Nolani „Odüsseia“ on toonud fookusse üle 25 sajandi vanuse Homerose loomingu ja ajaloolise autentsuse küsimuse. Ja see on väga hea, sest ega muidu pole väga tihti põhjust rääkida kadunud pronksiajast. Samas annab see võimaluse rääkida ka millestki, mida võiks nimetada „ideegeneesiks“ – sellest, mis „kasvatab“ ideid. Ning iga kord ei olegi selleks ideele nö uute kihtide peale kasvatamine, selle nö „rikastamine“, vaid vahel piisab täiesti uue küsimuse esitamisest. Lähemalt vaadates näib see lausa olevate suurte ideede geneesimootoriks.

Christpoher Nolani filmi “Odüsseia” soundtrack, võib ju kasvõi taustaks panna mängima:

Anakronismid

Niisiis kõigepealt „Odüsseia“ ja selle käsitluste, sh filmide „ajalooline täpsus“. Ma panen allapoole ühe AI abiga tehtud visuaali, mis aitab teema sissejuhatuseks näha, et kuivõrd anakronistlik oli juba Homerose (kui ta üldse olemas oli) kirjeldus pronksiaja maailmast tema teostes „Ilias“ ja „Odüsseia“. Nimelt, neis teostes kirjeldatud sündmused pidid toimuma umbes 12. sajandil e.m.a., enne „pronksiaja kollapsit“ (milleks on hakatud pidama vahemikku 1250-1200 e.m.a., vahel ka täpsemalt aastat 1177 e.m.a.), kuid Homerose eluajaks pakutakse u 8. sajandit e.m.a. – ehk vahe sündmuste ja nende jutustamise vahel on u neli sajandit. Ja need ei olnud nö tühjad sajandid, vaid nende käigus kadus täielikult vana, pronksiaegne maailm ja seda läbi suurte kataklüsmide kogu tolleaegse tsivilisatsiooni ulatuses ning läbi järgnenud “pimeda ajastu” hakkasid kerkima uued kultuurid, sh “Kreeka”. Täpsemalt, isegi nimetus “Kreeka” või “kreeklased” polnud Homerose ajal veel kasutuses ja seda sõna ei leia ka tema eepostest. See maailma muutnud ajavahe on paljude anakronismide põhjus – st eepostes kirjeldatakse Trooja sõda suuresti mitte 12. sajandi, vaid 8. sajandi olude kaudu. Näiteks räägitakse Spartast, mida 12. sajandil veel sellise polisena ei eksisteerinud, kuid mille territooriumil asus 12. sajandil suuresti nn Mükeene kultuur, sh eeldatavasti Menelaose/Agamemnoni kuningriik. Ülevaade taolistest anakronismidest on järgmine (klikkides saab suurendada):

See tähendab muuhulgas, et üsna mõttetu on Homerose teoste taasesitamisel ajada taga mingit ajaloolist  korrektsust. Võib öelda et anakronismid ei ole siin vead. „Ilias“ ja „Odüsseia“ ei ole ajalookroonikad, vaid kunstiteosed, nad on ise juba algusest peale kindla fookusega kunstipärased tõlgendused sündmustest, mille eest muide Aristoteles hiljem Homerost väga kiitis (oma teoses „Poeetika“), sellest lähemalt allpool.

Homeros ja Trooja hobune

Kuid siit on huvitav kaevuda veidi edasi. Muuhulgas näitab see ülaltoodud tabel, et vastupidiselt paljude ootustele ei räägi Trooja sõda kirjeldav „Ilias“ tegelikult mitte midagi Trooja hobusest. Ei ühtegi sõna. Sest nagu Aristoteleski esile tõstis – Homeros ei kirjuta kroonikat kogu sõjast, vaid valib kitsama fookuse. Homeros keskendub tegelikult sõja 10. aasta umbes 50 päevale, peamiselt Achilleuse konfliktile Agamemnoniga ning lõpeb Hektori tapmise ja matustega. „Ilias“ ei maini isegi Trooja vallutamist, rääkimata Trooja hobusest. Alles teises Homerosele omistatud teoses, „Odüsseias“ tuleb Trooja hobune jutuks (VIII raamatus) ning seejuures kuidagi juhuslikult. Nimelt palub külalisena anonüümsust säilitav Odüsseus pimedal laulikul Demodokosel laulda just Trooja hobusest. Ning see, kuidas seda laulu Odüsseias esitatakse on ise kõnekas: ei anta mingit konteksti, ei räägita milleks seda kõike vaja oli ja mis olukorraga üldse oli tegemist, vaid lihtsalt hakatakse järsku laulma puidust hobusest Trooja linna all. Seega, Homeros ei räägi siin detaile, ta toob Trooja hobuse motiivi sisse justkui kõigile tuttava loona, mis ei vaja sissejuhatust ega selgitamist.

Kustkohast see lugu siis üldse pärineb?

Ja kas õigus on neil, kes väidavad, et kreeklased ei tundnudki tegelikult lugu Trooja hobusest, vaid et see on hilisem lisandus, mis on pärit hoopiski Trooja sõda ümber jutustanud Rooma poeedilt Vergiliuselt 1. sajandist e.m.a. (nagu on hakanud mõned internetimeemid väitma)?

Trooja hobune ja Kreeka kultuur

Kõigepealt peab kohe ütlema, et selline „Vergiliuse-versioon“ ei ole õige. Trooja hobuse lugu eksisteeris täiesti juba kreeka kultuuris, ehkki  jah – ta puudub täiesti „Iliases“ ja esineb põgusalt, mitte kõigi detailidega „Odüsseias“.

Asi on selles, et Homeros ehitas oma eeposed üles laialt tuntud lugudele, mis kajastusid tegelikult erinevates lugulauludes. Seda kogumikku on hakatud nimetama „eepiliseks tsükliks“ ning just kogu see tsükkel pakub selle tervikliku loo Trooja sõjast. Enamasti loetletakse Trooja sõjaga seotud eepilist tsüklit järgmiste teoste kaudu:

• Kypria – Trooja sõja eel- ja alguslood;
• Ilias – Achilleuse viha ja Hektori surm;
• Aithiopis – Achilleuse surm;
• Väike Ilias – Achilleuse relvade vaidlus, Trooja hobuse ettevalmistamine;
• Iliou Persis ehk „Ilioni hävitamine“ – Trooja langemine;
• Nostoi ehk „Koju­tulekud“ – kreeklaste tagasipöördumine;
• Odüsseia – Odüsseuse kojutulek;
• Telegonia – Odüsseuse loo hilisem jätk.

Kahjuks ei ole aga enamik neist allikatest säilinud, ainult „Ilias“ ja „Odüsseia“ on säilinud tervikliku eeposena. Ülejäänud Trooja tsükli eeposed on meieni jõudnud fragmentide, teiste autorite tsitaatide, kokkuvõtete, ümberjutustuste (näiteks Proklos) ja kujutava kunsti kaudu.

Hobuse all ja kõrval kujutatakse juba Trooja vallutamise ja troojalaste orjastamise stseene.

Veel võiks nimetada antiik-kreeka näidendeid, millest tuntuim ja meieni säilinud on Euripidese näidend „Trooja naised (Troades)“ (415 e.m.a.), mille alguses kirjeldab Poseidon juba toimunud Trooja langemist ning nimetab konkreetselt Epeiost, Athena abiga valmistatud puuhobust ja selle sees olnud relvastatud väge. On veel selliseid näidendeid, mis on küll tänaseks kadunud aga me teame, et neid stseene etendati antiik-kreeklastele.

Ühesõnaga, Trooja lugu joonistub tegelikult juba Antiik-Kreekas välja tervikuna, ehkki ta ei ole olnud kunagi kokku võetud ühte terviklikku teosesse. Üldpilt, taas AI abil, võiks olla umbes selline (suureneb klikkides):

Vergiliuse panus

Nüüd jõuame tuntuima Rooma poeedi Vergiliuseni 1. sajandil e.m.a., st tema teoseni „Aeneis“, mis jutustab Trooja sõjast tervikliku loo ja sedakaudu liigume ka sissejuhatuses mainitud „ideegeneesini“.

Seega, Vergilius räägib tõesti tervikloo, kuid Trooja sõja ja Trooja hobuse põhimaterjalile ei lisa ta tegelikult kuigi palju uut. Kõik olulised Trooja sõja ja Trooja hobuse elemendid on enne teda juba tegelikult olemas, ehkki jah mitte ainult Homerose teostes.

Kuid Vergilius teeb siin kaks olulist asja, mis siiski kogu narratiivi muudavad.

Esiteks ta muudab perspektiivi, ta ei jutusta lugu enam kreeklaste, vaid troojalaste vaatenurgast, sest tema kangelane Aeneis (kes on täiesti olemas juba ka „Iliases“ kui Hektori nö parem käsi Troojas) pääseb Trooja hävingust ning lõpuks jõudes Itaaliasse, saab roomlaste esiisaks. Ta nö keerab kaamera 180 kraadi ringi, kreeklastelt troojalastele.

Ja teiseks toob Vergilius, võibolla selle perspektiivi toetuseks sisse, uue vaate ühele Trooja sõja tegelasele – Sinonile. Tõsi, meile teadolevalt esineb Sinon juba ka vanemas, kreeka traditsioonis, aga väga kõrvalise tegelasena, ta annab lihtsalt laevadega eemale seilanud kreeklastele märku, et troojalased on langenud nö hobuse lõksu.

Vergiliusel saab temast aga midagi enamat, sest tema Sinon räägib troojalastega ja räägib pikalt, osavalt valetades ja manipuleerides. Midagi sellist vähemalt meile teadolevalt varasem selle loo traditsioon ei tundnud.

Vergiliuse versioonis esitab Sinon troojalastele loo, mida nad tahavad uskuda: kreeklased on lahkunud, hobune on Athena püha asi, selle hävitamine tooks katastroofi ning hobuse linna toomine võiks tuua troojalastele võidu.

Seega Vergilius teeb siin olulise nihke, esitab tegelikult teise küsimuse. Küsimus ei ole enam ainult „kuidas sa saad midagi salaja vaenlase linna sisse viia?“,  vaid „kuidas petta inimesi nii, et nad seda ise sooviksid?“. Selle muutusega lakkab hobune olemast kangelaslik geniaalne strateegia ja muutub salakavalaks reetmiseks. Mitte uus relv, vaid uus fookus ja uus motivatsioon.

Niisiis, Vergilius praktiliselt ei täienda lugu mitte millegagi, ta muudab perspektiivi, muudab küsimust, mille abil lugu vaadata.

Nolan ja Sinon

Üsna sarnane asi juhtub tegelikult Christopher Nolani „Odüsseias“. Film tabab minu arust tegelikult täpselt Homerose eepose formaati: see ei ole ajalooline jutustus, vaid kunst. Selles mõttes mõjuvad isegi „valed turvised“ filmis õigesti, sest ajalooliste korrektsete, pronksiaja Mükeene turviste puhul me ilmset heal juhul ainult muigaksime ja ei suudaks midagi tõsiselt võtta, sest me lihtsalt pole harjunud sellise visuaaliga. Filmis kasutatud visuaal aga avaldab meil just seda muljet, tekitab just seda tunnet, mida Homeros soovis – selles mõttes on see väga täpne.

Muide, Aristoteles oleks ilmselt väga suur Nolani filmi fänn. Oma teoses „Poeetika“, kiidab Aristoteles Homerost selle eest, et ta ei püüdnud „Iliases“ edasi anda kogu kümneaastast Trooja sõda algusest lõpuni. Lisaks, Aristoteles kasutab just Homerose Trooja-ainelisi eeposi näitena, et selgitada erinevust ajaloo ja luule vahel, öeldes et ajaloolane peab kirjeldama seda, mis tegelikult juhtus (kõiki sündmusi, mis ajaliselt reas toimusid), kuid luuletaja (nagu Homeros) kujutab seda, mis võiks juhtuda vastavalt tõenäosusele ja paratamatusele. Aristoteles järeldab, et luule on filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu, sest see taotleb üldist tõde, samas kui ajalugu tegeleb vaid üksikfaktidega. Seega Nolani „Odüsseia“ püsib täpselt Aristotelese kiidetud kursil.

Tegelik petis on teda ära kasutanud Odüsseus ja Sinoni roll peab rõhutama just Odüsseuse süüd, sh „Zeusi seadusest“ kui eetilisest piirist lubamatut üleminekut, mis oli võimalik tänu Sinoni teadmatusele pettusest. Mõneti tegelikult Nolan ignoreerib Vergiliuse uuendust ja läheb tagasi kreeka-versiooni „lihtsama“ Sinoni juurde, ehkki nihkega, ja samas mõneti järgib Vergiliuse “nippi” Sinoni karakteris.

Nolan seega ei lisa loole uusi kihte, vaid ta küsib uue küsimuse.

Mitte: „Kuidas Odüsseus Trooja vallutas?“ ega isegi „Kuidas Trooja langemist koges Aeneas?“, vaid „Mida tähendab see võit Odüsseusele endale?“ ja seda küsimust võimendab tema versioon Sinonist, kes selles mõttes muutub algsest kõrvalisest tegelasest loo võtmetegelaseks.

Ideegenees

Ja siit võikski liikuda edasi üldistuseni.

Võib-olla on see üks ideede ajaloo kõige olulisemaid mehhanisme.

Me kipume kujutama traditsiooni arengut pigem lineaarselt: vana idee → uus teadmine → uus idee.

Aga sageli toimub midagi muud: vana lugu → uus küsimus → vana materjali uus järjestus → uus tähendus.

Ning Aristotelese sõnul annab selle uue tähenduse tihti muide kunst või filosoofia.

See tähendab, et ideede areng ei ole alati lisamine. See võib olla ümberraamistamine, uue küsimuse küsimine.

See näib olevat just see, mis on ajaloos suuremate ideereformide puhul toimunud.

Näiteks Laozi ei mõelnud ise välja Daodejingis nimetatud termineid – nii Dao kui wuwei olid laialt kasutuses olevad mõisteid, mida Daodejing lihtsalt laiendas või esitas teistmoodi küsimse: kas selle asemele, et vaadata, milline peaks olema ühiskondlik kord (Dao) ja selle järgi loomulikult toimimine (wuwei), ei peaks me vaatama, milline on üleüldine Dao ja selle järgi toimiv wuwei?

Või Zarathustra – tema loodud religioon ei olnud tegelikult midagi täiesti uut, ta kasutas varasemat mõisteaparatuuri, kuid ohvrite ja välise asemel esitas selle pinnalt küsimusi hoopis eetika ja „monismi“ kohta, sest mõneti võiks isegi väita, et universaalne tõde ja eetika on raskustes erinevate jumaluste puhul (igaühel omad eelistused), ent saavad nö täie hoo sisse üht tõde toetava, ühe jumaluse puhul.

Ka Jeesus ei loonud uut religiooni, ta esitas uusi küsimusi judaismi tuntud tõdede ja õpetuste kohta: milline neist sadadest seadustest siis on tähtsaim, kes on su ligimene või isegi – kellele MINA saan olla ligimeseks, ehk fookus reeglitelt isiklikele tegudele?

Võibolla ongi üks olulisemaid ideegeneesi mootoreid lihtsalt oskus näha olemasolevat teisiti, esitada teistsugune küsimus.

Ole ettevaatlik vastustega

Pealkiri parafraseerib kuulsat Trooja hobusega seotud hoiatust „Pelga kreeklasi (originaalis danaoslasi), isegi kui nad kingitusi toovad“, mille lausus Trooja preester Laokoön Vergiliuse eeposes „Aeneis“.

Niisiis lugu Trooja hobusest ise ei pea muutuma. Aga muutub see, kes seda vaatab.

Vergilius vaatab hobust Aenease silmadega.

Nolan vaatab Odüsseust läbi tema enda tegude ja süü.

Laozi küsib, kas inimeste poolt korra loomine ise võib olla korratuse allikas ja kord on midagi palju universaalsemat ja teistsugust.

Zarathustra tõstab religioosse korra keskmesse inimese moraalse valiku.

Jeesus võib muuta küsimuse „kes on ligimene?“ küsimuseks „kellele mina olen ligimene?“.

Kõigil juhtudel ei ole kõige olulisem uus vastus.

Kõige olulisem võib olla uus, loominguline küsimus, mis sunnib vanu vastuseid uude valgusse.

Uus idee ei ütle alati: „Siin on midagi, mida te varem ei teadnud.“
Mõnikord sosistab ta: „Te teadsite seda kogu aeg. Aga te pole kunagi niimoodi küsinud.“

Sealt võib vana lugu uuesti elama hakata.

---