Hiljuti sattusin jaapanikeelse väljendi otsa: kuchisabishii — sõna, mis tähendab otseses tõlkes “üksildast suud”. Seda kasutatakse olukorras, kus inimene sööb mitte nälja pärast, vaid lihtsalt selleks, et midagi närida, midagi tunda, midagi hetkeks täita. See tundus korraga naljakas ja ootamatult inimlik.
Kui eesti keeles öelda: “mul on emotsionaalne söömine”, siis kõlab see kohmakalt, isegi kliiniliselt. Nagu probleem, mida tuleks parandada.
Aga kui koos oma sisemise süütundega taas külmkapi juurde minnes endale sosistada “kuchisabishii”, siis on hoopis teine lugu. See kõlab pehmemalt, lausa hellalt, ütleme et empaatiliseltki. Korraga tekib tunne, et mitte inimesega pole midagi valesti et ta jälle näksida tahab, vaid lihtsalt suu tunneb end kuidagi üksikuna.
Aga see paneb mõtlema millelegi laiemale Jaapani kultuuris.
Seal näib olevat pikk traditsioon, kus sõnastamine ei ole ainult kirjeldamine. Hästi valitud sõna muudab kogemuse enda tonaalsust. Kui tundel on elegantne nimi, siis muutub tunne ise kuidagi talutavamaks.
See ei tähenda tingimata probleemi lahendamist. Pigem justkui kogemusele „õige kuju“ andmist. Pärast mõningat otsingut ilmneb, et võib-olla sellepärast on jaapani kultuuris nii palju sõnu väga peente seisundite jaoks:
- mono no aware — asjade mööduvuse õrn kurbus,
- wabi-sabi — ebatäiuslikkuse ja kulumise ilu,
- ma — tähenduslik paus või tühjus,
- natsukashii — soe nostalgia millegi järele, mis enam tagasi ei tule.
Need ei ole lihtsalt terminid. Need on nagu väikesed esteetilised konteinerid elu jaoks.
Läänes kipume sageli mõtlema võtmes „defineeri probleem ja lahenda probleem“.
Aga siin tundub olevat teine liikumine: nimeta kogemus nii täpselt ja kaunilt, et temaga ei peaks „sõdima“.
Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem nagu kuidagi tunnen mingit laadi õigustust sellele, miks näiteks mind on alati tõmmanud vanade puumajade poole.
Mitte lihtsalt “ajalooliste hoonete” kui objekti poole, vaid just kulumise enda poole, sest seal on kuidagi ilusti pragunenud värv, „õigesti“ viltu vajunud trepp, eluliselt usutavalt väsinult töötav uks, see teine lõhn, defektid millel on nagu mingi oluline põhjus, ühesõnaga mingi kohalolu, mida täiesti renoveeritud pind vahel enam ei kanna.
See on kummaline vastuolu. Ratsionaalselt saan ma täiesti aru, miks vanu maju peab renoveerima, sest jah konstruktsioonid lagunevad, niiskus kahjustab, inimesed vajavad normaalseid tingimusi jne aga esteetiline tunnetus sellest eriti ei hooli.
Vahel tundub, et liiga perfektne renoveerimine eemaldab majalt midagi olulist, muudab nagu anonüümseks, nagu aeg oleks sealt välja lihvitud.
Ja siin jõuabki asi wabi-sabi’ni.
Seda tõlgitakse sageli lihtsalt “ebatäiuslikkuse iluks”, aga see on tegelikult palju sügavam. Asi pole selles, et katkine oleks automaatselt ilus. Pigem selles, et aja jälg ise muutub väärtuslikuks. Ese ei ole enam ainult objekt, vaid protsess. Kulunud trepiastmes on näha inimesed, kes sealt aastakümneid üles ja alla käinud on ja trepile õige kallaku sisse vajutanud. Vanas aknaraamis on näha talved ja suved, vahel ka gravitatsioon. Mõra ei ole lihtsalt defekt, vaid osa asja loost, ta on sinna tekkinud mingi loo tõttu, mis vajaks veel uurimist.
Jaapanis on selle kohta isegi eraldi kunstivorm — kintsugi — katkise keraamika parandamine kullaga. Ja „parandamise“ idee ei ole seejuures mitte selles, et “teeme nii, et mõra ei paistaks”, vaid et “mõra kuulub asja juurde.”
See erineb üsna tugevalt modernsest läänelikust ideaalist, kus ilu tähendab sageli uut, siledat, kontrollitud, veatut.
Siin võib peegelduda lausa erinevus maailma tajumise viisis, selles kuidas märgata (veidi mustaugulik eks).
Läänes on märkamine sageli seotud informatsiooniga – märka probleemi, märka võimalust, märka efektiivsust – vahel otsekui “diagnoosi ja loo 5 sammu olukorra parandamiseks”. Aga jaapani esteetilises traditsioonis võib märkamine ise olla peaaegu vaimne praktika. Näiteks, ilma et ma sellest liiga palju teaksin aga lugedes olen aru saanud, et haiku ei “õpeta” midagi. Ta lihtsalt peatub mingis hetkes ja tundub, et lihtsalt ütleb midagi sellist, et kui sa märkad seda hetke täielikult, siis sellest piisab. See on väga teistsugune suhe reaalsusega.
Aga võib-olla on siin veel midagi sügavamat kui lihtsalt esteetika.
Võib-olla on inimese üks kõige instinktiivsemaid vajadusi üldse vajadus seoste järele.
Me tegelikult ei ela ju ainult objektide maailmas. Me elame suhete, jälgede, kihistuste ja narratiivide maailmas. Inimene näib peaaegu automaatselt püüdvat ühendada kohti mälestustega, esemeid inimestega, aja kulgemist mingite lugudega, asjade kulumist mingite kogemustega – me justkui otsime neid „lugusid“ sealt, nii nagu märkame „jäneseid“ pilvedes. Aga see ei ole lihtsalt pareidoolia, vanades asjades on need lood päriselt olemas.
Ja võib-olla sellepärast mõjuvad vanad objektid nii eriliselt. Nad ei ole enam lihtsalt asjad. Nad tunduvad millegagi seotud.
Uus maja võib olla tehniliselt ideaalne, aga ta on veel „vaikne“. Seal ei ole veel neid lugu jutustavaid seoseid nagu juhuslikud (aga millestki põhjustatud) parandused, lihtsalt aja jäljed, väiksed ebatäiuslikkused, eri aegade kihid nagu geoloogilised setted. See maja ei räägi sinuga nagu “üksildane suu”, tal pole veel midagi öelda, sa oled seal natuke nagu üksinda.
Seevastu vanal majal on peaaegu narratiivne tihedus. Ta mõjub nagu keegi, kes on midagi läbi elanud. Ta on nagu sinu vestluspartner.
See on muidugi inimlik projektsioon, aga võib-olla mitte juhuslikult. Ka inimene ise mõtestab end suuresti narratiivina – mis minuga juhtus, mida ma kaotasin, mida ma mäletan, kuidas ma muutusin. Meil on kalduvus see kõik leitud seoste abil pakendada ühte narratiivi ja see aitab meil maailma kogeda, mis on tegelikult lihtsalt elamiseks vajalik.
Ja võib-olla sellepärast tajume “elunäinud” objekte kuidagi lähedasematena kui täiesti veatuid objekte. Nad peegeldavad tagasi midagi meist endist. Võib isegi öelda, et uus asi demonstreerib funktsiooni, vana asi demonstreerib aega.
Ja siin muutub wabi-sabi peaaegu eksistentsiaalseks ideeks. See ei ütle ainult, et “ebatäiuslikkus võib olla ilus.” Ta ütleb võib-olla midagi sügavamat, näiteks et väärtus ei teki ainult täiusest, vaid ka läbielatusest. Ja seda mitte ainult objektide puhul, vaid ka inimeste puhul.
Ning jah, see peegeldab tegelikult veidi teistmoodi mõtlemise viisi. Ning võibolla ka meie enda “pakendatud maailmas” tekkivat loomulikku tasakaalutunnetust.
Nii võibki üks naljakas jaapanikeelne sõna “üksildase suu” kohta ootamatult avada terve teise maailmatunnetuse – maailma tähelepaneliku tajumise, märkamise ja seostamise oma.
Viltune trepp veel
hoiab alles sammude kuju —
läbi pragude.
