Veeuputus on üks kõige visamaid ja levinumaid vanu narratiive – ideid – inimkonna ajaloos, esinedes peaaegu kõigis kultuurides (siiski mõnede oluliste eranditega, näiteks Egiptus või indo-aaria kultuurid). Ilma hinnangut andmata – oleks ju huvitav panna neid legende ning lisaks arheoloogilisi ja geoloogilisi andmeid kõrvuti ja vaadata, et mis pilt tekib? Kuidas loodusnähtusest saab idee ja mis on sel juhul selle idee olemus ja väärtus.

(ajaskaala ja daatumid on AI loodud visuaalil pisut nihkes, mis samas sisulist tähendust ei oma)

Veeuputus ja selle aeg

Inimkonna kollektiivses mälus on vähe lugusid, mis oleksid nii universaalsed kui suur veeuputus. Kõige tuntum on neist Vana Testamendi jutustus, mis pea ainsana võimaldab ka määratleda selle sündmuse aega narratiivis. Traditsioonilise piibelliku kronoloogia järgi (nn Ussheri arvutus) peaks see maailma muutev kataklüsm paigutuma aastasse 2348 e.m.a. (originaalis siis eKr). See on hetk, mil tsivilisatsioon peaks justkui seiskuma, et teha läbi täielik “taaskäivitus”. Piltlikult öeldes sel ajal oleks pidanud ajaloos nagu kõik tuled kustuma.

Märkus: Piibli tekstid ei anna Noa veeuputusele siiski üht kindlat kuupäeva, seda arvutatakse läbi Piiblis esinevate tegelaste vanuste või sündmuste vahele jäänud perioodide nimetamiste. Traditsioonilised kronoloogiad varieeruvad ligikaudu 3300-2300 e.m.a., sõltuvalt sellest, kas aluseks võetakse Vana Testamendi nn masoreetlik tekst, kõige levinum, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem u 2400 e.m.a., nagu ka „Surnumere käsikirjad“ või näiteks vähem levinud Septuaginta, ehk 3. sajandist e.m.a. pärit Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, mis määratleb veeuputuse ajaks pigem umbes 3300 e.m.a. aga seejuures paljude kõrvalekalletega tänapäeva Piibliga võrreldes.

Selles ülevaates lähtutakse James Ussheri (1581–1656) traditsioonilisest Piibli kronoloogiast, mille järgi toimus Noa veeuputus 2348 e.m.a., sest see on lihtsalt kõige levinum.

Ja võibolla eelhäälestuseks:

MustAuk ei uuri valdavalt seda, kas ideed on õiged või valed. Ta uurib, kust ideed tulevad, kuidas nad muutuvad ja miks nad püsivad.

Ka selle ülevaate eesmärk on pigem viidata sellele, kuidas faktipõhine analüüs võib avada ruumi aruteluks, mitte seda sulgeda.

Hiina

Hiina tsivilisatsiooni alustalad 24. sajandi e.m.a. kontekstis olid Liangzhu ja Longshani kultuurid. Nende kultuuride dateeringud näitavad, et James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal toimus Hiinas pigem kultuuriline järjepidevus ja sisemine areng kui ulatuslik tsivilisatsiooniline katkestus.

Liangzhu kultuur (3300–2300 e.m.a.)

Veemajandus
Liangzhu on tuntud maailma ühe varaseima mastaapse veemajandussüsteemi poolest (tammid, kanalid ja veekontrollirajatised), mis viitab pikaajalisele kogemusele üleujutuste ja veerežiimi ohjamisel.

Kõrge kultuuriline areng
Arenenud linnakeskused, keerukas ühiskondlik korraldus ja erakordne jadekunst saavutasid oma kõrgpunkti vahetult enne kultuuri hilisfaasi.

Lõppfaas
Liangzhu taandumist umbes 2300 e.m.a. seostatakse tänapäeva uurimustes peamiselt kliimamuutuste ja hüdroloogiliste muutustega, mitte ühe äkilise ülemaailmse üleujutusega. Asustus liikus sujuvalt teistesse piirkondadess ning puuduvad märgid kogu piirkonna tsivilisatsiooni hävimisest.

Longshani kultuur (3000–1900 e.m.a.)

Õitseng
Longshani kultuur oli juba sajandeid enne 2348 e.m.a. välja kujunenud ning jätkas arengut veel ligi neli sajandit pärast seda. Seda peetakse hilisemate Xia ja Shangi kultuuritraditsioonide oluliseks eelkäijaks.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud paljudest asulatest (nt Shandongis ja Henanis) näitavad asustuse, käsitöö ja ühiskondliku arengu jätkumist kogu 24. sajandi e.m.a. vältel ilma katkestuseta.

Mida sellest võib järeldada?

Asjaolu, et üks kultuur oli oma hilisfaasis ning teine juba sajandeid kujunenud ja edasi arenev, viitab Hiinas kultuurilisele järjepidevusele, mitte kogu piirkonda tabanud tsivilisatsioonilisele katkestusele. Arheoloogilised andmed ei näita, et Hiina oleks sellel ajal muutunud inimtühjaks või et sealne kultuur oleks tulnud üles ehitada väljastpoolt saabunud ellujäänute poolt.

Samas leidub Hiina eri piirkondades veenvaid tõendeid kohalike suurte üleujutuste kohta. Need viitavad sellele, et üleujutused olid Hiina eelajaloos olulised ja mõjutasid üksikuid piirkondi erinevatel aegadel.

Veeuputuse narratiivi mõttes on märkimisväärne, et sellise ülemaailmse mastaabiga globaalne katastroof ei jätnud neisse piirkondadesse jälgegi – puudub igasugune märk tsivilisatsiooni täielikust hävimisest, sh 24. sajandil e.m.a., mida võiks eeldada globaalse uputuse puhul.

Egiptus

Egiptuse riiklik stabiilsus 3. aastatuhandel e.m.a. pakub ideaalset võimalust globaalse katastroofi teooria testimiseks. Kui aastal 2348 e.m.a. oleks toimunud ülemaailmne häving, peaks arheoloogilises jäljes ilmnema selged katkestused või näiteks ka katkestused ajaloolistes dokumentides ja märkmetes. Ometi näitab Niiluse orgu uuriv arheoloogia hoopis teistsugust pilti.

Erinevalt Mesopotaamia ootamatutest ja purustavatest tulvadest, mis vormisid sealseid katastroofimüüte, oli Egiptuse “uputus” ehk Niiluse iga-aastane üleujutus oodatud, eluandev ja rangelt reguleeritud bürokraatlik sündmus. See oli majanduse alus, mitte hävitav jõud (võibolla sel põhjusel ei ole ka Egiptuse mütoloogias „veeuputuskatastroofe“). Ussheri pakutud kuupäev (2348 e.m.a.) langeb Vana riigi (3.–6. dünastia) perioodi, mil Egiptuse tsivilisatsioon oli oma haldusvõimekuse tipul.

Arheoloogilised tõendid kultuurilisest stabiilsusest:

• Monumentaalne arhitektuur: Giza suured püramiidid (u 2580–2510 e.m.a.) ehitati vahetult enne Ussheri kuupäeva. Need seisavad tänaseni ilma igasuguste veekahjustuste või sedimentatsiooni jälgedeta, mis viitaksid globaalsele veemassile.
• Halduslik järjepidevus: Riiklik korraldus, maksusüsteem ja kirjakultuur jätkusid takistamatult. Puuduvad märgid elanikkonna täielikust asendumisest Noa järeltulijatega.

Hinnates Egiptuse administratiivset stabiilsust, saab järeldada, et puuduvad igasugused märgid tsivilisatsiooni hävimisest või kultuurilisest nullpunktist 24. sajandil e.m.a.

Induse oru paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon: veeuputuse mütoloogia paradoks

Induse oru Harappa tsivilisatsioon pakub Noa veeuputuse kronoloogia võrdlemisel ühe kõige huvitavama näite. James Ussheri kronoloogia järgi paigutub Noa veeuputus aastasse 2348 e.m.a., kuid sel ajal oli Harappa tsivilisatsioon hoopis oma kujunemis- ja tõusufaasis.

Harappa tsivilisatsioon 24. sajandil e.m.a.

Kiire areng
Umbes 2600–1900 e.m.a. õitses nn küpse Harappa kultuuri periood. Linnad nagu Harappa, Mohenjo-daro, Dholavira ja Rakhigarhi kujunesid hästi planeeritud linnakeskusteks, kus kasutati standardiseeritud telliseid, keerukat kanalisatsiooni, veevarustust ja ulatuslikke kaubandusvõrgustikke.

Järjepidevus
Arheoloogilised leiud näitavad, et asustus, käsitöö, kaubandus ja linnakultuur jätkusid katkematult kogu 24. sajandi e.m.a. vältel. Puuduvad tõendid, et sellel ajal oleks toimunud kogu tsivilisatsiooni hõlmanud järsk katkestus või uus algus.

Hääbumine – kuid hoopis teisel põhjusel

Harappa tsivilisatsiooni allakäik algas alles sajandeid hiljem, ligikaudu 2200–2000 e.m.a. Tänapäeva arheoloogia ja paleokliima uuringud seostavad seda eeskätt mussoonide nõrgenemise, jõgede veehulga vähenemise ning pikaajaliste kliimamuutustega. Eriti oluline oli Ghaggar–Hakra jõesüsteemi hääbumine, mis muutis põllumajanduse ja suurte linnade ülalpidamise järjest keerulisemaks.

See protsess ei toimunud üleöö, vaid kestis sajandeid. Linnad vähenesid järk-järgult, asustus hajus väiksematesse keskustesse ning ühiskond kohanes muutuvate keskkonnatingimustega.

Paradoks

Kui Piibli veeuputuse loos kujutab ohtu liigne vesi, siis Harappa tsivilisatsiooni suurimaks väljakutseks osutus vee puudus.

See paradoks ei vähenda veeuputuse lugude kultuurilist ega religioosset tähendust, kuid näitab, et vähemalt Induse oru arheoloogiline ajalugu räägib teistsugusest loost: 2348 e.m.a. paiku oli tsivilisatsioon tõusuteel ning selle tegelik kriis saabus alles mitu sajandit hiljem pikaajaliste kliimamuutuste tõttu.

Vahemere piirkond

Vahemere piirkond (Kreeta, Mükeene, Levant, Anatoolia, Küpros) ei näita aastal 2348 e.m.a. ühist katkestust. Vahemere idaosa ei moodustanud veel ühtset tsivilisatsiooni, kuid piirkonnas arenesid juba mitmed omavahel seotud kultuurid. James Ussheri kronoloogia järgi Noa veeuputuseks peetaval ajal ei näita arheoloogia nende kultuuride üldist katkestust, vaid järkjärgulist arengut.

Egeuse piirkond

Küklaadide kultuur
Egeuse saartel õitses Küklaadide varane pronksiaeg (u 3200–2000 e.m.a.), mida iseloomustasid marmorist kujukesed, merendus ja saartevaheline kaubandus.

Varane Kreeta
Kreetal kujunesid välja kogukonnad, millest arenes hiljem Minose tsivilisatsioon. Arheoloogia näitab asustuse ja käsitöö järjepidevat arengut läbi kogu 3. aastatuhande e.m.a..

Anatoolia

Trooja II
Loode-Anatoolias arenes Trooja varajane linnakultuur. Linn kihistus järk-järgult ning puuduvad märgid kogu piirkonda tabanud hävingust 24. sajandil e.m.a..

Levant

Linnriikide areng
Tänapäeva Iisraeli, Liibanoni ja Süüria aladel eksisteerisid juba kindlustatud linnad, mille asustus ja kaubandus jätkusid kogu selle perioodi vältel.

Nn veeuputuse perioodi ulatuvad ka hilisemad, tuntumad kultuurid ning toimuvad seejuures ka suured kataklüsmid, mis aga omavad lokaalset, mitte isegi piirkondlikku püsivat mõju:

Piirkond	Sündmus / Kultuur	Seos 2348 e.m.a.	Arheoloogiline leid
Kreeta	Minoiline tsivilisatsioon	Õitseaeg u 2600–1450 e.m.a.	Pidev asustus ja lineaarkirja areng enne ja pärast 2348 e.m.a.
Santorini	Thera vulkaanipurse	Toimus u 1600 e.m.a.	Hilisem lokaalne kataklüsm; tsunamijäljed Egeuse rannikul.
Anatoolia	Hatti riigid	Pidev asustus u 2000–1200 e.m.a.	Kirjalikud allikad ja arheoloogia näitavad riigi eelkäijate stabiilsust.
Levant	Kaanani asustused	Järjepidevus 2000–1000 e.m.a.	Kohalikud jõe- ja tormiüleujutuste kihid eri ajastutel.
Küpros	Küpro-Minoiline kultuur	Õitseaeg 2500–1050 e.m.a.	Linnad ja kuningriigid (nt Enkomi) arenesid katkestusteta.

Vaadates selliseid andmeid, ilmneb, et Vahemere piirkonnas ei eksisteeri ühtset hävingukihti aastal 2348 e.m.a.

Vahemere idaosas näitab arheoloogia pikaajalist kultuurilist arengut, kasvavat merekaubandust ja piirkondlikke kontakte, mitte kogu piirkonda hõlmavat tsivilisatsioonilist katkestust 24. sajandil e.m.a. Sellest arenesid hiljem välja Minose, Mükeene ja foiniikia kultuurid.

Kui oletada ülemaailmset tsivilisatsioonilist katkestust, peaksime ootama kaubandusvõrgustike katkemist, tehnoloogiliste traditsioonide kadumist ja kontaktide uuesti tekkimist. Kuid 3. aastatuhande e.m.a. Vahemere idaosas näeme pigem vastupidist:

• meresõit laieneb;
• metallurgia levib;
• obsidiaan, vask ja luksuskaubad liiguvad pikkade vahemaade taha;
• arhitektuurilised ideed levivad;
• haldus ja kirjakultuur arenevad eri piirkondades paralleelselt.

Küll on aga väga hästi dokumenteeritud piirkonna tsivilisatsioonide häving nn “pronksiaja kollpapsis” 12. sajandil e.m.a.

Mesopotaamia

Mesopotaamia piirkond, Tigrise ja Eufrati jõeorg, on Noa veeuputuse mütoloogilise pärandi uurimisel muidugi kõige olulisem fookuspunkt. See piirkond kujutab endast haruldast ristumiskohta, kus geoloogilised protsessid, rikkalik arheoloogiline kultuurkiht ja maailma vanim kirjalik pärand põimuvad ühtseks narratiiviks. Erinevalt Niiluse oru prognoositavatest üleujutustest on Mesopotaamia jõedeltad ajalooliselt pigem saanud osa ootamatutest ja purustavatest uputustulvadest, mis on loonud unikaalse pinnase katastroofimüütide tekkeks.

Mesopotaamia kultuuridest teame sel perioodil järgmist:

1. Uruki periood (u 4000–3100 e.m.a.): Sel ajajärgul tekivad esimesed suurlinnad ja u 3200 e.m.a. areneb välja kiilkiri. Olulisimaks tõendiks tsivilisatsiooni katkematusest on Uruki Eanna tempel (u 3100 e.m.a.), mille pidev kasutus ja arhitektuurne areng ulatub takistamatult üle mütoloogilise 2348 e.m.a. piiri.
2. Varadünastiline periood (u 2900–2350 e.m.a.): See on linnriikide õitseaeg, kus toimivad arenenud haldussüsteemid ja templimajandus. Erinevates linnades (Ur, Šuruppak) esinevad settmikihtide leiud on ajaliselt hajutatud ega viita sünkroonsele hävingule.
3. Akkadi riik (2334–2154 e.m.a.): Sargon Suure võimuletulek u 2334 e.m.a. tähistab esimese suurriigi sündi. On märkimisväärne, et vaid 14 aastat pärast traditsioonilist veeuputuse kuupäeva (2348 e.m.a.) domineeris piirkonnas stabiilne ja kõrgelt organiseeritud impeerium, mis ei näita märke hiljutisest täielikust hävingust või elanikkonna asendumisest.

Tsivilisatsiooni järjepidevuse indikaatorid Mesopotaamias:

• Halduslik stabiilsus: Kirjasüsteemi ja bürokraatia katkematu areng Sumeri-Akkadi üleminekul.
• Kultuslik järjepidevus: Templite (nt Eanna) ja sakraalarhitektuuri järjepidev uuenemine ilma kultuurilise “nullpunktita”.
• Demograafiline püsivus: Puuduvad arheoloogilised tõendid elanikkonna täielikust vahetumisest 24. sajandil e.m.a.

Kuid tõsi, just Mesopotaamiast on leitud ulatuslikke jälgi väga suurtest ja hävitavatest üleujutustest. Kuid nagu tabel näitab, toimusid need üleujutused siiski kõik eri aegadel.

Linn	Aeg (e.m.a.)	Periood	Arheoloogiline tähelepanek
Ur	u 2900	Varadünastiline I	Settekiht, mille järel asustus jätkub samas kultuurilises rütmis.
Šuruppak	u 2600–2500	Varadünastiline II	Paksud üleujutuskihid; linna administratiivne järjepidevus säilib.
Kiš	u 2500–2400	Varadünastiline III	Üleujutusjäljed templite ja paleede vahelises kihistuses.
Nippur	u 2400	Varadünastiline III	Settekihid, mis ei sega halduskeskuste tegevuse jätkumist.
Lagaš	3. aastatuhat	Eri faasid	Üleujutuskihid eri aegadel; asustus püsib stabiilne kogu aastatuhande.

Seega üleujutuste settekihid ei ole samaaegsed ega kata ühtlaselt kogu ala – need ei viita ühele suurele kataklüsmile, vaid mitmele, eri aegadel toimunud erinevale lokaalsele üleujutusele.

Huvitav on seejuures võrrelda nende andmetega Mesopotaamia „veeuputuse narratiivide“ tekke aega:

• Atrahasise eepos (üleskirjutus u 18.–17. saj e.m.a.): Esitab teoloogilise narratiivi jumalate otsusest inimkond „lärmi“ tõttu hävitada.
• Gilgameši eepos (üleskirjutus u 13. saj e.m.a.): Utnapištimi lugu, mis sisaldab detaile laeva ehitamisest ja elu säilitamisest, peegeldades juba väljakujunenud mütoloogilist kaanonit.

Veeuputuse-lood ei ole seega isegi Mesopotaamia piirkonnas olnud nö aktuaalselt ilmastikuraportid, vaid läbi pika suulise pärimuse perioodi lõpuks kirja pandud ja aja jooksul teoloogilise värvingu omandanud tagasivaatelood.

Lisaks, kui teha eraldi analüüs eri kultuuride veeuputuse-narratiividest, siis puudub ka igasugune võimalus puhtalt neile allikaile tuginedes neis nimetatud üleujutusi paigutada samale ajapunktile ajaloos.

Geoloogilised märgid

Kuidas on aga suurte veeuputuslaadsete kataklüsmide jälgedega Maa geoloogilises ajaloos? 18. ja 19. sajandil oli teaduses valdav nn katastrofism (suured muutused mitte läbi aeglaste arengute, vaid läbi suurte kataklüsmide), kuna geoloogilised leiud näisid kinnitavat suurt uputust. Tänapäevane geoloogia on aga andnud neile nähtustele märksa täpsemad ja ajaliselt hajutatud selgitused. Geoloogilised leiud on ehtsad, küsimus on nende vanuses ja tekkepõhjuses.

Peamised geoloogilised nähtused, mida ekslikult uputusega seostati:

1. Laamtektoonika: Merekarbid Alpide tippudes on merepõhja settekivimid, mis on tõusnud maakoore liikumise tulemusel miljonite aastate jooksul (u 50–300 miljonit aastat tagasi).
2. Jääaja lõpu protsessid: Mammutite surnuaiad ja rändrahnud tasandikel on seotud viimase jääaja lõpuga (u 15 000–10 000 aastat tagasi), mil liustike sulamine ja hiiglaslikud mudavoolud muutsid maastikku.
3. Musta mere täitumine: Umbes 5600 e.m.a. toimus Bosporuse avanemine ja kiire veetaseme tõus, mis on reaalne lokaalne katastroof ja võis settida inimkonna mällu “uputuse” algkujuna.

Need leiud ei viita aastale 2348 e.m.a., vaid on osa Maa miljardite aastate pikkusest dünaamikast.

Kuidas katastroofist saab püha tekst?

Seda, kuidas looduslik sündmus teiseneb teoloogiliseks õpetuseks, nimetatakse vahel „mütogeneesiks“. See selgitab distantsi “arheoloogilise aja” (toimunud fakt) ja “kirjandusliku aja” (kirjapandud tähendus) vahel. Noa loo peamine tekstiline fikseerimine (u 8.–5. sajand e.m.a.) toimus üldise hinnangu järgi ligi 2000 aastat pärast oletatavaid sündmusi, muutes loo sümbolistlikuks.

5-astmeline mütogeneesi mudel võiks olla umbes selline:

1. Looduskatastroof: Reaalne piirkondlik sündmus (nt mõni Mesopotaamia üleujutus).
2. Kollektiivne mälu: Vahetu kogemus hävingust ja ellujäämisest.
3. Suuline pärimus: Lugude dramatiseerimine; näiteks Atrahasise eeposes toodi sisse “müra-motiiv” – jumalad otsustasid inimkonna hävitada, sest nende müra häiris jumalate und. See lisab sündmusele moraalse põhjuse.
4. Kirjalik traditsioon: Lugude süstematiseerimine (Gilgameš, Atrahasis, Noa).
5. Teoloogiline tõlgendus: Sündmusest saab jumalik leping või karistus, mis kannab edasi religioosset sõnumit.

See distants tähendab, et mütoloogia ei säilita mitte täpset aastaarvu ega ka sündmuse teaduslikus mõttes objektiivset kirjeldust, vaid pigem sündmuse emotsionaalset ja moraalset tähendust.

Üks võimalik taolise mütogeneesi kirjeldus võiks ju olla selline, et algselt nö sündmuse raporti, inimeste vahetute mälestuste ja emotsioonide formaadis olnud lood muutusid aja jooksul aina narratiivsemataks, mis tähendab et lugudele pidi tekkima ka eellugu, taustalugu, järellugu jms mis teeks selle “looks”, mida saab jutustada ja mis vastaks ka inimeste puhul kõige olulisemale küsimusele: “miks?”. See kujundab narratiivi laiemaks ja suuremaks algsest faktoloogiast – juurde tulevad lõpuks lood jumalatest, moraalist jms. Narratiiv muutub nö “lõkke-ääres-jutustava-loo-kõlbulikuks”. Kujutlusvõime tarbeks on selle artikli lõppu lisatud üks “Imaginaria” lugu – üks võimalus, kuidas see kõik võis nii minna.

Siinkohal tasuks meenutada Sumeri/Akkadi veeputusloo taustapõhjust: peajumal Enlili ärritas see, et inimesed oli “lärmakad” (meenutaks öösel unetult vähkrevat majaomanikku, keda häirivad allkorrusel pidutsevad üürnikud). Tundub meile ehk imelik ja isegi naljakas, kuid mõeldes laiemalt: inimesed ju märkasid, kuivõrd erinev sellest tasakaalukast ja vaiksest looduskeskkonnast on inimtsivilisatsioon, need uued ja lärmakad Sumeri linnad. Siin oli ilmselge konflikt. Kas see tsivilisatsooni “lärmakus” võis “häirida” seda loomulikku keskkonda? Kas siis ka jumalaid? Iseenesest ju täiesti loomulik mõttekäik. Ning “lärmakuse” asmel Piibli jutustuses olev morraliküsimus – kas taas sõltuv uuest keskkonnas ja kontekstist? Kuid ilmselgelt on need tänapäevased tõenäolised retrospektiivid, päris täpselt ja kindlalt me “mütogeneesi” veeuputusloo puhul muidugi rekonstrueerida ei suuda.

Teaduse ja traditsiooni dialoog

Kõik eelnev võiks viia erapooletult hinnates järelduseni, et globaalset, sünkroonset katkestust, ka veeuputuse või muu sündmuse läbi aastal 2348 e.m.a. ei toimunud – Egiptuse bürokraatia ja Hiina põllumajandus jätkasid oma rada, samuti oli see teistes kultuurides. Piltlikult võiks öelda, et kui teadete järgi toimus ulatuslik elektrikatkestus, siis pea ühegi linna tuled isegi ei vilkunud sel ajal.

Ometi ei ole veeuputusmüüdid “valed”. Need on väärtuslikud mälukandjad lokaalsetest, kuid mastaapsetest looduskatastroofidest, mis on kujundanud inimkonna psüühikat, neil on oma tähendus ja roll.

Aga et mõista, miks legendid ja teaduslikud andmed tihti justkui eri keelt räägivad, peame eristama kolme tasandit:

• Geoloogiline aeg: Käsitleb Maa füüsilisi suursündmusi. Näiteks Musta mere kiire täitumine Bosporuse avanemisel (u 5600 e.m.a.) või Santorini vulkaanipurse (u 1600 e.m.a.). Need on reaalsed loodusnähtused, mis muudavad maastikku.
• Arheoloogiline aeg: Keskendub inimeste asustusele ja materiaalsele kultuurile. See näitab, kuidas inimesed neis muutuvas oludes elasid, linnu ehitasid või üleujutuskihtide järel uuesti alustasid.
• Kirjanduslik aeg: See on lugude sündimise aeg. Siin saavad mälestused (nt Gilgameši eepos või Piibli Noa lugu) oma teoloogilise või moraalse tähenduse, sünteesides sageli põlvkondade pikkusi kogemusi üheks sümbolistlikuks sündmuseks.

See eristus on oluline, sest legendid ei ole nö sündmuspaigal koostatud aktuaalsed raportid, vaid narratiivide kollektiivne settimine, kus tuhandete aastate tagused geoloogilised mälestused kohtuvad hilisemate kultuuriliste väärtustega.

Piltlikult võiks kujutada seda ka nii, et läbi geoloogilise ajastu ehitatakse üles “lava” ja “dekoratsioonid”, millele siis arheoloogilisel ajastul astub inimene, “näitleja”, kelle tegevust mõtestatakse läbi kirjandulikul ajal loodud “näidendi”, mis peab nagu kunstivorm ikka, andma toimunule pigem sisu, mõtte, sõnumi.

Eks ka meie elame ju ajal, kus keskkonnamõjud on reaalsed, kardame ka ise selle kõige tulemusel tekkivaid üleujutusi ja kataklüsme ning oleme natuke mures suureks paisunud inimtsivilisatsiooni “müra”, sh “digitaalse müra” pärast, mis tunnetuslikult näib olevat väga võõras meie loomuliku elukeskkonna jaoks ja paneb meid muretsema, et kuidas see keskkond meid seetõttu kohtleb. Võibolla me polegi väga erinevad neist, kelle lugusid veeuputusest me tänapäeval kriitiliselt hinnata soovime.

Võib-olla ei olegi seepärast kõige olulisem küsimus, kas veeuputus toimus täpselt nii, nagu seda üks või teine tekst kirjeldab. Sama oluline on küsida, miks nii paljud kultuurid pidasid vajalikuks sellest jutustada. Mõtteloo seisukohalt ei ole legend eelkõige ekslik ajalooraamat, vaid aken sellesse, kuidas inimesed mõistsid katastroofi, mälu ja uut algust.

Seega sõnasõnalise tähenduse asemel tuleb otsida nende lugude tegelikku eesmärki – sõnumit.

Selline on veeuputusega seotud ideede evolutsioon.

---

Igal “distsipliinil” on oma roll:

Geoloogia uurib, mis juhtus Maaga.

Arheoloogia uurib, mis juhtus inimestega.

Mõttelugu uurib, kuidas inimesed sellele tähenduse andsid.

---

Seega lõpudisklaimer:

See ülevaade ei püüa otsustada Noa veeuputuse teoloogilise tähenduse üle ega väita, et kõik veeuputuslood oleksid pelgalt väljamõeldised.

Samuti ei välista see võimalust, et erinevad traditsioonid säilitavad mälestusi tegelikest piirkondlikest üleujutustest.

Selle ülevaate eesmärk on näidata, millise pildi annab arheoloogia ja geoloogia juhul, kui võrrelda seda sõnasõnaliselt piiblikronoloogia järgi dateeritud Noa veeuputusega.

---

Eelneva materjali põhjal genereeritud selgitav podcast (inglise keeles, 49 minutit):