Nolani filmiversioon Homerose „Odüsseiast“ on tekitanud mõtteid ja diskussioone. Ma ei ole kaugeltki eepose kui kirjandusteose asjatundja aga kuidagi on nii juhtunud, et olen ka sel teemal nii MustasAugus postitanud kui ka käinud ühe esitluse põhjal sellest kõnelemas. Esitlust ennast ma siin päris täies mahus ei avaldaks, kuid midagi teaseri taolist võiks ju see postitus olla küll. Seega lugu on Homerose „Odüsseiast“, tõest, varjudest ja meie soovist maailm kontrolli alla saada.

Ootuspärased ja pisut ka tavalised küsimused. Kuid lisaks neile võib tekkida veel üks-kaks:

Kui truu peaks Nolan üldse Homerosele olema?

Ja koguni – millele peaks Homeros ise truu olema?

„Odüsseia“ maailm paigutub Trooja sõja pärimuslikku aega, umbes 13.–12. sajandisse eKr, aga meieni jõudnud eepose kujunemine kuulub sajandeid hilisemasse aega. Homerose maailmas elavad kõrvuti erinevate ajastute kombed, relvad, ühiskondlikud suhted ja kujutlused. See, mida me nimetame Homerose maailmaks, polnud juba Homerose ajal lihtsalt ajalooline rekonstruktsioon.

Niisiis võib juhtuda midagi kummalist. Me nõuame 21. sajandi filmirežissöörilt ajaloolist täpsust teose suhtes, mis ise ei taotlenud seda sellisel kujul, nagu meie ajaloolisest täpsusest mõtleme.

Aga küsimus muutub veel huvitavamaks, kui avastame, et selles vaidluses pole peaaegu midagi uut: kreeklased vaidlesid Homerose üle just neil teemadel juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi.

Mida teha lugudega, mis ei tundu enam tõesed?

See probleem tekib peaaegu paratamatult siis, kui kultuur muutub, kuid tema lood jäävad. Püha või autoriteetne lugu pärineb maailmast, mille inimesed võisid võtta selle jutustamise ajal enesestmõistetavana. Sajandeid hiljem on maailmapilt muutunud. Lood aga elavad edasi.

Mida nendega teha?

Võimalusi on vähemalt kaks. Võime vana loo kõrvale heita, sest see ei vasta enam sellele, mida maailmast teame. Või võime hakata küsima, kas lugu tähendab midagi muud kui seda, mida ta esmapilgul ütleb.

Just sellesse olukorda sattusid kreeklased Homerosega.

Herodotos pidas Homerost ja Hesiodost inimesteks, kes olid kreeklaste jumalate maailma olulisel määral korrastanud. Aga ta ei kohelnud Homerost ajaloolase kombel eksimatu allikana.

Ehk juba Herodotoselt ka meie aja jaoks oluline mõte:

võibolla ei ole hea lugu üldse tegeliku sündmuse koopia?

Herodotose sunnib aga küsima, kas ajaloolane ja poeet üldse tegelevad sama asjaga.

Veel teravamalt ründas Homerost Xenophanes. Tema probleem polnud Trooja sõja kronoloogia, vaid jumalad ise. Homerose ja Hesiodose jumalad petavad, varastavad, rikuvad abielu, tülitsevad ja käituvad sageli halvemini kui inimesed.

Kas jumalad saavad sellised olla? Xenophanese vastus oli eitav. Inimesed kujutavad jumalaid enda sarnastena. Ta ironiseerib, et kui hobustel oleksid käed ja nad oskaksid maalida, maaliksid nemadki jumalad hobustena.

Siin sünnib probleem, mis pole kadunud tänapäevani:

Kas „püha teksti“ tuleb kaitsta kriitika eest või võib just kriitika aidata selle tähendust sügavamalt mõista?

Kui jumal polegi jumal, vaid tegelikult midagi muud

Üks antiikaja leidlikumaid vastuseid oli allegooria – jah, juba sel ajal, see polegi nii kaasaegne nähtus nagu võiksime arvata.

Theagenes Rhegionist, keda peetakse üheks varaseks Homerose allegoorilise tõlgendamise esindajaks, võis juba 6. sajandil eKr lugeda jumalate võitlusi looduses toimivate jõudude kujunditena. Hilisemad stoikud arendasid selliseid tõlgendusi edasi.

Näiteks Zeus ei pea siis olema habemega mees taevas, Poseidon võib tähistada vett või merd, Hera õhku, jumalate konflikt võib väljendada maailma elementide ja jõudude suhteid.

See on tegelikult intellektuaalselt väga kaval võte, sest vana lugu jäetakse alles, aga muudetakse viisi, kuidas seda loetakse.

Aga siis tekib kohe uus küsimus:

Kas tõlgendaja avastas tekstis tähenduse, mis seal kogu aeg oli või pani ta selle teksti sisse ise?

See küsimus saadab allegooriat sellest ajast saadik.

Ning tõesti, selline allegooriline müütide ja lugude mõistmine oli juba nii kaugel ajal väga levinud, sest sarnaseid võtteid kohtame nn orfiliste tekstide tõlgendamises – müütilist jumalate maailma mõisteti taas sümboolselt.

Võib isegi öelda, et allegooriline mõtlemine päästis paljud vanad lood hävimisest.

Aga päästmise hind oli nende lugude muutumine.

Platon kardab Homerost

Tuntuimast mõtlejast ei saa kindlasti mööda minna, seda enam, et Platoni suhtumine luulesse muudab küsimuse veel keerulisemaks.

Ühelt poolt võib tema arvates poeet olla jumaliku inspiratsiooni kandja aga teisalt tahaks Platon ideaalsest riigist suure osa Homerose lugusid välja jätta. Miks?

Mitte sellepärast, et luule oleks tähtsusetu, vaid täpselt vastupidi:

Luule on ohtlik sellepärast, et see mõjub.

Inimene ei võta lugu vastu ainult ratsionaalse väitena. Ta elab sellele kaasa – ta tunneb Achilleuse raevu, Hektori surma, Odysseuse igatsust. Ta võib hakata pidama imetlusväärseks seda, mida filosoof peab moraalselt või poliitiliselt ohtlikuks.

Platoni probleem Homerosega on seetõttu kummaliselt tänapäevane:

Kas kunstniku ülesanne on kujutada maailma või kasvatada inimest?

Kas ühiskond võib piirata lugusid, kui lood kujundavad seda, millisteks inimesteks me saame?

Ja kes otsustab, milline lugu teeb meid paremaks?

Kaks ja pool tuhat aastat hiljem vaidleme ikka samade asjade üle. Ainult Homeros on vahepeal asendunud romaanide, filmide, videomängude, TikToki ja algoritmiliselt valitud infovooga.

Aristotelese ootamatu vastus

Järgmise ootamatu vastuse antiikajast annab Platoni õpilane, Aristoteles, kes teeb siin ühe otsustava liigutuse: ärge küsige luulelt seda, mida peaks küsima ajaloolt!

Ajaloolane räägib sellest, mis juhtus aga poeet sellest, mis võiks juhtuda tõenäosuse või paratamatuse järgi. Seetõttu võib luule Aristotelese arvates olla koguni filosoofilisem kui ajalugu: ajalugu räägib üksikjuhtumist, luule üldisemast.

See ei tähenda, et faktid pole olulised, see tähendab midagi palju ebamugavamat:

Väljamõeldud lugu võib olla tõene.

Odysseuse mereretk ei pea olema kantav Vahemere täpsele kaardile selleks, et eksimise ja kojujõudmise lugu oleks tõene.

Siit algab aga ohtlik ala, sest kui lugu võib olla tõene ilma faktitäpsuseta, siis kuidas eristada poeetilist tõde lihtsalt valest?

Kas iga ilus lugu saab ennast kuulutada „sügavamaks tõeks“?

Ilmselt mitte.

Ja seepärast vajame Aristotelese kõrvale Aristarchost.

Tekst kui tõde – milline tõde?

Aleksandria filoloog Aristarchos (2. saj eKr) tegeles hoopis maisema probleemiga.

Milline Homerose tekst on üldse õige?

Aristarchos, töötades oma ajastu suurimas, Egiptuse Aleksandria kuulsas raamatukogus, oli kogenud, et Homerose tekstist on palju ja üsna erinevaid versioone. Ja võimatu oli tuvastada, milline neist oli „õige“.

Ehk – mis saab sel juhul väitest, et keegi tõlgendab või lavastab Homerost „valesti“?

Ja siis tuleb Eratosthenes (3. saj eKr) ning hoiatab teise, vägagi tänapäevase vea eest: ärge tehke poeesiast kaarti.

Me ju võime püüda Odysseuse rännaku täpset geograafiat rekonstrueerida, see võib olla põnev. Aga Eratosthenes muigaks selle peale.

Samas on see üllatavalt tänapäevane probleem:

Kui meil on mõõteriist, hakkame kergesti arvama, et kõik oluline peab olema mõõdetav. Kui meil on kaart, tahame kõik kaardile panna. Kui meil on faktikontroll, hakkame kõiki tekste faktikontrollima.

Aga luuletuse kontrollimine ajalooõpiku kriteeriumidega võib olla sama ekslik kui ajalooõpiku hindamine luuletusena.

Vajalik vari

Siin võiks kasutada müüdi ja faktide vahekorra kujutamisel sellist kujundit: müüt on nagu vari.

Vari ei ole asi ise. Ta võib olla pikem, lühem või moonutatud. Mõni detail kaob täielikult aga vari ei teki ka ilmaasjata. Mõnikord muudab just vari nähtavaks kuju, mida me muidu ei märkaks. Ja ilma varjudeta on maailm kõle, veider, vale.

See pole jällegi kaasaegne metafoor, sest 1. saj AD elanud Plutarchos kirjutas müütidest ja sõnadest, mis sisaldavad „tõe hämaraid peegeldusi ja varje“. Teises kohas võrdleb ta müütilisi lugusid päikesevalguse peegeldusega vikerkaares.

Nii võiks sõnastada: „müüt kui tegelikkuse vari“.

Mismoodi töötab luule?

Siin hakkab Homerose probleem ulatuma kaugemale Homerosest, sest tema eeposed pole lihtsalt vanad tekstid. Nende taga on suuline poeetiline traditsioon. Ja see muudab midagi.

Kirjutatud sõna seisab staatilisena meie ees. Me saame peatuda, minna tagasi, võrrelda kahte lauset, otsida sõna tähendust ja kontrollida viidet. Me oleme analüütilised, kuid haaratud on peamiselt … ütleme siis lihtsalt aju.

Suuline sõna aga pigem toimib kogukehaliselt. Keegi retsiteerib mingi intonatsioonuiga või rütmis või laulab. Keha hingab, hääl tõuseb ja langeb, tekib rütm. Kuulajad on kohal, nad osalevad samuti nö kogukehaliselt.

Milman Parry ja Albert Lord näitasid suuliste eepiliste traditsioonide uurimise kaudu, et selline luule ei tarvitse olla lihtsalt päheõpitud teksti esitamine. Traditsioonilised vormelid, motiivid ja narratiivsed üksused võimaldavad lauljal lugu esitamise käigus uuesti luua.

Paul Zumthor nihutas tähelepanu veelgi enam esitusele: suulise luule tähendus ei asu ainult sõnade semantilises sisus. Tähendust kannavad ka hääl, rütm, keha, ruum ja kuulajate kohalolu.

Walter Ong küsis omakorda, kuidas kirjutamine ise muudab meie mõtlemise võimalusi.

Siit tekib küsimus, mis ulatub Homerosest palju kaugemale:

Mis juhtub pärimusega siis, kui sõnast kui läbielatavast sündmusest saab sõna kui fikseeritud, analüüsitav objekt?

Maailm, mida saab „kasutada“ ja luuleline mõtlemine

Siin võiks meiega korraks ühineda hoopis kaasaegsem Martin Heidegger.

Tema tehnoloogiakriitika ei seisnenud selles, et masinad on halvad. Probleem oli sügavam: tehnoloogiline maailmasuhe võib panna tegelikkuse ilmuma meile eelkõige millegi kasutatavana. Mets muutub puiduvaruks, jõgi energiaressursiks, maa maavaraks, inimene inimressursiks ja informatsioon andmeteks.

Sellel on kummaline kokkupuutepunkt kirja kõige varasemate kasutusviisidega. Vanimad kirjalikud süsteemid olid suurel määral administratiivsed: inimesed, loomad, vili, töö, maksud, omand. Kirjutamine võimaldas maailmas olevaid asju loendada, võrrelda, talletada ja kontrollida.

Oleks liiga lihtne öelda, et sellest sündiski Heideggeri tehnoloogiline maailm. Nende vahel on siiski viis tuhat aastat ajalugu.

Ja siin tuleb luule kummalisel kombel tagasi. Heidegger nimetas üht vastandust kalkuleerivaks ja mõtisklevaks mõtlemiseks. Poeetiline või luuleline mõtlemine seevastu ei pea tähendama irratsionaalsust. See võib tähendada valmisolekut mitte muuta kõike kohe objektiks, probleemiks või ressursiks.

Võib-olla pole ratsionaalsuse probleem selles, et seda on liiga palju. Võib-olla on probleem selles, et üks ratsionaalsuse vorm on hakanud arvama, et ta on ainus mõtlemise vorm.

Odysseus ja kontroll

Odysseus on mētis’e mees, st ta kavandab ja kavaldab, varjab oma identiteeti, loeb olukorda, leiab väljapääsu. Ta jääb ellu, sest ta oskab maailma lugeda, ta kujutab ette, et ta suudab seda kontrollida.

Ja ometi satub seesama mees ikka ja jälle olukordadesse, mida ta kontrollida ei suuda.

Meri ei hooli tema plaanidest, Poseidon ei hooli, saatus ei hooli.

Võib-olla just seepärast on Odysseus nii hea tegelane meie aja jaoks. Oleme erakordselt edukad mētis’e tsivilisatsioonina. Me mõõdame, prognoosime, modelleerime, optimeerime ja juhime süsteeme ulatuses, millest ükski varasem kultuur poleks osanud unistada. Ja ometi avastame ikka, et meri ei hooli meie plaanidest.

See ei tähenda, et peaksime mõistusest loobuma. Odysseus ilma mētis’eta oleks tõenäoliselt surnud juba ammu enne kojujõudmist.

Küsimus on hoopis selles, kas tarkus võiks seisneda ka äratundmises, millal mõistus aitab meil maailma juhtida ja millal püüd kõike juhtida ja kontrollida takistab meil maailma nägemast.

Kui truu peab siis lugu olema?

Jõuame tagasi Nolani juurde.

Kas tema „Odüsseia“ turvised on ajalooliselt õiged? Seda võib uurida.

Kas tema film järgib Homerose teksti? Seda võib võrrelda.

Kas Homerose tekst kirjeldab pronksiaja Kreekat õigesti? Ka seda võib uurida.

Milline on kõige varasem rekonstrueeritav Homerose tekst? Aristarchos oleks selle küsimuse üle rõõmus.

Kus Odysseus tegelikult purjetas? Eratosthenes ilmselt muigaks.

Kõik need küsimused on õigustatud, me võime proovida sedasi lugu kontrollida. Probleem algab alles siis, kui üks neist kuulutab ennast ainsaks õigeks küsimuseks.

Sest võib-olla pole kõige huvitavam küsimus lõpuks üldse see, kas lugu vastab maailmas juhtunule, vaid võib-olla peaksime vahel küsima ka seda, mida lugu võimaldab meil maailmas näha.

Võib-olla tekib probleem just siis, kui tahame kogu selle paljususe üheainsa võtmega lukust lahti keerata.

Sest võtmel on veel üks omadus, ta mitte ainult ei ava, ta võib ka lukustada.

Võibolla peaks vahel lihtsalt lubama end merre.

Ole ettevaatlik vastustega. Mõnikord lõpetavad need küsimuse liiga vara.

---

Relatio:

⊙ Trooja hobusest ideegeneesini

⊙ Aristotelese loogika rännak ideede ajaloos

⊙ „Holism” ja Jiroft – kuidas vana kultuur annab tõuke hüpoteesiks