Oktoober näib vahel sellise üleminekukuuna meie kalendris. See lugu räägib aga ühest võimsast ideest, mille sünd võib olla oktoobriga seotud, tõsi 2565 aastat tagasi – kuidas tulid juudid selle peale, et Pärsia kuningas Kyros on nende Messias? Kaevasin sünnipäeva puhul üles ühe oma aastaid tagasi kirjutatud teksti ja mõtlesin seda MustasAugus pisut teise nurga alt paista lasta.
Oktoober on vana Lähis-Ida ajaloos huvitav kuu. Meie kalendrikuud ei lange muistsete kalendritega muidugi täpselt kokku, kuid septembrisse-oktoobrisse jääb juudi kalendris tišri – kuu, kuhu mahuvad nii uusaasta, lepituspäev kui ka lehtmajadepüha. Umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi kandis peaaegu sama nime – Tašrītu – ka üks Babüloonia kalendri kuu.
Selle kuu 16. päeval aastal 539 e.m.a. juhtus midagi, mis muutis kogu Lähis-Ida ajalugu – maailmavõim Babülon langes.
Nabunaidi kroonika järgi oli Pärsia kuningas Kyros Suure armee samal sügisel purustanud babüloonlaste väed Opise juures. Seejärel langes Sippar ning Tašrītukuu 16. päeval sisenesid Kyrose väed Babüloni ilma lahinguta. Nabunaid võeti vangi. Kyros ise saabus linna hiljem. Tänapäevases kronoloogias paigutatakse Babüloni vallutamine tavaliselt 12. oktoobrile 539 e.m.a.
Sündmus ise on ajalooliselt huvitav aga siin, MustasAugus on veelgi huvitavam see, mida inimesed sellest hiljem rääkima hakkasid, milline lugu sellest sai, milline idee siit sündis.
Kuningas, kes läks oma jumalatega tülli
Babüloonia viimane kuningas oli Nabunaid ehk Nabonidus oli üks kummalisemaid tegelasi Uus-Babüloonia ajaloos. Ta tõusis troonile 556. aastal e.m.a. ega kuulunud Nebukadnetsari otsesesse meesliini (võimalik, et osales selle liini viimase esindaja atendaadis). Tema perekondlik taust viis Babüloonia traditsioonilisest religioossest keskusest põhja poole, Harranisse, varasema maailmavõimu Assüüria kultuuriruumi. Nabunaidi ema Addagoppe oli seotud sealse kuujumal Sîni (Sumeri algupäraga jumal) kultusega ning ka Nabunaid ise hakkas Sînile pöörama erakordselt suurt tähelepanu.
Ja see tekitas tohutu probleemi, sest Babüloni peajumal oli Marduk ning Marduki kultus polnud lihtsalt mingi religioon tänapäevases mõttes. Sellega oli seotud Babüloonia kuningavõimu legitiimsus, linna identiteet ja võimas preesterkond.
Nabunaidi hälbiv religioonipoliitika võis seega puudutada Babüloonia poliitilise korra alust.
Hiljem koostatud Nabunaidi-vastastes tekstides kujutataksegi kuningat mehena, kes rikkus traditsioonilist jumalikku korda, eiras Mardukit ning käitus viisil, mida tema vastased said kujutada irratsionaalsena, lausa hullumeelsena. Neid tekste tuleb muidugi lugeda ettevaatlikult, tegemist pole neutraalsete elulugudega, vaid pärast Nabunaidi kukutamist kujunenud poliitilis-religioosse kirjandusega, võib öelda et propagandaga.
Aga Nabunaidil on huvitav peatuda, sest ta oli ka muidu ebaharilik valitseja. Ta tundis suurt huvi mineviku vastu, eriti oma Assüüra päritolu ja selle kultuuri vastu, otsis vanade templite alusürikuid, restaureeris muistseid pühamuid ning uuris varasemate kuningate ehitisi. Seetõttu on teda mõnikord nimetatud koguni üheks esimeseks arheoloogiks, mõni koguni nimetab tema vanade muististe kogusid esimesteks muuseumiteks. Minu vanas tekstis köitis mind juba siis just see veider kombinatsioon: religioosne reformaator, antiigihuviline kuningas ja mees, kes sattus konflikti oma riigi kõige võimsama preesterkonnaga.
Kõige kummalisem oli aga tema pikk eemalolek Babülonist. Nimelt, Nabunaid vallutas oaasis asuva linna Teema (või Tayma), jäädes sinna kümneks aastaks ning rajades sellesse linna kuninglikke hooneid. Babüloonias täitis samal ajal olulisi kuninglikke ülesandeid tema poeg Belsassar – seesama Belsassar, kelle nimi on tuttav Taanieli raamatu viiendast peatükist.
See ei olnud pisiasi. Kuninga puudumine oli suur religioosne probleem. Babüloni tähtsaimate rituaalide läbiviimine eeldas kuninga kohalolekut ning Nabunaidi äraoleku ajal ei saanud kõiki tavapäraseid kuninglikke rituaale nõuetekohaselt läbi viia.
„Nabunaidi värssjutustus“ esitab seejuures päris huvitavaid fakte selle kuninga kohta: „Ta tegi midagi väärtusetut, ta tegi kuju jumalast, keda veel mitte keegi sellel maal ei olnud näinud. Ta tõi selle templisse ja asetas pjedestaalile, ta nimetas teda Kuu nime järgi … ta kaunistas teda .. kroonis tiaaraga … tema käe asend on nagu varjutuses Kuul.“ Nabunaid lubab selles dokumendis ehitada sellele jumalale templi ning kinnitab, et kuni selle ajani ei tähista ta Babülonis Mardukile pühendatud uue aasta püha. Seejärel räägitakse, kuidas kuningas asus elama Teemasse. Seejärel muutub tekst katkendlikuks, ent mingil hetkel esinevad sõnad „kuningas on hull“. Ka Babüloni preestrite ülestähendused kinnitavad süüdistust, et Nabunaidi viibimise ajal Teemas oli ta ajutiselt hullumeelne, mis muidugi ei pea tähendama tegelikku kliinilist haigust, kuid vähemalt kinnitab see, et lugu (võibolla preestrite propaganda) väidetavast Nabunaidi hullumeelsusest levis.
Ja samal ajal kasvas Babülonist ida pool uus võim – Pärsia.
Marduk otsib endale uue kuninga
Aastaks 539 e.m.a. oli Nabunaidi olukord muutunud juba ohtlikuks, sest pärslane Kyros oli mõne aastakümnega loonud tohutu riigi. Sügisel purustasid tema väed babüloonlased Opise juures, Sippar alistus. Seejärel sisenesid Pärsia väed Babüloni ja Nabunaid võeti vangi. Belsassari kohta ütleb Taanieli raamat, et ta tapeti samal ööl, kuid säilinud Babüloonia allikad tema surma asjaolusid otseselt ei kinnita.
Ent pärast vallutust tekkis väga huvitav teoloogiline probleem, sest Babülon polnud lihtsalt üks linn, vaid Babülon oli jumal Marduki linn. Ja nüüd – kui võõras kuningas suutis vallutada Marduki linna, mida ütles see Marduki kohta? Kas Marduk polnudki jumal? Miks Marduk lubas seda juhtuda?
Üks võimalik ja ilmselt esimene vastus olnuks lihtne ja ebameeldiv: pärslaste jumalad (tegelikult oli neil üks Jumal) osutusid Mardukist tugevamaks. Kuid Babüloonia religioosne traditsioon andis hoopis teise vastuse ja siit hakkab hargnema üks meilegi tuttav idee: Marduk ei hüljanud Babüloni, vaid Nabunaidi!
Just sellise loo jutustab Kyrose silinder. Nabunaidi kujutatakse valitsejana, kes rikkus Babüloonia õiget kultuslikku korda, jättis selle hooletusse, tegeles mõttetustega, oli lausa hull. Ja otse loomulikult otsib Babüloni peajumal Marduk seejärel sobivat valitsejat mujalt, leiab pärslase Kyrose, „kutsub teda nimepidi“ ning laseb tal Babüloni vallutada, et Kyros saaks Babülonis taas Marduki austamise jalule tõsta. Kyros tuleb Babüloni, ta ei tühista Babüloni jumalaid, vastupidi, taastab nii Marduki kui teiste kohalike jumalate austamise ning lausa tagastab mujalt Babüloni toodud jumalakujud nende algsetele pühamutele. Niisiis Kyros saab selles loos mitte Marduki vaenlaseks, vaid tema valitud kuningaks, kelle ülesandeks on taastada rikutud kord.
Kui nüüd järele mõelda, siis see on geniaalne ja elegantne teoloogiline lahendus. See on suurepärane tegelikkuse inversioon lausa lunastavaks ideeks: Jumal ei kaotanud sõda, vaid halb kuningas kaotas jumala toetuse!
Selles loos polnud Kyros üldsegi Marduki vallutaja, nagu „ekslikult“ võis „võhikule“ paista – temast sai hoopis ettenägelikult Marduki tahte täideviija.
Nüüd võib juhtuda, et lugeja korraks peatub, sest …
Jah, kus oleme midagi sellist varem kuulnud?
Babülonis elas samal ajal veel üks kogukond, kellel oli tulnud lahendada peaaegu täpselt sama probleem – juudid!
Mõnikümmend aastat varem oli Nebukadnetsar vallutanud Jeruusalemma. Tempel oli hävitatud. Osa elanikkonnast ja eliidist oli küüditatud. Ka nende ees seisis teoloogiliselt peaaegu talumatu küsimus: kui Jahve on Jumal, kuidas sai tema tempel Jeruusalemmas hävida?
Muistses maailmas oleks täiesti loomulik järeldus olnud, et Babüloni jumalad osutusid tugevamaks. Kuid kui me loeme Vana Testamenti, siis näeme, et seal antakse hoopis teistsugune vastus: Jeruusalemm ei langenud sellepärast, et Jahve oleks Nebukadnetsarile või Mardukile kaotanud, vaid Jeruusalemm langes, sest Juuda oli rikkunud Jumala korda ja lepingut. Prohvetid olid ju hoiatanud, rahvas ja kuningad polnud kuulanud ning seetõttu muutus Babüloonia ise Jahve kohtuotsuse vahendiks.
Olgem nüüd ausad, struktuur ja loogika kahe narratiivi, kahe idee vahel on tähelepanuväärselt sarnane:
jumal pole nõrk, SEST inimesed rikuvad jumalikku korda, SEETÕTTU järgneb katastroof, MISTÕTTU võõras vallutaja osutub jumaliku tahte vahendiks.
Siin peab ühes asjas muidugi ettevaatlik olema. Me ei saa niisama lihtsalt öelda, et juudi preesterkond lihtsalt võttis selle seletusmudeli Babüloonia Marduki preestritelt üle, kuigi see kahtlaselt paistab niimoodi. Kuid meil pole otseseid tõendeid. Lepingu rikkumise ja sellele järgneva karistuse idee on Iisraeli traditsioonis iseenesest olemas ka varem ning katastroofi teoloogiliseks tõlgendamiseks polnud vältimatult vaja Babüloonia eeskuju.
Aga fakt on see, et pagendatud juudi kirjatundjad elasid aastakümneid keset Mesopotaamia kultuuri, olid kindlasti tuttavad Marduki kohta esitatud versiooniga ning seetõttu võib vabalt esitada tagasihoidlikuma, kuid minu jaoks võibolla isegi palju huvitavama küsimuse:
kas Babüloonia poliitiline teoloogia aitas juudi kirjatundjatel omaenda katastroofi seletamiseks juba olemasolevaid ideid korrastada, teravdada või uude ajaloolisse mustrisse asetada?
Ning minu arust võib sellele küsimusele väga suure tõenäosusega “jah” vastata.
Kuid sellega asi veel ei lõpe, tekib üks järgmine üllatav küsimus.
Kes tegi Kyrosest messia?
Ja siin muutub kogu see lugu, see paralleel veel kummalisemaks ja dejavu’likumaks.
Nimelt, Vana Testament, täpsemalt Jesaja 45:1 kasutab just sellesama pärslasest kuninga Kyrose sõna māšîaḥ – sedasama sõna, millest tuleb „messias“, sest Babüloni vallutanud Kyros vabastas sinna vangitatud juudid ja lausa toetas nende kodumaale naasmist ning seal templi ja Jeruusalemma taastamist. Võimas tegu aga iseenest ikkagi väga ebatavaline – ainus kord, kui „paganlikku“ kuningat nimetatakse lausa messiaks, Looja-Jumal Jahve “võituks”.
Aga siin tekib kiusatus pöörata see küsimus ümber ja küsida hoopis nii:
Kas juudid üldse tegid Kyrosest esimestena Jumala valitud päästjakuninga?
Või äkki saabus Kyros nende loosse juba sellises rollis?
Sest, mõtleme korraks.
Kyrose silindris on see hämmastav inversiooniskeem: Nabunaid on rikkunud jumalikku korda, Babüloni peajumal Marduk „vaatab ringi“ ja leiab Kyrose ning valib Kyrose õigeks valitsejaks. Ning tõesti, Kyrose silinder ütleb sõnasõnalt: Marduk vaatab läbi kõik maad, otsides endale sobivat õiglast kuningat; seejärel võtab ta Anšani kuninga Kyrose käest kinni, „kutsub teda nimepidi“ ja kuulutab ta valitsejaks. Edasi käsib Marduk Kyrosel minna Babüloni ning „nagu sõber ja kaaslane“ kõnnib tema kõrval.
Kyrose silinder on täielikult Babüloonia poliitilise teoloogia keeles kirjutatud tekst: Kyros pole selles Iraani jumala saadik, vaid Marduki valitud kuningas.
Seejärel loeme Jesaja 44–45: Jahve nimetab Kyrost oma karjaseks, Jahve kutsub teda nimepidi, võtab tema paremast käest, Jahve ütleb, et tema on Kyrose relvastanud ja annab rahvad tema ette ning avab tema ees väravad. Ja lõpuks nimetatakse Kyrost Jahve māšîaḥ’iks – võituks.
Hämmastav, eks ole?
Seega võiks provokatiivse küsimuse sõnastada nii: kas juudid andsid Kyrosele messia rolli või oli Jumala valitud päästjakuninga roll Kyrosele Babülonis juba antud ning juudi autorid tõlkisid selle lihtsalt Marduki keelest Jahve keelde?
See oleks väga ahvatlev järeldus. Aga ideede liikumisega on selline kaval lugu, et nad ei jäta alati maha väga tugevaid jälgi.
Lena-Sofia Tiemeyer vaatas 2024. aastal ilmunud põhjalikus uurimuses „The Cyrus Cylinder in Biblical Scholarship“ üle just Kyrose silindri, Jesaja 40–48 ning Esra raamatu omavaheliste seoste pika uurimisloo. Tema järeldus on kainestav: Kyrose silindri otsest tekstilist mõju piiblitekstidele pole põhjust eeldada. Tekstide rõhuasetused on liiga erinevad. Silinder keskendub Babüloonia jumalate kultuste taastamisele ja Kyrose kuninglikule legitiimsusele; Jesaja 40–48 seevastu Jahve ainuvõimule maailma ajaloo üle. Tiemeyeri arvates mõjutasid mõlemat pigem Kyrose tegelikud ajaloolised teod ja nende ümber kujunenud poliitiline olukord.
Kuid see vastuväide teeb minu meelest asja hoopiski veelgi huvitavamaks, sest meil pole vaja nii otsest seost: Kyrose silinder – Jesaja. Tegelikult piisab ka võimalusest, et pärast Babüloni vallutamist kujunes seal poliitilis-religioosne keskkond, milles Kyrost esitleti jumala valitud korra taastajana. Ja see on fakt – nii juhtus. Fakt on ka see, et juudid elasid selles keskkonnas ja lausa enam kui tõenäoline on see, et nad kuulsid seda teoloogilist selgitust: Marduk valis Kyrose.
Kui me nüüd mõtleme millelegi, mida ma olen varem kirjeldanud kui juutide geniaalset, inversioonipõhist mõtlemist, siis minu arust on täiesti võimalik, et juudi prohvetlik vastus võis kõlada: “
Jah – Kyros on tõesti valitud, jah – tema võidud pole juhus, jah – ta täidab jumalikku eesmärki AGA te eksite ühes asjas!
Kyrost ei valinud mitte teie Marduk, vaid meie Jumal!
Sest Jesaja 45 ütleb Kyrose valimist kirjeldades: „Mina olen Jahve ja kedagi teist ei ole.“
Täname hea idee eest, kõik on õige, kuid see ju lihtsalt ei ole võimalik, et Kyrose valis Marduk, kui ainus jumal on hoopis Jahve!”
Teisisõnu, see võib olla Mesopotaamia poliitilise teoloogia erakordselt julge ümbertõlgendus, kus Babüloonia võib jutustada õige loo, aga ta nimetab vale jumalat.
Sel moel võis saada ühest ja samast ajaloolisest mehest, võimsast valitsejast, vabastajast ja taastajast kahe vastandliku religioosse maailmapildi tegelane või lausa kangelane: sama kuningas, kaks jumalat.
Marduki loos on Kyros Marduki valitud kuningas, kes kõrvaldab Nabunaidi ja taastab õige korra. Juudi loos on Kyros Jahve võitu, kes lõpetab Babüloni võimu ning avab tee Jeruusalemma taastamisele.
See ei tõesta, et üks tekst kopeeris vahetult teist teksti, aga see näitab midagi ideede liikumise kohta:
Ajalooline sündmus võib sünnitada rolli, roll võib liikuda ühest maailmapildist teise, uues maailmapildis säilib tegelane, säilib isegi suur osa tema funktsioonist – kuid muutub see, kes annab talle selle rolli.
Mis kogu meie inversioonivõtmes on siin aga järgmine huvitav pööre, on see, et Babüloni viimase kuninga, Nabunaidi puhul juhtub peagi peaaegu vastupidine ja see pole sugugi vähem pöördeid sisaldav lugu.
Kui ajaloolisest Nabunaidist saab lugu
Pärast Nabunaidi kukutamist hakkas see ajalooline kuningas muutuma narratiivide tegelaseks. Hilisemas Nabunaidi-vastases Babüloonia kirjanduses kujutatakse teda jumalikust korrast eemaldunud valitsejana, hullumeelsena. See ei tõesta, et Nabunaid oli ka tegelikult kliinilises mõttes hull, pigem oli tegu poliitilise ja religioosse poleemikaga, mis aga tõenäoliselt ideena või sõnumi levis: kuningas on hull!
Ja nii sündis taas üks idee: kuningas tõstis end õigest jumalikust korrast kõrgemale ning jumal alandas teda.
See idee hakkas elama oma elu. Üks selle kummalisemaid jälgi tuli päevavalgele rohkem kui kaks tuhat aastat hiljem Surnumere ääres.
Tegu on tuntud Surnumere kirjarullide, ehk Qumrani tekstide ühe leiuga. 1950-telaastatel leiti Qumrani 4. koopast arameakeelse teksti fragmendid, mida tuntakse nime all „Nabunaidi palve“ – 4Q242.
Fragment on dateeritud esimesse sajandisse e.m.a., ent teksti päritolu veelgi vanemaks. Dokumendist osaliselt säilinud tekst on selline:
„Palvesõnad, mille esitas Nabunaid, Babüloni maa kuningas, kui ta kannatas kurjade mädapaisete käes Teimanis, Kõigekõrgema Jumala otsusel. Ma olin nakatunud kurjadest paisetest seitse aastat … ja jumalamees andestas mulle mu patud. Ta oli juut, pagenduses Juuda laste hulgast ja ta ütles: Pane see kirja, et ülistada Kõigekõrgema Jumala nime. Ja ma kirjutasin üles selle: Ma olin nakatunud kurjadesse paisetesse Teimanis Kõigekõrgema Jumala otsusel. Seitse aastat palusin ma hõbedast ja kullast, pronksist ja rauast, puust ja kivist ja savist ebajumalaid, seepärast et ma uskusin et nad olid jumalad …“
Ajaloolise Nabunaidi jooned on selles loos endiselt äratuntavad:
- Nabunaid
- Tayma
- Seitse aastat
- Jumalik karistus
- Juudi tark
- Kõigekõrgema tunnustamine
Need elemendid tunduvad tuttavad veel ühest kohast, sest Vana Testamendi Taanieli raamatu neljandas peatükis jutustatakse väga sarnane lugu, ainult kuninga nimi on teine: seal on kuningaks Nebukadnetsar.
Taanieli järgi muutub Nebukadnetsar oma võimu tõttu uhkeks. Teda tabab jumalik kohtuotsus. Ta eemaldatakse inimeste hulgast ja hakkab elama otsekui loom. See kestab „seitse aega“. Seejärel taastub tema mõistus ning ta tunnistab Kõigekõrgema ülemvõimu. Ja loo keskmes seisab jälle juudi tark – Taaniel.
Paralleeli on raske mitte märgata – need kaks lugu on ühesugused, ainult kuninga nimetus on erinev.
Seda seost on uurimustes ammu märgatud. Takuma Sugie 2018. aasta uurimus „Nabonidus and the Curse of the Moon-God: On the Relationship between Daniel 4 and the Prayer of Nabonidus“ läheb veel kaugemale. Sugie juhib tähelepanu sellele, et nii 4Q242 nahahaigus kui Taaniel 4 loomastumine võivad olla seotud vana Mesopotaamia kuujumal Sîni needusemotiividega. Tema pakutud mudelis võis Nabunaidi karistamise pärimus mingil hetkel hargneda: ühes harus säilis haigus ja sellest kujunes „Nabunaidi palve“, teises rõhutati kuninga loomalikku käitumist ning sellest arenes Taaniel 4 Nebukadnetsari lugu.
See on ideede ajaloo seisukohalt palju huvitavam kui küsimus: kas keegi lihtsalt ajas kahe kuninga nimed segamini (Nabunaidi ja Nebukadnetsari nimed ei ole heebrea või aramea tähtedes nii erinevad, kuid seda oletust ei hakka me praegu edasi arendama).
Aga huvitav oleks siin ka kujutada ette seda, kuidas kogu selles Babüloni langemise, Kyros-messia ja Jeruusalemma taastamise eufoorias võidi anda “viimane hoop” ka Nebukadnetsarile. Või siis kuidas lugude vestmise ajal küsiti: Aga mis sai temast? Ja polekski vist päris võimatu mõelda, et kuidas selliselt võis juutide jaoks vähetähtsa Nabunaidi hullus laieneda kogu “Nebukadnetsaris soole” ja lõpuks Nebukadnetsarile endale.
Oli see nii või mitte, seda me ei tea, kuid pigem on siin näha, kuidas ajalooline mälu võib lugudega ringi käia.
Kui lööme need lood lahku, siis näeme siin kolme lugu, kolme ideed.
Esimene idee puudutab katastroofi mõtestamist, kus püha linna langemine ei tähenda tingimata selle linna jumala lüüasaamist. Katastroofi saab tõlgendada hoopis jumaliku kohtuotsusena inimeste või kuninga üle. Me ise rikume reegleid.
Babülonis ei kaotanud selle jumal Marduk, vaid kuningas Nabunaid rikkus jumalikku korda ja seetõttu Marduk lihtsalt valis Kyrose, et see võtaks linna üle ja taastaks Marduki austamise, mida too ka tegi.
Jeruusalemmas ei kaotanud selle jumal Jahve, vaid juudid ja nende kuningad rikkusid jumalikku lepingut ja seetõttu Jahve lihtsalt valis Nebukadnetsari ja võtaks linna üle … kuid kuhu jäi Jahve kummardamise taastamine?
Ja siin lisandub kohe teine rändav idee, mis puudutab päästjakuningat. See oli ükssama nii Babüloni kui mõni aasta hiljem Jeruusalemma jaoks: Kyros, kes messiana taastab õige korra ka juutide jaoks. Päästja võib tulla ootamatust kohast.
Ja kolmas rändav idee puudutab alandatud kuningat. Babüloonia Nabunaidi-traditsioon rikub kuningas rikub jumalikku korda ning sellele järgneb jumalik karistus ja alandus. Alternatiivjudaistlikus Nabunaidi-traditsioonis on Nabunaid seitse aastat haige kuni juudi targa abil tunnistab Kõigekõrgemat ning juudi Taanieli traditsioonis on sellekssamaks, samade tunnustega kuningas Nebukadnetsar.
Ja selle idee-DNA spiraale uurides võib siin näha huvitavat vastassümmeetriat:
Kyrose loos jääb kuningas samaks, kuid vahetub Jumal, kes teda juhib.
Nabunaidi loos jääb alles jumaliku karistuse muster, kuid lõpuks vahetub isegi kuningas.
Lood nagu oleks samad ja ei ole ka aga miski jääb – mis?
Kellele idee kuulub?
Kes siis on siin idee autor? Babüloonlased? Või ikkagi geniaalset inversiooni teostanud juudid? Mis on tegelikult see, mis idee või loo liikumisel alles jääb?
Võibolla ei saagi öelda, et liigub mingi üksik idee. Ideid sõlmitakse nagu lõnga vaipa, kuid vaipa teistpidi pöörates ei näe me enam üksikuid lõngelõimesid, vaid mustrit. Faktidest, nimedest ja muust sellisest võivad narratiivides olla olulisemad ja kõlama jääda just mustrid. See tähendab, et võibolla liiguvadki just nemad, mustrid – seosed, järeldused.
Üks kultuur annab ajaloolisele sündmusele mingi uue tähenduse. Teine kultuur tajub seda mustrit kui ideed, kui sõnumit ning tunneb selles midagi sellist, mida ta vajab omaenda maailma seletamiseks. Ta võtab mustri vastu, kuid muudab tegelasi, põhjuseid ja jumalaid, sest need on vaiba taha jäävad lõimed, kuid olulisem on muster.
Mõne põlvkonna pärast on uus lugu muutunud nii loomulikuks, et keegi ei mäleta enam, kust selle struktuur pärines, jääb muster.
Ehk võib olla, et kõik need jäljed, mida uurisime, ei ole lihtlabased „ideevargused“, plagiaadid. Need on midagi huvitavamat: need ongi ideede jäljed – mustrid. Ja ülejäänu on puhas looming.
Audio (TI):
Relatio:
⊙ Inversiooni-narratiivid: Piibli ja Pärsia maailmapildi dialoog
Babülon, 539 e.m.a. sügis.
Vana mees istus õhtuhämaruses oma maja ees.
Tänavalt kostis ikka veel hääli. Võõraid sõdureid oli linnas nähtud juba mitu päeva, kuid elu näis kummalisel kombel jätkuvat. Kaupmehed avasid oma poode, eeslid vedasid koormaid ning templite juures kogunesid inimesed, nagu oleks saabunud mõni suur püha.
Babülon oli langenud.
Aga linn seisis endiselt.
Mees mäletas üht teist linna, mis polnud pärast langemist enam seisnud.
Ta oli olnud noor, kui Jeruusalemma tempel põles. Nüüd olid tema juuksed valged ning ta käed värisesid pisut, kui ta veinikarika üles tõstis.
Kunagi olid need käed hoidnud pühi riistu.
Nüüd hoidsid need savist karikat võõral maal.
Tema pojapoeg tuli tänavalt joostes.
„Vanaisa! Nad räägivad, et kuningas lubab rahvastel oma jumalate juurde tagasi minna!“
Mees ei vastanud.
„Isegi templid lubatakse taastada!“
„Kes räägivad?“
„Kõik räägivad. Pärslased. Ja babüloonlased ka.“
Vana mees vaatas poisile otsa.
„Kõik räägivad alati midagi.“
Poiss jäi vait.
Siis istus ta vanaisa kõrvale.
„Aga kui see on tõsi?“
Mees vaatas üle tänava. Naabermaja seina ääres seisid kaks meest, kes olid terve pärastlõuna vaielnud uue kuninga üle. Üks neist teenis Marduki templis.
Ta oli kuulnud nende juttu.
Marduk olevat ise Kyrose välja valinud.
Nabunaid oli jumalaid solvanud. Ta oli unustanud vana korra, rikkunud pühad kombed ja pööranud selja Babüloni kaitsjale.
Seepärast olevat Marduk otsinud uut kuningat.
Otsinud kõikjalt.
Ja leidnud Kyrose.
Kutsunud teda nimepidi.
Võtnud ta käest kinni.
Juhtinud ta Babüloni väravateni.
Vana mees oli seda kuulates peaaegu naeratanud.
Nõnda siis.
Kui Babülon hävitas Jeruusalemma, oli see Marduki võit.
Kui Babülon ise langes, oli see samuti Marduki võit.
Nende jumal ei kaotanud kunagi.
Ent nüüd, kui ta istus oma pojapoja kõrval, ei tundunud see mõte enam nii naljakas.
Ta meenutas prohvetite sõnu.
Kas polnud nemadki rääkinud, et Jeruusalemma ei hävitanud mitte Babüloni jumalad, vaid Jahve ise oli andnud linna vaenlaste kätte?
Kas polnud nad öelnud, et Nebukadnetsar täitis Jumala tahet, ehkki ei tundnud teda?
Ja nüüd räägiti Kyrosest.
Võõrast kuningast.
Mehest, kes polnud kunagi seisnud Jeruusalemma templis ega toonud ohvrit Iisraeli Jumalale.
Mehest, kes ei tundnud isegi tema nime.
„Vanaisa?“
„Jah?“
„Kas me läheme koju?“
Mees tahtis vastata.
Aga ta ei teadnud enam, mida see sõna tähendab.
Tema kodu oli siin. Tema lapsed olid sündinud siin. Tema naine oli maetud siia.
Jeruusalemm oli mälestus.
Kivid, suits, põletatud seedripuu lõhn.
Ja üks hommik, mil ta oli mõistnud, et kõik, mida ta oli pidanud igaveseks, võib kaduda.
„Võib-olla,“ ütles ta viimaks.
Poiss naeratas.
„Kas sa näitad mulle templit?“
Vana mees vaatas teda kaua.
„Kui see jälle ehitatakse.“
„Aga kes selle ehitab?“
Mees ei vastanud.
Kuskil kaugemal tõusis hõige. Keegi hüüdis uue kuninga nime.
Kyros.
Kyros.
Nimi kandus mööda tänavat edasi.
Vana mees sulges silmad.
Ta oli terve elu palunud, et Jahve pööraks oma palge taas oma rahva poole.
Ta oli kujutlenud Taaveti soost kuningat.
Ta oli kujutlenud Jeruusalemma müüre.
Ta oli kujutlenud, kuidas rahvas koguneb taas templisse ja preestrid astuvad altari juurde.
Aga ta polnud kunagi kujutlenud seda.
Et nende vabastaja võiks tulla Pärsiast.
Et ta võiks olla maailma kõige võimsam kuningas.
Et ta võiks täita Jahve tahet, ise seda teadmata.
Ja siis meenus talle üks vana sõna.
Mašiah.
Võitu.
Nõnda oli nimetatud kuningaid, kellele oli antud õigus valitseda Jumala rahvast.
Taaveti järeltulijaid.
Aga Taaveti troon oli tühi.
Ja mees, kes võis avada tee Jeruusalemma, istus nüüd Babüloni troonil.
Ta tundis äkki midagi, mida polnud tundnud aastakümneid.
Mitte veel rõõmu.
See oli liiga suur, liiga võõras.
Pigem hirmu, et ta võib jälle loota.
„Vanaisa,“ küsis poiss vaikselt, „kas Kyros on hea kuningas?“
Mees avas silmad.
„Ma ei tea.“
„Aga kui ta laseb meil tagasi minna?“
Vana mees vaatas hämarusse.
„Siis on ta teinud meie heaks rohkem, kui ükski kuningas pärast Jeruusalemma langemist.“
Poiss mõtles hetke.
„Kas Jahve saatis ta?“
Mees pööras pilgu pojapojale.
Seda küsimust oli ta terve õhtu kartnud.
Sest ta teadis, mida babüloonlased vastaksid.
Marduk saatis ta.
Marduk kutsus teda nimepidi.
Marduk võttis tema käest kinni.
Vana mees vaatas oma käsi.
Siis pani ta ühe neist poisi õlale.
„Kui Jahve tahab oma rahva koju tuua,“ ütles ta aeglaselt, „siis kes võiks talle öelda, millise kuninga ta peab valima?“
Poiss noogutas, nagu oleks vastus olnud täiesti loomulik.
Aga vana mees jäi veel kauaks istuma.
Ta ei teadnud, kas Jeruusalemma tempel kunagi taastatakse.
Ta ei teadnud, kas ta ise seda veel näeb.
Ta ei teadnud, kas Kyros peab oma lubadusi.
Kuid esimest korda pärast seda hommikut, mil ta oli näinud templi kohal tõusvat suitsu, ei mõelnud ta enam ainult sellele, mis oli kadunud.
Ta mõtles sellele, mis võiks veel tulla.
Ja vaikselt, peaaegu kartlikult, kordas ta mõttes üht sõna.
Mašiah.
Ta ei teadnud, kas seda sõna tohib kasutada võõra kuninga kohta.
Aga tol õhtul tundus talle, et võib-olla on Jumala maailm suurem kui nende kuningate nimed, mida inimesed on harjunud ootama.
