgi vastane teadus? Teaduse ülesanne on ju leida põhjuseid ja seoseid.

Kuid tegelikult me eksisteerime ka teaduslikus mõttes nö piiri peal. Me oleme pooleldi selles füüsilises, mõõdetavas maailmas ja pooleldi subjektiivses fenomenoloogilises vabaduses ja me ei saa kunagi eeldada, et puhas bioloogia suudab seda lõpuni seletada. Me ju ei saa eeldada, et meie ajurakkude võrgustik on suuteline täielikult dešifreerima teadvust, mille osa ta ise on – me ei saa mõõta mõõdikut ennast

Me oleme lääne ühiskonnas alati harjunud kõike juppideks võtma ja arvame, et teadus suudabki seda alati teha. Aga see on täiesti vale vaade kaasaegses füüsikas ja tegelikult me oleme sellega ammu leppinud. Lihtne näide –  kvantfüüsikas on elektronid „tõenäosuste pilved“, mis saavad asjadeks alles siis, kui me neid vaatame, või siis rangemalt öeldes kvantfüüsikas sõltub mõõtmise akt ise sellest, millisel kujul süsteem meile avaldub. Ning astrofüüsikas on universum täis tumeainet ja tumeenergiat, mida me ei näe ja purki ei pane. Aga matemaatika näitab, et need peavad seal olema. Nii, et füüsikud aktsepteerivad mõistetamatust täiesti loomuliku asjana.

Ning siin küsibki Varela meilt väga lihtsalt, et miks kognitiivteadus ja neurobioloogia kardavad sedasama hüpet teha? Miks meil on nii raske tunnistada, et meie enda „meelesaladus“ ei olegi äkki lõpuni lahti kodeeritav?

Varela soovis näidata, et teaduslik rangus ja sügav hingeline sisekaemus ei ole mingid vastandid. Mõlemad uurivad ju inimeseks olemise tuuma ja me lihtsalt võiksime anda endale loa vaadelda mõlemat korraga, sest alles siis hakkab meile see päris pilt inimesest üldse avanema. See pole mingi allaandmine, et me ei suuda kõike mõõta. See on hoopis massiivne paradigma nihe.

Ning lõpuks üks teemaga sobituv provokatiivne ja juba üsna levinud mõte. Kogu lääne teadus eeldab täiesti vaikimisi, et alguses oli lihtsalt surnud füüsiline materjal, aine mis pika evolutsiooni käigus organiseerus, moodustas rakke ja lõpuks tekkis aju. Ning siis,  mingil maagilisel moel hakkas see surnud aine äkki mõtlema, aine sünnitas teadvuse.

Varela, teadlane, kes tundis nii neuroneid kui ka iidseid õpetusi, esitas siin ühe küsimuse: mis siis, kui see pilt on meil täiesti tagurpidi? Mis siis, kui hoopis teadvus on universumi algmaterjal, see „baaskude“, millest kõik koosneb? Ja meie füüsiline keha ja aju on lihtsalt selle teaduse emanatsioon, selle väljendus füüsilises maailmas? Ehk, et teadvus on esmane ja aine teisejärguline, et teadvus „lõi“ endale mateeria lihtsalt selleks, et iseennast siin ruumis ja ajas kogeda. Kui me füüsikas juba lepime sellega, et valgus on korraga nii laine kui ka materiaalne osake, siis äkki on aeg samamoodi vaadata ka oma aju – meie pruugi olla üldse riistvara, mis mingit „meeletarkvara“ jooksutab, vaid vastupidi … või äkki hoopis korraga mitmetpidi?

Disclaimer: See ei ole enam klassikaline neuroteadus. Siit edasi liigume juba metafüüsika territooriumile

---

Francisco Varela

• Akadeemiline taust: Sündinud Tšiilis, õppis ta meditsiini ja bioloogiat, omandades doktorikraadi Harvardi ülikoolis 1970. aastal Torsten Wieseli juhendamisel.
• Peamised institutsioonid: Ta töötas Tšiili Ülikoolis, École Polytechnique’is ja Pariisi Ülikoolis ning oli Prantsuse riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadusdirektor.
• Institutsionaalne panus: 1987. aastal asutas ta koos R. Adam Engle’iga Mind and Life Institute’i, et edendada dialoogi kaasaegse teaduse ja budismi vahel.
• Olulisemad teosed:
  • The Tree of Knowledge (1987, koos Humberto Maturanaga) – käsitleb inimmõistuse bioloogilisi aluseid.
  • The Embodied Mind (1991, koos Evan Thompsoni ja Eleanor Roschiga) – kognitiivteaduse klassika, mis tutvustas enaktiivset lähenemist.
  • Sleeping, Dreaming, and Dying (1997) – uurimus teadvusest koostöös Dalai-laamaga.

relatio:

MustAuk: “Panpsühhism ja materiaalne panteism”

MustAuk: “Pyrrhon: filosoof, kes tõi budismi läände ja tõlkis selle siinsesse „heaolukeelde“

MustAuk: “Michael Levini bioloogia ja taoism”