Selle loo sissejuhatuseks meenus mulle Netlfixi sari „The Spy“ (2019), kus muidu skandaalsema kuulsusega Briti näitleja Sacha Baron Cohen kehastab päriselus eksisteerinud Iisraeli tippspiooni Eli Cohenit. Film tugineb enamasti tõestisündinud loole, mille sisuks on see, kuidas Mossad värbas 1960. aastatel tavalise raamatupidaja. Ta saadeti Kamel Amin Thaabethi nime all tegutseva rikka araabia ärimehena Damaskusesse, kus suutis saavutada Süüria poliitilise ja sõjalise eliidi usalduse ning tõusis Süüria kaitseministri asetäitja kandidaadiks. Coheni edastatud salajane luureinfo (näiteks Golani kõrgendike kindlustuste kohta) mängis kriitilist rolli Iisraeli edus 1967. aasta Kuuepäevases sõjas. Cohen jäi Süüria võimudele aga vahele ning hukati. Kuid sarjas on ka üks kainestav stseen (samuti tõestisündinud faktidel põhinev), kus Cohen on ajutiselt Iisraelis puhkusel ja külastab koos oma raseda abikaasaga Tel Avivi kaubamaja, et osta lasteriideid. Kui müüja ütleb neile viisakalt, et teatud riideid ei ole hetkel laos ja neid tuleb oodata, lülitub Eli aju sekundiga ümber tema Damaskuse alter-egole: ülbe, mõjuvõmsa ja rikka valitsusametniku Kamel Amin Thaabethi-režiimile. Ta ei suuda leppida vastuväitega, muutub müüja suunas agressiivseks ja häälekaks ning hakkab talle nipsakalt dikteerima, et tema ei oota, nõudes kohest teenindust nii, nagu ta on harjunud tegema Süüria eliidi seas. Ehk – Cohen ei suuda enam rollist välja tulla, maski eest võtta.

Ja see on järgneva jutu peateema. Metafoor sellest, et me kanname oma elus maske on levinud ja vana. Me „kanname“ rolle, mida teised meilt ootavad, räägime sobivat keelt, näitame sobivaid emotsioone, esitame ennast sobivas valguses. Ja selles, et me seda teeme, pole iseenesest midagi isegi sügava arutelu väärset. Välja arvatud siis, kui ühel hetkel võib juhtuda midagi kummalist: me unustame, et see on mask, me hakkame arvama, et olemegi see, mida mask kujutab. Ning kui selles blogis räägime ideede liikumisest ja ideede kandjatest, siis väga palju mõjutab seda kõike kogu see maskimäng ning üllatuslikult võib lõpuks avastada, et meie “mina” ja ideede vahel leiab ootamatuid sarnasusi.

Igatahes, siin peitub juba paradoks, millel võib pikemalt peatuda, sest seda on märganud väga erinevad ja vanad traditsioonid ning mõtlejad juba väga ammu. Ning nad on sellele andnud sügava ja eksistentsiaalse tähenduse, mis kipub meie maailmas ununema.

Mask tuleb lavalt

Lääne kultuuris ulatub maski lugu tagasi antiikteatrisse. Kreeka teatris kandis näitleja maski, mis pidi nähtavaks tegema tegelase rolli ja emotsiooni ning suurtes vabaõhuteatrites aitama ka häälel publikuni jõuda.

Siit pärineb üks huvitav lingvistiline nüanss: kreeka hypokritēs, millest tuleb meie „hüpokriit“ (inglkk hypocrite) ehk silmakirjatseja. Algselt tähendas see sõna lihtsalt “vastajat” või “tõlgendajat”. Varajases Kreeka teatris oli hypokritēs näitleja, kes astus dialoogi ja “vastas” laval koorile. Alles hiljem, läbi teatrimaski kandmise ja rollide mängimise, omandas see sõna meile tuttava moraalse tähenduse

Üks meie kultuuris tuntumaid näiteid selle sõna kasutusest leidub aga hoopis Uues Testamendis, kus Jeesus nimetas varisere ja kirjatundjaid sellesama sõnaga hypokritēs, mida eestikeelsetes Piiblites tõlgitakse sõnaga „silmakirjalikud“. Kuid ajalooliselt ei olnud siin küsimus lihtsalt selles, et nad teevad midagi valesti. Küsimus on etendamises – selles, et nad täidavad avalikult vagaduse rolli. Nad palvetavad, paastuvad ja annavad almuseid viisil, mis peab olema teistele nähtav. Probleem ei ole enam selles, mida inimene teeb, vaid selles, et väline roll ja sisemine tegelikkus on lahku kasvanud, inimene on täielikult võrdsustanud ennast rolliga, ta pole enam ehtne. Näitleja teab, et ta on näitleja, „silmakirjatseja“ on selle unustanud (variseridest kui hypokritēse näidet vaataks lähemalt tagapool).

Siit tulev esimene mõte: ohtlik pole mitte see, et inimene kannab maski, vaid see, kui ta annab maskile vale tähenduse, st kui ta enam ei tea või ei tunnista endale, et ta maski kannab, et see on kõigest roll.

Inimene kui persona

Teine sõna, mis on maski ajalooga seotud, on ladina persona. Sellest on saanud meie „persoon“: sõna, millega me tegelikult tähistame lihtsalt iga inimest. Kuid algselt tähistas persona samuti nagu Kreekas ka Rooma perioodi teatris kasutatavat maski või rolli. Ladina sõna persona taga on pikaajaline pärimus, mis seob seda väljendiga personare (“läbi kõlama”), viidates maski suuavale. Kuigi vanasti arvati, et see ava toimis otsese megafonina, näitavad kaasaegsed uuringud, et mask oli pigem akustiline resonaator. See ei teinud häält lihtsalt mehaaniliselt valjemaks, vaid andis sellele erilise kõla ja kandvuse, aidates näitleja isiklikul häälel transformeeruda tegelase omaks. Näitleja võis panna etenduse ajal ette mitu erinevat maski või personat ja need muutsid hetkega seda, kes ta laval olema pidi ja kellena teda publik võttis.

See on tegelikult päris huvitav ajaloo käik – meie ajal „isikut“ tähistav „persoon“ on ajalooliselt seotud teatrimaskiga, tema olemus ongi roll. Hiljem hakkas persona tähistama juba etenduses osalevat tegelast ennast ja lõpuks inimest üldiselt tema ühiskondlikus rollis. Ehk sõna „persona“ saatus oli „hüpokriidist“ küll neutraalsem, kuid olemuslikult sama.

Hüpates kaasaega – Carl Jung tõi persona mõiste ka kaasaegsesse kliinilisse psühholoogiasse. Tema jaoks on persona inimese sotsiaalne mask — see osa meist, mille kujundame selleks, et ühiskonnas toimida. Ning Jungi puhul tuleb rõhutada, et tema käsitluses ei ole selline mask iseenesest halb, vastupidi – me vajame seda. Näiteks laps õpib, et restoranis ei saa karjuda, töövestlusel ei saa rääkida samamoodi nagu sõbraga ning võõrale inimesele ei ole mõistlik öelda kõike, mis parasjagu pähe tuleb. Me õpime ennast kohandama, me omandame rolle, me muutume õpetajaks, lapsevanemaks, juristiks, juhiks, sõbraks, kodanikuks. Ja see on ühiskonnas vajalik, võiks öelda, et persona on liides inimese sisemise maailma ja ühiskonna vahel.

Probleem algab siis, kui liides muutub identiteediks.

Selle teadvustamist ja sellele vastu seismist pidas Jung oluliseks, ta nimetas seda individueerumiseks – protsessiks, milles inimene hakkab eristama seda, kes ta tegelikult on, sellest, millisena ta peab ennast teiste jaoks esitama.

Ehk siit tuleb teine oluline mõte: maski ei pea purustama, mask tuleb ära tunda maskina.

Variseri probleem ei pruukinud olla silmakirjalikkus nii nagu meie seda mõistame

Kuidas ikkagi, kuidas need Uues Testamendis kritiseeritud variserid sellesse pilti sobituvad? Siin on oluline täpsem arusaam, et näha selle kontseptsiooni terviklikku loogikat ja ühtlasi annab see võimaluse ka ajaloolist konteksti lähemalt uurida.

Varisere on lihtne mõista tänapäeva silmakirjatseja kujundina selles mõttes, et nad oleksid nagu inimesed, kes räägivad üht ja teevad teist. Nagu kirikujuhid, kes jutlustavad alandlikkust, aga elavad ise luksuses. Poliitik, kes räägib aususest, aga valetab. Moraalijutlustajana, kes nõuab teistelt reeglite järgimist, mida ta ise ei järgi. See on tänapäevane tõlgendus ja loomulikult, selline inimene on muidugi silmakirjalik tänapäevases mõttes.

Aga võib vabalt olla nii, et Jeesuse kriitika ei olnud variseride suhtes päris selline.

Sest variseride ajalooline probleem ei olnud tingimata see, et nad ei järginud omaenda õpetusi. Vastupidi, nad võisid olla väga püüdlikud seaduse järgijad. Nad võtsid oma reegleid tõsiselt ja püüdsid neid ka ise täita. Probleem ei olnud üldiselt selles, et nad ei olnud piisavalt head, vaid vastupidi: et nad olid selles liiga head.

Nad olid muutunud liiga täielikult selleks, mida nad pidid olema, nad täitsid rolli ja see rolli täitmine võis iseenesest olla laitmatu.

Kuid inimene võib täita oma rolli laitmatult ja olla samal ajal iseendast täiesti „eemal“ – olla kaotanud kontakti lausa iseendaga, rääkimata suurest tegelikkusest. Siit võiks siis ka tuletada teoloogilise küsimuse, et kas Jumal oleks pidanud variseride puhul päästma mitte inimese, vaid ühe või mitu tegelaskuju? Aga sellel praegu ei peatuks.

Igatahes on see ka Jungi persona mõistes väga oluline erinevus. Persona ei ole tingimata vale, see on sotsiaalne mina, mille abil inimene maailmas liigub. Õpetaja peab olema õpetaja, kohtunik peab olema kohtunik, preester peab olema preester, vanem peab olema vanem. Aga kui inimene hakkab uskuma, et tema ise ongi see roll, juhtub midagi kummalist: ta ei pea tingimata valetama, ta võib rääkida isegi täiesti siiralt, ta võib koguni elada täpselt nii, nagu ta õpetab – ja ometi ei pruugi ta olla „kohal“, sest  ta on muutunud kõigest omaenda rolli kehastuseks.

Selles mõttes võib inimene olla siiras ja siiski mitte autentne – näiliselt kõlaks nagu vastuoluliselt, kuid see on täiesti võimalik, sest siirus ei pruugi tulla tema tegelikust, vaid õpitud olemusest.

See on hoopis keerulisem probleem kui silmakirjalikkus tavamõistes.

„Uus inimene“

Eriti selgelt võib seda näha religioossetes (ja mitte ainult religioossetes) liikumistes, mille eesmärk on inimese „muutmine“ ja „uuendamine“ ja siin ma räägin isegi omaenda omaaegsest elumuutvast kogemusest. Sageli räägitakse uuestisündimisest, uuest inimesest, vanast inimesest loobumisest või uue isiksuse kujundamisest. Keelelises mõttes on siin midagi väga kõnekat: inimene omandab uue persona – talle õpetatakse, kuidas rääkida, kuidas riietuda, kuidas käituda, mida mõelda, mida mitte mõelda, milliseid sõnu kasutada, milliseid emotsioone väljendada, milliseid soove pidada õigeks ja milliseid valeks jne.

Alguses võib see olla teadlik pingutus aga siis muutub see harjumuseks ja lõpuks muutub see identiteediks: „Selline (uus) inimene ma olengi!“

Aga alles jääb see häiriv küsimus: kes on see „mina“, kes selliseks sai?

Sest kui kogu inimese sisemine maailm on vormitud välise ideaali järgi, võib tekkida olukord, kus inimene ei oska enam eristada omaenda häält talle õpetatud häälest.

Ta võib öelda täpselt õigeid sõnu, tunda täpselt „õigeid tundeid“, kahetseda täpselt õigeid asju ja isegi tunnistada oma patuseid kalduvusi täpselt nii, nagu temalt oodatakse.

Aga kes räägib? Kas inimene ise? Või tema persona?

Seega „uus inimene“ ei ole midagi nii lihtsat nagu uute maneeride või sõnavara või isegi mõttekäikude omandamine – see oleks lihtsalt uus persona.

Ja vahel tajub inimene seda kuidagi ebamääraselt – mingi häiriv tunne, et miski on „nihkes“, kuid roll ja ütleme siis metafoorselt, intensiivne rambivalgus, ei lase seda hästi näha.

„Mina olen patune“

Aga siin saab minna veel sügavamale, sest siin muutub huvitavaks ka kristlikus maailmas väga oluline lause: „ma olen patune.“ Sellel väljaütlemisel võib olla tohutu vabastav jõud, sest inimene võib esimest korda lõpetada enda õigustamise. Ta võib tunnistada oma nõrkust, kadedust, viha, hirmu või isekust, ta võib loobuda vajadusest näida parem, kui ta tegelikult on ja selline hetk võib olla väga sügav.

Aga kui aus olla, siis sellestki võib üsna kergesti saada ka mask, sest „ma olen patune“ võib muutuda sama hästi identiteediks nagu „mina olen õige“.

Inimene võib õppida ennast pidevalt süüdistama, sest see on tema kogukonnas tunnustatud vaimse inimese tunnus. Ta ei pea enam isegi iseenda sisemaailma uurima. Piisab õige deklaratsiooni esitamisest: „ma olen patune“, „ma ei ole midagi väärt“, „kõik hea minus tuleb Jumalalt“, „ma olen täielikult sõltuv armust“ – kõik need laused võivad olla sügavalt tõesed.

Aga nad võivad muutuda ka järgmiseks personaks.

Ehk mask ei kao, mask lihtsalt vahetub.

See on oluline, sest Uues Testamendis kahetsust või meeleparandust tähistav kreekakeelne sõna metanoia ei tähenda tingimata järjest tugevamat veendumust selles, et mina olen halb inimene. Metanoia eeldab mingit palju ebamugavamat kohtumist iseendaga. Mitte lihtsalt: „ma tunnistan, et olen patune.“, vaid „ma olen valmis vaatama, mis minus tegelikult toimub“ – tegelikult, päriselt, mitte vastavalt sellele, mida sealt „peaks“ leidma.

Esimene võib olla avalik deklaratsioon. Teine on väga isiklik protsess.

Kui metanoia tähendab meele või mõtteviisi muutumist, siis selle eelduseks peab olema vähemalt mingisugune võime märgata, mis minu sees toimub.

Selleks peab inimene olema kohal, ta peab suutma hetkeks lõpetada rolli mängimise.

Et mitte kasutada rolli ja sellega ette kirjutatud „teksti“, peab ta päriselt suutma märgata oma kadedust ilma kohe ütlemata, et kadedus on patt. Suutma märgata oma viha ilma kohe õigustamata, miks tal on õigus vihane olla. Või peab suutma märgata oma hirmu ilma seda vaimseks nõrkuseks ümber nimetamata. Ta peab nägema ennast sellisena nagu ta on, mitte sellisena nagu roll teda defineerib.

Variseride üks probleem oligi selles, et nende tähelepanu on täielikult suunatud väljapoole — sellele, kuidas peab inimene käituma, milline peab ta olema, kuidas ta peab teiste silmis paistma, oma rollile, õigele „tunnistuse andmisele“ – ta on kogu aeg laval ja laval olles on väga raske iseennast näha. Nad vaatasid välist „rollikirjeldust“ ja proovisid seda siiralt ja võimalikult täpselt järgida, kuid ei vaadanud enam rollist välja, tegelikkust ja tegelikku ennast.

Vahemärkusena: võibolla oli selles mõttes „õigete“ hukkamõistmine ja „patuste kiitmine“ Jeesuse poolt mõistatav selle nurga alt, et „patune“ pole mitte iseenesest kuidagi parem „õigest“, vaid „patusel“ on selle maskide mahakoorimise tulemusel lihtsalt palju parem lähtekoht – ta on hakanud nägema kes ta on ja siit on võimalik päris metanoia.

Kõige ohtlikum mask on vaimne mask

Igatahes, selles „patuse maskis“ võib olla ka üks põhjus, miks eriti moraalselt nõudlikud (religioossed) liikumised võivad inimesele paradoksaalselt väga tugevat sisemist pinget tekitada, sest mida kõrgemaks muutub ideaal, seda suurem on surve sobituda sellesse. Kui inimese tegelik sisemaailm erineb sellest ideaalist, tekibki lõhe, päris ohtlik lõhe.

Ohtlik on ta muuhulgas seetõttu, et kui seda lõhet ausalt tunnistada iseendale (või veel enam – teistele), võib ohtu sattuda kogu identiteet. Seepärast õpitakse mõnikord mitte lõhet lahendama, vaid seda varjama, mitte tingimata teadlikult, vaid inimene hakkab lihtsalt paremini mängima: ta muutub paremaks usklikuks, paremaks moraalseks inimeseks, ta õpib isegi oma puudusi „õigesti“ tunnistama.

Ja nii võib vaimne elu muutuda aina sügavamalt ja sügavamalt iseenda esitamise kunstiks – inimesest saab kõrge kunstilise tasemega persona, näitleja, kellele ilmselt ka paljud selle eest aplodeerivad.

Kõige kummalisem on see, et inimene võib olla selles kõiges täiesti siiras – ta tegelikult ei peta teisi, ta ei pruugi isegi iseennast teadlikult petta, ta lihtsalt ei tunne enam ära, kus lõpeb roll ja algab tema enda vahetu kogemus.

See on võõrandumise üks vorme ja võib-olla ongi see põhjus, miks pelgast süütundest ei piisa. Süütunne võib öelda: „ma ei vasta ideaalile.“Aga metanoia küsib tegelikult midagi muud: „kes ma üldse olen, kui ma ei pea parasjagu ideaalile vastama?“

See küsimus on palju ohtlikum, sest sellel ei ole etteantud vastust – selleks tuleb korraks lavalt maha astuda.

Ja võib-olla alles siis saab inimene hakata päriselt vaatama, mis temas toimub — mitte seda, mida ta peaks tundma, vaid seda, mida ta tegelikult tunneb; mitte seda, mida ta peaks tahtma, vaid seda, mida ta tegelikult tahab; mitte seda, milline ta peaks olema, vaid milline ta praegu on. Ja mis on siin oluline – see võib olla palju valusam kui öelda avalikult: „ma olen patune.“ aga just seetõttu võib see olla ka palju tõelisem.

Sest patuseks nimetamine on endiselt üks määratlus, rollitekst. Iseenda vaatamine ilma määratluseta on hoopis midagi muud.

Kolmas mõte oleks seega ehk see: maski mahavõtmine ei pruugi alati tähendada endaks saamist, see võib ka tähendada maskivahetust.

Unustatud puutükk

See kõik ei ole muide väga kaugel antiikaja kreeka tarkusest, mis algselt oli raiutud Delfis Apollo templile maksiimina „Tunne iseend“ (gnothi seauton) ning mida kordas ja rangelt rakendas näiteks Sokrates. Selle maksiimi mõte oli just sama – mitte visata „vale roll“ minema ja leida uus, vaid uurida, kes sa tegelikult oled ja mida sa tegelikult tahad. Sokrates ei tegelenud Ateena tänavatel küll sotsiaalsete rollide analüüsiga kaasaegses mõttes, kuid tema dialoogimeetodit (maieutika) võib tõepoolest vaadata kui intellektuaalsete maskide mahakoorimist. Oma vestluste (maieutika) kaudu näitas ta inimestele, et see, mida nad pidasid oma teadmiseks või identiteediks, oli vaid ühiskonnalt õpitud roll ja arvamus (doxa). Alles siis, kui inimene tunnistas: “Ma tean, et ma midagi ei tea”, vabanes ta oma intellektuaalsest maskist ja oli valmis jõudma tõelise iseendani. Ehk just selles teadmatuses tekib esimene ruum, kus midagi saab muutuda.

Aga idas minnakse veel samm edasi. Mis siis, kui isegi pärast kõigi rollide mahavõtmist ei ole vaja leida mingit uut määratlust?

Läheme daoismi juurde.

See, mida kreeklased nimetasid enese tundmiseks läbi filosoofilise sisevaatluse, on olemuselt väga lähedane Laozi (muide, arvatavalt Sokratese kaasaegne) mõttele Daodejingis (peatükk 33): “Kes tunneb teisi, on tark; kes tunneb iseennast, on valgustatud.” Mõlemas traditsioonis on see teekond suunatud sissepoole, kus tõe leidmiseks tuleb loobuda välistest illusioonidest.

Daodejingis esineb ka hiinakeelne termin pu — sageli tõlgitud kui „tahumata puu“ või „tahumata puutükk“. See on kujund millestki, mida pole veel vormitud kindlaks otstarbeks.

Puutükk ei pea olema tool või laud ehk ta ei pea tõestama, milleks ta kasulik on, ta lihtsalt on. Tema väärtus ei ole mitte erilises kunstipärasuses või funktsionaalsuses, vaid algses lihtsuses.

Ühiskond teeb aga inimesega midagi muud, ta ei luba tal lihtsalt olla, ta hakkab inimest vormima: haridus, perekond, amet, moraal, staatus, edu, ebaedu – kõik need annavad inimesele kuju ja „meist saab keegi“.

Ja selles pole iseenesest midagi halba. Ilma vormita ei saaks me ühiskonnas toimida aga iga vorm võib muutuda ka, ütleme siis et vanglaks.

Niisiis, daoistlikus mõttes ei ole vabanemine tingimata uue ja parema identiteedi ehitamine. Pigem on see millegi liigse äralangemine, justkui mahakoorimine, tagasipöördumine selle juurde, mis oli enne kõiki neid määratlusi.

Seega: mitte rohkem, vaid vähem – hoopis selles peitub (enese)areng ning nö rollide mahajätmise loogikas on see väga loogiline.

See on väga erinev tänapäevasest enesearenduse ideaalist.

Meie aja mask ei ole üks, vaid maskikomplekt

Kaasaegne inimene elab keskkonnas, kus temalt oodatakse mitte ühe maski, vaid terve maskikogu kandmist. Peab olema hea lapsevanem, hea töötaja, hea partner. hea sõber, teadlik kodanik, huvitav inimene, terve inimene, edukas inimene ja kui võimalik, siis ka inimene, kellel on sellest kõigest ilusad fotod.

Tänapäeva kultuur ei ütle meile enam lihtsalt: „Ole keegi!“, vaid see on järgmise leveli üleskutse: „Ole võimalikult palju erinevaid asju korraga!“

See näib olevat seotud sellega, mida Erich Fromm kirjeldas 1976. aastal ilmunud raamatus To Have or to Be vastandusena omamise ja olemise vahel. Tema kriitika keskmes oli olukord, kus inimene hakkab oma väärtust määratlema selle kaudu, mida tal on ja seda mitte ainult materiaalses mõttes, vaid ka identiteedi mõttes. Näiteks: mul on kraad, mul on amet, mul on maine, mul on saavutused, mul on kontaktid, mul on arvamus, mul on jälgijad – mina olen nende asjade summa. Ehk olemine võrdub omamisega (ja mitte ainult materiaalse).

Fromm nimetas sellist inimest „turukõlblikuks karakteriks“: inimene peab ennast sisuliselt ise kogu aeg turul pakkuma. Tema isiksusest saab kaup, mida tuleb pakendada, täiustada ja õigetele inimestele müüa. Kui see õnnestub, tunneme ennast väärtuslikuna, kui see ebaõnnestub, hakkame kahtlema iseendas.

Sotsiaalmeedia on muutnud selle protsessi peaaegu täiuslikuks.

Vanasti pidid ennast teistele esitama üksnes siis, kui kohtusid nendega, koju minnes said selle maski maha võtta. Nüüd on meie avalik mina pidevalt nähtav, digitaalne maailm on kleepinud meile maskid näkku alaliselt. Meil on digitaalne avatar, mida saab lõputult kujundada, parandada ja optimeerida, me oleme loonud endale isikliku, avaliku ja pidevalt „müügis oleva“ brändi.

Ja siin on üks väga oluline upgrade, sest erinevalt vanast maskist annab digitaalne mask meile kohese tagasiside – postituse järel kohe vaatamised, läigid, jagamised, kommentaarid. Algoritm ütleb meile, milline osa meie maskist töötab ja nii hakkame ennast järk-järgult kujundama mitte selle järgi, mida me oleme, vaid selle järgi, millele publik reageerib (on olemas muide väga huvitavad uuringud selle kohta kuidas need sotsiaalmeedia „müügialgoritmid“ juba muudavad meie keelekasutust ja seda palju kiiremini kui see seni ühiskonnas on toimunud). Kõik, mis on liiga ebamugav, liiga tavaline, liiga haavatav või liiga vastuoluline, lõigatakse välja, järele jääb hästi töötav versioon minast.

Isegi see, mida me täna nimetame “eneseabiks” või “isiklikuks arenguks”, on sageli uute kihtide lisamine – me peame õppima uusi tehnikaid, uusi rutiine ja uusi käitumismustreid (vahel kaasneb sellega konkreetselt uus välimus ja outfit – tõeliselt kostümeeritud uus roll). Tõelise enese leidmise asemel ehitame me sageli lihtsalt veelgi efektiivsemat ja säravamat maski.

Maailmas, mis premeerib välist esitust, tulemuslikkust ja kiirust, tundub “mahakoorimine” ja paigalseis ehk pu (töötlemata puit) olevat majanduslikult ebaefektiivne. Kui sa ei näitle, ei tooda ja oma maski ei tuuni, siis ühiskondliku narratiivi kohaselt jääd sa maha.

Miks läbipõlemine tundub nii salapärane?

Siin võib olla üks võti ka tänapäeva läbipõlemise mõistmiseks. Me räägime sageli töökoormusest, infomürast ja pidevast kiirusest. Kõik need on reaalsed asjad aga võib-olla on probleem veel sügavam.

Võib-olla ei väsi inimene ainult sellest, et ta teeb liiga palju, vaid ta väsib ka sellest, et ta peab liiga kaua keegi olema, rolli mängima (töötama teisena): hea töötaja, tugev inimene, alati optimistlik inimene, professionaal, ekspert, hooliv lapsevanem, sotsiaalne inimene, inimene, kellel on kõik kontrolli all jne.

Kui neid rolle on korraga liiga palju, muutub elu nagu mitme raske mantli kandmiseks keset suve. Iga üksik mantel on mõistlik. Probleem tekib siis, kui kanname neid kõiki korraga ja enam ei mäleta, kuidas tundub olla ilma nendeta. Lisaks on väga kohmakas olla. Veel hullem on see, kui hakkame arvama, et mantlid ongi meie keha, siis ei julge me ühtegi neist ära võtta.

Seetõttu on läbipõlemine nii levinud sellistes intensiivsetes „eluviisi-liikumistes“ nagu konservatiivsed ja nõudlikud religioossed või pool-religioosed grupid, sest siin lisandub veel suur hulk eriti intensiivseid rolle.

Võibolla siit siis neljas mõte: paradoksaalselt on „maskiprobleem“ aja jooksul süvenenud, ent klassikute soovitusi maskide eemaldamiseks kuulatakse samas veel vähem, need tunduvad veel ebapraktilisemad, ehkki „maski raskusest“ tekkivad probleemid ja haigused justkui eeldaks vastupidi.

Nietzsche: aga mis siis, kui maski taga polegi kedagi?

Nietzsche puhul muutub lugu veelgi huvitavamaks ja mõnes mõttes uuele levelile silda loovaks. Seni oleme eeldanud, et maski all on mingi „päris mina“, mille juurde tuleb tagasi pöörduda. Daoism räägib tahumata puust. Jung otsib individueerumise kaudu sügavamat mina. Kristlikus keeles võiks rääkida inimese tõelisest suhtest Jumalaga.

Aga Nietzsche pöörab selle loogika teiseks. Tema jaoks ei pruugi maski all oodata mingit valmis „tõelist mina“, sest inimene ei ole kivist kuju, mis tuleb lihtsalt mullast välja kaevata, vaid inimene on „loomine“ – mitte valmisprodukt, vaid teos, mida tuleb vormida ja kujundada!

Just seepärast võib Nietzsche jaoks mask olla ka loominguline vahend. Tema jaoks ei ole probleem maski kandmises, vaid probleem on selles, kes maski loob.

Kui ühiskond annab mulle maski ja mina usun, et see olen mina, olen ma selle maski vang. Kui ma loon teadlikult oma vormid ja rollid ning tean, et need on minu looming, muutub olukord – siis kannan mina maski, mask ei kanna mind.

See on oluline erinevus.

Nietzsche ei ütle lihtsalt: „võta mask eest“, ta küsib: kas sina valid oma maski või valib mask sinu?

Ja siis tuleb budism ning võtab viimase maski ära

Budism viib selle küsimuse veel kaugemale.

Mis juhtub siis, kui me eemaldame kõik sotsiaalsed rollid, kõik lood iseendast, kõik saavutused, mälestused ja enesekirjeldused?

Mis jääb?

Budistlik anattā — „isetuse“ või „mina puudumise“ õpetus — annab radikaalse vastuse: võib-olla ei ole seal üldse mingit muutumatut tuuma!

See, mida nimetame „minaks“, on pidevalt muutuvate protsesside kooslus: keha, tunded, tajud, mõttelised kujundid ja reaktsioonid, teadvus – me seome need voolavad nähtused üheks looks ja nimetame seda „minaks“.

Nagu film, mille üksikud kaadrid on eraldi vaadates liikumatud, kuid järjestikku projitseerituna loovad liikumise ja tegelase.

Meie „mina“ võib olla midagi sarnast – mitte asi, vaid protsess.

„Mina“ pole nimisõna, vaid verb.

Persona on lihtsalt protsessi hetkeline fiksaator, kuid ainult hetkeline ja muutuv.

Siin muutub maski metafoor peaaegu paradoksaalseks, sest me nagu ei kannakski maski meie näo ehk „mina „ ees“, vaid meie ettekujutus näost endast võib olla mask.

Budistlik vabanemine ei tähenda seega tingimata tõelise mina leidmist. Vastupidi, see võib tähendada loobumist vajadusest leida mingi lõplik ja muutumatu mina, mida peaksime kogu ülejäänud elu kaitsma.

Ja just siin muutub tühjus mitte puuduseks, vaid võimaluseks: kui ma ei pea olema mingi kindel inimene, ei pea ma kogu aeg seda inimest kaitsma makse kasutades.

Maski ei pea hävitama

Eri traditsioonid, samad küsimused, veidi erinevad vaatenurgad.

Sokrates: ära pea oma teadmisi enesestmõistetavaks.

Jeesus: oluline on sisemise ja välise kooskõla ning meelemuutuse küsimus.

Daoism: ära vormi ennast üle.

Jung: ära põgene ühiskondlikest rollidest põgenema, vaid teadvusta neid.

Fromm kritiseerib olukorda, kus inimesest saab kaup.

Nietzsche: loo ennast teadlikult.

Budism: vaata, kas see „mina“, mida sa kogu aeg lood ja kaitsed, on üldse püsiv asi.

Aga nende vahel on siiski üks huvitav ühine telg:

Kannatus suureneb siis, kui inimene peab oma rolli iseendaks.

Jah, mask ei ole tingimata vaenlane, ilma maskideta ei oleks võimalik ühiskondlik elu, me vajame rolle – keelt, kombeid ja kokkuleppeid, võimalust olla erinevates olukordades erinev inimene. Küsimus on ainult selles, kas suudame pärast etendust maski ära panna.

Kas suudame olla kodus või ka lihtsalt iseenda ees ilma ametinimetuseta, olla sõpradega ilma muljeta, mida meist arvatakse, olla üksi ilma vajaduseta oma elu kellelegi tõestada, istuda vaikuses, ilma et peaksime vaikustki millekski muutma?

Võib-olla ongi see „tahumata puu“ kõige praktilisem tähendus.

Mitte saada tagasi mingiks müütiliseks algseks iseendaks.

Vaid kogeda korraks, et me ei pea parasjagu millekski saama.

Ja nendes transformatsioonides võivad muuhulgas peituda ka ideede kujunemise, muutumise ja põimumiste mootorid.

Kui etendus lõpeb

Meie aeg on muutnud maskide valmistamise erakordselt lihtsaks. Me võime oma pilti töödelda, oma elulugu kujundada, oma arvamusi pakendada, oma saavutusi esitleda, oma isiksust turustada, algoritmid aitavad meil isegi välja selgitada, milline versioon meist töötab kõige paremini ja kõik see saab lihvitud kujul kogu maailmale kohe nähtavaks – me oleme pidevalt valgustatud ja publiku aplausi ootaval laval.

Ja seepärast võib vanade õpetuste küsimus tänapäeval olla uuesti huvitav.

Mitte sellepärast, et peaksime kõik ühiskonnast põgenema või loobuma oma rollidest, vaid sellepärast, et võiksime aeg-ajalt kontrollida, kas mask on veel meie käes või on ta juba meie näo külge kasvanud.

Kes oled sina siis, kui sul pole enam kellelegi midagi vaja mängida?

Aga võib-olla ei olegi küsimus selles, et kes jääb alles, kui mask langeb, vaid hoopis selles, miks me nii väga vajame, et keegi või miski “mina” jääks või oleks?

Sest võib-olla ei ole „mina“ maski taga mitte valmis inimene, keda tuleb üles leida, vaid midagi, mis sünnib ja muutub iga kord, kui me lõpetame vajaduse ennast määratleda.

Üsna sarnaselt nagu „elavad“ ideed – nende viis liikuda on muutuda, kuigi vahepeal me püüame nad kinni, et neid korraks fikseerida (nagu persona fikseerib „mina“).

Võibolla see kõik osundab hoopis sellele, et olemine on igas mõttes rohkem verb kui nimisõna.

---

Relatio: ⊙ Kuidas jälgida ideede liikumist? Lovejoy, Cambridge, Dawkins, Poirot ja ideede „jõesängid“