See artikkel on ühest antiikaja, võib öelda, et teaduslikust kirjutisest “De rerum natura” ning selle täiesti uskumatust ellujäämisloost.  Ehk lugu sellest, kuidas üks radikaalselt ateistlik ja materialistlik tekst, mille kohaselt idee, et universum koosneb aatomitest, et elu tekkis loodusliku valiku läbi, et inimühiskond arenes loomulikult, et olemas on multiversumid ning jumalad meid ei aita, antiikajast meieni jõudis. See on lugu juhusest aga ka ideedest, mis olid oma ajast nii palju ees, et pidid peaaegu tuhat aastat vaikuses ootama. See on lugu sellest, kui habras aga oluline võib olla mõne idee elujoon. Mõnikord ei päästa maailma mitte idee tugevus, vaid selle ilus keel.

seekordse veidi pikema teksti puhul:

Tabula cogitationum

• Mis oli selles tekstis nii ohtlikku, et ta pidi peaaegu tuhat aastat vaikima?
• Kes ja miks teda ikkagi säilitas?
• Kuidas muutus üks luuletus teadusliku revolutsiooni nähtamatuks mootoriks?
• Miks kadus autor peaaegu ajaloo varju, kuigi tema ideed jäid ellu?
• Ja kas meiegi säilitame praegu midagi, mille tegelikku tähendust mõistetakse alles sajandite pärast?

Sissejuhatus

Olen varem siin kirjutanud lühidalt Titus Lucretius Carusest, ehk Lucretiusest (u 99–55 e.m.a.) kui antiikmaailma teadlasest ja poeedist, kes veidi enne kristluse ajaloo areenile saabumist esitas Epikurose filosoofiale tuginedes oma ajastu kontekstis erakordse visiooni aatomitel põhinevast universumist, kus pole määravat kohta jumalatel ning kus hing ei ole surematu. Tema loost on muidugi üleüldse omajagu kirjutatud, kuid laiemalt teatakse siiski teenimatult vähe seda, kuivõrd mõjukas on tegelikult Lucretiuse pärand, tema tekst läbi aastasadade olnud.

Äärmiselt huvitav on seega just tema teose, „De rerum Natura“ käekäik. Muuhulgas on selle teadmine vajalik, et mõista renessaasiaegse teadusliku mõtlemise taassündi ning 17. sajandil tekkivat intellektuaalset vaidlust, kus olulisteks tegelasteks olid näiteks Newton, Descartes ja Leibniz aga sellest kirjutaks millalgi edaspidi. Seekord räägiks täpsemalt sellest Lucretiuse poeetilis-teaduslikust tekstist, mille säilimist ja taasavastamiseks võiks nimetada klassikalise filoloogia alaseks üheks kuulsamaks detektiivilooks. Juba see on iseenesest võimas mõte, et  me loeme Lucretiust tegelikult läbi uskumatult kitsa pudelikaela, sest kõik, mis meil tema teosest täna olemas on, pärineb ühest ainsast antiikaja lõpus eksisteerinud eksemplarist.

Lucretiuse maine antiikajal ning kiriku vaade

Kuid enne veel kui jätkata teksti edasise saatusega, tuleks korraks peatuda sellel, et kas Lucretius oli oma kaasajal Roomas üldse oluline tegelane või oli ta mingi nišitüüp, keda lugesid ainult vähesed? Võibolla kultuuriajalooliselt ongi meil tema teksti näol tegu väga kõrvalise nähtusega?

Enne keskaja „vaikuse sajandeid“ oli Lucretius Rooma intellektuaalses kaanonis siiski kindlalt kanda kinnitanud. Ehkki ülimalt religioosse Rooma jaoks ei olnud tema teose sisu vastuvõetav, oli tema vorm ülim – see oli sisuliselt seni pigem robustseks peetud ladina keele tõstmine filosoofia ja poeesia keelega – kreeka keelega – samale tasemele. Seepärast tunnustas Cicero teost märkusega multis luminibus ingeni („täis vaimu sära“), ning seejuures on Cicerot peetud isegi tõenäoliseks teksti varajaseks toimetajaks. Ta mainib Lucretiuse teost ka kiitvalt kirjas oma vennale. Ovidius kuulutas, et Lucretiuse „ülevad laulud“ kaovad alles maailma hukkumisel. Retoorikaõpetaja Quintilianus tunnustas tema poeetilist jõudu, paigutades ta „poeetide kaanonisse“ – ideaalne vahend retoorika õppimiseks, kuigi vihjab et sisu on tema arvates problemaatiline (ateistlik).

Kõige põnevam tekstiline suhe tekkis aga teise sama ajastu suure poeedi, Vergiliusega. Lucretiuse tekst oli ilmunud varem (60-55 e.m.a.), Vergilius oli siis alles umbes 15-aastane ja noorena oli ta Lucretiusest vaimustuses, kuid poliitiline realiteet – vabariigi muutumine “jumalikuks” keisririigiks ei soosinud juhuslikku atomismi, vaid nõudis kõiges selles jumaliku juhtimise nägemist. Vergilius ei saanud Lucretiuse geeniust ignoreerida, ehkki ta teda nimeliselt oma teostes ei maini, vaid pidi temaga astuma tekstilisse dialoogi, et pakkuda teleoloogilist alternatiivi Lucretiuse juhuslikkusele. Vergilius laenab Lucretiuse keelt oma „Aeneises“ ja „Georgicas“, kasutades seal Lucretiuse rütmi, sõnavara ja isegi terveid väljendeid. Aga ta pöörab seejuures nende sisu pea peale. Ta justkui ütleks „Ma tunnen su tööd, ma imetlen su vormi, aga sa eksid kõige fundamentaalsemas.“ Kuulus tsitaat „Felix qui potuit rerum cognoscere causas“ („Õnnis on see, kes suutis mõista asjade põhjuseid“) on otsene kummardus Lucretiusele, kuid Vergilius raamistab selle ümber, lisades pietas’e ja jumalatega kooskõlas elamise väärtuse. Kui Lucretiuse jaoks oli religioon hirmu allikas, siis Vergiliuse jaoks oli see kosmilise ja ajaloolise korra (Roomale määratud fatum) vundament.

Nii et mis siis tegi Lucretiuse teksti nii ohtlikuks, et see peaaegu kadus? „De rerum natura“ oli põhimõtteliselt antiikaja „Richard Dawkins“ aga seejuures vormistatud külgetõmbavalt eepilise värsina, mis juba ise on midagi fenomenaalset. Nagu Lucretius ise ütles: kibe rohi oli vaja teha mee abil vastuvõetavaks. Võiks öelda ka nii, et lõpptulemusena toimis see tekst intellektuaalse lülina antiikse atomismi ja uusaegse teadusliku maailmapildi vahel. Teksti ohtlikkus omas ajas aga tulenes muidugi sellest, et see oli totaalne vastand religioossusele, nii Rooma paganlikule kultusele kui hilisemale kristlikule maailmapildile. Lucretius, kes tegutses 1. sajandil e.m.a., rääkis hinge surelikkusest, mis loomulikult ei sobinud paljude oluliste religioossete kontseptsioonidega. Ta rääkis jumalatest, kes eksisteerivad kuskil kaugel aga ei sekku absoluutselt maailma asjadesse, mis omakorda muutis mittevajalikuks palvetamise ja seadis kahtluse alla jumaliku ettemääratuse idee. Kogu tema süsteem oligi tegelikult teadlikult loodud selleks, et vabastada inimene hirmust surma ja jumalate ees. Ja ehkki see oli algselt suunatud Rooma paganlike jumalate vastu, siis ka veidi hilisema kristluse, eriti just selle „Roomastuva“, institutsionaalse ja jäiga kirikusüsteemi jaoks oli see täielik mürk, mis selle mõtteviisi lugemisvarasse kohe kindlasti ei sobinud. Seega, üks asi oli paganliku rooma aegne, intellektuaalne “džentenmenlik debatt”, hoopis teine aga ristiusuga saabuv eksistentsiaalne ideede sõda.

Piisab, kui tuua paar selget näidet “kirikuisadelt”. Näiteks Lactantius (230-325), kes muuseas oli keiser Konstantinuse nõunik, ehk kristluste riigistamise üks arhitekte ja kaitses midagi tänapäeva kristlaste jaoks niivõrd ebatavalist nagu paganlik “Sibüllide” ja ühe Vergilise teksti (nn neljas ekoloog) “pühakirjalikkust”, nimetas selle kõige juures Lucretiust “kõige lollimaks inimeste seas”. Veidi hiljem arendas Hieronymus (347-420), mees kes tõlkis kreekakeelse Piibli ladina keelde, absurdset teooriat sellest, et Lucretius olnud tekste kirjutades mingi “armujoogi” mõjul hullunud ja teinud selle mõjul ka enesetapu. Kõik see muidugi on puhas propaganda ning ei leia mingitki tuge Lucretiuse äärmiselt ratsionaalsest ja loogiliselt arendatud teaduspoeesiast. Oma panuse andis ka Augustinus – ühesõnaga, kirik oli selgelt vaenulik, Lucretius pidi kaduma.

„De rerum natura“ säilimine keskajal

Kui aga Lucretiusel oli selline fundamentaalne konflikt juba „paganliku“ Rooma religiooniga ja üldise maailmavaatega ning seejärel kristliku kirikuga, siis see viib meid tagasi selle küsimuseni, et kuidas küll jäi tema tekst ellu kristlikus keskaegses Euroopas? Ja siin peitub omamoodi ime – seda hoidsid seda elus just keskaegsed mungad oma kloostrites, seltskond, kes oleks pidanud seda kõige rohkem vihkama.

Esmalt, et aru saada teksti säilimise imest üldse, tuleb öelda, et tõenäoliselt jäi hilisantiigis alles vaid üksainus käsikirjaline liin. Selleni viib tekstikriitiline metoodika, kus kasutusel on „arhetüübiga“ seotud meetod. Arhetüüp ehk „ürgtekst“ on kadunud algtekst, millest põlvnevad kõik säilinud käsikirjad või trükised, ehk see on tekstilooja (autori) originaalkäsikiri, mis ei ole säilinud aga mida filoloogid püüavad tekstikriitiliste meetodite abil rekonstrueerida. Umbes nagu viroloogias „patsient 0“, ehk esimene “haigestunu”, kellelt lähevad kõik “vead” edasi. Käsikirjade ühesugused, kumuleeruvad vead aitavad aga tuvastada nende ühise “patsiendi 0”, ehk praegusel juhul selle, et kõik säilinud “De rerum natura” käsikirjad (koopaid) pärinevad ühestainsast algkäsikirjast. Mis omakorda tähendab, et “De rerum natura” säilimine rippus juuksekarva, ehk ainult ühe käsikirja säilumise küljes.

Teine ime ja lausa kohati absurdsena tunduv vastuolu ongi see, millele sai viidatud: Lucretiuse teksti säilitasid kristlikud kloostrid – mungad, kes oleksid pidanud selle kui ühe kõige ohtlikuma kirjutise hävitama. Kuidas see oli võimalik? See tundub meile ehk imelik, aga 9. sajandi Euroopa kristlikud kloostrid ei otsinud radikaalseid filosoofilisi ideid, et oma maailmapilti proovile panna, nad otsisid hoopis head klassikalist ladina keelt – korrektset heksameetrit, rikkalikku sõnavara, keerulist grammatikat. Lucretius oli neile eelkõige ja ainult keeleline artefakt, mitte õpetus. Tema tekst pakkus puhast, rasket aga rangelt struktureeritud ladina keelt – see oligi lihtsalt keeleline õppematerjal, ideaalne tööriist keele ja värsimõõdu harjutamiseks. Ilmselt ei tundunud sisu neile ohtlik, sest nende terviklikus ja turvalises teoloogilises maailmas näis see võibolla lihtsalt mittetähelepanuväärse nonsensina. Nii et teksti päästis sisuliselt mehhaaniline, puhtalt lingvistilisel eesmärgil teostatud ümberkirjutamine, mis on huvitav paradoks.

Kui vaadata täpsemalt, siis see kloostrites säilinud üksainus Lucretiuse teksti koopialiin päästeti 9. sajandil, Karolingide „esimese renessansi“ ajal – perioodil, mil Karl Suure õukonnas hakati vanu tekste päästma ja ümber kirjutama ning kus eksisteeris ka vajadus ladinakeelse bürokraatiamasina järele. Sellest ajast pärinevad kaks kõige vanemat Lucretiuse terviklikku käsikirja, mis jagunevad kolme allika vahel. Peamised 9. sajandi Karolingide renessansist pärinevad allikad on O (Codex Oblongus, pikema ristküliku kujuline käsikiri), Q (Codex Quadratus, ehk rohkem ruudukujuline käsikiri) ja S (Schedae, ehk “lehed” või “vihikulehed”, st “käsikirja fragmendid”). Need käsikirjad on üksteisest sõltuvad, kandes edasi samu lünki ja moondumisi. Kaks tervikteksti, O ja Q  on samas ka terviklikeks allikateks O ja Q, kuid kolmas allikas, S ei ole terviklik raamat, vaid fragmentaarse käsikiri, koosnedes lahtistest lehtedest ja katkenditest, mis sisaldavad umbes 45% tekstist. Need kaks kõige vanemat ja kuulsamat 9. sajandi Karolingide-aegset käsikirja, O ja Q, on siiani füüsiliselt säilinud. Need asuvad täna turvaliselt Hollandis, Leideni Ülikooli raamatukogus.

Nende käsikirjade uurimine viibki eelviidatud järeldusele, et säilimise taga oli puhas huvi ladina keele grammatika vastu. Sest kui vaadata nende 9. sajandi käsikirjade marginaale, siis seal pole mitte ühtegi filosoofilist kommentaari, ei ole hüüatusi stiilis „see on ketserlus!“ ega ka poleemikat. Seal on ainult keelelised parandused, märkused värsimõõdu kohta või haruldaste sõnade seletusi ning kõrvulukustav filosoofiline vaikus. Nii, et teksti ei loetud sisuliselt. See oleks umbes sama, kui arvutisüsteemide turvalisuse eest hoolitsev pühendunud IT-ekspert säilitaks ohtliku arvutiviiruse puhtalt selle elegantse koodi tõttu

See on tohutu kontrast näiteks Vergiliusega, kelle käsikirjade servad on täis allegoorilisi tõlgendusi. Teda loeti, kui „õilsat paganat“. Valis ju näiteks Dante Alighieri sajandeid hiljem oma kuulsas eeposes, „Jumalikus komöödia“ just Vergiliuse endale teejuhiks läbi põrgu ja purgatooriumi. Nagu eespool viidatud, Vergiliuse tekstidest otsiti lausa prohvetlikke viiteid kristlusele (ehk saab kunagi edaspidi kirjutada sellest, kuidas roomlastest kristlased pidasid üht Vergiliuse „Bucolica“ ehk „Ekloogide“ tekstiosa sisuliselt Pühakirjaks, nagu ka täiesti „paganlikke“ tekste „Sibüllid“). Aga Lucretiust ei saanud kuidagi ristiusustada. Tema süsteem oli liiga terviklik ja kristlusevastane. Tema tekst säilus, sest seda kas ei mõistetud või mis on tõenäolisem, otsustati selle sisu täielikult ignoreerida.

Nii “vedas” kristlik kloostrikultuur ühe skandaalsema ateistliku teksti läbi keskaja, jättes selle sisu siiski intellektuaalsest arutelust täiesti välja. Imeilus iroonia!

Ühe keskaegse kurioossumina võib vahepeal mainida ka pealkirja poolest sarnast keskaegset teksti, 13. sajandi vaimulik Thomas Cantimprest poolt kirjutatud raamatut “De natura rerum“, kuid siin puudub igasugune seos Lucretiuse poeemiga, ainus sarnasus ongi ainult pealkirjas, muidu kirjeldab rohkelt illustreeritud raamatu “Jumala loodud maailma” eri aspekte, sh ka pööraseid (ilma peata ja koera peaga inimrassid jne). Ja see on omamoodi näiteks võimsast kontrastist nende kahe ajastu mõtteviiside vahel.

Teksti taasavastamine

Kuidas aga ikka Lucretiuse tekst sellest munkade poolt hinnatud vormist oma erakorralisuse sisuga eurooplaste teadvusse jõudis? Siin on oluline roll 15. sajandi renessanssi aegsel „Indiana Jonesil“, kelleks oli tolleaegne humanist ja kirglik käsikirjakütt Poggio Bracciolini, kes muide oli ligi 50 aastat töötanud Rooma paavsti kuurias sekretärina, teenides kokku seitset paavsti (sealhulgas kurikuulus korrumpeerunud vastupaavst Johannes XXIII). Bracciolinil oli lausa obsessiivne kirg antiikkultuuri vastu. Kasutades oma diplomaatilisi sidemeid, oli ta valmis reisima läbi ohtlike piirkondade ning tuhnima külmades ja pimedates kloostrite raamatukogudes, mitte just väga koostöövalmis munkadega kohtudes, et päästa mädanevaid käsikirju ja ta ka tõepoolest päästiski väga palju selliseid tekste. Bracciolini leidis selliselt ka „De rerum natura“ käsikirja ilmselt 1417. aasta jaanuaris, tõenäoliselt Fulda kloostrist, mis asub Saksamaal Hesseni liidumaal Fulda linnas, ligikaudu 100 kilomeetrit Frankfurdist kirdes; tegemist oli ühe Karolingide-aegse Euroopa võimsaima kultuuri- ja õppekeskusega. See leitud käsikiri ei olnud originaal, nagu juba varem aru saime, ega tegelikult ka mitte üks neist viidatud kahest 9. sajandi käsikirjast, vaid hoopis üks hilisem keskaegne koopia kolmandast, täiesti eraldiseisvast vanast käsikirja harust.

Bracciolini mõistis, mis tal käes on, kuid kuna klooster ei lubanud tal käsikirja kaasa võtta, siis veenis ta kuidagi munki, et teha käsikirjast koopia ning saatis selle koopia siis üle Alpide oma sõpradele. Kahjuks on kloostrist leitud füüsiline käsikiri ja ka Bracciolini tellitud esmane koopia aja jooksul kaduma läinud. Lucretiuse tekst säilis maailmale tänu sellele, et Bracciolini laskis oma sõbral Niccolò Niccolil teha leitud käsikirjast teise, täpse koopia. Sellest niinimetatud Niccoli ärakirjast (mida säilitatakse praegu Firenzes Laurentiuse raamatukogus) põlvnevad kõik ülejäänud renessansiaegsed Lucretiuse tekstid.

Ka see on osa sellest kitsast pudelikaelast, sest erinevalt näiteks Piiblist või Homerose eepostest pole meil Lucretiuse teksti puhul mitut sõltumatut käsikirjaliini, mille abil vigu võrrelda ja parandada. Meil on lüngad, rikutud värsid ja vead, mis on pärandunud läbi sajandite. Võib öelda, et teksti säilimine on seega omamoodi ime.

Lucretius ja renessanss

Kaasajal on tekkinud narratiiv Lucretiusest kui otsesest renessanssi käivitajast, seda on eriti populariseerinud  Pulitzeri preemia saanud Stephen Greenblatti iseenesest suurepärane teos „Swerve“ (Kalle). Põhjalikum sissevaade on aga nüansirikkam: Lucretius ei põhjustanud renessanssi, vaid oli selle hilisem katalüsaator, võimendaja. Humanism ja klassikalise filoloogia sünd eelnesid Bracciolini leiule.

Lucretiuse otsene mõju oli viieteistkümnendal sajandil tegelikult minimaalne. Jah, teda imetleti aga ikka veel peamiselt tema stiili ja keele pärast, kuid tema filosoofiat pigem ignoreeriti. Trükikunst iseenesest tõesti juba nö normaliseeris taolist teksti, sest Lucretiuse poeemi “De rerum natura” esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias Brescia linnas 1473. aastal, kuid selliste tekstide sisuline aktsepteerimine oli ikkagi vaevaline. Kasutati strateegiat „Non approbamus, sed exponimus“ (me ei kiida heaks, vaid selgitame), mis võimaldas teadlastele juurdepääsu vanadele tekstile, säilitades samas ametliku distantsi nende „paganlikest eksitustest“. Alles, hiljem, kui universaalne kiriklik autoriteet hakkas reformatsiooni ajal murenema, tekkisid nö intellektuaalsed praod, kus Lucretiust ei saanud enam ignoreerida, vaid teda tuli hakata süsteemselt analüüsima ja talle viitama.

Nii, et Lucretius ei olnud see säde, mis tule süütas, vaid pigem nagu bensiinikanister, mis seisis nurgas ja ootas kuni keegi tule lahti teeb. Ta ei sünnitanud renessanssi, aga ta andis tervikliku alternatiivse maailmapildi, kui aeg oli selleks küps, ehk tegi seda alles 16. ja 17. sajandil kui trükikunst ka tema teksti laiemalt levitas ja vana skolastiline maailmapilt murenema hakkas.

Lucretius 15. ja 16. sajandil

Nagu öeldud, „De rerum natura“ esmatrükk ilmus Põhja-Itaalias, Brescia linnas 1473. aastal. Tegemist on muide ühe maailma haruldasema inkunaabliga (enne 1501. aastat trükitud raamatuga), sellest esmatrükist on maailmas säilinud vaid loetud üksikud eksemplarid. Võibolla on oluline ka märkida, et Brescia trükk ei põhinenud mitte nendel vanadel 9. sajandi käsikirjadel (O ja Q), vaid just nimelt Poggio Bracciolini liini renessansiaegsetel tekstikoopiatel, mis tollal Itaalias ringlesid. Teose esmatrükk oli aga omal ajal siiski üsna vaikne sündmus, tekst ilmus ilma kommentaarideta, lihtsalt kui veel üks taastatud klassik.

Kuid samas ei saa kaugeltki öelda, et mõju ei oleks olnud. Üks tuntumaid Lucretiuse teksti fänne oli kindlasti Niccolò Machiavelli, tänapäevase ülipragmaatilise politoloogia isa. Nimelt, kui 1961. aastal tuvastati Vatikani raamatukogus käsikiri tähisega Rossiano 884, siis selgus, et tegemist on Lucretiuse „De rerum natura“ täistekstiga, mille Machiavelli kirjutas 1497. aastal isiklikult oma käega ümber. Kuna trükipress oli veel uus ja raamatud kallid, kopeeris noor Machiavelli kogu teose (umbes 7400 värssi), lisades leheservadele omapoolseid märkmeid. See toimus vahetult enne tema sisenemist suurde poliitikasse. Ning ehkki Machiavelli ei nimeta Lucretiust oma peateostes (nagu „Valitseja“ ehk Il Principe) nimepidi – kiriku range tsensuuri tõttu oli Lucretiuse materialismi propageerimine ohtlik –, on mõjud tema ratsionaalse poliitilise käsitluse arendamisel ilmsed, sh nö jumaliku ettehoolduse eemaldamine poliitikast (valitsejad pole Jumala määratud); ta nägi poliitikat nii nagu Lucretius käsitles füüsikat, rakendas atomismi riigijuhtimises. Kuna Lucretiuse teos käsitles ka selgelt nö mittemüütilist, pragmaatilist inimühiskonna algust, siis ka see oli alus, millele Machiavelli tugines.

Kuid suurem väline murrang tuli 16. sajandil teose kommenteeritud väljaannetega, millest tuntuim on prantsuse filoloogi Denis Lambini (ladinapäraselt Dionysius Lambinus, 1520–1572) 1563. a trükk Pariisis. Lambin oli oma aja tippõpetlane. Tema tehtud parandused, tekstikriitilised märkused ja ladinakeelsed selgitused olid nii kvaliteetsed, et seda väljaannet peeti parimaks Lucretiuse tekstiks peaaegu 300 aastat – kuni Karl Lachmanni tekstikriitilise revolutsioonini 1850. aastal. Üheks põhjuseks oli ka see, et erinevalt varasematest Itaalia trükkidest sai Lambin kasutada ka märkmeid sellest samast vanast 9. sajandi käsikirjast Q (Codex Quadratus), mille prantsuse humanist Adrien de Turnebou oli Pariisis üles leidnud. See andis talle tohutu eelise Lucretiuse algupärase keele taastamisel

Ajastule omaselt oli siin seejuures kohustuslik korraldada „kristlik päästeoperatsioon”. Kuna “De rerum natura” esindas ateistlikku ja materialistlikku Epikurose filosoofiat (mis eitas hinge surematust ja jumalikku ettemääratust), oli teos katoliiklikus Euroopas ohtlik. Lambin kirjutas raamatule kavala eessõna, kus ta kaitses teose väljaandmist: ta selgitas, et ketserlikes ideedes on süüdi Epikuros, mitte poeet Lucretius. Ta rõhutas, et tegemist on lihtsalt erakordselt kauni poeesiaga, mida iga haritud inimene peaks lugema – igaks juhuks kaitse inkvisitsiooni vastu. Kuid üks asi, mis Lambini veel tegi, olid mahukad allmärkused ja kommentaarid ning seekord mitte grammatika, vaid filosoofilise sisu kohta, mis aitasid ka sisuliselt teksti mõista. Ja see oli juba midagi muud, kui lihtsalt hea ladina keele küsimus – see suunas mõtlema, vaidlema, suunas mõistatama, et mida ikka nende aatomitega selles tekstis mõeldakse, viis sisuni.

Muuseas, huvitav teada: Lambini 1563. a “De rerum natura” trükki omas prantsuse filosoof ja kirjanik Michel de Montaigne, kelle poolt tihedalt täis kirjutatud Lambini väljaanne leiti uuesti üles alles 1989. aastal.

Seega kahtlemata tekitasid sellised Lucretiuse teksti trükid uudishimu, inimesed hakkasid seda päriselt lugema ja mõistma, mitte ainult imetlema kui keelelist monumenti – kommentaarid avasid ukse sisule, isegi kui eesmärk oli vastupidine, uks kinni hoida. Ning Lambini ettevaatlikus oli kindlasti põhjendatud. Üks ilmselge näide on siin Giordano Bruno, kes hukati aastal 1600 oma vaadete pärast – ta oli muuhulgas ka suur Lucretiuse austaja. Kui Machiavelli oli võtnud Lucretiuselt üle materialistliku inimese ja poliitika käsitluse, siis Lucretiuse eepos „De rerum natura“ oli Brunole peamiseks intellektuaalseks kütuseks, et purustada keskaegne kiriklik maailmapilt ja luua oma teooria lõpmatust universumist, tehes seda tihti Lucretiuse eeskujul ka poeesia vormis.

Lucretius 17. sajandil

Julgus Lucretiust ka filosoofiliselt tõsiselt võtta tekkis just reformatsiooni ajal, kuigi iroonilisel kombel ka reformaatorid ise vihkasid epikuurlust. Nad kasutasid sõna epikuurlane peaaegu sõimusõnana kõige pahelisemate pattude kohta. Kuid samas tekitas reformatsioon Euroopa intellektuaalsesse maastikku „autoriteediprao“ – katoliku kiriku ja ka skolastika aluse, Aristotelese filosoofia monopol teadmisele murdus. See tekitas ruumi uutele radikaalsetele küsimustele ja avalikule debatile.

Nüüd sai Lucretiusest sisuliselt avalik tegelane, keda ei saanud enam lihtsalt ignoreerida või maha vaikida. Teda pidi nüüd argumentidega ümber lükkama ja selleks tuli teda esmalt mõista. Nii kasutasid uusaegsed mõtlejad Lucretiust „negatiivse teljena“. Näiteks Thomas Hobbes (keda mõjutasid muide Lucretiuse ideed ka Macchiavelli vahendusel) võttis üle Lucretiuse materialismi, kuid eemaldas sellest poeetika ja „terapeutilise eesmärgi“ (vabanemine hirmust), asendades selle puhta mehhanistliku analüüsiga, kus religioon on taandatud inimlikule hirmule ja teadmatusele ning allutatud riigivõimule. Ehk Hobbesi sõnum oli Lucretiusele vastupidine: ateism mitte ei vabasta hirmudest, vaid sünnitab inimühiskonnas koletisi (Leviaatani), mida tuleb ohtjata. Hobbes kasutas ateismi diktaatorluse õigustamiseks.

Spinoza läks aga teist teed, ta nõustus sellega, et loodus otsustas kõik, kuid Jumala eitamise asemele võrdsustas Jumala loodusega ( Deus sive Natura), mis oli taas põhjus ta oma usuringkonnas “ketseriks” kuulutada.

Kuid otsustavaks oli siin siiski Isaac Newtoni panus Lucretiuse pärandi transformeerimisel teaduseks. Newtoni „korpuskulaarteooria“ (tema aatomite teooria) muutis atomismi matemaatiliselt mõõdetavaks ja teoloogiliselt talutavaks, ehk ta muutis atomismi teaduslikult käsitletavaks, kuid kaotas Lucretiuse maailmapildi vajaduse olla justkui ateistlik manifest. Sest sügavalt usklik Newton (kes pühendas tegelikult rohkem aega Piibli prohvetiennustuste uurimisele ja alkeemiale kui teadusele) eristas end Lucretiusest, asendades „De rerum naturas“ kirjeldatud juhusliku „kalde“ (clinamen) deterministlike loodusseadustega. Newtoni universumis ei liigu osakesed kaootiliselt, vaid Jumala antud seaduspärasuste järgi. Ehk just Newton tegi atomistliku maailmapildi toimivaks ja edukaks, kuid Lucretius kaotas siin metafüüsiliselt: atomismist sai loodusteaduse vaikimisi eeldus, mis ei vajanud enam epikuurlikku filosoofilist raamistikku. Nii, et Lucretiuse teadus võitis, kuid Lucretiuse filosoofia ja maailmavaade kaotasid.

Siin ei saa rääkimata jätta ka üht isegi pisut naljakat lugu, mis on seotud otsapidi ka Newtoni ja Hobbesiga, kuid räägib hoopiski katoliku preestrist ja teoloogiadoktorist Pierre Gassandist (1592-1655), kes oli tõeliselt vaimustunud Lucretiusest ja otsis võimalusi tema teksti avaldamiseks, pidades ka meeles, mis oli juhtunud Giordano Brunoga. Ja lõpuks ta oma teostes ka Lucretiust avaldas. Et mitte tuleriidale sattuda, avaldas ta seejuures muidugi igal leheküljel ka austust kirikule ja paavstile, ent oluline oli siiski see, kuidas ta “De rerum naturat” kohtles. Seda on nimetatud Lucretiuse või atomismi “ristimiseks“, sest Gassandi tunnistas aatomite olemasolu, kuid käsitles neid samuti Jumala loominguna, eitades seega ka Lucretiuse juhuslikkuse (clinamen) teooriat. Ehk natuke nagu tänapäevane “kreatsionism”. Tema teosed võeti seetõttu kristliku üldsuse poolt hästi vastu ning need said tegelikult sillaks, mis aitas Lucretiust kergemini vastu võtta nii Hobbesil (kellega Gassandi oli kirjavahetuses) kui ka Newtonil, kes oli Gassandi teostest hästi teadlik. See on aga huvitav näide sellest, kuidas Lucretiuse geniaalne idee vormida atomism suurepärasesse poeetilise vormi, avaldas kõige kiuste vastupandamatut mõju väga erinevates ringkondades.

Kindlasti oleks siin ülioluline rääkida, eriti Newtoni jätkuna, ka teisest 17. sajandi suurimast geeniusest, Saksa filosoofist ja matemaatikust Gottfried Wilhelm Leibnizist (1646–1716), kes oli Lucretiuse ja epikuurliku filosoofiaga väga tihedas, ehkki äärmiselt kriitilises ja keerulises dialoogis, olles nooruspõlves Lucretiuse atomismist vaimustuses ja pöörates selle hiljem „monaadideks“, kuid sellest kirjutaks millalgi pigem eraldi ja põhjalikumalt, sest Leibniz tasub tundmist – ka see, et loed praegu teksti arvuti- või telefoniekraanilt, on otseselt temaga seotud.

Seega, uusaja teadus võttis üle Lucretiuse materialismi ja religioonikriitika, aga tegi modernse pöörde. Ta ei kaotanud religiooni, vaid allutas selle riigivõimule, et hoida ära kodusõda ja kaost. See kirjeldas maailma mõõdetavatest osakestest koosnevana, mida juhivad täpsed matemaatilised seadused ilma eesmärkideta. Nii tehti materialistlik looduskäsitlus teoloogiliselt talutavaks, sest Jumal ei olnud enam mikromanageerijast pidev sekkuja, kes imesid teeb, vaid „geniaalne kellassepp“, kes lõi täiuslikud seadused ja pani universumi käima.

Lucretius võitis justkui teaduslikult, aga tema nimi ja filosoofia jäid tagaplaanile, sest tema ideed olid nüüd osa uuest teaduslikust maailmapildist, atomisim oli nüüd lihtsalt teadus.

Kokkuvõte

Enne päris kokku võtmist ei saa üle kiusatusest mainida siiki ära ka Charles Darwin. Sest “De rerum natura” sisaldab ka väga selgelt nö loodusliku valiku kirjeldust (IV ja ka V raamat), kus Maa “sünnitab” atomistliku juhuslikkuse alusel erinevaid eluvorme, millest elujõulisemad jäävad alles¹. Ning kuigi Charles Darwin eitas otseseõnu, et ta oleks Lucretiust lugenud, kasvas ta tegelikult “Lucretiuse maailmas”. Ühest küljest seetõttu, et nagu nägime olid need ideed Euroopas juba intellektuaalsetes ringkondades väga tuntuks saanud, kuid siin on veel üks huvitavam seos. Tema vanaisa, Erasmus Darwin (1731-1802) oli taas tõeline Lucretiuse fänn, keda tema 1791. a poeetilise raamatu “The Botanic Garden” tõttu nimetatigi “meie aja Lucretiuseks”. Ning oma 1794. a poeemis “Zoonomia” teeb ta rohkelt viiteid Lucretiusele, lähtub tema maailmavaatest ja esitab sisuliselt varajase evolutsiooniteeoria. Selle tõttu hoiti Erasmusest vaatamata tema geniaalsusele “tõsistes ringkondades” eemale, mispärast Charles Darwin omandaski Lucretiuse ideid ainult kaudselt, vältides vanaisalt saadud õppetunni tõttu algselt loodusliku valiku teooriast liiga valjult rääkimist, tuginedes ka edaspidi puhtalt faktidele, hoidudes filosoofiast ja kristlusele vastandumisest.

Nii võib öelda, et Lucretiuse teksti „De rerum natura“ mõju modernse maailma sündimisele on olnud tohutu, kuid sellest räägitakse teenimatult vähe. Põhjus, miks Lucretiuse mõju on jäänud varju, justkui “põrandaaluseks” mõjutajaks, peitub selles, et tema ideed olid sajandeid nii ohtlikud ja ketserlikud, et tolle aja mõtlejad eelistasid teda tsiteerida salaja, nime nimetamata. Nad võtsid üle tema füüsika ja atomismi, kuid vaikisid maha allika, et pääseda tagakiusamisest. Tunnistada, et moodne teadus, evolutsiooniteooria ja isegi läänelik arusaam individuaalsest õnnest põhinevad 2000 aastat vana Rooma „ateisti“ poeemil, oli pikka aega intellektuaalselt ebamugav.

Kas ka meie oleme vormi/koodi ilu nimel hetkel säilitamas mingit “kontseptuaalset viirust”, mis võib kauges tulevikus kujundada ümber kogu maailma mõtteviisi?

Lucretiuse teekond on unikaalne näide omapärasest tekstilisest „inertsist“: ta säilis keskaegsetes kloostrites tänu sellele, et teda ei mõistetud või ei tahetud mõista ja muutus viljakaks alles siis, kui uusaegne kriis murendas vanad autoriteedid. See on teekond, kuhu kuulub tekstiline säilimine 9. sajandi „pudelikaelas“, filoloogiline imetlus renessansiajal ning teaduslik normaliseerimine 17. sajandil.

See lugu näitab, kui habras on ideede säilimine, kui palju sõltub ajastust ja kontekstist, kuid samas on Lucretiuse pärand tunnistus sellest, et vormi ilu on vahel piisav, et päästa sisu, mis muudab maailma sajandeid hiljem.

Titus Lucretius Caruse eepiline poeem “De rerum natura” on eesti keeles katketena ilmunud pealkirja all “Asjade loomusest”. Tõlke autor on Uku Masing. Katked on avaldatud teoses “Rooma kirjanduse antoloogia” (kirjastus Eesti Raamat, 1971).

De rerum natura

(146–150)

Mitte miski ei sünni eimillestki jumaliku tahte läbi.
Sest alles siis, kui hirm on taandunud,
hakkab inimene otsima asjade tegelikke põhjusi.
Nii näeme, et igal nähtusel on oma algus
ning kõik sünnib looduse kindla korra järgi.
Ja just seepärast võib maailma uurida,
mitte ainult karta.

Nullam rem e nilo gigni divinitus umquam.
Quippe ita formido mortalis continet omnis,
quod multa in terris fieri caeloque tuentur
quorum operum causas nulla ratione videre
possunt ac fieri divino numine rentur.

Relatio:

“De rerum natura” inglise ja ladina keeles

Vikerraadio: “Harri Tiido taustajutud. Kuidas renessans algas – raamatust”

MustAuk: ⊙ Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Epikuurlus: rahu, atomism, filosoofiline vastupanu

De rerum natura (Asjade loomusest) – peatükkide kokkuvõte+

Titus Lucretius Carus

Sissejuhatus

Lucretiuse eesmärk ei ole kirjutada luulekogu ega füüsikaõpikut, vaid vabastada inimene hirmust. Tema järgi sünnivad paljud kannatused teadmatusest – eriti hirmust jumalate ja surma ees. Seetõttu tuleb õppida tundma loodust sellisena, nagu ta on. See on ühtaegu teaduslik ja filosoofiline ettevõtmine.

---

I raamat

Maailma ehitus: miski ei teki eimillestki

Lucretius alustab ülistusega Veenusele kui looduse loovale jõule ning austusavaldusega Epikurosele, kes tema arvates vabastas inimesed ebausust. Seejärel esitab ta oma põhiväited:

• mitte miski ei teki eimillestki;
• mitte miski ei hävi täielikult olematusse;
• kõik koosneb jagamatutest osakestest ehk aatomitest ja tühjusest;
• maailm toimib loomulike seaduste järgi, mitte jumalate meelevaldse sekkumise tõttu.

Raamatu lõpuks järeldab ta, et nii aine kui ka ruum on lõpmatud.

Keskne idee

Looduse mõistmine vähendab hirmu.

---

II raamat

Aatomite liikumine ja maailma mitmekesisus

Kui esimeses raamatus kirjeldati aine ehitust, siis nüüd uuritakse selle liikumist.

Lucretiuse järgi:

• aatomid liiguvad pidevalt;
• nende erinevad kujud ja ühendused loovad kõik nähtavad asjad;
• maailmas ei ole absoluutset staatilisust.

Kuulus on ka tema mõiste klinamen (ladnk clinamen) ehk „kõrvalekalle”: aatomid võivad oma liikumises pisut kõrvale kalduda. Just see väike ettearvamatus võimaldab uute vormide ja isegi vaba tahte tekkimist.

Keskne idee

Väikesed kõrvalekalded võivad muuta kogu maailma.

---

III raamat

Hing, meel ja surm

See on teose üks mõjukamaid osi.

Lucretius väidab, et:

• hing ja meel on materiaalsed;
• nad kuuluvad keha juurde;
• keha surres lakkavad ka hing ja teadvus eksisteerimast.

Sellest järeldub tema kuulus eetiline mõte:

Surma ei maksa karta, sest kui meie oleme olemas, ei ole surma; kui surm on kohal, ei ole enam meid.

Ta võrdleb surmajärgset olematust ajaga enne meie sündi – me ei kannatanud siis ning seetõttu pole põhjust karta ka sama seisundit pärast surma.

Keskne idee

Suurim hirm põhineb sageli kujutlusel, mitte tegelikkusel.

---

IV raamat

Meeled, kujutlused, unenäod ja armastus

Selles raamatus uurib Lucretius tunnetust.

Ta arutleb:

• nägemise,
• kuulmise,
• lõhna,
• maitse,
• puudutuse,
• unenägude

üle ning püüab seletada neid loomulike põhjustega.

Raamatu lõpus käsitleb ta armastust. Ta hoiatab kirgliku kinnisidee eest, sest idealiseeritud armastus võib muuta inimese orjaks omaenda kujutlustele.

Keskne idee

Me ei armasta alati inimest ennast, vaid sageli oma kujutlust temast.

---

V raamat

Maailma ja inimühiskonna kujunemine

See on omamoodi antiikne arengulugu.

Lucretius kirjeldab:

• maailma kujunemist;
• Maa arengut;
• taimede ja loomade teket;
• inimeste varast elu;
• keele, tule, perekonna ja ühiskonna tekkimist;
• kunstide ja teaduste arengut.

Kõik see toimub järkjärgulise arengu, mitte jumaliku sekkumise tulemusena.

Keskne idee

Tsivilisatsioon ei langenud taevast, vaid kujunes pikkade katsetuste käigus.

---

VI raamat

Loodusnähtused ja katk

Viimases raamatus seletab Lucretius nähtusi, mida inimesed sageli pidasid jumalate vihaks:

• äikest,
• välku,
• tuult,
• maavärinaid,
• vulkaane,
• haigusi.

Kõige lõpus kirjeldab ta vapustavalt Ateena katku. Teos lõpeb järsult, mis on pannud uurijaid arvama, et autor ei jõudnud seda lõplikult viimistleda.

Keskne idee

Isegi kõige hirmutavamat nähtust tuleb esmalt püüda mõista.

---

1. Lucretius kasutab siin “Maa” jaoks erinevaid sõnu, sh Terra Mater, kui tihti ka Tellus, mis on otsene ladinakeelne vastu kreeka Gaiale – jumalanna “Maa-emale” kreeka vanemas mütoloogias (Hesiodose “Theogoonia”). Kuid see on lihtsalt kultuurilisele seosele ehitamine. Kohe pärast poeetilisi kirjeldusi Maa emadusest tuletab Lucretius lugejale alati meelde: Maal puudub taju (totius est expers sententiae). Maa on lihtsalt tohutu elementide hoidla. Lucretiuse jaoks on Maa “elav” ainult selles mõttes, et ta sisaldab endas lugematul arvul aatomeid, mis pidevalt liiguvad ja uusi kombinatsioone (elusolendeid) loovad. ↩︎

See tekst teeb ühe kummalise ülevaate, tutvustades esmalt Hiina Tangi dünastia aegset jõulist religioosse daoismi vormi ning kõrvutab sellega üht väga vähe tuntud, 20. sajandi „ilmutuslikku kristlust“ – Padgeti sõnumeid, leides nende kahe ääretult erineva käsitluse vahel ootamatuid sarnasusi.

Kahe maailma kohtumine

Kui rääkida võrdlevast usundiloost või ka näiteks esoteeriliste traditsioonide analüüsist, siis üheks huvitavaks ja ootamatuks eksperimendiks osutub 4. sajandi Hiina aristokraatliku Shangqingi, ehk “Suurima Selguse” või “Kõrgeima Selguse” ¹ daoismi ja 20. sajandi alguse Ameerika „spiritistlike ilmutuste“ (James Padgeti sõnumid) kõrvutamine. Mõlemad on lugejale ehk enamvähem võrdselt tundmatud (eriti viimane), kuid seda enam hämmastavad nende mõlemaga seotud universaalsed mustrid. Ehkki neid süsteeme lahutab poolteist aastatuhandet, peegeldavad nad mõlemad nö kriisi-ilmutust, mis kipubki tekkima vastureaktsioonina institutsionaalsele stagnatsioonile.

Shangqingi koolkond sündis Lõuna-Hiina aristokraatia vastureaktsioonina põhjast tulnud rändelainetele ja välisele, rituaalsele, formalistlikule daoismile, otsides puhtamat, sisemist ühendust kosmosega. Lisaks oli see eemaldumine algsest, filosoofilisest daoismist, mis ei tundnud jumalusi, vaid uuris pigem kõikekorraldavat mitteisikulist tühjust. Kriiside ajal aga ei kõneta inimest niivõrd puhas filosoofiline abstraktsioon, kui isikuline jumalus.

Sarnaselt tekkis James Padgeti – Washingtoni metodistist juristi – vahendatud sõnumite korpus sügavast rahulolematusest ilmselt nii metodisti dogmaatika kui laiemalt kiriklike struktuuridega, mis ei suutnud pakkuda rahuldust eksistentsiaalsetes küsimustes vaevevale inimhingele – Padget leinas väga sügavalt oma surnud naist, Helenit.

Mõlemad süsteemid väidavad end olevat puhta ja algupärase tõe taastajad, tühistades varasemad “moonutatud” pühakirjad. Selles ülevaates püstitatakse hüpotees, et vaatamata kultuurilisele distantsile toodavad sarnased vaimsed vajadused struktuurselt ja vahel üllatuslikult spetsiifiliselt sarnaseid õpetuslikke struktuure: hierarhilist kosmost, messiaanlikku “ülendatud inimese” mudelit ja inimhinge ümber kujunemise protsessi. Loomulikult ei ole tegemist detailideni samade õpetustega – ajaline ja kultuuriline kontekst on niivõrd erinev, kuid väga spetsiifilised põhistruktuurid on näiliselt seletamatult samased. Näib nagu ülimalt tähelepanuväärne ideede evolutsioon, täpsemalt nagu täiesti sõltumatu evolutsiooniline ideede konvergents.

Ilmutus kui tõe vundament: Yang Xi ja James Padgeti kogemus

Mõlemas traditsioonis on ilmutus tõe ainus legitiimne allikas, mis parandab varasemad usulised eksitused. Mõlemal juhul ei andnud senine institutsionaliseeritud formalistlik süsteem (daoistlik usuline traditsioon või kristlik kirik) soovitud vastuseid, mistõttu tuli pöörduda otsese allika poole läbi vahetu kanali ehk ilmutuse.

Shangqingi puhul oli selleks kanaliks kõrgelt haritud aristokraadi, Yang Xi poolt saadud visioonid “täiustunutelt” (zhenren) ehk taevastelt olenditelt, kes teda külastsid – ülimalt ebatavaline daoistlikus Hiinas.

Padgeti puhul oli kanaliks aga automaatkirjutamise teel saadud sõnumid esmalt tema surnud naiselt Helenilt ning seejärel Jeesuselt ja teistelt kõrgetelt vaimudelt – taas ülimalt ebatavaline “otsekanal” kristlikus süsteemis.

Märkimisväärne on seejuures naisfiguuride algne roll: Shangqingi traditsioon peab oma autoriteediks aristokraadist naist Wei Huacuni (mis oli Hiina traditsioonis väga ebatavaline), kes oli justkui Shangqingi matriarhiks, samas kui Padgeti tee algas soovist suhelda oma surnud naise Heleniga, kellest sai esimene ja keskne sild vaimumaailmaga. See ei pruugi olla juhuslik – senine patriarhaalne, loogikal põhinev intellektuaalne traditsioon oli läbi kukkunud, ning intiimsem, isiklikum ja vahetum side allikaga läbi naiselemendi oli alternatiiviks. Patriarhaalne uks oli suletud, emotsionaalne naiselik võti avas täiesti uued dimensioonid, mis erinevalt kasutust külmast institutsioonist oli soe, vahetu suhe.

Mõlemal juhul loob „uue ilmutuse” pretensioon järgijatele tõeliselt eksklusiivse identiteedi. Nad ei ole enam passiivsed uskujad, vaid erilised, salajase teadmise valdajad, kes on vabanenud institutsionaalse religiooni “vigadest” ning leidnud otsetee hinge täiustamiseks.

Kosmiline bürokraatia ja taevased sfäärid: hierarhia olemus

Taevane geograafia ei ole neis süsteemides lihtsalt hingede asupaik, vaid hinge vaimse arenguastme olemuslik peegeldus – paik viitab hinge seisundile, see on vägagi hierarhiline. Mõlemad süsteemid asendavad kaootilise teispoolsuse range „progresseeruva“ hierarhiaga mitte ainult taevaste sfääride olemuse mõttes (liikudes aina puhtamate sfäärideni), vaid ka neis elavate hingede puhtuse ja sellest tulenevalt mõistmisvõime mõttes. Ning ehkki väliselt märkame erinevaid “kattekihte”, tuleb meeles pidada, et need on tuletunud erinevatest kultuuritaustadest.

Shangqingi taevased sfäärid

Shangqingi kosmoloogia kirjeldab 36 taevast, mis on jaotatud funktsionaalselt:

• Deemonlikud taevad: Kuus madalamat, korrumpeerunud sfääri, mis on täis ohte.
• Puhtad taevasfäärid: Seal elavad surematuseni jõudnud olendid.
• Kõrgeim Selgus (Shangqing): Ülim sfäär, kust pärinevad pühad ilmutused ja kus elavad kosmilised pühakud (shengren). Hierarhia on bürokraatlik: adept peab esitama ametlikke petitsioone ja suhtlema “allmaailma ametnikega” (dixia zhu), et vabaneda maistest takistustest. Loomulikult peegeldab see tolleaegset Hiina keiserlikku hierarhiat.

Padgeti vaimsed ja taevased sfäärid

Padgeti kirjeldatud vaimumaailm jaguneb samuti astmeliselt:

• Vaimsed sfäärid (1–7) ja Põrgud: Madalamad sfäärid on “pimedad” kohad, kus vaimud on omaenda “kohtumõistjad ja täideviijad”, kogedes oma eksimuste psühholoogilist vilja (st deemonid puuduvad, karistajateks on omaenda vead).
• Taevased taevad (Celestial Heavens): Sfäärid, kuhu pääsevad vaid need, kelle hing on Jumaliku Armastuse kaudu transformeerunud. Erinevalt Shangqingi ametlikest palvekirjadest valitseb siin “loomulik arenguseadus”, kus hinge valgus määrab selle asukoha automaatselt. Kuid “vahendajatest” ei pääse me siingi. Padgeti ilmutuste järgi aitavad tema hinge kümned või lausa sajad taevased hinged – tema sugulased, tuttavad aga ka tuntud inimeste, Pauluse, kreeka filosoode, Rooma keisrite, Buddha ja Jeesuseni välja. Nad on nagu demokaatliku, kapitalistliku lääneriigi “konsultandid” või mentorid, kes aitavad hingel jõuda järgmiste taevaliste “karjääriastmeteni”.

Ehk võiks ju ka öelda nii: Shangqingis “taevaste bürokraatide” vahendusel “hingekarjääri” edendavad palvekirjad, Padgetil “taevaste konsultantide” vahendusel esitatavad “hingekarjääri” edendavad palved, mis mõneti annavad automaatse õiguse “edenemiseks”.

Selline ülimalt detailne ja hierarhiline taevaste sfääride mitte lihtsalt sarnane kirjeldus, vaid funktsionaalne toimimine on tegelikult midagi märkimisväärset, mida vähemalt nende kahe näite puhul ei oskaks eeldada.

Messias kui ülendatud inimene: Li Hong ja Jeesus

Mõlemad süsteemid dekonstrueerivad traditsioonilise “Jumal-inimese” kontseptsiooni ja asendavad selle “ülendatud inimese” mudeliga. See on radikaalne lahkulöömine klassikalisest teoloogiast.

Padgeti sõnumites on Jeesuse positsioon üheselt defineeritud, mis on ühe metodistliku taustaga kristlase kohta äärmuslik, ent arvestades Padgeti huvi unitaaride õpetuste vastu, mida paljastavad ka tema ilmutused – mitte nii üllatav:

“God is God, alone, and never has and never can become man; and Jesus is man only and never can become God.” (Sõnum 1275).

Ehk – Jeesus ei ole Jumal ega osa Kolmainsusest, vaid esimene inimene, kes täitus Jumalikust Armastusest niivõrd, et saavutas jumaliku olemuse. Ta on “suur vahendaja ja teejuht“, mitte patu lunastaja vereohvri kaudu. Lunastusohvrit ja selle mõju eitatakse – Jeesus pole mitte kui “ohvritall”, vaid kui vanem vend. Pääste toimub läbi Jeesuse, kuid järgides tema eeskuju ja lastes jumalikul armastusel teha intensiivset sisemist tööd hinge muutmiseks. Jeesuse vahendajaroll seisneb seega mitte ühekordses teos, vaid pideva järk-järgulise puhastumiseni viiva protsessi tagamises.

Shangqingi messias Li Hong, keda tuntakse kui “Lõpuaja Pühakut” (housheng), on aga Laozi manifestatsioon ja samas „mittelaozilikult“ tulevane Päästja, kes naaseb pärast kosmilist kataklüsmi. Ta ei ole impersonaalne Dao ise, vaid selle täiuslik väljendus inimkujul. See oli daoismis ebatavaline konstruktsioon ja seejuures võib olla vägagi kindel, et Shangqingi sellist „päästakontseptsiooni“ ei mõjutanud ükski kristluse vorm.

Nii Jeesus kui ka Li Hong on kosmilise korra taastajad ja teednäitavad meistrid, kelle funktsioon on õpetada adeptidele kaasaegses keeles “transformatsiooni tehnoloogiat”, mitte pakkuda asendusohvrit. Taas üks veidralt sarnane väga spetsiifiline sarnasus.

Surematus ja hinge muutumine

Siin peitub veel üks äärmiselt spetsiifiline ja veider kahe süsteemi sarnasus. Surematus ei ole kummaski süsteemis “kingitus”, vaid tehniline ja väga põhimõtteline protsess hinge muutumise teekonnal. Kumbki süsteem ei toeta klassikalist budistlikku samsara-reinkarnatsiooni ega Padget ka mitte “lihtsalt ülestõusmist”, vaid rõhutab järkjärgulist, lineaarset progressi, mõlemal juhul üht tüüpi, väga omapärast reinkarnatsiooni.

• Padgeti “inkarnatsioonimudel“: Karma (kompensatsiooniseadus) toimib vaimumaailmas ilma vajaduseta füüsilisse kehasse naasta. Hing puhastub ja areneb ühest taevasest sfäärist järgmisse taevasesse sfääri (st mitte tagasi maa peale). Transformatsiooni käivitajaks on “Jumalik Armastus” (Divine Love), mis mitte lihtsalt tundena, vaid reaalse voolava substantsina siseneb, „voolab“ hinge, muutes reaalselt hinge olemust ehk selle substantsi inimlikust jumalikuks. See on pidev intensiivne töö hingega, kus pääste ehk inkarnatsioon toimub järk-järgult erilise substantsi abil läbi taevaste hierarhiate.
• Shangqingi „embrüonaalne“ taassünd: Adept kasutab visualiseerimist, et liikuda tagasi “embrüonaalsesse seisundisse” ja luua samuti uus aga vaimne keha. Need, kes ei saavuta täielikku surematust eluajal, läbivad puhastumise Taiyin (Suure Yini ehk “Suurima või Kõrgeima Selguse”) sfääris pärast surma. Ka seal toimub inkarnatsioon seega läbi taevaste hierarhiate, ehkki täiuslikud suudavad selle läbida ka enne surma.
  • Märkus: on huvitav, et Taiyin tähistas algselt tähistaeva musta keskpunkti, mitteisikulist keset, mille ümber keerles kogu universum. Shangqingilik uus, religioonse daoism muutis selle „musta augu“, Taiyini, personifitseeritud ülimaks Jumalaks.

Mõlemal juhul on tegemist “uue sünniga”, mis ei ole mingi metafoor, vaid hinge olemusliku koostise reaalne muutumine kindla mehaanilise “menetluse” abil, et see vastaks kõrgemate sfääride vibratsioonile või puhtusele. Ning üht, kindlat tüüpi reinkarnatsiooni kirjeldamine on taas kulmusid kergitav avastus, eriti Padgeti puhul, ehkki ka siin ei tohi unustada ära Padgeti-ajastu ülikõrget huvi kõige idamaise ja esoteerilise vastu, mis sisaldab samas tõsi küll täielikku vaikust Shangqingi tundmise küsimuses.

Praktika: meditatsioon, palve ja armastuse seadus

Shangqingi keskmes on ülimalt intensiivne ja tehniline visualiseerimine, kus adept kutsub jumalusi oma keha siseelunditesse. Ta reaalselt peabki ette kujutama, kogu jõust visualiseerima endale seda, kuidas jumalad elavad, asuvad tema siseorganites ning sel moel nendega ühenduma. Shangqingi tekstides kirjeldatakse sellist suhet taevaneitsitega kui “karsket armastust”.  See on spirituaalne partnerlus, ekstaatiline-müstiline ühendus, mis sümboliseerib hinge ja kosmose ühtesulamist, toites adepti kosmilise energiaga.

Padgeti süsteemis on keskne “hinge siiras igatsus” ja palve Jumaliku Armastuse saamiseks, väga intensiivne armastuse kui erilise substantsi „sisse võtmine“, mis oma sisult sarnane intensiivne „sisemise töö“  visualiseerimine. Päästet ei anna usk ega Jeesuse lunaohver, vaid see visa “hingetöö”, armastuse sissevoolamise visualiseerimine, kus on abiks ka kõrgemates taevastes asuvad hinged.

Selline “päästemehhanismi” sarnasus on tähelepanuväärne, eriti arvestades et kummagi süsteemi puhul ei toetanud seda otseselt kultuuriline taust.

Huvitav on siiski mõlema näite puhul armastuse rolli erinevus. Kui Shangqingis on see “karske armastus”, visualiseerimise nö kõrvalprodukt või tulemus, siis Padgeti “Jumalik Armastus” on olemuslik hinge arengu “kütus”. Kui Shangqingi armastus on müstiline-erootiline ülendus, siis Padgetil on see substantsiaalne transformatsioonijõud, ainult selle sügava armastuse kehasse vastuvõtmise kaudu, saab inimene puhtaks ja lunastatuks (st nagu öeldud mitte Kristuse ohvri kaudu; vt Sõnum 580).

Kuid armastus kui „kõrgemate sfääride“ omaksvõtmise meetod on siiski omane mõlemale liikumisele ning selline lähenemine eristab mõlemat liikumist peavoolu religioonidest, mis rõhutavad moraalset käitumist või väliseid sakramente. Siin on pääste tehniline ja individuaalne saavutus.

Kokkuvõte: universaalne müstiline struktuur

Shangqingi daoismi ja Padgeti sõnumite võrdlus paljastab mingi universaalse vaimse arhitektuuri. Sarnased doktriinsed struktuurid tekivad siis, kui institutsionaalne religioon (olgu see kirik või ametlik daoism) muutub “tühjaks” ja ei suuda enam vahendada vahetut transtsendentset kogemust.

Loomulikult on siin ka erinevusi, kuid üldpilti võiks iseloomustada selliselt: tegu on sama projektiga, mille järgi ehitamisel on kasutatud lihtsalt kohalikke ja seetõttu osalt erinevaid ehitusmaterjale. Mis on aga sellise arhitektuurse struktuuri valmimismehhanism – mis või kes on arhitekt?

Jättes metafüüsika praegu kõrvale, näib, et inimpsühholoogia vajab hierarhiat, et mõtestada ja selgelt struktureerida arengut (mis tagaks oodatava tulemuse) ja vahetut ilmutust (kättesaadavust), et tagada teadmise ehtsus. Hoolimata 1500-aastasest ajalisest ja tohutust geograafilisest vahest, kordub üks muster: tekkiv süsteem pakub korrastatud taevast, eitab asendusohvrit ülendatud teejuhi kasuks ning asendab moraalse käsu läbinisti olemusliku transformatsiooniga.

On huvitav, et Padgeti sõnumid, mis tsiteerivad ulatuslikult mitte ainult Piibli tegelasi ja kristlikus ajaloo tuntud tegelasi, vaid näiteks ka Buddhat, vanakreeka filosoofe ja isegi „Atlantise elanikku“, ei viita kordagi daoismile, rääkimata Shangqingist. See peegeldab lihtsalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teadlikkust Läänes: daoism ja Shangqing ei olnud ka unitaaride sünkretistlikes ringkondades piisavalt tuntud. Küll aga olid tuntud laiemad ida kontseptsioonid, millele kaudselt ka Shangqing toetus. Jääb ainult oletada, et milline olnuks Padgeti ja tema järelkäijate reaktsioon, kui nad oleksid saanud teada Shanqingist …

Ideed liiguvad mööda inimesi, tihti määravad ideede liikumise ja kujunemise geograafia, vahel avastame konvergentseid arenguid, mis tuginevad mingitele üldinimlikele omadustele, kuid kuidas põhjendada neid kaht väga spetsiifiliste „kloonideede“ näidet, mis pärinevad täiesti erinevatest, ilma igasuguse kokkupuuteta ajastutest, geograafilistest punktidest ja isikutelt? Või pärinevad mõned ideed lõpuks alati samast Mustast August?

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk: “Lao Zi’st ja muudki daoismist”

1. Huvitav on siinjuures autori kogemus seoses ühe Padgeti-üritusega, mida korraldajad nimetasid “Suurima Selguse õhtuks” 🙂 Ühtlasi oli see ka ajendiks taoline kirjatükk koostada. ↩︎

See tekst arutleb teemal, et miks just Aristoteles on see, kelle mõtteviis muutub valdavaks keskaegses islamis ja Euroopas, kuidas on see mõjutanud tänapäevast mõttelugu ning kuidas tänapäevane neuroteadus ja ida mõtteloo avastamine võivad mõneti Aristotelest “rehabiliteerida”. Ning lõpus esitatatud “funktsionaalse filosoofia” vaade ei püüa kokkuvõttes Aristotelest troonilt tõugata, vaid soovitab meil hakata tema ‘tööriista’ kasutama kooskõlas meie enda bioloogiaga. See on filosoofia, mis ei toimu ainult peas, vaid kogu olemuses.

Lääne mõtlemise ajalugu võiks kirjeldada kui püüdlust korrastada kaost. See teekond algas hetkest, mil filosoofia lõpetas kättesaamatute tähtede vaatlemise ja hakkas uurima nö maapinda meie jalge all, meie vahetut keskkonda. Selles protsessis on Aristotelese loogikal olnud ülioluline roll, see on kindlasti olnud kui vundament, mõneti aga ka kui vangla ja vahel kasutuses kui täpselt ihutud kirurgiline instrument.

Kaks suunda lääne mõtlemises

Lääne filosoofia ajalugu on paljuski olnud kahevõistlus kahe hiiglase vahel, kes määrasid ära meie mõtlemise koordinaadid. Platon uskus, et tõeline reaalsus asub kusagil “kõrgemal” – ideede maailmas, millest meie meeleline kogemus on vaid ebatäiuslik ja varjuline koopia. Aristoteles aga, olles Platoni andekaim õpilane, tõi selle fookuse nö maa peale, väites, et tõde ei peitu transtsendentsetes sfäärides, vaid siinsamas meie ümber, asjade endi sees. See väga põhimõtteline lõhe on kujundanud kogu lääne mõtlemise ajaloo, pannes aluse vaidlustele idealismi ja realismi ning ratsionalismi ja empirismi vahel.

Ehkki nende teed läksid hiljem lahku, on oluline mõista, et nad ei alustanud vastanditena, vaid jagasid ühist intellektuaalset vundamenti, mis eristas neid kaose ja juhuslikkuse pooldajatest.

Rafaeli fresko “Ateena kool” (1509-1511): kesksel kohal Platon ja Aristoteles

Ühine aluspõhi: mis ühendab õpetajat ja õpilast?

Enne kui süüvida nendevahelistesse erimeelsustesse, võiks tuvastada neli sammast, millele tuginesid mõlemad mõtlejad. Nad uskusid kindlalt, et maailm on mõistuspärane tervik, mitte kaos.

1. Logos ehk mõistuslik struktuur – Mõlemad uskusid, et maailmal on ratsionaalselt mõistetav struktuur, mida inimene suudab oma mõistusega tabada. Maailm ei ole juhuslik atomistlik kokkupõrge, vaid korrastatud süsteem.
2. Tõde vs arvamus – Nad tegid selget vahet epistēmē (püsiv teadmine) ja doxa (muutlik arvamus) vahel. Filosoofia püha eesmärk on liikuda meelelistest illusioonidest kindla teadmiseni.
3. Teleoloogia ehk eesmärgipärasus – Maailmas ei juhtu asjad lihtsalt niisama; kõigele on omane telos ehk eesmärk, mille poole pürgitakse. Seeme pürgib puuks saamise poole ja inimene õnne poole.
4. Objektiivne eetika – Küsimus “mis on hea elu?” ei olnud nende jaoks subjektiivne maitseasi. Hea elu on otseselt seotud inimese olemuse ja loomuse realiseerimisega.

Vaatamata sellele ühisele alusele, algas just siit punktist suur intellektuaalne eemaldumine, mis muutis filosoofia ajaloo kulgu.

Suur murdepunkt: ideede maailm vs konkreetne maailm

Peamine erimeelsus seisnes küsimuses, kus reaalsus asub. Platoni jaoks valitses dualism: on olemas täiuslikud ideed (vormid) ja meie kaduv, ebatäiuslik maailm. Aristoteles aga esindas monismi, väites revolutsiooniliselt, et vorm ei eksisteeri asjast eraldi “ideede taevas”, vaid on asjas endas, olles lahutamatult põimunud mateeriaga.

Võib öelda, et lääne intellektuaalne pärand sai otsustava pöörde hetkel, mil Aristoteles eemaldus oma õpetaja Platoni poeetilisest idealismist. See muutus oli loogika sünni jaoks kriitiline: võib öelda, et teadmine muutus „metoodiliselt hallatavaks“, sisuliselt praktiliseks tööriistaks. See polnud enam kättesaamatu ilmutus, vaid midagi, mida sai uurida, süsteemselt arendada ja õpetada.

 Aristoteles ei loonud loogikat lihtsalt ilu pärast, vaid tööriistana (kreeka k Organon). Muide hiljem, teadusrevolutsiooni ajal, pani Francis Bacon oma teosele nimeks Novum Organum ehk “Uus tööriist”, püüdes Aristotelese meetodit uuendada – see näitab, kui sügavalt see “tööriista” mõiste lääne mõtteloos juurdus. Igatahes, see Aristotelese süsteem pakkus reeglid, mis eristasid selgelt subjektiivse arvamuse (doxa) kontrollitavast teadmisest (epistēmē). Uue õppija jaoks on see vabanemise hetk: loogika tähendab, et tõde ei sõltu enam oraakli tujuvalangutest, vaid mõtlemise sisemisest korrast.

See Kreeka polistes lihvitud tööriistakast ei jäänud aga tolmu koguma – see leidis oma kõige kirglikumad hoidjad hoopis Bagdadi kõrbestipendiumite keskustest.

Islami kuldaeg: Averroes ja loogika taasavastamine

Vastupidiselt levinud müüdile ei leidnud islami maailm Aristotelest “puhtal” kujul. Tee Bagdadi kuldajani kulges läbi Süüria kristlaste (nestoriaanide), kes olid Aristotelese tekstid juba varem süüria ja araabia keelde tõlkinud, kuid filtreerinud need läbi neoplatonistliku ja kristliku müstika. See oli hübriidne ja kihiline pärand.

Selle võiks lahti kirjutada järgmiselt:

• Tõlkekihid: Tekstid liikusid kreeka keelest süüria keelde ja alles sealt araabia keelde. Iga tõlge oli ühtlasi tõlgendus.
• Neoplatonistlik loor: Süüria kristlased ja hiljem araabia õpetlased (nagu Al-Farabi või Avicenna) lugesid Aristotelest sageli läbi Plotinose prillide. Näiteks peeti teost “Aristotelese teoloogia” (mis oli tegelikult neoplatonistlik tekst) ehtsaks Aristotelese tööks.
• Süntees, mitte kopeerimine: See polnud pelk tõlketöö, vaid intellektuaalne sulatusahi, kus aristotellik loogika pidi hakkama teenima monoteistlikku maailmapilti.

Sellesse intellektuaalsesse ebakindlusse astus Averroes (Ibn Rushd), keda hakati nimetama lihtsalt “Kommentaatoriks”. Tema roll oli “puhastaja”: ta soovis eraldada Aristotelese algupärase ratsionaalse hääle hilisematest müstilistest lisanditest. Averroese jaoks oli Aristotelese loogika universaalne keel, mis sobis nii teaduse (falsafa) edendamiseks kui ka usuliste vaidluste (kalam) lahendamiseks.

Miks Aristotelese kontseptsioonid sobisid islami monoteismiga (tawhid)?

• Liikumatu liigutaja: Aristotelese idee „esimesest põhjusest“, mis on ise muutumatu, pakkus monoteismile filosoofiliselt korrektse jumalamõiste.
• “Puhas Akt”: Jumal kui täielikult teostunud potentsiaal sobis kirjeldusega täiuslikust Loojast.
  • Märkus: ‘Puhas Akt’ (Aquino Thomasel Actus Purus) on Aristoteleselt üle võetud mõiste. Tänapäeva lugejale võib see kõlada võõralt, kuid sisuliselt tähistab see puhast ja täielikku tegelikkust. Kui kõik loodu on pidevas muutumises ja arengus (potentsiaalis midagi saavutada), siis Jumal on see punkt, kus igasugune areng on juba lõpule jõudnud – Ta on täiuslikult teostunud olek, kus puudub vajadus muutuda
• Maailma ratsionaalsus: Kui Jumal on tark, peab ka tema loomingu struktuur olema loogiliselt hoomatav.

Averroes käis aga välja ka radikaalse idee universaalsest intellektist – mõttest, et inimene ei oma oma mõistust, vaid “ühendub” korduvate tõdedega kui ühtse kosmilise väljaga. See muutis Aristotelese tekstid plahvatusohtlikuks intellektuaalseks kütuseks, mis oli valmis vallutama Euroopa sündivaid ülikoole.

Averroese kommentaaride kaudu muutus Aristoteles süsteemseks õpikuks, mille abil Pariisi ülikooli skolastikud hakkasid püstitama lääne teoloogia katedraali.

Pariisi ülikool ja skolastiline revolutsioon

Puudutades keskaega ja kristlikus maailmas tekkivat skolastikat ning Aristotelese esiletõusu, ei saa siiski Platonist päris mööda minna. Platonism oli varase kristluse jaoks sümpaatne filosoofia, tegelikult lausa hädavajalik taustasüsteem, mis  võimaldas usul eralduda Rooma impeeriumi hääbuvast materiaalsusest. Sest platonlik dualism ja idealism pakkus esialgu täiusliku raamistiku, et lahutada jumalik ja igavene argisest ning kaduvast. Nimelt, Platoni õpetus täiuslikest ideedest ja meie maailmast kui nende ebatäiuslikust varjukujutisest andis kristlusele intellektuaalse õigustuse meelelise kogemuse umbusaldamiseks. Kui meeled on eksitavad, siis tõde peitub hinge võimes “meenutada” oma jumalikku päritolu ja pürgida tagasi kõrgema reaalsuse poole. See raamistik toitis varakristlikku müstikat ja askeesi, suunates pilgu siinselt “varjude riigilt” igavesele valgusele.

Siiski, kiriku kasvades muutus Platonile tuginev poeetiline idealism ebapiisavaks – institutsioon vajas dogmade süstematiseerimiseks ja haldamiseks praktilisemat instrumentaariumi. Ja siin teebki Aristoteles strateegilise pöörde Platoni idealistlikust dualismisit monismi poole, tuues vormi “ideede taevast” asja endasse. See muutus tähistas tõe maaletoomist: vorm ja mateeria on lahutamatud. See samm muutis teadmise metoodiliselt hallatavaks ja süsteemselt arendatavaks tööriistaks.

Ja nii muutus Aristoteles läbi Averroese vahenduse 12.–13. sajandi Pariisi ülikoolis intellektuaalseks staariks ning samas ka suurimaks ohuks. Skolastika vajas hädasti süsteemset meetodit, et muuta teoloogia “teaduseks”, mitte jääda vaid ekstaatiliseks müstikaks. Ja Averrois pakkus siin selleks valmis pakendatud, ajastuga ja teoloogiaga sobitatud Aristotelest. Pariisi ülikool oli tuntud oma averroistlike vaadete poolest, kuid siin peitud ka probleem – sest kui meenutame, Averrois oli mh populariseerinud ka oma arusaama “universaalsest intellektist”.

Thomas Aquinas võttis Averroese vahendatud Aristotelese, kuid lisas sellele kriitilise korrektuuri: ta asendas Averroese “universaalse intellekti” individuaalse intellektiga. See oli kiriku jaoks elu ja surma küsimus – kui meil on ühine mõistus, siis puudub isiklik vastutus ja surematu hing. Aquinas kasutas Aristotelese loogikat, et defineerida Jumalat kui “Puhast Akti” (ldnk Actus Purus, vt eestpoolt) ja selgitada sakramentide (nt armulaud) olemust läbi “substantsi” ja “aktsidentside” mõistete.

Selline vormiline kontroll oli kirikule vajalik dogmade kaitsmiseks. See lõi pinge loogilise skolastika ja kristliku müstitsismi vahel: kui skolastik uskus, et Jumalat saab mõistete abil analüüsida, siis müstik rõhutas vahetut kogemust, mis ületab igasuguse loogika.

See range struktuur pani aluse lääne ratsionalismile ning ka Descartese ja teiste filosoofilisele dualismile, kus mh ka Aristotelese loogikat kasutati õigustusena, kuid 20. sajandil põrkus see loogika viimasele piirile, kus “vaikimine” muutus kõnekamaks kui rääkimine.

Loogika piirid ja “funktsionaalne filosoofia“

20. sajandi suurkuju Ludwig Wittgenstein, olles otsekui Aristotelliku laineharja finaalis, alustas sealtsamast, kus Aristoteles – maailm on struktureeritud ja loogiliselt kirjeldatav, kuid mõistis, et loogika võib muutuda “müraks”, kui me üritame sellega kirjeldada asju, mis jäävad väljapoole faktide maailma. Ta esitles selliste väärtuste kui “nonsensi” mõistet mitte kui solvangut, vaid kui austuse märki: eetika, väärtused ja elu mõte on nii olulised, et loogika ja keele raamidesse surudes me vaid moonutame neid. Aga Wittgenstein peatus siin, teadlikult. Ta ei soovinudki tegeleda oma seisukoha järeldustega, ehk küsimusega et mida siis sellega peale hakata sellega, mida ratsionaalne, keeleline loogika ei suuda kirjeldada.

Ja siit me jõuame kummalisel moel ringiga tagasi mitte Aristotelse tühistamiseni, vaid pigem otsekui rehabiliteerimiseni. Kuigi me oleme harjunud pidama Aristotelest kuiva loogika isaks, siis tuletades meelde artikli algust ja vastandumist Platonile, oli tema maailmapilt tegelikult palju lähemal tänapäevasele kehastunud kognitsioonile kui hilisemale Euroopa dualismile. See, mida me täna avastame näiteks neuroteaduse ja ida praktikate kaudu, on mõneti tagasipöördumine aristotelliku ‘terviku’ juurde, kus mõtlemine ja olemine ei olnud veel teineteisest lahku rebitud.”

Ehk – kui me täna räägime kaasaegsest neuroteadusest või ida mõttelugude mõjust, siis me tegelikult ei liigu Aristotelesest eemale, vaid pöördume tema juurde tagasi. Me liigume välja äärmuslikust dualismist, mis püüdis mõtlemist taandada vaid abstraktseks koodiks, ning taasavastame teadmise kui ‘kehastunud kognitsiooni’. See on äratundmine, et loogiline analüüs ja bioloogiline reaalsustest ei ole vastandid, vaid ühe ja sama funktsionaalse terviku kaks külge

Siit võiks alata üleminek millelegi, mida ma nimetaksin “funktsionaalseks filosoofiaks”, mis oleks aga eraldi teema. Siin ei ole mõtlemine enam ainult abstraktne “tehe”, vaid kogukehaline kognitsioon – reaalsustest, kus loogika põimub meie neurofüsioloogilise seisundi ja biomehaanilise tagasisidega. Ning jah, see ongi omamoodi tagasitulek Aristotelese algse vaimu juurde, kuid uuel tasandil: teadmine pole enam ainult hallatav süsteem paberil, vaid vahetu ja elus seos maailmaga, kus keha ja vaim toimivad ühtse tervikuna

Loogika on arenenud jäigast reeglistikust paindlikuks tasakaaluprotsessiks, kus mõistus ja kehastunud kogemus ei ole enam vastandid, vaid partnerid.

Kokkuvõte: tõde kui dünaamiline tasakaal

Aristotelese loogika rännak võib õpetada tegelikult ka seda, et tõde ei ole sihtkoht, vaid täpne liikumine. Aristoteles andis meile struktuuri, Wittgenstein tähistas piirid ja funktsionaalne lähenemine oleks üks viis tuua meid tagasi tervikliku kogemuse juurde.

Eelneva põhjal võiksime sõnastada näiteks kolm peamist õppetundi:

1. Loogika on tööriist, mitte vangla. See on vahend selguse loomiseks, kuid ei tohiks asendada vahetut kogemust.
2. Definitsioonid on astmed, mitte lõpp-punktid. Mõisted on vajalikud ajutiseks stabiliseerimiseks, et saaksime liikuda järgmisele tasemele, olles valmis neid uue tagasiside valguses korrigeerima.
3. Teadmine nõuab koostööd mõistuse ja kehastunud kogemuse vahel. Kõige adekvaatsem arusaam teadmisest peitub pidevas ja täpses tasakaalu otsimise protsessis intellektuaalse analüüsi ning neurofüsioloogilise tunnetuse vahel, mitte jäigas süsteemis.

Tõeline tarkus ei peitu lukustatud vastuses, vaid võimes püsida tasakaalus ka siis, kui maailm meid proovile paneb. Mõtlemine on tegevus, mis ei seisne ainult loogilistes kognitiivsetes struktuurides, vaid võiks olla seotud reaalse tajuga.

Teema visuaalne ülevaade

Imaginaria: Kas mõnikord ei takista filosoofia mõistmist mitte intelligentsuse puudumine, vaid kogemuse puudumine?+

ex Teste, 2026 mai

Õhtul, kui teised ühiselamu köögis veel vaieldes kohvi jõid, istus Markus oma toas ja vaatas vihaselt laual lebavat raamatut.

Wittgenstein. Jälle.

Ta oli tõmmanud pool peatükki kollaseks, kirjutanud servadesse märkusi ja nooli, kuid mida rohkem ta luges, seda vähem ta aru sai, miks inimesed sellest vaimustuses olid.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

See lause ajas teda eriti närvi.

Ta sulges raamatu. See kõik tundus talle poosina. Filosoofiline suitsukate millelegi, mida ei osata lihtsalt selgelt väljendada.

Markus armastas süsteeme. Sellepärast ta filosoofiat õppimagi läks. Talle meeldis tunne, et keerulise maailma saab lõpuks mõisteteks lahti võtta nagu masina. Aristoteles oli talle selles mõttes ideaalne — kategooriad, põhjused, loogika, struktuur. Kõik toimis. Maailm allus korrale.

Vahel kujutas ta ette Pariisi ülikooli tudengeid, kes esimest korda süllogisme õppisid. Nagu näiteks:

Kõik inimesed on surelikud.
Sokrates on inimene.
Järelikult…

Ideaalne! Täiesti selge ja see pidi olema ju joovastav tunne! Nagu keegi oleks universumi sisse peidetud mehhanismi korraks nähtavale tõmmanud.

Aga Wittgensteinis polnud seda tunnet. Seal oli midagi katkist. Midagi, mis justkui jooksis vastu nähtamatut seina.

Mõni nädal hiljem jäi Markus haigeks.

Algul tundus see tavaline viirus. Paar päeva palavikku. Aga palavik ei langenudki korralikult. Ööd venisid kummaliseks. Ta ärkas higisena, süda liiga kiiresti tagumas, ja kuulas pimeduses külmkapi undamist koridoris.

Kolmandal ööl tekkis tal esimest korda tunne, et maailm on kuidagi… nihkes.

Kõik oli endine, kuid mitte päris.

Ta vaatas oma kätt ja korraks tundus see võõras. Mõtted ei liikunud enam sirgelt. Loogilised jadad, mis tavaliselt tema peas iseenesest moodustusid, lagunesid laiali nagu märg paber.

Ta proovis lugeda.

Ei suutnud.

Isegi lihtsad laused nõudsid pingutust. Tähendus ei püsinud paigal.

Mingil hetkel ta enam ei olnud kindel, kas keegi küsis päriselt või selles udus:
— “Mis sul viga on?”
Ja ta vastas:
— “Ma ei tea… kõik on nagu natuke vale.”
Aga isegi haigena ta tajus, et sõnad ei ütle siin midagi. Ja see tunne kestis ka siis kui olemine hakkas nagu paremaks minema.

Ja siis, mingil hetkel vastu hommikut, täiesti juhuslikult, avas ta uuesti sama Wittgensteini lehekülje.

„Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“

Seekord ei mõjunud see lausena.
See mõjus äratundmisena.

Mitte sellepärast, et ta oleks äkitselt „lahendanud“ Wittgensteini. Vastupidi. Esimest korda tekkis tal tunne, et Wittgenstein ei kirjutanudki ainult loogikast.

Ta kirjutas piirist.

Sellest hetkest, kus mõistus enam ei kanna tervet kogemust välja. Kus keel jääb hiljaks sellele, mida inimene tegelikult tunneb.

Markus sulges raamatu aeglaselt.

Ja talle tuli korraga pähe midagi kummalist.

Võib-olla filosoofid ei loonudki oma süsteeme ainult tõe leidmiseks.

Võib-olla lõid nad neid ka selleks, et maailmaga toime tulla.

Et kas: Platon tõstis tõe muutlikust maailmast kõrgemale, Aristoteles tõi selle tagasi maa peale ja hakkas korrastama, skolastikud ehitasid loogikast kindluse, Wittgenstein aga näis olevat jõudnud punktini, kus isegi keel ise hakkas pragunema?

Markus vaatas akna poole. Väljas hakkas valgeks minema.

Ta mõistis nüüd äkitselt midagi, mida ta polnud varem isegi osanud otsida.

Filosoofia ei olnud ainult ideede ajalugu.

See oli ka inimeste lugu.

Lugu alternatiivsest kristlikust käsitlusest, mis oleks peaaegu võinud muutuda peavooluks.

Ravenna vaikus ja kadunud usk

Seistes Ravennas ariaanliku baptisteeriumi jahedate müüride vahel, mis on mälestusmärk, mille laskis püstitada idagootide kuningas ja Itaalia valitseja Theoderic Suur, ei pruugi kohe päriselt kohale jõuda teadmine, et see on hääletu tunnistaja ajastust, mil kristlik maailm seisis tegelikult väga põhimõttelisel teoloogilisel ja poliitilisel teelahkmel. Baptisteeriumi laemosaiik, kus Jeesus seisab Jordani jões, peidab endas 15 sajandi tagust “ohtlikku” tõde: siinne Kristus ei ole Isaga võrdne, vaid talle allutatud loodu  – esimene ja suurim kõigist, kuid siiski loodud olend.

See polnud pelgalt äärepoolne hereesia, vaid usuvool, mis oli 4. ja 7. sajandi vahel muutumas kristluse domineerivaks vormiks nii Rooma impeeriumi idas kui läänes. Nikaia usutunnistuse pooldajate jaoks oli see vaade 4. sajandi Konstantinoopolis surmavalt ohtlik, sest see näis tühistavat lunastusloogika: kui Kristus pole täielikult Jumal, siis kuidas saab tema ohver lepitada inimkonna ja Jumala? Ariaanlus pakkus alternatiivset teed, mis rõhutas loogilist selgust ja ranget monoteismi, leides poolehoidu nii impeeriumi eliidi kui ka germaani sõdalaste seas. Selle draama läteteni jõudmiseks peab aga liikuma Ravennast Egiptuse Aleksandriasse.

Aleksandria kriis: Arius ja loogika mäss

4. sajandi alguse Aleksandria oli kristliku maailma intellektuaalne epitsenter, kus Origenese ja Clemensi pärandina oli teoloogiline spekulatsioon soositud ja julge. Selles kihavas keskkonnas tõstatas presbüter Arius (ka Areios, u 250–336) küsimuse, mis raputas kiriku vundamenti. Arius ei pidanud end radikaalseks uuendajaks, vaid konservatiiviks, kes kaitses puhast monoteismi “ohtliku innovatsiooni” – tärkava trinitarianismi – eest, mis sarnanes tema silmis paganliku polüteismiga (vrdl islamit käivitava monoteistliku impulsiga).

Ariuse vastuseis Aleksandria piiskop Alexandrosele tugines arutluskäigule: kui Isa sigitas Poja, siis sigitatul pidi olema algus. Tema allikatest pärinev kuulus maksiim “oli aeg, mil teda ei olnud” muutus ariaanluse vundamendiks.

Ariuse teoloogia kolm põhisammast:

• Jumal-Isa ainulaadsus: Isa on ainus unikaalne, sünnitamata ja nähtamatu algallikas, kelle olemust ei saa jagada.
• Poja loodud staatus: Poeg on genereeritud Isa tahtel enne aegade algust kui unikaalne vahendaja; ta on “ainusündinud Jumal”, kuid oma olemuselt loodu, kes eksisteerib Isa armust, mitte olemuslikust paratamatusest.
• Poja roll vahendajana: Poeg on instrument, kelle kaudu Isa lõi universumi, täites tühimiku kättesaamatu Jumala ja materiaalse maailma vahel.

Arius apelleeris pühakirja tekstidele (nt “Isa on minust suurem”), pakkudes loogiliselt hoomatavat hierarhiat, mis aga sundis keiser Konstantinust sekkuma, et vältida impeeriumi lõhenemist.

Nikaia ja keiserlik poliitika

Keiser Konstantinus Suure strateegiline fookus oli impeeriumi ühtsus; teoloogilised peensused olid talle vaid “tühi ja tähtsusetu vaidlus”. 325. aastal kutsus ta kokku Nikaia kirikukogu, et sundida osapooli konsensusele. Peamine konflikt koondus terminile homoousios (samasubstantsuslik), mida paljud mõõdukad piiskopid kartsid, kuna see seostus sabellianismiga – hereesiaga, kus Isa, Poeg ja Vaim on vaid ühe Jumala erinevad “maskid”.

Vaidlus pühakirjaväliste terminite üle oli pretsedenditu. Kui ariaanid rõhutasid piibellikku literalismi, siis Nikaia leeri juht Athanasios kasutas lunastusloogikat: ainult Jumal saab päästa ja pühitseda, seega peab Kristus olema olemuslikult Jumal. Üksainus i-täht (ioota) terminis homoiousios (sarnassubstantsuslik) märkis piiri ortodoksia ja herese vahel.

Nikaia usutunnistuse ja ariaanluse võrdlus:

Nikaia näiline võit oli ajutine. Järgnevate kümnendite jooksul soosisid keisrid (nt Konstantius II) sageli ariaanlasi ning ariaanluse tõeline strateegiline triumf algas piiride taga.

Ulfilas ja ariaanluse levik germaani hõimude seas

Ariaanluse säilimine pärast impeeriumisisest tagakiusamist on tänu võlgu piiskop Ulfilasele (u 311–383), keda tuntakse kui “gootide apostlit”. Ulfilas oli kolmanda põlve goot, Kapadookia kristlastest vangide järeltulija, kes pühitseti piiskopiks ariaanliku Eusebiose poolt. Tema misjonitöö oli strateegiline meistriteos: ta lõi gooti tähestiku ja tõlkis Piibli gooti keelde.

Geniaalse, kuid samas ettevaatliku käiguna jättis Ulfilas tõlkest välja Saamueli ja Kuningate raamatud. Ta kartis, et sealsed kirjeldused Iisraeli kuningate sõdadest õhutavad gootide niigi sõjakat loomust. See on haruldane näide teoloogilisest filtreerimisest sotsiaalse stabiilsuse huvides. Ulfilas kinnitas oma ariaanlikku truudust isiklikus usutunnistuses, kus ta defineeris Püha Vaimu hierarhiliselt: see pole “ei Jumal ega Issand”, vaid Kristuse teener, kes on talle igas asjas allutatud.

Ulfilasest sai teejuhataja, tänu kellele ariaanlusest kujunes germaani hõimude rahvuslik identiteet. See eristas neid roomlastest ning pakkus neile religioosset struktuuri, mis oli hierarhiline ja sõdalasvaimule arusaadav. Tema tööd jätkas järeltulijana piiskop Selenas, kinnistades ariaanluse kui “germaani usku”.

Ariaanlik lääs: kuningriigid ja kultuuriline lõhe

5. ja 6. sajandi Euroopas valitses ariaanlus Itaalias, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas. Germaani valitsejad kasutasid usku teadliku barjäärina, et vältida oma rahva assimileerumist Nikaia usku järgiva Rooma elanikkonnaga. Idagoote kuninga Theoderic Suure ajal saavutas ariaanlus oma poliitilise tipu, püüdes hoida habrast usulist tolerantsust, kuid see tasakaal varises, kui religioosne lõhe muutus poliitiliseks reetmiseks (nt paavst Johannes I vangistamine).

Ariaanlikud germaani kuningriigid:

• Idagoodid (Itaalia): Theoderici riik, mis hääbus pärast tema surma Bütsantsi rekonkista käigus.
• Läänegoodid (Hispaania): Püsisid ariaanlikuna kuni 589. aastani, mil kuningas Recaredo pöördus poliitilistel põhjustel Nikaia usku.
• Vandaalid (Põhja-Aafrika): Nende kuningriik purustati Bütsantsi poolt 530ndatel; ariaanlus suruti maha vägivaldselt.
• Langobardid (Itaalia): Viimane ariaanlik kants, mis alistus Nikaia ortodoksiale alles 7. sajandi lõpus.

Hääbumise põhjused: miks Nikaia võitis?

Ariaanluse kadumine polnud juhuslik, vaid süsteemne hääbumine, mille kulminatsiooniks oli keiser Theodosius I poolt 380. aastal välja antud Tessaloonika edikt. See seadustas Nikaia kristluse ja kriminaliseeris ariaanluse, asendades selle “hullumeelsuse” riikliku sunnivõimuga.

Ariaanluse hääbumise viis kriitilist põhjust:

1. Süstemaatiline riiklik vägivald: Theodosius I ja tema järglased kasutasid konfiskeerimist, pagendamist ja vägivalda, et ariaanlus impeeriumi institutsioonidest välja juurida.
2. Etniline isolatsionism: ariaanid ei tegelenud aktiivse misjoniga kohalike roomlaste seas. Usk muutus suletuks, etniliseks identiteediks, mis haitus koos germaani eliidi assimileerumisega.
3. Intellektuaalne defitsiit: võrreldes Kapadookia isadega (Basiilius Suur, Gregorius Nyssast, Gregorius Nazianzusest), kes lõid filosoofiliselt peene ja veenva kolmainsusõpetuse, tundus ariaanlus metafüüsiliselt liiga lihtne.
4. Poliitiline ebakindlus: Germaani kuningriigid sõltusid Rooma administratsioonist ja kirikust. Nikaia usku pöördumine oli kuningate jaoks sotsiaalse legitimatsiooni ja “tsiviliseerituse” märk.
5. Ajaloo vool ja traditsioon: Nikaia poolel oli Rooma ja Konstantinoopoli patriarhaalsete toolide prestiiž ning katkematu järjepidevus, mis muutis ariaanluse tagantjärele “võõrkehaks”.

Võitjate kirjutatud ajalugu ja püsivad küsimused

Ariaanluse lüüasaamine kujundas kristluse selliseks, nagu me seda täna tunneme. Kuna ajalugu kirjutavad võitjad, on Ariusest saanud “hereesia võrdkuju”, keda on sajandeid portreteeritud kurjakuulutava lõhestajana. Ometi peitub siin paradoks: ilma Ariuse esitatud ebamugavate küsimusteta puuduks peavoolu kirikul tänane peenekoeline kolmainsusõpetus. Ariaanlus sundis kirikut oma dogmasid täpsustama ja leidma keelt hoomamatu kirjeldamiseks.

Ravenna ariaanlik baptisteerium tuletab meelde, et usulised tõed on sageli läbi põimunud võimuvõitlusega ning et “hereesia” taga peitub tihti sügav soov kaitsta püha pärandit nii, nagu seda tol hetkel kõige õigemaks peeti. Ariaanlus on küll kadunud kui organisatsioon, kuid selle püstitatud dilemmad monoteismi ja Kristuse olemuse kohta kummitavad teoloogiat igavesti.

Teema visuaalne ülevaade

Imaginaria Ravenna – ehk “kuidas see võis tunduda?”+

ex Teste, 2026 aprill

Ravenna ei olnud enam linn, kus vaieldi ainult sõnadega.

Mõnikord algas see sõnadega. Aga ei lõppenud nendega.

Laudu ja letti puhastav Lucia oli seda õppinud mitte kuulama:

„algus”
„igavene”
„samaväärne”

Need olid sõnad, mis kõlasid turvaliselt — kuni nad enam ei olnud.

Sel õhtul läks kõik kiiresti, liiga kiiresti. Algas aina kõvemini kõlavatest sõnadest sees laua taga ja liikus kiiresti välja.

Kõigepealt hääl,  siis tõuge. Siis keegi kukkus.

Kaks meest seisid eemal — hingeldades, pilgud pinges. Nad ei olnud sõdurid. Nad olid usklikud. Ja nad teadsid täpselt, mida nad olid teinud.

Maas lamas võõras, Konstantinoopolist tulnu, tema nägu oli verine.

„Ta ütles…” alustas üks mehe ründajatest, goot. Teine tõmbas teda käisest, „lähme“ ja nad lahkusid kiiresti, tagasi vaatamata, nagu inimesed, kes ei taha näha, mis edasi juhtub.

Lucia vaatas ringi. Verine mees lamas maas. Inimesi oli pealt vaatamas, neid oli piisavalt aga mitte keegi ei liikunud. Mitte keegi ei tahtnud valida poolt, sest nüüd tähendas pool ka ohtu.

Pealtvaatajate vahelt tuli välja üks goot, Wulfila. Ta oli suurem, raskem, aeglasem — aga temas oli midagi kindlat. Midagi, mis ei kõigutanud kergesti. Ta läks ja seisis maas lamava juurde, põlvitas. Tema liigutused olid ettevaatlikud — mitte ainult vigastuse, vaid ka olukorra suhtes.

„Elus, roomlane?” küsis Wulfila. Verine mees tõstis silmad. „Veel, goot.”

Kumbki ei teinud midagi, nad justkui ootasid, et teise pilgus peegelduks allaandmine.

Lucia liikus. Kiiresti ja kindlalt, iIma loata. Ta tõi vett, pesi haava.

Keegi tänavalt sosistas: „Ära sekku.” Lucia ei vaadanud sinna. „Liiga hilja,” ütles ta.

Wulfila tõstis korraks pilgu, vaatas rahvast ja Luciat.

„Nad oleksid võinud sind ka lüüa,” ütles ta Luciale.

„Võivad veel,” vastas Lucia.

Ta sidus haava kinni, hoolikalt, nagu keegi, kes on seda varem teinud.

Wulfila pilk langes Lucia kaelale.

Mitte rist. Midagi vanemat,  lihtsam, kahe joonega tõmmatud märk, peaaegu nähtamatu.

Wulfila tardus hetkeks, mitte seepärast, et ta ei tundnud seda, vaid seepärast, et ta tundis. See oli mälestus, õpetus, õigemini edasi antud hoiatus.

„Need, kes kadusid.“

„Need, keda mõlemad pooled ei usaldanud.“

Kui see kordub … siis mitte enam ainult nendega.

Wulfila pilk tõusis aeglaselt. Lucia ei varjanud märki enam, aga ta ei näidanud seda ka.

Nad vaatasid teineteist.

Ja siis Wulfila…vaikis. Ta oleks võinud öelda. Oleks võinud nimetada, oleks võinud anda sellele nime, millel oli kaal. Aga ta ei teinud seda.

Vigastatud mees ajas end istukile: „Mis kirikusse sa kuulud?” küsis ta Lucialt ilmselgelt lootusrikkalt. Wulfila vaatas maha.

Lucia ei vastanud kohe, ta tõmbas riidetüki kinni, kontrollis, kas veri on peatunud.

„Sellisesse,” ütles ta lõpuks, „kus me püüame mitte mööda minna.”

Vaikus.

See ei olnud vastus, mida nad olid harjunud kuulma. Selles polnud vihjeid valikule nende kahe suure vahel.

Wulfila, vaikis ja aitas mehe püsti.

„Ta vajab kusagil abi,” ütles Lucia.

Wulfila noogutas.

Nad liikusid koos, tänaval seisjad tegid ruumi. Mitte austusest, vaid ettevaatusest. Keegi ei tahtnud olla järgmine.

Kui nad jõudsid nurga taha, kus vari oli sügavam ja pilgud ei ulatunud, peatus Lucia.

„Siit edasi saad ise,” ütles ta.

Wulfila, toetades vigastatud meest, vaatas teda ja pöördus Lucia poole.

„Teid ei ole enam palju,” ütles ta vaikselt.

„Ajad muutuvad. Kunagi olimegi ainult meie“

Wulfila noogutas.

Kui Lucia lahkus, ei vaadanud ta tagasi.

Wulfila vaatas haavatud meest, kes tema abil püsti seisis ja ütles vaikselt, rohkem endale kui teisele:

„Täna tema.”

Paus.

„Homme võib-olla meie.”

Ta ei teadnud, kas see on hirm või ettekuulutus. Aga ta teadis, et ta ei ütle kellelegi, mida ta täna nägi. Ta toetas õla tugevamalt haavatud ligimese käe alla ja ütles “lähme“.

Ja see “lähme” oli tema esimene vaikimine.

See tekst arutleb teemal, et millise järjepidevusega esineb arv 7 erinevate kultuuride panteonides ning milles seisnevad seejuures ühised jooned.

Sissejuhatus

Arvu seitse on mitmetes kultuurides peetud pühaks. Meie kultuuriruumis seostub see peamiselt kristliku traditsiooniga, mis osalt omakorda muidugi tuleneb judaistlikust traditsioonist: Jumal lõi maailma 7 päevaga, millest seitsmes oli püha, seetõttu on ka nädalas 7 päeva, millest seitsmes on püha, Noa pidi võtma laeva “puhastest loomadest” ja ka lindudest 7 paari, hapnemata leibade püha kestis 7 päeva, igas seitsmes aasta oli hingamisaasta ja 7×7 ehk 49. aasta juubeliaasta, templiküünlajalal oli 7 haru, juudid olid Babülonis vangistuses 70 aastat, pärast mida tuli lugeda 70 “aastanädalat” lõpliku lunastuse saamiseni, Jeesus käskis andestada “seitsekümmend korda seitse korda”, Ilmutuse raamatus on sõnumid 7 kogudusele, avatakse 7 pitserit, 7 inglit puhuvad 7 pasunat ja valavad välja 7 vihakaussi, Jumala trooni eest taevas seisab “seitse vaimu” jne.

Kristlus ja judaism on muidugi monoteistlikud religioonid, nende puhul me ei saa rääkida panteonist, ehk jumalate “süsteemist”, kogumist. Samas ei väldi Piibel sõna “jumal” kasutamist teiste nö üleloomulike olendite kohta. Näiteks Psalmis 82, kus “Jumal seisab jumalikus koguduses, ta mõistab kohut jumalate seas”. Siin on kasutatud nii Jumala kui “jumalate” kohta sama heebreakeelset sõna “elohim” („jumalad“ – mitmuses) ning seda mõistetakse laias laastus kahtmoodi: kas silmas peetakse ingleid või inimlikke kohtumõistjaid, kes rakendasid Jumala seadust. Tõenäolisem on siiski see, et silmas on peetud ingleid, eriti kui võrrelda seda Psalmiga 89, kus salmides 6-8 on sarnaselt mainitud “Jumala lapsi” ja “pühade kogudust”, ehk ingleid.

Kui tuletada meelde veel Ilmutuses nimetatud 7 inglit, ehk elohimi („jumalaid“), siis võikski siit hüpata pealkirjas nimetatud nn panteoni teemasse. Ja pigem nö peavoolu judaismist alternatiivjudaismi, täpsemalt Qumrani traditsiooni, mis on saanud tuntuks nn Surnumere käsikirjade kaudu. Üleminekuks olgu siin taas Vana Testamendi Taanieli raamat.

Judaistlik traditsioon, seitse peainglit

Taanieli raamatus nimelt mainitakse peaingel Miikaeli (12:1). Ka Uus Testament nimetab Miikaelit peaingliks (Juuda 1:9; Ilmutuse12:7). Kuid huvitav on, et Taanieli 10:13 on Miikael “üheks peainglitest”. Seega peaks peaingleid olema rohkem kui üks. On oletatud üheks peainglitest ka Gaabrieli, ehkki Piibel otseselt tema kohta sellist tiitlit ei kasuta. Üldse ongi nii, et kanooniline Piibel ei räägi meile midagi täpsemat peainglitest.

Küll aga on sellest päris põhjalikult juttu Qumrani dokumentides. Inglitega seostuv oli nende jaoks oluline, arvati et inglid reaalselt osalevad Qumrani kogukonna ettevõtmistes. Taanieli raamat on muide olnud Qumrani kogukonnas üks populaarsemaid. Kuid üks, lisaks Qumranile ka muidu tuntud raamatuid, on Eenoki raamat, mis tegelikult kuulub ühe kõige vanema kristliku kiriku, Etioopia kiriku piiblikaanonisse. Surnumere käsikirjade seas oli samuti mitmeid Eenoki raamatu koopiad, mis on dateeritud 3. ja 2. sajandisse e.m.a.

Inglitega seotu on Eenoki raamatus olulisel kohal, neid, täpsemalt üht osa, ehk „langenud ingleid“ peetakse peasüüdlasteks patu toomises inimkonna sekka ning nende üle kohtu mõistmisele “viimse sugupõlve” ajal pööratakse palju tähelepanu. Eenoki raamatu 20. peatükis on inglitest vast kõige detailsemalt juttu. Siin on juttu seitsmest inglist, keda on põhjust pidada peaingliteks, need on Uriel, Rafael, Raguel, Miikael, Saraqael, Gabriel ja Remiel. Mujal Eenoki raamatus on sõnaselgelt nimetatud peaingliteks Miikaeli (71:3) ja Urieli (21:5). Seejuures tõuseb läbi Eenoki raamatu neist seitsmest esile kolmik: Miikael, Gabriel ja Uriel.

Seitsmele inglile viitab lisaks Eenokile ka apokrüüfiline Toobiti raamat, kus öeldakse: “Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette pühade palved ja käivad Püha auhiilguse ees” (12:15). Ja ka Piibel ei jäta mainimata üht seitsmest inglist koosnevat olulist gruppi, Ilmutuse raamatus räägitakse nii Jumala trooni ees seisvast “seitsmest vaimust” (1:4; 4:5; 5:6) ning Jumala kohtuotsustes osalevaid seitset inglit (8:2; 15:1).

Seega judaistlikus ja ilmselt ka sellele tuginevas juudakristlikus traditsioonis esineb seitsme peaingli kontseptsioon. Qumrani kogukonna kohta ei ole teada, et kustkohast pärinesid nende teoloogilised seisukohad. Tõenäoliselt olid nad olnud osalised makabeide mässus, olles esialgu makabeide liitlased koos nn protovariseride ja -saduseridega. Lahkhelid tekkisid ilmselt aga siis, kui makabeid haarasid endale nii kuninga kui ülempreestri rolli, mis rangelt võttes oleks pidanud kuuluma vastavalt Taaveti ja Saadoki suguvõsadele (makabeid ei kuulunud kumbagi). Kust ja millal aga olid Jeruusalemma tulnud nn protoqumranlased, see ei ole teada. Väga tõenäoline näib aga nende seos Babüloniga, sest ehkki väga paljud juudid küll olid sealt vangistusest naasnud Pärsia valitsejate loa ja korralduste alusel alates aastast 539 e.m.a., olid päris paljud Babülonis vabatahtlikult ja tõhusa juudi kogukonnana veel 2. sajandil e.m.a., ehk makabeide ülestõusu eel ning leidub kirjalikke allikaid, mis väidavad, et just sel ajal naasesid paljud neist Juudasse ja ka Galileasse (sh nö naatsaretlased, ehk kuningas Taaveti kuningliku suguvõsa, ehk nezeri liikmed).

Igatahes tuleb mõjutuste otsimisel võtta arvesse Pärsia impeeriumit ning selle erakordset, monoteistlikku ja väga vana religiooni – zoroastrismi. Selle mõju all elasid juudid sajandeid ning seejuures ei olnud nende suhtumine pärslastesse sugugi halb. Juutide Paabeli vangist vabastajat, Pärsia kuningas Kyrost nimetatakse Piiblis koguni Messiaks (Jesaja 45:1; ainus mittejuut, kellele selline tiitel omistatakse juutide Pühakirjas). Seitsme peaingli eelkäijate otsingul tasub seetõttu vaadata zoroastristlikku panteoni.

Seitse amesha spentat

Zoroastrism on kahtlemata monoteistlik religioon, mille algupära võib ulatuda isegi 15.-13. sajandisse e.m.a., mil ta sai ainujumal Ahura Mazda (“Tark Isand”) prohveti Zarathustra poolt praeguse Afganistani alal (tolleaegne Baktria) alguse ja levis sealt sajandite jooksul pärslaste aladele, saades lõpuks tohutu Pärsia impeeriumi superreligiooniks. Tõsi on aga see, et nagu Piiblis, nii leidub ka monoteistlikus zoroastrismis “jumalusi”, kes ei ole küll võrdsed Ahura Mazdaga, vaid olles algselt tema omadused või aspektid, kujunevad nad aja jooksul inglite taolisteks, ainujumala käsutuses olevateks vaimolenditeks. Selliseid vaimolendeid nimetatakse zoroastrismis amesha spentadeks.

Avestakeelne termin “amesha spenta” tähendab sõnasõnalt “pühad surematud” ning ka neid on seitse: Asha Vahista (tõde), Vohu Manah (“hea mõte”), Kshatra Vairya (võim), Spenta Armaiti (rahu), Haurvatat (täiuslikkus), Ameretat (surematu) ja Spenta Mainyu (hea vaim vaim või püha vaim). Selline ainujumala kõrval seisev seitsmik moodustab seega mõnes mõttes zoroastristliku panteoni samamoodi nagu Jehoova ja tema elohimid moodustavad mõneti judaistliku panteoni. Ning just sellise religioosse mõju all, kus ainujumal Ahura Mazda ja tema seitse amesha spentat valitsesid kogu hiiglasliku Pärsia impeeriumi religioosset sfääri (olles küll ülimalt sallivad teiste religioonide suhtes), elasid ja kujundasid oma usulised vaated ka juudid, nii Babülonis kui Judeas.

Seega ei saa kindlasti välistada zoroastristliku “seitsmiku” mõju eenokliku seitsme peaingli kontseptsiooni välja kujunemisel. Ja see poleks ainus sajandeid kestnud võimsa maailmausundi mõju – see ulatus lisaks judaismile ka paljude nn paganlike religioonide ja maailmavõimudeni, näiteks roomlaste poolt veel kristluse ajal ülimalt austatud jumal Mithra on otsene laen zoroastristlikust usundist, kus Mitra oli üks “jumalustest” (yazata) ehkki algselt ilmselt lihtsalt ainujumala üks aspektidest.

Zoroastrism ei sündinud aga vaakumis. Tema algne päritolu Baktrias, ehk tänapäevase Afganistani põhja ja kirdeosas tähendab olulist seost vanaindia vedaistliku kultuuriga. Zoroastrismi pühakirja Avesta keel avesta on väga tihedas suguluses RigVeda nn vanasanskrikti keelega. Üldiselt ollakse seisukohal, et nii vedaistlik kui avesta kultuurid ja keeled arenesid kõrvuti välja mingist algsest, nn indo-iraani kultuuriruumist millalgi 18.-16. sajandil e.m.a. Nende ühiseks esivanemaks peetakse näiteks indoeurooplaste Sintashta kultuuri Siberi lõunaosas millalgi 22.-19. sajandil e.m.a. ning suureks mõjutajaks ka “Baktria-Margiana” kultuuri 20.-16. sajandil e.m.a. Seetõttu tuleks küsida, et mis seos võis amesha spentadel olla vedaistliku panteoniga?

Seitse adityat

Vedaistlik panteon on muidugi tohutu, selles kultuuris kummardati sadu või koguni tuhandeid jumalaid. Laias laastus, eriti algperioodil, jagunesid nad aga kaheks: vanad jumalad, ehk asurad (keda hilisem vedaistlik ja eriti nn hinduistlik usund hakkas käsitlema deemonitena) ning uued jumalad, ehk devad. Asurate hulgas esineb aga oluline tuumik, keda nimetatakse sõnaga “aditya”, sest nende ühine “ema” on kosmiline “meri” (asu, arvatavalt Linnutee), nimega Aditi. Tekstides figureerib muide ka “Asura-Isa”, keda nimetatakse ka Dyaus Piteriks, et “Taevaisaks” (sellest nimest on tuletunud nii Zeus kui Jupiter). Kuid see adityate tuumik koosneb taas seitsmest liikmest, kelleks on: kõigi jumalate isa ja kuningas Varuna, tema “noorem vend” (võimalik, et algselt ka üks tema aspektidest) Mitra, Aryaman, Daksha, Bhaga (kelle nimega on seotud slaavi bog, ehk jumal), Amsha ja Shurya. Hiljem kasvab adityate arv küll suuremaks, ent algselt, vanas RigVeda traditsioonis, alg-zoroastrismi kaasaegses, on neid just taas täpselt seitse. Ja ka nende seast tõuseb RigVedas esile kolmik: Varuna, Mitra ja Aryaman.

On arvatud, et just RigVeda seitse adityat on selleks põhjuseks, miks zoroastrismis esineb paralleelselt samuti just seitse amesha spentat. Igatahes on selge see, et RigVeda nn vanade jumalate tiitel asura (“isand”) kõlab avesta keeles ahura. Ehkki zoroastristlik ahura-usund vastandas end vedaismiga seotud devade-usundile, on ilmselgelt seitse vedaistlikku asurat-adityat ja Ahura Mazda seitse amesha spentat seotud mingi sarnase pärimuse või traditsiooniga.

Kaevudes India kultuurides ajas sügavamale, jõuame nn Harappa kultuurini, mille panteonist teatakse vähem. Harappa kultuur oli küll seotud omaaegse pronksiaja maailmaga, sh Mesopotaamia ja Sumeriga, ent vedaistliku ja avesta kultuuride kandjad, indo-eurooplaste hulka kuuluvad “aarialased” (sealt ka nimi “Iraan”) olid kindlasti mõjutatud oma algse asuala “tõmbekeskusest”, nn “Baktria-Margiana” tsivilisatsioonist, kus kindlasti segunesid nii indo-aaria, harappa kui Mesopotaama, sh Sumeri kultuurid ja kahtlemata ka usulised tõekspidamised. Tegemist oli hilisema “siiditee” eelkäija, nii “nefriiditee” kui “tinatee” olulise sõlmkohaga (kogu pronksiaja maailm, sh Sumer, tarnis tolleaegset “naftat”, ehk pronksisulami jaoks ülivajalikku tina just praeguse Afganistani kirdeosast). Niisiis: milline oli vedaistlikule kultuurile eelneva, nn kõige esimese tsivilisatsiooni, Sumeri panteon?

Seitse anunnakit

Anunnakid on tänapäeva popkultuuris ja “uusvaimsuses” üks kuritarvitatud ja äraleierdatud teemasid. Peamiselt peetakse neid iidseks tulnukate rassiks, kes DNA-manipulatsioonide tulemusel kujundas inimese ja pani aluse inimtsivilisatsioonile. Tegelikult pärineb see sõna aga Sumeri vanadest tekstidest, mis on üldse kõige vanemad kirjalikud allikad, mis säilinud on, meieni jõudnud tahvlid on pärit u 18. sajandist e.m.a. Kirjakeel sündiski ju praeguste teadmiste kohaselt Sumeris, arvatavalt millalgi 4000-3000 e.m.a. vanasumeri, ehk Uruki perioodil, kuid sai tõelise hoo sisse nn sumeri renessansi või impeeriumi ajal 2112-2004 e.m.a.

Muidugi tuleb ka Sumeri kultuuri puhul arvesse võtta seda, et ta on oma pika aja jooksul muutunud. Seda on mõjutanud nii Akkadi vallutused 24.-23. sajandil e.m.a. (märksõnadeks Sargon või ka Gilgameshi eepos) kui ümber kujundanud vanababüloonia riik 21.-17. sajandil e.m.a. (Hammurapi seadused või Enuma elishi loomismüüt). Kui aga lähtuda võimalikult varajasest meile teadaolevast kihistusest, siis võib vanasumeri panteoni kirjeldada järgmiselt.

Kõige algpõhjus oli Namma, kõige loodu algus, keda kujutatakse kosmiliste vetena, algse “merena” (apsu), seega pigem “millena” kui “kellena”. Sellest tekib jumal-isa An (akadi Anu), ehk “taevas” (taevaisa), kellel on taas seitse “last”, keda nimetatakse annunnakiteks või anunnadeks, kellest esimene on anunnakite kuningas ja maailma looja Enlil (“taeva isand”), seejärel tema noorem vend Enki (“maa isand”) ja selle naine Ninhursag, seejärel nende tütar, sõja ja armastuse jumalanna Inanna (kellest tuletusid hiljem Ishtar ja Astarte) ning Enlili poeg, kuujumal Nanna (akadi Sin) ja selle poeg, päikesejumal Utu (Samash). Need seitse peamist anunnakit olid Sumeri panteoni tipp, kellede seast tõuseb taas kolmikuna üles An, Enlil ja Enki.

Aja jooksul nende positsioonid muidugi muutusid. “Taevaisa”, An’i kummardamine taandus juba ilmselt 24. sajandil e.m.a., tema asemel tuli võimas kuningas, maailma looja ja kõigi teiste anunnakite valitseja Enlil, kelle nimi tähendab taeva või tuulte-tormide isandat. Huvitav, et Enlili kujutati enamasti mitte inimkujuliselt, vaid seitsme sarvega kiivriga. Tekstidest on ka näha, et nimi Enlil muutub aja jooksul tiitliks, mida omistatakse ka teistele jumalatele. Akkadi keeles muundus Enlil Ellil’iks ja babüloonlaste seas Elil’iks, millest on väike samm El’i ehk Elohimini (kaananlaste seas oligi jumalat tähistavaks nimetuseks El). Muide, 1. Mo 14:18 näitab, et varajasel, Aabrahami perioodil, kummardas hilisemal Iisraeli territooriumil müütiline kuningas Melkisedeks jumalat, kelle nimi oli El-Elyon, ehk Kõigekõrgem Jumal.

Sumeri kirjandusest on näha, kuidas Enliliga konkureerib kogu aeg tema noorem vend Enki, keda ilmselt armastati rohkem. Teda nimetati inimeste loojaks, kirjeldati targa, isegi nutika või trickster-jumalana. Akadi perioodi sumeri veeuputusest rääkiv Gilgameshi eepos kirjeldab, kuidas jumalate kuningas Enlil soovis teda häirinud inimesed veeuputusega hävitada, ent kuidas plaanist teada saanud Enki hoiatas Utnapishtimi, kes päästis laevaga oma pere ning kuidas hilisema tüli järel Enlil leppis sellega, et “inimeste probleemi” lahenduseks on nende eluea ning üldse võimu vähendamine.

Anunnakid on ehk kõlaliselt ka sarnased sõnale aggelos (angelos), ehk inglid, mis nagu ka heebreakeelne malakha tähendab “saadikut” või “käskjalga”. Igatahes on kreeka mütoloogia puhul selgelt märgata seda, kuidas selle vanemasse kihti on esmalt jõudnud Sumeri-akadi-babüloonia mõjud ja selle peale, nö teise kihina indo-iraani mõjud. Tunnistada tuleb ka sõnade anuna ja asura sarnasust. Seejuures võiks märkida, et arameakeelses Eenoki raamatus (Surnumere käsikirjad) ei leidu inglite kohta heebreakeelset sõna „malakha“, vaid seal esineb sõna „irin“ (aramea iyri), mis tähendab Valvurit (inglk Watcher). Eenoki raamatust mõni sajand hiljem, ilmselt 1. sajandil AD kirjutatud nn „Teine Eenoki raamat“ kasutab nende taevase olendite kohta kreekakeelset sõna egregoroi, mis tähendab samuti „valvurit“ või ärkvel olijat (sealt tuleneb vanaslaavikeelses teises eenoki raamatus sõna grigori). Seega raske öelda, kas anunad/ahurad on kuidagi keeleliselt mõjutanud sõna „aggelos“ või inglid teket või mitte.

Igatahes oli 7. sajandi e.m.a. uusbabüloonia riik, juutide vangistaja ja langedes ka vabastaja, nii Sumeri-akadi-vanababüloonia kui Pärsia-avesta-vedaistliku traditsiooni pärandist mõjutatud, mis omakorda näis just sellise “seitsmikest” panteonide kaudu omavat mõju ka “Eenoki peaingli-teoloogiale”, st ehkki lingvistilist seost ei pruugi olla, siis arvuline seos on kindlasti olemas.

Veeuputus ja seitse apkallut

Seoses Eenoki raamatu ja Sumeri traditsioonidega tuleb muidugi märkida ära, et kui veeuputusest räägib ka Vana Testament, siis Eenoki raamatus on see palju olulisema, määravama tähtsusega. Just veeuputuse eel maale laskunud elohomid, inglid, keda Eenoki raamatus nimetatakse “Valvuriteks” tõid inimkonda oma käitumise ja “teadusega” patu, sõjad ja üldise allakäigu. On huvitav, et ka sumeri kirjandus räägib sellest, et üks seitsmest anunnakist, Enki, lõi enne veeuputust omakorda seitse jumalikku olendit, keda nimetatakse “apkallu’deks”. See akadikeelne sõna tuleb sumerikeelsetest sõnadest ab (vesi), gal (suur), lu (mees). Seega kas suured mehed veest või suure vee (veeuputuse?) mehed (kuigi “vesi” võib ka viidata apsule – nn kosmilisele ookeanile).

Need olid seitse veeuputuse-eelset jumalikku tarka, kes nõustasid veeuputuse-eelseid kuningaid ja keda miskipärast kujutatakse kas poolkalade-poolinimestena või “kalariietes” inimestena. Nagu Eenoki langenud inglid, õpetasid ka nemad inimestele religioosseid rituaale, seadusi, käsitööd, kunste, kirjakunsti, ehitamist, põllumajandust. Kirjanduses vihjatakse ka sellele, et oma käitumisega olevat apkallud vihastanud jumalaid ning seetõttu nad pidid veeuputuse ajal naasma “ookeani”, ent kuna nad olid ka abiellunud inimestega, siis pärast veeuputust jätkasid nende järeltulijad, juba ainult pooljumalatest inimkuningate nõunikena. See kõik kõlab muidugi väga sarnaselt Eenoki raamatu loole langenud inglitest ja nende saatusest (kuigi Eenoki raamatus pole langenud ingleid mitte 7, vaid 200).

Eenoki raamatus on siinkohal veel huvitav viidata selle peatükile 18, kus öeldakse, et Jumal on mõistnud kohut “seitsme tähe” üle, kes olid omal ajal “eksinud oma rajalt” ja seetõttu karistuseks kinni seotud “kümneks tuhandeks aastaks”. Tegu ei ole veeuputuse ajal maa peale tulnud inglitega (vrdl Eenoki 18:13 ja 16 ning 21:3 ja 6), vaid mingi varasema juhtumiga, millest täpsemalt midagi ei räägita. Kas see on viide mingile astronoomilise nähtusele või mingile varasemale müüdile seitsme “jumala” langemisest ja vangistamisest, seda me ei tea. Võimalik, et “7 tähte” tuleks seostada 7 apkalluga. Muide, zoroastrismi “saatanal”, Angra Mainyul on 7 daevat, ehk deemonit.

Lõpetuseks, seoses seitsme ja eri panteonidega viide veel kiviaegsele Hakassia petroglüüfile (kivisse uuristatud kujutis), mis on leitud Ida-Siberi edelaosas ning mille vanust hinnatakse umbes 5000 aastale. See kujutab seitsme peaga (sarvega?) inimesetaolist olendit, ilmselgelt mingit jumalust, kelle kõrval on “elupuu” (sellega kujutati tavaliselt Linnuteed), temast allpool väiksemad inimestetaolised kujutised, keda on ka muide seitse ning vasakul pool mingid tähemärgid. Petroglüüf on muide leitud just sellest kohast, kus toimis varem viidatud indo-eurooplaste Sintashta kultuur (millest mh sajandeid hiljem arenes välja avesta kultuur oma seitsme „amesha spentaga“ ja vedaistlik kultuur seitsme „adityaga“) ning ka aeg vastab selle kultuuri õitseajale selles piirkonnas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et maailma suurimates ja vanimates kultuurides ja religioonides on valitsenud mingi ühine seitsmest jumalusest koosneva panteoni kontseptsioon, mis näib olevat jõudnud välja Eenoki raamatuni ning mille nö “servi” võib aimata ka Vanas ja Uues Testamendi nimetatud “peaingli” ja “jumalate” või “elohimide” tekstides. Mispidi ja kuidas sellised mõjutused on aga ajaloos täpselt liikunud, seda võib siiski ainult oletada. Küll aga on see üheks näiteks inimajaloo ühisest usulis-kultuurilisest pärandist, mis silmale enam nähtavate erinevuste all ühise joonena püsinud on.

Kas epikuurluse juured on tänapäevases arusaamas hedonismist ning miks kristluse levikuga epikuurlus taandus ja stoitsism õitses?

Epikuros ja “Aia” filosoofia sünd

Epikuurlus sündis murrangulisel hellenistlikul ajastul, mil klassikaline polis-süsteem oli lagunemas ja Aleksander Suure vallutuste järgne maailm pakkus poliitilist ebakindlust. Selles stabiilsuse kaotanud maailmas muutus filosoofia olemus: teoreetilisest spekulatsioonist sai praktiline “eluviisifilosoofia” ja eksistentsiaalne teraapia. Epikuros (341–270 eKr), kes sündis Samose saarel ja täiendas end hiljem Ateenas, asutas oma kooli “Aed” (Kepos) umbes 306. aastal eKr.

Epikuros oli teadlikult autodidaktos (iseõppija), kes ründas platoniste ja stoikuid kui “segaduses” olijaid, pakkudes asemele praktilist filosoofiat, mis ei sõltunud riigikorrast. “Aed” kujutas endast radikaalset sotsiaalset innovatsiooni: erinevalt teistest tollastest institutsioonidest oli see avatud ka naistele ja orjadele. See oli otsene polise-süsteemi eitus, kus kodaniku staatus oli olnud eksklusiivne – mitte naistele ja kindlasti mitte orjadele. Epikuros leidis, et nii nagu meditsiin on kasutu, kui see ei ravi keha, on kasutu ka filosoofia, mis ei ravi hinge. See teraapiline lähenemine ei tuginenud aga müstikale, vaid rangelt materiaalsele atomismile.

Loodusteaduslik alus: atomism ja vaba tahte “nihe”

Epikuurlik füüsika oli praktiline vahend inimese vabastamiseks hirmust. Epikuros ei olnud kosmoloogiline innovaator – ta laenas oma põhiraamistiku Demokritoselt –, kuid tema geniaalsus seisnes atomismile väga olulise eetilise aspekti lisamises. Füüsika ainus eesmärk oli kõrvaldada hirm üleloomuliku ees, selgitades maailma materiaalsete protsessidega.

Erinevalt Demokritose rangelt deterministlikust mudelist tõi Epikuros sisse aatomite juhusliku kõrvalekalde ehk clinamen’i kontseptsiooni. See oli strateegiline eutiline vajadus: ilma selle spontaanse nihketa oleksid inimesed vaid lõputu põhjus-tagajärg ahela orjad ning igasugune moraalne vastutus laguneks. Clinamen loob universumis füüsikalise ruumi vaba tahte avaldumiseks.

Aatomite liikumise neli viisi:

• Konstantne langemine: Takistuse puudumisel liiguvad kõik aatomid raskuse mõjul allapoole ühesuguse kiirusega.
• Põrkumine: Aatomid põrkuvad teiste aatomitega ja muudavad suunda.
• Haakumine: Aatomid liituvad ja vibreerivad, säilitades makroskoopiliste objektide kuju.
• Juhuslik hälve (clinamen): Spontaanne, ilma välise põhjuseta kõrvalekalle sirgjoonelisest liikumisest, mis võimaldab kokkupõrkeid ja välistab täieliku determinismi.

Epikurose järgi on ka inimhing materiaalne ja koosneb peentest aatomitest, mis haihtuvad koos keha lagunemisega. See ontoloogiline fakt on epikuurliku eetikateraapia nurgakivi.

Hinge surelikkus ja jumalate erapooletus

Epikuurlik psühholoogia ja teoloogia toimivad “ravimitena” eksistentsiaalse hirmu vastu. Epikuros väitis, et kuna hing on materiaalne, lakkab teadvus koos surmaga. “Surm on meile mitte midagi,” sest kui oleme meie, siis pole veel surma, ja kui on surm, siis pole enam meid.

Jumalate osas pakkus Epikuros välja “teoloogilise šoki”: nad on olemas, kuid on täiuslikult õndsad olendid, kes elavad maailmadevahelises tühjuses (metakosmia) ega sekku inimeste käekäiku. Kurjuse olemasolu maailmas tõestab nende mittesekkumist. Epikuros säilitas jumalad just selleks, et pakkuda ataraxia (meelerahu) elavat mudelit – nad on eeskujud, keda imetleda, mitte kohtunikud, keda karta.

Tetrapharmakos (Neli ravimit): (Allikas: Philodemus, Herculaneum Papyrus 1005)

• “Ära karda jumalat” – nad on õndsad ega sekku.
• “Ära muretse surma pärast” – see on tundlikkuse lakkamine.
• “Hea on kergesti saavutatav” – põhivajadused on piiratud ja rahuldatavad.
• “Halb on kergesti talutav” – tugev valu on lühiajaline, pikaajaline valu on leebe.

Eetiline raamistik: nauding kui kannatuse puudumine

Epikuurlik hedonism on oma olemuselt askeetlik. Eesmärk on saavutada ataraxia (meelerahu) ja aponia (kehalise valu puudumine). Nauding ei tähenda liialdusi, vaid tarku valikuid, mis minimeerivad tulevast kannatust. Erinevalt stoilisest riigiteenistusest nägi Epikuros “Aia” privaatsuses ja sõpruses kriitilist turvavõrku, mis pakub tõelist autonoomiat.

Soovide kategooriad ja nende mõju inimõnnele:

Suur rivaalitsemine: epikuurlus versus stoitsism

Hellenistlikus ja Rooma maailmas kujunesid need kaks koolkonda peamisteks elustiili-alternatiivideks. Stoitsism rõhutas “väärikust ja kohust”, sobides paremini Rooma valitsevale eliidile, samas kui epikuurlus pakkus “eemaldumist ja rahu” neile, kes otsisid intellektuaalset autonoomiat.

Kristlik vastasseis ja institutsionaalne hääbumine

Kristluse riigistumisel 4. sajandil tekkis põhimõtteline kokkupõrge epikuurlusega. Kui stoitsismi mõisted (nt Logos) assimileeriti eetilise sarnasuse tõttu, siis epikuurluse „ettehoolduse“ puudumine ja hinge surelikkus olid täielikult sobimatud.

Eriti oluline on siinkohal hinge ontoloogia. Algne, varakristlik holistlik antropoloogia (inimene kui tervik, heebrea keeles „hing“ kui elav, hingav inimene – nefeš) sarnanes olemuslikult epikuurlikule vaatele, kus surm tähendas eksistentsi lõppu kuni ülestõusmiseni. Kuid tasapisi olukord muutus. Kristluses muutus valdavaks pigem platonistlik dualism, mis nõuab hinge surematust ning pakub ka vastust küsimusele, etmis juhtub selle “mina”-ga surma ja ülestõusmise vahelisel ajal, pakkudes metafüüsilist lohutust – see „mina“ ehk hing elab ka siis, väljavaade mida epikuurlus ei lubanud.

Läänekristluse murdepunktiks sai Augustinus, kes “lukustas” dualistliku hingeõpetuse (psychē), et eristuda „epikuurlikust nihilismist“ ja tagada moraalne vastutus läbi hinge surematuse. Ida-kristluses säilis holistlikum vaade (theosis, liturgiline praktika) kergemini, sest sealne peamine vaenlane oli liigne dualism (gnostitsism), mitte epikuurlik “vari”. Lõpliku pitseri pani Justinianuse 529. aasta edikt, mis sulges paganlikud koolid ja muutis filosoofia “teoloogia teenriks”. Filosoofiline pagulus liikus Pärsia nestoriaanide kaudu islami kultuuri ja sealt hiljem tagasi Euroopasse.

Pärand ja tänapäev: eksiarvamuste lammutamine

Epikuurluse pärand on jõudnud modernsesse sekulaarsusesse läbi Pierre Gassendi ja Karl Marxi. Tänapäeva sekulaarne inimene elab paradoksaalselt Epikurose maailmas – maailmas, kus loodust seletatakse füüsikaga ja rahu otsitakse ilma metafüüsilise lunastuseta. See on “rahu ilma lunastuseta” filosoofia.

Peamised eksiarvamused epikuurluse kohta:

1. Epikuurlane kui õgard: See on stoikute ja varakristlaste propaganda. Epikuros sõi lihtsat toitu (leiba ja vett), kuna liialdus toob kaasa kehalise kannatuse ja rikub ataraxia.
2. Epikuurlus on ateism: Epikuros oli teist, kes uskus jumalate olemasolusse, kuid ründas nende „ettehooldavat“ rolli, nähes neis vaid täiusliku rahu eeskujusid.
3. Filosoofia on vaid teoreetiline: Epikuurlus oli rangelt praktiline psühholoogiline teraapia, mille eesmärk oli kõrvaldada hirmud ja saavutada sisemine autonoomia siin ja praegu.
4. Epikuurlus on elitaarne moefilosoofia: Kuigi 19. sajandi ateism meenutas seda, oli algne epikuurlus avatud kõigile sotsiaalsetele gruppidele, pakkudes vabanemist hirmust igale elavale olendile.

Epikuurluse püsiv väärtus peitub selle suutlikkuses pakkuda rahu maailmas, mis ei hooli meist. See õpetab meid hoolima endast ja oma sõpradest, luues tähendusrikka elu materiaalses ja ajutises universumis.

Teema visuaalne ülevaade

relatio:

MustAuk “Zenon Kitionist: stoitsism”

MustAuk: ⊙Lucretius: Rooma poeet, filosoof ja kartuste vaenlane

MustAuk: ⊙ Kuidas antiikaegne „De Rerum Natura“ buustis renessassi ja teaduslikku mõtlemist – Lucretiusest ja tema atomismi mõjust

See lugu on maailma kõige esimesest Piiblitõlkest ning sellest, kuidas see ei olnud ainult tõlge ning see algab legendiga: 3. sajandil eKr siseneb 72 juudi tarka eraldatud saarele, igaühel kaasas heebreakeelsed pühakirjarullid. 72 päeva hiljem väljuvad nad sealt identse kreekakeelse tõlkega – jumalik ime, mis tõestab, et Jumal ise on selle töö heaks kiitnud.

See on kaasahaarav lugu, kuid see on müüt. Septuaginta tegelik lugu ei räägi imest, vaid poliitilisest võimust, kultuurilisest ambitsioonist ja kuninglikust propagandast. See on lugu, mida teile kunagi ei räägitud – lugu tõlkest, mis oli tegelikult kuningliku propaganda sisse mässitud finantsskandaal, mille algatas kuningas, kes kasutas oma megalomaanilist raamatukogu ideoloogilise arsenalina.

Kuninga projekt: miks Septuaginta tegelikult loodi?

Septuaginta sünd ei olnud ajendatud usulisest hardusest, vaid kahe osapoole – Egiptuse kuninga ja Aleksandria juudi kogukonna – vastastikustest vajadustest.

Ametlik lugu: Jumalik ime

Ametlik versioon, mida levitati läbi „Aristease kirja“ nimelise dokumendi, oli meisterlik propagandatükk. Selle eesmärk oli anda tõlkele vaieldamatu autoriteet. Legendi peamised elemendid on järgmised:

• Kuninglik uudishimu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos soovis üllast eesmärgist lähtuvalt lisada Aleksandria raamatukokku koopia juutide seadustest.
• Tarkade valik: Juudi ülempreester Eleazar valis Jeruusalemmast 72 õpetlast – kuus igast Iisraeli kaheteistkümnest suguharust.
• Imeline sünkroonsus: Targad viidi Pharose saarele, kus nad töötasid eraldatuses. Täpselt 72 päevaga valmistas igaüks teistest sõltumatult identse tõlke, sõna-sõnalt.

Tegelikkuses on „Aristease kiri“ pettus. Ükski tõsiseltvõetav ajaloolane ei pea seda autentseks. See kirjutati vähemalt sajand pärast sündmusi, mida see kirjeldab, tõenäoliselt hellenistliku juudi poolt, et legitimeerida Septuagintat kogukondade ees, kes seda kahtluse alla seadsid.

Tegelikud motiivid: Võim, kontroll ja kultuuriline ellujäämine

Projekti taga olid tegelikult külmalt kalkuleeritud poliitilised ja sotsiaalsed kaalutlused. Mõlemal osapoolel oli midagi võita.

Seega ei olnud Septuaginta sünd helde kuninga kingitus, vaid strateegiline tehing. Kuningas ostis mõjuvõimu ja lojaalsust, samal ajal kui vähemuskogukond tagas oma kultuurilise püsimajäämise.

See ei olnud aga lihtne projekt. Nagu selgus, oli pühakirja tõlkimise protsess sama oluline ja tagajärjekas kui selle loomise põhjused.

Sõnadest enamat: kuidas tõlkimine muutis tähendust

Tõlkimine ei ole kunagi pelgalt sõnade ümberpaigutamine. See on tõlgendamine, valikute tegemine. Kui tõlgitakse püha teksti, muutub iga teoloogiline valik poliitiliseks avalduseks.

Heebrea keelest kreeka keelde: Kadunud ja leitud tõlkes

Lähte- ja sihtkeel esindasid kahte erinevat mõttemaailma.

• Piibli heebrea keel: Konkreetne, narratiivne, hõimukeskne.
• Vana-kreeka keel: Abstraktne, filosoofiline, universaalne.

Nende kahe „vaimse universumi“ vahel tõlkimine muutis paratamatult originaalteksti nüansse, kohandades semiidi mõtteviisi hellenistlikele kategooriatele.

Kaks saatuslikku tõlkevalikut

Kaks konkreetset näidet illustreerivad, kuidas tõlkijate valikutel olid monumentaalsed tagajärjed, mida nad ise ette näha ei osanud.

1. “Noor naine” või “Neitsi”? (Jesaja 7:14)
   • Heebrea kontseptsioon: Originaaltekstis kasutati sõna almah, mis tähendab „noor naine“.
   • Kreekakeelne tõlge: Tõlkijad valisid selle vasteks kreekakeelse sõna parthenos, mis tähendab „neitsi“.
   • Ajalooline tagajärg: Sajandeid hiljem sai just see tõlkevalik kristliku teoloogia nurgakiviks Jeesuse neitsistsünni kohta käivas õpetuses – väide, mida heebreakeelne tekst otse ei toetanud.
2. Hõimujumal Jahvest filosoofiliseks Jumalaks
   • Heebrea kontseptsioon: Heebrea arusaamad Jumalast (Jahve) olid seotud Iisraeli hõimude ja ajalooga.
   • Kreekakeelne tõlge: Heebrea hõimukeskne Jumal Jahve muudeti abstraktseks ja filosoofiliseks theos’eks, mis sobitus kreeka mõttemaailma.
   • Ajalooline tagajärg: See peen „lingvistiline helleniseerimine“ muutis juudi ideed kättesaadavaks ja mõistetavaks laiemale maailmale, kuid samal ajal muutis see peenelt ka nende sisu.

Need muutused ei jäänud märkamatuks ja viisid peagi ettenägematute tagajärgedeni, mis lõhestasid Vana-Maailma usulist maastikku.

Tahtmatud tagajärjed: kuidas tõlge hakkas elama oma elu

Kui Septuaginta levis üle Vahemere, ei suutnud seda kontrollida ei Ptolemaios ega Jeruusalemma preestrid. Püha teksti tõlkimine impeeriumi keelde tähendas monopoli kaotamist selle üle ja see tõi kaasa ootamatuid liitlasi. Tekkis uus rühm, keda tunti kui „jumalakartlikke“ – rikkad kreeklased ja roomlased, kes tänu kreekakeelsele tekstile hakkasid sünagoogides käima ja annetasid heldelt.

See tõi kaasa aga uue probleemi. Diasporaa sünagoogid, mis sõltusid nende annetustest, hakkasid leevendama puhtuseseadusi ja arendama kaasavamat teoloogiat, et oma jõukatele patroonidele vastu tulla – samm, mida Jeruusalemma eliit poleks iial heaks kiitnud. See oli „raha, mis muutis teoloogiat“: majanduslikud huvid hakkasid kujundama usulist doktriini.

Kahe judaismi sünd

Septuaginta tekitas judaismis sügava lõhe, luues kaks erinevat voolu, millel olid erinevad keeled, keskused ja väärtushinnangud.

Kristluse häll

Septuagintast sai tahtmatult varajase kristluse alustekst. Sellel oli kolm peamist põhjust:

1. See oli ainus Piibel, mida nad tundsid: Esimesed kristlased, nagu Paulus Tarsosest, olid kreekakeelsed juudid, kes tsiteerisid oma kirjades ja jutlustes eranditult Septuagintat. See oli ainus pühakiri, mis neile kättesaadav oli.
2. See pakkus messianistlikke “tõendeid”: Kristlased kasutasid Septuaginta spetsiifilisi sõnastusi (nagu Jesaja 7:14), et väita, et Jeesus täitis Vana Testamendi prohveteeringuid viisil, mida heebreakeelne tekst ei toetanud.
3. See lõi iroonilise olukorra: Tekst, mis loodi hellenistliku judaismi säilitamiseks, muutus peamiseks vahendiks, mis võimaldas kristlusel judaismist eralduda ja omaette religiooniks kasvada.

See tekitas paratamatult pingeid ja peagi puhkes avalik konflikt teksti autoriteedi ja kontrolli pärast.

Suur lahkuminek: võitlus Pühakirja kontrolli pärast

Pärast Jeruusalemma templi hävitamist roomlaste poolt aastal 70 pKr muutus võitlus Septuaginta üle eksistentsiaalseks. Mõlemad pooled – judaism ja tärkav kristlus – pidid end uuesti määratlema.

Juutide vastulöök: Septuaginta hülgamine

Yavne linna kogunenud rabiinlikud õpetlased mõistsid, et Septuaginta on muutunud kristlaste jaoks ületamatuks teoloogiliseks relvaks. Nad reageerisid kahe strateegilise sammuga:

• Kaanoni sulgemine: Rabid lükkasid tagasi raamatud, mis eksisteerisid vaid kreeka keeles (nt Tobiase, Juuditi raamatud). Põhjus polnud pelgalt nende populaarsus kristlaste seas, vaid see, et need sisaldasid spetsiifilisi teoloogilisi kontseptsioone (surnute ülestõusmine, nimedega inglid, viimne kohtupäev), mis hõlbustasid üleminekut kristlusesse.
• Uue tõlke tellimine: Nad kuulutasid Septuaginta „rikutuks“ ja tellisid Aquilalt uue, „ülisõnasõnalise“ ja „peaaegu loetamatu“ kreekakeelse tõlke. See oli selgelt „kristlusevastane“ versioon, mis oli loodud selleks, et teadlikult „parandada“ kõiki neid kirjakohti, mida kristlased oma tõenditena kasutasid.

Kristlaste omastamine: Septuagintast saab Vana Testament

Kristlased ei andnud alla, vaid võtsid Septuaginta täielikult omaks ja pöörasid süüdistused pea peale.

Esiteks, see oli narratiivi täielik pööre. Kristlikud juhid, nagu Justinus Märter, ei kaitsnud enam Septuagintat, vaid süüdistasid agressiivselt juute oma enda heebreakeelsete pühakirjade võltsimises, et eemaldada sealt Jeesust puudutavad prohveteeringud.

Teiseks, võitlus otsustati raha ja tehnoloogiaga. Kiriku kasvav jõukus võimaldas rahastada Septuaginta „tööstuslikus mahus“ tootmist odavamates ja kättesaadavamates koodeksites (köidetud raamatutes). See oli kirjastusrevolutsioon. Samal ajal vaevlesid Rooma-vastaste sõdade tagajärjel vaesunud juudi kogukonnad, et endale lubada kalleid heebreakeelseid kirjarulle. Kristluse võit polnud seega mitte ainult teoloogiline, vaid ka majanduslik ja tehnoloogiline.

See ajalooline konflikt jättis püsiva jälje, mis ulatub tänapäeva Piiblite struktuurini.

Pärand, mis elab edasi: Piibel, mida me täna tunneme

Võitlus Septuaginta üle defineeris, milliseid raamatuid peetakse pühaks protestantlikus ja katoliiklikus traditsioonis.

Protestantlik vs. katoliiklik Piibel: 2000 aasta vanune vaidlus

Septuaginta on otsene põhjus, miks katoliiklik ja protestantlik Vana Testament on erineva pikkusega.

See erimeelsus ei olnud puhtalt teoloogiline. Septuagintasse kuuluvad raamatud, nagu 2. Makkabite raamat, andsid teoloogilise õigustuse kiriku tulusatele praktikatele, näiteks indulgentside müügile (palved surnute eest).

Püha teksti tegelik õppetund

Septuaginta ajalugu paljastab sügava ja ebamugava tõe: „Pühad tekstid ei kuku taevast alla valmiskujul. Need on inimlikud tooted, mis on loodud ajaloolises kontekstis ja mida on kujundanud konkreetsed huvid.“

Ptolemaios II tellitud tõlge, mis pidi lahendama kohaliku poliitilise probleemi, päästis valla „religioosse revolutsiooni“. Kui me avame täna Piibli, siis hoiame käes dokumenti, mille lehekülgedele on salvestatud iidsed võimuvõitlused.

(allikas: https://www.youtube.com/watch?v=IjUAL_FaCBg)

relatio:

Artikkel Septuagintast ajakirjas “Kirik ja teoloogia”

⊙ Kus on siin “must auk” (kese)?
See on eksistentsiaalne murdepunkt, kus vana elu tähendus laguneb ja tekib vaikne vajadus uue aluse järele.

⊙ Kuhu see idee liigub?
See viib Tolstoi radikaalse eetilise pöördeni, kus elu mõte nihkub isiklikust naudingust universaalse moraalse vastutuseni.

Sissejuhatus: kirjanikust prohvetiks

Lev Tolstoi elulugu ja looming jagunevad kaheks kontrastseks vaatuseks, kusjuures murrang nende vahel ei tähista pelgalt stiililist nihet, vaid sügavat ontoloogilist katket. Tema teine eluperiood märgib radikaalset eemaldumist aristokraatlikust hedonismist ja liikumist prohvetliku moralismi suunas, kus fookusesse tõusis püüdlus leida “universaalset inimkogemust”. See pretensioon asetas Tolstoi vääramatusse konflikti tollase Vene impeeriumi riikliku ideoloogiaga.

Lähem vaatlemine paljastab ka terava maailmavaatelise kokkupõrke Tolstoi universaalse humanismi ja Fjodor Dostojevski vene messianismi vahel. Kui Dostojevski uskus Venemaa erilisse, peaaegu müstilisse missiooni ühendada “Aaria rassi rahvad” panslaavi kristlikuks impeeriumiks, siis Tolstoi jaoks oli selline rahvuslik erandlikkus eetiliselt vastuvõetamatu. Ta asendas impeeriumimeelse natsionalismi patriotismiga, mis armastab oma rahvast, kuid tunnustab iga kultuuri unikaalset väärikust. See oli kokkupõrge “Jumala riigi” eetika ja Romanovite autokraatia ajutise võimu vahel, kus Tolstoi positsioneerus viimase suhtes vankumatusse opositsiooni. See maailmavaateline nihe ei sündinud aga kabinetivaikuses, vaid sügava eksistentsiaalse kriisi ja väärtuste täieliku ümberhindamise tulest.

Eksistentsiaalne kriis ja väärtuste ümberhindamine

50. eluaasta künnisel, olles saavutanud kirjandusliku kuulsuse apogee, tabas Tolstoid halvav tähendusetuse tunne. Ta leidis, et tema senine elu on jäänud “pausile” ning varem kirjutatud suurteosed, nagu “Sõda ja rahu” ning “Anna Karenina”, tundusid talle nüüd tühise meelelahutuse või koguni “õudusunenäona”. Kriis oli nii ränk, et kirjanik pidi oma kabinetis peitma nööri, et vältida kiusatust sooritada enesetapp selle “valmispandud silmusega”.

Analüüsides elu mõttetust, tuvastas Tolstoi neli klassikalist lahendusteed (teadmatus, naudingud, enesetapp ja nõrkus), kuid hülgas need, leides viienda tee. See oli pöördumine lihtrahva ja nende praktilise usu poole. Tolstoi filosoofiline ankur peitus äratundmises, et Jumal on elu – elamine teiste heaks on jumaliku alge ainus reaalne manifestatsioon.

Seda perioodi defineerivad peamised teosed:

• “Pihtimus” (1882): Intensiivne autoportree vaimsest uuestisünnist ja varasema eluviisi eitusest.
• “Mida ma usun” (1884): Süstemaatiline ülevaade tema uuest, ratsionalistlikust usutunnistusest.
• “Ivan Iljitši surm” (1886): Eksistentsiaalne novell, mis dekonstrueerib kõrgklassi elu tühisuse surma lävepakul.

See sisemine valgustumine viis Tolstoi uue, institutsioonivälise kristluse defineerimiseni, mis hülgas kiriklikud dogmad praktilise eetika kasuks.

Tolstoi “müüdivaba kristlus” ja eetilised põhimõtted

Tolstoi teoloogiline positsioon oli radikaalselt ratsionalistlik, asudes otsesesse konflikti Vene Õigeusu Kirikuga. Ta eitas Jeesuse jumalikkust, neitsist sündimist ja imesid, pidades neid “müütideks”, mis varjutavad tegelikku õpetust. Tema suhtumist imedesse iseloomustab ilmekalt tsitaat: “Kui ta üles äratati, siis Jumal temaga” (Gospod s nim), viidates, et ülestõusmise fakt on ebaoluline võrreldes Jeesuse moraalse õpetusega.

Tema eetilise süsteemi tuum on Jeesuse Mäejutlus, eriti printsiip “ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb” (Mt 5:38-39). See ei olnud Tolstoi jaoks allegooria, vaid otsene käsk, mis dekonstrueerib riiklikud vägivallainstitutsioonid: kohtud, vanglad ja sõjaväe.

Tolstoi kristluse viis põhikäsku:

1. Viha vältimine: Tuleb tunnustada iga inimest võrdsena; viha on universaalse rahu eitus.
2. Ihade ohjeldamine: Abielus rahu hoidmine ja sensuaalsuse piiramine.
3. Vannete andmisest loobumine: Inimene ei tohi vanduda truudust riigile, sest tema ainus suverään on Jumal.
4. Vägivallatus: Absoluutne keeld vastata kurjale jõuga.
5. Patriotismist loobumine: See käsk on suunatud natsionalismi vastu. Tolstoi tõlgenduses viitab “vaenlane” evangeeliumis just teistele rahvastele – patriotismi eitamine on sõdade vältimise eeltingimus.

Need põhimõtted ei jäänud vaid teoreetilisteks maksiimideks, vaid transformeerisid kirjaniku praktilise elu viisil, mis ehmatas nii tema perekonda kui ka kaasaegset ühiskonda.

Praktiline elu: lihtsus, füüsiline töö ja sotsiaalne aktivism

Jasnaja Poljanas asus Tolstoi ellu rakendama radikaalset lihtsust. Ta loobus krahvitiitlist, hakkas kandma talupojariideid ning tegema rasket füüsilist tööd, sealhulgas kündmist ja iseendale saabaste valmistamist. See viis verbaalse ja füüsilise konfliktini tema abikaasa Sofiaga, kellele oli vastumeelne Tolstoi soov tühjendada ise oma ööpotti ja kes pidas oma mehe usulisi arenguid mööduvaks “haiguseks”.

Tolstoi sotsiaalne aktivism oli sügavalt eetiline ja süsteemikriitiline. 1891. aasta näljahäda ajal, kui valitsus olukorda eitas, kasutas Tolstoi välispressi, et tsaari häbitunde kaudu tegutsema sundida, toites ise sadu tuhandeid inimesi. Samuti finantseeris ta duhhobooride – vägivallatust pooldava ususekti – emigreerumist Kanadasse, kirjutades selleks spetsiaalselt oma viimase suure romaani “Ülestõusmine” ja loobudes selle tuludest.

Tolstoi õnne viis eeldust:

• Kontakt loodusega ja elu värskes õhus.
• Vaba füüsiline töö, mis tagab une ja isu.
• Perekonnaelu.
• Vaba ja sõbralik suhtlemine kõigi ühiskonnakihtidega.
• Tervis ja piinadeta surm.

Tema filantroopia moto – “rikkus on nagu sõnnik: haiseb kokku kogutuna, kuid väetab laiali jagatuna” – peegeldas tema põlgust aristokraatliku privileegi vastu, mis viis ta vääramatult kristliku anarhismi radadele.

Kristlik anarhism ja institutsionaalne vastuseis

Tolstoi defineeris riiki ja ametlikku kirikut kui vägivallaaparaate, mis püsivad pettusel. Teoses “Jumala riik on teie sees” (1894) argumenteeris ta, et ainus tee vabanemiseni on individuaalne sisemine revolutsioon, mitte vägivaldne riigipööre. Ta leidis, et anarhistidel on õigus peaaegu kõiges, vao välja arvatud meetodites.

1. aastal heideti Tolstoi ametlikult kirikust välja. See akt pidi murendama tema autoriteeti, kuid vallandas hoopis poolehoiu laviini. Tekkis paradoksaalne olukord: Venemaal räägiti, et riigis on “kaks tsaari” – Nikolai II ja Lev Tolstoi. Võimude silmis oli Tolstoi ohtlikum kui ükski pommi viskav terrorist, sest tema jutlustatud “mitte-osalemine” murendas süsteemi moraalset vundamenti ja resoneeris üle maailma.

Tolstoi mõju Mahātmā Gandhile

Tolstoi ideede kõige viljakam laboratoorium ei asunud aga Venemaal, vaid Lõuna-Aafrikas ja Indias läbi tema kirjavahetuse Mohandas Gandhiga aastatel 1909–1910. Gandhi nimetas Tolstoid “suurimaks mitte-vägivalla apostliks”.

Mõju ja kirjavahetuse etapid:

• 1908: Tolstoi “Kiri hindule” andis teoreetilise aluse India vabadusvõitlusele läbi armastuse ja mitte-koostöö printsiibi.
• 1909: Gandhi võtab Tolstoiga ühendust, saades inspiratsiooni teosest “Jumala riik on teie sees”.
• 1910: Lõuna-Aafrikas asutatakse “Tolstoi farm” – kommuun, kus rakendati Tolstoi printsiipe: ühistööd, karskust ja lihtsust.
• September 1910: Tolstoi saadab oma viimase kirja Gandhile, kinnitades, et armastus on ülim seadus, mis tühistab igasuguse vägivalla.

Gandhi vägivallatuse printsiip Satyagraha (“tõekindlus”) on otseselt tuletatud Tolstoi kristlikust interpretatsioonist, mitte hinduismist, moodustades intellektuaalse silla kahe suurvaimu vahel.

Kokkuvõte: Tõde kui ülim autoriteet

Lev Tolstoi elukaar lõppes sümboolse ja traagilise põgenemisega Jasnaja Poljanast 1910. aasta novembris. Tema surm Astapovo raudteejaamas eemal oma varandusest ja positsioonist kinnitas tema truudust oma põhimõtetele. Tema viimased sõnad “Ma armastan tõde” võtavad kokku tema elukestva püüdluse moraalse aususe poole.

Tolstoi positsioon “teise tsaarina” oli nii vankumatu, et tema matustest sai Venemaa esimene suur avalik ilmalik matus, hoolimata valitsuse katsetest seda takistada. Isegi teised suurvaimud nagu Anton Tšehhov või Maksim Gorki, kes austasid teda sügavalt, hoidsid intellektuaalset distantsi – Tšehhov näiteks leidis, et haritlasena ei peaks ta end “madaldama” talupojaks, vaid pigem tõstma talupoega hariduse kaudu. Ometi jäi Tolstoi pärand kestma kui universaalne moraalne kompass. Ta maeti Jasnaja Poljanasse kohta, kuhu tema vend Nikolai oli kunagi peitnud “rohelise kepikesse” kirjutatud saladuse universaalsest õnnest – sümboliseerides Tolstoi usku, et tõde ja armastus on kättesaadavad igale inimesele, kes julgeb oma südames läbi viia tõelise revolutsiooni.

Seosed?

Teema visuaalne ülevaade

Eriti viimasel ajal kirjutatakse islami tekkest palju. Selles tekstis võetakse ette üks üsna kitsas rakurss: kuidas juudi-kristlik maailmapilt valitses peaaegu täielikult islami ideede ja Pühakirja üle ning kuidas mõnisada aastat varem enamvähem samas piirkonnas tekkinud manilus tekitab siin veidra dejavu tunde. Kas algne islam (“protoislam”) oli midagi muud, kui see islam, mida praegu tunneme?

Sissejuhatus: Islami algupära uued perspektiivid

Islami sünni käsitlemine isoleeritud religioosse murranguna 7. sajandi Hidžāzi tühjuses on tänapäeva usundiloos aegunud paradigma. Akadeemiline analüüs paigutab islami tekkeprotsessi hilisantiigi religioossesse dünaamikasse, kus see ei ilmnenud mitte uue ja võõra sündmusena, vaid olemasolevate usuvoolude transformatsioonina. Allpool keskenduks islami süvajuurtele, võttes appi võrdleva usuteaduse, et dešifreerida tekstilisi ja ideoloogilisi seoseid varasemate traditsioonidega, sest:

• traditsiooniline pärimus ei suuda ammendavalt selgitada Koraani tekstilist sisu ja selle teoloogilist keerukust. On paratamatu uurida islami tegelikku kujunemislugu väljaspool islami enda hilisemat hagiograafilist narratiivi.
• kriitiline ja võrdlev analüüs, mis seob Koraani juudi-kristlike sektide (ebioniidid, elkesaiidid) ja maniluse pärandiga.
• see perspektiiv võimaldab näha islamit kui hilisantiigi intellektuaalset ja religioosset kulminatsiooni, mis legitimeeris end läbi tuntud monoteistlike sümbolite, pakkudes araabia keelt kõnelevale maailmale reformitud ja ligipääsetavat pühakirja.

Koraani tekstianalüüs kinnitab, et tekst on sündinud otseses dialoogis “Raamatu rahvaga”, mis viitab sellele, et islami algne identiteet kujunes sise-kristliku ja sise-juudistliku opositsiooni raames.

Koraan kui tekstiline anomaalia: Piibellik fookus

Koraani sisu on statistiliselt ja temaatiliselt ebatavaline: tekst on üllatavalt keskendunud Piibli tegelastele, samas kui islami keskset prohvetit Muhamedi mainitakse nimepidi vaid erandkorras. See osutab tekstikriitilisele paratamatusele – Koraani algne sihtrühm pidi olema Piibli narratiividega süvitsi tuttav.

Järeldus: Kui Koraani fookus on suunatud peamiselt Raamatu rahvale (juudid ja kristlased) ning selle sisu on täidetud vaidlustega nende gruppidega, siis islami algne identiteet ei olnud paganate vallutusliikumine. See oli teoloogiline opositsioon monoteistliku “supi” sees, mitte vaidlus polüteistidega. See transformatiivne teadmine tähendab, et islam tekkis kui sise-monoteistlik reformiliikumine, mis püüdis korrigeerida varasemate usuliste fraktsioonide “vigu”.

“Araabia evangeeliumi” hüpotees ja etümoloogiline vundament

Hüpotees, et Koraan on algupäraselt mõeldud araablastele suunatud evangeeliumina või liturgilise tekstina, leiab tegelikult kinnitust keelelises analüüsis. Mõiste qara (“lugema” või “tsiteerima”) viitab tekstile, mis on mõeldud tsiteerimiseks varasematest pühakirjadest. Samuti on märkimisväärne etümoloogiline sarnasus Allah – Elohim, mis kõlas 7. sajandi juutidele ja kristlastele tuttava ja omasena, mitte uue jumaluse nimena.

Selle teooria keskmes on Waraqah ibn Nawfal, Muhamedi abikaasa Khadija sugulane. Waraqah oli ebioniidist ( tuntud juudikristlik sekt) preester, kes tõlkis pühakirju heebrea keelest ja valdas süvitsi juudi-kristlikku traditsiooni. On argumenteeritud, et Waraqah võis olla Koraani algne autor või mentor, kuna pärimuse järgi pöördus Muhamed hirmunult just tema poole pärast esimesi ilmutusi. Koraani narratiiv, mis keskendub vaatlusele ja vaidlustele juutidega, peegeldab just sellist juudi-kristlikku erudeeritust, mida kandis Waraqah. Mõiste hanif (üksiklane, monoteist) sai seejuures uue usuliikumise monoteistlikuks alustalaks.

Islami ja maniluse (Manichaeism) struktuursed sarnasused

Manilus, 3. sajandil prohvet Mani poolt rajatud maailmareligioon, pakkus islamile olulise struktuurse ja kontseptuaalse raamistiku. Mani liikumine levis läbi Baktria ja Sogdia, jõudes ka Araabia poolsaare piiridele, luues pinnase hilisemale islami levikule.

• “Prohvetite pitsat” (Seal of the Prophets): Mani kuulutas end viimaseks apostliks ja prohvetiks pikas reas – kontseptsioon, mille islam võttis otse üle Muhamedi positsiooni defineerimiseks.
• Parakleet (Parakleitos): Mõlemas süsteemis on lohutaja/abistaja ootus, kes viib lõpule algse kuulutuse.
• Jeesuse käsitlus (Doketism): Koraani salm 4:157, mis väidab, et Jeesust ei löödud risti, vaid see oli vaid näiline (in appearance only), on identne maniluse doketistliku vaatega. See viitab ühisele gnostilisele ja juudikristlikule algupärale.
• Kalligraafia kui pühaduse visualiseerimine: Manilus oli esimene “raamatuusund”, mis väärtustas kirjasõna esteetikat ja käsikirjade ilu. Islam päris selle traditsiooni, muutes kalligraafia pühaduse visualiseerimise peamiseks meetodiks.

See kontseptuaalne ühisosa näitab, et islam ei kopeerinud pelgalt detaile, vaid asetus samasse “maailmausundi” mudelisse, mille Mani oli kolm sajandit varem loonud.

Elkesaiidid ja “reformeeritud kristlus” islami hällina

Islami ajalooliseks eelloo mõistmiseks on kriitiline analüüsida Jordanitaguseid sektide nagu elkesaiidid ja ebioniidid (ei saa jätta ka märkimata, kuidas Koraan nimetab kristlasi: “nasara” ning on üldteada, et “naatsaretlased” olid üks varjasi juudkristlikke liikumisi, millest võisid “ebioniidid” eralduda). Nende püsivust ja mõju hilisantiigis kinnitab Clementine’i kirjandus (Homilies, Recognitions), mis on oluline tekstiline tõend juudikristluse kestmisest 2.–4. sajandini.

Elkesaiitide ja proto-islami ühisjooned:

• Range monoteism: apostel Pauluse täielik põlgamine ja tema õpetuste eitamine.
• Rituaalne puhtus: rõhuasetus sagedastele rituaalsetele pesemistele.
• Jeesuse roll: käsitlus Jeesusest kui “taaslihastunud Aadamast” – prohvetlikust vaimust, mitte Jumala pojast.
• Geograafiline liikumine: need rühmad liikusid perifeeriasse (Mesopotaamia, Araabia), kus nende vaated, mida Bütsants pidas heretikuteks, leidsid soodsa pinnase.

Islamit võib seetõttu vaadelda kui “reformeeritud kristlust”, mis legitimeeris end just nende rühmituste kaudu, kes ei aktsepteerinud Chalkedoni kirikukogu (451) dogmasid.

Geograafiline dekonstruktsioon ja messiaanlik dünaamika

Varajase islami puhul tekitab küsimusi ka Meka roll. Koraanis mainitud “Bakka” (3:96) on seostatav Psalmide 84:6 “Nutuaasaga” (Valley of Baca), mitte tingimata Mekaga. Ajaloolised andmed ja varased qibla (palvesuunad) viitavad sageli hoopis Petrale (“Linnade ema” ehk metropol), samas kui Meka puudub varajastest kaubanduslikest ja ajaloolistest ülestähendustest.

“Düün” kui islami dünaamika mudel Frank Herberti teos “Düün” pakub süsteemse mudeli islami alguse mõistmiseks:

• Arrakis = Araabia: karm kõrbekeskkond kui ressursside ja vaimsuse häll.
• Vürts = Kaubandus: majanduslik mootor ja võimukeskpunkt (Araabia kaubateed).
• Fremenid = Araablased: sõjaliselt võimekas ja ideoloogiliselt laetud rahvas.
• Paul Atreides = Mahdi mudel: messiaanlik päästja, kes ilmub enne Jeesuse teist tulemist, et koondada kõrberahvas ja purustada vanad impeeriumid.

Prohvetluse verine test: Muhamedi surm Hilisem islami traditsioon (Aisha ja Ibn Abbas) toob esile dramaatilise seose Muhamedi surma ja Koraani vahel. Koraan (69:44–46) ütleb, et kui prohvet esitaks valeilmutusi, lõikaks Jumal läbi tema aordi. Traditsiooni kohaselt suri Muhamed pärast juudi naise antud mürgitatud lamba söömist, märkides enne surma: “Ma tunnen, nagu oleks mu aort mürgi tõttu läbi lõigatud.” See omamoodi veider vihjaks justkui Muhamedile kui “valeprohvetile”, kuid olulisem on siin isegi see, et see mürgitamisjuhtum tõi endaga kaasa mitte ainult distantseerumise judaismist, vaid ka vaenulikkuse teiste “raamatu rahvaste”, juutide ja kristlaste vastu.

Kokkuvõte: kas islam tekkis enne islamit?

Vaadeldes selliselt islami algupära, on vastus küsimusele “Kas proto-islam oli tegelikult juudi-kristlik liikumine?” ühemõtteliselt jaatav. Kolm peamist tõendusliini toetavad seda väidet:

1. Tekstiline analüüs: Koraani anomaalne piibellik fookus ja dialoog Raamatu rahvaga, mitte paganatega.
2. Struktuurne pärand: Maniluse “prohvetite pitsati” ja parakleedi kontseptsioonide ning kalligraafia esteetika ülevõtmine.
3. Sektantlik evolutsioon: Elkesaiitide ja ebioniitide teoloogia (Jeesus kui prohvet, rituaalne puhtus) realiseerumine islami vundamendina.

Islam ei tekkinud isolatsioonis, vaid oli hilisantiigi religioosse evolutsiooni kulminatsioon. See sünteesis sajanditepikkused Lähis-Ida teoloogilised otsingud ja pakkus uue, jõulise väljundi, mis suutis monoteistliku pärandi araabia kultuuriruumis uuesti defineerida. Islami mõistmine selles kontekstis ei ole selle väärtuse vähendamine, vaid selle intellektuaalse ja ajaloolise järjepidevuse tunnustamine.

Kas lõppu võiks visata ühe provokatiivse väite: Koraan kui algselt “araablaste evangeelium”?

Teema visuaalne ülevaade